1-24-5988/21 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. märts 2025, Tartu

Kohtuasja number

1-24-5988

Kohtukoosseis

Erkki Hirsnik, Ingeri Tamm ja Tiit Lõhmus

Kohtuasi ja menetlusliik

Romans Melnicuksi süüdistus karistusseadustiku (KarS) §

118 lg 1 p 7 järgi lühimenetluses

Vaidlustatud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 6. jaanuari 2025 otsus

Apellatsiooni esitaja

Romans Melnicuksi kaitsja vandeadvokaat Rein Napa

Süüdistatav

Romans Melnicuks. Isikukood: 38612175711; Läti

Vabariigi kodanik; viibib vahi all Tartu Vanglas; elukoht

XXX; töökoht puudub; varem kriminaalkorras karistamata

Prokurör

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar

Koik

Menetluse vorm

kirjalik

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 6. jaanuari 2025 otsus muutmata ning selle peale esitatud

apellatsioon rahuldamata.

2. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Rein Napa vandeadvokaat Rein Napa poolt Romans

Melnicuksile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu

suuruseks 131,76 eurot, sealhulgas käibemaks 23,76 eurot.

3. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Romans Melnicuksilt Eesti

Vabariigi kasuks välja 131,76 eurot. See menetluskulu tuleb tasuda makseinfo lehel

näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on

võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui

rahaline kohustus ei ole selleks tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse

ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus. Kassatsioon tuleb

esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus

üksnes advokaadi vahendusel.

PÕHIOSA

Süüdistus

1. Romans Melnicuks anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 118 lg 1 p 7

järgi. Süüdistuse kohaselt lõi R. Melnicuks 2. augusti 2024 hilisõhtul XXX asuvas korteris

alkoholitarvitamisel tekkinud tüli käigus 1966. aastal sündinud S.T. it vähemalt kolm korda

rusikaga näkku, põhjustades viimasele nii valu kui tervisekahjustusi – parema silma

silmakoopa, ülalõualuu ja ninaluu murrud silmakoopa murdude ulatumisega koljupõhimikule.

Löögid tekitasid kannatanule ka ajukelmetealused verevalumid ning kolju- ja peavigastused.

Kuna S.T. kukkus löökide tagajärjel korteris pea ja seljaga vastu kõva tömpi pinda, põhjustas

R. Melnicuks S.T. ile ka selja ülaosas ülemiste roiete murrud koos verevalumitega

seljalihastes ja kopsude põrutusega ning verevalumid kere pehmetes kudedes, samuti

verevalumid kõõlustanul, vasakus oimulihases ja nahaaluse verevalumi vasakul oimu-sarna

piirkonnas. R. Melnicuks ei taganud nähtavate ulatuslike peavigastustega S.T. ile arstiabi ega

teinud hädaabikõnet. Pärast kirjeldatud tervisekahjustuste tekitamist püüdis raskes

alkoholijoobes S.T. korterist välja pääseda – esmalt korteri välisukse kaudu, kuid selle

ebaõnnestumisel liikus S.T. esimesel korrusel asuva korter 33 magamistoa akna kaudu alla

maja ette, kuhu ta jõudis hiljemalt 3. augustil 2024 kella 00.30 paiku, maandudes põlvedele.

Kukkumisest saadud tervisekahjustused polnud eluohtlikud. Samast kohast leidis juhuslik

möödakäija teadvusetu S.T. i juba korisevana ja teatas sellest kohe Häirekeskusele. R.

Melnicuksi tekitatud tervisekahjustuste tagajärjel suri teadvuseta olnud S.T. ööl vastu 3.

augustit 2024 kella 01.20 paiku – seda vaatamata sündmuskohale saabunud kiirabitöötajate

elustamiskatsetele. S.T. i surma põhjuseks oli pea kinnine tömp trauma koljuluude murdude ja

ajukelmetealuste verevalumitega, mille tüsistusena tekkis traumaatiline peaajuturse ja ajutüve

pitsumine. Nõnda käitudes tekitas R. Melnicuks kannatanule tahtlikult raske

tervisekahjustuse, millega põhjustas ettevaatamatusest S.T. i surma.

Maakohtu otsus

2. Tartu Maakohtu 6. jaanuari 2025 otsusega tunnistati R. Melnicuks süüdi ja teda karistati

KarS § 118 lg 1 p 7 järgi 6-aastase vangistusega. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §

238 lg 2 alusel vähendati seda vangistust ühe kolmandiku võrra – kandmisele kuuluvaks

karistuseks jäi 4 aastat vangistust. Kohtuotsuse põhjendused olid kokkuvõetult järgmised.

