1-24-91/39 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

4. märts 2025

Kriminaalasja number

1-24-91

Kohtukoosseis

Kriminaalasi

Ingeri Tamm, Ingrid Kullerkann ja Tiit Lõhmus

Martin Kraffti süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 1 järgi

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu 27. augusti 2024. a otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatava Martin Kraffti kaitsja vandeadvokaat

Arvo Suuban

Teised apellatsioonimenetluse

pooled

-

Süüdistatav

Martin

Krafft.

Isikukood

38407225218, elukoht XXX; ei tööta, tõkendit ei

ole kohaldatud

-

Prokuratuur, esindaja Viru Ringkannaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Marge Voogma

-

Kannatanu S.S. ja tema esindaja Monica Meristo-

Dmitrijev

Asja läbivaatamisi viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 27. augusti 2024. a otsus osaliselt, s.o Martin Krafftilt

kannatanu kasuks välja mõistetud esindaja tasus.

2. Teha tühistatud osas uus otsus ja mõista Martin Krafftilt kannatanu kasuks välja

esindajale Monica Meristo-Dmitijevile makstud tasu 1209,13 eurot, mis kanda

maakohtu otsuses märgitud arveldusarvele. Ülejäänud esindajatasu jätta S.S. e enda

kanda.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Martin Kraffti kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt.

5. Määrata OÜ-le Ida-Viru Advokaadibüroo Martin Krafftile apellatsioonimenetluses

osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 147 eurot 62 senti (sealhulgas

käibemaks 26 eurot 62 senti. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava

advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja

vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

I. SÜÜDISTUS

1. Martin Kraffti süüdistatakse KarS § 263 lg 1 p 1 järgi selles, et tema 19. märtsil 2022 kella

05.17 paiku Rakvere linnas Tallinna tn 3 maja juures tekkinud vastastikuse rüseluse käigus

tõmbas S.S. e asfaltteele pikali ja lõi teda vähemalt viiel korral jalaga näo ja pea piirkonda. Kui

kannatanu peale lööke maast sõiduteele põlvili tõusis, läks juba eemalduv Martin Krafft

kannatanu juurde tagasi ja lõi parema jalaga talle veelkord tugevalt näkku, mille tagajärjel

kukkus kannatanu liikumatult selili sõiduteele. Martin Kraffti tahtliku tegevuse tagajärjel

tundis kannatanu S.S. füüsilist valu ning sai tervisekahjustused – põrutushaava

kuklapiirkonnas ja sääreluu ülaosa liigesesisese nihketa murru. Martin Krafft häiris oma

eelkirjeldatud tegevusega lisaks kannatanule sündmuskohal viibinud isikute, sealhulgas M.T. a

ja U.V. i rahu ning turvatunnet. Eeltooduga rikkus Martin Krafft korrakaitseseaduse (KorS) §-s

55 sätestatud põhimõtet, et avalikus kohas on keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu

seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa, tõugata, kakelda, loopida asju teise isiku pihta teda

ohtu seades või käituda muul viisil vägivaldselt või teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel

solvata, hirmutada või ähvardada. Sellise tegevusega pani Martin Krafft toime avalikus kohas

käitumise üldnõuete rikkumise vägivallaga.

II. MAAKOHTU OTSUS

2. Viru Maakohus tunnistas Martin Kraffti süüdi KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ja mõistis talle

karistuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel jäi mõistetud vangistus

tingimisi täitmisele pööramata, kui Martin Krafft ei pane kolme aasta pikkuse katseaja jooksul

toime uut tahtlikku kuritegu, täidab käitumiskontrolli nõudeid ja määratud kohustusi. Kohus

määras Martin Krafftile KarS § 75 lg 2 p-de 1, 2 ja 8 alusel järgmised kohutused: heastada

kannatanu kahju, mitte tarvitada alkoholi ning osaleda sotsiaalprogrammis. Maakohus

rahuldas tsiviilhagi ja mõistis S.S. e kasuks välja varalise kahju katteks 10775,34 eurot ning

mittevaralise kahju hüvitisena 1500 eurot. Kohus mõistis Martin Krafftilt riigituludesse

sundraha 1230 eurot ja muud menetluskulud kulud 1788,27 eurot, määrates need tasumisele

ositi 12 kuu jooksul. S.S. e kasuks mõistis kohus välja tema esindaja tasu 1575 eurot.

