2-22-18174/60 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gea Lepik ja Leanika Tamm

Otsuse tegemise aeg ja koht

04.03.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-18174

Kohtuasi

N.I.K hagi R.V vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks ja töölepingu lõpetamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 31.10.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

R.V apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) N.I.K (registrikood XXX),

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Kadri Härginen

ja Gerli Helene Gritsenko

Kostja (apellant) R.V (isikukood XXX)

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 11.02.2025 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Muuta maakohtu määratud hagihinda ja määrata hagihinnaks 3500 eurot.

2. Jätta rahuldamata R.V tõendite kogumise taotlus.

3. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Tühistada Harju Maakohtu 31.10.2023 otsus osas, millega maakohus tuvastas

töösuhte lõppemise aja (resolutsiooni p 3), mõistis menetluskuludelt välja viivise

(resolutsiooni p 5) ning lahendas kohtuotsuses andmete varjamise taotluse

(resolutsiooni p 6). Teha tühistatud osas uus otsus, millega tuvastada töösuhte

lõppemine 02.12.2022, jätta menetluskuludelt viivis välja mõistmata ning asendada

jõustunud kohtuotsuse avalikustamisel arvutivõrgus R.V nimi tähemärkidega ning

mitte avalikustada tema isikukoodi, aadressi ja kontaktandmeid. Ülejäänud osas

jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta ja täiendada

kohtuotsuse põhjendusi.

5. Rahuldada N.I.K taotlus ning asendada jõustunud kohtuotsuse avalikustamisel

arvutivõrgus N.I.K ärinimi tähemärkidega ning jätta avalikustamata N.I.K

2-22-18174

registrikood. Samuti asendada kohtu algatusel otsuses nimetatud töötajate nimed

(Q, C, K ja Ä) tähemärkidega.

6. Jätta apellatsioonimenetluse kulud R.V kanda.

7. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

7.1. rahuldada hagi;

7.2. tuvastada R.V 03.11.2022 töölepingu ülesütlemise tühisus töölepingu seaduse §

104 lg 1 alusel;

7.3. tuvastada, et R.V ja N.I.K vahel sõlmitud töösuhe lõppes töölepingu seaduse §

85 lg 4 alusel 02.12.2022;

7.4. jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud R.V kanda;

7.5. asendada jõustunud kohtuotsuse avalikustamisel arvutivõrgus R.V nimi

tähemärkidega ning mitte avalikustada tema isikukoodi, aadressi ja

kontaktandmeid;

7.6. asendada jõustunud kohtuotsuse avalikustamisel arvutivõrgus N.I.K ärinimi

tähemärkidega ning jätta avalikustamata N.I.K registrikood. Samuti

asendada kohtu algatusel otsuses nimetatud töötajate nimed (Q, C, K ja Ä)

tähemärkidega.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. N.I.K (hageja, tööandja) esitas 02.12.2022 Harju Maakohtule R.V (kostja, töötaja) vastu

hagi, milles palus tuvastada kostja 03.11.2022 töölepingu ülesütlemisavalduse tühisuse ja

tuvastada, et poolte vaheline töösuhe lõppes 02.12.2022. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt võlaõigusseaduse (VÕS) §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 13.01.2022 töölepingu nr 2022/CORE/06, mille

alusel töötas kostja alates 31.01.2022 hageja juures juristi ametikohal. Kostja töötasuks oli

2800 eurot (bruto), millele lisandus spordihüvitis 100 eurot kvartalis. 03.11.2022 esitas kostja

hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, millega ütles kostja töölepingu

erakorraliselt alates samast päevast üles ja nõudis tööandja olulise lepingurikkumise tõttu

hagejalt kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitist.

2-22-18174

1.2. Kostjal ei olnud töölepinguseaduse (TLS) § 91 lg-te 1 ja 2 järgi alust töölepingut

erakorraliselt üles öelda.

Kostja ülesütlemisavalduse kohaselt on hageja teda töötasu maksmisel diskrimineerinud ning

rikkunud sellega TLS § 3 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet, viidates asjaolule, et talle

sai 25.10.2022 teatavaks arendusjuhi töötasu suurus, mis oli suurem kui kostja töötasu, ning

teiste töötajate lisatasu maksmise alused, mille kohta ei suutnud hageja talle usutavaid

põhjendusi anda.

Kostja brutopalk on võrreldes teiste ettevõtete tegevusega konkurentsivõimeline ega ole

ilmselgelt õigusaktidega vastuolus või silmatorkavalt madal.

Töötasu erinevus ei anna alust töösuhet TLS § 91 lg 1 alusel erakorraliselt

etteteatamistähtaega järgimata lõpetada. Kui töötaja ei ole palgaga rahul ning läbirääkimised

tööandjaga palga tõstmiseks ei ole edukad, on töötajal võimalik lahkuda tööandja juurest 30-

päevalise etteteatamisega. Tegemist ei ole ettenägematu asjaoluga, mille tõttu muutuks

töölepingu jätkamine töötaja jaoks võimatuks.

Juhul, kui töötasu maksmisega diskrimineerimist saaks pidada mõjuvaks põhjuseks TLS § 91

lg 1 tähenduses, ei olnud kostjal alust töölepingut erakorraliselt üles öelda. See, kui ettevõttes

makstakse töötajatele erineva suurusega töötasu, ei tähenda veel töötajate diskrimineerimist.

Kostja ei ole ülesütlemisavalduses esile toonud, kas tegemist on otsese või kaudse

diskrimineerimisega, ning milliste samalaadses olukorras olevate isikutega võrreldes

koheldakse teda õigustamatult kehvemini. Kostja ametipositsiooni ei saa võrrelda

ülesütlemisavalduses nimetatud võlgade sissenõudmise tiimi juhi, arendusjuhi, finantsjuhi või

võlgade sissenõudmise tiimi spetsialistidega. Tiimijuhid vastutavad terve tiimi töö ning selle

liikmete käekäigu eest, kuid juristi ametipositsioonil sarnane juhtimispädevus ja ulatus

puuduvad. Igal juhul on ettevõttes erinevatel ametipositsioonidel töötavate inimeste puhul

kehtivad erinevad nõuded ja vastutus sellised asjaolud, mis õigustavad erineva suurusega

töötasu maksmist.

1.3. Töölepingu ülesütlemise tühisuse tõttu tuleb TLS § 85 lg 4 järgi tuvastada, et tööleping

lõppes töötaja korralise ülesütlemise tõttu 02.12.2022.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle läbi vaatamata. Juhul, kui kohus ei jäta hagi

läbi vaatamata, palus kostja nõuda hagejalt välja täiendavad tõendid ning jätta hagi

rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta igal juhul hageja kanda, sõltumata vaidluse

lahendusest.

2.1. Kostja vastuväidete kohaselt tuleb hagi jätta rahuldamata, sest töölepingu erakorraline

ülesütlemine ei ole tühine.

2.1.1. Kostjal oli õigus tööleping erakorraliselt üles öelda, sest hageja rikkus oluliselt võrdse

kohtlemise põhimõtet (diskrimineeris kostjat töö eest tasu maksmisel) ning/või asjaolusid ja

mõlemapoolset huvi arvestades ei saanud kostjalt mõistlikult nõuda töölepingu jätkamist.

2.1.2. Hageja on kostjat võrreldes teiste hageja juures töötavate isikutega töö eest tasustamisel

diskrimineerinud ning kostja on sellest, et tal on alust kahtlustada diskrimineerimist, hagejale

kirjalikult teada andnud, kuid hageja ei ole kostja kahtlust kummutanud.

2-22-18174

Kostja omandas 2000 õigusalase kõrghariduse, oli 2002–2022 advokatuuri liige, sh alates

2008 vandeadvokaat, ning praktiseeris kuni hageja juures tööle asumiseni õigusteenuse

osutajana. Kostja asus 2022 hageja juures tööle juristi ametikohale, mis nõudis magistrikraadi.

Juristi tööülesanded (sh nende maht ja keerukus) olid hageja majandustegevuse jaoks väga

olulised, need kätkesid erinevate töölõikude täitmist ning lõpptulemina vastutas kostja selle

eest, et tema tegevuse tõttu oleks hageja tegevus õiguspärane. Mh esindas kostja hagejat

kohtus. Hageja ei teinud kostjale tehtud töö osas etteheiteid, st kostja täitis tööülesandeid

korrektselt ja tulemuslikult.

Kostja saatis 25.10.2022 hageja juhatajale Qle (juhataja) e-kirja, milles märkis, et 19.10.2022

arendusjuhi tööpakkumist läbi töötades sai kostjale teatavaks, et arendusjuhi töötasu saab

olema 3500 eurot kuus (bruto), millele võib lisanduda boonus tasu. Kostja töötas hageja

juures juristina ja tema töötasu oli 2800 eurot kuus (bruto). Seega oli alustava arendusjuhi (C)

põhitöötasu kostja töötasust 25% suurem. Arvestades alustavale arendusjuhile makstava tasu

suurust võis eeldada, et hageja juhataja/võlgade sissenõudmise tiimi juht (K) saab veel

suuremat töötasu ning ilmselt on ka finantsjuhi (Ä) töötasu samuti kostjast suurem. Kostjale

jäi mulje, et tema kui juristi tööd ja panust hinnatakse teistest isikutest oluliselt madalamalt,

kuigi kostja tegeleb iga päev intensiivselt erinevate hageja jaoks oluliste töölõikudega ning

aitab kolleege. Tähtis on igaühe tööpanus, mitte ametinimetus. Juristi panus ja roll hageja

juures on oluline. Kostja tundis end teisejärgulisena, kuigi temapoolne kvantitatiivne tööalane

panus, tehtava töö kvaliteet jms ei olnud nimetatud isikute antavast panusest väiksem. Kostjat

on tasustamisel koheldud nende isikutega võrreldes oluliselt halvemini. Kostja palus hageja

juhatajal selgitada, miks ja millisel alusel tasutatakse kostjat madalamalt ning kas hageja on

valmis seda probleemi lahendama.

