3-24-630/19 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. veebruar 2025, Tartu

Haldusasja number

3-24-630

Haldusasi

X.X. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 20. veebruari 2024.

a ettekirjutuse nr 1052276850 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 7. juuni 2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

esindaja Liina-Riste Pappel

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 7. juuni 2024. a otsus

muutmata.

2. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 31. märts 2025.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja on Jaapani kodanik. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi 20. veebruaril 2024

kaebajale lahkumisettekirjutuse nr 1052276850 ning kohaldas tema suhtes sissesõidukeeldu

Schengeni alale üheks aastaks ja kuueks kuuks.

2. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse PPA 20. veebruari 2024. a ettekirjutuse nr

1052276850 tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt PPA ei ole arvestanud, et kaebaja pole Eestis viibimise reegleid tahtlikult

rikkunud, vaid on püüdnud kehtivat õigust järgida. Ta lahkus Eestist elamisloa kehtivusaja

lõppemisel ning naasis, et taotleda koheselt viisat. Eestisse on ta jäänud pärast ettenähtud 90

päeva lõppemist põhjusel, et ta ootas viisaotsust. Kaebaja eeldas mõistlikult, et talle väljastatakse

Eestis viibimist võimaldav viisa, sest tal on siin pooleli õpingud, mida ta soovib jätkata.

PPA on jätnud arvestamata ka kaebaja isikuga seotud asjaolud, eelkõige õpinguid ja tervislikku

seisundit puudutava. Kaebaja tuli Eestisse sooviga omandada kindlustusmatemaatika alal

magistrikraad, mida pakutakse Euroopas vaid kahes ülikoolis. Kaebaja õpinguid on takistanud

terviseprobleemid. Ravi ja elustiilimuudatuste tõttu on terviseseisund paranenud.

PPA ei ole analüüsinud sissesõidukeelu kohaldamata jätmist või lühemat kehtivusaega. Kaebajale

1 aasta ja 6 kuu pikkuse sisenemiskeelu kehtestamine on ebaproportsionaalne ning riivab nii tema

liikumisvabadust kui ka õigust omandada haridust ja Eestis töötada.

Sissesõidukeelu vajalikkus ja sobivus on eriti küsitav olukorras, kus isiku vaimne tervis

võimaldab praegu õpingute jätkamist, ta on lõpetamas akadeemilist puhkust ja soovib taotleda

elamisluba.

3. Vastuses kaebusele PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Kaebaja elamisluba tunnistati kehtetuks VMS § 135 lg 2 p 1 alusel, st põhjusel, et elamisloa

andmise või pikendamise tingimuseks olev asjaolu ei ole täidetud. PPA väljastas kaebajale

tähtajalise elamisloa õppimiseks Tartu Ülikoolis. Kaebaja oli viimased kaks aastat akadeemilisel

puhkusel ning on alates 2021. a sooritanud ainepunkte mahus 3 EAP. Vastustaja otsustas keelduda

kaebajale viisa andmisest välismaalaste (VMS) § 65 lg 2 p-de 3 ja 7 alusel.

Kaebajat on korduvalt informeeritud, et tal oli õigus viibida Eesti Vabariigi territooriumil Jaapani

kodaniku biomeetrilise passi alusel kuni 11. veebruarini 2024. Seega ei saanud olla üllatus, et

alates keelduva viisaotsuse kättesaamisest puudus kaebajal seaduslik alus riigis viibimiseks.

Kaebaja esitas viisataotluse nõutavast tähtajast hiljem. Pikaajalise viisa taotluse peab esitama PPA-

le hiljemalt kümme tööpäeva, kuid kõige varem kaks kuud enne viibimisaja lõppemist.

PPA kohaldas kaebajale sissesõidukeeldu seadusess sätestatud 3-aastasest tähtajast lühemaks

ajaks. Seejuures ei esinenud humaanseid kaalutusi, mida arvesse võttes saaks jätta sissesõidukeelu

kohaldamata.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. Tartu Halduskohus 7. juuni 2024. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.

5. Halduskohus sedastas, et väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 2 lg 1 järgi

peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus ning välismaalasel on keelatud viibida

Eestis ilma seadusliku aluseta.

