2-21-7152/55 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.02.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-7152

Kohtuasi

I.S-i hagi I.G vastu 200 000 euro väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 29.02.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

I.G apellatsioonkaebus

I.S-i apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

I.G apellatsioonkaebuse hind 120 000 eurot

I.S-i apellatsioonkaebuse hind 80 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja I.S (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Nigul Saar

Kostja I.G (isikukood XXX), lepingulised esindajad

vandeadvokaadid Simona Vissak ja Madis Piirla

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 29.02.2024 otsus osas, millega I.S-i hagi osaliselt

rahuldati ja mõisteti I.G-lt I.S-i kasuks välja 120 000 eurot, otsustati hagi

tagamise abinõude jätkuv rakendamine, samuti menetluskulude jaotuse osas. Teha

tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja tühistada kohaldatud

hagi tagamise abinõude jätkuv rakendamine ning jätta menetluskulud I.S-i

kanda.

2. I.G apellatsioonkaebus rahuldada.

3. Jätta I.S-i apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jaotada ringkonnakohtus kantud menetluskulud vastavalt otsuse

tervikresolutsioonis märgitule.

5. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

5.1. Jätta I.S-i hagi rahuldamata.

5.2. Tühistada Harju Maakohtu 07.05.2021 määrusega ja Tallinna

Ringkonnakohtu 28.09.2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud.

2-21-7152

5.3. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud I.S-i kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. I.S (hageja) esitas 05.05.2021 Harju Maakohtule I.G (kostja) vastu hagi, milles palus

kostjalt hageja kasuks välja mõista 200 000 eurot. Hageja palus jätta menetluskulud kostja

kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 22.07.2016 kinkelepingu, mille alusel kinkis hageja

kostjale korteriomandi aadressiga XXX eluruum nr 10 (registriosa nr XXXXXXX).

Kinkelepingu sõlmimise eelduseks oli isikliku kasutusõiguse seadmisega hagejale

korteriomandi kasutamise tagamine. Kinkelepingu p-s 2.2 koormati lepingu ese tähtajatu

isikliku kasutusõigusega hageja kasuks. Isiklik kasutusõigus kanti kinnistusraamatusse

29.07.2016.

3. Pärast kinkelepingu sõlmimist leppisid pooled kokku, et korteriomand antakse üürile

kolmandatele isikutele eesmärgiga teenida üüritulu ja pooled ei kasuta ise sel perioodil

korterit elamiseks. Pärast üürisuhte lõppemist kostja leitud üürnikuga 2019 suvel asus kostja

koos oma elukaaslasega ise korteriomandit kasutama.

4. Hageja plaanis 2020. aasta jõulupuhkuse veeta Tallinnas ja kasutada sel ajavahemikul

isikliku kasutusõiguse omajana korteriomandit (korterit). Hageja ema teatas sellest kostjale ja

tema elukaaslasele juba oktoobris 2020. Kui 10.12.2020 oli hageja Tallinnasse tulek kindel,

siis püüdis hageja kostjat telefoni ja e-kirja teel kätte saada, et täpsustada korteri kasutamiseks

varuvõtmete saamist. Vastuseks hageja e-kirjale teatas kostja, et hageja peaks kirjutama kostja

juristile Reimo Metsale, kes tegeleb kõigi küsimustega, k.a omavaheline suhtlus. Pärast seda

kostja ja tema elukaaslane hageja kõnedele ei vastanud ja blokeerisid suhtluse Facebooki

Messenger-is. R. Mets vastas hageja kirjale 14.12.2020, et korteriomand olevat üürile antud ja

hagejal ei ole lubatud üürniku valdust rikkuda. Hageja püüdis 14.12.2020 ema käest saadud

võtmega korteri ust avada, kuid see ei õnnestunud, kuna lukk oli ära vahetatud. Helistamise

peale ust ei avatud ning kostja ega tema elukaaslane ei võtnud hageja telefonikõnet vastu.

Hageja pidi leidma endale 3-nädalaseks peatumiseks Eestis teise elukoha.

2-21-7152

5. Kostja esindaja R. Mets jätkas 29.12.2020 hagejaga e-kirjavahetust kuni 04.01.2021, selle

käigus esitas hageja mh nõude kanda omand talle tagasi. Hiljem selgus, et samal ajal sõlmis

kostja teine notariaalse üldvolikirja alusel tegutsev esindaja 30.12.2020 lepingu, mille alusel

kostja võõrandas korteriomandi Eurotrade Corporation OÜ-le. Uus omanik kanti

kinnistusraamatusse 05.01.2021. Sama korteriomand võõrandati hiljem täitemenetluses

enampakkumisel, mille tagajärjel on hageja kasuks seatud isiklik kasutusõigus

kinnistusraamatust kustutatud.

6. Hageja teatas 22.03.2021 nii kostjale kui ka kostja elukaaslasele, kes tegutseb kostja

esindajana volikirja alusel, e-kirja ja SMS-i teel, et ta taganeb kinkelepingust. Lisaks saatis

hageja lepinguline esindaja 23.03.2021 kostja lepingulise esindaja e-posti aadressidele kinkest

taganemise avalduse. Kostja käitus hageja suhtes jämedalt tänamatult. Jämeda tänamatuse all

peab hageja silmas seda, et kostja takistas hagejal korterisse sisenemist ja valduse teostamist

ehk korteri kasutamist. Lisaks pidas kostja hagejaga läbirääkimisi korteri kasutamise osas,

kuid samal ajal toimus korteri varakäsutus ja korteri omandi üleandmine kolmandale isikule.

Kostja pidi aru saama, et hagejal on õigus kostjalt kinge tagasi nõuda, kuid kostja korraldas

kiiresti kinkeeseme omandist vabanemise, teades, et selle tagajärjel ei ole kinkeeset võimalik

enam asjana tagasi saada ja võimalik on üksnes hüvitisnõue. Lisaks ei täitnud kostja kinkega

seotud tingimust. Kostja takistas hagejal korterisse sisenemist ja valduse teostamist.

7. Kuna kostja on võõrandanud kinkeeseme kolmandale isikule, peab kostja seoses hageja

kinkelepingust taganemisega hüvitama hagejale korteriomandi hariliku väärtuse.

Korteriomandi harilikuks väärtuseks on selle enampakkumise müügihind 205 000 eurot, kuid

hageja nimetas kostja vastu esitatud alusetu rikastumise nõude suuruseks 200 000 eurot.

Kostja vastuväited

8. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

9. Kostja ei ole käitunud hageja suhtes tänamatult. Hageja ei kasutanud isiklikku

kasutusõigust, sest pärast kinkelepingu sõlmimist ei ole hageja viie aasta jooksul korteris

viibinud. Pooltel oli kokkulepe, et lepinguese antakse üürile üüritulu saamise eesmärgil ning

sel perioodil ei kasuta kumbki pool korterit enda elukohana. Hageja on ise seda kokkulepet

rikkunud ning nõudnud kasutusvaldust ajal, mil korter oli üürniku valduses. Hageja ei ole

käitunud heas usus, kuna ta teatas vaid neli päeva ette Eestisse jõudmisest ja enda soovist

korterit kasutada. Hageja teadis, et korter on välja üüritud, mistõttu ei olnud kostjal võimalik

hageja soovi täita. Nii lühikese etteteatamise tähtaja jooksul ei saanud hageja eeldada, et

üürnik saaks paari päevaga korterist välja kolida. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oli ära

vahetanud korteri ukse luku. Hageja ei ole tõendanud, et kostja, kellele oli esitatud

kinkeeseme tagastamise nõue, tegi omandi käsutuse, et tekitada korteriomandile uus heauskne

omanik. Kostja ei ole rikkunud hageja kasuks seatud isiklikku kasutusõigust. Korteri

võõrandamisel läks kasutusõigus üle, mistõttu oli hagejal jätkuvalt võimalik korterit kasutada.

10. Isikliku kasutusõigusega koormatud korteri väärtuseks ei ole 200 000 eurot, vaid 120 000

eurot. Kostja vastutus saab olla piiratud korteri võõrandamisest saadud tuluga 92 575,97

eurot.

Maakohtu otsus ja põhjendused

11. Harju Maakohus rahuldas 29.02.2024 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 120 000 eurot. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohus

2-21-7152

tühistas Harju Maakohtu 07.05.2021 määrusega ja Tallinna Ringkonnakohtu 28.09.2021

määrusega hagi tagamise korras rakendatud kostja pangakonto arestimise 45 000 euro

ulatuses. Harju Maakohtu 07.05.2021 määrusega ja Tallinna Ringkonnakohtu 28.09.2021

määrusega hagi tagamise korras kostja kinnisasjadele seatud kohtulikud hüpoteegid

kogusummas 120 000 eurot jättis maakohus otsuse täitmise tagamiseks jõusse.