Hageja juhataja märkis 01.11.2022 vastuses, et võrdlus arendusjuhiga ei ole kohane ega

objektiivne, kuna tegemist ei ole temaga samasuguseid tööülesandeid täitva isikuga, kuid ei

selgitanud kolme teise töötaja tasustamist ega põhjendanud, miks ei ole võrdlus objektiivne.

Hageja ei selgitanud, miks ei ole juristi ülesanded ja vastutus võrreldavad ega samaväärsed

arendusjuhi ja/või juhatuse liikmega (sh juhatajaga). Hageja ei esitanud mingit seisukohta

juristi ning tiimi juhi ja/või finantsjuhi võrreldavuse kohta. Hageja väitis, et kuna kostja on

võrrelnud omavahel täiesti erinevaid ametikohti, siis tööalane kvantiteet ja kvaliteet ei ole

seetõttu kriteeriumid, mille alusel saaks väita, et töötasu suuruste erinevused oleksid

käsitletavad õigusrikkumisena. Seega möönis hageja töötasu erinevusi, täpsustamata, kui

suured on erinevused. Hageja ei toonud välja, kellega ning kuidas saaks juristi tööalaselt

hageja juures võrrelda, hindamaks, kas kostjat on töötasustamisel diskrimineeritud. Hageja

selgitas, et töötasu sõltub konkreetselt ametiga kaasnevast vastutusest, tööülesannete mahust

ja keerukusest ning juhtimise ulatusest, mitte ametinimetusest. Seega ei sõltu hageja

hinnangul töötasu mingilgi määral tegelikult tehtud tööst (sh selle mahust, tulemuslikkusest

jne). Hageja sisustas mingil määral arendusjuhi töö sisu, kuid ei avanud teiste nimetatud

töötajate töö sisu. Hageja väitis, et juristi ametikohal puudub arendusjuhiga võrreldavas

mahus vastutus, samuti ei ole juristil alluvaid, kelle tulemusliku töö eest tuleks lisaks oma

tööle vastutada, kuid jättis tähelepanuta juristi lepingujärgsed ülesanded. Kuigi juristi ei olnud

alluvaid, pöördusid kostja poole juhataja, tiimi juht ning finantsjuht, kelle küsimustele andis

kostja tagasisidet, mille eest ta vastutas. Hageja möönis juhataja kõrgema töötasu pelgalt

vastutuse ulatusele, mitte tööpanusele tuginedes. Hageja tõi esile, et pooled leppisid

töölepingu sõlmides töötasus kokku, kuid hageja ei teavitanud siis kostjat teiste töötajate

töötasu suurusest. Hageja ei tunnistanud oma rikkumist, kuid ei toonud esile ka faktilisi

asjaolusid ega tõendeid, mis kostja kahtlust kummutaksid. Hageja üritas õigustada enda

valikuid ega soovinud probleemi mõistlikult lahendada. 01.11.2022 vastuskirjal oli kostjat

mõnitav alatoon. Hageja arusaam lepingujärgsest tasustamiseks ei ole kooskõlas kehtiva

2-22-18174

õigusega. Tasu tuleb maksta tööandja heaks tegelikult tehtud töö eest. Kostja ei ole arvestanud

kostjale töötasu makstes kostja väga head tööpanust.

01.11.2022 vastusega lõi hageja eeldused selleks, et kostja ütleb töölepingu erakorraliselt üles

02.11.2022 palus juhataja, et kostja tuleks 03.11.2022 kontorisse eesmärgiga proovida jõuda

kokkuleppele. Kostja nõustus sellega samal päeval. 03.11.2022 kohtumisel eitas hageja

jätkuvalt kostja välja toodud probleemi olemasolu ega suutnud teha kostjale konstruktiivset

kompromissiettepanekut töölepingu jätkamiseks. Tööandja käitus töötaja suhtes vastuoluliselt,

pettuslikult, alandavalt ning pahauskselt.

Hageja ei kummutanud diskrimineerimise kahtlust ka poolte vahel toimunud läbirääkimiste

ajal, kuigi kostja selgitas 15.11.2022 e-kirjas, et tal on jätkuvalt põhjendatud kahtlus. Kuna

hageja ei kummutanud kostja esitatud diskrimineerimise kahtlust ning võttis olukorda leigelt

ega näidanud üles võimalust töötasu suurendamiseks, oli kostjal alust arvata, et

diskrimineerimine on toimunud ja hageja on valmis kohtlema juristi töötasustamisel

ebavõrselt ka edaspidi, ning realiseerus risk, et kostja ütleb töölepingu erakorraliselt üles,

kuna ta ei pea taluma diskrimineerimist.

Eeltoodud põhjendused ja asjaolud sisaldusid ka kostja 03.11.2022 tehtud töölepingu

erakorralise ülesütlemise avalduses.

Hageja ei maksnud kostjale võrdväärse töö eest võrdset tasu, st rikkus võrdse kohtlemise

põhimõtet.

Kuigi kostja on toonud esile faktilised asjaolud, mis andsid kostjale põhjendatud aluse

eeldada, et hageja diskrimineeris teda tööpanuse alusel töö eest tasu maksmisel, ei ole hageja

tõendanud, et ta ei ole võrdse kohtlemise põhimõtet rikkunud, sh ei ole hageja toonud esile,

miks ei saa kostjat nimetatud isikutega võrrelda. Asjakohaseks võrdlusnäitajaks saab mh olla

tööpanus või töökoormus. Kostja nimetatud isikud olid tööpanuse (tööülesannete mahu ja

keerukuse) mõttes temaga võrdses või sarnases positsioonis. Nii kostja, tiimi juhi, finantsjuhi

kui ka juhataja tegevus oli suunatud hageja majandustegevuse tuumale (võlgade

sissenõudmine) ning jurist kuulus juhtivtöötajate leeri, kelle osavõtul toimus kord kuus

nõupidamine. Kui välistada nende isikutega võrdlus, siis võiks tekkida olukord, kus

diskrimineerimiskahtlus oleks absoluutselt välistatud, kui teist juristi ei ole.

Hageja ei ole toonud esile ja tõendanud ka kostjaga võrreldavate isikute lepingujärgseid

tööülesandeid ja tasu suurust, samuti seda, millised olid nende töötulemused. Hageja oli kostja

tööga rahul, kuid ei olnud rahul finantsjuhi ja tiimijuhi tööga. Samuti oli vajakajäämisi

juhataja käitumises, mis mõjutas hageja majandustegevuse tulemusi.

Hageja ei ole selgitanud, kas ja kuidas ta on täitnud tasustamisel hageja ainuosaniku X Grupi

tasustamis- ja eetikapoliitikat.

Hageja ei ole toonud esile, et kostjale väiksema töötasu maksmiseks esinesid objektiivsed

põhjused.

2.1.3. Kostjal oli õigus öelda tööleping diskrimineerimise, s.o töölepingu rikkumise tõttu TLS

§ 91 lg 2 alusel erakorraliselt üles, sest hageja ei kummutanud diskrimineerimise kahtlust, ei

soovinud mõistliku kompromissiga probleemi lahendada ning kavatses jätkata kostja

diskrimineerimist, s.o kostja põhiõiguste intensiivset ja ulatuslikku rikkumist olukorras, kus

diskrimineerimine ja töölepingu oluline rikkumine oli toiminud juba ligi 9 kuu vältel (alates

2-22-18174

ajast, mis kostja asus hageja juures tööle). Kostjale põhjendamatult madala töötasu maksmine

tähendas kostjale mittevaralise ja varalise kahju tekitamist ning kostja ei pidanud laskma

endale täiendavalt kuu aja jooksul kahju tekitada.

2.1.4. Kostjal oli mõjuv põhjus öelda tööleping TLS § 91 lg 1 alusel mõjuva põhjuse tõttu üles

ka siis, kui hageja ei oleks kostjat diskrimineerinud, sest kostja oli võrreldes eelnimetatud

isikutega madalamalt tasustatud, ei suutnud seda hingeliselt n-ö alla neelata, hageja ei olnud

valmis mõistliku kompromissiga töötasude erinevust lahendama, hageja ei näidanud üles huvi

töösuhte jätkamise vastu (sh ei teinud kostjale läbirääkimiste käigus ettepanekut töösuhte

jätkamiseks ja andis mõista, et kostja võib töölt lahkuda ega nõudnud töö jätkamist), st

kumbki pool ei näinud töösuhte jätkumise võimalust.

