3-24-2330/26 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Kohtunik

Otsuse tegemise aeg ja koht

Haldusasja number

Tartu Halduskohus

Kadri Palm

27. veebruar 2025, Tartu

3-24-2330

Haldusasi

X-i kaebus Sotsiaalkindlustusameti 7. mai 2024. a otsuse nr

E14027-1 tühistamiseks, soodustingimustel vanaduspensioni

õigust

andva

tööstaaži

tuvastamiseks

ning

Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks otsustada asi uuesti

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja Urmas Mark

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Merle Magnus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X-i kaebus.

2.1. Tuvastada, et X töötas ajavahemikul 1. oktoober 1993 kuni 12. august 1994 AS-s

Sell sepa ametikohal, mis vastab Vabariigi Valitsuse 16. juuli 1992. a määrusega nr 206

kinnitatud „Soodustingimustel vanaduspensionile õigust andvate, tervist eriti

kahjustavate ja eriti raskete töötingimustega tootmisalade, tööde, kutsealade ja

ametikohtade loetelu nr 1“ osa V „Metalli töötlemine“, punkt 2 „Sepistus- ja

pressimistööd“ koodile 13227 (käsisepp).

2.2. Tuvastada, et X töötas ajavahemikul 1. september 1994 kuni 30. november 2005

Eesti Põllumajandusmuuseumis sepa ametikohal, mis vastab Vabariigi Valitsuse 16.

juuli 1992. a määrusega nr 206 kinnitatud „Soodustingimustel vanaduspensionile õigust

andvate, tervist eriti kahjustavate ja eriti raskete töötingimustega tootmisalade, tööde,

kutsealade ja ametikohtade loetelu nr 1“ osa V „Metalli töötlemine“, punkt 2 „Sepistus-

ja pressimistööd“ koodile 13227 (käsisepp).

3. Tühistada Sotsiaalkindlustusameti 7. mai 2024. a otsus nr E14027-1 ja kohustada

Sotsiaalkindlustusametit X-i 4. jaanuari 2024. a avaldust soodustingimustel

vanaduspensioni määramiseks uuesti läbi vaatama.

4. Mõista Sotsiaalkindlustusametilt X-i kasuks välja menetluskulud 1040 eurot. Muus

osas jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

5. Asendada avaldatavas kohtuotsuses X-i, Y , W, C , Q ja Š-i nimed tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

3-24-2330

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule hiljemalt 31. märtsil

2025 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg-d 1 ja 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, siis tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada vastavasisuline taotlus ringkonnakohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

apellatsioonitähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning menetlusabi taotlemisele vaatamata

tuleb apellatsioonkaebus esitada apellatsioonitähtaja kestel (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas Sotsiaalkindlustusametile (SKA) 4. jaanuaril 2024 avalduse ja dokumendid

pensioni määramiseks soodustingimustel vanaduspensionide seaduse (SVPS) § 1 p 1 alusel

(digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 71-74). Kaebaja palus endale määrata alates 7.

jaanuarist 2024. a soodustingimustel vanaduspension, kuna ta on töötanud käsisepana.

2. SKA otsustas 7. mai 2024. a otsusega nr E14027-1 mitte määrata kaebajale

soodustingimustel vanaduspensioni (dtl 36-40). Otsuse põhjendused on järgmised:

1) Vabariigi Valitsuse 16. juuli 1992. a määrusega nr 206 on kinnitatud „Soodustingimustel

vanaduspensionile õigust andvate, tervist eriti kahjustavate ja eriti raskete töötingimustega

tootmisalade, tööde, kutsealade ja ametikohtade loetelu nr 1“. SVPS § 1 p 1 (loetelu nr 1)

alusel on õigus soodustingimustel vanaduspensionile 10 aastat enne riikliku

pensionikindlustuse seaduse (RPKS) §-s 7 sätestatud vanusesse jõudmist isikul, kellel on

vähemalt 20-aastane pensionistaaž, millest vähemalt 10 aastat on töötatud tervist eriti

kahjustavatel ja eriti raskete töötingimustega töödel.

2) Kaebaja soodustingimustel vanaduspensionile õigust andva staaži (soodusstaaži) hulka

arvatakse töötamise perioodid sepana: 1) alates 4. jaanuarist 1987 kuni 22. juunini 1987

Kalevi kolhoosis; 2) alates 15. augustist 1989 kuni 23. märtsini 1990 Lõuna-Eesti

Restaureerimisvalitsuses, kokku 1 aasta ja 28 päeva.