12. Maakohus tuvastas järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud:



pooled sõlmisid 22.07.2016 lepingu, millega hageja kinkis kostjale korteriomandi

aadressil XXX. Sama lepinguga seadsid pooled korterile tähtajatu isikliku kasutusõiguse

hageja kasuks;



kostja võõrandas 30.12.2020 müügilepinguga korteri Eurotrade Corporation OÜ-le;



hageja taganes 22.03.2021 avaldusega kinkelepingust. Lisaks esitas hageja esindaja

23.03.2021 kostja esindajale kinkest taganemise avalduse.

13. Pooled ei vaielnud, et poolte vahel sõlmitud kinkeleping on täidetud. Täidetud

kinkelepingust võib kinkija võlaõigusseaduse (VÕS) § 268 lg 1 alusel taganeda ja kingitud

eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 p-des 1–3

ettenähtud juhtudel. VÕS § 267 järgi võib kinkija enne eseme kingisaajale üleandmist lepingu

täitmisest keelduda ja lepingust taganeda, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija

või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust (p 1); kingisaaja jätab õigustamatult

täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse (p 3).

14. Õigust kinkelepingust taganeda põhjendas hageja järgmiste asjaoludega: korteriomand oli

koormatud tähtajatu isikliku kasutusõigusega hageja kasuks; kostja, olles teadlik hageja

soovist veeta 2020 detsembris paar nädalat Eestis ja elada korteris, takistas hagejal sellel

perioodil korterit kasutamast. Hageja hinnangul näitas kostja oma käitumisega kinkija vastu

üles jämedat tänamatust (VÕS § 267 p 1) ning jättis õigustamatult täitmata kinkega seotud

koormise (hageja kasuks seatud isikliku kasutusõiguse realiseerimise takistamine; VÕS § 267

p 3).

15. 22.07.2016 kinkelepingust nähtub, et hageja sooviks oli kostjat rikastada, andes talle

tasuta üle vaidlusaluse korteri. Seejuures oli poolte sooviks luua olukord, kus nii hageja kui ka

kostja saavad korterit kasutada. Seda kinnitab kinkelepinguga samal kuupäeval sõlmitud

poolte kokkulepe koormata korter tähtajatu isikliku kasutusõigusega hageja kasuks

(kinkelepingu p 3.2) ning kinkelepingu p-s 2.3 sisalduv kokkulepe, et korter jääb pärast

kinkelepingu sõlmimist hageja ja kostja kaasvaldusesse. Kinkelepingu sõlmimise järel jäid

hagejale korteri võtmed, mis näitab, et hagejal säilis valdus korteri üle. Kostja tunnistas

hageja väidet, et pooled leppisid kokku, et korter üüritakse välja ning sel ajal kinkija ega

kingisaaja korterit elamiseks ise ei kasuta. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid ega tõendeid, et

korteri üürimisest saadav tulu peaks täielikult või osaliselt hagejale kuuluma, mistõttu puudub

alus kahelda, et 22.07.2016 lepingu sõlmimisel oli hagejal tahe kostjat tasuta rikastada.

16. Hagi esitamisele järgnenud menetluses asus hageja vastuoluliselt eitama hagis esitatud

väidet, et pärast kinkelepingu sõlmimist leppisid pooled kokku, et korter antakse üürile

kolmandatele isikutele eesmärgiga teenida üüritulu ja et ei kingisaaja ega kinkija ei kasuta ise

sel perioodil korterit elamiseks. Esiteks kinnitab sellise kokkuleppe olemasolu hageja väide, et

ta töötas kinkelepingu sõlmimise ajal tähtajalise teenistuslepingu alusel Brüsselis ja kostjal oli

oma kodu olemas. Kostja selgitas, et hageja ei ole peale kinkelepingu sõlmimist kordagi viie

aasta jooksul korteris viibinud. Asja materjalidest nähtuvalt asus hageja püsielukoht ka 2020

detsembris välismaal. Teiseks kinnitab kokkulepet hageja seisukoht, mille järgi hageja

nõusolekul sõlmitud üürileping ABga oli ainus üürileping, mis hageja huve ei kahjustanud.

2-21-7152

Kolmandaks selgitas tunnistaja EM, et pärast seda, kui üürnik oli korterist välja kolinud, küsis

kostja luba korteris elada. Need asjaolud kogumis näitavad, et kinkelepingu sõlmimise järel ei

olnud hagejal ega kostjal vaja korterit elukohana kasutada. Seetõttu leppisid pooled kokku, et

korter antakse üürile kolmandatele isikutele eesmärgiga teenida üüritulu ja et ei kingisaaja ega

kinkija ei kasuta ise sel perioodil korterit elamiseks. Kohtu ette toodud asjaoludest ei nähtu, et

korteri üürile andmine oli võimalik üksnes hageja nõusolekul. Arvestades aga lepingu

eesmärki saab väita, et hageja oli nõus korteri kasutamisega üürnike poolt siis, kui hageja ise

korterit ei vajanud.

17. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 225 lg 1 sätestab, et isiklik kasutusõigus koormab kinnisasja

selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või

teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile. AÕS

§ 225 lg 2 näeb ette, et isikliku kasutusõiguse ulatus määratakse kahtluse korral vastavalt

õigustatud isiku vajadustele. AÕS § 227 lg 1 järgi koormab isiklik kasutusõigus kinnisasja

selliselt, et isikul, kelle kasuks see on seatud, on õigus kasutada elamiseks kinnisasjal asuvat

elamut või selle osa. Servituudi seadmisega nõustub kinnisasja omanik, et tema omandit

kitsendatakse teatud ulatuses teise isiku kasuks (AÕS § 68 lg-d 1 ja 2).

18. Pooled koormasid isikliku kasutusõigusega korteri (eluruumi), mistõttu tuleb AÕS § 225

kõrval juhinduda ka AÕS §-st 227, mis reguleerib isikuliku kasutusõigust elamule.

Õiguskirjanduses selgitatakse, et isiklik kasutusõigus elamule välistab teisi õigusi, st

õigustatud isiku õigus välistab vastava elamu või vastava elamuosa kasutamise omaniku poolt

(AÕS II komm (2014), § 227, p 3.1). Samas ei välista eeltoodu kinnisasja omaniku ja isiku,

kelle kasuks isiklik kasutusõigus elamule on seatud, õigust määrata isikliku kasutusõiguse

ulatus kindlaks AÕS § 225 lg 2 alusel. Asjaolu, et omanikul ja õigustatud isikul on võimalus

määrata kindlaks isikliku kasutusõiguse sisu, kinnitab ka kasutusvalduse sisu

kindlaksmääramist reguleeriv AÕS § 213, mis kohaldub AÕS § 228 järgi ka isikliku

kasutusõiguse puhul.

19. Pooled leppisid kinkelepingus kokku, et korter jääb hageja ja kostja kaasvaldusesse

(lepingu p 2.3). Asjaolu, et pooltel oli soov võimaldada kostjal korterit vallata, kinnitavad ka

EMi ütlused, mille kohaselt küsis kostja 2020 aprillis tunnistaja käest, kas ta võib ajutiselt

korterisse elama asuda. Need asjaolud näitavad, et pooled määrasid hageja kasuks seatud

isikliku kasutusõiguse ulatuse selliselt, et hageja õigus korterit ainuisikuliselt vallata oli

piiratud kostja õigusega korterit vallata. Kokkuleppe sõlmimisega avaldas hageja, et ta on

nõus mitte teostama ainuisikuliselt valdust kogu korteri üle, vaid ta on valmis korteri

kasutamist kostja poolt taluma. Kokkuleppe järgi olid omanik (kostja) ja õigustatud isik

(hageja) õigustatud korterit valdama. Sellise sisuga isikliku kasutusõiguse seadmine on

seletatav sellega, et hageja elas välismaal ja ta ei vajanud korterit elamiseks. Samas asjaolu, et

pärast kinkelepingu sõlmimist jäid hagejale korteri võtmed näitab, et pooltel oli soov säilitada

ka hageja valdus korteri üle.

20. Seega määrasid pooled hageja kasuks seatud isikliku kasutusõiguse ulatuse selliselt, et

hageja õigus korterit ainuisikuliselt vallata oli piiratud kostja õigusega korterit vallata ja ka

korteri kolmandale isikule üürile andmise võimalusega, millisel perioodil kinkija ei kasuta

korterit elamiseks. Sellise sisuga isikliku kasutusõiguse seadmine on seletatav sellega, et

hageja elas välismaal ja ta ei vajanud korterit elamiseks. Arvestades lepingu eesmärki (hageja

annab kostjale korteri tasuta üle; hagejale jääb õigus korterit kasutada) saab väita, et hageja oli

nõus taluma isiklikust kasutusõigusest tulenevat korteri valdamise õiguse riivet juhul, kui ta

ise korterit ei vajanud. Kostja kui kinkelepingu pool pidi olema hageja tahtest teadlik.

