2-23-17955/29 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik

Mati Maksing ja kohtunik Maris Kuurberg

Määruse tegemise aeg ja koht

26.02.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-17955

Kohtuasi

BLS International Services Limited hagi Eesti

Vabariigi (Politsei- ja Piirivalveameti

ja

Siseministeeriumi kaudu) vastu kahju hüvitamise,

viivise ja ebaõigete andmete ümberlükkamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15.08.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

BLS International Services Limited määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (määruskaebuse esitaja): BLS International

Services

Limited

(registrikood

L51909DL1983PLC016907, aadress G-4B-1, Extension

Mohan Co-operative Industrial Estate, Mahura Road,

New Delhi 110044, India), lepingulised esindajad

vandeadvokaat Rauno Kinkar ja advokaat Dan-Erik

Roosve

Kostja (vastustaja): Eesti Vabariik Politsei- ja

Piirivalveameti (registrikood 70008747) kaudu, volitatud

esindaja Kristin Annsoo, ja Siseministeeriumi

(registrikood 70000562) kaudu, volitatud esindaja Merje

Joll

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 15.08.2024 määrus jätta muutmata, arvestades ka käesoleva

määruse põhjendusi.

2. BLS International Services Limited määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud BLS International

Services Limited kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

2-23-17955

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. BLS International Services Limited (hageja) esitas Harju Maakohtule 20.12.2023

hagiavalduse, mida täpsustas 02.01.2024, Eesti Vabariigi (Politsei- ja Piirivalveameti ja

Siseministeeriumi kaudu) (kostja) vastu kahju hüvitamise, viivise ja ebaõigete andmete

ümberlükkamise nõudes.

2. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt sõlmis BLS International Services Limited koos

oma tütarettevõtetega BLS International (Thailand) Co., Ltd, BLS International Services

Singapore PTE. Ltd., China International Travel Service (Japan), MARK TEACHER CIA

LTDA (edaspidi koos ESP) 18.09.2020 Siseministeeriumi (edaspidi SM) ning Politsei- ja

Piirivalveametiga (edaspidi PPA) lepingu nr 20-1.6/1508-11 e-residendi digitaalse

isikutunnistuse väljaandmiseks, tähtajaga 5 aastat.

2.1. Lepingu põhieesmärk oli e-residendi digitaalsete isikutunnistuste (edaspidi ERDID)

väljastamine väljaspool Eesti Vabariiki. Lepingu kohaselt pidi PPA hankima e-residendiks

saada soovivaid kliente, koguma neilt vastavad taotlused ja andmed ning edastama vastava

teabe ESP-le, et ESP ühingud väljastaksid Tokyos, Bangkokis, Singapuris, Sao Paulos ja

Johannesburgis ERDID kaarte ning osutaksid sellega seoses e-residentide registreerimiseks

abistavaid teenuseid. Hageja sai seejuures teenustasu isikutelt, kellele ERDID väljastati ja

kellele osutati e-residentide registreerimiseks abistavaid teenuseid.

2.2. 23.05.2023 kontakteerus PPA hagejaga seoses väidetava lepingu rikkumisega ning palus

selgitusi väidetava lepingurikkumise kohta seoses sellega, et ESP töötaja Wisakha olevat

täitnud teise ESP töötaja Bahri tööülesandeid. Hageja edastas PPA-le 01.06.2023 vastuse, kus

selgitas mh, et ESP-le teadmata palus ESP töötaja Bahri ESP töötajal Wisakhal katta oma

vahetused ERDID väljaandmiseks ajavahemikul 01.–14.05.2023 ja 19.05.2023. Bahri võttis

vastava otsuse iseseisvalt vastu isikliku hädaolukorra tõttu. PPA 23.05.2023 päringu järgselt

ESP kontrollis ja kinnitas, et isikuandmed ega konfidentsiaalne teave pole selle tagajärjel

lekkinud. 17.07.2023 edastas PPA ja SM hageja põhjendustest hoolimata lepingu erakorralise

ülesütlemisavalduse. Kuigi hageja sellega ei nõustunud, lugesid PPA ja SM lepingu

lõppenuks alates 19.07.2023.

