2-21-8053/90 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Siret Siilbek, Liis Arrak, Peeter Pällin

Määruse tegemise aeg ja koht

03.03.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-8053

Kohtuasi

Z.S-i avaldus lapse põlvnemise tuvastamiseks peale

isiku (Y.E ) surma

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10.06.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

O.U, V.L-i, T.G, S.M-i ja V.F-i 26.06.2024 määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Z.S (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Kalju Hanni

Puudutatud isik I X.H (isikukood XXX), seaduslik

esindaja ema Z.S

Puudutatud isik II O.U (isikukood XXX

Puudutatud isik III V.L (isikukood XXX)

Puudutatud isik IV T.G (isikukood XXX)

Puudutatud isik V S.M (isikukood XXX)

Puudutatud isik VI V.F (isikukood XXX)

Puudutatud isikute II–VI lepingulised esindajad

vandeadvokaat Andres Aavik ja vandeadvokaat Yulia

Zaitseva

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta V.L-i, T.G, S.M-i ja V.F-i määruskaebus läbi vaatamata.

2. Võtta määruskaebusmenetluses Z.S-i ja O.U esitatud tõendid vastu.

3. Jätta Harju Maakohtu 10.06.2024 määruse resolutsioon muutmata, kuid

täiendada maakohtu määruse põhjendusi.

4. Jätta O.U määruskaebus rahuldamata.

5. Jätta määruskaebusmenetluse kulud solidaarselt O.U, V.L-i, T.G, S.M-i ja V.F-i

kanda.

2-21-8053

6. Mõista O.U-lt, V.L-ilt, T.G-lt, S.M-ilt ja V.F-ilt Z.S-i kasuks solidaarselt välja

määruskaebusmenetluse menetluskulude hüvitis 2954,84 eurot. Nimetatud

summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest. Määruskaebuse võib esitada avaldaja, surnu vanemad, abikaasa,

registreeritud elukaaslane ja täisealised lapsed ning avaldaja elukoha järgne valla- või

linnavalitsus (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 583).

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Z.S (avaldaja) esitas 19.05.2021 Harju Maakohtule avalduse X.H (laps) suhtes isaduse

tuvastamiseks pärast isiku surma. Avaldaja palub kohtul tuvastada lapse põlvnemine

21.04.2021 surnud Y.E-st .

2. Avaldaja selgitab avalduses, et tutvus Y.E-ga mais 2019 suhtlusvõrgustikus. Koos hakati

elama vabaabielu sügisel 2019. Kuna avaldaja ei saanud lapsevanemaks loomulikul teel, siis

otsustati laps eostada kunstliku viljastamise abil. Avaldaja ja Y.E planeerisid hakata koos last

kasvatama ühise perena. Seoses Eestis levinud koroonaviirusega, otsustasid avaldaja ja Y.E ,

et avaldaja sõidab mõneks ajaks oma ema juurde Moldova Vabariiki ja lapse sünnitamise

ajaks naaseb Eestisse, kuid avaldajat ei lubatud Venemaal lennukile ja XX.XX.XXXX tuli tal

laps sünnitada Moskvas. Avaldaja sünnitus oli raske, 7. päeval pärast sünnitust avaldaja

hospitaliseeriti uuesti kiirabiga haiglasse. Lapse nimeks valiti koos X.H. Y.E soovis end

registreerida lapse isaks, kuid ta ei saanud seda teha, sest avaldaja viibis lapsega välismaal.

Avaldajal tuli lapse sünd registreerida Venemaal. Y.E vormistas Perekonnaseisuameti kaudu

lapsele Eesti isikukoodi ja registreeris lapse oma korterisse elanikuks (samas on registreeritud

ka avaldaja elukoht). Avaldaja ostis lennupileti Eestisse 28.03.2021 saabumiseks. Avaldaja ja

Y.E planeerisid tähistada Tallinnas lapse poole aastaseks saamist. Y.E oli näinud last vaid

fotodel ja video vahendusel. Avaldaja ja Y.E pidasid tihedat kirjavahetust Viberis. Avaldajal

on kogu kirjavahetus säilinud alates lapsele nime valimisest. 19.03.2021 teatas Y.E

avaldajale, et tema Covid-19 test oli positiivne. 24.03.2021 läks Y.E haiglasse, kust ta lasti

kiiresti koju. Avaldajal oli võimalik naasta Eestisse küll juba märtsis, kuid ta muretses lapse

tervise ja riigis valitseva viirusest tingitud olukorra pärast ning seetõttu vahetas lennupileti

11.04.2021 lennule. 27.03.2021 viis kiirabi aga Y.E haiglasse, 01.04.2021 pandi ta koomasse.

Avaldaja saabus lapsega Tallinnasse 12.04.2021 kell 00.05. Y.E suri 21.04.2021. Päev hiljem

saatis Y.E õde T.G avaldajale teate, et Y.E-l ei õnnestunud võita Covid-19 ja lisas kirjale

lingi artiklile Y.E surma kohta, kus on mainitud: „Temast jääb maha mullu sügisel sündinud

väikelaps”. Y.E soovis, et lapsel oleks Eesti kodakondsus, et ta elaks ja kasvaks Eestis,

soovis valida talle kodu lähedale lasteaia, plaaniti elada koos.

2-21-8053

3. Avaldaja ja Y.E on allkirjastanud kunstliku viljastamise dokumendid. Dokumendil on

olemas kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduse (KVEKS) § 21 lg 2 järgne Y.E

allkirjastatud nõusolek, st Y.E on andnud nõusoleku avaldaja viljastamiseks oma

seemnerakkudega. KVEKS § 21 lg 2 kohaselt kunstliku viljastamise tulemusena sündinud

laps loetakse põlvnevaks mehest, kes oli andnud nõusoleku naise kunstlikuks viljastamiseks.

4. Kunstliku viljastamise osas pöördus avaldaja mais 2019 haiglasse konsultatsioonile. Juunis

2019 kohtus avaldaja arstiga ja arst andis temale kaasa eelnevalt dateeritud kunstliku

viljastamise nõusoleku dokumendi ja novembris 2019 sai avaldaja ettevalmistavat ravi.

11.11.2019 läks Y.E haiglasse kontrollima enda tervise seisundit ja andis vastavad analüüsid.

Munarakkude punktsioon toimus 07.01.2020. Enne seda andis Y.E haiglale enda poolt

allkirjastatud dokumendi. See dokument oli haigla poolt eeltäidetud, mistõttu kandis

kuupäeva 20.06.2019, kuid Y.E allkirjastas ja edastas selle haiglale oktoobris. 07.01.2020

loovutas Y.E sperma, samal päeval toimus munarakkude viljastamine seemnerakkudega ja

viljastatud embrüo siirdati avaldajale 10.01.2020. Emakasisene rasedus tuvastati

ultraheliuuringuga 12.02.2020.

5. Avaldaja selgitas, et 20.06.2019 oli ta formaalselt veel abielus, kuid avaldaja ja endise

abikaasa W. X.H abielulised suhted lõppesid juba novembris 2018. Abielu lahutati Harju

Maakohtu 20.11.2019 otsusega tsiviilasjas nr 2-19-10462.

6. Harju Maakohus kohaldas 04.02.2022 määrusega esialgse õiguskaitse abinõu ja seadis

puudutatud isikute II–VI ühisomandisse kuuluvale korteriomandile asukohaga XXX,

kinnistusregistriosa nr XXXXXXXX, esimesele vabale järjekohale lapse kasuks käsutamise

keelumärke.

Puudutatud isikute seisukohad

7. Puudutatud isikud paluvad jätta avalduse rahuldamata ja määrata asjas DNA ekspertiis,

tuvastamaks, kas laps põlvneb Y.E-st .

