2-23-11245/30 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gea Lepik ja Kaija Piirmets

Määruse tegemise aeg ja koht

21.02.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-11245

Kohtuasi

G.L-i avaldus avalikult kasutatavale teele juurdepääsu

määramise lõpetamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12.12.2023 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

G.L-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja G.L (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaadi abi Kristjan Madisson

Puudutatud isik Q.M (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Ramil Pärdi

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta vastu võtmata G.L-i määruskaebusele lisatud tõendid.

2. Jätta G.L-i määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta Harju Maakohtu 12.12.2023 määrus muutmata, kuid täiendada osaliselt

kohtumääruse põhjendusi.

4. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud kulud G.L-i kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

2-23-11245

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. G.L (avaldaja) esitas 08.08.2023 Harju Maakohtule avalduse, milles palus lõpetada Harju

Maakohtu 02.02.2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-17393 (maakohtu 02.02.2021 määrus)

määratud juurdepääsu avalikult kasutatavale teele.

1.1. Maakohtu 02.02.2021 määrusega on määratud, et Lääne-Harju vallas Kloogaranna külas

Treppoja tee 4b asuva kinnisasja (Treppoja 4b kinnistu) igakordsel omanikul ja temalt

nõusoleku saanud isikutel on tähtajatu õigus kasutada igal ajal nii jalgsi kui sõiduvahenditega

Lääne-Harju vallas Kloogaranna külas Treppoja tee 10 asuval kinnisasjal (registriosa nr

14311202) (Treppoja 10 kinnistu) paiknevat olemasolevat juurdepääsuteed pikkusega umbes

57,50 m ja laiusega 3 m. Avaldaja sai Treppoja 10 kinnistu omanikuks 30.09.2021 ning

Treppoja 4b kinnistu omanik on alates 31.01.2005 Q.M (puudutatud isik). Avaldaja lähtus

Treppoja 10 kinnistu omandamisel maakohtu 02.02.2021 määruses märgitust, et kui

juurdepääsuteega seotud asjaolud peaksid kardinaalselt muutuma, on asjaosalistel võimalik

pöörduda avaldusega kohtusse ja taotleda mh juurdepääsu lõpetamist. Praeguseks ongi

juurdepääsu määramise aluseks olnud asjaolud kardinaalselt muutunud ning tingivad

juurdepääsu lõpetamise.

1.2. Tsiviilasja nr 2-19-17393 menetluse ajal oli Treppoja 10 kinnistu omanik osaühing

Vexon Vara ning kinnistul asus väike elamiskõlbmatu suvila, mis oli seisnud mitukümmend

aastat tühjana. Avaldaja lammutas suvila ning Lääne-Harju vald on väljastanud kinnistule

elamu ja puurkaevu ehitamiseks ehitusload. Kinnistu ei ole seega enam kasutuseta, vaid seal

hakkab elama pere kolme lapse ja koeraga. Elamu ehitamisega alustati 14.06.2023 ja selle

veevarustus hakkab toimuma puurkaevu kaudu. Juurdepääsutee, mida läbitakse praegu ka

(raske)sõidukitega, jääb aga osaliselt puurkaevu 10 m raadiusega hooldusalasse.

Hüdrogeoloog KE 08.11.2023 arvamuse (KEi 08.11.2023 arvamus) kohaselt ei ole puurkaevu

hooldusalal sõiduautode või veokitega sõitmine lubatud, sest tekib vibratsioon, mille

tagajärjel võib kahjustuda puurkaevu konstruktsioon. Selle tagajärjel halveneb omakorda vee

kvaliteet või muutub puurkaev veevarustuse seisukohalt kasutuskõlbmatuks, sest inimese

tervisele ohtlikud bakterid pääsevad pinnasveega joogivette. Kuivõrd saastunud joogivee

joomine tekitab tõsiseid terviseprobleeme, eksisteerib reaalne oht avaldaja ja tema pere, eriti

laste tervisele ja elule. Samas on nii elamu kui ka puurkaevu projektid tehtud parima

võimaliku lahendusena, seejuures ei olnud Treppoja 10 kinnistu suurust (pindala 1291 m2)

arvestades võimalik puurkaevu mujale planeerida, ilma et selle hooldusala oleks ulatunud

planeeritava elamu või naaberkinnistuteni. Avaldaja ei ole teinud midagi kiusu pärast ega ole

midagi ametiasutuste eest varjanud. Juurdepääsu kohta on kinnistusraamatusse kantud

ametiasutustele nähtav märkus ning Lääne-Harju Vallavalitsus kooskõlastas 03.01.2023

korraldusega puurkaevu asukoha, olles tsiviilasja nr 2-19-17393 menetlusosalisena

juurdepääsutee asukohast igal juhul teadlik. Puurkaev on rajatud projekti järgi, sh õigesse

asukohta.

