3-24-2110/9 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-24-2110

Määruse kuupäev

28. veebruar 2025

Kohtunik

Maria Lõbus

Kohtuasi

B.I (B.I) kaebus Tartu Linnavalitsuse tegevuse peale seoses elukoha

registreerimise ja sotsiaaleluruumi tagamisega

RESOLUTSIOON

1. Tagastada B.I kaebus haldusasjas nr 3-24-2110.

2. Jätta B.I menetlusabi taotlus läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule

15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kaebajale kätte.

ASJAOLUD

1. Tartu Halduskohtusse saabus 18. juulil 2024 Tartu Vanglas kinni peetava isiku B.I kaebus

Tartu Linnavalitsuse tegevuse peale. Kaebaja taotleb enda sissekirjutuse muutmist ehk

rahvastikuregistrisse kantud elukoha muutmist selliselt, et taastataks tema sissekirjutus Antsla

valda, või alternatiivselt Tartu Linnavalitsuse kohustamist tagada talle sotsiaalkorter. Kaebaja

väitel nõudis Tartu Linnavalitsus, et ta registreeriks oma elukohaks Tartu linna, kuna siis saavat

kaebaja peale toimetulekutoetuse veel muid teenuseid ja toetusi. Kaebaja sõnul talle aga lubatud

teenuseid ja toetusi ei võimaldatud. Kaebaja ei saa nüüd enam sissekirjutust Antsla valda, kus

oli talle määratud tugiisik ja muud sotsiaalsed teenused ning tagatud ka sotsiaaleluruum. Tartu

Linnavalitsus kaebaja sõnul talle sotsiaaleluruumi ei taga. Kaebaja arvates on Tartu

Linnavalitsus tema arvelt alusetult rikastunud, pettes temalt taoliselt sissekirjutuse välja ning

kaebaja nõuab selle kahju hüvitamist kohtu äranägemisel. Kaebaja esitas kaebuses ka taotluse,

milles palub anda talle menetlusabi.

2. Antsla Vallavalitsus teatas 12. augustil 2024 vastusena kohtunõudele, et B.I ei ole

esitanud Antsla Vallavalitsusele ühtegi kirjalikku taotlust enda elukoha registreerimiseks Antsla

valda. Kaebajal puudub juba pikemat aega pidepunkt Antsla vallaga, sh puuduvad ka

peresidemed, mis toetaksid siin tema toimetulekut. Kaebaja on kasutanud

Sotsiaalkindlustusameti korraldatavaid riiklikke erihoolekandeteenuseid. Tartu linnas on

mitmeid erihoolekandeasutusi, mis osutavad erinevaid teenuseid, mida Antslas pole võimalik

saada. Eelneval perioodil, kui kaebaja on elanud Antslas munitsipaalkorteris, on ta tegelikult

Tartus töötanud ja saanud ka seal erihoolekandeteenuseid, mis toetavad tema igapäevaelu kui

ka töötamist. Kaebaja toimetulekuks on erihoolekandeteenused talle igapäevaselt vajalikud.

3-24-2110

3. Tartu Linnavalitsus selgitas 19. augustil 2024 vastusena kohtunõudele, et B.I esitas

taotluse Tartu linnalt eluruumi saamiseks Tartu Vanglas viibides. Kuna B.I vanglast, kus talle

on eluase tagatud, vabanemise aeg pole teada, ei saa teda eluruumi vajavaks isikuks pidada. B.I-

le selgitati põhjuseid, miks tema taotluse menetlus on peatatud. Seda ei jäetud läbi vaatamata

ning paluti vabanemise kuupäeva selgumisel sellest linnale teada anda. Ühtlasi esitas Tartu

Linnavalitsus kohtule ka kaebaja 30. mail 2024 esitatud taotluse ja 24. juuli 2024. a vastuse,

milles anti kaebajale selgitus sotsiaaleluasemeteenuse menetluse kohta.