PPA tunnistas kaebaja elamisloa 24. aprilli 2022. a otsusega nr 15.3-3.4/246-1 (dtl 18-20)

kehtetuks, sest kaebaja läks alates 7. veebruarist 2022 terviseprobleemide tõttu akadeemilisele

puhkusele. Tegemist on kehtiva haldusaktiga.

Seejärel esitas kaebaja elamisloa taotluse VMS § 162 lg 1 p 1 alusel (õppimiseks), mille andmisest

PPA 9. novembri 2023. a otsusega keeldus. Tegemist on samuti kehtiva otsusega.

Kaebaja viibis Eestis D liiki viisa nr EST100372468 alusel alates 22. veebruarist 2023 kuni 13.

novembrini 2023, ning alates 14. novembrist 2023 viibis ta Eestis Jaapani kodaniku biomeetrilise

passi alusel viisavabalt 90 päeva 180 päevase perioodi jooksul.

Pärast tema viisataotluse kohta keelduva otsuse tegemist puudus kaebajal alates 11. veebruarist

2024 seaduslik alus Eestis viibimiseks.

Kaebajal ei saanud olla ootust, et tema viisataotlus igal juhul rahuldatakse. Seda ootust ei saanud

tekitada varasemate seaduslike viibimisaluste olemasolu ega migratsiooninõustajate selgitused.

6. Kuigi vastustaja ei pidanud põhjendatuks jätta sissesõidukeeldu humaansetel kaalutlustel

üldse kohaldamata, on ta otsustanud kohaldada sissesõidukeeldu 1 aastaks ja 6 kuuks, st

seadusega maksimaalselt lubatust poole lühemaks ajaks. Seega ei saa vastustajale ette heita

kaalumiskohutuse täitmata jätmist, kuid tuleb hinnata, kas vastustaja on talle seadusest

tulenevat kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud. Vastustaja on ettekirjutuses käsitlenud

kaebaja väiteid tema terviseseisundi, sh vaimse tervise probleemide kohta, mis on takistanud tal

õpingutes edasi jõuda. Samas on kaebaja ise välja toonud, et akadeemilisel puhkusel olles

vaimse tervise olukorra parandamiseks on kaebaja Bolti platvormil taksoteenust osutanud.

Teiseks on otsuses välja toodud, et kuigi kaebaja on väljendanud soovi Eestisse jääda siin

õpingute jätkamiseks, on ta saanud 15. veebruaril 2024 praktikapakkumise Itaalias. Eeltoodu

taustal ei ole veenev, et kaebaja esmane eesmärk on seaduslikul alusel Eestisse jääda, et siin

õpinguid jätkata. Selle eesmärgiga ei ole loogiliselt seotud praktikaplaan Itaalias ning tasulise

taksoteenuse osutamine.

Praeguse vaidluse asjaoludest ei ilmne kaebajal selliseid perekondlikke või sotsiaalseid suhteid ega

integratsiooni taset, mis tingiks 18 kuu pikkuse sissesõidukeelu tühistamise. Tüdruksõbra

olemasolu ning lähedane tutvus või sõprus ei ole eeltoodut arvestades sedavõrd tõsine argument, et

lükkaks ümber vastustaja järeldused.

7. Kokkuvõttes on vaidlustatud ettekirjutus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti

põhjendamisnõuetele vastav sellisel määral, mis võimaldab vastustaja lõppjärelduse

põhjendatusega nõustuda ning ettekirjutusel ei ole selliseid põhjendamispuudusi, mis tingiks

selle tühistamise.

Praegusel juhul isikule selgitatud tema seadusliku aluseta Eestis viibimise tagajärgi ning antud

võimalus esitada oma vastuväited ja seisukohad nii lahkumisettekirjutuse kui ka sissesõidukeelu

kohaldamise kohta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

8. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue

otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses selgitab kaebaja, et ootas Eestis oma viisaotsust, kuid 14. veebruaril 2024. a

jäeti ta viisataotlus rahuldamata. Ta sai otsuse kätte 19. veebruaril 2024.

