2-23-101547/20 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Anneli Alekand, Üllar Roostoja, Margit Jäätma

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 28. veebruar 2025

Tsiviilasja number

2-23-101547

Tsiviilasi

OÜ Osilia Takso hagi solidaarselt Kristo Geringu

ja Hansa Electra OÜ vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

5064 eurot 36 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 20. mai 2024. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Osilia Takso apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant) OÜ Osilia Takso (registrikood

12694864), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rene

Hallemaa

Kostjad (vastustajad) Kristo Gering (isikukood

XXXXXXXXXXXX) ja Hansa Electra OÜ

(registrikood 14877416), seaduslik esindaja juhatuse

liige Kristo Gering

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Osilia Takso apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 20.

mai 2024. a otsus tsiviilasjas nr 2-23-101547 muutmata, arvestades ka

ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi.

2. Jätta ringkonnakohtus kantud menetlusosaliste menetluskulud OÜ Osilia Takso

kanda. Ringkonnakohtus hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Osilia Takso (hageja) esitas 10. jaanuaril 2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Kristo Geringult (kostja I) 5675 euro 47 sendi saamiseks. Seoses

võlgniku vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja nõue anti üle Tartu Maakohtule

menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas Tartu Maakohtule 15. veebruaril 2023 hagiavalduse ja 21. veebruaril 2023

parandusega hagiavalduse tervikteksti. Kohus rahuldas OÜ Osilia Takso 5. aprilli 2023

taotluse kaasata menetlusse kostjana Hansa Electra OÜ (kostja II) ning võttis hagiavalduse

menetlusse.

Hageja palub solidaarselt mõlemalt kostjalt hageja kasuks välja mõista hagejale tekkinud

kahju 4045 eurot 24 senti (koos käibemaksuga) ja hagiavalduse esitamiseks sissenõutavaks

muutunud viivis 594 eurot 37 senti, lisaks seadusjärgne viivis täitmata kohustustelt (4045

eurot 24 senti) alates hagiavalduse esitamisest (15. veebruarist 2023) kuni põhivõlgnevuse

täieliku tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja II 13. jaanuaril 2020 sõiduki rendilepingu,

mille kohaselt kohustus hageja andma kostja II kasutusse lepingus toodud tingimustel sõiduki

Nissan Leaf registreerimisnumbriga XXXXXXXX. Kostja II pidi rendilepingust tulenevalt

kandma kõik remondi-, hooldus- ja muud kulud, olenemata puuduse või rikete tekkimise

põhjustest. Pärast sõiduki tagastamist viis hageja selle Eurostauto OÜ-sse kontrolli.

Eurostauto OÜ esitas hagejale nimekirja tuvastatud puudustest ning puuduste kõrvaldamiseks

tegi hinnapakkumise. Kuivõrd Eurostauto OÜ oli tuvastanud puudused, siis hageja esitas koos

võlgnevuses olevate rendimaksetega kostjale II arve 4045 euro 24 sendi saamiseks. Kostja II

juhatuse liikmena vastutab kostja I hagejale kui äriühingu võlausaldajale tekitatud kahju eest

võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 alusel. Kostja I on rikkunud äriseadustiku

(ÄS) § 180 lg-st 51 tulenevat pankrotiavalduse esitamise kohustust ning majandusaasta

aruannete tähtaegselt esitamise kohustust. Hageja leiab, et arvestades majandusaasta

aruannetes kajastuvat teavet on kostja II majanduslik seis halb, kuivõrd 31. detsembri 2020. a

seisuga on ettevõte olnud kahjumis ning 2021. aasta aruanne on jäetud esitamata. Kostja II on

seega sisuliselt pankrotiseisus, kuid kostja I ei ole senini pankrotiavaldust esitanud. Hageja

nõue kostja I vastu tuleneb kehtivast deliktiõigusest, mille järgi kui äriühingu juhtorgani liige

rikub mingit kannatanut kaitsvat sätet, mille järgi on osaühingu juhatus kohustatud ühingu

püsiva maksejõuetuse korral esitama ühingu nimel pankrotiavalduse, siis rikub juhatuse liige

sellega oma lepinguvälist kohustust äriühingu võlausaldaja ees. Seoses rahalise kohustuse

täitmisega viivitamisega on hagejal tekkinud õigus nõuda kostjatelt ka viivise tasumist.

Hageja esitas täiendavad tõendid – hageja väljastatud arved kostjale II, kust nähtub kostja II

renditasu tasumisega võlgnevusse jäämine. Hageja ei nõustu kostjate etteheitega seoses akude

amortisatsiooniga, kuivõrd lepingust tulenevalt oleks hageja saanud esitada hagejale

nõudekirja akude väljavahetamiseks. Lisaks ei ole kostjad esitanud tõendit, mille kohaselt

oleks OÜ Siller Viljandis teinud enne sõiduki tagastamist sõiduki tehnilise seisukorra

kontrolli.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ning olid seisukohal, et remondikulud seoses Nissan Leafi

kahjustustega pole piisavalt tõendatud. Tegemist on pettusega ning kostja I on võtnud suuri

laene hageja sõidukite remondiks, mille tehniline seisund oli juba halb. Ka varasemad rentijad

on kogenud probleeme, näiteks seoses akude madala töövõimega. Esitatud arved ja summad

on vastuolulised. Võimaliku pettuse tõendamiseks esitas kostja manused ja fotod. Kostja

tagastas auto hagejale vigadeta, kuivõrd autole tehti eelnevalt ülevaatus OÜ-s Siller. Takso ei

saaks läbida ülevaatust, kui kõik osad oleks katki ja ei töötaks.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 20. mai 2024. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt II

hageja kasuks välja põhinõude 3191 eurot 63 senti, sissenõutavaks muutunud viivise

põhinõudelt 939 eurot 67 senti ja alates 21. maist 2024 kuni põhinõude täieliku tasumiseni

viivise tasumata põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Maakohus

jättis põhinõude 853 eurot 61 senti kostja II vastu rahuldamata. Maakohus jättis haginõude

kostja I vastu täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Maakohus kontrollis, kas hageja nõuet saab kvalifitseerida kui deliktilist kahjunõuet VÕS §

1043, § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 alusel.