2.2. Hagejal ei ole õigust töölepingu ülesütlemist vaidlustada. Hageja tunnistas läbirääkimistel

oma käitumisega töölepingu erakorralist ülesütlemist, sh kandis 03.11.2022 kostjale üle

lõpparve 03.11.2022 seisuga, ning lõpetas kostja töötamise näitamise Maksu- ja Tolliameti

peetavas töötajate registris viitega TLS § 91 lg-le 1. Ka hageja koostatud

kompromissiettepanekus tunnistas hageja töölepingu erakorralist ülesütlemist. Hageja ei

esitanud ülesütlemisavaldusele vastuväidet ega nõudnud kostjalt tööle tulemist. Hageja pidas

pahauskselt kostjaga läbirääkimisi ning lisas kompromissiettepanekusse rea täiendavaid

tingimusi, millel ei olnud ülesütlemisega seost. See, et hageja pakkus läbirääkimistel kostjale

hüvitist, kinnitab hageja arusaama sellest, et ta oli kostja suhtes käitunud õigusvastaselt.

Hageja käitumine läbirääkimistel oli vastuoluline ja ebaloogiline.

2.3. Hagi tuleb jätta läbi vaatamata, sest kostja ei ole rikkunud mõnd hageja õigust, mistõttu ei

saa hagejal olla alust esitada kohtule enda õiguste kaitseks hagi.

2.4. Kostjale tuleb võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) § 24 järgi hüvitada hageja poolt

tekitatud varaline ja mittevaraline kahju.

2.5. Hagejalt tuleb välja nõuda ülal nimetatud isikutega sõlmitud lepingud, et teha kindlaks

nende tööülesanded ja töötasu suurus, ning hageja pangakonto filtreeritud väljavõtted neile

makstud töötasude kohta. Samuti tuleb Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonnalt ja

Rahandusministeeriumilt nõuda välja andmed selle kohta, milliste hageja poolt esitatud

maksekäsu kiirmenetluse avaldustest tingitud probleemidega ning millises ajavahemikus

pidid need asutused korduvalt kokku puutuma, et tõendada puudujääke juhataja, finantsjuhi ja

tiimijuhi töös.

2.6. Sõltumata vaidluse lahendamise tulemusest tuleb menetluskulud jätta hageja kanda, sest

hageja on käitunud pahauskselt ning on loonud eeldused nii töölepingu erakorraliseks

ülesütlemiseks kui ka kohtumenetluse tekkeks. Hageja ei kummutanud diskrimineerimise

kahtlust, ei soovinud mingilgi määral kostja töötasu tõsta ning pidas pahauskselt

läbirääkimisi. Kostja oli valmis sõlmima kompromissi. Arvestada tuleb ka hageja ja kostja

erinevat finantsseisundit.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 31.10.2023 otsusega hagi, tuvastas töölepingu ülesütlemise

tühisuse ja selle, et poolte töösuhe lõppes 03.12.2022. Maakohus jättis menetluskulud kostja

kanda, ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, kuid mõistis kostjalt hageja

kasuks menetluskuludelt välja VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise kuni nõude

2-22-18174

täitmiseni. Maakohus asendas jõustunud kohtuotsuses kostja nime initsiaalidega ja otsustas

mitte avalikustada tema isikukoodi, sünniaega ega aadressi.

3.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

pooled sõlmisid 12.01.2022 tähtajatu töölepingu nr 2022/Core/06, mille p 2.1 alusel

asus kostja tööle juristi ametikohal ja mille p 6.1 järgi oli kostja töötasu 2800 eurot

(bruto);

-

hageja tasus iga kuu kostjale töölepingus kokkulepitud töötasu;

-

kostja oli ettevõttes ainuke juristi ametikohal töötav isik ning hageja juures ei töötanud

ühtegi teist töötajat, kelle töökohustused olid juristi töökohustustega samad või

sarnased;

-

kostja esitas 03.11.2022 hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse; hageja

sai ülesütlemise avalduse samal päeval kätte.

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole alust jätta hagi tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

Hagi esemeks on töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamine. TLS § 105 lg 1

näeb sõnaselgelt ette tööandjale õiguse esitada kohtule hagi, kui tööandja leiab, et

ülesütlemine ei olnud põhjendatud. Sellise asjaolu tuvastamise vastu on hagejal TsMS § 368

lg 1 järgi tuvastushuvi, kuna ülesütlemise kehtivusest võivad sõltuda ka muud nõuded (nt

hüvitise nõuded).

Kuigi kostja on kohtumenetluses läbivalt keskendunud diskrimineerimise teemale, on hageja

esitanud hagi töösuhte TLS § 91 alusel erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, ning

kostja ei ole esitanud hagi ega vastuhagi seoses diskrimineerimise või kahju hüvitamisega.

3.3. Kostjal ei olnud TLS § 91 alusel õigust töölepingut erakorraliselt üles öelda ning tema

03.11.2022 töölepingu ülesütlemine on tühine.

3.3.1. Töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse sisust saab järeldada, et kostja arvates on

teda alates tööle asumisest võrreldes teiste kolleegidega tasustamise osas oluliselt halvemini

koheldud. Kostja viitas avalduses TLS §-le 3, mis näeb ette, et tööandja peab tagama töötajate

kaitse diskrimineerimise eest ja järgima võrdse kohtlemise põhimõtet. Kostja tunneb end

teiste sama ettevõtte teiste töötajate ja juhatajaga võrreldes töötasu alusel diskrimineerituna

ning tal puudub kohustus taluda, et tema tööd väärtustatakse ja tasustatakse märkimisväärselt

madalamalt. Kostja peab seda oluliseks õigusrikkumiseks.

3.3.2. Kostja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, millest saaks järeldada tema

diskrimineerimist.

Kuna kostja tugines menetluses läbivalt diskrimineerimisele, tuli kostjal võrdse kohtlemise

seaduse (VõrdKS) §-s 8 sätestatud jagatud tõendamiskohustuse järgi esile tuua asjaolud, mille

alusel võib eeldada, et diskrimineerimine on toimunud, ning hagejal tõendada, et ta ei ole

võrdse kohtlemise põhimõtet rikkunud. Kohus peab esmalt tuvastama faktilised asjaolud,

mille alusel saaks üldse väita, et toimunud on kaudne või otsene diskrimineerimine, ja alles

seejärel kohaldatakse tõendamiskoormise regulatsiooni. Kui kohus diskrimineerimise faktilisi

asjaolusid ei tuvasta, ei võta kohus seisukohta, kas tegemist võis olla otsese või kaudse

diskrimineerimisega. Samas, kui diskrimineerimine on tuvastatud, võivad tööandja

2-22-18174

põhjendused olla piisavad otsustamaks, et võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud. Teatud

olukorras on otsene diskrimineerimine objektiivsetel põhjustel lubatud (RKHKo 17.05.2010,

3-3-1-13-10, p 15–16). Diskrimineerimise korral võib kostja nõuda VõrdKS § 24 järgi

hagejalt diskrimineerimise lõpetamist ja kahju hüvitamist, kuid kostja ei ole selliseid nõudeid

esitanud.

Siinsel juhul töötas hageja juures üksnes üks jurist (kostja) ning teised töötajad, keda kostja

nimetas, täitsid oluliselt erinevaid tööülesandeid. Seega ei ole hageja ettevõttes töötajaid, keda

saaks kostjaga võrrelda, et tuvastada diskrimineerimist. Kuna kostja töökohustused juristina ei

ole sarnased ega võrreldavad juhataja, tiimi juhi, finantsjuhi ega arendusjuhi töökohustustega,

ei saa moodustada võrreldavaid gruppe. Kõigil nimetatud ametikohal töötavatel/tegutsevatel

isikutel on erinevad töökohustused, erinev vastutus ja ka erinev tööpanus. Need eelnimetatud

töösuhte elemendid on tööandja ja töötaja vahel individuaalselt läbi räägitud ja kokkulepitud.

Nii on toimitud ka hageja ja kostja vahel töölepingut sõlmides. Ettevõtte töötajatel on

tavapäraselt erinev roll ettevõtte eesmärgi saavutamisel (sh kasumi teenimisel), erinevad

tööülesanded, erinev vastutuse tase ja erinev töötasu. Ettevõtte tööd korraldab ja töötaja töö

vastavust kokkulepitule hindab tööandja. Samuti määrab tööandja töötaja tööpanuse, leppides

töötajaga kokku tema töökohustused ja vastutuse. Kui töötaja on nõuetekohaselt oma

töökohustused täitnud, on ta oma panuse andnud. Hageja hinnangul täitis kostja kuni

töölepingu ülesütlemiseni oma töökohustusi nõuetekohaselt, st tema tööpanus vastas ootustele

ja kokkulepetele ning kostja tööpanuse väärtuseks oli töölepingus kokkulepitud töötasu 2800

eurot.

Igasugune erinev töötasu määramine samas ettevõttes ei ole töötaja diskrimineerimine.

Sellest, et ettevõttes töötasid teised töötajad, kelle töötasu oli juristina töötanud kostja

töötasust mõnevõrra suurem, ei saa järeldada diskrimineerimist ettevõtte sees. Kostja ei ole

tõendanud, et tema tööpanus oli suurem kui teistel ja et ta sai sama tööpanuse eest madalamat

töötasu. Kõiki kolleege, kes pöördusid kostja poole, ei saa pidada kostja alluvateks. Samuti ei

saa magistrikraadiga juristi üldist palgataset arvestades järeldada, et juristile 2800 euro

suuruse brutopalga maksmine on diskrimineeriv. Nt on kostja töötasu suurem või samaväärne

kohtusüsteemis magistrikraadi nõudval kohtujuristi ametikohal töötava juristi töötasuga (2707

eurot (bruto).

