2-21-110446/26 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.02.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-110446

Kohtuasi

AKTSIASELTS PRIKE hagi LAIF ART OÜ vastu

võla väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27.02.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

LAIF ART OÜ 29.03.2023 apellatsioonkaebus

AKTSIASELTS

PRIKE

13.04.2023

vastu-

apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

LAIF ART OÜ apellatsioonkaebuse hind 1385 eurot 34

senti

AKTSIASELTS PRIKE vastuapellatsioonkaebuse hind

964 eurot 32 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja AKTSIASELTS PRIKE (registrikood 10310368),

lepinguline esindaja Igor Sumarok

Kostja LAIF ART OÜ (registrikood 12449296),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Jaanika Reilik-

Bakhoff

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu AKTSIASELTSI PRIKE 13.04.2023 hagist osaline loobumine 1208,70

euro ulatuses ning lõpetada selles osas tsiviilasjas nr 2-21-110446 menetlus otsust

tegemata.

2. Menetluse osalise lõpetamise tõttu tühistada Harju Maakohtu 27.02.2023 otsus

osaliselt vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsioonis märgitule.

3. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

3.1. Võtta vastu hagist osaline loobumine 1208,70 euro ulatuses ning lõpetada

selles osas tsiviilasjas nr 2-21-110446 menetlus otsust tegemata.

3.2. Rahuldada hagi osaliselt.

2-21-110446

3.3. Mõista LAIF ART OÜ-lt AKTSIASELTSI PRIKE kasuks välja põhivõlg

909,28 eurot.

3.4. Mõista LAIF ART OÜ-lt AKTSIASELTSI PRIKE kasuks välja maakohtu

otsuse tegemise aja seisuga (27.02.2023) sissenõutavaks muutunud viivis

846,77 eurot.

3.5. Mõista LAIF ART OÜ-lt AKTSIASELTSI PRIKE kasuks välja edasiulatuv

viivis põhinõudelt (909,28 eurot) protsendina 0,15% tasumata jäänud

põhinõude summast iga tasumisega viivitatud päeva eest alates 28.02.2023

kuni põhinõude kohase tasumiseni.

3.6. Jätta maakohtus tekkinud menetluskulud poolte endi kanda.

4. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

5. Rahuldada vastuapellatsioonkaebus osaliselt.

6. Jätta ringkonnakohtus tekkinud menetluskulud LAIF ART OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. AKTSIASELTS PRIKE (hageja, müüja) esitas 03.06.2021 Harju Maakohtule LAIF ART

OÜ (kostja, ostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevuse

1571,31 eurot, seisuga 03.06.2021 sissenõutavaks muutunud viivise 435,73 eurot, viivise

põhinõudelt (s.o 1571,31 eurolt) 0,15% iga tasumisega viivitatud päeva eest alates 04.06.2021

kuni kostja poolt põhivõlgnevuse kohase tasumiseni ning sissenõudmiskulud 80 eurot.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 23.05.2013 müügilepingu nr 5642

raamlepinguna, mille alusel tarnis müüja ostjale viimase tellimusel erinevaid alkoholijooke

lepingus sätestatud tingimustel, kostja aga kohustus nende eest tasuma. Kostja 13.11.2020 ja

20.11.2020 tellimusel tarnitud kaupade (alkoholijoogid) eest esitas hageja kostjale arved

20000578253 summas 868,40 eurot ja 20000580065 summas 702,91 eurot. Hageja täitis oma

lepingujärgsed kohustused nõuetekohaselt ja andis tellitud kaubad kostjale üle. Kostja võttis

kaubad ja arved vastu. Pärast kauba vastuvõtmist ei saanud hageja kostjalt mingeid

pretensioone kauba kvaliteedi ega koguse kohta. Olenemata hageja meeldetuletustest ei

täitnud kostja oma maksekohustusi hageja ees, jättes ülalnimetatud arved täies ulatuses

tasumata.

2-21-110446

Müügilepingu p 5.7 järgi oli müüjal maksmisega hilinemisel õigus nõuda ostjalt viivist 0,15%

päevas tähtajaks tasumata jäänud summast. Kostja on kohustatud maksma seisuga 03.06.2021

sissenõutavaks muutunud lepingujärgset viivist ostuhinna tasumise viivitamise eest kokku

435,73 eurot. Tuginedes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 367 pidas hageja

õigustatuks jooksva viivise sissenõudmist 0,15% tasumata jäänud põhinõudest (1571,31

eurot) iga tasumisega viivitatud päeva eest alates 04.06.2021 kuni kostja poolt

põhivõlgnevuse kohase tasumiseni.

3. Kostja vastuväide, et 23.05.2013 sõlmitud müügileping nr 5642 oli tänaseks päevaks

kehtetu ei vasta tegelikkusele. Kumbki pooltest ei ole avaldanud soovi selle lõpetamiseks.

Müügilepingu p-st 7.1 tulenevalt pikeneb leping automaatselt järgmiseks üheaastaseks

perioodiks, kui kumbki pool ei ilmuta üks kuu enne lepingu tähtaja möödumist soovi lepingut

lõpetada. Poolte vahel oli sõlmitud turundusleping, kuid see on lõppenud selle p 5.2 alusel,

kuna lepingus seatud eesmärgid täideti. Lisaks sellele, ei oma turundusleping tähtsust

käesoleva vaidluse lahendamisel. Turundusleping ei kehtesta mingeid allahindlusi.

Automaatne allahindlus ei ole sätestatud ühegi poolte vahelise tava, dokumendi ega

kokkuleppega.

Kostja vastuväited

4. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

5. Kostja nõustus hagejaga, et poolte vahel oli ilmselt kunagi 23.05.2013 sõlmitud

müügileping nr 5642. Samas ei nõustunud kostja hageja väitega, et kostja raha maksmise

kohustus, mida hageja oma hagis nõuab, tulenes samast 23.05.2013 sõlmitud lepingust.

Viidatud müügileping oli tänaseks päevaks kehtetu. Leping oli sõlmitud klubi eelmiste

omanike poolt ning vastavalt p-le 7.1 kehtis ühe aasta ning võis pikeneda aastate kaupa, kuid

kostjal puudus informatsioon selle kohta, mis tähtajani nimetatud leping kehtis. Kostja uued

omanikud võtsid klubi üle 2017. a ning esialgu hagejaga ühtegi lepingut ei sõlmitud ega

hageja kaupa ei kasutatud. Kui hageja esitatud 2013. a müügilepingu korral oleks tegemist

raamlepinguga ja kehtiva lepinguga, võiks eeldada, et kostja tellis regulaarselt hageja käest

kaupa alates 2013. a, kuid seda pole hageja tõendanud. Vastupidi, tegelikult kehtis hageja ja

kostja vahel hoopis teine leping ning selle lõpetamisega seoses arutati tavalise müügilepingu

sõlmimist.

