2-24-109661/10 · Pärnu Maakohus Rapla kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Siiri Malmberg

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

28. veebruar 2025, Paide

Tsiviilasja number

2-24-109661

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

B2 Impact OÜ (endine OK Incure OÜ) hagi XX-i vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

4000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Menetluse vorm

Hageja B2 Impact OÜ (endine OK Incure OÜ, registrikood

11542046)

Hageja lepinguline esindaja XX

Kostja XX (isikukood XXX)

kirjalikus menetluses

RESOLTUSIOON

1. Rahuldada B2 Impact OÜ hagi XX vastu osaliselt.

2. Mõista XX-ilt (isikukood XXX) B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) kasuks välja

põhivõlg summas 235,65 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis summas 22,50 eurot

perioodi 21.12.2023 – 23.09.2024 eest.

3. Jätta B2 Imapact OÜ hagi XX vastu kohtuotsuse resolutsiooni p-s 2 nimetamata osas

rahuldamata.

4. Jätta menetluskulud 6,45% ulatuses XX-i kanda ja 93,55% ulatuses B2 Impact OÜ

kanda.

5. Määrata XX-i hüvitatavate menetluskulude suuruseks 31,93 eurot ja mõista nimetatud

summa XX-ilt B2 Impact OÜ kasuks välja.

6. Menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

7. Toimetada kohtuotsus pooltele kätte. Vajadusel toimetada kostjale tagaseljaotsus kätte

avalikult, otsuse resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Edasikaebamise kord

Pärnu Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus

võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme

kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada

kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

KIRJELDAV OSA

Hagiavalduse asjaolud ja hageja seisukohad

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Multitude Bank p.l.c. (endine Ferratum Bank plc, edaspidi

esialgne võlausaldaja) ja kostja 19.12.2020 tähtajatu tarbijakrediidilepingu krediidilimiidiga 2000

eurot, intressimääraga 48,91% aastas, 0,1340% päevas, krediidikulukuse määraga 61,51%.

Viivisemäär on võrdne intressimääraga.

2. Krediidi kulukuse määr on lepingus märgitud eelduslikest arvutustest lähtudes, kuna lepingu

sõlmimise ajal ei ole teada, kui palju laenusaaja tegelikult krediiti kastab ja seetõttu ei ole täpselt

teada, millised tasud kaasnevad. Krediidi kulukuse määr on arvestatud eeldusega, et 2000,00 euro

laenamisel 12 kuuks, maksimaalse intressimääraga 48,91% aastas, krediidi kogukuluga 2529,86

eurot, võetakse kasutusele viivitamata ja täies ulatuses. 07.04.2021 lepingus fikseeritud

krediidikulukuse määr 61,51% aastas on arvestatud eeldusel, et 3000,00 euro laenamisel 12 kuuks,

maksimaalne intressimäär 48,91% aastas, krediidi kogukuluga 3794,79 eurot ning eeldustel, et

krediit võetakse kasutusele viivitamata ja täies mahus. 03.07.2023. a. leppisid pooled kokku

laenulimiidi muutmises ning kehtestati uueks laenulimiidi suuruseks 3800 eurot. Eeltoodud

lepingu sõlmimisega ei kaasnenud intressimäära muutmist.

3. Kostja esitas 19.12.2020 laenutaotluse esialgse võlausaldaja iseteeninduskeskkonnas. Samal

päeval edastas esialgne võlausaldaja kostja esitatud e-posti aadressil teavituskirja, millega edastas

kostjale lepingu eri- ja üldtingimused koos hinnakirja ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo

teabelehega. Laenu kinnitamiseks pidi kostja logima oma isikukoodi ja talle saadetud PIN koodi

kasutades esialgse võlausaldaja iseteeninduskeskkonda ja sisestama laenulimiidi kinnitamise lehel

saadetud kinnituskoodi. Kinnituskoodi sisestamisega loeti leping sõlmituks.

