3-21-2612/14 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. veebruar 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2612

Haldusasi

H.H kaebus Kaitseväe luurekeskuse ülema 22.

oktoobri 2021. a käskkirja nr 147P-S õigusvastasuse

tuvastamiseks, teenistusest vabastamise aluse

muutmiseks ning hüvitise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31. augusti 2022. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – H.H, esindaja v.adv Eerik Entsik

Vastustaja – Kaitsevägi, esindaja Liisi Muiste

Menetluse alus ringkonnakohtus

Kaitseväe apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Kaitseväe 15. mai 2024. a vastuväide kohtu tegevusele seoses

H.H 2. novembri 2022. a seisukoha lisa 1 (dtl 174–176) haldusasja nr 3-21-2612

materjalide juurde võtmisega.

2. Rahuldada Kaitseväe apellatsioonkaebus.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 31. augusti 2022. a otsus haldusasjas nr 3-21-2612

osas, milles halduskohus rahuldas kaebuse, ning teha uus otsus, millega jätta H.H

kaebus tervikuna rahuldamata.

4. Menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme kohtus jätta nende endi

kanda.

5. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 31. märtsil 2025

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

3-21-2612

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H.H oli ametnikuna teenistuses Kaitseväe luurekeskuses.

2. Kaitseväe juhataja kinnitas 30.03.2021 käskkirjaga nr 79 töötervishoiu ja tööohutuse

seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p 3 ja Kaitseväe korralduse seaduse (KKS) § 24 p-de 1 ja 111 alusel

ning seoses teenistusliku vajadusega riskianalüüsi „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs.

Bioloogiline ohutegur. COVID-19“.

3. Kaitseväe juhataja tunnistas 31.08.2021 käskkirjaga nr 162 kehtetuks 30.03.2021

käskkirja nr 79 ja kinnitas riskianalüüsi „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline

ohutegur. COVID-19“ koos tegevuskavaga. Teenistujatel tuli käskkirja andmisest kahe nädala

jooksul esitada COVID-19 vastase vaktsineerimise alustamise, vaktsineerimiskuuri läbimise,

koroonahaiguse läbipõdemise (p 4) või vaktsineerimist tõkestavate meditsiiniliste näidustuste

tõend (p 5).

4. Kaitseväe luurekeskuse ülema 27.09.2021 teatise nr LuK-1.1-8/21/5115 kohaselt ei

olnud H.H 14.09.2021 seisuga esitanud Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirjas nr 162

nõutud dokumenti (dokumendi esitamise tähtaeg oli 14.09.2021), mistõttu esineb tema puhul

avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 15 p-st 5 tulenev teenistusse võtmist välistav asjaolu, mis

on ATS § 95 lg 1 kohaselt teenistusest vabastamise aluseks. H.H-l on õigus puudus

kõrvaldada hiljemalt 04.10.2021 ja nõutava dokumendi esitamata jätmise korral lõpetab

Kaitsevägi temaga teenistussuhte alates 05.10.2021. Samuti võib H.H esitada oma arvamuse

ja vastuväited teenistussuhte lõpetamise kohta hiljemalt 04.10.2021. H.H tähtajaks arvamust

ei esitanud.

5. Kaitseväe luurekeskuse ülem vabastas 22.10.2021 käskkirjaga nr 147P-S H.H

Kaitseväe teenistusest ja ametikohalt ATS § 56, § 86, § 95 lg 1, § 103 ja § 104 lg 1 alusel

seoses asjaoluga, mis välistaksid ametniku teenistusse võtmise.

6. H.H esitas Tallinna Halduskohtule 12.11.2021 kaebuse Kaitseväe luurekeskuse ülema

22.10.2021 käskkirja nr 147P-S õigusvastasuse tuvastamiseks ja teenistusest vabastamise

aluse muutmiseks ning hüvitise väljamõistmiseks. Puudub seadus, mis välistaks sellise isiku

Kaitseväe teenistusse võtmise, kellel puudub või kes ei esita Kaitseväe juhataja 31.08.2021

käskkirja nr 162 p-s 4 nõutud tõendit. Järelikult ei saanud kaebaja teenistusest vabastamise

aluseks olla ATS § 15 p 5 ja § 95 lg 1. Kaitsevägi ei saanud teha COVID-19 haiguse vastast

vaktsineerimist kohustuslikuks kõigile teenistuses olevatele isikutele, võtmata arvesse

2(10)

3-21-2612

konkreetse isiku ametikoha riskitaset. Teenistusest vabastamise asemel tulnuks kaaluda

alternatiivseid meetmeid: perioodiline testimine,

ajutine üleviimine,

teenistussuhte peatamine või teenistusse ennistamine pärast COVID-19 epideemia lõppemist.

Teenistusest vabastamise õige alus olnuks koondamine (ATS § 90 lg 1 p 3) tulenevalt

teenistuse ümberkorraldamisest ning kaebajal oli ATS § 90 lg 2 kohaselt õigus seda nõuda.