5.1. Kostja otsustas alles 11.10.2019 hakata tegema koostööd hagejaga ning sõlmis hagejaga

(uue) lepingu (turundusleping). Kostja märkis, et turunduslepingust tulenevalt kohustus kostja

osutama hagejale turundusteenust ning hageja kohustus selle eest tasuma. Sisuliselt tähendas

see seda, et kostja kohustus müüma hageja kaupa kokkulepitud mahus ning hageja tasus selle

eest kostjale turundustasu. Lepingu Lisa 1 p-dest 3–5 nähtub, et kostjale makstav

turundustasu/allahindlus oli 30% ostukäibest, Teenuse osutaja (kostja) ostukäive on 17 000

eurot + km 12-kuulise arvestusperioodi jooksul ning et hageja pidi tasuma kostjale

turundustasu 5000 eurot + km, mida makstakse ühes osas ettemaksuna Teenuse osutaja

(kostja) esitatud ettemaksuarve alusel. Ettemaks oli tasutud. Hageja esitas varasemalt kostjale

veel arveid 15.03.2019, 10.05.2019, 31.05.2019 ja 13.12.2019 (arved nr 000417632,

000427655, 000436680 ja 000489683), mis kõik olid kostja poolt tasutud ning millel kajastus

ka kokkulepitud allahindlus vastavalt 25% või 35%. 25% soodustus kohaldus alati ning lisaks

turunduslepingule. Seejärel esitaski hageja 13.11.2020 kostjale arve nr 20000578253 ja

20.11.2020 arve nr 20000580065, mille tasumist käesolevas menetluses nõuab.

2-21-110446

5.2. Samal ajal alustasid pooled aga uue turunduslepingu sõlmimisega seoses läbirääkimisi,

mis kestsid kuni 16.11.2020, mil ilmnes, et muutunud turuolukorra tõttu ei jõudnud pooled

kompromissini maksetähtaja osas. Maksetähtaja sobimatuse tõttu avaldas kostja soovi

sõlmida turunduslepingu asemel müügileping, mille maksetähtaeg on lühem, kui

turunduslepingul. Hageja esindaja R.Q kinnitas 17.11.2020 e-kirjas, et tavaline leping

(müügileping) on 25% soodustusega, mistõttu vähemalt 13.11.2020 arve nr 20000578253

esitamise ajal kehtis 11.10.2019 turundusleping ning vähemalt 30% soodustus. Kokku lepitud

30%-line soodustus kehtis ka 20.11.2020 esitatud arvele nr 20000580065, kuivõrd kostja

esitas hagejale arve aluseks oleva kauba tellimuse eeldusel, et pooled sõlmivad uue

turunduslepingu samadel tingimustel ehk poolte tahe oli suunatud koostöö jätkamisele.

Oluline on see, et kostja täitis edasi oma turunduslepingust tulenevaid kohustusi kuni

20.11.2020 väljastatud arveni, mis tähendab seda, et hageja sai teenust vastavalt

turunduslepingule ning seetõttu peaks pakkuma vaidlusalustele arvetele ka lepingus

kokkulepitud soodustust. Isegi, kui kohus sellega nõustuma ei peaks, kehtis nimetatud arvele

vähemalt 25%-line soodustus nagu hageja esindaja R.Q oma e-kirjas kinnitas. Seda kinnitab

ka Prike e-poe kodulehelt leitav info, mille kohaselt kõik konto omanikud ja kliendid saavad

25% soodustust. See nähtub üheselt ka pooltevahelisest suhtlusest ja varasemast praktikast, et

hageja esitabki lepingupartneritele, ka kostjale, arveid vähemalt 25%-lise allahindlusega.

5.3. Haginõude aluseks olevad arved olid esitatud ilma allahindluseta, mistõttu palus kostja

korduvalt arved parandada, kuid parandatud, st kokkulepitud soodustusega arveid ei ole kostja

tänaseni saanud. Selle tõttu olid kostjal vastavad arved ka tasumata. Kostja tasus nimetatud

arved (arvestades ise lõplikust summast maha lepingus ettenähtud ja lepinguga kokkulepitud

allahindluse 30%), mistõttu oli kostja oma kohustuse hageja ees täitnud ning hagiavalduse

nõue oli põhjendamatu. Kostja viitas, et tegelikkuses tasus kostja rohkem kui isegi 70%

arvetest, kuna raamatupidaja tegi arvestuses vea arvestades 30% soodustuse järgnevalt: km-ta

arve summa/1,3*1,2. Tegelikkused oleks pidanud olema arvestus järgnev: km-ta

arve*0,7*1,2.

5.4. Arved olid tasumata hageja enda tegevusetuse tõttu, kuivõrd hageja kostja palvetele ei

reageerinud, arveid ei parandanud ega kostjale selles osas selgitusi ei jaganud, mille tõttu ei

saanud hageja kostjale ette heita ka arvete tähtaegselt tasumata jätmist. Sellest tulenevalt ei

saanud hageja kostjalt nõuda ka viiviseid ja sissenõudmiskulusid. Kostja vaidles vastu ka

viivise suurusele, sest poolte vahel puudus kokkulepe seaduses sätestatust suurema viivise

suuruse osas. Viivise suurust ei lepitud kokku turunduslepingutes ei 2019. a ega peetud

oluliseks ka 2020. a. 2013. a sõlmitud müügileping oli kehtetu, mistõttu selles sisalduv vana

kokkulepe ei olnud kehtiv.

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Harju Maakohus rahuldas 27.02.2023 otsusega hagi osaliselt, mõistis välja kostjalt hageja

kasuks põhivõla 362,61 eurot, otsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise

744,20 eurot, edasiulatuva viivise põhinõudelt (362,61 eurot) protsendina 0,15% tasumata

jäänud põhinõude summast iga tasumisega viivitatud päeva eest alates otsuse tegemisest

(27.02.2023) kuni põhinõude kohase tasumiseni ning sissenõudmiskulud 80 eurot. Maakohus

jättis menetluskuludest 47% kostja ja 53% hageja kanda.

7. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus omaksvõtu alusel, et pooled

sõlmisid 23.05.2013 müügilepingu nr 5642, mille alusel tarnis hageja kostjale viimase

tellimuste alusel erinevaid alkoholijooke lepingus sätestatud tingimustel, kostja aga kohustus

nende eest tasuma. Maakohus märkis, et äriühingu (klubi) omanike muutus ei mõjuta

2-21-110446

äriühingu varasemalt sõlmitud lepingute kehtivust – need lähevad uuele omanikule üle. Kostja

võttis ka omaks, et vastavalt 23.05.2013 lepingu p-le 7.1 kehtis leping ühe aasta ning võis

pikeneda aasta kaupa. See on tõendatud ka kohtule esitatud müügilepinguga.

