3-23-469/13 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-23-469

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

27.02.2025, Tartu

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti tekitatud varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, volitatud esindaja Uljana Ponomarjova

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Artjom Fedjajev

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Xi kaebus osaliselt.

2. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja varalise kahju hüvitis

156,30 eurot.

3. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis

400 eurot.

4. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja menetluskulude katteks välja 17,35

eurot.

5. Jätta menetlusosaliste ülejäänud menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 31.03.2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181, § 67 lg 4).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida.

3-23-469

Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) väljastas Narva piiripunkti saabunud Ukraina kodanik

Xle (edaspidi ka kaebaja) 29.01.2023 kell 01.37 sisenemiskeelu nr 2101230000703 riigipiiri

seaduse (RiPS) § 91 alusel. Riiki lubamisest keeldumise põhjusena märgiti: (E) puuduvad

asjakohased dokumendid, mis õigustaksid reisi eesmärki ja tingimusi.

2. X esitas 28.02.2023 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA-lt varalise kahju hüvitise 156,30

euro ja mittevaralise kahju hüvitise 1000 euro väljamõistmiseks seoses talle 29.01.2023 piiril

väljastatud sisenemiskeeluga.

3. Tartu Halduskohus võttis X-i kaebuse 12.09.2023. a määrusega menetlusse.

4. PPA esitas 26.10.2023 vastuse kaebusele, milles palub jätta X-i kaebuse rahuldamata.

5. Kaebaja esitas kohtule kohtu palutud täiendavad selgitused 09.09.2024 ning vastustaja

esitas kohtule täiendavad selgitused 17.01.2025.

6. Kohus otsustas 10.02.2024. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus menetluses ning

andis pooltele tähtajad täiendavate tõendite ja seisukohtade esitamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebaja palub tema kaebuse rahuldada ning mõista PPA-lt välja varalise ja mittevaralise

kahju hüvitised järgmistel põhjendustel.

7.1. Kaebaja on Ukraina sõjapõgenik ning ta soovis Eestit läbida transiidi korras. Euroopa

Liidu (edaspidi ka EL) territooriumil oli kaebajal kaks eesmärki – puistata oma abikaasa tuhk

Veneetsias (lahkunu abikaasa viimne soov) ja taotleda EL-s ajutist kaitset. Kaebaja

kvalifitseerus ajutise kaitse saajaks, kuna ta on Ukraina kodanik ning elas ja viibis

24.02.2022. a seisuga Ukrainas. Seda oli lihtne kontrollida Eesti-Venemaa Föderatsiooni

(edaspidi ka VF) piiril, sest kaebajal olid kaasas lahkunud abikaasaga seotud dokumendid ja

telefonis oli hulgaliselt pilte, mis olid tehtud ühises kodus Ukrainas. Piiriületuse hetkel ei

teadnud kaebaja, kus EL riigis ta kaitset taotleb. Tema eesmärgiks oli jõuda esmalt Poola,

kohtumaks laste ja lapselapsega, kes on samuti Ukrainast lahkunud, ning liikuda sealt edasi

kõigepealt Itaaliasse täitma abikaasa viimast soovi ja siis taotleda ajutist kaitset, tõenäoliselt

Šveitsis. Kaebaja lahkus okupeeritud alalt ning tema kõige kiirem ja turvalisem viis EL-i oli

läbi Eesti-VF piiripunkti. Okupeeritud Ukraina alalt sõitis kaebaja kõigepealt VF-i Rostovi

linna matuseautoga krematooriumi, kuna Donetskis krematooriumit ei ole. Migratsioonikaarti

kaebajale ei väljastatud, kuna juhul, kui isik tuleb alalt, mis oli okupeeritud juba 2014. aastal,

migratsioonikaarti ei väljastata. Sellel ajal oli tema vasak labajalg halvatud ning tal esinesid

südamevalud. Kaebaja pöördus Venemaal viibides ka arsti poole ning need dokumendid olid

tal piiriületusel kaasas. Kaebaja peatus oma õe juures Puškino linnas. Lisaks pidi kaebaja

ootama, kuni tema tütar saabus Poola.

7.2. Euroopa Nõukogu 04.03.2022. a rakendusotsusega (EL) 2022/382 on ette nähtud Ukraina

põgenikele automaatselt ajutise kaitse kohaldamine. Riigisisese menetlusega lihtsalt

tuvastatakse, kas inimene kuulub soodustatud isikute hulka ja kas esineb ajutise kaitse

andmist välistavaid asjaolusid. Nõukogu rakendusotsuse täitmiseks kehtestas Vabariigi

Valitsus 08.03.2022 korralduse nr 66 „Ajutise kaitse andmine“, millega on reguleeritud sama

küsimus.

3-23-469

7.3. Kaebaja andis PPA-le selgelt mõista, et ta elas Ukrainas, põgeneb sõja eest ning soovib

saada ajutist kaitset ja on selleks õigustatud isik. Võimaliku ajutise kaitse saajana menetles

PPA kaebajat ka piiriületusel. Vaidlust ei ole, et PPA hindas antud asjaolu piiril, PPA kinnitas

seda ka ajakirjanikule antud selgitustes. Sellest lähtuvalt pidi PPA kohaldama kaebaja suhtes

mitte riigipiiri seaduse (RipS) sätteid, vaid väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusest

(VSS) lähtuvalt välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) sätteid, mis

reguleerivad rahvusvahelise kaitse ja ajutise kaitse andmise aluseid, k.a ligipääsu

territooriumile. Sellest hetkest alates, kui kaebaja andis PPA-le suuliselt teada, et ta on ajutise

kaitse saamiseks õigustatud isik, oli PPA kohustatud tema suhtes kohaldama VRKS-s

sätestatut.