3. Tõendatud on see, et R. Melnicuks tarbis 2. augusti 2024 hilisõhtul koos N.C. ja S.T. iga

alkoholi. Ühel hetkel tekkis neil tüli: R. Melnicuks arvas, et S.T. on ära kaotanud toidukoti.

R. Melnicuks lõi S.T. it tugevalt kolm korda rusikaga näkku, põhjustades kannatanule parema

silmakoopa, ülalõualuu, ninaluu murrud silmakoopa murdude ulatumisega koljupõhimikule,

samuti verevalumi paremas silmakoopas, ajukelmetealused verevalumid ning kolju- ja

peaajuvigastused. Nende löökide tagajärjel kukkus kannatanu pea ja seljaga vastu kõva tömpi

pinda – kukkumine põhjustas kannatanule selja ülaosas ülemiste roiete murrud koos

verevalumitega seljalihastes ja kopsude põrutuse, verevalumid kõõlustanul, vasakus

oimulihases ja nahaaluse verevalumi vasakul oimu-sarna piirkonnas. S.T. püüdis korterist

ukse kaudu lahkuda, kuid kuna see oli lukus, väljus ta korterist hiljemalt 3. augustil 2024 kell

00.30 magamistoa akna kaudu: ta maandus põlvedele ja sai tervisekahjustused, mis ei olnud

eluohtlikud. Juhuslikud möödujad leidsid teadvusetu kannatanu ning teavitasid kell 00.40

Häirekeskust. S.T. suri 3. augustil 2024 kell 1.20 R. Melnicuksi korteri akende all. S.T. i

surma põhjus oli süüdistatava poolt tugevate rusikalöökidega tekitatud pea kinnine tömp

trauma koljuluude murdude ja ajukelmetealuste verevalumitega, mille tüsistusena tekkis

traumaatiline peaajuturse ja ajutüve pitsumine.

4. R. Melnicuksi tegu on tagajärjega põhjuslikus seoses. Süüdistatav tekitas kannatanule pea

kinnise tömbi trauma koljuluude murdude ja ajukelmetealuste verevalumitega – selle

tüsistusena tekkis traumaatiline peaajuturse ja ajutüve pitsumine, mille tagajärjel kannatanu

suri. Kannatanu surm on R. Melnicuksile normatiivselt omistatav. Süüdistatav lõi kannatanut

kolmel korral tugevalt rusikaga näkku. Lähtudes sellest, et tegemist oli mitme tugeva löögiga

pea piirkonda, on mõistlikkuse piires ettenähtav, et kannatanu koljuluud purunevad ja tekivad

ajukelmetealused verevalumid. Surma saabumine nende tüsistumise tõttu ei ole ebatüüpiline

tagajärg. R. Melnicuks lõi kannatanut kavatsetult – löömine oli sel hetkel tema eesmärk.

Lüües kannatanut jõuliselt mitu korda näkku, pidas R. Melnicuks võimalikuks ja möönis, et

põhjustab viimasele koljuluude murrud ja ajukelmetealused verevalumid – seetõttu on need

vigastused tekitatud kaudse tahtlusega. Sellele viitab löökide jõulisus. Kannatanul tekkisid

löömise järel muu hulgas väliselt nähtavad vigastused näol ning tuli verd. Tegemist ei olnud

üksiku löögi, vaid peksmisega. Süüdistatav lõi kannatanut pähe, mis on elutähtis

kehapiirkond. Neil asjaoludel on selge, et koljuluude murrud ja ajukelmetealused verevalumid

on põhjustatud kaudse tahtlusega. Samas on kannatanu surm põhjustatud ettevaatamatusest:

süüdistatav lõi kannatanut korduvalt elutähtsasse piirkonda ja oleks tähelepaneliku ja

kohusetundliku suhtumise korral pidanud kannatanu surma ette nägema (KarS § 18 lg 3).

Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Seetõttu tuleb R. Melnicuksi tegu

kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7 järgi.

