2-22-7796/32 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Maris Kuurberg ja Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. veebruar 2025. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-7796

Kohtuasi

Seve Ehituse Aktsiaseltsi hagi Realpro OY vastu hagi

tagamisega tekitatud kahju hüvitamiseks ja Realpro

OY vastuhagi Seve Ehituse Aktsiaseltsi vastu 2702,22

euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 13.02.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Realpro OY apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

19 931 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja):

Seve Ehituse Aktsiaselts

(registrikood

10398417),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Küllike Namm

Kostja (apellant): Realpro OY (Soome Vabariigi

registrikood 2404763-9), lepingulised esindajad

vandeadvokaat Arne Ots ja advokaat Mari Mikson

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 13.02.2024 otsus muutmata.

2. Harju Maakohtu 13.02.2024 otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis hagi

rahuldamata, s.o 2930 euro ulatuses.

3. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

2-22-7796

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Seve Ehitus Aktsiaselts esitas 25.05.2022 Harju Maakohtule hagi Realpro OY vastu, milles

palub: jätta kostja poolt tsiviilasjas nr 2-20-5691 makstud tagatis summas 17 500 eurot

kostjale tagastamata; välja mõista kostjalt hageja kasuks tsiviilasjas nr 2-20-5691 hagi

tagamisega põhjustatud kahju hüvitis summas 22 524 eurot; tasaarvestada hageja kasuks välja

mõistetud hüvitis kostja poolt tsiviilasjas nr 2-20-5691 tasutud hagi tagamise tagatisega

summas 17 500 eurot; kohustada kostjat tasuma hagejale see osa kohtu poolt välja mõistetud

hüvitisest, mis ei lõpe tasaarvestuse teostamisega.

2. Kostja esitas 16.04.2020 Harju Maakohtule avalduse 19.06.2018 Soome Vabariigi Helsinki

esimese astme kohtu otsuse täitmise tagamiseks (hagi tagamise avalduse) ning taotles seada

hagejale kuuluvatele, Pärnu maakonnas asuvatele erinevatele kinnistutele kohtulik hüpoteek

kogusummas 350 000 eurot.

3. 20.04.2020 tegi Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-20-5691 määruse, millega rahuldas kostja

hagi tagamise avalduse ja seadis kostja kasuks kohtulikud hüpoteegid alljärgnevatele hageja

kinnistutele: registriosa nr 3260806, Veski tee 12, Häädemeeste vald, Pärnu maakond 140 000

eurot; registriosa nr 3295506, Kannikese põik 1, Sauga vald, Pärnu maakond 40 000 eurot;

registriosa nr 3295606, Kannikese põik 2, Sauga vald, Pärnu maakond 40 000 eurot;

registriosa nr 3295706, Kannikese põik 3, Sauga vald, Pärnu maakond 65 000 eurot;

kaasomandi osale registriosa nr 3295806, Kannikese põik 4, Tori vald, Pärnu maakond 65 000

eurot. Hagi tagamiseks tasus kostja tagatise 17 500 eurot. Kohtumäärus jõustus Tallinna

Ringkonnakohtu määrusega, millega jäeti hageja määruskaebus hagi tagamise tühistamiseks

rahuldamata, sest Riigikohus ei võtnud hageja määruskaebust menetlusse. Kohtumäärus

täideti koheselt.

4. 30.11.2021 tegi Helsinki Ringkonnakohus otsuse, millega tühistas esimese astme

kohtuotsuse ja jättis hageja vastu esitatud hagi rahuldamata. Otsus on jõustunud Soome

Ülemkohtu 31.03.2022 lahendiga. Harju Maakohus tühistas hagi tagamise 06.05.2022.

5. Hagi tagamisega ajavahemikus alates 20.04.2020 kuni kinnisasjadelt hüpoteekide

kustutamiseni on hagejale põhjustatud kahju, mis tuleb muuhulgas katta kostja tasutud

tagatise arvelt. Hagejale tekitatud kahju 22 524 eurot koosneb pangale makstud

lepingutasudest kokku 1594 eurot, VEle makstud intressist seisuga 12.06.2022 kokku 18 000

eurot ja tsiviilasjaga nr 2-20-5691 seotud menetluskuludest 2980 eurot.

5.1. Hageja ja Luminor Bank AS-i (edaspidi pank) vahel sõlmiti 10.07.2015 arvelduskrediidi

leping nr TAL15K/43. Lepingut on selle kehtivuse ajal korduvalt muudetud. Kuna hageja on

2-22-7796

kinnisvara arendav ettevõte, siis täideti laenukohustusi hagejale kuuluva kinnisvara müügi

arvelt – arendatud kinnistu müüdi maha, müügist saadud raha arvel vähendati laenu. Hagejale

kuuluvatele kinnistutele olid panga kasuks seatud esimese järjekoha hüpoteegid. Alates 2019.

a septembrist oli hagejal lepingu täitmiseks vajalik kinnisvara võõrandada. 20.04.2020 hagi

tagamise määrusega kinnistutele hüpoteekide seadmise tulemusena muutus hagejale kuuluv

kinnisvara mittelikviidseks ja kinnistuid ei olnud võimalik kostja kasuks seatud hüpoteekide

tõttu võõrandada.

5.2. 2020. a mais keeldus panga haldur laenukomiteesse minemast, kuivõrd leidis, et lepingu

nr TAL15K-43 pikendamine on perspektiivitu põhjusel, et hageja pole müünud vara.

01.07.2020 saatis panga esindaja hagejale päringu, milles küsiti, kas on võimalik leida

lisatagatisi, kuivõrd riskid on tõusnud seoses Soome kohtu otsuse ja 2. järjekoha

hüpoteekidega. Kuna kinnisvara ei olnud võimalik müüa, sõlmisid pank ja hageja lepingu

muudatuslepingu nr 11, mille kohaselt vähendas pank arvelduskrediidi limiiti 20 000 euro

võrra ja kuni 31.08.2020 oli arvelduslimiidiks 697 000 eurot. Arvelduskrediidi lepingu

võlgnevust vähendas hageja oma vahendite arvelt. Lepingu tasu arvelduslimiidi lepingu

pikendamise eest oli 697 eurot. Nimetatud summat ei oleks olnud vaja maksta olukorras, kus

kinnisvara oleks õnnestunud müüa ja lepingut ei oleks olnud vaja pikendada.