2.3. PPA ja SM avaldasid 27.07.2023 PPA kodulehel pressiteate, mille kohaselt rikkus hageja

lepingut piisavalt oluliselt, et kostjad otsustasid lepingu üles öelda. Vastavat pressiteadet

kasutavad hageja konkurendid hageja mustamiseks ning hageja konkurentsivõime

vähendamiseks. Sellest tulenevalt on mh vähenenud hageja käive ning võimalus leida uusi

koostööpartnereid. Hageja hinnangul on lepingu ülesütlemine on tühine. Sellest tulenevalt ei

ole lepingut üles öeldud ning see kehtib edasi. PPA ja SM on lepingut ebaseaduslikult üles

2-23-17955

öeldes lepingut rikkunud ning põhjustanud sellega hagejale kahju. Hageja taotleb Eesti

Vabariigilt hageja kasuks 23 000 euro suuruse kahju (sellest 3000 kohtueelsete

õigusabikulude nõue ja 20 000 eurot kulutused oma au ja hea nime taastamiseks)

väljanõudmist, millele lisandub viivis alates 20.12.2023 kuni põhinõude täitmiseni seaduses

sätestatud määras. Ühtlasi palub hageja kohustada Eesti Vabariiki PPA ning SM kaudu ümber

lükkama 27.07.2023 pressiteates avaldatud ebaõiged andmed.

3. Harju Maakohus võttis hagiavalduse 12.01.2024 määrusega menetlusse.

4. Kostjaks olev Eesti Vabariik (PPA ja SM kaudu) leidis, et hagi lahendamine ei kuulu

maakohtu pädevusse. Kuna kahju hüvitamise ja ebaõigete andmete ümberlükkamise nõue

tuleneb poolte vahel riigihanke korras sõlmitud halduslepingust, siis on tegemist avalik-

õiguslikust suhtest tuleneva vaidlusega. Avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste

lahendamine on halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 4 lg 1 kohaselt

halduskohtu pädevuses.

5. Hageja leidis oma täiendavates seisukohtades, et tegemist ei ole halduslepinguga, vaid

pooled sõlmisid tsiviilõigusliku lepingu, sest vastavalt isikut tõendavate dokumentide seaduse

(ITDS) §-le 3¹ isikut tõendava dokumendi väljaandmise taotluse vastuvõtmisega, sh isikult

biomeetriliste andmete võtmise ja nende andmete töötlemisega, ning isikut tõendava

dokumendi väljastamisega seotud ülesande täitmiseks võib sõlmida halduslepingu HKTS-s

sätestatud korras. Seega seadus ei näe ette käesoleval juhul üksnes halduslepingu sõlmimist.

Vastavast sättest ei tulene, et isikut tõendava dokumendi väljaandmise taotluse

vastuvõtmisega ning isikut tõendava dokumendi väljastamisega seotud ülesande täitmiseks

võib sõlmida üksnes halduslepingu nagu nõuab HKTS § 3 lg-s 4 sätestatud eeldus. Poolte tahe

on olnud selgelt tsiviilõigusliku lepingu sõlmimine. Lepingu ülesütlemisel HMS-le viitamata

jätmine näitab seda, et kostja elas teadmises, et leping on tsiviilõiguslik. Juhul, kui kostja

oleks algusest peale käsitlenud tema ja hageja vahelist lepingut halduslepinguna, oleks ta

pidanud samuti uskuma, et lepingut üles öeldes annab ta haldusakti ning ta oleks selle

andmiseks sätestatud HMS nõudeid kasvõi osaliselt täitnud. Lepingus ega selle lisades ei ole

kokku lepitud, et hageja ülesanded on haldusmenetlust toetavad või selle osa. Kostja viidatud

lepingu lisa 1 punkt 3 käsitleb seda, millised hageja ülesanded on lepingu kontekstis peamised

ja millised on täiendavad. Seda, kas need ülesanded on haldusmenetluse osa või seda

toetavad, viidatud punkt ei käsitle. Lepingus ei ole kordagi viidatud asjaolule, et hageja

ülesanded on haldusmenetluse osa. Kostja juhistele allumine ei viita sellele, et tegu oleks

haldusõigussuhtega ja halduslepinguga. Asjaolu, et hageja tegevus allus kostja juhistele,

toetab vastupidi seda, et hageja on täitnud vaid toetavaid ülesandeid, st hagejal pole olnud

endal vabadust võtta vastu otsuseid ja täita iseseisvalt haldusülesandeid. Lepingus ITDS-le

viitamine ei selgita, et poolte tahe polnud sõlmida tsiviilõiguslikku lepingut. Riigi Teatajas

lepingu avaldamine ei oma tähendust lepingu olemusele.