3) Kaebaja soodusstaaži hulka ei arvata töötamise aega: 1) alates 1. oktoobrist 1993 kuni 12.

augustini 1994 AS-s Sell; 2) alates 15. septembrist 1993 kuni 30. novembrini 2005 sepana

Eesti Maaelumuuseumis; 3) alates 1. septembrist 2004 kuni 6. juulini 2009 sepise meister,

õpetajana Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas; 4) alates 2. maist 2007 kuni 31. juulini 2016

konsultant-kuraatorina SA-s Narva Muuseumid; 5) alates 4. juunist 2003 kuni

pensioniavalduse esitamise kuupäevani 4. jaanuaril 2024 FIE-na tegutsemise aega, kokku 30

aastat 3 kuud ja 20 päeva.

4) Soodusstaaži kindlakstegemisel peab ametikoht vastama määruses nr 206 oleva koodiga

tähistatud ameti kõigile eeldustele. Pensioni saamiseks on vajalik töötada loeteludes

nimetatud ametikohtadel, töökohtadel või töödel ning täita täistööajaga loeteludes nimetatud

3-24-2330

tööülesandeid. Seaduseandja lubab lugeda soodusstaaži hulka töötamise üksnes juhul, kui

täidetakse täistööajaga tööülesandeid.

5) AS-s Sell töötamise kohta on kaebaja tööraamatus kanne alates 1. oktoobrist 1993 kuni 12.

augustini 1994, kuid puudub ametinimetus. Ka Rahvusarhiiv kinnitas, et arhiivis ei leidu

andmeid kaebaja töötamise kohta AS-s Sell.

6) SA Eesti Maaelumuuseumid kinnitusel tegi sepp erinevaid tellimustöid ja sepiseid, ta

osales muuseumi üritustel sepatööde demonstreerimisega, teda kasutati jõuluprogrammis ja

pulmatalitluste juures, kus valmistati nt õnnenaelu. SA Narva Muuseum selgitas, et

eksperimentaalkeskuse konsultant-kuraatori ametikoha tööülesanded olid sepatöö projektide

koostamise korraldamine, ürituste korraldamine, nõustamise ja koolituste korraldamine oma

vastutusvaldkondade piires, loengute ja õpitubade läbiviimine. Seega ei täitnud kaebaja Eesti

Põllumajandusmuuseumis ja Narva Muuseumis täistööajaga võrdse aja jooksul käsisepa

ülesandeid. Teiste tööülesannete kõrvalt sepana muuseumi sepikojas töötamine ei anna õigust

sooduspensionile.

7) SVPS § 11 kohaselt tehakse pensionistaaž kindlaks RPKS alusel. RPKS § 27 lg 3 alusel

kehtestati Sotsiaalministri 27. detsembri 2012. a määrusega nr 59 „Pensioniõigusliku staaži

tõendamiseks vajalike dokumentide loetelu, nõuded dokumentidele ja pensioniõigusliku staaži

arvestamise erisused“ (alates 2. jaanuarist 2023 „Pensioniõigusliku staaži tõendamise ja

arvestamise kord“). Määruse nr 59 2. ptk-s on loetletud pensioniõiguslikku staaži tõendavad

dokumendid (tööraamat, tööleping, tööettevõtuleping jne), milles on andmed töötamise aja

kohta.

8) Kaebaja esitas FIE-na töötamise kohta müügiarved aastatel 2010 kuni 2023. Esitatud

arvetelt on näha, et FIE X tegi erinevaid metalldetaile erinevatele isikutele ja asutustele.

Arvetelt ei nähtu töötamise aeg sepana ja sepiste valmistamiseks kulunud tööaeg. Kaebaja

selgituse kohaselt teeb ta käsisepa tööd vastavalt klientide tellimustele. Kui tellimus valmis,

esitab arve, eraldi lepinguid sõlminud ei ole. Äriregistri andmetel on FIE-l X lisaks sepatööle

ja metallide töötlemisele veel teisi tegevusalasid. Esitatud arvetega ei ole tõendatud

täistööajaga võrdse aja jooksul töötamine käsisepana.