4. Kostja esitas laenu taotlemisel andmed, mille kohaselt on tema igakuised sissetulekud 1500

eurot, igakuised kulutused on 85 eurot. Ülalpeetavate kohta kostja andmeid ei esitanud.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kontrollis esialgne võlausaldaja kostja

isikusamasust rahvastikuregistrist tuvastatud andmete põhjal. Kostja kinnitas, et tal ei ole

maksehäireid ühegi isiku eest, sh ei ole maksehäireregistrites registreeritud kehtivaid maksehäireid

ja kostja ei ole seotud ühegi vaidlusega, mis võib mõjutada tema võimet teha lepingu alusel

makseid. Esialgne võlausaldaja kontrollis kostja esitatud teavet maksehäirete kohta

maksehäireregistrist. Lisaks lähtus esialgne võlausaldaja kostja maksevõime hindamisel kostja

esitatud teabest. Esialgne võlausaldaja kontrollis kostja esitatud andmete õigsust ja

krediidivõimelisust telefonivestluse kaudu, mille salvestus on lisatud hagiavaldusele. Esialgne

2 (7)

võlausaldaja ei küsinud kostjalt tema krediidivõimelisuse hindamiseks kostja pangakonto

väljavõtet, kuna esialgse võlausaldaja reeglid seda ette ei näinud.

5. 07.04.2021 suurendas esialgne võlausaldaja kostja taotlusel laenulimiiti 3000 euroni ja

03.07.2023 3800 euroni.

6. Kostja on kasutanud laenulimiiti kokku 12 891 eurot. Kostja on teinud makseid kokku 12 655,35

eurot, millest krediidisumma katteks arvestati 9141,75 eurot, kulude katteks 315,16 eurot ja intressi

katteks 3198,44 eurot.

7. Kostja jättis tasumata septembrikuu 2023 osamakse summas 195,17 eurot, oktoobrikuu 2023

osamakse summas 202,95 eurot, novembrikuu 2023 osamakse summas 210,73 eurot ja

detsembrikuu 2023 makse summas 218,26 eurot. Hageja ütles lepingu üles 03.12.2023 teatega,

milles märkis, et juhul kui kostja võlgnevust ei tasu, öeldakse kostjaga sõlmitud leping üles ning

leping lõppeb 15. päeval. Kuna kostja oma kohustusi ei täitnud talle antud 15-päevase tähtaja

jooksul, siis luges esialgne võlausaldaja lepingu lõppenuks alates 20.12.2023.

8. Esialgne võlausaldaja loovutas 19.12.2020 lepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale

03.01.2024, millest teavitati kostjat samal päeval saadetud e-kirjaga.

9. Hageja põhinõude suurus on 12 891 – 9141,75=3749,25 eurot. Hageja nõuab viivist

seadusjärgses määras alates lepingu ülesütlemise kuupäevale järgnevat päevast, s.o 21.12.2023

kuni hagiavalduse esitamiseni, s.o 23.09.2024 summas 353,27 eurot, mida hageja vähendab 215,75

eurole. Hageja nõuab võla sissenõudmisega seotud kulusid kokku 35 eurot (hageja on kostjale

saatnud 03.01.2024 nõudekirja hinnaga 25 eurot, 17.01.2024 nõude meeldetuletuse hinnaga 5 eurot

ja 05.02.2024 hagihoiatuse hinnaga 5 eurot). Poolte vahel on kokkulepe võla sissenõudmiskulude

osas, mis on lisatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfolehele.

10. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et esialgne võlausaldaja ei järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet, siis on hageja põhinõude suuruseks 235,65 eurot (12 891 – 12 655,35 eurot)

ja viivis põhinõudelt alates 21.12.2023 – 23.09.2024 summas 22,20 eurot.

Kohus võttis hagi menetlusse 12.12.2024 ja määras kostjale tähtaja hagile vastamiseks 14 päeva

kohtumääruse ja hagimaterjalide kättesaamisest. Kuna kohtule ei ole kostja tegelik elu-/asukoht

ega sidevahendite andmed teada, siis toimetas kohus hagimaterjalid ja hagi menetlusse võtmise

määruse kätte avalikult. Teade avaldati Ametlikes Teadaannetes 28.01.2025. Teade loeti kätte

saaduks 13.02.2025. Hagile vastamise tähtaeg saabus seega 27.02.2025. Kostja ei esitanud

hagivastust.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

11. Kohus, tutvunud asja materjalidega ja hinnates kõiki tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi

on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg

1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1

kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja

tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool

ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka

poole muudest avaldustest. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja

kogutud tõenditele. TsMS § 438 lg 1 kohaselt kohus otsustab otsust tehes, mis asjaolud on

tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada.

3 (7)

12. TsMS § 407 lg 1 sätestab, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada

hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus

on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte

välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited

kostja poolt omaksvõetuks. Seega on tegemist kohtu õiguse, mitte kohustusega teha tagaseljaotsus.

