1-24-5564/31 · Pärnu Maakohus Haapsalu kohtumaja Haapsalus

1-24-5564

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. märts 2025, Haapsalu

Kriminaalasja number

1-24-5564 (23257050073)

Kohtukoosseis

Kohtunik Piia Jaaksoo

Kohtuistungi sekretär

Gerda Raidla-Allika

Kriminaalasi

Aivo Vilo süüdistus KarS § 121 lg 1 järgi üldmenetluses

Prokurör

Indrek Kalda

Süüdistatav

AIVO VILO

Isikukood või sünniaeg:

38101040327

Elu- või asukoht ja aadress: XXX

Telefon: XXX

e-post: XXX

Karistatus: karistamata

Tõkend: ei ole kohaldatud, kahtlustatavana kinni

peetud 24.6.2024 kell 3.28-14.54

Kaitsja

Advokaat Janek Valdma

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS, § 309 lg 3, § 310 lg 1, § 311 – 313, § 180 lg 1,

182 lg 3 kohus otsustas:

1. Süüdi tunnistada Aivo Vilo KarS § 121 lg 1 järgi ja karistada rahalise karistusega 200

(kakssada) päevamäära (päevamäära suurus 21,80), s.o 4360 (neli tuhat kolmsada

kuuskümmend) eurot.

2. Arvata karistuse hulka kahtlustatavana kinnipidamine 24.6.2024 kell 3.28-14.54, s.o 1

eelvangistuse päev, millele vastab rahalise karistuse 3 päevamäära. Kandmata rahaline

karistus on 197 päevamäära, mis on 4294 eurot 60 senti.

3. KarS § 73 lg 1, 3 alusel jätta Aivo Vilole mõistetud kandmata rahaline karistus 4294,60

eurot tingimisi kohaldamata ning määrata, et karistust ei pöörata täitmisele, kui Aivo

Vilo ei pane 1 (ühe) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

4. Katseaja alguseks arvata kohtuotsuse kuulutamise kuupäev 4. märts 2025.

5. Rahuldada osaliselt kannatanu tsiviilhagi kuriteoga tekitatud varalise ja mittevaralise

kahju nõudes ning välja mõista Aivo Vilolt kannatanu M.E kasuks varaline kahju

110,20 eurot ning mittevaraline kahju 400 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis

4.3.2025 seisuga summas 34,75 eurot. Välja mõista Aivo Vilolt kannatanu M.E kasuks

kahjunõudelt (510,20 eurot) viivis alates 5.3.2025 kuni nõude täieliku tasumiseni VÕS §

113 lg 1 II lauses sätestatud kehtivas määras.

6. Välja mõista Aivo Vilolt kannatanu M.E kasuks kannatanu õigusabikulud 225 eurot

ning viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

7. Kannatanu põhjendatud õigusabikulu summas 622,50 eurot jätta kannatanu M.E

kanda.

8. Välja mõista Aivo Vilolt riigi tuludesse kriminaalmenetluse kulud 2636,90 eurot (sh

sundraha 1329 eurot). Ajatada välja mõistetud menetluskulude tasumise tähtaeg 12 kuu

peale – määrata Aivo Vilol menetluskulude tasumine ositi 12 kuu jooksul kohtuotsuse

jõustumisele järgnevast kuust, tasudes 11 kuud iga kuu viimaseks kuupäevaks vähemalt

220 eurot ning 12. kuul vähemalt 216,90 eurot. Menetluskulud tasuda Maksu- ja

Tolliameti arveldusarvele nr EE351010052031000004 SEB Pank AS-is, a/a nr

EE502200221014193355 Swedbank AS-is, a/a nr EE401700017002872300 Nordea Bank

Finland PLC Eesti filiaalis või a/a nr EE873300333499990003 Danske Bank AS Eesti

filiaalis, kohustuslik on märkida maksekorraldusele viitenumber 99925700006047.

Maksekorralduse selgitusse lisada: Aivo Vilo, 1-24-5564, menetluskulud. Kui rahalised

nõuded pole täies ulatuses tähtajaks täidetud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks

kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, tasumata summadele lisandub

täituritasu.

9. Kohtuotsus edastada menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtumenetluse poolel on õigus otsusega mittenõustumisel esitada otsuse peale apellatsioon.

Apellatsioon tuleb esitada kirjalikult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates

kohtuotsuse kuulutamisest.

Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi, esitades

selles osas määruskaebuse kirjalikult Pärnu Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtuotsus on kohtus tutvumiseks kättesaadav.

SÜÜDISTUS

Aivo Vilo süüdistatakse selles, et tema lõi 24.06.2023 kell 02.20 paiku XXX maja lähedal M.E-d

ühel korral käega näo piirkonda, mille tagajärjel M.E kukkus selili maha ja kaotas teadvuse. Seejärel

lõi Aivo Vilo uuesti M.E-d ühel korral jalaga keha piirkonda, tekitades oma tahtliku tegevusega

kannatanule M.E-le füüsilist valu ja mitteeluohtlikud vähem kui neli nädalat kestvad

tervisekahjustused - paremale otsmiku piirkonda muhu ja nahamarrastuse ning peaaju vapustuse.

Sellise tegevusega pani Aivo Vilo toime valu ja tervisekahjustuse tekitanud kehalise

väärkohtlemise, mis on kuriteona kvalifitseeritav KarS § 121 lg 1 järgi.

Lk 2 / 14

KOHTU SEISUKOHT

1. Sündmust on 22.1.2025 kohtuistungil kirjeldanud tunnistajad, kelle ütlusi kohus uuris: A.A

(tlk 70-71), F.D (tlk 73-73 pöördel), J.E (tlk 74-74 pöördel), H.F (tlk 77-78).

Patrullpolitseinikust tunnistaja L.J andis ütlusi (tlk 69-70) sündmuse toimumise järgsete

asjaolude kohta, sh A. Vilo kinnipidamise kohta. Kohtule on esitatud sündmuskoha kaart (tlk

63-64), kuhu tunnistaja A ja süüdistatav märkisid sündmuse asjaolud. 23.6.2023 tehti

sündmuspaiga vahetus läheduses jaanilõket. Poolte vahel puudus vaidlus sündmuse aja ja

koha osas ning ka kohtus on tõendamist leidnud, et sündmus toimus 24.6.2023 kella 02.20

paiku XXX maja lähedal.

Objektiivne koosseis

2. Süüdistatav A. Vilo (tlk 78-80 pöördel) tunnistas, et lõi M.E-d , labakäega vastu põske

enesekaitseks, sest M.E lõi talle vastu kukalt ja kannatanu tahtis teda uuesti lüüa; löögi

tagajärjel kannatanu kukkus. Jalaga ta kannatanut ei löönud.

3. Kannatanu M.E (tlk 68-69) sündmust ei mäleta, selgitab, et oli alkoholijoobes. Viimane hetk,

mida mäletab oli see, et rääkis isaga juttu lõkke ääres, istusid. Seal olid naabrid, nende

kutsutud külalised ja järgmine hetk oli see, kui ärkas hommikul haiglas.