9) Riigikohus on leidnud, et soodustingimustel vanaduspensioni eesmärk on tavapärasest

soodsamatel tingimustel (üldisest pensionieast varem) maksta vanaduspensioni isikutele, kelle

puhul on tõendatud seaduses ette nähtud perioodi vältel töötamine tervist kahjustavates

tingimustes ja kokkupuude ohuteguritega (Riigikohtu halduskolleegiumi 21. aprilli 2008. a

otsus nr 3-3-1-10-08, p 11). Soodustingimustel vanaduspensioni maksmisega

kompenseeritakse isikule pikaajaline kokkupuude tervist kahjustavate faktoritega. Alates 26.

juulist 1999 kehtib töötervishoiu ja tööohutuse seadus, mis sätestab ranged nõuded

töökeskkonnale ning tööandja kohustused selle tagamiseks. Seadusandja pani rõhu

võimalikult ohutu ja töötaja tervist säästva töökeskkonna loomisele. Tööandjal on seadusega

kehtestatud nõuete täitmine kohustuslik.

10) Seega ei vasta kaebaja töötamiseks SA-s Eesti Maaelumuuseumid, SA-s Narva Muuseum

ja tegutsemiseks FIE-na loodud töökeskkond ja töötingimused määrusega nr 206

tootmisalade, tööde, kutsealade ja ametikohtade loetelude kinnitamise ajal olnud

töökeskkonnale ja tingimustele ning tema töötamine ei toimunud eriti rasketes ja tervist eriti

tugevalt kahjustavates tingimustes.

3-24-2330

3. SKA jättis 15. juuli 2024. a vaideotsusega nr 5.2-3/17662-2 kaebaja vaide (dtl 13-15)

rahuldamata (dtl 6-11).

4. Kaebaja esitas 14. augustil 2024 Tartu Halduskohtule hiljem muudetud kaebuse

soodustingimustel vanaduspensioni õigust andva tööstaaži tuvastamiseks, SKA 7. mai 2024. a

otsuse nr E14027-1 tühistamiseks ja SKA kohustamiseks tegema asjas uue otsuse (dtl 2-4, 54-

56).

5. Tartu Halduskohus võttis 10. septembri 2024. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas

vastustajaks SKA ja kohustas vastustajat esitama haldusmenetluse toimiku materjalid (dtl 47-

48).

6. SKA esitas 11. oktoobril 2024 vastuse kaebusele (dtl 61-63).

7. Tartu Halduskohtu 29. oktoobri 2024. a määrusest (dtl 106-108) tulenevalt esitasid

tunnistajad vastused kohtu küsimustele (dtl 120, 125-126, 129-130, 137-138, 141-142). SKA

esitas 29. novembril 2024 seisukoha tunnistuste osas (dtl 159).

8. Kaebaja esitas 17. ja 20. jaanuaril 2025 täiendavad seisukohad ja menetluskulude

nimekirja ning kuludokumendid (dtl 518-522, 525-527). Vastustaja esitas 28. jaanuaril

2025 vastuväite menetluskuludele (dtl 529-530).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

9. Kaebaja palub kaebuses SKA 7. mai 2024. a otsuse nr E14027-1 tühistamist,

soodustingimustel vanaduspensioni õigust andva tööstaaži tuvastamist ning SKA kohustamist

otsustada asi uuesti. Kaebaja põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

1) Oma vaides taotles kaebaja tunnistajate ülekuulamist vastavalt RPKS § 281 lg-le 2. Taotlus

lükati tagasi põhjendades: „Pensionile soodusstaaži andva õiguse tuvastamisel tugineb

Sotsiaalkindlustusamet üksnes menetluses kogutud dokumentaalsetele tõenditele (RKPS §-st

281 lg 1)“. Põhjendus on eriti piinlik, arvestades, et sama paragrahvi järgmine lõik (RKPS §

281 lg 2) sätestab, et kui rahvastikuregistri andmeid või dokumente pensioniõigusliku staaži

kohta ei ole säilinud, on pensionikindlustatul õigus pöörduda tunnistajate ütluste arvestamise

taotlusega SKA poole.

2) Tunnistajate ütluste arvestamise taotluse rahuldamata jätmine vastustaja poolt on eriti

kahetsusväärne, kuna asja lahendamine haldusmenetluses oleks oluliselt säästnud nii poolte

aega kui ka kulusid.

3) Vastustaja on kinnitanud kaebaja töötamist sepana Eesti Põllumajandusmuuseumis, aga on

käsitlenud seal töötamist mittekvalifitseeruvana, kuna töö olla olnud justkui meelelahutuslik

ja kerge (toksis midagi). SKA on andnud otsustava tõendi kaalu dokumendile, mille koostas ja

allkirjastas SA Eesti Maaelumuuseumid sekretär-personalijuht, kes pole kordagi kaebaja

töötamist näinud, temaga kohtunud ega saagi midagi teada, milles seisnes kaebaja töö sepana

Eesti Põllumajandusmuuseumis aastatel 1993 kuni 2005. Samuti pole esitatud volikirja, mis

kinnitaks, et tegemist on SA Eesti Maaelumuuseumid ametliku seisukohaga.

