3-21-1743/37 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. veebruar 2025, Tartu

Haldusasja number

3-21-1743

Haldusasi

Osaühingu Largemar ja Peep Nõggo kaebus Rakvere

Vallavolikogu 30. juuni 2021. a otsuse nr 27

tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata

kaebajate taotlus uuesti läbi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 17. mai 2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Rakvere valla

apellatsioonkaebus ning Osaühingu

Largemar ja Peep Nõggo vsatuapellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Osaühing Largemar

Kaebaja Peep Nõggo

Kaebajate esindaja v.adv Grete Tark

Vastustaja Rakvere vald

Vastustaja esindaja v.adv Karl Haavasalu

RESOLUTSIOON

1. Jätta Rakvere valla apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 17. mai

2024. a otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2 muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi

vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

2. Jätta Osaühingu Largemar ja Peep Nõggo apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 17. mai 2024. a otsuse resolutsiooni punkt 3 muutmata.

3. Mõista Rakvere vallalt Osaühingu Largemar ja Peep Nõggo kasuks

apellatsioonimenetluse kulude katteks välja 1 155,57 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 31. märts 2025.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rakvere Vallavolikogu 30. augusti 2017. a määrusega nr 8 võeti maastikukaitsealana

kohaliku kaitse alla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas Päide ja Veltsi külas asuv ala,

mille nimeks sai Pahnimäe maastikukaitseala (edaspidi kaitseala). Kaitseala kaitse-eesmärk

on kaitsta ja tutvustada piirkonnas erilist pinnavormi (Pahnimäe oos), maastikuilmet, alaga

seotud ajaloolis-kultuurilisi väärtusi ning tagada kaitsealuste liikide ja nende kasvukohtade

kaitse. Kaitseala hulka arvati Peep Nõggole kuuluvast Kiigemäe kinnistust Kiigemetsa

katastriüksus (katastritunnus 66101:001:0195).

2. Kaebajad esitasid 29. märtsil 2021 Rakvere Vallavalitsusele taotluse Pahnimäe kohaliku

kaitse alla võtmise otsuse, kohaliku kaitseala moodustamise määruse ja kaitse-eeskirja

kehtetuks tunnistamiseks või Kiigemäe kinnistu Kiigemetsa katastriüksuse Pahnimäe

kaitseala hulgast väljaarvamiseks ja sellega seonduvalt vastavate aktide muutmiseks.

3. Rakvere Vallavolikogu 30. juuni 2021. a otsusega nr 27 punktis 1 otsustati mitte algatada

Pahnimäe maastikukaitsealal uue ekspertiisi läbiviimist (punkt 1) ning jätta Pahnimäe oosi

kohaliku kaitse alla võtmise otsus, kohaliku kaitseala moodustamise määrus ja kaitse-eeskiri

kehtima (punkt 2).

4. Kaebajad esitasid halduskohtule kaebuse Rakvere Vallavolikogu 30. juuni 2021. a otsuse

nr 27 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata kaebajate ettepanek uuesti läbi.

Kaebuse kohaselt Pahnimäe kohaliku kaitse alla võtmise menetluses ei olnud kaebajad piisavalt

kaasatud.

LKS § 13 lg 1 ja § 8 lg 1 järgi on igaühel õigus esitada kaitse alla võtmise algatajale ettepanek

loodusobjekti kaitse alt väljaarvamiseks ning ettepaneku saamise järgselt peab haldusorgan

korraldama loodusobjekti kaitse alt väljaarvamise põhjendatuse ja otstarbekuse ning piirangutest

loobumise otstarbekuse ekspertiisi. Vastustaja ekspertiisi tegemist ei korraldanud, vaid on otsuses

selgesõnaliselt öelnud, et ta ei kavatse ekspertiisi korraldada.

Vabariigi Valitsus võttis 29. oktoobril 2015 vastu määruse nr 111 „Rakvere Vallimäe ja Pahnimäe

kaitse alla võtmise otsuste kehtetuks tunnistamine“, millega arvati loodusobjektid loodusväärtuse

puudumise tõttu kaitse alt välja.

Riiklikult tunnustatud ekspert Kadri Tali tuvastas juba 2008. aastal, et oos on hävinud (säilinud on

vaid selle tähelepanuväärne osa Pahnimäe kinnistul). Hävinud pinnavormi kaitseks ei olnud ega

ole põhjendatud Pahnimäe kohaliku kaitse alla võtmine ja seal hoidmine. II ja III kategooria

kaitsealused liigid, mis Kiigemetsa katastriüksusel ei asu, ei õigusta Kiigemetsa kinnistu kaitseala

hulgas hoidmist.

Lääne-Viru maakonnaplaneeringus 2030+ ei ole Pahnimäe ala käsitletud väärtusliku maastikuna.

Vaidlusalune otsus on nõuetekohaselt põhjendamata.

5. Vastuses kaebusele vaidles vastustaja kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja leidis, et kaebajad ei saa praegu vaidlustada 30. augusti 2017. a otsust kaitseala

moodustamise kohta.