Kuna kostja ei toonud esile asjaolusid, millest saaks järeldada tema diskrimineerimist, ei tule

hagejal tõendada, et diskrimineerimist ei toimunud või et see oli põhjendatud.

3.3.3. Kostjal ei olnud alust töölepingut TLS § 91 lg-te 1 ja 2 ja § 98 lg 2 alusel erakorraliselt

etteteatamistähtaega järgimata üles öelda.

Pooled leppisid töölepingus kokku kostja töötasu suuruses ning hageja ei ole töötasu

maksmise kohustust ega kohtule teadaolevalt ka muid tööandja kohustusi oluliselt rikkunud.

Ka juhul, kui hageja oleks kostjat töötasu osas diskrimineerinud, ei annaks see alust öelda

töölepingut TLS § 91 alusel erakorraliselt üles. Kostja töötasu erinevus võrreldes teiste

töötajatega ei olnud sedavõrd suur, et tema töötasu oleks olnud oluliselt tasakaalust väljas

võrreldes hageja teiste töötajate palgatasemega. Töösuhte ajal töötasu suurendamise

läbirääkimiste ebaõnnestumine ei anna töötajale alust öelda tööleping TLS § 91 alusel

erakorraliselt üles. Kui töötaja ei ole kokkulepitud töötasu suurusega rahul, saab ta töölepingu

TLS § 85 lg 1 alusel korraliselt üles öelda, teatades sellest TLS § 98 lg 1 järgi tööandjale 30

päeva ette.

2-22-18174

3.4. Töösuhe tuleb TLS § 85 lg 4 alusel lugeda lõppenuks korralise ülesütlemise tagajärjel

alates 03.12.2022 (RKTKo 22.04.2015, 3-2-1-111-14, p 17).

3.5. Vastavalt kostja taotlusele tuleb TsMS § 462 lg 2 alusel kostja nimi otsuses asendada

initsiaalidega ning jätta muud kostja isikuandmed otsuses avaldamata.

3.6. Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

Kostjat ei saa kohtumenetluses pidada nõrgemaks pooleks, mis annaks kohtule alust kaaluda

menetluskulude jaotust muul viisil. Kostjal oli õigusteadmistega isikuna töösuhet lõpetades

võimalik valida mitme käitumisviisi vahel ning valides erakorralise ülesütlemise, pidi kostja

õigusteadmistega isikuna olema teadlik võimalusest, et hageja võib töölepingu ülesütlemise

vaidlustada.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi läbi vaatamata. Juhul, kui kohus ei jäta hagi läbi vaatamata, palus

kostja nõuda hagejalt välja hageja juhatuse liikme lepingu ja menetluses nimetatud töötajate

töölepingud, hageja pangakonto väljavõtted ajavahemikul 01.02.2022–31.12.2022 neile

makstud tasude kohta, samuti nõuda Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonnalt ja

Rahandusministeeriumilt välja andmed selle kohta, millise probleemid ja millisel

ajavahemikul on olnud hageja poolt automatiseeritud makskäsu kiirmenetluse avalduste

esitamisega, ning teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning asendada

jõustunud kohtuotsuses kostja nimi tähemärkidega ja mitte avalikustada jõustunud

kohtuotsuses tema isikukoodi, kontaktandmeid ja aadressi. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda. Alternatiivselt palus kostja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

4.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme,

kui ei jätnud hagi TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel koosmõjus TsMS § 3 lg-ga 1 läbi vaatamata.

Maakohus pidanuks lahendama taotluse eelmenetluses enne diskrimineerimist puudutavate

küsimuste lahendamist. Taotluse õigeks lahendamiseks tuli maakohtul arvestada poolte

kompromissiläbirääkimisi, mille esemeks oli töölepingu ülesütlemisega seonduv ja hageja

initsiatiivil kokkulepped, millel ei olnud töölepingu lõpetamisega puutumust. Hagejal oli

õigus esitada hagi üksnes siis, kui kostja rikkus kompromissiläbirääkimiste käigus mõnd

hageja õigust TsMS § 3 lg 1 tähenduses. Sellise rikkumise puudumise tõttu ei olnud hagejal

hagemise õigust.

4.2. Maakohus asus vääralt seisukohale, et hageja ei rikkunud diskrimineerimise keeldu. Seda

tehes jättis maakohus eelmenetluses diskrimineerimiskahtluse aluseks olevad asjaolud

käsitlemata ja need otsuses tuvastamata ning otsuse põhjendamata.

Maakohus jättis arvestamata kostja väiteid ning tuvastamata, kas tegemist oli võrdväärse

tööga (eristamata samasuguse ja võrdväärse töö). Võrdse väärtusega töö eest tuleb maksta

võrdset töötasu. Võrreldav on töötaja, kes teeb sama tööandja juures sama või võrdväärset

tööd, arvestades töötaja kvalifikatsiooni ja kutseoskusi. Töö põhjendamatult madal

tasustamine on ebavõrdse kohtlemise tunnus VõrdKS § 2 lg 3 tähenduses. Kostjale makstav

töötasu oli võrreldes hageja juhataja, tiimi juhi, raamatupidaja ja/või arendusjuhiga

ebaproportsionaalselt väike. Seejuures ei ole seaduses sätestatud, milline kõrvalekalle on

lubatav, seega ei ole ka 5% kõrvalekalle lubatav.

2-22-18174

Maakohus jättis tähelepanuta kostja väite, et hagejal ei olnud objektiivset õiguspärast

eesmärki juristile väiksema töötasu maksmiseks. Maakohus jättis tegemata proportsionaalsuse

testi.

Maakohus ei selgitanud enne kohtuistungit pooltele tõendamiskoormist ega andnud kostjale

täiendavat tähtaega faktiliste asjaolude täiendamiseks. Kuna hageja ei täitnud

tõendamiskoormist, on hageja keeldunud tõendamisest, mida saab VõrdKS § 8 lg 2 järgi

pidada diskrimineerimise omaksvõtuks.

Maakohus jättis hindamata kostja kvalifikatsiooni, tööpanuse ja teiste töötajate poolt

tööülesannete mittenõuetekohase täitmise.

Maakohus oli vaidlust lahendades hagejat soosiv (erapoolik).

Maakohus võttis vastu hageja tõendid (ametijuhendid) ega põhjendanud, miks ta ei nõustu

kostja vastuväidetega neile tõenditele.

Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata kostja tõendite kogumise taotlused (kostja

nimetatud töötajate töölepingud, hageja pangakonto väljavõte neile makstud töötasu kohta,

teabe väljanõudmine maksekäsuosakonnalt), kuigi need kinnitavad asjas tähtsaid asjaolusid.

Lisaks leidis maakohus vääralt, et kostja tõendid teiste töötajate mittenõuetekohaselt

tööülesannete täitmise kohta on asjasse puutumatud.

Maakohus ei uurinud istungil tõendeid ja jättis asja lahendamiseks vajalikud asjaolud istungil

arutamata, mistõttu ei saanud ta neile asja lahendades tugineda.

4.3. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja tugines töölepingu ülesütlemist põhjendades

kahele alusele, ning järeldas vääralt, et kostjal ei olnud alust töölepingut üles öelda. Kostjal oli

õigus öelda tööleping üles, sest hageja ei tõendanud, et ta ei diskrimineerinud kostjat

töötasustamisel. Maakohus jättis käsitlemata kostja teise (alternatiivse) põhjenduse.

4.4. Maakohus rikkus TsMS § 439 ja ületas hagi piire, kui tuvastas töölepingu lõppemise aja

erinevalt hagis märgitust (02.11.2022 asemel 03.11.2022).

4.5. Maakohus ei põhjendanud otsuses, miks ta ei nõustu menetluskulusid kostja kanda jättes

kostja väidetega.

4.6. Maakohus rikkus TsMS § 442 lg 2 p 7, kui märkis otsusesse kostja telefoni numbri ja

e-postiaadressi (aadress ja sidevahendid ei ole samastatavad), ning TsMS § 442 lg 2 p 5¹, kui

jättis märkimata tsiviilasja hinna.

4.7. Maakohus mõistis kostjalt vääralt välja viivise menetluskulude hüvitiselt olukorras, kus

maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust.

4.8. Maakohus rikkus TsMS § 462 lg-t 2 kui asendas kostja nime initsiaalidega, kuigi kostja

taotles asendamist tähemärkidega. Lisaks ei ole mõistetav, miks maakohus otsustas jätta

avaldamata kostja sünniaja, kuigi kostja seda ei taotlenud.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

2-22-18174

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada ja

maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus tuvastas töösuhte lõppemise aja, mõistis

menetluskulude hüvitiselt välja viivise ning lahendas kostja taotluse andmete avalikustamise

piiramiseks. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega tuvastab töösuhte

lõppemise 02.12.2022 seisuga, jätab menetluskulude hüvitiselt viivise välja mõistmata ning

lahendab jõustunud lahendis andmete varjamise taotluse maakohtust erinevalt. Ülejäänud osas

tuleb apellatsioonkaebus jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse

resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. TsMS

§ 654 lg 22 kohaselt esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse.

7. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel

aluseks maakohtu tuvastatud faktilised asjaolud (vt ülal p 3.1), sest nende üle ei ole vaidlust.

8. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus õigesti seisukohale, et siinses asjas ei ole alust jätta

hagi õigusliku perspektiivituse või õiguskaitsevajaduse puudumise tõttu TsMS § 423 lg 2 p 2

alusel läbi vaatamata.

Maakohus asus õigesti seisukohale, hagejal tuli TLS § 105 lg 1 järgi esitada kohtule seaduses

sätestatud tähtaja jooksul hagi, kui ta leidis, et kostja ülesütlemisavaldus oli TLS § 104 lg 1

tähenduses tühine. Ka Riigikohus on leidnud, et kui töötaja on töölepingu TLS § 91 lg 2 p 3

alusel üles öelnud ja tööandja leiab, et selliseks töölepingu ülesütlemiseks ei ole seadusest

tulenevat alust või ülesütlemine ei vasta seaduse nõuetele (töölepingu ülesütlemine on TLS §

104 lg 1 kohaselt tühine), peab ta ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks pöörduma

töövaidlusorgani poole (RKTKo 06.02.2012, 3-2-1-170-11, p 12). Ühtlasi asus maakohus

põhjendatult seisukohale, et hagejal oli töölepingu ülesütlemise tuvastamise vastu ka TsMS §

368 lg 1 tähenduses tuvastushuvi, kuna töölepingu ülesütlemise tühisusest sõltub lisaks ka

muude õiguslike tagajärgede saabumine.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et asjaolu, et pooled pidasid

töölepingu lõpetamise üle läbirääkimisi, kuid ei jõudnud töösuhte lõpetamises kokkuleppele,

ei tähenda seda, et hageja minetas töölepingu ülesütlemise vaidlustamiseks kohtu poole

pöördumise õiguse või saanuks pöörduda kohtu poole üksnes siis, kui kostja oleks

läbirääkimiste käigus hageja õigusi rikkunud. Pooled ei vaidle selle üle, et nad pidasid enne

hagiavalduse esitamist kompromissiläbirääkimisi vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks, sh

tegi ka kostja kompromissiettepaneku (dtl 107–118, 130–133), kuid pooled ei saavutanud

kokkulepet.

9. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohul lõppjäreldusena õigesti seisukohale, et kostjal ei

olnud TLS § 91 lg-te 1 ja 2 alusel õigust töölepingut erakorraliselt üles öelda, st töölepingu

ülesütlemine on TLS § 104 lg 1 tähenduses tühine. Selles osas muudab ja täiendab

ringkonnakohus kohtuotsuse põhjendusi.

9.1. Kolleegium märgib, et töötaja võib TLS § 85 lg 1 järgi tähtajatu töölepingu igal ajal

korraliselt üles öelda, teatades sellest TLS § 98 lg 1 järgi tööandjale vähemalt 30

kalendripäeva ette.

Erakorraliselt võib töötaja töölepingu TLS § 91 lg 1 (ja VÕS § 196) järgi üles öelda üksnes

mõjuval põhjusel, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või

2-22-18174

mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. Riigikohtu praktika kohaselt on TLS § 91 lg 1 tähenduses

töölepingu erakorralise ülesütlemise mõjuvaks põhjuseks ettenägematu asjaolu, mille tõttu

saab poolte huvisid kaaludes eeldada, et lepingu täitmine on muutunud töötaja jaoks

võimatuks. Seejuures tuleb võimatuse all mõista mitte ainult füüsilist võimatust, vaid ka

sellist erakorralist olukorda, kus töötajalt ei saa mõistlikult oodata tööülesannete täitmist

(RKTKo 22.04.2015, 3-2-1-111-14, p 14; RKTKo 29.10.2012, 3-2-1-116-12, p 11).

Lisaks võib töötaja TLS § 91 lg 2 järgi töölepingu erakorraliselt üles öelda ka tööandjapoolse

kohustuse olulise rikkumise tõttu. Seejuures ei sätesta TLS § 91 lg 2 oluliste rikkumiste

ammendavat loetelu. Riigikohus on leidnud, et töötajal on õigus öelda tööleping erakorraliselt

üles ka muude tööandja oluliste lepingurikkumiste tõttu, arvestades rikkumise olulisust

hinnates VÕS § 116 lg-s 2 sätestatut. Kuigi töölepingu seadus ei näe erinevalt VÕS § 196 lg-

st 2 ette töötaja kohustust anda enne töölepingu erakorralist ülesütlemist tööandjale töölepingu

nõuetekohaseks täitmiseks täiendavat tähtaega, võivad asjaolud, et töötaja on juhtinud

tööandja tähelepanu sellele, et tema hinnangul rikub tööandja töölepingus kokkulepitud või

seaduses sätestatud kohustusi, või andnud tööandjale täitmiseks täiendava tähtaja, anda aluse

lugeda tööandja rikkumised oluliseks (RKTKo 09.02.2022, 2-19-9129, p 27–28).

Erakorralisest ülesütlemisest ei pea töötaja tööandjale TLS § 98 lg 2 järgi ette teatama, kui

kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist

kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Seega eeldab erakorraline

ülesütlemine sellise kaaluga põhjust, mis õigustab töötaja töölt lahkumist enne

30-kalendripäevase etteteatamistähtaja möödumist (RKTKo 22.04.2015, 3-2-1-111-14, p 14).

9.2. Siinses asjas ei esine ringkonnakohtu hinnangul asjaolusid, mis kinnitaksid seda, et

kostjal oli alust öelda tööleping etteteatamistähtaega järgimata erakorraliselt üles.

9.2.1. Kostja esitatud e-kirjavahetus (dtl 104–105) kinnitab, et kostja saatis 25.10.2022

juhatajale e-kirja, milles viitas ebavõrdsele kohtlemisele ning palus, et juhataja põhjendaks

talle kirjalikult, miks ja millisel alusel on tema töö võrdluses mitme teise kolleegiga (oluliselt)

madalamalt tasustatud, ning palus esitada kirjaliku nägemuse selle kohta, kas tööandja on

valmis probleemi kuidagi lähiajal lahendama, et kostja ei tunneks end tasustamise osas

diskrimineerituna / alandatuna ning oleks motiveeritud hea tundega töötamist jätkama. Hageja

juhataja vastas kostjale samal päeval, et vajab aega, et kirjalikult selgitada, kuid arvas, et sel

teemal on vaja ka rääkida. Juhataja saatis kostjale 01.11.2022 kirjaliku vastuse, milles avaldas

kahetsust, et kostja tunneb end alandatuna ja mittemotiveerituna, pakkudes kostjale võimalust

igal ajal rääkida. Ühtlasi märkis juhataja, et ei saa kostja kriitikaga nõustuda, sest kostja

võrdlus ei ole kohane, kuna kostja on võrrelnud omavahel võrreldamatuid ametikohti, tuues

mh esile, et juristi ametikoht ei hõlma sarnast vastutust ning et juristil ei ole alluvaid, kelle töö

tulemuslikkuse eest vastutada. Juhataja viitas sellele, et kostja asus tööle alles sama aasta

alguses, tööleping sai sõlmitud poolte kokkuleppel ning vastavalt tavale peetakse hageja

juures iga aasta alguses arenguvestlusi, kus lepingutakse kokku uued eesmärgid ja vaadatakse

üle töötasu, sh on kostjaga kavas pidada vestlus uue aasta jaanuari lõpus / veebruari alguses,

kuid kostja saab oma murest rääkida ka varem.

Kostja esitatud järgmine e-kirjavahetus (dtl 127–129) kinnitab, et juhataja saatis 02.11.2022

kell 13.51 kostjale järgmise sisuga e-kirja: „Lahkusid täna hommikul töölt ning seejuures ei

informeerinud tööandjat lahkumise põhjusest ning sellest, millal võime Sind tagasi oodata.

Palun anna mulle teada, millal tööle tagasi tuled“. Selle peale saatis kostja samal päeval kell

14.26 e-kirja, milles märkis, et vastuskirjaga tutvumise järel ei olnud hingeliselt mõeldav

töötamisega jätkata, avaldades pettumust vastuse sisu kohta. Ühtlasi andis kostja teada, et tal

2-22-18174

on valmis kirjutatud töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus ning kui juhataja soovib

selle olukorra lahendada, siis annab kostja talle viimase võimaluse – teha hiljemalt kell 16.30

töötasu suurendamise pakkumine. Lisaks märkis kostja juhatajale teadmiseks, paludes seda

mitte ähvardusena võtta, järgmist: „ma tean praegu midagi, mida sina veel ei tea (ja mõnes

mõtteks olekski hea, kui sa seda kunagi teada ei saaks)“. Seepeale palus juhataja samal päeval

kell 15.54 saadetud e-kirjas kostjal järgmisel päeval kell 13 kontorisse tulla ja märkis

„püüame jõuda kokkuleppele“, millega kostja nõustus.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja juhataja ja kostja kohtusid 03.11.2022, kuid sellele

vaatamata esitas kostja 03.11.2022 hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse ja

väljamakse nõude. Kostja tõi selles esile, et hageja ei ole kohelnud teda töö eest tasustamisel

võrdluses teiste kolleegidega võrdselt. Kostja märkis, et talle sai 19.10.2022 teatavaks, et

01.11.2022 ametisse asuva arendusjuhi töötasu saab olema 3500 eurot kuus (bruto), millele

võib lisanduda boonustasu, ning ta oletas, et ka juhataja, võlgade sissenõudmise tiimi juhi ja

finantsjuhi töötasu on tema töötasust suurem, millest ta järeldas, et tema tööpanust hinnatakse

nende isikute tööpanusest oluliselt madalamalt. Ühtlasi sai talle teatavaks võla sissenõudjate

boonustasusüsteem, mille kohaselt saavad sissenõudjad kostja töö tulemi läbi lisatasu. Kostja

palus 25.10.2022 juhatajal kostja ebavõrdset kohtlemist kirjalikult selgitada, juhataja vastas

01.11.2022 kostjale, kuid ei tunnistanud rikkumist. Kostja hinnangul oli juhataja kirjal

mõnitav alatoon. Samuti ei tunnistanud juhataja enda poolt välja pakutud 03.11.2022

kohtumisel rikkumist ega pakkunud kostjale konstruktiivset lahendust. Kostja pidas juhataja

käitumist vastuoluliseks, pettuslikuks, alandavaks ja pahauskseks. Kostja leidis, et tal ei ole

kohustust taluda, et tema tööd väärtustatakse ning tasustatakse märkimisväärselt madalamalt

kui teiste oma, ning väljendas pettumust, et tema tööandja on teda pikemat aega

diskrimineerinud, soovib seda jätkata ega soovi probleemi lahendada (dtl 28–29).

