1-24-2921/41 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-24-2921

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. märts 2025, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-24-2921

Kohtukoosseis

Andres Parmas, Inna Ombler ja Orvi Koik

Kriminaalasi

Kriminaalasi Mari Liis Halliku süüdistuses KarS § 113

lg 1 ja § 25 lg 2 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 23. oktoobri 2024. a otsus, üldmenetlus

Apellandid

Süüdistatav; kaitsja vandeadvokaat Urmas Simon

Prokurör

Ringkonnaprokurör Lauri Jõgi

Süüdistatav,

kelle

osas

maakohtu otsus vaidlustati

Mari Liis Hallik (ik: 60309270240; elukoht enne

kinnipidamist XXX, viibib Tallinna Vanglas;

kriminaalkorras karistamata; kahtlustavana kinni peetud

5. veebruaril 2024, vahistatud alates 7. veebruarist 2024

Kaitsja

Vandeadvokaat Urmas Simon

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 23. oktoobri 2024. a otsus muutmata ja apellatsioonid

rahuldamata.

2. Määrata Advokaadibüroole Simon makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

õigusabi eest, mida vandeadvokaat Urmas Simon osutas Mari Liis Hallikule

apellatsioonimenetluses, 175,68 eurot.

3. Välja mõista Mari Liis Hallikult talle apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi

eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 175,68 eurot, mis tuleb tasuda

kohtumääruse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga

menetluskulude tasumiseks edastatakse Mari Liis Hallikule eraldi dokumendina.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse

Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega.

Süüdistataval ja kannatanutel on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Mari Liis Hallikule esitati süüdistus KarS § 113 lg 1 ja § 25 lg 2 järgi selles, et teise

inimese tapmise eesmärgil võttis ta oma tuttava elukohast väljumisel kaasa kööginoa ja liikus

lähedal asunud maja juurde. Seal ründas ta prügikonteineri juures prügi välja viivat

kannatanut, lüües teda tahtlikult viis korda noaga selja ja parema õlavarre piirkonda.

Löökidega põhjustas ta kannatanule nii eluohtlikke kui elu mitte ohustavaid tervisekahjustusi.

Mari Liis Hallik teadis, et teist inimest tugevalt selja tagant rindkere piirkonda lüües saabuvad

mistahes tagajärjed, sh surm. Kuritegu jäi süüdistatava tahtest olenemata lõpule viimata,

kuivõrd läheduses viibinud kolmas isik takistas tal kannatanut noaga edasi lüüa.

2. Harju Maakohtu 23. oktoobri 2024. a üldmenetluses tehtud otsusega tunnistati M. L.

Hallik talle esitatud süüdistuses süüdi ja teda karistati 10 aasta ja 8 kuu pikkuse vangistusega,

mille hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg, lugedes karistuse kandmise algusajaks M. L.

Halliku kinnipidamise päeva 5. veebruari 2024. Maakohus jättis tõkendina kohaldatud

vahistamise kuni kohtuotsuse jõustumiseni muutmata. Samuti otsustas maakohus

asitõenditega seonduva, lahendas kannatanu tsiviilhagi. Kohus mõistis M. L. Hallikult

menetluskuludena ositi KrMS § 180 lg 3 alusel 12 kuu jooksul välja isiku kohtuarstliku

ekspertiisi kuluna 155 eurot, määratud kaitsjale makstud tasuna 1045,30 eurot ning sundraha

2050 eurot, s.o menetluskulud kokku summas 3250,30 eurot. DNA-ekspertiisi nr

24E-GE00193-01 kulu 1680 eurot, kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi nr

3/4 kulu 2900 eurot, eksperdi sõidukulu 93 eurot ja määratud kaitsjale makstud tasu summas

1045,30 eurot jättis maakohus riigi kanda. Maakohus märkis otsuse resolutsioonis, et

kannatanu on KrMS § 38 lg 5 p 2 alusel esitanud taotluse enda teavitamiseks Mari Liis

Halliku ennetähtaegsest vangistusest vabastamisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest ja

KrMS § 38 lg 5 p 4 alusel taotluse võimaluseks esitada arvamus süüdlase vangistusest

tingimisi ennetähtaegse vabastamise kohta.