Hageja on seisukohal, et kostja I on rikkunud juhatuse liikme hoolsuskohustust, kuivõrd on

jätnud ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata, tekitades

hagejale sellega kahju. Riigikohus on seisukohal, et VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8

alusel võib juriidilise isiku juhtorgani liige vastutada enda põhjustatud kahju eest, kuid

juriidilise isiku juhtorgani liikmed ei vastuta üldjuhul juriidilise isiku kohustuste täitmise eest

juriidilise isiku võlausaldaja ees (vt RKTKo nr 2-17-16889, p 15). Äriühingu juhtorgani

liikmed võivad võlausaldajate ees vastutada juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat

kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks.

Selliseks kohustuseks saab olla ÄS § 180 lg-st 51 tulenev kohustus esitada osaühingu püsiva

maksejõuetuse korral osaühingu pankrotiavaldus. Sel juhul põhineb juhtorgani liikme vastutus

deliktiõigusel, konkreetselt VÕS §-l 1043 ja § 1045 lg 1 p-l 7. Samuti tuleb kõne alla

juhtorgani liikme vastutus VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel, kui võlausaldajatele tekitati kahju

heade kommete vastase tahtliku käitumisega (vt nt RKTKo nr 2-14-50307, p-d 16.2 ja 16.4).

Väites, et kostjal II olid ilmsed makseraskused juba 2020. aastal, viitab hageja 2020. a

majandusaasta aruandele. Kohtu hinnangul ei saa lugeda üksnes majandusaasta aruande

näitaja põhjal, et kostja II oleks olnud maksejõuetu ning et see ei ole ajutine. Riigikohus on

selgitanud, et ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud varalise kahju

suuruse hindamiseks tuleb tuvastada, millal muutus äriühing püsivalt maksejõuetuks ning

tekkis juhatuse liikmel kohustus esitada pankrotiavaldus. Seejärel saab kohus hinnata, kui

suures ulatuses oleks võlausaldaja sel ajal olemas olnud nõuded olnud võimalik rahuldada

pankrotimenetluses, kui pankrotiavaldus oleks õigel ajal esitatud, võrreldes tegeliku

olukorraga. See tähendab, et kindlaks tuleb teha vahe hageja nõuete hüpoteetilise ja tegeliku

rahuldamise määra vahel (vt RKTKo nr 3-2-1-188-12, p 16). Isegi kui kostja I rikkus

pankrotiavalduse esitamise kohustust, ei ole hageja esile toonud ega tõendanud, kui suures

ulatuses oleks hageja nõuded olnud võimalik rahuldada, kui pankrotiavaldus oleks õigel ajal

esitatud.

Kostja I käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et kostjale I

saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Käitumine on heade kommete

vastane siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema

tõendatud, et kostjal I oli algusest peale tahe hagejat kahjustada. Samas piisab teo

õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi sellest, kui kostja I mõistis oma

käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua hagejale kaasa kahju. Käitumise

õigusvastasuse mõistmine tähendab seda, et isik saab aru oma käitumise heade kommete

vastasusest. See omakorda eeldab, et isik on teadlik nendest elulistest asjaoludest, mis toovad

kaasa tema käitumise vastuolu heade kommetega (vt nt RKTKo 2-16-14655, p 13.2).

Maakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud asjaolusid, mille tõttu saaks kostja I tegevust

pidada heade kommete vastaseks tahtlikuks käitumiseks. Hageja on küll avaldanud, et kostja I

on jätnud majandusaasta aruanded ja pankrotiavalduse õigel ajal esitamata, kuid antud juhul ei

saa pidada kostja I käitumist selliseks, et annaks alust arvata, et esitamata jätmise eesmärk oli

kahjustada hagejat. Asjaoludest tulenevalt leidis maakohus, et olukorras, kus kostja I ei ole

teadlik asjaoludest, mis toovad kaasa tema heade kommete vastasuse ega mõista seega oma

tegevuse õigusvastasust, ei saa ta ka soovida oma heade kommete vastase käitumisega teisele

isikule kahju tekitada VÕS § 1045 lg 1 p 8 ja § 104 lg 5 tähenduses.

Seega deliktiõigusele tuginev kahju hüvitamise nõue kostja I kui kostja II juhatuse liikme

vastu ei ole põhjendatud ja tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.