Haldusmenetluse põhimõttega on kooskõlas, et vastustaja ei viinud läbi uut ekspertiisi, vaid lähtub

kaitse alla võtmise taotluse menetlemise käigus juba koostatud ekspertiisist. Seda eriti olukorras,

kus kohaliku kaitseala moodustamise haldusakti muutmist või kehtetuks tunnistamist taotlev isik

ei ole selgitanud, millised on kohaliku kaitseala moodustamise ajaga võrreldes muutunud

õigusnormid või asjaolud või millised on ajaliselt pärast kohaliku kaitseala moodustamist

ilmnenud uued tõendid.

Kohtuasja tõttu on vastustaja tellinud täiendava ekspertiisi. Ka täiendavas ekspertiisis toodu ei

anna alust arvamuseks, nagu oleks Pahnimäe kohaliku kaitseala moodustamise ajaga võrreldes

leidnud looduses aset olulised muutused.

Osa Pahnimäe oosist on säilinud ning säilinud Pahnimäe oosi näol on tegemist tervikliku

keskkonnasüsteemiga, mis väärib kaitset. Maavara kaevandamine tooks kaasa oosi hävimise.

Kohaliku tasandi kaitseala ei peagi leidma kajastamist maakonnaplaneeringus.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

6. 17. mai 2024. a otsusega Tartu Halduskohus rahuldas kaebuse, tühistas Rakvere

Vallavolikogu 30. juuni 2021. a otsuse nr 27 ning kohustas vastustaja kaebajate 29. märtsi

2021. a taotluse uuesti läbi vaatama.

Halduskohus selgitas, et kontrollib vaidlustatud otsuse õiguspärasust selle tegemise aja seisuga

ega arvesta pärast otsuse tegemist ilmnenud asjaolusid, sh 2023. aastal OÜ Hendrikson & Ko

poolt koostatud eksperdiarvamust.

Kaitse alla võtmise otsuse muutmisel või kehtetuks tunnistamisel tuleb lähtuda LKS §-des 8 ja 9

sätestatust. Tegu on eriregulatsiooniga haldusmenetluse seaduses sätestatud haldusakti kehtetuks

tunnistamise regulatsiooni suhtes (LKS § 6).

7. LKS § 13 lg 1 ja § 8 lg 3 koostoimest ilmneb, et kui haldusorgan saab kaitse alla võtmise

otsuse muutmise või kehtetuks tunnistamise ettepaneku, tuleb tal korraldada loodusobjekti

jätkuvalt kaitse all hoidmise põhjendatuse ja otstarbekuse ning kehtestatud piirangute

otstarbekuse ekspertiis. Ekspertiisi võib jätta korraldamata üksnes juhul, kui varsemast

ekspertiisist on möödunud sedavõrd vähe aega, et uue ekspertiisi korraldamine oleks

ilmselgelt ebamõistlik. Ekspertiisi võib jätta korraldamata ka siis, kui ettepanek on täielikult

põhjendamata või muul põhjusel ilmselgelt pahatahtlik.

Kaebajate taotluse esitamisel ei esinenud asjaolusid, mis lubanuks jätta ekspertiisi korraldamata.

Vastustaja 30. juuni 2021. a otsuse põhjendused, miks vastustaja ei pidanud vajalikuks uue

ekspertiisi korraldamist, ei ole asjakohased.

8. Rakvere Vallavolikogu 30. augusti 2017. a määrus nr 8 on kehtiv haldusakt ning kaebajad

ei ole seda vaidlustanud. Kaebajate etteheited, mis seonduvad selle haldusakti andmisel

menetlusnormide rikkumisega, ei ole asjakohased LKS § 13 lõike 1 ja § 8 lõike 1 kohase

ettepaneku esitamisel. Kaebajate ettepanekus esitatud ülejäänud põhjendused on asjakohased.

Vastustaja jättis neile vastamata.

9. Vastustaja ei ole pööranud tähelepanu väidetele, et Pahnimäe oos on valdavalt hävinenud

ning säilinud on ainult osa sellest Pahnimäe kinnistul, mitte Kiigemäe kinnistul; kaitsealal

puudub kaitsmisväärne maastik, arvestades et ala on võsastunud ning ümbritsetud

kaevandustega ja maanteega; keskkonnaregistrist nähtuvalt alal aas-karukella ei kasva ning

palu-karukell sai kasvada ainult Pahnimäe kinnistul. Otsusest puuduvad põhjendused ja

kaalutlused selle kohta, miks kaitseala ei saaks vähendada üksnes Kiigemetsa katastriüksuse

ulatusse.

10. Otsuse nr 27 tegemine ilma uue ekspertiisi korraldamiseta ning otsuses esinevad

põhjendamispuudused ja kaalutlusvead tingivad otsuse tühistamise. Tegu on sedavõrd oluliste

menetlusrikkumistega, et need võisid mõjutada asja otsustamist.

Vastustaja võib taotluse uuel läbivaatamisel arvestada 2023. aastal OÜ Hendrikson & Ko poolt

koostatud eksperdiarvamust. Kaebajad on 25. märtsil 2024 kohtule esitatud menetlusdokumendis

osutanud selles eksperdiarvamuses esinevatele puudustele. Kaebajad saavad need vastuväited

esitada haldusmenetluses ning vastustajal tuleb nendele vastata ja kaaluda nendest lähtuvalt, kas

esineb vajadus täiendava ekspertiisi läbiviimiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

11. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist

ning uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses leiab vastustaja, et kaitse alla võtmise otsuse muutmise või kehtetuks

tunnistamise ettepaneku saamisega ei tekkinud tal kohustust viia läbi uus ekspertiis.