7.1. Y.E surmani ei elanud avaldaja ja Y.E ühise perekonnana, neil ei olnud ühist

majapidamist ning nad ei kasvatanud last koos. Juhul, kui leiab tõendamist, et laps põlvneb

Y.E-st , siis pole välistatud, et tegemist oli kunstliku viljastamisega Y.E kui doonori

seemnerakkudega. Eesti perekonnaseaduse (PKS) § 84 lg 2 kohaselt ei tuvasta kohus lapse

isana doonorit, kelle seemnerakke on kasutatud kunstlikuks viljastamiseks. PKS § 84 lg 2 ei

keela kunstlikult viljastatud naise konkreetse partneri isaduse tuvastamist, vaid keeld

kohaldub doonori suhtes. Säte on kooskõlas kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadusega,

mis eristab abikaasa, mõne teise konkreetse mehe ja doonori seemnerakke.

7.2. Puudutatud isikud kahtlevad kunstliku viljastamise nõusolekudokumendi ehtsuses. Y.E

ei saanud 20.06.2019 nõusolekut allkirjastada. 20.06.2019 nõusolekus on Y.E mainitud kui

avaldaja „abikaasa“. Puudutatud isikud selgitavad, et 20.06.2019 seisuga ei olnud Y.E ja

avaldaja abielus. Avaldaja oli abielus W. X.Hga. 20.06.2019 nõusolekus puudub

informatsioon selle kohta, et Y.E (või W. X.H) nõustus avaldaja kunstliku viljastamisega

(vastavasisuline lahter on tühi).

7.3. Venemaa Föderatsiooni seadusandlus välistab kunstliku viljastamise protsessis

geneetilise materjali doonorina osalenud isiku isaduse selle tulemusena sündinud lapse suhtes,

kui doonorina osalenud isik ei ole vabatahtliku kirjaliku nõusolekuga võtnud endale kohustust

osaleda tulevikus lapse kasvatamisel ja ülalpidamisel. Y.E ei ole sellist nõusolekut andnud.

2-21-8053

7.4. Y.E on lapse bioloogiline isa, kuid teda ei saa nimetada lapse isaks juriidilises mõttes,

kuna ei ole täidetud KVEKS §-de 16 ja 17 eeldused. Y.E ei olnud avaldaja Z.S-i abikaasa

ega ametlik doonor.

8. Eestkosteasutus Tallinna linn (Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) asus seisukohale, et

kui alaealise põlvnemine tuvastatakse DNA-ekspertiisi aktiga, on alaealise lapse huvides

avalduse rahuldamine ja tema põlvnemise tuvastamine Y.E-st .

Maakohtu määrus

9. Maakohus rahuldas 10.06.2024 määrusega avalduse, tuvastades, et lapse bioloogiline isa on

Y.E . Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste endi kanda. Maakohus jättis jõusse

Harju Maakohtu 04.02.2022 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu, millega seati

kinnistule (registriosa nr XXXXXXXX) lapse kasuks käsutamise keelumärge.

10. Maakohus tuvastas, et laps sündis XX.XX.XXXX Moskvas, mille kohta on

koostatud 11.10.2020 sünniakt, millel isa andmed puuduvad. Laps on Vene

Föderatsiooni kodanik ja tema elukoht on alates 11.03.2021 Eestis. Y.E suri

21.04.2021.

11. Asjas tuvastati 31.08.2023 kohtuekspertiisi aktiga 23E-GE0146, et tõenäosus, et lapse

bioloogiline isa on isik, kes on ühtlasi puudutatud isiku II bioloogiline laps, puudutatud isiku

III ja puudutatud isiku V bioloogiline vend, on 99,99999%. Seega on DNA ekspertiisiga

tuvastatud, et lapse bioloogiline isa on Y.E .

12. Vaidlus puudus selles, et laps sündis kunstliku viljastamise teel ja Y.E spermat kasutati

avaldaja viljastamiseks. Vaidlus oli selle üle, kas Y.E saab ka juriidiliselt tuvastada lapse

isana ja kanda sünniakti või oli Y.E spermadoonor ning doonorlusega ei kaasnenud

põlvnemisest tulenevaid õigussuhteid.

13. Kohalduva õiguse kohta selgitas maakohus välja järgmist.

13.1. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-,

perekonna- ja kriminaalasjades (õigusabileping) artiklitest 1 lg 2, 21 lg 1, 29, 31 ja 32

järeldub, et isaduse tuvastamise vaidlus tuleb lahendada vastavalt Vene Föderatsiooni

seadusandlusele, kuna laps on sünni järgi Venemaa kodanik.

13.2. Kuivõrd laps eostati kunstliku viljastamise teel ning Y.E oli spermadoonor, tuleb

kunstliku viljastamise õiguslike tagajärgede osas kohtu hinnangul kohaldada kunstliku

viljastamise protseduuri toimumise ajal kehtinud seadust, kuivõrd Y.E ei saanud ega

pidanudki saama arvestada tulevaste seadusemuudatustega.

13.3. Kunstliku viljastamise protseduuri läbiviimise ajal (01.10.2019 kuni 07.01.2020)

reguleeris kunstliku viljastamist Vene Föderatsiooni perekonnakoodeks 29.12.1995.a. nr. 223-

F3 (Кодекс Российской Федерации от 29.12.1995 г. № 223-ФЗ, Семейный кодекс

Российской Федерации) § 51 p 4, Vene Föderatsiooni seadusandluse alused kodanike tervise

kaitsmise osas 22.07.1993, № 5487-I (22.07.1993 г. № 5487-I Основы законодательства

Российской Федерации об охране здоровья граждан) § 35 ning Vene Föderatsioonis

kunstlikku viljastamist määrus: Приказ Министерства здравоохранения РФ от 30 августа

2012 г. № 107н "о порядке использования вспомогательных репродуктивных

технологий, противопоказаниях и ограничениях к их применению"20 февраля 2013.

2-21-8053

13.4. Maakohus ei leidnud, et määruses oleks täpsemalt reguleeritud mitteanonüümse

doonorluse õiguslikke tagajärgi. Sama kinnitab ka artikkel Anonymity and openness in

gamete donation: the Russian policy on the third-party reproduction (Łukasiewicz, Rafał;

Viglianisi Ferraro, Angelo). Maakohus leidis, et Vene Föderatsiooni õiguses ei olnud

ajavahemikus 01.10.2019 kuni 07.01.2020 reguleeritud mitteanonüümse spermadoonori

isadusega seonduvat, sh selle tuvastamise korda erinevalt üldisest korrast, s.t Vene

Föderatsiooni perekonnakoodeksi §-des 49 ja 50 sätestatust.

13.5. Välisriigi õiguse kohaldamine ei tohi kaasa tuua vastuolu Eesti avaliku korraga, sh

rikkuda isikute põhiõigusi. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 62 lõike 2 kohaselt võib

vanema suhtes põlvnemist tuvastada ja vaidlustada ka vanema elukohariigi õiguse järgi.

Seetõttu uuris maakohus, ega Vene õiguse kohaldamine ei viiks vastuoluni Eesti õiguse

oluliste põhimõtetega.

13.6. Kunstliku viljastamise protseduuri läbiviimise ajal kehtinud KVEKS ja PKS

asjakohastest sätetest tulenes, et doonori mõistet kasutas KVEKS üksnes anonüümse

spermadoonori kohta. Teadaoleva mehe seemnerakkudega viljastamise korral (KVEKS § 21)

ei kasutanud KVEKS doonori mõistet. Seega tuleb viljastamisprotseduuri ajal kehtinud PKS

§-st 84 aru saada nii, et lapse isana ei tuvastata anonüümset doonorit; küll aga loetakse laps

isast põlvnevaks siis, kui konkreetne, naisele teadaolev mees andis nõusoleku ja oli

spermadoonoriks naise viljastamisele. Seega tulenes nii Vene kui Eesti õigusest, et isadust ei

tuvastata üksnes siis, kui viljastamine toimus anonüümse doonori seemnerakkudega.

