2-23-147731/30 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kairi Piirisild, Vallo Kariler, Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. veebruar 2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-147731

Kohtuasi

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi V.O vastu võla

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 18. aprilli 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

7253,98 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (registrikood

14304235), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja: V.O (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjali juurde TV Bank AB (publ.) Eesti filiaali 13. veebruaril 2025

esitatud nõude ümberarvestus.

2. Keelduda TV Bank AB (publ.) Eesti filiaali 13. veebruaril 2025 esitatud

tagasimaksete väljavõtte ja maksekorralduse asja materjali juurde võtmisest.

3. Tühistada Pärnu Maakohtu 18. aprilli 2024 otsus osas, millega maakohus jättis

rahuldamata TV Bank AB (publ.) Eesti filiaali põhinõude 1535,17 eurot,

intressinõude 300,56 euro, sissenõutavaks muutunud viivise nõude 186,03 euro ja

sissenõudmiskulu nõude 5 euro ulatuses, samuti menetluskulude jaotuse osas.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi nimetatud osas rahuldada ja jätta

maakohtus kantud menetluskuludest 30% V.O ja 70% TV Bank AB (publ.) Eesti

filiaali kanda. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata, kuid muuta selle

põhjendusi.

4. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

2-23-147731

4.1. Rahuldada TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi osaliselt.

4.2. Mõista V.O-lt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks välja 28. veebruari

2025 seisuga sissenõutavaks muutunud põhivõlg 1535,17 eurot, intress 300,56

eurot ja viivis 186,03 eurot, samuti sissenõudmiskulu 5 eurot.

4.3. Mõista V.O-lt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks välja viivis põhivõlalt

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 1. märtsist

2025 kuni kohustuse täitmiseni.

4.4. Jätta rahuldamata TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali nõue mõista V.O-lt välja

põhivõlg 3637,42 eurot, intress 74,56 eurot, sissenõutavaks muutnud viivis

417,30 eurot, sissenõudmiskulu 45 eurot ja haldustasu 23,60 eurot.

5. Rahuldada TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali apellatsioonkaebus osaliselt.

6. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 30% ulatuses V.O ja 70%

ulatuses TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (pank, hageja) esitas 27.11.2023 Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse V.O (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja

kasuks välja 6083,83 eurot. Kuna makseettepanekut ei õnnestunud kostjale mõistliku aja

jooksul kätte toimetada, anti asi üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

2. Hageja esitas 23.01.2024 hagiavalduse (täpsustatud 20.02.2024), milles palus mõista

kostjalt hageja kasuks välja lepingust tuleneva põhivõla 5172,59 eurot, intressi 375,12 eurot,

haldustasu 23,60 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot, sissenõutavaks muutnud viivise 603,33

eurot ja viivise 19,90% aastas alates 24.01.2024 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda.

3. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 28.11.2022 tarbijakrediidilepingu nr

713271230. Lepingu sõlmimisel kinnitas kostja nõustumist laenulepingute üldtingimustega ja

tema poolt enne lepingu sõlmimist esitatud andmete tõesust ja täielikkust. Lepingu

krediidikulukuse määr oli 26,65% ja intressimäär 19,9% aastas (0,055% päevas). Viivisemäär

loeti võrdseks intressimääraga.

2-23-147731

4. Kostjal jäid osaliselt või täielikult tasumata 10.03.2023, 10.04.2023 ja 10.05.2023

osamaksed, mistõttu saatis hageja 08.06.2023 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse. Hageja

andis kostjale võla tasumiseks täiendava tähtaja kuni 22.06.2023. Kuna kostja võlga ei

tasunud, ütles hageja lepingu 23.06.2023 üles.

5. Kostja sai lepingu alusel laenu 5000 eurot, millele lisandus lepingutasu 250 eurot. Kostja

kohustus saadu tagastama maksegraafiku alusel 72 kuu jooksul alates 10.01.2023. Kostja tegi

makseid 10.01.2023–10.02.2023 kokku 301 eurot, millest 77,41 eurot arvestati laenu põhiosa

katteks. Kostjal on ajavahemiku 10.03.2023 kuni 23.06.2023 eest intressi võlg 375,12 eurot ja

lepingu haldamise tasu võlg 23,60 eurot (4 × 5,90). Samuti võlgneb kostja hagejale alates

