3-23-993/55 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Madis Ernits, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

04.03.2025, Tartu

Haldusasja number

3-23-993

Haldusasi

X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 28.03.2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise aeg

12.02.2025

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 28.03.2024. a otsuse

resolutsioon muutmata, muutes ja täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi

vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

2. Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 03.04.2025 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. esitas 07.05.2023 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 11.05.2023 puuduste

kõrvaldamise avalduse, milles ta taotles Politsei- ja Piirivalveametilt (PPA) mittevaralise

kahju hüvitamist kohtu äranägemisel seoses 19.08.2022 Narva politseijaoskonna

politseiteenistuja A.A. tegevusetusega, s.t kaebaja avalduste vastuvõtmisest ja

registreerimisest keeldumisega; 19.08.2022 Narva politseijaoskonna politseiteenistuja M.M.i

tegevusega, s.t avalikus kohas, kõrvaliste isikute juuresolekul avaliku korra rikkumises

kaebaja alusetu süüdistamisega ning kaebajale korralduse andmisega lahkuda

politseijaoskonnast; 19.08.2022 Narva politseijaoskonna politseiteenistuja V.V.

tegevusetusega, s.t politseiteenistujate A.A. ja M.M.i õigusvastase tegevuse ja tegevusetuse

ignoreerimise ning sekkumata jätmisega; PPA tegevusetusega Narva politseijaoskonna

politseiteenistujate A.A. ja M.M.i õigusvastasele tegevusele ja tegevusetusele esitatud

kaebuste lahendamisel. Kaebaja põhjendused:

1) 19.08.2022 kl 14.30 paiku avalduste, s.h süüteoavalduse esitamiseks pöördus kaebaja

Narva politseijaoskonda, kus infolaua taga olev politseitöötaja V.V. suunas kaebaja avalduste

esitamiseks ja registreerimiseks valveuurija poole. Valveuurijale A.A.le, kes kutsus kaebaja

oma kabinetti, selgitas kaebaja soovi esitada 2 avaldust ning et terviseseisundi tõttu

(vigastatud käsi) ei ole ta võimeline avaldusi kirjalikult koostama ning tal puuduvad avalduste

elektrooniliseks esitamiseks vajalikud tehnilised seadmed ja nende kasutamise võimalus.

Valveuurija takistas kaebajat ja sundis kaebaja kabinetist lahkuma ehk tegevusetuse vormis

keeldus suuliste avalduste, s.h süüteoavalduse vastuvõtmisest ja registreerimisest –

menetlustoimingute tegemisest. Pärast uurija kabinetist lahkumist pöördus kaebaja infolaua

taga oleva politseitöötaja V.V. poole palvega leida politseijaoskonnast politseitöötaja, kes on

võimeline suulisi avaldusi vastu võtma. Sellist politseiteenistujat V.V. kaebajale pakkuda ei

saanud, mispeale palus kaebaja kohale kutsuda ülemus. Mõne aja pärast ilmus kohale

piirkonnapolitseinik M.M., kes ütles, et avaldusi saab kaebaja esitada Häirekeskuse numbrile

112 või kirjutada kohapeal. M.M.i käitumine muutus agressiivseks ja väljakutsuvaks ning

kõrvaliste isikute juuresokul ütles ta, et kaebaja segab migratsiooniteenistuse tööd. Kaebaja

hakkas kartma enda ja ümbritsevate inimeste tervise ja elu pärast ning oli sunnitud Narva

politseijaoskonnast lahkuma. A.A. ja M.M. alandasid kaebaja väärikust ning teotasid tema

head nime ja au. V.V. alandas kaebaja väärikust.

2) Heli- ja videofailidest ja nende transkriptsioonist nähtub, et politseiametnike A.A. ja I.I.

väited kaebaja 19.08.2022. a pöördumise sisu ja lahendamise ning politseijaoskonnas aset

leidnud avalikku korda rikkuva tegevuse ja käitumise kohta ei vasta tegelikkusele. Kaebaja

käitumine oli rahulik ja viisakas ning ei ole kvalifitseeritav avaliku korra või hea tava

rikkumisena või teeninduse töö häirimisena. PPA rikkus põhiseaduse (PS) §-des 13 ja 14

sätestatud kaebaja õigusi.

2. PPA palus 19.06.2023 vastuses jätta kaebus rahuldamata.

1)A.A. kutsus kaebaja vahetuks vestlemiseks enda kabinetti, kus kaebaja selgitas, et vastustaja

pidas ta 16.08.2022 Narva-Jõesuus mälestusmärgi demonteerimisel ja eemaldamisel kinni

ning seda salvestati vormikaameraga. Kuna kaebaja arvates oli vormikaamera kasutamine

ebaseaduslik ning tema isikuandmed võisid seeläbi avalikuks saada, soovis ta esitada avaldust

isikuandmete avaldamise kohta ning kaebust politseiametniku tegevuse peale, kes

vormikaamerat kasutas. Kuna süüteole viitavad tunnused puudusid ning tegemist ei olnud

vahetut sekkumist vajava ega muu kiireloomulise teatega, ei võtnud A.A. kaebaja avaldust

vastu ning käsitles tema pöördumist selgitustaotlusena. Märgukirjale ja selgitustaotlusele

vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse (MSVS) § 4 lg 8 viimane lause

sätestab, et vastuvõtul viibinud isiku pöördumisele võib vastata suuliselt vastuvõtu ajal. A.A.

selgitas kaebajale, et vastustajal on seadusest tulenev õigus kasutada riikliku järelevalve

teostamisel vormikaamerat ning et vormikaamera salvestusi ja isikuandmeid ei väljastata

kolmandatele isikutele. Seega võeti kaebaja suuline avaldus vastu ja ka vastati suuliselt.