1.3. Juurdepääs on avaldajat ülemäära koormav. Avaldaja pere juurdepääsuteed ei kasuta ega

hakka kasutama, kuid puudutatud isik kasutab seda mitmeid kordi päevas. Treppoja 10

kinnistu on naaberkinnistutega võrreldes niigi oluliselt väiksem ning ainukeseks alaks, kus

avaldaja perel on võimalik tegeleda rekreatiivsete tegevustega, on maja taga asuv väike ala,

mida läbib ka juurdepääsutee, mis võtab oma alla ligi 172 m2 ehk ligi 15% kinnistust.

Juurdepääsuga kaasneb väga intensiivne privaatsuse riive nii õuealal kui ka elamus sees,

kuivõrd juurdepääsutee läbib pikkupidi kogu kinnistut, sh kulgeb see vahetult ehitamisel

2-23-11245

oleva elamu kõrval ja sealt avaneb vaade sisehoovi. Juurdepääsutee kasutamisel ei ole

piisavalt tagatud avaldaja pere turvalisus. Tee asetseb elamu ühe nurga suhtes selliselt, et

tekib pimenurk. Avaldaja lapsed on suured õues toimetajad ning juurdepääsutee kasutamine

seab ohtu nende elu ja tervise, samuti ei saa hoovis vabalt liikuda koer. Puudutatud isiku

väitel lükatakse talvel juurdepääsuteed lumest lahti ATV-ga, mis on seotud nii suure müra kui

ka intensiivse ja ohtliku liikumisega. Juurdepääsutee eraldamine piirdeaiaga ei ole võimalik,

sest see tuleks elamu seinale nii lähedale, et elamu ja piirdeaia vahelt ei mahuks läbi ning

ühelt poolt elamut ei oleks enam võimalik liikuda. Samuti jääb sinna alasse osaliselt

ehituskeeluvöönd.

1.4. Puudutatud isik kasutab juurdepääsu pahatahtlikult. Ta täitis juurdepääsuteed

omaalgatuslikult vanade tellistega, reostades sellega keskkonda. Lääne-Harju Vallavalitsus

palus puudutatud isikul 12.09.2023 kirjas juurdepääsuteel olevad ehitusjäätmed koristada. Ka

see näitab, et juurdepääsu kasutamine ei saa jätkuda.

Puudutatud isikute seisukohad

2. Puudutatud isik vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

2.1. Avaldaja oli Treppoja 10 kinnistu omandamisel juurdepääsust teadlik. See on ainus ja

kogu aeg olemas olnud juurdepääs puudutatud isiku kinnistule, mille lõpetamine või

piiramine ei ole alternatiivse lahenduseta võimalik. Juurdepääsu lõpetamiseks ei ole ka alust,

sest avaldaja on oma teadliku ja tahtliku tegevusega põhjustanud asjaolud, millele tuginedes ta

juurdepääsu lõpetamist taotleb. See ei saa viia puudutatud isiku ilma jäämiseni juurdepääsust

avalikult kasutatavale teele.

2.2. Avaldaja ei näidanud juurdepääsutee asukohta ära ei Treppoja 10 kinnistule puurkaevu

rajamise projektdokumentatsioonis ega elamu eelprojekti joonisel, kuigi ta koostas elamu

projekti ise. Puudutatud isikul tuli esitada vaie Lääne-Harju Vallavalitsuse 19.07.2022 ja

26.07.2022 korraldustele, millega Lääne-Harju Vallavalitsus andis välja ja muutis Treppoja

10 kinnistule üksikelamu ehitamiseks antud projekteerimistingimusi. Lääne-Harju

Vallavalitsus rahuldas vaide 03.01.2023 vaideotsusega osaliselt, kohustades projekteerimisel

arvestama juurdepääsu tagamisega kohtu määratud asukohas ning jätma kavandatava hoone ja

juurdepääsutee vahele 0,60 m vaba ruumi. Puudutatud isik tegi seega omalt poolt kõik,

tagamaks, et avaldaja järgib elamu ehitamisel juurdepääsust tulenevaid piiranguid. Puudutatud

isikul ei olnud aga teavet puurkaevu rajamise kohta, sh ei kaasatud teda puurkaevu rajamisega

seotud menetlusse, mistõttu tal ei olnud võimalik esitada sellele vastuväiteid. Kuivõrd

avaldaja ei näidanud teadlikult ja vastuolus õigusaktidest tulenevate nõuetega puurkaevu

ehitusprojektis ega muudes dokumentides ära juurdepääsu asukohta, ei olnud Lääne-Harju

Vallavalitsusele ehitusloa väljastajana ja Keskkonnaametile ehitusloa kooskõlastajana teada,

et juurdepääsutee jääb puurkaevu hooldusalasse, ning selle tulemusel väljastati ehitusluba.

