3-22-2645/15 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.02.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2645

Haldusasi

R.C kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 06.12.2022

otsuse nr 15.3-3.4/907-1 osaliseks tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – R.C , esindajad Jelena Karžetskaja ja Sofja

Pevzner-Belošitski

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne

Õunap

Kaasatud haldusorgan – Kaitsepolitseiamet

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 27.02.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

R.C apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta R.C apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27.02.2024

otsus haldusasjas nr 3-22-2645 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 31.03.2025, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

3-22-2645

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R.C on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes on sündinud XX.XX.XXXX Eestis. Talle oli

antud välismaalaste seaduse (VMS) § 12 lg 3 alusel Eesti Vabariigi alaline elamisluba, mis

seoses 01.06.2006 jõustunud VMS-i muudatusega muutus automaatselt pikaajalise elaniku

elamisloaks.

2. Kaitsepolitseiamet (KAPO) edastas 15.11.2022 PPA-le teatise nr 9047, mille kohaselt

kujutab R.C ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja riigi julgeolekule.

3. PPA tunnistas 06.12.2022 otsusega nr 15.3-3.4/907-1 R.C pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel, tegi sundtäidetava ettekirjutuse Eesti Vabariigist

lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §

72 lg 2 p 4 ning lg-te 2 ja 3 alusel ning kohaldas sissesõidukeeldu viieks aastaks Schengeni

alale.

R.C on välismaalane, kes kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu Eesti Vabariigi

avalikule korrale ja riigi julgeolekule, mis on tõenäoline realiseeruma tulevikus. R.C

riigivastane tegutsemine kujutab tegelikku ja tõsist ohtu nii Eesti Vabariigi, Euroopa Liidu kui

Schengeni liikmesriikide julgeolekule ning oma tegevusega õhutab ta süstemaatiliselt ja pika

aja vältel rahvuslikku ja poliitilist vihkamist. Kuna R.C tegevus on olnud pikaajaline protsess,

on põhjendatud sissesõidukeelu kohaldamine Schengeni alale viieks aastaks. Viieaastase

tähtajaga sissesõidukeelu kehtestamine on vajalik ja sobiv meede isikust lähtuva

julgeolekuohu ennetamiseks.

4. R.C esitas 16.12.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 06.12.2022 otsuse nr 15.3-

3.4/907-1 tühistamiseks osas, millega kaebajale kohaldati sissesõidukeeldu.

PPA kaalutlused on sissesõidukeelu osas puudulikud. Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni

kodanik, mistõttu tuleb VSS-i tõlgendada koosmõjus Euroopa Parlamendi ja nõukogu

16.12.2008 direktiiviga 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides

ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (direktiiv

2008/115/EÜ). Direktiivi 2008/115/EÜ art-st 11 tuleneb, et VSS § 7 lg 2 ja § 74 kohaldamisel

tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ja milline sissesõidukeelu

kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (vt Riigikohtu 27.06.2019 otsus nr 3-17-

1927, p-d 12 ja 13). Kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld ei ole riigi julgeoleku kaitse

eesmärgi saavutamiseks tõhus vahend, mistõttu ei ole see keeld mõõdukas abinõu.

Vastustaja on korduvalt märkinud, et kaebaja näol on tegemist välismaalasega, kes kujutab

endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, kuid samas ei tugine VSS § 29 lg 1 p-dele 1

(oht Eesti julgeolekule) ja 5 (isik võib õhutada Eestis rassilist, usulist või poliitilist vihkamist).

Vastustaja ei ole hinnanud sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust. Kui otsuse aluseks ei

ole VSS §-s 29 nimetatud asjaolud, ei saa vastustaja sissesõidukeelu kehtivuse

proportsionaalsuse otsustamisel tugineda ohu hinnangule. Vastustaja ei ole hinnanud ka

kohaldatud sissesõidukeelu tagajärgi kaebaja Eesti Vabariigi kodanikest perekonnaliikmetele.

