2-24-19264/58 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ele Liiv, Peeter Pällin ja Siret Siilbek

Määruse tegemise aeg ja

koht

25.02.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-19264

Kohtuasi

Tori valla (vallavalitsuse kaudu) avaldus X suhtes

tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise

pikendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 27.01.2025 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Tori vald (vallavalitsuse kaudu) (registrikood

77000341), volitatud esindaja Kaja Rebane

Puudutatud isik

X (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja riigi õigusabi korras advokaat Toomas Metsma

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde avaldaja poolt määruskaebemenetluses esitatud

tõendid.

2. Jätta Pärnu Maakohtu 27.01.2025 määrus muutmata ning X määruskaebus

rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtumääruse peale võib määruskaebuse esitada isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud,

ning TsMS §-s 536 lg 2 nimetatud isikud (isiku abikaasa ja muud isikuga koos elavad

pereliikmed; isiku eestkostja; isiku nimetatud usaldusisik; rehabilitatsioonimeeskonna

liikmed; kinnise asutuse, kus isik viibib, juht või tema määratud ametiisik) ja valla- või

linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib

esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas

tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.

Määruskaebuse saab esitada Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse

kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tori vald (vallavalitsuse kaudu, avaldaja ) esitas 21.01.2025 Pärnu Maakohtule avalduse X

(puudutatud isik, patsient) suhtes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise

pikendamiseks kuue kuu võrra.

1.1. Avalduse kohaselt paigutati puudutatud isik kohtumääruse alusel Pärnu Haigla

psühhiaatriakliinikusse tahtevastasele ravil kuni 27.01.2025 kell 15.30. Patsient suunati

haiglasse Pärnu Haigla EMO-st, kuhu ta oli pöördunud endale kaelale tekitatud noahaava

tõttu. Isikul on diagnoositud paranoidne skisofreenia (F20.0). Ta katkestas 2024 kevadest

psühhoosivastase depoosüstete ravi ning on lõpetanud ka suukaudse antipsühhootikumi

tarvitamise. Isik on varem korduvalt viibinud tahtevastasel ravil.

1.2. Haiglaravile võtmisel ei mõistnud patsient situatsiooni ning avaldas paranoilisi mõtteid,

et teda takistatakse töö leidmisel; proovis endal kaela läbi lõigata, kuna piirivalve teenus on

Eesti Vabariigi poolt ära rikutud. Pidas end eluaegseks piirivalve töötajaks ning on

veendunud, et tema kahjustamiseks tehakse erinevaid poliitilisi otsuseid. Kaebas, et Pärnu

inimesed ja ka tema naabrid takistavad tal enese realiseerimist. Isiku mõttekäik oli

laialivalguv, ebaolulistesse detailidesse minev, paraloogiline. Avaldas süstematiseeritud

luulusüsteemi, suurusluulumõtteid ning paranoilisi tagakiusamismõtteid. Meeleolu ja

tahteaktiivsus olid psühhoosist mõjutatud.

1.3. Senise haiglaraviga ei ole õnnestunud saavutada puudutatud isikul psühhootiliste

sümptomite piisavat taandumist. Haiguskriitika ja ravisoostumus puudub jätkuvalt. Patsient

avaldab, et on leidnud lahenduse oma tulevikule – plaanib korteri maha müüa, ostab auto, kus

saab ka magada ning kavatseb hakata sõitma ringi mööda Euroopat ja koolidele tutvustama

oma „diskursust karjääri planeerimisest“. Selline plaan peegeldab lähtumist väljendunud

missiooniluulu mõtetest, patsient jätab tavaelu kõrvale ja keskendub haiguslikest impulssidest

lähtunud plaanide elluviimisele. Varasem haiguse kulg viitab sellele, et igapäevareaalsusest

hälbimisel on väga tõenäoline, et patsient käitub ümbritsevate suhtes, kes tema

ebaadekvaatseid plaane püüavad takistada, üleolevalt ning ka ohtlikult. Plaanide takistamise

korral muutub paranoilisemaks ning peab vajalikuks end kaitsta ja „arveid õiendada“

nendega, kelle suhtes on kahtlustav. Seega saab ohtliku käitumise riski hinnata püsivalt

kõrgeks. Psühhoosi kestmisel (ja ka ravi katkemisel) püsib kõrge oht ka tema enda tervise ja

elu suhtes. Isik vajab psühhoosivastase ravi jätkumist kontrollitud ravikeskkonnas ning kuna

puudub igasugune kindlus, et ta oleks valmis haiglaväliselt ravimeid tarvitama, ei ole hetkel

alternatiivi tahtest olenematule ravile. Varasemast anamneesist nähtub, et psühhootilise

seisundi ägenemise järgselt on isik vajanud pika aja vältel kontrollitud keskkonnas ravi.

Isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda

juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab ta esineva psüühikahäire tõttu nii enda kui

ümbritsevate elu, tervist ja julgeolekut. Muu psühhiaatrilise abi osutamine ei ole võimalik või

ei ole küllaldane.