14. Viljastamisprotseduuri ja nõusoleku kohta selgitas maakohus välja järgmist.

14.1. Kuivõrd kohtu hinnangul ei ole alates 2024. a Eesti õiguses kehtima hakanud

spermadoonorluse regulatsioonil tagasiulatuvat jõudu, tuleb tuvastada, kas Y.E oli

anonüümne doonor.

14.2. Viljastamisprotseduuri läbi viinud XXX 31.03.2022 kirja nr X kohaselt ei olnud Y.E

XXX andmebaasis registreeritud kui doonor.

14.3. Maakohus, uurinud

kunstliku viljastamise nõusoleku originaaldokumenti,

konsultatsiooni protokolli ning avaldaja ja Y.E vahelist suhtlust, leidis, et kuigi dokumendil

on mehe nõusoleku tekstis täitmata lahter selle kohta, kelle viljastamiseks ta nõusoleku annab,

siis kohtu hinnangul ei saanud sellest teha järeldust, et Y.E ei teadnud, kelle viljastamiseks ta

nõusoleku annab või et ta soovis olla anonüümne doonor.

14.4. Tõendatud ei ole, et Y.E-d oleks tegelikult nõustatud ning nõusolekud on vormistatud

puudulikult. Antud juhul on nõusolekul nimi ja allkirjad, s.t nõusolek on omakäeliselt

allkirjastatud. Seega ei saa öelda, et tehing oleks vorminõude tõttu tühine. Seaduse (nii Eesti

kui Vene) järgi ta võis teha tahteavalduse kahel viisil – kas (anonüümseks jääva) doonorina

(andes sel juhul abstraktse nõusoleku, s.t mitte nõusoleku konkreetse naise suhtes) või naisega

abielus mitteoleva konkreetse mehena konkreetse naise viljastamiseks. Kohtu hinnangul

kasutati nõusoleku vormi, kus ühe ja sama paberdokumendi ühel lehel on naise andmed ja

nõusolek ning sama paberi pöördel on mehe andmed ja nõusolek. Seega ei olnud tegemist

anonüümse doonori vormiga. Lisaks saab tahte väljaselgitamiseks arvesse võtta ka avaldaja

esitatud tõendeid avaldaja ja Y.E vahelise suhtluse kohta. Kohtu hinnangul nähtus tõenditest,

et Y.E teadlikult soovis anda seemnerakud avaldaja viljastamiseks ning soovis ka edaspidi

osaleda avaldaja ja lapse elus. Seega ei olnud tegemist anonüümse doonoriga.

2-21-8053

15. Puudutatud isikute II–VI vastuväidetel selle kohta, et avaldaja ja Y.E ei tundnudki

teineteist, et avaldaja varjas enda kodakondsust, et ei elatud koos, et avaldaja oli suurema osa

ajast Venemaal, ei ole lapse põlvnemise küsimuse otsustamisel tähtsust. Lapse põlvnemise

tuvastamise eelduseks ei ole suhte pikaajalisus, kooselamine ega lapse saamise motiivid.

16. Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kaitseb tugevalt põlvnemise tuvastamist

sooviva isiku õigusi. EIK hinnangul nõuab Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕK) artiklis 8 sätestatud eraelu austamine, et igaühel peaks olema võimalik

kindlaks teha oma identiteedi üksikasjad ja et isiku õigus sellisele teabele on oluline, sest see

mõjutab tema isiksust. See hõlmab ka teabe saamist, mis on vajalik tõe avastamiseks oma

isikliku identiteedi oluliste aspektide kohta, näiteks oma vanemate identiteedi kohta (Mifsud

v. Malta, avaldus 62257/15, p 56). Lihtsustatult öeldes peab EIK õigust saada teada, kes on

isiku bioloogilised vanemad, EIÕK artikliga 8 kaitstud oluliseks inimõiguseks.

17. Kuivõrd maakohus asus seisukohale, et Y.E ei olnud anonüümne doonor, siis leidis

kohus, et antud juhul tuleb lapse isadus tuvastada ning seda nii Vene Föderatsiooni kui ka

Eesti õiguse kohaselt (sh Vene Föderatsiooni õiguse kohaldamine ei oleks antud juhul

vastuolus Eesti avaliku korraga). EIK praktikas peetakse DNA-analüüsi kõige tõsikindlamaks

tõendiks isaduse tuvastamisel. Antud juhul on ka DNA-analüüsiga isadus tuvastatud.

Määruskaebus

18. Puudutatud isikud II–VI esitasid määruskaebuse, milles paluvad maakohtu määruse

tühistada ja teha uue määruse, millega jätta avaldus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja

kanda.

18.1. Õige on maakohtu järeldus, et DNA ekspertiisiga on tuvastatud, et lapse bioloogiline isa

on Y.E ja isaduse tuvastamise asi lahendatakse vastavalt Vene Föderatsiooni

seadusandlusele, kuna laps on sünni järgi Venemaa kodanik.

18.2. Kohaldamisele kuulub üksnes Vene Föderatsiooni seadusandlus ja maakohtul puudus

õigus KVEKS kohaldamiseks. Tegemist on TsMS § 392 lg 1 p 4¹ rikkumisega.

18.3. Puudutatud isikud esitasid kohtule Vene Föderatsiooni advokaadi VD poolt koostatud

õigusliku memorandumi, kus on välja toodud Vene Föderatsiooni seadusandluse ja

kohtupraktika põhjalik analüüs kunstliku viljastamise valdkonnas. Tulenevalt memorandumist

on ART (abistavate reproduktiivtehnoloogiate) kasutamise kohustuslikuks tingimuseks

teadliku kirjaliku nõusoleku olemasolu mehelt ja naiselt. Venemaa Föderatsiooni

seadusandlus välistab kunstliku viljastamise protsessis geneetilise materjali doonorina

osalenud isiku isaduse selle tulemusena sündinud lapse suhtes, kui doonorina osalenud isik ei

ole vabatahtliku kirjaliku nõusolekuga võtnud endale kohustust osaleda tulevikus lapse

kasvatamisel ja ülalpidamisel. Y.E ei ole sellist nõusolekut andnud.

18.4. Nõusolek avaldaja kunstlikuks viljastamiseks oli allkirjastatud Y.E poolt ajal, mil

avaldaja oli abielus kolmanda isikuga (W. X.Hga). Avaldaja abielu W. X.Hga sõlmiti kahel

korral: 2011. a Ukrainas ja 2017. a Eestis. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et avaldaja ja

W. X.H abielu, mis oli sõlmitud Ukrainas, oleks lahutatud. Seega on avaldaja jätkuvalt

abielus W. X.Hga (ning oli abielus ka lapse sündimise ajal). Y.E ja avaldaja pole kunagi

abielus olnud. Maakohus ei andnud hinnangut viidatud asjaolule. Maakohus ei kaasanud W.

X.H menetlusse, kuigi antud menetlus puudutab ka tema kui avaldaja abikaasa huve.

2-21-8053

18.5. Kuigi puudutatud isikud II–VI on seisukohal, et kohaldamisele ei kuulu Eesti

seadusandlus, leiavad nad, et puudused nõustamisprotseduuris ja nõusoleku

dokumenteerimises peaksid kaasa tooma nõusoleku tühisuse. Dokumendil on mehe nõusoleku

tekstis täitmata lahter selle kohta, kelle viljastamiseks ta nõusoleku annab. Dokument kannab

kuupäeva, mil avaldaja ei olnud Y.E-ga veel tuttav ja viibis välismaal. Lisaks ei ole märgitud

protseduur, mille jaoks Y.E nõusoleku annab. Samuti on Y.E nimetatud kui abikaasa, kuigi

avaldaja ja Y.E pole kunagi abielus olnud. Asja materjalides puuduvad tõendid selle kohta, et

Y.E-d oleks tegelikult nõustatud. Maakohus on ebaõigesti viidanud avaldajale kui vallalisele

naisele.