Kuigi kostja ei ole käesoleval juhul hagile vastanud, on kohtu hinnangul vajalik teha asjas sisuline

otsus, kuivõrd kohus peab omal algatusel kontrollima lepingu kehtivust ex officio, mh

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (Riigikohtu 24.11.2023 määrus nr 2-21-13098, p

13).

13. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS

§ 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei

seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kohus tuvastab, et kostja ja sõlmisid

esialgne võlausaldaja ja kostja 19.12.2020 tähtajatu tarbijakrediidilepingu krediidilimiidiga 2000

euro (dtl 49 - 58). Hagiavalduse kohaselt sõlmisid esialgne võlausaldaja ja kostja

tarbijakrediidilepingu. Kohtule ei ole teada asjaolusid, mis annaksid aluse lepingu teistsuguseks

kvalifitseerimiseks. Kohus tuvastab, et 07.04.2021 suurendati krediidilimiiti 3000 euroni (dtl 63) ja

03.07.2021 suurendati krediidilimiiti 3800 euroni (dtl 68). Hagiavaldusele lisatud

maksekorraldustest nähtub, et esialgne võlausaldaja on teinud kostjale 04.12.2021 makse summas

100 eurot (dtl 75), 17.12.2021 summas 139 eurot (dtl 76), 30.01.2022 summas 67 eurot (dtl 77),

20.07.2022 summas 1600 eurot (dtl 78), 20.07.2022 summas 1600 eurot (dtl 78), 25.08.2022

summas 55 eurot (dtl 79), 22.11.2022 summas 305 eurot (dtl 80), 31.12.2022 summas 546 eurot

(dtl 81), 14.03.2023 makse 1000 eurot (dtl 70), 18.03.2023 summas 1000 eurot (dtl 71),

18.03.2023 summas 500 eurot (dtl 72), 26.05.2023 summas 3219 eurot (dtl 73), 05.07.2023

summas 850 eurot (dtl 74). Seega on esialgne võlausaldaja kostjale temaga sõlmitud lepingu alusel

reaalselt laenu andnud.

14. VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda

lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või

loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu

muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Kohus tuvastab, et esialgne

võlausaldaja loovutas kohtuotsuse p-s 12 nimetatud lepingust tulenevad rahalised nõuded hagejale

03.01.2024, millest teatati kostjale samal päeval (dtl 90). Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest

saaks järeldada, et loovutamine ei oleks olnud kehtiv.

15. VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele

kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse

hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1.

jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel oli

lepingu sõlmimise ajal, s.o 19.12.2020, kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi

kulukuse määr 20,52%. Seega kolmekordne määr oli 61,56%. Lepingust nähtuvalt on kokkulepitud

krediidikulukuse määr 61,51% aastas (dtl 49). Krediidi kulukuse määra arvestuse aluseks on

laenulimiit ja intress 48,91% aastas ning eeldused, et laenulimiit võetakse tervikuna kasutusse

viivitamata ja täies mahus, laenulimiidi summa on antud üheks aastaks alates selle esimesest

kasutusse võtmisest ning viimase maksega tasub klient kogu järelejäänud põhisumma, intressi ja

muud tasud, kui neid on ning laenulimiit makstakse tagasi 12 võrdse tagasimaksena võrdsete

ajavahemike järel alates kuu möödumisest krediidi kasutusse võtmisest. Kohtule ei ole teada

asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et krediidi kulukuse määr on lepingus märgitud ebaõigesti.

4 (7)

16. Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu

sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg - d 2–4 näevad

ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades

andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on

krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma

VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4. Eeltoodud

sätted kehtisid ka kostjaga sõlmitud krediidilepingu sõlmimise ajal samas sõnastuses.

17. Riigikohtu 24.11.2023 määruse nr 2-21-13098 p-i 18 kohaselt peab krediidiandja omandama

teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta.

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste näitajate kohta:

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu,

dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised,

toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised

kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade

ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud

kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija

varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto

väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See

tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et

tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohtule

esitatud laenutaotlusest nähtub, et kostja avaldas oma sissetulekutena 1500 eurot ja igakuiste

kuludena 85 eurot (dtl 121). Esialgne võlausaldaja ei küsinud kostjalt tema pangakonto väljavõtet.

