3-24-523/7 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-24-523

Määruse kuupäev

28. veebruar 2025

Kohtunik

Maria Lõbus

Kohtuasi

X.X.-i (X.X.) kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1000

eurot seoses perekonnaellu sekkumise ja väärikuse alandamisega

pikaajaliste kokkusaamiste tingimustega

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus asjas nr 3-24-523.

2. Jätta X.X.-i taotlus riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamiseks läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse

Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kätte-

toimetamisest arvates.

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kaebajale kätte.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. (kaebaja) esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (võeti vastu 22.

detsembril 2023 ning registreeriti numbriga 1-13/273-1), milles palus hüvitada talle

perekonnaellu sekkumise ja väärikuse alandamisega tekitatud kahju 1000 euro ulatuses.

Taotluse kohaselt on kaebaja pööranud Tartu Vangla direktori tähelepanu asjaolule, et tema

perekonnaliikmeid on hakatud ametnike poolt taga kiusama. Vanglale esitatud kaebused D.

Linnardiga seoses on jäänud tähelepanuta, vangla õigustab ametniku väärastunud käitumist.

Kaebaja osutab, et 19. detsembril 2023 saabusid tema pereliikmed vanglasse pikaajalisele

kokkusaamisele. Kaebaja abikaasa tundis algusest peale, et temasse suhtutakse halvemini.

Abikaasa koos väikeste lastega lasti kokkusaamisele viimastena, kuigi nad saabusid teise

pereliikmega kokkusaamisele ühel ajal. 20. detsembri 2023 hommikul kästi kaebaja 5-aastasel

pojal toast ravimite võtmiseks lahkuda. Lapsele anti korraldus minna märgistatud alasse

kaamera alla, et jälgida tableti manustamist. 19. detsembril 2023 sai laps ravimit manustada

toas ukse peal ja laps oli siis palju rahulikum. Lapse kõndimine on raskendatud, see ei saanud

jääda ametnikele märkamata. Kaebaja on seisukohal, et tema last koheldi kui kurjategijat ja

ametnike kius on muutunud süstemaatiliseks. Kaebaja teavitas valvureid, et nende tegevus on

last alandav ja väärkohtlev. Mõlemad naisametnikud selgelt kiusavad kaebaja pereliikmeid,

seega liigitub see riive perekonnaellu sekkumise ja inimväärikuse alandamise alasse. Kaebaja

oli šokis, kui valvur andis korralduse, et tema 5-aastane laps peab ravimite võtmiseks liikuma

mingisugusesse alasse, kus võetakse ravimeid. Laps peab saama võtta ravimit nii, et see ei

traumeeriks teda. Pereliikmed, kes tulevad vanglasse ei pea jälgima kinnipeetavatele loodud

3-24-523

kodukorda. Vangla on sekkunud ülemäära kaebaja era- ja perekonnaellu ning seeläbi ka

alandanud teda. Lisaks osutab kaebaja asjaolule, et alates 2021. aastast kuni detsembrini 2023

pakkusid vanglas toitlustusteenust naisvalvurid. Selline toitlustamine ei ole õiguspärane. Selle

aja sees on korduvalt pikaajalisel kokkusaamisel pakkunud toitu valvur. Ametnikul peab

toitlustusteenuse pakkumiseks olema ette näidata tervisetõend. Veel heidab kaebaja vanglale

ette, et 19. detsembril 2023 keelati perepildi tegemine, kuigi oli jõuluaeg ning lapsel oli 16.

detsembril 2023 sünnipäev olnud. See oli alandav.

2. Tartu Vangla jättis 22. veebruari 2024. a otsusega nr 1-13/24/273-2 kaebaja kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata.

3. Kaebaja esitas 22. veebruaril 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tartu

Vanglalt mittevaralise kahju summas 1000 eurot väljamõistmist perekonnaellu sekkumise ja

väärikuse alandamise eest. Kaebaja märgib, et jääb vanglale esitatud kahjunõude juurde ning

viitab seejuures Tartu Vangla 22. veebruari 2024. a otsusele nr 1-13/24/273-2. Vanglal oli pika

aja jooksul võimalus muuta pikaajalistel kokkusaamistel toitlustamisteenus seaduspäraseks.

