2-23-114167/13 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

04.03.2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-114167

Tsiviilasi

OÜ Aktiva Finance Group hagi N. F. vastu 2001,47 EUR

nõudes

Tsiviilasja hind

2368,81 eurot

Menetlusosalised ja

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479)

Hageja lepinguline esindaja:

S. R. (e-post:

jurist@julianus.ee)

Kostja: N. F. (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine Lihtmenetluses

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Mõista kostjalt N. F. hageja OÜ Aktiva Finance Group kasuks välja põhivõlgnevus

1729,00 eurot, sissenõudmiskulu 50,00 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 415,48

eurot.

3. Mõista kostjalt N. F. hageja OÜ Aktiva Finance Group kasuks välja viivis alates

05.03.2025 kuni põhinõude summas 1729,00 eurot täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

Menetluskulude jaotus

1. Jätta menetluskulud 90% ulatuses kostja N. F. kanda ja 10% ulatuses hageja OÜ

Aktiva Finance Group kanda.

2. Mõista kostjalt N. F. hageja OÜ Aktiva Finance Group kasuks välja menetluskulud

summas 657 eurot.

3. Mõista kostjalt N. F. väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust

kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 esimese lause mõttes ja maakohus

edasikaebamise luba ei anna. Juhul, kui menetlusosalised siiski soovivad esitada

apellatsioonkaebuse, tuleb see esitada Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv ning ringkonnakohus võtab kaebuse menetlusse

üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi

või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis

oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21 ).

Apellatsioonkaebus võidakse ringkonnakohtus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja

ei taotle selle lahendamist istungil. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate

menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib

edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik,

kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Seaduses sätestatud alustel võib

menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. Harju Maakohtule esitatud hagi kohaselt hageja palub mõista kostjalt välja põhivõlgnevus

1729,00 eurot, intress 163,34 eurot, lepingutasu 19,00 eurot, sissenõudmiskulud 50,00 eurot ja

sissenõutavaks muutunud viivis 132,56 eurot, viivis alates 18.08.2023 kuni põhinõude summas

1729,00 eurot täitmiseni intressimääraga võrdses määras 15,9% aastas, menetluskulud, sealhulgas

riigilõiv summas 350,00 eurot ja hageja õigusabikulud 527,00 eurot (12.02.2025 esitatud täiendava

menetluskulude nimekirja kohaselt riigilõiv 350,00 eurot ja esindaja kulud 1034,00 eurot) ja

väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates

kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Juhul kui kohtu

hinnangul on krediiti väljastades rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis hageja poolt

esitatud alternatiivse nõude kohaselt hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus

1729,00 eurot, viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o. alates 22.02.2023. a kuni

hagiavalduse esitamise kuupäevani 17.08.2023 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hageja nõuab edasiulatuvat viivist põhivõlgnevuselt 1729,00 eurot alates hagiavalduse esitamisele

järgnevast päevast, s.o 18.08.2023 VÕS § 113 lg 1 lause 1 kohaselt.

2. Hagi aluses olevate asjaolude kohaselt AS Inbank Finance ja kostja sõlmisid 15.10.2022

järelmaksulepingu nr. L89010160278, mille alusel sai kostja kauba järelmaksuga. Kostja on

kinnitanud, et on tutvunud ja nõustunud lepingu lahutamatuks osaks olevate Inbank AS

järelmaksulepingu tingimustega, üldtingimustega (lepingu põhitingimuste punkt 1). Lepingus lepiti

kokku intressi määr 15,9% aastas, lepingu krediidi kulukuse määraks on 33,29%. Krediidi kulukuse

määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisumma, intressimäär, krediidisumma tagastamise

lõpptähtpäev, maksete tähtpäevad, laenulepingu sõlmimise tasu, igakuine lepingu haldustasu

kooskõlas VÕS § 404 lg-ga 21. Kostja kohustus kauba eest tasuma esialgsele võlausaldajale vastavalt

lepingus kokku lepitud maksegraafikule. Kostja ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi

tähtaegselt. Esialgne võlausaldaja saatis 02.02.2023 a kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles

anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks vastavalt VÕS § 416 lg-le 1. 22.02.2023 a

saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda

võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul.

3. Inbank AS loovutas 1.03.2023 kostja vastase nõude OÜ Aktiva Finance Group-le koos õigusega

nõuda kõrvalnõudeid.

2 / 9

4. Lepingu alusel soetas kostja kauba maksumusega 1729,00 eurot. Kostja kohustus kauba eest

tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 20.11.2022 – 20.10.2024. a. Kostjalt

laekumisi endisele võlausaldajale põhiosa katteks toimunud ei ole. Tulenevalt eeltoodust on

põhivõlg summas 1729,00 eurot.

5. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 15,9% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus

alates 1. osamaksest, s.o 20.11.2022 kuni ülesütlemisele eelnenud 4. osamakseni s.o 20.02.2023

summas 163,34 eurot (47,67+39,05+38,99+37,63=164,69). Kostja intressi tasunud ei ole. Tulenevalt

eeltoodust on kostjal intressivõlgnevus summas 163,34 eurot.

6. Vastavalt 15.10.2022 sõlmitud lepingule ja maksegraafikule oli kostja kohustatud tasuma

lepingutasu, mis on fikseeritud laenulepingus. Pooled on kokku leppinud, et lepingutasu

laenulepingu sõlmimise eest on 19,00 eurot. Kostja kohustus tasuma lepingutasu summas 19,00

eurot, mida kostja tasunud ei ole. Tulenevalt eeltoodust on lepingutasu võlgnevus summas 19,00

eurot.

7. Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid

vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hageja sissenõudekulude summa

50,00 eurot kujunemine: 02.03.2023. a esimese tasulise kirja saatmine 25 eurot 10.03.2023. a teise

tasulise kirja saatmine 5 eurot 22.03.2023. a kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot muud

makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot. Võlgniku makseviivitusega tingitud muud kulud

sisaldavad: - nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; - kontaktandmete otsingu ja päringu

kulud; - võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine

telefoni teel, emaili teel; - võlgnikule tehtavate kõnede kulud; - võlanõude avaldamisega tehtud

kulud. Tulenevalt eeltoodust on sissenõudmisega seotud kulud kokku summas 50,00 eurot.

8. Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 1729,00 eurot lepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast alates s.o 23.02.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 17.08.2023

lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras s.o 15,9% kooskõlas VÕS §

113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist summas 132,56 eurot. Hagiavalduse esitamise

päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivis summas 132,56 eurot. Edaspidi nõuab

hageja viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates 18.08.2023 lepingujärgse

intressimääraga võrdses määras s.o 15,9% aastas.

9. Kuigi hageja on seisukohal, et esialgne võlausaldaja on lähtunud kostjale laenu väljastamisel

vastutustundliku laenamise põhimõtetest ning hinnanud laenu väljastades kostja krediidivõimelisust

korrektselt, siis juhul kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud summa 1729,00 eurot ning viivis alates

lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o. alates 22.02.2023. a kuni hagiavalduse esitamise

kuupäevani 17.08.2023 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja nõuab edasiulatuvat

viivist põhivõlgnevuselt 1729,00 eurot alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast, s.o

18.08.2023 VÕS § 113 lg 1 lause 1 kohaselt.

Kostja seisukoht

10. Kostja ei ole hagile vastanud.

Kohtuotsuse põhjendused

11. Kohus, tutvunud hagiavalduse ja seisukohaga ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi

kuulub rahuldamisele osaliselt.

12. Kohus tuvastab, et AS Inbank Finance ja kostja sõlmisid 15.10.2022 järelmaksulepingu nr.

L89010160278, mille alusel soetas kostja kauba maksumusega 1729,00 eurot. Lepingus on pooled

kokku leppinud intressimääraks 15,9% aastas, lepingu krediidi kulukuse määraks on 33,29% (dtl

3 / 9

25). Kostja kohustus laenu eest tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi

20.11.2022 – 20.10.2024. a (dtl 27). Kostja ei ole teostanud laenu tagasimakseid.

13. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja)

andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub

tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu

laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.VÕS § 76 lg 1

kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

14. Esile toodud asjaoludel andis hageja majandus- või kutsetegevuses krediiti füüsilisest isikust

kostjale väljaspool viimase majandustegevust. Seega on laenunuandja ja kostja sõlminud

tarbijakrediidilepingu VÕS § 407 lg 1 ja § 402 lg 1 mõttes.

15. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul kohustus omal algatusel

kontrollida, kas tarbijale antud KKM ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega

kooskõlas (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p 14).

16. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 30.11.2021 seisuga krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 16,30% (kohaldus

alates 31.05.2022 väljastatud laenudele). VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks

lepingu sõlmimise ajal oli seega 3 * 16,30% = 48,9%. Lepingu krediidi kulukuse määraks on

33,29%. Maakohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi

väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära.