Kaebaja küsis eelnevalt informatsiooni nii PPA migratsiooninõustajatelt kui ka Jaapani

Suursaatkonnalt Eestis, ning otsustas saadud info põhjal viisaotsuse Eestis ära oodata. Nagu

kaebajale kinnitati, puudus alus kahelda, et ta viisat ei saa, ning Eesti viisa kättesaamine PPA-st

pärast kaebaja lahkumist Euroopa Liidust oleks olnud keeruline.

Kaebaja osutas Bolt’i platvormil kullerteenust jalgrattaga sõites. Ta viibis tõesti sel ajal

akadeemilisel puhkusel depressiooni tõttu. Ta tegeles jalgrattasõiduga, et ennast paremini tunda

ning vaimset tervist kiiremini korda saada, mis oli eelduseks õpingute jätkamisele. Ei ole usutav, et

juba bakalaureusekraadi omandanud, oma erialal häid tulemusi saavutanud ning oluliselt enda

magistriõppesse rahaliselt investeerinud inimene eelistaks edukaks spetsialistiks saamise asemel

jätkata Bolt’i platvormil kullerina töötamist.

Praktika läbimine on kohustuslik magistriõppe programmi osa. Kaebaja soovis praktikat teha ja

eelistas selle läbimist Eestis, kuid ei saanud Eestis praktikakohta. Küll aga sai selle ühes Itaalia

finantsettevõttes. Plaan praktikat teha näitas seega tema soovi õpinguid jätkata. PPA

lahkumisettekirjutuse tõttu ei olnud kaebajal võimalik praktikat teha 2024. aasta kevadel ning

õpingud lükkusid veelgi edasi.

Nõustuda ei saa halduskohtuga, et PPA otsuse parem argumenteeritus ei oleks toonud kaasa

teistsugust lõppjäreldust. Otsus, millega saadetakse kaebaja Schengeni alalt välja ja millega

kaasneb 1 aasta ja 6 kuu pikkune sissesõidukeeld ning ilmselgelt ka apellandi eksmatrikuleerimine

ülikoolist, ei saa olla tehtud pinnapealselt ja põhjalikuma analüüsita. Kui PPA oleks erapooletult

kõiki apellandi olukorraga seotud asjaolusid arvesse võtnud, oleks suure tõenäosusega leitud, et

keelu kohaldamine või sellise pikkusega keelu kohaldamine pole vajalik.

9. Vastuses apellatsioonkaebusele PPA vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

PPA migratsiooninõustaja teavitas 9. veebruaril 2024 kaebajat, et kui PPA otsustab keelduda viisa

andmisest, siis viibib kaebaja alates keelduva otsuse kättesaamist Eestis ebaseaduslikult ning PPA

vormistab talle ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, millega võib kaasneda ka sissesõidukeeld.

Kaebaja oli teadlik, et tal oli õigus viibida Eesti Vabariigi territooriumil Jaapani kodaniku

biomeetrilise passi alusel kuni 11. veebruarini 2024. Kaebajal oli kohustus veenduda, et tema

viibimine Eestis on seaduslik. Välismaalase põhiõigus ei ole õppida või jätkata õpinguid riigis, kus

tema viibimine pole seaduslik.

2022 aastal esitas kaebaja Eestis D viisa taotluse, mida ei võetud vastu. Kaebaja Schengeni viisa

lõppemiseni oli 11 päeva ja kuigi tal oli tõsine terviseprobleem, lendas ta Ühendkuningriiki

selleks, et seadust jälgida. Kaebaja sõnade kohaselt oli ta seal 4 kuud ja üks nädal, et avaneks

uuesti võimalus viibida Schengeni territooriumil viisavabalt (90 päeva). Kaebaja saabus tagasi

Eestisse ja taotles uut D viisat, see taotlus võeti vastu ning ta sai D-liiki viisa kätte. Kaebaja

käitumine näitab, et ta oli teadlik, kuidas käituda olukorras, kui viibimisalus lõpeb. Kaebaja otsus

sel korral jääda Eestisse pärast viibimisaluse lõppemist oli kaalutud ja tahtlik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

11. Apellatsioonkaebuses ei sea kaebaja kahtluse alla vastustaja ja halduskohtu tuvastatud

asjaolusid kaebaja Eestis viibimise aluse osas. Vastupidi, kaebaja nõustub, et viibis Eestis alates

29. novembrist 2021. a õppimiseks väljastatud elamisloa alusel. Vastustaja tunnistas elamisloa

kehtetuks 24. aprillil 2022. a, kuna kaebaja ei jätkanud õpinguid Tartu Ülikoolis, vaid läks

akadeemilisele puhkusel alates 7. veebruarist 2022. Seejärel viibis kaebaja Eestis Jaapani

kodanikuna viisavabalt ning D liiki viisa alusel, mille kehtivus lõppes 13. novembril 2023.