2-21-7152

21. See, et poolte kokkulepe kostja õiguse kohta korterit kasutada ja korteri üürile andmise

kohta ei ole isikliku kasutusõiguse osana kinnistusraamatusse kantud, ei välista kokkulepe

kehtivust. Võlaõiguslik kokkulepe hageja ja kostja vahel jääb kehtima ka siis, kui see ei ole

kinnistusraamatus kajastatud.

22. Pooled vaidlevad selle üle, millal hageja andis kostjale teada enda soovist korterit

kasutada. Tunnistaja EM avaldas vande all, et ta teatas 2020 oktoobris kostjale, et hageja tuleb

detsembris Eestisse ja soovib sel ajal korterit kasutada. EM avaldas 26.11.2020 kirjas kostja

esindajale, et hageja tuleb koju kahe nädala pärast. Hageja saatis 11.12.2020 kirja kostja

esindajale, mille järgi tuleb hageja 14.12.2020 Eestisse ja ta soovib ligipääsu korterile.

Maakohus luges tunnistaja EMi ütlustega tõendatuks, et juba 2020 oktoobris andis tunnistaja

kostjale teada, et hageja tuleb detsembris Eestisse ja et ta soovib sel ajal korterit kasutada.

Seega oli kostja juba 2020 oktoobris teadlik hageja tulekust Eestisse ja soovist korteris elada.

Seejärel teavitati kostjat hageja tulekust novembris ning detsembri alguses vahetult enne

Eestisse saabumist teatas hageja kostjale uuesti enda tulekust ja soovist korterit kasutada.

Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et EMi ütlused on ebausaldusväärne tõend.

23. Kostja on põhjendanud võimatust anda korter 2020 detsembris hageja kasutusse kuivõrd

korter oli üürile antud ja üürnik elas korteris. Kostja esitas 01.08.2020 sõlmitud üürilepingu,

mille järgi andis kostja ühe toa korteris üürnik MT kasutusse. Kostja selgitas, et ta sõlmis

üürnik KTga suulise üürilepingu, mille järgi kasutas teine üürnik korteri teist tuba. Suulist

üürilepingut tõendab 30.12.2020 sõlmitud korteri müügilepingu p 1.5.2, mille järgi kehtib

korteri suhtes suuline üürileping KTga. Lepingu sama punkt tõendab ka seda, et suuline

üürileping lõppes müügilepingu sõlmimise päeval. Asjaolu, et MTl ja KTl olid sõlmitud

üürilepingud korteri tubade kasutamiseks kinnitab ka see, et korter oli registreeritud nende

elukohana. Seda tõendab 30.12.2020 sõlmitud korteri müügilepingu p 1.5.6. MT osas kinnitab

seda ka tema 07.07.2020 taotlus registreerida korter elukohana. Maakohus luges tõendatuks,

et kostja sõlmis üürilepingud MT ja KTga ning igal üürnikul oli õigus ühte tuba kasutada.

Asja materjalidest nähtuvalt olid lepingud kehtivad ka 2020 detsembris. Hageja vastuväited

eeltoodud tõendite kohta ei anna alust pidada neid ebausaldusväärseteks.

24. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et üürilepingute sõlmimiseks oli kostjal vaja hageja

nõusolekut ja et selle nõusoleku puudumine oleks mõjutanud kostja ja üürniku vahel sõlmitud

üürilepingu kehtivust. Kostjal kui korteri omanikul oli õigus korterit vallata, kasutada ja

käsutada (AÕS § 68 lg 1). Hageja ja kostja olid määranud hageja isikliku kasutusõiguse

ulatuse kindlaks selliselt, et hageja õigus korterit ainuisikuliselt vallata oli piiratud selliselt, et

korter võidakse kolmandale isikule üürile anda. Seega oli kostjal korteri omanikuna õigus

anda korter üürile ja poolte kokkuleppest isikliku kasutusõiguse kohta ei nähtu, et üürilepingu

sõlmimiseks pidi kostjal hageja nõusolek olema. Poolte kokkulepped kasutusõiguse sisu ja

ulatuse kohta on siduvad hagejale ja kostjale. Üürnikud ei olnud hageja ja kostja vahel

sõlmitud kokkulepete poolteks ning vastavad kokkulepped ei andnud üürnikele õigust

takistada hagejal korteri üle valdust teostamast. Üürnike suhtes tulenes hageja õigus korterit

vallata hageja kasuks seatud isiklikust kasutusõigusest.

25. Kuigi hageja ja kostja vahel oli kokkulepe, et korter antakse üürile kolmandatele isikutele

ning kinkija ja kingisaaja ei kasuta sel ajal korterit, siis lepingu eesmärgist tulenevalt andis

hageja korteri kostjale tasuta üle tingimusega, et hagejale jääb õigus korterit kasutada. Seega

korteri üürile andmine kolmandale isikule oli põhjendatud vaid siis, kui hagejal endal ei olnud

vajadust korteri järele, mistõttu oli ta nõus taluma tema kasuks seatud isiklikust

kasutusõigusest tulenevat korteri valdamise õiguse riivet üürniku poolt. Olukorras, kus hageja

oli aga avaldanud soovi 2020 detsembris korteris puhkuse ajal elada, pidi kostja tema sooviga

2-21-7152

arvestama. Asjaolu, et kostja oli korteri toad välja üürinud, ei andnud kostjale õigust

ignoreerida hageja soovi korterit kasutada. Üürilepingute sõlmimisel pidi kostja arvestama

võimalusega, et hagejal võib tekkida soov korteris elada ning kostjal kui kinkisaajal oli

kohustus võimaldada hagejal korteris elada kinkija kasuks seatud isiklikust kasutusõigusest

tulenevalt. Üürilepingute sõlmimisel oli kostjal võimalus arutada üürnikuga tulevikus tekkida

võivat olukorda, kus hageja võib avaldada soovi korterit kasutada ning mõelda selle peale, kas

lõpetada üürileping või leida koostöös üürnikuga võimalus lasta hagejal korteris teatud

perioodi jooksul elada. Kostja oli juba 2020 oktoobris teadlik hageja tulekust Eestisse ja

soovist korterit kasutada, mistõttu oli kostjal piisavalt aega selleks, et leida lahendus, mis

annaks hagejale võimaluse korteris elada. Kostjal oli võimalik kaaluda üürlepingu korralist

või erakorralist ülesütlemist eesmärgiga tagada hagejale ligipääs korterisse. Välistatud ei ole,

et üürilepingu lõpetamisel võinuks kostja lepingut või seadust rikkuda, kuid selline rikkumine

leidnuks aset kostja ja üürniku suhetes ning see ei andnuks kostjale õigust mitte täita hageja ja

kostja suhetest tulenevat kostja kohustust võimaldada hagejal korterit kasutada.

26. Kuna kostja on ignoreerinud hageja palveid tagada ligipääs korterisse ning hageja ei ole

2020 detsembris korterisse pääsenud, siis ei ole kostja võimaldanud hagejal korterit kasutada.

Sellises olukorras näitas kostja oma käitumisega hageja suhtes üles jämedat tänamatust, mis

andis hagejale õiguse kinkelepingust VÕS § 267 p 1 alusel taganeda.

27. Hageja, saates 22.03.2021 kostjale lepingust taganemise avalduse, mille kostja sai samal

päeval kätte, on kehtivalt kinkelepingust taganenud. Kuna hageja taganemine kinkelepingust

VÕS § 267 p 1 alusel on kehtiv, puudub vajadus käsitleda väiteid taganemisest VÕS § 267 p

3 alusel.

28. Vaidluses ei oma tähtsust kostja väide, et pärast korteri võõrandamist 30.12.2020

lepinguga oli hagejal endiselt võimalik nõuda korteri kasutamist. Asja materjalide järgi soovis

hageja detsembris 2020 korterit kasutada. Hageja ei tuginenud oma nõudes korteri kasutamise

võimatusele muul ajal kui 2020 detsember.

29. Kostjal ei ole võimalik kingitud eset alusetu rikastumise sätete alusel hagejale tagastada.

Kostja müüs 30.12.2020 lepinguga korteri Eurotrade Corporation OÜ-le, millele järgnes

täitemenetlus ning korteri omandas 07.04.2021–14.04.2021 toimunud avalikul

enampakkumiselt Real Estate Invest OÜ, kes kanti 27.04.2021 kinnistusraamatusse korteri

omanikuna.