3. Maakohus leidis, et kohtumenetluses uuritud tõenditega on tõendamist leidnud, et

süüdistatav pani süüdistuses kirjeldatud teo toime ning põhjustas noalöökidega kannatanule

süüdistuses kirjeldatud eluohtlikud vigastused. Kohus jõudis tõendite põhjal järeldusele, et

süüdistatav tegutses tahtlusega (kavatsetuse vormis) kannatanu tappa. Tema käitumises

puuduvad teo õigusvastasust või süüdistatava süüd välistavad asjaolud.

4. Süüdistatavale karistust mõistes märkis maakohus, et M. L. Halliku süü on keskmisest

suurem, sest temast lähtuv rünne juhuslikult valitud ja kaitsetu kannatanu suhtes oli ootamatu,

see tabas kannatanut selja tagant, võttes nõnda temalt võimaluse taganeda või põgeneda.

Samuti lõi ta kannatanut suure noaga tugevalt ja korduvalt. Kohus küll arvestas karistust

kergendava asjaoluna süüdistatava kahetsust, kuid leidis, et see asjaolu ei ole arutataval juhul

kuigi kaalukas. Samas arvestas kohus karistust raskendava asjaoluna teo madalat motiivi.

Kohus võttis karistust mõistes arvesse M. L. Halliku keerulist kasvuiga, kuid ka tema enda

valikuid, iseäranis seoses alkoholi liigtarvitamisega. Samuti märkis kohus, et M. L. Halliku

puhul ei ole põhjendatud rakendada noorele täiskasvanule kohaldatavaid

erikohtlemismeetmeid. Neil kaalutlustel mõistis kohus M. L. Hallikule karistuseks 10 aastat ja

8 kuud vangistust.

5. Maakohus märkis oma otsuse põhjendavas osas, et kannatanu esitas kohtumenetluse

ajal KrMS § 38 lg 5 p 2 alusel taotluse tema teavitamiseks M. L. Halliku ennetähtaegsest

vabastamisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest. Samuti taotles ta KrMS § 38 lg 5 p 4

alusel võimalust arvamuse andmiseks M. L. Halliku vangistusest tingimisi ennetähtaegse

vabastamise kohta, kuivõrd tegemist on karistusseadustiku 9. peatükis sätestatud esimese

astme kuriteoga. Maakohus pidas neid taotlusi mõistetavaiks, nagu pidas kohus mõistetavaks

ka kannatanu hirmu süüdistatava ees. Neil põhjusil on maakohtu hinnangul kannatanu

eeltoodud taotlused põhjendatud ja sellest tulenevalt määras maakohus, et kannatanut tuleb

teavitada M. L. Halliku ennetähtaegsest vabastamisest või kinnipidamisasutusest

põgenemisest ning talle tuleb anda võimalus avaldada arvamust M. L. Halliku vangistusest

tingimisi ennetähtaegse vabastamise kohta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni nii süüdistatav kui ka tema kaitsja.

7. Süüdistatav taotleb maakohtu otsuse muutmist. Ta möönab raske kuriteo

toimepanemist ning selleks igasuguse vabanduse puudumist. Süüdistatav hinnangul oli

kuriteo toimepanemise põhjus alkoholijoobest tingitud agressiivsus. Ta on enda sõnutsi

mõistnud, et alkohol on rikkunud tema ja teiste teda ümbritsevate inimeste elu, ning väljendab

kahetsust tehtu pärast. Samuti lubab süüdistatav, et uue võimaluse saamisel elaks ta

korralikku elu.

8. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja M. L. Halliku teo ümber

kvalifitseerimist KarS § 118 lg 1 p 1 järgi või alternatiivselt M. L. Hallikule kergema

karistuse mõistmist. Kaitsja arvates pidas küll süüdistatav võimalikuks noarünnaku tagajärjel

kannatanu surma saabumist, kuid lootis enda nõrkade löökidega sellist tagajärge vältida,

käitudes seega surma kui võimaliku tagajärje osas kergemeelselt. Kvalifitseerimisel tuleks

lähtuda tegelikult saabunud tagajärjest. Kaitsja hinnangul ei olnud süüdistataval soovi

kannatanut tappa, sest tegemist oli talle võõra inimesega, kellega tal puudus igasugune seos.

