3-24-3348/10 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Sirje Kaljumäe

Määruse tegemise aeg ja koht

21. veebruar 2025, Tartu

Kohtuasja number

3-24-3348

Kohtuasi

X kaebus Räpina valla kohustamiseks väljastada

kasutusluba Räpina linnas Karja tn 2 asuvale ehitisele

Menetlusosalised

Menetlustoimingud

Kaebaja – X

Vastustaja – Räpina vald, esindaja Piret Paulson

Kaebuse muutmise taotluse lahendamine

Menetluse lõpetamine

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus kaebuse muutmiseks.

2. Lõpetada haldusasja nr 3-24-3348 menetlus.

3. Tagastada käesoleva määruse resolutsiooni p 2 jõustumisel kaebajale kaebuse

esitamisel tasutud riigilõiv 20 eurot kaebaja pangakontole nr Y.

4. Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi ja pangakonto number

tähemärkidega.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale võib esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 49 lg 6, § 155 lg 5, § 204 lg 1).

ASJAOLUD

1. X (kaebaja) esitas 11. detsembril 2024 Tartu Halduskohtule hiljem täpsustatud kaebuse,

milles soovis Räpina vallale kohustava ettekirjutuse tegemist väljastada Räpina linnas aadressil

Karja tn 2 asuvale ehitisele (eluhoone) kasutusluba. Kaebuse kohaselt esitas kaebaja 11.

jaanuaril 2024 Räpina vallale kasutusloa taotluse nr 2411371/00304, mille osas ei ole otsust

tehtud. Kaebajalt nõutakse veevõtukoha rajamist, kuid 27. novembril 2018 väljastatud

ehitusluba nr 1812271/30042 sellist kohustust ette ei näinud.

3-24-3348

2. Kohus võttis 27. detsembri 2024. a määrusega Xu kohustamiskaebuse menetlusse. Kohus

selgitas viidatud määruses, et kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus kohustada

vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu

tegemist uuesti otsustama.

3. Räpina vald esitas 24. jaanuaril 2025 halduskohtule taotluse, milles palus haldusasja

menetlus lõpetada ja jätta menetluskulud kaebaja kanda. Vald selgitas, et kaebaja esitas 11.

jaanuaril 2024 vallale taotluse kasutusloa saamiseks, mida Päästeameti Lõuna päästekeskus ei

kooskõlastanud. 2024. a märtsis oli vald kaebajaga kirjavahetuses ning rohkem ei ole kaebaja

vallaga ühendust võtnud. Vastustaja märkis, et Räpina Vallavalitsus võttis 22. jaanuaril 2025

vastu korralduse nr 2-3/46, millega jättis kaebaja taotluse kasutusloa saamiseks rahuldamata

ning keeldus kasutusloa andmisest Põlva maakonnas Räpina vallas Räpina linnas Karja tn 2

kinnistul asuvale elamule. Vastav korraldus edastati kohtule (dtl 27). Vastustaja leidis, et

kohustamiskaebus on seega muutunud ainetuks ning menetlus kuulub HKMS § 152 lg 1 p 4

alusel lõpetamisele.

4. Kohus kohustas 29. jaanuari 2025. a määruses kaebajat esitama kohtule hiljemalt 12.

veebruaril 2025 seisukoht menetluse lõpetamise taotluse osas. Samaks tähtpäevaks tuli kaebajal

esitada menetluskulude väljamõistmise taotlus. Vastustajale anti võimalus esitada vastuväited

kaebaja esitatule hiljemalt 19. veebruaril 2025.

Kohus selgitas viidatud määruses, et kasutusluba on kaalutlusõiguse alusel antav haldusakt ning

kohus ei saaks asuda haldusorgani asemel kaalutlust teostama ega kohustada haldusorganit

kaebajale taotletud kasutusluba andma. Kujunenud olukorras on kaebaja õiguste kaitseks tõhus

võimalus vaidlustada 22. jaanuari 2025. a korraldus vaidega Räpina Vallavalitsusele või esitada

Tartu Halduskohtule kaebus korralduse tühistamiseks ning kasutusloa taotluse uueks

läbivaatamiseks kohustamiseks. Kohus märkis, et kaebajal on võimalik muuta juba esitatud

kaebust ning esitada käesoleva kohtuasja raames nõuded 22. jaanuari 2025. a korralduse

tühistamiseks ning kasutusloa taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks (HKMS § 49 lg

1).

5. Kaebaja edastas 12. veebruaril 2025 kohtule kaks avaldust (s.o seisukoht ja muudetud

kaebus). Kaebaja märgib, et ta nõustub sellega, et antud korraldusega pole võimalik tema

taotlust rahuldada. Ta soovib lähtudes HKMS § 49 lg-st 1 kaebust muuta ja menetlust jätkata.

Kaebaja palub kohustada Räpina valda rajama nõuetele vastav veevõtukoht ning leppima

Päästeametiga kokku tingimused, et viimane saaks kooskõlastada kasutusloa taotluse. Kaebaja

on seisukohal, et praegusel juhul on õigusaktidest tulenevalt tuletõrjehüdrandi rajamise

kohustus kohalikul omavalitsusel.