6. Kostja jäi oma seisukohale, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud haldusleping. Kostja viitas

kohtupraktikale (RKHKo haldusasjades nr 3-18-1946, p 18; nr 3-19-2347, p 19), mille

kohaselt HKTS § 3 lg 4 teise lause kohaselt eeldatakse, et haldusülesande täitmiseks

volitamise korral, et tegemist on halduslepinguga, kui lepingust ei nähtu selgelt poolte tahe

sõlmida tsiviilõiguslik leping. See tähendab, et pool, kes väidab, et poolte vahel ei olnud

sõlmitud haldusleping, tuleb tal seda ka tõendada. Hageja ei osutanud kostjale kaasabi

haldusülesande täitmisel, vaid täitis kostja volitusel haldusülesandeid. Ka lepingu lisa 1

punktis 3 on pooled nõustunud, millised hageja ülesanded on abistavad ja millised on

peamised teenused ehk otseselt haldusmenetluse osa, mille eest vastutas hageja. Ainuüksi

asjaolu, et hageja lepinguline tegevus allus kogu lepingu kestvuse vältel kostja juhistele ja

2-23-17955

järelevalvele, kinnitab, et poolte vahel oli haldusõigussuhe. Isikut tõendava dokumendi

väljaandmise taotluse vastuvõtmisega, sh isikult biomeetriliste andmete võtmise ja nende

andmete töötlemisega, ning isikut tõendava dokumendi väljastamisega seotud ülesande

täitmiseks saab sõlmida vaid halduslepingu. Muu lepinguga ei ole nimetatud riigi ülesannete

üleandmine lubatud (RKHKo haldusasjas nr 3-20-2402, p 17). ERDID väljastamise eelduseks

on nõuetekohane isikusamasuse kontroll, mis on ERDID väljastamise juures fundamentaalne

ülesanne, mida täitis hageja. Täiendavalt oli hageja üks kohustustest hõivata ERDID

väljastamisel isikute sõrmejälgi (töödelda riigi nimel biomeetrilisi isikuandmeid). Hageja

teadis, et kui isik ei ole tõsikindlalt tuvastatud, siis ERDID-i talle väljastada ei tohi. Hageja

töötajad läbisid PPA poolt korraldatud isikutuvastamise ja ERDID väljastamise koolitused,

kus neile kõiki neid asjaolusid ka lähemalt selgitati. Isikusamasuse kontroll ja selle

tulemusena otsus ERDID väljastamise või mitteväljastamise üle on ilmne avaliku võimu

volitus. Halduslepingu lõpetamine ka võlaõigusseaduse alusel on haldusakt ning ülesütlemise

otsustamine on haldusorgani kaalutlusotsus. Võlaõiguse sätete kohaldamine ei tekita

halduslepingu poolte vahele tsiviilõiguslikke suhteid. Kostja väitel on eluliselt mitteusutav

hageja väide, et ei lepingueelsete läbirääkimiste jooksul ega lepingu kehtivuse jooksul ei

käsitlenud pooled kordagi lepingut halduslepinguna, kui lepingu punktis 1.1 on selge viide

ITDS §-le 3¹, kust tuleneb konkreetse ülesande halduslepinguga üleandmise volitusnorm.

ITDS § 3¹ lg-tes 1 ja 2 on selgelt loetletud, milliste ülesannete üleandmiseks võib

halduslepingu sõlmida ning see on eeldus, millest kostja lähtus halduslepingu sõlmimisel,

viidates sellele ka lepingu punktis 1.1. Poolte vahel sõlmitud leping on Siseministri poolt

avaldatud ka Riigi Teatajas halduslepinguna. Lepingu avaldamise vajadus Riigi Teatas

puuduks, kui tegemist oleks kostja hinnangul olnud tsiviillepinguga nagu hageja väidab.