Käega löömine

4. Tunnistaja A.A selgitas, et nägi kuidas 24.6.2024 kella 2.20 paiku üks mees (kohtuistungil

tundis ära A. Vilo) lõi teist meest käega näkku ning kannatanu kukkus pikali – selili (märkis

enda asukoha sellel ajal ja löömise koha kaadrile, tlk 63). Oli meestest 10 meetri kaugusel

või lähemal. Läks kannatanu juurde ning nägi, et kannatanu on teadvuseta. Tunnistaja F.D

kirjeldas samuti, et natuke peale kella kahte nägi, kuidas Aivo lõi M.E näo piirkonda ning

M.E kukkus kohe sirgelt selili maha.

5. Nii süüdistatava kui tunnistajate A. Ai ja F.D ütlustega on kokkulangevalt tõendamist

leidnud, et süüdistatav lõi kannatanut käega näkku, mille tagajärjel kannatanu kukkus selili

maha. A. Ai ja süüdistatava poolt kaardile kantud löömise koht langeb kokku. A. Ai ütlustega

ja kiirabikaardiga (tlk 29-30) on tõendatud, et kannatanu kaotas löögi tagajärjel teadvuse.

6. 4.6.2024 kohtuarstlikus ekspertiisi aktis nr 24E-AO100188-01 (tlk 41-46) olev

eksperdiarvamus tõendab kannatanu tervisekahjustust ja selle kestvust: M.E-l on 24.6.2023

diagnoositud peaaju vapustus. Tervisekahjustus on saadud tömbi vägivalla toimel, võimalik,

et lähteandmetes märgitud ajal ja viisil – 24.6.2023 kukkumisest vastu ümbritsevat kõva

tömpi pinda. Arvestades tervisekahjustuse paranemise tavalist kulgu ja keskmist aega on

põhjustatud tervisekahjustus, mis kestab kuni 4 nädalat. Isiku läbivaatuse protokoll (tlk 48-

51) ja fototabelid näitavad, et 26.6.2023 tuvastati M.E paremal pool otsmiku piirkonnas

nahamarrastus, muid vigastusi ei fikseeritud. Kannatanu ütluste kohaselt oli tal ajuvapustus,

pea valutas ning otsmikul oli marrastus; muhku talle ei meenu. Kiirabikaardil (tlk 29-30) on

kirjas, et M.E-l nähtavaid vigastusi ei ole. Ükski kohtule esitatud tõend ei kinnita, et

kannatanul oleks otsmiku piirkonnas olnud muhk.

7. Kaitsja leiab, et kannatanu kukkumine ristseliti kuklaga vastu maad ei olnud süüdistatava

lahtise käega antud löögi otsene tagajärg, vaid pigem tingitud kannatanu raskest joobest ja

sellega kaasnevast koordinatsiooni- ja tasakaaluhäirest. Kannatanu vere alkoholisisaldus oli

sündmuse ajal 2,66 promilli (eksperdiarvamuse p 1, tlk 45), mis vastab raske joobe

seisundile. Sellises joobes inimese koordinatsioon ja tasakaal on märkimisväärselt häiritud,

mis suurendab kukkumise ja vigastuste ohtu isegi väikse füüsilise kontakti korral. Seega ei

ole kannatanu kukkumise viis kooskõlas elulise tõenäosusega, et need tulenesid süüdistatava

Lk 3 / 14

lahtise käega löögist. Kannatanu vigastused olid suuresti tingitud tema enda seisundist ja

sellest tulenevast võimetusest kukkumist pehmendada. Kohtumeditsiiniline ekspertiis

kinnitab, et kuklasse kukkumine oli vigastuste peamine põhjus, kuid ekspertiis ei tõenda, et

löök lahtise käega oleks olnud piisava jõuga, et tekitada sellist kukkumist. Ükski tunnistaja ei

kinnita, et süüdistatava löök oleks olnud piisavalt tugev, et põhjustada kannatanu sellist

kukkumist. Joobe mõju ja sellega kaasnenud koordinatsioonihäired on loogilisem selgitus

kannatanu ristseliti kukkumisele kuklaga vastu maad.

8. Kohus leiab, et A. Vilo poolt M.E käega näkku löömine, M.E kukkumine ning kannatanu

tervisekahjustuste saamine on põhjuslikus seoses. A. Vilo käelöögi tagajärjel kannatanu

kukkus peaga vastu asfalti. Kohtus on tõendamist leidnud, et kannatanu kukkus koheselt

peale seda kui A. Vilo teda näkku lõi, keegi ei ole kirjeldanud, et kannatanu oleks näiteks

löögist tasakaalu kaotanud ja siis komistanud ja kukkunud, keegi ei ole kirjeldanud, et

kannatanul oleks A. Vilo ees seistes, enne kui A. Vilo teda lõi, olnud koordinatsioonihäired.

Kõik, kes lööki nägid ja ka süüdistatav, kes lõi, kinnitavad, et kannatanu kukkus kohe peale

lööki pikali maha. Süüdistav kinnitas kohtuistungil, et kannatanu oli temaga rääkides (s.o

enne seda kui ta kannatut lõi) silmnähtavalt purjus. Seega sai ta aru, mis seisundis kannatanu

on ja pidi aru saama, et joobes inimest näkku lüües võib ta kukkuda. Eksperdiarvamus (p 2,

tlk 45) kinnitab, et kukkumise tagajärjel sai kannatanu peaaju vapustuse. Seega oli just A.

Vilo löök see, mis põhjustas kannatanul peaajuvapustuse. Kannatanul tekkinud peaaju

vapustus on objektiivselt süüdistatavale omistatav. Üldise elukogemuse järgi võivad näkku

löömise (ka lahtise käega löömise) tüüpilisteks tagajärgedeks olla näo- ning peavigastused

ning valu pea piirkonnas. Teadaolevalt asuvad inimese peas ka tasakaaluelundid, seega võib

inimene kukkuda ka ühest löögist pähe, mille tagajärjel saada peapõrutuse. Kohus on

seisukohal, et käesoleval juhul tagajärje omistamist teo toimepanijale ei välista kannatanu

enda käitumine, s.o alkoholijoobes olemine. Kaitsja välja toodud asjaolu, et süüdistatav oli

kinnipidamisel rahulik (näha politsei teiselt vormikaamera salvestiselt, tlk 60-62), ei välista,

et ta teo toime pani.

Jalaga löömine

9. Tunnistaja J.E ja H.F on kokkulangevalt kinnitanud, et Aivo lõi siis kui M.E juba pikali oli,

teda jalaga külje piirkonda. H.F on selgitanud, et vasaku külje peale käis jalahoop, ta hakkas

siis nende poole minema, vahemaa oli 15-20 m. Tunnistaja J.E on andnud ütlusi, et nägi,

kuidas Aivo lõi jalaga M.E külje piirkonda, kui M.E juba pikali oli, kuidas M.E pikali sai, ta

ei näinud. Selgitab, et oli ise platsi peal lõkke juures; kirsipuu oli seal vahel, takistas

natukene vaatevälja, aga mitte niiväga oluliselt. Süüdistatav kinnitas, et ta ei löönud

kannatanut jalaga. Kannatanu kukkus niimoodi nagu külje peale ja ta ei oleks saanud teda

isegi lüüa jalaga, kuna kannatanu jalad olid tema jalgade otsas. Kui kannatanu oli maas, siis

ütles ta kurat ja lõi jalaga vastu maad; et nagu oli seda nüüd vaja, sest ta isegi ehmatas ära, et

ta külili käis. Kohus on seisukohal, et A. Vilo ütlused on ümber lükatud tunnistajate H.F-i ja

J.E ütlustega, kes mõlemad nägid, et A. Vilo jalalöök tabas kannatanut. A. Vilo selgitus, et ei

saanud kannatanut jalaga lüüa, sest kannatanu kukkus külje peale, ei riimu teiste tõenditega.