Kaebaja ei soovinud A.A. selgitusi kuulda ning nõudis käskival toonil, et A.A. kirjutaks ise

kaebaja nimel avalduse ja kaebuse valmis, kuna kaebaja ei saa seda väidetava sõrme- või

käevalu tõttu teha. Samas ühtegi silmnähtavat vigastust A.A. selgituste kohaselt kaebajal ei

olnud. Seda, et kaebajal puuduvad avalduse ja kaebuse esitamiseks elektroonilised

võimalused, kaebaja ei öelnud. Politseiametniku peale kaebuse esitamise soovi osas soovitas

A.A. pöörduda sisekontrollibüroo või prokuratuuri poole. Pärast seda kaebaja lahkus.

2) Pärast A.A.ga suhtlemist pöördus kaebaja uuesti V.V. poole, avaldas ärritunult ning

valjuhäälselt pahameelt A.A. suhtes ning selles osas, et peab ise avalduse esitama. Teatas, et

tahab kindlasti veel mõne politseiametnikuga rääkida ja kaebuse esitada, seejärel suundus

eemale helistama. Mõne aja pärast naasis kaebaja uuesti V.V. juurde, kes teenindas samal ajal

järjekorranumbrite alusel teisi kliente. Kaebaja järjekorranumbrit ei võtnud ning trügis ette.

Kaebaja teatas, et tahab rääkida kõige kõrgema ülemusega. Kuna PJ juhti ei viibinud majas,

pakkus V.V. võimalust rääkida PJ juhi asendaja patrulltalituse juhi S.S.uga. Temaga kaebaja

rääkida ei soovinud. Kogu V.V.ga suhtlemise aja oli kaebaja kõnemaneer muutlik ja

ettearvamatu – kord rääkis kaebaja viisakalt ja rahulikult, siis ärritunult ja valjult ning seejärel

uuesti viisakalt. Kuna kaebaja ootas jätkuvalt mõne teise politseiametnikuga kohtumist ning

keeldus PJ-st lahkumast, pöördus V.V. abi saamiseks välijuhi poole. V.V. on Narva PJ

teenindussaali töötaja, kelle ülesannete hulka ei kuulu ametnike üle järelevalve teostamine,

vaid kodanike abistamine. V.V. täitis oma teenistusülesandeid korrektselt ega alandanud

sellega kaebaja väärikust.

3) Välijuht andis piirkonnapolitseinik M.M.ile korralduse kõrvaldada Narva PJ

teenindussaalis võimalik korrarikkumine. Kuna kaebaja häiris teenindussaali tööd ja teisi

inimesi, rikkudes selliselt avalikku korda, täitis M.M. välijuhilt saadud seaduslikku korraldust

ning palus kaebajal lahkuda. Kaebaja allus korraldusele ning lahkus PJ-st. PJ-st lahkumiseks

korralduse andmine ei ole vabaduse võtmine, kaebaja väärikuse alandamine ega tema au ja

hea nime teotamine.

4) Vastustaja on käitunud õiguspäraselt ega ole alandanud kaebaja väärikust, võtnud temalt

vabadust ega teotanud tema au või head nime, mistõttu puudub alus mittevaralise kahju

hüvitamiseks.

3. X.X. palus 08.11.2023. a taotluses kuulata tunnistajatena üle M.M. ja välijuht.

4. Tartu Halduskohus jättis 09.11.2023. a määrusega kaebaja taotluse tunnistajate

ülekuulamiseks rahuldamata.

5. X.X. esitas 09.11.2023. a taotlused kuulata tunnistajatena üle M.M. ja välijuht ning

käsitleda hüvitamisnõude alusena ka asjaolu, et välijuhi tegevusetusega – politseiteenistujate

A.A. ja M.M.i õigusvastase tegevuse ja tegevusetuse ignoreerimisega ja sekkumata jätmisega

olid rikutud kaebaja seaduslikud huvi ja õigused, s.h põhiõigus riigi ja seaduse kaitsele. X.X.

esitas 20.-22.11.2023 taotlused lisada haldusasja materjalide juurde kaebaja edastatud

videosalvestised ning palus kuulata tunnistajatena üle A.A., V.V. ja I.I..

6. Tartu Halduskohus rahuldas 28.11.2023. a määrusega kaebaja 09.11.2023. a kaebuse

muutmise taotluse ja otsustas käsitleda käesolevas haldusasjas hüvitamiskaebuse alusena

muuhulgas Narva politseijaoskonna välijuhi 19.08.2022. a tegevusetust seoses

politseiteenistujate A.A. ja M.M.i õigusvastase tegevuse ja tegevusetuse ignoreerimise ning

sekkumata jätmisega.

7. X.X. palus 10.12.2023. a taotluses kohustada PPA-d täpsustama, milles seisnes

vaidlustatud haldusakti (lahkumise korralduse) andmise aluseks olev avaliku korra rikkumine;

kohustada PPA-d koostama vaidlustatud haldusakt kirjalikult ning rahuldada kaebaja 09. ja

22.11.2023. a taotlused tunnistajate ülekuulamiseks.

8. X.X. palus 26.12.2023. a taotluses välja selgitada kaebaja avalikku korda rikkuv

tegevus. Lisaks märkis kaebaja, et asjas puudub välijuhi nimi, mistõttu ta palus teda küsitleda

tunnistajana.

9. Tartu Halduskohus jättis 11.01.2024. a määrusega rahuldamata kaebaja 09. ja

22.11.2023. a taotlused tunnistajate ülekuulamiseks ning taotlused PPA kohustamiseks

avaliku korra rikkumise asjaolude täpsustamiseks ja kirjaliku haldusakti andmiseks ning PPA

15.12.2023 edastatud tõendi koostamise asjaolude kohta täiendavate andmete kogumiseks.

10. X.X. esitas 14.02.2024 taotluse kohtuistungil osalemiseks ning 16.02.2024 taotluse

tunnistajate ülekuulamiseks.

