2-22-140079/32 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

25. veebruar 2025, Tartu kohtumaja, Juhan Liivi 4, Tartu

Tsiviilasja number

2-22-140079

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi F.T vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

3688,36 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood

11919806), lepinguline esindaja Tarvo Ilves

Kostja F.T (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi F.T vastu.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kanda.

Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

1 (10)

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 24.10.2022 maksekäsu kiirmenetluse avalduse

F.T (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu

kiirmenetluse ja andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas Tartu Maakohtule hagi 12.12.2022, mida täpsustas 20.01.2023 ja 17.03.2023.

Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista 2982,53 eurot, millest põhinõue on 1999,69

eurot, intress on 273,37 eurot, sissenõudmiskulud on 35 eurot ja viivis on 674,47 eurot. Samuti

palub hageja kostjalt välja mõista viivise määraga 40,90% aastas põhinõudelt (1999,69 eurolt)

alates 13.12.2022 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Esto AS (krediidiandja) ja kostja 05.08.2020 krediidilepingu nr

4624390532, mille kohaselt võimaldas krediidiandja kostjale krediidilimiidi 2000 eurot

kasutamist jooksvate vajaduste finantseerimiseks. Kostja kohustus tagastama igakuiselt 1/60

eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot.

Samuti kohustus kostja tasuma igakuist intressi 15. kuupäevaks. Lepingust tulenevalt on

intressimäär 40,90% aastas. 06.09.2024 vastuses märkis hageja, et lepingu kohaselt oli krediidi

ülekandmise tasu (väljavõtutasu) pangakontole 3,5 eurot, millele lisandus 3,1% ülekande

summast, millele hinnakirja alusel lisandus välkmakse tasu 15 eurot. Maksekäsu kiirmenetluse

avaldusest nähtuvalt oli lepingu krediidi kulukuse määr 59,28% aastas.

Kostja pidi igakuiselt tegema krediidi tagasimakse vähemalt 10 eurot. Kostja jättis tasumata

15.11.2021, 15.12.2021 ja 15.01.2022 osamaksed. Krediidiandja teavitas kostjat 31.01.2022

lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ning andis kostjale tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni

14.02.2022. Kuna kostja nimetatud tähtpäevast kinni ei pidanud, kuulutas krediidiandja

krediidi tagastamise tähtpäeva saabunuks 14.02.2022. Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal

kasutusel krediidisumma 1999,69 eurot. 06.09.2024 vastuses märkis hageja, et kostja on

perioodil 04.09.2020–20.10.2021 teinud tagasimakseid summas 1391,23 eurot ja teenustasude

katteks on kostja tasunud 176,61 eurot.

Kostjal on intressivõlgnevus perioodi 16.10.2021–14.02.2021 eest summas 276,94 eurot.

Kostjal on viivisevõlgnevus perioodi 15.02.2022–12.12.2022 eest summas 674,47 eurot

Viivisemäär on võrdne lepingujärgse intressimääraga, mis on 40,90% aastas.

Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 35

eurot. Sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 25.03.2022 saadetud meeldetuletuskiri

maksumusega 15 eurot, 20.06.2022 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot,

03.10.2022 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot.

Esialgne võlausaldaja loovutas 17.03.2022 kostja vastased nõuded hagejale.

Kostja vastuväited

2. Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega, hagi täpsustus koos lisadega ja menetlusse

võtmise kohtumäärus kätte isiklikult allkirja vastu üleandmisega 05.06.2023 (TsMS § 313

järgi). Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates

2 (10)

hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev

saabus 05.07.2023. Kostja hagile ei vastanud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga

ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos

kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust lihtmenetluses.

Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole

mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo

04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

5. Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (TsMS

§ 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16). Kohus lahendab asja sisuliselt, sh

hindab kohus hageja esitatud tõendeid.

6. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja)

kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga

kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei

tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks

määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg

1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist.

