3-23-2869/16 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

3-23-2869

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus

Kohtunik Ülle Polluks

Otsuse tegemise koht ja kuupäev 26.02.2025, Jõhvi

Haldusasja number 3-23-2869

Haldusasi X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 27.11.2023

piiril väljastatud sisenemiskeelu nr 2101230171534

tühistamiseks

Menetluse vorm Kirjalik menetlus

Menetlusosalised Kaebaja: X

Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja: Artjom

Fedjajev

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

3. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.03.2025. Vastuseks esitatud

apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib

apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule

vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-23-2869

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) väljastas 27.11.2023 kell 11.35 piiripunktis Narva-1 PP

Venemaa Föderatsiooni kodakondsusega kaebajale Eesti Vabariiki sisenemisekeelu nr

2101230171534, kuna tal puudusid asjakohased dokumendid, mis õigustaksid reisi eesmärki

ja tingimusi, aga samuti teda peeti ohtlikuks mitme Euroopa Liidu liikmesriigi avalikule

korrale, sisejulgeolekule, rahvatervisele või rahvusvahelistele suhetele.

2. Tallinna Halduskohtusse laekus 14.12.2023 kaebaja poolt esitatud kaebus PPA

sisenemisekeelu nr 2101230171534 tühistamiseks.

3. Tallinna Halduskohus edastas 14.12.2023 määrusega kohtualluvuse järgi kaebuse

läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule. Määrus jõustus 14.12.2023.

4. Tartu Halduskohus küsis PPA-lt 2.04.2023 kohtunõudega seisukohta kaebuse menetlusse

võtmise küsimuses koos materjalidega.

5. PPA seisukoht laekus kohtusse 22.04.2024.

6. Tartu Halduskohus võttis 25.06.2024 määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas

vastustajaks PPA ja andis vastustajale võimaluse esitada täiendava vastuse kaebusele hiljemalt

20.12.2024, määras haldusasja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele

õiguse esitada täiendavaid seisukohti, taotlusi ja tõendeid, aga samuti menetluskulude

nimekirja ja kulude kandmist tõendavaid dokumente hiljemalt 13.01.2025 ning esitada

vastuväiteid kuni 28.01.2025. Kohus selgitas ühtlasi, teeb kohtuotsuse haldusasjas nr 3-23-

2869 avalikult teatavaks 26.02.2025 Tartu Halduskohtu kantselei kaudu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kaebaja väitis, et sai 21.11.2023 e-posti kirjana kutse kohtuistungile, mis peaks toimuma

Pärnu Maakohtus Haapsalu kohtumajas tsiviilasja nr 3-22-114843 raames. Kaebaja viisa

kehtib kuni 8.12 ja selle pikendamise võimalust kuni 25.01.2024 kaebajal ei ole. Seega ei saa

kaebaja osaleda 25.01.2024 kohtuistungil, kuigi kaebaja isiklik osalemine protsessis on

vajalik (saab tunnistajana anda olulisi ütlusi). Kaebaja on vastustajale hästi teada kui isik, kes

ei kujuta ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Ajavahemikul 09.2022-04.2023 ületas kaebaja

Narva piiripunktist piiri kuus korda ilma probleemideta seaduslikel alustel. Varem väljastati

kaebajale mitmeaastaseid viisasid. Viimane neist kehtis kolm aastat. Kaebaja on teinud teatud

kultuurilise ja materiaalse panuse Eesti Vabariigi arengusse. Kaebaja väitel ei saa ta olla ohtlik

Eesti avalikule korrale ja sisejulgeolekule. Vaidlustatud otsusega rikutakse kaebaja õigusi.