3. Maakohus luges kannatanu S.S. e, tunnistajate M.T. a ja U.V. i ütlustega, samuti

häirekeskuse kõne, vormikaamera salvestise ja FB Messengeri videofailiga tõendatuks, et

Martin Krafft pani toime talle etteheidetava teo süüdistuses loetletud asjaoludel.

Kehavigastuste olemasolu ja tekkemehhanismi kinnitab kohtuarstliku ekspertiisi akt, lisaks

veel sündmuskohal politseipatrulli poolt tehtud fotod nii kannatanust kui ka Martin Krafftist.

Vägivaldne rünne toimus avalikus kohas ajal, mil inimesed pöördusid pärast baaride sulgemist

koju. Seega rikkus Martin Krafft S.S. t rünnates KorS §-i 55 ja pani tema suhtes toime

vägivallateo KarS § 121 lg 1 mõttes. Ta pani teo toime otsese tahtlusega ja realiseeris KarS §

263 lg 1 p-s 1 ette nähtud kuriteokoosseisu. Tegu on õigusvastane ning süüd välistavaid

asjaolusid ei ole.

4. Karistuse mõistmisel võttis maakohus arvesse toimepandud kuriteo raskust ja laadi,

tagajärgi ning süüdistatava isikut, samuti karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude

puudumist. Martin Krafft on varem kriminaalkorras karistamata ja tal on üks kehtiv

väärteokaristus. Teo raskus on keskmine. Martin Krafft lõi avalikus kohas vastupanu

mitteosutavat kannatanut jalaga korduvalt näkku, kuid ei põhjustanud sellega raskeid tagajärgi.

Sündmusest on möödunud üle kahe aasta. Rahaline karistus ei oma süüdistatavale piisavat

mõju, kuna Martin Krafft end süüdi ei tunnistanud ja enda käitumisest järeldusi ei teinud. Ta

on töötu. Seetõttu tuleb Martin Krafftile mõista karistuseks KarS § 263 lg 1 p 1 järgi 2 aastat ja

6 kuud vangistust tingimisi 3 aasta pikkuse katseajaga koos käitumiskontrolli kohaldamisega.

Lisakohustuste eesmärk on suunata Martin Kraffti läbi kriminaalhoolduse õiguskuulekale

käitumisele ning kohustada katseajal heastama kannatanule tekitatud kahju.

5. Maakohus rahuldas kannatanu S.S. e tsiviilhagi osaliselt ning mõistis Martin Krafftilt S.S. e

kasuks VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel välja saamata jäänud töötasu summas 10 775,34

eurot ning mittevaralise kahju hüvitise 1500 eurot. Tsiviilhagi osalist rahuldamist põhjendas

maakohus järgmiselt.

6. Kannatanu esitas varalise kahju nõude saamata jäänud töötasu hüvitamiseks summas 10

989,58 eurot. Vigastuste saamisele eelnenud 4 kuu palk Lisäpalvelu Kanta-Häme OY-s oli 12

393,50 eurot. Töövõimetushüvitist sai kannatanu perioodil 25. märtsist 22. juulini 2022 kokku

1403,92 eurot. Saamata jäänud tulu on (12 393,50 – 1403,92) 10 989,58 eurot.

7. Varaline kahju on antud juhul töövõimetuslehel olemise tõttu saamata jäänud tasu.

Kannatanu viibis juhtumi järel töövõimetuslehel 3 kuud 27 päeva. Lisäpalvelu Kanta-Häme

OY palgatõendilt 19. november 2021–24. märts 2022 nähtub, et nimetatud perioodi eest sai

S.S. maksustatavat tulu 10 178 eurot, puhkusehüvitist 1383,20 eurot, eraldi palgakomponent

on 618,06 eurot ning päevarahad ja hooajalised lisamaksed 214,24 eurot. Arvestamata tuleb

jätta päevaraha 214,24 eurot, kuivõrd tulumaksuseaduse (TuMS) § 13 lg 3 p 1 järgi ei

maksustata tulumaksuga muuhulgas töötajale välislähetuse päevaraha. Sama nähtub ka

palgateatistelt (tl 44-50), millelt saab välja lugeda, et päevaraha on maksuvaba. Töölepingu

seaduse (TLS) § 40 kohaselt ei maksta päevarahasid välislähetustega seotud kulude

hüvitamiseks, mistõttu ei ole tegemist tuluga. S.S. ele nimetatud perioodil makstud

maksustatav tulu on seega 12 179,26 eurot. Tervisekassa töövõimetuslehtede nähtub, et S.S.

ele arvestati töövõimetushüvitist perioodil 25. märts kuni 22. juuli 2022 kokku 1403,92 eurot.

