2-22-61/125 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Anneli Alekand, Üllar Roostoja ja Margit Jäätma

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 28. veebruar 2025

Tsiviilasja number

2-22-61

Tsiviilasi

OMEGA INVEST OÜ hagi U.O ja B.B vastu

ühisvara jagamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 5. juuni 2024. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

U.O ja B.B määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitajad (kostjad)

1. U.O (isikukood XXX)

2. B.B (isikukood XXX)

Määruskaebuse esitajate 1-2 esindaja riigi õigusabi

korras vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Vastustaja (hageja) OMEGA INVEST OÜ (registrikood

10866568), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rainer

Kuulme

RESOLUTSIOON

1. Jätta U.O ja B.B määruskaebus rahuldamata.

2. Täiendada tsiviilasjas nr 2-22-61 5. juunil 2024 tehtud Viru Maakohtu määruse

resolutsiooni p 2 osas, et menetluskulud jäävad solidaarselt U.O ja B.B kanda.

Ülejäänud osas jätta Viru Maakohtu 5. juuni 2024. a määrus muutmata, arvestades

ringkonnakohtu põhjendusi.

3. Jätta määruskaebemenetluses kantud menetluskulud solidaarselt U.O ja B.B kanda.

4. Määrata kindlaks

OMEGA INVEST OÜ

määruskaebemenetluses kantud

menetluskulude suuruseks 210 eurot ja mõista menetluskulud 210 eurot solidaarselt

U.O-lt ja B.B-lt OMEGA INVEST OÜ kasuks välja.

5. Välja mõista solidaarselt U.O-lt ja B.B-lt OMEGA INVEST OÜ kasuks viivis

menetluskulude 210 eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

6. Vabastada U.O ja B.B määruskaebuselt tasumisele kuulunud riigilõivu 70 eurot

riigituludesse tasumise kohustusest.

7. Kohtumääruse kehtiv resolutsioon on järgmine:

7.1. Lõpetada menetlus OMEGA INVEST OÜ hagis U.O ja B.B vastu ühisvara

jagamise nõudes, kuna OMEGA INVEST OÜ on hagiavaldusest loobunud ja

kohus võtab loobumise vastu.

7.2. Jätta menetluskulud solidaarselt U.O ja B.B kanda. Välja mõista solidaarselt

U.O-lt ja B.B-lt menetluskuludena 2520 eurot OMEGA INVEST OÜ kasuks.

7.2.1. Välja mõista solidaarselt U.O-lt ja B.B-lt OMEGA INVEST OÜ kasuks

viivis menetluskuludelt (2520 eurot) alates kohtulahendi jõustumisest kuni

täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 sätestatud määras.

7.3. Tühistada Viru Maakohtu 4. jaanuari 2022. a määrusega hagi tagamise

abinõuna seatud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistris kostjate

U.O ja B.B ühisomandis olevale kinnisasjale XXXXXX (registriosa nr XXXXXX)

käsutamise keelumärge OMEGA INVEST OÜ kasuks.

7.4. Tagastada OMEGA INVEST OÜ-le (konto nr EE322200221035967463

Swedbank AS-is) Rahandusministeeriumi kontole tasutud riigilõivust 420 eurost

pool (½) ehk 210 eurot.

7.5. Saata määrus OMEGA INVEST OÜ-le teadmiseks ja Tartu Maakohtu

kinnistusosakonnale ning U.O-le ja B.B-le täitmiseks.

7.6. Jätta määruskaebemenetluses kantud menetluskulud solidaarselt U.O ja B.B

kanda.

7.7. Määrata kindlaks OMEGA INVEST OÜ määruskaebemenetluses kantud

menetluskulude suuruseks 210 eurot ja mõista menetluskulud 210 eurot

solidaarselt U.O-lt ja B.B-lt OMEGA INVEST OÜ kasuks välja.

7.8. Välja mõista solidaarselt U.O-lt ja B.B-lt OMEGA INVEST OÜ kasuks viivis

menetluskulude 210 eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni

täitmiseni.