Viisa lõppemise järel kasutas kaebaja taas õigust riigis viibimiseks viisavabal 90 päeva 180

päevase perioodi jooksul. Eestis viisavabalt viibimise õiguse viimaseks päevaks oli seega 11.

veebruar 2024.

12. Apellatsioonkaebuses väidab kaebaja, nagu oleks ta taotlenud vastustajalt uut D liiki viisat

2023. aasta lõpus koheselt pärast eelmise viisa kehtivuse lõppemist. See väide on eksitav.

Tegelikkuses esitas kaebaja PPA-le viisataotluse 31. jaanuaril 2024, s.o 7 tööpäeva enne

viisavaba viibimise tähtaja möödumist. Vastustaja keeldus kaebajale viisa andmisest 14.

veebruaril 2024. Vastustaja kutsus kaebaja PPA Tartu esindusse 15. veebruaril 2024, mil

kaebaja keeldus otsust vastu võtmast. Kaebaja andis allkirja otsusega tutvumise kohta 19.

veebruaril 2024.

13. Seega ei ole asjas vaidlust selles, et alates 12. veebruarist 2024 ei olnud kaebajal ühtki VMS

§-s 43 lg-s 1 nimetatud alust Eestis viibimiseks. VSS § 7 lg 1 järgi tehakse ebaseaduslikult

Eestis viibivale välismaalasele lahkumisettekirjutus. Riigikohus on VSS § 7 lg 1 kohaldamise

kohta selgitanud1, et viibimisaluse puudumisel ei tulene normist PPA-le siiski vältimatut

kohustust teha lahkumisettekirjutus. Näiteks võidakse osa isikuid kohustada Eestist lahkuma

ilma lahkumisettekirjutust tegemata (VSS § 76 lg 3) või oma Eestis viibimist seadustama (VSS

§ 9). Lahkumisettekirjutuse tegemine võib olla välistatud ka tulenevalt mittetagasisaatmise

põhimõttest, mis Eesti siseriiklikus õiguses on sätestatud VSS §-s 171 väljasaatmise keeluna.

14. Kaebaja küsitlemisel 20. veebruaril 2024 ega hiljem kohtumenetluses ei ole kaebaja esile

toonud asjaolu, mille tõttu praeguses asjas pidanuks vastustaja jätma lahkumisettekirjutuse

tegemata. Eelkõige ei ole kaebaja väitnud, et tema väljasaatmine võiks kaasa tuua VSS §-s 171

nimetatud tagajärje ja seetõttu oleks lubamatu ka lahkumisettekirjutuse tegemine. Kaebaja on

1 Vt RKHK 16. juuni 2023. a otsus asjas nr 3-21-838 (p 18).

viidanud üksnes terviseprobleemile, kuid märkinud küsitlemisel 20. veebruaril 2024 (dtl 116)

lahkumiskohustuse kohta, et siiski proovib Eestist lahkuda. Ka hiljem kohtumenetluses ei ole

kaebaja leidnud, et tervislik seisund olnuks sedavõrd tõsine, et objektiivselt oleks takistanud

Eestist lahkumist. Eelkõige ei ole kaebaja väitnud, et reisimine oleks loonud kohese ohu tema

elule või toonud kaasa tervise olulise pöördumatu halvenemise.