Seetõttu on saamata jäänud tulu nõutava perioodi eest (eeldatav 4 kuu töötasu, mis jäi

vigastuste tõttu saamata, millest on maha arvatud makstud töövõimetushüvitis) 10 775,34

eurot, mis tuleb S.S. ele hüvitada. Martin Kraffti tegu, kannatanule tervisekahjustuse

tekitamine, oli õigusvastane. Kui ta poleks etteheidetavat tegu toime pannud, ei oleks

kannatanul vigastusi, mis tingisid sissetuleku vähenemise.

8. Mittevaralise kahjuna taotleb kannatanu süüdistatavalt välja mõista kahjuhüvitis füüsiliste

ja psüühiliste traumade ning hingeliste kannatuste eest summas 5000 eurot.

9. Maakohus leidis, et Martin Krafft tekitas peksmisega S.S. ele õigusvastaselt kahju.

Kannatanu pidi taluma valu ja ebamugavusi, mis kaasnesid vigastuste raviga. Samuti

põhjustas sündmus kannatanule vaimseid läbielamisi. Martin Kraffti tegevus on põhjuslikus

seoses mittevaralise kahju tekkimisega VÕS § 127 lg 4 mõttes. Mittevaralise kahju suuruse

määramisel arvestas maakohus Riigikohtu kohtupraktika 2020. a analüüsi, mille kohaselt oli

kehalise väärkohtlemise kriminaalasjades keskmine hüvitis 588 eurot ning mediaan 500 eurot.

Hüvitised olid vahemikus 100-2000 eurot. Kohus hindas kannatanu üleelamisi pigem

rasketeks. Tal tuvastati luumurd ning vigastused vajasid kirurgilist sekkumist. Vigastused on

mõnevõrra toonud kaasa elukvaliteedi langust, kannatanu ei ole ta saanud naasta endise

elukorralduse juurde, kuivõrd sama tööd, mida kannatanu enne vigastuste tekkimist tegi, ta

enam teha ei saa. Hingeliste kannatuste all võib mõista kõiki läbielamisi, mis vigastustega

kaasnes, sh operatsioone ja taastusravi ning ebamugavusi, mida kannatanu eelnevaga seoses

pidi taluma (kipsi ja ortoosiga liikumise periood, millal liigutused ja igapäevatoimetused,

autoga sõitmine, olid piiratud. Kõiki asjaolusid kogumis arvestades on põhjendatud

mittevaralise kahju hüvitis 1500 eurot.

III. APELLATSIOON

10. Viru Maakohtu 27. augusti 2024. a otsuse peale esitas apellatsiooni Martin Kraffti kaitsja,

kes palub nimetatud otsus tühistada osaliselt ja teha uus otsus, millega kohaldada karistuse

mõistmisel KarS § 73 sätteid ja jätta tsiviilhagi rahuldamata täiendavalt varalise kahju nõudes

summas 1383,20 eurot. Samuti palub kaitsja kõigi menetluskulude ositi tasumise võimalust

ning tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulude jaotamist kannatanu ja süüdimõistetu vahel.

Apellandi seisukohad on järgmised.

11. Karistuse osas leiab kaitsja, et kõiki maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid arvesse võttes

tuleks Martin Krafftile kohaldada vangistust tingimisi KarS § 73 alusel. Martin Krafftil on

elukoht nii Eestis kui Soomes. Kui tal on tööd, elab ta Soomes. Käitumiskontrolli

kohaldamisega võetakse temalt ära teenimise võimalus ja võimekus kanda menetluskulusid

ning hüvitada tekitatud kahju. Kaheldav on, kas kriminaalkorras karistamata isiku sellisesse

olukorda panek aitab kaasa tema õiguskuulekale käitumisele suunamisele. Arvestada tuleb ka,

et teo toimepanemisest on möödunud üle 2 aasta ja Martin Krafft tunnistas oma süüd osaliselt.