5.3. 25.08.2020 teatas pank hagejale, et seoses Soome kohtuasja ja tagatistel olevate 2.

järjekoha hüpoteekidega on panga jaoks hageja risk kasvanud ja samas mahus pank limiiti

pakkuda ei saa. Kuna seoses hageja kinnisasjade koormamisega 20.04.2020 muutusid need

müügikõlbmatuks, aga pank nõudis endiselt hagejalt arvelduskrediidi vähendamist, müüs

hageja juhatuse liige VE talle kuuluva kinnistu asukohaga Papsaare põik 5, Pärnu. 04.06.2021

sõlmisid hageja ja pank seoses sellega lepingu muudatuse, mille kohaselt kohustus hageja

võtma VElt laenu 180 000 eurot ja selle summa võrra vähendatakse hageja arvelduskrediiti.

Lepingu muutmise tasu oli 200 eurot.

5.4. 12.06.2021 sõlmis VE laenuandjana hagejaga laenulepingu, mille kohaselt andis ta

hagejale tähtajaga kuni 12.06.2022 laenu 180 000 eurot intressiga 10% aastas. Kui hagi oleks

jäetud kostja avalduse alusel tagamata, ei oleks hageja pidanud lepinguliste kohustuste

täitmiseks võtma laenu ja tasuma selle eest intressi.

5.5. Pärast 09.06.2021 toimunud VE maja müügi tehingut nõustus pank uute lepingu

tingimuste üle läbi rääkima. 10.09.2021 kirjutasid hageja ja pank alla lepingu muudatusele,

mille kohaselt pidi hageja vähendama laenu iga kuu 20 000 euro võrra. Lepingu muudatusega

seoses tekkis hagejal kohustus maksta selle eest tasu 697 eurot. Hagejal ei oleks olnud

olukorras, kus hagi ei oleks tagatud, vajadust sõlmida lepingu muudatusi ja selle eest maksta

pangale tasu kokku 1594 eurot.

5.6. Hagi tagamata jätmise korral ei oleks hageja pidanud kandma menetluskulusid – tasu

advokaadi teenuse eest ja riigilõivu. Kokku on hageja tsiviilasja nr 2-20-5691 menetlemisel

kandnud menetluskulusid summas 2980 eurot.

6. Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega.

6.1. VElt laenusumma saamine ja selle arvelt pangale laenusumma tasumine on tõendatud.

Asjaolu, et laenusumma väljamaksmine ei järgi täielikult hageja ja VE vahel sõlmitud

laenulepingu tingimusi, ei anna alust järelduseks, et laenuleping ei ole seotud 09.06.2021

sõlmitud kinnistu müügilepinguga. Ebaõige on kostja väide, et 12.06.2021 laenuleping on

sõlmitud tagantjärgi kostja vastu nõude esitamiseks ning et seda kinnitab hageja 2021. a

2-22-7796

majandusaasta aruanne. Kuna laenuleping sõlmiti perioodiks 12.06.2021-12.07.2022, kajastati

nimetatud laenu hageja majandusaasta aruandes mitte lühiajalise, vaid pikaajalise

kohustusena.

6.2. Esitatud tõenditest nähtuvalt oli kinnistute hinnaks kokku 715 000 eurot. Seega olnuks

hagejal võimalik nende kinnistute võõrandamise korral saadud vahenditest ning lisaks hagejal

olemas olnud vahenditest täita kohustus panga ees tähtaegselt ja nõuetekohaselt. Hageja

sõlmis maaklerilepingu 2020. aasta jaanuaris kinnisasjadele, millised koormati kohtulike

hüpoteekidega, ostjate leidmiseks. Maakler selgitas, et huvi kinnisasjade vastu oli suur.

Hageja oli teinud enda poolt kõik selleks, et kinnisasjad võõrandada ning täita oma kohustus

panga ees tähtaegselt.

6.3. Kostja hinnangul on välistatud kahjunõude esitamine olukorras, kus hageja on kinnitanud

tsiviilasjas nr 2-20-5691 esitatud määruskaebustes, et tal puuduvad probleemid kolmandate

isikute ees olevate kohustuste täitmisega. Hageja selle väitega ei nõustu. Kostja poolt

osundatud kinnitused olid antud enne seda, kui hagejale kuuluvad kinnistud kohtulike

hüpoteekidega koormati. Vajadus otsida kinnistute võõrandamisele alternatiivseid lahendusi

oma kohustuste täitmiseks tekkis ainult kostja tegevuse tagajärjel. Seda, et hageja

majandustegevusse sekkumisel võib hagejale tekkida kahju, pidi kostja kui äriühing ette

nägema.

Kostja vastuväited hagile

7. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud kahju

tekkimist ega intressikulu tekkimist. Hagi tagamise ja hageja väidetud kahju vahel puudub

põhjuslik seos. Kahju tekkimine ei olnud kostjale ettenähtav.

8. Hageja ei ole tõendanud, et VE oleks laenu ka tegelikult hagejale välja maksnud. Võttes

arvesse, et VE on hageja juhatuse liige ja ainuaktsionär ning VE ja hageja vaheline

laenuleping on allkirjastatud omakäeliselt, ei saa välistada, et hageja ei ole VElt tegelikult

laenulepingu alusel laenu saanud ning laenuleping on vormistatud tagantjärgi kostja vastu

nõude esitamiseks. Seda kinnitab hageja 2021. a majandusaasta aruanne. Laenukohustus oleks

pidanud kajastuma hageja 2021. aasta majandusaasta aruandes lühiajalise laenukohustusena,

kuid seda ei ole seal kajastatud. 12.06.2021 laenuleping sõlmiti väidetavalt hageja ja tema

juhatuse liikme vahel. Selliseks tehinguks on vaja nõukogu nõusolekut, nõusoleku

puudumisel on tehing tühine. Hageja ei ole tõendanud, et 12.06.2021 laenulepingu

sõlmimiseks oli olemas hageja nõukogu nõusolek.

9. Hagejal tekkisid panga ees võetud kohustuste täitmisega seotud probleemid ammu enne

seda, kui kohus otsustas tsiviilasja nr 2-20-5691 raames hageja kinnistutele kohtulikud

hüpoteegid seada. Hageja pole tõendanud, et kohtulike hüpoteekide puudumisel oleks

kinnistud võõrandatud. Hageja alustas kinnistute müügiga rohkem kui neli kuud enne

kinnistutele kohtulike hüpoteekide seadmist. Hageja esitatud tõenditest ei nähtu, et pank oleks

nõudnud kogu laenu tagastamist. Kohtulike hüpoteekide mitteseadmise tagajärjeks ei oleks

seega olnud laenulepingu lõpetamine, vaid laenulimiiti oleks võib-olla üksnes vähendatud, kui

näiteks üks kinnistu oleks maha müüdud. Lepingu muudatused ei olnud tingitud sellest, et

kohtulike hüpoteekide tõttu tuli väidetavalt laenu tähtaega pikendada.

