3-24-1021/25 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.02.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-1021

Haldusasi

Q.H kaebus Maardu Linnavalitsuse otsuse peale jätta

määramata täiendav sotsiaaltoetus

Menetlusosalised

Kaebaja Q.H , esindaja eestkostja G.H

Vastustaja Maardu linn, esindaja Neeme Sild

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 20.09.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Q.H apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta toimikusse Tallinna Halduskohtu 19.11.2024 otsus asjas nr 3-24-2276.

2. Jätta Q.H apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

20.09.2024 otsus muutmata.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

4. Asendada otsuse avaldamisel Q.H , G.H ja Q nimed tähemärgiga.

Selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.03.2025.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

esitama tähtaja kestel ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-24-1021

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Q.H esitas 30.01.2024 Maardu Linnavalitsusele avalduse maksta talle täiendavat

sotsiaaltoetust 30 eurot Maardu Sotsiaalmaja päevakeskuses toitlustamise kulu katmiseks.

2. Maardu Linnavalitsuse sotsiaalabiosakonna juhataja keeldus 05.02.2024 otsusega kaebajale

toetuse määramisest.

3. Q.H esitas otsuse peale vaide, leides, et ka üle 525 euro kuus saav inimene võib olla

abivajaja. Linn on sissetulekust sõltuvat sotsiaaltoetust maksnud inimesele, kelle sissetulek

ületab 525 eurot. Linn on kaebajat seetõttu diskrimineerinud.

4. Maardu Linnavalitsus jättis 05.03.2024 korraldusega nr 146 vaide rahuldamata, kuna

taotleja sissetulek on suurem kui 525 eurot kuus ja tema väited diskrimineerimisest on

tõendamata.

5. Q.H esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada vastustaja otsus ja

vaideotsus ning kohustada vastustajat maksma kaebajale toetust või alternatiivselt taotlust

uuesti läbi vaatama.

Kaebaja abivajadus ei sõltu üksnes tuludest. Näiteks on kaebaja eluasemekulud ca 700–800

eurot. Kaebaja tugineb võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) § 8 lg-le 2 ning märgib, et

kaebajal ei ole kohustust tõendada diskrimineerimist, vaid vastustaja peab tõendama võrdset

kohtlemist. Vastustaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta ei diskrimineeri

kaebajat.

6. Maardu linn vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

Kaebaja sissetulek on suurem kui 525 eurot kuus. Isegi juhul, kui kaebaja on abivajav, ei loeta

teda Maardu Linnavolikogu 26.11.2019 määruse nr 56 ,,Maardu linna eelarvest

sotsiaaltoetuse maksmise kord“ (edaspidi määrus nr 56) järgi perekonna sissetulekust sõltuva

sotsiaaltoetuse määramisel vähekindlustatud isikuks.

7. Tallinna Halduskohus jättis 20.09.2024 otsusega kaebuse rahuldamata.

Määruse nr 56 § 4 kohaselt on perekonna sissetulekust sõltuva sotsiaaltoetuse andmise

eesmärk: 1) soodustada ja parandada isiku ja perekonna toimetulekuvõimet; 2) osaliselt katta

vähekindlustatud isiku ja perekonna hädavajalikke kulusid, mida ei hüvitata teiste riiklike või

kohalike toetuste ja teenustega. Perekonna sissetulekust sõltuva sotsiaaltoetuse määramise

aluseks on taotleja abivajadus ning toetuse saaja ja tema perekonnaliikmete sissetulekud ning

perekonnaseadusest tulenevad ülalpidamiskohustused (määruse nr 56 § 1 lg 5). Perekonna

sissetulekust sõltuva sotsiaaltoetuse määramisel loetakse perekonnaliikmeteks abielus või

abielulistes suhetes olevad samas eluruumis elavad isikud, nende abivajavad alanejad ja

ülenejad sugulased või muud üht või enamat tuluallikat ühiselt kasutavad või ühise

majapidamisega isikud (määruse nr 56 § 1 lg 6). Perekonna sissetulekust sõltuva

sotsiaaltoetuse määramisel loetakse vähekindlustatuks isikut või perekonda, kelle ühe kuu

sissetulek pereliikme kohta jääb alla 525 euro. Pere teise ja iga järgneva liikme sissetuleku

piiriks on 65% pere esimese liikme sissetuleku piirist. Isiku ja perekonna sissetulek

arvestatakse taotlusele eelnenud kolme kuu keskmise netosissetuleku järgi (määruse nr 56 § 1

lg 7).