Kaebaja tuleb lugeda teenistusest vabastatuks koondamise tõttu ning mõista Kaitseväelt tema

kasuks välja hüvitised koondamise ja sellest etteteatamise tähtaja järgimata jätmise eest (ATS

§ 101 lg 1 p 4, lg 6) ning teenistusest õigusvastase vabastamise eest (ATS § 105 lg 1).

7. Kaitsevägi palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja suhtes oli vaktsineerimise

kohustus kehtestatud juba Kaitseväe juhataja 30.03.2021 käskkirjaga nr 79. Tulenevalt viiruse

(deltatüve) levikust 2021. a suvel laiendati 31.08.2021 käskkirjaga nr 162 vaktsineerimisnõuet

kõigile Kaitseväe töökohtadele. Riskianalüüsi järgi oli kaebaja ametikoha riskitase keskmine-

kõrge ning tegevuskava nägi riskitasemel keskmine-kõrge ette tõendi esitamise kohustuse.

Tegemist on isikupõhise nõudega. Meditsiiniliste vastunäidustuste üle oli olukorrapõhiliselt

pädev otsustama Kaitseväe peaarst. TTOS § 13 lg 2 annab tööandjale mh õiguse kehtestada ka

õigusaktides ettenähtust rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Kaitseväes on kuni

100% ametikohtadest riigikaitselise töökohustusega ning riigikaitsega seotud vajadused

võivad olla prognoosimatud. Kaitseväe tööprotsesside tõhusaks toimimiseks ei saa rakendada

kontakte vältivat töökeskkonda. Kõik Kaitseväe ameti- ja töökohad eeldavad teenistusalaseid

kontakte, millega kaasneb nakatumisrisk. Kaitsevägi rakendab meetmeid teenistujate tervise

kaitseks ja ohutu töökeskkonna tagamiseks, et seeläbi tagada riigi kaitsevõime. Kaebaja puhul

ei esinenud koondamisolukorda, sest ükski ATS § 52 lg-s 3 märgitud tingimustest ei ole

muutunud. Viide Kaitseväe 13.07.2021 kirjale nr 20544 ei ole asjakohane, sest selles toodu ei

ole realiseerunud. Kõik Eestis kasutusel olnud vaktsiinid olid saanud tingimustega müügiload

ja neid võis pidada piisavalt ohututeks.

8. Tallinna Halduskohus rahuldas 31.08.2022 otsusega kaebuse osaliselt ning tunnistas

Kaitseväe luurekeskuse ülema 22.10.2021 käskkirja nr 147P-S õigusvastaseks, muutis

teenistusest vabastamise alust ja mõistis Kaitseväelt kaebaja kasuks välja hüvitise kolme kuu

keskmise palga ulatuses. Muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata.

Riigikohus on 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241 (p 32) pidanud Kaitseväe riskianalüüsist

tuleneva vaktsineerimiskohustuse täitmata jätmise korral vaktsineerimata töötaja teenistusest

vabastamise võimalikeks õiguslikeks alusteks kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 140 lg 1

p 4, § 145 lg 1 ja § 83 lg 2 p 5. Samas leiti (p 24), et vaktsineerimiskohustuse siseaktiga

kehtestamisele võivad anda piisava aluse TTOS § 13 lg 2 ning Vabariigi Valitsuse 05.05.2000

määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja

tööohutuse nõuded“ § 6 lg 2 p 11. Kaebaja vabastati teenistusest küll ATS § 95 lg 1 alusel

koostoimes ATS § 15 p-ga 5 ja § 25 lg 1 p-ga 5, kuid Riigikohtu seisukoht on siiski

kohaldatav analoogia alusel. Kuivõrd vaktsineerimine on käsitatav meditsiiniabinõuna, siis on

tööandjal TTOS § 13 lg 2 alusel õigus kehtestada töötajate tervisekahjustuse vältimiseks

rangemad meditsiiniabinõud kui seda nõuavad õigusaktide sätted. Selliste abinõude

kehtestamine ei saa siiski toimuda meelevaldselt või rangelt üldkohustuslikuna ja ühetaolisena

kõigile asutuse töötajatele või ametnikele. Kaudne vaktsineerimisnõue sekkub inimese

kehalisse puutumatusse ja vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad isiku õigust tervise kaitsele.

Kehtestades siseaktiga COVID-19 tõendi esitamise kohustuse ja rakendades esitamata jätmise

tagajärjena teenistusest vabastamist, peab kohustuse kehtestamine olema proportsionaalne,

põhjendatud ja kaalutletud ning teenistusest vabastamise korral tuleb esitada põhjendused ja

kaalutlused eraldi konkreetse isiku ja tema ametiga seonduvalt.