2.3. Puurkaev on praeguseks rajatud ja juurdepääsutee jääb maksimaalselt 2 m ulatuses

hooldusala serva. Avaldaja ei lähtunud puurkaevu rajamisel puurkaevu ehitusloa aluseks

olevas puurkaevu projektis märgitud ligikaudsetest koordinaatidest. Nendest lähtumise korral

ei oleks juurdepääsutee puurkaevu hooldusalasse jäänud. KEi 08.11.2023 arvamuses

sisalduvad väited vibratsiooni tekkimise kohta hooldusalal sõiduautode ja veokitega

liiklemisel ei põhine ühelgi uuringul ega õigusaktil. Ei ole ka usutav, et juurdepääsuteel aeg-

ajalt sõiduautoga aeglasel kiirusel (maksimaalselt 20–25 km/h) sõitmisel tekiks selline

vibratsioon, mis mõjutaks maapinda kriitiliselt sel määral, et see tekitaks kahju ligi 9 m

kaugusel olevale puurkaevu konstruktsioonile, arvestades mh seda, et puurkaevu sügavus on

2-23-11245

45 m ja manteltoru sügavus 23,70 m. Ka Päästeamet on 01.09.2023 vastuses avaldanud, et

päästetehnika liikumine puurkaevu hooldusala serva äärel ei kujuta endast suuremat ohtu, kui

mistahes teine tegevus kinnistul. Avaldaja ei ole seega millegagi tõendanud, et juurdepääsutee

kasutamine kahjustab puurkaevu või sellest ammutatava vee kvaliteeti. Puudutatud isik ei ole

põhimõtteliselt vastu puurkaevule Treppoja 10 kinnistul, kuid avaldaja ei saa nõuda tekkinud

olukorra lahendamist puudutatud isiku arvel. Avaldaja saanuks võtta ise tarvitusele meetmeid

leevendamaks või välistamaks juurdepääsust tekkida võivaid negatiivseid mõjutusi

puurkaevule, nt rajada täiendava tugiseina. Samuti on tal võimalik rajada uus puurkaev

selliselt, et juurdepääsutee ei läbi selle hooldusala. Võimalik on ka juurdepääsutee asukoha

muutmine, kuid selle rajamisega peab tegelema ja sellega seotud kulud kandma avaldaja.

2.4. Avaldaja on rajanud elamu teadlikult ja omal valikul juurdepääsutee serva ning tekitanud

sellega ise privaatsuse riive. Avaldaja on arhitekt ja tal olid kõik võimalused kavandada elamu

selliselt, et olemasolevast juurdepääsuteest tekkida võivad väidetavad häiringud elamu

kasutajatele oleksid minimaalsed.

Maakohtu määrus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 12.12.2023 määrusega avalduse rahuldamata ja menetluskulud

avaldaja kanda ning tagastas avaldajale 20.11.2023 menetlusdokumendi lisad nr 3, 4, 6, 7 ja 8.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole avalduse rahuldamiseks alust. Avaldajal

tulnuks olukorras, kus tema kinnistut koormas juurdepääs ja ta oli sellest teadlik, planeerida

nii elamu kui puurkaevu ehitamine selliselt, et see ei riku juurdepääsu. Avaldajal ei olnud

mingit alust eeldada, et juurdepääs kuulub elamu ja puurkaevu rajamisel automaatselt

lõpetamisele. Juurdepääsu ei välista ega mõjuta puurkaevu ja selle kasutusteatise

kooskõlastamine kohaliku omavalitsuse poolt. Õiglane ega õige ei ole premeerida avaldajat

juurdepääsu lõpetamisega olukorras, kus ta jättis puurkaevu rajamisel ja sellega seotud

asjaajamisel juurdepääsuga arvestamata. Avaldaja selline tegevus ei ole kooskõlas

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-s 1 sätestatud kohustusega toimida õiguste ja

kohustuste teostamisel heas usus. Juurdepääsu lõpetamist ei tingi ka keskkonnaõiguse

aluspõhimõtteks olev ettevaatuspõhimõte, sest keskkonnaalaseid nüansse tulnuks arvestada

eelkõige puurkaevu ehitusloa menetluses või äärmisel juhul kasutusteatise menetlemisel.

Lisaks tulnuks eeltoodut hinnata juurdepääsust lähtudes, mitte vastupidi.

