2-24-14414/9 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Brigitta Mõttus

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

25. veebruar 2025, Pärnu

Tsiviilasja number

2-24-14414

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

Bondora AS hagi E. V. vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

8812,93 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Asja lahendamise viis

Hageja: Bondora AS, registrikood 11483929

Kostja: E. V., isikukood: XXX

Kirjalikus menetluses

RESOLTUSIOON

1. Rahuldada Bondora AS hagi E. V. (E. V.) vastu osaliselt.

2. Välja mõista E. V. lt (E. V., isikukood XXX) Bondora AS (registrikood 11483929) kasuks

02.07.2020 sõlmitud laenulepingust nr XXX tulenev põhivõlgnevus 3502,84 eurot.

3. Kohtuotsuse tegemise ajaks on põhivõla osamaksed sissenõutavaks muutunud alates

03.11.2020 kuni 14.02.2025, s.o kokku summas 3023,29 eurot. Edasiulatuvalt mõistab

kohus välja osamaksed alates 14.03.2025 kuni 14.06.2025, s.o kokku summas 479,55 eurot

järgmise maksegraafiku alusel:

Tasumise

kuupäev

Osamakse summa

14.03.2025

116,12

15.04.2025

118,60

14.05.2025

121,13

14.06.2025

123,70

Kokku

479,55

Tsiviilasi nr 2-24-14414

4. Mõista E. V. lt Bondora AS kasuks viivis alates kohtuotsuse tegemisest (s.o alates

25.02.2025) põhivõla tasumata jäägilt ja igalt tasumata osamakse jäägilt VÕS §-s 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.

5. Jätta hageja menetluskulud 44,18% ulatuses kostja E. V. kanda ja 55,82% ulatuses

hageja Bondora AS kanda.

6. Määrata kostja hüvitavate menetluskulude suuruseks 468,31 eurot ning mõista nimetatud

summa E. V. lt Bondora AS kasuks välja. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud

puuduvad.

7. Menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele on menetlusosalistel õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse

kättetoimetamisest arvates Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib

asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul

loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 ja TsMS §

633 lg 7).

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

Hagiavalduse asjaolud, kohtumenetluse käik

1. Hageja esitas 24.09.2024 Harju Maakohtule hagiavalduse kostja vastu võlgnevuse nõudes.

Hagi kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 02.07.2020 laenulepingu nr XXX, mille alusel sai

kostja laenu 4253 eurot. Hageja maksis kostjale välja laenu summas 4000 eurot arvestades

laenusummast maha lepingutasu 253 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama lepingus kokku

lepitud maksegraafiku alusel perioodil 13.07.2020 - 13.06.2025. Kostjalt on toimunud

laekumisi esialgsele võlausaldajale laenu põhiosa katteks 146,99 eurot. Seega on põhinõude

suuruseks 4106,01 eurot. Krediidi kulukuse määraks oli lepingu kohaselt 40,48%. Lepingu

kohaselt tuli kostjal tasuda intressi 25,61% aastas. Kostja kohustus lepingu ülesütlemise

seisuga, s.o 16.02.2021 tasuma intressi kokku summas 750,91 eurot. Kostjalt on laekunud

intressi katteks 300,96 eurot. Intressinõue on seega 449,95 eurot. Lepingu alusel nõuab hageja

viivist põhivõla summalt 4106,01 eurot lepingu ülesütlemise järgnevast päevast alates s.o

17.02.2021 kuni hagiavalduse koostamiseni s.o 24.09.2024 laenuintressi aastase määraga

võrdses määras s.o 25,61% aastas kooskõlas lepingu Euroopa tarbijakrediidi standardinfo

teabelehe punktiga 3, lepingu üldtingimuste punktiga 9.1. ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda

lausega. Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viiviseid 3155,42 eurot. Kuna kostja ei

täitnud oma lepingulisi kohustusi, ütles hageja lepingu 16.02.2021 üles.

2. Harju Maakohus edastas 25.09.2024 määruse alusel hagi alluvusel Pärnu Maakohtule.

3. Hageja esitas 01.11.2024 puuduste kõrvaldamise, kus täpsustas lepingu ülesütlemist ja

2 (9)

Tsiviilasi nr 2-24-14414

sissenõudmiskulude nõuet.