30. VÕS § 1032 lg 2 sätestab, et kui saadu väljaandmine ei ole saadu olemuse tõttu või muul

põhjusel võimalik, peab saaja hüvitama saadu hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse

tekkimise ajal.

31. Hagejal tekkis korteriomandi tagasinõudmise õigus 2021 märtsis, kui ta taganes

kinkelepingust. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et avalikul enampakkumisel korteriomandi

võõrandamisest saadud raha 205 000 eurot näitab korteriomandi harilikku väärtust 200 000

eurot. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et koos korteriomandi müügiga avalikul

enampakkumisel kustutati korterit koormanud hageja kasuks seatud tähtajatu isiklik

kasutusõigus. Seega näitab avaliku enampakkumise tulem korteriomandi väärtust ilma

tähtajatu isikuliku kasutusõiguseta, mis võib aga kinnisasja väärtust oluliselt mõjutada.

Maakohus ei pidanud võimalikuks lähtuda korteriomandi hariliku väärtuse tuvastamisel ka

kohtule esitatud 17.12.2020 hindamisaktist, kuna see kajastab samuti korteriomandi väärtust

(185 000 eurot) ilma isikliku kasutusõiguseta. 30.12.2020 korteriomandi müügilepinguga

võõrandas kostja korteriomandi Eurotrade Corporation OÜ-le hinnaga 120 000 eurot. Lepingu

2-21-7152

p 1.5.3 järgi oli korteriomand koormatud tähtajatu isikliku kasutusõigusega hageja kasuks.

Seega tuleb korteriomandi harilik väärtus tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal tuvastada

30.12.2020 lepingu abil. Müügilepingu sõlmimise ja hagejal tagasinõudmise õiguse tekkimise

vahel on küll ajaline vahe kolm kuud, kuid muid tõendeid tähtajatu isikliku kasutusõigusega

koormatud korteriomandi väärtuse kohta seisuga märts 2021 ei ole esitatud ning vahemik

korteriomandi võõrandamise (30.12.2020) ja tagasinõudmise õiguse tekkimise (märts 2021)

vahel ei ole ülemäära pikk, et korteriomandi väärtus oleks selle perioodi jooksul oluliselt

muutunud. Kostja väited korteriomandi võõrandamisel hüpoteegipidajale makstud summadest

ja kostja poolt saadud tulust ei ole korteri hariliku väärtuse seisukohalt olulised ja maakohus

jättis need tähelepanuta.

32. Kuna hageja nõue rahuldati ca 50% ulatuses, siis jättis maakohus menetluskulud poolte

endi kanda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel.

33. Harju Maakohtu 07.05.2021 kohtumääruse ja Tallinna Ringkonnakohtu 28.09.2021

kohtumääruse alusel on hageja taotlusel kohaldatud hagi tagamise abinõusid, millega on

kostja kinnisasjadele seatud kohtulikud hüpoteegid kogusummas 120 000 eurot ning arestitud

kostja pangakonto 45 000 euro ulatuses. Seega on hageja nõue kostja vastu erinevate

abinõudega tagatud summas kokku 165 000 euro. Nõude osalise rahuldamise tõttu tühistas

maakohus TsMS § 386 lg 4 järgi kostja pangakonto aresti 45 000 euro ulatuses ning ülejäänud

osas jättis kohaldatud hagi tagamise abinõu (kostja kinnisasjadele seatud kohtulikud

hüpoteegid kogusummas 120 000 eurot) otsuse täitmise tagamiseks jõusse.

Kostja apellatsioonkaebus

34. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 29.02.2024

otsus osas, milles hagi rahuldati ja jäeti kostja menetluskulud tema enda kanda ning jäeti

otsuse tagamiseks jõusse hagi tagamise abinõud. Kostja palus teha tühistatud osas uus otsus,

millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, alternatiivselt

palub kostja saata tsiviilasi tagasi Harju Maakohtule uueks arutamiseks. Kostja palus jätta

kõik menetluskulud hageja kanda.

35. Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et jäme tänamatus saab seisneda selles, et kostja ei

võimaldanud hagejal korterit kasutada, kui korter oli antud üürile. Maakohus on ebaõigesti

leidnud, et kui kostjal oli õigus anda kinkelepingu esemeks olnud korter üürile, siis oleks

kostja pidanud koheselt vabastama korteri, kui hageja avaldas soovi seal puhkuse ajal peatuda

(esimest korda viie aasta jooksul). Poolte vahel puudus vaidlus selles, et hageja ja kostja olid

korteri üürile andmise kokku leppinud. Kostja ei saanud koheselt korterit hageja jaoks

vabastada. Hageja, avaldades soovi asuda korterit kasutama, pidi arvestama asjaoluga, et

isikliku kasutusõiguse realiseerimiseks tuleb esmalt veenduda selles, kas korteri on üürile

antud või mitte. Kostja teavitas hagejat sellest, et korter on üürilepingu alusel antud kasutusse

ja kostjal puudub sedavõrd lühikese ajalise etteteatamisega võimalus üürnikult nõuda valduse

üleandmist ja üürilepingu lõpetamist.

36. Maakohus ei ole lahendi tegemisel arvesse võtud seda, et kostja, tegutsedes üürilepingu

sõlmimisel teadmises, et hageja ei soovi korterit kasutada, ei saa võlasuhtest tulenevalt

eelistada üht kokkulepet teisele. Hageja soov hakata korterit isiklikust kasutusõigusest

tulenevalt kasutama eeldanuks üürilepingu lõpetamist. Maakohtu hinnang sellele, et kostja

pidanuks koheselt üürnikuga eluruumi üürilepingu lõpetama, ei oleks seadust järgides olnud

võimalik.

2-21-7152

37. Maakohtu järeldused tõendeid hinnates on olnud vastuolulised ja üllatuslikud. Kohus

leidis esiteks, et tunnistaja EM ütlused kinnitavad järgmist: a) pooltel oli soov võimaldada

kostjal korterit vallata; b) hageja nõustus teadlikult oma isikliku kasutusõiguse piiramisega

ehk korteri üürileandmisega. Samas leidis maakohus eeltoodust hoolimata, et kostja oleks

pidanud üürilepingu sisuliselt kohe lõpetama, kui hageja teavitas oma soovist isiklikku

kasutusõigust teostada. Tunnistaja EM kinnitas hoopis, et kui oleks sõlmitud üürileping, siis

see oleks olnud aluseks mitte kasutada korterit sellel perioodil. Eeltoodu on kohus jätnud

täielikult tähelepanuta, asudes täiesti uudsele seisukohale, mida menetlusosalised oma

seisukohtades isegi ei käsitlenud.

38. Maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid selle kohta, millal hageja teavitas kostjat

soovist korterit kasutada. Hageja väitis, et kinkija (hageja) ema teatas kingisaajale ja tema

elukaaslasele kinkija (so. isikliku kasutusõiguse omaja) Tallinnasse tulekust eelseisva

jõulupuhkuse ajaks juba oktoobris 2020 ning seejärel novembris 2020. Kostja vaidles sellisele

väitele vastu ning rõhutas, et esimene teavitus oli alles 10.12.2020 ehk neli päeva enne hageja

soovitud saabumise aega. Maakohus on ebaõigesti lugenud tunnistaja EMi väidetava teavituse

hageja soovidest samaväärseks hageja teavitusega. EM ei ole kostjale teadaolevalt hageja

volitatud esindaja, mistõttu tulnuks menetluses hinnata üksnes seda, millal teavitas hageja

kostjat. Menetluses ei ole olnud vaidlust selles, et hageja pöördus esimest korda kostja poole

10.12.2020 ehk neli päeva enne saabumist. Tegemist ei ole selgelt mõistliku etteteatamise

ajaga. Kusjuures hageja kirjas ei sisaldu samuti viiteid korduvale teavitusele. Kostja jääb oma

vastuväite juurde ja leiab, et hageja ema kohtuistungil antud ütlused ei ole usutavad ega

kooskõlas teiste tõenditega. Mis puutub esitatud kirjalikku tõendisse, et hageja ema teavitas

kostjat teist korda novembris 2020 hageja Eestisse tulekust, siis ei ole kirjas mainitud hageja

soovi kasutada kõnealust korterit.

39. Samuti läheb kohtu järeldus vastuollu ka tõenditega kogumis. Hagiavalduses leidis hageja,

et isegi, kui vastanuks tõele, et korteriomand olevat antud üürile, puudus kingisaajal õigustus

teha korterisse pääsemine võimatuks ukseluku vahetamisega ilma uue luku võtit isikliku

kasutusõiguse omajale andmata. Kohtuotsusest ei nähtu, kuidas on leidnud tõendamist, et lukk

oli vahetatud ja seda kostja, mitte näiteks üürnike poolt. Isegi kui oleks tõendatud, et korteri

lukk oli vahetatud, siis üürnike poolt võimalike takistuste loomine ei ole kostjale etteheidetav.

