3-23-719/26 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa ja Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.02.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-719

Haldusasi

O.G kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 20.01.2023

otsusele nr 4.2-1/844-1 ning 02.03.2023 vaideotsusele

nr 4.2-1/2285-4

Menetlusosalised

Kaebaja – O.G, esindaja vandeadvokaat Margus Sorga

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Irina

Punko

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 18.10.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

O.G

ning

Politsei-

ja

Piirivalveameti

apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta asja materjalide juurde võtmata kaebaja 19.12.2024 menetlusdokumendile

lisatud karistusregistri väljavõtted.

2. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna

Halduskohtu 18.10.2023 otsuse haldusasjas nr 3-23-719 resolutsiooni p 1 muutmata.

3. Rahuldada O.G apellatsioonkaebus ning tühistada Tallinna Halduskohtu 18.10.2023

otsuse haldusasjas nr 3-23-719 resolutsiooni p 2 osas, millega halduskohus jättis

esindajakulud välja mõistmata.

4. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt O.G kasuks välja esimese ja teise kohtuastme

menetluskulud 4065,60 eurot. Ülejäänud osas jätta poolte menetluskulud nende endi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.03.2025.

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-23-719

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. O.G esitas 07.11.2022 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) relvasoetamisloa taotluse

vintraudse püssi soetamiseks enese ja vara kaitseks. Isik selgitas menetluse käigus, et soovib

uut relva soetada julgeoleku parandamiseks ning relva tüübi ja kaliibri vahetamiseks. Taotleja

soovib vintraudset püssi, millele oleks ka kriisiolukorras tagatud sobiv laskemoon. Ta soovib

lasketiirus relvaga harjutamas käia, sest relvaomaniku kohustus on oma relva tunda ja seda

õigesti käsitseda.

2. PPA keeldus 20.01.2023 otsusega nr 4.2-1/844-1 O.G-le relvasoetamisloa väljastamisest.

Relvaseaduse (RelvS) § 28 lg 1 p 3 järgi võib füüsiline isik soetada, omada ja vallata relva

lisaks muudele otstarvetele ka turvalisuse tagamiseks (enese ja vara kaitse). RelvS ei nimeta

tulirelvade piirarvu, mis võib ühe inimese valduses olla. See aga ei tähenda, et neid võib olla

piiramatu arv ja PPA peab iga järgneva ostusoovi rahuldama. Tulirelv on äärmuslik

enesekaitsevahend ning ka juba ühe tulirelva vajadus ei ole iseenesest mõistetav. Iga teise,

kolmanda jne relva vajadus turvalisuse tagamiseks peab olema veelgi rohkem põhjendatud.

PPA peab välja selgitama, miks relva vajatakse ning taotleja peab relva vajadust tõendama.

O.G-l tuli tõendada, et ta vajab kolme tulirelva enese ja vara kaitseks. Kuna tal on turvalisuse

tagamiseks juba kaks tulirelva (sileraudne püss ja vintraudne püstol) olemas, on oluline

kolmanda tulirelva soetamise vajadus ja eesmärk. O.G on põhjendanud kolmanda tulirelva

vajadust järgmiselt: maailma poliitiline olukord, sõda Ukrainas, kriisiolukorras ei pruugi

sileraudne püss olla tagatud sobiva laskemoonaga, lasketiirus oma laskmisoskuste

parandamine.

Kuna O.G-l on juba kaks tulirelva enese ja vara kaitseks, ei ole eluliselt usutav, tal on selleks

vaja veel ühte tulirelva. Turvalisust saab tagada erinevate kaliibrite ja tööpõhimõtetega

relvadega ning erinevat liiki relvadega. Selleks ei ole vaja vintraudset püssi.

Arvestades Eesti kriminogeenset olukorda, ei saa väita, et tulirelv on Eestis kogu aeg vajalik.

Kuna võimalused tulirelva kasutamiseks on piiratud, on küsitav, miks vajatakse enda ja vara

kaitseks arvukalt relvi. Lasketiirus harjutamine ei põhjenda kolmanda tulirelva vajadust.

Lasketiirus saab laskmisharjutustega tegeleda ka ilma isikliku tulirelvata. On arusaadav, et

sõjahirm tekitab inimestes erinevaid emotsioone ja plaane, kuid kortermajas üksinda sõjaks

valmistumine ei ole õige. Kui isikul on soov panustada riigikaitsesse, on tal võimalik astuda

Kaitseliitu. Tulirelv ei ole tavaline tarbeese, mida minna poodi selle suuruse või laskemoona

sobivuse tõttu ostma.

