2-24-422/43 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Margit Jäätma

Määruse tegemise koht ja aeg

21. veebruar 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-24-422

Tsiviilasi

V.V. ja H.H. ühine maksejõuetusavaldus

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 28. oktoobri 2024 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H.H. määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse

esitaja:

H.H.

(isikukood

XXXXXXXXXXXX)

Puudutatud isikud:

V.V. (isikukood XXXXXXXXXXXX)

Usaldusisik Peep Lillemäe

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 28. oktoobri 2024 määrus p-des 13 ja 14, millega mõisteti

H.H. välja Eesti Vabariigi kasuks usaldusisiku tasu 396 eurot ja tasu maksmisega

viivitamise korral viivis. Teha selles osas uus määrus ja vabastada H.H. usaldusisiku

tasu 396 eurot riigituludesse tasumise kohustusest. Ülejäänud osas jätta maakohtu

määrus muutmata.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Saata käesolev määrus viivitamatult teadmiseks Riigi Tugiteenuste Keskusele.

4. Menetlusosaliste menetluskulud määruskaebuse lahendamisel jätta nende endi

kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale ei saa esitada määruskaebust Riigikohtule (TsMS § 179 lg 3 ja § 191 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V.V. (võlgnik) esitas 9. jaanuaril 2024 maakohtule maksejõuetusavalduse ning koos

abikaasa H.H.ga (abikaasa) 25. jaanuaril 2024 ka ühise maksejõuetusavalduse.

Maksejõuetusavalduse esitamise seisuga oli V.V. võlausaldajate ees rahalisi kohustusi

vähemalt 58 407,48 euro ulatuses ja tema abikaasal vähemalt 7000 euro ulatuses. Abikaasade

varasuhteks on lahusvara. Maakohus võttis võlgniku maksejõuetusavalduse menetlusse 12.

veebruaril 2024 ja nimetas usaldusisiku. Kohus kuulas menetluses mõlemad abikaasad ära 20.

mail 2024 ja liitis 20. mai 2024 määrusega maksejõuetusavaldused ühte menetlusse, võttis

menetlusse ka abikaasade ühise maksejõuetusavalduse ja nimetas selles usaldusisikuks P.

Lillemäe.

23. oktoobril 2024 kuulas kohus uuesti võlgniku ja tema abikaasa ära. Abikaasa kahtles, kas ta

soovib seda menetlust, sest ta lootis saada Norrast rahasumma, mille arvel ta suudab kõik oma

kohustused täita. Samal päeval esitas abikaasa kohtule avalduse maksejõuetusavaldusest

loobumiseks.

2. Usaldusisik taotles tasu 18 töötunni eest ja palus kohtul tasu määrata kahes osas:

1) 6 tunni eest tunnitasuga 130 eurot ja jätta see V. ja H.H. kanda, kokku 780 eurot;

2) 24 pooltunni eest pooltunnitasuga 33 eurot määrata tasu 792 eurot riigi vahenditest. Tasu

kanda üle usaldusisiku büroole Lillemäe Õigusbüroo OÜ PankrS § 23 lg 6 alusel. Büroo ei ole

käibemaksukohustuslane

MAAKOHTU MÄÄRUS

3. Maakohus otsustas 28. oktoobri 2024 määrusega võtta vastu H.H. loobumine

maksejõuetusavaldusest ja lõpetas selles osas menetluse. Sama määrusega tühistas maakohus

määruse jõustumisel 20. mai 2024 määrusega kohaldatud H.H. maksejõuetusavaldust tagavad

abinõud (täitemenetluste peatamine ja käsutuskeelu kohaldamine), kuulutas välja H.H.

abikaasa V.V. pankroti, algatas V.V. kohustustest vabastamise menetluse ja tegi sellega

seotud muud menetluslikud otsustused.

Menetluskulude jaotamiseks ja kindlaksmääramiseks tegi maakohus järgmised otsustused:

määras usaldusisik P. Lillemäele tasu 1376 eurot, millest 650 eurot jättis maakohus V.V.

kanda ja mõistis välja tema pankrotivarast; 330 eurot määras maakohus hüvitada

usaldusisikule riigi vahenditest ja 396 eurot mõistis maakohus välja H.H.. Maakohus määras

H.H. välja mõistetava usaldusisiku tasu 396 eurot hüvitamisele riigi vahenditest, mis tuleb

tasuda Lillemäe Õigusbüroo OÜ-le. Maakohus mõistis H.H. välja 396 eurot (usaldusisiku

tasuna, mille hüvitab riik) Eesti Vabariigi kasuks. Sellelt summalt tuleb H.H. tasuda viivist

kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Maakohus otsustas saata määruse riigi vahenditest usaldusisiku tasu maksmise osas täitmiseks

Riigi Tugiteenuste Keskusele.

