3-25-161/11 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-25-161

Määruse kuupäev

21. veebruar 2025

Kohtunik

Kadri Palm

Kohtuasi

X-i (X) kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks seonduvalt silmade kahjustamisega ja silma

laseroperatsiooni võimaldamiseks kohustamiseks

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X-i kaebus osas, milles ta nõuab silma

laseroperatsiooni võimaldamist.

2. Lõpetada menetlus osas, milles kaebaja nõuab

kahju hüvitamist silmade kahjustamise eest.

3. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi

tähemärgiga

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni p-de 1-2 peale võib esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kätte kaebajale.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav X esitas 20. jaanuaril 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse.

Kaebaja nõuab Tartu Vangla kohustamist võimaldada kaebajale silma laseroperatsioon, et

kaebaja saaks oma silmanägemise korda. Lisaks nõuab kaebaja tekitatud kahju hüvitamist

summas 5000 eurot. Kaebaja heidab ette, et vangla ei ole teinud midagi selleks, et kaebaja

saaks oma nägemise korda.

2. Vastuseks kohtunõudele teatas Viru Vangla 28. jaanuaril 2025, et kaebaja esitas vangla

vahendusel 7. oktoobril 2024 meditsiiniteenistusele adresseeritud pöördumise, mis käsitles

silma laseroperatsiooni. Vastavalt koostöökokkuleppele edastas vanglateenistus selle

pöördumise SA Viljandi Haigla Tartu meditsiinikeskusele. Vangla ei tea pöördumise

lahendust.

3. Vastusena kohtunõudele edastas SA Viljandi Haigla Tartu meditsiinikeskus 31. jaanuaril

2025 kohtueelse menetluse dokumendid.

4. Tartu Halduskohus jättis 4. veebruari 2025. a määrusega X-i kaebuse käiguta, andes selles

esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja.

5. Kaebaja esitas 7. veebruaril 2025 puuduste kõrvaldamise avalduse.

6. Vastuseks kohtunõudele edastas Tartu Vangla 20. veebruaril 2025 kohtueelse menetluse

materjalid.

KOHTU SEISUKOHT

7. Kohus võtab kõigepealt seisukoha kaebuse osas, milles kaebaja nõuab Tartu Vangla

kohustamist võimaldada kaebajale silma laseroperatsioon, (I) ning seejärel annab hinnangu

ülejäänud osas kaebuse menetlusse võtmise võimalikkusele (II).

I

8. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p-st 8 lähtudes kontrollib kaebuse

saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

9. Kohus leiab, et X-i kaebus osas, milles ta nõuab silma laseroperatsiooni võimaldamist,

tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub asjas ilmselgelt

kaebeõigus.

10. Kohustamiskaebuse aluseks on kaebaja õiguste rikkumine haldusakti või toiminguga ning

pöördumise eelduseks on subjektiivsete õiguste kaitse vajadus (HKMS § 37 lg 2 p 2, HKMS §

44 lg 1). Eeltoodu tähendab muuhulgas seda, et kaebajale peab kuuluma mõnest seadusest või

muust õigusaktist tulenev subjektiivne õigus, mida kaebaja soovib kaebuse esitamise kaudu

maksma panna.

11. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 26. septembril 2019 tehtud kohtumääruses nr 2-19-1366

selgitanud, et tervishoiuteenuse osutamise leping on olemuslikult käsundusleping

võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 mõttes ning seega on võimalik teatud ulatuses kohaldada ka

käsunduslepingut reguleerivaid sätteid. VÕS § 621 lg 1 esimese lause järgi peab käsundisaaja

käsundi täitmisel järgima käsundiandja juhiseid, kuid sama lõike teise lause järgi, kui

käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele teadmistele või võimetele tuginedes, ei või

käsundiandja anda üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste suhtes.

Riigikohus on VÕS § 621 lg 1 teisele lausele viidates leidnud, et patsient ei saa arstile ette

kirjutada, millist ravi tuleks kohaldada (Riigikohtu 13. juuni 2018. a otsus asjas nr

2-15-123028/39, p 21.3).