Seadusest ei tulene otsesõnu, et puurkaevu hooldusalas ei tohi sõidukitega liikuda. Ka

avaldaja esitatud Kliimaministeeriumi 31.07.2023 kiri ning sellega ülesehituse ja sisu poolest

ebatavaliselt sarnane hüdrogeoloogi KEi 08.11.2023 arvamus ei tõenda, et juurdepääsuteel

sõidukitega liikumine tekitaks pinnasekihte mõjutavat vibratsiooni ning avaldaks seeläbi mõju

puurkaevu konstruktsioonidele ja halvendaks põhjavee kvaliteeti. Neis esitatud väited ei

tugine ühelegi uuringule ega arvutusele. Meelevaldne on eeldada, et maapinnal aeg-ajalt

sõidukitega liikumine ligi 9 m kaugusel puurkaevust kahjustab 23,70 m sügavusele ulatuvat

3,60 mm paksuse süsinikterasest seinaga ja ümberringi tsementeeritud puurkaevu manteltoru,

või sellest sügavamal, s.o kuni 46 m sügavusel asuvat puurauku ja/või veekihti. Vibratsiooni

tekkimine ei ole ka eluliselt usutav, eriti sõidukitega jalakäijakiirusel liikumisel. KEi

08.11.2023 arvamus ei ole vibratsiooni tekkimist ja sellest puurkaevu konstruktsioonidele

avalduvat mõju puudutavas osas veenev, sest hüdrogeoloogid keskenduvad avalikult

kättesaadavatel andmetel eelkõige pinna- ja põhjavee liikumise ja koostisega seotud

spetsiifikale.

2-23-11245

Varem kasutuseta olnud suvila asemele ühepereelamu rajamine ei ole sedavõrd mõjuv põhjus,

et see annaks alust juurdepääsu lõpetada. Elamu valmimisel ja kasutama hakkamisel võib küll

eeldada juurdepääsust tuleneva riive, sh privaatsuse riive kasvu, kuid see on asjaolusid

arvestades paratamatu ning ei ole eelduslikult nii intensiivne, et kaaluks üles puudutatud isiku

huvi oma kinnistut sihtotstarbeliselt kasutada, omades sellelt juurdepääsu avalikult

kasutatavale teele. Ei ole alust arvata, et juurdepääsu olemasolu iseenesest võiks avaldaja ja

tema pere tervist ja vara kahjustada. Kohus ei saa eeldada, et juurdepääsuteel liigeldes

rikutakse asjakohaseid reegleid, kuid vajadusel on võimalik liiklust korraldada vastavate

liikluskorraldusvahenditega. Juurdepääsutee täitmine ehitusjäätmetega ei pruugi olla

õiguspärane, kuid see ei ole ka asjaolu, mis annaks alust juurdepääsu lõpetamiseks.

Kuivõrd avaldaja on taotlenud vaid juurdepääsu lõpetamist ja kohtule ei ole esitatud avaldust

juurdepääsu tingimuste muutmiseks, ei tule sellega seonduvat analüüsida. Kohus viis läbi ka

kinnistute paikvaatluse ja tuvastas, et ei ole alternatiivseid juurdepääsuvariante, mis oleks

ilmselt paremad kui praegune juurdepääs.

Kuivõrd menetlus toimus avaldaja huvides ja tema avaldus jääb rahuldamata, on põhjendatud

jätta menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel avaldaja

kanda.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

4. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub rahuldada maakohtule esitatud avalduse,

arvestada kõiki tema esitatud tõendeid ning jätta menetluskulud puudutatud isiku või

menetlusosaliste endi kanda.

Määruskaebuse väidete kohaselt jääb arusaamatuks, mis saab üldse olla asjaolude kardinaalne

muutumine, kui seda ei ole varem sisuliselt kasutuseta seisnud kinnistule ja sellel asunud vana

suvila asemele viieliikmelisele perele elamu rajamine ning seda olukorras, kus pere ise

juurdepääsuteed ei kasuta ja soovib selle jätta õuealaks, mitte läbikäiguhooviks. Ebaõige on

käsitada juurdepääsu lõpetamist avaldaja premeerimisena, kui selline võimalus nähti ette

maakohtu 02.02.2021 määrusega. Seejuures arvestati elamu ja puurkaevu projekteerimisel

juurdepääsuteega nii palju kui see oli võimalik, kuid tee jääb ikkagi puurkaevu hooldusalasse,

rikub väga oluliselt avaldaja omandiõigust ja tema pere privaatsust ning on ohtlik. Maakohus

ei ole privaatsuse riive ja ohtlikkusega seotud asjaolusid ja tõendeid sisuliselt hinnanud.

Nii Kliimaministeeriumi 31.07.2023 kiri, KEi 08.11.2023 arvamus kui ka Keskkonnaameti

08.09.2023 vastus kinnitavad üheselt, et juurdepääsutee kasutamine sõidukitega on otsene oht

puurkaevule ning sealt edasi põhjaveele ja avaldaja pere tervisele. Jääb arusaamatuks, millega

peaks avaldaja seda tõendama, kui kohus on märgitud pädevate asutuste ja isiku arvamused

lugenud meelevaldseks ja asjakohatuks. Maakohus on ka üllatuslikult alles määruses

tõstatanud küsimuse KEi pädevuse ja tema arvamuse lubamatu sarnasuse kohta

Kliimaministeeriumi kirjaga. Avaldaja pöördus seepeale KEi poole, kes selgitas, et tema

arvamuse sarnasus Kliimaministeeriumi kirjaga on loomulik, sest mõlemad on lähtunud

Kliimaministeeriumi määrustest. KEil on olemas nõutav pädevus (geotehnoloog ja insener-

geoloog hüdrogeoloogia kõrvalharuga) ning ta on pikaaegse praktika käigus näinud ja

tuvastanud, mismoodi puurkaev aja jooksul osaliselt deformeerub ning manteltoru tagune

tsementatsioon hävib ka tigusammul liikuva transpordi mõjul. Puurkaev on manteltoru

ülemises osas kaetud 7 m liiva ja 15 m saviliivaga ning sellises geoloogilises läbilõikes võib

ka üliaeglase liikumise korral tekkida mittetuntav vibratsioon.