Maakohtu määrus ja põhjendused

7. Harju Maakohus rahuldas 15.08.2024 määrusega Eesti Vabariigi (Politsei- ja

Piirivalveameti ja Siseministeeriumi kaudu) 01.02.2024 taotluse BLS International Services

Limited hagi vaatamata jätmiseks ning jättis BLS International Services Limited hagi Eesti

Vabariigi (Politsei-ja Piirivalveameti ja Siseministeeriumi kaudu) vastu kahju hüvitamise,

viivise ja ebaõigete andmete ümberlükkamise nõudes läbi vaatamata ja menetluskulud hageja

kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

8. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tugines kohus TsMS § 423 lg 1 p-le 13, § 11 lg-le

1 ja §-le 1. Poolte vahel oli riigihanke korras sõlmitud leping, mille põhieesmärk oli e-

residendi digitaalsete isikutunnistuste väljastamine väljaspool Eesti Vabariiki, mida reguleerib

ITDS. Pooled vaidlevad selle üle, kas ITDS § 3¹ võimaldab hagejale lepinguga üle antud

ülesannete täitmiseks sõlmida ka tsiviilõigusliku lepingu.

9. Hagiavalduse kohaselt pidi PPA lepingu järgi hankima e-residendiks saada soovivaid

kliente, koguma neilt vastavad taotlused ja andmed ning edastama teabe ESP-le, et ESP

ühingud väljastaksid Tokyos, Singapuris, Bangkokis, Sao Paulos ja Johannesburgis ERDID

kaarte ning otsustaksid sellega seoses e-residentide registreerimiseks abistavaid teenuseid.

10. Kostja on 29.05.2024 istungil kui ka 15.06.2024 menetlusdokumendis toonud välja, et

ERDID väljastamise eelduseks on nõuetekohane isikusamasuse kontroll, mis on ERDID

väljastamise juures fundamentaalne ülesanne, mida täitis hageja. Hageja üheks kohustuseks

oli hõivata ERDID väljastamisel isikute sõrmejälgi (töödelda riigi nimel biomeetrilisi

isikuandmeid). Kui isik ei olnud tõsikindlalt tuvastatud, siis ERDID väljastada ei tohtinud.

Hageja töötajad läbisid PPA poolt korraldatud isiku tuvastamise ja ERDID väljastamise

2-23-17955

koolitused, kus neile kõiki neid asjaolusid ka lähemalt selgitati. Hageja ei osutanud seega

kostjale kaasabi haldusülesande täitmisel, vaid täitis kostja volitusel haldusülesandeid.

11. Hageja ei ole vastu vaielnud, et ERDID väljastamisel kohustus hageja hõivama isikute

sõrmejälgi (töötles biomeetrilisi isikuandmeid).

12. ITDS § 3¹ lg 1 sätestab, et isikut tõendava dokumendi väljaandmise taotluse

vastuvõtmisega, sealhulgas isikult biomeetriliste andmete võtmise ja nende andmete

töötlemisega, ning isikut tõendava dokumendi väljastamisega seotud ülesande täitmiseks võib

sõlmida halduslepingu halduskoostöö seaduses sätestatud korras. Sama paragrahvi lõike 2

kohaselt isikut tõendava dokumendi väljaandmise taotluse vastuvõtmise ja dokumendi

väljastamisega seotud ülesanded, mida võib üle anda, on sätestatud käesoleva seaduse §-des

9², 11¹– 116, 12¹, 12², 207, 209 ja 2012 sätestatud ülesanded. ITDS § 3 järgi ei või isikut

tõendava dokumendi väljaandmise, kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise otsuse

tegemise pädevust halduslepinguga üle anda. Tulenevalt ITDS § 9² lg-test 1 ja 2 võib ITDS-s

sätestatud menetluste puhul võtta isikult biomeetrilisi andmeid ja neid töödelda.

Biomeetrilised andmed on ITDS tähenduses näokujutis, sõrmejäljekujutised, allkiri või

allkirjakujutis ja silmaiirisekujutised. Tulenevalt ITDS § 3¹ lg-st 4 teostavad järelevalvet

halduslepingu täitmise üle Siseministeerium ja valdkonna eest vastutava ministri volitusel

Politsei- ja Piirivalveamet.