Kannatanu H.F ütlusi ei muuda ebausaldusväärseks kaitsja poolt väljatoodud asjaolu, et ta ei

tundud kaitsja poolt esitatud aerofotol ära oma kodupaika. Kohus leiab, et kui inimene ei ole

eelnevalt kokku puutunud aerofotoga, ei pruugi talle sealt nähtav olukord olla tuttav isegi kui

seal on tema kodu ümbrus. Kaitsja väited, et tunnistajad annavad kannatanu suhtes soodsaid

ütlusi, on paljasõnaline ning alusetu väide. Kuigi tunnistajad on öelnud, et M.E nende naaber,

siis nad on ka öelnud, et A. Vilot tunnevad nad vähe, puuduvad põhjused, mis tingiks nende

poolt valeütluste andmise süüdistatava kohta. Kohus leiab, et tunnistajad on kirjeldanud

sündmust nii nagu nemad seda nägid, kõik seetõttu pisut erinevalt, nende ütlustest ei nähtu, et

Lk 4 / 14

tegu oleks kokku lepitud ütlustega. Tunnistajate ütlustes puuduvad sündmuse käigu kohta

vastuolud. Politseinikust tunnistaja L.J ütlused kinnitavad tunnistaja J.E ütluste

usaldusväärsust (KrMS § 66 lg 2-1 p 2 alusel), kuna kohe peale sündmust rääkis tunnistaja

(tema ütluste kohaselt mees ratastoolis) talle, et A. Vilo lõi kannatanut jalaga. Kohus on

seisukohal, et tunnistajate ütlustega on tõendamist leidnud, et A. Vilo lõi M.E-d ühel korral

jalaga keha piirkonda. A. Vilo ütlused, et ta kannatanut jalaga ei löönud, ei ole

usaldusväärsed ja kohus jätab need tõendikogumist välja.

10. Süüdistuses ei ole A. Vilole ette heidetud jalalöögiga kannatanule kehavigastuse

põhjustamist ning kannatanu ei ole ka öelnud, et ta oleks hiljem keha piirkonnas valu

tundnud. Riigikohus on selgitanud, et üldreegli kohaselt, kui kannatanu valu ei tundnud, siis

on valu tekitava kehalise väärkohtlemise koosseis tuvastamata. Kuid kuna KarS §-s 121

ettenähtud kuriteo menetlemisel on tegemist tavalise avalik-süüdistusliku kriminaalasjaga,

siis tuleb erandina nimetatud üldreeglist pidada võimalikuks kannatanul valu põhjustamise

tuvastamist ka ilma, et kannatanu oleks seda ütlustes kinnitanud. Nii on olukord teistsugune

näiteks siis, kui eraldi on tõendatud kannatanu patoloogiliselt kõrge valulävi või valutundetus

või kui kannatanu ei saa mingil põhjusel ütlusi anda (RK 4.5.2025 otsus kriminaalasjas nr 3-

1-1-29-15, p 1.1-1.2). Kohus on seisukohal, et eelkirjeldatud olukord on ka käesoleval juhul,

sest ajal kui A. Vilo kannatanut jalaga lõi, oli kannatanu teadvuseta. Lisaks sellele tuleb

täiendavalt küsida, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo

tagajärjena objektiivselt omistatav. Kohus uurib, kas tunnistajate, kes nägid löömist,

ütlustest on võimalik tuvastada süüdistatava poolt jalaga löömisel kannatanule valu

põhjustamist. Tunnistaja H.F ütluste kohaselt ta ei tea, kui tugev löök oli. Tunnistaja J.E

selgitas, et löök jalaga oli sihuke, mitte väga tugev, äkki keskmine, ta ei oska täpselt

kirjeldada tugevust; ei oska öelda, kas löömine oli tahtlik, eesmärgiga haiget teha või

toksamine, et vaadata mis juhtus. Kohus on seisukohal, et arvestades tunnistajate H.F-i ja J.E

ütlusi jalalöögi tugevuse kohta, ei saa tõsikindlalt väita, et löök oli nii tugev, et oleks

kannatanule valu põhjustanud. Süüdistuse kohaselt ei tekitanud jalalöök kannatanul

tervisekahjustust, mille põhjustamisel oleks olnud alust väita, et löök oli tugev. Kuna

tunnistajate, kes jalaga löömist nägid, ütlused ei tõenda, et jalalöök oli tugev, kannatanul ei

ole jalaga löögist tervisekahjustust(i) tekkinud, ei saa teha tõsikindlaid järeldusi, et jalaga

löömise puhul oli tegemist valu tekitava kehalise väärkohtemisega. Seega ei täida A. Vilo

poolt kannatanu jalaga löömine KarS § 121 objektiivset koosseisu, sest kohtus ei leidnud

tõendamist, et tegemist oli valu tekitanud kehalise väärkohtlemisega.

11. Kohtus leidis tõendamist, et A. Vilo põhjustas käega näkku löömisel kannatanule, s.o

kehalise väärkohtlemisega järgmised tervisekahjustused: nahamarrastuse ja peaaju vapustuse.

12. Lähtudes eeltoodust vähendab kohus A. Vilole esitatud süüdistuse mahtu – kohtus ei ole

tõendamist leidnud, et A. Vilo poolt M.E jalaga löömisel oleks tegemist olnud valu

põhjustava kehalise väärkohtlemisega, samuti ei leidnud tõendamist, et kannatanu oleks

saanud A. Vilo tegevuse tulemusel muhu paremale otsmiku piirkonda. Muus osas leidis A.

Vilole esitatud süüdistus tõendamist, A. Vilo realiseeris oma tegevusega KarS § 121 lg 1

kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused.

Subjektiivne koosseis

13. A. Vilo on kinnitanud, et lõi M.E-d käega ühe korra. Kohus on seisukohal, et A. Vilo pani

teo toime otsese tahtlusega, ta sai aru ning pidi vähemalt möönma, et kannatanu näkku

löömisel võib ta põhjustada kannatanule kehavigastuse.

Õigusvastasust välistavad asjaolud

Lk 5 / 14

Hädakaitse

14. A. Vilo ütluste kohaselt M.E lõi teda ootamatult selja tagant vastu kukalt, ta lõi M.E-d ühel

korral vastu nägu, et end kaitsta. KarS § 28 lg 1 kohaselt tegu ei ole õigusvastane, kui isik

tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele,

kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri.

Rünne – kannatanu tegu

15. Hädakaitse olemasoluks KarS § 28 lg 1 kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada

hädakaitseseisund, s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku

õigushüve vastu (vt RKKKo 3-1-1-111-04, p 10 ja 3-1-1-17-04, p-d 9-10). Kohus kõigepealt

uurib, kas kannatanu lõi A. Vilot.