Käesoleva kohtuasja raames ei ole kaebajatel võimalik hakata 30. augusti 2017. a haldusakti nr 8

vaidlustama. Ometi just seda vastustajad teha üritavad.

Ebaõige on halduskohtu seisukoht, nagu sisaldanuks kaebajate taotlus uusi küsimusi uute teemade

kohta, mis Pahnimäe kohaliku kaitse alla võtmise otsustamise ajal ei olnud teada. Seetõttu ei

pidanud vastustaja tellima uut ekspertiisi.

Vastavalt HMS § 68 lg-le 1 on isikul õigus taotleda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes

juhul, kui ta võib taotleda HMS §-i 44 alusel haldusmenetluse uuendamist. Praegusel juhul

kaebajad isegi ei väida, nagu oleks kaitseala moodustamise aluseks olnud õigusnorm või asjaolu

ära langenud või nagu oleksid ilmnenud uued tõendid.

Asudes ühelegi tõendile ja/või õigusnormile tuginemata seisukohale, et kaebajate taotluse

esitamise ajaks olevat algne ekspertiis olnud vananenud, on halduskohus oluliselt rikkunud

menetlusõigust.

Halduskohus on põhjendamatult kohustanud vastustaja kaebajate taotluse uueks lahendamiseks

olukorras, kus kohtumenetluse ajal on valminud OÜ Hendrikson & Ko poolt koostatud Pahnimäe

maastikukaitseala uus ekspertiis, milles on leitud, et kogu ala peaks edasi jääma kaitse alla.

Juhul, kui halduskohtu jaoks tekitas küsimusi vaidlustatud otsuse lakooniline motivatsioon, oleks

halduskohus pidanud analüüsima, kas kohtumenetluses on vastustaja toonud esile täiendavaid

põhjendusi, millest ta tegelikkuses lähtus juba vaidlustatud otsuse tegemisel.

12. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidlevad kaebajad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad

jätta see rahuldamata.

Kaebajate hinnangul on asjakohatud vastustaja põhjendused, et kaebajate taotluse lahendamiseks

vastustaja ei pidanudki tellima ekspertiisi, kui ta kohtumenetluse ajal ekspertiisi siiski tellis ja

soovib ekspertiisile tugineda kohtumenetluses.

Pädeva isiku tehtud ekspertiisita ei ole võimalik kaebajate taotlust hinnata ja lahendada.

Looduskaitseseaduse asjakohased sätted on erinormiks haldusmenetluse seaduse haldusakti

kehtetuks tunnistamise sätetele. Apellatsioonkaebuse etteheited viidatud haldusmenetluse normide

eiramise osas tuleb jätta tähelepanuta.

Pärast kaitseala moodustamist on toimunud mitmeid muudatusi. Muutunud on

maakonnaplaneering, muutumas on valla üldplaneering ja nendes vastava ala tähtsus (tegemist ei

ole väärtusliku maastikuga vm). Muutunud on piirkonna varustuskindluse olukord, ala on

maakonnaplaneeringust tuleneva juhise tõttu jäänud välja rohevõrgustikust. Ala on muutunud ka

valla enda tegevuse tulemusel. Näiteks ei ole vallal olnud vastuväiteid AS-i Eesti Teede karjääri

osas 18. veebruaril 2019 esitatud kaevandamise keskkonnaloa pikendamise taotlusele, milles

nimetatud mäeeraldis ja selle teenindusmaa kattuvad idaservas kuni 0,12 ha ulatuses kaitsealaga.

Nõustuda ei saa seisukohaga, nagu saaks kohtumenetluse ajal valminud ekspertiisi tõttu jätta

vaidlustatud otsuse kehtima ning uut ekspertiisiaktile tuginevat haldusakti ei olegi vaja.

Kohtumenetluse jooksul haldusakti põhjenduste täiendamine oleks lubatav, kui vastustaja

tõendaks, et kohtumenetluses esitatud põhjendustest juhinduti juba algses otsuses. Praegu see ei

ole nii.

13. Vastuses kaebusele esitasid kaebajad vastuapellatsioonkaebuse, milles taotlesid

halduskohtu otsuse tühistamist osas, milles jäeti osa kaebajate menetluskuludest kaebajate

enda kanda.

Kaebajad selgitavad, et halduskohus on arvel nr 2403055 kajastatud õigusabikuludest 2 975 eurot

(käibemaksuta) jätnud vastustajalt välja mõistmata 2 333,67 eurot. Halduskohtu selgitusel pidi

kaebajate esindaja jaoks olema äratuntav, et asjas ei saa määravat tähendust omada see, kas

kohtumenetluse jooksul tellitud eksperdiarvamus on nõuetekohane. Kuna halduskohus ei

tagastanud vastustaja esitatud uut ekspertiisi, kui asjakohatut tõendit, on kaebajad õigustatult need

dokumendid läbi analüüsinud ja nendele oma põhjalikud vastuväited esitanud. Vastavalt on

kaebajate õigusabikulud selles osas põhjendatud.