17. Kostja sai laenu 1729,00 eurot ja tagasimakseid ei ole teinud. Hageja nõuab esmajärjekorras

põhivõlga summas 1729,00 eurot, intressi summas 163,34 eurot, lepingutasu summas 19,00 eurot,

sissenõudmiskulusid summas 50,00 eurot, sissenõutavaks muutunud viivist summas 132,56 eurot ja

viivis alates 18.08.2023 kuni põhinõude summas 1729,00 eurot täitmiseni intressimääraga võrdses

määras 15,9% aastas.

18. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul ka kohustus kontrollida,

kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seda ka juhul, kui kostja pole

esitanud sellekohast vastuväidet (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe,

mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija

krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus) (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas

nr 2-21-13098 p-d 17)

19. Riigikohus1 on teabe saamise kohustuse täitmise kohta selgitanud järgmist:

„Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. /…/ Krediidiandja peab

teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste,

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma

tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1

p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija

kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu,

dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised,

toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

1 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p 18.

4 / 9

2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral

ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);

4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav

teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb

krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4

järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul,

kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole

tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“

20. Hagiavaldusest ning kohtule esitatud tõenditest ilmneb, et lepingu sõlmimise käigus läbi viidud

kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav.

21. Hageja on selgitanud, et tulenevalt sellest, et krediidiandjatele ei ole sätestatud mitte ühegi

regulatsiooniga sissetulekute ning kohustuste suhtarvu (näiteks nagu on kodulaenude väljastamise

puhul maksimaalseks suhtarvuks 50%), siis lähtuti sellel ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika

raames printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Kostja

krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud

teavet. Analüüsi tulemusena selgus, et kliendi igakuine netosissetulek on piisav laenutaotluse

rahuldamiseks ning samuti on igakuised kohustused väiksemad, kui kliendi sissetulekud. Eeltoodust

tulenevalt võis laenuandja järeldada kostja võimet täita ühekordse osamaksega laenulepingut.

Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga

kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli

tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega

võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Laenuandja on kontrollinud ka

maksehäireregistrid. Lähtudes maksehäireregistri informatsioonist ei olnud lepingute sõlmimise

kuupäeval kostjal ühtegi maksehäiret. Kostja kui laenusaaja on kinnitanud, et on õigus-,teo-,ja

otsustusvõimeline isik ning omab piiramatut õigust käesolevat laenulepingut sõlmida, omab piisavalt

rahalisi vahendeid laenulepingu kohustuste täitmiseks; on eelnevalt tutvunud laenulepingu

üldtingimustega ja on laenulepingu üldtingimustest täielikult aru saanud ning nõustub nendega,

laenulepingu üldtingimuste kõik punktid vastavad täpselt tema tahtele ja ettekujutusele. Laenuandja

on omandanud teabe, mis võimaldas hinnata, kas kostja on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud

tingimustel tagasi maksma. Laenuandja hindas tarbija krediidivõimelisust ja andis tarbijale piisavaid

selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja

finantsolukorrale. Kostja poolt edastatud andmete põhjal oli kostja laenuvõimeline lähtudes

vastutustundliku laenamise põhimõtetest. Kostja omas piisavalt rahalisi vahendeid, seega oli kostja

igati usaldusväärne ja laenukõlblik klient.

22. Kohus leiab, et kirjeldatut ei saa pidada piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud omandama teabe, mis võimaldab

hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning

hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus koguda ja hinnata teavet. Lisaks

maksehäirete puudumise tuvastamisele tuleb enne tarbijale laenu andmist välja selgitada tarbija

varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud

hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (VÕS § 4034 lg 2 viimane lause

koosmõjus KAVS § 49 lg 1 p-dega 1-7). Hageja on kohtule esitanud kostja laenutaotluse, mille

5 / 9

kohaselt on kostja märkinud igakuise sissetulekuna 1500 eurot ja igakuise kohustusena 0 eurot (dtl

38) ja maksehäire registri väljavõtte, milles nähtuvalt laenu väljastamise ajal kostjal maksehäireid ei

olnud (dtl 39). Hageja selgitustest ja tõenditest nähtub, et krediidiandja ei teinud enne laenu

väljastamist kindlaks laenusaaja sissetulekute, väljaminekute, majapidamiskulutuste ega

finantskohustuste suurust. Üksnes maksehäirete puudumise kontrollimine ei vasta krediidiandja

nõuetekohasele hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. Ilma mõistliku hoolsusega

kontrollitud andmeteta tarbija sissetuleku, kulude ja finantskohustuste ning varasemate

finantskohustuste täitmise kohta ei võimalda need andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija

krediidivõimelisuse kohta. Kostjalt ei küsitud pangakonto väljavõtet. KAVS § 50 lg 4 kohaselt tuleb

tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta kontrollida võimaluse korral tarbija

esitatud krediidiasutuse konto väljavõtte alusel, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks. Üldjuhul tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et

adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast

küsimustikust saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime

kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Hageja ei ole toonud esile, mis oli „muu kogutud

teave“ KAVS § 50 lg 4 tähenduses, mis võimaldas krediidiandjal teha objektiivseid järeldusi tarbija

sissetuleku ja kohustuste suuruse kohta.