7.9. Vabastada U.O ja B.B määruskaebuselt tasumisele kuulunud riigilõivu 70 eurot

riigituludesse tasumise kohustusest.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OMEGA INVEST OÜ (hageja) esitas 4. jaanuaril 2022 hagi U.O (kostja I) ja B.B (kostja

II, ühiselt kostjad) vastu ühisvara jagamiseks.

2. Maakohus rahuldas hagi 23. veebruari 2022. a tagaseljaotsusega. Kostja II esitas

kaja ja taotluse menetluse taastamiseks.

3. Maakohus jättis 12. augusti 2022. a määrusega kostja II kaja rahuldamata ja

menetluse tsiviilasjas nr 2-22-61 taastamata. Kostja II esitas maakohtu määruse peale

määruskaebuse.

4. Tartu Ringkonnakohus tühistas 20. oktoobri 2022. a määrusega maakohtu 12.

augusti 2022. a määruse ja saatis tsiviilasja maakohtule menetluse jätkamiseks.

5. Maakohus rahuldas hagi 18. jaanuari 2023. a otsusega. Kostjad esitasid maakohtu

otsuse peale apellatsioonkaebused.

6. Tartu Ringkonnakohus keeldus 1. juuni 2023. a määrusega kostja II

apellatsioonkaebust maakohtu 18. jaanuari 2023. a otsuse peale menetlusse võtmast.

7. Tartu Ringkonnakohtu 2. juuni 2023. a otsusega tühistati maakohtu otsus täies

ulatuses ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumis.

Kostja I apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt.

8. Hageja esitas 16. mail 2024 hagist loobumise avalduse, kuna 16. mai 2024. a

seisuga on hagejale laekunud täitemenetluses kogu kostja I võlgnevus. Hageja palus

kostjatelt solidaarselt välja mõista hageja menetluskulud, sh pool hagi esitamise

riigilõivust ja hagi tagamise taotluse riigilõivu, kokku 280 eurot ja õigusabikulud 2240

eurot. Samuti palus hageja tagastada hagi esitamisel tasutud riigilõivust pool ehk 210

eurot.

9. Kostja I nõustus hagist loobumisega, kuid ei nõustunud menetluskulude tasumisega.

Kostja I on kogu menetluse aja selgitanud, et ta tasub võlgnevuse ära. Vaatamata hagi

esitamisele ei keeldunud kostja I võlgnevuse tasumisest, vaid hoopis püsivalt tasus

võlgnevust. See viitab sellele, et hageja pöördus kohtusse asjatult ning kostja I jõudis

võlgnevuse tasutud enne seda, kui käesolevas menetluses oleks jõustunud

kohtulahend. Hageja pole andnud kostjale I võlaõigusseaduse (VÕS) § 114 lg 1

tulenevat võimalust vabatahtlikult võlgnevust likvideerida ja seega pöördus kohtusse

ennatlikult. Seega põhjustas hageja käesoleva menetluse alustamise, mitte aga kostja I.

Samuti on kostja I pakkunud hagejale graafiku sõlmimist, kuid hageja on sellest

arusaamatutel põhjustel keeldunud. Seega on kostja I teinud menetluse jooksul kõik

võimaliku, et asja lahendada kompromissiga. Kompromissi summaks oli hageja

väljatoodud põhivõlgnevus, mis praeguseks on makstud. Seega, kuna kostja I on

pakkunud kompromissiks summa, mida ta on ka välja maksnud ja hageja on

kompromissi sõlmimisest keeldunud, siis tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 163 lg-st 2 tuleb jätta menetluskulud hageja kanda. Arvestades

menetluslikke asjaolusid ei ole võimalik kostjalt I menetluskulusid välja mõista TsMS

§ 162 lg 4 alusel. Käesoleval juhul on kostjalt I menetluskulude väljanõudmine

äärmiselt ebaõiglane, kuna ta on võlgnevuse ära tasunud vabatahtlikult, pakkunud

kompromissi ja tasus ära kompromissiga pakutud summa. Lisaks rikkus hageja kostja

I ees VÕS § 114 lg-t 1 ega andud kostjale I mõistlikku tähtaega kohtuväliselt

võlgnevust tasuda.