10. Kostja hinnangul ei kuulu võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 2 järgi kahju hüvitamisele

olukorras, kus kostja on palunud tagada mitte ainult kohtule esitatud, vaid ka juba lahendatud

2-22-7796

ja rahuldatud hagi. Lisaks ei kuulu VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitamisele teise tsiviilasja

menetluskulude näol väidetavalt tekkinud kahju.

11. Kostja ei teadnud, et hagejal on pangalt võetud laenu teenindamiseks vaja täiendavaid

rahalisi vahendeid, sh vaja kinnistuid müüa ja/või võtta laenu kolmandalt isikult. Hageja enda

käsitluse kohaselt tekkis hagejal vajadus kinnistud võõrandada juba 2019. aasta sügisel.

Hageja oleks saanud seda hagi tagamise menetluses (sh määruskaebemenetluses) avaldada.

Hageja kaebas hagi tagamise edasi, kuid hageja ei avaldanud määruskaebustes, et hagejal olid

raskused panga ees võetud kohustuste täitmisel ning hagi tagamise jõusse jäämise korral tekib

hagejal hagi alusena väidetud kahju. Vastupidiselt sellele hageja hoopis kinnitas, et tal

majanduslikud probleemid puuduvad, ja taotles hagi tagamise tühistamist.

Kostja vastuhagi

12. Kostja esitas 07.06.2023 hageja vastu vastuhagi, milles palub mõista hagejalt kostja

kasuks välja 2702,22 eurot ning viivis põhinõudelt alates vastuhagi esitamisest VÕS § 113 lg

1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni.

13. Hagi tagamise menetluses tegi Harju Maakohus 25.01.2021 määruse, millega jättis (hagi

tagamise menetluses tekkinud) menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja

kasuks välja 2668 eurot ning lisanduva viivise. Hageja ei täitnud maakohtu määrust

vabatahtlikult, mistõttu esitas kostja 24.11.2021 kohtutäiturile täitmisavalduse.

14. 30.11.2021 otsusega jättis Soome kohus kostja hagi hageja vastu rahuldamata ning mõistis

kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 49 073,08 eurot ning lisanduva viivise.

23.02.2022 tasus kostja hagejale Soome kohtuotsusega väljamõistetud menetluskulude

hüvitise koos lisanduva viivisega kogusummas 49 798,35 eurot.

15. 20.12.2021 esitas hageja täiteasjas nr 022/2021/7747 sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi, väites, et täitemenetlus on lubamatu, sest hageja tasaarvestab hagiavalduse

esitamisega täitemenetluses oleva kostja nõude hageja vastu (mis tuleneb maakohtu

25.01.2021 määrusest), oma nõudega kostja vastu (mis tuleneb Soome kohtu 30.11.2021

otsusest). 06.06.2023 jõustus tsiviilasjas nr 2-21-19877 Tallinna Ringkonnakohtu otsus,

milles ringkonnakohus leidis, et sundtäitmine täiteasjas nr 022/2021/7747 on lubamatu, sest

hageja on kehtivalt nõude tasaarvestanud. Tsiviilasjas nr 2-21-19877 tehtud jõustunud

kohtuotsuse tagajärjel tekkis seega olukord, kus kostja tasus hagejale täies ulatuses Soome

kohtu 30.11.2021 otsusega väljamõistetud menetluskulude hüvitise (ja lisanduva viivise), kuid

hiljem selgus, et kostja oleks pidanud Soome kohtuotsuse alusel tasuma hagejale 2702,22

euro võrra väiksema summa, sest selles summas oli hageja teinud kehtiva

tasaarvestusavalduse. Kostjal on järelikult VÕS § 1028 lõike 1 alusel õigus nõuda hagejalt

2702,22 euro tagastamist.

16. Hageja tegi tsiviilasjas nr 2-21-19877 oma 25.11.2022 menetlusdokumendis

tasaarvestusavalduse: „Käesolevaga tasaarvestab Seve Ehituse AS oma nõude Realpro Oy

vastu summas 22 524 eurot Realpro Oy nõudega Seve Ehituse AS vastu summas 2702,22

eurot ning loeb nõuded kattuvas ulatuses lõppenuks“.

17. Kui kohus leiab, et hageja poolt käesolevas tsiviilasjas kostja vastu esitatud nõue on

kasvõi mingis ulatuses põhjendatud, tuleb kostja nõuet ja seonduvat hageja 25.11.2022

tasaarvestusavaldust asja lahendamisel arvesse võtta ja selle võrra vähendada kostjalt hageja

kasuks välja mõistetavat summat. Kui kohus leiab, et hageja poolt käesolevas tsiviilasjas

2-22-7796

kostja vastu esitatud nõue on tervikuna põhjendamatu, on hageja 25.11.2022

tasaarvestusavaldus õiguslikult tagajärjetu ning kostja nõue hageja vastu ei saanud selle

tasaarvestusavalduse tagajärjel lõppeda. Sellisel juhul tuleb hagejalt mõista kostja kasuks

välja 2702,22 eurot.

Hageja vastuväited vastuhagile

18. Hageja palub jätta vastuhagi rahuldamata.

19. 25.11.2022 tehtud tasaarvestusavaldusega tasaarvestas hageja oma 22 524 euro suuruse

nõude kostja vastu kostja 2702,22 euro suuruse nõudega hageja vastu ning luges nõuded

kattuvas ulatuses lõppenuks. Seega lõppes kostja nõue summas 2702,22 eurot VÕS § 197 lg 2

kohaselt 25.11.2022 ning kostjal puudub nõue, mida hageja vastu esitada.

20. Tulenevalt asjaolust, et kostja on tasunud hagejale 2702,22 eurot enam, kui ta oleks

pidanud pärast tsiviilasjas nr 2-21-19877 tehtud tasaarvestust tasuma, ent selle summa on

hageja tasaarvestanud hagejal kostja vastu hagi tagamisega tekitatud kahjunõudega, vähendab

hageja oma nõuet kostja vastu 2702,22 euro võrra, mistõttu palub hageja kostjalt käesolevas

asjas välja mõista tsiviilasjas nr 2-20-5691 hagi tagamisega põhjustatud kahju hüvitis 19

821,78 eurot.