8. Maakohus leidis, et lepingu lõppemine oli tõendamata – kostja ei esitanud ühtki tõendit,

millest nähtuks, et ta on lepingu üles öelnud või teatanud, et ta selle pikenemist ei soovi.

Ainuüksi asjaolu, et kostja vahepealsel ajal väidetavalt selle lepingu alusel kaupa ei tellinud,

ei saaks olla lepingu lõppemise aluseks. Tegemist on kostja enda hoolsuskohustuse

rikkumisega (kostja oleks pidanud läbi töötama kõik varasemad raamatupidamisdokumendid)

või eelmiste omanike rikkumisega, kui nad kostjat lepingust ei teavitanud. Hagejale ei ole aga

etteheidetav, et hageja kostjat lepingu olemasolust peale klubile uute omanike teket ei

teavitanud. Maakohus ei nõustunud ka hageja seisukohaga, et 2013. a sõlmitud leping lõppes

uue lepingu sõlmimisega, kuivõrd nende lepingute eesmärgid olid kohtu hinnangul erinevad

ja lepingud said kehtida kõrvuti. Seega tuvastas maakohus, et 2013. a sõlmitud leping kehtis

ka vaidlusaluse kauba ja arvete edastamise ajal kostjale (novembris 2020). Poolte vahel 2013.

a sõlmitud lepingut ei muuda kehtetuks ega lõppenuks ka see, et kostjal oli 2015–2019 kehtiv

analoogne leping hageja konkurendiga AS W. Kui kostja sõlmis kahe erineva

alkoholitarnijaga kaks teineteist välistavat kokkulepet, vastutab selle eest kostja mitte hageja.

9. Maakohus leidis, et 11.10.2019 turunduslepingu eesmärkide täitmine ja lepingu lõppemine

oli tõendamata. Maakohus nõustus kostjaga, et turunduslepingust ei tulene mingeid

allahindlusi ega soodustusi. Hagejal oli kohustus maksta turundustasu, aga seda ei saa

käsitada allahindlusena, mis väljenduks allahindluse protsendina arvel. Turunduslepingu lisast

1 nähtuvalt pidi hageja tasuma kostjale turundustasuna 30% müügikäibest (lepingu lisa 1, p

3). See on aga arvestatud eeldusliku müügikäibe pealt (p 4) ja kuulus tasumisele ettemaksuna,

mitte soodustusena arvel (p 5). Kostja esitas kohtule tõendi, mille kohaselt ettemaksule

väljastati arve ja see oli tasutud. Kohus tuvastas turunduslepingu teksti alusel, et mingit

täiendavat soodustust kaubale koostööleping ette ei näinud. Pooltevahelises kirjavahetuses

peeti lepingueelseid läbirääkimisi uue lepingu sõlmimiseks, aga tõendamata oli, et leping

oleks poolte vahel sõlmitud. Tegu oli vaid läbirääkimiste ja hageja oferdiga, kuid ei nähtunud,

et sellistel tingimustel oleksid pooled kokkuleppe saavutanud. Kostja ei saanud tugineda ka

ootusele, et pooled sõlmivad uue turunduslepingu samadel tingimustel, kuivõrd vaidlusaluste

tellimuste esitamise ja arvete väljastamise ajal ei olnud pooled veel kokkulepet saavutanud ja

ei olnud teada, kas see saavutatakse. Kohtule ei olnud esitatud tõendeid, millest nähtuks, et

kostja oli registreeritud e-poe klient. See ei nähtunud ka kohtule esitatud arvetelt. Ainuüksi

asjaolu, et hageja oli väljastanud paar arvet allahindlusega (seejuures erinevate allahindluse

protsentidega) ei andnud alust väita, et kostjal oleks tekkinud õigustatud ootus saada arve iga

kord allahindlusega. Sealjuures on hageja esitanud kostjale mõned arved allahindlusega ja

mõned allahindluseta. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hagejal oli õigus esitada arved

täissummas ehk allahindluseta.

10. Maakohus tuvastas kostja esitatud maksekorralduste alusel, et kostja tasus 14.06.2021

arvest nr 20000578253 668 eurot ja 21.06.2021 arvest nr 20000580065 540,70 eurot. Seega

tasus kostja põhivõlgnevusest kokku 668 + 540,70 = 1208,70 eurot. Maakohus luges antud

ulatuses põhivõla tasutuks ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla tasumata jäägi

1571,31 - 1208,70 = 362,61 eurot.

11. Maakohtu hinnangul oli kostja kohustatud maksma otsuse tegemise aja seisuga

(27.02.2023) sissenõutavaks muutunud lepingujärgset viivist ostuhinna tasumisega

viivitamise eest kokku 257,91 + 175,57 + 160,59 + 150,13 = 744,20 eurot. Maakohus

rahuldas ka edasiulatuva viivise nõude protsendina tasumata põhinõude osalt (362,61 eurot)

2-21-110446

0,15% tasumata jäänud põhinõude summast iga tasumisega viivitatud päeva eest alates otsuse

tegemisest (27.02.2023) kuni kostja poolt põhivõlgnevuse kohase tasumiseni. Vastavalt

kohtupraktikale võib sissenõudja nõuda sissenõudmiskulu 40 eurot iga kohustuse täitmise

rikkumise eest. Kuivõrd kostja oli viivituses kahe arve tasumisega, rahuldas maakohus hagi

ka 2*40 = 80 euro sissenõudmiskulude ulatuses.

12. Maakohus jättis TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskuludest 47% kostja ja 53% hageja

kanda, kuna kohus rahuldas hagi 47% ulatuses (1385,34/2947,33).

Apellatsioonkaebus

13. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 27.02.2023

otsuse hagi rahuldatud osas ning teha asjas uus otsus, millega jäetakse hageja hagiavaldus

täies ulatuses rahuldamata ja kõik maakohtus tekkinud menetluskulud hageja kanda või

alternatiivselt saata asja tagasi maakohtule uueks lahendamiseks. Kostja palub jätta kõik

poolte apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud hageja kanda.

