3-22-2667/25 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.02.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2667

Haldusasi

Y.D kaebus Tallinna Vangla tekitatud kahju

hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Y.D

Vastustaja

Tallinna Vangla, esindaja Monika

Raiendik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 03.05.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Y.D apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Y.D apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 03.05.2023

otsus muutmata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse

hiljemalt 24.03.2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-22-2667

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Y.D esitas Tallinna Vanglale 27.09.2022 taotluse hüvitada ajavahemikul

21.–26.09.2022 kaebaja isolatsioonis hoidmisega tekitatud mittevaraline kahju 250 eurot.

Taotluse põhjenduste kohaselt levis sel nädalal vangla I üksuses COVID-19 haigust põhjustav

viirus ning kaebajale kui vaktsineerimata kinnipeetavale kohaldati viiepäevast isolatsiooni.

Kaebaja suleti kambrisse ja talle ei võimaldatud jalutuskäike. See oli diskrimineeriv, sest

vaktsineeritud kinnipeetavatele ei kohaldatud selliseid piiranguid. Kaebaja tundis vangla

tegevuse tõttu suurt hingelist rusutust ning jalutuskäikudele mittelubamine tekitas loidust ja

peapööritust.

2. Tallinna Vangla jättis 28.11.2022 vastusega taotluse rahuldamata.

3. Y.D esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse hüvitada mittevaraline kahju 600 eurot seoses

kaebaja isolatsioonis hoidmisega ajavahemikul 21.–26.09.2022.

Kaebaja kambrikaaslane kutsuti 21.09.2022 hommikul luugi juurde ja talle tehti COVID-19

test. Seejärel paluti kaebajal pakkida oma asjad ja kolida kõrvalkambrisse. Kaebaja

eluosakonnas paigutati vaktsineeritud ja vaktsineerimata kinnipeetavad eraldi, arvestamata,

kes kuuluvad riskigruppi ja kes mitte. Pärast ümberpaigutamisi avati vaktsineeritute kambrid

ja nende elu läks edasi tavapäraselt. Mittevaktsineerituid ei hakatud isegi testima.

Kaebaja taotleb hüvitist inimväärikust alandava kohtlemise, diskrimineerimise ja seaduste

mittetäitmise eest. Tallinna Vangla hoidis kaebajat lukustatud kambris. Kaebajal ei

võimaldatud viibida värskes õhus. Katkes kaebaja suhtlus pereliikmetega, sest telefonid

asuvad osakonna koridori seintel. Puudus ligipääs külmkapile. Ajal, mil vaktsineerimata

kinnipeetavad istusid viis ööpäeva suletud uste taga, said vaktsineeritud kinnipeetavad oma

tavapärast elu edasi elada, kuigi ka nemad olid nakatanutega lähikontaktsed. Ei ole mõistetav,

miks pärast 2022. a kevadel Vabariigi Valitsuse vastu võetud otsuseid, millega lõpetati

COVID-19 leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangud, jätkas Tallinna Vangla kinnipeetavate

õiguste rikkumisi.

4. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata.

Kaebaja vanglasisest liikumist piirati Tallinna Vangla direktori 25.05.2022 käskkirja nr 1-

1/22/55 p 2 alusel. Julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus oli tingitud COVID-19

nakatunute hulga järsust tõusust. Kaebaja üksuses tuvastati 20.09.2022 viis nakatunud

kinnipeetavat, kellele lisandus 21.09.2022 veel kolm, samuti oli haigestunud kuus

vanglaametnikku. Kuna varasemast kogemusest oli teada, et viiruse vanglasisese leviku korral

on selle ohjamine keeruline, ei saanud vastustaja jääda tegevusetuks. Sel ajal teada oleva info

kohaselt oli kõrgem oht haigestumiseks ja viiruste levitamiseks vaktsineerimata

kinnipeetavatel. Viiruse leviku tõkestamiseks oli vajalik piirata vaktsineerimata inimeste

vanglasisest liikumis- ja suhtlusvabadust. Kaebaja oli vaktsineerimata kinnipeetav, kes oli

COVID-19 haiguse läbi põdenud, kuid 21.09.2022 seisuga oli sellest möödunud enam kui

seitse kuud. Seega vastas ta 25.05.2022 käskkirja nr 1-1/22/55 p-s 2 toodud lähikontaktse

kriteeriumile ja tal tuli jääda isolatsiooni.