10. Kostja II on seisukohal, et temalt ei saa menetluskulusid välja nõuda. Kostja II on

kogu menetluse käigus selgitanud, et tema vastu sellisel viisil ja kujul esitatud hagi ei

ole võimalik rahuldada, sest hagejal puudus seaduslik alus esitada nõudeid kostjale II

kuuluva vara suhtes. Kostja II ei vastuta hagis toodud asjaolude pinnalt tekkinud

võlgnevuse eest. Kuna hagi oli kostja II osas selgelt ebakorrektne ja motiveerimata,

siis sellest johtuvalt ei olegi võimalik kostjalt II menetluskulusid välja nõuda. Samuti

ei saa nõuda kostjalt II menetluskulusid sellel põhjusel, et kostja II ei ole võlgnik.

Kostja II oli kaasatud menetlusse vaid sellel põhjusel, et ta on võlgniku abikaasa, kuid

ainuüksi sellepärast ei ole temalt võimalik menetluskulusid välja nõuda. Kuna kostja II

vastu esitatud hagi ei olnud nagunii võimalik rahuldada, siis ei saa ka menetluskulusid

temalt välja nõuda. Haginõue kostja II vastu oli ilmselgelt perspektiivitu ja kohtul ei

oleks olnud võimalik seda rahuldada, sest seadus ei anna hagejale kaitset sellisel viisil

nagu ta on seda taotlenud hagiavalduses. Kostja II ei ole kuidagi seotud võlgnevusega

ja seega ei pea vastutama menetluskulude eest. Arvestades menetluslikke asjaolusid ei

ole võimalik kostjalt II menetluskulusid välja mõista ka TsMS § 162 lg 4 alusel.

Käesoleval juhul on kostjalt II menetluskulude väljanõudmine äärmiselt ebaõiglane,

kuna tema võlgnevuse eest ei vastuta ega pole võlgnevusega seotud.

MAAKOHTU LAHEND

11. Maakohus võttis 5. juuni 2024. a määrusega hageja hagist loobumise vastu ja lõpetas

menetluse (määruse resolutsiooni p 1). Maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt välja

menetluskuludena 2520 eurot hageja kasuks ja viivise menetluskuludelt (2520 eurolt) alates

kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras (määruse

resolutsiooni p 2 ja 2.1).

Maakohus võttis hageja hagist loobumise vastu ja lõpetas tsiviilasjas menetluse, tuginedes

TsMS § 428 lg 1 p-le 3 ja §-le 429.

Maakohus märkis, et kostjate kanda jäävad hageja menetluskulud 2520 eurot kooskõlas TsMS

§ 168 lg-ga 5, mis sätestab, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et

kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud.

Maakohus ei nõustunud kostjate vastuväidetega, et hagi esitamine oli ennatlik ja kostja I ei ole

andnud põhjust hagi esitamiseks ning et kostja II ei vastuta hagis toodud asjaolude pinnalt

tekkinud võlgnevuse eest.

Maakohus märkis, et kostja II ei vastuta võlgnevuse eest, kuid ühisvara jagamise nõudes on

kostja II kostjaks. Hagi eesmärgiks oli ühisvara jagamine ning ühisvara jagamise nõudes on

nad mõlemad võrdsed kostjad. Ühisvara jagamise nõuet ei saa menetleda teise ühisvara

omanikuta, seega ei saa kohus nõustuda väitega, et kostja II oli alusetult kaasatud menetlusse.

Hageja esitas kostjate vastu ühisvara jagamise nõude. Ühisvara jagamise nõude aluseks oli

asjaolu, et kostja I lahusvarast ei olnud võimalik nõuet rahuldada, hageja ei pidanud andma

võlgnikule täiendavat tähtaega, sest täitedokumentideks olid jõustunud kohtulahendid.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

12. Kostjad esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles paluvad tühistada

maakohtu määruse resolutsiooni p-d 2 ja 2.1. Kostjad paluvad teha tühistatud osas uue

määruse, millega jätta kostjatelt hageja menetluskulud välja mõistmata. Menetluskulud

määruskaebemenetluses paluvad kostjad jätta hageja kanda.