14. Esiteks on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et 2013. a sõlmitud leping kehtis ka

vaidlusaluse kauba ja arvete edastamise ajal kostjale. Kostjale teadaolevalt ei ole kumbki

lepingu esialgsetest pooltest, s.o klubi eelmised omanikud ja hageja, avaldanud soovi

müügilepingu pikendamiseks. Samamoodi ei avaldanud ei hageja ega klubi eelmised

omanikud kostjale klubi üleminekul mingit informatsiooni selle kohta, et müügileping nr

5642 võiks veel kehtida. Kuivõrd müügileping nr 5642 oli klubi omanike vahetudes juba

lõppenud, ei saanud see ka kostjale üle minna. Kostja on ka seisukohal, et müügilepingu nr

5642 p 7.1 ei sätesta asjaolu, et leping jääbki pikenema – konkreetne punkt sätestab, et leping

pikeneb ühe aasta võrra ehk ühel korral. Alternatiivselt, kui ka pooltevaheline müügileping nr

5642 kehtis ajal, mil kostja klubi omanikuks sai (asjaolu, mida kostja omaks ei võta), ei saa

olla kahtlust selles, et müügileping öeldi ikkagi kostja poolt üles hiljemalt ühe aasta jooksul

pärast klubi omanikuks saamist. Kuivõrd lepingu esimene tähtaeg oli 23.05.2013 ning leping

pikenes ühe aasta kaupa, sai kostja klubi uue omanikuna müügilepingu üles öelda 23.04.2015.

14.1. Asjaolu, et kostja vahepealsel ajal müügilepingu alusel kaupa ei tellinud, annab selgelt

märku sellest, et kostja on soovinud müügilepingu nr 5642 üles öelda. Kostja käitumise saab

lugeda kaudseks tahteavalduseks TsÜS § 68 lg 3 tähenduses (RKTKo 22.12.2009, 3-2-1-143-

09, p 14, RKTKo 22.04.2009, 3-2-1-32-09, p 10). Kuivõrd kostjal puuduvad täpsed andmed,

millal tegelikult müügileping nr 5642 hagejaga lõppes, siis pidi hageja olukorras, kus kostja

polnud peaaegu aasta jooksul temalt kaupasid ostnud, mõistma, et kostja soov on mitte olla

hagejaga lepingulises suhtes ning et kostja on soovinud lepingu nr 5642 lõpetada. Isegi, kui

kostja poolt lepingu ülesütlemisena ei saa käsitleda kostja tegevust 2015. a, saab siiski

samadel põhjendustel käsitleda lepingu ülesütlemisena kostja tegevust järgnevate aastate

jooksul. Pärast klubi üleminekut kostjale ei tellinud kostja hagejalt kaupa kuni 2019. a, s.o

tervelt viie aasta jooksul. Viie aasta möödudes sõlmisid pooled hoopis uue turunduslepingu,

mille alusel hageja taas kostjalt kaupu tellima hakkas. Tulenevalt VÕS § 6 lg-st 2 ja § 7 lg-st 1

ei saanud hageja hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt eeldada, et müügileping nr

5642 edasi kehtis.

14.2. Hageja poolt oli äärmiselt pahatahtlik väita, et hageja müüb kostjale kaupu sellise

müügilepingu alusel, mille kehtivusest kostja isegi teadlik ei olnud ja mille sõlmimise juures

kostja praegused juhid ei viibinud. Pahatahtlikkusele viitab mh see, et 2019. a sõlmisid pooled

uue turunduslepingu ning parasjagu käisid läbirääkimised ka turunduslepingut asendama

pidanud müügilepingu sõlmimiseks. Hageja oleks võinud oma nõuet põhjendada 2019. a

2-21-110446

turunduslepinguga, kuid otsustas pahatahtlikult toetuda juba lõppenud müügilepingule,

kuivõrd selle järgi ei olnud hagejal kohustust rakendada 30%-list allahindlust. Müügileping nr

5642 ja turundusleping ei saanud samaaegselt toimida. Mõlemad on sisuliselt alkoholitoodete

müügilepingud. Mõlema lepingu eesmärk on toimetada kostjani alkoholitooted, mille eest

kostja on kohustatud tasuma. Kuivõrd tegemist on sama eesmärgi saavutamisele, s.o kostjale

erinevate alkohoolsete jookide müümisele suunatud lepingutega, jääb arusaamatuks, miks

oleks kostja pidanud alustama hagejaga läbirääkimisi turunduslepingu sõlmimiseks, kui

poolte vahel oli juba kehtiv leping, mille täitmine oleks endaga kaasa toonud nii kostjale kui

ka hagejale sama tulemuse. Seega võib järeldada, et hiljemalt turunduslepingu sõlmimisega

avaldasid pooled tahet varem kehtinud leping ehk müügileping nr 5642 lõpetada või seda

muuta vastavalt turunduslepingus sätestatule.

15. Teiseks on maakohus vääralt tõlgendanud ka viidet kostja ja AS W. vahelisele

turunduslepingule. Kostja ei ole väitnud, et kostja ja AS W. vaheline turundusleping muudaks

kehtetuks müügilepingu nr 5642. Kostja ja AS W. vahelise turunduslepingu olemasolu viitab

hoopis sellele, et perioodil 2015–2019. a tegi kostja aktiivselt koostööd AS-iga W., kes tarnis

tollel perioodil kostjale nii alkohoolseid kui ka mittealkohoolseid jooke. Kostjal ei oleks

saanud olla samaaegselt kahte samasisulist lepingut. Ei ole eluliselt usutav, et kostja hoolika

majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuna oleks sõlminud korraga kaks samasisulist

lepingut – kusjuures kummagi lepingu järgimine oleks välistanud teisest lepingust tulenevate

kohustuste täitmise.

16. Kolmandaks on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et pooltevahelisest turunduslepingust ei

tulene mingeid allahindlusi ega soodustusi. Hageja esitas pärast turunduslepingu sõlmimist

kostjale vaid selliseid arveid, millel kajastus ka allahindlusprotsent. Vähemalt 25%-ne

soodustus kohaldus alati ning seda veel lisaks turundustasule, milles turunduslepingu p-des 3–

5 kokku lepiti. Hageja esitatud arvete, millelt allahindlusprotsenti ei nähtu, puhul arvestati

allahindlus maha kostjale hageja poolt tasutud ettemaksust. Turundusleping on justkui

laenuleping kindla ostukohustusega ja sisaldab samal ajal ka tavapärast allahindlust.

Maakohus on jätnud täielikult tähelepanuta väite, et pooltevahelisest suhtlusest ja varasemast

praktikast nähtub üheselt, et hageja esitas arveid vaid vähemalt 25%-se allahindlusega,

mistõttu oleks vastavalt pooltevahelisele praktikale selline allahindlus pidanud kajastuma ka

vaidlusalustel arvetel.