2. Maakohus võttis 22.01.2025 määrusega avalduse menetlusse, määras puudutatud isikule

riigi õigusabi korras esindaja ning määras puudutatud isiku suhtes

kohtupsühhiaatriaekspertiisi läbiviimise.

3. Kohtule 23.01.2025 esitatud ekspertiisiakti kohaselt on ekspert leidnud, et isikul

diagnoositud raske psüühikahäire paranoidne skisofreenia (F20.02) piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada ja seda juhtida. Puudutatud isik on ohtlik nii teistele kui endale, kui

tema suhtes tahtest olenematu ravi tähtaega ei pikendata. Ohtlikkus seisneb tema

psühhootilisest seisundist tulenevast potentsiaalsest agressiivsusest teiste inimeste suhtes, mis

võib ohtu seada nende elu ja tervise ning psühhootilistel ajenditel võib ta kahjustada ka

iseennast. Puudutatud isiku suhtes ei ole võimalik rakendada muid abimeetmeid peale tema

paigutamise psühhiaatriahaiglasse. Puudutatud isik on vaja paigutada tema tahtest

olenematule ravile kuni kuueks kuuks. Puudutatud isiku vaimne tervis ei võimalda tal

avaldada arvamust kohtule esitatud taotluse kohta tema haiglaravile paigutamisega

psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega.

4. Maakohus kuulas puudutatud isiku 23.01.2025 ära.

5. Puudutatud isikule määratud esindaja leidis toetas oma 26.01.2025 seisukohas avaldust.

Puudutatud isiku suhtes seni kohaldatud ravi ei ole andnud piisavat tulemust ning isik vajab

jätkuvalt ravi. Isik on avaldanud nõusolekut olla ravil, kuid see on pigem formaalne (isiku

arusaamine ravivajadusest puudub).

Maakohtu määrus

6. Maakohus rahuldas avaldaja avalduse, pikendas puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut

psühhiaatrilise ravi tähtaega kuue kuu võrra, s.o kuni 27.07.2025 kell 15.30 ning määras, et

puudutatud isiku suhtes on lubatud kasutada psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega ja

turvalist keskkonda kuni psühhootilise seisundi leevenemiseni.

6.1. Maakohus leidis, et psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused

puudutatud isiku ravi jätkamiseks kinnisesse asutusse paigutamisega on täidetud.

6.1.1. Isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet käitumisest aru saada ja seda

juhtida. Ekspertiisiaktis märgitu järgi esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire, s.o

paranoidne skisofreenia (F20.02). Maakohus nõustus eksperdi järeldustega puudutatud isiku

seisundi kohta, viidates vahetule ärakuulamisele.

6.1.2. Haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik nii enda, kui ka teiste tervist ja

julgeolekut. Ennekõike eksisteerib oht, et isik ohustab iseennast. Puudutatud isik saabus

18.11.2024 haiglasse põhjusel, et tekitas endale 10 cm pikkuse noahaava kaelale. 23.01.2025

ärakuulamisel arvas puudutatud isik, et vibratsioonide vähendamiseks kodus tuleks tal tellida

puhastus šamaanilt. Seega esineb psühhoosiseisundis koju naasmisel jätkuvalt kõrge risk

uueks suitsiidikatseks.

Lisaks võib isik ohustada enda käitumisega ka teisi inimesi. Puudutatud isik on hetkel

psühhootilises seisundis, kergesti ärrituv ja konfliktne. Ta on jätkuvalt veendunud, et teda

püütakse kahjustada. Haiglakeskkonnast väljaspool võib tema käitumine olla selgelt

ettearvamatu ja isegi ohtlik. Seda veendumust kinnitab ka isiku varasem käitumine – nimelt

on isik suunatud vägivallakuritegude toimepanemise tõttu (sh enda poolvenna vastu) Viljandi

Haigla psühhiaatriakliinikusse sundravile, kus ta on viibinud nii statsionaarsel (05.12.2018-

03.04.2020), kui ka ambulatoorsel (kuni 28.12.2022) sundravil.

6.1.3. Muu psühhiaatriline abi ei ole käesoleval ajal küllaldane. Isik ei mõista enda

terviseseisundit ja vajadust seda ravimitega kontrolli all hoida.

6.2. Tsiviilasjas kogutud andmetest järeldub, et puudutatud isik vajab psühhoosivastast ravi

antipsühhootikumidega ja turvalist keskkonda kuni psühhootilise seisundi leevenemiseni.

Seega tuleb anda nõusolek nimetatud ravi teostamiseks ja tingimuste tagamiseks.

Määruskaebus

7. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus

määrus, millega jätta avaldus rahuldamata.