Määruskaebuse kohaselt ei ole maakohus menetluskulude väljamõistmisel üldse arvestanud

määruskaebuse esitajate selgitustega ning on lähtunud ainult vastustaja seisukohast.

Maakohus on viidanud TsMS § 168 lg-le 5 ja refereerinud selle sisu, kuid ei ole põhjendanud,

miks ei kohaldu käesolevas menetluses TsMS § 162 lg 4 või TsMS § 163 lg 2.

Kostja I pakkus vastustajale graafiku sõlmimist, kuid hageja keeldus sellest arusaamatutel

põhjustel. Seega on kostja I teinud menetluse jooksul kõik võimaliku, et asja lahendada

kompromissiga. Kuna aga vastustaja on kompromissi sõlmimisest keeldunud, siis tulenevalt

TsMS § 163 lg-st 2 tuleb jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja I on pakkunud vastustajale

graafikut samas summas, mida hageja on menetluslikult hiljem lugenud õigesti/kohaseks

tasutuks.

Maakohus ei ole arvestanud asjaoluga, et kostjate poolt hageja menetluskulude tasumine ei

ole ka põhjendatud seetõttu, et olulisel määral on menetlus veninud kostjatest mitte sõltuvatel

põhjustel, nagu näiteks seetõttu, et kostja II suhtes tehtud tagaseljaotsus tehti menetlusõigusi

rikkudes, mistõttu pidid kostjad esitama kaja kohtumenetluse taastamiseks. Samuti venis

menetlus seetõttu, et kostja ei teadnud võlgnevuse suurust.

Maakohus ei ole selgitanud, miks ei olnud kohtu arvates hagi esitamine ennatlik. Kostja I

tasus võlgnevust kogu aeg, nii enne kohtumenetlust kui ka selle ajal. Kui võlgnik tasub

võlgnevust igakuiselt graafiku alusel, siis ei ole põhjendatud kohtusse pöördumine juba

ainuüksi hea usu põhimõttest tulenevalt, sest võlgnik täidab oma kohustust. Lisaks oli hageja

pöördunud ka kohtutäituri poole, kes ka võlgnevust sisse nõudis. Hageja on põhjustanud peale

täitemenetlusekulude ka kohtukulude tasumise kostjatele. Selline käitumine on aga kindlasti

pahatahtlik ega ole kooskõlas hea usu põhimõttega.

Kostjad pidid tegema täiendavaid menetluskulusid ka seetõttu, et hageja polnud teadlik,

millised on tema nõuded. See selgus 21. mail 2024 toimunud kohtuistungil, mistõttu venis

menetlus. Seega ka sellest tingitud kulusid ei pea kostjad tasuma.

Maakohus on nõustunud sellega, et kostja II ei vastuta võlgnevuse eest. Seega ei piisa ainult

sellest, et ühisvara jagamise menetlust ei saa läbi viia ilma kostjata II. Hageja hagi kostja II

esitatud viisil ja kujul ei ole võimalik rahuldada, kuna hagejal puudus seaduslik alus esitada

nõudeid kostjale II kuuluva vara suhtes. Samuti ei saa nõuda kostjalt II menetluskulusid, sest

ta ei ole võlgnik. Asjaolu, et kohtu hinnangul on kostja II ühisvara jagamise nõudes kostjaks,

ei tee teda võlgnikuks ning tema vastu suunatud hagi ei olnud võimalik rahuldada (arvestades

nõude sisu). Seetõttu ei saa ka menetluskulusid temalt välja nõuda.

Arvestades menetluslikke asjaolusid ei ole võimalik kostjatelt menetluskulusid välja mõista

TsMS § 162 lg 4 alusel, sest kostja I on võlgnevuse ära tasunud vabatahtlikult, pakkunud

kompromissi, ja tasus rahasumma hagejale, mis oli pakutudki kompromissiga, hageja rikkus

kostja I ees VÕS § 114 lg-t 1 ega andnud talle mõistlikku tähtaega kohtuväliselt võlgnevust

tasuda.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

13. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata ning maakohtu

määrus muutmata. Määruskaebuse menetlusega seotud menetluskulud palub hageja jätta

solidaarselt kostjate kanda.