16. Tunnistajad, A. A, F.D, J.E ja H.F ei näinud, et M.E oleks süüdistatavat selja tagant vastu

pead löönud nagu süüdistatav on kirjeldanud. Kohus leiab, et ei ole välistatud, et tunnistajad

seda lihtsalt ei näinud, sest keegi tunnistajatest pole rääkinud, et oleks kogu sündmuse vältel

kannatanut ja süüdistatavat üksisilmi jälginud. Süüdistatav selgitas, et lõkkeplatsil vestles

kannatanuga, kes ütles talle, et on tema vastu vimma pidanud; kannatanul oli viskipudel,

mõlemad võtsid viskit ja seletasid seal omavahel; vahepeal eemaldus teiste juurde, M.E tuli

järgi ja kõndisid platsi peal ülespoole kõlari taha, rääkisid u 10 minutit juttu, M.E läks

keldrist jooki tooma; A. Vilo tegi ringiratast teistega tantsu seal; siis M.E jõudis ka tagasi,

hakkas jälle oma jutuga peale, et ta peab viha; A. Vilo hakkas ära minema, siis käis hoop

vastu pead, keeras pead, oli M.E, käsi oli valmis uuesti lööma. Keeras ringi, ütles, et mida sa

korraldad siin ja pani talle lahtise käega vastu põske, mille tagajärjel M.E kukkus.

Juutajamine kõlari juures ei olnud seal, kus löömise koht oli; A. Vilo on sündmuste

toimumise kohad märkinud kaardile (tlk 64).

17. Kohus leiab, et süüdistatava ütlused ei riimu tunnistajate ütlustega, kes on kõik

kokkulangevalt kirjeldanud kuidas süüdistatav ja kannatanu enne löömist rääkisid teistest

eemal, samas kohas, kus toimus löömine ja kannatanu pikali kukkus. Tunnistaja A. A on

kirjeldanud, et süüdistatav ja kannatanu kõndisid alguses seltskonnast eemale, siis tol hetkel

juba rääkisid ja siis seal ka rääkisid, kus see löömispaik oli ja siis toimus löömine.

Tunnistaja F.D ütluste kohaselt nägi ainult, et üks hetk A. Vilo ja M.E läksid lõkke juurest

minema ja järgmine hetk suunati tähelepanu sellele, et nad seisid seal kortermaja juures

vastakuti, suud liikusid ja nägi, et Aivo lõi M.E näopiirkonda; ta jälgis neid paar sekundit

enne seda kui Aivo käsi käis; nad olid päris kaua seltskonnast eemal olnud, 5-10 minutit.

Tunnistaja H.F kirjeldas, et kui Aivo M.E kõrvale kutsus, Aivo läks ees ära siis Aivo vaatas,

et M.E ei tulnud talle järgi ja hõikas, et tuled ka, et räägime asjad selgeks; M.E seisis ikka

veel natuke aega ja siis M.E läks talle järgi ja suundusid kirsipuu alla; vestlesid seal ja

tunnistaja kummardas korra pea alla, kui tõstis pea, siis oli M.E pikali maas.

18. Tunnistajad ei ole üksisilmi kannatanut ja süüdistatavat jälginud, kuid kokkulangevalt

kinnitavad, et kannatanu ja süüdistatav eemaldusid seltskonnast, rääkides eemal 5-10 minutit

ja A.Vilo lõi M.E-d sealsamas, kus nad kahekesi juttu ajasid. Kohus leiab, et tunnistajate A.

Ai, F.D ja H.F-i ütlustega on ümber lükatud süüdistatava versioon selle kohta, et pikem

jutuajamine enne löömist toimus mujal kui löömise koht oli. Süüdistatava ütlused on

vastuolus tunnistajate ütlustega vahetult enne löömist olnud olukorra kohta. See on aga

oluline, sest tunnistajate ütlustest tulenevalt ei saanud kannatanu A. Vilot ootamatult selja

tagant lüüa nagu seda kirjeldas A. Vilo. Kohus on juba eespool selgitanud, miks kohus ei

nõustu A Viloga, et tunnistajad annavad kannatanule soodsaid ütlusi (vt p 9), sama kehtib ka

selle olukorra kohta. Kohus on seisukohal, et süüdistatava ütlused selle kohta, et kannatanu

Lk 6 / 14

tuli talle järgi ja lõi teda ootamatult selja tagant ja ümber pöörates nägi, et kannatanu üritab

teda uuesti lüüa, ei ole usaldusväärsed ja kohus jätab need tõendikogumist välja.

19. Kokkuvõtvalt ei ole kohtule esitatud tõenditega tõendamist leidnud, et kannatanu oleks A.

Vilot esimesena löönud. Kuna A. Vilo vastu õigusvastast rünnet ei toimunud, on hädakaitse

välistatud. A. Vilo teos puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud.

20. Süüd välistavad asjaolud puuduvad.

Kokkuvõte

21. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et kohtule esitatud tõenditega on tõendamist leidnud

süüdistuses kirjeldatud kuriteo toimepanemine (v.a jalaga löömine, füüsilise valu tundmine

ning tervisekahjustusest ei ole tõendatud, et kannatanul oleks tekkinud paremale otsmiku

piirkonda muhk) A. Vilo poolt, mis täidab KarS § 121 lg 1 sätestatud teokoosseisu, on

õigusvastane ja A.Vilo on selle toimepanemises süüdi. Kohus tunnistab A. Vilo KarS § 121

lg 1 järgi süüdi.

Tsiviilhagi

22. Kannatanu M.E on esitanud tsiviilhagi Aivo Vilo vastu (tlk 5-8) nõudega hüvitada kuriteoga

tekitatud varaline kahju 152 eurot, juulis saamata jäänud tulu (töötasu) 2756,80 eurot,

mittevaraline kahjuhüvitis kohtu õiglasel äranägemisel ja viivis kahjunõudelt VÕS § 113 lg 1

II lauses sätestatud kehtivas määras alates tsiviilhagi esitamisest kuni kahjunõude täieliku

tasumiseni.

23. Kohus leidis, et A. Vilo on toime pannud KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Tõendatud on, et A. Vilo põhjustas õigusvastaselt kannatanule tervisekahjustuse (VÕS §

1045 lg 1 p 2), mis on kahju hüvitamise eelduseks (VÕS § 1043).

Varaline kahju

24. Hagi kohaselt kannatanul on tekkinud varaline kahju kokku 152 eurot (laevapiletite

kallinemine 110,20 eurot + Soomes arsti visiit 41,80).