3(10)

3-21-2612

Vaktsineerimisnõude eesmärgina on Kaitseväe riskianalüüsi seletuskirjas nimetatud vajadust

tagada riigikaitseliste ülesannete täitmine, sh üldine kaitsevalmidus, ja

üldine tööohutus. Siiski viitavad ainult ja üksnes vaktsineerimisele

suunatud meetmed üheselt, et vaktsineerimine ise ongi seatud

eesmärgiks, mis ei saa aga olla põhiõiguste piiramise legitiimne eesmärk.

Seetõttu ei saagi piirangud olla proportsionaalsed. Ilmne on seegi, et

vaktsineerimine ei välista viiruse edasikandmist ega isiku haigestumist, millest tulenevalt ei

saanud üksnes vaktsineerimisele suunatud meetmed olla nakkuse leviku tõkestamiseks

sobivad, vaid need olid pigem vajalikud isiku enda kaitseks raske haigestumise eest.

Kaitsevägi ei ole seda arvestanud, kuigi viitas, et isikutevahelised tihedad kontaktid on

vältimatud. Kaitsevägi pidi arvestama, et teadusandmed vaktsiinide tõhususe kohta muutuvad

ajas kiiresti ning range ja püsiva vaktsineerimisnõude kehtestamisel tulnuks seega olla eriti

ettevaatlik ja koguda täiendavat teavet (st vaktsineerimise mõjust viiruse levikule

kollektiivis). Vastustaja ei ole tõendanud ega isegi väitnud, et seatud piirangutel oleks vahetu

seos nakatumiste ja raske haigestumise vähenemisega kollektiivis. Ka ei nähtu mis tahes

põhjendusi ega ka kaalutlusi, kuidas vaktsineerimata teenistujate teenistusest vabastamine

aitab riigi kaitsevõimet säilitada. Kuivõrd Kaitseväe vaktsineeritus oli 21.10.2021 seisuga

98%, ei saanud üksikud immuniseerimata kaitseväelased kujutada endast tõsist ohtu riigi

kaitsevõimele ning inimeste eludele ja tervisele. Enamus Kaitseväe teenistujatest ei kuulu

tõenäoliselt riskigruppi ja vastustaja ei ole seda ka väitnud. Lisaks puuduvad andmed, et keegi

kollektiivist oleks raskelt haigestunud ja sattunud haiglaravile. Olukorras, kus kogu kollektiivi

vaktsineeritus oli kõrge, ei saanud kaebajast lähtuv oht teistele teenistujatele ja kaitsevõimele

olla sedavõrd tõsine, et ta tuli vältimatult teenistusest vabastada. Teenistusest vabastamisel

ega kohtumenetluses ei ole esitatud konkreetselt kaebajast ja tema ametikohast lähtuvaid

kaalutlusi. Pikaajalise teenistuja vabastamine pigem pärsib riigi kaitsevõimet kui aitab seda

tagada. Seega ei olnud tegemist sobiva meetmega.

Meede ei olnud lisaks vajalik, sest juba riskianalüüsist nähtub, et võimalikud meetmed viiruse

leviku tõkestamiseks ja haigestumise ärahoidmiseks on ka hügieenitoimingute rakendamine,

isikukaitsevahendite kasutamine, teenistujate testimine ning töö ümber korraldamine. Kohtu

hinnangul on testimine ja eneseisolatsioon tõhusamad meetmed kui vaktsineerimine, mistõttu

ei ole selge, miks omistati vaktsineerimisele sedavõrd oluline tähtsus. Riskianalüüsis on vaid

üldistatult nenditud, et teised meetmed pole tõhusad ja tööd ei saa mõistlikult ümber

korraldada, kuid selline üldsõnaline põhjendus ei ole veenev. Ajal, mil kaebaja teenistusest

vabastati, oli testimise kaudu nakkusohutuse tõendamine aktsepteeritav ka üleriigiliste

piirangute vaates. Üksnes vaktsineerimise meetme kaudu ei ole vastustaja tegelikult seatud

eesmärkide täitmisele kaasa aidanud, vaid neid hoopis pärssinud. Teadmata püsiva

vaktsineerimise (tõhustusdooside) mõju tervisele, tõhustusdoosidest tuleneva kaitse püsivust

erinevate tüvede vastu ja hindamata ka sellise süsteemiga seotud kulude ulatust, on meetme

sobivus igal juhul küsitav. Olukorras, kus on teada, et vaktsineerimise tagajärjel on inimesi

surnud ja esinenud tõsiseid kõrvaltoimeid (tervisekahjustusi), ei ole vaktsineerimissund

õigustatud. Üksnes vaktsineerimisele suunatud viiruse leviku takistamise meetmed ei saa olla

vajalikud ega mõõdukad. Vastustaja ei ole ka selgitanud, miks ei olnud kaebaja puhul

võimalik tema tööd kasvõi ajutiselt ümber korraldada ja miks ei ole kaalutud kaebaja

tähtajalist üleviimist (ATS § 33).