Hagi esitamine kostjate vastu ei olnud ennatlik. Kõik eeldused kostjate vastu hagi esitamiseks

olid täidetud. Ühisvara jagamise hagi saab esitada vaid kostjate vastu ühiselt ning kui hagi on

põhjendatud, siis tuleb menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda. Kostjad ei ole

menetluses esitanud ühtegi sellist vastuväidet, mis oleks olnud aluseks jätta hagi rahuldamata.

Kostja II on ühtlasi hagi õigeks võtnud.

Asjaolu, et täitemenetluses on kostja I võlgnevus hagejale lõpuks laekunud, so 3 aasta

jooksul, ei anna alust jätta käesolevas asjas menetluskulusid hageja kanda. Vaidlust ei ole

selles, et kostja I võlgnevus on algselt tekkinud juba alates 2021. a märtsikuust. Hagejal ei ole

kohustust oodata võlgnevuse tasumist (mis on tervikuna sissenõutavaks muutunud 2021. a

märtsis ja aprillis) aastaid. See, et kostja I ei olnud võimeline võlgnevust tervikuna tasuma

enam kui 3 aasta jooksul, tõendab üheselt, et kostjal I puudus piisav lahusvara oma kohustuse

kohaseks täitmiseks.

Lisaks tõendab seda asjaolu ka hagi lisana nr 4 esitatud tõend. Oluline on see, et kogu hagi

punktis 1.1 nimetatud kostja I võlgnevus on muutunud tervikuna sissenõutavaks enam kui 3

aastat tagasi ning et kostja I ei ole olnud võimeline seda kohustust kohaselt täitma enam kui 3

aasta jooksul. Seega ei saa olla vaidlust, et hagi esitamine 4. jaanuari 2022. a seisuga oli

põhjendatud ja tõendatud. See tähendab, et menetluse lõpetamisel hagist loobumise tõttu tuleb

menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda.

Kostjad üritavad kohut eksitada väitega (vt määruskaebuse p 2.1 eelviimane lõik), nagu oleks

kostja I oma võlgnevust tasunud kohaselt maksegraafiku alusel – tegelikkuses mitte mingit

maksegraafikut kostjaga I kokku lepitud ei ole. Kostja I võlgnevus (hagi esitamise hetkel

summas 15 531 eurot 34 senti) muutus tervikuna sissenõutavaks juba alates 2021. a märtsist.

Arusaamatuks jääb kostjate etteheide, et hageja ei võtnud vastu kostja I pakkumist

maksegraafiku kokkuleppimiseks. Kostja I 14. märtsi 2024. a menetlusdokumendi p-st 2.2

(teine lõik) nähtuvalt pakkus kostja I maksegraafikut, mille järgi oleks kostja I tasunud

hagejale kokku 25 eurot kuus, millisel juhul oleks kogu kostja I võlgnevuse tasumine võtnud

aega kokku ca 51 aastat, mida ei saa ilmselgelt pidada mõistlikuks. Sellise ebamõistliku

maksegraafiku pakkumine tõendab täiendavalt kostjal I piisava lahusvara puudumist.

14. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalide ja kostjate määruskaebusega, leiab, et

maakohtu määruse resolutsiooni p-i 2 tuleb täiendada osas, et menetluskulud jäävad

solidaarselt kostjate kanda. Ülejäänud osas tuleb maakohtu määrus jätta muutmata, arvestades

ringkonnakohtu põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21 ja § 659). Kostjate määruskaebus jääb

rahuldamata.

16. Kuna ringkonnakohus täiendab maakohtu lahendi resolutsiooni, märgib ringkonnakohus

vastavalt TsMS § 654 lg-le 22 (koosmõjus §-ga 659) määruse tervikresolutsiooni kehtivas

sõnastuses.

17. Maakohus lõpetas asjas menetluse hageja hagist loobumise tõttu, jättis menetluskulud

solidaarselt kostjate kanda ning mõistis kostjatelt solidaarselt välja hageja menetluskulud.