Sissesõidukeeld piirab oluliselt kaebaja ja tema perekonna elu viie aasta jooksul. Kaebaja on

elanud Eestis enam kui 60 aastat, siia on maetud tema vanemad ning siin elab tema perekond

2(6)

3-22-2645

ja sõbrad. Isegi kui oletada sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasust, ei saanud vastustaja

kohaldada sissesõidukeeldu Schengeni alale (vt VSS § 74 lg 41). Sissesõidukeeldu oleks

saanud kohaldada üksnes Eesti territooriumi osas.

5. PPA palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kaebaja viited VSS § 29 lg-le 1 on asjakohatud, kuna VSS § 27 sätestab konkreetselt, et

lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtestamise menetlusele ja

sissesõidukeelu kehtivusaja määramisele ei kohaldata 5. ptk-s sätestatut.

Kuivõrd kaebaja tegevus kujutab otsest ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule, on sellises olukorras

põhjendatud sekkuda tema tegevusse ennetavalt. Sissesõidukeelu kohaldamine tugineb

rahvusvahelise õiguse põhimõttele, mille kohaselt on riigil suveräänne õigus otsustada, kas ta

soovib välismaalase viibimist oma territooriumil või mitte.

PPA otsuse p-s 18 on toodud PPA põhjendused ja kaalutlused, mida on arvesse võetud

sissesõidukeelu pikkuse määramisel. Arvestades kaebaja pikaajalist tegevust Venemaa

Föderatsiooni režiimi toetamisel ja Venemaa Föderatsiooni narratiivi levitamises, on

viieaastane sissesõidukeeld proportsionaalne, takistamaks kaebajal senist tegevust Eestis

jätkata.

VSS-i mõttes moodustavad välismaalase perekonna abikaasa ja nende alaealised lapsed.

Kaebaja lapsed on täisealised ega kuulu kaebaja tuumikperekonda. Täisealistena tulevad

kaebaja pojad iseseisvalt toime ega vaja kaebaja abi toimetulekul. PPA otsuse p-s 15 on

selgitatud, et kaebaja on alates 2018. a-st tihti viibinud Venemaal ning lahkus Schengeni alalt

15.07.2022 ega ole otsuse tegemise ajaks (06.12.2022) naasnud. Kuna kaebaja on alates 2018.

a-st viibinud tihti Venemaal, ei ole abikaasade suhted sellised, et viieaastast sissesõidukeeldu

lugeda ebaproportsionaalseks. Kaebaja on KAPO vaatlusväljas olnud juba alates 2007. a-st

ning KAPO aastaraamatus on korduvalt avalikustatud kaebaja ja temaga seotud

organisatsioonide tegevus. Seetõttu pidi kaebaja abikaasa möönma, et kaebaja tegevust

peetakse ohuks avalikule korrale ja Eesti Vabariigi julgeolekule ning see võib tuua kaasa

kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise ja Eesti Vabariigist välja saatmise. Kaebajal kui

välismaalasel ei ole põhiseaduslikku õigust viibida riigis, mille kodanik ta ei ole. Ka

pikaajalise elaniku elamisloa alusel riigis viibiv isik peab alati arvestama sellega, et ta on teise

riigi kodanik ning igal riigil on suveräänne õigus otsustada oma territooriumil viibivate isikute

riigis viibimise üle.

Õige ei ole kaebaja seisukoht, et tema suhtes ei saanud kohaldada sissesõidukeeldu Schengeni

alale. VSS § 74 lg 41 ei kohaldu kaebaja suhtes. VMS-i ja VSS-i mõttes on Euroopa Liidu

kodanik teise liikmesriigi kodanik, mitte Eesti Vabariigi kodanik. VSS-i reguleerimisalast

jäävad välja vaba liikumise õigust omavad isikud, kelle riigis viibimise, elamise ja riigist

lahkumise tingimused tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2004/38/EÜ.