6. Vastustaja esitas 20. veebruaril 2025 kohtule seisukoha, milles ei nõustu kaebuse

muutmisega ning palub jätta taotlus läbi vaatamata. Vastustaja leiab, et kaebaja soovib muuta

nii nõude alust, kui ka esitatavat nõuet, mis ei ole lubatav. Tegemist ei ole kaebuse

muutmisega, vaid uue kaebuse esitamisega.

KOHTU SEISUKOHT

7. Kohus lahendab esmalt kaebuse muutmise taotluse (I), lõpetab seejärel asja menetluse (II)

ning lahendab muud menetluslikud küsimused (III).

I

8. HKMS § 49 lg 1 sätestab, et kaebaja võib kaebuse nõuet või alust muuta kuni

kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja

3-24-3348

möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning

kaebuse esitamine muudetud kujul oleks käesoleva seadustiku kohaselt lubatav. Kaebetähtaja

kontrollimisel loetakse uus nõue esitatuks esialgse kaebuse esitamise ajal. Kaebuse muutmiseks

peavad olema täidetud mõlemad HKMS § 49 lg 1 esimeses lauses sätestatud eeldused.

9. Kaebaja pöördus kaebusega kohtusse ajal, mil kohalik omavalitsus ei olnud tema kasutusloa

väljastamise taotluse osas veel otsust teinud. Kohus võttis 27. detsembri 2024. a määrusega

menetlusse kaebaja kohustamiskaebuse, milles ta nõudis Räpina valla kohustamist väljastada

kasutusluba Räpina linnas Karja tn 2 asuvale ehitisele. Pärast kaebuse menetlusse võtmist tegi

vastustaja kaebaja kasutusloa väljastamise taotluse osas otsuse ning jättis taotluse 22. jaanuari

2025. a korraldusega nr 2-3/46 rahuldamata.

Kohus selgitas kaebajale 29. jaanuari 2025. a määruses, et kaebajal on võimalik kaebust muuta,

esitades korralduse nr 2-23/46 tühistamise nõude ning kohustamisnõude kasutusloa

väljastamise taotluse uueks läbivaatamiseks. Kaebaja teatas seejärel kohtule, et ta soovib

kaebust muuta ja esitada nõude Räpina valla kohustamiseks rajada nõuetele vastav veevõtukoht

(kooskõlastatult Päästeametiga).

10. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ei saa eeltoodul viisil kaebust muuta. Kaebaja

soovib küll jätkuvalt esitada kohustamiskaebust (uuel alusel), kuid vastav kohustamisnõue ei

ole enam olemuslikult seotud 11. jaanuaril 2024 esitatud kasutusloa taotlusega ning selle osas

tehtud valla otsustusega. Kaebaja ei esita enam nõudeid seoses kasutusloaga, vaid leiab, et

vallal on kohustus rajada veevõtukoht ning kaebaja soovib vallale sellekohase kohustava

ettekirjutuse tegemist. Kohus nõustub vastustajaga, et tegemist on nii kaebuse aluse, kui ka

nõude muutmisega, mis ei ole HKMS § 49 lg 1 alusel lubatav. Kuigi kaebaja taotlus

veevõtukoha rajamiseks võib olla kaudselt seotud tema eesmärgiga saada oma hoonele

kasutusluba, on siiski tegemist sisuliselt uue kaebuse esitamisega.

11. Kohtu hinnangul ei oleks selline muudetud nõue praegusel juhul HKMS kohaselt ka

lubatav. Nimelt sätestab riigivastutuse seaduse § 6 lg 3, et taotlus haldusakti andmiseks või

toimingu sooritamiseks tuleb esitada selleks pädevale haldusorganile. Taotluse rahuldamata või

tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral võib isik esitada vaide haldusorganile või kaebuse

halduskohtule. Kaebaja kohustamisnõude (st rajada veevõtukoht) esitamise eelduseks on seega,

et kaebaja oleks eelnevalt esitanud vastava taotluse kohalikule omavalitsusele ning kohalik

omavalitsus on jätnud taotluse rahuldamata (või tähtaegselt läbi vaatamata). Asja materjalidest

ei nähtu, et kaebaja oleks sellise taotluse kohalikule omavalitsusele esitanud. Kaebaja on küll 1.

märtsil 2024 pöördunud kirjalikult valla poole (dtl 17) ja palunud haldusorganil uurida

võimalusi hüdrandi ehitamiseks, kuid ei ole esitanud konkreetset taotlust kohaliku

omavalitsusel kulul veevõtukoha rajamiseks. Vald on kaebajale 20. märtsil 2024 vastanud (dtl

19), et praegusel hetkel ei ole vastavasse piirkonda ühtegi hüdranti planeeritud ning vastavalt

tuleohutuse seaduse § 23 lõikele 21 ei ole üksikelamu jaoks veevõtukoht kohustuslik, kui

tulekahju avastamine ja kustutamine on tagatud muu tehnilise lahendusega. Kohtu hinnangul ei

ole eelviidatud vastuse puhul tegemist otsusega, millega kohalik omavalitsus oleks keeldunud

veevõtukoha rajamisest. Selline tõlgendus ei oleks kaebajale ka soodne, sest valla 20. märtsi

2024. a vastuse tõlgendamisel veevõtukoha rajamisest keeldumisena oleks kaebaja, arvestades

kaebetähtaegu (vt HKMS § 46 lg 2), minetanud halduskohtusse pöördumise õiguse.

