2-21-6542/20 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtu nimetus

Harju Maakohus

Kohtunik

Toomas Ventsli

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

28. veebruar 2025.a, Tallinna kohtumaja, Lubja tn 4, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-6542

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagiavaldus S.V (S.V) vastu

raha tasumise nõudes

Tsiviilasja hind

11 044,90 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806, aadress

XXX 83, 10115 Tallinn)

Lepinguline esindaja X.C

Kostja

S.V (isikukood XXX, aadress XXX)

Lepinguline esindaja riigi õigusabi korras Tiina Mare Hiob

Viimase kohtuistungi aeg või

viide asja lahendamisele

kirjalikus menetluses

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu Aktsiaseltsi PlusPlus Capital (registrikood 11919806) osaline loobumine

hagist ja lõpetada Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagiavalduse S.V (S.V, isikukood XXX)

vastu menetlus põhinõude 1731,18 eurot, põhinõudelt alates 16.02.2019 kuni 26.04.2021

arvestatud viivise 832,01 eurot ja sissenõudmiskulude 35 eurot tasumise nõuetes.

2. Rahuldada Aktsiaseltsi PlusPlus Capital (registrikood 11919806) hagiavaldus S.V (S.V,

isikukood XXX) vastu osaliselt.

3. Välja mõista S.V (S.V, isikukood XXX) Aktsiaseltsi PlusPlus Capital (registrikood

11919806) kasuks 3577 (kolm tuhat viissada seitsekümmend seitse) eurot 76

(seitsekümmend kuus) senti.

4. Välja mõista S.V (S.V, isikukood XXX) Aktsiaseltsi PlusPlus Capital (registrikood

11919806) kasuks viivis põhinõude 2841 (kaks tuhat kaheksasada nelikümmend üks)

eurot 10 (kümme) senti tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses alates 27.04.2021.a (kahekümne seitsmendast aprillist kahe tuhande

kahekümne esimesel aastal) kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 2104 (kaks

tuhat ükssada neli) eurot 44 (nelikümmend neli) senti.

5. Jätta rahuldamata Aktsiaseltsi PlusPlus Capital (registrikood 11919806) hagiavaldus S.V

(S.V, isikukood XXX) vastu põhinõude 1461,82 eurot, lepingu sõlmimise tasu 30 eurot ja

ajavahemiku 16.02.2019.a kuni 26.04.2021.a eest arvestatud viivise 1331,32 eurot

tasumise nõuetes.

1 (9)

6. Jätta rahuldamata Aktsiaseltsi PlusPlus Capital (registrikood 11919806) hagiavaldus S.V

(S.V, isikukood XXX) vastu järgmistes alternatiivsetes nõuetes: põhinõude 2841,10 eurot

ja põhinõudelt 2841,10 eurot alates 17.10.2019 kuni 26.04.2021 arvestatud viivise 346,85

eurot tasumise nõuded ning põhinõudelt 2841,10 eurot alates 27.04.2021 kuni põhinõude

täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 ls 2 sätestatud ulatuses viivise tasumise nõue.

Menetluskulude jaotus ja

kindlaksmääramine

7. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

8. Jätta menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist

kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus

asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 187 lg 6 kohaselt

peab menetlusabi taotluse esitamise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

I. Kohtuotsuse kirjeldav osa

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 26.04.2021 Harju Maakohtule hagiavalduse S.V

(kostja) vastu raha tasumise nõudes (dtl-d 1-4). Kohus võttis hagi 13.05.2021 menetlusse (dtl 22).