5. KarS § 118 lg 1 p 7 näeb karistusena ette nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse,

keskmiseks sanktsioonimääraks on ca 8 aastat vangistust. R. Melnicuksi süü suuruse

hindamisel tuleb arvestada kannatanu suhtes kasutatud vägivalla intensiivsust: süüdistatav lõi

kannatanut jõuliselt kolm korda rusikaga näkku, kuid ei kasutanud selleks relva ega muud

erivahendit. Tõik, et süüdistatav kasutas vägivalda tühise olmetüli pärast endast umbes 20

aastat vanema kannatanu suhtes, osutab sellele, et tema süü ei ole väike. Surm on KarS § 118

lg-s 1 sätestatud tagajärgedest raskeim. Arvestades aga seda, et KarS § 118 lg 1 p-de 1–6 järgi

on karistatav ka raske tagajärje tahtlik tekitamine, viitab R. Melnicuksil esinenud

ettevaatamatus pigem keskmisele või väiksemale süüle. Karistust kergendavaid ega

raskendavaid asjaolusid ei esine. Järelikult vastab R. Melnicuksi teosüüle sanktsiooni

keskmisesse määra jääv karistus. Kuna R. Melnicuksi pole varem kriminaalkorras karistatud,

võib talle mõista karistuse sanktsiooni keskmisest mõnevõrra madalamas määras – selleks on

6 aastat vangistust. Kuna kriminaalasi lahendati lühimenetluses, tuleb karistust KrMS § 238 lg

2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendada.

Apellatsioonimenetlus

6. R. Melnicuksi kaitsja vandeadvokaat Rein Napa esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni,

milles palub süüdistatavale mõistetud karistust kergendada: mõista süüdistatavale lühem

vangistus ning jätta see KarS § 74 lg-te 1–3 alusel täitmisele pööramata. Kaitsja leiab, et

esimese astme kohus on jätnud tähelepanuta süüdistatava puhtsüdamliku kahetsuse ega ole

arvestanud teo toimepanemise asjaolusid. Suuremat tähtsust tuleks omistada sellelegi, et R.

Melnicuksi pole varem karistatud.

7. Prokuratuur palub kaitsja apellatsioon rahuldamata jätta.

Ringkonnakohtu seisukoht

8. R. Melnicuksi süüditunnistamist puudutavas osas maakohtu otsust apelleeritud pole. Ka

ringkonnakohus ise leiab, et see on seaduslik. Muu hulgas on korrektne säte, mille alusel R.

Melnicuks süüdi tunnistati – KarS § 118 lg 1 p 7. Riigikohus on tõlgendanud KarS § 118

kitsendavalt ja asunud seisukohale, et mitmel puhul ei ole normis nimetatud raske tagajärg teo

toimepanijale normatiivselt omistatav (vt nt kriminaalkolleegiumi otsused nr 1-17-105/35, 1-

17-5883/77 ja 1-19-4422/107). See kohtupraktika S.T. i surma omistamist R. Melnicuksile ei

väära. Tõepoolest toimus R. Melnicuksi löökide ja S.T. i surma vahel selliseid sündmusi, mis

olid R. Melnicuksi teoga küll loodusteaduslikus mõttes põhjuslikus seoses, ent ei olnud

kuigivõrd n-ö tüüpilised või ettenähtavad. Nimelt kukkus S.T. kukla ja seljaga vastu põrandat

või mööblit ning mõni aeg hiljem ka aknast välja. Samas on tehtud kindlaks, et nende

kukkumiste tagajärjel tekkinud tervisekahjustused S.T. i surma ei põhjustanud – seda tegid

tugevad rusikalöögid näkku. Nii ei pööranudki maakohus R. Melnicuksi tegu subsumeerides

kukkumistele – muu hulgas puutuvalt normatiivsesse omistamisse – õigesti tähelepanu ja asus

arusaadavalt seisukohale, et S.T. it jõuliselt näkku pekstes oli R. Melnicuksil S.T. i aju

vigastamise tahtlus.

9. Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse üksnes karistuse mõistmist puudutavas osas, leides, et

kohus on R. Melnicuksi karistamisel teinud kaalutlusvea.

10. Ringkonnakohus meenutab, et maakohtul on karistust mõistes küllaltki suur

otsustamisvabadus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 11).

Seetõttu ei saa ringkonnakohus muuta maakohtu mõistetud karistust kergekäeliselt –

kohtuotsusega mõistetud karistuse ümbervaatamiseks peab esimese astme kohus olema teinud

olulise kaalutlusvea. Niisugust kaalutlusviga maakohus teinud ei ole.

11. Esmalt leidis maakohus õigesti, et karistust kergendavaid asjaolusid – sealhulgas

puhtsüdamlikku kahetsust – süüdistatava käitumises ei esine. Otsesõnu ei ole R. Melnicuks ei

kahtlustatavana ülekuulamisel ega viimases sõnas enda kahetsust väljendanud. Kuigi

puhtsüdamlik kahetsus võib seisneda ka teo siiras ülestunnistamises ning avalduda süüdlase

ütlustes (Sootak – KarS. Kommentaar. 5. trükk, § 57, komm 4.2.1), ei sisalda R. Melnicuksi

ütlused ka selliseid n-ö kaudselt kahetsusele viitavaid asjaolusid. Prokuratuur juhtis

apellatsioonile esitatud vastuses asjakohaselt tähelepanu sellele, et R. Melnicuks on

kriminaalmenetluse kestel tunnistanud enda süüd üksnes osaliselt. Nii ei salga süüdistatav küll

kannatanu löömist, kuid on sellegipoolest püüdnud enda süüd igal võimalusel pisendada.