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja maksis 03.11.2022 kostjale novembri kolme päeva eest

töötasu ja seitsme päeva eest puhkusekompensatsiooni kokku 801,63 eurot (dtl 134) ning

lõpetas 03.11.2022 MTA töötamise registris kostja töötamise, viitega TLS §-le 91 (dtl 135–

136).

9.3. Ülaltoodud asjaolusid kogumis hinnates ja poolte huve kaaludes ei ole kolleegiumil alust

järeldada, et kostjal oli töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 1 tähenduses

mõjuv põhjus.

Asjaolu, et kostjale sai 19.10.2022, s.o ligi 10 kuud pärast hageja juurde tööle asumist

teatavaks hageja juurde loodavale arendusjuhi ametikohale tööle võetava töötaja töötasu

suurus, mis võrrelduna kostja brutotöötasuga kuus oli 700 eurot suurem, mis tähendas 20%-

list töötasu vahet (2800 on 80% 3500-st), koosmõjus kostja oletusega, et ka juhataja, võlgade

sissenõudmise tiimi juhi ja finantsjuhi töötasu on tema töötasust suurem, ning kostja

teadasaamisega võla sissenõudjate boonustasu süsteemist, ei ole sellised asjaolud, mis kostja

kui töötaja ja hageja kui tööandja huve kaaludes andis kostjale alust öelda tööleping

etteteatamiseta päevapealt üles. Mh arvestab ringkonnakohus seda, et olukorras, kus kostja

tundis, et tema töötasu suurus on ebaõiglaselt väike ja ta pöördus oma murega juhataja poole,

selgitas juhataja kostjale, et kostja töötasu suurust ei ole õige võrrelda kostja nimetatud isikute

töötasuga, kuid pakkus kostjale võimalust rääkida kostja mure teemal ning selgitas, et kostja

töötasu vaadatakse arenguvestluse käigus korraliselt üle järgmise aasta jaanuari lõpus või

veebruaris, s.o 2–3 kuu möödudes. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu kostja ja juhataja

e-kirjavahetusest, et juhataja oleks seejuures suhtunud kostjasse halvasti või käitunud kuidagi

töötajale vastuvõetamatul viisil. E-kirjavahetusest saab järeldada, et juhataja oli huvitatud

kostjaga töösuhte jätkamisest ja probleemi lahendamisest, kuid kostja ei nõustunud talle

2-22-18174

pakutud lahendustega. Sisuliselt ütles kostja töölepingu üles seetõttu, et ta tundis, et tema

töötasu on ebaõiglaselt väike ning hageja ei nõustunud tema töötasu kohe tõstma. Seda ei saa

aga kostja kui töötaja ja hageja kui tööandja huve kaaludes pidada mõjuvaks põhjuseks

lõpetada päevapealt töösuhe.

Seejuures ei ole õige kostja arusaam, et hageja ei näinud võimalust kostjaga töösuhet jätkata.

Enne kostja ülesütlemise avalduse tegemist aset leidnud poolte e-kirjavahetus seda ei kinnita.

Pigem saab e-kirjavahetusest järeldada, et juhataja soovis kostjaga töösuhet säilitada, sest

reageeris koheselt sellele, kui kostja lahkus 02.11.2022 töölt, ning soovis temaga rääkida.

Ainuüksi sellest, et pooled ei saavutanud 03.11.2022 kohtumisel töötasu tõstmiseks

kokkulepet ning kostja esitas pärast juhataja ja kostja kohtumist 03.11.2022 erakorralise

ülesütlemisavalduse, mille esitamise kohta oli kostja juba juhatajat eelnevalt e-kirjas

hoiatanud, ei saa järeldada, et hagejal oli huvi kostjaga töösuhe lõpetada. Seda ei kinnita ka

hageja kohtumenetluses antud selgitused. Ka asjaolust, et hageja täitis kostja nõudmise ja

maksis talle ülesütlemisavalduse esitamise järel välja ülesütlemisavalduses nõutud töötasu ja

puhkusetasu ning lõpetas kostja töötamise töötajate registris, ei saa järeldada, et hageja ei

soovinud kostjaga töösuhet jätkata. Hageja tuli küll kostjale vastu ja täitis kostja nõudmised

ega nõudnud kostjalt järgmisel päeval tööle asumist, kuid see ei tähenda, et hageja soovis

kostjaga töösuhte lõpetada 03.11.2022 kohtumise tulemusena. Kui see oleks nii, oleksid

pooled lõpetanud kohtumise tulemusega töösuhte TLS § 79 alusel poolte kokkuleppel. Sellist

kokkulepet aga pooled ei saavutanud.

9.4. Samuti ei ole kolleegiumil alust järeldada, et hageja rikkus oluliselt mõnda töölepingust

või seadusest tulenevat kohustust, sh võrdse kohtlemise põhimõtet.

9.4.1. Iseenesest saab kokkulepitud töötasu maksmata jätmist pidada töölepingu rikkumiseks.

TLS § 28 lg 2 p 2 järgi on tööandja kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud

tingimustel ja ajal. Seejuures on töötaja huvi saada tehtud töö eest kokkulepitud tasu ning

töötasu maksmise kohustuse rikkumise korral võib töötaja sattuda sissetulekust osalise või

täieliku ilmajäämise tõttu raskesse majanduslikku olukorda (RKTKo 09.02.2022, 2-19-9129,

p 27-28). Siinse vaidluse puhul ei ole aga kolleegiumil alust arvata, et hageja rikkus töötasu

maksmise kohustust. Pooled ei vaidle selle üle, et töölepingu järgi oli kostja töötasu suurus

2800 eurot kuus (bruto) ning hageja tasus kostjale alates kostja tööle asumisest alati õigel ajal

kokkulepitud suurusega tasu, mida kinnitab ka kostja pangakonto väljavõte (dtl 126).

9.4.2. Kuigi kostja hinnangul oli tema töölepingus kokkulepitud tasu ebaõiglaselt madal

võrreldes hageja juures töötanud juhataja, arendusjuhi, võlgade sissenõudmise tiimi juhi ja

finantsjuhiga, ei ole kolleegiumil alust järeldada, et hageja diskrimineeris töötasu maksmisel

kostjat ning rikkus sellega TLS § 28 lg 2 p-s 2 sätestatud töötasu maksmise kohustust.

Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 12 lg 1 järgi on kõik seaduse ees võrdsed ning kedagi ei

tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse,

poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude

tõttu. Tuleb siiski arvestada, et PS § 12 adressaadiks on riik ning selleks, et võrdne

kohtlemine oleks tagatud ka eraõiguslikes suhetes, lasub riigil tulenevalt PS § 19 lg-st 2 ja §

13 lg-st 1 kohustus arvestada eraõiguslike normide loomisel põhiõiguste ja vabadustega (PS

komm (2020), § 12, p 12). Eesti Vabariik on taganud soolise võrdõiguslikkuse seaduse

(SoVS) § 1 lg 1 järgi soolise, s.o meeste ja naiste võrdse kohtlemise ning kaitse sel alusel

diskrimineerimise eest. Samuti on Eesti Vabariik võrdse kohtlemise seadusega taganud

VõrdKS § 1 lg 1 järgi isikute kaitse diskrimineerimise eest rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi,

nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel.

2-22-18174

Seega on seadustes nimetatud tunnused, mille alusel ei ole isikute ebavõrdne kohtlemine

lubatud. Samas ei välista VõrdKS § 2 lg 3 võrdse kohtlemise nõudeid töösuhetes VõrdKS § 1

lg-s 1 nimetamata tunnuste alusel, eelkõige perekondlike kohustuste täitmise, sotsiaalse

seisundi ja töötajate huvide esindamise või töötajate ühingusse kuulumise, keeleoskuse või

kaitseväeteenistuse kohustuse tõttu.