12. Kaitsja ei nõustu sellega, et maakohus arvestas varalise kahju väljamõistmisel saamata

jäänud töötasu hulka puhkusehüvitise 1383,20 eurot. Töötasuks on igasugune tasu, mida

makstakse töötamise eest (sh lisatasu, tulemustasu jne). Puhkusetasu ja hüvitisi (nt päevaraha,

valveaja tasu, haigushüvitis jne) keskmise töötasu hulka ei arvestata. Vabariigi Valitsuse 11.

juuni 2009. a määrus nr 91, „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ § 2 lg 1 ütleb,

et keskmise töötasu arvutamisel võetakse arvesse töötasuna teenitud summad.

13. Apellant taotleb kõigi menetluskulude ositi tasumise võimalust. Kohus otsustas määrata

menetluskulud tasumisele ositi, kuid ei põhjendanud, miks ei toimitud nii esindaja tasu puhul.

Kohus rahuldas tsiviilhagi osaliselt. Vastavalt KrMS § 182 lg-le 3 jaotab kohus tsiviilhagi

osalise rahuldamise korral tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades

kannatanu, süüdimõistetu ja tsiviilkostja vahel. Maakohus pole seda teinud.

14. Ringkonnakohus võttis 28. novembril 2024 Martin Kraffti kaitsja apellatsiooni menetlusse

ja andis apellatsioonimenetluse pooltele aega seisukohtade ja taotluste esitamiseks kuni 13.

detsembrini 2024. Nimetatud tähtaja jooksul esitas oma seisukoha kannatanu esindaja, kes

leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon tuleb jätta

rahuldamata. Kontrollnõudeid täitval isikul on võimalik tööl käia. Martin Krafft väitis, et ta

on töötu. Menetluskulud on välja mõistetud õiglaselt.

IV. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

15. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on süüditunnistamise aluseks olevad faktilised

asjaolud nõuetekohaselt tuvastanud ja Martin Kraffti õigesti süüdi tunnistanud KarS § 263 lg

1 p 1 järgi avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest vägivallaga. Samuti ei ole

maakohus karistuse mõistmisel teinud sellist kaalutlusviga, mis tingiks kergema karistuse

mõistmise. Maakohtu otsus tuleb tühistada vaid tsiviilhagiga seotud menetluskulu

väljamõistmises.

16. Kolleegium vastab esmalt apellandi väidetele süüdistatava karistusest tingimusliku

vabastamise kohta (I), seejärel käsitleb taotlust tsiviilhagi vähendamiseks (II) ja tsiviilhagi

menetlemisest tingitud menetluskulude jaotust, peatudes ka nende ositi tasumisel (III).

Lõpetuseks võtab ringkonnakohus kokku apellatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab kaitsja

taotluse apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks (IV).

(I)

17. Apellant ei vaidlusta Martin Kraffti süüdi tunnistamist KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ega talle

selle teo eest mõistetud karistust. Kaitsja leiab vaid, et Martin Krafft tuleks karistusest

tingimisi vabastada KarS § 73 alusel ilma käitumiskontrolli nõudeid kohaldamata.

Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu.

18. Maakohtu põhjendused, miks Martin Kraffti puhul tuleb kohaldada karistusest tingimisi

vabastamist ja seda just KarS § 74 sätteid kohaldades, on olematud. Kohus on märkinud vaid,

et lisakohustuste eesmärk on tema suunamine läbi kriminaalhoolduse õiguskuulekale

käitumisele ning kannatanule tekitatud kahju heastamine. Kuigi maakohus on rikkunud

põhjendamiskohustust, ei too see kaasa kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks

KrMS § 341 lg 2 alusel, kuna ringkonnakohus saab selle vea parandada ja vajalikud

põhjendused lisada.