24.06.2024 viivise 19,90% aastas. Võlaõigusseaduse (VÕS) 1132 lg 1 ja lg 2 ning lepingu

üldtingimuste punkti 3.7 alusel on hagejal õigus nõuda sissenõudmiskulu 50 eurot, sh

29.08.2023 kiri 25 eurot, 04.09.2023 kiri 5 eurot, 13.10.2023 kiri 5 eurot ja muud

makseviivitusega tekkinud kulud (nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud,

kontaktandmete otsingu ja päringu kulud, võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete

selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni ja e-maili teel, võlgnikule tehtavate kõnede

kulu ja võlanõude avaldamisega tehtud kulud) 15 eurot.

Kostja seisukoht

6. Kohus võttis hagiavalduse 27.02.2024 menetlusse ja toimetas hagimaterjalid koos kirjaliku

vastuse nõudega kostjale kätte 04.03.2024 e-posti teel. Kostja kohtule ei vastanud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

7. Maakohus jättis hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja märkis, et kostjal

menetluskulud puuduvad.

8. Maakohtu otsuse kohaselt sõlmisid pooled 28.11.2022 tarbijakrediidilepingu nr 713271230.

Leping on tühine, kuna krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

9. Maakohus viitas VÕS §-le 4034 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS)

§-le 49 ning selgitas, et krediidiandja peab enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist esiteks

omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust ja teiseks seda ka

tegelikult hindama, et veenduda, et tarbija on krediidivõimeline.

10. Kohus kohustas hagejat 04.01.2024 määrusega esitama kogu informatsiooni

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta ning kõik sellekohased tõendid ja

selgitas, et kui hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta informatsiooni ei

esita, järeldab kohus, et hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Kohus

selgitas ka, et nimetatud informatsiooni ja ümberarvestuse esitamata jätmisel võib kohus jätta

hagi läbi vaatamata või rahuldamata.

11. Hageja nõudis laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtet, kuid ei ole kostja

krediidivõimet adekvaatselt hinnanud. Kostja konto väljavõttest nähtub, et kostja oli saanud

sissetulekut üksnes kolmel kuul X OY-lt (laenutaotluse kohaselt kostja tööandja), kusjuures

viimane 28.10.2022 makse oli lõpparve. Hageja oleks pidanud hindama, kas kostja

sissetulekuallikas on eelduslikult püsiv. Samuti nähtub konto väljavõttelt, et kostjal oli

erinevaid laenukohustusi ning ta mängis hasartmänge. Hageja oleks pidanud olema kostja

sissetulekute ja kohustuste kontrollimisel hoolsam ja küsima rohkem informatsiooni.

Arusaamatuks jääb, millel põhines hageja hinnang, et kostja on usaldusväärne laenuvõtja ja

2-23-147731

veendumus, et ta suudab krediidi oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta.

12. Kuna kostja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet on leping osaliselt tühine kokku

lepitud intressi osas ja intressimääraks loetakse VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, mis

oli lepingu sõlmimise ajal 0%. Seega ei olnud krediidiandjal õigust intressi nõuda. Samuti ei

võlgne kostja hagejale muid tasusid (VÕS § 4034 lg 7 teine lause).

13. Sellises olukorras peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause järgi tagasimaksed

uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema. Kohtule ei ole esitatud ka ümberarvestusi, kuigi kohus juhtis sellele hageja

tähelepanu 04.02.2024 määruses.

14. Hagiavalduse kohaselt ütles hageja lepingu 23.06.2023 üles. Hageja tugines lepingu

üldtingimuste punktile 8.1., mille kohaselt peavad lepingu alusel teisele poolele edastatavad

teated olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tahteavaldust sisaldavad teated

peavad olema kirjalikus vormis või edastatud digitaalselt allkirjastatuna. Lepingu p 8.2.

kohaselt loetakse teade kättesaaduks, kui see on üle antud allkirja vastu; kui teade on saadetud

postiga lepingu eritingimustes näidatud aadressil ja postitamisest on möödunud viis

kalendripäeva; kui teade on saadetud poole eritingimustes näidatud e-posti aadressil –

saatmisele järgneval tööpäeval. Vajadusel võib pank edastada teateid tähitud kirjaga

postiasutuse kaudu. Ülesütlemise teate puhul ei piisa vaid selle tõendamisest, et kiri saadeti.

