3-24-101/7 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Ene Andresen

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. veebruar 2025, Tartu

Haldusasja number

3-24-101

Haldusasi

Romeo Kalda kaebus Justiitsministeeriumi vastu

haldusasjades nr 3-13-2425, 3-15-745 ja 3-18-477

ebamõistlikult kaua kestnud kohtumenetlustega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Romeo Kalda

Vastustaja Justiitsministeerium, esindaja Eneli Kivi

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Romeo Kalda kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 31. märtsil 2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1 ja § 67 lg 4).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Romeo Kalda esitas 4. detsembril 2013 Tartu Halduskohtule kaebuse, et saada

juurdepääs Riigikohtu veebilehe alamlehekülgedele (haldusasi nr 3-13-2425). 23. märtsil

2015 esitas ta Tartu Halduskohtule kaebuse, et saada kinnipeetavana juurdepääs Ametlike

Teadaannete võrguväljaandele (haldusasi nr 3-15-745). 1. märtsil 2018 esitas Romeo Kalda

3-24-101

Tartu Halduskohtule kaebuse, et saada kinnipeetavana juurdepääs Riigikohtu veebilehele täies

ulatuses (haldusasi nr 3-18-477).

2. Romeo Kalda esitas 11. jaanuaril 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb

haldusasjades nr 3-13-2425, 3-15-745 ja 3-18-477 ebamõistlikult kaua kestnud

kohtumenetlustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 1000 eurot.

3. Tartu Halduskohus võttis 22. jaanuari 2024. a määrusega kaebuse menetlusse.

4. Justiitsministeerium esitas 19. veebruaril 2024 vastuse kaebusele, milles palub jätta

kaebuse rahuldamata.

5. Kohus otsustas 23. jaanuari 2025. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus menetluses,

määras menetlusosalistele tähtajad täiendavate taotluste ja menetlusdokumentide esitamiseks

ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.

6. Kaebaja esitas 11. veebruaril 2025 täiendava seisukoha.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebaja väited on kokkuvõtvalt järgmised.

7.1. Haldusasjas nr 3-13-2425 kestis menetlus 9 aastat, 5 kuud ja 9 päeva, haldusasjas nr

3-15-745 8 aastat ja 27 päeva ja haldusasjas nr 3-18-477 5 aastat, 5 kuud ja 4 päeva. Sellega

on ületatud mõistlik menetlusaeg, mistõttu on rikutud põhiseaduse (PS) § 13–15 ning Euroopa

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1.

7.2. Kohtumenetluse kestuse hulka tuleb arvestada ka eelnev kohustuslik kohtueelne

menetlus.

7.3. Kaebaja vajas kohtuasjades kiiret otsustust, sest tegemist oli tema põhiõiguste riivega.

7.4. Menetlused olid kaebajale tema põhiõiguste tagamiseks äärmiselt pikad ja kurnavad ning

tekitasid frustratsiooni ja stressi. Talle põhjustati menetluste ajal ebameeldivuste, pideva

ootamise ja teadmatuse tõttu vaimseid kannatusi. Menetluste ajal ei pääsenud ta ligi

vaidlusalustel veebilehtedel olevale vajalikule õigusinfole, mida tal oli vaja oma õiguste

kaitseks, iseseisvaks uurimistööks ja juura õppimisel ning kinnipeetavatele õigusdokumentide

koostamisel ja nende abistamisel. Vaidlusalustele veebilehtedele juurdepääsu puudumine

avaldas kaebaja õigustele olulist mõju, arvestades, et tema õigusi oli kinnipeetava staatuse

tõttu niigi piiratud.

7.5. Tegemist oli tavapäraste menetlustega, kus ei toimunud kohtuistungeid (v.a üks istung

asjas nr 3-13-2425), ei kuulatud üle tunnistajaid ega tehtud ekspertiise.

7.6. Viivitused toimusid kohtute süül: alama astme kohtud eirasid Riigikohtu suuniseid ning

Riigikohus saatis kohtute vigade tõttu asjad esimese astme kohtule tagasi; kohtud eirasid ka

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 19. jaanuari 2016. otsuse seisukohti asjas nr 17429/10. Kui

kohtud poleks vigu teinud, oleks menetlus toimunud mõistliku aja jooksul.

2(11)

3-24-101

7.7. Riigivastutuse seaduses (RVastS) pole seniajani sätet, mis tagaks tõhusa

õiguskaitsevahendi mittevaralise kahju hüvitamiseks, kui kahju on tekitatud ebamõistlikult

pika halduskohtumenetlusega. Seega on riigivastuse seadus vastuolus PS §-ga 25 ning EIÕK

art 6 lg-ga 1 ja art-ga 13. Kaebaja taotleb riigivastutuse seaduse üle põhiseaduslikkuse

järelevalvemenetluse alustamist osas, milles see ei näe ette ebamõistliku menetlusajaga

tekitatud kahju hüvitamist halduskohtumenetluses. Õigustloova akti andmata jätmine tuleks

tunnistada põhiseadusvastaseks. Riigikohtu järjekindel praktika hüvitada ebamõistlikult pika

menetlusega tekitatud kahju PS § 25 alusel on sobiv vahend, kõrvaldamaks EIK etteheited

Eestile, et vastav menetlus puudub. Asjas tuleb otse kohaldada PS § 25, EIÕK art 6 lg-t 1 ja

EIK praktikat.