Kostja kinnitas, et tal ei ole maksehäired ja ta ei osale üheski vaidluses, mis võiks mõjutada tema

maksevõimet. Esialgne võlausaldaja kontrollis kostja andmeid rahvastikuregistrist ja

maksehäireregistrist, mille alusel tuvastas, et kostja kohta ei ole maksehäireid avaldatud. Hageja on

esitanud ka telefonivestluse salvestuse esialgse võlausaldaja ja kostja vahel. Telefonisalvestusest

on kuulda, et esialgne võlausaldaja küsis kostjalt tema sissetulekute kohta. Kostja selgitas, et tema

sissetulekud on eurot. Ta töötab ehitusel (tööandjat telefonivestluses ei nimetata) ja töötasu 1500

eurot kuus saab mitteametlikult sularahas. Esialgne võlausaldaja küsis ka finantskohustuste kohta,

mille peale kostja vastas, et finantskohustused on 85 eurot kuus. Esialgne võlausaldaja ei küsinud

kostjalt muude kohustuste kohta peale finantskohustuste. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus

esialgsele võlausaldajale oli teada, et kostja kogu sissetulek on mitteametlik, oleks esialgne

võlausaldaja pidanud sissetuleku tegelikku saamist, stabiilsust ja suurust kontrollima. Kohtu

hinnangul ei ole laenusaaja kinnitus mitteametliku töötasu saamisest piisav, et lugeda krediidiandja

kohustus vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks nõuetekohaselt täidetuks. Samuti ei

nähtu esialgse võlausaldaja kogutud andmetest, et kostjalt oleks küsitud andmeid ja tõendeid

muude kohustuste (nt elamiskulud) peale finantskohustuste olemasolu kohta. Samuti ei ole

elamiskulusid arvestatud muul alusel. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et täisealisel isikul kulubki

kuus ainult 85 eurot või et tal elamiskulusid üldse ei ole. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik

järeldada, et esialgse võlausaldaja kogutud teave oli piisav kostja krediidivõime hindamiseks

lepingu sõlmimise eelselt.

18. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse § s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei

võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei

kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja

5 (7)

neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja

hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtule ei ole teada, et krediidiandja oleks kostjale

tagasimaksed uuesti määranud VÕS § 403 lg 7 alusel. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele ega neid

kinnitavatele

tõenditele, millest saaks järeldada, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja

küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid.

19. Hageja on 03.12.2024 esitanud võla ümberarvestuse, mille kohaselt juhul, kui kohus asub

seisukohale, et esialgne võlausaldaja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, on hageja

põhinõude suuruseks 235,65 eurot ja viivise suuruseks 22,50 eurot (arvestatuna põhivõlalt

235,65 eurot seadusjärgses määras alates 21.12.2023 kuni 23.09.2024. Kohus rahuldab hageja

ümberarvestatud põhinõude summas 235,65 eurot. Kohtu hinnangul on põhjendatud ka hageja

viivisenõue 22,50 eurot.Kohus on seisukohal, et võla sissenõudmiskulu ei ole põhjendatud ja

selles osas tuleb hageja nõue jätta rahuldamata. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja

rikub vastutustundliku laenamise põhimõtet, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

sama seaduse § s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Tallinna

Ringkonnakohus on 16.03.2023 otsuses nr 2-18-15885 (p 16.3) asunud seisukohale, et VÕS §

4034 lg 7 teine lause hõlmab ka sissenõudmiskulusid. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus

rahuldamata hageja võla sissenõudmiskulude nõude summas 35 eurot.

20. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise

suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja

menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude

kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid

(TsMS § 174 lg 1).

21. Kuna kohus rahuldas hagi 6,45% ulatuses, siis jäävad menetluskulud vastavas ulatuses

kostja kanda (TsMS § 163 lg 1) ja 93,55% ulatuses hageja kanda.

22. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel

tasutud riigilõiv 455 eurot ja maksekäsu kiirmenetluses kostjale dokumentide

kättetoimetamise tasu kohtutäiturile summas 40 eurot. Kohtu hinnangul on mõlemad kulud

vajalikud ja põhjendatud. 6,45% 495 eurost on 31,93 eurot. Kohus mõistab nimetatud summa

kostjalt hageja kasuks välja. Kostja ei ole menetluses osalenud ja tal ei saa seega olla

menetluskulusid tekkinud.

23. Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel

menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on

esitanud kohtule TsMS § 177 lg 4 kohase taotluse, et kohus märgiks menetluskulude

kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

6 (7)

(allkirjastatud digitaalselt)

Siiri Malmberg

kohtunik

7 (7)