12. Kohus leiab, et eelnimetatud seisukohad on asjakohased ka praeguses asjas. Kuna

kehtivast õigusest ei tulene isikule konkreetse ravi nõudmise õigust, puudub kaebajal

kaebuses esitatud kohustamisnõude esitamiseks kaebeõigus.

13. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X-i kaebuse kohustamisnõudes HKMS § 121 lg 2 p 1

alusel. HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega

sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei

ole kohtu menetluses olnud.

II

14. Puuduste kõrvaldamise avaldusest lähtuvalt mõistab kohus, et kaebaja on esitanud Tartu

Vangla vastu hüvitamisnõude seoses kaebaja tervise kahjustamisega. Täpsemalt nõuab

kaebaja kahju hüvitamist selle eest, et vangla ei paigaldanud kaebaja kambri akna ette rulood,

kardinat, toonitud klaasi või kilet, mistõttu on kaebaja silmanägemine kahjustatud. Ka on

kaebaja silmanägemist kahjustanud päeva- ja öövalgustus.

15. Vangistusseaduse § 11 lg 8 kohaselt on kinnipeetaval õigus esitada halduskohtule kaebus

vangla tekitatud kahju hüvitamiseks tingimusel, et kinnipeetav on eelnevalt esitanud kahju

hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on selle tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt

läbi vaatamata jätnud. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg 1 kohaselt peab haldusorgan

taotluse lahendama kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest arvates.

16. Tartu Vangla 20. veebruari 2025. a vastusest ja sellele lisatud dokumentidest nähtuvalt

esitas kaebaja määruse punktis 14 toodud nõudega ühtiva kahju hüvitamise taotluse

vastustajale esimest korda 11. aprillil 2024 (nr 2-24/2-2/2732). Hiljem esitas kaebaja

korduvalt sama sisuga kahju hüvitamise taotlusi, millest viimane on esitatud 26. septembril

2024. Kuna vangla ei ole ei ole eelnimetatud kaebaja taotlustele vastanud ning möödunud on

RVastS § 18 lg-s 1 ettenähtud tähtaeg, on kaebajal läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus.

17. Kohus lisab, et Tartu Vangla 20. veebruari 2025. a vastusest ilmneb, et vangla on

lahendanud küll 3. detsembri 2024. a otsusega kaebaja 5. oktoobri 2024. a taotluse nr

2-24/2-2/10244, kuid mainitud taotluses ei heitnud kaebaja ette, et akna ees ruloo, kardina vm

katte puudumine ja vangla valgustus oleks kahjustanud kaebaja silmanägemist. Kaebaja heitis

5. oktoobri 2024. a taotluses ette üksnes kambris valitsenud lämbust ning ebamugavustunnet

teleri vaatamisel ja silmades, kuid silmanägemise kahjustamist kaebaja välja ei toonud.

18. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise

taotluse kahekuulise tähtaja jooksul lahendamata, tuleb järgida RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud

tähtaega ning kannatanu võib 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise

väljamõistmiseks. Seega pidanuks kaebaja kohtusse pöörduma 30 päeva jooksul pärast

kahjunõude lahendamise tähtaja möödumist (Riigikohtu 7. detsembri 2016. a määruse nr

3-3-1-64-16, p-d 11-13).

19. Kohus leiab, et kaebaja on praeguses asjas esitanud hüvitamiskaebuse halduskohtule

pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist. Isegi, kui aluseks võtta viimane kaebaja poolt

vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus, mille kaebaja esitas vanglale 26. septembril 2024,

on kaebaja ületanud kohtusse pöördumise tähtaega. Viimati nimetatud taotluse oleks vangla

pidanud lahendama hiljemalt 26. novembril 2024 ning kaebaja hüvitamiskaebusega kohtusse

pöörduma hiljemalt 27. detsembril 2024. Kaebaja esitas kaebuse halduskohtule aga 20.

jaanuaril 2025.