7.4. Kaebajal oli dokumentidena kaasas nii tema Ukraina sise- kui ka välispass, millega ta

suutis ära tõendada oma Ukraina kodakondsuse. Ajutise kaitsega hõlmatud isikute

soovituslikus dokumentide loetelus on välja toodud, et pass on dokument, mis tõendab

Ukraina kodakondsust. Samuti oli tal kaasas kõik abikaasa surma ja tuhastamist tõendavad

dokumendid ja mobiiltelefon fotodega.

7.5. Sõja eest põgenevale, hiljuti abikaasa kaotanud mehele Eestisse sisenemiskeelu

väljastamine oli vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3 lg-s 1 ja § 2 lg-s 2 sätestatuga.

PPA ei ole arvestanud kaebaja haavatavust ja psühholoogiliselt rasket seisu, mis kaebajal

pärast abikaasa surma ilmselgelt tekkis. Kaebaja leiab, et PPA ei tohi väljastada

sisenemiskeeldu selle tõttu, et kaebaja suhtumine piirivalvuritesse oli subjektiivselt üleolev.

Kaebaja leiab, et PPA poolt HMS §-st 4 tuleneva kaalutlusõiguse teostamine oli seetõttu

kallutatud kaebaja kahjuks. PPA peab jääma professionaalseks isegi siis, kui riiki siseneja

käitumine ei ole PPA-le subjektiivselt meelepärane. Mis puudutab aga kaebaja asjade hulgas

olnud punasümboolikat, siis tegemist on arhiiviga ehk asjadega, mida on võimalik oma

noorematele pereliikmetele näidata ja selgitada päritolu, rääkida ajalugu jne. PPA ei

tuvastanud kaebaja puhul julgeolekuohtu, seega ei ole selline kommentaar kohane.

7.6. PPA rikkus sisenemiskeelu andmisel lisaks HMS §-s 4 sätestatud kaalutlusõigusele ka

HMS §-s 5 sätestatud vormivabaduse ja eesmärgipärasuse põhimõtet ning HMS §-s 6

sätestatud uurimispõhimõtet. Efektiivseks menetluseks ei saa pidada olukorda, kus inimene

peab erinevate riikide piiridel käima n-ö proovimas, kas ta saab riiki sisse või mitte.

Haldusmenetlust peab läbi viima eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja

kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Sõja eest põgenevat isikut, kes

äsja oli kaotanud oma abikaasa, ei ole kohane saata tagasi agressorriiki, kui tal on õigus

siseneda turvalisse riiki.

7.7. PPA on sisenemiskeelu otsuses valesti märkinud kaebaja elukohaks VF. Kaebaja elas

Donetskis, mida PPA on ekslikult pidanud VF-ks. Donetsk on rahvusvaheliselt tunnustatud

Ukraina territooriumina, nagu ka Žaporižžja, Mariupol, Harkiv jne.

7.8. Kaebajal olid kaasas dokumendid, mis tõendasid tema viibimist 24.02.2022 Ukrainas,

mida aga PPA ei pidanud isegi vajalikuks uurida. PPA ei ole suunanud kaebajat, aitamaks tal

esitada vajaminevaid dokumente, jättes täitmata talle HMS § 36 lg 1 p-st 3 tuleneva

selgitamiskohustuse, selgitamaks millised taotlused, tõendid ja muud dokumendid tuleb

haldusmenetluses esitada. PPA oli ka teadlik, et kaebaja on leinas (abikaasa tuhk kaasas),

seega on mõistetav tema raske vaimne seisund. Vähem oluline pole, et kaebaja sisenes hiljem

EL-i ilma probleemideta ning Poola piirivalvurid said tema läbielamistest (sõja eest

põgenemine, naise ja kodu kaotus) aru ning esitatud dokumentide hulk oli nende jaoks piisav.

7.9. PPA on rikkunud korrakaitseseaduses (KorS) sätestatud proportsionaalsuse (KorS § 7),

otstarbekuse (KorS § 8), õiguste kaitse ja inimväärikuse tagamise (KorS § 9) ning

3-23-469

selgitamiskohustuse põhimõtteid. Sisenemiskeelu väljastamine kaebajale ei ole

proportsionaalne riikliku järelevalve meede. PPA oleks pidanud lähtuma otstarbekuse

põhimõttest ning teostama järelevalvet eesmärgipäraselt ja efektiivselt. PPA peab kohaldama

riikliku järelevalve meetmeid paindlikult. Antud juhul PPA seda ei teinud, tekitades kaebajale

mittevaralise kahju.

7.10.