7.8. Ebamõistlikult pikk menetlusaeg põhjustab EIK praktika järgi alati isikule mittevaralist

kahju. Võttes arvesse vaidlusaluste kohtumenetluste kestust, on nõutav hüvitis 1000 eurot

õiglane ja mõistlik ning kooskõlas Riigikohtu ja EIK praktikaga.

8. Vastustaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

8.1. Kahju hüvitamise nõude eeldused ei ole täidetud. Asjas kuulub kohaldamisele RVastS §

15 lg 1, mille kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus tekitatud kahju hüvitamist

üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus pannud toime kuriteo. Säte vastab

täielikult ja selgelt seadusandja tahtele anda hüvitise saamise õigus isikule üksnes juhul, kui

kohtu tegevus oli rängalt õigusvastane. Praeguse juhtumi osas ei ole pädev kohus tuvastanud,

et vaidlusaluseid haldusasju lahendanud kohtunikud oleksid pannud toime kuriteo.

Halduskohus ei saa kuritegu tuvastada ega hinnata ka teistes kohtuasjades tehtud lahendite

sisulist õiguspärasust.

8.2. Halduskohtumenetluse pikkust hakatakse üldjuhul lugema nõuetekohase kaebuse

esitamisest pädevale kohtule.

8.2.1. Haldusasjas nr 3-13-2425 lahendas esimese astme kohus kaebust umbes 5 kuud, teise

astme kohus umbes 1 aasta ja 3 kuud ning kolmanda astme kohus umbes 2 aastat ja 2 kuud,

mille sisse jäi kahel korral menetluse peatamine (1 aasta ja 2 kuud).

8.2.2. Haldusasjas nr 3-15-745 lahendas esimese astme kohus kaebust vähem kui 2 kuud,

teise astme kohus umbes 1 aasta ja 3 kuud (sh menetluse peatamine 6 kuud) ning kolmanda

astme kohtus kestis menetlus enne kohtuasjade liitmist umbes 10 kuud (sh menetluse

peatamine ligi 9 kuud).

8.2.3. Haldusasjas nr 3-18-477 lahendas esimese astme kohus kaebust umbes 2 aastat ja 1

kuu, teise astme kohtus kestis menetlus 1 aasta ning kolmanda astme kohtus 1 aasta ja 9 kuud.

8.3. Vaidlusalustes kohtuasjades toimus menetlus mõistliku aja jooksul ja kohtutele ei saa

menetluse venitamist ette heita. Kohtud on tegutsenud nii kiiresti, kui asja iseloom ja

kohtukoosseisu suurus seda võimaldas. Menetlustes ei toimunud suuri seisakuid, pigem on

kohus kaebuse kiiresti menetlusse võtnud ja teinud aegsasti vajalikke toiminguid. Kohtud on

menetlusosaliste taotlused lahendanud mõistliku aja jooksul. Asjade nr 3-13-2425 ja nr 3-15-

745 liitmine Riigikohtus ja asjade 3-13-2425 ja 3-18-477 liitmine halduskohtus toimus

eeldusel, et kaebuste ühine menetlemine võimaldab nende kiiremat ja lihtsamat lahendamist.

Kaebuste lahendamine oli tavapärasest keerulisem, muu hulgas ootas Riigikohtus EIK lahendi

jõustumist ning lõplikult lahendas asja Riigikohtu üldkogu. Kuna asja lahendamine eeldas

3(11)

3-24-101

põhiseaduslikkuse järelevalve küsimuse lahendamist, küsis Riigikohus mitmetelt ametisikutelt

ja asutustelt arvamusi.

8.4. Kaebaja jaoks kaalul olnud hüved ei olnud kuigivõrd olulised ja kaebuse esitaja õigusi ei

rikutud suurel määral. Kaebaja peamine soov oli saada juurdepääs internetilehekülgedele ning

selle eesmärgi ta saavutas. Menetluses rikkumise tuvastamine on kaebaja jaoks piisavaks

õiglaseks hüvitiseks.

8.5. Kaebusest ei nähtu ühtegi asjaolu, mis võimaldaks järeldada, et RVastS § 9 lg-s 1

sätestatud mittevaralise kahju hüvitamise eeldused on täidetud. Mittevaralise kahju tekkimine

ja suurus on ebaselge ja tõendamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

10. Kaebaja väidab, et riigivastutuse seaduses ei ole sätet, mis tagaks tõhusa

õiguskaitsevahendi mittevaralise kahju hüvitamiseks halduskohtumenetluses tekitatud

ebamõistliku menetlusaja eest.

RVastS § 15 lg 1 kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga

tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud

kuriteo.

Kohtu hinnangul reguleerib RVastS § 15 lg 1 ebamõistlikult pika kohtumenetlusega tekitatud

kahju hüvitamist ning seega on kohane õiguskaitsevahend riigivastutuse seaduses olemas.

Halduskohtumenetluses tekitatud kahju hüvitamise kaebuse lahendamine kuulub halduskohtu

pädevusse, kuid mitte kriminaalasjade arutamine ega kuriteo toimepanemise üle otsustamine.

Praeguses asjas ei ole pädev kohus teinud lahendit, millega oleks otsustatud, et haldusasja nr

3-13-2425, nr 3-15-745 või nr 3-18-477 lahendanud kohtunik on pannud toime kuriteo.

Eeltoodust tulenevalt tuleks kaebus RVastS § 15 lg 1 alusel rahuldamata jätta.

11. Kaebaja väitel tuleks kaebuse rahuldamiseks tunnistada õigustloova akti andmata jätmine

põhiseadusevastaseks.