4. Määruse põhjenduste kohaselt esitas maksejõuetusavalduse kõigepealt võlgnik ja seejärel

esitasid võlgnik ja võlgniku abikaasa koos abikaasade ühise maksejõuetusavalduse. Kohus

jättis 20. mai 2024 määrusega võlgniku maksejõuetusavalduse läbi vaatamata ja algatas

abikaasade ühise maksejõuetusmenetluse. Nüüdseks on selgunud, et võlgniku abikaasa ei

soovi tema suhtes toimuvat maksejõuetusmenetlust ja on esitanud sellekohase

loobumisavalduse. Maakohus võttis võlgniku abikaasa loobumisavalduse vastu ja lõpetas

tema suhtes TsMS § 428 lg 1p 3 ja § 429 lg 1 alusel maksejõuetusavalduse menetluse ja

tühistas maksejõuetusavalduse tagamise abinõud määruse jõustumisel.

Maakohus kuulutas välja võlgniku V.V. pankroti ja algatas tema kohustustest vabastamise

menetluse.

FiMS § 54 lg 2 esimese lause järgi tuleb usaldusisiku tasu ja kulutuste hüvitamisel lähtuda

ajutise halduri tasu sätetest.

Maakohus hindas usaldusisiku tasutaotlust FiMS § 54 lg-te 2 ja 4 ja PankrS § 23 lg-te 1–6

alusel. Kohus luges võlgniku ja tema abikaasa menetluste mahtu arvestades usaldusisiku

põhjendatud ajakuluks kokku 16 tundi. Tunnitasu 130 eurot on põhjendatud 5 tunni eest (2

tundi abikaasade majandusliku olukorra määratlemisele, seadusandluse analüüsile ja hinnangu

andmiseks, 3 tundi vara- ja võlanimekirja koostamisele), kokku tasu 650 eurot. Muus osas on

põhjendatud kohaldada justiitsministri 1. veebruari 2021 määrusega nr 2 kehtestatud

tasumäära, st 33 eurot pooltunni eest, kokku 726 (22x33) eurot.

Maakohus märkis, et maksejõuetusmenetluses kohalduvad ka TsMS-i sätteid (FiMS § 4 lg 1).

Kuivõrd võlgniku abikaasa loobus ühisest maksejõuetusavaldusest, kohaldas maakohus TsMS

§ 172 lg 1 ja 7 sätteid ja jättis usaldusisiku tasu osaliselt ehk 6 tunni osas võlgniku abikaasa

kanda. Maakohus võttis usaldusisiku ajakulu (16 tundi) jagunemise aluseks abikaasadest

võlgnike vahel võlausaldajate arvu, aga ka kummagi võlgniku varaesemete hulga ja sellega

seotud tegevused.

Maakohus luges menetluse mahtu ja keerukust arvestades usaldusisiku põhjendatud ajakuluks

16 tundi, millest 5 tundi tunnitasuga 130 eurot ehk kokku 650 eurot ja 11 tundi pooltunni

tasuga 33 eurot, kokku 726 eurot. Kõik kokku 1376 eurot (650+726).

Kohus mõistis usaldusisiku tasu PankrS § 23 lg-te 4 ja 51 alusel 12 pooltunni eest kokku 396

eurot välja võlgniku abikaasalt, kes esitas põhjendamatu avalduse, kuid määras selle

hüvitamise riigi vahenditest. Võlgniku abikaasal tuleb tasuda temalt välja mõistetud

usaldusisiku tasu riigi tuludesse TsMS § 179 lg-te 1, 21, 5, 6, 9 alusel.

Kohus jättis usaldusisiku tasu osaliselt 650 euro ulatuses võlgniku kanda ja mõistis temalt

selle tasu välja Lillemäe Õigusbüroo OÜ-le pankrotivara arvel. Kohus pidas põhjendatuks

määrata usaldusisiku tasu osaline hüvitamine ehk 10 pooltunni eest riigi vahenditest PankrS §

23 lg 4 ja 51 nimetatud määras ja hüvitada riigi vahenditest 330 (10x33) eurot.