Täidetud ei ole kõik tahtest olenemata vältimatu psühhiaatrilise abi täitmise eeldused PsAS §

11 lg 1 mõttes ning ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse pikendada tahtest olenemata ravi

tähtaega. Isik ei ole ohtlik ei endale ega teistele, tajub erinevaid olukordi ja situatsioone ning

suudab oma käitumist vastavalt ka juhtida. Ta möönab, et ravimeid tuleb võtta ja saab aru

ravimite vajalikkusest tema tervisele, et tagada tervisliku seisundi stabiilsus. Võimalik on

kohaldada ka muid psühhiaatrilise abi meetmeid, sh ambulatoorset ravi. Puudutatud isik on

nõus käima vabatahtlikult ja regulaarselt psühhiaatri vastuvõtul ning järgima raviplaani

kodustes tingimustes viibides. Kohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks ei ole isiku suhtes

muu psühhiaatriline abi kohaldamine küllaldane või võimalik. Kohtu selgitused on selles osas

üldsõnalised.

Menetluse edasine käik

8. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Avaldaja tõi täiendavalt välja, et

puudutatud isik, kes on avaldaja eestkostel, ei ole viimastel aastatel tarvitanud vajalikke

ravimeid ning seetõttu on tema tervislik seisund ja vaimne tasakaal halvenenud. Haiglas oleku

ajal on puudutatud isik korduvalt survestanud eestkostjat maha müüma tema korterit. Samuti

on ta esitanud politseile kaebuse Pärnu Haigla vastu, kes olla välja lõiganud tema kilpnäärme.

Isiku tervislik seisund ei ole niivõrd paranenud, et talle oleks tekkinud teadlik ravisoostumus

ja stabiilsus, mille baasilt oleks ta valmis eestkostjaga koostööd tegema.

9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja määruskaebuse väited ei anna

alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu

määrus TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel muutmata.

11. TsMS § 662 lg 3 alusel võtab ringkonnakohus vastu avaldaja poolt

määruskaebemenetluses esitatud tõendid.

12. Põhjendatud ei ole määruskaebuse seisukoht, et täidetud ei ole PsAS § 11 lg 1 p-des 1–3

sätestatud eeldused tahtevastase ravi tähtaja pikendamiseks.

12.1. Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul on diagnoositud paranoidne skisofreenia

(F20.02), millest tulenevalt esinevad tal psühhootiline seisund ning luulumõtted. Tema

mõttekäik on seosetu ja paranoiline ning reaalsustaju puudub. Seega esineb puudutatud isikul

PsAS § 11 lg 1 p 1 mõistes raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru

saada ja seda juhtida.

12.2. Maakohus leidis põhjendatult, et ravita jäämisel püsib oht puudutatud isiku enda

tervisele ja julgeolekule, kuid ohustatud on ka ümbritsevate elu, tervis ja turvalisus.

Puudutatud isik saabus 18.11.2024 haiglasse põhjusel, et tekitas enda kaelale ise luulumõtete

tõttu psühhoosiseisundis 10 cm pikkuse noahaava. Seetõttu on puudutatud isik eelkõige

iseendale ohtlik. Samuti võib ta suure tõenäosusega osutuda ohtlikuks teistele, kuna muutub

vaenulikuks ja kahtlustavaks inimeste suhtes, kes tema luulumõtetega kaasa ei lähe või tema

ebaadekvaatset käitumist takistavad. Sellest tulenevalt on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 2

sätestatud eeldus.

12.3. Tahtevastaselt ravile paigutamise kolmandaks eelduseks PsAS § 11 lg 1 p 3 järgi on see,

et muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Nimetatud punktis sätestatud tingimuse

olemasolu eelduseks on isiku ohtlikkuse tuvastamine PsAS § 11 lg 1 p 2 järgi.

Puudutatud isiku raviarst ja avaldaja on mõlemad välja toonud, et puudutatud isiku tervislik

seisund on oluliselt halvenenud alates 2024. aasta kevadest/suvest, kui ta katkestas

psühhoosivastase ravi depoosüstetena ning lõpetas seejärel ka suukaudsete ravimite

tarvitamise. Raviarst on veendumusel, et puudutatud isikul puudub tegelikkuses haiguskriitika

ning ta ei saa enda ravivajadusest aru. Puudutatud isik vajab kindlasti psühhoosivastase ravi

jätkumist, sest tema tervislik seisund ei ole senise haiglas oleku aja jooksul paranenud ning

ravi katkemisel püsib kõrge oht eelkõige tema enda elu ja tervise suhtes. Lisaks on puudutatud

isik maakohtule ärakuulamisel avaldanud, et tablette ta võtta ei taha, sest see on

tervistkahjustav. Arvestades puudutatud isiku senist käitumist – ravi katkestamist ning

haiguskriitika puudumist, ei ole usutav tema kinnitus, et ta hakkab iseseisvalt raviplaanist

kinni pidama.

Seega leidis maakohus õigesti, et täidetud on ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus.

13. Ringkonnakohus ei nõustu ka määruskaebuse väitega, et maakohus ei ole määrust

piisavalt põhjendanud. Maakohus on nõuetekohaselt välja toonud, mille põhjal on tuvastatud

PsAS § 11 lg 1 p-des 1–3 sätestatud eelduste olemasolu.

14. Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud

jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)