14. Vastuses vastuapellatsioonkaebusele vaidles vastustaja vastuapellatsioonkaebusele

vastu ja palus jätta see rahuldama.

Vastustaja hinnangul oleks halduskohus pidanud jätma kaebuse rahuldamata ja seega kaebajate

menetluskulud tervikuna kaebajate endi kanda. Vastustaja hinnangul on ebausutav, et kaebajate

esindaja tegi 20. märtsil 18 tundi ja 35 minutit tööd ekspertiisiga tutvumiseks. Arve nr 2403055

kuluaruandes kajastatud töömaht on ilmselgelt ülepaisutatud. Vajalikuks ja põhjendatud

töömahuks võiks olla kuni 4,5 töötundi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus on põhjendatult

leidnud, et kaebajate taotluse lahendamisel jättis vastustaja sisuliselt vastamata kaebajate väidetele

ja põhjendustele ning õigusvastaselt jättis kaalutlusõiguse teostamata. Vaidlustatud otsuse vead ei

ole kohtumenetluses kõrvaldatavad.

16. Apellatsioonimenetluses on pooled jätkuvalt erineval seisukohal selles, milliste

menetlusreeglite järgi pidi vastustaja kaebajate taotlusele vastama, s.h kas nõutav oli loodusobjekti

kaitse alla võtmise põhjendatuse kontrollimiseks uue ekspertiisi korraldamine ning millistele

kaebajate seisukohtadele pidi vastustaja kaebajate taotluse lahendamisel hinnangu andma.

17. Vastavalt LKS §-le 6 kohaldatakse LKS alusel korraldatavale haldusmenetlusele

haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades LKS-s sätestatud erisusi. Seega pidi vastustaja

kaebajate taotluse menetlemisel ja lahendamisel rakendama LKS norme, kui need näevad ette

erisuse võrreldes HMS-s sätestatud menetluskorraga.

18. Kaebajad esitasid vastustajale 15. märtsil 2021 taotluse Pahnimäe kohaliku kaitse alla võtmise

otsuse, kohaliku kaitseala moodustamise määruse ja kaitse- eeskirja kehtetuks tunnistamiseks või

Kiigemäe kinnistu Kiigemetsa katastriüksuse Pahnimäe kaitseala hulgast väljaarvamiseks ja

sellega seonduvalt vastavate aktide muutmiseks (dtl 22-38).

Tulenevalt LKS § 13 lg-st 1 kohaldatakse LKS §-des 8 ja 9 sätestatut muu hulgas kaitstava

loodusobjekti kaitse-eeskirjas märgitud piirangute või loodusobjektiga seotud kohustuste ulatuse

olulisele muutmisele või kehtetuks tunnistamisele.

19. Igaühel on õigus esitada LKS § 8 lg 2 tingimustele vastav ettepanek loodusobjekti kaitse alla

võtmiseks. LKS § 8 lg 3 järgi korraldab kaitse alla võtmise algataja loodusobjekti kaitse alla

võtmise põhjendatuse ja otstarbekuse ning kavandatavate piirangute otstarbekuse ekspertiisi,

kaasates selleks vastava ala eriteadmistega isiku. Kui ekspertiisi tulemusest nähtub, et

loodusobjektil puuduvad LKS-ga sätestatud kaitse alla võtmise eeldused või kaitse alla võtmine ei

ole otstarbekas, võib kaitse alla võtmise algataja keelduda kaitse alla võtmise menetluse

algatamisest (LKS § 8 lg 4), kui aga loodusobjektil on kaitse alla võtmise eeldused ja kaitse alla

võtmine on otstarbekas, algatatakse kaitse alla võtmise menetlus (LKS § 8 lg 5). LKS §-s 9 on

seadusandja ette näinud täpsemalt toimingud, mis tuleb teha loodusobjekti kaitse alla võtmise

menetluses, et jõuda loodusobjekti kaitse alla võtmise (LKS § 11) või kaitse alla võtmisest

keeldumise (LKS § 111) otsuseni.

20. Toodud normid reguleerivad otsesõnu loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse alustamise

otsustamist. Samade normide alusel tuleb aga LKS § 13 lg 1 kohaselt lahendada ka kaitstava

loodusobjekti kaitse-eeskirjas märgitud piirangute või loodusobjektiga seotud kohustuste ulatuse

olulisele muutmisele või kehtetuks tunnistamise menetluse algatamine. Halduskohus selgitas

põhjendatult, et selles olukorras tuleb normide kohaldamisel arvestada kaitse alla võtmise otsuse

muutmise või kehtetuks tunnistamise menetluse eripära loodusobjekti kaitse alla võtmise

menetlusega võrreldes.

