3-23-783/11 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-23-783

Otsuse kuupäev

28. veebruar 2025

Kohtunik

Juhan Siider

Haldusasi

KÕIVU AED OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ameti 14. detsembri 2022. a otsuse nr

13-30.1/22/1165 ja 13. märtsi 2023. a vaideotsuse nr

13-30.1/23/44-2 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja KÕIVU AED OÜ, seaduslik esindaja Liis Peterson

Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet,

volitatud esindaja Lisbet Sadam

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta KÕIVU AED OÜ kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 31. märtsil 2025

(halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1, § 67 lg 4).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. KÕIVU AED OÜ (kaebaja) esitas 11. septembril 2019 Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ametile (PRIA) toetustaotluse põllumajandusliku tegevusega alustava noore

3-23-783

ettevõtja toetuse saamiseks. Kaebaja taotles toetust õunapuuistikute ja õunamahla

tootmisseadmete soetamiseks.

2. PRIA rahuldas 11. novembri 2019. a otsusega nr 13-30.1/19/744 ja 10. jaanuari 2022. a

otsusega nr 13-30.1/22/29 kaebaja toetustaotluse ja maksis määratud toetuse täies ulatuses

välja (vastavalt 30 000 eurot ja 10 000 eurot).

3. PRIA tunnistas 14. detsembri 2022. a otsusega nr 13-30.1/22/1165 kaebajat puudutavas

osas 11. novembri 2019. a otsuse nr 13-30.1/19/744 ning 10. jaanuari 2022. a otsuse nr 13-

30.1/22/29 kehtetuks ning nõudis kaebajalt alusetult saadud toetuse (40 000 eurot) tagasi.

Kaebaja esitas 10. jaanuaril 2023 eelnimetatud otsuse peale vaide, mille PRIA jättis 13.

märtsi 2023. a vaideotsusega nr 13-30.1/23/44-2 rahuldamata.

4. Kaebaja esitas 12. aprillil 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 14. detsembri 2022. a

otsuse nr 13-30.1/22/1165 ja 13. märtsi 2023. a vaideotsuse nr 13-30.1/23/44-2 tühistamiseks.

Koos kaebusega esitas kaebaja kohtule hiljem täiendatud taotluse, milles palus PRIA 14.

detsembri 2022. a otsuse nr 13-30.1/22/1165 kehtivuse ja täitmise (sh viivisearvestus)

kohtumenetluse ajaks peatada.

5. Tartu Halduskohus võttis 12. aprilli 2023. a määrusega kaebuse menetlusse ning andis

vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks. Kohus jättis 18. aprilli 2023. a määrusega kaebaja

esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

6. Vastustaja esitas 26. mail 2023 kohtule vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse

rahuldamata.

7. Tartu Halduskohus määras 19. detsembri 2024. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus

menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile

vastuväidete esitamiseks. Kohus teatas määruses ka kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise

aja.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. Kaebaja põhjendab kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.

8.1. Kaebaja tegeleb aktiivselt õunamahla tootmise ja turustamisega ning

investeeringuobjektiks olnud tootmisliin on rakendatud tööle. Tegemist oli pikaajalise

projektiga, mille bioloogiline vara on rajatud õunaistandus, mille saagikus saabub 5 aastat

pärast rajamist. Kuni õunaistandusest õunte saamiseni, saab kaebaja tooraine vanast

õunaistandusest, mille kaebaja on rentinud Heiti kinnistul. Nimetatud kinnistult saadavaid

õunu kasutatakse hiljem täiendavalt ka enda rajatud õunaistandusest saadavale saagile.

8.2. Kaebaja on aktiivne põllumajandustootja, sest investeeringuobjektiks olnud tootmisliin

on töösse rakendatud, noor õunaistandus on rajatud, renditud on vana õunaistandus Heiti

kinnistul ning õunapuu istikute lõikus on toimunud. Omatoodang on saadud odra ja

õunamahla müügist. Otra kasvatati Heiti kinnistul ja toodang müüdi Kõivu Agro OÜ-le,

tootmisega seotud kulud puuduvad. Õunamahla tootmiseks kasutati soetatud tootmisliini ning

tooraineks olid Heiti kinnistult korjatud õunad. Tootmine toimus pereliikmete vastastikusel

abil ning kulutused tootmisele puuduvad. Mahla müügitehingud toimusid sularahas ning

tehingute toimumist tõendavad müügiarvestusse tehtud kanded.