Asjas tuvastatu pinnalt ei näe ka ringkonnakohus alust kahtluseks, et kaebaja lahkumine Eestist

võinuks olla vastusolus VSS § 171 keeluga. Kaebaja on küll selgitanud, et 2024. aasta jaanuari

lõpus oli tal terviserike, mis nõudis erakorralist meditsiinilist sekkumist. Samas ei väida kaebaja, et

terviserike takistanuks tal viisataotluse esitamist 31. jaanuaril 2024, viisaotsuse vastuvõtmiseks

PPA Tartu teeninduses käimist 15. ja 19. veebruaril 2024 või küsitlusel osalemist 20. veebruaril

2024. Samuti ei väida kaebaja apellatsioonkaebuses, et terviserike oleks jätkuv ja võiks takistada

Eestist lahkumist apellatsioonkaebuse lahendamise ajal.

15. Kaebaja heidab PPA-le ette minetusi haldusmenetluses kaebaja viisataotluse läbivaatamisel

ja lahkumisettekirjutuse andmisel. Eelkõige ei ole kaebaja rahul sellega, et väidetavalt andis üks

PPA migratsiooninõustajatest kaebajale lootust, et tema viisataotlus rahuldatakse ja soovitas

viisaotsuse Eestis ära oodata. Lisaks heidab kaebaja vastustajale ette, et vaidlustatud otsuse

tegemisel ja sellele eelnenud kaebaja küsitlemisel jäid tähelepanuta kaebajat positiivselt

iseloomustavad asjaolud.

Ringkonnakohus leiab, et kumbki etteheide ei seondu otseselt lahkumiskohustusega ega muuda

hinnangut sellele, et kaebajal puudub viibimisalus ja lahkumisettekirjutuse tegemine ei olnud

vastuolus väljasaatmise keelu kriteeriumidega. Kaebaja küsitlemisel ei jäänud välja selgitamata

lahkumiskohustuse seisukohalt tähtsust omavad asjaolud. Lisaks oli kaebajal võimalus täiendada

oma vastuseid ja tuua välja asja lahendamiseks tema hinnangul olulised küsimused (dtl 96-99).

16. Eeltoodu alusel jagab ringkonnakohus halduskohtu seisukohta, et kaebaja suhtes

lahkumisettekirjutuse tegemine oli õiguspärane.

17. VSS § 74 lg 1 järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes

sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Tulenevalt

VSS § 74 lg-st 3 võib siiski kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks või jätta see

kohaldamata, kui kolmeaastane tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades

ebaproportsionaalne või jätta humanitaarsetel kaalutlustel sissesõidukeelu üldse määramata

(VSS § 74 lg 4). Nagu vastustaja isegi möönab, annavad need sätted koostoimes PPA-le

kaalutlusõiguse sissesõidukeelu tähtaja määramisel. Seega pidi PPA vaidlustatud

ettekirjutusega sissesõidukeelu tähtaja määramisel hindama kaebaja juhtumi asjaolusid ja

langetama nende pinnal otsuse. Ettekirjutusega määratud sissesõidukeelu tähtaja kontrollitavuse

tagamiseks tuli kajastada kaalutlusel arvesse võetud asjaolusid ettekirjutuse põhjendustes.

18. Vastustaja pidas põhjendatuks kohaldada kaebaja suhtes 1 aasta ja 6 kuu piikust

sissesõidukeeldu Schengeni alale. Kaebaja omakorda peab sissesõidukeeldu ilmselt

ebaproportsionaalseks arvestades kaebaja soovi jätkata õpinguid Tartu Ülikoolis.

19. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et kuigi ettekirjutuse põhjendused ei ole

selgelt ega struktureeritult esitatud ja asjaolude kirjeldus on lõppjäreldusega mõneti ebaselgelt

seotud, ei ole põhjendamispuudused kokkuvõttes sedavõrd kaalukad, et tingiks ettekirjutuse

tühistamise. Ettekirjutusest ilmneb, et vastustaja arvestas nii kaebaja õpingute jätkamise huviga,

tema terviseseisundi kui ka sellest põhjustatud viivitusega õpingutes. Samas pidas vastustaja

siiski oluliseks, et olukorras, kus kaebaja saabus Eestisse konkreetse õppekava raames

magistriõpinguteks, ei olnud kaebaja õpingud kahe aasta jooksul kuigivõrd edenenud, sest

kaebaja läks akadeemilisele puhkusele juba vähem kui kolm kuud pärast Eestisse saabumist.