Nii paneb LKS § 8 lg 3 kohaliku omavalitsuse üksusele ülesande korraldada ekspertiis kaitse alla

võtmise eelduste ja otstarbekuse selgitamiseks, kui kohaliku omavalitsuse üksusele esitatakse

taotlus loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmiseks. Samas on ilmne, et juba kaitse alla võetud

loodusobjekti kaitse-eeskirjas märgitud piirangute muutmise või kehtetuks tunnistamise taotluse

saamisel on menetluslik olukord kui ka kohaliku omavalitsuse käsutuses olev tõendite baas erinev

kui loodusobjekti kaitse alla võtmise taotluse esmase saamise korral. Olukorras, kus loodusobjekt

on juba kaitse alla võetud, peab kohaliku omavalitsuse üksus olema korra juba kontrollinud nii

kaitse alla võtmise eelduste olemasolu, kui ka kaalunud erinevaid huve ning hinnanud kaitse alla

võtmise otstarbekust. Seetõttu jagab ringkonnakohus halduskohtu arusaama, et loodusobjekti

kaitse-eeskirjas märgitud piirangute muutmise või kehtetuks tunnistamise taotluse saamisel ei ole

uue ekspertiisi korraldamine kohaliku omavalitsuse üksuse absoluutne kohustus.

Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus aga, et ekspertiisi korraldamata jätmise võib

otsustada ka muul juhul, kui halduskohtu nimetatud asjaoludel, s.o juhul, kui varsemast

ekspertiisist on möödunud sedavõrd vähe aega, et uue ekspertiisi korraldamine oleks ilmselgelt

ebamõistlik või kaitse alla võtmise otsuse muutmise või kehtetuks tunnistamise ettepanek on

täielikult põhjendamata või muul põhjusel ilmselgelt pahatahtlik. LKS § 8 lg-test 4 ja 5 nähtub

selgelt, et ekspertiisi korraldamise eesmärgiks on usaldusväärse teabe ja hinnangu saamine, et

otsustada loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse algatamine või sellest keeldumine.

Loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse muutmise või kehtetuks tunnistamise ettepaneku

kontekstis on vaja seega otsustada, kas algatada menetlus, mille tulemuseks võib olla kaitse-

eeskirja (oluline) muutmine või kogunime kaitse alla võtmise kehtetuks tunnistamine. LKS § 8 lg-

te 3-5 süstemaatiline tõlgendamine koostoimes LKS § 13 lg-ga 1 viib seetõttu järeldusele, et uue

ekspertiisi korraldamise vajadus sõltub eelkõige sellest, kas olemasoleva ekspertiisi pinnal,

arvestades loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse muutmise või kehtetuks tunnistamise

ettepaneku väiteid ja põhjendusi, saab piisava kindlusega otsustada menetluse algatamise

küsimuse. LKS § 8 lg-d 3-5 koostoimes LKS § 13 lg-ga 1 ei nõua seega jäigalt ettekirjutatud

menetlustoimingu läbiviimist, vaid panevad kohaliku omavalituse üksusele kohustuse otsustada

menetluse algatamine valdkonnas eriteadmisi omava isiku koondatud andmete ja analüüsi alusel.

Kui ettepanekus püstitatud küsimustele saab kahtlusi välistades vastata olemasoleva ekspertiisi

põhjal, siis võib varasem ekspertiis olla piisav sõltumata selle vanusest.

21. Ringkonnakohus leiab eelneva alusel, et LKS §-des 8 ja 9 on seadusandja sätestanud korra

loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse muutmise või kehtetuks tunnistamise taotluse alusel

menetluse algatamise otsustamiseks. Seega on LKS-s selles küsimuses sätestatud erisus HMS

regulatsioonist ning LKS § 6 kohaselt pidi vastustaja kaebajate taotluse saamisel lähtuma eelkõige

LKS asjakohastest sätetest. Seetõttu ei ole asjakohane vastustaja seisukoht, et kaebajatel oli õigus

taotleda loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist üksnes HMS

§ 68 piirangut arvestades, s.o juhul, kui nad võinuks taotleda haldusmenetluse uuendamist HMS §

44 järgi. HMS § 44 lg-s 1 on loetletud juhud, kui haldusorganil tuleb menetlus uuendada. Samas

LKS § 8 lg 1 järgi on igaühel õigus esitada kaitse alla võtmise algatajale ettepanek loodusobjekti

kaitse alla võtmiseks. Tulenevalt LKS § 13 lg-st 1 on igaühel vastavalt õigus esitada ettepanek ka

loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks. Menetluse

algatamisel peab haldusorgan LKS § 8 lg-te 4 ja 5 järgi kontrollima loodusobjekti kaitse alla

võtmise eelduste esinemist ja hindama kaitse alla võtmise otstarbekust. Seega on loodusobjekti

kaitse alla võtmise otsuse muutmise või kehtetuks tunnistamise menetluse algatamine võimalik ka

juhul, kui taotlus annab aluse kahtluseks, et kaitse alla võtmine ei ole (enam) otstarbekas.

Vastavalt ei jää ruumi HMS § 44 lg 1 tingimuste kohaldamiseks. Samas ei saa mööda vaadata

sellest, et kahtlus kaitse alla võtmise otstarbekuses saab tugineda eelkõige sellele, et asjaolude või

kehtiva õiguse muutumise või uute teadmiste tõttu võib avaliku ja asjast huvitatud isikute huvide

ja õiguste tasakaal olla muutunud. Seega võib loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse kehtetuks

tunnistamine või tingimuste muutmine sõltuda siiski sellest, kas asjaolud on muutunud kaitse alla

võtmise otsuse tegemise järel. Siiski ei ole välistatud kaitse alla võtmise otsuse muutmine ka

põhjusel, et otsuse tegemise ajal teada olnud oluline asjaolu või huvi on jäänud tähelepanuta.