Kaebaja liikumisvabaduse piiramine ei olnud õigusvastane. Arvestades COVID-19 haigust

põhjustava viiruse levikut kõnealusel ajavahemikul, oli piirangute kehtestamine

vaktsineerimata kinnipeetavate suhtes proportsionaalne ja avalikes huvides. Piirangud

vastasid täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega moonutanud seaduses

sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Kohaldatud meetmed olid minimaalselt

vajalikud, et tagada vanglas viibivate inimeste elu ja tervise kaitse võimalikult kõrgel määral,

2(6)

3-22-2667

samuti tagada vangla julgeolek. Arvestades viiruse leviku tõusu üksuses, olid piirangud

proportsionaalsed. Viiel päeval vanglasisese liikumisvabaduse piiramisega ei kaasnenud

kaebajale selliseid tagajärgi, millest oleks saanud tekkida mittevaraline kahju.

5. Tallinna Halduskohus

jättis

03.05.2023 otsusega

kaebuse rahuldamata ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud

kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-

des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et

füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Vangistusseaduse (VangS) § 8 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval lubatud liikuda kinnise vangla

territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal. Öörahu

algusest kuni äratuseni ning muul vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud ajal

eraldatakse kinnipeetavad neile ettenähtud kambritesse, mis lukustatakse. VangS § 8 lg 2

alusel võib vanglateenistus põhjendatud vajaduse korral kambreid või osakondi lukustada või

kinnipeetavaid ajutiselt teistesse ruumidesse paigutada sama paragrahvi lõikes 1 ettenähtud

ajast erinevalt, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase

käitumise vältimiseks. Erandi tegemise otsus tuleb teha kirjalikult. VangS § 69 lg 4 kohaselt

kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid vanglateenistus.

VangS § 4¹ lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis

austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei

põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad

vanglas või arestimajas kinnipidamisega. VangS § 41 lg 2 näeb ette, et kinnipeetava,

arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei

sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid

selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud

peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada

seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.

Vangla võib VangS § 41 alusel kohaldada ka juhul, kui puudub konkreetne seadusest tulenev

piirang, selliseid kinnipeetavate õiguste piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku

kaalutlustel. Vangla julgeolek mõistena hõlmab nii vangistuse täideviimisel kohaldatavate

normide järgmise, vangla üldise toimimise kui ka kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja

tervise kaitse tagamise. VangS § 41 lg 2 sätestab üldvolituse selliste ebatüüpiliste olukordade

tarvis, kus VangS-s sätestatud tavapärase erimeetmega pole võimalik tõrjuda ohtu vangla

julgeolekule. COVID-19 haigusest tingitud kriis oligi selline ebatüüpiline olukord. Seetõttu

oli nimetatud õiguslik alus kohaldatav COVID-19 haigusest tingitud negatiivsete tagajärgede

tõrjumiseks.

Kaebaja pidi viibima isolatsioonis 21.–26.09.2022 ehk kokku 5 päeva. Piirangute aluseks oli

Tallinna Vangla direktori 25.05.2022 käskkiri nr 1-1/22/55, millega kehtestati täiendavad

julgeolekuabinõud COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks. Käskkirja p-

ga 2 kehtestati piirangud kehtiva COVID-19 tõendita lähikontaktsele. Lähikontaktseks

tunnistamisel lähtuti Terviseameti juhistest, mille kohaselt loetakse lähikontaktseks isikut, kes

on olnud COVID-19 põdeva haigega kontaktis vähemalt 15 minutit ja lähemal kui kaks

meetrit. Sellised kinnipeetavad jäetakse eneseisolatsiooni isolatsioonikambrisse või -

osakonda. Isoleeritud vangi suhtes kohaldatakse COVID-19 haigust põhjustava viiruse

peiteperioodi lõpuni või nakkusohu lõppemiseni käskkirjas toodud piiranguid. Peiteperioodi

3(6)

3-22-2667

määratlemisel lähtuti Terviseameti suunistest, mille kohaselt on COVID-19 haigega

lähikontaktis olles soovitatav jääda vähemalt viieks päevaks isolatsiooni. Käskkiri sätestas, et

selliste kinnipeetavate kambrid lukustatakse (p 2.1), jalutuskäigud jäetakse ära (p 2.4) ning

helistamist võimaldatakse vastavalt taotlustele ja vangla teada antavale töökorraldusele (p

2.7).