KOHTU SEISUKOHT

4. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lõike 1 punktide 1 ja 8 kohaselt selgitab

kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine

alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kaebaja taotleb enda rahvastikuregistrisse

kantud elukoha muutmist selliselt, et taastuks tema sissekirjutus Antsla valda, või alternatiivselt

Tartu Linnavalitsuse kohustamist tagada talle sotsiaalkorter. Seega on kaebaja esitanud

kohustamiskaebuse (HKMS § 37 lõike 2 punkt 2). Samuti nähtub kaebusest kaebaja tahe

esitada hüvitamiskaebus, taotledes Tartu Linnavalitsuselt kahjuhüvitise väljamõistmist kohtu

äranägemisel selle eest, et kaebaja registreeris väidetava pettuse ajel oma elukohana Tartu linna

(HKMS § 37 lõike 2 punkt 4).

5. HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 kohaselt võib kohus kaebuse määrusega selle esitajale

tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kohus on seisukohal, et B.I

kohustamiskaebus kuulub eeltoodud sätte alusel tagastamisele.

5.1.

Kohustamiskaebuse põhjendatus eeldab kaebaja õiguste rikkumist haldusorgani

keeldumise või jätkuva tegevusetusega (sh keeldumise või tegevusetuse õigusvastasust) ning

haldusorgani kohustust haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks (riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 6 lõige 1) või vähemalt selle kaalumiseks (RVastS § 6 lõiked 4 ja 5).

5.2.

Elukoha aadressi kandmiseks rahvastikuregistrisse tuleb esitada elukohateade esitatava

elukoha aadressi järgsele kohalikule omavalitsusele. Muuhulgas on seda võimalik teha ka posti

teel, lisades elukohateatele koopia isikut tõendava dokumendi isikuandmetega leheküljest

(rahvastikuregistri seaduse § 74 lõiked 1 ja 2). Seega kui kaebaja soovib enda rahvastikujärgse

elukoha registreerida tagasi Antsla valda, siis tuleb tal selleks esitada Antsla Vallavalitsusele

elukohateade, mitte vaidlustada tema varasema elukohateate alusel tehtud rahvastikuregistri

kannet. Antsla Vallavalitsuse poolt kohtule antud vastuse kohaselt ei olnud kaebaja 12. augusti

2024 seisuga esitanud Antsla Vallavalitsusele ühtegi kirjalikku taotlust enda elukoha

registreerimiseks Antsla valda. Seega ei saanud Antsla vald ka keelduda kaebaja elukoha

aadressi kandmisest rahvastikuregistrisse. Kohtul puuduvad andmed, et praeguse määruse

tegemise seisuga oleks olukord muutunud. Kohus eeldab, et kui kaebaja oleks praeguseks

vastava elukohateate esitanud ja saanud selle osas keeldumise, siis oleks kaebaja kui

halduskohtumenetluses väga kogenud isik (nt 2024. aastal on kaebaja algatanud Tartu

Halduskohtus 89 kohtuasja) selle ka vaidlustanud. Seega eelnevat arvestades leiab kohus, et

kuivõrd seonduvalt elukoha aadressi registreerimisega Antsla valda ei ole kaebaja

subjektiivseid õigusi riivatud, siis puudub selles osas kaebeõigus.

5.3.

Kaebaja on esitanud ka alternatiivse kohustamisnõude, taotledes Tartu Linnavalitsuse

kohustamist tagada talle sotsiaalkorter. Tartu Linnavalitsuse vastusest kohtunõudele nähtub, et

kaebajale ei ole sotsiaaleluruumi andmisest keeldutud, vaid vastav menetlus on peatatud, kuniks

selgub kaebaja vanglast vabanemise kuupäev. Kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja

3-24-2110

kriminaalhooldusaluste andmekogu andmetel on kaebaja hetkel vahistatu staatuses. Menetlus

kriminaalasjas nr 1-24-179 ei ole veel lõppenud (kohtute infosüsteemist nähtub, et asi on

kassatsioonimenetluses), mistõttu ei ole halduskohtule ka praeguse määruse tegemise ajal teada,

millal kaebaja vanglast vabaneb. Kohus on seisukohal, et kaebajal puudub õigus taotleda

elukohajärgselt kohalikult omavalitsuselt sotsiaalteenuse raames eluruumi tagamist enne, kui on

teada tema vanglast vabanemise aeg. Pärast vabanemistähtpäeva kindlaks määramist on

kaebajal võimalik alustada ettevalmistavate tegevustega, mis on suunatud vanglast

vabanemisele. Nagu Tartu Linnavalitsus seda ka kaebajale 24. juuli 2024. a vastuses nr 12-

2/08229 selgitas, siis antud juhul tuleb kaebajal vanglast vabanemise kuupäeva selgumisel anda

sellest Tartu Linnavalitsusele esimesel võimalusel teada.

5.4.

Seega eelnevat arvestades leiab kohus, et praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga, mil

tuleb kaebajale tagada kohtulikud õiguskaitsevahendid ning kohustamiskaebus tuleb HKMS §

121 lõike 2 punkti 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu tagastada.

6. Kaebaja taotleb ka Tartu Linnavalitsuse tekitatud kahju hüvitamist kohtu äranägemisel,

kuna kaebaja arvates on vastustaja tema arvelt alusetult rikastunud, pettes temalt välja

sissekirjutuse Tartu linna. Kaebaja viitab, et talle ei võimaldatud lubatud teenuseid ja toetusi.

Kohus leiab, et B.I hüvitamiskaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel, mille

kohaselt võib kohus kaebuse määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebusega kaitstava õiguse

riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

6.1.

Õigusvastase haldustegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldused on sätestatud

RVastS § 7 lõikes 1 ning mittevaralise kahju puhul täiendavalt § 9 lõikes 1. RVastS § 7 lõike 1

kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-

õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik

vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste

kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõikest 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,

vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea

nime teotamise korral. Kohus selgitab, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub eeltoodud

sätetest tulenevalt rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu

sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda

RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud isiku subjektiivset õigust, õiguste rikkumise tagajärjel tekkis

isikul kahju, esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud

võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud

eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

6.2.

Kohtule seni esitatud asjaolude pinnalt ei nähtu, et praegusel juhul oleks riivatud kaebaja

mingeid olulisi põhiõigusi seonduvalt elukoha andmete kandmisega rahvastikuregistris Tartu

linna. Elukoha andmete puhul peavad inimesed ise hoolitsema registrisse kantud andmete

õigsuse eest. Ka antud juhul tegi kaebaja ise valiku registreerida elukohana Tartu linn. Kohtul

puudub igasugune alus eeldada, et Tartu Linnavalitsus oleks kuidagi kaebajat seda tegema

sundinud või eksitanud. Kui kaebaja leiab, et talle jäeti Tartu Linnavalitsuse poolt mingid

sotsiaalteenuseid ja/või -toetused võimaldamata, siis oli kaebajal võimalik esmaste

õiguskaitseabinõudena taotleda selles osas vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemist

konkreetse teenuse/toetuse võimaldamiseks. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise

korral ei saa kahju hüvitamise eeldusi täidetuks lugeda.

3-24-2110

6.3.

Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kuivõrd kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne

ning kaebaja kasuks rahalise hüvitise väljamõistmine oleks ebatõenäoline, siis tuleb

hüvitamiskaebus selle esitajale HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel tagastada.

7. Kaebaja esitas kaebuses ka menetlusabi taotluse, mida kohus mõistab selliselt, et kaebaja

soovib saada menetlusabi riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks kaebuse esitamisel.

Kuna kohus tagastab kaebuse, siis ei ole riigilõivust vabastamise küsimust vaja lahendada ning

kohus jätab menetlusabi taotluse läbi vaatamata.

(allkirjastatud digitaalselt)