7. Hageja on esitanud kohtule tõendina Esto AS-i ja kostja vahel 05.08.2020 sõlmitud

arvelduskrediidilepingu nr 4624390532 krediidilimiidiga 2000 eurot (dtl 23–36). Leping on

kostja poolt allkirjastatud. Kostja kohustus krediidi tagastama 1/60 eelnenud kuu viimase päeva

lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Igakuiseid makseid tuli

kostjal teostada iga kuu 15. kuupäevaks (dtl 32). Lepingu ja lepingu osaks saanud Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli leping tähtajatu ning lepingu lõppemisel tuli

tagasi maksta kasutatud krediidilimiit (dtl 34; arvelduskrediidileping on tähtajatu). Kohus loeb

eeltoodud asjaolud esitatud tõendite alusel tuvastatuks.

Krediidi kulukuse määr

8. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §

4062 lg-ga 1.

9. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

3 (10)

viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus

on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete

maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale,

ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik

kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja

RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14-15).

VÕS § 406 lg 3 sätestab, et maksetehingute tegemist ja krediidi kasutusse võtmist võimaldava

makseinstrumendi kasutamise kulusid, samuti tasusid sellise konto pidamise eest, millele

tehakse krediidi kasutusse võtmise ja maksetehingute kandeid ja muid maksetehingutega

seotud kulusid, tuleb krediidi kogukulu arvutamisel arvesse võtta, välja arvatud juhul, kui

konto avamine on vabatahtlik ning konto pidamise kulud on selgelt ja eraldi märgitud

tarbijakrediidilepingus või mõnes muus tarbijaga sõlmitud lepingus. Eeltoodust tulenevalt tuleb

krediidi kogukulu arvutamisel arvesse võtta ka muid maksetehingutega seotud kulusid. Eelnõu

seletuskirja kohaselt on nendeks kuludeks mh ülekandekulud (vt võlaõigusseaduse ja teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu 761 SE, seletuskiri lk 36). Krediidi kulukuse määra

arvutamisel tuleb mh lähtuda VÕS § 4061, mille lõiked 1 ja 2 sätestavad, et kui

tarbijakrediidileping võimaldab tarbijal valida, millal ta krediidi kasutusse võtab, loetakse

krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit võetakse kasutusse viivitamata ja täies

mahus. Kui tarbijakrediidileping võimaldab krediiti kasutusse võtta mitmel viisil ning

seejuures on krediidiga seotud tasud ja intressimäär erinevad, loetakse krediidi kulukuse määra

arvutamisel, et kogu krediit on kasutusse võetud kõige kõrgemate tasude ja intressimääraga,

mida rakendatakse seda liiki tarbijakrediidilepingu puhul kõige levinuma krediidi kasutusse

võtmise viisi suhtes.

Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli lepingu ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo

teabelehe kohaselt 59,28% aastas (dtl 32, 34). Lepingu kohaselt oli krediidi ülekandmise tasu

(väljavõtutasu) pangakontole 3,5 eurot, millele lisandus 3,1% ülekande summast (dtl 32), s.o

kostja puhul 65,5 eurot (dtl 33). Hageja avaldas 06.09.2024 vastuses, et lepingu kohaselt oli

krediidi ülekandmise tasu (väljavõtutasu) pangakontole 3,5 eurot, millele lisandus 3,1%

ülekande summast, millele hinnakirja alusel lisandus välkmakse tasu 15 eurot. Seega oli lisaks

on ette nähtud välkmakse tasu 15 eurot. Hageja avaldas, et krediidi ülekandmisel kostjale peeti

sellest kinni väljavõtutasu ja välkmakse tasu 15 eurot (dtl 149). Krediidi kogukulu arvutamisel

tuleb arvesse võtta ka välkmakse tasu, mis on muuks maksetehingutega seotud kuluks. Krediidi

kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti

Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 05.08.2020 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste

poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 20,52%

(kohaldus alates 01.07.2020 kuni 31.12.2020 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli

seega 61,56%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra

kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 62,18% (antav krediit 2000 eurot;

ühekordne lisakulu väljavõtutasu 65,5 eurot; välkmakse tasu 15 eurot; osamakseid 12;

aastaintress 40,9%). Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidi kulukuse määr ületas krediidi

väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on 05.08.2020

sõlmitud krediidileping nr 4624390532 seega tühine.