6. KAPO nõustus PPA seisukohaga. Kaebajale kohaldus VSS § 74 lg 2, mille kohaselt

kohaldatakse isikule lahkumisettekirjutuses ilma vabatahtlikku lahkumise tähtaega määramata

viieaastast sissesõidukeeldu. Kõik kaebaja viited teistele VSS-i sätetele sissesõidukeelu

kohaldamise kohta on asjakohatud. Samuti ei ole õige kaebaja väide, et sissesõidukeeldu tuli

kohaldada üksnes Eesti Vabariiki, mitte Schengeni alale. Sissesõidukeelu kui meetme mõju

kaebaja perekonnaliikmetele ei ole suur. Kohaldatud sissesõidukeeld on proportsionaalne

meede ka PPA 06.12.2022 otsuses kajastatud sisulistel põhjustel. Kaebaja tegevus oli

süstemaatiline ja kooskõlas Venemaa Föderatsiooni julgeolekupoliitiliste dokumentides

sätestatud mõjutustegevuse ja lõhestuspoliitika eesmärkidega. Arvestades Venemaa

3(6)

3-22-2645

Föderatsiooni sõjalist tegevust Ukrainas, on selline tegevus ohuks nii Eesti Vabariigi, Euroopa

Liidu kui ka Schengeni liikmesriikide julgeolekule.

7. Tallinna Halduskohus jättis 27.02.2024 otsusega kaebuse rahuldamata.

Õiguslik alus sissesõidukeelu kohaldamiseks oli vastavalt VSS § 72 lg 2 p-le 4 (oht avalikule

korrale või riigi julgeolekule) olemas ning vastustaja on sellest juhindunud. Elamisloa

kehtetuks tunnistamise motiive, mis on esitatud põhjalikult PPA otsuse p-des 12‒16, ei ole

kaebaja püüdnudki sisuliselt ümber lükata. Sissesõidukeelu tähtaeg on vastavalt VSS § 72 lg-le

2 ja § 74 lg-le 2 viis aastat. Vastustaja ega KAPO ei ole seda ebaproportsionaalseks pidanud.

Kohus nõustub vastustaja ja KAPO arvamusega. Kaebaja viited VSS §-le 29 on asjakohatud

ning kohus nõustub selles osas vastustaja ja KAPO seisukohaga. Vastavalt VSS § 27 teisele

lausele ei laiene lahkumisettekirjutusega kohaldatava sissesõidukeelu menetluse ja kehtivusaja

määramise osas § 29 sätted. Ka VSS § 74 lg 41 ei kohaldu kaebaja suhtes. Seda on vastustaja

põhjalikult selgitanud 03.02.2023 seisukoha p-s 15.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. R.C palub 28.03.2024 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 27.02.2024

otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Halduskohtu otsus on piisavalt põhjendamata. Kohus on üksnes nõustunud PPA ja KAPO

seisukohaga.

Euroopa Kohtu praktika kohaselt annab Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 20

igaühele, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus, liidu kodaniku staatuse, mis on

liikmesriikide kodanike põhistaatus (20.09.2001 otsus C-184/99, p 31; 08.03.2011 otsus C-

34/09, p 41; 13.09.2016 otsus C-165/14, p 69). Liidu kodakondsus annab igale liidu

kodanikule esmase ja individuaalse õiguse vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil,

kui aluslepingutega ja nende rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutest ja

tingimustest ei tulene teisiti (13.09.2016 otsus nr C-165/14, p 70). ELTL art-ga 20 on

vastuolus siseriiklikud meetmed, sh liidu kodaniku pereliikmetele elamisloa andmisest

keeldumise ja sissesõidu kohaldamise otsused, mille tagajärjel jäävad liidu kodanikud ilma

reaalsest võimalusest kasutada põhilisi õigusi, mida nende staatus neile annab (08.03.2011

otsus C-34/09, p 42; 06.12.2012 otsus C-356/11 ja C-357/1, p 45; 10.05.2017 otsus C-133/15,

p 61).

Halduskohus ei ole põhjendanud, miks kaebaja kujutab tõelist ja reaalset ohtu Eestile, kui ta

viibib Schengeni ala riikides, sisenemata Eestisse. Kohus ei ole analüüsinud ka seda, kas PPA

on õigesti leidnud, et kaebaja kujutab ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule.