18.6. Asjaolu, et Y.E ei soovinud olla lapse isana registreeritud, tõendavad muuhulgas

alljärgnevad asjaolud: 1) Y.E surmani ei elanud avaldaja ja Y.E ühise perekonnana, neil ei

olnud ühist majapidamist ning nad ei kasvatanud last koos; 2) 20.06.2019 nõusolekus on Y.E

mainitud kui avaldaja abikaasat, kuid nad ei olnud abielus; 3) KVEKS §-de 16 ja 17 eeldused

ei ole täidetud; 4) sünnitunnistusel lapse isa andmed puuduvad; 5) avaldaja ja Y.E suhtluse

väljavõtted.

Menetlusosaliste seisukohad

19. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata.

Menetluse edasine käik

20. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

21. Ringkonnakohus andis menetlusosalistele 12.12.2024 tähtaja avaldada seisukoht Vene

Föderatsiooni perekonnakoodeksi artikli 47 ja 30.08.2012 käskkirja nr 107n lisa 1 punkti 7

(kehtis kuni 01.01.2021) (termini „partner“ definitsiooni osas) kohaldatavusest. Samuti

selgitas ringkonnakohus, et TsMS § 583 kohaselt on käesolevas asjas kaebeõigus üksnes

puudutatud isikul II. Menetlusosalised esitasid 17.01.2025 ja 31.01.2025 täiendavad

seisukohad ja tõendid, avaldaja esitas 13.02.2025 täiendava tõendi. Menetlusosalised jäid oma

varasemate seisukohtade juurde. Samuti oli menetlusosalistel võimalik esile tuua, millisel

õiguslikul alusel toimub Vene Föderatsioonis isa kandmine sünniregistrisse ja väljastatud

sünnitunnistuse muutmine kohtulahendi alusel. Menetlusosalised tõid esile asjakohased

sätted. Puudutatud isikud III–VI ei soovinud oma määruskaebusest loobuda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

22. Ringkonnakohus leiab, et puudutatud isiku II määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p

21 koosmõjus TsMS §-ga 659 alusel rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon

muutmata, kuid täiendada tuleb maakohtu määruse põhjendusi. Ringkonnakohus nõustub

TsMS § 654 lg 6 koosmõjus TsMS §-ga 659 kohaselt maakohtu määruse põhjendustega ega

korda neid. Puudutatud isikute III–VI määruskaebused tuleb jätta läbi vaatamata.

23. TsMS § 583 kohaselt võivad põlvnemise tuvastamise või vanema kande ebaõigsuse

tuvastamise määruse peale või avalduse rahuldamata jätmise määruse peale esitada

määruskaebuse avaldaja, surnu vanemad, abikaasa ja täisealised lapsed ning avaldaja elukoha

järgne valla- või linnavalitsus. Käesolevas menetluses esile toodud asjaolude kohaselt on

puudutatud isik II Y.E ema, puudutatud isikud III ja IV tema õed ning puudutatud isikud V ja

VI vennad. TsMS § 538 kohaselt on kaebeõigus antud asjas üksnes emal, kuid mitte surnud

2-21-8053

isiku õdedel-vendadel. Seega on maakohus selles osas määruskaebuse ebaõigesti menetlusse

võtnud ja ringkonnakohus jätab TsMS § 664 lg 2 järgi puudutatud isikute III–VI

määruskaebuse läbi vaatamata. Ringkonnakohus vaatab läbi puudutatud isiku II

määruskaebuse.

24. Määruskaebuse esitaja esitas ringkonnakohtule täiendavaid tõendeid (II kd tl 73–74, 102–

105, 118–131). Ka avaldaja esitas täiendavaid tõendeid (II kd tl 87–96, 149). Ringkonnakohus

leiab, et tõendid on asjakohased ja võtab need TsMS § 238 lg 1 ning § 662 lg 3 alusel vastu.

TsMS § 662 lg 3 järgi on määruskaebuse põhjendamiseks lubatud esitada uusi asjaolusid ja

tõendeid. Sama võimalus tuleb määruskaebemenetluses tagada ka vastaspoolele (TsMS III

komm (2018), § 662, p 3.4(d)).

25. Oma 17.01.2025 seisukohas esitas määruskaebuse esitaja esmakordselt vastuväite Eesti

Vabariigi kohtualluvusele. Seejuures on määruskaebuse esitaja tuginenud Tallinna

Ringkonnakohtu otsusele tsiviilasjas 2-23-860, kus kohus lahendas Eesti Vabariigi ja Ukraina

vahelisest õigusabilepingust tulenevat küsimust. Ringkonnakohus selgitab, et erinevalt Eesti–

Ukraina õigusabilepingust ei sätesta Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel sõlmitud

õigusabileping kohtualluvust sellele riigile, kelle seadusandluse alusel vaidlust lahendatakse.

Vastavalt Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-,

perekonna- ja kriminaalasjades artikli 21 lg-le 1 on kummagi lepingupoole kohtud pädevad

arutama tsiviil- ja perekonnaasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht. Siinses asjas on

kõigi puudutatud isikute elukohad Eesti Vabariigis. Lisaks ei ole vastuväide kohtualluvusele

ringkonnakohtu menetluses siinses asjas lubatav. TsMS § 75 lg 4 sätestab, et kõrgema astme

kohus ei kontrolli ega muuda kohtualluvust muul alusel kui kohtualluvuse kohta tehtud

kohtumääruse või avalduse menetlusse võtmisest keeldumise või selle läbi vaatamata jätmise

või menetluse lõpetamise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel. Kõrgema

astme kohus võib ka muu kaebuse alusel kontrollida, kas Eesti kohus võib asja lahendada

rahvusvahelise kohtualluvuse järgi, kui see vaidlustati maakohtus. Määruskaebuse esitaja ei

ole maakohtus kohtualluvust vaidlustanud, mistõttu ei saa kohtualluvust siinses asjas ka

ringkonnakohtus vaidlustada.

26. Määruskaebuse kohaselt ei vaidlusta määruskaebuse esitaja järgmiseid tuvastatud

asjaolusid:

‒

laps sündis kunstliku viljastamise ja embrüo siirdamise teel;

‒

Y.E spermarakke kasutati lapse viljastamiseks;

‒

lapse bioloogiline isa on Y.E .

27. Õigusabilepingu artikli 29 kohaselt lahendatakse isaduse tuvastamise asju vastavalt selle

lepingupoole seadusandlusele, kelle kodanik on laps sünni järgi. Artikli 31 kohaselt

määratakse vallaslapse ning tema ema ja isa õigussuhted selle lepingupoole seadusandlusega,

kelle kodanik laps on. Kuivõrd laps on Vene Föderatsiooni kodanik, tuleb asi lahendada

Vene Föderatsiooni õigusaktide kohaselt.

28. Määruskaebuse kohaselt tugineb kaebuse esitaja peamiselt väitele, et Vene Föderatsiooni

õigus ei võimalda isaduse tuvastamist Y.E-st , kuivõrd avaldaja ja Y.E ei olnud abielus ning

Y.E ei olnud andnud kirjalikku nõusolekut kunstliku viljastamise teel saadud lapse suhtes

vanemlike õiguste ja kohustuste kandmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus

Vene Föderatsiooni õigust õigesti ning jõudis põhjendatud järeldusele, et lapse põlvnemine

Y.E-st tuleb tuvastada.

2-21-8053

29. Ringkonnakohtu hinnangul kuuluvad antud asjas kohaldamisele Vene Föderatsiooni

õiguse järgmised sätted:

29.1. Vene Föderatsiooni perekonnakoodeks:

„Artikkel 47. Vanemate ja laste õiguste ja kohustuste tekkimise alused

Vanemate ja laste õigused ja kohustused põhinevad laste päritolul, mis on seaduse kohaselt

tõendatud.