2-23-11245

Avaldaja taotles juurdepääsu täielikku lõpetamist, sest juurdepääsu n-ö jupitamine ning selle

määramine üle ühe kinnistu jala ja üle teise kinnistu sõidukitega või selle piiramine

hooajaliselt ei ole kellegi huvides.

Maakohus on leidnud, et paremaid juurdepääsuvariante ei ole, olles nii vaatlusel kui ka

istungil kinnitanud, et siinses asjas ei pea ega saa hinnata teisi juurdepääsuvariante, ning

seetõttu ei kaasanud maakohus menetlusse ka naaberkinnistute omanikke. Avaldajale jääb

seetõttu selgusetuks, kas siinses asjas tuleb analüüsida ka teisi juurdepääsuvariante või mitte.

Igal juhul on puudutatud isikul võimalus saada endale juurdepääs läbi naaberkinnistu(te), mis

on avaldaja kinnistuga võrreldes oluliselt suuremad ja millisel juhul ei oleks privaatsuse riive

niivõrd intensiivne ja ülemäärane. Treppoja 4b kinnistu ja Treppoja 4c kinnistu piiril on

autovärav, mille kaudu pidigi toimuma juurdepääs Treppoja 4b kinnistule üle Treppoja 4a ja

4c kinnistute ning mis on ajalooliselt ka toimunud. Asjaolu, et millalgi hakati Treppoja 4b

kinnistule sõitma üle võõra Treppoja 10 kinnistu ning lasti ajaloolisel juurdepääsul

taimestikuga kattuda, ei ole argument sellise isetegevuse seadustamiseks.

Maakohus on vaidlustatud määrusega tagastanud mitmed avaldaja 20.11.2023

menetlusdokumendile lisatud tõendid, kuid ei ole seda põhjendanud. Avaldaja esitas need

tõendid asjas tähtsust omavate asjaolude tõendamiseks.

Avaldaja palub jätta määruskaebuse rahuldamisel menetluskulud puudutatud isiku kanda,

kuid selle rahuldamata jätmisel menetlusosaliste endi kanda. Avaldaja lähtus kohtusse

pöördumisel maakohtu 02.02.2021 määruses sisalduvast selgitusest ning ei ole põhjustanud

ebavajalikku vaidlust. Puudutatud isik esitas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse

hilinenult ning maakohus ei andnud avaldajale võimalust esitada sellele seisukohta.

5. Puudutatud isik vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle menetlusse võtmata

või rahuldamata.

Avaldajal ei ole võimalik määruskaebusega taotletud eesmärki saavutada. Avaldaja taotleb

juurdepääsu tingimusteta ja absoluutset lõpetamist, mitte juurdepääsu asukoha muutmist, kuid

seaduse mõtte ja eesmärgi kohaselt peab elamumaa sihtotstarbega kinnistule olema tagatud

juurdepääs avalikult kasutatavale teele. Puudutatud isik juhtis ka juba menetluse alguses

tähelepanu sellele, et ta oleks nõus kaaluma juurdepääsu asukoha muutmist, kui selle

korraldab ja selle eest tasub avaldaja. Avaldaja sellele ei reageerinud.

Menetluse edasine käik

6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel koosmõjus

TsMS §-ga 659 rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb

täiendada kohtumääruse põhjendusi.

8. Kolleegium märgib esmalt, et avaldaja ei ole määruskaebuse taotluses märkinud, millises

ulatuses ta maakohtu määrust vaidlustab, kuid ta on palunud arvestada kõiki enda esitatud

tõendeid, rahuldada avalduse ja jätta menetluskulud puudutatud isiku või alternatiivselt

menetlusosaliste endi kanda. Sellest saab järeldada, et avaldaja vaidlustab maakohtu määrust

2-23-11245

kogu ulatuses. Kolleegium selgitab, et maakohtu määrust ei saa vaidlustada osas, millega

maakohus jättis vastu võtmata osa avaldaja 20.11.2023 menetlusdokumendile lisatud

tõendeid, kuid ringkonnakohus saab määruskaebuse lahendamisel vajadusel hinnata, kas

maakohus jättis need põhjendamatult vastu võtmata ning kui jah, siis nendega arvestada.

9. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus asja lahendamisel eksinud menetlus- ega

materiaalõiguse normide vastu ning on jätnud avalduse õigesti rahuldamata, kuid maakohtu

määruse põhjendusi tuleb alltooduga osaliselt täiendada.

9.1. Kolleegium selgitab, et avalikult kasutatavale teele määratud juurdepääsu kohtulahendit

võimaldab muuta TsMS § 6185. Viidatud sätte kohaselt võib kohus tehtud määrust või

kompromissi asjaolude olulisel muutumisel asjaosalise avalduse alusel määrusega muuta, kui

see on vajalik raskete tagajärgede ärahoidmiseks. Asjaosaline saab seejuures taotleda nii

juurdepääsu tingimuste ja tasu muutmist kui ka juurdepääsuõiguse lõpetamist (RKTKo

30.03.2004, 3-2-1-33-04, p 23; RKTKm 04.03.2020, 2-17-12857, p 16). Arvestada tuleb siiski

ka sellega, et konkreetne vaidlus, millega kohus reguleeris tulevikku suunatult isikutevahelisi

suhteid, on juba korra kohtu poolt lahendatud ja vastav kohtulahend jõustunud (TsMS III

komm (2018), § 6185, p 3.d). Jõustumisega on kohtulahend saanud menetlusosaliste suhtes

siduva toime ning siduvusel on õiguskindlust ja õigusrahu tagav kvaliteet (TsMS II komm

(2017), § 457, p 3.1.4.a). Seetõttu ei saa jõustunud kohtulahendi muutmine toimuda

kergekäeliselt, vaid selle tegemise aluseks olnud faktiline olukord peab olema muutunud

pärast esialgse lahendi tegemist ja olema olemuslikult teistsugune ning muutunud faktilisele

olukorrale reageerimata jätmisega peavad kaasnema rasked tagajärjed.

9.2. Muutunud asjaolud, millele avaldaja siinsel juhul tugineb, on järgmised:

-

Treppoja 10 kinnistu omanikuks sai 30.09.2021 osaühingu Vexon Vara asemel

avaldaja,

kes lammutas Treppoja 10 kinnistul asunud väikse elamiskõlbmatu aastakümneid

tühjana seisnud suvila ning on selle asemele ehitamas uut elamut, kus hakkab elama

avaldaja oma elukaaslase ja nende kolme lapsega ning pere koer, st kinnistu ei ole

enam kasutuseta;

-

elamu veevarustus hakkab toimuma avaldaja rajatud puurkaevu kaudu, mille 10 m

raadiusega hooldusala jääb osaliselt juurdepääsuteele;

-

avaldaja pere juurdepääsuteed ei kasuta;

-

puudutatud isik on täitnud juurdepääsuteed omaalgatuslikult vanade tellistega.

Avaldaja hinnangul kaasnevad muutunud asjaoludega mitmed rasked tagajärjed.

Juurdepääsutee kasutamisel sõidukitega tekib vibratsioon, mis võib kahjustada puurkaevu

konstruktsiooni ja see omakorda halvendada vee kvaliteeti või muuta puurkaevu veevarustuse

seisukohalt kasutuskõlbmatuks, sest inimese tervisele ohtlikud bakterid satuvad joogivette.

Avaldaja perele jääb rekreatiivsete tegevustega tegelemiseks vaid väike ala maja taga.

Kuivõrd juurdepääs läbib pikkupidi kogu kinnistut, sh vahetult elamu kõrval ja sellelt avaneb

vaade sisehoovi, kaasneb juurdepääsuga väga intensiivne privaatsuse riive nii õuealal kui ka

elamus sees. Juurdepääsutee sõidukitega kasutamine seab ohtu ka avaldaja pere turvalisuse,

sest lapsed toimetavad palju õues, seal liigub ka koer ning ühe elamu nurga juures on

pimenurga tõttu halb nähtavus. Juurdepääsutee tellistega täitmine reostab keskkonda.

2-23-11245

9.3. Kolleegium märgib, et kõik avaldaja esile toodud muutunud asjaolud peale

juurdepääsutee vanade tellistega täitmise on sellised, mille avaldaja on ise põhjustanud, ning

mille tagajärgi oleks ta saanud kas ära hoida või vähemalt oluliselt leevendada.

Treppoja 10 kinnistul kulgev juurdepääs on kantud kinnistusraamatusse märkusena ning

avaldaja on ka kinnitanud, et ta oli kinnistu omandamisel juurdepääsust teadlik. Avaldajal tuli

seega elamu ja puurkaevu ehitamisel juurdepääsuga arvestada ning tal ei olnud alust eeldada,

et juurdepääs on ajutine (vt avaldaja poolt 06.11.2023 ärakuulamisel avaldatu, dtl 176) ning

lõpetatakse elamu ja puurkaevu rajamisel. Sellist järeldust ei saanud teha ainuüksi maakohtu

02.02.2021 määruses sisalduvast üldisest viitest selle muutmise võimalusele.