Siinsel juhul ei kostja töölepingu ülesütlemise avalduses ega sellele eelnenud e-kirjavahetuses

selgelt esile toonud, mille alusel hageja teda töötasustamisel diskrimineeris. Kostja märkis

üksnes, et tema töötasu on võrreldes hageja juhataja, arendusjuhi, võlgade sissenõudmise tiimi

juhi ja finantsjuhi töötasuga ebaõiglaselt väike, arvestades kostja tööpanust. Selget alust ei

toonud kostja esile ka maakohtus, kuid viitas 23.05.2023 menetlusdokumendis sellele, et

hageja võis teda diskrimineerida soo alusel, kuna kolm võrreldavat töötajat olid naised, kuid

kostja on mees. Samas, ringkonnakohtu nõudele 16.02.2025 vastates ei ole kostja seda enam

väitnud, mistõttu järeldab ringkonnakohus, et kostja ei tugine soolisele diskrimineerimisele.

Vastuseks ringkonnakohtu nõudele märkis kostja, et ta ei tugine ühelegi VõrdKS § 1 lg-s 1

sätestatud tunnusele, kuid leiab, et hageja diskrimineeris teha töösuhtes VõrdKS § 2 lg 3

tähenduses muu tunnuse alusel, milleks on tema sotsiaalne seisund, täpsemalt juristi staatus.

Seega leiab kostja sisuliselt, et hageja kohtles teda palga maksmisel võrreldes teiste

töötajatega halvemini, kuna ta oli jurist.

Töölepinguseaduse kohta antud selgitustes on märgitud, et üldiselt peetakse diskrimineerimise

all silmas inimes(t)ele mingite kitsenduste seadmist või ebasoodsama olukorra kujunemist,

mis vähendab nende õiguste kasutamise või teostamise võimalusi nende kuuluvuse tõttu

mõnda sotsiaaldemograafilisse rühma, mida eristatakse ühe või teise sotsiaalse kategooria

alusel (Töölepingu seadus. Selgitused töölepingu seaduse juurde (2024), § 3, p 3). Seega ei

ole iseenesest välistatud, et tööandja kohtleb teiste töötajatega võrreldes mõnda ametit

pidavaid töötajaid ebavõrdselt.

Siiski ei tähenda ebavõrdne kohtlemine veel võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.

Riigikohtu praktika kohaselt esineb võrdsuspõhiõiguse riive ainult siis, kui ebavõrdselt

koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid ning võrdsuspõhiõiguse riive tuvastamiseks

tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekohad ja tuua välja võrreldavad grupid, st leida

kaebajaga sarnases olukorras olevate isikute grupp, kellega võrreldes koheldakse kaebajat

halvemini. Selleks tuleb tuvastada suurima ühisosaga võrreldavad grupid (RKÜKo

30.06.2016, p 47; RKPJKo 30.10.2019, 5-19-25, p 63).

Siinsel juhul on kostja võrrelnud end kui juristi hageja juures töötanud juhataja, arendusjuhi,

võlgade sissenõudmise tiimi juhi ja finantsjuhiga, st pidanud endaga võrreldavateks

töötajateks hageja juhtivtöötajaid. Teisi hageja juures töötanud töötajaid ei ole kostja

võrdlusesse toonud. Kostja hinnangul kuulub ka tema juhtivtöötajate gruppi, sest tema

nimetatud isikud olid tööpanuse (tööülesannete mahu ja keerukuse) mõttes temaga võrdses

või sarnases positsioonis, nende tegevus oli suunatud hageja majandustegevuse tuumale

(võlgade sissenõudmine) ning kostja osavõtul toimus kord kuus juhtivate töötajate

nõupidamine. Ringkonnakohus ei kahtle selles, et juristi roll ettevõttes on oluline ning jurist

peab tagama selle, et ettevõte tegutseks õiguspäraselt, kuid ettevõtte juristi ja ettevõtte

juhtivaid töötajaid ei saa pidada selliseks võrreldavate isikute grupiks, millel on piisav

ühisosa. Hageja on õigesti märkinud, et kostja ja kostja poolt võrreldud töötajate ülesanded ja

vastutus ei ole ettevõttes võrreldavad ega samaväärsed, sh ei tegelenud kostja ettevõttes

inimeste juhtimisega, st erinevalt teistest nimetatud töötajatest ei olnud kostjal alluvaid.

Kostja ametijuhendi (dtl 24–26) kohaselt oli tema peamiseks vastutuseks või eesmärgiks

tagada ettevõtte võlgade sissenõudmise protsessi rakendamine kohtu kaudu ning õigusabi

2-22-18174

pakkumine ettevõtte tegevuses, sh ei nähtu ametijuhendist, et kostjal oli alluvaid või et ta pidi

täitma juhtimisülesandeid. Kostja ei ole ka väitnud, et ta täitis hageja juures

juhtimisülesandeid või et tal olid alluvad. Seevastu kinnitavad teiste võrreldud töötajate

ametijuhendid (dtl 30–39) seda, et nende ülesannete hulka kuulusid ka juhtimisülesanded (v.a

finantsjuhi ametijuhend) ning selgelt tegeles juhtimisülesannetega ka ettevõtte juhataja, kelle

ametijuhendit ei ole esitatud. Seega on kostja võrredud töötajate lähimaks ühiseks nimetajaks

ettevõttes juhtimisfunktsioonide täitmine, kuid kostjal nendega sellist ühisosa ei ole. Kostja

täitis kahtlemata olulist rolli ettevõtte töötajaid juriidiliselt nõustades ning hagejat

kohtumenetluses esindades, kuid see ei anna alust pidada teda võrreldavaks ettevõtte

juhtivtöötajatega. Ka see, et ta osales kord kuus juhtivtöötajate koosolekul, ei muuda teda

nendega võrreldavaks. Arvestades kostja ametit, sai ta osaleda seal eelkõige juriidilise

nõustajana, mitte ettevõtte või üksuse juhi ülesandeid täites. Seetõttu ei saa kostjat pidada

sarnaseks tema poolt võrredud töötajate grupiga, mistõttu ei olnud hagejal kohustust maksta

kostjale nendega samaväärset töötasu.

Ülaltoodut arvestades asus maakohus õigesti seisukohale, et kostja ei ole toonud esile

asjaolusid, millest saaks järeldada hageja diskrimineerivat tegu. Kuna kostja ei ole seda

teinud, ei ole tähtsust kostja ülejäänud vastuväidetel, mistõttu ringkonnakohus neile

menetlusökonoomia kaalutlustel ei vasta.

10. Kuigi maakohus järeldas õigesti, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine ja asus

õigesti seisukohale, et sellises olukorras tuleb kohtul tuvastada töölepingu ülesütlemise aeg,

ületas maakohus hageja esitatud nõude piire, kui tuvastas, et poolte töösuhe lõppes korralise

ülesütlemisega 03.12.2022, kuigi hageja taotles kohtult töösuhte lõppemise tuvastamist

02.12.2022 seisuga. Ringkonnakohus parandab selle eksimuse ja muudab vastavalt maakohtu

otsust.

Töötajal on TLS § 85 lg 1 järgi õigus tähtajatu tööleping igal ajal korraliselt üles öelda,

järgides TLS § 98 lg-s 1 sätestatud vähemalt 30-kalendripäevast etteteatamistähtaega. TLS §

98 lg 2 järgi ei pea töötaja erakorralisest ülesütlemisest ette teatama, kui kõiki asjaolusid ja

mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud

tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Tähtaja kulgemine algab TsÜS § 135 järgi

üldjuhul järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati

kindlaks tähtaja algus, ning lõppeb tähtpäeva saabumisel, sh saabub päevades arvutatava

ajavahemiku puhul tähtpäev TsÜS § 136 lg 6 järgi ajavahemiku viimasel päeval ning tähtaja

määramisel loetakse päevaks TsÜS § 136 lg 9 järgi ajavahemikku keskööst keskööni.

Siinsel juhul algas TLS § 98 lg-st 1 tulenev töölepingu korralise ülesütlemise 30

kalendripäeva pikkune tähtaeg 03.11.2022, kui hageja sai kätte kostja ülesütlemisavalduse,

ning eeltoodu kohaselt hakkas tähtaeg kulgema 04.11.2022 ja lõppes 03.12.2022 kell 24.00.

Seega tuvastas maakohus iseenesest õigesti töösuhte lõppemise aja, kuid arvestades hageja

esitatud nõuet, ei olnud maakohtul alust tuvastada, et töösuhe lõppes hageja taotletust hiljem.

Seetõttu tuleb muuta kohtuotsuses märgitud töösuhte lõppemise aega.

11. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus põhjendatult menetluskulud kostja kanda, kuid

mõistis ekslikult kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludelt viivise.