VÕS § 1044 lg 2 teise lause kohaselt saab lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju

hüvitamist deliktiõiguslike sätete alusel nõuda juhul, kui rikutud lepingulise kohustuse

eesmärk oli muu, kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse. Samas on

tuvastatav, et hageja ja kostja II vahel on sõlmitud rendileping, seega on nimetatud poolte

vahel lepinguline võlasuhe. Õiguskirjanduses on märgitud, et kui kannatanu ning kahju

tekitaja vahel on lepinguline suhe, siis on lepingulise vastutuse reeglid deliktiõigusliku

vastutuse suhtes erisätete staatusega. Rendilepingu kohaselt on kostja II pidanud rendilepingu

p 4.1 alusel tasuma renditasu vastavalt hageja esitatud arvetele, p 4.5 järgi on kostja II

kohustatud jälgima tehnilist seisukorda ning puuduste ja rikete ilmnemisel on ta kohustatud

kõik puudused ja rikked kõrvaldama esimesel võimalusel. Asjaoludest nähtub, et hageja

nõuab kostjalt II kahju hüvitamist lepingust tulenevate kohustuste rikkumisest tulenevalt,

seetõttu ei tule rendilepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude olemasolu tõttu

konkureerivate nõuete esitamine deliktiõiguslikul alusel kõne alla ning hageja saab kahju

hüvitamist nõuda üksnes lepingu alusel. Kuigi hageja nõue kostjate vastu on üles ehitatud

tuginedes deliktiõigusele (lepinguvälisele kahjule), siis TsMS § 436 lg 7 järgi kohaldab kohus

tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt õigust ise ega ole seotud poolte õiguslike väidetega

ega õigussuhte kvalifikatsiooniga. Hagejal puudub deliktiõiguslik nõudeõigus kostjate I ja II

vastu. Seejärel kontrollis maakohus, kas hageja saab nõuda lepingu rikkumisest tuleneva

kahju hüvitamist kostjalt II.

VÕS § 339 sätestab, et rendilepinguga kohustub üks isik (rendileandja) andma teisele isikule

(rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest

korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle

eest tasu (renti). VÕS § 341 kohaselt kohaldatakse rendilepingule täiendavalt üürilepingu

kohta sätestatut, kui VÕS 16. peatükist (rendileping) ei tulene teisiti.

Hageja tugineb nõudes kostjale II esitatud arvetele, milles kajastuvad tasumata rendimaksed

ning osaliselt Eurostauto OÜ tuvastatud puudustega rendisõidukile tekitatud kahju. Kostjale II

13. aprillil 2021 esitatud arve nr 202196 ja eelnevate arvete nr 202032, 202046, 202067,

202087 202144 alusel (dtl 153–158) on tuvastatav, et hageja nõuab kostjalt II perioodi 7.

oktoober 2020 – 6. märts 2021 eest tasumata rendimakseid 1707 eurot 67 senti ja renditud

sõiduki remonttööde eest 2337 eurot 57 senti, kokku 4045 eurot 24 senti. Kostja II ei ole

esitanud vastuväiteid rendimaksete tasumata jätmise nõudele, vaid on esitanud napid

seisukohad ainult remonttöödega seonduvalt.

Maakohus viitas VÕS § 8 lg-tele 1 ja 2 ning sellele, et hageja ja kostja II vahel sõlmitud

sõiduki rendilepingu p 4.1 alusel on tuvastatav, et rentnik kohustub tasuma renditasu

rendileandja esitatud arvete järgi. Vastavad arved on kostjale II esitatud, kuid viimane on

kohtule esitatud andmete kohaselt jätnud need tasumata. Maakohtul puuduvad andmed selle

kohta, kas pooltevaheline rendileping on lõppenud või mitte. On tuvastatav, et sõiduk on

hagejale tagastatud, misjärel hageja viis selle kontrolli. Pooltevahelise rendilepingu p 8.3

sätestab, et leping lõppeb sõiduki tagastamisega tagastamiskohta pretensioonide puudumisel.

Pretensioonide korral kehtib leping kuni pretensioonide lahendamiseni. Kohtu hinnangul on

vaatamata asjaolule, kas leping on kehtiv või on üles öeldud, hagejal kostja vastu lepingu

täitmise nõue, mis puudutab rendimaksete tasumist. Riigikohus on üürilepingutega seonduvalt

märkinud (vt RKTKo nr 3-2-1-5-13, p 35), et kui üürnik jätab üüri maksmata, saab

üürileandja valida, kas ta jätkab lepingu täitmist ja nõuab võlgnetava üüri maksmist või ütleb

lepingu üles. Lepingu ülesütlemine ei muuda üürniku rikkumist olematuks ega välista

üürileandja nõudeid üürilepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamiseks. Lepingu üüri

maksmata jätmise tõttu ülesütlemise järel saab ta nõuda üürnikult kahju hüvitamist kohustuse

täitmise asemel VÕS § 115 mõttes. Sellisel juhul on nõude sisuks VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg

4 alusel üürilepingust teenimata jäänud üüri kui saamata jäänud tulu hüvitamine. Üüri

maksmise kohustuse rikkumine on VÕS § 127 lg 4 mõttes põhjuslikus seoses sellega

kaasnenud lepingu ülesütlemisest tekkinud kahjuga. Samuti on selline kahju hõlmatud rikutud

kohustuse kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes. Sellise kahju hüvitamise kohustus pidi

üüri maksmata jätnud ja üürilepingu ülesütlemise põhjustanud üürnikule olema VÕS § 127 lg

3 tähenduses ka ettenähtav. Kui rendileping on kehtiv, on hagejal rendimaksete tasumise nõue

VÕS § 108 lg 1 alusel. VÕS § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib

võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse

rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise

eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kohus

leiab, et kostja II poolne rendilepingu rikkumine rendimaksete tasumata jätmise näol ei ole

VÕS § 103 lg 1 tähenduses vabandatav. Seega rahuldas maakohus hageja tasumata

rendimaksete nõude kostja II vastu 1707 euro 67 sendi ulatuses.