25. Laevapiletite kallinemine. Kui süüdistav ei oleks põhjustanud kannatanule kehavigastusi,

oleks kannatanu saanud naasta Soome Vabariiki 25.6.2023 (pühapäev) hommikul

(laevapiletid oli kannatanu ostnud) ehk teisisõnu, kui kannatanu ei oleks süütegu toime

pannud, ei oleks kannatanul tulnud esitada süüteoteadet, millest tulenevalt ei oleks kannatanu

pidanud omakorda muutma laevapiletite väljumise kuupäeva. Kuivõrd süüteoteadet ei olnud

võimalik esitada pühapäeval, oli vältimatu laeva väljumiskuupäeva muutmine. Olukorras,

kus kannatanu oleks ka 25.6.2023 naasnud Soome nagu algselt planeeritud, oleks süüteoteate

esitamiseks pidanud kannatanu naasma Eestisse, millisel juhul oleks kaasnenud veelgi

suurem rahaline kahju edasi-tagasi laevapiletite maksumuse näol. Kannatanu elab Soome

Vabariigis ning tuli Eestisse 23.6.2023 ning plaanis Soome naasta 25.6.2023 hommikul kell

7.00 väljuva laevaga, mille eest oleks kuulunud kahe täiskasvanu ja sõiduki eest tasumisele

67,80 eurot (Lisa 3 – esialgne laevapilet, tlk 32-33). Kuivõrd kannatanul oli esimene

võimalus esitada avaldus politseile 26.6.2023 hommikul Haapsalu politseijaoskonnas, oli

kannatanud sunnitud muutma Soome tagasisõidu kuupäeva nii, et laev väljus 26.6.2023 kell

13.00 (Lisa 4 - muudetud laevapilet, tlk 34-36). Väljumiskuupäeva muutmise järgselt kuulus

kahe täiskasvanu eest tasumisele 178.00 eurot. Seega kallines sõit 110,20 eurot (178-67,80).

Kaitsja leidis, et kannatanu otsus laevapiletit muuta põhineb väitel, et ta pidi esitama politseis

avalduse, kuid politseisse pöördumine oleks võinud toimuda ka kaugemal viibides (nt

telefoni või e-posti teel). Seega ei ole see süüdistatava tegevuse otsene tagajärg. Kannatanu ei

täitnud seega enda kohustust kahju vähendamiseks.

Lk 7 / 14

26. VÕS § 128 lg 3 kohaselt loetakse otseseks varaliseks kahjuks mh kahju tekitamise tõttu

kantud mõistlikud kulud. Kohus leiab, et kannatanu pöördus põhjendatult süüteoteate

registreerimiseks politseisse, kannatanul on õigus otsustada, kuidas ta süüteoteate esitab.

Kahju tekkis kannatanul süüdistatava tegevuse tõttu – kui A. Vilo ei oleks kannatanut löönud

ja sellega tervisekahjustust tekitanud, ei oleks kannatanu pidanud avalduse tegemiseks

politseisse pöörduma. Politsei on teostanud 26.6.2023 ka M.E läbivaatuse ning

fotografeerinud kannatanu tervisekahjustuse, seega kannatanu ilmumine politseijaoskonda oli

selgelt põhjendatud. Seega süüdistatava vastuväide, et kannatanu ei täitnud kohustust kahju

vähendamiseks, ei ole asjakohane. Süüdistatav ei ole vastu vaielnud tekkinud varalise kahju

suurusele. Kannatanu ütlustega ja esitatud laevapiletitega on tõendatud, et kannatanu pidi

seoses tema suhtes kuriteo toimepanemisega kulutama oma alalisse elukohta Soome sõiduks

(koos kaaslasega, algusest peale oli sõit planeeritud koos kaaslasega, sõidu eest tasus

kannatanu) maksma 110,20 eurot rohkem. Seega on kannatanu varalise kahju nõue seoses

laevapiletite kallinemisega summas 110,20 eurot põhjendatud ja kohus mõistab selle A.

Vilolt kannatanu kasuks välja.

27. Kulutused arstiabile. Hagiavalduse (p 1.11) kohaselt seoses süüdistatava poolt toime pandud

kuriteoga on kannatanu kandnud arstiabiga seotud kulusid 41,80 eurot (arve tlk 40). Kaitsja

leidis, et kannatanu pöördumine neuroloogi juurde Soomes ning arstiabikulude seos

süüdistatava tegevusega ei ole tõendatud. Kohtule on kahju tõendamiseks esitatud arve

summas 41,80 eurot, arvel kaks kuupäeva 7.9.2023 ja 28.9.2023 (tlk 40). Peale selle, et arve

on soomekeelne, ei ole arvest aru saada, kuidas see on seotud kohtus arutatava süüdistusega,

seda ei ole avatud ka hagiavalduses. Süüdistuse kohaselt toimus sündmus 24.6.2023, mille

käigus A. Vilo poolse kehalise väärkohtlemise käigus M.E sai tervisekahjustused, mis

eksperdiarvamuse kohaselt (p 4, tlk 45-46) kestsid kuni 4 nädalat (s.o kuni 22. juulini 2023).

Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kohtule esitatud arvel näidatud kulu 41,80 eurot oleks

seotud kuriteosündmuse käigus A. Vilo poolt kannatanule tekitatud tervisekahjustusega.

Seega ei ole kannatanu varalise kahju nõue arstiabiga seotud kulude 41,80 eurot

väljamõistmiseks põhjendatud ja kohus jätab nõude rahuldamata.

28. Kohus rahuldab osaliselt M.E hagi varalise kahju nõudes ning mõistab VÕS § 1043, § 1045

lg 1 p 5, § 128 lg 3 ja 136 lg 1 alusel A. Vilolt kannatanu M.E kasuks välja kuriteoga

tekitatud varalise kahju 110,20 eurot.

Saamata jäänud tulu (töötasu).

29. Kannatanu nõuab tervisekahjustuse tõttu juulis 2023 saamata jäänud töötasu hüvitamist

summas 2756,80 eurot. See on varaline kahju VÕS § 128 lg 2 mõttes, täpsemalt

töövõimetusest tingitud sissetulekute vähenemisest saamata jäänud tulu VÕS § 130 lg 1

tähenduses. Kohtupraktikas on varasemalt leitud, et kannatanu saab nõuda saamata jäänud

sissetulekut (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 04.02.2019 määrus kohtuasjas nr 2-16-9313 ja

Tartu Ringkonnakohtu 15.09.2021 otsus kohtuasjas nr 2-17-19464). Seega alus saamata

jäänud töötasu nõudmiseks A. Vilolt tuleneb seadusest. Süüdistatav vaidles saamata jäänud

töötasu hüvitamise nõudele vastu, puuduvad tõendid selle kohta, et töövõimetus oli seotud

24.6.2023 sündmusega. Tööpiirangud kehtestati kannatanule alles 19.07.2023, st peaaegu

kuu pärast jaanipäeva pikali kukkumist, siis see ajavahemik viitab, et piirangud ei olnud

seotud sündmuse tagajärgedega, vaid kannatanu üldise tervisliku seisundiga. Kannatanu

jalutas kukkumisele järgneval päeval haiglast välja – kohe kui 2,6 promillisest raskest

alkoholi joobest oli kaineks saanud.