Eeltoodud põhjendamispuuduste ja kaalutlusvigade tõttu oli kaebaja teenistusest vabastamine

õigusvastane. Kuna tegemist ei olnud koondamissituatsiooniga (kaebaja ametikoht jäi alles ja

vaktsineerimisnõuet ei kujuta teenistuse ümberkorraldamist), siis ei ole kaebaja nõuded seoses

koondamisega põhjendatud. Samuti ei ole asjakohane viide ATS § 90 lg 2 p-le 1, sest

vaktsineerimise nõuet kui töötervishoiu nõuet ei ole alust kehtestada ametijuhendis ja seda

4(10)

3-21-2612

pole ka tehtud. Kaebaja tuleb lugeda teenistusest vabastatuks ATS § 87 lg 1 alusel ehk

ametniku soovil. ATS § 105 lg 1 alusel tuleb kaebajale mõista välja hüvitis kolme kuu

keskmise palga ulatuses ja vastustajal tuleb see summa kindlaks määrata (HKMS § 167 lg 1).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. Kaitsevägi

palub 30.09.2022

apellatsioonkaebuses

(täiendatud 22.05.2024,

14.02.2025) tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebus rahuldati, ning jätta uue otsusega

kaebus tervikuna rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Halduskohus on väljunud

kaebuse piiridest, asudes kaebust omaalgatuslikult tõlgendama, kuigi kaebaja kasutas

kvalifitseeritud õigusabi. Kohus ei ole selgelt määratlenud, millisest siseaktist tulenes tõendi

esitamise kohustus ning kas kaebaja õigusi rikkuvaks siseaktiks on Kaitseväe juhataja

31.08.2021 käskkiri nr 162 või sellega kinnitatud riskianalüüs või Kaitseväe juhataja

31.08.2021 e-kiri. Puudub põhjendus, miks kohus ei nõustu, et käskkiri nr 162 ja 31.08.2021

e-kiri olid KKS § 29 lg-st 7 tulenevalt täitmiseks kohustuslikud kõigile Kaitseväe

teenistujatele. Kaebuse piiridest väljumine nähtub ka asjaolust, et kohus muutis ilma kaebaja

taotluseta tema teenistusest vabastamise alust. Kui see olnuks kaebaja tegelik soov, siis oleks

Kaitsevägi sellega kompromissi korras nõustunud. Kohus lähtus otsuse tegemisel üksnes oma

veendumustest ja vastuargumentide analüüs on pealiskaudne. Otsuse põhjendused on

vastuolulised ja osaliselt mittejälgitavad ning neid ei ole seostatud konkreetselt kaebaja

olukorraga.

Kaitsevägi rakendas meetmeid teenistujate tervise kaitseks ja ohutu töökeskkonna tagamiseks,

et seeläbi tagada riigi kaitsevõime. Enne Kaitseväes üldise vaktsineerimisnõude kehtestamist

kannatasid nii väljaõpe kui ka moraal, sest pidevalt oli suur hulk isikkoosseisust nakatunud

või isolatsioonis. Tööandja ei saanud jääda passiivseks ja prognoosotsust ei muuda

õigusvastaseks asjaolu, et teadusandmed riskide kohta võivad muutuda ja täpsustuda (nt

Euroopa Üldkohtu 27.04.2022 otsus kohtuasjas T-710/21). Halduskohus tugines hinnangute

andmisel üksikutele ajaleheartiklitele, mis ei ole kohane tõendiallikas sedalaadi küsimustes

(sh tõlgendas kohus viites 13 märgitud artiklit meelevaldselt). Esimesed teated omikrontüvest

tulid novembris 2021 ehk pärast kaebaja teenistusest vabastamist. Pole selge, mille alusel

luges kohus üldtuntuks, et COVID-19 haigust põhjustava viiruse levik on sesoonne. Kaitseväe

juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 p-st 4 tulenev käsk oli täitmiseks kohustuslik, olenemata

sellest mitu protsenti teenistujatest oli vaktsineeritud (sh olid nakatunud deltatüve puhul

peamiselt nooremad, vaktsineerimata inimesed).

Halduskohus ei ole selgitanud, miks ei ole tema hinnangul arvestatud konkreetselt kaebajaga

seotud asjaolusid. Eriolukorra ja ulatuslike liikumispiirangute ajal oli Kaitseväe töö ümber

korraldatud ja põhiülesannete täitmine oluliselt häiritud. Kuivõrd kaebaja oli luurekeskuse

julgeolekuteenistuja ametikohal, ei saanud ta oma tööülesandeid täita kaugtöö korras. Kohus

ei ole arvestanud kaebaja töö eripära ja tema tööülesandeid. Lisaks sellele, et tööd ei saanud

teha distantsilt, on kõigil Kaitseväe teenistujatel riigikaitseline töökohustus, mis tähendab, et

kui kaitseolukord muutub, siis ei ole isikul õigust otsustada, kas ta soovib oma

teenistusülesandeid täita (sh juhul, kui see seaks ohtu tema elu ja tervise), vaid ta peab olema