Kostja esitas 25.05.2021 kohtule võõrkeelse hagi vastuse (dtl-d 26-27). Kohus jättis

menetlusdokumendi 25.06.2021 käiguta (dtl 29). Kostja esitas 29.07.2021 riigi õigusabi taotluse

(dtl-d 41-46). Kohus rahuldas 02.11.2021 määrusega kostja riigi õigusabi taotluse ja andis kostjale

riigi õigusabi isiku esindamiseks tsiviilasja kohtueelses menetluses ja kohtus (dtl 54). Advokatuur

määras kostja esindajaks riigi õigusabi korras vandeadvokaat Tiina Mare Hiobi (dtl 61). Kostja

vastas hagile 03.12.2021 (dtl-d 62-72). Hageja esitas 07.12.2021 arvamuse kostja vastuse kohta

(dtl-d 73-77). Kohus määras 05.12.2024 asja lahendamise kirjalikus menetluses ning määras

avalduste ja dokumentide esitamise tähtajad ning otsuse teatavakstegemise aja 28.02.2025 (dtl 86).

Hageja esitas 14.01.2025 hagiavalduse täienduse, mis sisaldas hagist osalise loobumise avaldust

ning avaldust alternatiivse nõude esitamiseks (dtl-d 94-100). Kostja esitas vastuse 06.02.2025 (dtl-d

182-185).

2. Hageja põhjendab hagiavaldust järgmiste asjaoludega. Swedbank AS (krediidiandja)

loovutas hagejale nõuded kostja vastu, mis tulenevad kostja ja krediidiandja vahel sõlmitud

18.04.2016 laenulepingust nr xxx. Hageja ja kostja sõlmisid 17.12.2018 kompromissilepingu /

võlatunnistuse nr xxx (võlatunnistus), millega kostja tunnustas deklaratiivse võlatunnistusega

krediidiandja poolt hagejale loovutatud põhinõude 6034,10 eurot ja viivise 1798,44 eurot tasumise

nõudeid. Hageja ja kostja leppisid kokku, et kostja võlgneb nimetatud summad hagejale

kompromissisummana, mis tuleb kostjal osamaksetega hagejale tasuda maksegraafiku alusel.

Pooled leppisid kokku viivisemääras 0,06% päevas, lepingu sõlmimise tasus ja lepingu muutmise

tasus. Kostja ja krediidiandja sõlmisid18.04.2016 laenulepingu nr xxx ja seda asendava 10.12.2016

laenulepingu nr xxx, mille alusel anti kostjale üle krediidisumma 6000 eurot. Kostja kohustus

krediidiandjale krediidi tagastama ja intressimaksed tasuma annuiteetmaksetega hiljemalt

16.09.2019. Kostja jäi osamaksete täitmisega viivitusse ning krediidiandja ütles laenulepingu üles.

2 (9)

Krediidiandja järgis krediidilepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ja

krediidiandja ei ole käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. Lepingutest tulenev nõue ei ole

aegunud.

3. Kostja vaidleb hagile vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Kostja põhjendab vastuväiteid

hagile järgmiselt. Hageja nõue ebaselge. Võlatunnistusega kujundatud viivisenõudest põhinõue,

millelt omakorda on arvestatud viivist. Hageja ei ole tõendanud nõude loovutamist. Kostjale ei

selgitatud ega tõlgitud 17.12.2018 võlatunnistuse sisu. Kostjale ei antud võimalust ega aega

lepinguga tutvuda, ning talle lihtsalt öeldi, et on tema huvides sellele alla kirjutada. Võlatunnistus

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg-de 1 ja 2 järgi tühine. Hageja nõue on aegunud.

Hageja ja krediidiandja on käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. Laenulepingu sõlmimisel on

rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

II. Kohtuotsuse põhjendav osa

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 429 lg 1 sätestab, et hageja võib hagist loobuda

kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist

loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse.

