3-25-539/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Anu Maria Brenner

Määruse tegemise aeg ja koht

06.03.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-539

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X kinnipidamise ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa saamiseks

Menetlusosalised

Taotluse esitaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud

esindaja Katri Bergmann

Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist

– X (sünd. xx xx xxxx)

Asja läbivaatamine

Lihtmenetluses, 06.03.2025 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti taotlus ning anda luba X kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid

mitte kauemaks kui 06.05.2025 (kaasa arvatud).

2. Politsei- ja Piirivalveametil tuleb tagada määruse kättetoimetamine puudutatud

isikule ja kättetoimetamise kinnituse edastamine kohtule.

3. Asendada avaldatavas määruses puudutatud isiku nimi tähemärgiga.

SELGITUSED

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 265 lg 5, §

204 lg 1). Sekretäril saata määrus menetlusosalistele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 05.03.2025 Tallinna Halduskohtule taotluse X

kinnipidamiseks ja PPA kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni isiku väljasaatmiseni,

kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Taotlus on esitatud väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg 1 alusel, sest isiku suhtes esinevad VSS § 15 lg 1 ja §

23 lg 1 p-des 1-3 sätestatud asjaolud. Taotlust põhjendatakse kokkuvõtlikult järgmiselt.

1.1. Puudutatud isik vabanes 31.05.2024 Tartu Vanglast Harju Maakohtu 12.02.2008

kohtuotsusega nr xxxxxx mõistetud vangistuse ära kandmisega, liidetud 29.09.2004 otsusega

– KrK § 115 lg 2 p 4 – KrK § 15 lg 2 (vägistamise katse, kui sellega kaasnes raske

kehavigastuse tekitamine); KarS § 114 p 1 (mõrv) – vangistus 20 a. Isik on Venemaa

Föderatsiooni kodanik. Isiku tähtajaline elamisluba on kehtetu, kehtis kuni 15.03.2000.

Siseministeeriumi 13.10.2011 otsusega nr 11-3/214-1 on kohaldatud 10 aasta pikkuse

3-25-539

kehtivusajaga sissesõidukeeld, kuid VSS § 32 alusel on peatatud sissesõidukeelu kehtivusaeg

kuni isiku vanglast vabanemiseni. Isikul puuduvad isikut tõendavad dokumendid.

1.2. Isik esitas 15.05.2024 rahvusvahelise kaitse taotluse, mis võeti 23.05.2024 vastu. Isik

peeti 31.05.2024 kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel

ning paigutati kinnipidamiskeskusesse (KPK). Hetkel on isik VRKS § 361 lg 2 p 6 alusel

paigutatud KPK-sse kuni 26.03.2025. PPA luges 22.10.2024 otsusega nr 12405230041-1

VRKS § 20 lg 1 kohaselt puudutatud isiku taotluse põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2

alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta (p 1); taotlus on selgelt põhjendamatu VRKS §

201 p 6 ja p 9 alusel. Isik esitas 18.11.2024 kaebuse PPA otsuse peale, mis jäeti Tallinna

Halduskohtu 04.03.2025 otsusega nr 3-24-3153 rahuldamata.

1.3. PPA pidas puudutatud isiku 05.03.2025 kell 09.00 VSS § 15 lg 1, § 19 lg 1, § 23 lg 1 p-

de 1-3 alusel 48 tunniks kinni. Kuna isikul puuduvad dokumendid ning isik keeldub

igasugusest koostööst PPA-ga enda dokumenteerimiseks, peab PPA alustama isiku

dokumenteerimise- ja tagasivõtu protsessi Venemaa Föderatsiooniga.

1.4. Puudutatud isikul puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus (välismaalaste seadus (VMS)

§ 43 lg 1). Isiku paigutamine KPK-sse on proportsionaalne, kohane ja vajalik sunnivahend

väljasaatmiseks, kuna on alust arvata, et isik hakkab väljasaatmismenetlusest kõrvale hoidma.

Isiku puhul on põgenemisoht põhjendatud (VSS § 63 p 4). Isik on korduvalt toime pannud

kuritegusid, mille eest on talle mõistetud vangistus. Isik on kriminaalkorras karistatud kolmel

korral, vanglas viibinud alates 03.12.2003. Isik on ka vangistuse ajal väljendanud ükskõikset

ja vaenulikku suhtumist ametnikesse. Isikut karistati vanglas 12.02.2008 kriminaalkorras arsti

ettekirjutuseta narkootilise ja psühhotroopse aine omandamise ja valdamise eest. Antud

kuriteos oma süüd isik ei tunnista. Varasem isiku käitumine kinnitab, et välismaalase suhtes

esineb põgenemise oht. Kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on olemas eeskätt

kuritegude puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika pinnalt suur, nt

seksuaalkuriteod (vt Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-103-06, p 15; nr 3-1-1-103-06, p 15).