11. Tartu Halduskohus jättis 28.03.2024. a otsusega kaebaja vastuväite kohtuistungi

korraldamiseks ja tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 1); jättis kaebuse

rahuldamata (resolutsiooni p 2); jättis kaebaja menetluskulu (riigilõiv, mille tasumisest ta on

menetlusabi korras vabastatud) Eesti Vabariigi kanda (resolutsiooni p 3). Otsuse

põhjendused:

1) Kohtule ei olnud asjas äratuntav, et kaebuse arutamine kohtuistungil olnuks kaebuse

lahendamiseks vältimatult vajalik või võinuks viia teistsuguse otsuseni. Kaebaja esitatud

videofailid on lubatavad.

2) Kaebaja suhtes ei ole toime pandud mingit sellise tõsidusega tegu, mida oleks võimalik

kvalifitseerida tema väärkohtlemise või väärikust alandava kohtlemisena. Kaebaja õiguste

takistamist või kahjustamist ei esine.

3) A.A. 01.09.2022. a ettekandel (dtl 62) on juurdepääsupiirang avaliku teabe seaduse (AvTS)

§ 35 lg 1 p-de 11 ja 12 alusel. Materjalidest ei nähtu, et dokumenti oleks avaldatud, vaid

vastupidi, teave on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks. Avaldamiseks ei saa pidada

PPA sisemist infovahetust. A.A. 01.12.2022. a selgitusel (dtl 37) on juurdepääsupiirang AvTS

§ 35 lg 1 p-de 11, 12, 19 ning politsei ja piirivalve seaduse § 4 lg 5 alusel. Seega ei saa selle

esitamist pidada avaldamiseks. Täidetud ei ole kaebaja au ja hea nime teotamise koosseis.

A.A. ettekanne ja selgitused ei lähe vastuollu kaebaja salvestisega (dtl 135). Küll nähtub

salvestiselt, et ka A.A. on kaebaja jutust ärritunud. A.A. seisukoht, et kaebus politseiametniku

peale tuleb esitada prokuratuurile või vastustaja sisekontrollibüroole, oli ekslik (dtl 57). Seega

tunnistas PPA A.A. tegevuse õigusvastasust. A.A. ei käitunud õiguspäraselt, kui ta keeldus

kaebaja suulist avaldust ja kaebust vastu võtmast. Seda, et tegemist on eksliku seisukohaga,

selgitas PPA kaebajale 20.02.2023 (dtl 66), märkides samas vastuoluliselt, et A.A. ei käitunud

otseselt valesti, kui ta palus kaebajal esitada avaldus politseiametniku tegevuse kohta

sisekontrollibüroole või prokuratuuri e-kirja teel, kuid arvestades, et kaebaja oli avalduse

esitamiseks spetsiaalselt politseijaoskonda kohale ilmunud ja viitas asjaolule, et kaebajal

puudub võimalus iseseisvalt avaldust koostada, siis oleks A.A. pidanud avalduse vastu võtma

või organiseerima avalduse vastuvõtmise samal päeval või kokkuleppel muul päeval. Kaebaja

ei esitanud 19.08.2022 PPA-le märgukirja. Kohus ei nõustunud, et kaebaja 19.08.2023. a

pöördumist saab käsitleda selgitustaotlusena, millele ametnik vastas suuliselt. PPA ei ole

sellele vastanud suuliselt ega kirjalikult. Vaatamata asjaolule, et kohus pidas kaebaja

avalduste vastuvõtmisest ja registreerimisest keeldumist õigusvastaseks, on täitmata kõik

kahju hüvitamise eeldused. Täidetud ei ole kaebaja au ja hea nime teotamise koosseis. Ka ei

saa PPA tegevusetust pidada kaebaja väärikuse alandamiseks.

4) Kuivõrd kaebajale andis korralduse lahkuda politseijaoskonnast M.M., tuleb viimast

käsitleda korralduse andjana, mitte välijuhti. Otsuse, kas tegemist on avaliku korra

rikkumisega, võttis vastu M.M.. Tähtsust ei oma, mis oli M.M.ile korralduse andnud välijuhi

nimi. Praegusel juhtumil olid korrakaitseseaduse (KorS) § 4 lg 2 eeldused täidetud. Viibides

PPA teenindussaalis, viibis kaebaja avalikus kohas, sest saal on ette nähtud määratlemata

isikute ringile kasutamiseks (KorS § 54), kus on keelatud käituda teisi isikuid häirivalt (KorS

§ 55 lg 1 p 1). Teiste isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku

olemasolu, mistõttu selle all tuleb eelkõige mõista teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning

rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse väljendamist teiste isikute suhtes, kui need teod

ei moodusta eraldi süüteo koosseisu. Sellisteks tegudeks võivad olla nt lärmamine või muu

müra tekitamine ja ebasündsate väljendite kasutamine. Kaebaja subjektiivne arvamus, et ta ei

häirinud teenindussaali tööd, on tõenditega ümber lükatud. Puudus alus kahelda PPA avaldatu

õigsuses. Kuigi kaebaja 22.11.2023 edastatud salvestistelt (dtl 143, 145-146) V.V.ga ei nähtu,

et kaebaja oleks agressiivne, on õige PPA tähelepanek, et esitatud videod on katkendid

jaoskonnast toimunust ega kajasta seda, mis toimus salvestatud episoodide järgselt, s.h ei

kajasta videod hetke, mil M.M. palus kaebajal lahkuda, ega seda, kuidas kaebaja käitus

vahepeal. Kuna kaebaja teadis, et ta salvestab vestlusi politseiteenistujatega, siis on selge, et ta

käitus sellele vastavalt. Sellises olukorras oli M.M.il õigus kasutada vahetut sundi

korrarikkumise kõrvaldamiseks, kuna KorS § 5 lg 1 järgi on korrarikkumine ka isiku

subjektiivse õiguse rikkumine, milleks antud juhul oli teenindussaali töö häirimine. Isiku

provotseeriv käitumine võib kujutada ohtu, s.t tõenäosust, et lähitulevikus võib aset leida

kaitstava õigushüve kahjustus. Politseiametniku korraldus ei olnud tühine, vaid kehtiv ja

kaebajal tuli seda täita. Seega ei ole kaebajale tekkinud kahju seoses 19.08.2022 Narva

politseijaoskonna politseiteenistuja M.M.i tegevusega, s.t avalikus kohas, kõrvaliste isikute

juuresolekul avaliku korra rikkumises kaebaja süüdistamisega ning kaebajale korralduse

andmisega lahkuda Narva politseijaoskonnast.