Kaebaja on Ukraina kodanik, kes põgenes sõja eest. Ukrainat ehk kaebaja koduriiki

ründas VF. Kaebaja üritas põgeneda sõjapiirkonnast läbi agressorriigi, kuna muud võimalust

okupeeritud aladelt lahkumiseks ei olnud. PPA tegevuse tõttu pidi abikaasa kaotanud kaebaja

leidma tee turvalisuseni tunduvalt keerulisemalt ning pikemalt, kui ta oleks pidanud seda

algselt tegema. Sellest hetkest alates, kui PPA keeldus kaebajale Eesti territooriumile

sisenemise lubamisest, kannatas kaebaja hingeliselt ehk tal oli pidev stress, teadmatus oma

tuleviku suhtes ning kartus jääda agressorriigi territooriumile ja võimalik, et sattuda

filtratsioonilaagrisse. Ükski inimene ei sooviks jääda lõksu riiki, mis üritab tema kodu

hävitada. PPA teadlik käitumine tekitas kaebajale hingelist valu ja kannatusi. Kaebaja palub

PPA-le välja mõista mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurot.

7.11.

Kaebajal olid ostetud bussipiletid Poola ning tal ei olnud võimalik neid riiki

sisenemise keelu tõttu realiseerida. Kaebajale on tekitatud PPA tegevusega materiaalne kahju.

Kaebaja jõudis turvalisse riiki, kus esitas ajutise kaitse taotluse. Ei saa enam olla vaidlust, et

üheks eesmärgiks EL-i sisenedes oli ka ajutise kaitse taotlemine. PPA aga keeldus kohtlemast

kaebajat kui ajutise kaitse taotlejat ega lubanud teda riiki VRKS-s ja ajutise kaitse direktiivis

sätestatud kohustusest vaatamata, rikkudes non-refoulement põhimõtet. Kuna PPA ei ole

kohelnud kaebajat ajutise kaitse saamiseks õigustatud isikuna, tuleb PPA-l kompenseerida

kõik kaebaja kulud, mis on seotud nii VF-i tagasipöördumisega, ning kulud, mida kaebaja

kandis, aga ei saanud PPA tegevuse tõttu realiseerida. Bussipiletid maksid kokku 12 450 rubla

ehk 156,30 eurot (28.02.2023. a konverteerimise seisuga).

8. Vastustaja leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja

põhjendused on järgmised.

8.1. PPA on kaebajale sisenemiskeelu otsuse tegemisel lähtunud seadustest tulenevatest

nõuetest ega ole vääralt kohaldanud VSS-st ja 09.03.2016. a Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

määrusest 2016/399 (edaspidi ka Schengeni piirieeskirjad) tulenevaid norme.

8.2. Kaebaja piiriületus oli tõkestatud põhjusel, et kaebaja ei suutnud põhjendada piirikontrolli

teostavale politseiametnikule reisi eesmärki ja tingimusi. Politseiametnikel tekkis kahtlus, et

kaebaja elas Venemaal juba enne täiemahulise sõja algust. Kahtluse oleks saanud ümber

lükata Venemaale sisenemisel kaebajale väljastatud migratsioonikaardi foto, milles oleks VF-i

sisenemist kinnitav piiriületustempel. PPA on teadlik, et VF ei fikseeri lahkumisi VF poolt

okupeeritud aladelt, kuid VF-i sisenemisel antakse siiski piiriületajatele migratsioonikaardid,

mille piiriületaja peab tagastama VF-st lahkumisel. Piirikontrolli käigus püüdsid

politseiametnikud vasturääkivusi kõrvaldada, küsides mitmel korral dokumente või muid

materjale, mis aitaksid tõendada kaebaja Donetskis viibimist, kuid kaebaja käitus üleolevalt

ega soovinud koostööd teha.

8.3. Piirikontrolli infosüsteemi andmetest nähtub, et kaebaja saabus Narva-1 piiripunkti

transiidi eesmärgil. Piirikontrolli läbimisel selgitas kaebaja, et kuni 18.11.2022 elas ta

Ukrainas VF poolt okupeeritud aladel, nimelt Donetski linnas. Kaebaja saabus 18.11.2022 VF

territooriumile ja elas seal kuni 28.01.2023. Kaebaja enda sõnul tegeles ta VF-s patsientidega,

kuna ta on ametilt arst. Elamine agressorriigis ja töötamine agressorriigi heaks on vastuolus

VRKS §-s 5 toodud ajutise kaitse saaja definitsiooniga, mis võib oluliselt mõjutada võimalusi

kvalifitseeruda EL-s ajutise kaitse saajaks.

3-23-469

8.4. Piirikontrolli läbimisel selgitas kaebaja, et suundub Poola, kus saab tütrega kokku, kelle

asukohta ta ei suutnud tõestada. Kaebaja andis piirikontrolli teostanud politseiametnikule

teada, et tema üldplaan on jääda Euroopasse ja tema võimalik lõppsihtkoht on Šveits.

Vastavalt HMS § 38 lg-tele 1 ja 3 on haldusorganil õigus nõuda haldusmenetluse käigus

menetlusosalistelt ning muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete

esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud.