Vastustaja leiab, et kaebaja sissetulek (töövõimetoetus 565,75 eurot + elatis 260,33 eurot)

võimaldab tal tasuda 30 eurot päevakeskuses toitlustamise eest. Vaideotsuses märkis

vastustaja, et toimetulekutoetuse taotlustes väidab kaebaja eestkostja, et maksab kaebajale

elatist 510 eurot kuus. Taotluses on kaebaja sissetulekuks märgitud 560–580 eurot ühes kuus.

Seega ületavad kaebaja sissetulekud igal juhul, ka kaebaja enda väidete kohaselt määruses nr

2(5)

3-24-1021

56 sätestatud sissetuleku piiri (525 eurot), mistõttu ei saa teda määruse nr 56 tähenduses

pidada vähekindlustatud isikuks.

Täiendavate sotsiaaltoetuste eesmärk on osaliselt katta vähekindlustatud isiku hädavajalikke

kulusid. Seega on toetuse eesmärk tagada abivajajale miinimum, et eluks hädavajalikud ja

olulised kulutused saaksid vähemalt osaliselt kaetud. Selleks on vastustajal õigus määratleda

soodustatud isikute ring teatud tunnuste kaudu, mille abil välja selgitada, kellel on selline

akuutne hädavajadus. Määrusega nr 56 on linn pannud paika piiri, millest alates eeldatakse, et

isik on vähekindlustatud ja kvalifitseerub seega saama täiendavat sotsiaaltoetust. Kuigi

kaebaja võib olla abivajaja, siis konkreetse sotsiaaltoetuse kontekstis ei ole tema abivajadus

selline, mis õigustaks talle täiendava sotsiaaltoetuse maksmist. Vastustaja piiratud eelarvet

arvestades on põhjendatud piirata sellise erakorralise sotsiaaltoetuse sihtgruppi.

Eluasemekulude sissetulekust mahaarvamist määrus nr 56 ette ei näe. Ilmselt on linn eeldanud

525-eurose sissetuleku piisavust tavapäraste eluasemekulude katmiseks.

VõrdKS § 8 lg-st 3 tulenevalt ei laiene lg-tes 1 ja 2 sätestatu halduskohtumenetlusele. Kaebaja

väited diskrimineerimise kohta on paljasõnalised. Kaebaja peab esmalt tooma esile

konkreetsed faktilised asjaolud, mille alusel võib eeldada, et toimunud on ebavõrdne

kohtlemine. Alles siis läheb tõendamiskoormus üle vastustajale. Kaebaja on üksnes

ebamääraselt väitnud, et talle teadaolevalt on isikuid, kellele vastustaja on maksnud

täiendavaid sotsiaaltoetusi, kuigi nende sissetulekud on ületanud määruses nr 56 toodud piiri.

Kaebaja ei ole toonud välja, millisel infol või allikal selline teadmine põhineb või kes on need

isikud, kellele vastustaja väidetavalt on ebaõigesti sotsiaaltoetusi maksnud. Kaebaja esitatud

info põhjal ei teki kohtul veendumust, et vastustaja on teadlikult ja tahtlikult maksnud

täiendavaid sotsiaaltoetusi isikutele, kellel ei ole selleks õigust või vajadust. Kohus tõdeb, et

iseenesest ei ole välistatud olukorrad, kus isikud on varjanud oma tegelikke sissetulekuid ning

seetõttu on olnud alusetult soodustatud isikuteks sotsiaaltoetuste määramisel. Kuid ka juhul,

kui selliseid juhtumeid on esinenud, ei teki sellest kaebajale subjektiivset õigust nõuda

täiendava sotsiaaltoetuse maksmist, kui ta ei vasta määruses nr 56 toodud tingimustele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. Q.H palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus,

millega kaebus rahuldada.

Halduskohus ei selgitanud kaebajale, et diskrimineerimise fakti tõendamise kohustus lasub

kaebajal. Näiteks Q saab vajaduspõhist toetust hoolimata sellest, et tema sissetulekud on

suuremad kui 525 eurot, mis kinnitab kaebaja väidet võrdse kohtlemise printsiibi rikkumise

kohta. Vastustaja oleks pidanud hindama kaebaja tegelikku toimetulekuvõimet ja abivajadust,

mitte lähtuma ainult sissetulekust. Kaebaja eluasemekulud on suured (ca 700–800 eurot

kuus), mistõttu on tema reaalne toimetulek piiratud. Vastustaja kinnitas haldusasjas nr 3-24-

2276, et maksab sissetulekust sõltuvaid toetusi ka inimestele, kelle sissetulek on suurem kui

525 eurot.