Kohus kontrollis, et Lillemäe Õigusbüroo OÜ ei ole käibemaksukohustuslane, seega ei

lisandu tasule käibemaksu. Kohus määras tasu väljamaksmise vastavalt taotlusele PankrS § 23

lg 6 alusel usaldusisiku büroo kontole.

MÄÄRUSKAEBUS

5. H.H esitas 10. novembril 2024 maakohtu määruse peale määruskaebuse. Määruskaebuse

esitaja ei nõustu tasuma riigi tuludesse 396 eurot, kuna ta ei soovinud ühist

maksejõuetusavaldust ja palub end selle raha tasumisest vabastada.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt pakkus kohtunik ise välja ühise maksejõuetusavalduse,

jättes selgitamata pankrotimenetlusega kaasnevad asjaolud. Usaldusisik ei andnud kaebajale

nõu seoses Norra riigist võimaliku laekuva rahaga.

6. Usaldusisik vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

7. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada.

Ringkonnakohus tühistab menetlusnormi rikkumise tõttu maakohtu määruse p-des 13 ja 14,

millega mõisteti H.H. välja Eesti Vabariigi kasuks usaldusisiku tasu 396 eurot ja tasu

maksmisega viivitamise korral viivis. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse,

millega vabastab H.H. usaldusisiku tasu 396 eurot riigituludesse tasumise kohustusest.

Ülejäänud osas jääb maakohtu määrus muutmata.

9. Määruskaebuse esitaja vaidlustab üksnes maakohtu 28. oktoobri 2024 määrust temalt

usaldusisiku tasu 396 eurot ja viivise väljamõistmises riigi tuludesse (määruse p-d 13 ja 14).

Ülejäänud osas, sh usaldusisikule määratud tasu suuruse, selle usaldusisiku kasuks välja

mõistmise ja H.H.le menetlusabi andmise osas maakohtu määrust vaidlustatud ei ole ja

määrus on vaidlustamata osas jõustnud.

Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määrust üksnes vaidlustatud ulatuses (TsMS § 651 lg 1

ja § 659 koosmõjus). Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse esitaja on esitanud kaebuse

menetlusabi määruse peale TsMS § 191 lg 1 tähenduses.

10. Määruskaebuse kohaselt ei nõustu kaebuse esitaja saadud menetlusabina temalt

usaldusisiku tasu 396 eurot välja mõistmisega riigi kasuks seetõttu, et talle ei selgitatud kohtu

poolt abikaasade ühise maksejõuetusavalduse menetlusse võtmise tagajärgi.

Asjas ei ole vaidlust, et mõlemad abikaasad esitasid 25. jaanuaril 2024 abikaasade ühise

maksejõuetusavalduse, kuid vaatamata sellele võttis maakohus 12. veebruaril 2024

menetlusse üksnes esimesena esitatud V. V. avalduse ja määras temale usaldusisiku.

Abikaasade ühist maksejõuetusavaldust ei menetlenud kohus kuni 20. maini 2024. Enne

abikaasade ühisavalduse menetlusse võtmist kuulas kohus samal päeval ära ka H.H..

Protokolli kohaselt avaldas kohus sel istungil, et „H.H. ei soovi menetluse algatamist tema

suhtes“, kuid pärast usaldusisiku seisukoha ära kuulamist leidis kohus, et „kohus algatab

abikaasade ühise maksejõuetusavalduse“ ja selgitas H.H.le, et „kui H.H. ei soovi

pankrotimenetlust, saab ta avaldusest loobuda“.

11. FIMS § 54 lg 2 järgi hüvitatakse kuni maksejõuetusavalduse läbivaatamise lõpuni

usaldusisikule tasu ja vajalikud kulutused pankrotiseaduse ajutise halduri tasu ja vajalike

kulutuste hüvitamise sätete kohaselt.

PankrS § 23 lg 41 järgi määrab kohus ajutise halduri/usaldusisiku tasu ka juhul, kui

pankrotiavalduse esitanud isik võtab avalduse tagasi pärast ajutise halduri nimetamist, kuid

enne kohtu poolt pankrotiavalduse läbivaatamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et

kui maksejõuetusavalduse esitanud isik (praegusel juhul võlgnik) võtab pankrotiavalduse

tagasi pärast usaldusisiku nimetamist, kuid enne maksejõuetusavalduse läbivaatamist FIMS §

18 järgi, on ta üldjuhul kohustatud hüvitama usaldusisikuga seotud kulud. Seega esines

seadusest tulenev alus välja mõista H.H.lt usaldusisiku osaline tasu. Määruskaebuses ei ole

maakohtu määrust usaldusisiku tasu suuruse osas (määruse resolutsiooni p 12) vaidlustatud.