Menetlusosaline on kohustatud haldusorganile esitama ja teatavaks tegema talle teada olevad

menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid. Selle kohustuse täitmata jätmisel võib

haldusorgan soodustava haldusakti andmisel jätta taotluse läbi vaatamata. Piirikontrolli

läbimisel ei suutnud kaebaja tõestada enda sõjapõgenikuks kvalifitseerumist ei jäädvustusega

Vene Föderatsiooni migratsioonikaardist ega ka muul moel. Samuti andis kaebaja

politseinikele teada, et ta ei kavatse Schengeni liikmesriikide territooriumilt lahkuda.

8.5. Antud juhul ei saa rääkida vastustaja poolt non-refoulement põhimõtte rikkumisest, kuna

alates 18.11.2022 elas ja töötas kaebaja VF territooriumil ja vastustajal puudub teave selle

kohta, et kaebaja oli VF-s viibides taga kiusatud rassi, rahvusesse, usku või sotsiaalsesse

gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu.

8.6. Riigil on suveräänne õigus kontrollida välismaalaste riiki sisenemist, riigis viibimist ja

riigist väljasaatmist. Rahvusvahelisest õigusest ega EL õigusest ei tule kolmanda riigi

kodanikule põhiõigust Schengeni alale automaatseks sisenemiseks.

8.7. Schengeni piirieeskirjade art 14 lg 1 sätestab, et kolmanda riigi kodanikul, kes ei vasta

kõigile art 6 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja kes ei kuulu art 6 lõikes 5 osutatud isikute

kategooriatesse, on keelatud siseneda liikmesriikide territooriumile. See ei piira

varjupaigaõiguse, rahvusvahelise kaitse ega pikaajaliste viisade väljastamisega seotud

erisätete kohaldamist. Samas ei avaldanud kaebaja soovi taotleda rahvusvahelist kaitset Eesti

Vabariigis.

8.8. Sisenemiskeelu otsuse väljastamine rahvusvahelises piiripunktis ei kuulu riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 nimetatud põhiõiguste riivete hulka.

KOHTU SEISUKOHT

9. Kaebaja on esitanud kohtule hüvitamisnõuded PPA tekitatud varalise kahju hüvitamiseks

156,30 euro ulatuses ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 1000 euro ulatuses. Kohus mõistab,

et nii väidetava varalise kui ka mittevaralise kahju on vastustaja kaebajale põhjustanud

sellega, et kaebajal ei lubatud 29.01.2023 ületada Venemaa ja Eesti vahelist piiri.

10. Tulenevalt RVastS § 7 lg-st 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3,

4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib

füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise,

tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse

rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Eelnevalt viidatud sätetest tulenevalt kuulub

varalise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu

kandja tegu või tegevusetus on leidnud aset avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on õigusvastase

teo või tegevusetusega; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos

õigusvastase teo või tegevusetuse ja isikul tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik

vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude

rahuldamiseks peab lisaks nende eelduste täidetusele olema tegemist avaliku võimu kandja

3-23-469

süülise õigusvastase teo või tegevusetusega, millega rikuti mõnda RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud

isiku subjektiivset õigust.

11. Kaebaja soovis siseneda Narva-1 piiripunkti kaudu Eesti Vabariiki 29.01.2023. PPA seda

ei lubanud ning väljastas kaebajale kell 01.37 sisenemiskeelu nr 2101230000703 (digitaalse

toimiku lehed (dtl) 17–18). Sisenemiskeelu koostamisel on tuginetud RiPS §-le 91 ning leitud,

et kaebajal puudusid asjakohased dokumendid, mis õigustaksid reisi eesmärki ja tingimusi.

12. Kaebaja on Ukraina kodanik (passid dtl 19, 20). Ukraina on kantud Euroopa Parlamendi

ja Nõukogu 14.11.2018. a määruse nr 2018/1806 (milles loetletakse kolmandad riigid, kelle

kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud

on sellest nõudest vabastatud) II lisasse ehk Ukraina kodanikud on vabastatud viisanõudest,

kui nad ületavad liikmesriikide välispiire, et viibida liidus kõige rohkem 90 päeva mis tahes

180-päevase ajavahemiku jooksul (määruse nr 2018/1806 art 4 lg 1; vt ka välismaalaste

seaduse (VMS) § 43 lg 1 p 3, § 44 lg 2).

13. Liikmesriikide territooriumile sisenemise nõuded kolmandate riikide kodanikele kuni

90-päevaseks kavandatud viibimiseks liikmesriikide territooriumil mis tahes 180-päevase

ajavahemiku jooksul on sätestatud Schengeni piirieeskirjade art-s 6. Eeskirjade art 6 lg 1 p c

järgi on üheks nõudeks see, et kolmanda riigi kodanikud tõendavad liikmesriigis kavatsetava

viibimise eesmärki ja tingimusi ning neil on piisavalt elatusvahendeid nii kavatsetava

viibimise ajaks kui ka tagasipöördumiseks oma päritolumaale või sõiduks kolmandasse riiki,

kuhu lubamises nad on kindlad, või nad on võimelised omandama need vahendid seaduslikul

teel. Schengeni piirieeskirjade art 6 lg 5 sätestab erandid sama artikli lg-st 1. Üheks erandiks

on see, et kolmanda riigi kodanikel, kes ei täida ühte või mitut art 6 lg-s 1 sätestatud

tingimust, võib liikmesriik lubada siseneda oma territooriumile humanitaarsetel kaalutlustel,

riiklikes huvides või rahvusvaheliste kohustuste tõttu (p c). Schengeni piirieeskirjade art 14

lg-st 1 tuleneb, et kolmanda riigi kodanikul, kes ei vasta kõigile eeskirjade art 6 lg-s 1

sätestatud tingimustele ja kes ei kuulu art 6 lg-s 5 osutatud isikute kategooriatesse, on

keelatud siseneda liikmesriikide territooriumile. See ei piira varjupaigaõiguse, rahvusvahelise

kaitse ega pikaajaliste viisade väljastamisega seotud erisätete kohaldamist. Schengeni

piirieeskirjade art 14 lg 2 kohaselt võib sisenemisest keelduda üksnes põhjendatud otsusega,

milles märgitakse keeldumise täpsed põhjused.