3-23-783

8.3. Kõik kavandatavas otsuses toodud puudused said kõrvaldatud ja tõendatud PRIA poolt

teostatud täiendava kohapealse kontrolli käigus 25. oktoobril 2022. Sellest hoolimata tegi

PRIA õigusvastaselt tagasinõudega otsuse.

8.4. Kaebaja kavandas algselt õunaistanduse rajamist Heiti kinnistule, kuid otsustas selle

parema veevarustuse tõttu rajada ettevõtja elukohaks olevale kinnistule. Teadmatusest ei

teavitatud sellest PRIA-t. Omatoodang oder kasvatati rendipinnal (Heiti kinnistul) ning see

müüdi Kõivu Agro OÜ-le 9. detsembril 2020, mida kinnitab ülekanne. Odra tootmisega

seotud kulud puuduvad. Teine omatoodang (õunamahl) toodeti tootmisliini abil Heiti

kinnistult korjatud õuntest. Tööjõukulude optimeerimise tõttu kaebaja palgatööjõudu ei

kasutanud, erinevad tööd tehti vastastikuse abistamise raames, mistõttu ei kajastu

kuluaruandes ka tootmiskulusid. Mahla müügitehingud tehti sularahas ja tehingu asjaolud

fikseeriti vihikus. Seal on kuupäevade järgi esitatud müüdud kogused ja tehingu hind.

Omatoodangu käibelt on käibemaks tasutud. Kaebaja tegevusi ei kontrollitud õigel ajal.

8.5. Toetuse tagasinõue täies mahus on ebaproportsionaalne, sest nõude aluseks olevaid

tegureid on ühepoolselt tõlgendatud ning ei arvestata rikkumise ulatusega. Kaebaja ei ole

tahtlikult tingimusi rikkunud. Taotluses märgitud investeeringud on täies mahus teostatud,

tõendamata on vaid kulutused summas 314,59 eurot ning üksnes selles ulatuses on tagasinõue

õigustatud.

9. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised

põhjendused.

9.1. Kaebaja on rikkunud meetme määruses sätestatud nõudeid, kuivõrd puuduvad tõendid, et

kaebaja oleks ise tootmistegevusega tegelenud ja aktiivseks põllumajandustootjaks muutunud.

Vaidlust ei ole selles, et tootmisliin on rajatud, kuid kaebaja ei ole tegelikkuses täitnud toetuse

saamiseks kehtestatud tingimusi. Äriühing asutati vaid mõned nädalad enne toetustaotluse

esitamist ning samas tegevuskohas tegutsevad veel kaks põllumajandustootjat – Kõivu Agro

OÜ ja FIE Heldur Petersoni Kõivu-Andrese talu. Need isikud on majanduslikult ja isikuliselt

tihedalt seotud ning tegutsevad lähestikku ning kaebaja on ise tunnistanud, et samas asukohas

tegutsevad põllumajandustootjad või tootmistegevus toimus nende isikute abil. Kõikide

põllumajandustootjate seaduslikud esindajad on omavahel sugulased. Kaebaja on ise

kinnitanud, et põllumajandustoodete tootmine ja turustamine toimus pereliikmete abil. Silmas

tuleb pidada ka asjaolu, et Kõivu Agro OÜ ja FIE Heldur Petersoni Kõivu-Andrese talu ei

oleks vastanud toetuse saamise tingimustele.

9.2. Maaeluministri 9. septembri 2016. a määruse nr 53 „Põllumajandusliku tegevusega

alustava noore ettevõtja toetus“ (määrus nr 53) alusel määratava toetuse eesmärgiks on

tagada, et põllumajandustootja muutub majanduslikult aktiivseks turule orienteeritud

ettevõtjaks ning tema äriplaanis kavandatu realiseeruks ja meetme eesmärgid saaksid täidetud