Kaebaja on korduvalt esitanud kaebusi seonduvalt toitlustusteenust pakkuvate ametnike

tegevuse kui ka pikaajaliste kokkusaamiste tingimuste osas üldiselt. Vanglaametnikud käitusid

teadlikult valesti ja ohustasid oma tegevusega isikute tervist. Kaebaja oli šokis kui nägi

ametnikke toitu jagamas tihti ilma kaitsekinnasteta ning kunagi ei kandnud ametnikud

juuksevõrku või mütsi. Kaebaja on seisukohal, et tema pereliikmeid kiusatakse. Kaebaja

selgitab, et tema viieaastast last, kellel on liikumine raskendatud, sunniti liikuma

kinnipeetavatele mõeldud alasse, kus ta pidi võtma ravimeid nagu kinnipeetav. Ka eelmine

abikaasa sai vanglaametnike kiusu osaks – ta jäeti tihti ooteruumis viimaseks, wc-sse

palumise järel paluti tal oodata, kuid ametnik tagasi ei tulnudki, pidevalt otsiti täielikult läbi.

Täiendavalt osutab kaebaja, et toas olevad asemeriided (tekid, padjad) jäetakse pesemata,

nõudepesušvammid on vanad ja mustad. Kaebaja hinnangul ei ole vangla suutnud pakkuda

talle inimväärseid kokkusaamistingimusi perega kohtumistel. Vangla alandab teda ja tema

perekonda ning sekkub ebaproportsionaalselt tema era- ja perekonnaellu. Täiendavalt märgib

kaebaja, et vanglas kehtiv iganenud režiim välistab igasuguse normaalse peresuhete säilimise,

abikaasa ja lapsed näevad kaebajat üksnes vanglas ning sellised askeetlikud tingimused

muudavad pereliikmetega toimuvad kokkusaamised väga kurvaks ja negatiivseks. Kaebaja on

korduvalt avaldanud soovi kanda kokkusaamisel isiklikke riideid, kuid seda talle ei

võimaldata. Kaebaja perekond tähistas kokkusaamisel lapse sünnipäeva ja jõule, kuid

ametnike käitumine šokeeris kaebajat ning tema abikaasat niivõrd, et igasugune meeleolu oli

kadunud. Perekond oli pärast detsembrikuu kokkusaamist solvunud ja vihane. Vangla ei

arvesta kaebaja perekonna erisusi, nt välismaal töötav abikaasa, väikesed lapsed, lühiajaliste

kokkusaamiste võimaluse puudumine, enne abielu varasema kokkupuute puudumine uute

pereliikmetega. Kaebaja on seisukohal, et kirjeldatud vangla tegevus sekkub

ebaproportsionaalselt tema era- ja perekonnaellu. Talle põhjustatakse vangla tahtliku

tegevusega, sh ebainimlike tingimuste pakkumisega perega kohtumistel olulist heaolu langust.

Kaebaja arvates tuleb tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks VSkE osa, mis puudutab

perekonnaga kohtumiste korraldust, kuna see ei ole peresõbralik. Kaebaja esitas kaebuses ka

menetlusabi taotluse tema vabastamiseks riigilõivu tasumisest.

4. Tartu Vangla esitas kohtule 26. novembril 2024 vastusena kohtunõudele kaebaja 22.

detsembril 2023 vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/273-1 ja Tartu Vangla 22.

veebruari 2024. a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse nr 1-13/24/273-2.