10. Vastustaja palub vastuses jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud otsuses ja

vaideotsuses esitatud seisukohtade juurde. Vastustaja esitas järgmised põhjendused.

3-24-2330

1) Perioodil 1. oktoober 1993 kuni 12. august 1994 töötas kaebaja AS-is Sell, mille kohta on

kanne tööraamatus (dtl 64-70), kuid sinna ei ole märgitud ametinimetust. Rahvusarhiivis

täiendavaid dokumente ei olnud (dtl 75). Registrite ja Infosüsteemide Keskuse teatise (dtl 76)

kohaselt oli AS-i Sell juhatuse esimeheks W, kes on kinnitanud e-kirjas kaebaja töötamist

käsisepana, kuid dokumente ei olevat säilinud (dtl 90).

2) SKA-l ei ole õigust soodusstaaži tuvastamiseks tunnistajate ütluste alusel ja see on jäänud

kohtu pädevusse. Seda on kaebajale vaideotsuses ka selgitatud (p-s 5).

3) Töötamise kohta perioodil 1. september 1994 kuni 30. november 2005 Eesti

Põllumajandusmuuseumis on tööraamatus kanne, kuid ametinimetust ei ole märgitud. Kaebaja

ja Eesti Põllumajandusmuuseumi vahel 15. septembril 1993 sõlmitud töölepingu (dtl 78-89)

kohaselt töötas kaebaja sepana kohakaasluse korras ja lepingu lõppu on vormistatud kaebaja

töötamine sepana põhikohaga alates 1. septembrist 1994 määramata ajaks. Eesti

Maaelumuuseumid on vastustaja täiendavale päringule (dtl 93-94) vastates selgitanud (dtl 95),

et Eesti Põllumajandusmuuseumis oli aastatel 1993 kuni 2005 sepikoda, kus kaebaja töötas

ametilt sepana. Sepikoda on tänaseni oma ülesehituselt sätitud käsisepa tööülesannetele. Kuni

2008. a oli sepikoda ilma keskkütteta, soojuse andis ääs, kus sepp päevad läbi erinevaid

tellimustöid ja sepiseid (konksud, poldid, masinatele vajalikud osad, naelad jne) toksis ja

valmistas. Seppa kasutati jõuluprogrammis, kus valmistati nt õnnenaelu. Jõuluprogrammid

viidi läbi detsembri kuus, kogust ei oska määrata. Lisaks kasutati seppa pulmatalitluste juures

nt õnnenaela valmistamisel. Tõulooma ajal (alati olnud septembri esimesel nädalavahetusel

ühel päeval) on sepikoda olnud lahti ning sepp on seal täitnud oma tavapäraseid

tööülesandeid.

4) Haldusmenetluses jõuti järeldusele, et ei ole piisavalt tõendatud, et kaebaja töötas Eesti

Põllumajandusmuuseumis täistööajaga käsisepana ja sellistes tingimustes (tervist eriti

kahjustavates ja eriti rasketes töötingimustes), milliste tõttu on käsisepa ametikoht nimekirja 1

lisatud.

5) Kohtupraktikas on kujunenud seisukoht, et isikul on õigus soodusstaaži tuvastamiseks

pöörduda kohtusse soodusstaaži tuvastamiseks tunnistajate ütlustega, kui dokumendid tema

töötamise kohta ei ole säilinud või kui need ei kajasta õigesti tema tööülesandeid, töösisu

ja/või töötingimusi, mis on olulised otsustamaks isiku õiguse üle saada sooduspensioni.

KOHTU PÕHJENDUSED

11. Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada. Asjas kogutud tõendid, sealhulgas tunnistajate

ütlused, kinnitavad, et kaebaja töö AS-is Sell ning Eesti Põllumajandusmuuseumis oli sellise

iseloomuga, et see annab õiguse soodustingimustel vanaduspensionile. Ka vastustaja leidis 29.

novembri 2024 menetlusdokumendis, et SKA-l ei ole vastuväiteid, kui kohus loeb tõendatuks,

et kaebaja töötamine 1. oktoobrist 1993 kuni 12. augustini 1994 AS-s Sell ja 1. septembrist

1994 kuni 30. novembrini 2005 Eesti Põllumajandusmuuseumis vastab soodustingimustel

vanaduspensionile õigust andvale käsisepa ametikohale (kood 13227).