19. Karistusest tingimisi vabastamisel nii KarS § 73 kui ka § 74 sätete alusel tuleb arvestada

kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut. Martin Krafft pani toime II astme kuriteo,

mille puhul on karistuse tingimuslik kohaldamine tulenevalt kuriteo raskusest võimalik. Samas

ei ole tema süü väike. Maakohus on nõustumisväärselt hinnanud selle keskmiseks. Martin

Krafft lõi maas lamavat kannatanut korduvalt jalaga näo ja pea piirkonda ega lõpetanud enne,

kui viimane jäi liikumatult sõiduteele lamama. Tunnistaja M.T. a sõnul olid löögid tugevad,

Martin Krafft võttis jalaga löömiseks kaugelt hoogu. Pärast peksmise lõpetamist püsti tõusva

kannatanu juurde tagasipöördumine selleks, et ta uuesti jõulise jalalöögiga vastu otsaesist maha

lüüa, ilmestab tema tegevuse jõhkrust. Peksmise jõulisust näitavad ka kannatanu vigastused, sh

sääreluu ülaosa liigesesisene nihketa murd. Oluline on seegi, et Martin Krafft ei ole oma tegu

kahetsenud, mis näitab, et ta vajaks suunamist, et sellise käitumise põhjusi vaagida, omandada

teadmisi ja tehnikaid, mis võimaldavad edaspidi konfliktsituatsioonis vägivallast hoiduda.

Kriminaalhooldus koos vastava sotsiaalprogrammi läbimisega on selleks sobiv meede.

20. Süüdistatavat iseloomustavad andmed on olulised selleks, et hinnata, milline on uute

kuritegude toimepanemise prognoos. Tingimisi vabastamine on põhjendatud siis, kui on

võimalik eeldada, et isik ei pane toime uusi kuritegusid. Eriti oluline on see karistuse

kandmisest tingimisi vabastamisel KarS § 73 alusel, kuna siis puudub süüdimõistetu

käitumise üle igasugune kontroll, aga ka tugi õiguskuulekusele suunamisel. Ringkonnakohtu

hinnangul vajab aga Martin Krafft sellist järelevalvet tulenevalt oma varasemast käitumisest,

mida on saatnud korduvad õigusrikkumised. Karistusregistri andmetel ei ole Martin Krafftil

küll kehtivaid kriminaalkaristusi, kuid teda on 19. septembril 2013 karistatud Viru Maakohtu

otsusega KarS § 215 lg 2 p 1 ja § 424 järgi rahalise karistusega. Teised arhiveeritud karistused

(sh KarS § 121 ja § 424 järgi) jäävad veelgi varasemasse aega, aastatesse 2006-2011. Nii

ammustele karistustele ei saa karistuse mõistmisel olulist kaalu omistada, kuid koos Marttin

Kraffti hilisema käitumisega näitavad need siiski, et samad probleemid on Martin Kraffti

käitumises korduvad.

21. Väärteokaristus, mis on karistusregistri andmetel kehtiv, on määratud 22. aprillil 2016

liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi (mootorsõiduki juhtimine lubatud alkoholi piirmäära ületades).

See on rahatrahv, mille tasumise kohta info puudub. Arvestades KarS § 82 lg-t 4, on rahatrahv

sissenõutav 4 aasta jooksul, mistõttu ei ole see karistus enam täidetav. Siinkohal märgib

ringkonnakohus, et ka arhiveeritud karistusandmetele tuginemine ei ole karistuse mõistmisel

välistatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. novembri 2023. a otsus nr 4-22-4139, p 14).

Veel on Martin Kraffti karistatud 17. aprillil 2019 Soome Vabariigis uimastite tarbimise ja

sõiduki alkoholi- või narkojoobes juhtimise eest 45 päeva pikkuse vabadusekaotusega ja

rahalise karistusega 240 eurot (kd 1, tl 74-81). Süüdistatava käitumine minevikus annab

võimaluse prognoosida tema edasist käitumist. Kuivõrd tegemist on ammuste karistustega, ei

välista need vangistuse tingimuslikku kohaldamist, kuid annavad signaali, et teatud aja tagant

on Martin Krafftilt oodata uusi õigusrikkumisi. See aga kinnitab käitumiskontrolli

kohaldamise vajadust. Üheks ohuteguriks on alkoholi tarvitamine, millele viitab Soome

Vabariigis mõistetud karistus, väärteokaristus, samuti KarS § 424 järgi mõistetud karistus.