Hageja remondikuludega seoses märkis maakohus, et hageja ja kostja II vaheline rendileping

sätestas, et lepingu lõppemise viimasel päeval on rentnik kohustatud sõiduki laskma üle

vaadata rendileandja määratud autoteeninduses. Kõik avastatud puudused kõrvaldab rentnik

oma kuludega, v.a puudused, mis on tingitud kõrgepingeaku või elektrimootori

amortisatsioonist. Kui lepingu lõppemise päev jääb pühade või nädalavahetuse päevale, laseb

rentnik auto üle vaadata nendele päevadele eelneval viimasel tööpäeval (p 4.12), Sõiduki

remondi- ja hoolduskulud, samuti kulud muude puuduste ja rikete kõrvaldamiseks, olenemata

puuduse või rikete tekkimise põhjustest, kannab rentnik. Rentnik ei pea hüvitama puudusi,

mis on tekkinud kõrgepingeaku või elektrimootori amortisatsiooni tagajärjel (p 5.1),

rendileandjale tagastatud sõiduki ja taksoseadmete remondikulud, mis on tekkinud

rendiperioodil, katab rentnik (p 5.5). Ka VÕS § 358 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et pärast

rendilepingu lõppemist peab rentnik tagastama rendilepingu eseme koos päraldistega.

Rendilepingu ese ja päraldised tuleb tagastada seisundis, mis vastab rendilepingu eseme

tagastamiseni jätkatud korrapärasele majandamisele. Rentnik peab maksma rendileandjale

mõistliku hüvitise rendieseme halvenemise eest, mille rentnik korrapärase majandamise korral

oleks võinud ära hoida. Maakohus leidis, et eelnimetatud lepingust tulenevad nõuded on

olemuslikult kahju hüvitamise nõuded VÕS § 115 lg 1 tähenduses, st kahju hüvitamine

kohustuse täitmise asemel. Selleks peab rendileandjale olema tekkinud kahju (VÕS § 127 lg

1, § 128), mis on hõlmatud lepinguga rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2),

ning rentniku rikkumise ja kahju vahel olema ka põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

Kostja II esitatud tõendite alusel on tuvastatav, et OÜ Siller Auto on esitanud kostjale II

seoses rendieseme remondiga mitu arvet – 21. juuli 2020. a arvel (dtl 90) on tehtud töödeks

veermiku korrastamine, parema esiamordi ja padjavahetus, 28. juuli 2020. a arvel (dtl 92) on

tehtud töödeks sillatalla pukside vahetus, silla reguleerimine, veermiku kontroll, 3. juuni

2020. a arvel (dtl 96) on töödena märgitud sildade reguleerimine, veermiku remont,

rehvivahetus, 20. aprilli 2020. a arvel (dtl 101) on märgitud rehvivahetus. Maakohtule esitatud

31. mai 2020. a arvet (dtl 100) ei ole võimalik vaidlusaluse rendiautoga seostada. Samuti pole

18. detsembri 2020. a arve (dtl 102) seostatav vaidlusaluse rendiautoga. Muud kohtule kostja

II poolt 24. aprilli 2023. a menetlusdokumendi lisana esitatud tõendid ei võimalda tuvastada

kohtu menetlusdokumentides kostjate välja toodud faktilisi asjaolusid. Samas saab nentida, et

teatud töid on renditud sõidukiga seonduvalt tellinud ka kostja II ise. See aga ei välista

temapoolset lepingurikkumist, mis seondub sõiduki tagastamisega seonduvate remondikulude

hüvitamisega. Kostja II ei ole vaidlustanud hageja väidet, et kostja II ei ole lasknud

vaidlusalust sõidukit rendilepingu p-s 4.12 sätestatud nõuete kohaselt rendileandja määratud

autoteeninduses üle vaadata.

Hageja esitatud Eurostauto OÜ 5. veebruari 2021. a pakkumise (dtl 37) alusel on tuvastatav,

et vastav äriühing tegi hagejale ettepaneku vaidlusaluse rendiautoga seonduvalt järgnevateks

töödeks või detailivahetusteks: roolilati vahetus (seesmistes ja välimistes otstes lõtk), roolilatt

koos otstega, sildade seadenurkade kontroll ja reguleerimine, stabilisaatori pukside vahetus

(koos roolilatiga sama tööaeg), stabilisaatori puks (lõtkuga), seisupiduritrosside vahetus (?),

seisupiduri tross vasak (?), seisupiduri tross parem (?), kojamehe mootori vahetus, tagumine

kojamehe mootor (kinni paakunud), küljepeeglite vahetus (ei klapi kokku, mootori viga),

parem küljepeegel, vasak küljepeegel, esiuste hinged, tagaukse hinged uksehingede vahetus

(2,8 h). Kostjale II hageja esitatud 13. aprilli 2021. a arvelt nr 202196 (dtl 38) on tehtud

töödena tuvastatavad: stabilisaatorvarda mõlemad puksid ja selle töö hind, mõlemad

välimised rooliotsad ja selle töö hind, tagumise klaasipuhasti mootor ja selle hind, mõlema

küljepeegli mootorid ja selle töö hind, mõlemad käsipiduri trossid, kindalaeka luuk, esiuste

hinged ja selle töö raha, tagauste mõlemad hinged ja nende tööraha, sillastend. Kostja II ei ole

tööde tegemise fakti vaidlustanud. Maakohus leidis, et Eurostauto OÜ pakkumises

küsimärkidega kajastatud tööd seoses seisupiduriga ei saanud olla sõidukile hädavajalikud

ning tehti ilmselt lähtuvalt hageja jaatavast vastusest pakkumises toodud küsimusele