3-24-523

KOHTU SEISUKOHT

5. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lõike 1 punktide 1 ja 8 kohaselt

selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei

esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

6. Kaebaja on kaebuses kirjeldanud Tartu Vangla tegevuse väidetavat õigusvastasust

pikaajaliste kokkusaamiste korraldamisel ja kuidas selline korraldus lisaks kaebajale mõjus

negatiivselt ka kaebaja pereliikmetele. Kohus märgib esmalt, et tulenevalt HKMS § 2 lõike 4

teisest lausest ning HKMS § 44 lõikest 1 mõistab kohus kaebust selliselt, et see on suunatud

üksnes kaebaja, mitte kaebaja lähedaste õiguste kaitseks. Kaebusest ei nähtu, et ka kaebaja

abikaasa või eelmine abikaasa oleks soovinud kohtule kaebust esitada ja oleks selleks

volitanud kaebajat. Rahvastikuregistrist ei nähtu ka, et kaebajal oleks kaebuses nimetatud

laste nimel õigust kohtule kaebust esitada. Seetõttu käsitleb kohus kaebaja poolt vanglale

tehtud etteheiteid üksnes kaebajale kahju tekitamise aspektist.

7. Kaebaja on esitanud hüvitamiskaebuse, taotledes kahjuhüvitise summas 1000 eurot

väljamõistmist Tartu Vanglalt. Kaebusest nähtub, et kaebaja taotleb tema perekonnaellu

ebaproportsionaalse sekkumise ja väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamist.

8. Arvestades kaebuses kirjeldatut, kaebaja rahulolematust pikaajaliste kokkusaamiste

tingimuste ja korraldamisega vanglas ning et kaebaja jääb kaebuses vanglale esitatud

kahjunõude juurde, mõistab kohus, et kaebaja taotleb kahju hüvitamist seoses järgmiste

asjaoludega:

-

vanglaametnikud jagasid tihti toitu ilma kaitsekinnasteta ega kandnud kunagi

juuksevõrku või mütsi;

-

kaebaja eelmine abikaasa sai kaebajat vanglas külastades kiusu osaliseks: ta jäeti

ooteruumis tihti viimaseks, tualetti palumisel jäeti ta ootama, teda otsiti pidevalt ja

põhjendamatult täielikult läbi;

-

toas olevad asemeriided, tekid ja padjad olid pesemata, nõudepesušvammid olid vanad

ja mustad;

-

perega kohtumistel ei võimaldatud kanda isiklikke riideid;

-

vangla ei arvesta kaebaja perekonna erisusi, nt välismaal töötav abikaasa, väikesed

lapsed, lühiajaliste kokkusaamiste võimaluse puudumine, enne abielu varasema

kokkupuute puudumine uute pereliikmetega;

-

19. detsembril 2023 jäeti kaebaja abikaasa koos lastega pikaajalise kokkusaamise

tuppa lubamisel viimaseks, ehkki kaebaja isa lubati tuppa kiiresti;

-

ametnik andis 20. detsembril 2023 kaebaja 5-aastasele lapsele korralduse liikuda

ravimi võtmiseks selleks ettenähtud alale;

-

alates 2021. aastast kuni detsember 2023 pakkusid pikaajalistel kokkusaamistel

korduvalt toitu tervisetõendita valvurid;

-

19. detsembril 2023 keelduti kokkusaamise ajal perepildi tegemisest.

9. Ühe kohustusliku kaebuse tagastamise alusena näeb HKMS § 121 lõike 1 punkt 4 ette

olukorra, kus kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud

kohustuslikust korrast. HKMS § 47 lõike 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude

lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse.

Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks

lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras

3-24-523

tähtaegselt rahuldatud. Kaebaja on esitanud hüvitamisnõude Tartu Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks. Arvestades, et kaebaja on kinnipeetav ning kaebus on

esitatud vangla vastu, siis tuli tal enne hüvitamiskaebusega kohtu poole pöördumist läbida

kohustuslik kohtueelne menetlus vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 11 lõikele 8. Kohus

saab kaebaja esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on

läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse

võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule

esitatud kahjunõude vastavust.