Hageja esitas 26.04.2021 kostja vastu hagiavalduse järgmistes nõuetes: põhinõue 6034,10 eurot,

enne 17.12.2018 sissenõutavaks muutunud viivise tasumise nõue 724,34 eurot, lepingu sõlmimise

tasu 30 eurot, põhinõudelt 6034,10 eurot ajavahemiku 16.02.2019 kuni 26.04.2021 eest arvestatud

viivise 2899,99 eurot tasumise nõue ja sissenõudekulu 35 eurot hüvitamise nõue (dtl 4). Kohus

võttis hagi 13.05.2021 nimetatud nõuetes menetlusse (dtl 22). Hageja esitas 14.01.2025

menetlusdokumendis avalduse hagist osaliseks loobumiseks. Hageja loobus avalduse kohaselt

26.04.2021 hagiavalduses esitatud põhinõudest summas 1731,18 eurot, viivistest põhinõudelt alates

16.02.2019 kuni 26.04.2021 summas 832,01 eurot ja sissenõudmiskuludest summas 35 eurot (dtl

98).

Kostja ei vaielnud hagist loobumisele vastu. Kohus leiab, et hagist loobumisega ei rikuta olulist

avalikku huvi. Kohus võtab seetõttu hagist loobumise vastu ning lõpetab menetluse hageja

nimetatud nõuete osas. Pärast hagist osalist loobumist on menetluses järgmised hageja nõuded

kostja vastu: põhinõue 4302,92 eurot, enne 17.12.2018 sissenõutavaks muutunud viivise tasumise

nõue 724,34 eurot, lepingu sõlmimise tasu 30 eurot maksmise nõue, põhinõudelt 6034,10 eurot

ajavahemiku 16.02.2019 kuni 26.04.2021 eest arvestatud viivise 2067,98 eurot tasumise nõue.

5. Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, et kostja ja Swedbank AS (krediidiandja/pank) on

sõlminud 18.04.2016 laenulepingu nr. xxx. Hageja on soovinud väidet tõendada laenulepingu

dokumendiga (dtl-d 101-124, 125). Kostja ei ole vastu vaielnud lepingu sõlmimise väitele. Poolte

vaidluse puudumise tõttu ei vaja lepingu sõlmimine eraldi tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1

p 1). Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, et kostja ja krediidiandja on sõlminud 10.12.2016

kokkuleppe, millega lepingupooled asendasid senise 18.04.2016 laenulepingu nr. xxx uue

10.12.2016 sõlmitud laenulepinguga nr. xxx. Hageja on soovinud väidet tõendada laenulepingu

dokumendiga (dtl-d 130-153, 154). Kostja ei ole vastu vaielnud lepingu sõlmimise väitele. Poolte

vaidluse puudumise tõttu ei vaja lepingu sõlmimine eraldi tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1

p 1).

6.

18.04.2016 laenulepingu lepingudokumendist nähtuvalt on krediidiandjal kohustus anda

kostjale krediiti 6000 eurot intressimääraga 17% aastas, krediidi kulukuse aastamääraga 19,97%

ning krediidi ja intressi tasumises 36 annuiteetmaksega iga kuu 16. päeval ning krediidi tagastamise

tähtpäevaga 16.04.2019 (dtl 125). 10.12.2016 laenulepingu lepingudokumendist nähtuvalt on kostja

kasutuses krediit 5058,80 eurot intressimääraga 17% aastas, krediidi kulukuse aastamääraga 19,9%

ning krediidi ja intressi tasumises 36 annuiteetmaksega iga kuu 16. päeval ning krediidi tagastamise

tähtpäevaga 16.10.2019 (dtl 154). Kohus leiab, et pooltevahelisel lepingul on tarbijakrediidilepingu

3 (9)

tunnused võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõistes, sest leping on sõlmitud majandus- või

kutsetegevuses tegutseva Swedbank AS-i ja tarbijast kostja vahel ning Swedbank AS on lepinguga

võtnud endale kohustuse anda kostjale krediiti. Kohus kohaldab pooltevahelisele lepingule seaduses

tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut.

7. VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele

kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse

hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1.

jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. VÕS § 4062 lg 3 sätestab, et kui

tarbijakrediidileping on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija

tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna

tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest

maksta intressi käesoleva seaduse § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. Tähtajatu tarbijakrediidilepingu

alusel saadu tagasimaksmise tingimuste määratlemisel kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 4061

sätestatud eeldusi. Krediidiandja peab tagasimaksed ja tagasimaksete tegemise tähtaja uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks

tegema.