14. RiPS § 9 lg 2 sätestab, et välispiiri ületamiseks annab politsei või toll loa piirikontrolli

läbinud isikule, kelle suhtes ei esine välispiiri ületamist välistavaid asjaolusid ning kes on

täitnud Eestisse sisenemise, Eestis viibimise ja Eestist lahkumise nõuded. RiPS §-st 91, millele

PPA on kaebajale sisenemiskeelu väljastamisel tuginenud, tuleneb muu hulgas, et isikud,

kellele ei antud piiriületamise luba, peetakse kinni ja saadetakse Euroopa Liidu õigusaktide,

välislepingute ning seadustega ettenähtud korras tagasi riiki, kust või mille kaudu nad Eestisse

saabusid, arvestades Euroopa Liidu kodaniku seaduses sätestatud erisusi. RiPS § 11 lg 11

kohaselt on politseil õigus riigipiiri ületamisel keelata isikute sisenemine riiki mh Schengeni

piirieeskirjades sätestatud alustel ja korras. PPA keelab välismaalasel, kes ei vasta välispiiri

ületamise nõuetele, Eestisse siseneda ning täidab tema kohta Schengeni piirieeskirjades

toodud vormi ehk koostab sisenemiskeelu otsuse (VSS § 282 lg 1). Tulenevalt VSS § 282 lg st

2 peab haldusorgan sisenemiskeelu otsuse tegemisel arvestama VSS §-s 171 sätestatud

väljasaatmise keeluga.

15. Euroopa Nõukogu 04.03.2022. a rakendusotsusega (EL) 2022/382 on ette nähtud ajutine

kaitse Ukrainast 24.02.2022 või pärast seda kuupäeva relvakonflikti tagajärjel lahkuma

sunnitud põgenikele. Ajutise kaitse ettenägemise põhjuseks on olnud see, et 24.02.2022

alustasid Venemaa relvajõud ulatuslikku sissetungi Ukrainasse mitmest kohast Venemaa

3-23-469

Föderatsioonis, Valgevenest ja Ukrainas asuvatelt väljaspool valitsuse kontrolli olevatelt

aladelt, mille tulemusena on Ukraina territooriumi ulatuslikud alad relvakonflikti piirkonnad,

kust on põgenenud või põgenevad tuhanded inimesed (rakendusotsuse selgituste p-d 1 ja 2).

Rakendusotsuse (EL) 2022/382 selgituste p-s 16 on märgitud järgmist: „Lisaks on Ukraina

kodanikel kui viisavabalt reisivatel isikutel liidus vaba liikumise õigus 90 päeva pikkuse

ajavahemiku kestel pärast nende territooriumile lubamist. Selle alusel saavad nad valida

liikmesriigi, kus nad soovivad kasutada ajutise kaitsega seotud õigusi ning ühineda kõikjal

liidus oma perekonna ja sõpradega, kes kuuluvad praegu liidus eksisteeriva diasporaa suurde

võrgustikku“.

16. Kaebaja on kohtumenetluses kinnitanud, et ta ei esitanud PPA-le 29.01.2023 Narva-1

piiripunktis ajutise kaitse saamise taotlust (vt VRKS § 54 lg 1, samuti VMS § 30914), vaid

tema teekond oli planeeritud selliselt, et ta saab kõigepealt kokku oma tütrega Poolas ning

pärast seda soovib tõenäoliselt taotleda ajutist kaitset Šveitsis (vt kaebaja selgitused dtl 66).

Need selgitused langevad kokku kaebaja piiriületuse kohta tehtud sissekannetega piirikontrolli

andmekogusse (PIKO) (vt väljavõte dtl 41–43), mille kohaselt väitis kaebaja piiril, et läheb

Poola, kus saab kokku tütrega, kuid üldplaan on jääda Euroopasse ja võimalikuks

lõppsihtkohaks on Šveits. Neid asjaolusid ja eelnevalt välja toodud õiguslikke regulatsioone

arvestades leiab kohus, et PPA lähtus 29.01.2023 kaebajat Narva-1 piiripunktis kontrollides

asjakohaselt sellest, et kaebajal kui viisavabalt Euroopa Liidus liikumiseks õigustatud isikul

tuli liikmesriikide territooriumile sisenemiseks täita Schengeni piirieeskirjade art-s 6 ette

nähtud tingimused.