5) V.V. täitis teenistusülesandeid korrektselt ega alandanud kaebaja väärikust. Välijuhi roll

piirdus üksnes piirkonnapolitseiniku teenindussaali saatmisega. Muus osas tal Narva

politseijaoskonnas toimunud sündmustega seoses puutumust ei olnud. Kuna M.M.il oli õigus

anda kaebajale korraldus lahkuda politseijaoskonnast, ei saa V.V.le ja välijuhile ette heita, et

nad ei takistanud M.M.i tegevust.

6) PPA ei olnud tegevusetu. PPA tegevusest ei nähtu kaebaja väärikuse alandamine ega

kaebaja au ja hea nime teotamine. Kahju hüvitamise eeldused on täitmata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

12. X.X. esitas 29.04.2024 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 28.03.2024. a otsus täies ulatuses ja saata asi halduskohtule uueks arutamiseks.

Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kohtunik ei jäänud erapooletuks ning rikkus kohtumenetluse norme, hindas valesti

tõendeid ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, mis tõi kaasa ebaõige lahendi.

2) PPA 19.06.2023. a seisukohas nimetatud faktiliste asjaolude kogum on vastuolus 21. ja

22.11.2023 heli- ja videosalvestiste sisuga. Isikud on andnud haldusmenetluses valeütlusi.

Kohus kaldus kõrvale halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 61 lg-tes 1 ja 2 sätestatust

ning põhjendamatult jättis tunnistajad küsitlemata. Ka jättis kohus põhjendamatult

korraldamata istungi, kuna vaidluse all olid faktilised asjaolud, mis kirjalikes tõendites

esinevate vastuolude tõttu ei saanud olla tuvastatud kirjalikus menetluses.

3) Vastuolu dokumentaalsete tõenditega (heli- ja videosalvestistega) ei ole kõrvaldatud, mis

rikub uurimispõhimõtet ja HKMS § 61.

4) 19.08.2022 korralduse andmisel PPA ei lähtunud haldusmenetluse seaduse (HMS) 2. osa 4.

peatükis sätestatud haldusakti andmise korrast. Puudub alus käsitleda PPA seisukohtades

esitatud asjaolusid ja kirjeldust vaidlustatava haldusakti põhjendustena (HMS § 56 mõttes).

Kohus väljus pädevuse piiridest, asudes vaidlustatava haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel

haldusakti ise põhjendama, millega rikkus uurimispõhimõtet ja võimude lahususe põhimõtet.

5) Kaebaja palus kohtul selgitada, milles seisnes, kus kohas, mis ajal, kellega suhtlemisel

toimus kaebaja avalikku korda rikkuv tegevus, mis oli aluseks vaidlustatava haldusakti

andmiseks. Kohus jättis taotluse lahendamata. Alles kohtuotsusest sai kaebaja üllatusena

teada, et tal tuli esitada tõendeid oma käitumise kohta.

6) Võttes arvesse, et Narva politseijaoskonna infotöötaja on isik, keda kaebaja tegu vahetult

häiris ning kellel puuduvad KorS §-des 55 ja 56 sätestatud käitumise häirivuse hindamiseks

vajalikud oskused, õigused ja pädevus, siis on tema poolt kaebaja käitumisele antud hinnangu

kasutamine haldusakti andmise ja kaebaja tegevusvabaduse piiramise alusena õigusvastane.

Puuduvad andmed, et kaebaja käitumise häirivust oleks hinnatud pädeva isiku poolt, mistõttu

haldusakti andmisel rikuti HMS §-s 54 loetletud õiguspärasuse eelduseid. Materjalidest

nähtuvalt kaebaja väidetav avalikku korda rikkuv käitumine kedagi ei häirinud, mis välistab

KorS § 55 lg 1 kohaldamise. PPA kinnitas 15.12.2023. a vastuse p-s 5, et 19.08.2022 Narva

politseijaoskonnas tekkinud olukord ei nõudnud haldusakti andmist või korrakaitsemeetmete

rakendamist, mistõttu on õigusvastane, et kohus jõudis vastupidistele järeldustele ning

haldusorgani asemel põhjendas välja andmata haldusakti.

13. PPA palub 05.07.2024. a vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. PPA leidis, et

apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Halduskohus

ei eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel või tõendite hindamisel ega rikkunud

kohtumenetluse norme määral, mis tingiks otsuse tühistamise, kuid halduskohtu otsuse

põhjendusi tuleb osaliselt muuta ja täiendada.

15. Kaebaja taotles, et halduskohus mõistaks talle vastustajalt välja mittevaralise kahju kohtu

äranägemisel seoses PPA tegevuse ja tegevusetusega 19.08.2022. Ringkonnakohus võtab

esmalt seisukoha kaebaja poolt halduskohtule esitatud videofailide tõenditena lubatavuse

küsimuses (I); käsitleb seejärel kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõuet seoses PPA

Narva politseijaoskonna politseiteenistujate A.A. tegevusega (II); M.M.i tegevusega (III);

V.V. ja välijuhi tegevusetusega A.A. ja M.M.i tegevusele reageerimata jätmisel ning PPA

tegevusetusega kaebaja poolt A.A. ja M.M.i peale esitatud kaebuste lahendamisel (IV).

Viimaks lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse taotlused ning jaotab menetluskulud

(V).

I

16. HKMS § 62 lg 3 p 1 järgi võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest, kui tegemist on

kuriteoga või põhiõiguse rikkumisega saadud tõendiga. Kohtupraktikas on leitud, et nii

haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses toob tõendite kogumise nõuete ja korra

oluline rikkumine kaasa tõendi lubamatuse (RKHKm 27.01.2003, 3-3-1-6-03, p 11).

Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks

saadud, kui normi ei oleks rikutud (RKKrKo 26.06.2009, 3-1-1-52-09, p 11.1)

17. Kaebaja esitas halduskohtumenetluses tõendina PPA Narva politseijaoskonnas

19.08.2022 telefoniga filmitud videofailid. Halduskohus pidas videofaile lubatavaks ning

võttis need haldusasja materjalide juurde, kuigi vastustaja esitas tõendite juurde võtmisele

vastuväited, selgitades, et vastustaja ruumides ei ole ilma loata pildistamine, salvestamine ja

filmimine kolmandate isikute privaatsuse ja vastustaja turvameetmete kaitseks lubatud.

Vastav silt on Narva politseijaoskonna teenindussaalis (dtl 166). Halduskohus tugines

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24.10.1995. a direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta

isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta art 7 punktidele d ja f.

Kohus leidis, et andmete töötlemine võib olla õigustatud eluliste huvide kaitseks või

õigustatud huvi korral, mis kaaluvad üles andmesubjekti (käesoleval juhul PPA ametnike)

huvid ja põhiõiguse. Halduskohtu hinnangul oli kaebajal vaja salvestisi eesmärgil, et tõhusalt

vaidlustada väidetavat PPA õigusvastast tegevust ning saada vajaduse korral kohtulikku

kaitset (PS § 15) (otsuse p 34). Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajal andmesubjektide (PPA

ametnike) nõusolek filmimiseks puudus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, kuid leiab,

et halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb videofailide kasutamise lubatavuse osas osaliselt

muuta.

18. Õige on halduskohtu seisukoht, et PPA ametnikega peetud vestluste salvestamist saab

pidada ametnike isikuandmete töötlemiseks, mille puhul pidi kaebaja järgima isikuandmete

töötlemise reegleid. Ka nõustub ringkonnakohus halduskohtuga selles, et kuigi PPA

ametnikud täitsid filmimise ajal teenistusülesandeid, laieneb isikuandmete kaitse ka avalikke

ülesandeid täitvatele ametnikele (14.02.2019. a kohtuotsus Sergejs Buivids, C-345/17,

ECLI:EU:C:2019:122, p-d 44-47). Ringkonnakohus märgib samas, et Euroopa Parlamendi ja

nõukogu 24.10.1995. a direktiiv 95/46/EÜ (andmekaitsedirektiiv), mille normidele

halduskohus oma seisukoha põhjendamisel (otsuse p 34) tugines, tunnistati Euroopa

Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 2016/679 (isikuandmete kaitse üldmäärus) artikli 94 lg

1 järgi kehtetuks alates 25.05.2018. Seega tuli halduskohtul kontrollida politseiametnike

isikuandmete töötlemise seaduslikkust isikuandmete kaitse üldmääruse alusel, mille sätteid

halduskohus otsuse p-s 31 ka õigesti tsiteeris. Andmekaitsedirektiivi art 7 p-d d ja f ei erine

siiski oluliselt isikuandmete kaitse üldmääruse art 6 lg 1 p-dest d ja f. Mõlemast määrusest

tuleneb, et isikuandmete töötlemine on seaduslik, kui isikuandmete töötlemine on vajalik

andmesubjekti (isikuandmete kaitse üldmääruse järgi ka mõne muu füüsilise isiku) eluliste

huvide kaitsmiseks (p d) või kui isikuandmete töötlemine on vajalik vastutava töötleja või

kolmanda isiku õigustatud huvi korral, välja arvatud juhul, kui sellise huvi kaaluvad üles

andmesubjekti huvid või põhiõigused ja -vabadused (p f). Seepärast ei saa täiesti asjakohatuks

pidada ka halduskohtu viidet Riigikohtu 06.06.2019. a otsusele asjas nr 3-17-842, milles

analüüsiti arenguvestluse salvestamise lubatavust andmekaitsedirektiivi art 7 p f, mitte

isikuandmete kaitse üldmääruse art 6 p f alusel.

19. Kuna kaebaja eesmärgiks videosalvestiste tegemisel ei olnud kaitsta andmesubjektide ehk

politseiametnike õigusi ega ka mõne muu füüsilise isiku õigusi, isikuandmete kaitse

üldmääruse art 6 lg 1 p d ei kohaldu. Küll aga tuleb kontrollida, kas videosalvestiste tegemine

oli vajalik kaebaja kui vastutava töötleja õigustatud huvides ning kas selline huvi kaalus üles

andmesubjekti huvid, põhiõigused ja -vabadused. Halduskohus pidas kaebaja poolt PPA

tegevuse tõhusa vaidlustamise eesmärgil filmimist kaalukamaks PPA ametnike huvist enda

tegevuse filmimist mitte lubada. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga.

20. PPA ametnike huvi nende avalikke toiminguid mitte filmida, oli kantud kolmandate

isikute ja PPA turvameetmete kaitse eesmärgist (dtl 164). Kaebaja videosalvestised ei

jäädvusta teenindussaalis viibivaid kliente ega PPA turvameetmeid. Seetõttu ei kaalu PPA

huvi vestlusi mitte jäädvustada üles kaebaja huvi enda õiguste võimalikuks kaitseks vestlused

PPA ametnikega jäädvustada. Ringkonnakohus märgib samas, et kaebajal ei saanud esineda

eelnevat ajendit arvata, et PPA kaebaja palve avalduste esitamiseks tingimata tagasi lükkab.

Samas, võttes arvesse sellise palve erakordsust, ei saanud tagasilükkamist ka välistada, ning

sellisel juhul võis kaebaja jaoks omada tähtsust, milliste põhjendustega kaebaja taotlus tagasi

lükatakse.