Sellega vastuolus olev hageja tüüptingimus on tühine. Hageja ei ole tõendanud, et kostja sai

lepingu ülesütlemise teate kätte, kuigi kohus sellise ettepaneku tegi. Seega ei ole lepingut

kehtivalt üles öeldud.

15. Täitmata on ka ülesütlemise materiaalsed eeldused, kuna lepingu tühisuse tõttu ei pidanud

kostja hagejale peale põhiosa muid makseid tegema. Kostja on maksnud hagejale kokku 301

eurot ja tal ei olnud hageja poolt lepingu ülesütlemisel võlga. Kuna leping ei ole kehtivalt üles

öeldud, ei saa hageja nõuda ka viivist.

Apellatsioonkaebus

16. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

17. Kaebuse kohaselt on maakohtu otsus vastuoluline, põhjendamata ega tugine asjas esitatud

tõenditele. Samuti on otsus üllatuslik. Hagimaterjalid toimetati kostjale kätte, kuid kostja ei

esitanud hagiavaldusele vastuväiteid.

18. Hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtteid rikkunud ja esitas selle kohta nii

selgitused kui ka tõendid. Kostja märkis oma laenutaotluses igakuiseks sissetulekuks 2000

eurot ja finantskohustusteks 300 eurot. Hageja kontrollis kostja varalist seisundit ja

regulaarset sissetulekut konto väljavõttelt, mille kohaselt oli kostja keskmine palk 1710,30

eurot ja olemasolevad kohustused 214,93 eurot. Kuna taotletava laenuga lisandus kohustusi

131,35 eurot kuus, jäi kostjale veel 1364,02 eurot. Seega oli kuumakse jõukohane. Hageja tegi

päringud ka Krediidiinfosse ja Krediidiregistrisse ning tuvastas, et kehtivad ja varasemad

maksehäired puudusid. Seega kogus ja kontrollis hageja enne lepingu sõlmimist kostja

majandusliku seisu kohta teavet.

2-23-147731

19. Maakohus ei toonud välja, et hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud

ega andnud tähtaega ümberarvestuse esitamiseks.

20. Hagi tulnuks igal juhul osaliselt rahuldada sissenõutavaks muutunud põhinõude ja

maksimaalselt seaduses sätestatud intressi ulatuses.

Vastustaja seisukoht

21. Ringkonnakohus toimetas apellatsioonkaebuse ja selle menetlusse võtmise määruse

kostjale kätte nende saatmisega e-posti aadressile XXX. Kostja kinnitas kirja kättesaamist

12.06.2024. Kohus loeb kostja kättesaamiskinnituse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 3111 lg 5 alusel piisavaks. Kuna kõnealune e-posti aadress vastab kostja poolt digitaalselt

allkirjastatud laenulepingus märgitud e-posti aadressile, ei ole kohtul alust kahelda dokumendi

kättesaamise kinnituse saatjas.

22. Kostja ei esitanud apellatsioonkaebuse osas oma seisukohta.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

23. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

millega maakohus jättis rahuldamata hageja põhinõude 1535,17 eurot, intressinõude 300,56

euro, sissenõutavaks muutunud viivise nõude 186,03 euro ja sissenõudmiskulu nõude 5 euro

ulatuses. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas ise uue otsuse, millega rahuldab hagi

nimetatud osas. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus lõppjärelduses muutmata, kuid muuta

tuleb selle põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

24. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et poolte vahel 28.11.2022 sõlmitud leping on

tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Samuti nõustub kolleegium maakohtu

järeldusega, et hageja rikkus kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

25. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab

krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama

asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt

järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku

suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja

tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku

regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas

regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside

suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis

või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija

varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

2-23-147731

26. Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098, p 18).

27. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata

krediidisaaja krediidivõimekust sisuliselt ja piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule,

kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu

„laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja

muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 20–22 ja seal viidatud

kohtupraktika).

28. VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt

RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098, p 23). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

vajalike kohustuste täitmist tuleb vaidluse korral VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendada

krediidiandjal.

29. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi ega selgitanud piisava hoolsusega välja kostja

laenuvõimekust. Hageja viitab apellatsioonkaebuses sellele, et kontrollis kostja varalist

seisundit ja regulaarset sissetulekut konto väljavõtte põhjal, mille kohaselt oli kostja keskmine

netopalk 1710,30 eurot ja olemasolevad kohustused 214,93 eurot, samuti kontrollis hageja,

kas kostjal on kehtivaid maksehäireid, mida ei olnud. Arvestades eelkirjeldatud kohustusi

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisel, ei ole see aga piisav. Vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks ei ole piisav konto väljavõtte formaalne kontroll. Tarbija

krediidivõimelisuses tuleb veenduda sisuliselt (KAVS § 49 lg 4).

30. Hageja ei ole ka apellatsioonkaebuses selgitanud, millel põhines tema veendumus, et

kostja suudab krediidi oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust

2-23-147731

varast tagasi maksta. Seejuures ei ole hageja ümber lükanud maakohtu poolt tuvastatut, et

arvelduskonto väljavõttest nähtub, et kostjal ei olnud lepingu sõlmimise ajal kehtivat töösuhet.

Hageja esitatud andmetel (dtl 51–76) ei olnud kostjal juunis ega juulis 2022 töist sissetulekut.

Juunis 2022 sai kostja töötutoetust 244,92 eurot. Kostja tööandja X OY tegi kostjale

väljamakse 2022 augustis 776,27 eurot, septembris 2168,98 eurot, oktoobris 190,24 eurot ja

oktoobris veel 1995,42 eurot, seejuures on viimase väljamakse juurde märgitud, et tegemist

on lõpparvega. Novembris 2022 ei ole kostjal sissetulekut olnud. Seega oli kostja saanud

kuuest kuust ebaregulaarses suuruses sissetulekut kolmel kuul, kusjuures kontoväljavõtte

alusel pidi hagejal tekkima kahtlus, kas kostja sissetulek on enam püsiv (KAVS § 49 lgl 1 p 1

ja lg 3 p 1). Hageja viide, justkui oleks kostja keskmine netopalk olnud 1710,30 eurot, on

saadud eksitaval viisil, jagades saadud töötasu üksnes nende kuudega, millal seda on makstud

ja jättes arvestamata kuudega, millal kostja töist tulu ei teeninud (KAVS § 49 lg 3 p 2).

Hageja esitatud tõendilt nähtub seegi, et kostja kuue kuu kogukulud ületasid tema kuue kuu

kogutulusid. Hageja ei ole esile toonud, et ta oleks kontrollinud ka kostja majapidamiskulude

suurust (KAVS § 49 lg 1 p 4) ega võtnud arvesse muid olulisi tarbija krediidivõimelisust

mõjutavaid asjaolusid (KAVS § 49 lg 1 p 6). Nimelt nähtub kostja konto väljavõttest seegi, et

kostja teeb regulaarseid kulutusi hasartmängudele. Eeltoodust tulenevalt on hageja küll

täitnud teabe saamise kohustust, kuid ei ole täitnud kohustust teha mõistlikke pingutusi, et

hinnata tarbija krediidivõimelisust. Ilma kogutud andmeid mõistliku hoolsusega kontrollimata

ei ole võimalik teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta. Seejuures ei

mõjutanud hageja kontrollikohustust see, et kostja oli laenutaotluses kinnitanud, et tema

esitatud andmed vastavad tõele ja on täielikud.

31. Seega on õige maakohtu järeldus vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta

ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakkohtust erinevale seisukohale.

32. Ekslik on ka hageja viide, nagu oleks maakohtul tulnud teha hageja kasuks tagaseljaotsus,

kuna kostja ei ole hagiavaldusele vastuväiteid esitanud. TsMS § 407 lg 1 järgi võib kohus

hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega

õiguslikult põhjendatud ulatuses. See tähendab, et ka juhul, kui tarbijast kostja ei vasta

hagiavaldusele, peab kohus omal algatusel (ex officio) kontrollima, kas nõude aluseks olev

leping kehtib. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus ja õiguslikult

põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise korral

jätma rahuldamata (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098, p 25–26). Siinsel juhul ei ole hagi

õiguslikult põhjendatud, kuna hageja rikkus kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

33. Maakohus selgitas õigesti, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu ei

võlgne kostja hagejale peale laenu põhiosa muud kui intressi seaduses sätestatud määras, kui

kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. VÕS § 4034 lg 7

kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist.