(määruse nr 53 § 14 lg 2 p-d 4 ja 5). Seega pidi kaebaja muutuma aktiivseks 18 kuu jooksul

alates toetuse määramisest ning saama omatoodetud põlumajandussaaduste müügitulu

vähemalt 4000 euro ulatuses majandusaasta kohta. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja pole

omatoodangu saamiseks kulutusi, v. a pakendamine, teinud ning tema panus omatoodangu

saamiseks on olnud vähene. Omatoodang on saadud seotud isikute kaasabil. Määruse nr 53

mõttes peab lähtuvalt sõnastusest omatoodetud põllumajandussaaduste müügitulu olema

peamiselt taotleja poolt ise toodetud, mitte teiselt isikult teenusena sisse ostetud, koostöös

valmistatud või muu kauba vastu vahetamisest saadud. Omatoodetud põllumajandustooteks ei

saa pidada sellist toodet, mis on saadud kaupade või teenuste vahetuse tulemusena, teenuse

sisse ostmisena või koostöös teiste isikutega olukorras, kus isikul endal töövahendid kauba

valmistamiseks puuduvad.

9.3. Arusaamatu on, kust täpselt pärines tooraine õunamahla tootmiseks, kaebaja selgitused

on vastuolulised. Kaebajal puuduvad ka kuludokumendid, mis kinnitaksid, et ta on

3-23-783

viljakoristusega ise tegelenud. Kuna kaebaja ei ole kulutusi tootmisele teinud ja tegelikkuses

võttes arvesse kaebaja seadusliku esindaja selgitusi selles osas, et ta viibis enamuse ajast

välislähetuses, ei ole kaebaja ise tootmistegevusse panustanud, siis ei saa vastustaja hinnangul

saadud müügitulu kaebaja omatoodanguks pidada. Õunamahla müügi sularaha tehingute

kohta on vormistatud vihikusse ainult üks kassa sissetuleku order. Kajastatud andmetest ei ole

võimalik tõsikindlalt järeldada, kellele mahla müüdi, mis koguses ja mis hinnaga. Kaebaja

raamatupidamine ei vasta selles osas raamatupidamise seaduse § 7 lg-tes 1 ja 2 sätestatud

nõuetele. Kaebaja raamatupidamisdokumendid ei võimalda meetme tingimusi täidetuks

lugeda. Tehingute korrektselt dokumenteerimata jätmisega võttis kaebaja ise riski, et ei suuda

kontrollide toimumisel veenvalt tõendada tehingute toimumist ja nende sisu. Seda kinnitab ka

senine kohtupraktika.

9.4. Kaebaja selgitused odra kasvatamisega seonduvalt ei ole eluliselt ustavad. Kaebaja rentis

väidetavalt maa, millele Kõigu Agro OÜ oli juba odra külvanud. Maa ettevalmistamise, vilja

külvamisega ja koristamisega kaebaja ei tegelenud. Seega kandis Kõivu Agro OÜ vilja

kasvatamisega seotud kulutused ning ostis seejärel väidetavalt kaebajalt sama vilja. Vastustaja

hinnangul ei ole see tavapärases majandustegevuses usutav vaatamata asjaolule, et tasumine

on toimunud ülekandega.

9.5. Kaebaja muutumine aktiivseks põllumajandustootjaks ei ole kinnitust leidnud - odra

kasvatamises kaebaja osalenud ei ole ning õunapuude lõikus, millele kaebaja tugineb, ei ole

samuti kinnitust leidnud. Väär on kaebaja väide, et enne vaidlustatud otsuse tegemist olid

puudused kõrvaldatud ning tõendatud PRIA poolt teostatud täiendava kohapealse kontrolli

käigus.

9.6. Kaebaja tegevus viitab tingimuste kunstlikule täitmisele, mille eesmärgiks oli kasutada

kaebajat toetuse saamiseks, kuid nõuete täitmist üritatakse tõendada tehingutega, mis on

näilikud või mille sisu on ebausutav. Koostoimes tuvastatud objektiivsete kriteeriumitega

seisneb eeltoodus ka subjektiivne külg, mis näitab kaebaja teadlikku tegevust toetuse saamise

tingimuste vastaselt.

9.7. Kaebaja ei ole tõendanud kõiki investeeringute tegemisega seotud kulusid, mille

maksmist on kaebaja vastutajalt taotlenud. Nõuetele vastavuse eest ning esitatud andmete

tegelikkusele vastavuse eest vastutab ja saabki vastutada ainult taotleja, mitte PRIA. Kui

PRIA tuvastab pärast toetuse maksmist toetuse andmise ja kasutamise nõuetele

mittevastavuse või nõuete rikkumise, on PRIA kohustatud nõudma makstud toetuse osaliselt

või täielikult tagasi (otsuse tegemise ajal kehtinud Euroopa Liidu ühise

põllumajanduspoliitika rakendamise seaduses (ELÜPS) ja määruses nr 1306/2013 sätestatust.