Kohus on kohustatud kontrollima tarbijakrediidilepingu kehtivuse eeldusi, sh krediidi kulukuse

määra märkimist lepingus ja kulukuse määra õigsust. Kohtu hinnangul oli laenulepingute

dokumentides märgitud andmetest lähtuvalt krediidi kulukuse määr 16.04.2016 laenulepingu

sõlmimise ajal 19,97% aastas ning 10.12.2016 laenulepingu sõlmimisel 19% aastas. VÕS § 4062 lg-

s 1 nimetatud Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmine krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse kolmekordne määr krediidi andmise ajal 16.04.2016 oli

64,95% ning 10.12.2016 lepingu sõlmimise ajal 56,85%. Seega ei ületanud kostjale antud krediidi

kulukuse määr VÕS § 4062 lg-s 1 nimetatud kolmekordset määra ning tarbijakrediidilepingud ei ole

VÕS § 4062 lg 1 järgi tühised.

8. Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt on krediidiandja rikkunud kostjale krediidi

andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib

tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline. Krediidiandja on kohustatud järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet

tarbijakrediidilepingu sõlmimisel (VÕS § 4034 lg 1). Krediidiandja peab tarbija kohta omandama

teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: (a) tarbija varaline seisund ja

regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest

isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning

sissetuleku regulaarsus (krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

(b) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral

ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed

majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d

2 ja 4); (c) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg

1 p 3); (d) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5); (e)

krediidiandjal tuleb KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks.

Kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta

kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt ka RKTKm 24.11.2023 2-

21-13098, p 18).

4 (9)

Hageja põhjendab hagiavaldust sellega, et 18.04.2016 lepingu sõlmimisel krediidivõimelisuse

hindamisel võttis krediidiandja arvesse kostja Swedbank AS-is avatud pangakonto väljavõttest

ajavahemiku 18.10.2015-18.04.2016 kohta nähtuvaid andmeid ning maksehäirete registri andmete

puudumist. Hageja on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise tõendamiseks esitanud kostja

Swedbank AS-is avatud pangakonto väljavõtte ajavahemiku 18.10.2015-18.04.2016 kohta (dtl-d

169-177). Kohtu hinnangul nähtub pangakonto väljavõttest, et kostja tegi regulaarseid makseid

NORDEA FINANCE ESTONIA AS-ile liisingulepingu nr 201106143 alusel, mille suurus oli 260-

350 eurot (dtl-d 169-176). Hageja avaldatu kohaselt võttis krediidiandja kostja maksevõimelisuse

hindamisel arvesse kostja ja NORDEA FINANCE ESTONIA AS-i vahel sõlmitud lepingut. Kohtu

hinnangul ei ole hageja tõendanud, et krediidiandja selgitas kostja maksevõimelisuse hindamisel

välja, milline on igakuiselt sissenõutavaks muutuvate osamaksete koosseis (st palju moodustavad

igakuisest osamaksest põhiosa ja intress), milline on krediidi lõpptähtaeg ja põhiosa jäägi suurus.

Eeltoodut arvestades ei ole krediidiandja sisuliselt hinnanud, milline on NORDEA FINANCE

ESTONIA AS-i ja kostja vahel sõlmitud liisingulepingu mõju kostja maksevõimelisusele. Seega

rikkus krediidiandja kohustus kontrollida kostja krediidivõimelisust ning on rikkunud 18.04.2016

lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Hageja ei ole välja toonud ja tõendanud asjaolusid, millest nähtuvad krediidiandja toimingud

10.12.2016 laenulepingu sõlmimisel. Seega ei ole hageja tõendanud krediidiandja poolt

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist 10.12.2016 laenulepingu sõlmimisel. Krediidiandja

on seega rikkunud 10.12.2016 laenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et krediidiandja on rikkunud VÕS § 4034 lg 1 p 1

sätestatud teabe omandamise kohustust ning VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud lepingu sõlmimise

keeldu. Krediidiandja ei ole järginud nõuetekohast hoolsust kostja krediidivõimelisuse hindamiseks

andmete kogumisel ning krediidivõimelisuse hindamisel. Krediidiandja on seega rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

9. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei

kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3

ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija

krediidivõimelisust valesti.