Artikkel 48.

Kui teineteisega abielus olevatele isikutele sünnib laps, samuti kolmesaja päeva jooksul alates

abielulahutuse, abielu kehtetuks tunnistamise või lapse ema abikaasa surma kuupäevast,

tunnistatakse lapse isaks ema abikaasa (endine abikaasa), kui ei ole tõendatud teisiti

(käesoleva seadustiku artikkel 52).

/…/

Artikkel 49. Isaduse tuvastamine kohtumenetluses

Kui laps on sündinud vanematele, kes ei ole omavahel abielus, ja kui puudub vanemate ühine

avaldus või lapse isa avaldus (käesoleva seadustiku artikli 48 lõige 4), tuvastatakse lapse

põlvnemine konkreetsest isikust (isadus) kohtumenetluses ühe vanema, lapse eestkostja

(usaldusisik) või sellise isiku taotlusel, kelle ülalpidamisel laps on, samuti lapse enda taotlusel

pärast täisealiseks saamist. Kohus võtab arvesse kõiki tõendeid, mis usaldusväärselt

kinnitavad lapse põlvnemist konkreetsest isikust.“

29.2. 21.11.2011 föderaalseadus nr 323-FZ "Kodanike tervise kaitse alustest Venemaa

Föderatsioonis":

Artikkel 55 punkt 1: „Abistavad reproduktiivtehnoloogiad kujutavad endast viljatuse

ravimeetodeid, mille kasutamisel eostamise ja embrüote varajase arengu üksikud või kõik

etapid viiakse läbi väljaspool emaorganismi (sealhulgas doonori ja (või) külmsäilitatud

sugurakkude, reproduktiivorganite kudede ja embrüote kasutamisega), samuti

asendusemadus.“

Artikkel 55 punkt 2: „Abistavate reproduktiivtehnoloogiate kasutamise korra,

vastunäidustused ja piirangud nende kasutamisel kinnitatakse volitatud föderaalse täitevorgani

poolt.“

Artikkel 55 punkt 3: “Mees ja naine, nii abielus kui abielus mitteolevad, omavad õigust

kasutada abistavaid reproduktiivtehnoloogiaid vastastikuse teadliku vabatahtliku nõusoleku

olemasolul

meditsiiniliseks

sekkumiseks.

Õigus

kasutada

abistavaid

reproduktiivtehnoloogiaid asendusemaduse vormis ei laiene mehele ja naisele, kes ei ole

abielus. Üksikul naisel on samuti õigus kasutada abistavaid reproduktiivtehnoloogiaid tema

teadliku vabatahtliku nõusoleku olemasolul meditsiiniliseks sekkumiseks.“

29.3. Venemaa tervishoiuministeeriumi 30.08.2012 käskkirja nr 107n "Abistavate

reproduktiivtehnoloogiate kasutamise korra, vastunäidustuste ja nende kasutamise piirangute

kohta " lisa 1 (kehtis kuni 01.01.2021):

„3. Nii abielus oleval kui abielus mitteoleval mehel ja naisel on õigus kasutada abistatud

reproduktsioonitehnoloogiat, tingimusel et mõlemad annavad vabatahtliku ja teadliku

nõusoleku meditsiinilisele sekkumisele (edaspidi "patsiendid"). Ka vallalisel naisel on õigus

2-21-8053

kasutada abistatud reproduktsioonitehnoloogiat, kui ta on andnud vabatahtliku ja teadliku

nõusoleku meditsiinilise sekkumise kohta (edaspidi ka "patsient").“

„7. Kliinilised uuringud ja patsientide ettevalmistamine meditsiinilise abi osutamiseks

abistavate reproduktiivtehnoloogiate (edaspidi - ART) kasutamisel toimub esmatasandi

eriarstiabi, sealhulgas spetsialiseeritud kõrgtehnoloogilise meditsiinilise abi osutamise raames.

Naiste uuringud viib läbi meditsiiniasutus, kellel on meditsiinilise tegevuse litsents, mis

hõlmab tööde (teenuste) osutamist sünnitusabi ja günekoloogia alal (v.a abistavate

reproduktiivtehnoloogiate kasutamine) ja/või sünnitusabi ja günekoloogia (abistavate

reproduktiivtehnoloogiate kasutamine). Mehe, partneri, kes ei ole naisega abielus (edaspidi –

partner), kes on andnud koos naisega teadliku vabatahtliku nõusoleku ART kasutamiseks,

uuringud viib läbi meditsiiniasutus, kellel on meditsiinilise tegevuse litsents, mis hõlmab

tööde (teenuste) osutamist uroloogia alal.“

29.4. Venemaa Föderatsiooni Ülemkohtu Pleenumi 16.05.2017 määrus nr 16 „Kohtute poolt

seadusandluse kohaldamisest asjade läbivaatamisel, mis on seotud laste päritolu

tuvastamisega“:

„30. Abielus isikud, kes on andnud kirjaliku nõusoleku kunstliku viljastamise või embrüo

siirdamise kasutamiseks, kui neile sünnib nende meetodite kasutamise tulemusena laps,

kantakse tema vanemate poolt sünniregistrisse (perekonnakoodeks art 55 punkt 4).

Samal ajal peaksid kohtud meeles pidama, et perekonnakoodeksi lõike 3 punkti 1 järgi, mille

kohaselt abikaasa, kes on andnud seadusega ettenähtud viisil kirjaliku nõusoleku kunstliku

viljastamise või embrüo siirdamise teenuse kasutamiseks, ei ole õigust isaduse tuvastamisel

nendele asjaoludele tugineda, kuid tal ei ole isaduse tuvastamisel keeldu tugineda muudele

alustele.

Nende meetodite kasutamise tulemusena sündinud lapse isana registreeritud isiku isaduse

vaidlustamise nõude õigeks lahendamiseks peaks kohus eelkõige kontrollima selliseid

õiguslikult olulisi asjaolusid nagu: kas laps sündis kunstliku viljastamise või embrüo

siirdamise tulemusena, kas nimetatud isik andis vabatahtlikult ja teadlikult nõusoleku

kunstliku viljastamise või embrüo siirdamise meetodi kasutamiseks, milliseks perioodiks

selline nõusolek anti ja kas võeti enne selle tähtaja möödumist tagasi, kas see tähtaeg oli

möödunud kunstliku viljastamise või embrüo siirdamise ajal, kas hageja andis nende

meetodite rakendamisel nõusoleku doonori bioloogilise materjali kasutamiseks.“

30. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole siinses asjas asjakohased esile toodud Vene

Föderatsiooni õigusaktide sätted, mis näevad ette nõuded spermadoonorile,

asendusemadusega seonduvad sätted ning sätted, mis reguleerivad põlvnemise tuvastamist

perekonnaseisuametis vanemate või vanema avalduste alusel.

31. Avaldaja ja Y.E on kasutanud abistavaid reproduktiivtehnoloogiaid 21.11.2011

föderaalseaduse nr 323-FZ § 55 punkti 1 tähenduses. Eeltoodust nähtuvalt võimaldab Vene

Föderatsiooni õigus kunstlikku viljastamist nii abielus kui abielus mitteolevate partnerite

poolt. Eraldi on reguleeritud kunstlik viljastamine spermadoonorist. Seda kinnitab 21.11.2011

föderaalseaduse nr 323-FZ § 55 punkt 3, mille järgi on abistavate reproduktiivtehnoloogiate

kasutamise õigus nii abielus olevatel kui abielus mitteolevatel mehel ja naisel.