16.1. Maakohus on ekslikult väitnud, et pooltevahelises kirjavahetuses peeti pelgalt

lepingueelseid läbirääkimisi uue lepingu sõlmimiseks. Kostja selgitab, et ehkki kirjavahetus

oli peamiselt suunatud uue lepingu sõlmimisele nähtub sellest, et igal juhul oli pooltel soov ka

läbirääkimiste jooksul jätkuvale koostööle allahindlust kohaldada. Läbirääkimiste ajal täitis

kostja jätkuvalt oma turunduslepingust tulenevaid kohustusi, mis viitab sellele, et hageja sai

teenust vastavalt turunduslepingule ning pidi seetõttu niikuinii pakkuma kostjale ka

turunduslepingus kokkulepitud soodustust. Maakohus ei ole neid kostja väiteid analüüsinud.

Maakohus ei ole analüüsinud ka poolte majandustegevuses kohalduvat tava ja praktikat (VÕS

§ 25 lg 1).

16.2. Maakohus jättis hindamata kostja väite, et hageja e-poe kodulehelt leitav info viitab

allahindlusprotsendi kohaldamine müügi puhul oli hageja puhul tavaline praktika. On eluliselt

usutav ja tava ja praktika kohane, et püsiklient saab igal juhul soodustust ning kostjale oli

määratud oma kliendihaldur, e-poes saab kasutaja olla 25%-lise soodustusega ükskõik kes.

17. Viimaseks on kostja vastu vaielnud ka viivisenõudele ning viivise suurusele. Kostja on

viidanud, et viivisenõue ei ole põhjendatud, kuna kostja ei keeldunud tasumast, vaid palus, et

2-21-110446

hageja väljastaks korrektsed arved, kus kajastuks soodustus. Kostja tasus valede arvete alusel

summad osaliselt, mis aga jäävad raamatupidamisse osaliselt üles ning tekitavad

raamatupidamises segadust, mis ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas. Kui hageja oleks

esitanud arved õiges suuruses, ei oleks kunagi viivitust tekkinud. Viivist tuleks vähendada,

kui see ületab põhinõuet (RKTKo 16.11.2016, 3-2-1-118-16, p 19, RKTKo 14.06.2005, 3-2-

1-66-05, p 18). Kostja on viidanud ka, et isegi kui kehtiks müügileping nr 5642, siis võivad

selle tüüptingimused olla tühised, mida maakohus ei analüüsinud. Kostja hinnangul on

ühepoolselt tüüptingimustega kehtestatud viivisemäär tühine, kuivõrd see kahjustab kostjat

ebamõistlikult. Alternatiivselt tuleks viivist vähendada VÕS § 113 lg 8 alusel. Maakohus on

ebaõigesti välja mõistnud ka sissenõudmiskulud.

Vastustaja seisukoht

18. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

Vastuapellatsioonkaebus

19. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu

27.02.2023 otsuse osas, millega jäeti hagi rahuldamata ning teha tühistatud osas uue otsuse,

millega rahuldada hagi põhinõude osas 553,05 eurot (s.o rahuldada hagi põhinõude osas

kogusummas 915,66 eurot), maakohtu otsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud

viivise osas 108,48 eurot (s.o rahuldada hagi sissenõutavaks muutunud viivise osas

kogusummas 852,68 eurot) ning edasiulatuva viivise osas põhinõudelt (553,05 eurot)

protsendina 0,15% tasumata jäänud põhinõude summast iga tasumisega viivitatud päeva eest

alates otsuse tegemisest (27.02.2023) kuni põhinõude kohase tasumiseni (s.o rahuldada hagi

edasiulatuva viivise osas põhinõudelt kogusummas 915,66 eurot), ülejäänud osas lõpetada

menetlus hagist loobumise tõttu. Lisaks palub hageja tühistada Harju Maakohtu 27.02.2023

otsuse menetluskulude jaotuse osas ning teha uue otsuse, millega jätta kõik menetluskulud

kostja kanda või alternatiivselt jätta hageja menetluskulud proportsionaalselt rahuldatud

nõuetele kostja kanda ja kõik kostja menetluskulud tema enda kanda. Kõik menetluskulud

apellatsiooniastmes palub hageja jätta kostja kanda.

Hageja loobub osaliselt haginõuetest ulatuses, millega kostja on hagi pärast selle esitamist

rahuldanud ja palub vastu võtta hagist loobumise 13.11.2020 arve nr 20000578253 osas

(hageja loobub põhivõlast 370,09 eurot, seisuga 13.06.2021 sissenõutavaks muutunud

viivisest 257,91 eurot ning sissenõudmiskuludest 40 eurot) ja 20.11.2020 arve nr

20000580065 osas (hageja loobub põhivõlast 291,94 eurot, seisuga 20.06.2021 sissenõutavaks

muutunud viivisest 206,76 eurot ning sissenõudmiskuludest 40 eurot).

20. Hageja hinnangul eksis maakohus kostja poolt rahuldatud põhinõude arvutamisel jättes

kohaldamata VÕS § 88 lg-s 8 sätestatu, mis viis ebaõigele lahendusele. VÕS § 88 lg 9 järgi

hageja nõusolek puudub. Seega pidi maakohus kostja poolt tasutud summast maha arvama

eelkõige viivise ja sissenõudmiskulud. Maakohus eksis ka viivise arvutusel.

20.1. Arve nr 20000578253 puhul arvestades VÕS § 88 lg-s 8 sätestatud järjekorda, tasus

kostja eelkõige 14.06.2021 sissenõutavaks muutunud viivise 257,91 eurot ning

sissenõudmiskulud 40 eurot. Põhivõlgnevusest tasus kostja 370,09 eurot (668 – 257,91 – 40),

mistõttu põhinõude tasumata jääk on 498,31 eurot. Järelikult eksis maakohus ka viivise

arvestuses perioodi eest 14.06.2021–27.02.2023, mis 498,31 eurolt on 466,42 eurot.

2-21-110446

20.2. Arve nr 20000580065 puhul arvestades VÕS § 88 lg-s 8 sätestatud järjekorda, tasus

kostja 21.06.2021 sissenõutavaks muutunud viivise 208,76 eurot ning sissenõudmiskulud 40

eurot. Põhivõlgnevusest tasus kostja 291,94 eurot (540,70 – 208,76 – 40), mistõttu põhinõude

tasumata jääk on 417,35 eurot. Järelikult eksis maakohus ka viivise arvestuses perioodi eest

21.06.2021–27.02.2023, mis 417,35 eurolt on 386,26 eurot.