Kaebajal on Eestis kinnisvara ja firma, mis eeldab vastavate kommunaal- ja

raamatupidamisteenuste maksete tegemist, maa- ja muude maksude tasumist, mida Venemaalt

teha ei saa. Lisaks eeldab kohtumenetluses osalemine kvalifitseeritud tõlgi kaasamist (Eestis

teenuste ostmist). Kaebaja kavatses sellega tegeleda Eestis olles. Kaebaja leiab, et

ebamõistlikud piirangud Eestisse sisenemisel rikuvad tema kui maksumaksja ja

kohtuvaidlustes osaleja võrdse kohtlemise põhimõtet, mis toob endaga kaasa varalise ja

mittevaralise kahju.

8. Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Vastustaja on kaebajale

sisenemiskeelu otsuse tegemisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt

kohaldanud väljasõidukohustuse- ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) ja 9.03.2016 Euroopa

3-23-2869

Parlamendi ja Nõukogu määrusest 2016/399 tulenevaid norme. Riigipiiri seadus (RiPS) § 91

sätestab, et isikud, transpordivahendid ja kaup, kellele või millele piiriületamise luba ei antud,

samuti ebaseaduslikult välispiiri ületanud isikud peetakse kinni ja saadetakse Euroopa Liidu

õigusaktide, välislepingute ning seadusega ettenähtud korras tagasi riiki, kust või mille kaudu

nad Eestisse saabusid või toimetati, arvestades Euroopa Liidu kodaniku seaduses sätestatud

erisusi. RiPS § 17 lg 1 p 1 kohaselt on Vabariigi Valitsusel õigus riigi julgeoleku huvides,

avaliku korra tagamiseks, rahva tervist ohustada võiva olukorra ennetamiseks või

lahendamiseks, samuti välisriigi palvel ajutiselt piirata riigipiiri ületamist või see peatada.

Antud juhul 27.11.2023 kaebaja piiriületus tõkestati põhjusel, et tal puudusid asjakohased

dokumendid, mis oleksid õigustanud reisi eesmärki ja tingimusi. Piiril esitas kaebaja kutse

kohtuistungile, mis pidi toimuma 25.01.2024 kell 14.00. Piiri ületamiseks esitas kaebaja

Venemaa Föderatsiooni kodaniku passi koos Hispaania Kuningriigi C-liiki viisaga

kehtivusega alates 25.10.2023 kuni 8.12.2023. Seega tekkis piirikontrolli teostanud

politseiametnikel põhjendatud kahtlus isiku ütluste usaldusväärsuses ja tema piiriületus

tõkestati. Samuti pidas vastustaja kaebajat ohtlikuks ühe või mitme Euroopa Liidu liikmesriigi

avalikule korrale, sisejulgeolekule, rahvatervisele või rahvusvahelistele suhetele.

Vaidlustatud otsuse näol on tegemist Vabariigi Valitsuse 8.09.2022 korraldusega nr 247

„Venemaa Föderatsiooni kodanike riigipiiri ületamise ajatine piiramine“ kehtestatud

sanktsiooni rakendamisega. Vastustajal puudus Vabariigi Valitsuse korralduse rakendava

asutusena kaalutlusõigus korralduse kohaldamata jätmiseks, kuna 27.11.2023 toimunud

piirületuse ajal ei kvalifitseerinud kaebaja korralduses punktis 2 sätestatud erandite alla.

Rahvusvahelisest õigusest ja Euroopa Liidu õigusest ei tulene kolmanda riigi kodanikule

põhiõigust Schengeni alale automaatseks sisenemiseks. Vastustaja on kaebajale

sisenemiskeelu otsuse tegemisel lähtunud seadustest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt

kohaldanud VSS ja 9.03.2016 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusest 2016/399

tulenevaid norme. Sisenemiskeeld on oma olemusest ühekordne tõkend ning peale Narva

piiripunkti sisenemiskeelu saamist võiks kaebaja uuesti ületada Venemaa Föderatsiooni ja EL

vahelisi piire. Vastustaja taotles muu hulgas kaebuse tagastamist vastavalt HKMS § 121 lg 2

p-le 2, kuna sellega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Kohus on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele.

10. Vaidlus puudub selle üle, et 27.11.2023 seisuga omas kaebaja Venemaa Föderatsiooni

kodanikuna Hispaania Kuningriigi C-liiki viisat kehtivusega alates 25.10.2023 kuni

8.12.2023.