3. O.G esitas PPA 20.01.2023 otsusele vaide, mille PPA jättis 02.03.2023 vaideotsusega nr

4.2-1/2285-4 rahuldamata.

PPA ei lähtu soetamisloa väljastamisest keeldumisel vaid RelvS §-st 36 tulenevatest nõuetest.

Iga teise, kolmanda jne relva vajadust peab olema veelgi rohkem põhjendatud. See, kui

2(6)

3-23-719

olemasolev relv enam ei sobi mingil põhjusel, relva ei ole mugav kanda suuruse tõttu või

soovitakse uuemat mudelit, ei tähenda, et juba kodus olevatele relvadele võib ühe uusi juurde

soetada. O.G ei ole selgitanud, kuidas ta hakkaks vintraudset püssi korteris elades hädakaitsest

lähtuvalt turvalisuse tagamiseks kasutama. Isik on välja toonud, et vintraudne püss tõstaks

tema valmisolekut sõjalise agressiooni korral. Kui isik soovib osaleda riigikaitses, on tal

võimalik astuda Kaitseliitu.

Relvasoetamisloa väljastamisest keeldumine ei tähenda, et isikut hinnati kolmanda relvaga

potentsiaalseks ohuallikaks või tal esinevad RelvS §-st 36 tulenevad soetamisloa andmist

välistavad asjaolud. Keelduti põhjusel, et ta ei ole veenvalt põhjendanud vintraudse püssi

vajadust turvalisuse tagamiseks. Isiku usaldusväärsust võib PPA silmis kahandada

läbimõtlemata relva ostusoovi esitamine ja ostusoovi tegeliku eesmärgi varjamine.

4. O.G esitas 03.04.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 20.01.2023 otsuse ja

02.03.2023 vaideotsuse tühistamiseks.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 18.10.2023 otsusega kaebuse ning tühistas PPA

20.01.2023 otsuse ja 02.03.2023 vaideotsuse (resolutsiooni p 1). Halduskohus mõistis

vastustajalt kaebaja kasuks välja riigilõivu 20 eurot ning jättis ülejäänud menetluskulud poolte

endi kanda (resolutsiooni p 2).

Kaebaja selgitas nii vastustajale kui ka kohtuistungil, et soovib soetada vintraudset püssi selle

laskemoona tõttu. Lasketiirus harjutamiseks tuleb tulirelva laadimiseks vajalik varustus ise

kaasa võtta. Vintraudse püssi üks lask on soodsam kui sileraudsel püssil. Sileraudse püssi

laskemoon ei pruugi olla kriisiolukorras kättesaadav. Istungil selgitas kaebaja, et tahab käia

harjutamas nii jahilasketiirus kui ka kaitseväe siselasketiirus. Jahilasketiirus saab kasutada

sileraudset püssi, kaitseväe tiirus vintraudset (sileraudne püss lõhuks märklauad). Kaebaja ei

soovi enam sileraudsest püssist loobuda ka põhjusel, et relvamüügiks on kaebaja hinnangul

hetkel majanduslikult ebasoodne aeg. Riik tunnistas kehtetuks nn halli passi omanike

relvaload, mis tähendab, et turule tuleb u 3000 relva. See viib kaebaja relva turuhinna alla.

Ekslik on vastustaja seisukoht, et ta võib soetamisloa andmisest keelduda ka muul juhul, kui

RelvS §-s 36 sätestatud asjaolu esinemisel. Kaebaja õigus soetada ja omada relva on hõlmatud

PS §-s 19 nimetatud õigusega vabale eneseteostusele. Kaebaja on arusaadavalt selgitanud,

millisel eesmärgil ta taotleb vintraudset püssi. Kaebaja puhul ei esine RelvS § 36 lg-s 1

sätestatud soetamisloa andmist välistavaid asjaolusid. Ka ei esine sama paragrahvi lg-s 4

sätestatud asjaolusid, mil PPA-l on relvaloa andmisest keeldumisel kaalutlusõigus. RelvS ei

määra, kui palju relvi võib inimesel olla. RelvS ega ükski muu seadus ei jäta vastustajale

sellisel juhul õigust otsustada, mitu relva on inimesele piisav. Vastustaja otsus relvaloa

andmisest keelduda on vastuolus seaduslikkuse põhimõttega, mille kohaselt peab avaliku

võimu tegevus rajanema seadustel.