20. HKMS § 124 lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud

tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse. HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui

menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja

menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval

põhjusel. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et tähtaja ennistamist võib taotleda seaduses

sätestatud tähtaja jooksul pärast menetlustähtajast kinnipidamist takistanud mõjuva põhjuse

äralangemist, kuid mitte hiljem kui 14 päeva möödumisel päevast, kui takistus ära langes.

HKMS § 152 lg 1 p-st 2 ja § 124 lg-st 2 tulenevalt lõpetab kohus määrusega asja menetluse,

kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele.

21. Et pärast esmast, s.o 11. aprilli 2024. a taotlust esitatud korduvad sama sisuga kahju

hüvitamise taotlused ei pikenda kaebuse esitamise tähtaega, võtab kohus kaebuse tähtaegsuse

ja kaebetähtaja ennistamise seisukohalt aluseks esimese taotlusega vangla poole pöördumise.

Esimese, s.o 11. aprillil 2024 esitatud kahju hüvitamise taotlusega pidi kaebaja

halduskohtusse pöörduma hiljemalt 11. juulil 2024.

22. Üldjuhul tuleb kaebetähtaja ületamise korral anda kaebajale võimalus kaebetähtaja

ennistamise taotluse esitamiseks. Kohus leiab, et arvestades menetlusökonoomia põhimõtet

ning HKMS § 71 lg-s 2 sisalduvat regulatsiooni, tuleb praeguses asjas jätta kaebajalt vastav

taotlus küsimata, sest kaebajal ei saa ilmselgelt olla mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja

ületamiseks ning kaebetähtaja ennistamise taotlus ei oleks kohtus enam ka lubatav.

23. Kaebajal oli võimalus esitada hüvitamiskaebus kohtule tähtaegselt, kuivõrd kohtute

infosüsteemist nähtuvalt pöördus kaebaja 2024. a juulikuus mitmete avaldustega kohtute

poole. Puudub vähimgi võimalus, et kaebajal saaks hüvitamiskaebuse esitamisel esineda

mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ületamiseks. Kohus nendib, et kaebuse esitamine võis

kaebajale olla ebamugav, kui tal ei olnud vangla otsuse puudumisel kindlat teadmist tema

taotluse lahendamise tulemuse kohta, kuid siiski oli kohtu hinnangul kaebuse esitamine

halduskohtule võimalik. Vaatamata sellele, et kaebajal puuduvad õigusteadmised, tuleb

siinkohal arvesse võtta kaebaja varasemat halduskohtumenetluses osalemise kogemust. Isegi,

kui kaebaja väidaks, et ta ei olnud kohtusse pöördumise tähtaegadest teadlik, siis ei oleks

tähtaja ennistamise taotlus arvestades HKMS § 71 lg-t 2 lubatav. Et halduskohus selgitas

kaebajale 22. juuli 2024. a määruses haldusasjas nr 3-24-1859 RVastS § 18 lg-ga 2

seonduvalt, pidi kaebaja sellest mõistma, et kaebaja ei saa piiramatu tähtaja jooksul pöörduda

kaebusega halduskohtusse, vaid selleks tuleb kaebajal järgida RVastS § 18 lg-s 2 ettenähtud

nõudeid. Kuna kaebaja sai 22. juuli 2024. a määruse kätte järgmisel päeval, on ilmselgelt

möödunud HKMS § 71 lg-s 2 ettenähtud 14 päevane tähtaeg. Lisaks, kui kaebaja jaoks oli

tähtaja möödumise ja kohtusse pöördumise tähtajad ebaselged, oleks ta saanud Tartu Vanglalt

selle kohta selgitusi küsida.

24. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kohtu hinnangul kaebaja kaebetähtaja arvestamisel piisavalt

hoolikas ning oma rohkete kahju hüvitamiste taotluste esitamisega põhjustas ta ise endale

olukorra, milles oli raskendatud, kuid mitte võimatu järgida kaebuse esitamise tähtajaga

seonduvat.

25. Seega tuleb menetlus hüvitamisnõudes lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel.

Vastavalt HKMS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas

halduskohtule kaebuse esitamine lubatud.

26. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)