Mitteabielulises kooselus olevale paarile ei ole antud õigust kasutada tehnoloogiatest üksnes

asendusemadust. Sama föderaalseaduse artikli 55 punkti 2 kohaselt määratakse abistavate

reproduktiivtehnoloogiate kasutamse kord ja piirangud kindlaks föderaalse täitevorgani poolt

2-21-8053

Õigust kasutada abistavaid reproduktiivtehnoloogiaid nii abielus kui ka abielus mitteolevate

partnerite poolt kinnitab ka 30.08.2012 käskkirja nr 107n lisa 1 punkt 3. Vene Föderatsiooni

õiguses mõiste „partner“ definitsiooni määrab 30.08.2012 käskkirja nr 107n lisa 1 punkt 7,

mille kohaselt on nimetatud käskkirja tähenduses „partner“ mees, kes ei ole naisega abielus.

Nagu nähtub ülal viidatud õigusnormidest, on abikaasaga võrdsustatud ka abielus mitteolev

olev naise partner, keda ei samastata doonoriga.

Seetõttu ei ole põhjendatud määruskaebuse väide, et isaduse tuvastamise välistab Vene

Föderatsiooni seadusandluse kohaselt üksnes fakt, et kunstliku viljastamise teel saadud lapse

vanemad ei ole abielus ja Y.E ei ole andnud eraldi kirjalikku nõusolekut vanema õiguste ja

kohustuste kandmiseks. Mõlemas määruskaebuse esitaja kohtule esitatud õiguslikes

hinnangus (I kd tl 41–50 ja II kd tl 118–128) on õigusaktide käsitlused esitatud lähtudes

eeldusest, et Y.E osales viljastamise protsessis doonorina, kuid mitte avaldaja partnerina.

Samast eeldusest on kantud puudutatud isiku II õiguslikus analüüsis (I kd tl 41–50) tehtud

viited kahele Vene Föderatsiooni Ülemkohtu otsustele, millest järelduvalt ei tuvastata isadust

kunstliku viljastamise teel saadud lapse osas juhul, kui isa osales protsessis doonori õiguslikus

staatuses. Sellise kohtupraktika olemasolu ei välista isaduse tuvastamist juhul, kui tegemist oli

naise partneriga, mitte doonoriga. Seetõttu on maakohus õigesti analüüsinud, kas Y.E osales

kunstliku viljastamise protseduuris doonorina või andis nõusoleku ema viljastamiseks oma

seemnerakuga, soovides saada avaldajaga ühist last, st osales avaldaja partnerina.

32. Maakohus on hinnanud tõendeid õigesti, leides, et siinses asjas on tõendatud Y.E tahe

saada kunstliku viljastamise abil sündinud lapse isaks abielus mitteoleva partnerina (mitte

doonorina) ja ta on andnud selleks meditsiinilise sekkumise teadliku nõusoleku.

32.1. Viljastamisprotseduuri läbi viinud XXX 31.03.2022 kirja nr X kohaselt ei olnud Y.E

XXX andmebaasis registreeritud kui doonor.

32.2. Kunstliku viljastamise nõusoleku (I kd tl 133) ühel poolel on „Naise nõusolek

kunstlikuks viljastamiseks“ ning täidetud lahtrid Z.S , isikukood XXX, elukoht XXX, naise

allkiri ja kuupäev 20.06.2019, arsti allkiri ja pitsatijäljend. Pöördel on „Mehe nõusolek naise

kunstlikuks viljastamiseks“ ning täidetud on lahtrid Y.E , isikukood XXX, elukoht XXX,

mehe allkiri ja kuupäev 20.06.2019, arsti allkiri ja pitsatijäljend. Kõnealuses nõusolekus

esineb kaks puudust – Y.E ei ole sõnaliselt märkinud, kelle viljastamiseks ta nõusoleku annab

ning nõusolek kannab kuupäeva, mil avaldaja ja Y.E ei olnud veel tuttavad. Maakohus on

õigesti leidnud, et tõendatud asjaoludest tulenevalt ei saa neid puuduseid käsitleda sellistena,

mis välistaksid teadliku ja tahtliku nõusoleku andmise.

Kuigi dokumendil on mehe nõusoleku tekstis täitmata lahter selle kohta, kelle viljastamiseks

ta nõusoleku annab, siis kohtu hinnangul ei saa sellest teha järeldust, et Y.E ei teadnud, kelle

viljastamiseks ta nõusoleku annab või et ta soovis olla üksnes doonori staatuses. Andmed

avaldaja kohta on kantud sama dokumendi pöördele.

Kohus on tuvastanud järgmise kronoloogia sündmustes:

‒

16.05.2019 viibis avaldaja dr C vastuvõtul, kus avaldas soovi kunstlikuks

viljastamiseks. Avaldajat nõustati ning määrati kunstlikuks viljastamiseks vajalikud

uuringud ja analüüsid, mille avaldaja tegi maikuu jooksul;

‒

20.06.2019 viibis avaldaja dr C vastuvõtul, kus teda nõustati kunstliku viljastamise

osas ning anti talle nõustamisprotokoll ja nõusolekuvormid;

‒

avaldaja tutvus lapse isaga 01.09.2019;

2-21-8053

‒

2019 oktoobris esitas avaldaja haiglale avaldaja ja Y.E poolt allkirjastatud

nõustamisprotokolli ja nõusolekuvormid;

‒

02.10.2019 andis dr C Y.E-le saatekirja spermogrammile. Y.E andis proovimaterjali;

‒

17.10.2019 andis dr C Y.E-le saatekirja sperma-, vere- ja uriinianalüüsidele. Y.E-le

anti saatekiri dr Q juurde;

‒

Y.E broneeris endale ise vastuvõtuaja 11.11.2019 viljatusravikeskusesse dr Q juurde;

‒

11.11 ja 13.11.2019 viibis Y.E dr Q vastuvõtul ja andis viljatusravi protsessiks

vajalikud analüüsid;

‒

2019 detsembris alustati avaldaja kunstlikuks viljastamiseks ettevalmistava raviga;

‒

07.01.2020 teostas dr F avaldaja munarakkude punktsiooni;

‒

07.01.2020 loovutas Y.E viljatusravikeskuses kohapeal dr Q vastuvõtul sperma;

‒

07.01.2020 viljastati Y.E seemnerakkudega Z.S-i munarakud;

‒

10.01.2020 siirati Z.S-ile embrüo;

‒

21.01.2020 tuvastati Z.S-il vereanalüüsi alusel rasedus.

Maakohtus toimunud ärakuulamisel on avaldaja selgitanud, et nõusolekulehel on juuni

kuupäev seetõttu, et ta sai dokumendid kätte juunis. Avaldaja sõnul märkis kuupäeva

dokumentidele arst nende avaldajale andmisel. Y.E tutvus selle lepinguga ja kirjutas alla (II

kd tl 2-6).

Y.E teadlikkust avaldaja viljastamisest ning tema tahet osaleda lapse kasvatamises tema isana

kinnitab üheselt ka avaldaja ja Y.E vaheline sõnumivahetus. Avaldaja on esitanud 05.09.2019

sõnumivahetuse Y.E-ga , milles Y.E kirjutab: „pidasin silmas… on vaja näha sind õnnelikuna

väikese õnnepalliga kätel“, (I kd tl 149). Samuti on avaldaja esitanud 06.09.2019

sõnumivahetuse, milles Y.E kinnitab: „muidugi, meil sinuga on ju suured ja tähtsad plaanid.

Ma puhkan ainult siis kui sa koju tuled“ (I kd tl 148 pöördel). Määruskaebusmenetluses esitas

avaldaja oma 18.04.2024 vastusega 07.09.2019 sõnumivahetuse, milles Y.E kirjutab: „Kallis

minu inimene, kuidas veel lähedasemaks kui mehel ja naisel on ühised lapsed“ (II kd tl 95).