23. Eelneva põhjal asub maakohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase

hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe

liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi

kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja

KAVS § 50 2-23-117478 5/7 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta

täpsustada (RKTKo 31.01.2018.a, nr 2-14-21710, p 29.3). Praegusel juhul seda ei tehtud.

24. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese kahe

lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Sellest tuleneb, et vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumisest tulenevalt on kostjal kohustus tagastada laenu põhiosa ning tasuda laenult VÕS §-s 94

sätestatud määras intressi. 2

25. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult

või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud

tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos

avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja

nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

26. 17.12.2024 menetlusdokumendis on hageja välja toonud, et juhul kui kohus peaks asuma

seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, siis tuleb kostjal tagastada

lepingute alusel saadud summa 1729,00 eurot ning viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast

päevast, s.o. alates 22.02.2023. a kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 17.08.2023 VÕS § 113 lg

1 teises lauses sätestatud määras. Samuti nõuab hageja edasiulatuvat viivist põhivõlgnevuselt

1729,00 eurot alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast, s.o 18.08.2023 VÕS § 113 lg 1

lause 1 kohaselt.

2 Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise

intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast

(Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p 24)

6 / 9

27. Kohus tuvastab, et kostjal oli kohustus saadud laen summas 1729,00 eurot tasuda lepingus kokku

lepitud maksegraafiku alusel perioodis 20.11.2022 – 20.10.2024. a igakuiselt 96,26 eurot (dtl 25-26).

Kostjalt laekumisi endisele võlausaldajale põhiosa katteks toimunud ei ole. Tulenevalt eeltoodust ei

ole kostjalt laekumisi toimunud ühegi maksegraafikus toodud osamakse katteks. Seega jäi kostja

võlgnevusse alates 1. osamaksest 20.11.2022 kuni ülesütlemisele eelnenud 4. osamakseni, s.o

20.02.2023. Kuna kostja ei ole tasunud esialgsele võlausaldajale ühtegi osamakset ehk ta oli enam

kui 3 osamakse viivituses ja esialgne võlausaldaja saatis 02.02.2023 kostjale lepingu ülesütlemise

hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks (dtl 35), siis oli esialgsel

võlausaldajal õigus 22.02.2023 ülesütlemise avaldusega leping üles öelda (dtl 36). Seega oli

ülesülemine 22.02.2023 avaldusega kehtiv.

28. Ülesütlemise korral peavad lepingupooled tagastama lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta

juba ette üleantu (VÕS § 195 lg 5 ls 1). Lepingu ülesütlemise korral jäävad kehtima lepingust kuni

selle ülesütlemiseni tekkinud kohustused (VÕS § 195 lg 2). Lepingu erakorralise ülesütlemise

esmaseks tagajärjeks on kogu tagasimaksmata krediidi tagasimaksmise nõude sissenõutavaks

muutumine, sellele lisanduvad ülesütlemise hetkeni tekkinud intressi- ja viivisenõuded. Seega tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 1729,00 eurot.

29. Hageja on esitanud kostja vastu viivisenõude. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib

võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja p-st 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis),

arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

30. Lisaks põhivõlale mõistab maakohus kostjalt välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates 23.02.2023 (ülesütlemisele järgnevast päevast) kuni kohtuotsuse tegemiseni

04.03.2025 summas 415,48 eurot ja alates 05.03.2025 VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses põhinõudelt summas 1729,00 eurot kuni põhinõude tasumiseni.

31. Hageja on palunud kostjalt välja mõista lepingutasu 19,00 eurot. Vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral ei võlgne tarbija krediidiandjale muid tasusid (VÕS § 4034 lg 7).

Kohtupraktikas on leitud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on

krediidileping tühine intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu,

lepingu hooldustasu). Eelneva tõttu ei saa hageja nõuda kostjalt lepingu sõlmimise tasu.

32. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni või selle lõppemiseni, kuna intress on olemuslik

tasu laenu kasutamise eest. VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt saab hageja intressi VÕS §-s 94 sätestatud

määras. Hageja ei ole kohtule uut intressi arvestust esitanud. Eelnevat arvestades ei pea kohus

võimalikuks hageja intressinõuet ka rahuldada.