alati valmis ilmuma teenistusse ja täitma oma tööülesandeid. Kuivõrd riigikaitseline

töökohustus oli riskianalüüsi oluline aspekt, on see oluline mh kaebaja teenistusest

vabastamise õiguspärasuse hindamisel. Halduskohus ei ole põhjendanud, mille alusel saanuks

luurekeskuse ülem asuda riskianalüüsi ümber hindama ning kaalutlema, kas kaebajale

määratud riskitase on kohane või mitte. Kõrge vaktsineerituse tase Kaitseväes saavutati just

vaktsineerimiskohustusega, mille tulemusel sai Kaitsevägi lõpetada töö ajutise

ümberkorraldamise ning jätkata oma põhifunktsioonide täitmist tavapärasel viisil. Kaitseväes

5(10)

3-21-2612

ei olnud töökohti, millele vaktsineerimisnõue ei kohaldunud, ning ATS § 33 alusel üleviimine

põhjusel, et kaebaja ei täitnud esitatud nõuet, ei oleks kooskõlas ka sätte eesmärgiga. Kohus ei

ole viidanud, millisel õiguslikul alusel olnuks võimalik kokkuleppel teenistussuhe peatada või

anda kaebajale ajutiselt puhkust.

Kaitsevägi jääb 14.02.2025 seisukohas varem esitatu juurde ning palub võtta asja

lahendamisel aluseks Riigikohtu seisukohad haldusasjades nr 3-22-157 ja nr 3-21-2712.

Kaebaja vabastati teenistusest Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 p-ga 4

teenistujatele kehtestatud kaudse vaktsineerimisnõude täitmata jätmise tõttu. Kaudse

vaktsineerimisnõude kehtestamine oli eesmärkide saavutamiseks proportsionaalne ning

seaduse alusel nõutava tõendi esitamata jätmine oli käsitatav muu seaduses sätestatud

teenistusse võtmist välistava asjaoluna. Käskkirja nr 162 rakendamisel tuli enne teenistuja

vabastamist kaalutlusõigust teostada juhul, kui esinesid erakordsed asjaolud või kui käskkirja

aluseks olnud olukord oli muutunud. H.H ei esitanud 27.09.2021 teatele vastust, mistõttu ei

olnud võimalik eraldi kaaluda kaebaja isikust tulenevaid takistusi. COVID-19 pandeemia

olukord ei olnud käskkirja andmise ajaks (2021. a oktoobris) muutunud, vaid jätkuvalt

domineeris agressiivne deltatüvi.

10. H.H vaidleb 03.11.2022 vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta

rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vaidluse keskseks küsimuseks on see, kas

kõigile teenistujatele kaudse vaktsineerimisnõude esitamine kujutas endast avalikku

teenistusse võtmiseks uue nõude kehtestamist ATS §-de 14 või 15 tähenduses, mille

rikkumise korral on Kaitseväel õigus isik teenistusest ATS § 95 lg 1 alusel vabastada, või oli

uue tervisealase nõude esitamine sisuliselt teenistuse ümberkorraldamine, mille korral oleks

teenistustest vabastamise õigeks aluseks ATS § 90 lg 1 p 3 alusel koondamine. Kuna COVID-

19 tõendi nõue ei tulenenud seadusest, siis ei olnud tegemist täiendava teenistusse võtmise

nõudega, vaid ametiasutuse poolse teenistuse ümberkorraldamisega. Sisuliselt toimus kõigi

teenistujate ametijuhendite samaaegne muutmine, mis andis kaebajale aluse nõuda

teenistusest vabastamist koondamise tõttu (ATS § 90 lg 2).

Halduskohus on asjakohaselt analüüsinud mh seda, kas Kaitseväe juhataja siseaktiga kõigile

teenistujatele COVID-19 tõendi esitamise kohustuse kehtestamine ja selle esitamata jätmise

tagajärjel teenistusest vabastamine ilma mistahes hüvitiseta oli faktilisi asjaolusid arvestades

proportsionaalne, põhjendatud ja kaalutletud. Kaitseväel tuli teenistusest vabastamise asemel

kaaluda ka alternatiivseid meetmeid: perioodiline testimine, ajutine üleviimine, teenistussuhte

peatamine, teenistusest vabastatud isiku teenistusse ennistamine pärast COVID-19 epideemia

lõppemist. Seejuures viitas Kaitsevägi mittevaktsineeritute puhul 13.07.2021 kirjas nr 20544

koondamise võimalusele ja 24.08.2021 kirjas kohustusliku kiirtestimise võimalusele. Kuivõrd

riskianalüüs ei laienenud lisaks julgeolekualase tegevusega seotud hoonetele ega nõudnud ka

absoluutselt kõigilt Kaitseväe teenistuses olevatelt isikutelt COVID-19 tõendit, oli Kaitseväe

juhataja sellekohane otsus õigusvastane ja põhjendamatu. Kaitsevägi oleks kindlasti pidanud

nägema ette kaalutlusõiguse nii vaktsineerimiskohustuse kui ka selle mittetäitmise tagajärgede

osas. Selle asemel valiti lihtsustatud mugavuslahendus. Asjaolu, et nt 17.–25.11.2021

toimunud reservõppusel „Okas“ ei omanud vaktsineeritus tähtsust, kinnitab riskianalüüsi

rakendamise meelevaldsust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

Vastuväite lahendamine

6(10)