PS § 152 lg 1 kohaselt jätab kohus kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või

muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega. Samasisuline norm on sätestatud HKMS

§ 158 lg-s 4. Kohtul on alust jätta norm põhiseadusvastasuse tõttu kohaldamata üksnes juhul,

kui normi põhiseadusvastasus on asjassepuutuv (põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1). Konkreetse normikontrolli menetluses on asjassepuutuv

säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele

mittevastavuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (vt nt

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 5-24-25/17, p 45).

12. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud

moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Vaatamata sellele, et RVastS § 15 lg 1 võimaldab

nõuda õigusemõistmise käigus tekitatud kahju hüvitamist, piirab kuriteo klausel isiku

nõudeõigust ning seega ka PS §-s 25 sätestatud kahju hüvitamise põhiõigust.

4(11)

3-24-101

PS § 25 kohaselt on isikul õigus nõuda kahju hüvitamist juhul, kui kahju on tekitatud

õigusvastaselt ning rikutud on isiku subjektiivset õigust (vt nt Riigikohtu üldkogu otsus asjas

nr 3-3-1-85-09, p 76). Seega tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas vaidluse esemega

hõlmatud kohtute tegevus on õigusvastane. Kui õigusvastane tegu puudub, tuleb kaebus jätta

rahuldamata sõltumata sellest, kas RVastS § 15 lg 1 on põhiseadusega kooskõlas.

13. PS §-dest 14 ja 15 tuleneb õigus tõhusale kohtumenetlusele, mis hõlmab põhiõigust

menetlusele mõistliku aja jooksul. EIK praktika kohaselt annab ka EIÕK art 6 lg 1 isikule

õiguse nõuda kohtuasja lahendamist mõistliku aja jooksul. Õigus menetlusele mõistliku aja

jooksul teenib eesmärki vältida, et isik jääks oma õiguste või kohustuste ulatuse osas liiga

kauaks ebakindlasse olukorda. Isiku materiaalsete õiguste kaitstuse peavad tagama

materiaalsed põhiõigused (nt PS §-s 44 sätestatud põhiõigus saada vabalt üldiseks

kasutamiseks levitatavat informatsiooni).

HKMS § 2 lg 2 sätestab kohtule kohustuse lahendada haldusasi mõistliku aja jooksul. Samas

näeb sama norm kohtule ette ka kohustuse lahendada haldusasi õigesti. Seepärast on oluline

silmas pidada, et kohustus lahendada haldusasi mõistliku aja jooksul ei kohusta kohut

lahendama haldusasja kiiresti. Haldusasja lahendamisel on kohtu sisuline ja seega esmane

ülesanne tagada haldusasja tulemuse õigsus, jäädes seejuures mõistliku menetlusaja piiresse.

14. Haldusasjade nr 3-13-2425, 3-15-745 ja 3-18-477 menetlus lõppes Riigikohtu üldkogu

otsusega, millega kohustati Viru Vanglat võimaldama kaebajale vanglateenistuse järelevalve

all juurdepääsu Riigikohtu veebilehele ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele, arvestades

vangistusseaduses sätestatud piirangut. Seega saavutas kaebaja oma kaebuste eesmärgi.

Kaebaja väitel tekitas riik talle õigusvastaselt kahju kohtumenetluse kestusega. Tema väitel

kestis haldusasjas nr 3-13-2425 menetlus 9 aastat, 5 kuud ja 9 päeva, haldusasjas nr 3-15-745

8 aastat ja 27 päeva ning haldusasjas nr 3-18-477 5 aastat, 5 kuud ja 4 päeva.

15. Haldusasja nr 3-13-2425 toimikust nähtub vaidluste lahendamise kohta järgnev.

15.1. Kaebaja esitas 6. septembril 2013 Viru Vanglale taotluse, milles palus juurdepääsu

võimaldamist Riigikohtu veebilehel asuvatele menetlustaotluste läbivaatamise kohtumääruste

registrile, distsiplinaarkolleegiumi otsustele, Riigikohtu kodukorrale, kohtunike

eetikakoodeksile ja Euroopa Liidu direktiividele. Viru Vangla jättis 16. septembri 2013. a

otsusega kaebaja taotluse rahuldamata. Kaebaja esitas pärast kohustusliku kohtueelse

menetluse läbimist 4. detsembril 2013 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus vangla

otsuse tühistada ja kohustada vanglat võimaldama talle juurdepääs Riigikohtu veebilehe

alamlehekülgedele.

15.2. Tartu Halduskohus rahuldas 6. mai 2014. a otsusega kaebuse.

15.3. Tartu Ringkonnakohus tühistas 17. septembri 2015. a otsusega halduskohtu otsuse ja

jättis kaebuse rahuldamata.