12. Kohus käsitleb esmalt kaebaja tuvastusnõuet (I) ja seejärel tühistamis- ning

kohustamisnõudeid (II) ja teeb viimaks menetluslikud otsustused (III).

I

3-24-2330

13. SVPS § 1 p-i 1 kohaselt on õigus saada soodustingimustel vanaduspensioni muuhulgas

isikul, kes on töötanud tervist eriti kahjustavatel ja eriti raskete töötingimustega töödel Eesti

Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatava tootmisalade, tööde, kutsealade ja ametikohtade

nimekirja nr 1 (edaspidi nimekiri nr 1) järgi ning kellel on vähemalt 20-aastane pensionistaaž,

millest vähemalt 10 aastat on töötatud nendel töödel.

14. Eelpoolnimetatud nimekiri nr 1 on kinnitatud SVPS alusel vastu võetud Vabariigi

Valitsuse 16. juuli 1992. a määrusega nr 206 „Soodustingimustel vanaduspensionile õigust

andvate tootmisalade, tööde, kutsealade ja ametikohtade loetelude kinnitamise kohta“ (määrus

nr 206). Asja materjalidest nähtub, et kaebaja tööalane tegevus vastab tema hinnangul

määrusega nr 206 kinnitatud loetelu nr 1 osa V „Metalli töötlemine“ punkti 2 „Sepistus- ja

pressimistööd“ erialakoodile 13227 – käsisepp.

15. Soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks on vaja täita järgmised kohustuslikud

tingimused: 1) taotleja on töötanud nimekirja nr 1 kantud töökohal; 2) taotleja on töötanud

sellel töökohal vähemalt 10 aastat ning 3) taotlejal on vähemalt 20-aastane pensionistaaž.

Seejuures peavad korraga olema täidetud kõik toodud eeldused.

16. Vaidlust ei ole, et kaebajal on täidetud 20-aastane pensionistaaži nõue. Asja materjalidest

nähtuvalt on käesoleva kaebuse tinginud asjaolu, et SKA ei arvanud 7. mai 2024. a otsuses nr

E14027-1 kaebaja soodusstaaži hulka töötamise aega 1) alates 1. oktoobrist 1993 kuni 12.

augustini 1994 AS-s Sell; 2) alates 15. septembrist 1993 kuni 30. novembrini 2005 sepana

Eesti Maaelumuuseumis; 3) alates 1. septembrist 2004 kuni 6. juulini 2009 sepise meister,

õpetajana Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas; 4) alates 2. maist 2007 kuni 31. juulini 2016

konsultant-kuraatorina SA-s Narva Muuseumid; 5) alates 4. juunist 2003 kuni

pensioniavalduse esitamise kuupäevani 4. jaanuaril 2024 FIE-na tegutsemise aega, kokku 30

aastat 3 kuud ja 20 päeva.

17. Kaebaja võeti tööraamatu kannete kohaselt AS-i Sell tööle 1. oktoobril 1993. Tööraamatu

kohaselt lõpetati kaebajaga AS-s Sell tööleping 12. augustil 1994. Halduskohtus tunnistaja W

kirjalikult antud ütlustest (dtl 120) nähtub, et kaebaja töötas ajavahemikul 1. oktoobrist 1993

kuni 12. augustini 1994 AS-is Sell käsisepana. Tööülesandeid täitis kaebaja sepikojas 40 tundi

nädalas. Tunnistaja on selgitanud, et sepatöö eriline raskus ja tervistkahjustavus seisneb

kivisöes ja selle põlemisel tulenevates jääkides, lisaks vibratsioonis ja kuumuses. Kohtu

hinnangul on kaebaja tööraamatuga ja tunnistaja ütlustega tõendatud, et kaebaja töötas 1.

oktoobrist 1993 kuni 12. augustini 1994 AS-is Sell sepa ametikohal, mis vastab

soodustingimustel vanaduspensionile õigust andvale käsisepa ametikohale (kood 13227).

18. Samuti nähtub kaebaja tööraamatust, et kaebaja asus 1. septembril 1994. a tööle Eesti

Põllumajandusmuuseumi. Kaebaja on selgitanud, et asus alates 15. septembrist 1993 tööle

sepana kohakaasluse korras, kuid alates 1. septembrist 1994 asus ta tööle põhikohaga.

Kaebaja väiteid kinnitab ka kaebaja ja Eesti Põllumajandusmuuseumi vahel sõlmitud

tööleping nr 74, mis on allkirjastatud 15. septembril 1993 ning kus on järgmise sisuga märge:

„Alates 01.09.1994. a. võetud tööle põhikohaga sepaks, määramata ajaks.“ (dtl 79-80).