Hageja ei ole tõendanud asjaolusid, millest nähtuvalt on kostja tahtlikult jätnud krediidiandjale

teabe esitamata või on seda võltsinud. Hagejal on tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 koormis tõendada

VÕS § 4034 lg 7 lauses 4 sätestatud eeldused VÕS § 4034 lg 7 lausetes 1-3 kohaldamata jätmiseks.

Kohtu hinnangul ei ole hageja kirjeldanud, millist teavet krediidiandja kostjalt küsis ning mille

kostja jättis tahtlikult krediidiandjale esitamata. Hageja ei ole kostjalt teabe küsimise ja kostja poolt

vastamata jätmise kohta tõendeid esitanud. Samuti ei ole hageja kirjeldanud, millist teavet kostja

võltsis ning krediidiandjale esitas. Kohus leiab seetõttu, et pooltevahelisele võlasuhtele

kohaldatakse VÕS § 4034 lg 7 lausetes 1-3 sätestatut.

Kohus on tuvastanud krediidiandja ja kostja vahel tarbijakrediidilepingu sõlmimise ning

krediidisumma 6000 eurot kasutusse võtmise kostja poolt. VÕS § 4034 lg 7 lausetest 1 ja 2

tulenevalt oli krediidiandjal õigus nõuda kostjalt krediidi tagastamist ning VÕS §-s 94 sätestatud

ulatuses intressi tasumist. Muid kulusid krediidiandjal kostjalt õigus nõuda ei ole. 10.12.2016

laenulepingu sõlmimise ajal oli VÕS §-s 94 nimetatud intressimäära suuruseks 0% aastas.

Pooltevahelisele võlasuhtele kohaldub seega intressimäär 0% aastas. Eeltoodut arvestades puudus

krediidiandjal õigus nõuda kostjalt intressi tasumist. Seetõttu tuleb lugeda kostja tehtud

tagasimaksed krediidisumma tagasimakseteks.

5 (9)

Kostja on tasunud krediidiandjale lepingutasu 90 eurot ja 25 eurot (dtl 161). Kuivõrd kostjal puudus

VÕS § 4034 lg 7 lausetest 1 ja 2 tulenevalt kohustus tasuda lepingutasu, tuleb makstud lepingutasud

lugeda krediidi tagasimakseteks.

Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, et krediidiandja on kostjale üle andnud krediidisumma

6000 eurot. Kohtu hinnangul on hageja väide tõendatud kostja pangakonto väljavõttega, millest

nähtub 18.04.2016 6000 euro laekumine krediidiandjalt kostja kontole (dtl 177). Pooled ei vaidle

selle üle, et 10.12.2016 kokkuleppe alusel ei antud kostjale üle täiendavat krediidisummat. Poolte

vaidluse puudumise tõttu ei vaja asjaolu eraldi tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1).

Hageja on hagiavaldust põhjendanud väitega, mille kohaselt on kostja laenulepingute alusel tasunud

krediidiandjale krediiti, intressi ja lepingutasusid kokku 3158,90 eurot. Kohtu hinnangul tõendab

hageja väidet Swedbank AS-i andmebaasi väljatrükk lepingute aluselt tehtud maksete kohta (dtl-d

160-161). Kostja ei ole tõendanud hageja avaldatust erineva suuruse maksete tegemist. Eeltoodut

arvestades on kostjal krediidiandjaga sõlmitud laenulepingute alusel täitmata laenusumma 2841,10

eurot tasumise kohustus (6000-3158,90=2841,10).

10. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei

kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3

ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija

krediidivõimelisust valesti.

Hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja määras tagasimaksed uuesti ning tegi kostjale teatavaks.