Tallinna Vangla põhjendas kaebaja eneseisolatsioonis hoidmist sellega, et I üksuses (mille O3

eluosakonnas viibis ka kaebaja) avastati 38. nädalal hulgaliselt nakatanuid nii kinnipeetavate

kui ka ametnike seas. Kuna O3 on avatud eluosakond, kus kinnipeetavad puutuvad omavahel

iga päev kokku ning nakatunute seas oli ka ametnikke, kellel oli samuti kinnipeetavatega

kokkupuude, tuli Terviseameti juhistest lähtuvalt lugeda I üksuse kinnipeetavad (v.a

haigustunnustega või COVID-19 positiivsed) lähikontaktseteks. Kaebaja kui kehtiva COVID-

tõendita kinnipeetav jäeti viieks päevaks isolatsiooni. Käskkirja põhjendustes on välja toodud,

et eneseisolatsiooni kohustuse eesmärk on tagada, et haigestunud isik või potentsiaalne

nakkuskandja ei kannaks nakkust edasi uutele isikutele. Selle täitmiseks peab isik vältima

vahetuid kontakte. Käskkirjas märgiti, et VangS § 55 lg 2 ja § 93 lg 5 annavad kinnipeetavale

õiguse jalutada tund aega värskes õhus. Jalutuskäigule saatmine eeldab aga erinevate ruumide

läbimist, kus viibivad tööülesandeid täitvad vanglateenistujad ja teised kinnipeetavad.

Võimalik nakkuskandja võib sel juhul nakatada nii ametnikke kui ka veel nakatumata

kaaskinnipeetavaid – seda ka juhul, kui kasutatakse asjakohaseid isikukaitsevahendeid.

COVID-tõendita kinnipeetavate eneseisolatsiooni nõude kehtestamine ning sellega seoses

jalutuskäikude ära jätmine ja väljaspool kambrit liikumise piiramine oli asjakohane meede,

sest viiruse laialdane levik vanglas ohustaks vangla julgeolekut. Vangla lähtus piirangute

kehtestamisel Terviseameti soovitustest, mille kohaselt oli soovitatav jääda eneseisolatsiooni

ja jälgida oma tervist ka vabaduses viibivatel COVID-19 haigega kokku puutunud

lähikontaktsetel, kes ei ole vaktsineeritud või koroonahaigust viimase kuue kuu jooksul läbi

põdenud. Kuigi 2022. a septembris oli Eestis loobutud COVID-19 haigust põhjustava viiruse

leviku tõkestamiseks kohaldatud meetmetest ning COVID-19 tõendi ja kaitsemaski kandmise

nõudest, püsis muutumatuna teadmine sellest, et vaktsineerimata isikutel on suurem oht

haigestuda ja viirust levitada. Ametliku vaktsineerimise info veebilehe (vaktsineeri.ee)

kohaselt on vaktsineeritud isik vähem nakkusohtlik ning uuringud on näidanud, et kui

vaktsineeritud inimene haigestub, võib temalt leida elujõulist viirust lühemat aega kui

vaktsineerimata inimesel. Vaktsineeritud inimesel väheneb koroona raske põdemise oht

mitmekordselt. Eelnevast tulenevalt oli vanglas viibivate isikute tervise kaitse eesmärgil

põhjendatud piirata vaktsineerimata kinnipeetavate vanglasisest liikumis- ja

suhtlemisvabadust. Kaebaja isolatsiooni suunamine kaitses avalikku huvi.

Kaebaja isolatsioon kestis viis päeva. Tegemist ei ole ülemäära pika ajavahemikuga. Samaks

perioodiks on Terviseameti juhiste kohaselt soovitatav jääda eneseisolatsiooni ka vabaduses

viibides. Viiepäevane eemalolek värskest õhust on ebameeldiv, kuid ei saa eraldiseisvalt ega

koos muude piirangutega tekitada tõsist kahju inimese füüsilisele ja vaimsele heaolule.