Haldusasja materjalide kohaselt on vaidluse all vastustaja poolt 27.11.2023 kell 11.35

piiripunktis Narva-1 PP kaebajale kui Vene Föderatsiooni kodanikule väljastatud sisenemise

keeld nr 2101230171534 Eesti Vabariiki sisenemiseks, kuna tal puudusid asjakohased

dokumendid, mis oleksid õigustanud reisi eesmärki ja tingimusi, aga samuti teda peeti

ohtlikuks mitme Euroopa Liidu liikmesriigi avalikule korrale, sisejulgeolekule, rahvatervisele

või rahvusvahelistele suhetele. Sisenemise keelu kehtestamise õiguslikuks aluseks on RiPS §

91 ja Vabariigi Valitsuse korraldus nr 247 (kehtis alates 19.09.2022).

11. VSS § 282 lg 2 sätestab, et Politsei- ja Piirivalveamet keelab välismaalasel Eestisse

siseneda ja teeb tema kohta sisenemiskeelu otsuse, kui seda näeb ette rahvusvahelist

sanktsiooni või Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestav õigusakt. Sama paragrahvi lg 2

kohaselt peab haldusorgan sisenemiskeelu otsuse tegemisel arvestama käesoleva seaduse §-s

171 sätestatuga. VSS § 171 lg-st 1 tuleneb, et välismaalast ei tohi välja saata riiki, kuhu

3-23-2869

väljasaatmine võib välismaalase suhtes kaasa tuua inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni artiklis 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust

alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni artiklis 3 nimetatud tagajärje

või surmanuhtluse kohaldamise.

12. RiPS § 91 lg 1 sätestab, et isikud, transpordivahendid ja kaup, kellele või millele

piiriületamise luba ei antud, samuti ebaseaduslikult välispiiri ületanud isikud peetakse kinni ja

saadetakse Euroopa Liidu õigusaktide, välislepingute ning seadustega ettenähtud korras tagasi

riiki, kust või mille kaudu nad Eestisse saabusid või toimetati, arvestades Euroopa Liidu

kodaniku seaduses sätestatud erisusi.

13. RiPS § 17 lg 1 p-d 1-2 sätestavad, et riigi julgeoleku huvides, avaliku korra tagamiseks,

rahva tervist ohustada võiva olukorra ennetamiseks või lahendamiseks, samuti välisriigi

palvel on Vabariigi Valitsusel õigus: 1) ajutiselt piirata riigipiiri ületamist või see peatada; 2)

kehtestada karantiin riigipiiri ületamiseks isikutele ning koduloomade ja -lindude, samuti

looma- ja taimekasvatussaaduste ning muude veoste toimetamiseks üle riigipiiri.

14. Vabariigi Valitsuse korralduse nr 247 p 1 sätestab, et Venemaa Föderatsiooni agressiooni

tõttu Ukrainas tuleb ajutiselt piirata Eestisse sisenemise eesmärgil kehtiva lühiajalise viisaga

Venemaa Föderatsiooni kodanike välispiiri ületamist.

Punkti 2 kohaselt on riigipiiri lubatud Eestisse sisenemise eesmärgil ületada Venemaa

Föderatsiooni kodanikul:

1) kes külastab Eestis elavat Eesti kodanikust või Eesti pikaajalist elamisluba omavast isikust

otsejoones alanejat või ülenejat sugulast või abikaasat; 2) kes külastab Eestis elavat Eesti

kodanikku või Eesti pikaajalist elamisluba omavat isikut, kellega kasvatatakse ühist alaealist

last; 3) kes on Euroopa Liidus (EL), Euroopa Majanduspiirkonnas või Šveitsi

Konföderatsioonis asuva diplomaatilise esinduse või konsulaarasutuse töötaja või tema

pereliige; 4) kes külastab lühiajaliselt Euroopa Liidus, Euroopa Majanduspiirkonnas või