Lisaks esineb põgenemisoht VSS § 68 p 6 kohaselt. Isik oli teadlik, et peale Tartu Vanglast

vabanemist on ta väljasaadetav. Siseministeeriumi 13.10.2011 otsusega nr 11-3/214-1 on

isiku suhtes kohaldanud 10 aasta pikkuse kehtivusajaga sissesõidukeeld. VSS § 321 alusel oli

peatatud sissesõidukeelu kehtivusaeg kuni isiku vanglast vabanemiseni. Väljasaatmise

takistamiseks esitas isik vanglast vabanedes rahvusvahelise kaitse taotluse.

1.5. Isiku suhtes esineb ka VSS § 23 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused.

Puudutatud isik ei täida kaasaaitamiskohustust, kuivõrd on vanglas olles keeldunud täitmast

tagasipöördumistunnistust. Ka KPK-s viibides ei ole isik asunud PPA-ga koostööle enda

dokumenteerimiseks. PPA peab korraldama isiku väljasaatmist, mille jaoks peab PPA

puudutatud isikule kehtiva reisidokumendi taotlema Venemaa Föderatsioonilt. PPA

varasemas praktikas seoses Venemaa Föderatsiooni kodanikele dokumentide hankimisega

nähtub, et isiku dokumenteerimine võtab isiku koostööga aega umbes pool aastat. Venemaa

Föderatsioonile isiku tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamine on aeganõudvam ja võib

võtta aega üle pooleteise aasta tulenevalt Venemaa ametivõimude tegevusest. Varasem

kinnipidamine oli VRKS § 361 lg 2 p 6 kohaselt, kuna isik kujutab ohtu Eesti Vabariigi

avalikule korrale.

1.6. PPA hinnangul ei ole isiku kinnipidamine ja KPK-sse paigutamine vastuolus isiku tervise

ja tema turvalisuse kaalutlustega.

2. PPA jäi 06.03.2025 istungil taotluse juurde ning selgitas, et isik on kirjalikult keeldunud

tänasele kohtuistungile tulemast. PPA kinnitas, et isik ei ole asunud endale dokumente

taotlema. Eile koostati isikule lahkumisettekirjutus, isik ei olnud nõus seda allkirjastama,

2(4)

3-25-539

nõudis, et tema kodakondsusena märgitakse Eesti. PPA sõnul, kui isikult küsiti, et kuhu ta

läheks, kui KPK-st vabaneks, vastas isik, et paneks telgi PPA maja ette püsti ja kutsuks

kohale meedia.

3. Puudutatud isik kohtuistungile ei ilmunud. Kohtute infosüsteemi andmete on kohtukutse

isikule 05.03.2025 kätte toimetatud.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Juhindudes VSS § 23 lg-test 1 ja 11 ning HKMS § 264 lg-dest 1 ja 3 rahuldab kohus PPA

taotluse ning annab loa puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse

paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 06.05.2025

(kaasa arvatud).

5. VSS § 2 lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus.

Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. Vastavalt VMS § 43 lg-le 1

peab välismaalasel Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Puudub

vaidlus, et puudutatud isik viibib Eestis seadusliku aluseta, kuivõrd tegemist on Venemaa

Föderatsiooni kodanikuga, kelle tähtajaline elamisluba on kehtetu (dtl 10).

6. Vastavalt VSS § 23 lg-le 1 taotleb PPA halduskohtult luba pidada Eestis viibimisaluseta

viibiv välismaalane kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kui

VSS-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma

kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. See on

eelkõige lubatud juhul, kui: 1) esineb välismaalase põgenemise oht; 2) välismaalane ei täida

kaasaaitamiskohustust või 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud

dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Haldustoiminguks

loa andmiseks piisab, kui üks nimetatud alustest on täidetud.

7. Käesoleval juhul nõustub kohus PPA-ga, et puudutatud isiku suhtes esineb põgenemise oht.

Viimast tuleb sisustada juhindudes VSS §-st 68. Tulenevalt VSS § 68 p-st 4 esineb

välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke

kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus. See säte eeldab,

et isiku suhtes on jõustunud süüdimõistev otsus, millega teda on toime pandud kuriteo eest

karistatud vangistusega (vt Riigikohtu lahend nr 3-20-2004, p 22). Taotluse kohaselt on

puudutatud isikut kriminaalkorras karistatud kolmel korral ning vanglas viibinud alates

03.12.2003 (dtl-d 3 ja 11). Tartu Halduskohtu 04.06.2024 määruse nr 3-24-1636 punktis 5.3

märgitakse järgmist: „Vaidlus puudub selles, et puudutatud isikule on Narva Linnakohtu

29.09.2004. a otsusega määratud KrK § 115 lg 2 p 4 ja § 15 lg 2 ning KarS § 114 p 1 alusel

karistuseks 20 aastat vangistust seoses sellega, et isik oli pannud toime vägistamise katse,

millega kaasnes raske kehavigastuse tekitamine, ning mõrva. Harju Maakohtu 12.02.2008. a

otsusega kriminaalasjas nr xxxxxxx karistati aga isikut KarS § 331 järgi 6-kuuse

vangistusega, sest isik valdas Murru Vanglas kinnipeetavana viibides narkootilist ainet arsti

ettekirjutuseta. Harju Maakohtu 12.02.2008. otsusega mõistetud 6-kuust vangistust suurendati

Narva Linnakohtu 29.09.2004. a otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa võrra ning

isikule mõisteti 12.02.2008. a otsusega liitkaristuseks 16 aastat 3 kuud ja 21 päeva vangistust.