PPA otsus sissesõidukeelu pikkuse osas on põhjendamata. Kaebaja perekond ei saa viie aasta

jooksul ühineda ega elada üheski Euroopa Liidu riigis. Perekonna ühinemiseks on kaebaja

koos abikaasaga sunnitud Euroopa Liidust lahkuma. Sellega jäetakse kaebaja abikaasa ilma

koduriigist ja Euroopa Liidu kodaniku põhivabadustest. Tegemist on pereelu puutumatuse

rikkumisega.

Kaebaja vaidlustas küll PPA otsuse üksnes sissesõidukeeldu puudutavas osas, kuid kui kohus

pidas asja lahendamisel oluliseks kaebaja seisukohti seonduvalt ohuga julgeolekule, siis oleks

pidanud kohus seda kaebajale selgitama ja andma võimaluse esitada oma seisukoht.

9. PPA palub 06.05.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

4(6)

3-22-2645

PPA on kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel lähtunud seadusest

tulenevatest nõuetest ega ole vääralt kohaldanud VMS-i ega VSS-i norme. PPA jääb

halduskohtus esitatud seisukoha juurde. PPA ja KAPO seisukohtadega nõustumine ei tähenda,

et halduskohtu otsus on põhjendamata. Halduskohus kasutas HKMS § 165 lg-s 2 sätestatud

võimalust. Kaebaja viited Euroopa Kohtu lahenditele on asjakohatud, kuna praeguse vaidluse

ja viidatud lahendite asjaolud on erinevad. Kaebaja on vaidlustanud PPA otsuse üksnes

sissesõidukeelu osas. Kuna kaebaja ei ole vaidlustanud endast lähtuvat ohtu riigi julgeolekule,

kuid oht riigi julgeolekule oli ka lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise aluseks

ning halduskohus on seda selgitanud, on kaebaja etteheide tema seisukoha küsimiseks

asjakohatu.

10. KAPO on 07.05.2024 vastuses seisukohal, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu. VSS §

11 lg 1 tähenduses on välismaalane n-ö kolmanda riigi kodanik, st mitte Eesti, Euroopa Liidu

ja Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ega Šveitsi Konföderatsiooni kodanik. Kaebaja

kuulub VSS § 74 lg 2 kohaldamisalasse ja tema suhtes tuleb kohaldada Schengeni

sissesõidukeeldu.

Kaebaja viidatud Euroopa Kohtu lahendid põhinevad teistsugustel faktilistel asjaoludel ega

ole praeguses asjas kohaldatavad. Kaebaja ei ole esile toonud ühtegi tõendit selle kohta, et

kaebaja ja tema täisealiste pereliikmete vahel oleks selline eriline sõltuvussuhe, mis tingib

kaebaja Euroopa Liidust lahkumisel ka pereliikmete vältimatu lahkumise. Tegelikkus näitab,

et kaebaja pereliikmed on suutelised iseseisvalt Eestis elama ja hakkama saama. Kohaldatud

sissesõidukeelu kooskõla liidu õigusega tuleb hinnata ka julgeoleku aspektist. Kaebaja ei ole

vaidlustanud asjaolu, et tema tegevus on ohuks Eesti ja kogu Schengeni ala julgeolekule.

Eelneva tõttu on sisutu kaebaja argument, et sissesõidukeeld ei ole kooskõlas Euroopa Liidu

õigusega, sest jätab tema pereliikmed ilma võimalusest kasutada nende liidu kodaniku

staatusest tulenevaid õigusi. Kuna kaebajast nähtus tõeline, vahetu ja piisav oht Eesti ja

Schengeni ala julgeolekule, oli proportsionaalne kohaldada viie aasta pikkust

sissesõidukeeldu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

12. Praeguses asjas ei ole vaidluse all kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamine ega talle

tehtud lahkumisettekirjutus (ega seega ka isikust lähtuv oht), nendes osades on PPA

06.12.2022 otsus kehtiv. Vaieldakse üksnes sissesõidukeelu kohaldamise osas.

13. Kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse

lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks (VSS § 74 lg 2).

Kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades

ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks

või jätta selle humaansetel kaalutlustel kohaldamata (VSS § 74 lg-d 3 ja 4). Sissesõidukeelu

kohaldamise õiguspärasust tuleb hinnata haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt

ka Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 18). Kaebajale tehti lahkumisettekirjutus

vabatahtliku täitmise tähtaega andmata ja järelikult kohaldub tema suhtes 5-aastane

sissesõidukeeld. Kaebusest ega apellatsioonkaebusest ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud

tähelepanuta mõne olulise asjaolu, mis oleks andnud aluse kohaldada sissesõidukeeldu

lühemaks ajaks kui viis aastat või jätta see kohaldamata, sh humaansetel kaalutlustel.

Sissesõidukeelu erandina kohaldamata jätmist tingivad humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 4

tähenduses peaksid seonduma esmajoones olukorraga, kus sissesõidukeeld riivaks

intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks

5(6)

3-22-2645

kaasa muu analoogse tagajärje (nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2023 otsus nr 3-23-365, p

38; 30.06.2023 otsus nr 3-23-188, p-d 10–15). Kaebaja puhul sedalaadi asjaolusid ei esine.

Asjaolude olulisel muutumisel pärast sissesõidukeelu kohaldamist on kaebajal võimalik

taotleda pädevalt asutuselt sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või kehtetuks tunnistamist

(VSS §-d 75 ja 32).

14. Kaebaja perekonnaelu riive ei ole intensiivne ega kaalu üles temast lähtuvat ohtu Eesti

Vabariigi julgeolekule ja avalikule korrale. Kaebaja perekonnaelu riivet on PPA põhjalikult

kaalunud juba elamisloa kehtetuks tunnistamisel PPA 06.12.2022 otsuse p-s 15 (vt ka VMS §

241 lg 3 ja Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 15). Need põhjendused on

asjakohased ka sissesõidukeelu üle otsustamisel. Perekonnana VSS tähenduses saab käsitada

üksnes kaebaja Eesti kodanikust abikaasat (VSS § 29 lg 4), kellel on võimalik oma abikaasaga

perekonnaelu koos jätkata väljaspool Eesti Vabariiki ja Schengeni ala. Asjaoludest nähtuvalt

on abikaasad nagunii pikalt teineteisest eemal elanud ajal, kui kaebaja on viibinud Venemaal

või mujal juba enne elamisloa kehtetuks tunnistamist. Ehkki selliselt riivataks ka kaebaja

abikaasa õigust elada oma kodakondsusjärgses riigis, ei saa seda viidatud asjaoludel kuigi

intensiivseks pidada. Kaebaja viidatud Euroopa Kohtu lahendid on küll Euroopa Liidu

kodanike õigusi puudutavas kontekstis asjakohased, kuid ei välista siiski Euroopa Liidu

kodaniku perekonnaliikmele sissesõidukeelu kohaldamist reaalse ja tõsise ohu ennetamiseks

liikmesriigi julgeolekule. Perekonnaelu riive on asjaolu, mida sissesõidukeelu kohaldamisel

tuleb kaaluda ja PPA ongi seda nõuetekohaselt teinud.

15. Sissesõidukeelu kohaldamine Schengeni alale oli õige. VSS § 74 lg 41 ei kohaldu Eesti

kodaniku perekonnaliikme suhtes. Eesti kodanikud on küll ka Euroopa Liidu kodanikud, kuid

mitte selle sätte kontekstis. PPA on õigesti selgitanud, et viidatud sättes on Euroopa Liidu

kodaniku all peetud silmas mitte Eesti, vaid teiste Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikke.

Seda saab järeldada nii VSS §-st 11, mis eristab Eesti kodanikku ja Euroopa Liidu liikmesriigi

kodanikku, ning Euroopa Liidu kodaniku seaduse § 1 lg-st 2, sätestab, et Euroopa Liidu

kodanik on Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi kodanik, kes ei ole

Eesti kodanik, ja Šveitsi Konföderatsiooni kodanik ning nende perekonnaliikmed.

16. Neil põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jäävad vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ja §

109 lg-le 1 nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)