Martin Krafft tunnistab, et ka praeguses asjas süüks arvatavale teole eelnevalt oli ta mitmes

kohas alkoholi tarvitanud. Seetõttu saab põhjendatuks pidada lisakohustusena alkoholi

tarvitamise keelu määramist.

22. Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus on õigustatult kohaldanud

Martin Kraffti karistusest tingimisi vabastamisel KarS § 74 sätteid koos kontrollnõuete ja

lisakohustuste määramisega. Käitumiskontrolli kohaldamine võib küll piirata Martin Kraffti

võimalusi töötada väljaspool Eestit, kuid täielikult seda ei välista. Praegustel andmetel on aga

Martin Krafft töötu. Teenides korrektse kriminaalhoolduse nõuete täitmisega ära

kriminaalhooldusametniku usalduse, ei ole edaspidi välistatud loa saamine töötamiseks ka

Soome Vabariigis.

23. Seoses Martin Kraffti karistusest tingimusliku vabastamisega märgib ringkonnakohus

veel, et maakohus on ekslikult märkinud, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui ta

ei pane kolme aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Selline tingimus

kaasneb KarS 73 lg 1 kohaldamisega. KarS § 74 lg 1 ls 3 näeb aga ette, et jättes karistuse

tingimisi kohaldamata, ei pöörata mõistetud karistust täielikult või osaliselt täitmisele, kui

süüdlane ei pane kohtu määratud katseajal toime uut kuritegu. See tähendab nii tahtliku kui ka

ettevaatamatu kuriteo toimepanemist. Kaitsja apellatsiooni alusel ei ole aga ringkonnakohtul

võimalik seda viga parandada, kuna see raskendaks süüdistatava olukorda.

(II)

24. Kaitsja ei vaidlusta maakohtu otsust selles, et Martin Krafft lõi 19. märtsil 2022 S.S. t

mitmel korral, s.h jalaga näkku ja pähe, mille tagajärjel tundis kannatanu füüsilist valu ja sai

tervisekahjustused – põrutushaava kuklasse ja sääreluu ülaosa liigesesesisese nihketa murru.

Kannatanu viibis juhtumi järel töövõimetuslehel perioodil 25. märtsist kuni 22. juulini 2022.

Seetõttu puudus kannatanul võimalus teha tööd ning teenida tulu.

25. Maakohus leidis, et Martin Krafftilt tuleb S.S. e kasuks välja mõista töövõimetuslehel

olemise tõttu saamata jäänud tulu ning rahuldas tema varalise kahju nõude 10 989,58 euro

ulatuses. Kaitsja vaidlustab selle summa väljamõistmise osaliselt, leides, et puhkusehüvitist

(1383,20 eurot) ei tohiks saamata jäänud töötasu hulka arvestada. Ringkonnakohus kaitsjaga

ei nõustu.

26. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk asetada kahjustatud isik olukorda, mis

on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju poleks tekkinud. VÕS

§ 130 kohaselt tuleb tervisekahju saajale hüvitada muu hulgas ka osalisest või täielikust

töövõimetusest tekkinud kahju. Taolist, kannatanu hüveolukorra taastamisele suunatud nõuet

lahendaval kohtul tuleb kahjuhüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel hinnata, millised

asjaolud ja tõendid võimaldavad kõige täpsemini prognoosida kannatanu sissetulekut, mida ta

oleks saanud siis, kui kahju poleks tekkinud. Teisisõnu on oluline teha kindlaks, et

kannatanule väljamõistetav kahjuhüvitise suurus vastaks kahju hüvitamise eesmärgile ehk

asetaks kannatanu sellisesse varalisse olukorda, nagu kahju tekitanud asjaolu poleks üldse

esinenud. Siiski tuleb silmas pidada seda, et isik ei tohi kahju hüvitamise arvelt rikastuda (vt

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. detsembri 2017 otsus nr 2-15-10683, p 22). Kohtupraktikas

on selgitatud, et olenevalt asjaoludest on kohtul võimalik makstava hüvitise suuruse

kindlakstegemisel lähtuda lisaks kahju tekkimisele eelnenud sissetulekule ka eeldatavast

sissetulekust tulevikus (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. juuni 2018 otsus nr 2-16-9313, p

28).