2-21-8053

Avaldaja on esitanud 30.08.2020 sõnumivahetuse Y.E-ga (I kd tl 148), milles lapse isa

kinnitab, et „olen sulle palju kordi rääkinud, et tahan, et sa oleksid kodus ja et meie laps

sünniks siin ja kasvaks üles peres, kus ema ja isa teda armastavad. Ma lasen mööda tema ja

minu elu kõige olulisema aja. Ma ei saa teile järgi tulla sünnitusmajja, võtta teda kätele /…/

minu jaoks saab see olema kõige suurem õnn… näha ja tunda teid kõrval.“

Alates 09.09.2019 toimuvas sõnumivahetuses räägitakse ovulatsioonist ja ühisest eesmärgist

(I kd tl 150). 02.10.2019 edastab avaldaja Y.E-le info spermogrammile pöördumise kohta (I

kd tl 150 pöördel) ja järgneb protseduuridega seotud sõnumivahetust (I kd tl 151). Y.E

18.08.2020 sõnumitest saab järeldada, et ta soovis lapse elus osaleda tema isana: „Minu

magusake, kaunist päeva teile! Ütle lapsele, et isa armastab teda. Kallistan teid tugevalt.“ (II

kd tl 89). 02.10.2020 kirjavahetuses arutavad vanemad lapse sünni üle, kui avaldaja kirjutab:

„Võib ka nii. Millegipärast poiss sunnib ennast ootamata“. Isa vastab sellele: „Mitte keegi ei

ole veel kõhtu jäänud, ootame“ (II kd tl 91). 03.10.2020 väljendavad vanemad järjekordselt

ootust lapse sünni üle: „Tüdinud siin olemisest, tahaks välja (tänavale)“, millele isa vastab:

„Pöördu selles osas väikese poole, millal ta sind tänavale laseb. Kuidas lapsel endal“. „Hästi,

liigutab“. „No ta ongi eesti partisan. Isa ootab, ema ootab, aga tema peitub.“ (II kd tl 91).

Lapse 05.11.2020 ühekuuseks saamisel kahetseb isa, et ei ole saanud lapsega koos olla ja

saadab lapsele sünnipäevaõnnitlused oma perelt: „Jah, ainult kahju et ma kõrval ei ole. Ma

vaatan, et Xl on pea lohk möödas. Õnnitlused meie esimesel lapse sünnipäeval. Vanaema ja

tädid ning onud ka õnnitlevad“ (II kd tl 92 pöördel).

Maakohus on tõendeid kogumis õigesti hinnanud, märkides, et kasutati nõusoleku vormi, kus

ühe ja sama paberdokumendi ühel pöördel on naise andmed ja nõusolek ning sama paberilehe

pöördel on mehe andmed ja nõusolek. Seega ei olnud tegemist doonori vormiga, vaid Y.E

andis nõusoleku avaldaja viljastamiseks oma spermarakust. Lisaks on maakohus tahte

väljaselgitamiseks õigesti arvesse võtnud tõendeid avaldaja ja Y.E vahelise suhtluse kohta,

millest nähtub asjaolu, et Y.E soovis osaleda lapse elus tema isa rollis. Sama kinnitavad ka

määruskaebusmenetluses esitatud tõendid. Ringkonnakohus nõustub selle järeldusega.

Kohtu hinnangul nähtub neist tõenditest, et Y.E teadlikult soovis anda seemnerakud avaldaja

viljastamiseks ning soovis ka edaspidi osaleda avaldaja ja lapse elus, kandes lapse isa rolli.

Seega ei olnud tegemist doonoriga ja nõusoleku vormi puudused ebaõige kuupäeva ja

viljastatava naise nime täitmata jätmise kohta ei võimalda teha teistsugust järeldust.

32.3. Puudutatud isik II toob nõusoleku puudustena esile ka asjaolu, et nõusoleku vormis ei

olnud nimetatud protseduur, milleks isa nõusoleku andis, ning Y.E oli nimetatud kui

„abikaasa“, kuigi ema oli abielus teise isikuga. Ringkonnakohtu hinnangul ei väära ka

nimetatud minetused ülal toodud asjaoludele ja tõenditele tuginedes seda, et Y.E andis

nõusoleku avaldaja viljastamiseks ning tahtis seda teha selliselt, et temast saaks viljastatud

lapse isa. Ka asjaolu, et nõusolekust ei nähtu konsultatsiooni sisu, vaid üksnes konstateering,

et avaldajat on nõustatud, ei väära kohtu tuvastatud asjaolusid ega nendest tehtud järeldusi.

Esiteks juhib ringkonnakohus tähelepanu asjaolule, et nõusoleku eestikeelsel vormil on

märgitud vastava nõusoleku andjaks „mees“. Eestikeelses vormis kasutatakse läbivalt

mõisteid „naine“ ja „mees“ ning „abikaasa“ mõistet ei kasutata (I kd tl 116 pöördel).

Nõusoleku venekeelses vormis kasutatakse mõisteid „жена“ ja „муж“ (I kd tl 133), mis

tähistab abikaasasid. Üksnes venekeelse vormi sõnastusest ei saa aga järeldada, et nõusoleku

andmiseks peaksid kunstliku viljastamise protseduuris osalevad isikud olema abielus.

Avaldaja protseduuride loetelu, milleks nõusolek on antud, on kantud sama lehe pöördele.

Protseduurid, mida Y.E ise tegi, on tuvastatud määruse punktis 32.2.

2-21-8053

32.4. Määruskaebuses väidab puudutatud isik II, et Y.E tahet osaleda üksnes doonorina ja

mitte olla registreeritud lapse isana, kinnitab asjaolu, et Y.E ja avaldaja ei elanud kuni

surmani koos. Ringkonnakohus märgib, et asjas esile toodud Vene Föderatsiooni õiguse alusel

isikute kooselu ei ole isaduse tuvastamise obligatoorseks eelduseks ning seda ka kunstliku

viljastamise korral. Samuti ei välista isaduse tuvastamist asjaolu, et lapse sünnitunnistusele ei

ole Y.E isana kantud. Vastupidi, kui vastav kanne oleks tehtud, puuduks isaduse

tuvastamiseks vajadus. Samuti ei tõenda Y.E tahet osaleda üksnes doonorina määruskaebusele

lisatud sõnumivahetus. Nimetatud sõnumivahetusest ei ole võimalik järeldada, mille üle

pooled 07.10.2020 vaidlevad. Nii varasemast kui hilisemast avaldaja esitatud

sõnumivahetusest nähtub selgelt, et Y.E jaoks oli laps oodatud ning ta soovis tema elus

osaleda ning teda avaldajaga ühises perekonnas kasvatada.

33. Välisriigi õiguse kohaldamisel tuleb kontrollida selle kooskõla Eesti avaliku korraga, nagu

seda on õigesti teinud maakohus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega sellest, et

kohaldatavad Vene Föderatsiooni õigusaktide sätted ei ole vastuolus Eesti avaliku korraga.

Maakohus on põhjendatult analüüsinud ka asjakohaseid Eesti õiguse sätteid, hindamaks

kohaldatava välisriigi õiguse kooskõla Eesti õiguse oluliste põhimõtetega. Seega ei ole

põhjendatud määruskaebuse väide sellest, et maakohus on põhjendamatult vaidluse

lahendamisel tuginenud Eesti õigusele.

34. Puudutatud isik II tugineb väitele, et avaldaja oli lapse viljastamise, sündimise ja kuni

praeguse ajani abielus W. X.Hga, nimetatud isik ei ole kohtumenetlusse kaasatud ning isaduse

tuvastamine ei ole lubatud seetõttu, et avaldaja on abielus teise isikuga. Ringkonnakohus

nimetatuga ei nõustu.