13. Kohus oli seisukohal, et antud juhul puudub hageja ja Eesti Vabariigi (PPA ja SM kaudu)

vahel tsiviilõigussuhe, mistõttu ei allu vaidluse lahendamine maakohtule. Kohus nõustus

kostjaga, et halduslepinguks kvalifitseerub avalike ülesannete täitmise tagamiseks sõlmitud

leping kahel juhul: 1) kui lepinguga on eraõiguslikule isikule antud avaliku võimu volitusi; 2)

kui leping reguleerib kolmandate isikute subjektiivseid avalikke õigusi. Tuginedes eeltoodule

asus kohus seisukohale, et poolte vahel oli sõlmitud haldusleping, mitte tsiviilõiguslik leping,

sest hagejale anti riigihanke tulemusel sõlmitud lepinguga üle avalik-õiguslik ülesanne (isikut

tõendava dokumendi väljastamine, isikuandmete töötlemine (töödelda riigi biomeetrilisi

isikuandmeid) ning sõlmitud lepinguga reguleeriti kolmandate isikute subjektiivseid avalikke

õigusi.

14. Isikut tõendavate dokumentide seaduse, krediidiasutuste seaduse ning rahapesu ja

terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas on

selgitatud § 3¹ ITDS-i lisamisega seoses järgmist „Eelnõu § 1 punkti 1 kohaselt täiendatakse

ITDS-i võimalusega anda isikut tõendava dokumendi taotluse vastuvõtmisega ja

väljastamisega seonduv ülesanne üle eraõiguslikule isikule halduslepinguga. /…/ Esmalt tuleb

hinnata, kas avalik ülesanne on selline, mida Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) mõtte

kohaselt võib üle anda./…/ Isikut tõendavate dokumentide väljaandmine on haldusmenetlus

ning täidetakse avalikku ülesannet, kuid sellega ei kaasne võimuvolitusi. /…/ Isikut

tõendavate dokumentide väljaandmine ei ole riigi tuumikfunktsiooni kuuluv ülesanne, seega

võib selle menetlusega seonduvad ülesanded osaliselt eraõiguslikule isikule üle anda (üle ei

tohi anda lõplikku otsustamist, st haldusakti andmist). /…/ Isikut tõendavate dokumentide

väljaandmine on haldusmenetlus, mis algab isiku poolt taotluse esitamisega ning lõpeb

dokumendi väljastamisega või sellest keeldumise otsusega. /…/ Vältimaks õigusselgusetust ei

sätestata volitusnormis tsiviilõigusliku lepingu sõlmimise võimalust kuna tsiviilõigusliku

lepingu sõlmimiseks ei ole, erinevalt halduslepingust, vaja volitusnormi. “

15. Seega ka seletuskirja kohaselt on isikut tõendava dokumendi väljaandmise taotluse

vastuvõtmisega, sealhulgas isikult biomeetriliste andmete võtmise ja nende andmete

töötlemisega, ning isikut tõendava dokumendi väljastamisega seotud ülesanne avalik-õiguslik

2-23-17955

ülesanne ning nimetatud ülesandeid tohib üle anda vaid halduslepinguga. Seetõttu ei ole kohtu

hinnangul ka oluline, milline oli poolte tahe vaidlusaluse lepingu sõlmimisel.

16. Kohus ei nõustunud hagejaga, et ITDS § 3¹ lg-st 1 ei tulene, et isikut tõendava dokumendi

väljastamiseks võib sõlmida ka võlaõigusliku lepingu, sest ITDS § 3¹ lg-st 1 tuleneb

sõnaselgelt, et avalik-õigusliku ülesande täitmiseks isikut tõendava dokumendi väljaandmise

taotluse vastuvõtmise, sealhulgas isikult biomeetriliste andmete võtmise ja nende andmete

töötlemise, ning isikut tõendava dokumendi väljastamisega seotud ülesande täitmise näol võib

sõlmida halduslepingu. Hageja 26.02.2024 seisukohas esile toodud osa seletuskirjast, mis

käsitleb tsiviilõigusliku lepingu sõlmimist, selgitab olukorda, kus leping sõlmitakse sellise

kitsa haldusülesande täitmiseks kaasabi osutamiseks, mille puhul võiks kõne alla tulla

tsiviilõigusliku lepingu sõlmimine. Arvestades, et hageja ei ole vastu vaielnud, et hageja

ülesandeks oli isikut tõendava dokumendi väljastamine ja isikutelt biomeetriliste andmete

võtmine, ei saa hageja ülesandeid pidada haldusülesande täitmisel kaasabi osutamiseks.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

17. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja jätta

menetluskulud kostja kanda.

18. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme

(TsMS § 442 lg 8 koostoimes § 463 lg-ga 2 ning § 465 lg 2 p-ga 8), samuti vääralt

kohaldanud materiaalõigust st ITDS § 3¹ lg-t 1.

19. Maakohus pole piisavalt selgitanud, miks ta leidis, et tegu on halduslepinguga. Maakohus

ei ole põhjendustes lepingut ja selle omadusi vastavate eelduste täitmisega sidunud. Kohtu

järeldus on põhjendamata. Kohus ei selgitanud, miks tuleneb ITDS seletuskirja viidatud

lõikudest, et ITDS § 3¹ lg-s 1 loetletud ülesanded on avalik-õiguslikud, mida tohib üle anda

vaid halduslepinguga. Kohtul tulnuks seletuskirja sisuliselt analüüsida ja oma seisukohtadega

siduda. Määrusest ei selgu, milline seletuskirja lõik on asjakohane ja viinud kohtu vastava

järelduseni. Lisaks on kohus jätnud tähelepanuta hageja seisukohad lepingu tsiviilõigusliku

olemuse kohta. Kohus pole selgitanud, miks viib tema järeldus selleni, et hageja seisukoht

pole oluline.

20. Kohus on tõlgendanud ITDS § 3¹ lg-t 1 selliselt, et see keelab seal loetletud ülesannete

täitmiseks tsiviilõigusliku lepingu sõlmimise. Kohtu tõlgendus on vale. Esiteks ei tulene

sättest keeldu tsiviilõigusliku lepingu sõlmimiseks. Tsiviilõigusliku lepingu mainimata

jätmine ei tähenda, et see on välistatud. Seetõttu on kohtu järeldus, et leping saab olla vaid

haldusleping, väär. Teiseks on kohtu viidatud seletuskirja lõigus välja toodud tegelik põhjus,

miks sättes pole tsiviilõigusliku lepingu sõlmimise võimalust käsitletud. Seletuskirjas on

selgitatud, et kuivõrd tsiviilõigusliku lepingu sõlmimiseks ei ole vaja volitusnormi, ei ole seda

peetud vajalikuks ITDS-s käsitleda. Sellest järeldub, et seadusandja on teadlikult jätnud

tsiviilõigusliku lepingu sõlmimise võimaluse käsitlemata. Kohus on teinud vale järelduse ja

ekslikult leidnud, et ITDS § 3¹ lg 1 keelab tsiviilõigusliku lepingu sõlmimise.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

21. Kostja jäi oma seisukohtade juurde, palus jätta määruskaebuse rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda. Kohus ei ole asjaolude tuvastamisel ja materiaalõiguse

kohaldamisel eksinud.

2-23-17955

22. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

23. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu

määruse tühistamiseks alust ei ole, kuid TsMS §-le 659 ja § 657 lg 1 p 1 ja p 2¹ alusel tuleb

täpsustada ja täiendada kohtumääruse õiguslikke põhjendusi vastavalt käesolevale määrusele.

Määruskaebuses esitatud väited määruse tühistamiseks alust ei anna ning määruskaebus jääb

rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud

põhjendustega, mida ei muuda ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks

määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

24. Määruskaebemenetluses vaieldakse edasi selle üle, kas maakohtu otsustus selle üle, et

vaidlus ei allu tsiviilkohtule ja tuleks lahendada halduskohtus, on seaduslik. Sealjuures on

kostja endiselt seisukohal, et vaidlus allub halduskohtule. Hageja seevastu leiab, et maakohus

on eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, sh normiloome käigus koostatud seletuskirja sisu

mõistmisel ning rikkunud määruse põhjendamiskohustust. Ringkonnakohtu hinnangul on

hageja etteheited maakohtule põhjendatud osaliselt.

25. Vaidlusalune, isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 3¹ lg 1 sätestab, et isikut

tõendava dokumendi väljaandmise taotluse vastuvõtmisega, sealhulgas isikult biomeetriliste

andmete võtmise ja nende andmete töötlemisega, ning isikut tõendava dokumendi

väljastamisega seotud ülesande täitmiseks võib sõlmida halduslepingu halduskoostöö

seaduses sätestatud korras.