Maakohtu otsus ja põhjendused

21. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hagi

tagamisega tekitatud kahju 16 891,78 eurot. Maakohus määras jätta kostja poolt tsiviilasjas nr

2-20-5691 makstud tagatisest (17 500 eurot) 16 891,78 eurot kostjale tagastamata ning täita

kostja kohustus hageja ees tasutud hagi tagamise tagatise arvelt. Maakohus asendas kostja

nõusoleku kohustuse täitmiseks hageja ees tsiviilasjas nr 2-20-5691 tasutud hagi tagamise

tagatise arvelt jõustunud kohtuotsusega käesolevas tsiviilasjas. Kostja vastuhagi jättis

maakohus rahuldamata. Hageja hagis jättis maakohus 75% hageja menetluskuludest kostja

kanda ning 25% kostja menetluskuludest hageja kanda. Kostja vastuhagis jättis maakohus

menetluskulud kostja kanda.

22. Pooled ei vaidle, et 19.06.2018 mõistis Soome esimese astme kohus hagejalt välja 252

090 eurot ja 20.04.2020 tagas Eesti kohus Soomes esitatud ja rahuldatud hagi. 30.11.2021

jättis Soome teise astme kohus hagi rahuldamata ja see otsus jõustus 31.03.2022. Tsiviilasjas

nr 2-20-5691 jäid 25.01.2021 määrusega menetluskulud hageja kanda ja kohus mõistis

hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 2668 eurot ning viivise VÕS § 113 lg 1 2. lauses

sätestatud määras alates määruse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni.

23. Käesoleval juhul on kahju hüvitamise nõude aluseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 391 lg 1 p 1, mille kohaselt tekib hagejal kohustus hagi tagamisega tekitatud kahju

hüvitada juhul, kui jõustub kohtulahend, millega jäetakse tagatud hagi rahuldamata. Helsinki

apellatsioonikohtu otsus, millega jäeti kostja esitatud hagi rahuldamata, jõustus 31.03.2022,

seega tekkis kostjal kohustus hüvitada hagejale hagi tagamisega tekitatud kahju. Hüvitamisele

kuulub kahju, mis on hagi tagamise taotluse esitamisega põhjusliku seoses ega oleks hagi

tagamiseta tekkinud.

24. Kinnistutele, millele seati kostja kasuks teise järjekoha hüpoteegid, olid 1. järjekoha

hüpoteegid seatud panga kasuks, tagamaks kohustusi laenuandja ees. Ehkki kinnistutele

hüpoteekide seadmine on võlgnikku kõige vähem koormav hagi tagamise abinõu, muutus

2-22-7796

tagatisvara hagi tagamisega panga jaoks mittelikviidseks. Asjaolu, et hagejal võisid raskused

kohustuste täitmisel olla varem (2019. aastast), ei tähenda seda, et hagi tagamine (kinnistutele

hüpoteekide seadmine) ei saanud hagejale kahju tekitada. Hagejal puudus pärast hüpoteekide

seadmist senine võimalus laenukohustuse täitmiseks hüpoteegiga tagatud kinnistute

realiseerimise arvel ning tuli leida muid finantseerimisvõimalusi/tagatisi, sh kanda täiendavat

kulu. Eeltoodut kinnitavad hageja ja panga vahel sõlmitud lepingumuudatused.

25. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud, et ta oleks

hagi tagamata jätmise korral kinnistud müünud. 15.01.2020 on hageja seaduslik esindaja

saatnud kinnituse, et hageja on alustanud Eametsa ja Veski majade müügiga. Hageja on

esitanud kinnistute (Kannikese põik 1, 2, 3, 4-1 Sauga vallas Pärnumaal ja Veski tee 12

Häädemeeste vallas Pärnumaal) müügikuulutused ja Estonia Invest OÜ-ga jaanuaris 2020 ja

LVM Kinnisvara OÜ-ga märtsis 2020 sõlmitud maaklerilepingud, mis kinnitavad, et hageja

tegeles kinnistute võõrandamisega. Kannikese põik 4-2 kinnistu müüdi 2020. a märtsis.

Kohus nõustus, et kolme kuu pikkune periood ei ole objektiivne kriteerium, mille jooksul

kinnistute müük kinnitaks suurt ostuhuvi või vastupidi müümata jäämine ostuhuvi puudumist.

26. Pank on oma e-kirjades esitanud hagejale selged tingimused, milliste täitmisel on edasine

finantseerimine panga poolt võimalik. Kohtulike hüpoteekide seadmine ja sellega panga jaoks

tagatisvara mittelikviidseks muutumine lõi hageja jaoks vältimatu vajaduse lisavahendite

leidmiseks, et täita arvelduslaenu lepingut. Alternatiivsete lepingu täitmise vahendite leidmise

vajaduse tõttu osutus vajalikuks sõlmida arvelduslaenu lepingu nr TAL15K/43

muudatuselepingud nr 11-13 ja kanda sellega seotud kulu (lepingutasu) kokku summas 1594

eurot (=697+697+200). Isegi kui iga kinnistu müügi korral tulnuks lepingu muudatus sõlmida,

ja kanda sellega lepingutasu, ei muuda see asjaolu, et muudatuslepingute nr 11-13 sõlmimise

vajadust ei tinginud mitte vara müük ja selle tagajärjel limiidi vähendamine, vaid olukord, mis

tekkis kostja kasuks hüpoteekide seadmisega ehk panga jaoks hagejaga seotud riskide

suurenemine, vara mittelikviidseks muutumine ja hagejal täiendavate vahendite (lisatagatiste)

leidmise vajadus.

27. Maakohus leidis, et hageja kahjunõue 12.06.2021 lepingust tuleneva intressi 18 000 euro

osas on samuti põhjendatud.

27.1. Hageja ja panga vahelise arvelduskrediidilepingu nr TAL15K/43 muudatuslepingu nr 13

ja 09.06.2021 sõlmitud Papsaare põik 5 kinnistu müügi- ja asjaõiguslepinguga on tõendatud,

et VE isikliku vara (Papsaare põik 5 kinnistu) müük oli otseselt seotud panga ja hageja

arvelduskrediidi vähendamisega ja arvelduskrediidilepingu muudatuste nr 13 täitmisega.

Hageja esitatud maksekorraldused tõendavad hageja teostatud tagasimakseid VEle kokku 198

000 euro ulatuses (180 000 + 18 000). Laenu väljamakse teostati notari ja Papsaare põik 5

kinnistu ostja poolt vastavalt 09.06.2021 sõlmitud notariaalse müügi- ja asjaõiguslepingu p-

dele 4.4.3 ja 4.5. Puudub mõistlik põhjendus, miks pidanuks VE võõrandama isikliku vara

hageja kohustuste täitmiseks panga ees viisil, et sellest ei teki hagejale kohustust VE ees.

