2-24-1607/14 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Liisi Vernik

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.02.2025.a Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-1607

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

S U hagi Ü H vastu võla nõudes

41 805 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Viimase kohtuistungi aeg

või viide asja lahendamisele

kirjalikus menetluses

Hageja: S U (isikukood xxx; e-post xxx)

Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaadi abi Getter

Ulla (e-post xxx)

Kostja: Ü H (isikukood xxx; e-post xxx)

Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Maria Mägi-

Rohtmets (e-post xxx )

Kohtustung 08.10.2024, edasi kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Menetluskulud jätta hageja kanda.

3. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast otsuse

jõustumist (TsMS § 174 lg 4).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi,

peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu,

mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha

tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2).

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

29.01.2024 esitatud hagiavalduse kohaselt on S U (hageja) andnud Ü Hele (kostja) suuliselt

sõlmitud tähtajatu laenulepingu alusel ajavahemikul 08.10.2020 kuni 06.01.2021 laenu

kogusummas 37 160 eurot. Seda, et eelnimetatud summa on kostjale antud laenuna, tõendab mh

rahasummade ülekannete makseselgitus, kus igaühes on viidatud laenule. Tegemist oli tähtajatu

laenulepinguga, mille kumbki pool võib üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud.

Hageja edastas 29.09.2023 kostjale laenulepingu ülesütlemise teate, millega ütles laenulepingu

üles alates 30.11.2023, s.o järgides VÕS § 398 lg-s 1 sätestatud tähtaega ning nõudis

laenusumma tagastamist hiljemalt 01.12.2023, s.o pärast laenulepingu ülesütlemist. Kostja vastas

hageja lepingulise esindajale 11.10.2023 ning kinnitas, et on laenulepingu ülesütlemist

puudutava e-kirja ja laenulepingu ülesütlemise teate kätte saanud. Kostja esitas 30.11.2023

hageja lepingulisele esindajale täiendatud vastuse laenulepingu ülesütlemise teatele, milles

keeldus laenu tagastamast. Samas möönis kostja, et on hagejalt eelnimetatud summa saanud.

Hageja nõuab käesolevaga kostjalt VÕS § 396 lg 1 alusel laenuna antud 37 160 euro

tagastamist.

Alternatiivselt, kui kohus peaks leidma, et kostja ei saanud eelnimetatud summasid hagejalt

laenuna VÕS § 396 lg 1 mõttes (millega hageja ei nõustu), sai kostja summad alusetult VÕS §

1028 lg 1 mõttes, kuivõrd kohustust nimetatud summasid kostjale kanda ei olnud olemas,

mistõttu on kostjal kohustus temale alusetult kantud summad hagejale tagastada.

Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 37 160 eurot

ning viivise põhinõudelt (s.o 37 160 eurot) VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates

hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.

Kostja vastus

Kostja oma vastuses hagi õigeks ei võtnud ning palus jätta see rahuldamata. Kostja kinnitas, et

tema ja hageja vahel pole kunagi sõlmitud laenulepingut ning nende vahel puudub mistahes

kehtiv laenusuhe. Hageja ja kostja ei ole kunagi vahetanud ühtegi tahteavaldust, mis oleks olnud

suunatud laenulepingu sõlmimisele. Ainult raha andmine laenulepingu olemasolu ei tõenda,

mingit muud kirjalikku dokumenti, mis kinnitaks laenulepingu sõlmimist ei ole hageja esitanud.

Kuna hageja pole tõendanud poolte vahel laenulepingu olemasolu, siis puudub hagejal

laenulepingu alusel rahalise nõude esitamise õigus ning kuna põhinõude õigus puudub, siis ei saa

olla ka viivisenõuet.

Kostja on seisukohal, et hageja poolt 29.09.2023 kostjale esitatud laenulepingu ülesütlemise

teade on tühine ega tekita hagejale kostja vastu mistahes õigustatud nõudeid, kuna poolte vahel

puudub laenuleping, millele hageja teates tugineb.

Alusetu rikastumise väitmisel ja sellele tuginevalt nõude esitamisel peab hageja tõendama, et

kostja on hagejalt saanud raha olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena (VÕS § 1028 lg

1). Hageja ei ole näidanud ega tõendanud, millise olemasoleva või tulevase kohustuse täitmiseks

ta kostjale raha üle kandis. Kuna hageja on siiani korduvalt kinnitanud, et kandis raha enda

arvates laenuna, siis saab järeldada, et raha ülekandmisel kostjale ei olnud hagejale teada, et

kostjal on tema ees mingit olemasolevat või tulevikus tekkivat lepinguvälist kohustust ja nii ei

saa seda eksisteerida. Lisaks VÕS § 1028 lg 2 p 1 kohaselt ei või üleandja saajalt saadut tagasi

nõuda, kui üleandmisega täideti mittetäielik kohustus.