Nii ei ole välistatud ka võimalus, et süüdistatav ei pidanud isegi võimalikuks ründe tulemusel

kannatanu surma saabumist, vaid sooviski talle tervisekahjustuse tekitada, mis kahjuks osutus

raskeks. Mõistetud karistusse puutuvalt palub kaitsja aga arvestada M. L. Halliku raske

lapsepõlvega ja samuti tema haiguslooga, milles nähtuvalt on M. L. Hallik vajanud ravi

psühhiaatriahaiglas. Tuleb arvestada, et M. L. Hallik on pidanud enda elumuredega ise

hakkama saama, mistõttu on mõistetav, et ta on otsinud pääseteed alkoholist. Kaitsja osutab

ka sellele, et M. L. Hallik on varem karistamata ning et kannatanule ei jäänud ründest

püsivaid vigastusi. Neil asjaoludel palub kaitsja mh jätta mõistetud karistuse vähemalt

osaliselt tingimisi täitmisele pööramata.

9. Kaitsja on koos apellatsiooniga esitanud taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu

kindlaks määramiseks. Taotluse kohaselt on kaitsjal maakohtu otsusega tutvumisele, kliendiga

nõu pidamisele ja apellatsiooni koostamisele kulunud kokku seitse pooltundi, mille eest ta

palub määrata välja makstava tasu suuruseks 252 eurot, millele lisandub käibemaksuna 55,44

eurot (kokku 307,44 eurot).

10. Prokuratuur esitas 19. veebruaril 2025 seisukoha, milles palus apellatsioonid

rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata jätta. Prokuröri hinnangul ei tähenda süüdistatava

käitumise ebatavaline ajend kannatanu ründamisel, nagu ei oleks võimalik tuvastada tema teo

motiivi. Kannatanu oli tema jaoks lihtsalt kõige mugavam sihtmärk. Prokurör ei nõustu

kaitsjaga, nagu olnuks süüdistatava noahoobid nõrgad, osutades, et maakohus on põhjaliku

tõendite analüüsi toel jõudnud teistsugusele seisukohale. Ka ei pea prokurör

nõustumisväärseks taotlust mõista M. L. Hallikule maakohtuga võrreldes kergem karistus

ning ta osutab sellele, et maakohus on kõiki kaitsja välja toodud küsimusi, mis mõjutavad

karistuse suurust, vaidlustatud otsuses asjakohaselt käsitlenud. Kaitsja apellatsioonist ei nähtu

asjaolusid, mis tingiksid süüdistatava isikust tulenevatele asjaoludele maakohtuga võrreldes

sedavõrd suurema kaalu andmist, et need tooksid kaasa talle kergema karistuse mõistmise.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Kriminaalkolleegium, olles tutvunud maakohtu vaidlustatud otsuse, apellatsioonide ja

prokuröri seisukohaga, asub seisukohale, et apellatsioonides esitatud väited ei too kaasa

maakohtu otsuse tühistamist. Oma sellist järeldust põhjendab kolleegium alljärgnevalt.

12. Kaitsja on taotlenud M. L. Hallikule süüks arvatud teo ümber kvalifitseerimist KarS §

118 lg 1 p 1 järgi. Kokkuvõtvalt märgib ta apellatsioonis, et kvalifitseerimisel tuleks lähtuda

tegelikult saabunud tagajärjest. Samuti seab ta kahtluse alla süüdistataval tapmistahtluse

olemasolu, leides, et süüdistatav küll pidas võimalikuks noarünnaku tagajärjel kannatanu

surma saabumist, kuid lootis enda nõrkade löökidega sellist tagajärge vältida, käitudes seega

surma kui võimaliku tagajärje osas kergemeelselt. Teisalt märgib kaitsja aga, et välistatud

pole hoopis võimalus, et süüdistatav ei pidanud isegi võimalikuks ründe tulemusel kannatanu

surma saabumist, vaid sooviski talle tervisekahjustuse tekitada.