Ringkonnakohus leiab, et vaatamata maakohtu resolutsiooni p 2 ebaselgele sõnastusele jaotas

maakohus selles punktis nii menetluskulud, määras kindlaks hüvitatavate menetluskulude

suuruse kui ka nende väljamõistmise.

18. Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu määrust osas, milles maakohus võttis hageja hagist

loobumise vastu ja lõpetas menetluse hageja nõudes kostjate vastu. Selles osas on maakohtu

määrus TsMS § 456 lg 4 teise lause ja § 463 lg 2 järgi jõustunud. Ringkonnakohus vaatab

kostjate määruskaebuse alusel maakohtu määruse läbi menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise osas.

19. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust muuta maakohtu

määratud menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus märgib vastusena määruskaebuses

esitatud väidetele järgmist.

20. Hageja pöördus hagiga maakohtu poole täitemenetluse seadustiku (TMS) § 14 lg 2 ja

perekonnaseaduse § 33 lg 3 teise lause alusel. Hageja esitatud ühisvara jagamise hagi eeldusi

tuleb kontrollida lähtuvalt TMS § 14 lg-s 2 sätestatust, mille kohaselt on võlausaldajal

võimalik nõuda ühisvara jagamist, kui (1) hagejal on võlgnikust abikaasa vastu nõue, (2)

võlgnikust abikaasa lahusvara arvel nõude rahuldamine ebaõnnestub, (3) võlgnikul on

jagatavat ühisvara, mille jagamisest saadu arvel saaks sissenõudja nõude mingis ulatuses

rahuldada, ja (4) võlgnikuks olev ühisomanik saaks ise nõuda ühisvara jagamist (RKTKo

19.12.2019, 2-18-1611/44, p 18).

Ringkonnakohtu hinnangul olid TMS § 14 lg 2 sätestatud eeldused hageja nõude esitamiseks

täidetud. Tsiviilasja materjalide kohaselt oli (1) hagejal kostja I vastu nõue, (2) kohtutäitur

Andrei Krek teatas 7. detsembril 2021. a, et arvestades kostja I sissetuleku suurust, kohustusi,

varalist seisu ning varem algatatud täitemenetlusi ei ole 7. detsembri 2021. a seisuga hageja

nõude rahuldamine kostja I lahusvara arvelt täitemenetluse raames võimalik (I kd, tlk 24–25),

(3) kostjal I on jagatavat ühisvara – kinnisasja asukohaga XXX, Aretaja vkt 15/15a ½

mõtteline osa on ühisomandis kostjaga II (abikaasaga) – mille jagamisest saadu arvel saaks

hageja nõude mingis ulatuses rahuldada ja (4) puuduvad andmed, et kostja I ei oleks saanud

ise nõuda ühisvara jagamist.

Kostjad ei ole menetluses esitanud väiteid, mis eelnevad eeldused ümber lükkaksid. Hagi

esitamine ei olnud ennatlik. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostjad ei ole esitanud

menetluses ühtegi vastuväidet, mille alusel oleks saanud hagi jätta rahuldamata.

21. Seda, et hageja oma nõuet pärast Tartu Ringkonnakohtu 2. juuni 2023. a otsust 2. juunil

2023 täpsustas, ei tähenda, et maakohus oleks esialgu esitatud hagi jätnud täies ulatuses

rahuldamata. Hageja ei pea enne kohtusse ühisvara jagamise hagi esitamist pöörduma

võlgnikuks mitteoleva abikaasa poole. Hageja on veenvalt põhistanud, miks ta pidas

vajalikuks otse kohtusse pöörduda. Kostjad on TsMS § 207 lg 3 mõttes vältimatud

kaaskostjad, st hageja pidi pöörduma kohtusse hagiga mõlema kostja vastu. Seega kostja II

väide, et kostja II ei olnud võlgnik, ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust.