Vastustaja on otsuse ja vaideotsuse tegemisel rikkunud põhjendamiskohustust, mille järgi

tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus

(haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 2). Vastustaja tegi 20.01.2023 otsuse tuginedes

HMS-ile ning RelvS § 28 lg 1 p-le 3. Viimane sätestab füüsilise isiku õiguse soetada, omada

ja vallata turvalisuse tagamiseks relva. HMS-i sätted on aga menetlusõiguslikud normid.

Ükski viidatud normidest ei anna õiguslikku alust keelduda relvasoetamisloa väljastamisest.

Vastupidi, RelvS § 28 lg 1 p 3 annab loa saamiseks õiguse.

Vastustaja põhjendused on nii otsuses kui ka vaideotsuses vastuolulised ja asjakohatud. Ühelt

poolt ei ole vastustaja arvates kaebaja põhjendanud, miks ta taotleb vintraudse püssi

soetamisluba. Teisalt märgib vastustaja, et kaebaja eesmärk relva soetamisel on vastuolus

tema antud selgitustega. Kaebaja on selgitanud oma kavatsusi kogu menetluse vältel. Kaebaja

kavatsused vastavad RelvS § 28 lg 1 p-le 3.

3(6)

3-23-719

Vastustaja leiab, et avaliku huvi tõttu peavad tulirelvad olema üksnes kõrgendatud ootustele

vastavate inimeste valduses ning avaliku võimu silmis peab soetamisloa taotleja olema

usaldusväärne. Kaebaja on esitanud väljavõtte karistusregistrist, mille põhjal on kaebaja

õigusekuulekas ning tal puuduvas süüteod. Vastustaja on teinud menetluse kestel päringuid

karistusregistrisse ning sellest teadlik. Vastustaja ei ole esitanud oma otsustes ka ühtki muud

argumenti, mis viiks järelduseni, et kaebaja ei ole usaldusväärne või ei vasta avalikust huvist

tulenevale kõrgendatud ootusele.

Eksitav on vastustaja seisukoht viitega HMS §-le 38, et relvasoetamisloa taotlejal tuleb relva

vajadust tõendada. Sellist nõuet RelvS ei sätesta. HMS § 38 lg 1 sätestab küll haldusorgani

õiguse nõuda haldusmenetluses menetlusosalistelt ja muudelt isikutelt nende käsutuses

olevate asja lahendamiseks oluliste asjaolude kohta tõendite ja andmete esitamist, kuid see ei

anna vastustajale õigust panna soetamisloa taotlejale kohustust, mida eriseadus soetamisloa

taotlemiseks ette ei näe.

HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustajalt

tuleb kaebaja kasuks välja mõista üksnes riigilõiv. Kaebaja esitas 02.10.2023 menetluskulude

nimekirja ja esindaja kinnituse kulude tasumise kohta, kuid ei esitanud kuludokumente endid.

Vastavalt HKMS § 109 lg 1 lausele 4 ei saa seetõttu esindajakulu välja mõista.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. PPA palub apellatsioonkaebuses halduskohtu 18.10.2023 otsust tühistada ning teha asjas

uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja jääb haldusmenetluses avaldatud

seisukohtade juurde.

Kohus ei andnud õiguslikku hinnangut PPA RelvS § 28 tõlgendusele. Vaatluse all ei ole

küsimus, kas kaebajal on õigus saada taotletud relva soetamisluba, vaid see, kas relva

soetamisotstarbe märkimine taotluses on formaalsus või on vastustajal õigus hinnata sisuliselt

järgmise relva soetamise otstarvet ja teha kaalutlusotsus. Vastustaja ülesandeks on veenduda,

et taotleja kavatsus vastab mõnele RelvS § 28 lg 1 eesmärgile. Kohtul on jäänud lahendamata

õiguslik küsimus, mida tähendab relva otstarbe valimine ja selle mõte.

Õiguslikud alused relvasoetamisloa väljastamisest keeldumiseks ei ole sätestatud üksnes

RelvS §-36, vaid need on tuletatavad teistest RelvS-i normidest tõlgendamise teel. Seaduse

regulatsioonis ei ole selgesõnalist alust soetamisloa või relvaloa andmisest keeldumiseks, kui

isik või taotlus ei vasta seaduse nõuetele. Nt puuduvad konkreetsed alused keeldumiseks, kui

taotleja on alla 18-aastane või taotleb relva, mis ei ole tsiviilkäibes lubatud.