Krediidiandja peab seega ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise

tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse,

milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks

kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks

muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole üksnes juhul, kui algse laenugraafiku

järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma

sissenõutavaks muutunud (vt ka RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 24). Seega tulnuks

maakohtul anda hagejale võimalus esitada oma sissenõutavaks muutunud nõude terviklik

arvestus. Ilma sellise arvestuseta ei saanud maakohus hinnata, millises ulatuses võib hageja

2-23-147731

nõue olla põhjendatud. Seejuures on arusaamatu maakohtu otsuses märgitu, nagu oleks

maakohus juhtinud sellele tähelepanu oma 04.02.2024 määruses. Tsiviilasja materjalis

nimetatud kuupäevaga määrust ei ole. Samuti ei ole maakohus juhtinud hageja tähelepanu

ümberarvestuse esitamise vajalikkusele oma muudes korraldavates määrustes.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole hageja kohtult sellist nõuet saanud. Maakohus on

rikkunud sellega menetlusõiguse norme, jättes asjas tähtsust omavad asjaolud välja

selgitamata (TsMS § 392 lg 1) ja see on viinud ebaõige lahendi tegemiseni. Ringkonnakohus

andis seetõttu hagejale 06.02.2025 ümberarvestuse esitamiseks võimaluse. Hageja esitas

ümberarvestuse 13.02.2025. Ringkonnakohus võtab selle TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel asja

materjali juurde.

34. Hageja esitas 13.02.2025 ka maksekorralduse laenu kostjale väljamaksmise kohta ja

Exceli tabeli kostja tehtud tagasimaksete kohta (dtl 203–205). Ringkonnakohus keeldub

maksekorralduse ja tagasimaksete tabeli asja materjali juurde võtmisest. Ringkonnakohus

lahendab apellatsioonkaebuse üldjuhul maakohtus esitatud asjaolude ja tõendite alusel, välja

arvatud juhul, kui uute tõendite vastuvõtmist õigustab mõni TsMS § 652 lg-s 3 nimetatud

asjaolu. Selliseid asjaolusid nende tõendite puhul ei esine.

35. Hageja esitatud ümberarvestusest (dtl 207–213) nähtub, et hageja nõuab kostjale makstud

5000 euro tagastamist kooskõlas lepingus kokkulepituga 72 kuu jooksul alates 10.01.2023.

Seejuures tegi kostja tagasimakseid 10.01.2023–10.02.2023 kokku 301 eurot (vt hageja

20.02.2024 menetlusdokument), mis on ümberarvestuses arvestatud laenu põhiosa ja seaduses

sätestatud määras intressi katteks, vastavalt 270,38 eurot ja 30,62 eurot. Hageja märkis oma

13.02.2025 menetlusdokumendis, et juhul, kui kohus leiab, et hageja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, esitab ta lepingu täitmise nõude ja palub rahuldada

hagi VÕS § 108 lg 1 alusel. Hageja palub mõista kostjalt välja lepingu alusel saadud 4729,62

eurot (5000 – 270,38) ja lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud seaduses

sätestatud määras intressi 33,44 eurot. Samuti palub hageja mõista kostjalt välja viivise

lepingujärgses määras 19,9% aastas (0,055% päevas) alates lepingu ülesütlemisele järgnevast

päevast kuni põhivõla tasumiseni. Hageja palub kostjalt välja mõista ka sissenõudmiskulu 50

eurot.

36. Hageja ümberarvestatud nõue on põhjendatud osaliselt. Lepingu ülesütlemise kehtivuseks

ja sellest tulenevate tagajärgede tekkimiseks peavad täidetud olema nii formaalsed (eelkõige

avalduse esitamine teisele poolele VÕS § 195 lg 1 järgi) kui materiaalsed eeldused (eelkõige

ülesütlemise alus VÕS § 416 lg 1 järgi). Siinsel juhul tuvastas maakohus, et hageja ei ole

tõendanud, et kostja sai lepingu ülesütlemise teate kätte ja järeldas sellest, et lepingu

ülesütlemine ei ole seega formaalsete eelduste täitmata jätmise tõttu kehtiv. Maakohus

selgitas seejuures Riigikohtu praktikale (RKTKo 25.04.2012, 3-2-1-151-11, p 12) viidates, et

hagejal ei olnud õigust tugineda kostjale ülesütlemisavalduse saatmisel tüüptingimustele,

mille järgi loetakse teade laenusaajale kättetoimetatuks selle edastamisega. Muid andmeid

teate saatmise kohta hageja ei esitanud. Hageja ei ole oma apellatsioonkaebuses neid

maakohtu järeldusi vaidlustanud. Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 ei ole ringkonnakohtul

seetõttu alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Kuna maakohus tuvastas, et lepingu

ülesütlemise formaalsed eeldused on täimata, on ülesütlemisavaldus toimetu ja tähtsust ei oma

hageja viide sellele, et lepingust taganemise materiaalsed eeldused võisid olla täidetud.