4. 01.11.2024 määrusega võttis kohus hageja hagi kostja vastu menetlusse ja kohustas kostjat

esitama kirjalik vastus 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest alates. Sama

määrusega hoiatas kohus, et kohus võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses

märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on

määranud vastamise tähtaja ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte

välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult või elektroonselt. Sel juhul loetakse hageja

esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 407 lg 1). Kohus toimetas

hagimaterjalid ja 01.11.2024 määruse kostjale kätte tähtsaadetisena 13.11.2024. Seega

möödus kostjal hagivastuse esitamiseks antud tähtaeg 14 päeva 27.11.2024. Kostja hagile

vastust esitanud ei ole.

5. Kohus edastas 22.07.2024 hagejale kohtunõude vastutustundliku laenamise põhimõtte

täitmise kohta, ümberarvestuste esitamiseks ning krediidi kulukuse määra täpsustamiseks.

6. Hageja esitas vastuse 03.12.2024, milles esitab krediidi kulukuse määra arvutamise osised

ning ümberarvestuse. Hageja märgib 09.12.2024 esitatud vastuses, et juhul kui kohus leiab, et

vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, siis loobub hageja intressinõudest kostja

vastu.

7. Kohus edastas kostjale hageja esitatud selgitused ja ümberarvestuse. Kostja tähtajaks s.o

17.01.2025 seisukohta ei esitanud.

8. Kohus palus 05.02.2025 hagejal esitada hagi lisa nr 9 loetaval kujul (faili ei olnud võimalik

avada). Hageja vastas, et hagejal kontoväljavõtet (s.o lisa nr 9) lihtsamini analüüsitavamasse

ja loetavamasse formaati ei õnnestunud konverteerida.

Kohtuotsuse põhjendused

9. Kohus, tutvunud hageja poolt toodud asjaoludega ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi

tuleb rahuldada osaliselt.

10. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on

pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata

või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui

vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta

faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole

muudest avaldustest.

11. Kohus juhindub antud asja lahendamisel VÕS § 396 lg-st 1, mis sätestab, et

laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma

või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või

tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 järgi kohustus

tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on

võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas

täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud,

võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist.

12. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus-

3 (9)

Tsiviilasi nr 2-24-14414

või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või

laenu. VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes

teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.

Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid kostja ja hageja 02.07.2020 laenulepingu nr XXX,

mille alusel sai kostja laenu 4253 eurot. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et

kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kuna lepingust nähtub,

et Bondora AS, kes on tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale kui

füüsilisele isikule krediiti, siis on kohus seisukohal, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga.

13. VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele

kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati

avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste

poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse

hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1.

jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel

oli 02.07.2020 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr. XXX sõlmimise ajal kehtinud eraisikutele

antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20,56% aastas (kolmekordne määr 61,56%).

Lepingu nr XXX kohaselt oli intressimäär 25,61% aastas ja krediidi kulukuse määr 40,48%

aastas. Seega ei ole tarbijakrediidileping eeltoodud alusel tühine. Kohtule ei ole teada

asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti.

14. Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu

sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete

kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hageja on

hagiavalduse p-s 1.5 esitanud asjaolud, millest nähtub, et hageja on omandanud teabe lähtudes

muuhulgas kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta

kogutud andmete alusel teostades päringu Krediidiinfosse. Lähtudes Krediidiinfo ja

maksehäireregistri informatsioonist ei olnud lepingu sõlmimise kuupäeval kostjal ühtegi

aktiivset maksehäiret. Laentaotluse kohaselt oli kostjal töökoht ja netosissetulek 2200 eurot

ning (laenu)kohustused puudusid. Laenutaotlusel esitatud andmete ja päringute ning konto

väljavõtte analüüsi tulemusel koostas hageja krediidianalüüsi, mis oli positiivne.

Kohus andis hagejale võimaluse täpsustada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise

asjaolusid 09.12.2024 kirjaga ning palus esitada 05.02.2025 kirjaga hagi lisa 9, mis hagi

kohaselt pidi olema kostja konto väljavõte, loetavalt kujul. Hageja ei esitanud vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimise osas lisaandmeid ning selgitas, et tal ei ole võimalik esitada

hagi lisa nr 9 loetavamal kujul.

Hagiavaldusest, vastusest kohtunõudele ja nendele lisatud tõenditest ilmneb, et krediidi

andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Hageja on

lähtunud kostja krediidivõimelisuse hindamisel kostja laenutaotluses esitatud andmetest ning

Krediidiinfo ja maksehäireregistrist saadud info põhjal. Hageja ei ole tõendanud, et on

hinnanud kostja konto väljavõtet.

Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks kostja laenutaotluses esitatud

teavet kostja kohustuste kohta vastavalt VÕS § 403⁴ lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4

kontrollinud. Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja kontrollis andmeid Krediidiinfost ja

kostja varasemat maksekäitumist maksehäireregistritest. Väidetavalt on hageja hinnanud ka

kostja konto väljavõtet, kuid kohtule kostja konto väljavõtet esitatud ei ole. Hagi kohaselt on

kostja oma laenutaotluses märkinud enda sissetulekuks 2200 eurot, kuid hageja hagi lisast 8

nähtub, et hageja on märkinud kostja sissetulekuteks 1269,83 eurot (dtl 228). Krediidiandja

oleks pidanud kostja sissetuleku tuvastamiseks kontrollima ka pensioniregistri või EMTA-st

tulenevaid andmeid ning hindama, kas nimetatud andmed langevad kokku kostja esitatuga.

4 (9)

Tsiviilasi nr 2-24-14414

Samuti oleks pidanud hageja küsima täiendavaid andmeid või selgitusi kostjalt endalt.

Praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks

nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta,

et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus

asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977,

punkt 43). Hageja esitatud vastustest vastutustundliku laenamise põhimõtte osas ei selgu,

kuidas on võlausaldaja kostja sissetulekuid ja kohustusi kogumis hinnanud ning arvestanud

laenu andmisel.

Kohus asub seisukohale, et hageja poolt viidatud tegevusi ei saa lugeda piisavaks

krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. VÕS § 4034 lg 1 p-de

1 ja 2 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud

omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus

kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust.

Krediidiandjal on kohustus koguda ja hinnata teavet. Enne tarbijale laenu andmist tuleb välja

selgitada tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised

kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, varasemate

maksekohustuste täitmine ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju, samuti ülalpeetavate arv (VÕS § 4034 lg 2 koosmõjus krediidiandjate- ja

vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-dega 1-7). Üksnes laenutaotluses märgitud

võimaliku sissetuleku ning kohustuste suuruse ja maksehäirete puudumise pinnalt ei saa

hinnata laenutaotleja krediidivõimelisust. Puuduvad tõendid, et krediidiandja oleks ka

sisuliselt kontrollinud kostja sissetulekuid, igakuiseid kohustusti jne. Kohtu hinnangul tulnuks

krediidiandjal praegusel juhul koguda täiendavat teavet, so küsida kostjalt tema sissetulekute

ja varaliste kohustuste kohta täiendavat teavet ning nõuda tema kõikide pangakontode

väljavõtete esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et hinnata kostja tegelikku

krediidivõimelisust. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks

esitanud hagejale valeandmeid või jätnud nõutud andmed esitamata. Laenuandja ei saa

tugineda üksnes kostja esitatud laenutaotlustes märgitud teabele, seda mõistlikult

kontrollimata. Ilma mõistliku hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja

finantskohustuste ning varasemate finantskohustuste täitmise kohta ei võimalda need andmed

teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta. Seejuures ei mõjutanud hageja

kontrollikohustust see, et kostja oli laenutaotluses kinnitanud, et kostja esitatud andmed on

tõesed. Hageja väidetest ei ilmne, kas ta hindas kostja sissetulekute regulaarsust ja olemust

(ega pole katseaeg või tähtajaline leping). Hagiavaldusest ja hagile lisatud tõenditest nähtub, et

krediidiandja ei ole hinnanud kostja kohustusi piisava põhjalikkusega. Maksehäirete

puudumine ei näita tarbija sissetulekute ega väljaminekute suurust.

Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet

nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses väljendub nii

tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli

küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid

krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi

rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p

29.3). Hageja ei tuginenud sellele, et krediidiandja oleks kostjalt nõudnud dokumente oma

krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada.

15. VÕS § 416 lg 1 kohaselt krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

5 (9)

Tsiviilasi nr 2-24-14414

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus

peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

Hageja on 01.11.2024 esitatud menetlusdokumendis selgitanud, et kostjal oli võlgnevus

tasumata alates 03.11.2020 ning kui kostjal oli võlgnevus kolme järjestikuse osamakse osas

(novembri 2020 kuni jaanuari osamaksed 2021), edastas hageja kostjale 14.01.2021 lepingu

ülesütlemise hoiatuse. Hoiatus avaldati 14.01.2021 portaali vahendusel ja edastati kostja e-

postile ja tavapostiga. 15.01.2021 saatis hageja kostjale SMS-i teel hoiatuskirja laenulepingu

ülesütlemise kohta. Hoiatuses anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks hiljemalt

13.02.2021. Sama kirjaga hoiatati kostjat, et juhul kui kostja nimetatud tähtpäevaks (s.o

13.02.1021) võlgnevust täielikult ei tasu, on Bondora AS-il õigus leping üles öelda.