15.4. Kaebaja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse. Riigikohus peatas 1.

veebruari 2016. a määrusega kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamise

kuni EIK lahendi jõustumiseni asjas Kalda v. Eesti (17429/10). 4. augusti 2016. a määrusega

uuendas Riigikohus kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamise ning võttis

kassatsioonkaebuse menetlusse (asja nr 3-3-1-52-16). Riigikohus peatas 20. detsembri 2016. a

määrusega vastustaja taotluse alusel asjas menetluse kuni Riigikohtu lahendi tegemiseni asjas

nr 3-3-2-1-16. Kohus uuendas menetluse 8. augusti 2017. a määrusega. 19. septembri 2017. a

5(11)

3-24-101

määrusega liitis Riigikohus haldusasjad nr 3-13-2425 ja 3-15-745 ühte menetlusse ning

määras liidetud asja numbriks 3-13-2425. 15. detsembril 2017 tegi Riigikohtu

halduskolleegium asjas nr 3-13-2425 otsuse, millega tühistas ringkonnakohtu ja halduskohtu

otsused, välja arvatud osas, mis puudutas juurdepääsu Euroopa Liidu direktiividele. Viimati

nimetatud osas jättis Riigikohus ringkonnakohtu otsuse muutmata. Riigikohus saatis asja

tühistatud osas halduskohtule uueks lahendamiseks.

15.5. Tartu Halduskohus liitis 16. märtsi 2018. a määrusega haldusasjad nr 3-13-2425 ja

3-18-477 ühte menetlusse ning määras liidetud haldusasja numbriks 3-18-477.

16. Haldusasja nr 3-15-745 toimikust nähtub vaidluse lahendamise kohta järgnev.

16.1. Kaebaja esitas 19. jaanuaril 2015 Viru Vanglale taotluse, et saada juurdepääs Ametlike

Teadaannete võrguväljaandele.

16.2. Viru Vangla jättis 9. veebruari 2015. a otsusega kaebaja taotluse rahuldamata. Kaebaja

esitas pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist 23. märtsil 2015 Tartu

Halduskohtule kaebuse, milles palus vangla otsuse tühistada ja kohustada vanglat võimaldama

talle juurdepääs Ametlike Teadaannete võrguväljaandele.

16.3. Tartu Halduskohus jättis 11. juuni 2015. a otsusega kaebuse rahuldamata.

16.4. Kaebaja esitas 13. juulil 2015 apellatsioonkaebuse. Tartu Ringkonnakohus võttis 24.

juuli 2015. a määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse. 20. jaanuari 2016. a määrusega

määras kohus, et kohtuotsus tehakse teatavaks 24. märtsil 2016. 22. veebruari 2016. a

määrusega tühistas kohus otsuse tegevakstegemise aja ning peatas menetluse kuni EIK

lahendi jõustumiseni asjas Kalda v. Eesti (17429/10). Menetlus uuendati 9. augusti 2016. a

määrusega. Ringkonnakohus tegi 4. oktoobril 2016 otsuse, millega jättis kaebaja

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, kuid täiendas halduskohtu

otsuse põhjendusi.

16.5. Kaebaja esitas 3. novembril 2016 Riigikohtule kassatsioonkaebuse. Riigikohus peatas

15. detsembri 2016. a määrusega vastustaja taotluse alusel asjas menetluse kuni Riigikohtu

lahendi tegemiseni asjas nr 3-3-2-1-16. Kohus uuendas menetluse 6. septembri 2017. a

määrusega. 19. septembri 2017. a määrusega liitis Riigikohus haldusasjad nr 3-13-2425 ja

3-15-745 ühte menetlusse ning määras liidetud asja numbriks 3-13-2425.

17. Haldusasja nr 3-18-477 toimikust nähtub vaidluse lahendamise kohta järgnev.

17.1. Kaebaja esitas 11. septembril 2017 Viru Vanglale taotluse Riigikohtu veebilehele

juurdepääsu saamiseks. Viru Vangla jättis 6. novembri 2017. a otsusega kaebaja taotluse

rahuldamata. Kaebaja esitas pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist 1. märtsil 2018

Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus vangla otsuse tühistada ja kohustada vanglat

võimaldama talle juurdepääs Riigikohtu veebilehele.

17.2. Kaebus jõudis Tartu Halduskohtusse 6. märtsil 2018 ning registreeriti haldusasjana nr

3-18-477. Halduskohus jättis 12. märtsi 2018. a määrusega kaebuse käiguta, sest puudusid

andmed riigilõivu tasumise kohta. Pärast riigilõivu laekumist võttis kohus 16. märtsi 2018. a

määrusega kaebuse menetlusse ning liitis haldusasjad nr 3-13-2425 ja 3-18-477 ühte

menetlusse. 15. jaanuari 2019. a määrusega määras kohus kohtuistungi aja. Pärast 2. aprillil

2019 toimunud istungit jätkus asja läbivaatamine kirjalikus menetluses. Halduskohus jättis 15.

6(11)

3-24-101

aprilli 2020. a otsusega tühistamiskaebuse läbi vaatamata ja kohustamiskaebuse rahuldamata

ning lõpetas menetluse osas, milles kaebaja taotles Riigikohtu veebilehe kaudu juurdepääsu

Euroopa Liidu direktiividele.

17.3. Kaebaja esitas 15. mail 2020 apellatsioonkaebuse (edasikaebus jõudis

ringkonnakohtusse 19. mail 2020). Tartu Ringkonnakohus võttis 21. mai 2020. a määrusega

apellatsioonkaebuse menetlusse ning vaatas 12. veebruari 2021. a määruse alusel asja läbi

kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus tegi 6. mail 2021 otsuse, millega jättis

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata (muutes ja

täiendades otsuse põhjendusi), välja arvatud Euroopa Liidu direktiividele juurdepääsu

puudutavas osas. Nimetatud osas rahuldas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja tühistas

halduskohtu otsuse, nõustudes kaebajaga, et sellist taotlust ta 2018. a kaebuses ei esitanud.