Kuna avaldajale oli kinnisasja omandades ja sellel ehitustegevust kavandades teada, et tema

kinnisasja koormab juurdepääsutee, tuli tal elamu ehitamisel ja puurkaevu rajamisel sellega

arvestada. Juhul, kui juurdepääsutee takistas tal kinnisasjale enda soovide kohaselt elamut

ehitada ja puurkaevu rajada, tuli tal enne elamu ehitamist ja puurkaevu rajamist arutada

puudutatud isiku kinnisasjale juurdepääsu võimaliku muutmise küsimust. Toimiku

materjalidest ei nähtu, et avaldaja oleks elamu ja puurkaevu planeerimise etapis püüdnud

puudutatud isiku ja teiste naabritega juurdepääsu küsimust ja selle võimalikke lahendusi enne

elamu ehitamist ja puurkaevu rajamist arutada. Vastupidi, elamu ehitamisest sai puudutatud

isik teada Lääne-Harju Vallavalitsuselt, kui viimane oli juba väljastamas

projekteerimistingimusi, ning puurkaevu rajamisest alles siinses menetluses.

Kuigi avaldaja väitel on nii elamu kui ka puurkaevu projektid tehtud parima võimaliku

lahendusena, sai avaldaja otsustada projekteerimistingimuste (dtl-d 42–43) piires ehitisealuse

pinna täpse suuruse ja ehitise täpse paiknemise, samuti puurkaevu täpse asukoha. Seejuures

tuleb märkida, et ehituskeeluvööndisse jääb vaid väike osa Treppoja 10 kinnistu põhjaosast

(Maa-ameti kaardirakenduse väljavõttel tähistatud oranži värviga, dtl 218). Avaldaja saanuks

seega elamu projekteerimise faasis arvestada mh sellega, et juurdepääsutee ei muutuks

ülemäära koormavaks, st elamu ja juurdepääsutee vahele jääks piisavalt maad, et sinna saaks

rajada näiteks piirdeaia või heki, ning et elamu paikneks kinnistul selliselt, et puurkaev oleks

võimalik rajada asukohta, kus elamu ja juurdepääsutee selle hooldusalasse ei jääks. Samuti

oleks avaldaja saanud puurkaevu projekteerimise faasis küsida vajadusel naabritelt nõusolekut

puurkaevu hooldusala osalisele ulatumisele nende kinnistutele (avalduses sisalduvalt Maa-

ameti kitsenduste kaardi väljavõttelt ka nähtub, et puurkaevu hooldusala ulatub vähesel

määral Lehola kinnistule, dtl 5), või võtta puurkaevu rajamise faasis kasutusele meetmeid

vähendamaks juurdepääsutee kasutamisel tekkivat vibratsiooni ja selle võimalikku mõju

puurkaevu konstruktsioonile.

Juurdepääsutee vanade tellistega täitmise osas nõustub kolleegium maakohtuga, et see ei saa

anda alust juurdepääsu lõpetamiseks. Kuna juurdepääsutee korrashoiukohustus lasub

maakohtu 02.02.2021 määruse alusel puudutatud isikul, on tegemist maakohtu 02.02.2021

määruse täitmise küsimusega. Kui puudutatud isik rikub talle kohtumäärusest tulenevat

täitmiskohustust, saab avaldaja rakendada tema vastu eelkõige kohustuse rikkumise puhul

kohaldatavaid õiguskaitsevahendeid, sh nõuda rikkumise lõpetamist ja olukorra ennistamist.

Kohustuse olulise rikkumise korral ei ole iseenesest välistatud ka määratud juurdepääsu

lõpetamise nõue, kuid siinsel juhul ei saa puudutatud isikule etteheidetud rikkumist pidada

oluliseks.

Määruskaebuses on avaldaja tuginenud ka sellele, et ajalooliselt on kulgenud juurdepääs

Treppoja 4b kinnistule üle Treppoja 4a ja 4c kinnistute ning asjaolu, et millalgi hakati

Treppoja 4b kinnistule sõitma üle Treppoja 10 kinnistu ja lasti ajaloolisel juurdepääsul

2-23-11245

taimestikuga kattuda, ei saa sellist isetegevust õigustada. Ajaloolise juurdepääsu tõendamiseks

on avaldaja määruskaebusele lisanud ka Maa-ameti 19.12.2023 e-kirja, Treppoja tee 4a

maaüksuse plaani ja 1989, 1992 ja 2007 kaartide väljavõtted. Kolleegium märgib, et ajaloolise

juurdepääsuga seonduv ei ole muutunud asjaolu ja sellele sai tugineda juba tsiviilasja nr 2-19-

17393 menetluses. Seetõttu ei ole asja lahendamisel tähtsust ka avaldaja määruskaebusele

lisatud tõenditel ning kolleegium jätab need TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel tõenditena vastu

võtmata.