Etteheidetavad rikkumised on seotud kohustustega määruse nr 640/2014 artikkel 35 lg 2

tähenduses, millede puhul tuleb toetuse osalise või täieliku tühistamise otsustamiseks teostada

kaalutlusõigust rikkumise raskust, ulatust, kestust ja kordumist arvesse võttes. Vastustaja on

seda otsuse tegemisel järginud.

KOHTU SEISUKOHT

10. Vaidluse all on PRIA 14. detsembri 2022. a otsuse nr 13-30.1/22/1165, millega tunnistati

varasem kaebajale toetuse määramise otsus kehtetuks ja tehti kaebajale 40 000 euro suurune

tagasinõue, õiguspärasus. Kaebaja hinnangul vastab tema tegevus toetustingimustele ning ta

pole toetuse saamise tingimusi kunstlikult täitnud. Kaebaja palub eelnimetatud PRIA otsuse ja

13. märtsi 2023. a vaideotsuse tühistada. PRIA hinnangul ei ole kaebaja tegelikkuses täitnud

toetuse saamiseks kehtestatud tingimusi, sest omatoodang on saadud suures osas seotud

isikute kaasabil ning müügitulu saamine nõuetavas ulatuses ei ole tõendamist leidnud, samuti

ei ole kaebaja muutumine aktiivseks põllumajandustootjaks kinnitust leidnud.

3-23-783

11. Kohus nõustub vastustaja otsuses, kontrollaktides ja vaideotsuses tuvastatud asjaolude

ning tehtud järeldustega müügitulu nõude täitmise ning omatoodangu realiseerimise kohta ega

pea vajalikuks neid detailselt korrata (HKMS § 165 lg 2). Kuigi omatoodangu mõiste

sisustamisel on kohtupraktikas toimunud vaidlustatud käskkirja järgselt mõningased

muutused on vastustaja põhiseisukoht selles asjas müügitulu nõude mittekohase täitmise ning

aktiivseks põllumajandustootjaks mittemuutumise kohta põhjendatud. Kohtu hinnangul ei

kinnita kaebuses esitatud vastuväited vastustaja järelduste kohta vaidlustatud otsuse ja

vaideotsuse õigusvastasust ega tingi kaebuse rahuldamist. Oma järeldusi põhjendab kohus

järgmiselt.

12. Kuna vastustaja ei ole otsuses tuginenud sellele, et kaebaja võis moodustada Kõivu Agro

OÜ-ga ja FIE-ga Heldur Peterson Kõivu-Andres talu ühise põllumajandusliku majapidamise

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 1307/2013 mõttes, siis kohus selles osas

seisukohta ei kujunda. Küll peab kohus vajalikuks märkida, et isikute omavaheline seotus

kaebaja tegevuse korraldamisel on esitatud materjalide pinnalt arvestataval tasemel. Ilmselge

on see, et kaebaja tegevust mõjutas vahetult eelnimetatud ettevõtjate tegevus omatoodangu

valmistamisel ja müümisel.

13. Määruse nr 53 § 14 lg 2 p 5 näeb ette, et toetuse saamisega võtab toetuse saaja kohustuse

tagada, et tema omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu on taotluse esitamisele

järgneva teise majandusaasta lõpuks üle 4000 euro ning sama sätte p 7 kohaselt kohustuse

tagada, et tema põllumajandusliku standardkogutoodangu väärtus on taotluse esitamisele

järgneva teise majandusaasta lõpuks üle 14 000 euro, kui ta tegutseb peamiselt puuvilja-,

marja-, pähkli-, köögivilja-, viinamarja-, veise- või hobusekasvatuse või mesinduse

tegevusalal ja punktis 5 sätestatud nõue ei ole täidetud. Sellises sõnastuses jõustusid sätted 14.

märtsil 2021, määruse nr 53 § 18 lg 4 kohaselt kohaldatakse neid toetuse saajatele

tagasiulatuvalt alates 2016. aastast. Vastustaja on jätnud otsuses ja vaideotsuses selle

arvestamata ning on kohustusena viidanud määruse nr 53 § 14 lg 2 p 5 toetuse määramise

aegsele redaktsioonile, mis nägi ette taotlejale kohustuse tagada, et tema omatoodetud

põllumajanduslike toodete müügitulu on igal majandusaastal üle 4000 euro arvates

taotlemisele järgnevast majandusaastast kuni sihipärase kasutamise perioodi lõpuni. See

eksimus ei mõjuta siiski asjaolu, et asjakohasel aastal ei olnud kaebajal tõendatud müügitulu

üle 4000 euro ning kaebaja enda roll ja tegevus omatoodangu saamiseks oli marginaalne.