13. Esmalt märgib kolleegium, et kaitsja on ebajärjekindel leides kord, et süüdistatav

käitus surma saabumise võimaluse osas kergemeelselt, lootes seda vältida, kuid siis asudes

hoopis seisukohale, et süüdistatav võis hoopis üldse mitte surma enda teo tagajärjena

võimalikuks pidada. Kaitsja sellised väited on ilmselgelt vastuolulised, lisaks sellele on need

väited paljasõnalised, sest kaitsja ei selgita apellatsioonis, mille alusel peaks ikkagi asuma

seisukohale, et M. L. Hallik lootis noahoope andes, et need ei põhjusta kannatanu surma või

koguni, et tema tahtlus oligi suunatud üksnes konkreetselt tervisekahjustuse tekitamisele ja

surma põhjustamist ei pidanud ta isegi võimalikuks.

14. Kolleegium ei nõustu kaitsja eeltoodud seisukohtadega ka sisuliselt, sest sellised

versioonid on maakohus asjas uuritud tõenditele tuginedes üheselt kummutatud. Maakohus

jõudis järeldusele, et süüdistatav mitte üksnes ei pidanud võimalikuks ma teo tagajärjena

kannatanu surma saabumist, vaid tema tegevus oli sellise tagajärje saavutamisele suunatud,

kannatanu surma põhjustamine oli M. L. Halliku tegevuse eesmärk ja seega pani ta

tapmiskatse toime kavatsetusega. Maakohus selgitas oma niisugust järeldust sooritatud

löökide arvu, nende kiiruse ja löökide jõulisusega. Süüdistatav lõi kannatanut suure ja

tugevateralise kööginoaga, võttes enne hoopide andmisele asumist selleks hoogu. Löökide

suurest tugevusest annavad tunnistust kannatanule sellega tekitatud vigastused – purustatud

roided, kahe eluohtliku noahaava sügavus kannatanu kehas 10 ja 11 cm. Löögid sooritati

elutähtsasse piirkonda, rindkeresse (vt MKO p-d 19-21). Seejuures on maakohus juba

spetsiifiliselt käsitlenud kaitsja väidet, nagu olnuks süüdistatava noalöögid käsitletavad

nõrkadena, kummutades niisuguse väite. Kuidagi ei saa pidada nõrkadeks noahoope, millega

tekitatakse kannatanule sügavad torkehaavad ja millega purustatakse roided (vt MKO p 24).

15. Kaitsja on oma apellatsioonis taotlenud ka M. L. Hallikule mõistetud karistuse

osaliselt täitmisele pööramata jätmist, rõhudes tema keerulisele elukäigule, varasemate

karistuste puudumisele aga ka asjaolule, et ründest ei ole kannatanule jäänud püsivaid

vigastusi. Selle taotlusega ei ole võimalik nõustuda. M. L. Hallikut karistati tapmiskatse eest.

Tegemist on raske esimese astme kuriteoga, mille puhul on seadusandja karistusvahemikuna

ette näinud 6-15 aastat vangistust. Maakohus, arvestades eeskätt teosüü suurust, kuid selle

kõrval mh M. L. Halliku isikut iseloomustavaid asjaolusid (sh tema keerulist elukäiku),

samuti tema puhtsüdamlikku kahetsust, aga ka teo madalat motiivi, mõistis talle karistuse, mis

jääb üksnes mõnevõrra üle sanktsiooni keskmist määra. Kolleegiumi hinnangul on karistuse

suurus põhjendatud ja kaitsja pealiskaudsed argumendid maakohtu põhjendusi ei kõiguta.