11.1. Maakohus ei eksinud, kui jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

Seejuures kaalus maakohus kostja esile toodud asjaolusid ning asus seisukohale, et need ei

tingi teistsugust menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kohus võib

TsMS § 162 lg 4 järgi jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole

2-22-18174

kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt

ebaõiglane või ebamõistlik. Seega ei võimalda seadus jätta kulusid hageja kanda. Siinsel juhul

ei ole alust jätta menetluskulusid ka poolte enda kanda, Riigikohtu praktika kohaselt peavad

TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks esinema erandlikud asjaolud, st sätte kohaldamiseks ei piisa

üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid kehtestatud on kõrgendatud standard –

menetluskulude väljamõistmine peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (RKTKm

27.11.2019, 2-17-18531, p 20; RKTKm 26.01.2011, 3-2-1-142-10, p 10). Kostja ei ole

toonud esile ega tõendanud asjaolusid, millest kohus saaks järeldada, et hageja

menetluskulude kostja kanda jätmine oleks äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kostja esile

toodu kohaselt on hageja menetluskulude tema kanda jätmine äärmiselt ebaõiglane või

ebamõistlik peamiselt hageja käitumise tõttu diskrimineerimiskahtluse esitamise järel, sh

poolte läbirääkimiste ajal. Ringkonnakohtu hinnangul ei kinnita asjas esitatud tõendid hageja

pahatahtlikkust ega soovimatust lahendada vaidlus kokkuleppel ning see, kui pooled ei

jõudnud kokkuleppele, sh hageja ei nõustunud kostja ettepanekuga ja vastupidi, ei anna alust

pidada kohtuvaidluses menetluskulude jätmist vaidluse kaotanud poole kanda äärmiselt

ebaõiglaseks või ebamõistlikuks. Ka pelgalt see, et hagejal ja tema emaettevõttel ei ole

finantsprobleeme (on paremas finantsolukorras), ei tähenda seda, et hageja kulud oleks

äärmiselt ebaõiglane jätta kostja kanda, mh olukorras, kus kostja on end menetluses ise

esindanud.

11.2. Maakohus mõistis aga ekslikult kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitiselt

viivise, kuigi maakohus ei määranud otsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust

ega mõistnud kostjalt hageja kasuks menetluskulude hüvitist välja. Kuna maakohus märkis, et

määrab hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul pärast asjas

lõpplahendi jõustumist, ei saanud maakohus otsuses lahendada veel hageja viivise

väljamõistmise taotlust. Seetõttu tühistab ringkonnakohus viivise väljamõistmise osas

maakohtu otsuse.

12. Lisaks asendas maakohus ekslikult kostja nime initsiaalidega, mitte tähemärkidega, piiras

kostja sünniaja avalikustamist ning märkis põhjendamatult kohtuotsuse sissejuhatavas osas

kostja kontaktandmed.

Ringkonnakohus märgib, et jõustunud kohtuotsus avalikustatakse TsMS § 462 lg 1 järgi

selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus. Andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel

asendatakse TsMS § 462 lg 2 esimese lause järgi jõustunud kohtuotsuses andmesubjekti nimi

initsiaalide või tähemärkidega ning ei avalikustata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi

ega aadressi. Viidatud sätte eesmärgiks on tagada menetlusosalise eraelu puutumatus tema

isikuandmete töötlemisel, sh avalikustamisel. Isiku nime varjamisel võib kasutada initsiaale

või tähemärke ning varjamise ulatuse otsustamisel tuleks lähtuda sellest, et otsusesse jäetud

initsiaalid või tähemärgid ei võimaldaks isiku identiteeti või nime aimata.

Siinsel juhul palus kostja enda eraelu kaitseks asendada enda nime otsuses tähemärkidega

ning jätta otsuses avalikustamata tema isikukoodi ja aadressi. Kuigi kostja ei põhjendanud,

miks ta soovib asendada oma nime just tähemärkidega, mitte initsiaalidega, on kolleegiumi

hinnangul põhjendatud asendada kostja nimi tähemärkidega, sest see tagab paremini tema

identiteedi ja nime varjamise.

Ühtlasi ei olnud maakohtul vajadust jätta otsuses avalikustamata kostja sünniaega, sest kostja

ei olnud sellist taotlust esitanud. Samuti ei olnud maakohtul vaja seda omal algatusel teha,

kuna otsusest ei nähtu kostja sünniaega.

2-22-18174

Kuna kostja ei ole rahul ka sellega, et maakohus märkis kohtuotsuse sissejuhatavas osas lisaks

kostja nimele, isikukoodile ja aadressile ka kostja kontaktandmed (telefoninumber ja

e-postiaadress), täiendab ringkonnakohus maakohtu otsust ning jätab ka need andmed omal

algatusel avalikustamata, sest ka need võimaldavad kostjat identifitseerida. Ringkonnakohus

märgib, et TsMS § 442 lg 2 p-de 6 ja 7 järgi märgib kohus otsuse sissejuhatuses

menetlusosaliste nimed ja isiku- või registrikoodid ning menetlusosaliste aadressid, kui see on

ilmselt vajalik otsuse täitmiseks või tunnustamiseks. Viidatud sätete kohaselt tuleb

menetlusosaline otsuses korrektselt tähistada, et otsust saaks tõrgeteta edukalt täita. Seaduse

järgi ei tule otsusesse märkida menetlusosalise kontaktandmeid. Kuna maakohus on need

otsuse sissejuhatavasse osasse märkinud ja ringkonnakohus saab muuta üksnes maakohtu

otsuse resolutsiooni, on ringkonnakohtu hinnangul vaja kohtu algatusel jätta need andmed

kohtuotsuses avalikustamata.

13. Arvestades hageja kohtuistungil esitatud taotlust, tuleb jõustunud kohtuotsuse

avalikustamisel arvutivõrgus avaldamisel asendada ka N.I.K ärinimi tähemärkidega ning jätta

avalikustamata N.I.K registrikood. Ühtlasi asendab ringkonnakohus omal algatusel hageja

töötajate huvide kaitseks kohtuotsuse avalikustamisel ka otsuses nimetatud hageja töötajate

nimed.

14. Viimaks märgib kolleegium, et maakohus jättis otsuse sissejuhatavas osas märkimata

tsiviilasja hinna, aga ka määras selle hagi menetlusse võtmise eel valesti, mistõttu

ringkonnakohus muudab tsiviilasja hinda.

14.1. Kostja osutas õigesti sellele, et kohus peab TsMS § 442 lg 2 p 5¹ järgi märkima otsuse

sissejuhatavas osas tsiviilasja hinna, kuid maakohus ei teinud seda. Arvestades seda, et

ringkonnakohus saab muuta üksnes maakohtu otsuse resolutsiooni, mitte aga sissejuhatavat

osa, märgib ringkonnakohus tsiviilasja hinna üksnes oma otsuses.

14.2. Kuigi maakohus ei märkinud otsuses tsiviilasja hinda, on maakohus tsiviilasja hinna

siiski hagi menetlusse võtmise eel määranud, kuid on teinud seda ekslikult, mistõttu muudab

ringkonnakohus asja hinda.

Hagihind määratakse TsMS § 123 järgi hagi esitamise aja seisuga, arvestades TsMS §-des

124–134 sätestatut. Apellatsioonkaebuse esitamisel on hind TsMS § 137 lg 1 järgi sama, mis

esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Kui alama astme kohus on määranud hinna

valesti, võib kõrgema astme kohus TsMS § 137 lg 11 järgi hinda muuta.

Siinses asjas esitas hageja kostja vastu hagi, milles palus tuvastada töölepingu ülesütlemise

tühisuse ja tuvastada, et töösuhe lõppes korralise ülesütlemisega. Ringkonnakohtu hinnangul

leidis maakohus 06.12.2022 puuduste kõrvaldamise määruses ekslikult, et tegemist on kahe

eraldi mittevaralise nõudega, mille puhul on hagihind TsMS § 132 lg 1 ja § 134 lg 1 järgi

7000 eurot (2×3500). Ringkonnakohtu hinnangul saab töölepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks TLS § 105 lg 1 alusel esitatud nõuet koos tühisuse korral töölepingu lõppemise

aja tuvastamisega TLS § 85 lg 4 järgi pidada ühtseks nõudeks, s.o mittevaraliseks nõudeks,

mille hinnaks saab TsMS § 132 lg 1 järgi pidada 3500 eurot.

Kolleegium selgitab, et riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 1 järgi ei tule töölepingu ülesütlemise

tühisuse tuvastamise hagi või kaebuse läbivaatamisel riigilõivu maksta. Arvestades seda, et

tegemist on ühtse nõudega, millelt ei tule riigilõivu maksta, kuid hageja tasus maakohtu

nõudmisel hagiavalduse esitamisel riigilõivu 420 eurot ning kostja tasus apellatsioonkaebuse

2-22-18174

esitamisel riigilõivu 420 eurot, on pooltel TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 alusel õigus taotleda

enam makstud riigilõivu tagastamist.

15. Ülaltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus osaliselt apellatsioonkaebuse, tühistab

osaliselt maakohtu otsuse ning teeb asjas tühistatud osas ise uue otsuse.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

16. Hoolimata apellatsioonkaebuse osalisest rahuldamisest ja maakohtu otsuse osalisest

tühistamisest, ei ole ringkonnakohtul alust muuta TsMS § 173 lg 3 I lause järgi maakohtu

menetluskulude jaotust, sest otsus on jätkuvalt tehtud kostja kahjuks (hagi on rahuldatud).

Ühtlasi ei anna apellatsioonkaebuse osaline rahuldamine alust jaotada apellatsioonimenetluse

kulusid TsMS § 171 lg-s 1 sätestatust erinevalt. Kuna apellatsioonkaebuse väidete alusel ei

ole põhjust jätta hagi rahuldamata ning ringkonnakohus muudab kaebuse alusel maakohtu

otsust marginaalselt, sh osas, mida ei saa kuidagi hagejale ette heita, tuleb ka

apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda.

17. Arvestades seda, et maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust,

ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse

määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast

kohtuotsuse jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)