14. Määruse nr 53 § 4 lg 3 ja § 14 lg 2 p 5 kohaselt on taotlejal kohustus äriplaanis kavandada

ja ta võtab kohustuse reaalsuses ka tagada, et tema omatoodetud põllumajanduslike toodete

müügitulu on taotluse esitamisele järgneva teise majandusaasta lõpuks üle 4000 euro.

Tegemist on toetuskõlblikkuse kriteeriumiga, mille täitmata jätmisel ei ole toetuse andmine

lubatav. Riigikohus selgitas haldusasjas nr 3-20-1374, et maaeluministri 3. veebruari 2017. a

määruses nr 14 kasutatud määratlemata õigusmõiste „omatoodetud põllumajandustoote“

sisustamisel saab arvestada, et eesmärgiks oli toetuse andmine ettevõtjale, kes ise toodaks või

kasvataks toodangut. Tavapäraselt saab omatoodetud toote all mõista ise, oma vahenditega

tehtud/kasvatatud toodet. Seega, kui on tõendatud, et taotleja tegeles loomade aretuse või

pidamisega ning elusloomi edasi müüs, on tegemist omatoodanguga. Samuti, kui rohi kasvas

põllumajandustootja heinamaal ja hein sealt koristati ning tootja selle müüs, on tegemist tootja

enda toodanguga. Üldjuhul ei peeta vajalikuks omatoodetud toote puhul lähtuda sellest, kui

kaua toote saamiseks aega kulutati või kui palju kulutusi selleks tehti. Seetõttu ei pruugi

tootega seonduva kulu täpne osakaal ja piisav tootmistsükkel olla omatoodangu mõiste

sisustamisel määrav. Kui täitevvõimu hinnangul oleks toetuse saamiseks oluline omatoodangu

3-23-783

puhul ette näha selle tootmiseks kulunud aeg ja kulutused, oleks see tulnud määruses selgelt

sõnastada. Määruse nr 14 § 2 lg 1 mõte on, et arvesse ei võetaks teiste toodetud

põllumajandustoodete vahendamist ilma taotleja panuseta toote väärtuse tõstmisse. Samuti on

oluline kindlaks teha, kas taotleja tegutseb ise põllumajandustootjana või esitleb kellegi teise

toodetud tooteid oma toodete pähe, luues kunstlikult toetuse saamise tingimused (Vt

Riigikohtu halduskolleegiumi 5. märtsi 2024. a otsus asjas nr 3-20-1374, p-d 13-14). Kohus

mõistab Riigikohtu positsiooni nii, et üksnes või peamiselt vahendustegevusele iseloomulike

toimingute tegemine ei anna õigust käsitleda toodangut omatoodanguna, kuid omatoodanguks

kvalifitseerimisel ei ole täpne tulu ja kulu suhe ning ajalised kriteeriumid määravalt olulised.

Toetuse taotleja võib kasutada ka teiste isikute abi, kusjuures selle eest tasumise viis ei pruugi

olla määrav (vt eelviidatud Riigikohtu otsus asjas nr 3-20-1374, p 17). Eelnimetatud

põhimõtted on rakendatavad ka määruse nr 53 alusel antavale toetusele, mis samuti seab

üheks toetuse saamise kriteeriumiks omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu

saamise.