Alusetu rikastumise nõue aegub TsÜS § 151 lg 1 tulenevalt kolme aasta jooksul arvates ajast, mil

õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue.

Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu

rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust

teada sai või pidi teada saama. Hageja pidi juba iga maksesoorituse tegemise ajal teadma, et tal

puudub kostjaga laenuleping ning kokkulepe raha laenuna tagastamiseks ning samuti, et tal

puudub mistahes muu alus kostjale raha kandmiseks. Seega on iga hageja poolt ülekantud raha

summa aegumise tähtaja algus arvestatav alates ülekantud raha laekumisest kostja arvele, millest

on möödunud hagi esitamise hetkeks üle kolme aasta. Kostja palub jätta hageja alternatiivse

nõude rahuldamata aegumise tõttu.

Kostja ei eita hageja poolt talle hagiavaldusele lisatud hageja arvelduskontolt nähtuva raha

ülekandmist ja laekumist perioodil 03.05.2018 kuni 06.01.2021, kostja kinnitab, et kokkulepet

raha tagastamiseks pooltel ei olnud. Hageja tegi kostjale regulaarseid igakuulisi rahalisi makseid

paari-kolmetuhande suuruste maksetena ja kaks suuremat makset. Need summad kanti kostja

tütre ja hageja vennatütre ülalpidamiseks. Hageja venna H Hel ja kostja tütar K Hel on sündinud

xxx laps, kellele on määratud xxx. xxx põhjusel vajab tütar toimetulekuks igapäevast abi ja

hoolt, mida on andnud ja annab talle kostja, kes on määratud ka tütre eestkostjaks. H H, Ü H ja

tütar elasid ühise perena ja leibkonnana koos kuni xxx, mil H H ootamatult arreteeriti ning

paigutati vanglasse (kriminaalasja nr xxx raames). Kostja ja tütar kaotasid leibkonna rahalise

toetaja ning jäid ilma tema igapäevasest vahetust hoolest. Hageja tegi regulaarseid igakuulisi

makseid kostja arvelduskontole 03.05.2018 kuni 06.01.2021, s.o ajal, kui tema vend H H viibis

vangistuses. Rahalised igakuulised regulaarsed maksed olid hageja poolt tehtud eesmärgiga anda

rahalisi vahendeid tema venna H He xxx tütre ülalpidamiseks ja hooldamiseks. Kaks suuremat

ülekannet summas 12 500 olid tehtud tütre tuleviku huvides xxx sissemaksete tegemiseks.

Kostjale teadaolevalt ja tema arusaamise kohaselt toimusid maksed hageja ja H He vahelise

kokkuleppe alusel. Seega hageja poolt kostja arvelduskontole tehtud regulaarsed igakuulised

maksed tulenesid, kas kokkuleppest oma venna H Hega või isiklikest perekondlikest suhetest ja

omast vabast tahtest toetada tädina oma vennatütre ülalpidamist ja aidata kostjal kanda kulusid

ajal, kui H H viibib kinnipidamisasutuses. Tegemist on ilmselgelt kõlbelise kohustuse täitmisega

ehk mittetäieliku kohustusega VÕS § 4 lg 1 ja lg 2 p 4 mõistes.

Kohtu põhjendused

1. Kohus, analüüsinud hagiavaldust, poolte poolt esitatud tõendeid ning analüüsinud kostja

vastuväiteid, leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata.

2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on

pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber

lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1

kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud

väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu

eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet

selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

3. Hageja on menetluses tuginenud asjaolule, et poolte vahel oli sõlmitud suuline tähtajatu

laenuleping ning hageja on ajavahemikul 08.10.2020 kuni 06.01.2021 kandnud kostja

kontole kokku laenu summas 37 160 eurot. Kostja on menetluses laenulepingu sõlmimist

eitanud.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja

samas koguses ja sama kvaliteediga. Vastavalt VÕS § 11 lg 1 lepingu võib sõlmida

suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu

kohustuslikku vormi. Tähtajatu laenu tagastamist võib laenuandja nõuda laenulepingu

korralisel ülesütlemisel (VÕS § 398 lg 1 esimene lause). Laenulepingu ülesütlemisega

muutub laenu tagastamise kohustus seega sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7) ja kohustuse

rikkumise korral võib laenuandja nõuda selle täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel. VÕS § 398

lg 1 teise lause järgi võib laenuandja tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest

ette vähemalt kaks kuud.