Kaebaja töösuhe Eesti Põllumajandusmuuseumis lõppes tööraamatu kande ja 8. augusti 2005.

a töölepingu nr 74 p 12 kohaselt 30. novembril 2005 (dtl 70, 83).

19. Tunnistaja Q on kinnitanud, et kaebaja töötas Eesti Põllumajandusmuuseumis sepana. Töö

sisuks oli sepistamine ajaloolises mõisa sepikojas. Muuseumis tuli tööl olla kogu päeva,

3-24-2330

töödistsipliin oli range ja see kehtis ka sepa kohta. See tähendab, et töö kestis vastavalt

ettenähtud kellaegadele tööpäevadel ja vajadusel toimus see ka nädalalõppudel. Sepp töötas

täistööajaga. Tunnistaja on põhjalikult kirjeldanud, millises ruumis täitis kaebaja oma

tööülesandeid ning millised olid tema töötingimused. Nii on tunnistaja mh selgitanud, et

„Sepp X töötas sepikojas, kus polnud mingisugust küttekeha, s.t ruum oli külm, aga töötada

tuli ka külmal ajal. Kuna töötingimused olid kehvad (madal temperatuur, muldpõrand),

puudus korralik ventilatsioon (tööruum vingu täis), siis selleks, et sepistamisel tekkiv ving

hingamist ei segaks, tuli hoida sepikoja uks lahti. Töö oli tervist kahjustav, sest ühelt poolt

ääsilt õhkuv kuumus, teiselt poolt uksest tulev külm õhk. Kuna uks oli avatud, siis kostus sepa

rauatagumise heli pidevalt üle kogu muuseumi, ka üle Ülenurme aleviku. Mingit puhkeruumi

ega töökabinetti sepal ei olnud, vahel käis ta end soojendamas töökojas restauraatorite juures

või sama maja II korrusel teadurite tööruumis.“ Samuti on tunnistaja selgitanud, et kaebaja

kasutas oma töös kõiki sepatööks vajalikke töövahendeid – alasit, ääsi, eri suuruses vasaraid,

pihtisid, naelatoosi, sepasütt, veenõusid ja muud taolist. Töö nõudis pidevat sundasendit,

selleks et õigesti sepistada ja raske sepahaamri kasutamist.

20. Ka tunnistaja C on kinnitatud, et kaebaja töötas Eesti Põllumajandusmuuseumis sepa

ametikohal täiskohaga. Tunnistaja ütluste kohaselt töötas kaebaja 1886. a ehitatud vanas

sepikojas. See oli maakivist hoone, millel oli tambitud savipõrand. Ruumis puudus küte ja

nõuetekohane ventilatsioon. Välisukseks oli massiivne topeltuks. Puuduliku ventilatsiooni

tõttu oli see ruum aeg-ajalt täidetud suitsuga. Seega olid sepa töötingimused rasked. Sepa

ülesandeks oli ka suurürituste ja tseremooniate ajal raua sepistamine, see oli tavaline sepa töö,

mitte demonstratsioonesinemine. Ehk siis ka suurüritustel tegi sepp tööd, mida oli muuseumi

tarbeks parasjagu vaja teha.

21. Tunnistaja Š on väga põhjalikult ja täpselt kirjeldanud nii kaebaja tööd kui töötingimusi

sepana. Tunnistaja selgitas mh, et töövahenditeks olid suur ääs, suur sepalõõts, ääsi ees

paiknev alasi, erineva suuruse ja otstarbega käsisepavasarad (2 – 10 kg), erineva suurusega

sepapihid, mitmeotstarbelised pinnid, sepameislid, sepatornid, kruustangid, venitusrauad,

aukudega alusrauad, veenõu sepiste jahutamiseks/karastamiseks, süsi ääsis tule hoidmiseks.

Mitmed töövahendid (nt erineva suurusega sepapihid, pinnid, meislid) valmistas sepp ise, sest

neid muul viisil polnud võimalik hankida. Ka tunnistaja Y ütlused kinnitavad Š-i, Q ja C

ütlusi.

22. Kohtu hinnangul on kaebaja tööraamatu, töölepingu nr 74 ja tunnistajate ütlustega

tõendatud, et kaebaja töötas 1. septembrist 1994 kuni 30. novembrini 2005 Eesti

Põllumajandusmuuseumis sepa ametikohal, mis vastab soodustingimustel vanaduspensionile

õigust andvale käsisepa ametikohale (kood 13227).

23. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebuse tuvastamisnõude osas ning tuvastab

tööstaaži järgmiselt:

-

kaebaja töötas ajavahemikul 1. oktoober 1993 kuni 12. august 1994 AS-s Sell sepa

ametikohal, mis vastab Vabariigi Valitsuse 16. juuli 1992. a määrusega nr 206

kinnitatud „Soodustingimustel vanaduspensionile õigust andvate, tervist eriti

kahjustavate ja eriti raskete töötingimustega tootmisalade, tööde, kutsealade ja

ametikohtade loetelu nr 1“ osa V „Metalli töötlemine“, punkt 2 „Sepistus- ja

pressimistööd“ koodile 13227 (käsisepp);

-

kaebaja töötas ajavahemikul 1. september 1994 kuni 30. november 2005 Eesti

Põllumajandusmuuseumis sepa ametikohal, mis vastab Vabariigi Valitsuse 16. juuli

3-24-2330

1992. a määrusega nr 206 kinnitatud „Soodustingimustel vanaduspensionile õigust

andvate, tervist eriti kahjustavate ja eriti raskete töötingimustega tootmisalade, tööde,

kutsealade ja ametikohtade loetelu nr 1“ osa V „Metalli töötlemine“, punkt 2

„Sepistus- ja pressimistööd“ koodile 13227 (käsisepp).

II

24. Kaebaja esitas 10. septembril 2024 kaebuse täienduse, milles palus täiendavalt tühistada

SKA 7. mai 2024. a otsus nr E14027-1 ning kohustada SKA-d tegema asjas uue otsuse.

Vaidlustatud otsusega jättis SKA kaebajale soodustingimustel vanaduspensioni määramata.

25. Kaebaja on kaebuses selgitanud, et taotles oma vaides tunnistajate ülekuulamist (W ja Y)

vastavalt RPKS § 281 lg-le 2, mis sätestab, et kui rahvastikuregistri andmeid või dokumente

pensioniõigusliku staaži kohta ei ole säilinud, on pensionikindlustatul õigus pöörduda

tunnistajate ütluste arvestamise taotlusega SKA poole. Tunnistajate ütluste arvestamise

taotluse rahuldamata jätmine vastustaja poolt on kaebaja hinnangul eriti kahetsusväärne, sest

asja lahendamine haldusmenetluses oleks oluliselt säästnud nii poolte aega kui ka kulusid.

SKA on vaideotsuses kaebajale selgitanud, et SKA-l puudub õigus ja pädevus tunnistajate

ütluste alusel hinnata, kas vaide esitaja töö võis vastata soodustingimustel vanaduspensionile

õigust andva ametikoha töö sisule või mitte. Seejuures viitas vastustaja Tallinna

Ringkonnakohtu 17. veebruari 2014. a määrusele haldusasjas nr 3-13-70193.

26. Nõustuda tuleb vastustajaga selles, et SKA võimalused tunnistajate ülekuulamisel on

piiratud. Määruse nr 59 § 28 lg 1 kohaselt on SKA-l tunnistajate ütluste alusel võimalik

tõendada RPKS §-s 28 sätestatud pensioniõigusliku staaži hulka arvatava tegevuse aega, kui

dokumendid pensioniõigusliku staaži või selle eri perioodide kohta ei ole säilinud ja selle

kohta on arhiiviteatis või muu pädeva asutuse poolt väljastatud tõend.

27. Samuti on senine kohtupraktika asunud järjekindlale seisukohale, et SKA-l puudub

võimalus tunnistajate ütlustega tõendada väljateenitud aastate pensionile õigust andvat staaži

või soodustingimustel vanaduspensioni õigust andva töö sisu, kuid tal on õigus tunnistajate

ütlustega tuvastada pensioni määramise aluseks olevat töötatud perioodi kui juriidilist fakti.

Ka kinnitab väljakujunenud kohtupraktika, et pelgalt töötatud perioodi kui juriidilise fakti

tuvastamiseks peab isik esmalt pöörduma SKA poole (vt Tallinna Ringkonnakohtu 17.

veebruari 2014. a määrus asjas nr 3-13-70193 ja 14. mai 2013. a määrus asjas nr 3-13-516;

samuti nt Tallinna Halduskohtu 8. mai 2015. a otsus haldusasjas nr 3-15-139). Praegusel juhul

ongi olnud küsimus kaebaja töö sisus, mille kohta tuli anda õiguslik hinnang.