Kaebaja selgitused kolmanda relva soetamise vajaduse kohta ei ole kooskõlas RelvS § 28 lg 1

p-s 3 toodud soetamisotstarbega. Otstarve ei ole samastatav laskmispraktika parema

korraldamisega või majandusliku huviga. Enda turvalisust ei saa siduda pelgalt relvade

arvuga, vaid valmidusega relvi käidelda. Asja tehioludest võib järeldada, et kaebaja tegelik

huvi on tegeleda laskmisega harrastusena, mitte kasutada neid enese või vara kaitsel. Kaebaja

visioon, mis rajaneb abstraktsete ohtude tõrjumisele, ei ole kooskõlas RelvS-i mõtte ja

eesmärgiga.

7. O.G palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse

põhjendustega.

RelvS § 46 lg-s 4 on sätestatud, et üle kaheksa tulirelva hoidmiseks peab olema hoiukoht,

milleks on spetsiaalselt kohandatud ruum (relvahoidla) või relvakapp üheksa või enama

tulirelva hoidmiseks. RelvS-i sätetest järeldub, et seadusandja ei ole soovinud piirata

omandatavate relvade arvu.

Vastustaja ei saa oma suva järgi oletada, et kaebaja soovib relva soetada sportimise eesmärgil.

4(6)

3-23-719

8. O.G palub apellatsioonkaebuses halduskohtu 18.10.2023 otsus tühistada osas, milles

halduskohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja

mõista halduskohtus kantud menetluskulud 1996,80 eurot.

Kaebaja lepinguline esindaja esitas kohtuistungil nii menetluskulude nimekirja kui ka

kuludokumendid, s.o kaks arvet ja kolm maksekorraldust. Nimetatud dokumente ei olnud

otsuse tegemise ajaks veel e-toimikusse üles laetud. Kaebaja tegi kohtule peale otsuse saamist

järelepärimise ning sai vastuseks, et dokumendid jäid tõesti KIS-i üles laadimata.

9. PPA kinnitab vastuses apellatsioonkaebusele, et kaebaja esindaja esitas 02.10.2023 istungil

kuludokumendid. Kui ringkonnakohus jätab PPA apellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb

menetluskulude jagamisel lähtuda HKMS §-st 108 ja § 109 lg-st 5. Vastustajalt pole

põhjendatud välja mõista kulusid seoses kaebaja apellatsioonkaebuse esitamisega.

Apellatsioonkaebus oli ajendatud vajadusest kõrvaldada halduskohtu viga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Kaebaja esitas 19.12.2024 taotluse võtta asja juurde kaks väljavõtet karistusregistrist,

soovides nendega tõendada, et on seadusekuulekas isik.

Ringkonnakohus jätab taotluse rahuldamata. Kohus võtab vastu ainult sellise tõendi, millel on

asjas tähtsust; tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada

(HKMS § 62 lg 2). Kaebaja on kohtus vaidlustanud PPA 20.01.2023 keelduva otsuse. Kohus

hindab haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Seega

puudub praegusel juhul vajadus koguda tõendeid selle kohta, et kaebajal puuduvad alates

02.10.2023 kehtivad karistused. Oluline on kaebaja karistatus 20.01.2023 seisuga. Seejuures

pole poolte vahel vaidlust, et kaebajal puudusid kehtivad karistused nii siis kui ka hiljem.

Vastustaja ei ole kaebaja seadusekuulekust kordagi kahtluse alla seadnud.

Vastustaja apellatsioonkaebus

11. Vastustaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Lisaks jääb ringkonnakohus oma

18.10.2024 otsuse haldusasjas nr 3-23-76 võetud seisukohtade juurde. Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

12. Vastustaja keeldus kaebajale relvasoetamisloa väljastamisest RelvS § 28 lg 1 p 3 alusel,

mille järgi võib füüsiline isik relva soetada turvalisuse tagamiseks (enese ja vara kaitseks).