21. PPA huvi enda toimingute filmimist mitte lubada vähendab ka asjaolu, et PPA ametnike

tegevust salvestasid ruumides olevad kaamerad, mistõttu pidid PPA ametnikud töötades

arvestama võimalusega, et kaamerate salvestisi saab kasutada konkreetse päeva sündmuste

reprodutseerimiseks ja analüüsimiseks. Samas ei olnud halduskohtule esitatud PPA kaamera

videosalvestisel kaebaja ja A.A. vahel toimunud vestluse heli (dtl 99), mistõttu puudus

kaebajal võimalus tõendada ja kohtul võimalus kontrollida PPA väidetavat rikkumist PPA

kaamera salvestisele tuginedes samal määral nagu see oli võimalik kaebaja videosalvestisele

tuginedes. Eeltoodud põhjendustel nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsustusega lugeda

kaebaja poolt haldusasjas esitatud videofailid tõenditena lubatavaks.

II

22. Kaebaja pidas õigusvastaseks A.A. keeldumist tema avalduste vastuvõtmisest ja

registreerimisest ning seda, et viimane esitas oma käitumise õigustamiseks asja uurimise

käigus kaebajat väidetavalt mustavaid valeväiteid. Kaebaja arvates tekitasid nii A.A.

keeldumine kui ka käitumine avalduste vastuvõtmisel ja tema tegevuse hilisemal uurimisel

kaebajale mittevaralist kahju, mis seisnes kaebaja väärikuse alandamises ning kaebaja au ja

hea nime teotamises (vt kaebus dtl 3, 36 ja kohtuistungi protokolli lk 2, dtl 371).

23. PPA on halduskohtumenetluses tunnistanud, et A.A. seisukoht, et kaebus

politseiametniku peale tuleb esitada prokuratuurile või vastustaja sisekontrollibüroole ning

seetõttu ei saa seda vastu võtta, oli ekslik (dtl 57). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et

PPA tunnistas seeläbi A.A. tegevuse õigusvastasust kaebaja avalduse vastuvõtmisel (otsuse p

47). Ka halduskohus pidas otsuses PPA poolt kaebaja avalduste vastuvõtmisest ja

registreerimisest keeldumist õigusvastaseks (otsuse p 51). Ringkonnakohtus toimunud istungil

möönis vastustaja esindaja, et A.A. ei käitunud õiguspäraselt ning oli nõus vabandama selle

eest, et valveuurija kaebaja avaldusi vastu ei võtnud ning neid ei fikseerinud (kohtuistungi

protokolli lk 3, dtl 372). Kaebaja ei pidanud PPA vabandust siiraks ega soovinud PPA-ga

kokkuleppel menetlust vastavas osas lõpetada (dtl 372). Kaebaja taotleb käesolevas

haldusasjas mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel. Seetõttu selgitab

ringkonnakohus järgnevalt, kas A.A. käitumine sai tekitada kaebajale mittevaralise kahju

väärikuse alandamise, au või hea nime teotamise näol.

24. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus kaebajale rahas hüvitatava mittevaralise kahju

väljamõistmiseks. PPA on enda eksimust tunnistanud ning kaebaja selgitas kohtuistungil, et

avalduse isikuandmetega tutvumiseks sai ta hiljem PPA-le esitada. Kaebust politseiteenistuja

tegevuse peale ei esitanud kaebaja samas ka pärast intsidenti (dtl 371). Järelikult ei saanud

kaebaja õigused A.A. keeldumisega sedavõrd intensiivselt rikutud, et see õigustaks rahalise

hüvitise väljamõistmist.

25. Ringkonnakohus möönab, et kaebajal võis A.A. käitumise tulemusena tekkida mõningane

nördimuse tunne seoses politseiuurija soovimatusega kaebaja probleemiga tegeleda. Kaebaja

poolt halduskohtule esitatud videosalvestis kohtumisest (dtl 135) ning selle transkriptsioon

(dtl 139-141) tõendavad ringkonnakohtu hinnangul, et A.A. käitumine kaebaja suhtes oli

vestluse algusest peale pigem tõrjuv kui probleemi lahendamisele suunatud ning A.A. püüdis

kaebajast võimalikult kiiresti vabaneda. See väljendub nii A.A. poolt kaebajale antud

vastustes (nt „hästi, edasi, teie järgmine küsimus“) kui ka kehakeeles ja näoilmes. Poole

vestluse pealt vestlejate vaheline pinge ja vestluse intensiivsus tõusis, mõlema kõnetempo

kiirenes ning nii A.A. kui kaebaja hakkasid üksteise juttu katkestama ja teise jutule vahele

rääkima. Ka tõuseb A.A. pärast ca kolmveerandi vestluse toimumist püsti, andes sellega

kaebajale märku, et ta ei soovi vestlust jätkata. Kaebaja põhjendustele, miks ta ei saa ise

arvutis ega käsitsi avaldust esitada, A.A. sisuliselt ei vastanud; ka nähtub vestlusest, et A.A. ei

süvenenud kaebaja probleemi lahendamisse. Ringkonnakohus möönab samas, et A.A.

käitumine võis olla osaliselt ka kaebaja intensiivse ja kohati ka ebaviisaka suhtlemismaneeri

(„No võtke siis vastu, milleks on vaja venitada… saaks sellega lõpetada ammu…“, „Mis teid

segab? Olete kirjaoskamatu?“) tagajärg.

26. Kohtuistungil leidis vastustaja esindaja, et vastustaja poolt esitatud videosalvestiselt (dtl

99) ei nähtu, et kaebaja sõrmel, mis takistas avalduse isiklikku esitamist, oleks midagi viga

olnud (dtl 371). Ringkonnakohus nõustub vastustajaga. Videosalvestiselt ei ilmne, et kaebaja

parema käe sõrm oleks olnud kinni seotud. Ka saab kaebaja salvestiselt nähtuvalt sõrme

kõverdada ning sellega mobiiltelefoni hoida. Ühtlasi võib nõustuda vastustaja poolt

kohtuistungil väljendatuga ka selles, et kaebaja vastus A.A.le: „Teate, ma teeks seda rõõmuga,

aga mul on vigastatud nimetissõrm ja mul on raske kirjutada ja ma isegi ei taha seda teha, sest

see võib aeglustada taastumise. Sellepärast ma tulingi siia ja seisin järjekorras“ (vt

videosalvestise transkriptsioon, dtl 140) kinnitab, et kirjutamine võis kaebaja jaoks olla küll

raske, kuid mitte võimatu.