27. S.S. esitas tõendid, et ta töötas enne talle tervisekahju tekitamist Soomes Lisäpalvelu

Kanta-Häme OY-s ja sai töötasu. Tema ütluste kohaselt oli ta ka enne 19. novembrit 2021

samas firmas tööl. Nüüd ei saa ta enam sama tööd teha, s.o tellingutel töötada. Praegu teeb

S.S. lihtsamaid ehitustöid ning see mõjutab tema sissetulekut, ta saab vähem töötasu (tl 46,

47). Ringkonnakohus järeldab S.S. e ütlustest, et ta töötas ettevõttes pikemat aega ning

eelduslikult ei olnud tal töökoha vahetamine plaanis. S.S. e eeldatav sissetulek tulevikus ei

oleks seega võrreldes kahju tekitamisele eelnenud ajaga muutunud, st ta oleks teeninud

varasemaga võrreldavat töötasu.

28. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, et S.S. e puhkusehüvitise arvestamisel saamata

jäänud tulu hulka rikastub kannatanu selle arvelt alusetult. TuMS § 13 lg 3 p 1 sätestab, et

tulumaksuga maksutavaks töö eest saadavaks rahaliseks tasuks on mh ka puhkusetasu.

Töötajal on õigus tasustatud puhkusele. Vastavalt töölepinguseaduse (TLS) § 70 l-le 1 on

töötajal õigus saada TLS § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud puhkusetasu. Keskmise

töötasu maksmise tingimused ja kord on kinnitatud Vabariigi valitsuse 11. juuni 2009

määrusega nr 91 (edaspidi Kord). Korra § 2 lg 1 ls 1 kohaselt võetakse keskmise töötasu

arvutamisel arvesse töötasuna teenitud summad. Kui töötaja saab puhkusele eelnenud 6 kuu

jooksul muutumatu suurusega töötasu, säilitatakse talle puhkuse ajaks kehtiv töötasu (Korra §

1 lg 11). Juhul kui selle aja jooksul töötasu muutus (nt lisatasu, tulemustasu jne näol),

makstakse puhkusetasu keskmise töötasu alusel, mille arvestusel lähtutakse kalendripäeva

tasu suurusest. Puudub alus arvata, et S.S. e puhkusetasu arvestamisel oleks lähtutud

teistsugustest alustest. Seega on maakohus õigustatult võtnud kahju suuruse hindamisel

aluseks ka kannatanu puhkusetasu.

(III)

29. Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse veel menetluskulude väljamõistmises ning leiab, et

vastavalt KrMS § 182 lg-le 3 pidanuks kohus tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud jaotama

kõiki asjaolusid arvestades kannatanu ja süüdimõistetu vahel.

30. Kannatanu menetluskuluks on KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt valitud esindajale makstud

tasu 1575 eurot (kd 1, tl 97-103).

31. Kriminaalmenetluse seadustik reguleerib eraldi süüdistatava süüküsimuse ja tsiviilhagi

lahendamisel tekkinud menetluskulu hüvitamist. Süüküsimuse lahendamisega seotud

menetluskulu hüvitamisel tuleb juhinduda eeskätt KrMS § 180 lg 1 esimesest lausest ja §-st

181, tsiviilhagiga seotud menetluskulu hüvitamisel aga KrMS §-st 182. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2020. a otsus nr 1-19-4422/107, p 27.) Märgitu tähendab

muu hulgas, et see osa süüdistatava valitud kaitsja tasust, mis on seotud tsiviilhagi

lahendamisega, tuleb hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 182, mitte § 180 lg 1 alusel.

Niisamuti tuleb see osa kannatanu menetluskulust, mis tekkis seoses süüdistatava

süüküsimuse lahendamisega, hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 180 lg 1, mitte KrMS §

182 alusel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2021 lahend asjas nr 1-18-5732, p

105). Maakohus on praeguses asjas lähtunud kõigi menetluskulude hüvitamisel KrMS § 180

lg-st 1. Selle vea saab ringkonnakohus parandada.