(küsimärgile „?“). Samuti ei saa rentnikule ette heita küljepeeglite vahetuse vajadust, mis

pakkumisest nähtuvalt oli seotud sõiduki mootori veaga. Muud tööd ja detailid Eurostauto OÜ

pakkumistes ja esitatud arves nr 202196 haakuvad kohtu hinnangul detailide olemusest ja

vigade kirjeldusest nähtuvalt sõiduki tegeliku kasutuse ja amortiseerumisega seonduva

remondivajadusega ning on sellega põhjuslikus seoses. Seega tuleb kostjal II hagejale

lepingulise kahjuna hüvitada 1483 eurot 6 senti. Seda ületavas osas, s.o 853 euro 61 sendi

osas, jättis maakohus kahjunõude kostja II vastu rahuldamata. Seega tuleb kostjalt II hageja

kasuks kokku välja mõista põhinõudena 3191 eurot 63 senti (1707,67 + 1483,96).

Hageja on viivist nõudnud alates 1. maist 2021, s.o alates arve nr 202196 (dtl 38)

sissenõutavaks muutumisest. Lähtuvalt rahuldatud põhinõudest (3191 eurost 63 sendist) tuleb

kohtuotsuse tegemise hetkeks sissenõutavaks muutununa kostjalt II hageja kasuks välja

mõista viivis 939 eurot 67 senti ja alates 21. maist 2024 kuni põhinõude täieliku tasumiseni

viivis tasumata põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Viidates TsMS §

163 lg-le 1, leidis maakohus, et põhjendatud on jätta menetluskulud poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada osas, milles

maakohus jättis hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, ning

teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi tervikuna ning mõista kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks välja tekkinud kahju 4045 eurot 24 senti (koos käibemaksuga) ja

hagiavalduse esitamiseks sissenõutavaks muutunud viivis 594 eurot 37 senti ning edasiulatuv

viivis põhinõudelt 4045 eurot 24 senti alates hagiavalduse esitamisest kuni põhivõlgnevuse

täieliku tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

Maakohus leidis, et üksnes majandusaasta aruande näitaja põhjal ei saa lugeda, et kostja II

oleks maksejõuetu ning et maksejõuetus ei ole ajutine. Kuigi maksejõuetust peab tõendama

hageja, ei või kohus hinnata menetluses esile toodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast

poolest. Otsus peab olema seaduslik ja põhjendatud ning arvestama menetlusosaliste poolt

menetluse käigus esitatud seisukohtadega. Kohtu seisukohad ei või otsuses olla poolte jaoks

üllatuslikud ning kohus ei ole otsuses seotud üksnes poolte esitatud õiguslike väidetega.

TsMS § 231 lg 2 sätestab, et poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist,

kui vastaspool võtab selle omaks. TsMS § 231 lg 4 sätestab, et omaksvõttu eeldatakse, kuni

vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise

tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Käesoleval juhul ei ole kumbki kostja

vaidlustanud menetluse jooksul kordagi asjaolu, et hiljemalt 2020. a lõpu seisuga oli kostja II

püsivalt maksejõuetu. Kostjad on vaidlustanud üksnes kahju olemasolu ja vaielnud vastu

kahju tekkimise faktile. Hagejal puudus teadmine, et hageja peab täiendavalt tõendama kostja

II maksejõuetust. Seejuures on kohus vaidlustatud otsust tehes jätnud täielikult tähelepanuta ja

analüüsimata hageja viidatud faktid, mille kohaselt puudus kostjal II majandustegevus 2021. a

ja puudub praeguse hetkeni.

Kostjale I oli kostja II püsiv maksejõuetus eelduslikult teada juba 2020. a lõpus. Kostja II

lõpetas maksejõuetuse tõttu eelduslikult enda aktiivse majandustegevuse 2020. aasta lõpus,

jättis alates oktoobrist 2020 tekkinud kohustused teadlikult täitmata ning jättis võlausaldajad

enda maksejõuetusest informeerimata. Kostjad ei ole majanduslike raskuste tekkides või neid

ette nähes astunud mitte ühegi sammu majanduslike raskuste ületamiseks, likviidsuse

taastamiseks ja kasumlikkuse parandamiseks. Hageja esitas ringkonnakohtule täiendavad

tõendid, millest nähtub, et kostja II käive 2020 III kvartalis oli 23 402 eurot töötaja kohta ning

kahjum 631 eurot. Kostja II käive 2020 IV kvartalis oli aga kõigest 3070 eurot ehk

varasemaga võrreldes 8x väiksem. Seejuures ei ole kostja II tasunud mitte ühtegi hageja ees

tekkinud kohustust alates 2020 IV kvartalist ehk tasumata on alates oktoobrist 2020 esitatud

arved. Sellel perioodil ei olnud kostjal II analoogset aktiivset majandustegevust ning kostjale I

pidi olema üheselt mõistetav ettevõtte püsiv maksejõuetus ja selle teadlik tekitamine.

Ekslik on kohtu seisukoht, mille kohaselt oleks hageja saanud kahju tekkimist vältida üksnes

kostja II võimalikus pankrotimenetluses ning hageja peab tõendama hüpoteetilise ja tegeliku

nõuete rahuldamise määra vahe. Hageja on hagiavalduse punktis 2.3 märkinud, et

pankrotiavalduse esitamise hetkeseisuga ei oleks hageja nõudeid kostja vastu üleüldse

tekkinud, kui hageja oleks kostja II maksevõimetusest õigel hetkel teada saanud. Nõuete

mittetekkimise korral ei oleks nõuded jäänud rahuldamata ning hagejal ei oleks olnud

maksejõuetu ühingu vastu ühtegi nõuet vaja pankrotimenetluses esitada.