15. Omatoodetud põllumajandustooteks ei saa pidada näiteks sellist toodet, mis on saadud

kaupade või teenuste vahetuse tulemusena, teenuse sisse ostmisena või koostöös teiste

isikutega olukorras, kus isikul endal töövahendid kauba valmistamiseks puuduvad. Kaebaja

on aktiivseks põllumajandustootjaks muutumise ja müügitulu saamise kinnituseks märkinud,

et tegeles õunamahla ja odra müügiga. PRIA-le ja kohtule esitatud materjalide ja seisukohtade

pinnalt on ilmselge, et omatoodangu saamisel on arvestavat mõju omanud kaebaja juhatuse

liikme L. Petersoni lähisugulastega seotud Kõivu Agro OÜ ning FIE Heldur Petersoni Kõivu-

Andrese talu tegevus maa rentimisel, kaebaja toorainega varustamisel kui ka toodangu

valmistamisel. Kaebaja ei ole suuresti vastu vaielnud PRIA seisukohale, et kaebaja enda

kulud tooraine ning müügitulu aluseks oleva omatoodangu saamiseks on marginaalsed ning

suures osas on omatoodangu valmimine toimunud koostöös teiste isikutega pereettevõtte

vormis. Kaebaja on selgitanud, et nende toodete saamisel ja tooraine kasvatamisel ning ka

müümisel on tema panus olnud marginaalne, sisuliselt kulutusi toodangu saamisel ei ole

kaebajale kaasnenud, sest see on saadud teiste pereliikmete ja nende juhitud ettevõtetega

tehtud koostöö tulemusena. PRIA-le esitatud selgitused omatoodangu valmistamise kohta ei

võimalda kaebaja enda panust pidada märkimisväärseks. Kuigi kaebaja oli soetanud mahla

tootmisseadmed, ei olnud tema panus nende kasutamisel ja omatoodangu valmistamisel

märkimisväärne. Kaebaja esindaja on ise selgitanud, et näiteks õunamahla müügiga ta ise ei

tegelenudki, sest viibis asjakohasel ajal tihti välismaal, samas ühtegi töötajat kaebajal

majandusaastaaruande järgi ei olnud ning seega toimus ka müügitegevus tõenäoliselt seotud

pereliikmete abil. Ka teravilja kasvatamisega ja müümisega ei nähtu PRIA-le esitatud

materjalidest kaebaja enda tugevat panust. Veelgi enam, sisuliselt müüs kaebaja Kõivu Agro

OÜ-le teravilja, mis oli saadud perekonnaliikmelt rendile võetud maalt, kuid teravilja

külvamisega kaebaja ise ei tegelenud, sest seeme oli juba külvatud. Sama maa eest sai

pindalatoetusi Kõivu Agro OÜ, kes maad ka kasutas. Sisuliselt müüs kaebaja seega Kõivu

Agro OÜ kuludega saadud toodangu kulutusi teinud äriühingule tagasi. Seega oli kaebaja roll

omatoodanguks märgitud teravilja saamisel praktiliselt olematu ning sellist müüki tuleb

käsitleda tasuta saadud teise isiku toodangu müümisena. Kaebaja enda vähene tegevus

omatoodanguna märgitud toodete saamisel ja realiseerimisel kinnitab ka seda, et kaebajat ei

saa käsitleda aktiivse põllumajandustootjana määruse nr 53 § 14 lg 2 p 4 mõttes.

16. Määruse nr 53 § 14 lg 2 p-st 5 tulenevalt oli kaebajal kohustus tõendada omatoodangu

müügi mahtu ja sellest saadud tulu ning ta sai selle kohustuse täita eelkõige oma

raamatupidamisdokumentide esitamise kaudu. Äriühinguna oli kaebajal vastavalt

raamatupidamise seaduse § 2 lg-le 2 ja §-le 4 muu hulgas kohustus dokumenteerida oma

3-23-783

majandustehingud ja säilitada raamatupidamisdokumendid. Kohtupraktikas on asutud

seisukohale, et kui isik asjakohaseid algandmeid ja tõendeid ei esita, ei ole vastustajal

millelegi toetuda määruse nr 53 § 14 lg 2 p-s 5 sätestatud kohustuse täitmise tuvastamiseks (vt

nt Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsused asjas nr 3-20-2554 ja 3-20-2592).