9.4. Kolleegium leiab, et olukorras, kus kõik muutunud asjaolud, v.a aukude telliskividega

täitmine, on avaldaja enda põhjustatud ja tal olnuks võimalik nendega kaasnevaid võimalikke

tagajärgi eelmises punktis kirjeldatud viisil kas ära hoida või oluliselt leevendada, on nendele

asjaoludele ja tagajärgedele tuginedes juurdepääsu lõpetamise nõudmine lubamatu ja

vastuolus TsÜS § 138 lg-st 1 tuleneva kohustusega toimida oma õiguste teostamisel ja

kohustuste täitmisel heas usus. Avaldust ei ole seega võimalik rahuldada ka juhul, kui

avaldaja oleks tõendanud talle muutunud asjaoludel raskete tagajärgede tekkimise määruse

muutmata jätmisel. Seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks täiendavalt hinnata, kas avaldaja on

selle kohta esitanud piisavalt tõendeid ja kas maakohus on tõendite hindamisel või vastu

võtmata jätmisel menetlusõiguse normide vastu eksinud.

Kolleegium lisab, et isegi kui avaldaja saaks nendele asjaoludele ja tagajärgedele tugineda

ning kohus seega neid arvestada, ei tähendaks see veel juurdepääsu lõpetamist, sest olukorras,

kus vajadus juurdepääsuks avalikult kasutatavale teele on jätkuvalt alles, tooks TsMS § 6185

eelduste ära näitamine kaasa uue juurdepääsuvaidluse alustamise, kus hinnatakse juurdepääsu

määramist n-ö algusest peale. Selle menetluse osalisteks oleks lisaks puudutatud isikule ja

kõigile teistele naabritele ka avaldaja ning selles tuleks uuesti hinnata, milline juurdepääs

koormab menetlusosaliste huve kõige vähem, seejuures ei ole välistatud, et uue menetluse

tulemus oleks sama.

9.5. Kolleegium märgib vastuseks määruskaebusele täiendavalt, et maakohtul ei tulnud

02.02.2021 määruses välja tuua määruse muutmist tingivate muutunud asjaolude ja raskete

tagajärgede näitlikku loetelu. Näitliku loetelu väljatoomine võinuks menetlusosalisi hoopis

eksitada, sest kohus peab igal üksikjuhul kõiki asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates

kaaluma, kas juurdepääsu määruse muutmiseks on alust, ega saa seda öelda etteulatuvalt.

Avaldajal oli juba kinnistu omandamisel võimalik juurdepääsuga seonduvat õiguslikku

olukorda ja riske hinnata, seejuures kajastus juurdepääsu olemasolu eelduslikult ka kinnistu

hinnas.

9.6. Kuivõrd avaldaja on soovinud üksnes juurdepääsu lõpetamist, kinnitades seda ka

määruskaebuses (p 18, dtl 292), ei olnud maakohtul ega ole ka ringkonnakohtul võimalik

hinnata juurdepääsu tingimuste ega tasu muutmist.

10. Kolleegiumi arvates ei ole alust maakohtu määrust tühistada ka menetluskulude jaotuse

osas. Maakohus on menetluskulude jaotamisel juhindunud TsMS § 172 lg-s 1 sisalduvast

üldpõhimõttest, kuigi õige oleks olnud lähtuda TsMS § 172 lg 7 teises lauses sisalduvast

erireeglist. See säte näeb ette, et kui menetluse võib algatada üksnes avalduse alusel ja

avaldus jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda, kui seadusest ei tulene

teisiti. Siinse menetluse sai algatada üksnes avalduse alusel ning seadusest ei tulene, et

menetluskulud saaks jätta kellegi teise kui avaldaja kanda. Avaldaja ei ole esile toonud ka

asjaolusid, mis annaksid alust pidada menetluskulude tema kanda jätmist äärmiselt

ebaõiglaseks.

2-23-11245

11. Kuivõrd ringkonnakohus hüvitatavate menetluskulude suurust kindlaks ei määra (vt

määruse p 14), ei võta ringkonnakohus seisukohta avaldaja väidete kohta, et puudutatud isik

esitas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse hilinenult ega andnud avaldajale

võimalust esitada sellele seisukohta. Maakohus saab neid väiteid hinnata menetluskulude

kindlaksmääramisel pärast kohtumääruse jõustumist.

12. Ülaltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu

määruse lõppjäreldustes muutmata.

13. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebemenetlusega seotud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi määruskaebuse esitaja kanda.

14. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda

TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab

maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast

kohtumääruse jõustumist.

15. Määruse peale, millega ringkonnakohus lahendab juurdepääsuasjas avalduse rahuldamata

jätmise määruse peale esitatud määruskaebuse, saab TsMS § 696 lg 3 järgi koosmõjus TsMS

§-ga 6186 lg-ga 2 esitada Riigikohtule määruskaebuse. Menetluskulude jaotust saab TsMS §

178 lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus

kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)