Sellega, et kostja I tasus kohtumenetluse ajal võlgnevuse, saavutas hageja oma eesmärgi

(hageja nõue, mis oli täitmisel täitemenetluses, sai rahuldatud) ning võlgnevuse tasumise

tulemusena langes ära ühisvara jagamise hagi alus – hagejal ei olnud enam kostja I vastu

nõuet. Lähtudes eeltoodust on menetluskulude jaotamisel põhjendatud kohaldada TsMS § 168

lg-t 5 ja jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

22. Kostja I viide menetluskulude teistsugusele jaotamisele TsMS § 163 lg 2 alusel ei ole

põhjendatud. Kostja I väited kompromissettepaneku ja selle kohta, et kostja I tasus hageja

nõuet kohtumenetluse eel, on tõendamata ega ole kooskõlas kohtule esitatud muude

tõenditega. Kohtutäituri 7. detsembri 2021. a teate kohaselt ei toimunud ajavahemikul 24.

märts 2021 kuni 7. detsember 2021 täiteasjas nr 066/2021/1098 laekumisi. Asja materjalide

kohaselt täitis kostja I oma võla täitemenetluses, s.o paralleelselt käesoleva kohtumenetlusega,

kolme aasta jooksul. Maksegraafiku alusel võlgnevuse tasumist ei nähtu ka kostja I esitatud

dokumentidest. Ringkonnakohus märgib, et võlausaldaja ei pea nõustuma igasuguse võlgniku

esitatud maksegraafikuga.

23. Ringkonnakohus ei nõustu kostjate seisukohaga, et praeguses asjas tuleks kohaldada

TsMS § 162 lg-t 4, mille järgi on võimalik jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte

endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks

tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kuigi poolte vahel menetluskulude

jaotamisel tuleb lisaks TsMS § 168 lg-s 5 sätestatule arvestada ka kohtukulude jaotamise

üldisi põhimõtteid, ei ole praeguses asjas alust kohaldada TsMS § 162 lg-le 4.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostjad toonud esile selliseid erandlikke asjaolusid, mille

tõttu oleks menetluskulude jätmine solidaarselt kostjate kanda olukorras, kus hageja loobus

hagist, sest kostja I täitis täitemenetluses täitmisel olevad hageja nõuded, äärmiselt ebaõiglane

või ebamõistlik. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa nõustuda, et kostja I täitis hageja ees oleva

võlgnevuse vabatahtlikult või et hageja keeldus mõistlikust kompromissist. Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga, et hageja ei pidanud andma võlgnikule täiendavat tähtaega võlgnevuse

tasumiseks, sest täitedokumentideks olid juba jõustunud kohtulahendid. Samuti ei ole

erandlikuks asjaoluks kostja II väide, et hageja ei pöördunud enne kohtusse hagi esitamist

kostja II vastu nõusoleku saamiseks.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja käitumine menetluse venimist tinginud ega anna

alust jätta menetluskulusid ka sel põhjusel hageja kanda. Käesolevas menetluses ei toimu

kostja I võla sissenõudmine, mistõttu on ebaõige kostja I väide, et hageja jätkas võla

sissenõudmist täies ulatuses, jättes kohtule teatamata, et võlg on oluliselt vähenenud. Samuti

ei ole asjakohased kostja I vastuväited, mis puudutavad põhinõude ja viiviste ebaõiget

arvestust.

Eeltoodut arvestades on maakohus jaganud põhjendatult menetluskulud selliselt, et on jätnud

need solidaarselt kostjate kanda. Selleks, et maakohtu resolutsiooni p 2 oleks selge ja

kooskõlas määruse põhjendava osaga, täiendab ringkonnakohus maakohtu määruse

resolutsiooni p 2 selliselt, et menetluskulud jäävad solidaarselt kostjate kanda.

24. Ringkonnakohtu hinnangul ei sisalda kostjate määruskaebus sisulisi vastuväiteid, millest

nähtuks, et maakohus oleks menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel eksinud.

Kuigi maakohtu määruses puuduvad põhjendused menetluskulude vajalikkuse ja

põhjendatuse kohta, ei ole see määruse tühistamise aluseks. Ringkonnakohus täiendab

vastavas osas maakohtu põhjendusi.