22. Kokkuvõttes leiab vastustaja ekslikult nagu olnuks kaebajate taotlus lubatav üksnes juhul, kui

kaitse alla võtmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm oleks ära langenud või oleks ilmnenud

olulised, varem teadmata tõendid ning kaebajad oleks seejärel ühe kuu jooksul taotlusega

vastustaja poole pöördunud. Sellised piiravad tingimusi LKS §-st 8 koostoimes LKS § 13 lg-ga 1

ei tulene.

23. Vastavalt LKS § 8 lg-le 3 on kaitse alla võtmise ning kavandatavate piirangute otstarbekuse

küsimus üheks ekspertiisiga lahendatavaks küsimuseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga

LKS § 8 lg-t 3 mõista selliselt, et ekspertiisi koostaja ülesandeks on otsustada kaitse alla võtmise

ning kavandatavate piirangute otstarbekuse üle. Ekspertiisi koostades saab valdkonna

eriteadmistega isik anda seisukoha nende oluliste asjaolude kohta, mida haldusorgan saab ja/või

peab arvestama loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse tegemisel. Samas ei saa ekspert

haldusorgani asemel teostada kaalutlusõigust ega otsustada, kas kõiki asjaolusid arvestades on

loodusobjekti kaitse alla võtmine või seejuures kohaldatavad piirangud otstarbekad.

Kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse

tegemist või valida erinevate otsustuste vahel (HMS § 4 lg 1). Seetõttu saab ekspert küll osutada

erinevate otsuste võimalikele mõjudele, kuid otsuse tegemisel oluliste huvide ja õiguste kaalumine

on siiski haldusorgani õigus ja kohustus. LKS § 8 lg-eid 4 ja 5 saabki mõista selliselt, et

haldusorgan, kes peab otsustama loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse algatamise peab

seejuures ise otsustama ka kaitse alla võtmise otstarbekuse üle. Sellise otsuse õiguspärasuse

küsimuse lahendamisel kontrollib kohus üksnes kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude

kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt, kuid ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse

otstarbekust (HKMS § 158 lg 3).

24. Vastustaja peab vaidlustatud otsust õiguspäraseks, põhjendades seda seisukohta sellega, et

kaebajate taotluse väited käivad Rakvere Vallavolikogu 30. augusti 2017. a määruse nr 8 ja selle

vastuvõtmisele eelnenud menetluse kohta, kaebajad ei ole esile toonud menetluse uuendamise

alust HMS § 44 lg 1 järgi ning kohtumenetluse ajal 2023. aastal koostatud ekspertiis kinnitab

Pahnimäe oosi ja ümbritseva maa-ala kaitse alla võtmise põhjendatust.

Ringkonnakohtu hinnangul ei anna aga vastustaja väited ja põhjendused alust pidada vaidlustatud

otsust õiguspäraseks.

25. Otsuse punktis 13 loetles halduskohus kaebajate taotluses esitatud põhjendused Pahnimäe

kaitse alla võtmise otsuse muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks. Kaebajate põhjendused said

alfabeetilise tähise alustades a-st ja lõpetades x-iga. Põhjendusi hinnates nõustus halduskohus

vastustajaga osaliselt, leides, et põhjendused a kuni j ei ole praeguses vaidluses asjakohased, sest

puudutavad Rakvere Vallavolikogu 30. augusti 2017. a määrust nr 8 ja selle andmisele eelnenud

haldusmenetlust, mille õiguspärasus ei ole praeguse vaidluse esemeks. Vastustaja ega kaebaja ei

vaidle sellele seisukohale vastu apellatsioonimenetluses. Ka ringkonnakohus ei näe põhjust asuda

teistsugusele seisukohale ega korda selles osas halduskohtu otsuse põhjendusi.

26. Kaebajate taotluse põhjenduste k kuni x kohta leidis halduskohus, et nende kaudu on kaebajad

soovinud näidata, miks kaitse alla võtmise otsuses toodud põhjendused ja kaitse alla võtmise

eesmärk ei ole asjakohased ning miks ala kaitse all hoidmine ei ole enam üldse või senises mahus

põhjendatud ega otstarbekas. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga. Need põhjendused toovad

tõepoolest esile asjaolud, mida kaebajad peavad oma põhiväidet toetavaks, s.o mis kaebajate

arvates osutavad, kaitse alla võtmise tingimusi tuleks muuta, kuna kaitse alla võtmise otsuse

eeldused ei ole osaliselt täidetud ja muutnud on kaitse alla võtmise otstarbekuse hindamisel

arvestatavad asjaolud. Olgugi, et osa neist seondub väidetavate vigadega, mis tehti juba kaitse alla

võtmise otsustamisel, olid need etteheited oma kestva iseloomu tõttu asjakohased ka taotluse

esitamise ajal. Nii väidavad kaebajad, et Pahnimäe oosi säilinud osa ei asu Kiigemäe kinnistul,

kõik kaitsmisväärsena nimetatud väärtused paiknevad Pahnimäe kinnistul ja kaitsealuste liikide

soodsa seisundi tagamine ei ole LKS järgi kohaliku omavalitsuse ülesanne. Teine osa väiteid

seondub aga otseselt asjaoludega, mis on selgunud pärast kaitse alla võtmise otsuse tegemist.