9. Maardu linn palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Väide, et vastustaja maksab täiendavat sotsiaaltoetust paljudele isikutele, kelle sissetulek

ületab vähekindlustatuse määra (toimetulekupiiri), ei vasta tegelikkusele ning kaebaja pole

seda väidet tõendanud. Q-le on linn maksnud ravimitoetust (määruse nr 56 § 2) ja abivahendi

toetust (määruse nr 56 § 3), mitte toetust määruse nr 56 § 8 või § 19 alusel. Seega pole

olukord võrreldav kaebaja omaga. Kaebaja igakuised sissetulekud ületavad vähekindlustatuse

määra. Seega ei kuulu ta määruse nr 56 mõistes vähekindlustatud isikute hulka ja tal ei ole

õigust saada määruse § 8 alusel makstavat toetust. Kaebaja väide, et tema eluasemekulud on

3(5)

3-24-1021

ca 820 eurot kuus, on täielikult tõendamata. Kaebaja on oma igakuiste sissetulekute

kirjeldusest välja jätnud puudega tööealise inimese toetuse 48,58 eurot kuus ja eestkostja poolt

väidetavalt makstava rahalise toetuse (eestkostja väitel elatis) 510 eurot kuus. Määruse nr 56 §

19 alusel on linn toetanud sihtrühmana peamiselt lasterikkaid (kolm ja enam alaealist last),

erivajadusega alaealise lapsega ja vähekindlustatud alaealiste lastega peresid emadepäeva ja

jõulude puhul. Samuti on toetatud haruldaste haiguste ravikulude kandmisel, mida

Tervisekassa ei finantseeri; püsikuluna elus püsimiseks vajaliku abivahendi kulusid;

tulekahjus kodu kaotanud või seeläbi muud kahju kandnud inimesi. Määruse nr 56 § 19 alusel

on makstud toetusi kas sihtrühmadele või siis tõepoolest erandlikel asjaoludel, kuid mitte

kunagi ei ole hüvitatud toitlustusarveid. Selgituseks, et kaebaja probleem tekkis, kui

päevakeskuses lõpetati klientidele aastaid kestnud tasuta toidu jagamine.

Kaebajal ei ole perekonda perekonnaseaduse mõttes, abivajavaid alanejaid ja ülenejaid

sugulasi ega isikuid (sh elukaaslast), kellega elatakse koos ühes leibkonnas ning kasutatakse

ühiselt üht või mitut tuluallikat ja kellega oleks ühine majapidamine.

Kaebaja ei ole esitanud linnale nõuet sotsiaaltoetuse andmise asja arutamiseks ja haldusakti

(korralduse) andmiseks Maardu Linnavalitsuse kui täitevorgani istungil ning ei ole esitanud ka

halduskohtule nõuet linnavalitsuse korralduse andmiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

Halduskohtu otsus jääb muutmata.

11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4)

osas, millega kohus leidis, et kaebaja sissetulekud ületavad määruses nr 56 sätestatud piiri

(525 eurot), mistõttu ei saa teda määruse nr 56 tähenduses pidada vähekindlustatud isikuks

ning talle ei saa maksta sissetulekust sõltuvat täiendavat sotsiaaltoetust. Kuna kaebaja

määratles taotluses ennast üksi elavana (puuduvad leibkonda kuuluvad muud isikud) ja

ringkonnakohtule esitatud vastuse kohaselt puuduvad linnal vastupidised andmed, on

sissetuleku arvestus tehtud õigesti. Arvestades et määruse nr 56 § 1 lg 7 teise lause kohaselt

on pere teise ja iga järgneva liikme sissetuleku piiriks 65% pere esimese liikme sissetuleku

piirist, on ka ebatõenäoline, et G.H ja Q kaebaja perekonnaliikmeteks arvamise korral oleks

tulemus olnud teistsugune.

12. VõrdKS § 1 kohaselt on selle seaduse eesmärk tagada isikute kaitse diskrimineerimise

eest rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse,

puude või seksuaalse sättumuse alusel. Kaebaja ei väida enda diskrimineerimist ühelgi

viidatud alusel, vaid väidab, et mõnele inimesele on Maardu linn maksnud sissetulekust

sõltuvaid toetusi ka juhul, kui nad ei vasta määruses nr 56 ettenähtud vähekindlustatud isiku

määratlusele. Seetõttu ei kuulu siinses vaidluses kohaldamisele VõrdKS.