12. Maakohus määras H.H.lt välja mõistetud usaldusisiku tasu 396 eurot hüvitamise riigi

vahenditest (määruse resolutsiooni p 13). Ka selles osas ei ole maakohtu määrust vaidlustatud.

Usaldusisikule makstava tasu ja tema kulude hüvitamine on võimalik maksejõuetusavalduse

menetluses riigi vahenditest FIMS § 54 lg 2 teise lause ja PankrS § 23 lg 4 alusel ka juhul, kui

füüsilisest isikust võlgniku pankrot kuulutatakse välja FIMS § 45 lg 2 alusel ja võlgniku

varast ei jätku vajalikeks väljamakseteks.

Käesoleval juhul ei ole maakohus välja kuulutanud H.H. pankrotti FIMS § 45 lg 2 alusel,

mistõttu ei saanud maakohus T. T. väja mõistetud usaldusisiku tasu riigi vahenditest

hüvitamisel lähtuda pankrotiseaduse sätetest. Pankrotiseadus ega ka füüsilise isiku

maksejõuetuse seadus ei näe ette, et kohus võib määrata maksejõuetusavaldusest loobunud

isikult välja mõistetud usaldusisiku tasu hüvitamise riigi vahenditest.

Ringkonnakohus märgib, et riigi vahenditest usaldusisiku tasu ja kulude hüvitamine on oma

olemuselt menetlusabi, mida menetluskulusid kandma kohustatud isik võib erinormi

puudumisel taotleda kohtult ka üldises TsMS § 180 jj sätestatud korras. Asja materjalide

kohaselt küsitles maakohus H.H. kahel korral põhjalikult tema varalise olukorra kohta.

Usaldusisik toetas tema pankroti välja kuulutamist ja taotles ka menetlusabi andmist.

Ringkonnakohus leiab, et asjas olid täidetud H.H.le menetlusabi andmise tingimused TsMS §

181 lg 1 p 1 järgi.

13. Kui hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse

temalt asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigi tuludesse täies ulatuses välja

(TsMS § 190 lg 4). Kohus võib mõjuval põhjusel vabastada isiku menetluskulude

riigituludesse tasumise kohustusest (TsMS § 190 lg 7).

Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on põhjendatud vabastada H.H. usaldusisiku tasu

riigituludesse tasumise kohustusest seetõttu, et maakohus ei ole abikaasade ühise

maksejõuetusavalduse menetlusse võtmisel täitnud H.H. suhtes selgituskohustust. Kui

menetlusosalist ei esinda advokaat, peab kohus menetlusosalisele selgitama kohtuistungil

menetlustoimingu tegemise või tegemata jätmise tagajärgi (TsMS § 347 lg 5). H.H. ei

esindanud abikaasade ühise maksejõuetusavalduse esitamisel ja läbivaatamisel advokaat.

20. mai 2024 kohtuistungi protokolli ja salvestuse alusel saab ringkonnakohus tuvastada, et

H.H. oli maksejõuetusmenetluse vajalikkuse osas kahtlev ja pigem ei soovinud avalduse

menetlusse võtmist. Maakohus ei andnud talle tähtaega avaldusest loobumise otsustamiseks ja

võttis abikaasade ühise maksejõuetusavalduse menetlusse samal päeval. Kuigi maakohus

selgitas H.H.le võimalust loobuda avaldusest ka pärast selle menetlusse võtmist, ei selgitanud

maakohus H.H.le menetluskulude kandmise korda maksejõuetusmenetluses, sh pärast

usaldusisiku nimetamist avaldusest loobumisel. Seega oli maakohtu seisukoht, jätta

maksejõuetusavaldusest loobumise järel osa kulusid tema kanda ja mõista menetluskulud riigi

tuludesse temalt välja, H.H.le üllatav, mistõttu on põhjendatud praegusel juhul jätta H.H.le

osutatud menetlusabi kulud TsMS § 190 lg 7 alusel riigi kanda.

Määruskaebus tuleb rahuldada ringkonnakohtu määruses esitatud põhjendustel.

14. Menetlusabi määruse peale esitatud määruskaebuse menetlemise kulusid ei hüvitata

(TsMS § 191 lg 3), seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

15. Määruse peale ei saa esitada määruskaebust Riigikohtule (TsMS § 191 lg 1 ja § 179 lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/