30. Tsiviilhagis on avaldatud (p 1.4), et toimunud kuriteo tagajärjel viibis kannatanu haiguslehel

algselt 27.6.2023 - 4.7.2023, esitatud tõendid – haigusleht (tlk 31) ja palgaleht (tlk 37). Hagi

Lk 8 / 14

kohaselt seoses haiguslehel viibimisega maksis tööandja kannatanule töötasu 720 eurot bruto

ehk 535.32 eurot neto (tlk 37). Lisas 6 (töötasu maksed, tlk 38) nähtuvad juulis tehtud

maksed ei ole juuli töötasu. Kannatanu võttis välja puhkuse puhkust kasutamata. Avansi ja

puhkusetasu kasutamine oli vajalik tulenevalt asjaolust, et haiguslehe lõppemise järgselt ei

olnud tal võimalik tööle naasta. Kannatanu on avaldanud, et tegi mõned päevad tööd kuid

tervisekahjustusest tulenevalt oli töö tegemine raskendatud, kui mitte öelda sisuliselt

võimatu. Seejärel keelati 19.7.2023 sõiduki juhtimine ja kõrgustes töötamine, millest

johtuvalt ei olnud kannatanul võimalik tööd teha, seega pidi kannatanu välja võtma

puhkusetasu rahas, kuigi ei puhanud ning avansi, et tasuda kohustusi. Eelnevast tulenevalt ei

saa arvestada avanssi summas 1855,43 eurot ja rahalist puhkusehüvitist summas 1770,29

eurot sissetulekuna. Juulis oli kannatanu sissetulek 535,32 eurot haigusraha ning 434,76 eurot

töötasu, kokku 970,80 eurot. Enne töövõimetuslehele jäämist oli viimase 6 kuu keskmine

töötasu 22 356,76 eurot (tlk 39) ehk ühe kuu keskmine töötasu on 3727,60 eurot, saamata

jäänud tulu (töötasu) 2756, 80 eurot (p-s 2.7 selgitus, et see on juulis saamata jäänud

töötasu).

31. Kohus uurib saamata jäänud töötasu nõude tõendamiseks kohtule esitatud tõendeid. Kuna

süüdistav on vaidlustanud saamata jäänud töötasu nõude, siis nõude tõendamiseks ei piisa

kannatanu väitest või ütlustest (RK 13.6.2012 otsus asjas nr 3-1-1-69-12, p 11; RK 14.7.2017

otsus asjas nr 3-1-1-26-17 p 10). KrMS § 38-1 lg 6, TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool

peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded.

Kuriteosündmus toimus 24.6.2024, esitatud on haigusleht (tlk 30), millega on tõendatud

kannatanu töövõimetus perioodil 27.6.2023 (selle kuupäeva on kannatanu hagis avaldanud) -

4.7.2023. Hageja nõuab juuli kuu saamata jäänud töötasu, siis nõudega seonduvalt on

tõendamist leidnud, et M.E oli töövõimetu 1-4.7.2023. Tõendit selle kohta, kas ja millega

seoses kannatanu 19.7.2023 käis Soomes arsti visiidil või selle kohta, kes ja miks keelas tal

sel kuupäeval sõiduki juhtimise ja kõrgustes töötamise, kohtule esitatud ei ole. Samuti ei ole

kannatanu esitanud kohtule tõendit, et tema tööülesanded nõuavad kõrgustes töötamist või

sõiduki juhtimist. Tlk 37 olevast tõendist on aru saada, et M.E-le on A OY poolt makstud

haigusraha 11.7.2023 720 eurot. Juulis M.E-le A OY poolt tehtud maksed on näha

arvelduskonto väljavõttel lk 38, perioodil 3.7-27.7.2023 maksed: 1855.43 eurot; 770.29

eurot; 90 eurot; 535,32 eurot; 434,76 eurot; 20 eurot; 5,37 eurot, 400 eurot; kokku 4111,17

eurot. Lisaks on kannatanu koostanud tabeli 6 kuu keskmise töötasu arvestamiseks (tlk 39),

mille kohaselt kannatanu keskmine töötasu oli 3727,626667 eurot. Tsiviilhagis on avaldatud,

et maksed, mis ei ole kajastatud tabelis, kuid nähtuvad konto väljavõttelt, ei ole töötasu

maksed. Kannatanu ei ole kohtule esitanud tõendeid, mis kinnitaks, et tema poolt

arvelduskontolt keskmise palga arvutamiseks võetud summad on töötasu või et

arvelduskontol nähtuvad A OY poolt tasutud muud summad ei ole töötasu. Seega ei ole

kohtule esitatud tõenditega tõendatud, kui suur oli kannatanu keskmine töötasu enne

töövõimetuslehele jäämist. Samuti on paljasõnalised kannatanu väited, et juulis tehtud

maksed ei ole töötasu, vaid avanss või puhkusetasu, mis on välja võetud puhkust kasutamata.

Selle kohta tõendeid kannatanu kohtule esitanud ei ole. Panga väljavõttest on näha, et

tööandja on kannatanule juulis teinud makseid kokku 4111,17 eurot, see on rohkem kui

kannatanu on avaldanud, et tema keskmine palk oli. Kohus on seisukohal, et kohtule esitatud

haiguslehega (tlk 31) on tõendatud, et kannatanu viibis haiguslehel 1-4.7.2023 (hagis 27.6-

4.7.23), kuid kohtule esitatud tõenditest ei ole aru saada, kas ja mis summas jäi kannatanul

selle haiguslehe tõttu juulis töötasu saamata, sest kannatanu nõuab juulis saamata jäänud

töötasu. Kohus leiab, et kannatanu nõue juulis saamata jäänud töötasu kohta on tõendamata

ja kohus jätab nõude rahuldamata.

Mittevaraline kahju

Lk 9 / 14

32. Kannatanu soovib mittevaralise kahju hüvitamist kohtu õiglasel äranägemisel. Kannatanu

hinnangul on õiglaseks mittevaralise kahjuhüvitis summaks 10 000 eurot. Hagiavalduse

kohaselt mittevaralise kahjuhüvitis määramisel tuleb arvestada, et süüdistatav põhjustas

kannatanule koljusiseseid vigastusi (ajuvapustuse), millest tulenevalt oli taastumisperiood

vähemalt kuni 30.09.2023 ehk 3 kuud. Samuti tuleb arvestada, et kannatanul keelati 3 kuuks

sõiduki juhtimine ja kõrgustes töötamine, mis piiras oluliselt kannatanud võimalusi

sissetuleku teenimiseks ning mis põhjustas kannatanu jaoks keerulise majandusliku olukorra

(hagiavalduse p 2.13).

33. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama,

kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS

§ 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui kahju tekitati

kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse põhjustamisega (p 5). VÕS § 1050 lg 1

kohaselt vabaneb kahju tekitaja vastutusest, kui ta ei ole kahju tekitamises süüdi. Tõendamist

on leidnud A. Vilo poolt M.E-le tervisekahjustuste – peaaju vapustuse ja nahamarrastuse

tekitamine ning A. Vilo on nende tervisekahjustuste tekitamises süüdi. Kohus ei ole

tuvastanud kannatanu enda osa kahju tekkimises.

34. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja

hingelist valu ja kannatusi. VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamisest,

tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise

kohustuse olemasolu korral maksta talle mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma.

Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6

ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel.

35. Riigikohus on selgitanud, et seega eeldatakse mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei

pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse

tekkimise. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest.