Kuigi hageja ja VE vahel 12.06.2021 sõlmitud laenulepingu punktis 1.2 toodud laenu

ülekandmise viis ei ühti 09.06.2021 kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu p-des 4.4.2 ja 4.5

vahendite kandmisega otse pangale, ei saa sellest järeldada, et kinnistu müügi- ja

asjaõiguslepinguga ei täidetud hageja ja panga vahelist arvelduskrediidilepingut ning et

laenuleping oleks vormistatud käesoleva kohtumenetluse jaoks kostjalt intressi saamiseks.

27.2. Kohus nõustus, et laenukohustused peavad kajastuma äriühingu majandusaasta aruandes

olenevalt kas lühi- või pikaajalise kohustusena. Samas isegi kui laenukohustus on

2-22-7796

majandusaasta aruannetes kajastamata, ei muuda see olematuks tõenditest nähtuvat asjaolu, et

hagejale on laenu antud.

27.3. Kostja märgib õigesti, et kuivõrd 12.06.2021 laenulepingu sõlmisid hageja ja juhatuse

liige VE, vajas tehing tulenevalt äriseadustiku (ÄS) § 317 lg-st 8 ja § 307 lg-st 3 hageja

nõukogu nõusolekut. Tõendatud ei ole, et hageja nõukogu ei nõustunud 12.06.2021 juhatuse

liikmega sõlmitud laenulepinguga. Nõukogu liikme HS 12.07.2023 kinnitus tõendab, et

nõukogu nõusolek oli olemas. Kostja viited 12.06.2021 laenulepingu võimalikule tühisusele

on oletuslikud ja tõendamata.

28. Vaidlust ei ole selles, et tsiviilasjas nr 2-20-5691 22.07.2020 ja 25.01.2021 tehtud

(jõustunud) kohtumäärustega määras kohus, et hagi tagamise menetluses kantud

menetluskulud jäävad hageja kanda. Kohus ei saa teises tsiviilasjas jõustunud lahendiga

hagejalt välja mõistetud menetluskulu mõista käesolevas menetluses kahjuna välja kostjalt.

Selles osas, s.o 2930 euro ulatuses, jättis maakohus hageja hagi rahuldamata.

29. Hagi tagamise taotlemisel oli kostjale teada nii hageja vara, mida hagi tagamise taotlusega

koormata sooviti, kui ka asjaolu, et koormatavatele kinnistutele olid seatud esimese järjekoha

hüpoteegid panga kasuks. Seega oli kostjal teada nii hageja kohustuste olemasolu panga ees

kui ka sellest tulenevalt asjaolu, et kinnistuste koormamine teise järjekoha hüpoteekidega võib

piirata hageja majandustegevust (kinnisvara arendamine, arendatud vara müük ja saadud

vahenditest kohustuste täitmine). Hageja esitas hagi tagamise menetluses omapoolsed

vastuväited esmakordselt määruskaebuses. Hagi tagamise taotluse esitamisel ei saanud kostjal

kuidagi olla teadmist või muljet, et hagi tagamisega hagejal kahju tekkida ei saa või hageja

oleks oma väidetega mingil moel kostjat eksitanud.

30. Kuna hageja tasaarvestas kostja 2702,22 euro suuruse nõude käesolevas asjas esitatud

nõudega ning hageja on tasaarvestatud nõude võrra vähendanud oma kahju hüvitamise nõuet

ning kohus on leidnud, et hageja esitatud kahju hüvitamise nõue on põhjendatud osaliselt,

jättis kohus kostja vastuhagi rahuldamata.

31. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hageja hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja hageja

kasuks hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitise 16 891,78 eurot (=19 594-2702,22).

Apellatsioonkaebus

32. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus

otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi ning jätta kõik menetluskulud

hageja kanda.

33. Maakohus ei ole järginud TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8, sest tõendeid on hinnatud

ebaõigesti ja rikutud on põhjendamiskohustust. Kohus on ebaõigesti kohaldanud

asjassepuutuvaid menetlusnorme ja materiaalõigust, eelkõige TsMS § 391 ja VÕS § 127

sätteid. Maakohus on eksinud asjaolude tuvastamisel, mistõttu kohtuotsus on põhjendamata ja

vastuoluline. Rikkumised on kaasa toonud ebaõige lahendi.

34. Maakohtu otsuses ei ole selgitatud, miks kohus peab kostja vastuväiteid seoses

laenulepingu näilikkusega (st et laenuleping on vormistatud tagantjärele, seda ei ole

tegelikkuses täidetud) ja võimaliku tühisusega paljasõnalisteks ning oletuslikeks. Kostja on

esitanud oma väidete tõendamiseks tõendid ja osutanud tõenditest järelduvale põhjendatud

2-22-7796

kahtlusele selle kohta, et laenulepingut, millele hageja tugineb, ei ole sõlmitud hageja poolt

väidetud ajal.

34.1. Hageja ei ole väidetavat laenukohustust kajastanud majandusaasta aruandes, kuigi

laenukohustuse olemasolul pidanuks see seal kajastuma. Kuigi laenulepingu kehtivus

iseenesest ei sõltu laenu kajastamisest raamatupidamises, viitab laenukohustuse kajastamata

jätmine laenulepingu tagantjärgi vormistamisele ja näilikule laenukohustuse tekitamisele,

muutes omakäeliselt allkirjastatud laenulepingu dokumendi ebausaldusväärseks tõendiks.

34.2. Vaidlust ei ole, et hageja ja VE vahelise väidetava laenulepingu alusel ei kandnud VE

laenuraha hagejale, nagu laenulepingu p 1.2 ette nägi. Laenu üleandmine vastavalt

laenulepingu tingimustele on tõendamata. Kohus jättis hageja tõendite usaldusväärsuse

hindamise osas tähelepanuta selle, et maksekorraldused, millest nähtub, et hageja on teinud

VEle väidetavad intressimaksed, pärinevad kuupäevadest 24.05.2022 ja 12.10.2022. Esimene

makse tehti seega vahetult (üks päev) enne hagiavalduse esitamist ja teine hagimenetluse

kestel, loomaks muljet laenusuhtest ja sisustamaks kahjunõuet.

34.3. Laenulepingu sõlmimiseks pidi olema hageja nõukogu nõusolek. Laenulepingu

sõlmimiseks nõukogu nõusolek puudus. Maakohus on lugenud nõusoleku olemasolu siiski

tõendatuks ühe nõukogu liikme tagantjärele koostatud kinnituskirjaga. Sellega on kostja

hinnangul kohus hinnanud tõendeid valesti. Nõukogu on äriühingu kollegiaalne juhtorgan, kes

otsustab oma liikmete häälteenamusega (ÄS §-d 321-323). Nõukogu otsust ei asenda ega

tõenda ühe nõukogu liikme tagantjärele antud kinnitus nõusoleku kohta. Nõusoleku olemasolu

pidanuks tõendama hageja ning kostjale ei saa ette heita, et tema pole tõendanud nõukogu

vastuseisu. Nõukogu nõusolekut, mille olemasolu on kahtluse alla seatud, ei saa eeldada ning

seda ei saa ka järeldada sellest, et pole tõendit nõukogu vastuseisu kohta.