Näiteks selgitavad kaebajad, et Kiigemäe kinnistu on võsastunud ja seda ei kasutata vaba aja

veetmise või loodushariduse andmise kohana. Apellatsioonkaebuses vastustaja ei selgita, miks ta

ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et vähemalt osa kaebajate väiteid olid asjakohased ja neile

tulnuks taotluse lahendamisel vastata. Ringkonnakohtule ei ole äratuntavad põhjused, mis võiks

õigustada kaebajate nendele seisukohtadele ja väidetele vastamata jätmist.

27. Põhjenduse x kohta osutab ringkonnakohus siiski, et piirkonna liiva- ja kruusavarude

vajalikkus infrastruktuuri projektide elluviimiseks puudutab avalikku huvi, mitte kaebajate erahuvi

või subjektiivset õigust. Praeguse asja lahendamisel halduskohtumenetluses ei saa kaebajad selle

asjaoluga arvestamata jätmisele tugineda, kuna kaebus on esitatud kaebajate subjektiivsete

õiguste, mitte avaliku huvi kaitseks.

28. Iseenesest on vastustajal õigus selles, et kohtupraktikas on tunnustatud haldusorgani õigust

täiendada vaidlustatud haldusakti põhjendusi kohtumenetluses tingimusel, et haldusorgan suudab

ühtlasi näidata, et ta tugines neile põhjendustele haldusakti andmisel, kuid põhjendused jäi

haldusaktis esitamata. Praegusel juhul ei ole vastustaja kohtumenetluses kaevatava otsuse

põhjendusi täiendanud. Kohtumenetluses esitatud 2023. aastal OÜ Hendrikson & Ko poolt

koostatud eksperdiarvamus ei saa asendada haldusorgani enda põhjendusi. Liiati on

ekspertarvamus koostatud pärast vaidlustatud otsuse tegemist, mis ise välistab võimaluse, et

vastustaja lähtus ekspertarvamuses esitatust kaebajate taotluse lahendamisel. Seetõttu jättis

halduskohus põhjendatult ekspertarvamuses toodu arvestamata vaidlustatud otsuse õiguspärasuse

hindamisel.

29. Halduskohus leidis põhjendatult sedagi, et vaidlustatud otsuse andmisel vastustaja jättis

kaalutluse teostamata ja rikkus seega talle seadusega pandud kohustust. Nagu ringkonnakohus

eelnevalt selgitas on kaitse alla võtmise ja kaitsetingimuste kohaldamise otstarbekuse otsus

vastustaja kaalutlusotsus, mida ei saanud vastustaja asemel teha ekspertiisi läbiviija 2016. aastal

ega ka hiljem. Ometi märgib vastustaja vaidlustatud otsuse punktis 1.5, et kaitse alla võtmise ja

kavandatud piirangute otstarbekuse analüüsi on teinud ekspertiisi koostaja, mitte vastustaja ise.

Kaebajate taotlust lahendades ei ole vastustaja ise selgitanud ja põhjendanud, miks kaitse alla

võtmise otsuse kehtima jätmine on otstarbekas, pidades silmas nii loodusobjekti kaitse eesmärke,

kaebajate huvi omandi kasutamiseks ja ettevõtluse arendamiseks kui ka muid olulisi asjaolusid.

Kuna kohus ei saa asuda teostama kaalutlusõigust vastustaja asemel (HKMS § 158 lg 3 ls 2), siis

ei ole see vaidlustatud otsuse puudus kõrvaldatav halduskohtumenetluses. Vastavalt on

põhjendatud vaidlustatud otsuse tühistamine ja vastustaja kohustamine lahendada uuesti kaebajate

taotlus. Asjakohane on halduskohtu selgitus, et taotlust uuesti lahendades võib vastustaja arvestada

2023. aastal OÜ Hendrikson & Ko poolt koostatud eksperdiarvamust, kuid peab vastama

kaebajate võimalikele vastuväidetele ekspertarvamuse puuduste kohta.

30. Täiendavalt osutab ringkonnakohus, et LKS § 43 järgi on kohaliku tasandi looduskaitse

eesmärk piirkonna looduse eripära, kultuuri, asustust ja maakasutust esindavate väärtuslike

maastike või nende üksikelementide kaitse. Kaitsealuste liikide püsielupaikade kaitse aga ei kuulu

kohaliku tasandi looduskaitse eesmärkide hulka. Tulenevalt LKS § 10 lg-st 3 võtab I või II

kaitsekategooria kaitse alla Vabariigi Valitsus nende loetelu sisaldava määrusega. Need liigid,

mille püsielupaigad on LKS § 50 lg 2 kohaselt automaatselt kaitstud, kuuluvad I

kaitsekategooriasse. Püsielupaigana ala kaitse alla võtmise pädevus on valdkonna eest vastutaval

ministril (LKS § 10 lg 2). Seega ei saa kohaliku omavalitsusüksuse poolt loodusobjekti kaitse alla

võtmise eesmärgiks olla II või III kategooria kaitsealuse liigi püsielupaiga asumine loodusobjektil.