Riigikohus on selgitanud, et kui hageja ei ole esitanud andmeid, millest tulenevalt saab kohus

võtta seisukoha krediidi kulukuse määra kohta, peab kohus andma hagejale TsMS § 3401 lg 1

alusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kui hageja ei esita vaatamata kohtu nõudmisele

andmeid krediidi kulukuse määra kohta, saab hagi rahuldada VÕS § 4062 lg 3 järgi

maksimaalselt üksnes algse laenugraafiku järgi sissenõutavaks muutunud laenusumma ja sellelt

arvutatud seadusjärgse intressi ulatuses (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja

RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 16).

4 (10)

Kohus määras 01.08.2024 hagejale tähtaja krediidi kulukuse määra aluseks olevate asjaolude

välja toomiseks ja selgitamiseks (dtl 143, 144). Kohus selgitas hagejale, et krediidi kulukuse

määra arvutamisel võetakse arvesse kõik lepingujärgsed tasud (lepingutasu, haldustasu,

krediidi kasutusse võtu tasu jm). Ühtlasi selgitas kohus hagejale VÕS § 406 lg-s 3 sätestatut.

Hageja kohtule krediidi kulukuse määra kohta vastust ei esitanud.

10. VÕS § 4062 lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on VÕS § 4062 lg 1 sätestatu kohaselt

tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks,

milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel

juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses.

Tähtajatu tarbijakrediidilepingu alusel saadu tagasimaksmise tingimuste määratlemisel

kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 4061 sätestatud eeldusi. Krediidiandja peab tagasimaksed

ja tagasimaksete tegemise tähtaja uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude

vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise

kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses

esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud

intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises

ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Arvestades

maksimaalselt antavat krediiti 2000 eurot ja seda, et kostja pidi minimaalselt tasuma 1/60

kasutusse võetud krediitist, siis saabuks viimase osamakse tasumise tähtpäev 15.08.2025 (kui

esimese osamakse tähtpäev oli 15.09.2020). Seega ei saa kohus võtta hagi rahuldamisel aluseks

hageja väljatoodud summat. Hageja märkis 10.12.2024 vastuses, et kostjale võimaldati

krediidilimiidi kasutamist 2000 eurot. Vastavalt lepingule kohustus kostja kasutusse võetud

krediidisummat tagastama igakuiselt 15. kuupäevaks 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu

seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Lepingul puudus maksegraafik

ning kostja poolt tasutud summast kaeti kasutuses olnud krediidisummalt põhiosa 1/60

kasutuses olevast krediidisummas, intress ja teenustasud ning ülejäänud osa arvati kasutuses

oleva põhiosa katteks. Seega kehtis kostjale arvelduskrediidi summa kasutamise võimalus

krediidilimiidi 2000 eurot kogu kestvuse aja vältel ehk 60 kuu jooksul. Sisuliselt oleks kostja

saanud krediidilimiidi kasutusel võtta lepingu sõlmimisest alates 05.08.2020 ja võinud kogu

krediidiliimi tagastada järgmisel või ülejärgmisel kuul või võtta krediidilimiit kasutusse 58

kuul ning oleks kohustunud selle kogu ulatuses tagasi maksma hiljemalt 60-l kuul. Seetõttu

puudub lepingu alusel kreeditori poolt vastutustundliku laenamise mittejärgimisel võimalus

kostja tasutud summasid määrata ümberarvestatavasse graafikusse.

Ilma ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi ka osaliselt rahuldada, sest hagi

rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh

selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks. Seda ei ole hageja

teinud. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2). Põhivõla sissenõudmiseks peab

krediidiandja määrama VÕS § 4062 lg 3 kohaselt uuesti tagasimaksed ja tegema need kostjale

teatavaks ning kasutama vastavalt uuele maksegraafikule kohaseid õiguskaitsevahendeid.