37. Eeltoodust tulenevalt ei ole tarbijakrediidileping lõppenud ja sellest tulenevad kohustused

ei ole tervikuna sissenõutavaks muutunud. VÕS § 108 lg 1 kohaselt saab hageja nõuda

kostjalt lepingust tuleneva võla tasumist aga üksnes osas, milles kostja on oma laenu

tagastamise kohustust rikkunud. Osas, milles kohustus ei ole sissenõutavaks muutunud, ei saa

2-23-147731

hageja täitmist nõuda. Samuti saab hageja nõuda kostjalt VÕS § 4034 lg 7 esimese lause alusel

VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi tasumist. VÕS § 94 lg 1 kohaselt loetakse

intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Intressimäärad on

olnud alates 01.01.2023 2,50%, alates 01.07.2023 4%, 01.01.2024 4,50%, alates 01.07.2024

4,25% ja alates 01.01.2025 3,15%. Hageja ümberarvestusi arvestades on kostjal seega

tekkinud saadud laenu tagastamise kohustus, mis on käesoleva otsuse tegemise seisuga

sissenõutavaks muutunud, järgmiselt:

Kuupäev

Jääk

Põhiosa Intress § 94 Osamakse

Kuupäev

Jääk

Põhiosa Intress § 94 Osamakse

10.01.2023

5000

69,44

10,3500

79,79

10.02.2024 4097,22

69,44

15,3646

84,81

10.02.2023 4930,56

69,44

10,2063

79,65

10.03.2024 4027,78

69,44

15,1042

84,55

10.03.2023 4861,11

69,44

10,0625

79,51

10.04.2024 3958,33

69,44

14,8438

84,29

10.04.2023 4791,67

69,44

9,9188

79,36

10.05.2024 3888,89

69,44

14,5833

84,03

10.05.2023 4722,22

69,44

9,7750

79,22

10.06.2024 3819,44

69,44

14,3229

83,77

10.06.2023 4652,78

69,44

9,6313

79,08

10.07.2024 3750,00

69,44

13,2750

82,72

10.07.2023 4583,33

69,44

15,2625

84,71

10.08.2024 3680,56

69,44

13,0292

82,47

10.08.2023 4513,89

69,44

15,0313

84,48

10.09.2024 3611,11

69,44

12,7833

82,23

10.09.2023 4444,44

69,44

14,8000

84,24

10.10.2024 3541,67

69,44

12,5375

81,98

10.10.2023 4375,00

69,44

14,5688

84,01

10.11.2024 3472,22

69,44

12,2917

81,74

10.11.2023 4305,56

69,44

14,3375

83,78

10.12.2024 3402,78

69,44

12,0458

81,49

10.12.2023 4236,11

69,44

14,1063

83,55

10.01.2025 3333,33

69,44

8,7500

78,19

10.01.2024 4166,67

69,44

15,6250

85,07

10.02.2025 3263,89

69,44

8,5677

78,01

38. Seejuures on põhiosast täidetud esimesed kolm osamakset ja 62,05 eurot neljandast

(kokku 270,38 eurot) ning intressist on tasutud kolm esimest osamakset (30,62 eurot). Hageja

esile toodud asjaolude kohaselt ei ole kostja lepingust tulenevaid kohustusi pärast 10.02.2023

täitnud ja vastupidist ei ole esile toonud ka kostja. Kostja võlgneb hagejale 28.02.2025

seisuga seega kokku 1835,72 eurot, sh põhivõlg 1535,17 eurot ja intress 300,56 eurot.

Nimetatud summa tuleb VÕS § 396 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja

mõista. Seda ületavas osas jääb hageja nõue rahuldamata.