3-21-2612

11. Ringkonnakohus võttis 30.04.2024 määrusega asja õigemaks lahendamiseks HKMS §

198 lg 2 p 3 ja lg 3 alusel toimiku juurde H.H 02.11.2022 seisukoha lisana 1 esitatud

Kaitseväe Lennubaasi ülema 05.08.2022 käskkirjaga nr 2836P kinnitatud ametijuhendi (dtl

174–176), millega kaebaja soovis ilmestada väidet, et Kaitsevägi on pidanud hiljem

vajalikuks sätestada vaktsineerimisnõue ametijuhendis. Kaitsevägi esitas HKMS § 90 alusel

15.05.2024 vastuväite, leides, et kaebaja ei ole põhjendanud, miks ei saanud tõendit esitada

varem ja millist siinse vaidluse lahendamisel tähtsust omavat asjaolu see tõendab. Lennubaasi

mehhanismijuhi ametijuhend ei puuduta kaebaja ametikohta ega aita kaasa asja õigemale

lahendamisele.

12. Ringkonnakohus leiab, et vastuväide ei ole põhjendatud ning see tuleb jätta

rahuldamata. Kaebaja keskseks väiteks on algusest peale olnud, et Kaitseväe juhataja

31.08.2021 käskkirja nr 162 p-ga 4 ei olnud õiguslikult võimalik kehtestada täiendavat

tingimust tegevteenistusse võtmiseks KVTS § 83 lg 2 p 5 ja § 86 p 7 tähenduses, vaid

tegemist oli tervisealase lisanõude kehtestamisega ehk sisuliselt toimus kõigi kaitseväelaste

ametijuhendite samaaegne muutmine. Kaebaja on soovinud esitatud ametijuhendiga näidata,

et Kaitsevägi on pidanud vaktsineerituse nõude ametijuhendis sätestamist hiljem ka ise

vajalikuks (vt p 6.7.3). Arvestades, et käskkirja nr 162 p-ga 4 kehtestati kaudne

vaktsineerimiskohustus kõigi Kaitseväe teenistujate suhtes (v.a p-s 5 ettenähtud erand), siis ei

saa esitatud ametijuhendit pidada ilmselgelt asjassepuutumatuks ka põhjusel, et tegemist on

õhuväe lennubaasi mehhanismijuhi ametijuhendiga, mitte kaebaja varasema ametikoha

struktuuriüksuse (luurekeskus) teenistuja ametijuhendiga. Ametijuhend on kinnitatud

05.08.2022 ehk vahetult enne halduskohtu 31.08.2022 otsuse tegemist, mistõttu on usutav, et

kaebaja ei saanud seda esitada juba esimese astme kohtule (sh oli täiendavate tõendite

esitamise tähtajaks määratud 13.07.2022).

II

Apellatsioonkaebuste lahendamine

13. Riigikohus on teinud samalaadses vaidluses 10.01.2025 otsuse haldusasjas nr 3-21-

2712, milles jäi varem 21.06.2024 otsuses haldusasjas nr 3-22-157 väljendatud seisukohtade

juurde ning leidis, et Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 p-ga 4 kehtestatud

kaudne vaktsineerimiskohustus oli tööohutuse nõue TTOS-i tähenduses, mille kehtestamiseks

andsid piisava aluse TTOS § 13 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määruse nr 144 § 6 lg

2 p 11 ning seda õigust ei piiranud mh KVTS § 31 lg 6 ja eeltoodud normid olid

põhiseaduspärased. Riigikohus märkis, et Kaitseväe eripära arvestades ei saanud

vaktsineerimisnõude rakendamine olla vastuolus ka direktiividega 89/391/EMÜ1 ja

2000/54/EÜ2, mistõttu ei ole määrav, kuidas vastab Euroopa Kohus tsiviilasjas nr 2-21-12706

esitatud eelotsusetaotlusele nende direktiivide tõlgendamise kohta (vt kohtuasi C-219/24).

Riigikohtu hinnangul ei olnud vaktsineerimisnõude kehtestamine ega rakendamine lisaks

vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni või Euroopa

Inimõiguste Kohtu seisukohtadega.

14. Samuti asus Riigikohus seisukohale, et Kaitseväe juhataja siseaktiga kehtestatud kaudne

vaktsineerimisnõue ja selle alusnormid olid eesmärkide saavutamiseks proportsionaalsed ning

teenisid ülekaalukat avalikku huvi tagada riigi kaitsevõime ning inimeste elu ja tervise kaitse.