Šveitsi Konföderatsioonis asuvat diplomaatilist esindust või konsulaarasutust tehnilise või

ametialase toe osutamiseks; 5) kes on vahetult seotud rahvusvahelise kauba- ja reisijateveoga,

sealhulgas rahvusvahelist transpordivahendit teenindav meeskonna- või laevapereliige ja

transpordivahendil remondi-, garantii- või hooldustöid tegev isik; 6) kes on Euroopa Liidu

õiguse alusel vaba liikumise õigust omav isik; 7) kes on transiidil Eesti territooriumi

viivitamata läbimiseks oma elukohariiki jõudmiseks; 8) kellel on kehtiv Eesti antud

lühiajaline viisa ja kelle lühiajaline töötamine on registreeritud; 9) kellel on kehtiv Eesti antud

lühiajaline viisa õppimise eesmärgil või 10) kelle Eestisse saabumine on vajalik humaansetel

kaalutlustel.

15. Vastustaja tegi kindlaks, et kaebaja ei lähe korralduse nr 247 p-s 2 sätestatud isikute alla,

kes Venemaa Föderatsiooni kodanikena võivad erandjuhul ületada Eesti Vabariigi piiri.

Kohus nõustub vastustajaga.

Kaebuses ei ole kaebaja välja toonud mitte ühtegi asjaolu, et tal oleks vastavalt korralduse nr

247 p-le 2 õigus siseneda Eestisse. Järelikult, juba seetõttu esines vastustajal õiguslik alus

kehtestada kaebajale sisenemise keeld. Kaebaja poolt kaebuses nimetatud põhjendused selle

kohta, et tema ei ole avalikule korrale ja riigi julgeolekule ohtlik, pole antud juhul asjakohased,

kuna vastustajal puudus kaalutlusõigus korralduse nr 247 p-st 1 tulenevalt kas lubada kaebajal

ületada riigipiiri või mitte. Korralduse nr 247 p 1 on rangelt imperatiivne, kui sellest p-s 2

sätestatud erandeid ei ole.

Rahvusvahelise õiguse järgi on riigil suveräänne õigus otsustada välismaalase riigis viibimine.

Põhiseadus ei anna välismaalasele põhiõigust elada Eestis ja jääda Eestisse elama. Alalise

3-23-2869

elamisloa andmise tingimuste seostamine teatavasse gruppi kuulumisega pole

diskrimineerimine põhiseaduse § 12 mõttes.1 Piirang kehtestati korraldusega nr 247 ajutiselt

ning konkreetsel, riigi faktilisele julgeolekuolukorrale tugineval põhjusel. Ka isikute ring,

kellele piirang kehtib, on selgelt piiritletud. Samuti tagab korralduses nr 247 sätestatud

erandite kataloog, et piirangut kohaldatakse üksnes nende Venemaa kodanike suhtes, kellel ei

ole Eestisse sisenemiseks kaalukat põhjust.

16. Kohus märgib, et kaebaja ei ole EL kodanik ning ta pole väitnud, et ta oleks EL kodaniku

või Eestis pikaajalise elaniku elamisloa alusel elava välismaalase pereliige või et tegemist

oleks perekonna taasühinemise juhtumiga. Seega ei kohaldu kaebajale EL õiguse sätted, mis

reguleerivad EL-s elavate isikute õigusi.

Kuna kaebaja ei tõendanud piiriületusel asjaolusid, mis osutaksid tema õiguste

märkimisväärsele riivele, pole kohtul kahtlust, et vastustaja võis Venemaa Föderatsioonist

saabuvatest Venemaa Föderatsiooni kodanikest lähtuvast ohust Eesti julgeolekule kaebaja riiki

sisenemist takistada. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 2016/399 (Schengeni

piirieeskirjad) art 6 lg 1 p-i e kohaselt ei tohi kolmanda riikide kodanikud ohustada ühegi

liikmesriigi avalikku korda, sisejulgeolekut või rahvusvahelisi suhteid. Arvestades muutunud

julgeolekuolukorda, Vabariigi Valitsuse kehtestatud ajutist piirangut Venemaa Föderatsiooni

kodanikele Eestisse sisenemiseks ning kaebajaga seotud asjaolusid, on kohus seisukohal, et

vastustaja leidis põhjendatult, et kaebajat tuleb pidada ohtlikuks ühe või mitme Euroopa Liidu

liikmesriigi avalikule korrale, sisejulgeolekule, rahvatervisele või rahvusvahelistele suhetele.