Kaitsja väidet, et noaründest ei jäänud kannatanule püsivaid vigastusi, peab kolleegium

märkimisväärselt küüniliseks. Kannatanu elu õnnestus päästa kõrvaliste inimeste kiire ja

otsustava sekkumise ning meditsiinilise abi kiire saabumise tõttu – süüdistatava süü suurusele

või tema isikut negatiivselt iseloomustavatele asjaoludele ei ole selles valguses mingit põhjust

väiksemat kaalu anda. Samuti ei saa väita, nagu poleks kannatanule jäänud ründest püsivaid

jälgi. Asja arutamisel maakohtus on tuvastatud mh see, et kannatanu kardab ründe tõttu väljas

liikuda, tal on konkreetselt hirm süüdistatava ees ja ta väldib pimedas õues liikumist. Sellised

psüühilised ilmingud on tingitud just süüdistatava ründest ja mõjutavad kannatanu

elukvaliteeti negatiivselt veel ka pikka aega pärast süüdistuses kirjeldatud teo toimumist.

16. Taotlust mõistetud karistuse vähemalt osaliselt tingimisi täitmisele pööramata

jätmiseks ei saa aga rahuldada juba põhjusel, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt

peab tingimisi vabastatu katseaeg olema mõistetud vangistusest pikem. Järelikult ei saa KarS

§ 73 lg 3 ja § 74 lg 3 kohaselt tingimisi karistusest vabastada isikuid, kellele on mõistetud

karistuseks pikem vangistus kui viis aastat. Sellest nõudest ei saa irduda ka juhul, kui

mõistetud enam kui 5-aastasest vangistusest pööratakse osa KarS § 73 lg 1 või § 74 lg 1 alusel

osaliselt täitmisele (vt nt RKKKo asjas 1-20-1301/35, p 17). Karistuse kandmisest osaline või

täielik vabastamine võinuks kõne alla tulla, kui kohus näinuks võimalust karistada M. L.

Hallikut KarS §-s 61 sätestatud kohaldades alla KarS § 113 lg 1 sanktsioonis ette nähtud

alammäära. Niisuguseid erandlikke asjaolusid, mis aga sellise alternatiivi kaalumiseks ainest

oleks andnud, arutatavas asjas ei esine.

17. Süüdistatav väljendab enda apellatsioonis kahetsust ning valmisolekut edaspidi

korralikku elu elada. Süüdistatava kahetsust on maakohus juba karistust kergendava asjaoluna

arvestanud ning kolleegium, nõustudes maakohtu arutluskäiguga, ei pea vajalikuks

sellekohaseid seisukohti korrata. Kokkuvõttes ei nähtu apellatsioonidest ei nähtu argumente,

miks peaks maakohtu mõistetud karistust muutma. Süüdistatavale mõistetud karistuse

kandmise ajal on tal võimalik teha ettevalmistusi edaspidiseks eluks, et olla võimeline

karistuse kandmise järgselt õiguskuulekaks käitumiseks ja ka keeruliste olukordadega

sotsiaalselt adekvaatseks toimetulekuks.

18. Obiter dictum korras märgib kolleegium veel järgnevat. Maakohtu otsuse põhjendavas

osas sisaldub kohtu seisukoht, et kannatanut tuleb teavitada M. L. Halliku ennetähtaegsest

vabastamisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest ning talle tuleb anda võimalus

avaldada arvamust M. L. Halliku vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise kohta.

Samas otsuse resolutsioonis on eelnevaga seoses kohus üksnes märkinud, et kannatanu on

KrMS § 38 lg 5 p 2 alusel esitanud taotluse enda teavitamiseks M. L. Halliku ennetähtaegsest

vangistusest vabastamisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest ja KrMS § 38 lg 5 p 4

alusel taotluse võimaluseks esitada arvamus süüdlase vangistusest tingimisi ennetähtaegse

vabastamise kohta. Maakohtu selline lähenemine on kooskõlas 29. mai 2019. a RKKKo-s

asjas 1-18-10372 p-s 11 sisalduva arutluskäiguga, millest nähtuvalt KrMS § 313 lg 1 p 101

järgi tuleb süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas teha vaid märge selle kohta, kas

kannatanu on esitanud KrMS § 38 lg 5 punkti 2 alusel taotluse enda teavitamiseks. Samas ei

reguleeri kriminaalmenetluse seadustik otsesõnu seda, kas kõnealuse ohuga seonduvat peab