35. Hageja ei ole tõendanud põhjuslikku seost hagi tagamise ja kõrge intressiga omanikulaenu

võtmise vajaduse vahel.

36. Kostja arvates ei ole intressikohustus praegusel juhul käsitatav kahjuna, sest laenuandjaks

oli hageja tegelik kasusaaja, kes saab tulu hagejast ja oleks saanud ka laenulepingust, kui see

olnuks kehtivalt sõlmitud ja tegelikult täidetud. Hageja intressikulu olnuks täielikult

laenuandjast ainuaktsionäri enda kontrolli all. Ainuaktsionär ei saa nõuda, et intress, mida ta

sai oma äriühingust tuluna sellesse äriühingusse laenuraha andes, tuleb äriühingule hüvitada,

sest see viiks ainuaktsionäri kui tegeliku kasusaaja alusetule rikastumisele - ta saaks nii

intressitulu kui ka tulu äriühingust, mille võimalikku kasumit väljamakstud intress ei

mõjutaks. Isegi kui intressikulu kahjuna jaatada, ei saaks hageja ikkagi nõuda kogu

intressikulu, sest laenu pidi ta enda väidete kohaselt võtma, kuna kinnistuid ei saanud

kohtulike hüpoteekide tõttu müüa. Sellises olukorras saaks hageja teoreetiliselt nõuda

kinnistu(te) müügikulude ja intressikulu vahet, kui intressikulu oleks suurem. Seda pole aga

hageja tõendanud.

37. Hageja ei ole tõendanud põhjuslikku seost hagi tagamise ja laenulepingu muutmiskulu

vahel.

38. Kostja ei ole ega saagi pangasaladuse tõttu olla teadlik hageja ja esimese järjekoha

hüpoteegipidaja Luminor Bank AS-i vahelistest suhetest. Kostja ei olnud teadlik, kas ja kui

palju hageja on pangale võlgu ja milliseid takistusi või kulusid võib teise järjekoha hüpoteek

hagejale võlakohustuste täitmisel põhjustada. Hageja poolt hagi tagamise menetluse käigus

avaldatust ja asja materjalidest järeldub, et teise järjekoha hüpoteek ei saanud hagejale kahju

2-22-7796

põhjustada, sest hageja väitis probleemide puudumist oma kohustuste täitmisel. Kostja

hinnangul eksis maakohus VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel. Kostjale ei olnud teada, et hagejal

oli soov kinnistud võõrandada, et kohustusi panga ees täita. Hageja vaidlustas hagi tagamise,

kuid hageja ei avaldanud määruskaebustes, et hagejal olid raskused panga ees võetud

kohustuste täitmisel ning et hagi tagamise jõusse jäämise korral võib hagejale tekkida hagis

väidetud kahju. Kui vastaks tõele väide, et kinnistuid oli vaja panga ees olevate kohustuste

katteks müüa, oli see teadmine hagejal järelikult olemas ning hageja oleks saanud seda hagi

tagamise menetluses (sh määruskaebemenetluses) avaldada – mida hageja aga ei teinud.

Maakohus on seega ekslikult järeldanud, et ainuüksi panga kasuks seatud hüpoteekide

nähtavuse tõttu oli kostjale hagi tagamise taotlemisel teada, et kinnistute koormamine teise

järjekoha hüpoteekidega võib hagejale kahju tekitada.

39. Kuivõrd kostja leiab, et hageja käesolevas tsiviilasjas kostja vastu esitatud nõue on

tervikuna põhjendamatu, on hageja 25.11.2022 tasaarvestusavaldus õiguslikult tagajärjetu

ning kostja nõue vastuhagis hageja vastu ei saanud selle tasaarvestusavalduse tagajärjel

lõppeda. Seega tulnuks ja tuleb hagejalt mõista kostja kasuks välja 2702,22 eurot.

Vastustaja seisukoht

40. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

41. Kostja väide, justkui ei kajastuks hageja ja tema juhatuse liikme vahel sõlmitud

laenuleping hageja 2021. aasta majandusaasta aruandes, on ebaõige. Kostja poolt esitatud

hageja 2021. aasta majandusaasta aruandes kajastub VElt saadud laen pikaajalise

kohustusena. Nii laenu andmine, tagasimaksmine kui ka intressiperiood on tõendatud.

Esimene intressimakse tehti enne laenulepingu lõppemist. Et see langes kokku hagi

esitamisega, ei oma asjas tähendust.

42. Kostja esitatud väide nõukogu nõusoleku puudumisest viitab sellele, et kostja eirab hageja

poolt esitatud tõendit – nõukogu liikme HS antud kinnitust. Kostja tõi kohtu ette kahtluse

lepingu kehtivusest ning selle kahtluse kummutamiseks esitas hageja omalt poolt nõukogu

liikme kinnituse. Kostja on jätnud lisaks tähelepanuta ÄS § 307 lg 3 ls 2. Laenu võtmine

kuulus hageja tavapärase majandustegevuse hulka. Seega oleks ka nõukogu nõusolekuta

tehtud tehing antud juhul kehtiv.

43. Kostja ei ole selgitanud, mil viisil on seotud intressitulu saamine ja ühingu võimalikust

kasumist makstav dividend. Intressikohustuse täitmine toob kaasa ühingu vara vähenemise,

seega ka negatiivse muudatuse ühingu varas, mis väljendub ka kasumi vähenemises. Hageja

hinnangul on selge, et kostja poolt tekitatud vara vähenemine tuleb kostjal hüvitada. Hageja ei

rikastu sellest mingil viisil, kuna ta on samas ulatuses kostja poolt hüvitamisele kuuluva

summa tasunud intressina laenuandjale.

44. Kostja leidis, et kui ka intressikulu käsitleda kahjuna, saaks hageja teoreetiliselt nõuda

kinnistu(te) müügikulude ja intressikulu vahet, kui intressikulu oleks suurem. Sellise

(vastu)väite esitas kostja hagejale teadaolevalt esmakordselt alles apellatsioonimenetluses.

45. Asjaolu, et kostja ei pruukinud hagi tagamise taotlust esitades teada, milline on täpne

hageja kohustuste maht panga ees, ei tähenda, et kostja ei oleks pidanud eeldama hüpoteegiga

tagatud kohustuste olemasolu või mitte mõistma hüpoteegiga koormatud vara täiendava

koormamise tagajärgi. Tsiviilasjas nr 2-20-5691 hagi tagamise abinõu kohaldamise

2-22-7796

tagajärjeks oli kohtulike hüpoteekidega koormatud kinnistute likviidsuse vähendamine.