Olenemata sellest, kas väidetavalt müüdud õunamahla näol oli arvestades asjaolu, et tooraine

saamiseks kaebaja kulutuste tegemist ei tõendanud, tegemist omatoodanguga või mitte, ei

võimalda kaebaja selgitused üle 4000 euro suurust müügitulu saamist kinnitatuks lugeda.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei ole esitanud vastustajale raamatupidamise seaduse § 7 lg-

tes 1 ja 2 sätestatule vastavaid müügiarveid õunamahla müügi kohta. Kaebaja sõnul on kõik

õunamahla müügitehingud tehtud eraisikutega sularaha eest ning selle kohta on vormistatud

üks sularaha sissetuleku order, kuid puuduvad igat müügitehingut fikseerivad arved. Samuti

on koguste müügi kohta esitatud omakäeliselt täidetud vihik, mis ei võimalda samuti tehingu

asjaolusid täpsemalt tuvastada (osaline väljavõte dtl 127). Sellisel viisil müügitehingute

fikseerimine ei võimalda usaldusväärselt tuvastada müüdud toodangu kogust, tehingu teist

poolt ega tehingu summat iga tehingu raames. Kaebaja koostatud üks sularaha

sissetulekuorder ei võimalda tehingute tegelikku toimumist kontrollida. Praegusel juhul ei

kinnita PRIA kontrollaktides tuvastatud asjaolud ning otsuses kajastatud kaebaja esitatud

dokumentide kirjeldus ja sisu sularahas müügitehingute toimumist kaebaja väidetud ulatuses.

Seega pole müügitulu nõude täitmine nõutud ulatuses tõendamist leidnud.

17. Seonduvalt õunaistikute soetamise ja istikute lõikusega seotud asjaoludega nõustub kohus

PRIA seisukohaga otsuses ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2). Istikute

istutamine taotluses mittemärgitud kinnistule ning sellest PRIA teavitamata jätmine ei ole

toetuse saamise ja kasutamise eesmärgiga haakuv. Samuti ei võimalda istikute lõikusega

seotud asjaolud mõista, milliste õunapuude lõikuse eest arve esitati ja kas see on kaebaja

omatoodangu valmistamisega seonduv kulu.

18. Kokkuvõtlikult saab nõustuda vastustaja otsuses ja vaideotsuses tehtud järeldusega, et

kaebaja tegevus omatoodangu valmistamisel, tooraine kasvatamisel ja müügitehingute

tegemisel on sedavõrd marginaalne, et seda saab käsitleda tingimuste kunstliku loomisena

toetuse saamise eesmärgil. Kaebaja on rikkunud toetuskõlblikkuse kriteeriumit müügitulu

saamise nõude puhul.

19. Määruse nr 1306/2013 artiklite 54, 56 ja 63 kohaselt on liikmesriikidel kohustus

reageerida toetuse tingimuste rikkumisele. Määruse nr 1306/2013 art 54 (ühissätted) näeb ette

eeskirjade eiramise ja kohustuste täitmata jätmise tagajärjed. Määruse nr 1306/2013 art 54 lg

1 kohaselt taotlevad liikmesriigid iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud

makse puhul selle tagasinõudmist toetusesaajalt 18 kuu jooksul pärast seda, kui eeskirjade

eiramist kinnitav kontrolliaruanne või sarnane dokument on heaks kiidetud ja, kui see on

asjakohane, makseasutuse või tagasinõudmise eest vastutava asutuse poolt kätte saadud. Seda

normi täpsustab artikkel 56, mis näeb ette erinormina EAFRD toetuste osas erisätted. Määruse

nr 1306/2013 art 56 sätestab sarnaselt ELÜPS § 111 lg-ga 1, et maaelu arengu tegevustes või

programmides tuvastatud eeskirjade eiramise või hooletuse korral kohaldatakse

finantskohandusi, tühistades vastava liidu rahastamise kas osaliselt või täielikult. Täiendavalt

näeb määruse nr 1306/2013 art 56 ette, et liikmesriigid peavad seejuures arvesse võtma

tuvastatud eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset.

Määruse nr 1306/2013 art 63 lg 1 täpsustab, et kui leitakse, et toetusesaaja ei vasta

rahastamiskõlblikkuse tingimustele, ei täida põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega

ettenähtud toetuse andmise tingimustega seotud kohustusi või muid kohustusi, toetust ei

maksta või selle maksmine lõpetatakse täielikult või osaliselt ja vajaduse korral määruse (EL)

3-23-783

nr 1307/2013 artiklis 21 osutatud toetusõigusi ei määrata või nende määramine tunnistatakse

kehtetuks. Määruse art 63 lg 3 kohaselt kaasneb toetuse maksmise lõpetamisega makstud

summade tagasinõudmine. Nimetatud sätetest tulenevalt on PRIA-l üldjuhul kaalumisruum,

kuid mitte alati.