Vastutustundliku laenamise põhimõte

05.08.2020 sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kuigi VÕS §

4062 lg 1 kohaselt on krediidileping tühine, hindab kohus siiski, kas võlausaldaja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, juhuks kui leping peaks siiski kehtivaks osutuma.

5 (10)

11. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).

11.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama

teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi

maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause

järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid.

Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste

varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2). Samuti

peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7

ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta

omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS

§ 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg

1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

6 (10)

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise

kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab

krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema

selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust

võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab

krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja

muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija

krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja

andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral

tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et

ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi

maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib

olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja

kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või

maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse

ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu

sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024,

C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale

vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab

krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014,

C-449/13, p 35).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Kohus on kahel korral määranud hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks

olevate asjaolude välja toomiseks. 23.02.2023 selgitas kohus hagejale mh seda, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 kohaselt see,

et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema (dtl 66, 67). 01.08.2024

selgitas kohus hagejale, et hageja ei ole hagis välja toonud vastutustundliku laenamise

põhimõtte aluseks olevaid asjaolusid (dtl 142). Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku

laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks ja tõendite esitamiseks.

Riigikohus on selgitanud, et kui hageja ei ole kohtule esitatud hagiavalduses välja toonud ega

tõendanud, mida ta tegi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste

täitmiseks, siis peab kohus andma hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja puuduste

kõrvaldamiseks. Kui hageja kohtu määratud tähtaja jooksul ei selgita, millised sammud

krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks astus, või kui ta ei suuda oma kohustuste

täitmist tõendada, siis tuleb selline hagi jätta vastavalt asjaoludele kas täielikult või osaliselt

7 (10)

rahuldamata. Sealjuures tuleb silmas pidada, et kui tarbija on tühise intressikokkuleppe

täitmiseks tasunud krediidiandjale raha, siis tuleb see lugeda tasutuks laenusumma

tagasimaksmiseks RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 25).

Hageja esitas 06.09.2024 kohtule vastuse ja kostja pangakonto väljavõtte, kuid hageja ei

toonud välja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise aluseks olevaid asjaolusid (dtl

149, 150). Hageja teatas kohtule, et tagasimaksete ümbermääramisega arvestab hageja kostja

kasutusse võetud krediidisummast maha tagasimaksed ning teenustasude summad ja palub

kostjalt välja mõista põhivõla 1016,16 eurot (2584-1391,23-176,61). TsMS § 5 lg 1 järgi

menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab

ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid

tõendab (TsMS § 5 lg 2). Siiski märgib kohus, et kostja pangakonto väljavõttest perioodi

05.08.2019–05.08.2020 kohta nähtub, et kostja sissetulekuteks olid pension 287,03 eurot kuus

ja sotsiaaltoetus 53,70 eurot kuus. Kostjale maksti töötasu 2020. aasta juunis 634,53 eurot ja

juulis 715,77 eurot, muudel kuudel töötasu ei nähtu. Kostjal nähtuvad kohustused erinevate

võlausaldajate ees, sh Bigbank AS, Inbank AS, Tele2 Eesti AS, IPF Digital Estonia OÜ, Telia

Eesti AS. 2020. aasta juulis tasus kostja üüri 449,88 eurot. Kostja võttis korduvalt krediiti

Trustly Group AB-lt (dtl 151 jj). Kohtu hinnangul ei saanud krediidiandja kogutud teabe ja

selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust

tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, mistõttu ei oleks krediidiandja

VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida.

Isegi, kui leping peaks olema kehtiv, leiab kohus, et krediidiandja ei ole järginud lepingu

sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei ole kohtu ette ka kõiki vajalikke

asjaolusid toonud. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine

12. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab

olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on

krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku

arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel

saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks

muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi

on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks

muutunud.