17.4. Kaebaja esitas 7. juunil 2021 kassatsioonkaebuse (edasikaebus jõudis Riigikohtusse 9.

juunil 2021). Riigikohus võttis 16. novembri 2021. a määrusega kassatsioonkaebuse

menetlusse ning andis 17. augusti 2022. a määrusega asja lahendada Riigikohtu üldkogule.

Riigikohtu üldkogu tegi 15. veebruaril 2023 otsuse, millega rahuldas kaebaja

kassatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas Tartu Ringkonnakohtu 6. mai 2021. a otsuse ja

Tartu Halduskohtu 15. aprilli 2020. a otsuse osas, milles kaebus jäeti rahuldamata. Ühtlasi

tegi Riigikohus uue otsuse, millega rahuldas kaebuse osaliselt (tühistamiskaebus jäeti läbi

vaatamata ja kohustamiskaebus rahuldati). Riigikohus kohustas Viru Vanglat hiljemalt 15.

märtsiks 2023 võimaldama kaebajale vanglateenistuse järelevalve all juurdepääsu Riigikohtu

veebilehele ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele, arvestades vangistusseaduses

sätestatud piirangut.

18. Halduskohtumenetluse pikkust hakatakse üldjuhul arvestama nõuetekohase kaebuse

esitamisest pädevale kohtule (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus haldusasjas nr 3-3-1-78-14,

p 14). EIK praktikas on arvestatud menetlusaja algust ajast, mil tekkis vaidlus EIÕK art 6 lg 1

tähenduses (vt nt 8. novembri 2018. a otsus Wcisło ja Cabaj v. Poola (49725/11 ja 79959/13),

p-d 173 ja 184; 12. veebruari 2013. a otsus Hermenegild Schneeweiss jt v. Austria (24258/07),

p 60 koos viidetega varasematele lahenditele). Võttes arvesse, et kinnipeetaval on

vangistusseaduse § 11 lg 5 alusel kohustus läbida enne kohtusse pöördumist kohtueelne

menetlus, peab kohus praeguses asjas põhjendatuks hakata menetlusaega arvestama ajast, mil

vangla keeldus kaebaja taotlusi rahuldamast.

Menetlusaeg lõppes vaidlusalustes haldusasjades 15. veebruaril 2023, mil jõustus Riigikohtu

üldkogu otsus haldusasjas nr 3-18-477.

Kuigi Riigikohtu halduskolleegium jättis 15. detsembri 2017. a otsusega kaebaja

kassatsioonkaebuse rahuldamata osas, mis puudutas juurdepääsu Euroopa Liidu direktiividele,

ei pea kohus põhjendatuks eristada seoses selle otsustusega praeguses kohtuasjas vaidluse eset

ega seega ka menetlusaja arvestust. Kaebaja 6. septembri 2013. a taotluse eesmärk oli saada

juurdepääs kogu Riigikohtu veebilehel asuvale infole. Seega saavutas ta oma eesmärgi 15.

veebruaril 2023. Kui kohus oleks käsitanud juurdepääsu saamist Euroopa Liidu direktiividele

eraldiseisva taotlusena, poleks kaebus tähtaegne ning kaebetähtaeg ei kuuluks tõenäoliselt

ennistamisele, sest kohtumenetlus lõppes 2017. aastal ning kaebaja mõistis, et juurdepääs

Euroopa Liidu direktiividele ei olnud kohtuasjas enam vaidluse all (vt kaebaja 19. mai 2020. a

apellatsioonkaebus haldusasjas nr 3-18-477, p 2.1).

Seega kestsid menetlused järgmiselt:

7(11)

3-24-101

1) seoses kaebaja 6. septembri 2013. a taotlusega saada juurdepääs Riigikohtu veebilehe

alamlehekülgedele (v.a Euroopa Liidu direktiividele) – 16. september 2013 kuni 15.

veebruar 2023 (s.o 9 aastat, 4 kuud ja 30 päeva);

2) seoses kaebaja 19. jaanuari 2015. a taotlusega saada juurdepääs Ametlike Teadaannete

võrguväljaandele – 9. veebruar 2015 kuni 15. veebruar 2023 (s.o 8 aastat ja 6 päeva);

3) seoses kaebaja 11. septembri 2017. a taotlusega saada juurdepääs Riigikohtu veebilehele –

6. november 2017 kuni 15. veebruar 2023 (s.o 5 aastat, 3 kuud ja 9 päeva).

19. Mõistlik menetlusaeg on määratlemata õigusmõiste. Kohtupraktika kohaselt tuleb hinnang

mõistlikule menetlusajale anda iga konkreetse juhtumi asjaolude põhjal. Hinnangu andmisel

tuleb arvesse võtta asja keerukust, menetlusosaliste ja menetleja tegevust ning kaebaja jaoks

menetluses kaalul olnud hüvesid (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus haldusasjas nr 3-3-

1-78-14, p 16 ja EIK 16. jaanuari 2025. a otsus Volensshchak jt v. Ukraina (1696/18 jt), p 6).

Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse osas tuleb arvesse võtta selle menetluse eripärasid,

sealhulgas vajadust lahendada ühiskonnaelu olulisel määral mõjutavaid vaidlusi

eelisjärjekorras (vt nt EIK 16. märtsi 2010. a otsus Oršuš jt v. Horvaatia (15766/03), p 109).

20. Kohus hindab järgnevalt, kas kohtud ületasid vaidlusalustes haldusasjades mõistlikku

menetlusaega.