Praegusel juhul on tuvastatud kostja II renditud sõidukil puuduste olemasolu veebruaris 2021.

a. Kostja I väitel puudusid sõidukil aga 27. augustil 2020 ülevaatusel hageja tuvastatud

puudused. Seetõttu ei ole välistatud, et renditud sõidukit tagasi andes tuvastatud puudused

puudusid ka oktoobris 2020. aastal, kui kostjatele pidi olema selge kostja II püsiv

maksejõuetus (kostja lõpetas teadlikult aktiivse majandustegevuse). Kostja II maksejõuetusest

teades oleks hageja lõpetanud kostjaga II sõlmitud rendilepingu ning oleks vältinud tasumata

rendimaksete ja sõidukil kahju tekkimist, mida kostja II ei ole majandustegevuse ja varade

puudumise tõttu võimeline täitma.

Kohus on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud asjaolusid, mille tõttu saaks kostja I tegevust

pidada heade kommete vastaseks tahtlikuks käitumiseks. Kohtu hinnangul ei saa kostja I

käitumist pidada selliseks, et annaks aluse arvata, et tegevuse eesmärgiks oli hageja

kahjustamine. Sõltumata lepingulise esindaja olemasolust peab kohus selgitama pooltele

tõendamist vajavaid asjaolusid ning otsus ei või olla poolte jaoks üllatuslik. Kostjad ei ole

menetluses esitanud väiteid, et kostja I ei mõistnud ega pidanudki mõistma, et kostjad

tekitavad oma tegevusega hagejale kahju. Hageja ei mõistnud sellest tulenevalt antud asjaolu

täiendava tõendamise vajalikkust. Üldtuntud ja tõendamist mitte vajav on asjaolu, et

majandus- ja kutsetegevuses tegutsev kostja II ja tema juhatuse liige kostja I peavad mõistma,

et ettevõtte tegevuse lõpetamise korral ei ole täiendavate perioodiliselt tekkivate kohustuste

täitmine võimalik. Seejuures pidid kostjatele olema teada kostja II varade puudumine,

igakuiste tekkivate kohustuste suurus ning majandustegevuse lõpetamise kavatsus. Kostja I ei

ole käitunud korraliku ettevõtja hoolsusega ning ei ole arvestanud ettevõtet juhtides ettevõtte

kasumlikkust, tekkivaid kulusid ja võlausaldajate tähtaegset teavitamist enda püsivast

maksejõuetusest. Faktilisi asjaolusid tagantjärgi hinnates on selge kostjal I teadmine ja

kavatsetus jätta hageja ees tekkivad kohustused täitmata alates oktoobrist 2020 ning tekitada

hagejale sellega kahju.

Seega kohus on kostja I vastutust hinnates lähtunud üllatuslikest asjaoludest, millele

menetlusosalised ei ole menetluses tuginenud, mille kohta kostjad ei ole menetluses

vastuväiteid esitanud ning mis ei ole olnud vaidluse all. Praegusel juhul pidi maakohus

hagimenetluses lähtuma poolte hinnangutest asjaoludele ja poolte esitatud seisukohtadest ning

jõudma järeldusele, et kostja I vastutab tekkinud kahju eest.

Maakohus on kahjuhüvitise nõude rahuldanud osaliselt. Maakohus leidis, et hinnapakkumises

küsimärkidega kajastatud tööd seoses seisupiduriga ei saanud olla sõidukile hädavajalikud

ning tehti ilmselt lähtuvalt hageja jaatavast vastusest pakkumises toodud küsimusele. Samuti

ei saa rentnikule ette heita küljepeeglite vahetamise vajadust, mis pakkumisest nähtuvalt oli

seotud sõiduki mootori veaga. Kohtu seisukohad on selles osas üllatuslikud, kuna maakohus

pole neid asjaolusid menetluses arutanud, hagejal polnud võimalust esitada täiendavaid

tõendeid ja selgitusi.

Lisaks on kohus hinnanud valesti hageja esitatud tõendeid. Kohus on täheldanud õigesti, et

küljepeeglite vahetus on tingitud mootori veast, kuid mitte otsuses märgitud sõiduki mootori

veast, vaid küljepeeglite mootori rikkest. Hagejal puudub teadmine, millest tulenevalt ei

töötanud küljepeeglite mootorid. Tavapärane vea põhjus on talvel jäätunud küljepeeglite

kokku ja lahti klapitamine, mis rikub kinni jäätunud peeglite korral peeglite mootori. Rikke

tekkepõhjus ei ole oluline, kuna viga tekkis sõiduki kostja II valduses oleku perioodil, millal

sõidukil tekkivate puudute eest vastutas kostja II.