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et nimetatud normile tuginedes ei saa

relvasoetamisloa väljastamisest keelduda. Vastustaja viide, et RelvS ei sätesta konkreetset

keeldumise alust ka näiteks olukordadeks, kus taotleja on alla 18-aastane või taotleb relva, mis

ei ole tsiviilkäibes lubatud, ei ole asjakohane. Nendel juhtudel on vastav keeld seaduse tekstist

selgelt tuletatav. Seevastu relvade arvu puhul taoline normistik puudub. See, et füüsilisel

isikul võib turvalisuse tagamiseks olla rohkem kui üks relv, nähtub muu hulgas RelvS § 29 lg-

st 11, mis näeb ette eritingimuse, kui üksnes turvalisuse tagamise otstarbel omab isik rohkem

kui kaheksat tulirelva.

13. RelvS § 36 lg 1 p 9 järgi ei anta relva soetamisluba füüsilisele isikule, kes on soetamisloa

taotlemisel tahtlikult esitanud valeandmeid, millel on oluline tähtsus loa andmise küsimuse

otsustamisel. Vastavalt RelvS § 35 lg-le 4 tuleb soetamisloa saamiseks esitada taotlus, kus on

märgitud taotleja ees- ja perekonnanimi, isikukood ja kontaktandmed ning soetada soovitava

relva otstarve, mark või liik või konkreetse relva andmed. Relva otstarbel on soetamisloa

menetluses seega oluline tähtsus ning kui vastustaja leiab, et taotleja soovib relva soetada

muul otstarbel, kui taotluses märgitud, on loa väljastamisest võimalik keelduda RelvS § 36 lg

1 p 9 alusel.

5(6)

3-23-719

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja on nii haldus- kui ka kohtumenetluses

asjakohaselt põhjendanud, miks on vintraudse püssi soetamine turvalisuse eesmärgil

põhjendatud. Vastustaja tõlgendab turvalisuse mõistet liiga kitsalt. Turvalisus hõlmab muu

hulgas ka laskemoona kättesaadavust ning isiku võimalusi käia lasketiirudes harjutamas.

Vastustaja ei saa asuda meelevaldselt otsustama, mitme relvaga on kaebaja ja tema vara

piisavalt kaitstud. Relvaloa väljastamisel on kaebaja isikut ja tema usaldusväärsust

kontrollitud. Kui isiku puhul ei esine RelvS §-s 36 nimetatud soetamisloa ja relvaloa andmist

välistavaid asjaolusid, ei tohiks isiku omanduses olevate relvade arv olla praeguse

kohtuvaidluse sisu arvestades soetamisloa andmisest keeldumise aluseks.

Kaebaja apellatsioonkaebus

14. Kaebaja apellatsioonkaebus on põhjendatud. Vaidlust pole selles, et halduskohus jättis

kaebaja menetluskulude kandmist tõendavad dokumendid ekslikult tähelepanuta. Kaebaja

taotles halduskohtus menetluskulude 2016,80 hüvitamist (riigilõiv 20 eurot ja esindajakulud

1996,80 eurot). Halduskohus mõistis välja üksnes 20 eurot, mistõttu tuleb halduskohtu otsuse

resolutsiooni p 2 tühistada osas, millega kohus jättis esindajakulud välja mõistmata.

Ringkonnakohus leiab, et esindajakulud 1996,80 eurot on põhjendatud ja vajalikud ning tuleb

lisaks riigilõivule vastustajalt välja mõista.

Apellatsioonimenetluse kulude jagamine

15. HKMS § 108 lg 1 alusel tuleb vastustajalt samuti välja mõista kaebaja

apellatsioonimenetluse kulud. Ebaõige on vastustaja seisukoht, et kaebaja

apellatsioonkaebusega seotud kulude väljamõistmine pole põhjendatud, sest kulude tekkimise

põhjustas halduskohtu viga. Apellatsioonkaebuse esitamise alus ongi halduskohtu poolne

eksimine õiguse tõlgendamises, tõendite hindamises või kohtumenetluse normide järgimisel

(HKMS § 180 lg 1).

Kaebaja taotleb apellatsioonimenetluse kulude 2088,80 eurot hüvitamist (riigilõiv 20 eurot ja

esindajakulud 2068,80 eurot). Arvestades, et kulud sisaldavad nii vastustaja

apellatsioonkaebusele vastamist kui ka kaebaja apellatsioonkaebuse esitamist, ei pea

ringkonnakohus kulusid ülemääraseks.

16. Arvestades otsuse p-e 14 ja 15, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista esimese ja

teise kohtuastme menetluskulud 4065,60 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)