Kaitseväelaste vaktsineerimisnõude spetsiifiline eesmärk oli säilitada kaitseväelaste teenistus-

1 Nõukogu 12.06.1989 direktiiv 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate

meetmete kehtestamise kohta

2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18.09.2000 direktiiv 2000/54/EÜ töötajate kaitse kohta bioloogiliste

mõjuritega kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl (seitsmes üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16

lõike 1 tähenduses)

7(10)

3-21-2612

ja reageerimisvõime ning seeläbi riigi kaitsevõime. Vaktsineerimisnõue oli ka sobiv ja vajalik.

Teatavale ebakindlusele vaatamata oli Eestis kasutatavate COVID-19 vaktsiinide ohutus ja

tõhusus piisavalt tõendatud ning eesmärkide saavutamiseks ei olnud sama tõhusaid leebemaid

meetmeid. Otsuse tegemise ajal vastustaja käsutuses oleva teabe põhjal oli põhjust eeldada, et

vaktsineerimisega kaasnev prognoositav kasu ületab võimalikud riskid.

15. Riigikohus selgitas, et käskkirja nr 162 p-s 4 sätestatud tõendi esitamata jätmist saab

käsitada muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaoluna KVTS § 83 lg 2 p 5

ja § 86 p 7 tähenduses, mis toob KVTS § 140 lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 kohaselt kaasa

tegevteenistusest vabastamise. Siiski ei saanud selline tagajärg olla automaatne, vaid siseakti

rakendamisel tuli vaktsineerimisnõude täitmata jätmise korral enne teenistuja suhtes õigusliku

tagajärje valikut teostada kaalutlusõigust juhul, kui esinesid erakordsed asjaolud või kui

käskkirja nr 162 andmise aluseks olnud olukord oli muutunud.

16. Eeltoodud seisukohad on asjakohased ka siinses vaidluses (vrd Tartu Ringkonnakohtu

27.08.2024 otsused haldusasjades nr 3-21-2513 ja nr 3-21-2706; 29.08.2024 otsus haldusasjas

nr 3-21-2710), vaatamata sellele, et kaebaja ei olnud tegevteenistuses, vaid avalikus

teenistuses. Ametnike puhul tuleb käskkirja nr 162 p-s 4 sätestatud tõendi esitamata jätmist

käsitada muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaoluna ATS § 15 p 5 ja § 25

lg 1 p 5 tähenduses, mis toob ATS § 95 lg 1 kohaselt samuti kaasa teenistusest vabastamise

(vt otsus nr 3-22-157, p-d 33–36). Ringkonnakohtule ei nähtu, et Kaitsevägi oleks teinud H.H

suhtes vaktsineerimisnõude rakendamisel kaalumisvigu. Kaebaja vabastati teenistusest

22.10.2021 käskkirjaga. Sellel ajal oli epidemioloogilisest olukorrast tulenev oht inimeste

elule ja tervisele (sh kaitseväelastele), tervishoiusüsteemi toimepidevusele ning kaitseväelaste

teenistus- ja reageerimisvõime säilitamisele äärmiselt tõsine (nt Riigikohtu 31.10.2022 otsus

nr 5-22-4, p 72). Puudub vaidlus, et kaebaja ei esitanud enne teenistusest vabastamist

Kaitseväe peaarstile käskkirja nr 162 p-s 5 nimetatud tõendit COVID-19 haiguse vastast

vaktsineerimist tõkestavate meditsiiniliste näidustuste kohta. Kaebaja ei esitanud 27.09.2021

teatisele sisulist vastuväidet ja ei ole mh kohtumenetluses toonud välja muid erilisi asjaolusid,

mille tõttu oleks Kaitsevägi pidanud vaktsineerimisnõude rakendamisel tegema tema puhul

erandi. Kaebaja ei esitanud Kaitseväele ka muid taotlusi (nt avaliku võimu teostamise õiguse

peatamiseks ATS § 83 p 1 alusel).

17. Kaitsevägi peab olema kriiside lahendamiseks valmis kiiresti paigutama oma personali

ümber uute ülesannete täitmiseks ning sellest tulenevalt ei saa ka n-ö tavaolukorras

täidetavate teenistusülesannete iseloomule omistada määravat tähendust. Kaebaja teenistusest

vabastamise ajal ei olnud seejuures välistatud, et kaitseväelasi tuleb lähiajal kaasata kriiside

lahendamisse. Alusetu on mh väide, et riskianalüüs ei laienenud julgeolekualase tegevusega

seotud hoonetele. Riskianalüüsis on töökeskkonna kirjelduses (lk 2–4) toodud ülevaade

Kaitseväe linnakutest ja nendes asuvatest hoonetest koos seal alaliselt töötavate teenistujate

arvuga ilma julgeolekualase tegevusega seotud hooneteta mitte sellel põhjusel, et viimastele

hoonele riskianalüüs ei laiene, vaid põhjusel, et tegemist on salastatud teabega (vt

riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 7 p 8). Käskkirja nr 162 p-d 4 ja 9 kinnitavad

samuti, et riskianalüüs laienes ja COVID-19 tõendi esitamise nõue kehtestati kõigile

Kaitseväe teenistujatele, sh riigisaladusega kaitstud struktuuriüksuste teenistujatele.