Kohus on jätnud arvestamata, et kostjad ei ole soovinud sõidukit tagastades sõiduki tehnilist

seisukorda fikseerida ja lepingule vastavalt sõidukil esinevaid võimalikke puuduseid

tuvastada. Kostjad ei ole lepingu lõppedes täitnud lepingu p-i 4.12 ehk viinud sõidukit

tehnilise seisundi tuvastamiseks autoteenindusse. Kostjal II oleks lepingu järgi käitudes olnud

võimalus kohe puuduste olemasolu vaidlustada ning teha sõidukile täiendav ekspertiis. Hageja

ja kostja II vahelise rendilepingu kohaselt oli kostja II kohustatud kõrvaldama kõik sõidukil

tuvastatud puudused ning hageja on sõidukil esinenud puudused lasknud ekspertidel

fikseerida. Seisupiduri trosse ja pidurdusjõudu kontrollitakse tehnoülevaatusel, millest

tulenevalt ei ole küsimärgiga puudus väheoluline viga, kui see soovitakse enne järgmist

tehnoülevaatusele suundumist välja vahetada. Eelnevast tulenevalt on hageja nõue

põhjendatud kogu ulatuses.

5. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. Kostja I märkis, et on pidanud kahelt

äriühingult laenu võtma hageja autode remondiks 2020. aasta viimases kvartalis. Autod anti

üle töökorras ja ülevaatused tehti Viljandi Silleri esindustes. Kostjad märkisid, et ei jaksanud

enam vaielda hageja juhiga, kuna lepingutes on kirjas auto amortisatsioon. Olles korduvalt

selgitanud, et auto akude mahtuvused on 60 protsenti, mis ei lasegi kasumit tuua, vaid viib

raha välja laadimiste, kindlustuste, remontimistega. Hageja on esitanud valeväited, mis tuleks

üle vaadata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata, arvestades ka

ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

7. Ringkonnakohtus on maakohtu otsuse vaidlustanud vaid hageja ja selles osas, milles hagi

jäi rahuldamata ning menetluskulude jaotuse osas. Kostjad pole apellatsioonkaebust esitanud.

Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust vaidlustatud osas.

Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul jätnud põhjendatult hagi kostja I vastu täielikult ja

kostja II vastu osaliselt rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse sellekohaste

põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. Samas

tuleb arvestada ka ringkonnakohtu täiendavaid põhjendusi, mis puudutavad hagi rahuldamata

jätmist.

8. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8.1. Hageja tugineb sellele, et maakohus on üllatuslikult leidnud, et kostja II maksejõuetus

2020. a lõpuks pole tõendatud olukorras, kus pooled pole selle üle vaielnud. Ringkonnakohus

märgib, et kostjad on kogu hagile vastu vaielnud. Kuigi eraldi pole kostjad maksejõuetusega

seotud väidet käsitlenud, ei nähtu asjas, et kostjad oleksid maksejõuetust puudutava väite

menetluses TsMS § 231 lg 2 mõttes omaks võtnud. TsMS § 231 lg 2 esimese ja teise lause

kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab

selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule

adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. TsMS §

231 lg 4 kohaselt eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta

esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p-s

3 sätestatut, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte

seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt

tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt nt RKTKo

27.03.2024, 2-21-10188/113, p 12.1; RKTKo 26.04.2023, 2-21-13163/53, p 11). Praegusel

juhul ei nähtu eeltoodud Riigikohtu praktikast tulenevatele nõuetele vastavat kostjate

omaksvõttu. Samuti ei nähtu, et kostjad ja hageja oleks käsitlenud nimetatud väidet sarnaselt

ja et maakohus oleks oma hinnangut andes kaldunud kõrvale poolte käsitlusest.

Praegusel juhul, esitades nõude kostja I vastu ja tuginedes sellele, et kostjal I oli kohustus

esitada kostja II pankrotiavaldus, pidi hageja ka oma väiteid nõude rahuldamiseks tõendama.

Hageja on ise viidanud apellatsioonkaebuses sellele, et nõustub maakohtuga, et tema kohustus

oli kostja II maksejõuetust tõendada. TsMS § 5 lg 2 teine lause sätestab, et pool määrab ise,

mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid

tõendab. Kui leida, et maakohus oleks pidanud hagejale andma veel täiendavalt võimaluse

oma väiteid seoses kostja II maksejõuetusega tõendada ning juhtima tähelepanu, et kostjate

omaksvõttu ei saa siin eeldada, on hageja saanud ringkonnakohtus võimaluse ka täiendavaid

tõendeid esitada.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ainuüksi majandusaasta aruanne ei tõenda kostja II

püsivat maksejõuetust. Samas ka ringkonnakohtus hageja esitatud käivet puudutavate

väljavõtete alusel ei saa ringkonnakohtu hinnangul järeldada hageja soovitut, et kostja II oli

juba 2020. a lõpus püsivalt maksejõuetu. Ka väide, et kostjal II puudub alates 2021. a-st

aktiivne majandustegevus, ei anna alust teha hageja soovitud järeldust. Kuigi kostjad on

apellatsioonimenetluses viidanud sellele, et kasumit on raske teenida, kui hageja renditud

autode akude mahtuvused on 60%, mistõttu tuli kulutada raha remondile, kindlustusele, akude

laadimisele, ei saa ka sellest kostjate väitest tulenevalt leida, justkui oleks kostjad hagejaga

kostja II püsiva maksejõuetuse osas 2020. a nõustunud. Hageja viited sellele, et tal polnudki

sel hetkel, kui kostja II oli juba väidetavalt maksejõuetu, nõudeid kostja I vastu, viitab

vastupidiselt hageja soovitule pigem sellele, et kostja I ei olnud 2020. a lõpuks maksejõuetu.

Asjas ei nähtu, et kostjal II oleks võlausaldajaid peale hageja. Asjas ei nähtu ka, et praeguseks

oleks mõni võlausaldajatest (sh hageja) esitanud kostja II suhtes pankrotiavalduse.