28. Kuigi vastustaja on õigesti märkinud, et õigusaktidest tulenevalt ei olnud tal võimalik

arvestada pensioniõiguslikku staaži tunnistajate ütluste alusel, tuleb SKA 7. mai 2024. a otsus

nr E14027-1 tühistada. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt jättis SKA kaebaja soodusstaaži hulka

arvestamata töötamise aja alates 1. oktoobrist 1993 kuni 12. augustini 1994 AS-s Sell ja alates

1. septembrist 1994 kuni 30. novembrini 2005 sepana Eesti Põllumajandusmuuseumis.

Kuivõrd kohtu hinnangul tulnuks vastustajal nimetatud asutustes töötamine eespool viidatud

ajavahemike osas pensioniõigusliku staaži hulka arvestada (või vajadusel peatada menetlus

ning soovitada kaebajal kohtusse pöörduda), tuleb SKA vaidlusalune otsus tühistada. Asjaolu,

et SKA-l ei olnud võimalik olemasolevate tõendite alusel teha teistsugust otsust kui jätta

soodustingimustel vanaduspension määramata, ei anna kohtu arvates alust vaidlustatud

haldusakti tühistamata jätmiseks.

3-24-2330

29. Osaliselt sarnastest asjaoludest võrsunud vaidluses on Riigikohus (vt 16. novembri 2009. a

otsus asjas nr 3-3-1-53-09) pidanud põhjendatuks haldusorgani otsuse tühistamist. Riigikohus

selgitas, et olukorras, kus haldusorgani jaoks pole esitatud dokumendid piisavad, peab ta

täitma haldusmenetlusele iseloomulikku abistamis-ja selgitamiskohustust, et pensioni

määramise otsustamine ei viiks ebaõige lõppjärelduseni. Sama on leidnud ka Tallinna

Halduskohus hiljutises 8. oktoobri 2024. a otsuses asjas nr 3-23-2983.

30. Tühistamisnõude rahuldamise tõttu tuleb vastustajat kohustada kaebaja avaldust

soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks uuesti läbi vaatama. Avalduse läbivaatamisel

tuleb vastustajal juhinduda käesoleva kohtuotsuse seisukohtadest.

III

31. Eeltoodule tuginedes tuleb rahuldada nii kaebaja nõue soodustingimustel vanaduspensioni

saamiseks vajaliku staaži tuvastamiseks kui ka vaidlustatud otsuse tühistamise ja vastustaja

kohustamise nõue kaebaja taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks.

32. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja

menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

33. Kaebaja menetluskulud koosnevad riigilõivust summas 15 eurot arhiiviteatise eest ning

õigusabikuludest summas 715 eurot kohtueelses menetluses ja summas 1040 eurot

halduskohtumenetluses. Kaebaja on selgitanud, et tasu arvestamise aluseks on tunnihind,

maksumusega 130 eurot. Kaebaja on seisukohal, et õigusabikulude arvestamisel tuleb arvesse

võtta ka kohtueelses menetluses kantud õigusabi kulud, kuna kogu dokumentide kogumise ja

analüüsimise protsess toimus just kohtueelse menetluse käigus.

34. Kohus nõustub vastustajaga, et kohtumenetluses ei ole võimalik välja mõista

vaidemenetluses kantud kulusid. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt saab

halduskohtumenetluses välja mõista ainult halduskohtumenetluses kantud menetluskulusid,

mitte haldusmenetluses kantud õigusabikulusid (Riigikohtu halduskolleegiumi 1. juuni 2011.

a otsus asjas nr 3-3-1-20-11, p 18). Seetõttu tuleb vastustajalt menetluskulude väljamõistmisel

arvestada ainult halduskohtumenetluse kuludega. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja

esindaja osutanud talle õigusabi 8 tunni ulatuses. Arvestades asja mahtu ja keerukust saab

seda pidada mõistlikuks. Ka tunnihinda 130 eurot peab kohus põhjendatuks. Menetluskulude

nimekiri on piisavalt detailne, et mõista, millega seoses kaebaja esindaja täpsemalt kulusid

kandis ja milliseid toiminguid tegi (ja seda ka vaatamata arvete mõningale

ebaülevaatlikusele). Seega mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud

1040 eurot. Ülejäänud kulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.

35. HKMS § 175 lg 3 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse

avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata

tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda

üheselt identifitseerida. Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik-õigusliku juriidilise

isiku või muu avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. Kohus asendab

avaldatavas kohtuotsuses omal algatusel kaebaja ja tunnistajate nimed tähemärkidega.

3-24-2330

(allkirjastatud digitaalselt)