10. Tartu Vangla on edastanud kohtule kaebaja 22. detsembri 2023. a kahju hüvitamise

taotluse nr 1-13/273-1 ning Tartu Vangla 22. veebruari 2024. a otsuse nr 1-13/24/273-2,

kuivõrd kaebaja on kaebuses viidanud nimetatud Tartu Vangla otsusele nr 1-13/24/273-2 ja

märkinud, et tal on kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud, sest vangla jättis tema kahju

hüvitamise nõude tähtaegselt lahendamata. Kohus märgib siinkohal, et vangla lahendas

kaebaja kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/273-1 riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lõikes 1

sätestatud tähtaja jooksul.

11. Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlusest nr 1-13/273-1 nähtub, et kaebaja nõudis

talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses sellega, et 19. detsembril 2023 jäeti

kaebaja abikaasa koos lastega pikaajalise kokkusaamise tuppa lubamisel viimaseks, ehkki

kaebaja isa lubati tuppa kiiresti; tema 5-aastane laps pidi pikaajalisel kokkusaamisel olles 20.

detsembril 2023 ravimi võtmiseks liikuma selleks ettenähtud alale; 2021. aastast kuni

detsembrini 2023 pakkusid pikaajaliste kokkusaamiste ajal korduvalt toitu ametnikud, kellel

ei olnud tervisetõendit; 19. detsembril 2023 pikaajalise kokkusaamise ajal keelati perepildi

tegemine. Kaebaja oli seisukohal, et vangla on sekkunud ülemäära tema era- ja perekonnaellu

ja alandanud tema inimväärikust. Eelkirjeldatu osas on kaebajal VangS § 11 lõikest 8 tulenev

kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud.

12. Vanglale 22. detsembril 2023 esitatud kahju hüvitamise taotlusest nr 1-13/273-1 ei

nähtu, et kaebaja oleks nõudnud kahju hüvitamist seoses sellega, et

-

vanglaametnikud jagasid tihti toitu ilma kaitsekinnasteta ega kandnud kunagi

juuksevõrku või mütsi;

-

kaebaja eelmine abikaasa sai kaebajat vanglas külastades kiusu osaliseks: ta jäeti

ooteruumis tihti viimaseks, tualetti palumisel jäeti ta ootama, teda otsiti pidevalt ja

põhjendamatult täielikult läbi;

-

toas olevad asemeriided, tekid ja padjad olid pesemata, nõudepesušvammid olid vanad

ja mustad;

-

perega kohtumistel ei võimaldatud kanda isiklikke riideid;

-

vangla ei arvesta kaebaja perekonna erisusi, nt välismaal töötav abikaasa, väikesed

lapsed, lühiajaliste kokkusaamiste võimaluse puudumine, enne abielu varasema

kokkupuute puudumine uute pereliikmetega.

Kaebaja ei ole kaebuses märkinud, et ta oleks esitanud vanglale vastavasisulisi kahju

hüvitamise taotlusi. Kuivõrd kaebaja ei ole eeltoodud kahjunõude aluseid vanglale esitatud

kahjunõudes välja toonud ja kaebaja võib kahjunõudega kohtusse pöörduda üksnes ulatuses,

milles ta on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse, siis ei ole kaebajal VangS § 11 lõikes

8 sätestatud kohustuslik kohtueelne menetlus eelnevalt toodud osas läbitud. Kaebus ei ole

vastavas osas tulenevalt HKMS § 47 lõikest 1 kohtus lubatav ning tuleb tagastada HKMS §

121 lõike 1 punkti 4 alusel.

13. Kohus selgitab, et kaebus on lubatav järgmises osas:

3-24-523

-

19. detsembril 2023 jäeti kaebaja abikaasa koos lastega pikaajalise kokkusaamise

tuppa lubamisel viimaseks, ehkki kaebaja isa lubati tuppa kiiresti;

-

ametnik andis 20. detsembril 2023 kaebaja 5-aastasele lapsele korralduse liikuda

ravimi võtmiseks selleks ettenähtud alale;

-

alates 2021. aastast kuni detsember 2023 pakkusid pikaajalistel kokkusaamistel

korduvalt toitu tervisetõendita valvurid;

-

19. detsembril 2023 keelduti kokkusaamise ajal perepildi tegemisest.