Kohtueelses menetluses väitis ta, et lõi kannatanut vaid kahel korral lahtise käega näkku (kd

2, tl 83). Ka oma viimases sõnas (kd 3, tl 21) ei öelnud R. Melnicuks midagi sellist, mis

võimaldaks kasvõi kaude mõista, et tal oli teise inimese surma põhjustamisest siiralt kahju.

Ringkonnakohtu meelest ei esine ka teisi asjaolusid, mis tingiksid karistuse kergendamise

KarS § 57 alusel.

12. Argument, justkui polevat kohus teo toimepanemise asjaolusid piisavalt arvestanud, jääb

karistuse mõistmise aluseks olevate põhjenduste ümberlükkamise aspektist sisutühjaks.

Kohtuotsuse põhistavas osas on kuriteo toimepanemise asjaolud – nii süüdistatava käitumine

kui saabunud tagajärg – leidnud üksikasjalikku kajastamist. Sealjuures on maakohus andnud

ammendava hinnangu süüdistava teosüüle. Kohtukolleegium soostub prokuratuuriga, et

tühisel ajendil endast mitukümmend aastat vanema inimese jõuline peksmine, mille tagajärjel

on saabunud ohvri surm, pole vaadeldav vähest ebaõigussisu sisaldava teona. Seega ei esine

asjaolusid, mis iseloomustaksid R. Melnicuksi süüd väiksena.

13. Ekslik on ka väide, nagu poleks süüdistatava varasemate karistuste puudumist

eripreventiivse kaalutlusena (piisaval määral) arvesse võetud. Esimese astme kohus on

otsesõnu välja toonud, et varasemate karistuste puudumise tõttu saab R. Melnicuksi karistada

sanktsioonimäära keskmisest (mõnevõrra) väiksema karistusega – ning selle tulemusena

mõistnud R. Melnicuksile teosüüle vastavast karistusest märkimisväärselt lühema karistuse.

14. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et varem kriminaalkorras karistamata R.

Melnicuksile maakohtu otsuses tuvastatud asjaoludel mõistetud 6-aastane vangistus ei ületa

selgelt kõige raskema teoalternatiivi (S.T. suri) realiseerinud süüdistatava süü suurust ning see

karistus on kooskõlas eripreventiivsete kaalutluste ja kohtupraktikas väljendatud

seisukohtadega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-17-1629/44, p 28). Kuna

ringkonnakohus R. Melnicuksile mõistetud vangistuse pikkust ei vähenda, jääb tagajärjetuks

ka kaitsja taotlus jätta süüdistatavale mõistetud karistus täitmisele pööramata. Kuivõrd

tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-99-06, p 20), ei saa R. Melnicuksi mõistetud 6-aastast

vangistust jätta – isegi mitte osaliselt – täitmisele pööramata. KarS § 74 lg 3 võimaldab

katseaja kohaldada maksimaalselt 5 aastaks. Öeldut ei väära seegi, et R. Melnicuksile

mõistetud karistust on lühimenetluse kohaldamise tõttu ühe kolmandiku võrra vähendatud.

Karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimisel tuleb lähtuda isikule mõistetud

karistusajast, mitte lühimenetluse reeglite järgi KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatud karistuse

kestusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-19-7945/137, p 31)

15. Toodud põhjustel jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 6. jaanuari 2025 otsuse KrMS §

337 lg 1 p 1 alusel muutmata ning selle peale esitatud apellatsiooni rahuldamata.

16. Vandeadvokaat R. Napa esitas tasutaotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi

kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu

otsusega tutvumiseks ning apellatsiooni koostamiseks ja esitamiseks 90 minutit. Toimingute

eest soovib ta saada tasu 108 eurot, millele lisandub käibemaks 23,76 eurot. Ringkonnakohus

leiab, et kaitsja tasutaotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kuivõrd ringkonnakohus teeb

KrMS § 337 lg 1 p 1 pärase lahendi, tuleb 131,76 eurot KrMS § 185 lg 2 alusel R.

Melnicuksilt riigi kasuks välja mõista. R. Melnicuks peab selle raha maksma ära 30 päeva

jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates (KrMS § 423 ja § 417 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)