Hageja on tuginenud ka sellele, et maakohus on ekslikult leidnud, et kostja I pole käitunud

tahtlikult heade kommete vastaselt. Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei nõustu. Maakohus

on põhjendatult Riigikohtu praktikale viidates leidnud, et asjas esitatud asjaolude alusel ei saa

järeldada, et kostja I oleks käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt (ehk antud juhul

majandusaasta aruannete ja pankrotiavalduse esitamata jätmise eesmärk ei olnud kahjustada

hagejat).

Seega on maakohus põhjendatult leidnud, et alusetu on rahuldada hagi kostja I kui kostja II

juhatuse liikme vastu.

8.2. Lisaks on hageja tuginenud sellele, et maakohus on tõendeid hinnanud valesti, kuna

leidis, et küljepeeglite vahetuse ja piduritrosside vahetusega seonduvat kulu ei pea hüvitama

kostja II.

Hageja ja kostja II vahel sõlmitud rendilepingu p 5.1 kohaselt kannab rentnik sõiduki

remondi- ja hoolduskulud, samuti kulud muude puuduste ja rikete kõrvaldamiseks olenemata

puuduse või rikete tekkimise põhjustest. Rentnik ei pea hüvitama puuduseid, mis on tekkinud

kõrgepingeaku või elektrimootori amortisatsiooni tagajärjel. Lepingu p 5.5 kohaselt katab

rentnik rendileandjale tagastatud sõiduki ja taksoseadmete remondikulud, mis on tekkinud

rendiperioodil (dtl 35). Kostjad on menetluses leidnud, et hageja on esitanud hinnapakkumise

alusel arve ja uurinud vaid ühest remondikohast hindu, on esitanud vaid hinnapakkumise, aga

mitte remondiarve tšekki. Samuti leidsid kostjad, et autol ei saanud olla selliseid puudusi,

kuna see läbis väidetavalt tehnoülevaatuse vigadeta (dtl 163). Ekslik on seega maakohtu

seisukoht, et kostja II ei ole tööde tegemise fakti vaidlustanud (maakohtu otsuse p 21, dtl 178–

179). Eeltoodust nähtub, et maakohtus vaidlesid kostjad vastu nii väidetavatele puudustele kui

ka nende hinnale.

Vaatamata sellele, et maakohus viitas küljepeeglite puhul sõiduki mootori veale, kuid hageja

väitel oli see tingitud küljepeeglite mootori veast, ei anna see alust selles osas maakohtu otsust

muuta. Ilma vastava hageja selgituseta on arusaadav, miks maakohus viitas sõiduki mootori

rikkele ning leidis, et lepingu p-st 5.1 tulenevalt ei pea igal juhul kostja II nimetatud kulusid

hüvitama. Hinnapakkumises on ka märgitud „Küljepeeglite vahetus (ei klapi kokku, mootori

viga).“ „Parem küljepeegel“, „Vasak küljepeegel“ (dtl 37, 60). Hageja esitatud

hinnapakkumisest (dtl 37, 60) ei tulene, et peetud oleks silmas küljepeegli mootori riket.

Asjaolu, et hageja esitatud arves nr 202196 on viidatud mõlema küljepeegli mootorile (dtl 38,

61), ei muuda eelnevat järeldust – esiteks ei nähtu nimetatud arvest, et tegemist oleks

rendilepingu esemeks olnud sõidukit puudutava remondiga ja lisaks ei saa ainuüksi nimetatud

arve alusel tuvastada rendiesemeks oleval autol esinenud puuduseid. Lisaks nähtub, et hageja

arvel nr 202196 ja Eurostauto OÜ hinnapakkumises on kajastatud küljepeeglitega seonduvat

erinevalt – kui hinnapakkumises on viidatud küljepeeglitele tervikuna ja küljepeeglite

vahetusele, siis hageja arves on viidatud üksnes mõlema küljepeegli mootorile ja mootori töö

hinnale. Lisaks on maakohus viidanud lepingu p-le 5.1, millest ei tulene, et „elektrimootori

amortisatsioon“ ei võiks tähendada ka küljepeeglite elektrimootorite amortisatsiooni.

Lisaks nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et hinnapakkumises küsimärkidega

märgitud tööde osas („Seisupiduritrosside vahetus?“ „Seisupiduri tross vasak?“ ja

„Seisupiduritross parem“ (dtl 37, 60)) ei saa lugeda neid tuvastatud puudusteks või riketeks,

mida tulnuks kõrvaldada ja mille hüvitamist saaks nõuda kostjalt II. Asjaolu, et ülevaatuse

ajal kontrollitakse seisupiduri trosse ja pidurdusjõudu, et anna alust hinnapakkumise alusel,

kus nimetatud tööd olid märgitud küsimärkidega, tuvastada, et praegusel juhul esinesid

renditud sõidukil puudused, mis tingisid seisupiduri trosside vahetuse vajaduse.

Eeltoodust tulenevalt on maakohus jätnud õigesti hagi kostja II vastu osaliselt rahuldamata.

Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd maakohus jättis hagi kostja I vastu täies ulatuses

rahuldamata ning kostja II vastu osaliselt rahuldamata, ei ole alust muuta maakohtu järeldust,

millega maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Eeltoodut arvestades tuleb seega jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

9. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS

§ 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjad pole oma menetluskulude nimekirja esitanud ning

asjas ei nähtu, et neil oleks ka apellatsioonimenetluses hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.

Seega märgib ringkonnakohus, et kostjatele hüvitatavad menetluskulud ringkonnakohtus

puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)