Vastustaja selgitab õigesti, et kõnealused piirangud olid siinsel juhul vajalikud, sobivad ning

soovitud eesmärki ja piirangute kestust arvestades proportsionaalsed. Üksnes kaitsevahendite

kasutamise korral ei pruugi nakkusoht olla täielikult välistatud, sest ükski kaitsevahend ei

takista täielikult viiruse levikut.

Kuna kaebaja suhtes kohaldatud meetmed ei olnud õigusvastased, on täitmata üks RVastS § 7

lg-st 1 tulenev kahju hüvitamise eeldus ning kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude

rahuldamiseks ei ole alust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

4(6)

3-22-2667

6. Y.D palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega

rahuldada tema kaebus.

2022. a septembris oli Eestis üldiselt loobutud COVID-19 haigust põhjustava viiruse levikut

tõkestavatest meetmetest, sh „koroonapassi“ nõudest. Tallinna Vanglas jätkati aga endiselt

vaktsineerimata kinnipeetavate suhtes piiravate meetmete kohaldamist. Kaebajal, erinevalt

vaktsineeritud kinnipeetavatest, ei lastud teha kiirtesti. Vaktsineeritud kinnipeetavaid ei

suletud viieks päevaks kambrisse, kuigi ka nemad olid lähikontaktsed. Kui vastustaja jaoks

oleks olnud kinnipeetavate elu ja tervis tegelikult oluline, pidanuks kõik I üksuse

kinnipeetavad viieks päevaks isolatsiooni paigutama. Kaebaja oli täiesti terve, kuid pidi

istuma viis päeva luku taga ilma põhjuseta. Kaebaja ei saanud sel ajal viibida värskes õhus.

Kaebajat on sisuliselt karistatud vaktsineerimisest keeldumise tõttu.

7. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate

seisukohtade juurde ja nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja suhtes

ajavahemikul 21.–26.09.2022 COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks kohaldatud meetmed

olid õiguspärased – piirangute kohaldamiseks oli olemas seaduslik alus ja piirangud olid

proportsionaalsed –, mistõttu kahjunõude rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4) ning

märgib vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.

9. Pole vaidlust, et vastustaja toimis kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramisel

kooskõlas 25.05.2022 käskkirjaga nr 1-1/22/55. Selle käskkirja kehtestamisel on arvestatud

asjaoluga, et Vabariigi Valitsus oli tunnistanud kehtetuks oma 23.08.2021 korralduse nr 305

COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks kohaldatud meetmete ja

piirangute kohta1. Samas kehtis kuni 30.06.2022 jätkuvalt Vabariigi Valitsuse 28.05.2021

korraldus nr 212 „Karantiini kehtestamine COVID-19 haiguse diagnoosiga või positiivse testi

tulemusega isikutele ja nende isikutega lähikontaktis olnud isikutele“. Tallinna Vangla

direktori 25.05.2022 käskkirjas on põhjendatud, miks tuli vangla julgeoleku tagamiseks ning

vanglas viibivate ja töötajate elu ja tervise kaitseks teatud piirangutega jätkata, sh kohaldada

vaktsineerimata lähikontaktsetele kinnipeetavatele koroonaviiruse peiteperioodi ja nakkusohu

ajal eneseisolatsiooni kohustust koos täiendavate liikumis- ja suhtlemispiirangutega. Nende

piirangute eesmärk oli tagada, et haigestunud isik või potentsiaalne nakkusekandja ei kannaks

nakkust edasi uutele inimestele. Selle eesmärgi saavutamiseks tuli vältida vahetuid kontakte.