39. Ka hageja viivisenõue on põhjendatud üksnes osaliselt. Vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumine ei välista iseenesest viivise võlgniku vastu viivisenõude tekkimist. VÕS

§ 113 lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja tugineb

põhjendamatult lepingus kokku lepitud viivisemäärale, mis on 19,9% aastas.

40. Kooskõlas VÕS § 4034 lg-ga 7 ja § 415 lg-ga 1 ei saa viivisemäär vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumisel jääda kehtima suuremas ulatuses kui seaduses sätestatud

määras. Kuna pooled ei ole siinsel juhul leppinud kokku, et nad sooviksid viivisemäärale

kohaldada intressimäära, tuleb võlasuhtele kohaldada VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

viivisemäära. Hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue on 28.02.2025 seisuga seega

186,03 eurot, mis kujuneb järgmiselt:

2-23-147731

kuupäev

tasumata põhiosa

viivis

kuupäev

tasumata põhiosa

viivis

10.04.2023

7,39

0,07

10.04.2024

840,72

8,93

10.05.2023

76,83

0,62

10.05.2024

910,17

9,35

10.06.2023

146,28

0,62

10.06.2024

979,61

10,40

30.06.2023

146,28

0,84

30.06.2024

979,61

6,71

10.07.2023

215,72

0,71

10.07.2024

1049,06

3,52

10.08.2023

285,17

2,91

10.08.2024

1118,50

11,64

10.09.2023

354,61

3,61

10.09.2024

1187,95

12,36

10.10.2023

424,06

4,18

10.10.2024

1257,39

12,66

10.11.2023

493,50

5,03

10.11.2024

1326,83

13,80

10.12.2023

562,95

5,55

10.12.2024

1396,28

14,06

31.12.2023

562,95

3,89

31.12.2024

1396,28

9,84

10.01.2024

632,39

2,17

10.01.2025

1465,72

4,48

10.02.2024

701,83

7,45

10.02.2025

1535,17

14,54

10.03.2024

771,28

7,66

28.02.2025

1535,17

8,44

41. Kooskõlas TsMS § 367 sätestatuga tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja viivis VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 01.03.2025 kuni kohustuse täitmiseni.

42. Hageja nõue sissenõudmiskulude hüvitamiseks on põhjendatud osaliselt. Vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumine ei välista iseenesest seadusest tuleneva sissenõudmiskulu

hüvitamise nõuet, kui nõude esitamise muud eeldused on täidetud. Hageja palub mõista

kostjalt välja sissenõudmiskulu 50 eurot VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel. Kuna hageja ja kostja

vahel sõlmitud leping kehtib, ei ole hagejal aga õigust nõuda sissenõudmiskulude hüvitist

viidatud sätte alusel. See säte reguleerib majandus- või kutsetegevuses tegutseva võlausaldaja

sissenõudmiskulu nõuet pärast lepingu lõppemist. Lepingu kehtivusajal võib majandus- või

kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga

sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas

kuni 5 eurot. Seejuures on võlausaldajal õigus nõuda hüvitist ainult juhul, kui ta on saatnud

tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse (VÕS § 1132 lg 1).

43. Hageja esitatud tõendite kohaselt nõudis ta kostjalt võla tasumist 29.08.2023

hagihoiatuses (dtl 80), 04.09.2023 korduvas võlateatises (dtl 81) ja 13.10.2023 hagihoiatuses

(dtl 82). Kohus tuvastas ülal, et kostjal oli hageja ees võlg juba alates 10.04.2023. Seega on

hageja saatnud kostjale vähemalt ühe tasuta meeldetuletuskirja ja tal on VÕS § 1132 lg 1

alusel õigus sissenõudmiskulu 5 euro hüvitamisele.

44. Kuna VÕS § 4034 lg-st 7 kohaselt ei võlgne kostja hagejale muid tasusid, jääb maakohtu

otsus muutmata osas, millega hageja haldustasu väljamõistmise nõue jäi rahuldamata.

45. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust, tuleb muuta ka maakohtu määratud

menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3). Nii maa- kui ringkonnakohtus kantud

menetluskulud jäävad vastavalt hagi rahuldamise ulatusele 30% ulatuses kostja ja 70%

ulatuses hageja kanda (TsMS § 163 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS §

174 lg 3 ja 5 alusel kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist (vt ka RKTKo 20.04.2016, 3-2-1-142-15 p 21).

(allkirjastatud digitaalselt)