13. Asjaolu, et Maardu linn on maksnud Q-le mõnel korral ravimitoetust määruse nr 56 § 2 ja

abivahendi toetust määruse nr 56 § 3 alusel, ei anna kaebajale õigust nõuda, et Maardu linn

maksaks temale täiendavat sotsiaaltoetust määruse nr 56 § 8 alusel olukorras, kus kaebaja ei

vasta künnist ületava sissetuleku tõttu toetuse saamise tingimustele. Esiteks ei nõua kaebaja

praegusel juhul ravimitoetust ega abivahendi toetust. Teiseks pole andmeid, kui suureks luges

vastustaja Q-le toetuse maksmise korral tema leibkonna, kelle kogusissetulekud võeti arvesse

sissetulekupiiri arvestamisel. Isikute abivajadus võib olla konkreetsel ajahetkel erinev. Isegi

kui linn on mõnel põhjendatud üksikjuhul maksnud toetust sissetuleku piirmäära ületaval

juhtumil, ei anna see kaebajale õigust samasuguse erandi tegemist. Kaebaja väidab, et

vastustaja on haldusasjas nr 3-24-2276 kinnitanud, et maksab sissetulekust sõltuvaid toetusi

4(5)

3-24-1021

paljudele inimestele, kelle sissetulek on suurem kui 525 eurot. Kaebaja ei ole esitanud enda

selle väite kohta tõendeid. Ringkonnakohus võtab siinse asja toimikusse asjas nr 3-24-2276

tehtud Tallinna Halduskohtu 19.11.2024 otsuse. Otsuse kirjeldavas osas (p 22) on kajastatud

Maardu linna seisukoht, et kaebaja see väide ei vasta tegelikkusele ja kohus on otsuse

põhjendavas osas (p 35) tuvastanud, et kaebaja väide on tõendamata. Riigikohtu

halduskolleegium on 27.11.2006 otsuses asjas nr 3-3-1-59-06 (p 12) selgitanud, et võrdse

kohtlemise printsiibist ei tulene, et kui üht isikut on õigusvastaselt koheldud soodsamalt, siis

tuleb sellist õigusvastast soodustust laiendada jätkuvalt kõigi isikute suhtes. Samuti ei saa

võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist või

laiendamist.

14. Määruse nr 56 § 19 esimese lause kohaselt võib erandjuhtudel maksta ka muid määruses

nr 56 nimetamata toetusi linnavalitsuse korralduse alusel, s.o selle sätte järgi ei ole toetuse

taotleja vähekindlustatus toetuse maksmise tingimuseks. Tegemist on perekonna sissetulekust

mittesõltuva sotsiaaltoetusega, mida määratakse määruses nr 56 sätestatud tingimustel

isikutele, kelle elukoht rahvastikuregistri andmetel on Maardu linn (v.a määruse nr 56 § 12 ja

§ 17). Seega ei ole tegemist toetusega, mida makstakse abivajajale puuduse korral, vaid mida

linn maksab oma äranägemisel vabatahtlikult seoses teatud sündmuste või asjaoludega, mis ei

ole tingitud isiku sissetulekust. Siinsel juhul on kaebaja taotlenud sissetulekust sõltuvat

täiendavat sotsiaaltoetust, näidates taotluses ära oma sissetulekud ja tuues toetuse saamise

põhjuseks väikese pensioni ja sügava puude, s.o vähesest sissetulekust tingitud abivajaduse.

Määruse nr 56 § 23 kohaselt saab §-s 19 sätestatud toetust määrata üksnes linnavalitsus.

Kaebaja ei ole kohtumenetluses tuginenud haldusakti õigusvastasuse põhistamisel sellele, et

keelduva otsuse tegi linnavalitsuse asemel sotsiaalabiosakonna juhataja ega ole nõudnud, et

tema taotluse vaataks läbi linnavalitsus.

15. Kaebaja esindaja esitas 28.01.2025 Tallinna Ringkonnakohtule teate, milles muu hulgas

märgib, et esitas 04.12.2024 Maardu linnale taotluse intervallteenuse ning sotsiaaltranspordi

korraldamiseks Q.H-le , kuid vastustaja pole taotlust lahendanud. See küsimus väljub siinse

haldusasja piiridest ning ringkonnakohus jätab selle tähelepanuta.

16. Pooled ei ole asjas taotlenud menetluskulude hüvitamist ja nad kannavad oma võimalikud

menetluskulud ise. Kaebus on riigilõivuvaba ja riigilõivu pole asjas tasutud.

17. Otsus sisaldab eraelulisi andmeid. Seetõttu tuleb otsuse avaldamisel asendada isikute (v.a

vastustaja esindaja) nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3, § 179 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)