21. Kõigis kolmes haldusasjas oli vaidluse all kinnises vanglas karistust kandva kinnipeetava

juurdepääs Riigikohtu veebilehele ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele. Kohtu

hinnangul oli tegemist mitmel põhjusel keerulise õigusvaidlusega.

Ajal, mil vangla keeldus kaebaja juurdepääsutaotlusi rahuldamast, keelas VangS § 311

kinnipeetavatel kasutada internetti, välja arvatud vanglateenistuse poolt selleks kohandatud

arvutites, mille kaudu võimaldati vanglateenistuse järelevalve all ametlikele õigusaktide

andmebaasidele ja kohtulahendite registrile. Seega sõltus vaidlusalustes asjades kaebuse

rahuldamine VangS § 311 põhiseaduspärasusest. Seejuures oli Riigikohtu üldkogu asunud

2009. aastal seisukohale, et VangS § 311 ei olnud põhiseadusega vastuolus osas, milles

välistas kinnipeetavate juurdepääsu Riigikogu veebilehele ja õiguskantsleri veebilehele (vt

Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-3-1-5-09).

19. jaanuaril 2016 tegi EIK lahendi, milles asus seisukohale, et Eesti riik oli nimetatud

veebilehtedele juurdepääsu piirates rikkunud EIÕK art 10 (Kalda v. Eesti (17429/10)).

Viidatud lahendis märkis EIK, et EIÕK art 10 ei saa tõlgendada selliselt, et see kehtestab

üldise kohustuse pakkuda kinnipeetavatele juurdepääsu internetile või konkreetsetele

internetilehekülgedele. EIK tuvastas teabe saamise õiguse riive põhjusel, et Eesti õiguse alusel

oli kinnipeetavatele teatud veebilehtedele juurdepääs lubatud (p 45). EIK nõustus riigi

väitega, et piirangul oli legitiimne eesmärk (otsuse p 47) ning möönis, et riigi ametiasutuste

viidatud turva- ja majanduslikke kaalutlusi võib pidada asjakohasteks (otsuse p 53). Siiski

polnud EIK veendunud piirangu vajalikkuses, sest riigi kohtud ei olnud detailselt analüüsinud

turvariske ega lisakulude tekkimist (otsuse p-d 53 ja 54). EIK otsus jõustus 6. juunil 2016.

EIK otsuses ja sellele lisatud eriarvamuses esitatud seisukohad kinnitavad, et tegemist oli

õiguslikult keerulise ja uudse küsimusega. EIK andis EIÕK art 10 kaitseala kohta uudse

seisukoha. Ka eriarvamusele jäänud kohtunik märkis nimetatud lahendis asus EIK esimest

korda seisukohale, et kinnipeetavale internetile juurdepääsu piiramine võib olla EIÕK art 10

rikkumine. Ta ei nõustunud lähenemisega, et EIÕK art 10 kohaldatakse üksnes juhul, kui

osalisriik võimaldab kinnipeetavatel teatud ulatuses internetti kasutada.

8(11)

3-24-101

Viidatud kohtumenetlus EIK-s avaldas haldusasjade nr 3-13-2425 ja 3-15-745 menetluste

kestusele olulist mõju. Kohtud peatasid neis asjades kuni EIK lahendi jõustumiseni menetluse

(Riigikohtu halduskolleegiumi 1. veebruari 2016. a määrus haldusasjas nr 3-13-2425 ning

Tartu Ringkonnakohtu 22. veebruari 2016. a määrus haldusasjas nr 3-15-745). Võttes arvesse

EIK 19. jaanuari 2016. a otsuses esitatud seisukohti, ei pidanud Riigikohtu halduskolleegium

15. detsembri 2017. a otsuses võimalikuks lahendada vaidlust lõplikult. Riigikohus leidis

nimetatud otsuses, et kohtute tuvastatud asjaolud ei olnud vaidlusalustele veebilehtedele

juurdepääsu piiramise vajalikkuses veendumiseks piisavad, sest ringkonnakohus oli osutanud

turvariskidele ja vanglateenistuse teostatava järelevalve kulukusele abstraktselt. Siinkohal

tuleb arvesse võtta ka kassatsioonimenetluse eripära: riigikohus saab üldjuhul arvesse võtta

üksnes alama astme kohtu otsustega tuvastatud asjaolusid ega saa tõendeid ise koguda või

hinnata (HKMS § 229 lg-d 2 ja 3). Tuginedes Riigikohtu 15. detsembri 2017. a otsuses antud

juhistele, tuli halduskohtul pärast haldusasjade nr 3-13-2425 ja 3-18-477 liitmist välja

selgitada konkreetsed julgeoleku- ja turvariskid ning kulud, mis kinnipeetavatele

vaidlusalustele veebilehtedele juurdepääsu lubamisega kaasneksid.

Võttes arvesse Riigikohtu üldkogu 2009. a lahendis väljendatud seisukohti ning EIK 19.

jaanuari 2016. a lahendi uudsust, ei ole alust hinnanguks, et kohtud oleksid pidanud

vaidlusalustes küsimuses kiiremini õigusrahuni jõudma.

Vaidlusaluste asjade põhiküsimuse keerukusele osutab ka menetluse hilisem käik. Riigikohtus

lahendasid haldusasja nii kolmeliikmeline koosseis kui ka kolleegium kogu koosseis, hiljem

19-liikmeline Riigikohtu üldkogu. Asjaolu, et kuus riigikohtunikku koostasid Riigikohtu

otsusele eriarvamuse, osutab samuti õigusvaidluse komplitseeritusele.