Seega on hageja huvides tõendada, kui tõsine oli talle tekitatud kehavigastus või

tervisekahjustus. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib

kahjustatud isik tõendada suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid

mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastusega seoses (RK 31.5.2007 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-54-07, p 13). Mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel tuleb järgida põhimõtet, et

mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata

poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte

majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega

arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (RKL nr 3-2-1-81-05, p

17, RKL nr 3-2-1-85-08, p 14).

36. Käesolevas asjas esitatud mittevaralise kahjunõude aluseks olevad asjaolud, mis puudutavad

süüdimõistetu poolt kannatanule tervisekahjustuse tekitamist, ei kattu süüdistuse

alusfaktidega, mis on kohtulikul uurimisel tõendamist leidnud. Kohus on seisukohal, et

kannatanu hagis väljatoodud väited pikema taastumisperioodi kohta on paljasõnalised ning

tõendamata. Kannatanu ei ole esitanud kohtule tõendeid, et ta paranes kuriteost saadud

vigastusest kauem kui 4 nädalat, et tal kaasnesid muud negatiivsed mittevaralised tagajärjed,

mis tekkisid kehavigastusega seoses. Kannatanu on avaldanud, et ajuvapustus põhjustas tema

jaoks keerulise majandusliku olukorra - kohus märgib, et see võiks olla negatiivne varaline

tagajärg, mis ei ole mittevaralise kahju hüvitamise aluseks. Kohtus leidis tõendamist, et

süüdistatav põhjustas kannatanule ajuvapustuse, mis oli kuni 4 nädalat kestev

tervisekahjustus.

Lk 10 / 14

37. Kohtupraktikas on peaaju vapustuse põhjustamisega väljamõistetud mittevaralise hüvitise

kahjusummad olnud järgmised: 27.11.2018 otsus kriminaalasjas nr 1-17-3167 hüvitis kohtu

äranägemisel 800 eurot (KarS § 121 lg 2 1,2,3; peaajuvapustus, lisaks ninaluu murd, parema

silmakoopa murd, põrutushaav silmalaul, näo parema poole turse ja kahe lõikehamba murd;

11.7.2018 otsus kriminaalasjas nr 1-18-3095 – 1000 eurot (KarS § 121 lg 1; peaajupõrutus,

lisaks silmaümbruse lahtine haav ja hematoomid mõlema silma ümber).

38. Kannatanu kohtuistungil selgitas, et tema isiklikult ei oska midagi mittevaralise kahju,

sündmusega seonduvate kannatuste kohta öelda, peale selle, mis enda poolse esindajaga sai

räägitud. Seega kannatanu ei ole kirjeldanud enda üleelamisi ja elukorralduse muutumist,

muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi pärast tervisekahjustuse saamist. Kohus arvestab, et

tõendamist leidis, et kannatanu paranes tervisekahjustusest kuni neli nädalat ja arvestades

kohtupraktikat peab kohus, arvestades tervisekahjustuse iseloomu ja kestust õiglaseks

mittevaralise kahju hüvitiseks 400 eurot.

39. VÕS § 127, § 128 lg 5, § 134 lg 2, 5 ning § 1043 ja 1045 lg 1 p 2 alusel mõistab kohus A.

Vilolt kannatanu M.E kasuks välja mittevaralise kahju 400 eurot.

Viivisnõue

40. Kannatanu palub kohtul süüdistatavalt välja mõista alates hagiavalduse esitamisest kuni

kahjuhüvitise täieliku tasumiseni viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

41. Kannatanu palub viivise välja mõista VÕS § 113 lg 1 alusel, kohus 1eiab, et kohane säte on

VÕS § 113 lg 2, mille kohaselt, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud,

muuhulgas kahju hüvitamise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast,

mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas hagiavalduse. TsMS § 362 lg 1

kohaselt on hagi esitamise ajaks hagi kohtusse jõudmise aeg, eeldusel et hagi on kostjale

hiljem kätte toimetatud. Kriminaalmenetluses kannatanu ei saa vastavalt KrMS § 38-1 lg 3

hagi otse kohtule esitada, vaid hagi tuleb esitada prokuratuuri kaudu, nii on hagi ka selles

kriminaalasjas esitatud. Seega vastavalt kehtivale kohtupraktikale (Tallinna Ringkonnakohtu

3.12.2015 otsus kriminaalasjas nr 1-15-5118) loeb kohus viivise arvestamise aja alguseks aja,

mil süüdistatav sai teadlikuks tema vastu esitatud nõudest. Selleks ajaks saab lugeda

8.8.2024, mil on tutvustatud kriminaalasja toimikut süüdistatavale (kaitsja tasutaotlus tlk 86-

87). Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kannatanu oleks oma nõudest süüdistatavale varem

teatanud, et süüdistatav oleks hagist varem teada saanud.

42. Kohus leiab, et kannatanu nõue viivise väljamõistmise osas kuulub rahuldamisele alates 8.

augustist 2024. Kohus mõistab süüdistatavalt kannatanu kasuks välja alates 8. augustist 2024

kuni kahjuhüvitise (varaline kahju 110,20 eurot ja mittevaraline kahju 400 eurot) täieliku

tasumiseni viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (s.o VÕS § 94 lg 1

järgi Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele poolaasta kaupa kohaldatav

viimane intressimäär enne iga aasta 1.jaanuari ja 1.juulit). Kohus peaks otsuse täidetavuse

huvides üldjuhul mõistma otsuse tegemiseni arvestatud viivise välja kindla summana, edasi

aga protsendina põhinõudest, nagu on ette nähtud ka TsMS § 367 teises lauses (RK

15.10.2008 otsus asjas nr 3-2-1-69-08). Perioodil 8.8.2024-31.12.2024 oli kehtiv viivisemäär

12,25% aastas, 0,03347 % päevas, perioodis päevi 146, intressisumma perioodi kohta 24,93

eurot. Perioodil 1.1.25-4.3.2025 oli kehtiv viivisemäär 11,15 % aastas, 0,030548 % päevas,

perioodis päevi 63, intressisumma perioodi kohta 9,82 eurot. Intressisumma kokku on

8.8.2024-4.3.2025 ehk otsuse tegemiseni kokku 34,75 eurot.

Karistus

43. KarS § 121 lg 1 näeb ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse.

Lk 11 / 14

44. A. Vilo süü suuruse juures arvestab kohus, et ta lõi kannatanut lahtise käega ühe korra otsese

tahtlusega näkku, millega põhjustas kannatanu kukkumise, millest kannatanu sai

tervisekahjustused - nahamarrastuse ja peaaju vapustuse. Kohus on seisukohal, et A. Vilo

süü on keskmisest väiksem.

45. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus on seisukohal, et karistust kergendava

asjaoluna ei saa arvestada kahetsust, kuna selle väljendamine ei ole kohtu hinnangul olnud

siiras. A. Vilo vastas kaitsja küsimusele, kas kahetsete ka, et see intsident juhtus: „muidugi,

kellele seda jama vaja oli“. Karistuse kergendamiseks ei piisa paljasõnalisest kahetsuse

avaldamisest, vaid kahetsus peab olema siiras ja kajastuma ka süüdistatava hoiakus tema

poolt toimepandud teo suhtes. Seda kohus A. Vilo poolt ei näinud.

46. KarS § 56 lg 2 sätestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole

võimalik saavutada kergema karistusega.