17. Kaebaja kohta 29.01.2023 PIKO-sse tehtud sissekannetest nähtub veel, et ametnike

hinnangul ei suutnud kaebaja tõestada enda sõjapõgenikuks kvalifitseerumist, tal ei olnud

migratsioonikaarti ega jäädvustust sellest ning ta tuli ilma selleta. Nendest märgetest saab

järeldada, et PPA ametnik on pidanud tähtsaks, et kaebajal oleks migratsioonikaart, ja on

asunud kohe kontrollima seda, kas kaebaja oli Euroopa Nõukogu rakendusotsuse (EL)

2022/382 järgi ajutise kaitse saamiseks õigustatud isik või mitte. PPA seisukohtadest

kohtumenetluses saab järeldada, et kaebajale on lisaks ette heidetud seda, et kõrvaldatud ei

saanud kahtlused sellest, et ta elas Venemaal juba enne sõjalise konflikti algust, ning seda, et

kaebaja elas enne 29.01.2023 üle kahe kuu Venemaa kui agressorriigi territooriumil. Kohus

leiab, et olukorras, kus kaebaja ei olnud esitanud PPA-le taotlust Eesti Vabariigis ajutise

kaitse saamiseks, ei olnud PPA-l vajadust ega õigust asuda ise hindama kaebaja puhul ajutise

kaitse saamise tingimuste täidetust ja keelduda sellega seotud põhjustel kaebajale Eesti riiki

sisenemise lubamisest. Kaebajal oli õigus valida liikmesriiki, kus ta soovis ajutise kaitsega

seotud õigusi kasutada (vt rakendusotsuse (EL) 2022/382 selgituste p 16). PPA-l tuli kaebaja

puhul lähtuda Schengeni piirieeskirjades ette nähtust ning kontrollida, kas kaebaja tõendas

piisavalt enda Eestis viibimise eesmärki ja tingimusi.

18. Schengeni piirieeskirjade I lisa p c alap-de i ja ii kohaselt võidakse isiklikel põhjustel

toimuva reisi tingimuste tõendamiseks välismaalaselt piiriületusel nõuda majutuse olemasolu

tõendavaid dokumente – vastuvõtja juures peatudes vastuvõtja küllakutse või muu majutust

tõendav dokument (nt hotelli broneering); ning reisiplaani tõendavaid dokumente –

organiseeritud reisi broneeringu kinnitus või kavandatavaid reisiplaane käsitlev muu

asjakohane dokument. Kohtule arusaadavalt ei ole PPA vaielnud vastu sellele, et kaebajal oli

piiri ületamise ajal ametnikele esitamiseks olemas bussipilet, sõitmiseks marsruudil

Peterburi–Tallinn–Riia–Wroclaw (dtl 32). Selle kohta, et kaebajal elas Poolas tütar, ei ole

kaebaja aga PPA-le ühtegi tõendit esitanud. Siiski märkis kaebaja PPA-le selgelt seda, et ta

soovis siseneda Euroopa Liitu sooviga, et teda tunnustataks sõjapõgenikuna, ning et tema

üldplaan on jääda Euroopasse. Kohus leiab, et arvestades kaebaja soovi taotleda Euroopa

3-23-469

Liidus ajutist kaitset (kas Šveitsis või mujal Euroopas), pidi PPA-le kaebaja Eestis viibimise

eesmärgi ja tingimuste tõendatuks lugemiseks piisama sellest, et kaebaja tõendas oma

teekonda vähemalt Poolani. Samuti puudus PPA-l kaebaja poolt Euroopas ajutise kaitse

taotluse esitamise soovi väljendamise tõttu põhjus heita talle ette seda, et ta ei soovinud naasta

enda päritoluriiki.

19. Kohus leidis küll eespool, et PPA-l ei olnud õigust hinnata kaebaja vastavust ajutise

kaitse saamise tingimustele (sh seda, kas ajutise kaitse saamise välistas see, et kaebaja viibis

pärast Ukrainast lahkumist üle kahe kuu Venemaa Föderatsioonis), kuid leiab ka seda, et

PPA-l oleks olnud vajadusel võimalik välja selgitada, et kaebaja siiski lahkus Ukrainast, s.o

Donetskist pärast sõjalise konflikti algust. Kaebaja esitas PPA-le piiripunktis muu hulgas

passi (dtl 20), millest nähtus, et tema elukoht oli Donetski oblastis. Usutav on kaebaja väide,

et lisaks sellele, et passis ei fikseerita Venemaa Föderatsiooni okupeeritud alade ja Venemaa

Föderatsiooni vahelisi piiri ületamisi, ei väljastata praktikas alati ka migratsioonikaarte.

Kaebaja seda väidet toetab tema viidatud allikas1. Samuti märkis kaebaja kohtumenetluses, et

tal oli piiri ületamisel võimalik ametnikele näidata Donetskis enne sealt 2022. a oktoobris

lahkumist tehtud pilte, millelt oli tuvastatav nii nende tegemise aeg kui ka koht.

20. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et PPA tegevus kaebajale piiriületuse

mittevõimaldamisel ei olnud kooskõlas asjas kohalduvate õigusaktidega. Siiski ei ole PPA

kohtu hinnangul käitunud vastuolus tagasisaatmise lubamatuse põhimõttega. Teisisõnu, PPA

tegevus ei rikkunud kaebajale õigusaktidest tulenevat õigust mitte olla tagasi saadetud riiki,

kuhu väljasaatmine võib tuua kaasa tema õiguste rikkumise Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 ja ÜRO piinamise vastase konventsiooni art 3

tähenduses (piinamine või muu ebainimlik või alandav kohtlemine või karistamine) või

tagakiusamise ÜRO pagulasseisundi konventsiooni art 33 tähenduses (vt ka VSS § 171 ja §

282 lg 2, samuti Schengeni piirieeskirjade art 4 ja art 6 lg 5 p c). Kaebaja selgitas küll, et tal

oli hirm, et ta jääb Venemaa Föderatsiooni kui agressorriiki lõksu, ja et teda võidakse

piiripunktis kinni pidada, kuid sellest hoolimata ei viita tema väited ja vaidluse muud asjaolud

sellele, et kaebajat oleks reaalselt ähvardanud Venemaa Föderatsioonis piinamine või muu

inimväärikust alandav kohtlemine. Seda ei saa järeldada kaebaja väidetest, et teda oli varem

piiri ületamisel üle kuulatud 40 minutit kuni tund ning kaebajal tekkis seetõttu hirm, et

Venemaa Föderatsiooni võimuorganitel on tema vastu kõrgendatud huvi. Kaebaja ei ole

märkinud ning kohtule ei ole teada põhjuseid, mis oleks võinud tingida Venemaa

Föderatsiooni ametivõimude kõrgendatud huvi kaebaja vastu ja sellest tulenevalt kaebaja

kinnipidamise. Lisaks viibis kaebaja enda sõnul pärast Ukrainast lahkumist Venemaa

Föderatsioonis tervelt üle kahe kuu.

21. Kaebaja palub hüvitada talle tekkinud varalise kahju, mis seisneb bussipileti maksumuses

(156,30 eurot), millega ta oleks pidanud sõitma läbi Tallinna ja Riia Poola linna Wroclaw.

22. RVastS § 8 lg 1 järgi hüvitatakse varaline kahju rahas ning hüvitisega tuleb luua varaline

olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Varalise kahju näol on

tegemist igasuguste mittevabatahtlike negatiivsete tagajärgedega isiku varalises seisundis (vt

P. Varul jt (koost.). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2016, § 128

kommentaar 4.2.1). Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 66 on vara isikule

kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti.

Kahju tekib, kui isiku vara väheneb (vt Riigikohtu 26.09.2022. a otsus asjas nr 3-20-1449, p

29.2). Kahju hindamisel tuleb lähtuda hüpoteesist, milline oleks olnud kaebaja faktiline

olukord ilma hüvitamisnõude aluseks oleva haldusakti või toiminguta (vrd RVastS § 8 lg 1

1 https://rus.ozodi.org/a/28380305.html

3-23-469

teine lause ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1) (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

07.10.2024. a otsus nr 3-22-1337, p 25).

23. Kohus leiab, et kaebajale tekkinud varaline kahju, s.o tema poolt ostetud bussipileti (dtl

32) alusel teenuse täielikult mitte kasutada saamine (ehk sihtkohta mittejõudmine) ja seetõttu

asjatult rahalise kulutuse tegemine, on tõendatud. Kõnealust kahju ei oleks kaebajale

tekkinud, kui PPA ei oleks õigusvastaselt keeldunud teda 29.01.2023 Eesti riiki lubamast ja

takistanud tal bussisõitu jätkata. Seega on PPA õigusvastase tegevuse ja kaebajale tekkinud

varalise kahju vahel põhjuslik seos.

24. Kohtu hinnangul ei olnud kaebajal võimalik talle PPA tegevuse tõttu kahju tekkimist

mingil viisil vältida. Küll aga olnuks kaebajale kahju tekkimist võimalik vältida PPA-l

kaebajaga seotud asjaolude kontrollimisel ja kohalduvate õigusaktide väljaselgitamisel

vajalikku hoolsust täielikult järgides. Kohus leiab, et praegusel juhul ei esine PPA vastutust

piiravaid asjaolusid RVastS § 13 lg 1 tähenduses.

25. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus PPA-lt kaebaja varalise kahju katteks välja 156,30

eurot.

26. Kaebaja hinnangul alandas PPA enda tegevusega 29.01.2023 Narva-1 piiripunktis ka

tema inimväärikust. Kaebaja selgitas, et PPA tegevus põhjustas talle hingelist valu ja

kannatusi. Kaebaja, kes oli kaotanud abikaasa, üritas põgeneda sõjapiirkonnast läbi

agressorriigi, kuna muud võimalust okupeeritud aladelt lahkumiseks ei olnud. PPA tegevuse

tõttu pidi ta leidma tee turvalisuseni tunduvalt keerulisemalt ning pikemalt, kui ta oleks algselt

pidanud seda tegema. Kaebaja sõnul kannatas ta hingeliselt alates sellest hetkest, kui PPA

keeldus teda Eesti territooriumile lubamast, ehk tal oli pidev stress, teadmatus oma tuleviku

suhtes ning kartus jääda agressorriigi territooriumile ja võimalik, et sattuda

filtratsioonilaagrisse. Kaebaja hindab talle tekkinud mittevaralise kahju rahaliseks väärtuseks

1000 eurot.