Samal ajal tegutses kaebaja Bolt’i kullerina. Tõsi, viimase asjaolu kohta selgitas kaebaja, et

jalgrattakulleri töö aitas parandada tema terviseseisundit. Ringkonnakohus mõistab ettekirjutust

selliselt, et asjaolusid kaaludes pidas vastustaja sissesõidukeelu tähtaja määramisel kaebaja

enda huvide kõrval oluliseks, et kaebaja teadlikult valis käitumisviisi, mille tõttu ta viibis Eestis

seadusliku aluseta. Ekslik on kaebaja arusaam, et seadusliku aluseta viibimine ei olnud teadlik,

kuna kaebaja lootis, et tema viisataotlus rahuldatakse. Tegelikkus nähtub kaebaja enda

selgitustest haldusmenetluses, et ta oli teadlik, et tema ees oli valik, kas lahkuda Eestist või

riskida Eestis seadusliku aluseta viibimisega kui viisataotlus jääb rahuldamata.

Kaebaja ei ole esile toonud sedavõrd erakordseid asjaolusid, mis võiks õigustada sissesõidukeelu

kohaldamata jätmise humaansetel kaalutlustelt. Vastustaja märkis põhjendatult, et soov jätkata

õpinguid ei ole iseenesest asjaolu, mis võiks tingida sissesõidukeelu kohaldamata jätmise.

Sissesõidukeeldu kohaldades vähendas PPA selle VSS § 74 lg-s 1 sätestatud kestust poole võrra.

Pidades silmas, et ca kahe aasta ja kolme kuu jooksul enne vaidlustatud otsuse tegemist viibis

kaebaja valdava osa ajast Eestis, samal ajal (kuigi tervislikel põhjustel) ei järginud Eestisse

saabumise eesmärki ja lõpuks rikkus Eestis viibimiseks seadusliku aluse nõuet, ei ole põhjendatud

kaebaja etteheide, nagu oleks 1 aasta ja 6 kuu pikkune sissesõidukeeld ilmselt

ebaproportsionaalne. Lisaks õppimisele ja elukaaslase olemasolule ei väida kaebaja tihedaid

sotsiaalseid ega majanduslikke sidemeid Eestiga. Kohtumenetluses ei ole ilmnenud, et vastustaja

oleks jätnud sissesõidukeelu pikkuse määramisel arvestamata mõne olulise asjaoluga, lähtunud

sobimatutest kaalutlustest või ilmselt eksinud kaalutluse teostamisel kaebaja kahjuks.

20. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda kaebaja apellatsioonkaebuse väited, et halduskohus

on ekslikult tuvastanud, nagu puuduks kaebajal huvi õpingute jätkamise vastu. Kaebaja esitas

sellega seoses täiendavad tõendid 2024. aasta sügissemestril õppimise kohta Tartu Ülikoolis.

Ringkonnakohus võtab need tõendid (väljavõtte õppeinfosüsteemist ja andmed õppekava mahu

kohta) asja materjalide juurde.

Kaebajaga saab nõustuda selles, et kohtumenetluses kogutud tõendid ei kinnita seda, et kaebaja

oleks kaotanud huvi õpingute vastu. Õpingute raames praktika sooritamiseks koha saamine Itaalias

tõepoolest pigem kinnitab kaebaja soovi jätkata õpinguid, kui neist loobuda. See ei ole aga asja

lahendamisel määrava tähendusega. Nimelt ei tugine vastustaja kaebajale sissesõidukeelu

kehtestamisel sellele, nagu oleks kaebaja kaotanud huvi õpingute vastu. Ettekirjutuses vastustaja

tõi esile kaebaja tervist, õppimist ja tegevust Eestis kirjeldavad asjaolud. Nende pinnal sedastas

vastustaja üksnes, et kaebaja ei ole saanud tegeleda oma õpingutega, vaid on pidanud tegelema

oma vaimse tervisega ning leidis, et soov Eestis õppimist jätkata ei ole asjaolu, mis võiks tingida

sissesõidukeelu kohaldamata jätmise.