10. Kaebaja liikumisvabadust piirati ajavahemikul 21.–26.09.2022, s.o viis ööpäeva. Selle

ajendiks oli asjaolu, et 20.09.2022 tuvastati üksuses, kus viibis ka kaebaja, viis COVID-19

haigust põhjustava viirusega nakatunud kinnipeetavat. Neil lisandus 21.09.2022 veel kolm

kinnipeetavat, samuti haigestus kuus vanglaametnikku. Ringkonnakohus nõustub

vastustajaga, et kuna vanglas viibib palju inimesi piiratud alal ja enamasti siseruumides, oli

viiruse kiire leviku oht suur. Vastustaja varasema kogemuse põhjal oli vanglas viiruse leviku

ohjamine keerukas. Toonase parima teadmise kohaselt (vt ka vastustaja 13.02.2023 vastuse p-

d 4 ja 5 ning sealsed viited) oli kõrgem oht haigestuda ja nakatanuna viirust edasi kanda

vaktsineerimata kinnipeetavatel, kelle hulka kuulus ka kaebaja. Seega oli olemas mõistlik

põhjus, et kohelda kaebajat 2022. a septembris erinevalt nendest lähikontaktsetest

kinnipeetavatest, kes olid vaktsineeritud. Ka vabaduses viibivatel kaebajaga sarnases

olukorras olevatel inimestel, s.o vaktsineerimata inimestel, kes olid lähikontaktis COVID-19

haigega ja kellel endal oli COVID-19 haiguse läbipõdemisest möödas rohkem kui 180 päeva,

1Vabariigi Valitsuse korraldused ja nende seletuskirjad on leitavad mh veebilehelt

https://kriis.ee/covid-19/covidi-aegsed-oigusaktid

5(6)

3-22-2667

soovitas Terviseamet jääda eneseisolatsiooni, kuigi see ei olnud 2022. a septembris enam

kohustuslik. Kaebaja testimine enne tema isoleerimist ei olnud tingimata vajalik, sest teda ei

käsitatud nakatanuna, vaid lähikontaktsena, kes tuli 25.05.2022 käskkirja p 2 alusel määrata

isolatsiooni, sõltumata tegelikest haigustunnustest.

11. Kaebaja toob peamise etteheitena välja selle, et isolatsiooni ajal piirati tema jalutuskäike

õues. Kinnipeetaval on VangS § 55 lg-st 2 tulenevalt tõepoolest õigus viibida vähemalt tund

aega päevas värskes õhus, kuid halduskohus selgitas õigesti, et VangS § 41 lg 2 ja 25.05.2022

käskkirja alusel võis siinse vaidluse asjaoludel seda õigust piirata. Vastustaja on selles

käskkirjas mh põhjendanud, et jalutuskäikudele saatmise ja sellega seotud

järelevalvetoimingute puhul ei olnud võimalik vältida vahetut füüsilist kontakti

vanglaametnike ja teiste kinnipeetavatega. Seega oli oht, et jalutuskäigule saatmise ajal võib

võimalik nakkusekandja, kelleks Terviseameti soovituste kohaselt võis pidada ka

vaktsineerimata lähikontaktset, nakatada uusi terveid inimesi. Riigikohus on pidanud värskes

õhus viibimise piirangut 2020. a märtsis ja aprillis (kokku 44 päeva jooksul)

eesmärgipäraseks ja proportsionaalseks (vt 12.09.2023 otsus nr 3-21-884). Kuigi 2022. a

septembris oli viiruse levik juba taandunud, haigestus Tallinna Vangla I üksuses korraga terve

hulk kinnipeetavaid ja vanglaametnikke, s.o risk haiguse levikuks oli tavapärasest kõrgem.

Kaebaja õigust viibida värskes õhus piirati lühiajaliselt. Seetõttu ei ole alust pidada värskes

õhus viibimise piirangut eraldi võetuna ega koostoimes muude piirangutega

ebaproportsionaalseks, arvestades vajadust tagada vangla toimimine ning kaitsta nii kaebaja

enda kui ka teiste vanglas viibivate või töötavate inimeste tervist.

12. Kokkuvõttes riivasid isolatsiooniga kaasnevad piirangud kaebaja õigusi, kuid see ei

kaalu üles piirangute kehtestamise eesmärki tagada vangla toimimine ning vanglas viibivate

isikute elu ja tervise kaitse. Vangla tegevus ei olnud seega õigusvastane. Kuna üks

kahjunõude väljamõistmise eeldusi ei ole täidetud, ei ole kaebuse rahuldamiseks alust.

13. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude

väljamõistmist. Seega jäävad menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt

6(6)