32. Kannatanu esindaja kulu saab täies ulatuses pidada tsiviilhagi menetlemisest tingitud

kuluks, kuna menetluskulude nimekirjast ja kohtuistungi protokollidest nähtuvalt ei ole

esindaja süü küsimusega tegelenud. Maakohus rahuldas tsiviilhagi taotletud 15 989,58 euro

asemel väiksemas summas, milleks on 12 275,34 eurot. Sestap on õige kaitsja seisukoht, et

tsiviilhagi rahuldamise määra tuleks arvestada tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulude

jaotamisel. Hagi rahuldamise määra leidmisel võtab ringkonnakohus arvesse, et kannatanu

esitatud põhinõue rahuldati 76,77% ulatuses. KrMS § 182 lg 3 sätestab, et tsiviilhagi osalise

rahuldamise korral jaotab kohus tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid

arvestades kannatanu, süüdimõistetu ja tsiviilkostja vahel. Kolleegium peab menetletavas

asjas õigeks lähtuda vastavalt KrMS § 381 lg-le 6 TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud põhimõttest,

mille kohaselt jaotatakse menetluskulu võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Ringkonnakohus leiab seetõttu, et tsiviilhagi lahendamisega seotud menetluskuludest 76,77%

jääb süüdistatava kanda ja 23,23 %, millises ulatuses jäi hagi rahuldamata, jääb kannatanu

kanda. Seega tuleb Martin Krafftil hüvitada S.S. ele tsiviilhagi menetlemisest tekkinud

kuludest 1209,13 eurot. Ülejäänud valitud esindajale makstud tasu jääb S.S. e enda kanda.

33. Kaitsja taotleb veel, et kannatanu esindaja tasu määrataks sarnaselt muude

menetluskuludega tasumisele ositi.

34. Kannatanu esindaja tasude hüvitamise nõude näol on olemuslikult tegemist kahju

hüvitamise nõude lahendamisega eriregulatsioonis (kohtumenetluse sätetes) sätestatud korras

(Riigikohtu üldkogu 4. veebruari 2014 otsus nr 3-4-1-29-13, p 43.1). Kannatanu on seoses

kohtumenetlusega kandnud kahju (õigusabikulu) seoses süüdistatava tegevusega. Selle kulu

ositi tasumisele määramiseks ei ole seaduslikku alust. KrMS § 180 lg 3 teise lause kohaselt

võib kohus jätta osa menetluskulust, mille muidu peaks hüvitama süüdistatav, riigi - mitte aga

mõne menetlusosalise – kanda. Niisamuti laieneb ka KrMS § 180 lg 3 neljandas lauses ette

nähtud ositi tasumise võimalus üksnes sellisele kriminaalmenetluse kulu hüvitisele, mis

mõistetakse süüdistatavalt välja riigi kasuks. KrMS § 180 lg 3 neljanda lause alusel ei saa

koormata mõnd menetlusosalist - näiteks kannatanut - kohustusega oodata talle kuuluva

menetluskulu hüvitamise nõude kohese ja täieliku sissenõudmisega (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. septembri 2022. a otsus nr 1-21-2199/76, p 11).

(IV)

35. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 tühistab ringkonnakohus Viru

Maakohtu 27. augusti 2024. a otsuse osaliselt, s.o kannatanu kasuks välja mõistetud esindaja

tasu osas. Tühistatud osas teeb kohus uue otsuse, millega mõistab Martin Krafftilt kannatanu

kasuks välja esindajale makstud tasu 1209,13 eurot, ülejäänu jääb kannatanu enda kanda.

Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Martin Kraffti kaitsja apellatsioon rahuldatakse

osaliselt.

36. Viimaseks võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonimenetluses tekkinud

menetluskulude põhjendatuse ja väljamõistmise osas.

37. Martin Kraffti kaitsja taotleb riigi õigusabi tasu suuruse kindlaks määramist. Taotluse

kohaselt kulutas kaitsja maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks kokku

100 minutit, mille eest taotleb tasu 147,62 eurot, sh käibemaks 26,62 eurot. KrMS § 175 lg 1

p 4 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka määratud kaitsjale makstud tasu ja

kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja tehtud

toimingud olnud vajalikud ja ajakulu põhjendatud ning tasutaotlus tuleb rahuldada. Kuna

ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, jääb apellatsioonimenetluse

kulu KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)