14. Kohus leiab, et kaebaja kaebus tuleb ülejäänud osas tagastada HKMS § 121 lõike 2

punkti 21 alusel, mis näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava

õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine

ebatõenäoline. Kohtu hinnangul on eelnimetatud sättes toodud eeldused praegusel juhul

täidetud.

15. Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva

subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale

tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav

kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud

kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku,

riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22).

Kohtupraktikas on HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 puhul peetud võimalikuks lähtuda

analoogia korras HKMS § 133 lõikest 1, mis reguleerib lihtmenetluse eeldusi. Viimati

nimetatud sätte kohaselt eeldatakse riive väheintensiivsust juhul, kui hüve väärtus ei ületa

1000 eurot. Kuivõrd kaebaja taotletav hüvitis seda piiri ei ületa, siis saab juba nõutava

hüvitise suurust ja HKMS § 133 lõikes 1 sisalduvat regulatsiooni arvestades pidada kaebaja

õiguste riivet praeguses asjas väheintensiivseks. Samuti ei saa kohtu hinnangul vanglale

etteheidetavaid tegevusi (s.o abikaasa jäämine koos lastega pikaajalise kokkusaamise tuppa

lubamisel viimaseks, perepildi tegemisest keeldumine, rohu manustamiseks lapse suunamine

selleks ettenähtud alale ja ametniku poolt toidu pakkumine) pidada kaebaja õigusi

intensiivselt riivavaks. Kirjeldatud tegevused võisid põhjustada kaebajale pettumust ja sellega

seoses teatud ebamugavusi, kuid tegemist ei saa olla selliste ülemääraste ebamugavustega,

mis saaksid kaebajale intensiivseid kannatusi kaasa tuua.

16. RVastS § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6

sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõikest 1 tulenevalt võib

füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise,

tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse

rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus selgitab, et mittevaralise kahju hüvitamise

nõue kuulub eeltoodud sätetest tulenevalt rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku

võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga,

millega rikuti mõnda RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud isiku subjektiivset õigust, õiguste

rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju, esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud

kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega.

Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju

hüvitamise nõude rahuldamiseks.

3-24-523

17. Kohus märgib, et avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on aga

Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lõige 1 näeb selle võimaluse ette vaid

kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas,

kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a

otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika).

18. Tartu Vangla on 22. veebruari 2024. a vastuses nr 1-13/24/273-2 selgitanud, et 19.

detsembril 2023 ei võimaldatud kaebaja abikaasal samal ajal kaebaja isaga pikaajaliste

kokkusaamiste ruumi minna, sest kaebaja abikaasa puhul andis kehaskänner häiret, millest

tulenevalt otsustati kaebaja abikaasa täielikult läbi otsida. VangS § 27 lõikest 1 tuleneb

vanglale õigus kokkusaamisele lubatud isik ja tema asjad läbi otsida. Vangla on ära näidanud,

et kaebaja abikaasa põhjalikumaks läbiotsimiseks esines põhjendatud vajadus. Eeltoodut

arvestades ei saa õigusvastaseks pidada seda, et vangla lubas kaebaja abikaasa kokkusaamiste

tuppa hiljem kui kaebaja isa. Vangla tegevuses õigusvastasuse puudumine välistab

kahjunõude rahuldamise.

19. Vastavalt VangS § 23 lõigetele 1 ja 2 on oluline, et vangla soodustaks kinnipeetava

kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava

sotsiaalsete sidemete katkemist. Peresuhete säilitamiseks on olulised pikaajalised ja

lühiajalised kokkusaamised (VangS §-d 24 ja 25), kirjavahetus ja telefonikõned (VangS § 28).

Pildistamise võimaldamata jätmine ei takista kaebaja peresuhete säilitamist. Kohtuasja

materjalidest nähtub, et tegemist ei ole olukorraga, kus kaebajale ei ole üldse vanglas

pereliikmetega pildistamist võimaldatud. Kaebaja pere pildistati enne 19. detsembril 2023

toimunud pikaajalist kokkusaamist 16. augustil 2023 ilma klaasita lühiajalise kokkusaamise

raames (Tartu Vangla 22. veebruari 2024. a otsus nr 1-13/24/273-2).