16.02.2021 saatis hageja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda

võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid, et ta ei ole

ülesütlemise hoiatusi või teateid kätte saanud.

Laenulepingust nähtub, et kostjal tuli maksegraafiku kohaselt tasuda ajavahemikul

13.07.2020–13.06.2026 igakuiseid põhiosa- ja intressimakseid. Hageja tugineb, et kostja jäi

võlgnevusse novembri 2020 kuni jaanuari 2021 osamaksetega. Kohus tuvastab, et kostjal

tekkis võlg alles 13.12.2021 osamaksest. Seega ei olnud kostja jaanuari 2021 seisuga

viivituses kolme põhiosa tagasimaksega, mistõttu ei olnud kostja rikkunud oma

krediidiandjaga sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi. Järelikult ei ole täidetud laenulepingu

erakorralise ülesütlemise eeldus VÕS § 416 lg 1 järgi ehk tarbijapoolne viivitus vähemalt

kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Seega ei olnud krediidiandjal alust lepingut

16.02.2021 üles öelda ning leping kehtib. Järelikult ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt kogu

võlgnevuse kohest tagastamist, samuti ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt viivist kogu

põhinõudelt, sest kostja ei ole hageja nimetatud ajal ja ulatuses maksetega viivituses olnud.

Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et laenulepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud,

mistõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud.

16. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja ei ole laenu andmisel järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet (vt p 14). Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

on VÕS § 4034 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks

loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja

peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist,

ning need tarbijale teatavaks tegema. Eeltoodut tulenevalt tuleb hagejal esitada kohtule VÕS §

4034 lg-s 7 sätestatud ümberarvestus juhuks, kui kohus jõuab järeldusele, et vastutustundliku

laenamise põhimõtet on rikutud. Riigikohus on 2-21-13098 lahendi p-s 24 selgitanud, et

krediidiandja/hageja peab kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise

tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse,

milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks

kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud.

VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata

jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1

kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS

§ 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda

selle täitmist.

Laenulepingu viimane osamakse tähtpäev on maksegraafiku järgi 13.06.2026 (dtl 200),

mistõttu ei ole tänaseks laenulepingust tulenev laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete

osas veel möödunud ning laenu põhiosa ei ole muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks VÕS §

82 lg 7 tähenduses. Hageja esitas kohtule 03.12.2024 ümberarvutuse ja taotleb kostjalt ka

6 (9)

Tsiviilasi nr 2-24-14414

tulevikus sissenõutavaks muutuva võlgnevuse väljamõistmist. Hageja avaldas, et kostjalt on

toimunud laekumisi hagejale laenu põhiosa katteks 146,99 eurot ja intressi katteks 300,96

eurot (dtl 173), s.o kokku 447,95 eurot. Kohus arvestab kogu kostja poolt tasutud summa

põhivõla katteks. TsMS § 369 võimaldab nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks

muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust

õigel ajal ei täida. Kohus peab põhjendatuks ja rahuldab hageja nõude sissenõutavaks

muutunud põhivõla väljamõistmiseks ja tulevikus sissenõutavaks muutunud osamaksete

väljamõistmise nõudes. Arvestades, et kostja ei ole pärast 13.11.2020 võlausaldajale makseid

teinud ega osale kohtumenetluses, võib eeldada, et kostja ka tulevikus sissenõutavaks

muutuvaid osamakseid tähtaegselt ei tasu. Tulenevalt hageja ümberarvestustest, on

kohtuotsuse tegemise ajaks põhivõla osamaksed sissenõutavaks muutunud alates 03.11.2020

kuni 14.02.2025, s.o kokku summas 3023,29 eurot. Edasiulatuvalt mõistab kohus välja

osamaksed alates 14.03.2025 kuni 14.06.2025, s.o kokku summas 479,55 eurot, mis tuleb

kostjal tasuda vastavalt otsuse resolutsioonis toodud maksegraafikule.

17. Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098/50 p-s 24 märkinud järgmist: „Kui krediidiandja on

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul

ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve

krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid

seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus

oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe

asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud

intressimäär on madalam.“ Hageja märkis oma 09.12.2024 vastuses kohtule, et juhul kui

kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, siis loobub hageja

intressinõudest kostja vastu. Seega, kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et laenuandja on

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning hageja on sel juhul oma intressi nõudes

loobunud, jätab kohus hageja intressinõude kostja vastu rahuldamata.

18. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Vastutustundliku laenamise

kohustuse rikkumise korral on hagejal õigus nõuda viivist sissenõutavaks muutunud summalt.

Kohus on seisukohal, et hagejal on õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist, kuna kostja on oma

kohustust rikkunud. Hageja on 03.12.2024 kui ka 09.12.2024 vastustes märkinud, et juhul kui

kohus leiab, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, nõuab hageja

kostjalt viivist, nii sissenõutavaks muutunud põhivõlalt kui ka sissenõutavaks muutuvatelt

põhiosa maksetelt, VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kuivõrd vastutustundliku laenamise

kohustuse rikkumise korral on võlausaldajal õigus saada sissenõutavaks muutunud põhivõlalt

ning tulevikus sissenõutavaks muutunud põhiosa osamaksetelt viivist, rahuldab kohus hageja

viivise nõude hageja 09.12.2024 menetlusdokumendis märgitud viisil. Iga tagasimakse

muutub sissenõutavaks tagasimakse tähtpäevale järgnevast päevast.

19. VÕS § 4034 lg 6 rikkumise korral ei saa laenuandja VÕS § 4034 lg 7 teise lause alusel

nõuda ka muid tasusid. Seega jätab kohus hageja nõude võla sissenõudmiskulude 50 euro osas

rahuldamata.

20. Eeltoodule tuginedes rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja

põhivõla 3502,84 eurot ja viivised alates kohtuotsuse tegemises VÕS § 113 lg 1 sätestatud

määras.

21. Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel

7 (9)

Tsiviilasi nr 2-24-14414

tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust.

Menetluskulud

22. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise

suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja

menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude

kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid

(TsMS § 174 lg 1).

23. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel

tasutud riigilõiv 700 eurot ja esindajale tasutud 507 eurot (ilma km), s.o kokku 1207 eurot.

Esindaja tunnitasu on 169 eurot. Hageja esindaja tasu koosneb: täiendavate

alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs; hagiavalduse koostamine, lisade

komplekteerimine ja esitamine kohtule. Menetluskulude nimekirja kohaselt on nimetatud

toimingute tegemiseks kulunud 3 tund. Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses

käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega.

Kostja hageja menetluskulude suurusele vastuväidet esitanud ei ole.

Kooskõlas TsMS § 175 lg-ga 1 leiab kohus, et hageja õigusabi kulud on põhjendatud ja

vajalikud osaliselt. Kohus leiab, et esindaja tasumäär 169 eurot/tund ei ole asjaolusid

arvestades mõistlik. Kohus selgitab, et selline tasumäär vastab keskmisele vandeadvokaadi

tasumäärale. Hageja esindaja on jurist. Arvestades hageja esindaja kvalifikatsiooni ning asja

keerukust on põhjendatud tasumääraks 120 eurot/tund. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks

väljamõistmisele esindajatasu 3*120=360 eurot.

Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks

väljamõistmisele ka hagiavalduselt kokku tasutud riigilõiv 700 eurot. Riigilõiv on kohtute

infosüsteemist nähtuvalt tasutud.

Eeltoodut arvestades on hageja menetluskulud kokku 1060 eurot (700+360).

24. TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagi hind on 8812,93

eurot. Kohus rahuldas hageja nõude osaliselt (3502,84 põhivõlg + edasiulatuv viivis aastas

390,57, s.o kokku 3893,41 eurot ehk 44,18%). Kohus leiab, et hageja menetluskulud tuleb

jätta 44,18% ulatuses kostja kanda ja 55,82% ulatuses hageja kanda. Kostjal tuleb hagejale

hüvitada 468,31 eurot (44,18% 1060-st).

25. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni.

26. Kohtule teadaolevate andmete põhjal kostjal menetluskulud puuduvad.

27. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS §

178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

8 (9)

Tsiviilasi nr 2-24-14414

(allkirjastatud digitaalselt)

Brigitta Mõttus

kohtunik

9 (9)