20. Määruse nr 640/2014 art 35 reguleerib maaelu arengu toetuste meetmete toetuskõlblikkuse

kriteeriumide (v.a pindala suurus või loomade arv) ning sellekohaste või muude kohustuste

täitmata jätmisel sanktsioonide rakendamise korda. Määruse nr 640/2014 art 35 lg 1 järgi

taotletud toetust ei maksta või see tühistatakse täielikult, kui toetuskõlblikkuse kriteeriume ei

täideta. Määruse nr 640/2014 art 35 lg-te 2 ja 3 järgi keeldutakse taotletud toetuse maksmisest

või see tühistatakse täielikult või osaliselt maaelu arengu programmis kehtestatud kohustuste

või vajaduse korral muude kohustuste rikkumise korral. Sel juhul tuleb sanktsioonide

rakendamisel võtta arvesse rikkumise raskusastet, ulatust, kestust ja kordumist. Nõuete rängal

rikkumisel toetust ei maksta või tühistatakse see täielikult (art 35 lg 5). Samuti ei maksta

toetust või tühistatakse see täielikult, kui tehakse kindlaks, et toetuse saaja esitas toetuse

saamiseks võltsitud tõendeid või jättis vajaliku teabe hooletuse tõttu esitamata (lg 6).

Eelnimetatud normidest tulenevalt sõltub toetuse saamine ja väljamakstud toetuse

tagasinõudmine sellest, millise rikkumisega on tegemist. Toetuse määramise otsuse kehtetuks

tunnistamine ja tagasinõude tegemine on kohustuslik siis, kui tuvastatakse toetuskõlblikkuse

tingimuste rikkumine või toetuse kasutamise nõuete raske rikkumine (art 35 lg-d 1 ja 5),

samuti siis kui tuvastatakse toetuse saamiseks tingimuste kunstlikult loomine (määrus nr

1306/2013 art 60 ja määrus nr 640/2014 art 35 lg 6). Teistel juhtudel oleneb toetuse

tagasinõudmine ja selle ulatus rikutud kohustusest ja rikkumise raskusest, ulatusest, kestusest

ja korduvusest. Ka kohtupraktika kohaselt puudub PRIA-l toetuskõlblikkuse tingimuste

rikkumise tuvastamise korral kaalutlusõigus (Vt nt Tartu Ringkonnakohtu 25. veebruari 2025.

a otsus asjas nr 3-22-129 (p 31) ning sama kohtu otsuseid asjades nr 3-20-911 (p 22), nr 3-20-

2554 (p-d 26-27), nr 3-19-1474 (p-d 18-20), samuti Tartu Halduskohtu 30. aprilli 2024. a

otsus asjas nr 3-22-2052 (p 19)).

21. Kuna kaebaja ei ole järginud omatoodetud põllumajandustoodangu müügitulu nõuet ning

tema enda panust omatoodangu valmistamisel saab pidada marginaalseks, lisaks esinevad

müügitulu saamise fikseerimises sellised puudujäägid, mis ei võimalda tehingute tegelikku

toimumist kontrollida, siis ei ole määruse nr 53 § 14 lg 2 p 5 tingimused sisuliselt täidetud

ning kaebaja on seeläbi rikkunud toetuskõlblikkuse kriteeriumi ehk tingimust, mis on

eelduseks toetuse määramisel ja/või väljamaksmisel, s.t on toetuskõlblikkuse tingimus. Seega

ei olnud PRIA-l toetuse määramise otsuse kehtetuks tunnistamisel ja väljamakstud toetuse

tagasinõudmisel kaalumisruumi ega pidanud lähtuma rikkumiste ulatusest. Kaebaja viited

sellega seonduvalt ebaproportsionaalsusele ja toetuse osalise tagasinõudmise mittekaalumisele

on seetõttu asjakohatud.

22. Eeltoodust tulenevalt ei ole PRIA 14. detsembri 2022. a otsuse nr 13-30.1/22/1165

tühistamiseks alust ning kuna vaidlustatud käskkiri on õiguspärane, siis ei ole alust ka

vaideotsuse tühistamiseks. Kohus jätab seega kaebuse täies ulatuses rahuldamata. HKMS §

108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb

rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. PRIA ei ole menetluskulu

dokumente esitanud ning tema kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

3-23-783

Juhan Siider