27. Eeltoodut arvestades ei leia ringkonnakohus, et kaebajal oleks tekkinud rahas hüvitamist

väärivat mittevaralist kahju. Videosalvestise põhjal ei saa eitada, et vestlus oli mõlema

osapoole jaoks ebameeldiv, kuid ei saa eitada ka seda, et vestluse ebameeldivaks kujunemisse

panustasid mõlemad osapooled ning kaebaja kompis teadlikkult PPA politseiuurija

vastutulelikkuse piire. Isegi kui lühiajaline ebameeldiv kogemus, mis sai kaebajale osake

ennekõike läbi politseiuurija keeldumise, annaks aluse jaatada kaebajale mõningase

mittevaralise kahju tekkimist, on see heastatud. Kohtupraktika järgi võib mittevaraline kahju

olla heastatav ka vabandamisega (RKHKo 06.06.2002, 3-3-1-27-02, p 13). Ringkonnakohtu

hinnangul on PPA õigusvastane keeldumine kaebaja avalduste vastuvõtmisest käesoleval

juhul heastatud ka PPA poolse avaliku kaebaja ees vabandamisega ringkonnakohtus toimunud

kohtuistungil. Ringkonnakohtu hinnangul korvab vabandamine nii PPA keeldumise kaebaja

avalduste vastuvõtmisest kui ka kaebaja võimalikud üleelamised seonduvalt sellega, kuidas

avalduste vastuvõtmisest keelduti. Ringkonnakohtu arvates ei ole alust ka PPA tegevuse

õigusvastasuse tuvastamiseks. See ei annaks kaebajale mingit õiguslikku eelist olukorras, kus

PPA on oma tegevuse õigusvastasust tunnistanud.

28. Kaebaja au ja hea nime võimaliku teotamise osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu

otsuse (p-d 42-43, 51) põhjendustega ega pea HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks midagi

lisada.

III

29. Kaebaja väitel tekkis tal mittevaraline kahju seoses M.M.i tegevusega Narva

politseijaoskonnas, nimelt kõrvaliste isikute juuresolekul kaebaja alusetu süüdistamisega

avaliku korra rikkumises ning kaebajale korralduse andmisega lahkuda Narva

politseijaoskonnast.

30. Vastustaja 19.01.2024. a vastuses halduskohtu kohtunõudele selgitatakse, et kaebajal

paluti politseijaoskonnast lahkuda KorS § 55 lg 1 alusel, sest ta häiris teenindussaali tööd ja

seal viibivaid teisi inimesi. Kuna kaebaja pöördus korduvalt järjekorranumbrit võtmata V.V.

poole, siis ei olnud viimasel võimalik järgmisi kliente järjekorranumbrite alusel enda juurde

kutsuda ja neid teenindada (dtl 188).

31. Ringkonnakohtus toimunud kohtuistungil selgitas tunnistajana üle kuulatud M.M., et

välijuht andis talle korralduse kontrollida võimalikku korrarikkumist Narva

politseijaoskonnas. Nimelt võttis välijuhiga ühendust migratsiooniametnik V.V., kes selgitas,

et mingi isik häirib tema tööd. M.M.i kinnitusel oli kaebaja natuke närviline ja ärritunud ning

kuna tal oli häiritud käitumine, palus tunnistaja tal ootesaalist lahkuda. Ka selgitas tunnistaja,

et tema ja kaebaja omavaheline jutuajamine köitis teenindussaalis ootavate inimeste

tähelepanu (dtl 373-374). Seletuskirjas PPA-le selgitas M.M. kaebajaga toimunud vestluse

osas järgmist: „Kui küsisin, mida ta siin teeb, vastas noormees, et tahab teha suulise avaldus,

kuna tal valutab parem käsi. Vastasin talle, ta võib avalduse teha nii kirjalikult kui ka interneti

teel ja palusin tal ruumist lahkuda, kuna ta segab tööd. Noormees läks rahulikult ootesaalist

välja ja tegi minust tänaval pilti, lisades, et kaebab mu tegude üle prokuratuuri. Lisan, et

noormees palus mul ka töötõendit näidata, mida ma ka tegin. Ootesaalis kodanikuga vesteldes

oli läheduses palju inimesi, kuid meie rahulikku vestlust arvestades ei usu, et keegi midagi

kuulis“ (dtl 175).

32. V.V. kirjalikust seletusest nähtub, et pärast valveuurija A.A.ga kohtumist tuli kaebaja

tema juurde tagasi ning „tõesti küllaltki valjuhäälselt ja ärritunult ja pahaselt teatas, et

valveuurija saatis ta minema, talle olevat öeldud, et ta peab avalduse ise, omakäeliselt

kirjutama/…/ Kurtis mulle, et miks temaga keegi tegeleda ja vestelda ei taha, et tahab

kindlasti soovib veel kellegagi politseiametnikest rääkida. Et ta praegu helistab ja kaebab./…/

Läks mõni aeg mööda ja ta tuli jälle ta minu juurde tagasi, pidin juba kolmandat korda temaga

tegelema, kuigi järjekorrapileti võtnud inimesed ootasid. Tema uut järjekorrapiletit ei võtnud,

sammus teist korda otsejoones minu juurde. Seega käitus ta tõesti küllaltki pealetükkivalt,

segas ootavate klientide teenindamist. Küsis minu käest, kes on meil siin kõige kõrgem

ülemus, et talle olevat keegi öelnud, et mina. Et ülemus peab tagama, et temaga räägitaks“.