Hageja apellatsioonkaebus

40. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 29.02.2024

otsus osas, milles hagi jäi osaliselt rahuldamata ning maakohus ei mõistnud kostjalt hageja

kasuks välja hüvitist 200 000 eurot, vaid ainult 120 000 eurot, samuti osas, milles tühistati

hagi tagamise abinõu kostja pangakonto arestimiseks 45 000 euro ulatuses ning jäeti

menetluskulud poolte endi kanda. Hageja palub teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi

rahuldada täies ulatuses, jätta menetluskulud kostja kanda ning jätta hagi tagamiseks

kohaldatud abinõuna kostja pangakontode arestimine 45 000 euro ulatuses otsuse täitmist

tagama. Hageja palub kõik menetluskulud mõlemas kohtuastmes jätta kostja kanda.

41. Maakohus on ebaõigesti tuletanud kinkeeseme hariliku väärtuse tagasinõude tekkimise

ajal (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65). Hageja oli hagis põhistanud oma hüvitise nõude

suurust 200 000 eurot asjaoluga, et kinkeese, mille omandi ülekandmise tehingust taganemine

oli toimunud 22.03.2021, oli kinkeeseme ostja suhtes toimunud täitemenetluses 14.04.2021

lõppenud enampakkumisel müüdud hinnaga 205 000 eurot. 14.04.2021 tehing oli hageja

tagasinõude tekkimise ajale kõige lähem tehing, milles kajastus kinkeeseme tegelik hind.

Maakohus lähtus hüvitise suuruse määramisel tehingu hinnast, mille kostja oli teinud

2-21-7152

30.12.2020 Eurotrade Corporation OÜ-ga. Korteri müük Eurotrade Corporation OÜ-le oli

toimunud kiirmüügi tingimustes, kostja eesmärk ei olnud korteri müügist saada

turutingimustele vastavat hinda, vaid teda kannustas omandist lahti saamine põhjusel, et

hageja ei saaks temalt kinke omandit tagasi nõuda. Maakohus on jätnud arvestamata, et

korteriomandit koormav isiklik kasutusõigus oli seatud hageja kasuks ja kinkest taganemise

korral oli hagejal õigus tagasi saada kinke ese. Kui hageja oleks saanud naturaalrestitutsiooni

korras tagasi asja, mis oli koormatud tema enda kasuks, siis see koormatis ei vähendanud

hageja jaoks asja väärtust, kuna omanik ja õigustatud isik langenuks kokku.

42. Kuivõrd hagi tuleb rahuldada täies ulatuses, siis tuleb ka menetluskulud jätta kostja kanda.

43. Hagi tagamise osaline tühistamine ja kostja konto vabastamine 45 000 euro ulatuses ei

oleks põhjendatud isegi juhul, kui hagi osaline rahuldamine oleks sisuliselt õige otsus.

Maakohus on ebaõigesti järeldanud, et hagi tagamiseks seatud kinnisasjade kohtulikud

hüpoteegid kogusummas 120 000 eurot on piisavad, et otsuse täitmist samas summas tagada.

Kohtulik hüpoteek peab tagama lisaks haginõudele veel ka sissenõude/täitmise kulud ja

menetluskulud. Kuni täitemenetluse lõppemiseni ei ole teada tegelike täitekulude suurus, mis

lisandub (võimalikule) võlgnevusele 120 000, mistõttu on põhjendamatu hagi tagamine

mingis osas osaliselt tühistada ilma kostja poolt tagatist andmata.

Vastused apellatsioonkaebustele

44. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ning kostja vaidles vastu hageja

apellatsioonkaebusele.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

45. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

millega maakohus hagi osaliselt rahuldas ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 120 000 eurot

ning otsustas hagi tagamise abinõude jätkuva rakendamise, samuti menetluskulude jaotuse

osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab eeltoodud osas hagi

rahuldamata, tühistab kõik hagi tagamise abinõud ning jaotab menetluskulud vastavalt

kohtuotsuse resolutsioonis märgitule. Kostja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning hageja

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

TsMS § 654 lg 2² kohaselt esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse.

46. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

vaidlustab maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hageja hagi rahuldamata ning

tühistas hagi tagamise korras rakendatud abinõud. Kostja vaidlustab maakohtu otsuse osas,

milles maakohus hagi rahuldas ning jättis kohaldatud hagi tagamise abinõud jätkuvalt jõusse.

Samuti vaidlustavad pooled maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis menetluskulud

poolte endi kanda. Lähtudes eeltoodust kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras

maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust täies ulatuses.

47. Pooled ei vaidlusta apellatsiooniastmes järgmiseid maakohtu tuvastatud asjaolusid: pooled

sõlmisid 22.07.2016 kinkelepingu, millega hageja kinkis kostjale korteriomandi (registriosa nr

XXXXXXX) ning sama lepinguga seadsid pooled korteriomandile tähtajatu isikliku

kasutusõiguse hageja kasuks; korteriomandi kinkeleping oli täidetud; kostja võõrandas

2-21-7152

30.12.2020 müügilepinguga korteriomandi Eurotrade Corporation OÜ-le; hageja esitas

22.03.2021 kostjale ja 23.03.2021 kostja esindajale kinkelepingust taganemisavalduse; hageja

22.03.2021 kinkelepingust taganemisavalduse sai kostja kätte samal päeval 22.03.2021.

48. Apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled selle üle, et kinkelepingust taganemise

formaalsed eeldused on täidetud. Hageja on edastanud kostjale lepingust taganemiseavalduse

VÕS § 188 lg 1 kohaselt, järgides VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud tähtaega, ja kostja on selle

kätte saanud.

49. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas kinkelepingust

taganemise materiaalsed eeldused on täidetud, kas hagejal on ka sisuliselt õigus kostjaga

sõlmitud kinkelepingust taganeda.

50. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et hageja võis VÕS § 268 lg 1 ja VÕS § 267 p 1 alusel

kinkelepingust taganeda ja VÕS § 1032 lg 2 järgi kingitud eseme väljaandmise võimatuse

tõttu nõuda saadu hariliku väärtuse hüvitamist. Kolleegiumi arvates ei ole hageja esiletoodud

asjaoludest võimalik järeldada ka õigust VÕS § 268 lg 1 ja VÕS § 267 p 3 alusel

kinkelepingust taganemiseks.

51. VÕS § 268 lg 1 sätestab, et kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja

kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 p-des 1-3

ettenähtud juhtudel. VÕS § 267 p 1 kohaselt võib kinkija enne kingitud eseme kingisaajale

üleandmist lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda, kui kingisaaja on oma

käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. VÕS

§ 267 p 3 järgi võib kinkija enne kingitud eseme kingisaajale üleandmist lepingu täitmisest

keelduda ja lepingust taganeda, kui kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud

koormise või tingimuse.

52. Hagiavalduses tugines hageja kinkelepingust taganemise alusena sellele, et kostja on oma

käitumisega näidanud hageja vastu üles jämedat tänamatust (VÕS § 267 p 1) ning kostja on

jätnud õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse (VÕS § 267 p 3).

53. Kinkijat õigustab VÕS § 267 p 1 järgi lepingust taganema asjaolu, et kingisaaja on tema,

s.o kinkija, vastu näidanud üles jämedat tänamatust. "Jäme tänamatus" kui hinnanguline

kategooria peab selle sätte järgi seisnema mingis kingisaaja käitumises kinkija või tema

lähedase suhtes (RKTKo 01.12.2005, 3-2-1-129-05, p 27). Riigikohus on selgitanud, et kohtul

tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki

konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija

subjektiivset hinnangut (RKTKo 22.02.2007, 3-2-1-153-06, p 12).

54. Kostja on apellatsioonimenetluses pooltele kirjalikus menetluses määratud lõplike

seisukohtade esitamise tähtajaks esitanud uued etteheited, et maakohus on jätnud hindamata

kostja väited sellest, et kinkelepingu eesmärgiks oli mh hageja ema elujärje parandamine ning

kostja panustas rahaliselt hageja ema heaolusse ja kinkis talle auto (I kd, tl 134). Kostja ei ole

esitanud maakohtule eeltoodud väiteid kinkelepingu sõlmimise eesmärgi väljaselgitamiseks,

vaid selleks, et anda hinnang hageja õiguste teostamisele. Apellatsioonimenetluses peab uue

asjaolu esitamise lubatavust pool TsMS § 652 lg 4 kohaselt oma kaebuses või vastuses

põhjendama. Kui pool uue asjaolu esitamise lubatavust ei põhjenda, jätab kohus selle

tähelepanuta. Kostja ei ole esile toonud, miks ta ei saanud juba maakohtus tugineda

asjaoludele, et kinkelepingu eesmärgiks võis olla midagi muud, kui anda kostjale tasuta üle

korteriomand ja koormata see isikliku kasutusõigusega hageja kasuks ning jätta see hageja ja

2-21-7152

kostja kaasvaldusesse. Seega ringkonnakohus kostja uute väidetega ei arvesta ning need tuleb

jätta tähelepanuta. Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et apellatsioonimenetluses ei saa

algatada uut vaidlust, arendada peetud vaidlust edasi ega laiendada vaidlust edasi võrreldes

sellega, mida maakohtus peeti.