27. Mittevaraline kahju hüvitatakse vaid juhul, kui avaliku võimu õigusvastane tegevus oli

süüline. Kohus leiab, et praegusel juhul esines PPA tegevuses süü RVastS § 9 lg 1

tähenduses. VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. PPA

ametnike tegevuses on tuvastatav süü vähemalt hooletuse vormis. Konkreetses situatsioonis

kohalduvate õigusnormide väljaselgitamine ja nende korrektne rakendamine on haldusorgani

ülesanne ning ka eksimused või hooletus üksiku ametniku tegevuses on omistatavad

haldusorganile.

28. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist

ja hingelist valu ning kannatusi. Selleks, et lugeda isiku hingelisi üleelamisi mittevaraliseks

kahjuks VÕS § 128 lg 5 mõttes, peab nende raskus ületama teatud lävendi ehk mittevaralise

kahju hüvitamiseks peavad isikule põhjustatud tagajärjed olema tavapärasest eluriskist

intensiivsemad (vt Riigikohtu 26.09.2022. a otsus asjas nr 3-20-1449, p-d 30.4, 30.5).

Inimväärikus on põhiseaduse aluspõhimõte ja kõigi põhiõiguste alus. Samas ei saa

inimväärikuse alandamist eeldada pelgalt väidetava õigusvastase haldusmenetluse tõttu.

Selleks peab rikkumine olema süüline ning ületama teatud raskusastme (Tartu

Ringkonnakohtu 01.07.2021. a otsus nr 3-19-2435, p 17). Inimväärikuse alandamine on

tihedalt seotud isiku subjektiivsete tunnetega. Kohtlemine on inimväärikust alandav, kui see

tekitab isikule kannatusi, hirmu, ängistust või alaväärsustunnet (vt nt Tallinna Halduskohtu

20.03.2023. a otsus asjas nr 3-22-1245, p 63).

29. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis

erandlik ja piiratud ning see võimalus on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste

3-23-469

tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise

raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (vt Riigikohtu 27.06.2017. a otsus

asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ja seal viidatud praktika). RVastS § 13 lg 1 järgi arvestatakse

hüvitise suuruse määramisel: 1) kahju tekkimise ettenägematust; 2) objektiivseid takistusi

kahju ärahoidmisel; 3) õiguste rikkumise raskust; 4) eraõiguses sätestatud piiranguid seoses

kannatanu osaga kahju tekitamisel; 5) muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine

täies ulatuses oleks ebaõiglane. Avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest avalike ülesannete

täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike

ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides (RVastS § 13 lg 3). Mittevaralise

kahju suuruse kindlaksmääramine on kohtu kaalutlusotsus, kus kahju ulatuse otsustab kohus

oma siseveendumuse kohaselt, arvestades iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise

raskusastet ja nende kumulatiivset mõju (vt nt Riigikohtu 10.10.2013 otsus asjas nr 3-3-1-38-

13, p 21; 17.12.2014 otsus asjas nr 3-3-1-70-14, p 24). Seejuures tuleb kohtul võtta arvesse ka

rikutud õiguse olulisust (vt nt Riigikohtu 16.05.2012. a määrus asjas nr 3-3-1-11-12, p 17) ja

Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite mõju (Riigikohtu 15.04.2020. a otsus asjas nr 3-18-360,

p 16).

30. Kohus leiab, et praegusel juhul tuleb kaebajale PPA tegevuse tõttu piiril hingeliste

kannatuste tekkimist jaatada, küll aga ei saa asjaolusid arvestades pidada neid kannatusi ja

inimväärikuse alandamises seisneva subjektiivse õiguse rikkumise raskust selliseks, mis

õigustaks kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmist tema nõutud ulatuses. Arvestades muu

hulgas kaebaja lühiajalist viibimist Venemaal enne Eestisse siseneda soovimist ning non-

refoulement põhimõtte rikkumise mittetuvastamist, leiab kohus, et kaebajale on mittevaralise

kahju katteks põhjendatud mõista PPA-lt välja hüvitis 400 eurot.

31. Eelnevale tuginedes rahuldab kohus kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude

osaliselt.

32. Vastavalt HKMS § 158 lg-le 5 määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja

menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 esimene lause sätestab,

et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral

jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2).

Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja

ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1 neljas lause).

33. Kaebuse esitamisel on Sihtasutus Eesti Inimõiguste Keskus tasunud 28.02.2023 riigilõivu

34,70 eurot (maksekorralduse kviitung dtl 33). Nende menetluskulude vastaspoolelt

väljamõistmist ei takista see, et need ei ole kantud kaebaja enda poolt (HKMS § 109 lg 5).

Arvestades kaebaja nõutud hüvitiste (1156,30 eurot) ja kaebajale välja mõistetud hüvitiste

(556,30 eurot) vahekorda, loeb kohus kaebuse rahuldatuks ca 50% ulatuses. Kaebuse

rahuldamise proportsioonist lähtudes tuleb seega vastustajalt kaebaja menetluskulude katteks

välja mõista 17,35 eurot. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 109 lg 1

neljanda lause alusel tema enda kanda.

34. Vastavalt kohtu 11.02.2025. a määrusele ja tulenevalt HKMS § 175 lg-st 3 asendab kohus

kaebaja isikuandmete kaitseks tema nime otsuse avaldamisel tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)