Asjas esitatud tõendite kohaselt on avaldaja olnud abielus W. X.Hga kaks korda. Esimest

korda abiellus avaldaja Ukrainas 22.07.2011 ja abielu lahutati 31.12.2014 kohtuotsusega (II

kd tl 96). Kohtute infosüsteemi kohaselt on kohtuotsus jõustunud 07.02.2015. Teisel korral oli

avaldaja abielus alates 08.08.2017. Kohus lahutas abielu 19.11.2019 otsusega, mis jõustus

28.02.2020 (I kd tl 131). Seega ei ole õige puudutatud isiku II väide, et avaldaja on abielus

käesoleva ajani või oli abielus lapse sündimise ajal. Ringkonnakohtu hinnangul ei välista

Vene Föderatsiooni õigusaktid isaduse tuvastamist abielus mitteolevast partnerist isegi juhul,

kui ema on viljastamise ajal teise isikuga abielus. Vene Föderatsiooni perekonnakoodeksi art

48 lg 1 järgi, kui teineteisega abielus olevatele isikutele sünnib laps, samuti kolmesaja päeva

jooksul alates abielulahutuse, abielu kehtetuks tunnistamise või lapse ema abikaasa surma

kuupäevast, tunnistatakse lapse isaks ema abikaasa (endine abikaasa), kui ei ole tõendatud

teisiti. Siinsel juhul ei ole W. X.H lapse sünnitunnistusele isana märgitud ning samuti on

ekspertiisiga tõendatud, et lapse isa on Y.E . 21.11.2011 föderaalseadus nr 323-FZ artikli 55

punkt 3 märgib selgelt, et kunstlikku viljastamist on õigus kasutada nii abielus oleval paaril

kui ka abielus mitteoleval mehel ja naisel. Määruskaebusele lisatud avaldaja ja Y.E

sõnumivahetusest nähtub, et 19.11.2019 on avaldaja kinnitanud, et „homme saabub

lahutuspaber“ (dtl 507). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole avaldaja Y.E-d oma abielu osas

eksitanud, märkides, et „teda ei ole enam meie elus“. Kuna kohtuotsus teistkordse abielu

lahutamise kohta avalikustati samal päeval, on mõistlikult usutav, et avaldaja jaoks oli abielu

faktiliselt lõppenud ning ta ei pidanud endist abikaasat oma elus osalevaks. Seega ei saa ka

lahutuse asjaoludest järeldada, et Y.E ei oleks andnud teadliku ja tahtlikku nõusolekut

avaldaja viljastamiseks, osaledes selles avaldaja partnerina.

35. Põhjendatud ei ole ka väide, nagu ei oleks Aktsiaseltsil XXX tegevusluba kunstliku

viljastamise protseduuri läbiviimiseks. Terviseameti 12.02.2025 kirja (II kd tl 149) kohaselt

on kunstliku viljastamise protseduur osa ambulatoorse sünnitusabi ja günekoloogia teenuse

2-21-8053

osutamisest. Sama kinnitab ka avaldaja 31.01.2025 ja määruskaebuse esitaja 17.01.2025

menetlusdokumentides esitatud väljavõte tegevuslubade otsingust, mille kohaselt on kunstliku

viljastamise teenus lubatud Aktsiaseltsil XXX tegevusloa nr XXXXXX alusel.

36. Vene Föderatsiooni perekonnakoodeksi artiklite 49 alusel saab avaldaja avalduse alusel

tuvastada tsiviilkohtumenetluses lapse põlvnemise Y.E-st . Ekspertiisiaktiga nr 23E-GE0146

on tõendatud, et laps põlvneb Y.E-st 99,99999%-lise tõenäosusega (I kd tl 180–184).

Ekspertiisiaktist järeldub, et Y.E on lapse bioloogiline isa.

37. Ringkonnakohus on eelnevalt tuvastanud, et Y.E andis lapse viljastamiseks teadliku ja

tahtliku nõusoleku. Samuti on kohus tuvastanud, et laps sündis avaldaja munaraku kunstliku

viljastamise tulemusena Y.E seemnerakuga 21.11.2011 föderaalseaduse nr 323-FZ artikli 55

mõistes. Menetluses ei ole esile toodud ega tõendatud, et Y.E oleks andnud nõusoleku

avaldaja viljastamiseks tähtajaliselt. Samuti ei ole tõendatud ega esile toodud, et avaldaja

oleks andnud oma nõusoleku doonori bioloogilise materjali kasutamiseks ega ka seda, et Y.E

oleks andnud nõusoleku osalemaks kunstlikus viljastamises doonorina. Seega on kohtul olnud

võimalik kontrollida Vene Föderatsiooni Ülemkohtu Pleenumi 16.05.2017 määrus nr 16 p 30

toodud asjaolusid.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

38. Määruskaebuses on määruskaebuse esitaja vaidlustanud ka menetluskulude jaotuse,

leides, et menetluskulud tulnuks jätta avaldaja kanda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

maakohus ületanud diskretsiooni piire, kui leidis, et menetluskulud maakohtus tuleb jätta

menetlusosaliste endi kanda. TsMS § 550 lg 1 p 5 järgi on isikust põlvemise tuvastamine

pärast isiku surma hagita perekonnaasi. Maakohus on leidnud, et siinses asjas on õiglane jätta

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ja rakendanud seejuures õigesti kaalutlusõigust.

Maakohus märkis, et avaldus on esitatud alaealise lapse huvides ja kohtu hinnangul ei ole

õiglane jätta menetluskulusid alaealise või tema huvides avalduse esitanud avaldaja kanda.

39. TsMS § 171 lg 1 sätestab, et apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse või

teistmisavalduse esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse või teistmisavalduse

esitaja, kui kaebus või teistmisavaldus jääb rahuldamata. Sama kohaldatakse ka siis, kui

määruskaebus jääb läbi vaatamata (RKTKm 08.03.2017, 3-2-1-165-16, p 15). Puudutatud

isikute III–VI määruskaebuse jättis ringkonnakohus läbi vaatamata. Seetõttu jätab

ringkonnakohus menetluskulud solidaarselt puudutatud isikute II–VI kanda.

39.1. Avaldaja 31.01.2025 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on avaldajale

õigusteenust osutanud vandeadvokaadi tunnihind 140 eurot, millele lisandub käibemaks.

TsMS § 175 lg 1 alusel esindatava huvides toimingu tegemisel kohaldatav põhjendatud

tunnitasu suurus sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti

esindaja kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja

vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist

sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (RKTKm 24.01.2024, 2-21-9796, p 18). Esindaja

tunnihind on mõistlik ning vastab turutingimustele.

2-21-8053

39.2. 31.01.2025 menetluskulude nimekirja kohaselt on avaldajal kulunud määruskaebusele

vastuse koostamisele 9 tundi 54 minutit, kohtunõudele vastuse koostamisele 4 tundi 54

minutit ning puudutatud isiku seisukohale vastuse koostamiseks koos menetluskulude

nimekirja koostamisega 2 tundi 30 minutit. Arvestades esitatud menetlusdokumentide sisu ja

mahtu, samuti, et siinses asjas on tegemist vaidlusega, mis lahendatakse välisriigi õiguse

alusel, ning määruskaebusmenetluses mõlema poole esitatud uusi tõendeid, leiab

ringkonnakohus, et avaldaja menetlustoimingute ajakulu on põhjendatud ja vajalik. Avaldaja

esindaja tunnihinnaks koos käibemaksuga on 170,80 eurot. Eeltoodus on kohus pidanud

vajalikuks ja põhjendatuks ajakulu 17 tunni 18 minuti ulatuses. Seega on avaldaja

põhjendatud ja vajalikud menetluskulud määruskaebusmenetluses 2954,84 eurot

(170,8×17,3).

39.3. Vastavalt avaldaja taotlusele tuleb puudutatud isikutel II-VI TsMS § 177 lg 4 järgi

tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras

viivist.

40. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS §

178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)