55. Maakohus on kooskõlas materiaal- ja menetlusõigusenormidega tuvastanud, et

kinkelepingu sõlmimisega soovis hageja kostjat tasuta rikastada, andes talle tasuta üle

vaidlusaluse korteriomandi (I kd, tl 8–12). Seejuures oli poolte sooviks luua olukord, kus nii

hageja kui kostja saavad korteriomandit kasutada. Seda kinnitab nii kinkelepingus p-s 3.2

sõlmitud poolte kokkulepe koormata korteriomand tähtajatu isikliku kasutusõigusega hageja

kasuks, kui ka kinkelepingu p-s 2.3 kokkulepitu, et korteriomand jääb pärast kinkelepingu

sõlmimist hageja ja kostja kaasvaldusesse. Maakohus tuvastas, ja pooled ei vaidle, et hagejale

jäid korteri võtmed. Selliselt säilis hagejal valdus korteri üle.

56. AÕS § 225 lg 1 sätestab, et isiklik kasutusõigus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle

kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja

suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile. Sama sätte lg 2 näeb ette,

et isikliku kasutusõiguse ulatus määratakse kahtluse korral vastavalt õigustatud isiku

vajadustele. AÕS § 227 lg 1 järgi koormab isiklik kasutusõigus kinnisasja selliselt, et isikul,

kelle kasuks see on seatud, on õigus kasutada elamiseks kinnisasjal asuvat elamut või selle

osa. Servituudi seadmisega nõustub kinnisasja omanik, et tema omandit kitsendatakse teatud

ulatuses teise isiku kasuks (AÕS § 68 lg-d 1 ja 2).

57. Kuna pooled koormasid isikliku kasutusõigusega korteriomandi, siis on maakohus

põhjendatult juhindunud AÕS § 225 kõrval ka AÕS §-st 227, mis reguleerib isikulikku

kasutusõigust elamule. Õiguskirjanduses selgitatakse, et isiklik kasutusõigus elamule välistab

teisi õigusi, st õigustatud isiku õigus välistab vastava elamu või vastava(te) elamuosa(de)

kasutamise omaniku poolt (AÕS komm (2014), § 227, p 3.1). Samas ei välista

õiguskirjanduses avaldatu kinnisasja omaniku ja isiku, kelle kasuks isiklik kasutusõigus

elamule on seatud, õigust määrata isikliku kasutusõiguse ulatus kindlaks AÕS § 225 lg 2

alusel. Asjaolu, et omanikul ja õigustatud isikul on võimalus määrata kindlaks isikliku

kasutusõiguse sisu kinnitab ka kasutusvalduse sisu kindlaksmääramist reguleeriv AÕS § 213,

mis kohaldub AÕS § 228 järgi ka isikliku kasutusõiguse puhul.

58. Maakohus tuvastas õigesti tõlgendamisreegleid kohaldades, et hageja kasuks

korteriomandi koormamine tähtajatu isikliku kasutusõigusega ei välistanud poolte kokkulepet

korteriomandi jätmiseks poolte kaasvaldusesse (VÕS § 29 lg 1–6). AÕS § 228 järgi, kui

isiklik kasutusõigus on seotud valdamisega, kohaldatakse lisaks §-des 225–227 sätestatule

kasutusvalduse vastavaid sätteid. Kohtupraktikast tulenevalt võivad isikliku kasutusvalduse

õigussuhte pooled kokku leppida, et kinnisasja valdamise ja kasutamise õigus jääb kas täies

ulatuses (kaasvaldus) või mingis osas (osavaldus) kinnisasja omanikule. Sellisele võimalusele

viitab ka AÕS § 227 lg 1 (RKTKo 18.10.2017, 2-14-61664, p 24).

59. Praegusel juhul on pooled kinkelepingus kokku leppinud, et korteriomand jääb hageja ja

kostja kaasvaldusesse (lepingu p 2.3) ning asjaolu, et pooltel oli soov võimaldada ka kostjal

korterit vallata, kinnitasid tunnistaja EMi ütlused, mille kohaselt küsis kostja 2020 aprillis

tunnistaja käest, kas ta võib ajutiselt korterisse elama asuda. Lähtudes eeltoodust on

põhjendatud järeldada, et pooled määrasid hageja kasuks seatud isikliku kasutusõiguse ulatuse

selliselt, et hageja õigus korterit ainuisikuliselt vallata oli piiratud kostja õigusega korterit

vallata. Kokkuleppe sõlmimisega avaldas hageja, et ta on nõus mitte teostama ainuisikuliselt

2-21-7152

valdust kogu korteri üle, vaid ta on valmis korteri kasutamist kostja poolt taluma. Kokkuleppe

järgi olid omanik (kostja) ja õigustatud isik (hageja) mõlemad õigustatud korterit valdama.

60. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kinkelepingu sõlmimise järel saavutasid pooled

korteriomandi kasutamiseks kokkuleppe, et korter antakse üürile kolmandatele isikutele

eesmärgiga teenida üüritulu ning ei kingisaaja ega kinkija ise sel perioodil korteriomandit

elamiseks ei kasuta. Sellist kokkulepet kinnitab hageja väide, et ta töötas kinkelepingu

sõlmimise ajal tähtajalise teenistuslepingu alusel Brüsselis ja kostjal oli oma kodu olemas.

Hageja püsielukoht oli ka 2020 detsembris välismaal. Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja ei

ole peale kinkelepingu sõlmimist kordagi viie aasta jooksul korteris viibinud. Poolte

kokkulepet kinnitab ka hageja seisukoht, et hageja nõusolekul sõlmitud üürileping ABga oli

ainus üürileping, mis hageja huve ei kahjustanud. Tunnistaja EMi selgitas, et pärast seda, kui

üürnik oli korterist välja kolinud, siis küsis kostja luba korteris elada. Eeltoodud asjaoludest

kogumis on põhjendatud järeldada, et kinkelepingu sõlmimise järel ei olnud hagejal ega

kostjal vaja korterit elukohana kasutada. Seetõttu leppisidki pooled kokku, et korter antakse

üürile kolmandatele isikutele eesmärgiga teenida üüritulu ja et ei kingisaaja ega kinkija ei

kasuta sel perioodil korteriomandit elamiseks. Hageja esiletoodud asjaoludest ei ole võimalik

järeldada, et korteri üürile andmine oleks olnud poolte kokkuleppest tulenevalt võimalik

üksnes hageja nõusolekul.

61. Seega määrasid pooled hageja kasuks seatud isikliku kasutusõiguse ulatuse selliselt, et

hageja õigus korterit ainuisikuliselt vallata oli piiratud lisaks kostja õigusele korterit vallata ka

korteri kolmandale isikule üürile andmise võimalusega, millisel perioodil kinkija ei kasuta

korterit elamiseks. Sellise sisuga isikliku kasutusõiguse seadmine on mõistlikule

kõrvalseisjale mõistetav ka seeläbi, et hageja elas välismaal ja ta ei vajanud korterit elamiseks.

Arvestades lepingu eesmärki (hageja annab kostjale korteri tasuta üle; hagejale jääb õigus

korterit kasutada) on maakohus õigesti tuvastanud, et poolte ühine tahe hageja kasuks isikliku

kasutusõiguse seadmisel oli, et hageja on nõus taluma isiklikust kasutusõigusest tulenevat

korteri valdamise õiguse riivet kuna ta ise korterit ei vajanud. Vaidlust ei ole, et üürnik AB

kasutas korterit üürilepingu alusel 2019. suveni. Maakohus tuvastas, et peale seda andis

korteri kasutamise soovist teada ka kostja ja 01.08.2020 üürilepingu alusel oli korterist üks

tuba antud MT kasutusse ning teist tuba kasutas suulise üürilepingu alusel KT. Kuivõrd

hageja väidetel soovis ta korterit kasutada paariks nädalaks alates 14.12.2020, s.o esimest

korda viie aasta jooksul peale kinkelepingu sõlmimist 22.07.2016, siis kinnitab ka poolte

käitumine pärast lepingu sõlmimist, et poolte vahel oli siiski kokkulepe, et korterit võib

kasutada kolmas isik, ja sel ajal, kui korter on antud üürile, hageja korterit ei kasuta.

62. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kui kostja polnud hagivastuses märkinud, kellega ja mis

tingimustel olid üürilepingud 2020 detsembri seisuga sõlmitud, siis on kostja väited

üürilepingute sõlmimisest vastuolus. Asjaolust, et kostja on menetluse käigus täpsustanud

oma väiteid selle kohta, kellega ja mis tingimustel on üürilepingud sõlmitud, ei sea kostja

väiteid kahtluse alla.

63. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja väited, et ta andis korterist üürile ühe toa MTle, on

tõendatud 01.08.2020 sõlmitud üürilepinguga (I kd, tl 158–159) ning teise toa üürile andmine

KTle suulise üürilepingu alusel on tõendatud 30.12.2020 korteriomandi müügilepingu p-ga

1.5.2 (I kd, tl 16–22). Asjaolu, et MT ja KT olid sõlminud üürilepingud korteri kasutamiseks,

kinnitab ka see, et korter oli registreeritud nende elukohana. Seda tõendab 30.12.2020

sõlmitud korteri müügilepingu p 1.5.6. MT osas kinnitab seda ka tema 07.07.2020 taotlus

registreerida korter elukohana. Maakohus luges õigesti tõendatuks, et kostja sõlmis

2-21-7152

üürilepingud MT ja KTga ning igal üürnikul oli õigus ühte tuba kasutada ja need lepingud

olid kehtivad ka 2020 detsembris.

64. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja vastuväited sõlmitud üürilepingutele ei anna alust

pidada üürilepinguid ebausaldusväärseteks. Hageja ei ole tõendanud, et MT on kostja tuttav.

Isegi juhul, kui MT on kostja tuttav, ei välista see üürisuhet ja ei näita, et üürileping on

ebausaldusväärne tõend. Hageja on küll väitnud, et kostja esitatud üürileping MTiga on suure

tõenäosusega tehtud pärast hagi esitamist, kuid hageja ei ole põhistanud enda kahtluseid, et

leping oli sõlmitud hiljem kui 01.08.2020. Asjaolu, et MT esitas taotluse registreerida korter

enda elukohana enne üürilepingu sõlmimist, ei muuda kostja poolt esitatud MT üürilepingut ja

MT 07.07.2020 taotlust iseenesest ebausaldusväärseteks tõenditeks. Tunnistaja EM on küll

andnud ütlusi, et 2020 aprillis asus kostja korterisse elama, kuid tunnistaja ütlused ei lükka

ümber kostja tõenditest tulenevat, et kostja sõlmis üürilepingud MT ja KTga. Asjaolu, et

kostja võis ka ise korterit kasutada seetõttu, et üks üürileping on sõlmitud väidetavalt kostja

elukaaslase KTga ja kostja elukohaks on 30.12.2020 korteriomandi müügilepingus märgitud

sama korteriomandi aadress, ei lükka ümber kostja väiteid ja tõendeid, et korteriomand oli

üürilepingute alusel antud üürile. Hageja on ka ise apellatsioonkaebuses märkinud, et tal oli

kokkulepe kostjaga, et kostja ja tema elukaaslane võivad elada korteriomandis. Kuid sellest ei

ole samuti võimalik järeldada, et KT või MT poleks võinud korteriomandit kasutada

üürilepingu alusel.

65. Maakohus leidis õigesti, et üürilepingute sõlmimiseks ei olnud kostjal vaja hageja

nõusolekut. Kostjal kui korteri omanikul oli õigus korterit vallata, kasutada ja käsutada (AÕS

§ 68 lg 1). Hageja ja kostja olid määranud hageja isikliku kasutusõiguse ulatuse kindlaks

selliselt, et hageja õigus korterit ainuisikuliselt vallata oli piiratud selliselt, et korter võidakse

kolmandale isikule üürile anda, ja sel ajal hageja ise korterit ei kasuta. Seega oli kostjal korteri

omanikuna õigus anda korter üürile. Poolte kokkuleppest isikliku kasutusõiguse kohta ei

tulene, et üürilepingu sõlmimiseks pidi kostjal hageja nõusolek olema.

66. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle kas olukorras, kus hageja kasuks oli seatud isiklik

kasutusõigus ning hageja avaldas kostjale soovi puhkuse ajaks 2020. detsembris

korteriomandi kasutamiseks, kuid korterit kasutada ei saanud, on kostja hageja suhtes

näidanud üles jämedat tänamatust ja jätnud õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise

või tingimuse.

67. Pooled vaidlevad selle üle, millal hageja teatas kostjale oma soovist korteriomandi

kasutamiseks. Maakohus luges tunnistaja EMi ütlustega tõendatuks, et tunnistaja andis 2020

oktoobris kostjale teada, et hageja tuleb detsembris Eestisse ja et ta soovib sel ajal korterit

kasutada. Kolleegium nõustub kostjaga, et maakohus on menetlusnorme rikkudes hinnanud

EMi vande all antud ütluseid. TsMS § 436 lg 2 järgi saab otsus rajaneda üksnes asjas esitatud

ja kogutud tõenditele. Hageja soovis EMi ütlustega tõendada, et 1) poolte vahel oli kokkulepe,

et hageja elab puhkuse perioodil korteris koos EMiga; 2) korteriomandis oleva vara olemasolu

ja koosseisu; 3) kostja ja tema elukaaslane asusid korterisse elama. Eeltoodud hageja väidete

tõendamiseks rahuldaski maakohus 17.04.2023 määrusega tunnistaja ülekuulamise taotluse.

Maakohus oli varasemalt 02.02.2023 määruses selgitanud hagejale, et hageja ema 26.11.2020

e-kiri ei tõenda hageja soovi oktoobris 2020 korteri kasutamiseks ning sellest nähtub üksnes

see, et hageja tuleb Eestisse. Samas määruses tegi hagejale ettepaneku esitada täiendavaid

tõendeid. Olukorras, kus pooled vaidlesid selle üle, millal hageja teatas oma tulekust Eestisse,

on maakohus põhjendamatult tuginenud EMi ütlustele, et tunnistaja on hageja tulekust kostjat

teavitanud juba 2020 oktoobris, sest selle asjaolu üle tunnistaja ülekuulamist hageja taotlenud

ei olnud. Asjaolust, et tunnistaja võis kohtuistungil väita, et tema oli hageja tulekust kostjat

2-21-7152

teavitanud 2020 oktoobris, ei ole võimalik iseenesest tekitada tõendit hageja väidete

kinnitamiseks. TsMS § 436 lg 2 järgi ei võinud maakohus rajada otsust tõendile, mida istungil

ei uuritud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et osas, milles hageja soovis oma ülejäänud

väiteid tõendada tunnistaja EMi ütlustega ning maakohus rahuldas hageja taotluse, milles

tunnistaja saab anda ütluseid hageja väidete tõendamiseks, ei ole need ütlused

ebausaldusväärsed. Maakohus on põhjendanud, et kuigi EM on hageja ema, siis ei täheldanud

maakohus tunnistaja ülekuulamisel tunnistaja vaenulikkust kostja vastu ja soosivat

meelestatust hageja suhtes.

68. Samuti ei nõustu kolleegium maakohtuga, et EMi 26.11.2020 kirjast kostja esindajale

nähtub teade kostjale selle kohta, et hageja tuleks detsembris Eestisse sooviga korterit

kasutada (I kd, tl 143). EMi 26.11.2020 e-kirjast nähtub üksnes, et hageja on Eestisse tulemas

ning korteri kasutamisest kirjas juttu ei ole.

69. Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja saatis 11.12.2020 kirja kostja esindajale, mille järgi

tuleb hageja 14.12.2020 Eestisse ja ta soovib ligipääsu korterile (I kd, tl 15 pöördel). Seega

teatas hageja oma tulekust kostjale vaid neli päeva enne saabumist. Kuivõrd vaidlust ei olnud

selles, et hageja ise teavitas kostjat enda Eestisse tulekust alles 11.12.2020, siis ei ole

võimalik tunnistaja ütlustele tuginedes lugeda tõendatuks, et hageja ja kostja vahel oleks

olnud sõlmitud juba oktoobris 2020 kokkulepe korteri kasutamiseks detsembris 2020. Kuna

pooltel oli kokkulepe, et korteri võis välja üürida kolmandatele isikutele, siis ei ole

põhjendatud kostjale ette heita jämedat tänamatust seetõttu, et kostja ei öelnud sedavõrd

lühikese etteteatamistähtaja jooksul üürilepinguid üles, et tagada hagejale 14.12.2020

juurdepääs korterile ja kaheks nädalaks korteri kasutamine hageja isiklikust kasutusõigusest

tulenevalt. Kuivõrd pooltel oli kokkulepe, et hageja isiklik kasutusõigus on kolmandate

isikute õigusega kasutada korterit üürilepingu alusel, siis ei saa nõustuda maakohtu

seisukohaga, et selleks, et hageja saaks teostada oma isiklikku kasutusõigust, oleks kostja

pidanud üürilepingud koheselt lõpetama kasvõi seadust rikkudes.