21. Täiendavalt leiab hageja, et maakohtu menetluskulude jaotus on tema suhtes äärmiselt

ebaõiglane ja ebamõistlik, kuna hageja pöördus enne haginõude rahuldamist oma õiguste

kaitseks kohtusse põhjendatult. Seetõttu peab kostja kandma ka tasutud nõude menetlemisega

seotud kulud või vähemalt annab see asjaolu aluse mitte panna kostja menetluskulusid selles

osas hagejale. Lisaks jättis maakohus täitmata selgitamiskohustuse, sest pidi hageja

tähelepanu pöörama sellele, et osa nõudest on menetluse kestel rahuldatud, mille tõttu oli

hagejal võimalik otsustada nõude vähendamise, hagist loobumise või tagasivõtmise üle, mis

võiks omakorda aidata vältida ebaõiglasi kulusid. Selle asemel tegi maakohus üllatusliku

otsuse menetluskulude jaotuse osas. Menetluskulude jaotuse puhul tuleks kohaldada TsMS §

168 lg-t 5, kuivõrd kostja on haginõuded 1208,70 euro ulatuses rahuldanud pärast hagi

esitamist (14.06.2021 ja 21.06.2021).

Apellandi seisukoht

22. Kostja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele täies ulatuses vastu, palub jätta selle

rahuldamata ning kõik poolte menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et hageja oleks

pidanud hagiavalduse eseme ehk nõude sisu muutumisel ise oma nõuet korrigeerima, mistõttu

on põhjendatud ka maakohtu menetluskulude jaotus. Kostjal ei ole vastuväiteid hageja

nõudest osalisele loobumisele.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

23. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ning

teha uus otsus, millega võtta vastu hageja osaline hagist loobumine ning selles osas menetlus

lõpetada, mõista välja kostjalt hageja kasuks põhinõue 909,28 eurot, maakohtu otsuse

tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 846,77 eurot, edasiulatuv viivis ning

jätta maakohtus tekkinud menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebust ei rahuldata.

Vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad

kostja kanda.

24. Hageja on esitanud hagi kostja vastu lepingust tuleneva põhivõla ning viivise saamiseks.

Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas ning hageja on

vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles hagi jäi rahuldamata. Seega vaidlustati maakohtu

otsus tervikuna, kuid hageja esitas avalduse hagist loobumiseks osas, milles kostja on hagi

pärast selle esitamist rahuldanud, s.o 1208,70 euro ulatuses. Hageja loobub arvelt nr

20000578253 nähtuvast põhinõudest 370,09 eurot, seisuga 13.06.2021 sissenõutavaks

muutunud viivisest 257,91 eurot ning sissenõudmiskuludest 40 eurot ja arvelt nr

20000580065 nähtuvast põhinõudest 291,94 eurot, seisuga 20.06.2021 sissenõutavaks

muutunud viivisest 208,76 eurot ning sissenõudmiskuludest 40 eurot (dtl 196). Kostjal ei ole

hagist loobumise osas vastuväiteid (dtl 222). Ringkonnakohus leiab, et osaline hagist

loobumine tuleb TsMS § 429 lg 1 alusel vastu võtta. Ühtlasi lõpetab ringkonnakohus TsMS §

428 lg 1 p-st 3 ja § 429 lg-st 1 juhindudes vastavas osas tsiviilasja menetluse. Seega on arvelt

nr 20000578253 nähtuva põhinõude jääk 498,31 eurot ning arvelt nr 20000580065 nähtuva

põhinõude jääk 410,97 eurot, mille väljamõistmist hageja kostjalt nõuab.

2-21-110446

25. VÕS § 88 lg 8 järgi tuleb lugeda täitmine esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks

muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuste katteks ning VÕS § 88 lg 9 järgi ei või võlgnik

võlausaldaja nõusolekuta määrata lg-s 8 sätestatust erinevat järjekorda. Seega ei ole

kolleegiumi hinnangul kostja maksekorralduste selgitustesse märgitu oluline, kuivõrd kostjal

puudus teistsuguses järjekorras nõuete tasumiseks hageja nõusolek ning hageja võis täitmise

erinevate kohustuste katteks arvestada käesoleva otsuse p-s 24 toodud järjekorras.

26. Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli sõlmitud 23.05.2013 müügileping nr 5642, mille

alusel hageja tarnis kostjale viimase tellimuste alusel erinevaid alkoholijooke lepingus

sätestatud tingimustel, kostja aga kohustus nende eest tasuma. Kostja on vaielnud vastu

sellele, et kostja on vastava asjaolu omaks võtnud. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei nõustu

kostja sellega, et tema raha maksmise kohustus tuleneb 23.05.2013 sõlmitud müügilepingust

nr 5642, kuid kostja on selgelt nõustunud, et 23.05.2013 müügileping on poolte vahel

sõlmitud (dtl 59). Seega on kostja selle asjaolu TsMS § 231 lg 2 tähenduses omaks võtnud

(RKTKo 17.06.2009, 3-2-1-73-09, p 13, RKTKo 29.11.2017, 2-14-56641, p 15.2).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et äriühingu (klubi) omanike muutus ei mõjuta

äriühingu varasemalt sõlmitud lepingute kehtivust, vaid need lähevad uuele omanikule üle.

27. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et müügileping nr 5642 oli aga klubi omanike

vahetudes juba lõppenud tulenevalt müügilepingu p-st 7.1, mistõttu ei saanud see ka kostjale

üle minna. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. Müügilepingu p-st 7.1 tuleneb, et

vaidlusalune leping jõustub allkirjastamise hetkest ja on sõlmitud tähtajaga 1 (üks) aasta. Kui

kumbki pool ei ilmuta üks kuu enne lepingu tähtaja möödumist soovi lepingut lõpetada,

pikeneb leping automaatselt järgmiseks üheaastaseks perioodiks. Kostja ei ole tõendanud, et

klubi eelmised omanikud või kostja ise oleks vastavalt müügilepingu p-le 7.1 teinud lepingu

lõpetamisele suunatud tahteavaldusi. Seega on kolleegium seisukohal, et kostja käsitlus

müügilepingu p-st 7.1 on ebaõige. Lisaks ei nõustu ringkonnakohus kostjaga, et müügilepingu

p-i 7.1 näol on tegemist tühise tüüptingimusega. Kostja ei ole põhistanud, kuidas

müügilepingu p 7.1 kostjat ebamõistlikult kahjustab. VÕS § 42 lg 3 p 27 reguleerib olukorda,

kus tähtajaline leping pikeneb tähtaja lõppedes automaatselt enam kui üheks aastaks, kuid

praegusel juhul pikeneb leping üheaastaseks perioodiks. Kolleegium nõustub kostjaga, et

kostja ei ole müügilepingu p-i 7.1 lepingu kehtivuse ning pikenemisega seonduvat TsMS §

231 lg 2 järgi omaks võtnud ning leiab, et tegemist on kostja õigusliku väitega. Siiski on

maakohus müügilepingu p-i 7.1 tõlgendades õigesti võtnud aluseks kirjaliku müügilepingu

teksti ja sellest lähtub käesoleva asja lahendamisel ka ringkonnakohus.