Seetõttu ei saanud krediidiandja tugineda tarbijakrediidilepingu ülesütlemisel osamaksete

tegemisega viivitamisele kostja poolt, sest puudus uus maksegraafik, mille järgi on võimalik

kindlaks teha kostja igakuise tagasimakse suurus ning hinnata, kas kostja on tagasimakse

tegemisega viivituses. Seetõttu ei oma krediidiandja 26.01.2018 ülesütlemisavaldus (dtl 163)

õiguslikke tagajärgi. Kuivõrd kostja pidi vastavalt 10.12.2016 laenulepingule laenusumma

tagastama hiljemalt 16.10.2019, tuli kostjal tagastamata krediidi jääk 2841,10 eurot krediidiandjale

tagastada hiljemalt 16.10.2019.

11. Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, et krediidiandja loovutas kostjaga sõlmitud

laenulepingutest tulenevad nõuded 25.04.2018 hagejale. Hageja on esitanud nõude loovutamise

tõendamiseks Swedbank AS-i 19.12.2024 kinnituse (dtl-d 167-168). Kohtu hinnangul on

krediidiandja kinnitusega tõendatud, et krediidiandja on tarbijakrediidilepingutest tulenevad nõuded

(sealhulgas krediidi tagastamise nõue) loovutanud hagejale. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt

krediidisumma 2841,10 eurot tagastamist krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud

tarbijakrediidilepingute alusel. Hagejal on õigus nõuda kostjalt VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud

ulatuses ajavahemiku 17.10.2016 kuni 26.04.2021 (558 päeva) põhinõudelt 2841,10 eurot

arvestatud viivise 736,66 eurot tasumist.

12. Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, et hageja ja kostja on sõlminud 17.12.2018

deklaratiivse võlatunnistuse (dtl-d 48, 74). Deklaratiivse võlatunnistusega kinnitatakse olemasolevat

võlga, soovides vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Deklaratiivse

võlatunnistusega ei looda uut abstraktset kohustust, vaid reguleeritakse juba olemasolevat

võlasuhet. Deklaratiivse võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega (RKTKo

10.04.2024, 2-21-5364/37, p-d 15-15.1). See tähendab, et kui võlatunnistuse aluseks olev tehing on

tühine, on tühine ka võlatunnistus. Arvestades deklaratiivse võlatunnistuse aktsessoorsust, peab

hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh

6 (9)

tõendama kõiki alusvõlasuhtest tulenevaid nõude eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele

vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses kehtivalt loobunud, ei pea hageja enam

tõendama (RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364/37, p 15.4). VÕS § 421 järgi on tarbijakrediidilepingu ja

sellega seotud lepingute kohta seaduses sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine.

See kohaldub ka juhul, kui tarbija kaitseks kehtestatud sätete kohaldamist püütakse vältida

kokkulepete teistsuguse sõnastamisega, eelkõige krediidisumma jagamisega mitme lepingu vahel.

Seega, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib

võlatunnistus kui leping olla tühine VÕS § 421 alusel, kui selle võlatunnistusega on loobutud

vastuväidete esitamisest, millest tarbija tarbijakrediidilepingu puhul loobuda ei saa (vt ka RKTKm

24.11.2023, 2-21-13098/50, p 27).

Kohtu hinnangul nähtub võlatunnistusest, et kostja tunnustanud kohustust tasuda

kompromissisumma koosseisus viivist 1798,44 eurot. VÕS § 4034 lg 7 ja § 415 lg 1 koosmõjus on

krediidiandjal õigus nõuda viivist üksnes VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud ulatuses. Laenusumma

2841,10 eurot tagastamise nõue muutus sissenõutavaks 16.10.2019. Seetõttu ei saanud

krediidiandjal ja hagejal 17.12.2018 seisuga olla kostja vastu viivise 1798,44 euro tasumise nõuet.