25. Hageja 16. mai 2024. a menetluskulude nimekirja kohaselt moodustasid hageja

menetluskulud riigilõiv 280 eurot ja kulutused õigusabile 2240 eurot (ilma käibemaksuta),

kokku 2520 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et hageja tasus hagilt ja hagi tagamise taotluselt riigilõivu seaduses

sätestatud ulatuses, kokku 490 eurot. Riigilõiv on põhjendatud kohtukulu (TsMS § 138 lg 2).

Arvestades riigilõivu osalist tagastamist (210 eurot), on põhjendatud mõista kostjalt hageja

kasuks riigilõivuna välja 280 eurot.

Lepingulise esindaja tunnitasu oli 140 eurot ja tal kulus õigusabi osutamisele 16 tundi. Hageja

lepingulisel esindajal kulus hagi ja hagi tagamise avalduse koostamisele 6 tundi, kaja ja kostja

II vastusega tutvumisele ning kohtule seisukoha koostamisele 2 tundi, määruskaebusega

tutvumisele ja kohtule seisukoha koostamisele 30 minutit, taotluse ja menetluskulude

nimekirja koostamisele 1 tund, hagi täpsustuse koostamisele 30 minutit, istungiks

ettevalmistumisele ja veebiistungil osalemisele 1 tund, hagi täpsustuse ja kompromissilepingu

projekti koostamisele 1 tund 30 minutit, kostjate seisukohtadega tutvumisele ja kohtule

arvamuse koostamisele 2 tundi 30 minutit ning avalduse koostamisele hagist loobumiseks 1

tund.

Ringkonnakohtu hinnangul on arvestades tsiviilasja olemust, keerukust, mahtu ja kulgu

hageja lepingulise esindaja kulud täies ulatuses põhjendatud.

Kokku on seega hageja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatud 16 tunni ulatuses.

Arvestades lepingulise esindaja tunnitasu 140 eurot (käibemaksuta), mida võib pidada

põhjendatuks, on seega menetluskulude kindlaksmääramine põhjendatud 2240 euro ulatuses

(140 eurot * 16 tundi = 2240 eurot). Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 2520 eurot (käibemaksuta; 2240 +

280).

Vastavalt hageja taotlusele on maakohus põhjendatult määranud, et kostjatel tuleb

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

26. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebuse menetlemisega seotud

hageja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda (TsMS § 171 lg 1).

27. Hageja menetluskuludeks määruskaebemenetluses on kulutused õigusabile 420 eurot

(käibemaksuta). Lepingulisel esindajal kulus kostjate määruskaebusega tutvumisele, vastuse

ja menetluskulude nimekirja koostamisele 3 tundi, tunnitasu 140 eurot. Kostjad leiavad, et

hageja menetluskulusid tuleks vähendada 1 tunnini, s.o 140 euroni, sest vastuse sisuline tekst

on ca 1,5 lk pikk, tekst on kirjutatud suurte vahedega ja tsiteeritud on Riigikohtu lahendit.

Kuna hageja vastus määruskaebusele kordab suures osas varem esitatud seisukohti, peab

ringkonnakohus põhjendatuks ja vajalikuks ajakuluks määruskaebemenetluses 1 tund 30

minutit. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 140 eurot on põhjendatud. Seega on

põhjendatud solidaarselt kostjatelt hageja kasuks mõista välja menetluskulu 210 eurot (140

eurot * 1 tund 30 minutit). Hageja taotleb menetluskulude väljamõistmist käibemaksuta.

Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjatel TsMS § 177 lg 4 järgi hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt alates praeguse määruse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud määras viivist.

28. Maakohus andis kostjatele 27. juuni 2024. a määrusega menetlusabi ja vabastas nad

täielikult maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Kuivõrd

kostjate määruskaebus jäi rahuldamata, tuleks riigilõiv 70 eurot, mille tasumisest kostjad oli

vabastatud, kostjatelt TsMS § 190 lg 5 alusel riigi kasuks välja mõista. Ringkonnakohus peab

võimalikuks vabastada kostjad TsMS § 190 lg 7 alusel riigilõivu riigituludesse tasumise

kohustusest. Kostjate maksevõime on selline, mis ei võimalda neil hüvitada riigile

määruskaebuse riigilõivu 70 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)