28. Kostja on leidnud, et müügilepingu ülesütlemisele viitab hageja käitumine, kuivõrd kostja

ei tellinud kuni 2019. a hagejalt kaupa ning kostja käitumise saab lugeda kaudseks

tahteavalduseks TsÜS § 68 lg 3 tähenduses. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et

ainuüksi asjaolu, et kostja vahepealsel ajal väidetavalt selle lepingu alusel kaupa ei tellinud, ei

saa olla lepingu lõppemise aluseks. Müügilepingust ei tulene, et kostja oleks kohustatud

hagejalt regulaarselt kaupa tellima, mistõttu ei olnud hagejal kolleegiumi hinnangul

mõistlikult võimalik aru saada, et kuivõrd kostja kaupu pikema aja jooksul ei tellinud, siis

soovis kostja lepingut lõpetada. Lisaks on müügilepingu p-s 7 reguleeritud lepingu lõpetamise

tingimused, mistõttu ei ole võimalik kostja käitumist käsitada lepingu ülesütlemisena.

29. Ringkonnakohtu hinnangul ei mõjuta 2019. a ega ka 2020. a turunduslepingu sõlmimine

2013. a sõlmitud müügilepingu kehtivust. Müügilepingu p-i 1.1 kohaselt müüja müüb ja ostja

ostab müüja poolt pakutavat kaupa vastavalt olemasolevale sortimendile, kogustele ja hinnale,

mis on ära näidatud arvetel (dtl 31). Nii 11.10.2019 kui ka 05.11.2020 sõlmitud

turunduslepingu p-i 1.1. kohaselt kohustus Teenuse osutaja (kostja) osutama Prikele

2-21-110446

(hagejale) turundusteenust ja Prike kohustus selle eest tasuma (dtl 65, 88). Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga, et vastavate lepingute eesmärk on erinev ning lepingud said kehtida

kõrvuti. Erinevalt müügilepingust kohustas turundusleping kaupa teatud koguses ostma ning

seda ka oma klientidele turundama, mille eest sai kostja tasu. Sealhulgas on turunduslepingute

p-st 1.5 tuvastatav, et Prike tarnis kostjale kaupu poolte vahel sõlmitud kaupade müügilepingu

alusel (dtl 65, 88), millele on viidanud ka hageja. Kolleegium nõustub hagejaga, et p-st 1.5

kokkuleppest tuleneb, et lisaks turunduslepingule pidi poolte vahel olema ka kehtiv

müügileping. Toimiku materjalidest ei nähtu, et pooled oleksid sõlminud koos

turunduslepingutega täiendavalt uue müügilepingu. Poolte vahelisest kirjavahetusest (dtl 78–

82) ei nähtu, et pooled oleksid läbirääkimisi pidanud turunduslepingut asendama pidanud

müügilepingu sõlmimiseks, nagu väidab kostja. Pooled on pidanud lepingueelseid

läbirääkimisi turunduslepingu tingimuste üle. Lisaks nähtub müügilepingu number (5642) ka

kostjale väljastatud arvetelt (dtl 23–29, dtl 74–77). Seega tuvastab ringkonnakohus, et

turunduslepingu alusel kaupade tarnimiseks oli poolte vahel sõlmitud müügileping nr 5642,

mistõttu kehtis 2013. a sõlmitud müügileping ka vaidlusaluse kauba ja arvete edastamise ajal

kostjale (novembris 2020).

30. Kostja on ka apellatsioonkaebuses seisukohal, et kostjal ei saanud olla samaaegselt kahte

samasisulist lepingut nii hageja kui ka AS-iga W. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et

poolte vahel 2013. a sõlmitud lepingu kehtivust ei mõjuta asjaolu, et kostjal oli 2015–2019

kehtiv analoogne leping hageja konkurendiga (TsMS § 654 lg 6 ls 2). Apellatsioonkaebuse

väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.

31. Ringkonnakohus märgib seoses kostja väidetega turunduslepingust tulenevate

allahindluste või soodustuste osas järgmist. 11.10.2019 sõlmitud turunduslepingu (dtl 65–71)

lisast 1 p-st 3–5 ei nähtu, et pooled oleksid leppinud kokku täiendavas soodustuses ei 25% ega

ka 30% ulatuses. P-st 3.1 tuleneb, et hageja poolt kostjale makstava turundustasu ettemaksu

suuruseks on 30% ostukäibest (dtl 68), millest ei ole võimalik tuletada, et hagejal oli kohustus

kostjale kaupade tellimisel rakendada soodustust 30% ulatuses. Turundustasu kuulus

tasumisele ettemaksuna (p 5), mitte soodustuse või allahindluse rakendamisena kostja tellitud

kaupade suhtes. Turunduslepingu tekstist ei tulene, et koostööleping oleks ette näinud mingi

täiendava soodustuse kaubale, nagu leidis õigesti ka maakohus. Soodustuse või allahindluse

kokkulepet ei nähtu kolleegiumi hinnangul ka 05.11.2020 sõlmitud turunduslepingus (dtl 88–

94). Ka poolte vaheline kirjavahetus (dtl 78–82) ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.

Maakohus on õigesti leidnud, et tegu oli vaid läbirääkimistega ja hageja oferdiga, kuid ei

nähtu, et sellistel tingimustel oleksid pooled kokkuleppe saavutanud ja ei olnud teada, kas see

saavutatakse. Kostja ei ole ka apellatsioonkaebuses tõendanud, et ta oleks kaupu tellinud läbi

e-poe või oleks registreeritud e-poe klient vastavalt hageja e-poe kodulehel toodud

tingimustele (dtl 84), mille alusel oleks kostja õigustatud saama kaupadelt allahindlust 25%

võrra. Hageja on selgitanud, et kostja ei teinud tellimusi e-poe kaudu ning hageja võimaldab

Internetipoodi kasutada oma klientidel valikuliselt. Kostja ei ole hageja väiteid ümber

lükanud. Seega ei saanud kostjale sellel alusel soodustus või allahindlus rakenduda.

32. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud asjaolu, et allahindluse kohaldamine

oli kujunenud lähtudes pooltevahelisest tavalisest praktikast VÕS § 25 lg 1 alusel. Kolleegium

on seisukohal, et selle sätte tähenduses on praktika poolte vahel järjepidevas suhtlemises

väljakujunenud käitumine. Praktikaks kujuneb käitumine, mida mõlemad pooled teavad ja

tunnustavad ja millest nad ühtemoodi aru saavad. Hageja pole sellega menetluse kestel

nõustunud ja ka esitatud tõendid ei võimalda järeldada, et poolte vahel oli välja kujunenud

praktika kaupade tellimisel allahindlust igakordselt rakendada. Maakohus on õigesti

tuvastanud, et hageja on esitanud kostjale mõned arved allahindlusega (dtl 74–77) ja mõned

2-21-110446

allahindluseta (dtl 23–29 ja 99–113) ning leidnud, et kostjal ei saanud selle põhjal tekkida

õigustatud ootust saada arve iga kord allahindlusega. Ringkonnakohus nõustub sellega. Seega

oli hagejal õigus esitada arved täissummas ehk allahindluseta. Kuivõrd kostja ei ole vastu

vaielnud kauba saamisele ja ka ringkonnakohus tuvastas, et kostjal oli kohustus tasuda arved

täies ulatuses, siis oli kostjal kohustus tasuda hagejale põhinõudena 868,40 + 702,91 =

1571,31 eurot. Arvestades, et hageja on hagist osaliselt loobunud (vt käesoleva otsuse p 24),

siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhinõude tasumata jääk 498,31 + 410,97 =

909,28 eurot.

33. Hageja on esitanud ka viivisenõude. 2013. a sõlmitud müügilepingu p 5.7 järgi on hagejal

maksmisega hilinemisel õigus nõuda kostjalt viivist 0,15% päevas tähtajaks tasumata jäänud

summast (dtl 31). Pooled on kokku leppinud, et arved tuleb tasuda 14 päeva jooksul (dtl 30).

Kostja on viidanud, et isegi kui kehtiks müügileping nr 5642, siis võivad selle tüüptingimused

olla tühised viivisemäära kokkuleppes, sest see kahjustab kostjat ebamõistlikult.

Alternatiivselt tuleks viivist vähendada VÕS § 113 lg 8 alusel. Kolleegium märgib, et

Riigikohus on majandustegevuses sõlmitud lepingus pidanud mõistlikuks ka viivisemäära

0,25% päevas ning leidnud, et vastav viivisemäär ei ole nii kõrge, et seda võiks pidada

krediidisaaja majandustegevuses sõlmitud lepingu puhul VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tühiseks

(RKTKo 13.05.2020, 2-18-17536, p 17). Kostja ei ole põhistanud, kuidas viivisemäära

kokkulepe kostjat ebamõistlikult kahjustab. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust

lugeda viivisemäära kokkulepet tühiseks. Kostja ei ole välja toonud asjaolusid, mis annaksid

aluse VÕS § 162 lg 1 kohaldamiseks ja viivise vähendamiseks. Kostja ei ole mh väitnud, et ta

ei suudaks lepinguga võetud kohustusi täita ega kokkulepitud viivist tasuda. Seega puudub

käesoleval juhul alus viivise vähendamiseks. Kostja vastuväited seoses müügilepingu p-ga 5.6

on esitatud esmakordselt apellatsioonimenetluse lõplikes seisukohtades, mistõttu jätab

ringkonnakohus need väited TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta.

34. Hageja on taotlenud maakohtu otsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud

viivise väljamõistmist. Arve nr 20000578253 suuruseks oli kokku 868,40 eurot. Hageja on

põhinõudest 370,09 euro ulatuses loobunud, mistõttu tuleb arvestada viivist põhinõude

tasumata jäägilt s.o 498,31 eurolt perioodi eest 14.06.2021–27.02.2023 ja viivise suuruseks on

466,42 eurot. Arve nr 20000580065 suuruseks oli kokku 702,91 eurot. Hageja on põhinõudest

291,94 euro ulatuses loobunud, mistõttu tuleb arvestada viivist põhinõude tasumata jäägilt, s.o

410,97 eurolt perioodi eest 21.06.2021–27.02.2023 ja viivise suuruseks on 380,35 eurot.

35. Seega on kostja kohustatud maksma alates arvete osalisest tasumisest (14.06.2021,

21.06.2021) kuni maakohtu otsuse tegemiseni (27.02.2023) sissenõutavaks muutunud

lepingujärgset viivist ostuhinna tasumisega viivitamise eest kokku 466,42 + 380,35 = 846,77

eurot. Ringkonnakohus rahuldab ka edasiulatuva viivise nõude protsendina tasumata

põhinõude osalt (909,28 eurot) 0,15% tasumata jäänud põhinõude summast iga tasumisega

viivitatud päeva eest alates 28.02.2023 kuni kostja poolt põhivõlgnevuse kohase tasumiseni.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

36. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, siis tuleb TsMS § 173 lg 3 kohaselt

muuta ka menetluskulude jaotust.

37. Maakohus jättis menetluskulud 47% kostja ja 53% hageja kanda hagi osalise rahuldamise

tõttu TsMS § 163 lg 1 alusel. Kostja leiab, et maakohtus tekkinud menetluskulud tuleb jätta

täielikult hageja kanda. Hageja leiab, et kõik menetluskulud tuleb jätta kostja kanda või

alternatiivselt hageja menetluskulud proportsionaalselt rahuldatud nõuete osas kostja kanda ja

2-21-110446

kõik kostja menetluskulud tema enda kanda. TsMS § 168 lg 5 kohaselt, kui hageja loobub

hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude

rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Kostja on 14.06.2021 ja 21.06.2021, s.o

peale hagi esitamist rahuldanud hageja nõuded osaliselt 1208,70 euro ulatuses, mis annab

kolleegiumi hinnangul alust jätta menetluskulud kostja kanda. Arvestada tuleb siiski TsMS §

162 lg-t 4, mille kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui

vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kuigi hageja pöördus kohtusse põhjendatult, siis on

hageja loobunud hagist osaliselt kostja poolt tasutud ulatuses alles vastuapellatsioonkaebuses.

Selle tõttu on pooled kandnud suuremas osas menetluskulusid, kui nad oleksid pidanud

kandma hageja hagist osalisel loobumisel koheselt pärast kostja poolt nõuete osalist

rahuldamist. Võttes arvesse ka hagi rahuldamise proportsiooni maakohtus, siis on kolleegiumi

hinnangul õiglane jätta maakohtus tekkinud menetluskulud poolte endi kanda.

38. Kuivõrd apellatsioonkaebus jäi täielikult rahuldamata ning vastuapellatsioonkaebus jääb

rahuldamata marginaalses ulatuses, jäävad TsMS § 171 lg 1 järgi ringkonnakohtus tekkinud

menetluskulud kostja kanda.

39. TsMS § 174 lg 4 kohaselt, kui maakohus kohtuotsuses menetluskulusid kindlaks ei määra,

määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast

kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu

kohtuotsuse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme

kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. Seega määrab menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks maakohus.

(allkirjastatud digitaalselt)