Seega on kostja võlatunnistusega tunnustanud tarbijakrediidilepingust tulenevat viivise nõuet, mida

ei ole olemas. Sellega on VÕS § 421 mõistes tarbija kahjuks kõrvale kaldutud VÕS § 415

sätestatust. Võlatunnistusest nähtuvalt on hageja ja kostja kokku leppinud viivisemääras 0,06%

päevas. Viivisemäära suurus ületab VÕS § 4034 lg 7 ja § 415 lg 1 järgset viivisemäära, mistõttu on

kokkulepe tarbija kahjuks seadusest kõrvale kalduv. Võlatunnistus näeb ette kostja kohustuse tasuda

lisatasusid. Kuivõrd kostjal puudub VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt kohustus maksta krediidiandjale

lisatasusid, kaldub võlatunnistus seaduses sätestatust tarbija kahjuks kõrvale. Võlatunnistus paneb

kostjale kohustuse tagastada krediit, mille tagastamise kohustust tal krediidiandjaga sõlmitud

lepingute kohaselt ei olnud. Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et võlatunnistus on VÕS §-st

421 tulenevalt tühine.

Eeltoodust tulenevalt ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt võlatunnistuse alusel raha tasumist. Kohus

jätab seetõttu rahuldamata hagiavalduse põhinõude 1461,82 eurot (põhinõue 4302,92 eurot –

tagastamata krediit 2841,10 eurot = 1461,82 eurot) ning lepingu sõlmimise tasu 30 eurot tasumise

nõuetes.

Hagejal ei ole õigus nõuda ajavahemiku 16.02.2019 kuni 16.10.2019 eest viivise tasumist, sest

krediidi tagastamise nõue muutus sissenõutavaks 16.10.2019. Ajavahemikule 16.02.2019 kuni

16.10.2019 langev viivise summa on 626,94 eurot. Seetõttu jätab kohus rahuldamata nimetatud

ajavahemiku eest arvestatud viivise 626,94 eurot tasumise nõudes.

Hageja nõuab ajavahemiku 17.10.2019 kuni 26.04.2021 eest seega viivise 1441,04 eurot tasumist

(2067,98-626,94=1441,04). Võlatunnistuse tühisuse tõttu ei ole hagejal õigus nõuda viivise tasumist

võlatunnistuses märgitud määras 0,06% päevas. Kohus tuvastas eelnevalt, et ajavahemiku

17.10.2019 kuni 26.04.2021 eest tasumisele kuulub VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud ulatuses

tasumisele viivis 736,66 eurot (vt otsuse põhjendava osa p 11). Seetõttu on viivisenõue 1441,04

eurot nimetatud ajavahemiku eest põhjendamatu 704,38 euro ulatuses (1441,04-736,66=704,38).

Kohus jätab rahuldamata hagiavalduse ajavahemiku 17.10.2019 kuni 26.04.2021 eest arvestatud

viivise 704,38 euro tasumise nõudes.

Kokkuvõtvalt, kohus jätab hagiavalduse ajavahemiku 16.02.2019 kuni 26.04.2021 eest arvestatud

viivise 2067,98 eurot tasumise nõudes rahuldamata 1331,32 euro ulatuses.

13. Kostja on esitanud hageja nõudele aegumise vastuväite. Kohus tuvastas eelnevalt, et

krediidisumma 2841,10 eurot tuli krediidiandjale tagastada hiljemalt 16.10.2019. Seega algas TsÜS

§ 147 lg-de 1 ja 2 järgi aegumistähtaeg kulgema 16.10.2019. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt pidi nõue

aeguma 16.10.2022. Hageja esitas hagiavalduse 26.04.2021. Seega on aegumine TsÜS § 160 lg 1

7 (9)

alusel peatunud alates 26.04.2021. Seetõttu ei ole hageja nõue aegunud ja kostjal puudub TsÜS §

142 lg 1 ls 2 sätestatud õigus keelduda nõude täitmisest.