22. Menetluse kestust haldusasjades nr 3-13-2425 ja 3-15-745 mõjutas ka menetluste

peatamine. Kokku peatasid kohtud menetluse neljal korral. Kahel korral peatati menetlus kuni

EIK lahendi jõustumiseni asjas Kalda v. Eesti (17429/10) ning kahel korral seoses kaebaja

teistmisavalduse lahendamisega asjas nr 3-3-2-1-16.

EIK lahendi jõustumisega seonduvalt oli haldusasjas nr 3-13-2415 kohtumenetlus Riigikohtu

halduskolleegiumi määruste alusel peatatud alates 1. veebruarist 2016 kuni 4. augustini 2016

(s.o ligikaudu 6 kuud). Haldusasjas nr 3-15-745 oli samal põhjusel menetlus peatatud Tartu

Ringkonnakohtu määruste alustel alates 22. veebruarist 2016 kuni 9. augustini 2016

(ligikaudu 5 kuud ja 2 nädalat). Võttes arvesse, et EIK otsus jõustus 6. juunil 2016 ning

juulikuu on tavapäraselt puhkuseaeg, on viivitus põhjendatud.

Haldusasjas nr 3-3-2-1-6 oli samuti vaidlus VangS § 311 põhiseaduspärasuse ja kinnipeetavale

seatud interneti kasutamise piirangute õiguspärasuse üle. Sel põhjusel oli haldusasjas nr

3-13-2425 menetlus Riigikohtu halduskolleegiumi määruste alusel peatatud alates 20.

detsembrist 2016 kuni 8. augustini 2017 (s.o ligikaudu 7 kuud ja 2 nädalat) ning haldusasjas

nr 3-15-745 samuti Riigikohtu halduskolleegiumi määruste alusel alates 15. detsembrist 2016

kuni 6. septembrini 2017 (s.o ligikaudu 8 kuud ja 3 nädalat). Võttes arvesse, et Riigikohtu

üldkogu tegi teistmismenetluses otsuse 30. juunil 2017 enne puhkusperioodi algust, ei nähtu

kajastatud andmetest põhjendamatut viivitust.

Kõikidel juhtudel on kohus koostanud menetluse peatamise kohta põhjendustega määruse.

23. Kohtu hinnangul ei olnud vaidlusaluste haldusasjade menetluses selliseid etappe, mis

osutaksid põhjendamatutele viivitustele.

9(11)

3-24-101

Kohtuastmete lõikes kestsid erinevad menetlusetapid võrdlused ülejäänutega pikemalt kahel

korral Riigikohtus ja ühel korral halduskohtus.

Haldusasjas nr 3-13-2425 kestis kassatsioonimenetlus veidi üle 2 aasta (alates kaebaja 19.

oktoobri 2015. a kassatsioonkaebusest kuni Riigikohtu halduskolleegiumi 15. detsembri 2017.

a otsuseni). Nagu eespool juba kirjeldatud, oli nimetatud ajavahemikus menetlus kahel korral

peatatud (alates 1. veebruarist 2016 kuni 4. augustini 2016 ning alates 20. detsembrist 2016

kuni 8. augustini 2017; kokku ligikaudu 1 aasta, 1 kuu ja 2 nädalat).

Seejärel jätkus menetlus halduskohtus, kus haldusasjad nr 3-13-2425 ja 3-18-477 liideti,

kokku ligikaudu 2 aastat ja 5 kuud (arvestatuna alates Viru Vangla 6. novembri 2017. a

otsusest kuni Tartu Halduskohtu 15. aprilli 2020. a otsuseni). Halduskohus kogus kaebaja

õiguste piirangu põhiseaduspärasuse hindamiseks vajalikud tõendid vastavalt Riigikohtu 15.

detsembri 2017. a otsuses antud suunistele ning korraldas asja läbivaatamise istungil. 2. aprilli

2019. a kohtuistungi protokollist nähtuvalt avaldas vastustaja soovi, et kohus määraks

kirjalikus menetluses dokumentide esitamiseks tähtaja septembri- või oktoobrikuusse ning

kaebaja nõustus esitama kaebuse täpsed nõuded 20. oktoobriks 2019. Vastuväidete esitamise

tähtajaks määras kohus 7. detsembri 2019. Võttes arvesse, et menetlusosalistele tuleb tagada

tõendite esitamiseks ning istungi planeerimiseks piisav aeg, ning ka kohus peab arvestama nii

istungi kui ka kohtuotsuse aja planeerimisel muude kohtuasjade menetlusplaanidega, saab

pidada menetlusaega põhjendatuks.

Pikemalt kestis ka menetluse viimane etapp Riigikohtus (alates kaebaja 7. juuni 2021. a

kassatsioonkaebusest kuni Riigikohtu üldkogu 15. veebruari 2023. a otsuseni), s.o ligikaudu 1

aasta ja 8 kuud. Nimetatud ajavahemiku jooksul otsustas Riigikohtu halduskolleegium

kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise, andis menetlusosalistele võimaluse seisukohtade

esitamiseks. Kuna halduskolleegiumi hinnangul eeldas asja lahendamine põhiseaduslikkuse

järelevalve küsimuse lahendamist, otsustas halduskolleegium 17. augusti 2022. a määrusega

anda asja üle Riigikohtu üldkogule. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses osalevad isikud

ja asutused esitasid seisukohad 2022. a oktoobri lõpuks ning Riigikohtu üldkogu tegi otsuse

15. veebruaril 2023. Kohtu hinnangul ei osuta eeltoodu põhjendamatule viivitusele

menetluses.