VÕS § 9 lg 1 järgi loetakse leping sõlmituks pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on

piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Samuti võib laenulepingu

sõlmimiseks teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslike lepingutega

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mistahes viisi. Nii võib

lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete

tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratUavalt väljendatud (vt selle kohta

ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-109-11, p 11). Kaudse tahteavaldusega lepingu sõlmimise

korral loetakse leping sõlmituks läbi pakkumusele nõustumuse andmisega, mis väljendub

teos (TsÜS § 68 lg 3). See tähendab kohtu hinnangul, et lepingu sõlmimisele suunatud

tahteavalduse tegemine on võimalik ka lepingu täitmisele asumisega.

Käesoleval juhul on tõendatud, et hageja on kandnud kostjale üle raha kokku summas 37

160 eurot järgnevalt: 08.10.2020 summas 3040 eurot selgitusega „laen“, 10.11.2020

summas 3040 eurot selgitusega „laen“, 07.12.2020 summas 3040 eurot selgitusega

„laen“, 11.12.2020 summas 12 500 eurot selgitusega „H H laenukanne“, 12.12.2020

summas 12 500 eurot selgitusega „H H laenukanne“, 06.01.2021 summas 3040 eurot

selgitusega „laen“ (dtl 6-7). Samas ei tõenda üksnes viidatud maksekorraldused

laenulepingu sõlmimist. Kohus selgitab, et maksekorralduse selgitused viitega „laen“ on

kirjutanud hageja ning kostja ei ole saanud selle sisu mõjutada. Samuti tuleb eristada

laenulepingu sõlmimist ja raha ülekandmist ning seega üksnes asjaolu, et kostja on hageja

poolt viidatud raha saanud, ei tõenda laenulepingu sõlmimist ja selle olemasolu. Muid

tõendeid laenulepingu(te) sõlmimise ja lepingu tingimuste kohta ei ole aga hageja

esitanud. Nii hagiavalduses, 08.10.2024 eelistungil, kui ka 29.10.2024 esitatud

täiendavates seisukohtades hageja poolt esitatud väited laenulepingu sõlmimise ning

poolte erinevatel aegadel suhtlemise ja kohtumiste osas on jäänud paljasõnaliseks. Kohus

selgitab, et hageja seletus ei ole TsMS § 229 lg 2 järgi tõendiks ning seega üksnes

kirjeldus paljudest kohtumistest ja jutuajamistest ei tõenda suuliste tähtajatute

laenulepingute sõlmimist.

Kohus asub seega seisukohale, et käesoleval juhul ei ole laenulepingu(te) sõlmimine

tõendamist leidnud ning seega ei ole hageja nõue laenulepingu sätete alusel põhjendatud.

4. Hageja on alternatiivselt palunud oma nõue rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel.

Kostja on leidnud, et hageja nimetatud nõue on aegunud.

VÕS § 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud

olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda,

kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kohus

selgitab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1

esimese lause ja lg 2 järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada

saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue, ning hiljemalt kümme aastat alusetu

rikastumise toimumisest.

Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-129-16 p-s 46 märkinud, et alusetust rikastumisest

tuleneva nõude aegumistähtaeg algab ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama

asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest

ja rikastumise põhjustaja isikust, ei ole oluline, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude

olemasolust (vt selle kohta Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13,

p 43; 18. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-14, p 12). Samuti on Riigikohus

oma lahendi 2-19-13673 p-s 24 märkinud, et alusetu rikastumise nõude aegumine TsÜS §

151 lg 1 järgi algab hetkest, kui nõude omaja saab teada nõude aluseks olevatest

faktilistest asjaoludest, mitte õiguslikust kvalifikatsioonist nendele asjaoludele. Kohus

asub seega seisukohale, et käesoleval juhul pidi hageja rikastumise toimumisest ja

rikastuja isikust (kostja) teada saama siis, kui ta tegi kostja kasuks makseid. Antud juhul

ei ole seega oluline, et alles 30.11.2023 kostja vastuse saamisel on hageja mõistnud, et tal

võib olla kostja vastu alternatiivselt alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kuna kõikide

raha ülekannete tegemisest oli hagiavalduse esitamise ajaks, s.o 29.01.2024, möödunud

üle kolme aasta, siis on hageja nõue tulenevalt võimalikus alusetust rikastumisest kostja

vastu aegunud. Seega ei pea kohus vajalikuks hinnata ka muid asjaolusid seoses

võimaliku alusetu rikastumisega.

5. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata.

6. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse

läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud.

Menetluskulud

7. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse

kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus jätab menetluskulud hageja kanda.

8. TsMS § 174 lg 4 kohaselt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses

menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast otsuse jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/

Liisi Vernik

kohtunik