Mõistlik isik pidi eeldama, et see võib kaasa tuua esimese järjekoha hüpoteegipidaja jaoks

täiendava tagatise nõude ja sellega seoses ka täiendavad kulud. Hagi tagamisele esitatud

määruskaebuses on hageja sõnaselgelt väljendanud, et kinnistute võõrandamine on kantud

soovist vähendada laenukohustusi panga ees. Enamgi veel – hageja on esitanud kohtule

hageja ja Luminor Bank AS-i vahel sõlmitud laenulepingu, millega tutvumine andis kostjale

veel täiendava võimaluse mõista hagi tagamisega kaasnevaid tagajärgi. Kinnitus kolmandate

isikute ees kohustuste täitmisel probleemide puudumise kohta andis hageja silmas pidades

hagi tagamise eelset olukorda, see tähendab, et hagejal oli piisavalt likviidset vara, millega

oma kohustused täita.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

46. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses.

47. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu

otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, s.o 2930 euro

ulatuses. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 järgi jõustunud.

48. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, on seisukohal, et maakohus on andnud

hinnangu kõikidele esitatud asjaoludele ja tõenditele, kohaldanud õigesti materiaalõiguse

norme ega ole rikkunud menetlusõiguse norme ning on jõudnud põhjendatult järeldusele, et

hagejal on hagi tagamisega tekkinud kahju kokku 19 594 eurot, millest tuleb kostjalt hageja

kasuks välja mõista 16 891,78 eurot. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järelduste ja

põhjendustega ning maakohtu otsuse põhjendav osa vastab TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule.

Tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust ringkonnakohus maakohtu põhjendusi ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

49. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult leidnud, et laenuleping hageja ja VE

vahel ei ole vormistatud käesoleva kohtumenetluse jaoks kostjalt intressi saamiseks, vaid

tegemist on tegelikkuses aset leidnud tehinguga.

49.1. Hageja juhatuse liige VE müüs 09.06.2021 talle kuuluva Papsaare põik 5 Pärnu asuva

kinnistu. Müügilepingu p-s 4.4 on müüjad ja ostja kokku leppinud, et notar edastab hoiustatud

180 000 eurot Luminor Pank AS-i kontole selgitusega „Seve Ehituse AS arvelduskrediidi

vähendamine.“ (I kd tl 154-162). Kuna tegemist oli VEle kuuluva kinnisasjaga ja selle

müügist saadud raha tasuti pangale hageja kohustuste täitmiseks, on põhjendatud maakohtu

järeldus selle kohta, et VE ei pidanud sellist tehingut tegema tasuta. 12.06.2021 sõlmisid

hageja ja VE laenulepingu tähtajaga 1 aasta, millega anti hagejale laenu 180 000 eurot

intressiga 10% aastas (I kd tl 26). Hageja tasus 24.05.2022 VEle intressi 16 500 eurot ja

13.10.2022 veel 1500 eurot (I kd tl 28 ja tl 165). 19.07.2022 tagastas hageja VEle laenuna

saadud 100 000 eurot, 28.07.2022 30 000 eurot ja 04.08.2022 50 000 eurot (I kd tl 163-164).

Eeltoodud tõendid kinnitavad ringkonnakohtu hinnangul, et hageja kohustusi panga ees

kinnistu müügist saadud rahast täideti ning hageja ja VE vahel vormistati hageja kohustuste

täitmiseks pangale makstud summa laenuna ja antud laenu eest pidi hageja tasuma VEle

intressi, milline kohustus samuti täideti.

2-22-7796

49.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et isegi kui laenukohustus on hageja

majandusaasta aruannetes kajastamata, ei muuda see olematuks tõenditest nähtuvat asjaolu, et

hagejale on laenu antud. Praegusel juhul ei teki kahtlust selles, et hageja eest pangale

kohustuste täitmine vormistati hagejale antava laenuna. Samuti ei saa asjaolust, et hageja on

teinud VEle esimese intressimakse vahetult enne hagiavalduse esitamist ja teise

hagimenetluse kestel, järeldada, et tegelikkuses ei ole hagejale laenu antud. Hageja ja VE

vahel sõlmitud laenulepingu kohaselt tuli laen tagastada 12.06.2022, kuid intressi tasumiseks

eraldi tähtaega sellest lepingust ei nähtu. Seega ei saa intressi tasumise kuupäevadest kostja

poolt väidetud järeldust teha.

49.3. Kostja hinnangul on maakohus hinnanud tõendeid valesti seoses hageja nõukogu

nõusoleku tuvastamisega. Kostja leiab iseenesest õigesti, et nõukogu otsust ei asenda ühe

nõukogu liikme tagantjärele antud kinnitus, kuid ringkonnakohus ei nõustu sellega, et

nõukogu nõusolekut saab tõendada üksnes nõukogu otsuse kohtule esitamisega.

Ringkonnakohtu hinnangul saab nõukogu nõusolekut tõendada ka muude tõenditega,

sealhulgas ühe nõukogu liikme kinnitusega selle kohta, et nõukogu tehingu tegemiseks

nõusoleku andis. Maakohus ei ole pannud selles osas tõendamiskoormust kostjale, vaid asus

seisukohale, et hageja esitatud tõend tõendab nõukogu nõusoleku olemasolu. Kostjal oleks

tulnud esile tuua asjaolud, millest tulenevalt on kohtule esitatud kinnituskiri

ebausaldusväärne. Seda kostja teinud ei ole, viidates üksnes sellele, et kohtule pole esitatud

kirjalikku nõukogu nõusolekut.

49.4. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et apellatsioonkaebuses on esmakordselt esitatud

väide, et kui ka intressikulu käsitada kahjuna, saaks hageja teoreetiliselt nõuda kinnistu(te)

müügikulude ja intressikulu vahet, kui intressikulu oleks suurem. Kostja ei ole selle väite

esitamise lubatavust alles apellatsioonimenetluses põhistanud. Ringkonnakohus jätab selle

väite TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta.

50. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hageja ei ole tõendanud põhjuslikku seost hagi

tagamise ja laenulepingu muutmiskulu vahel. Maakohus leidis ringkonnakohtu hinnangul

põhjendatult, et alternatiivsete lepingu täitmise vahendite leidmise vajaduse tõttu osutus

hagejal vajalikuks sõlmida arvelduslaenu lepingu nr TAL15K/43 muudatuselepingud nr 11-

13 ja kanda sellega seotud kulu (lepingutasu) kokku summas 1594 eurot (=697+697+200).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Kostja ei ole kaebuses esile toonud, mis

osas maakohus oma järelduste tegemisel eksis.