26. Selle volitusnormi kehtestamisega seoses koostatud seletuskirjast isikut tõendavate

dokumentide seaduse, krediidiasutuste seaduse ning rahapesu ja terrorismi rahastamise

tõkestamise seaduse muutmise seaduse eelnõu juurde, nähtub ringkonnakohtule järgnev:

isikut tõendavate dokumentide seadust täiendatakse võimalusega anda isikut tõendava

dokumendi taotluse vastuvõtmisega ja väljastamisega seonduv ülesanne üle eraõiguslikule

isikule halduslepinguga. Haldusmenetluse seaduse § 97 lõike 1 kohaselt võib piiritlemata arvu

juhtumite reguleerimiseks sõlmida halduslepingu vaid seaduses sisalduva volitusnormi alusel.

Konkreetse lepingu õiguslik iseloom tuleb määrata objektiivsete näitajate alusel, lähtudes

sellest, kas lepingu reguleerimisesemeks on pigem eraõiguslikud või avalik-õiguslikud suhted.

Enamasti on otsustavaks kriteeriumiks eraõigusliku lepingu eristamisel halduslepingutest

avaliku võimu volituste üleandmise fakti olemasolu. Eelkõige tuleb tuvastada, kas lepingu

esemeks on avaliku ülesande, sealhulgas selle osa üleandmine või avaliku ülesande täitmist

toetava funktsiooni delegeerimine. Halduslepingu esemeks saab olla ainult avaliku ülesande

vahetu täitmine, mitte selle sooritamiseks kaasabi osutamine. Isikut tõendavate dokumentide

väljaandmine on haldusmenetlus, mis algab isiku poolt taotluse esitamisega ning lõpeb

dokumendi väljastamisega või sellest keeldumise otsusega. Seega on eelduslikult ülesande

üleandmisel vaja sõlmida haldusleping, kui ei otsustata mõne sellise kitsa ülesande

üleandmise kasuks, mida saab pigem pidada haldusülesande täitmisel kaasabi osutamiseks.

Vältimaks õigusselgusetust ei sätestata volitusnormis tsiviilõigusliku lepingu sõlmimise

võimalust, kuna tsiviilõigusliku lepingu sõlmimiseks ei ole, erinevalt halduslepingust, vaja

volitusnormi.

27. Eelnevast saab ringkonnakohus aru nõnda, et seadusandja ei ole tsiviilõigusliku lepingu

sõlmimist ITDS § 3¹ lg-s 1 nimetatud ülesannete üleandmiseks siiski välistanud, kui tegemist

2-23-17955

on vaid abistava ja mõne kitsa loomuga ülesande teostamisega haldusülesande täitmisel.

Toodust johtuvalt on väär nii see maakohtu järeldus, nagu nähtuks seletuskirjast

tsiviilõigusliku lepingu sõlmimise keeld, kui ka see, et poolte tahe vaidlusaluse lepingu

sõlmimisel ei ole määrav. Need ebaõiged järeldused jätab ringkonnakohus vaidlustatud

määruse õiguslikest põhjendustest välja.

28. Maakohtu eksimused ei anna siiski alust vaidlustatud määruse tühistamiseks, kuna õige on

see kohtu järeldus, et pooled sõlmisid halduslepingu. Maakohus on oma otsustust selles osas

piisavalt jälgitavalt põhjendanud ning selles osas järgib ringkonnakohus TsMS § 654 lg-st 6

tulenevalt maakohtu põhjendusi.

29. Hagiavalduse kohaselt oli lepingu põhieesmärgiks e-residendi digitaalsete isikutunnistuste

(ERDID) väljastamine väljaspool Eesti Vabariiki. Sealjuures pidi PPA hankima e-residendiks

saada soovivaid kliente, koguma neilt vastavad taotlused ja andmed ning edastama vastava

teabe ESP-le, et ESP ühingud väljastaksid Tokyos, Bangkokis, Singapuris, Sao Paulos ja

Johannesburgis ERDID kaarte. Kostja on väitnud, et: 1) ERDID väljastamise eelduseks oli

nõuetekohane isikusamasuse kontroll, mida täitis hageja; 2) hageja kohustuseks oli ka hõivata

ERDID väljastamisel isikute sõrmejälgi (töödelda riigi nimel biomeetrilisi isikuandmeid); 3)

hageja töötajad läbisid PPA poolt korraldatud isikutuvastamise ja ERDID väljastamise

koolitused; 4) hageja lepinguline tegevus allus kogu lepingu kestvuse vältel kostja juhistele ja

järelevalvele; 5) lepingu punktis 1.1 on selge viide ITDS §-le 3¹, kust tuleneb konkreetse

ülesande halduslepinguga üleandmise volitusnorm.