hindama kohtuotsuse tegemisel või tuleb sama küsimus lahendada karistuse täideviimise

etapis (nt vangistusseaduse § 61 kohaselt). Tõepoolest ei ole kriminaalmenetluse seadustikus

eeltoodud taotluste kohta midagi täpsemat kirjas. Samas, kui kannatanult eelviidatud taotlused

saanud kohus piirdukski vaid nendinguga taotluste esitamise kohta, kaotaks KrMS § 38 lg 5

p-des 2 ja 4 kannatanule reserveeritud õigused sisuliselt oma tähenduse. Nimelt sellisel juhul

peaks kannatanu täiendavalt vanglalt VangS § 61 sätete alusel teavet taotlema. Samuti juba

kohtumenetluses taotlused esitanud kannatanule jääb niisuguses olukorras arusaamatuks, kas

tema taotlused vastavad seaduse nõuetele ja kuuluvad rahuldamisele või esineb taotlustes

kõrvaldatavaid puudusi või sellised, mille tõttu need üldse rahuldamisele ei kuulu.

Kohtuotsuse resolutiivosas üksnes taotluste esitamist nentides ei teki karistust täideviivale

asutusele mingit kohustust ega isegi võimalust taotlusi täita, sest kohtule esitatud taotlused ei

ole esitatud karistust täideviivale asutusele ega ole tõenäoliselt sellele asutusele isegi

kättesaadavad. Seega nii õigusselguse kui ka õiguskindluse huvides oleks see, kui

kriminaalasja lahendav kohus lahendaks kriminaalmenetluse raames kannatanu KrMS § 38 lg

5 p 2 alusel esitatud taotluse tema teavitamiseks süüdimõistetu ennetähtaegsest vangistusest

vabastamisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest ning KrMS § 38 lg 5 p 4 alusel

esitatud taotluse saada võimalus esitada arvamus süüdlase vangistusest tingimisi

ennetähtaegse vabastamise kohta.

19. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kolleegium Harju

Maakohtu 23. oktoobri 2024. a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

20. Kaitsja on esitanud taotluse määrata apellatsiooni koostamisel riigi õigusabi osutamise

eest tasu suuruseks 307,44 eurot (sh käibemaks). Taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud

maakohtu otsusega tutvumiseks, nõupidamiseks kliendiga ning apellatsioonkaebuse

koostamiseks 210 minutit, mille eest taotleb kaitsja tasu kindlaksmääramist summas 252

eurot. Taotletud summadele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus peab taotlust põhjendatuks

üksnes osaliselt. Maakohtu vaidlustatud kohtuotsus hõlmab kokku 15 lk teksti, millest kohtu

sisulisi põhjendusi M. L. Halliku teo kvalifitseerimise ja tema karistamise kohta käsitletakse

ca 5,5 lk-l. Selle tekstiga tutvumiseks ei kulu üle poole tunni. Arvestada tuleb ka

apellatsioonis sisalduva argumentatsiooni pealiskaudsust ja seda, et apellatsioonis esitatud

väited kordavad praktiliselt täiel määral maakohtus kohtuvaidluste käigus öeldut, ei saa tasu

kogu kaitsja taotletud töömahu eest pidada põhjendatuks. Eelnevast tulenevalt arvestab

ringkonnakohus õigusabi põhjendatud mahuks kokku 120 minutit, mille eest on alates 6.

veebruarist 2023 kehtiva advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra

§ 1 lg 1 kohaselt tasu määr (120*36/30) 144 eurot. Sellele lisandub käibemaks 22%, s.o 31,68

eurot. Seega määrab kolleegium kaitsjale tasu ja kulude suurusena kindlaks kokku 175,68

eurot. KrMS § 185 lg-s 2 sätestatakse, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus

esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsioon rahuldamata, s.o. tehakse KrMS § 337

lg 1 p-s 1 nimetatud kohtulahend, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on

tekkinud. Kuna ringkonnakohus jätab esitatud apellatsiooni rahuldamata, jääb süüdistusasjas

määratud kaitsja tasu süüdistatava enda kanda.

Allkirjastatud digitaalselt