14. Kostja on esitanud vastuväite, et talle ei antud võimalust ega aega lepinguga tutvuda, ning

talle lihtsalt öeldi, et on tema huvides sellele alla kirjutada (dtl 67). Kohus on seisukohal, et

krediidiandja ja kostja vahel sõlmiti laenulepingud tüüptingimustel. Kohtu hinnangul ei ole

pooltevahelisele võlasuhtele rakenduvad lepingutingimused tühised. Kohus leiab, et lepingute

sõlmimine tüüptingimustel ei anna kostjale õigust keelduda krediidi tagastamisest ning

tagastamisega viivitamise eest viivise tasumisest keeldumiseks.

15. Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt on võlatunnistus TsÜS § 86 lg-de 1 ja 2 järgi

tühine. Kohus tuvastas eelnevalt võlatunnistuse tühisuse VÕS 421 alusel. Seetõttu ei hinda kohus

eraldi võlatunnistuse tühisust TsÜS § 86 järgi.

16. Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt on nii krediidiandja kui ka hageja käitunud

vastuolus hea usu põhimõttega. Kohtu hinnangul ei ole kostja põhistanud ega tõendanud

krediidiandja ja hageja käitumist, millest nähtub krediidiandja või hageja selline pahauskne

käitumine, mis annaks kostjale alust keelduda krediidi tagastamisest ja viivise tasumisest.

17. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda

kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus tuvastas eelnevalt, et hagejal on õigus nõuda kostjalt

krediidisumma 2841,10 eurot tagastamist. Seetõttu on hagejal õiguskaitsevahendina õigus nõuda

kostjalt krediidisumma tagastamist VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 järgi. Kohus rahuldab eeltoodut

arvestades hagiavalduse ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja krediidisumma 2841,10 eurot.

18. Kohus tuvastas eelnevalt, et ajavahemiku 17.10.2019 kuni 26.04.2021 eest tasumisele

kuulub VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud ulatuses tasumisele viivis 736,66 eurot. Kohus rahuldab

eeltoodut arvestades hagiavalduse ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud

viivise 736,66 eurot.

19. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist

kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni

otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Hageja nõuab kostjalt alates 27.04.2021 põhinõudelt viivise tasumist protsendina ulatusega 0,06%

päevas. Kohus tuvastas eelnevalt, et võlatunnistus on tühine, mistõttu puudub hagejal õigus nõuda

viivist määraga 0,06% päevas. Hageja ei ole põhjendanud hagiavaldust sellega, et tal on tekkinud

kahju, mis ületab summaliselt põhinõuet. Seetõttu rahuldab kohus hagiavalduse osaliselt ning

mõistab kostjalt hageja kasuks alates 27.04.2021 välja viivise VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud

ulatuses põhinõude 2841,10 eurot tasumata osalt kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte suuremas

ulatuses kui 2104,44 eurot (2841,10-736,66=2104,44).

20. TsMS § 442 lg 8 ls 5 sätestab, et alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea teise alternatiivse

nõude rahuldamata jätmist põhjendama. Kohus rahuldas osaliselt hageja esmase alternatiivse nõude.

Seetõttu jätab kohus hageja esitatud teisese alternatiivse nõude rahuldamata ega märgi TsMS § 442

lg 8 ls 5 kohaselt alternatiivse nõude rahuldamata jätmise põhjendusi.

21. Tõendeid, mille analüüsimist otsuses ei ole eraldi kirjeldatud, jätab kohus juhindudes TsMS

§ 238 lg 1 ja 5 tõenditena arvestamata kui asjakohatud või vaidlusaluseid asjaolusid mitte

tõendavad.

8 (9)

22. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 168 lg 4

sätestab, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja

arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi

esitamist rahuldanud.

Kohus jätab hagi rahuldamise ulatust arvestades TsMS § 163 lg 1 ja 168 lg 4 järgi poolte

menetluskulud poolte endi kanda.

23. Kohus jättis poolte menetluskulud poolte endi kanda. Seetõttu jätab kohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks määramata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Toomas Ventsli

kohtunik

9 (9)