20. Kehtivad õigusaktid ei näe kinnipeetavatele ette õigust nõuda, et vangla võimaldaks

neile kokkusaamistel pereliikmete või teiste lähedastega pildistamist. Kuigi kaebaja lapse

sünnipäev ja jõulud on arusaadavalt olulised kaebaja ja tema pereliikmete jaoks, ei saa neid

pidada sellisteks erakorralisteks sündmusteks, mil vangla peaks ilmtingimata pildistamise

korraldama. Vanglal on kohustus tagada kinnipeetavate inimväärikust austav kohtlemine, kuid

kinnipidamisasutuses viibivad isikud ei saa eeldada, et neile on tagatud kõik samad

võimalused vabaduses viibivate isikutega. Tegemist on vanglas karistuse kandmisega

kaasneva paratamatu ebameeldivusega (VangS § 41 lg 1). Seega ei ole vangla õigusvastaselt

käitunud ning kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline.

21. Kaebuse kohaselt oli kaebaja šokis, kui valvur andis 20. detsembril 2023 korralduse, et

tema 5-aastane laps peab ravimite võtmiseks liikuma vastavasse alasse. Tartu Vangla 22.

veebruari 2024. a otsuse nr 1-13/24/273-2 kohaselt suunati kaebaja 5-aastane poeg tõepoolest

20. detsembril 2023 ravimi võtmiseks koridoris asunud märgistatud alale kaamera alla.

Otsuses on põhjendatud, et 20. detsembril 2023 kehtinud töökorralduse kohaselt peavad ka

külastajad minema ravimi manustamiseks osakonna koridori selleks ette nähtud alale. Kohtu

hinnangul ei saa ravimi sellisel viisil manustamiseks kohustamist pidada õigusvastaseks.

Vajadus kontrollida ravimite manustamist vanglas on põhjendatud ja proportsionaalne abinõu

tagamaks vangla julgeolek. Seega puudub kõnealuses olukorras kohtu hinnangul vangla

õigusvastane tegevus ning seetõttu ei pea kohus kahjunõude rahuldamist kirjeldatud asjaoluga

seoses ka tõenäoliseks.

22. Kaebaja ei ole rahul ka sellega, et 2021. aastast kuni detsembrini 2023 pakkus korduvalt

pikaajalisel kokkusaamisel toitu valvur, kellel ei olnud tervisetõendit. Kaebaja rahulolematus

3-24-523

vangla sellisel viisil toitlustamise korraldamise kohta on põhjendatud. Kaebajal on

vaieldamatult õigus oma tervise kaitsele (põhiseaduse § 28 lõige 1) ja Tartu Vanglal on

täidesaatva riigivõimu asutusena kohustus see tagada (põhiseaduse § 14). Vastavalt

nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 13 lõikele 1 peavad vanglas toitu ja joogivett

käitlevad töötajad ning oma tööülesannete tõttu toidu ja joogiveega või nende

käitlemisvahenditega kokkupuutuvad töötajad, samuti toidu ja joogivee käitlemisruume

puhastavad töötajad omama kehtivat tervisetõendit. Kohtule esitatud Tartu Vangla 22.

veebruari 2024. a otsusest nr 1-13/24/273-2 nähtub, et kaebuses toodud perioodil jagasid kaks

korda nädalas, s.o kolmapäeva lõunal ja reede lõunal lõunasööki pääsla ja kokkusaamiste

üksuse valvurid, kellel puudus tervisetõend, mis kinnitaks, et nad ei ole nakkusohtlikud.