33. Hageja on palunud kostjalt välja mõista sissenõudmiskulu 50,00 eurot. Kuna lepingu

ülesütlemine oli kehtiv, oli võlausaldajal õigus teha tasulisi sissenõudmistoiminguid. VÕS 1132 lg 1

kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda

tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta

saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud

sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra.

Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud

tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. VÕS 1132 lg 2 kohaselt võib pärast lepingu

lõppemist majandus- ja kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud

lepingu alusel: 1) sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese

tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja

eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. 2) sissenõudmiskulude hüvitamist

kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja

7 / 9

eest nõuda 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on

üle 500 euro ja kuni 1000,00 eurot. 3) sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 50 eurot,

seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 25 eurot ning

kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000,00 euro.

34. Hageja nõuab pärast lepingu ülesütlemist saadetud meeldetuletuskirjade eest 50 euro tasumist

(VÕS § 1132 lg 2 p 1). Hageja nõuab hüvitist 25 eurot 02.03.2023 saadetud meeldetuletuskirja eest,

5 eurot 10.03.2023 saadetud meeldetuletuskirja eest, 5 eurot 22.03.2023 saadetud meeldetuletuskirja

eest (dtl 87-111) ja 15 eurot muu makseviivitusega tekkinud kulude eest. 02.03.2023, 10.03.2023 ja

22.03.2023 meeldetuletuskirjade eest tasu küsimine on kooskõlas VÕS § 1132 lg 2 punktiga 1.

Tõendatud on muud kulud (dtl 87-111). Seega on hagejal kooskõlas VÕS § 1132 lg 2 p-ga 1 ja lg-ga

3 õigus nõuda kostjalt sissenõudekulude hüvitist 50 euro ulatuses.

35. Eeltoodust tulenvalt jätab kohus rahuldamata hageja intressinõude summas 163,34 eurot, lepingu

sõlmimise tasu nõude 19,00 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

36. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei

jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi

rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav.

37. Kohus rahuldab hageja nõude ligikaudu 90% ulatuses. Seega jäävad menetluskulud 90% ulatuses

kostja kanda ning 10% ulatuses hageja kanda.

38. Hageja menetluskulud koosnevad järgmistest kuludest: hagi esitamisel tasutud riigilõiv 350

eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja lepingulise esindaja kulu 1014 eurot.

39. Hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv vastab hagi hinnale (RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 koosmõjus)

ning on põhjendatud.

40. TsMS § 4842 järgi on maksekäsu kiirmenetluse põhjendatud kuluks 20 eurot.

41. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause).

42. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulise esindaja kulud 1014 eurot (6 h

x 169 eurot/h). Kohtu hinnangul saab tasumäära 169 eurot tunnis pidada põhjendatuks

vandeadvokaadist esindaja puhul. Praegusel juhul esindas kostjat mitteadvokaadist esindaja ning

sellist tasumäära ei saa kohtu hinnangul Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda mõistlikuks pidada.

Kohtu hinnangul on mitteadvokaadist esindaja puhul mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot. Hageja

lepingulise esindaja ajakulu on kohtu hinnangul põhjendatud 3 tundi. Asjaolu, et hageja lepinguline

esindaja ei esitanud korrektset hagi ja kohus on olnud sunnitud tegema hagejale korduvalt puuduste

kõrvaldamise määruseid ja hageja on sellest tulenevalt pidanud puuduste kõrvaldamiseks

menetlusdokumente koostama, ei tähenda seda, et selle kulu peaks kostja kanda. Hageja lepingulise

esindaja põhjendatud kulu on seega 360 eurot (3 x 120).

43. Kohus märgib, et hageja taotleb menetluskulu väljamõistmist ilma käibemaksuta. Hageja on

kinnitanud, et kõik kulud on kantud käesoleva kohtumenetlusega seoses.

44. Seega hageja põhjendatud ja vajalikud kulud on kokku 730 eurot (350 + 20 + 360).

45. Kohus jättis menetluskuludest 90% kostja kanda. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks

välja 0,90 * 730 = 657 eurot. Kostja ei osalenud menetluses, mistõttu ei ole tal tekkinud

menetluskulusid.

8 / 9

46. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates

kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on

kohtule vastava taotluse esitanud, mistõttu kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramise

lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema poolt hagejale

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

47. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2

kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa

ületab 280 eurot. TsMS § 177 lg 3 kohaselt toimetatakse menetluskulude kindlaksmääramise määrus

menetlusosalistele kätte.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik

9 / 9