Vastavalt ei saa vastustaja tugineda asjaolule, et Pahnimäe kaitsealal võib esineda kaitsealuseid

liike loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduste kontrollimisel. Samas võib kaitsealal asuv

taimestik ja selle mitmekesisus, s.h kaitsealuste liikide esinemine, tulla ühe kaalutlusena

arvesse kaitse alla võtmise otstarbekuse küsimuse lahendamisel.

31. Eeltoodu alusel jääb vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid ringkonnakohus muudab

halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

32. Kaebajad taotlevad halduskohtu otsuse tühistamist osas, milles halduskohus jättis kaebajate

arvel nr 2403055 näidatud õigusabikulud nende endi kanda. Halduskohtu selgitusel on arvest

nähtuvalt kaebajate esindaja kulutanud 20. märtsil 2024 ekspertarvamuse läbitöötamisele ja

analüüsile, tõendite ja info kogumisele, seisukoha koostamisele ja suhtlusele kliendiga 18 tundi ja

35 minutit ning 25. märtsil 2024 telefoninõupidamisele kliendiga, täiendavate tõendite kogumisele

ja seisukoha täiendamisele 2 tundi ja 40 minutit. Kaebajate esindaja jaoks pidi olema äratuntav, et

praeguses kohtumenetluses ei saa määravat tähendust omada see, kas kohtumenetluse jooksul

tellitud eksperdiarvamus on nõuetekohane, mistõttu puudus vajadus praeguse asja raames seda

põhjalikult läbi töötada ja selle kohta kohtule detailseid seisukohti esitada.

Ringkonnakohus jagab kaebajate arusaama, et olukorras, kus halduskohus võttis vastu vastustaja

13. novembri 2023. a menetlusdokumendi lisana esitatud ekspertiisiakti ega tagastanud seda

tõendina ka hiljem, ei saa kaebajate esindajale ette heita ekspertiisiaktiga tutvumist ega selle kohta

seisukoha esitamist. Kuigi haldusakti õiguspärasust kontrollitakse haldusakti andmise aja seisuga

(HKMS § 158 lg 2 ls 2), siis võib haldusakti andmise ajal esinenud asjaolusid tõendada ka

hilisema tõendi, s.h ekspertarvamusega. Seetõttu ei saanud kaebajatel olla täielikku kindlust selles,

et ekspertarvamuses esitatul puudub tähendus asja lahendamisel. Kaebajate esindaja on

arusaadavalt selgitanud sedagi, et ekspertarvamusega tutvumisele kulunud aeg 18 tundi ja 35

minutit jaguneb tegelikkuses kolmele tööpäevale, kuid ajaarvestuse tarkavara eripära tõttu on arvel

kajastatud üksnes tegevuse alguse päev, s.o 20. märts 2024. Siiski ei pea ringkonnakohus

põhjendatuks muuta halduskohtu otsust vastustajalt menetluskulude väljamõistmise osas.

Menetluse keerukust, mahtu ja vaidluse eset silmas pidades katab halduskohtu otsusega kaebajate

kasuks välja mõistetud 5039,20 eurot kaebajate kulutused vajalikele ja põhjendatud

menetluskuludele. Ringkonnakohus arvestab siinkohal sellega, et kaebajad keskendusid

halduskohtule esitatud kaebuse väidetes ja põhjendustes, samuti halduskohtule tõendite esitamisel

olulises osas 2016. aastal toimunud Pahnimäe kohaliku kaitse alla võtmise menetlusele. Ometi

pidi kaebajate esindajale olema selge, et LKS § 8 ja § 13 lg 1 järgi ei ole võimalikel menetluslikel

minetustel Pahnimäe kohaliku kaitse alla võtmise algses menetluses tähendust kaitse-eeskirjas

märgitud piirangute muutmise või kehtetuks tunnistamise taotluse lahendamisel.

Seetõttu jääb kaebajate apellatsioonkaebus rahuldamata.

33. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega

jäävad vastustaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

Kaebajad taotlevad apellatsioonimenetluse kuludena vastustajalt 1 155,57 euro väljamõistmist.

Kaebajad selgitavad, et apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud on tegelikkuses suuremad,

kuid kaebajad taotlevad vastustajalt üksnes viimase apellatsioonkaebusega seotud õigusabikulude

väljamõistmist. Kaebajate selgitusel seondub osa õigusabikuludest (kokku 114,33 eurot) üksnes

vastustaja apellatsioonkaebusega ja ülejäänud osas peavad kaebajad õigusabikulusid 75% ulatuses

seotuks vastustaja ja 25% ulatuses kaebajate apellatsioonkaebusega. Vastustaja ei esitanud

vastuväiteid kaebajate menetluskulude suuruse ega arvestuse kohta. Ringkonnakohus loeb

kaebajate õigusabikulud apellatsioonimenetluses põhjendatuks ja vajalikuks kaebajate näidatud

ulatuses ja mõistab vastustajalt kaebajate kasuks välja 1 155,57 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/