Samuti ei nõustu kohus kaebaja väitega, et alama astme kohtud oleksid eiranud Riigikohtu

suuniseid või EIK 19. jaanuari 2016. otsuses esitatud seisukohti. Halduskohus ja

ringkonnakohus jätsid küll haldusasjas nr 3-18-477 kohustamiskaebuse rahuldamata, kuid

kohtuotsuste põhjendustest on näha, et kohtud arvestasid nii Riigikohtu varasemate

lahenditega ja samas asjas esitatud seisukohtadega kui ka EIK otsusega. Seisukohtade erisus

puudutas ennekõike kaebaja õiguste riive proportsionaalsust, täpsemalt piirangu vajalikkust.

Sellises küsimuses tuleb kohtul kaaluda avalikku huvi ja isiku õigusi ning ka siis, kui kohus

järgib kõiki õigusnorme ja -põhimõtteid, ei ole erinevatele seisukohtadele jõudmises midagi

tavapäratut.

24. Vaidlusaluste kohtuasjade materjalidest ei nähtu, et menetlusosalised oleksid menetlust

venitanud. Kohus jättis kaebuse küll ühel korral (12. märtsi 2018. a määrusega haldusasjas nr

3-18-477) riigilõivu tasumata jätmise tõttu käiguta, kuid see ei põhjustanud menetluses

märkimisväärset viivitust.

Samas ei nähtu haldusasjade materjalidest, et kaebaja oleks esitanud menetluse kestuse osas

vastuväiteid. Nimetatud õigus on menetlusosalisel nii HKMS § 90 kui ka § 100 alusel. HKMS

10(11)

3-24-101

§ 90 lg 1 võimaldab esitada vastuväite kohtu tegevusele menetluse juhtimisel ning HKMS §

100 alusel on menetlusosalisel õigus esitada kohtumenetluse kiirendamise taotlus, kui

haldusasi on olnud kohtu menetluses vähemalt üheksa kuud ja kohus ei ole teinud vajalikke

menetlustoiminguid, mis tagaksid kohtumenetluse läbiviimise mõistliku aja jooksul. Samuti ei

vaidlustanud kaebaja menetluse peatamise määruseid, milleks on õigus ette nähtud HKMS §

98 lg-s 2. Tegemist on kaebaja õiguste, mitte kohustustega, ning nende õiguste kasutamata

jätmist ei saa kaebajale ette heita. Õiguste kasutamata jätmine osutab siiski sellele, et

kohtumenetluse ajal ei olnud kaebajal menetluse juhtimisele tõsiseid etteheiteid.

25. Kohtu hinnangul ei olnud kaebajal haldusasjades nr 3-13-2425, 3-15-745 ja 3-18-477

kaalul õigused, mille piiramine oleks takistanud olulisel määral tema elukorraldust ja muude

materiaalsete põhiõiguste teostamist. Vaidlus puudutas juurdepääsu Riigikohtu veebilehele ja

Ametlike Teadaannete võrguväljaandele, samas kui kaebajale oli VangS § 311 alusel tagatud

juurdepääs ametlikele õigusaktide andmebaasidele ja kohtulahendite registrile, ning alates 1.

augustist 2019 ka Riigikogu ja õiguskantsleri veebilehtedele.

26. Vaidlusalustes haldusasjades kestis kohtumenetlus kõige pikemal perioodil ligikaudu 9

aastat ja 5 kuud. Kahtlemata on tegemist ebatavaliselt pika menetlusajaga. Kohus ei

tuvastanud siiski haldusasjade materjale uurides, et kohtute tegevuses oleks olnud süsteemseid

puudujääke või et menetluses oleks esinenud ajavahemikke, mille osas oleks menetluse

viibimine jäänud kohtule arusaamatuks. Nagu kohus eespool märkis, olid vaidlusalused

haldusasjad keskmisest keerukamad, hõlmates muu hulgas põhiseaduslikkuse järelevalve

küsimuste lahendamist. Lisaks pikendasid menetlusaega muud pooleliolevad kohtuasjad,

mille vaidluse ese seostus otseselt kaebaja kaebustega vaidlusalustes haldusasjades. Kohtu

hinnangul oli kaebajale mõistlik menetlusaeg tagatud.

27. Kuna haldusasjade nr 3-13-2425, 3-15-745 ja 3-18-477 menetlusaega ei saa pidada

ebamõistlikult pikaks, pole kohtute tegevus õigusvastane. Seetõttu ei ole alust algatada

RVastS § 15 lg 1 osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Õigusvastase teo puudumise

tõttu ei ole kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks alust. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus

kaebuse rahuldamata.

28. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus

teeb otsuse kaebaja kahjuks ning seega jäävad kaebaja menetluskulud (kaebuse esitamisel

tasutud riigilõiv 30 eurot) tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude kandmise kohta

andmeid esitanud. Seepärast jäävad tema võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel

tema enda kanda.

29. Kohus selgitab kaebajale, et jõustunud kohtuotsus avaldatakse elektroonilises Riigi

Teatajas (HKMS § 175 lg 1) ning tal on õigus esitada taotlus avaldatavas kohtuotsuses teda

üheselt identifitseerida võimaldavate isikuandmete avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3).

Vastav taotlus tuleks kohtule esitada enne kohtuotsuse jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ene Andresen

11(11)