51. Kostja väitel ei olnud talle teada, et hagejal oli soov kinnistud võõrandada, et kohustusi

panga ees täita. Samuti seab kostja kahtluse alla, et kinnistuid oli vaja panga ees olevate

kohustuste katteks müüa.

51.1. 07.11.2019 saatis pank hagejale kirja, milles teatas, et samadel tingimustel ei saa pank

finantseerimist jätkata ja hageja ei täida enam arvelduskrediidilepingu tingimusi ning panga

soovitus on hakata müüma tagatisi (I kd tl 13). 13.01.2020 nõudis pank, et laenulepingu

lõppemise kuupäevaks (mis oli 25.03.2020) peab olema müüdud 2 kinnisasja (I kd tl 15).

Seega on pank korduvalt nõudnud hagejalt kinnistute müümist. Hageja jõudis enne hagi

tagamist ka ühe kinnistu (Kannikese põik 4-2, Pärnu) müüa, mille tõttu pank teavitas

18.03.2020 oma nõusolekust müügist saadud rahast arvelduskrediiti vähendada (I kd tl 17).

01.07.2020 kirjas hagejale rõhutas pank, seoses laenu tagatiseks jäänud kinnistute täiendavate

kohtuliku hüpoteekidega koormamisega, lisatagatiste leidmise vajadust (I kd tl 20). Seega ei

lahendanud ka ühe kinnisasja müümine hageja olukorda ja raskused laenukohustuse

2-22-7796

täitmisega olid endiselt olemas. Samuti nõudis pank rohkem kui ühe kinnistu müümist,

mistõttu kohtulike hüpoteekide seadmine mõjutas otseselt hageja laenukohustuse täitmist.

51.2. Riigikohus on selgitanud, et tuleb hinnata, kas hagejale tekkinud kahju ärahoidmine on

VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud TsMS § 391 lg 1 p-st 1 tuleneva kohustuse kaitse-

eesmärgiga, sh kas sellise kahju tekkimine oli kostjale ettenähtav ning kas selle hüvitamine

vastaks seega pooltevahelisele mõistlikule riskijaotusele. Sealjuures tuleb arvesse võtta seda,

kas kostja teadis või pidi teadma, et hageja oli võtnud laenu ja soovis kinnistu võõrandada, et

see laen tagastada, või kas kostja pidi mõistlikult selle võimalusega arvestama. Samuti tuleb

hinnata, kas kostjale pidi olema ettenähtav hagejale tekkiva kahju suurus, sh nii laenuintressi

määr kui ka ajavahemik, mille jooksul kohtuliku hüpoteegi olemasolu takistas hagejal

kinnistu võõrandamist ja tekitas seeläbi kahju laenuintresside näol (RKTKo 21.11.2018, 2-16-

19282, p 13.3). Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et kostja polnud teadlik hageja poolt

pangalt võetud laenust ning et kostjale ei olnud ettenähtav hagejale kahju tekkimine. Kostja

pidi asjaolust, et kinnistutele olid seatud esimese järjekoha hüpoteegid panga kasuks,

mõistlikult võttes järeldama, et hagejal võib tekkida raskusi panga ees võetud kohustuste

täitmisel olukorras, kus kinnistud ei saa enam olla piisavaks tagatiseks. Seoses sellega pidi

kostja arvestama, et hagejal võib tekkida vajadus pangaga sõlmitud lepingut muuta ja pakkuda

pangale lisatagatist või saada rahalisi vahendeid kolmandatelt isikutelt.

51.3. Kostja märgib, et hageja tõi tsiviilasjas nr 2-20-5691 määruskaebemenetluses esile, et

31.12.2018 seisuga oli hageja jaotamata kasumiks kokku 2 223 000 eurot. Seega ei saanud

kostja väitel kostja järeldada hagejal kahju tekkimist seoses hüpoteekide seadmisega.

Ringkonnakohus kostja väitega ei nõustu. Kõigepealt märgib kolleegium, et väär on kostja

väide, et hageja ei avaldanud ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses hagejal raskuste

tekkimist panga ees võetud kohustuste täitmisel. Tsiviilasjas nr 2-20-5691 hagi tagamisele

esitatud 04.06.2020 määruskaebuses on hageja esile toonud, et ta müüs 2020. a märtsis ühe

kinnistu eesmärgiga vähendada laenu limiiti, ning esitas määruskaebuse lisana ka panga ja

hageja vahel sõlmitud laenulepingu ning 2020. a märtsis sõlmitud maaklerilepingud kinnistute

müümiseks (I kd tl 122-128). Seega oli hiljemalt 04.06.2020 kostjale teada, et hagejal on

vajadus laenulimiiti vähendada ja selleks kinnistuid võõrandada ning kostja pidi aru saama, et

kohtulike hüpoteekide seadmine takistab hagejal panga ees võetud kohustuste täitmist.

52. Ringkonnakohus ei pea asjakohaseks kostja apellatsioonkaebuses esitatud väidet, et

ainuaktsionär ei saa nõuda, et intress, mida ta sai oma äriühingust tuluna sellesse äriühingusse

laenuraha andes, tuleb äriühingule hüvitada, sest see viiks ainuaktsionäri kui tegeliku

kasusaaja alusetu rikastumiseni – ta saaks nii intressitulu kui ka tulu äriühingust, mille

võimalikku kasumit väljamakstud intress ei mõjutaks. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et

intressikohustuse täitmine toob kaasa ühingu vara vähenemise, seega ka negatiivse muudatuse

ühingu varas, mis väljendub ka kasumi vähenemises. Teisest küljest ei ole oluline, kas

ainuaktsionär võib rikastuda kasumi arvelt, vaid praegusel juhul on määrav hagejale kahju

tekkimine.

53. Kostja esitas vastuhagi hagejalt 2702,22 euro ja viivise saamiseks. Kostja märkis, et kui

kohus leiab, et hageja poolt käesolevas tsiviilasjas kostja vastu esitatud nõue on kasvõi mingis

ulatuses põhjendatud, tuleb kostja nõuet ja seonduvat hageja 25.11.2022 tasaarvestusavaldust

asja lahendamisel arvesse võtta ja selle võrra vähendada kostjalt hageja kasuks välja

mõistetavat summat. Põhjusel, et hagi kuulus osaliselt rahuldamisele, jättis maakohus seega

põhjendatult vastuhagi rahuldamata. Hageja on selle summa võrra oma nõuet kostja vastu

vähendanud.

2-22-7796

54. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Allkirjastatud digitaalselt