Selgitusest nähtub, et kõige kõrgemat ülemust (I.I.) majas ei olnud ja teda asendava ülemuse

S.S.uga kaebaja vestelda ei soovinud. V.V. selgitas: „Vestlus käis temapoolselt vahelduvas

toonis – viisakalt, isegi natuke lõbusas, rahulikus toonis rääkis minuga, siis jälle ärritus ja tegi

natuke valjemat ja kurjemat häält, siis jälle viisakalt. Mõtlesin siis, mida teha, et ega ta ikka

enne ei lahku, kui on oma tahtmise saanud. Palusin oodata ja läksin välijuhi juurde, nõu

küsima, et mida selles olukorras ette võtta. Ta oli situatsiooniga juba kursis, oli arvatavasti

kaameraid jälginud, pakkus mulle, et saadab piirkonnapolitseiniku, M.M.i, kui mul õigesti

meeles on“ (dtl 61).

33. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitab kaebaja poolt esitatud videosalvestiste heli (dtl 146,

147), et kaebaja oli A.A. juurest tagasi V.V. juurde tulles ärritunud ja närviline. Kaebaja kõne

tempo on kiire ja intensiivne, hääletoon kõrgendatud ning tekst V.V. suhtes kergelt üleolev.

Kohtuistungil selgitas kaebaja, et tema eesmärgiks oli saavutada enda avalduste vastuvõtmine.

Samas tunnistas kaebaja ka seda, et ta võttis järjekorranumbri ainult üks kord (dtl 376). Sellest

võib järeldada, et kaebaja ei võtnud järjekorranumbrit siis, kui ta teist ja kolmandat korda

V.V. leti juurde läks, mistõttu on V.V. sellekohane selgitus tõene. Ka peab ringkonnakohus

usutavaks, et kaebaja ei oleks politseijaoskonnast ise, enda eesmärki saavutamata, lahkunud,

vaid oleks jäänud teenindussaali kuni mõne kõrgema ülemise saabumiseni ootele. Seetõttu on

V.V. kirjalik seletus ringkonnakohtu jaoks veenev. Inimene, kes ei pea kinni

politseijaoskonnas ette nähtud korrast (st ei võta järjekorranumbrit) ning räägib ärritunud ja

närvilise häälega, köidab paratamatult teiste teenindussaalis viibivate isikute tähelepanu ning

häirib teiste isikute teenindamist. Võttes arvesse kaebaja ja A.A. vahel toimunud vestluse

atmosfääri, peab ringkonnakohus võimalikuks, et see oleks üle kandunud ka järgnevasse

vestlusesse politseijaoskonna ülemaga.

34. KorS § 55 lg 1 järgi on avalikus kohas keelatud käituda teist isikut häirival viisil.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et M.M.il oli kaebaja käitumist arvestades õigus

kasutada vahetut sundi ning paluda kaebajal teenindussaalist lahkuda. Kuigi kaebaja ei olnud

vägivaldne ning puuduvad tõendid selle kohta, et ta oleks teenindussaalis lärmanud, ei saa

eitada seda, et kaebaja käitumine pingestas teenindussaalis valitsenud õhkkonda ning segas

V.V. tööd. Ühtlasi ei olnud V.V.l pakkuda kaebajale ühtegi viimasele vastuvõetavat lahendust

tekkinud olukorrale. Asjaolu, et kaebaja ja M.M.i jutuajamine toimus kõrvaliste isikute

juuresolekul, oli olukorda arvestades paramatatu. Samas nähtub M.M.i poolt PPA-le antud

seletuskirjast, et vestlus toimus sedavõrd rahulikult, et ta ei arva, et keegi ootesaalis midagi

kuulis. Seega ei ole alust järeldada ka seda, et palvega, ootesaalist lahkuda, oleks kaebajat

teadlikult halvustatud ja kõigi ees alavääristatud.

IV

35. Kaebaja väitel tekkis tal mittevaraline kahju seoses V.V. ja Narva politseijaoskonna

välijuhi tegevusetusega politseiteenistujate A.A. ja M.M.i õigusvastase tegevuse ja

tegevusetuse ignoreerimisel ning sekkumata jätmisel. Ka väidab kaebaja mittevaralise kahju

tekkimist seoses PPA tegevusetusega Narva politseijaoskonna politseiteenistujate A.A. ja

M.M.i õigusvastasele tegevusele ja tegevusetusele esitatud kaebuste lahendamisel.

36. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus mittevaralise

kahju hüvitise nõudmiseks (HKMS § 121 lg 2 p 1). Kaebaja on enda mittevaralise kahju

alusena käesolevas vaidluses määratlenud väärikuse alandamise ning au ja hea nime

teotamise, mis seondus A.A. ja M.M.i vahetu käitumisega kaebaja suhtes. V.V., välijuhi ega

PPA võimalik tegevusetus ehk kaudne reageering A.A. ja M.M.i tegevusele ei saanud vahetult

kahjustada kumbagi RVastS § 9 lõikes 1 nimetatud õigushüve (vrdl ka RKHKm 30.11.2023,

nr 3-22-1679 p-d 21-25).

37. Ringkonnakohus nõustub ühtlasi halduskohtu ja vastustajaga selles, et V.V. Ida

prefektuuri kodakondsus- ja migratsioonibüroo teeninduse juhatajana kontrollis vaid samas

üksuses olevate alluvate teenistuskohustuste täitmist, kuid tema pädevuses ei olnud teise

üksuse kolleegide üle järelevalve teostamine (vt teeninduse juhataja ametijuhend, dtl 124-

127). A.A. oli Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna menetlusgrupi II uurija. M.M. Narva

politseijaoskonna Narva piirkonnagrupi piirkonnapolitseinik. Ka nõustub ringkonnakohus

halduskohtuga selles, et PPA ei olnud tegevusetu, kuna sisekontrollibüroo uuris võimalikke

rikkumisi (dtl 66-67).

V

38. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

28.03.2024. a otsus muutmata, kuid ringkonnakohus osaliselt muudab ja täiendab halduskohtu

otsuse põhjendusi. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks ning vastustaja ei ole

menetluskulude taotlust esitanud, jäävad poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)