70. Võttes arvesse korteriomandi kinkelepingu eesmärki ja isikliku kasutusõiguse ulatust,

poolte käitumist pärast korteriomandi kinkelepingu sõlmimist ning nendevahelist praktikat

kinkelepingu täitmisel, siis ei kolleegiumi arvates hageja esile toodud asjaoludest võimalik

järeldada, et kostja on hageja suhtes käitunud jämedalt tänamatult, sh või eraldi võetuna, et

hageja ei saanud 2020 detsembris korterit kasutada. Olukorras, kus kostjal ja hagejal oli viie

aasta jooksul kujunenud välja korteriomandi kasutamine viisil, et kostja võis anda korteri

kolmandatele isikutele üürile ning korterit võis kasutada ka kostja, siis ei saa pidada jämedaks

tänamatuseks seda, kui hageja ei saanud korterit kasutada 2020 detsembris. Kuigi

üürilepingud oli sõlminud kostja ja kostja oli teadlik pooltevahelisest kokkuleppest, et juhul

kui hageja soovib korterit kasutada on tal selleks õigus, siis ei ole käesoleval juhul kostjale

etteheidetav ega jämeda tänamatusena käsitatav, et hageja, teades, et korterit kasutavad teised

isikud, ei saanud seda samal ajal ise või koos teiste isikutega kasutada.

71. Kolleegiumi arvates ei ole võimalik ka kostja teadmisest, et hageja on 2020. detsembris

Eestisse tulemas ja hageja soovib korterit kasutada, mõistlikult järeldada, et kostja oleks

pidanud sõlmitud üürilepingud hageja Eestisse tuleku ajaks üles ütlema. Olukorras, kus hageja

ise võttis kostjaga ühendust alles 10.12.2020, et leppida kokku konkreetne aeg korterisse

ligipääsuks ning kostja esindaja teatas, et see pole koheselt võimalik sõlmitud korteriomandi

üürile andmise tõttu, ei ole kostja käitumine sedavõrd etteheidetav, mis annaks aluse

kinkelepingust taganemiseks. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et asjaolust, et kuna hageja

ei pääsenud korterisse tema soovitud ajal 14.12.2020, siis on kostja käitunud jämedalt

tänamatult VÕS § 267 p 1 mõttes. Kolleegium ei nõustu etteheitega, et väidetava jämeda

2-21-7152

tänamatuse oleks saanud ära hoida, kui kostja oleks kasutanud võimalust üürilepingute

ülesütlemiseks. VÕS § 267 p-st 3 tuleb kinkija õigus kinkelepingust taganeda, kui kingisaaja

jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse, st rikub õigustamatult

kinkelepingus kokkulepitut. Kolleegiumi arvates ei saa käesoleval juhul kostjale ette heita

õigustamatut käitumist, kui hageja ei saanud korterisse juurdepääsu 14.12.2020. Kostja

selgitas hagejale, et korter on üürile antud. Isegi kui hageja väidetel võis korteri kolmandas

toas elada kostja, siis ei ole hageja oma väiteid tõendanud ja see asjaolu ei lükka ümber

tuvastatut, et korter oli 2020 detsembris, mil hageja nõudis juurdepääsu korterile, antud

kolmandatele isikutele üürile. Vaidlust ei ole, et hageja ei olnud kostjalt nõudnud ka

üürilepingute ülesütlemist. Üürnikud ei olnud hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkulepete

poolteks ning vastavad kokkulepped ei andnud üürnikele õigust iseenesest takistada hagejal

korteri üle valdust teostamast. Üürnike suhtes tulenes hageja õigus korterit vallata hageja

kasuks seatud isiklikust kasutusõigusest. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et kostja

vahetas ukseluku või oleks soovinud ukseluku vahetamisega teha hagejale 14.12.2020

korterisse pääsemine võimatuks. Tunnistaja M. I.S-i ütlustest, et hagejal ei õnnestunud

14.12.2020 hagejal olemasoleva võtmega korteri ust avada, ei ole võimalik järeldada, et kostja

oli vahetanud ukseluku või soovinud takistada hageja pääsemist korterisse. Nagu

ringkonnakohus eespool tuvastas, ei saa aga ka hageja 14.12.2020 korterisse mitte pääsemist

pidada jämedaks tänamatuseks, mistõttu ei ole praegusel juhul tähtsust sellel, kas hageja

võtmega oleks hageja pidanud korterisse pääsema või siiski mitte.

72. Isegi kui kostja oleks korteriomandi kinkelepingus sätestatut rikkunud viisil, et ei taganud

hagejale isikliku kasutusõiguse kasutamist, siis ei ole tegemist olukorraga, kus kostja on

jätnud kinkega seotud koormise või tingimuse täitmata õigustamatult VÕS § 267 p 3 mõttes.

73. Kuivõrd pooled olid kokku leppinud, et korteriomandi võib anda üürile kolmandatele

isikutele, ja sel ajal kingisaaja ei teosta oma isiklikust kasutusõigusest tulenevat õigust

korteriomandi kasutamiseks, siis ei ole kostja jätnud täitmata kinkega seotud tingimusi. Isegi,

kui leida, et kingisaaja jättis täitmata kinkelepingust tuleneva tingimuse, mistõttu jäi hagejal

kasutamata isiklikust kastutusõigusest tulenevalt korteriomandi kasutamise õigus, siis ei ole

praegusel juhul põhjendatud arvata, et kingisaaja on seda teinud õigustamatult.

74. Hageja heidab kostjale ette kostja ühe esindaja kaudu korteriomandi võõrandamist

30.12.2020, samal ajal, kui hageja kostja teise esindajaga pidas läbirääkimisi korteri

kasutamiseks. Vaidlust ei ole, et hageja esitas kinkelepingust taganemise avalduse 22.03.2021

(23.03.2021), mistõttu on põhjendamatu arvata, et kostja oleks pidanud 30.12.2020 olema

teadlik hageja võimalikust soovist kinge tagasi saada. Seetõttu pole põhjendatud järeldada, et

kostja, müües 30.12.2020 korteriomandit, tegi seda selleks, et jätta hageja ilma hageja kasuks

seatud korteriomandi isikliku kasutusõiguse kasutamise õigusest. Olukorras, kus vaidlust ei

ole, et 30.12.2020 korteriomandi võõrandamisel säilis hagejale korteriomandi isiklik

kasutusõigus, ei ole etteheited, et kostja on jätnud tagamata hagejale isikliku kasutusõiguse

korteriomandile, põhjendatud. Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja ei ole tuginenud oma

nõudes korteri kasutamise võimatusele muul ajal kui 2020 detsembris.

75. Maakohus on õigesti leidnud ja apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled selle üle, et

esitatud tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada, kas kinkelepingu sõlmimise hetkel asusid

korteris hageja väidetud esemed ja kas hageja oli nende omanik.

76. Lähtudes eeltoodust ei olnud täidetud VÕS § 267 p-dest 1 ja 3 sätestatud sisulised

eeldused korteriomandi kinkelepingust taganemiseks, mistõttu puudub vajadus hinnata poolte

esitatud väiteid ja tõendeid hagejalt saadu hüvitamise kohta. Asja lahendamisel ei ole tähtsust

2-21-7152

ka poolte väidetel ja tõenditel kinkelepingu sõlmimise hetkel korteris asuvate esemete ja

nende omandiõiguse kohta. Hageja hagi tuleb jätta rahuldamata.

77. TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus resolutsiooniga mh rakendatud hagi tagamise

abinõudega seotud küsimused. Harju Maakohtu 07.05.2021 määrusega ja Tallinna

Ringkonnakohtu 28.09.2021 määrusega on hagi tagamise korras kohaldatavateks abinõudeks

kostja kinnisasjadele seatud kohtulikud hüpoteegid kogusummas 120 000 eurot ning arestitud

kostja pangakonto 45 000 euro ulatuses. Maakohus tühistas kohaldatud hagi tagamise

abinõuna kostja pangakonto aresti 45 000 euro ulatuses. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis

tuleb kohaldatud hagi tagamise abinõud tühistada ka ülejäänud osas, s.o osas, milles

maakohus neid ei tühistanud.

Menetluskulude jaotus

78. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173

lg-tes 1 ja 3 sätestatuga maakohtu menetluskulude jaotust ja määrab kindlaks

apellatsioonimenetluse kulude jaotuse.

79. Mõlema kohtuastme menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis

kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

80. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse

lahendamisel ka ringkonnakohus.

81. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)