Lisaks on kaebajal üks kustunud karistus /…/. Kohus leiab, et kaebaja karistatus annab VSS §

68 p-st 4 tulenevalt piisava aluse arvata, et isik võib käituda ka vanglast vabanemise järgselt

mitteusaldusväärselt ning mitte järgida nõuetekohaselt talle võimalikult kohaldatavaid

järelevalvemeetmeid.“ Need seisukohad on jätkuvalt asjakohased ning kohus lähtub nendest

ka käesolevas asjas. Lisaks on puudutatud isik keeldunud endale isikut tõendavat dokumenti

hankimast, millest järeldub isiku hoiak, et ta ei soovi lahkuda Eestist. See suurendab

3(4)

3-25-539

põgenemisohu tõenäosust. Lisaks tõstab põgenemisohu tõenäosust asjaolu, et 04.03.2025 tegi

Tallinna Halduskohus otsusega, millega jättis puudutatud isiku kaebuse PPA otsusele

rahvusvahelise kaitse taotluse osas, rahuldamata (haldusasi nr 3-24-3153).

8. PPA on kinnipidamise alusena tuginenud ka VSS § 23 lg 1 punktidele 2 ja 3 koosmõjus §

264 lg 1 punktiga 3. Vastavalt VSS § 23 lg 1 punktidele 2 ja 3 on välismaalase kinnipidamine

ja paigutamine KPK-sse eelkõige lubatud, kui välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust

(punkt 2) või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende

hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. VSS § 23 lg 1 punktile 3 tuginemine eeldab

muu hulgas, et isik ei aita kaasa enda väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisele (vrdl

Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11). Seetõttu peab VSS § 23 lg 1 p-s 2

märgitud kaasaaitamiskohustuse rikkumine seonduma mõne teise kohustuse (VSS § 264 lg 1

p-d 1, 2 või 4) mittetäitmisega, see peab olema taotluses piisavalt konkreetselt piiritletud (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 12.07.2024 määrus nr 3-24-1856, p 14). Vastustaja on viidanud

VSS § 264 lg 1 punktile 3, mis reguleerib kaasaaitamist dokumentide taotlemisel. Vaidlust ei

ole selles, et puudutatud isikul kehtivaid reisidokumente ei ole. Ühtlasi on usutav PPA väide,

et olukorras, kus PPA-l tuleb asuda isiku eest reisidokumenti taotlema Venemaa

Föderatsioonist, võtab see selgelt kauem aega, kui puudutatud isik esitaks vastava taotluse ise.

Seega esineb kinnipidamiseks VSS § 23 lg 1 punktis 3 toodud alus.

9. Puudutatud isiku varasem käitumine (korduvalt kriminaalkorras karistatus, koostööst

keeldumine PPA-ga) annab alust kahtluseks, et isik ei järgiks suure tõenäosusega leebemaid

järelevalve meetmeid ega oleks PPA-le enam haldusmenetluses kättesaadav. Olukorras, kus

isiku varasem käitumine ei ole olnud seaduskuulekas, annab see alust kahtluseks, et ka

edaspidi ei pruugi isik õigusaktides sätestatut järgida, sh leebemaid järelevalvemeetmeid täita.

Seega ei täidaks järelevalvemeetmed tõenäoliselt oma eesmärki – põgenemisohu vältimine

(VSS § 10 lg 1), mis seaks ohtu väljasaatmise tulemuslikkuse.

10. Asjast ei nähtu, et KPK-sse paigutamine oleks vastuolus turvalisuse ja

tervisekaalutlustega (VSS § 23 lg 4).

11. Kohus leiab, et kinnipidamine ja KPK-sse paigutamine on proportsionaalne taotletava

eesmärgi suhtes. Abinõu kohaldamise eesmärk on tagada puudutatud isiku väljasaatmise

tulemuslikkus. Seejuures puuduvad alternatiivid nimetatud eesmärgi saavutamiseks, nagu

eelnevalt on kohus leidnud.

12. Ülaltoodust lähtuvalt rahuldab kohus PPA 05.03.2025 taotluse ja annab PPA-le loa

paigutada isik KPK-sse kuni tema kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks

kui kaheks kuuks, s.o 06.05.2025 (kaasa arvatud).

13. PPA-l tuleb isik KPK-st viivitamata vabastada, kui tema kinnipidamise alus langeb ära,

kinnipidamise tähtaeg möödub või tema väljasaatmine osutub perspektiivituks (VSS § 24 lg-d

11 ja 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

4(4)