18. Riigikohus ei nõustunud 21.06.2024 otsuses nr 3-22-157 (p-d 32–37) lähenemisega, et

vaktsineerimisnõuet võiks käsitada ametijuhendis kindlaksmääratava teenistusülesandena või

nõudena ametniku haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele. Riigikohtu hinnangul

oli tegemist siiski töötervishoiu nõudega TTOS-i tähenduses, mida ei pidanud ametijuhendis

ette nägema ja mille kehtestamist ei saa järelikult hinnata ametijuhendi ATS § 52 lg 3 mõttes

8(10)

3-21-2612

olulise muutmisena teenistuja nõusolekuta, mis toonuks kaasa koondamissituatsiooni

vastavalt ATS § 90 lg 1 p-le 3. Kuivõrd vaktsineerimise nõue ei pidanud olemas

ametijuhendis sätestatud ja selle kehtestamist käskkirja nr 162 p-ga 4 ei saa käsitada kõigi

kaitseväelaste ametijuhendite muutmisena, siis ei oma tähtsust, et vähemasti mõnede

Kaitseväe ametikohtade puhul on selline nõue hiljem ametijuhendisse lisatud (vt kaebaja

esitatud 05.08.2022 kinnitatud mehhanismijuhi ametijuhendi p 6.7.3) ning luurekeskuse

staabiülema 13.07.2021 e-kirjast (vt kaebuse lisa 4) nähtuvalt oli esialgselt kavas sama nõue

lisada ka luurekeskuse teenistujate ametijuhenditesse. Oluline on see, et

koondamissituatsiooni ATS § 90 lg 1 p 3 alusel ei teki ja teenistujale ei anna ATS § 90 lg 2 p

1 alusel õigust enda koondamist nõuda, kui muudetakse mõnda ametijuhendis kajastatud

nõuet, mis ei kuulu ATS § 50 lg-s 3 loetletud nõuete hulka. Kaebajale ei tulenenud õigustatud

ootust enda koondamiseks mh Kaitseväe peastaabi 13.07.2021 kirjast nr 20544 (vt p 5), sest

tegemist ei olnud koondamise tõttu teenistusest vabastamisest ette teatamisega, millest saab

loobuda ainult teenistuja nõusolekul (vt ATS § 101 lg 7), vaid kiri kujutas endast üksnes

personaliülematele adresseeritud juhist, milles toodut tegelikult kunagi ei rakendatud.

Kuivõrd tegemist ei olnud koondamisega, siis jättis halduskohus kaebuse koondamisega

seotud hüvitiste nõudmist puudutavas osas õigesti rahuldamata.

III

Kokkuvõte ja menetluskulud

19. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb Kaitseväe apellatsioonkaebus rahuldada.

Ringkonnakohus tühistab Tallinna Halduskohtu 31.08.2022 otsuse osas, milles kohus

rahuldas kaebuse, ja teeb uue otsuse, millega jätab H.H kaebuse tervikuna rahuldamata.

20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui

kõrgema astme kohus teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta

menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude

väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille

esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja oli riigilõivuseaduse § 22

lg 1 p 1 alusel vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest ning on kandnud esindajakulu

mõlemas kohtuastmes 900 eurot (s.o kokku 1800 eurot). Esindajakulude kandmise kohustus

on advokaadibüroo arvetega HKMS § 109 lg 11 nõuetele vastavalt tõendatud. Kuna

ringkonnakohtu otsuse tagajärjel jääb kaebus tervikuna rahuldamata, siis jäävad kaebaja

menetluskulud esimese ja teise astme kohtus HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

Kaitsevägi oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud

(HKMS § 104 lg 10) ning ei ole esitanud kohtutele andmeid muude menetluskulude kandmise

kohta. Seetõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud esimese ja teise astme kohtus

HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.

21. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on Advokaadibüroo HEED Entsik OÜ tasunud

kaebaja eest siinses asjas riigilõivu kaebuse esitamisel 15 eurot (12.11.2021 maksekorraldus

nr 5349). Kuna RLS § 22 lg 1 p 1 kohaselt ei võeta riigilõivu mh teenistusvaidluses kaebuse

läbivaatamise eest, siis on kaebajal võimalik esitada HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8 ning RLS §

12 ja § 15 lg 1 p 3 alusel taotlus alusetult tasutud riigilõivu tagastamiseks. Riigilõivu

tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid

mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist (HKMS § 104 lg 81).

22. Kaebaja eraelu kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga

(HKMS § 175 lg 3).

9(10)

3-21-2612

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)