30. Ülalnimetatud kostja väiteid ei ole hageja vaidlustanud. Kuigi hageja on tuginenud väitele,

et poolte tahe on olnud selgelt tsiviilõigusliku lepingu sõlmimine, ei ole ta esile toonud,

millisest lepingu punktist selline tahe tuleneb. Ringkonnakohus selgitab, et halduskoostöö

seaduse § 3 lg 4 teisest lausest tulenevalt kehtib eeldus, et kui lepingust ei nähtu selgelt poolte

tahe sõlmida tsiviilõiguslik leping, eeldatakse, et tegemist on halduslepinguga. Kohtupraktika

kohaselt, juhul kui lepingust selgelt ei nähtu poolte tahe sõlmida tsiviilõiguslik leping, tuleb

HKTS § 3 lg 4 järgi eeldada, et tegemist on halduslepinguga (vt RKHKm, 23.04.2020, 3-19-

2347, p 19). Hageja väited, et lepingus ei ole kordagi viidatud asjaolule, et hageja ülesanded

on haldusmenetluse osa ning lepingus ITDS-le viitamine ei selgita, et poolte tahe polnud

sõlmida tsiviilõiguslikku lepingut, poolte selget tahet tsiviilõigusliku lepingu sõlmimiseks

tuvastada ei võimalda. Vastupidi, lepingu viide ITDS §-le 3¹ vaid kinnitab, et tegemist on

halduslepinguga, kuna seletuskirja kohaselt ei ole tsiviilõigusliku lepingu sõlmimiseks

volitusnormi vaja.

31. Võttes arvesse eeltoodut, järeldas maakohus ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et hageja

ülesandeid ei saa pidada haldusülesande täitmisel kaasabi osutamiseks, vaid tegemist on

avalik-õigusliku ülesande üleandmisega, millega reguleeriti kolmandate isikute subjektiivseid

avalikke õigusi.

32. Hagiavaldusest nähtuvalt taotleb hageja Eesti Vabariigilt lisaks varalise kahju

hüvitamisele ka 27.07.2023 pressiteates avaldatud ebaõigete andmete ümberlükkamist.

Sellega seoses peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et nn au teotamise nõuet on

kohtupraktika kohaselt peetud halduskohtule alluvaks juhul, kui artiklite avaldamisega on

teostatud avalikku võimu. Teabe avaldamine on halduse avalik-õigusliku ja eraõigusliku

tegevuse skaalal iseenesest neutraalse iseloomuga toiming. Kuid riigi autoriteet võib tema

poolt jagatavale teabele anda avalikkuse silmis uue kvaliteedi. Seega võib riigi poolt teabe

avaldamine olla vaid näiliselt, mitte aga oma eesmärkide ja mõjude poolest sarnane eraisikute

avaldustele. Seetõttu tuleb eeldada, et teabe avaldamine riigi, kohalike omavalitsusüksuste ja

2-23-17955

avalik-õiguslike juriidiliste isikute poolt on avalik-õigusliku iseloomuga tegevus. Selle

eelduse võib kummutada vaid avaldatava teabe ülekaalukas ja tihe seos eraõiguslikus vormis

täidetavate ülesannetega (vt RKHKo,12.06.2012, 3-3-1-3-12, p 14). Ringkonnakohus

eelnimetatud seost hageja esitatud asjaolude alusel ei tuvasta.

33. Võttes arvesse eeltoodut on maakohus õigesti jätnud hagi TsMS § 423 lg 1 p-le 13

tuginedes läbi vaatamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, edasikaebeõigus

34. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus

määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

Kuivõrd tsiviilasja materjalidest ei nähtu kostjal menetluskulude tekkimist, siis

ringkonnakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra.

35. Käesolev määrus on TsMS §-st 427 ja § 178 lg-st 1 tulenevalt edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)

/kohtunik, kohtunik, kohtunik/