47. A. Vilo on karistamata (tlk 56), mis iseloomustab tema eripreventsiooni positiivselt.

Kuriteosündmusest on möödunud poolteist aastat, kohtule ei ole esitatud tõendeid, et selle aja

jooksul A.Vilo oleks õigusrikkumisi toime pannud. Seega ei tingi A. Vilo isik talle

sanktsioonis ette nähtud raskeima karistuse, s.o vangistuse mõistmist. Kohus on seisukohal,

et ka A. Vilo teosüü võimaldab rahalise karistuse mõistmist.

48. Kohus on seisukohal, et süü suurusest tulenevalt ning arvestades karistuse eripreventiivseid

kaalutlusi on A. Vilo puhul võimalik karistuse eesmärgid saavutada rahalise karistusega

sanktsiooni keskmisest määrast alla poole jääva karistusega.

49. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt rahalise karistuse päevamäära suuruse arvutab kohus

süüdlase keskmise päevasissetuleku alusel. KarS § 44 lg 3 sätestab, et keskmine

päevasissetulek arvutatakse, lähtudes süüdlase suhtes kriminaalmenetluse alustamise aastale

vahetult eelnenud aasta või, kui nimetatud aasta andmed ei ole kättesaadavad, sellele aastale

eelnenud aasta tulumaksuga maksustatavast tulust, millest on maha arvatud tulumaks. KarS §

44 lg 4 kohaselt päevamäära suurus väljendatakse kümne sendi täpsusega. Tõend A. Vilo

päevasissetuleku ja elatustaseme kohta (tlk 57) näitab, et tema keskmine päevasissetulek

2022. aastal oli pärast mahaarvamiste tegemist 21,79 eurot, KarS § 44 lg 2, 3, 4 alusel on A.

Vilole rahalise karistuse mõistmisel päevamäära suuruseks 21,80 eurot. KarS § 44 lg 1

kohaselt kohus võib kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada

päevamäära.

50. Kohus leiab, et A. Vilo on võimalik rahalise karistuse kandmisest täielikult vabastada

tingimuslikult KarS § 73 sätete alusel, sest A. Vilo süü on keskmisest väiksem, kuriteo

toimepanemisest on möödunud poolteist aastat, millise aja jooksul on ta käitunud

õiguskuulekalt, ka eelnevad karistused puuduvad.

51. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus A. Vilole KarS § 121 lg 1 järgi karistuseks rahalise

karistuse 200 päevamäära, s.o 4360 eurot. A. Vilo on kahtlustatavana kinni peetud 24.6.2023

kell 3.28-14.54 (tlk 53-55), s.o 1 päev, millise aja kohus arvab KarS § 68 lg 1 alusel

karistusaja hulka; ühele eelvangistuspäevale vastab rahalise karistuse kolm päevamäära.

Kohus jätab ära kandmata rahalise karistuse KarS § 73 lg 1, 3 alusel 1-aastase katseajaga

tingimisi kohaldamata.

Tõkend

52. Tõkendit ei ole A. Vilo suhtes kohaldatud.

Asitõendid

Lk 12 / 14

53. Asitõendeid ei ole, DVD-plaat politsei vormikaamera salvestusega (tlk 34-35) asub ja jääb

kriminaalasja juurde.

Menetluskulud

54. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud

süüdimõistetu.

55. Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p-le 9 on menetluskuluks süüdimõistva otsusega kaasnev

sundraha. Vastavalt § 179 lg 1 p 2 tuleb A. Vilolt kohtuotsusega välja mõista riigituludesse

teise astme kuriteos süüdimõistmisega seoses sundraha 1,5 palga alammäära suuruses

summas s.o 1329 eurot (1,5 * 886).

56. Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 3 on menetluskuluks kohtuarstliku ekspertiisi (akt nr 24E-

AOI00188-01) maksumus 155 eurot (tlk 46).

57. Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 4 on menetluskuluks määratud kaitsjale advokaadile J. Valdma

A. Vilo kaitsmise eest makstud tasu kohtueelses menetluses 161,04 (tlk 88-89) ja

kohtumenetluses 991,86 eurot (tlk 92-94), kokku 1152,90 eurot.

58. Kohus mõistab A. Vilolt riigi kasuks välja menetluskulud kokku 2636,90 eurot. Kohus

võimaldab tasuda A. Vilol menetluskulud riigile ositi 1 aasta jooksul igakuise osamaksena,

sest A. Vilol kaasneb kohtuotsusega ka kohustus hüvitada kannatanule tekitatud kahju ja

kannatanu menetluskulud.

59. Kannatanu õigusabikulud. Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 1 on menetluskuluks valitud

esindajale mõistliku suurusega makstud tasu. Kannatanu esindaja on hagiavalduses taotlenud

tsiviilhagi koostamisega kantud menetluskulu 857,50 eurot väljamõistmist süüdistatavalt -

tsiviilhagi koostamisega on õigusabi osutatud 4 tundi tunnihind 150 eurot ja 1,5 tundi

tunnihinnaga 165 eurot; mõista välja ka viivis menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest

VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud kehtivas määras kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

Kannatanu on 23.1.2025 esitanud kohtule arved - 3.5.2024 arve nr 2024309 247,50 eurot (tlk

84), 30.6.2023 arve nr 2023392 600 eurot (tlk 85). Kohus leiab, et need arved tõendavad

hagiavalduses avaldatud õigusabikulude kandmist kannatanu poolt summas 847,50 eurot.

KrMS § 182 sätestab tsiviilhagiga seotud menetluskulude jaotuse, lg 3 kohaselt tsiviilhagi

osalise rahuldamise korral jaotab kohus tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kõiki

asjaolusid arvestades kannatanu ja süüdimõistetu vahel. Arvestades hagis esitatud varalise

kahju nõuet (otsene varaline kahju 152 eurot ja saamata jäänud sissetulek 2756,80 eurot) ja

põhinõude rahuldatud osa (otsene varaline kahju 110,20 eurot), on hagi varalise kahju nõudes

rahuldatud umbes 4 % ulatuses. Kuna mittevaralist kahju nõudis kannatanu kohtu õiglasel

äranägemisel, siis kohus arvestab mittevaralise kahju nõudega seotud seisukohtade pikkust

hagis. Eeltoodust tulenevalt kohus mõistab süüdistatavalt KrMS § 182 lg 3 alusel välja 30%

kannatanu esindaja vajalikust ja põhjendatust tasust, s.o 255 eurot. Kohus rahuldab

kannatanu viivisenõude ning mõistab A. Vilolt välja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude

tasumiseni.

60. Kohtule on M.E esitanud ka 5.11.2024 Themis Õigusbüroo arve nr 2024736, kuid arvelt ei

nähtu ning kohtule pole esitatud ka spetsifikatsiooni, mis asjaga see arve seotud, millega

seoses õigusabi antud on, samuti ei ole selle summa osas kohtule esitatud taotlust

õigusabikulude hüvitamiseks, seega kohus ei arva seda kulu käesolevas menetluses

menetluskulude hulka.

Lk 13 / 14

(allkirjastatud digitaalselt)

Piia Jaaksoo

Kohtunik

Lk 14 / 14