Lepingu osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli leping

tähtajatu. Kostja kohustus krediidi tagastama 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga

8 (10)

kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada

iga kuu 15. kuupäevaks (dtl 32). Kohus on määranud hagejale kolmel korral tähtaja lepingu

ülesütlemise aluseks olevate asjaolude välja toomiseks (dtl 56, 141, 216, 217). Hageja tõi välja,

kostja jättis tasumata 15.11.2021, 15.12.2021 ja 15.01.2022 osamaksed. Krediidiandja teavitas

kostjat 31.01.2022 lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ning andis kostjale tähtaja võlgnevuse

tasumiseks kuni 14.02.2022. Kuna kostja nimetatud tähtpäevast kinni ei pidanud, kuulutas

krediidiandja krediidi tagastamise tähtpäeva saabunuks 14.02.2022. Hageja poolt avaldatust

nähtub, et kostja on perioodil 04.09.2020–20.10.2021 teinud tagasimakseid summas 1391,23

eurot ja igakuine makstud summa alati ületanud 33,33 eurot (dtl 220). 33,33 eurot oleks

minimaalne igakuine tasumisele kuulunud summa juhul, kui krediidisummaks oli 2000 eurot ja

tagasimakse perioodiks 60 kuud. Arvestades, et vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise korral ei võlgne kostja väljavõtutasu, välkmakse tasu, kiire väljamakse tasu,

krediidiskooringu tasu ning arvestades, et 2022. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud

intressimääraks 0%, siis ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa

tagasimaksega lepingu ülesütlemise ajal. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et

arvelduskrediidilepingu nr 4624390532 ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei ole

leping ülesütlemisega lõppenud.

13. Leping on sõlmitud tähtajatult. Arvestades, et kostja pidi minimaalselt tasuma 1/60

kasutusse võetud krediitist, siis saabuks viimase osamakse tasumise tähtpäev 15.08.2025 (kui

esimese osamakse tähtpäev oli 15.09.2020). Seetõttu ei ole tänaseks laenulepingust tulenev

laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud ning laenu põhiosa ei ole

muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses. Seega ei saa kohus võtta

hagi rahuldamisel aluseks hageja väljatoodud summat. Ilma ümberarvutuseta ei ole kohtul

võimalik hagi ka osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja

tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed

maksed on muutunud sissenõutavaks. Seda ei ole hageja teinud. TsMS § 5 lg 1 järgi

menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab

ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid

tõendab (TsMS § 5 lg 2). Põhivõla sissenõudmiseks peab krediidiandja määrama VÕS § 403⁴

lg 7 kohaselt uuesti tagasimaksed ja tegema need kostjale teatavaks ning kasutama vastavalt

uuele maksegraafikule kohaseid õiguskaitsevahendeid.

Kuivõrd hagejal ei olnud meeldetuletuskirjade saatmise ajal kostja vastu ülal toodud

põhjendustel sissenõutavaks muutunud nõuet ning leping ei ole kehtivalt üles öeldud, ei ole

VÕS § 1132 lg 2 kohaldamise eeldus täidetud ning hagejal ei ole kostja vastu

sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata. Hagi jääks rahuldamata nii juhul, kui

leping on VÕS § 4062 lg 1 kohaselt tühine, kui ka juhul, kui leping ei ole VÕS § 4062 lg 1

alusel tühine.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

14. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus jättis hagi rahuldamata ja tegi sellega otsuse hageja kahjuks. Kohus jätab

menetlusosaliste menetluskulud hageja kanda.

Asjas ei ole menetluskulusid, mida kohus saaks TsMS § 174 lg 1 alusel kindlaks määrata.

Seetõttu tuleb menetluskulude rahaline suurus jätta kindlaks määramata. Hüvitatavad

menetluskulud puuduvad.

9 (10)

15. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust

vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

10 (10)