Eeltoodut arvestades leiab kohus, et kaebajal puudub praegusel juhul kaebeõigus tema poolt

välja toodud kohustamisnõude esitamiseks (HKMS § 44 lg 1). Kaebaja peab esmalt pöörduma

veevõtukoha rajamise taotlusega valla poole ning kohtule kaebuse esitamise õigus tekib tal

juhul, kui vald jätab taotluse rahuldamata.

3-24-3348

12. Eeltoodule tuginedes jätab kohus kaebaja 12. veebruari 2025. a kaebuse muutmise taotluse

rahuldamata. Kohus saab asja lahendada üksnes kaebuses või seaduses sätestatud muus

avalduses nõutud ulatuses ning avalduse esitamise otsustab menetlusosaline omal äranägemisel

(HKMS § 2 lg 3). Kohtu poolt 29. jaanuari 2025. a määruses soovitatud viisil ei ole kaebaja

kaebust muuta soovinud.

II

13. Kuna kohus kaebaja kaebuse muutmise taotlust ei rahulda, on kohtu menetluses jätkuvalt

kaebaja kohustamiskaebus, milles kaebaja taotleb Räpina valla kohustamist väljastada

kasutusluba Räpina linnas Karja tn 2 asuvale ehitisele.

14. HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses

vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või

toiming tehtud. HKMS § 152 lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust nimetatud alusel, vaid

jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata

jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja

seda taotleb.

15. Kaebaja soovis menetlusse võetud kohustamiskaebuses, et Räpina vald väljastaks Räpina

linnas Karja tn 2 asuvale ehitisele kasutusloa. Kaebus võeti menetlusse ajal, mis kaebaja oli

kasutusluba taotlenud, kuid taotluse osas oli kohalikul omavalitsusel otsus tegemata. Kohus

selgitas kaebajale 27. detsembri 2024. a määruses, et kohustamiskaebuse rahuldamisel võib

kohus kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti

andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama (HKMS § 41 lg 3). Vastustaja tegi kaebaja

kasutusloa taotluse osas otsuse 22. jaanuaril 2025. Nagu kohus ka 29. jaanuari 2025. a

määruses selgitas, on kasutusluba kaalutlusõiguse alusel antav haldusakt ja kohus ei saaks

asuda haldusorgani asemel kaalutlust teostama ega kohustada haldusorganit kaebajale taotletud

kasutusluba andma. Kuna vastustaja tegi kaebaja taotluse osas 22. jaanuaril 2025 otsuse, on

haldusasjas esitatud kohustamiskaebus ammendunud ning esineb alus menetluse lõpetamiseks.

15. Kohtu hinnangul puuduvad takistused haldusasja menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1

p 4 alusel. Kohus märkis 29. jaanuari 2025. a määruse p-s 6, et kui kaebaja menetluse

lõpetamisega ei nõustu, tuleb tal esitada ka põhjendus, miks ta peab menetluse jätkamist ja

tuvastamisnõudele üleminekut enda õiguste kaitseks vajalikuks. Kaebaja ei ole eeltoodut

täpsustanud, mistõttu ei piira kohtu hinnangul menetluse lõpetamist ka HKMS § 152 lg-s 2

sisalduv regulatsioon. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole vastustaja tegevuse õigusvastasuse

tuvastamise nõudele üleminek kaebaja õiguste kaitseks ka vajalik.

16. Eeltoodust tulenevalt lõpetab kohus käesoleva haldusasja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4

alusel. Vastavalt HKMS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas

halduskohtule kaebuse esitamine lubatud. Kohus on 29. jaanuari 2025. a määruses kaebajale

menetluse lõpetamise tagajärgi ka selgitanud.

III

17. HKMS § 104 lg 5 p 4 sätestab, et tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus lõpetab

menetluse HKMS § 152 lg 1 punkti 2 või 4 alusel. Kuna käesolevas asjas lõpetatakse menetlus

HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, tuleb kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv (20 eurot) kaebajale

tagastada. Kohus tagastab riigilõivu pärast käesoleva määruse resolutsiooni punkti 2 jõustumist

pangakontole, millelt see on tasutud. Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu.

18. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga X (HKMS § 175 lg 3).

3-24-3348

(allkirjastatud digitaalselt)

Sirje Kaljumäe

kohtunik