Seega oli pikaajaliste kokkusaamiste ajal kolmapäeviti ja reedeti valvuri poolt lõunasöögi

pakkumine õigusvastane. Seda on tunnistanud ka vangla oma 22. veebruari 2024. a otsuses nr

1-13/24/273-2 ning seetõttu ka kaebaja ees vabandanud. Kohtupraktika on tunnustanud

vabandamist mittevaralise kahju hüvitamise kohase viisina kahju rahas kompenseerimise

asemel (Riigikohtu 20. oktoobri 2011. a määrus asjas nr 3-3-1- 43-11, p 18; Tartu

Halduskohtu 31. jaanuari 2023. a otsus asjas nr 3-22-2152, p 24). Kohus peab seda antud

juhul piisavaks ning leiab, et tegemist ei olnud sellise väärikust alandava kohtlemisega ega ka

mõne muu RVastS § 9 lõikes 1 märgitud õigushüve rikkumisega, millest võiks lähtuda

rahaliselt hüvitatav kahju. Veelgi enam, kohtule ei nähtu, et toitlustamise sellisel viisil

korraldamine oleks kaebajale kuidagi mõju avaldanud või tema olukorda halvendanud ning et

talle oleks valvurite tegevuse tõttu mingeid reaalseid negatiivseid tagajärgi kaasnenud.

Eeltoodust tulenevalt ei nähtu kohtule, et kahju hüvitamise eeldused (s.o kahju tekkimine ja

põhjuslik seos) oleksid täidetud.

23. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud kaebaja viited pikaajaliste kokkusaamiste

korraldust reguleerivate vangla sisekorraeeskirja (VSkE) normide põhiseadusevastasusele.

Kohus ei näe VSkE-s sätestatud pikaajaliste kokkusaamiste korraldust reguleerivates sätetes

vastuolu Eesti Vabariigi põhiseaduse või Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooniga (EIÕK). Eesti siseriiklik regulatsioon, mis võimaldab kinnipeetavale

pikaajalisi kokkusaamisi, tagab kinnipeetavale juba iseenesest laiema õiguste kaitse, kui seda

näeb ette Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika. Nimelt on EIK asunud seisukohale, et

EIÕK artiklit 8 ehk isiku õigust era- ja perekonnaelule ei rikuta, kui kinnipeetavale ei

võimaldata või riigi õigusaktid ei näe ette pikaajalisi kokkusaamisi lähedastega ega

intiimsuhteid abikaasaga (Euroopa Inimõiguste Kohtu 29. aprilli 2003. a otsus asjas Aliev vs.

Ukraina, nr 41220/98). Asja materjalidest ei nähtu, et kaebajale keelatakse pikaajalisi

kokkusaamisi perega. Vastupidiselt, Tartu Vangla 22. veebruari 2024. a otsuse nr 1-13/24/273-

2 kohaselt võimaldati kaebajale alates 2021. aastast kuni detsembrini 2023 pikaajalisi

kokkusaamisi 16 korral. Seda on tunduvalt enam, kui VSkE §-s 45 sätestatud miinimummäär

ette näeb (s.o vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine poole aasta jooksul). Kaebajal tuleb

arvestada sellega, et vangistust kandva isiku vabadus ning teda külastavate pereliikmete

käitumine on allutatud vangistusseaduse ja selle alusel vastu võetud õigusaktidega kehtestatud

piirangutele ning isikute õiguste ja vabaduste maht vangla territooriumil viibides ei saa olla

samane vabaduses viibivate isikute omadega. Kohus osutab, et pikaajaline kokkusaamine ei

ole ainsaks võimaluseks oma lähedastega suhtlemisel või suhete hoidmisel, vaid selle kõrval

annab vangistusseadus selleks kinnipeetavale mitmeid erinevaid võimalusi – kirja

kirjutamine, helistamine ning lühiajalised kokkusaamised.

24. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kuivõrd kaebaja õiguste riive ei ole olnud

intensiivne ning kaebaja kasuks rahalise hüvitise väljamõistmine oleks ebatõenäoline, siis

tuleb kaebus selle esitajale HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel tagastada.

3-24-523

25. Kuna kohus tagastab kaebuse, puudub vajadus kaebaja menetlusabi taotluse sisuliseks

lahendamiseks ja kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.

(allkirjastatud digitaalselt)