21. Kaebaja väidab veel, et tema Eestist lahkumine oli objektiivselt takistatud, sest tema

reisidokument (pass) oli viisamenetluse tõttu vastustaja valduses. See väide on iseenesest õige.

Siiski ei saa mööda vaadata sellest, et kaebaja ise oli tekitanud olukorra, kus tema õigus Eestis

viibida lõppes enne viisamenetluse lõppemist. Liiati ei olnud kaebajal takistust taotleda

vastustajalt oma reisidokument tagasi viisamenetluse ajal. See oleks küll toonud kaasa

viisamenetluse lõpetamise, kuid oleks jätnud kaebajale võimalus taotleda viisat pärast Eestist

lahkumist Eesti välisesinduse kaudu.

Halduskohus selgitas otsuse punktis 9 põhjendatult, et kaebajal oli võimalus ja kohustus esitada

viisataotlus vastavalt VMS § 101 lg 1 p-le 1 ja selle alusel antud siseministri 18. detsembri 2015. a

määruse „Pikaajalise viisa andmise, viibimisaja vormistamise ja viibimisaja pikendamise kord ja

tähtajad ning piisavate rahaliste vahendite määr“ (määrus nr 82) § 102 lg-le 1 hiljemalt kümme

tööpäeva, kuid kõige varem kaks kuud enne viibimisaja lõppemist.

Määruse nr 82 § 11 lg 3 järgi otsustab PPA pikaajalise viisa andmise või sellest keeldumise Eestis

kümne tööpäeva jooksul taotluse menetlusse võtmisest arvates. Kaebaja esitas viisataotluse 7

tööpäeva enne viibimisaluse lõppemist, seega määruses sätestatust 3 tööpäeva hiljem. Vastavalt ei

saanud kaebaja eeldada, et tema taotlus lahendatakse enne viibimisaluse lõppemist. Kaebaja väitel

takistas viisataotluse esitamist õppimist kinnitava tõendi hankimine ülikoolist. Samas ei ole

kaebaja esile toonud, millal ta pöördus ülikooli poole tõendi saamiseks, millal tõend väljastati ega

sedagi, miks ta ei saanud taotleda tõendit varem. Määruse nr 82 § 102 lg 2 kohaselt võib

välismaalane erandina esitada taotluse sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtajast hiljem, kuid

hiljemalt seadusliku viibimisaja viimasel päeval, kui ta tõendab, et tema terviseseisund või mõjuv

isiklik põhjus ei võimaldanud tal taotlust tähtajal esitada. Sellist asjaolu ei ole kaebaja väitnud ega

tõendanud.

Ringkonnakohus mõistab kaebaja enda ja vastustaja selgitustest ja väidetest, et kaebaja käis

viisataotlusega seoses PPA kahe erineva migratsiooninõustaja juures ning talle selgitati, et

viisataotluse lahendamist Eestis ootama jäädes riskib kaebaja sellega, et viisa andmisest

keeldumise korral viibib ta Eestis seadusliku aluseta ja sellel on kaebaja jaoks ebasoodne tagajärg.

Kaebajal oli seega võimalus endal valida, kas ta nõuab PPA-lt tagasi oma reisdokumendi ja lahkub

Eestist või mitte. Ringkonnakohus ei näe põhjust arvata, et kaebaja taotlusel ei oleks vastustaja

kaebajale tema reisidokumenti tagastanud. See, et kaebaja otsustas reisdokumenti tagasi mitte

küsida, ei ole aga Eestist lahkumise objektiivne takistus.

22. Täiendavalt väidab kaebaja seda, et PPA migratsiooninõustajad andsid kaebajale

vastuolulist teavet, kuna üks neist soovitas kaebajal Eestist lahkuda ja teine andis lootust, et

viisataotlus rahuldatakse ja soovitas otsuse Eestis ära oodata. Kaebajal endal oli keeruline saada

infot menetluse reeglite ja tulemuse kohta.