Kujunenud rahvusvahelises olukorras on tegemist ka proportsionaalse abinõuga, et tagada

Eesti Vabariigi julgeolek ja stabiilsus ning kaitsta riigi välispoliitilisi huve.

Piirangute eesmärgi saavutamist tuleb pidada kaalukamaks hüveks kui üksikisiku õigust riiki

siseneda. Seega, ei pidanud vastustaja koguma andmeid kaebaja isikust tuleneva ohu

võimalikkuse kohta.

17. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 2016/399 (Schengeni piirieeskirjad) art 6

lg 1 p-i c kohaselt tõendavad kolmanda riiki kodanikud kavatsetava viibimise eesmärki ja

tingimusi. Kohtu hinnangul kaebaja poolt piiril esitatud kutse kohtuistungile, mis pidi

toimuma 25.01.2024 kell 14.00 ei põhjendanud reisi eesmärki, kuna kohtuistungini jäänud

aega oli peaaegu kaks kuud ja selleks ajaks ei oleks kaebajal enam kehtivat viisat. Kohus

märgib, et kaalukal põhjusel saab kaebaja osaleda kohtuistungil videosilla kaudu Venemaalt,

kasutades Eestis oleva tõlkija teenuseid. Vastustaja ametnike poolt koostatud piiri ületamise

protokollist tulenevalt ei ole kaebaja väitnud, et tema reisimise eesmärgiks oleks rahaliste

kohustuste täitmine, kuna otseselt Venemaalt ei ole see võimalik. Järelikult puudus vastustajal

võimalus seda arvesse võtta.

Samas ei näe kohus põhjust pidada kaebaja suhtes kehtestatud sisenemiskeeldu

ebaproportsionaalseks isegi siis, kui kaebaja oleks koheselt nimetanud reisimise eesmärgiks

rahalise kohustuse täitmise soovi jne.

Vaidlus puudub selle üle, et kaebajal on Eestis kinnisvara ja firma, mis eeldab vastavate

kommunaal- ja raamatupidamisteenuste maksete tegemist, maa- ja muude maksude tasumist,

mida Venemaalt teha ei saa. Eelnevast tulenevalt võib asuda seisukohale, et sisenemiskeelu

kehtestamise tõttu võiks kaebajal esineda omandi õiguse riive, kuna kinnisvara ja firma kohta

käivate tasude maksmata jätmise korral ei ole välistatud nende sundvõõrandamine või

likvideerimine jne.

Sellest hoolimata peab kohus vajadust Eesti Vabariigi julgeoleku tagamiseks kaalukaks

põhjuseks kaebaja õiguste riive osas ehk proportsionaalseks kaebaja õiguste riiveks, mille

legitiimne eesmärk on sätestatud korralduse nr 247 põhjendustes. Kohus toonitab, et

1 RKHKo 3-3-1-21-01, p 1.

3-23-2869

menetlusökonoomiast tulenevatel kaalutlustel ei pea kohus vajalikuks anda kaebajale

võimalust täiendada kaebust korralduse nr 247 tühistamise nõudega kuna see ilmselgelt ei

mõjuta asja lahendust. Kaebaja suhtes kehtestatud sisenemiskeeld on õiguspärane ning selle

tühistamiseks ei oleks alust ka siis, kui lugeda vaidluse ese hõlmatuks korralduse nr 247

tühistamise nõudega.

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus jätab kaebuse rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja

ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud ning tema võimalikud menetluskulud

jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).

19. Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS

§ 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)