20. veebruaril 2024 toimunud küsitlusel väitis kaebaja esmalt, et kohtus kahe nõustajaga, kellest

üks ütles et „ära riski, võta viisataotlus tagasi ja mine oma koduriiki ja teine ütles et oota ja vaata“

(dtl 115). Ülejärgmisele küsimusele vastates, aga kinnitas kaebaja (dtl 116), et „mõlemad

ütlesid ,,et on kaks valikut ja ma ise valin kumma otsuse teen. Kas jään ootan oma viisaotsuse ära

ja võin saada negatiivse otsuse ja siia jääda illegaalselt. Või lahkuda oma koduriiki ja seal taotleda

endale uutel alustel viisat taotleda.“

Ringkonnakohtu hinnangul nähtub sellest, et kui üks nõustajatest võiski pidada tõenäolisemaks, et

kaebaja viisataotlus rahuldatakse, siis selgitasid siiski mõlemad, et taotluse rahuldamises ei saa

kindel olla ning kaebajal endal tuleb otsustada, kas lahkuda Eestist või riskida seadusliku aluseta

riigis viibimise tagajärgedega. Samuti selgitasid nõustajad kaebajale, et Eestist lahkumise korral on

tal võimalus taotleda viisat Eestis välisesinduse kaudu. Liiati ei ole vaidlust selles, et kaebaja

varem korra juba läbis viisamenetluse. Seejuures esitas kaebaja viisataotluse samuti hilinemisega

(11 päeva enne viibimisaluse lõppemist) ning seda ei võetud vastu. Seejärel lahkus kaebaja

terviseprobleemile vaatamata 4 kuuks ja üheks nädalaks Ühendkuningriiki, et saada uuesti

kasutada viisavabalt 90 päeva 180 päevase perioodi jooksul. Eestisse naasmise järel esitas kaebaja

uue viisataotluse ja see rahuldati. Seega oli kaebajal tegelikult ka oma varasema kogemuse pinnal

teada, et viisataotluse hilinenult esitamise tõttu võib riigis seaduslikul alusel viibimise nõude

järgimiseks olla vajalik lahkuda Schengeni alalt ning esitada viisataotlus hiljem.

Kokkuvõttes kaebaja etteheited menetluslike minetuste kohta ei muuda asja lahendamist, kuna

asjaoludest nähtub, et kaebajale oli teada tema valikute tähendus ja võimalikud tagajärjed.

23. Ringkonnakohus osutab veel sellele, et VSS §-s 75 ja selles viidatud VSS 5. peatükis

sätestatud alustel ja korras on võimalik taotleda sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist või

peatamist. Seejuures reguleerib VSS § 75 lg 2 otsesõnu võimalust taotleda sissesõidukeelu

kehtetuks tunnistamist või peatamist asjaolu tõttu, et välismaalane on lahkunud Schengeni

konventsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumilt lahkumisettekirjutuses määratud

lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. Seega on lahkumisettekirjutuse

vabatahtlik täitmine asjaoluks, mis võib näitab, et isik on valmis järgima Eestis viibimise

reegleid ja vastavalt võib olla aluseks sissesõidukeelust tuleneva piirangu lõpetamiseks või

lühendamiseks. VSS § 32 järgi Siseministeerium või selleks volitatud Siseministeeriumi

valitsemisala valitsusasutus tunnistab kehtetuks või lühendab sissesõidukeelu kehtivusaega

välismaalase põhjendatud taotluse alusel, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad

asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata

riigi julgeolekut ega avalikku korda.

Seega ei tähenda kaebaja suhtes vaidlustatud ettekirjutuses määratud sissesõidukeeld vältimatult,

et kaebaja ei saa pöördada Eestisse tagasi enne aasta ja kuue kuu möödumist. Sissesõidukeelu

lühendamine või kehtetuks tunnistamine lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise järel ei ole

garanteeritud, kuid taotluse esitamine pakub selles olukorras välismaalasele võimaluse tuua esile

muutunud asjaolud ja teda positiivselt iseloomustavad tegurid. Kui kaebaja peab sellise taotluse

esitamist enda huvides olevaks, siis võib olla asjakohane esitada täpsemad andmed

kohtumenetluse ajal õpingute jätkamise, õpingute tulemuste ja tulevikuväljavaate kohta.

24. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

25. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses.

Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 neljandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei

mõisteta.

26. Kuna otsuses on kajastatud kaebaja terviseandmeid, tuleb otsuse avaldamisel kaebaja nimed

asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)