1-23-7274/128 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-23-7274

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuotsuse tegemise aeg ja

koht

20. veebruar 2025, Tallinn

Kriminaalasja number

1-23-7274

Kohtukoosseis

Eesistuja Inna Ombler, liikmed Janika Kallin ja Orvi Koik

Kriminaalasi

Martin Repinski süüdistuses KarS § KarS § 2172 lg 1, KarS

§ 209 lg 2 p 2, KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 21. augusti 2024 otsus üldmenetluses

Apellant

Riigiprokurör Alan Rüütel

Prokurör

Määruskaebuse esitaja

Alan Rüütel

Vandeadvokaat Kristjan Tuul

Süüdistatav

Martin Repinski, isikukood 38608062221, elukoht XXX;

Eesti Vabariigi kodanik, emakeel vene keel, kõrgharidusega,

töökoht X OÜ, varem kriminaalkorras karistamata

Kaitsja

Kannatanu

Vandeadvokaat Kristjan Tuul, lepinguline kaitsja

Eesti Vabariik Riigikogu Kantselei kaudu, volitatud esindaja

Kaido Jõgeva

Jõhvi vald Jõhvi Vallavalitsuse kaudu, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Allan Valk

RESOLUTSIOON

Tühistada

Harju Maakohtu 21. augusti 2024 otsus osaliselt järgmiselt

:

1. Martin Repinski õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 2 järgi.

1 / 59

1-22-5295

2. Kannatanu Eesti Vabariigi Riigikogu kantselei tsiviilhagi läbi vaatamata jätmises

Martin Repinski vastu varalise kahju eluasemekulude hüvitamisega seotud nõudes

summas 12 119, 56 eurot.

3. Menetluskulude otsustuse osas, millega mõisteti Eesti Vabariigilt Martin Repinski

kasuks välja 49 826, 80 eurot kohtueelses ja maakohtu menetluses valitud kaitsjale

makstud tasu katteks.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

1. Tunnistada Martin Repinski süüdi KarS § 209 lg 2 p 2 järgi ja mõista karistuseks 1

(üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust.

2. Jätta KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel Martin Repinskile mõistetud ja kandmisele kuuluv

vangistus täielikult tingimisi kohaldamata, juhul kui Martin Repinski ei pane 2 (kahe)

aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

3. Kannatanu Eesti Vabariigi Riigikogu Kantselei tsiviilhagi 12 119, 56 euro nõudes seoses

Martin Repinskile eluasemekulude hüvitamisega saata uueks arutamiseks Harju

Maakohtule teises kohtukoosseisus.

4. Mõista Martin Repinskilt riigituludesse välja teise astme kuriteos süüdimõistmisega

kaasnev sundraha 1329 eurot.

5. Mõista Eesti Vabariigilt Martin Repinski kasuks kohtueelses ja kohtueelses

menetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks välja 32 826, 80 eurot. Ülejäänud osas,

s.o summas 17 000 eurot, jätta valitud kaitsjale makstud tasu M. Repinski kanda.

6. Riigiprokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt.

7. Martin Repinski kaitsja määruskaebus jätta rahuldamata.

8. Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata.

9. Mõista Eesti Vabariigilt Martin Repinski kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud

kaitsjale makstud tasu katteks 1831,42 eurot koos käibemaksuga.

Välja mõistetud menetluskulu tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumise hetkest. Kui

rahaline nõue pole täies ulatuses tähtajaks täidetud suunatakse see täitemenetluse

läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Makseinfo koos arvelduskonto ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse

eraldi dokumendina.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi

vahendusel.

2 / 59

1-22-5295

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Prokuratuur esitas Martin Repinskile süüdistuse ja ta anti kohtu alla usalduse kuritarvitamises

(KarS § 2172 lg 1), ametiisiku poolt toime pandud kelmuses (KarS § 209 lg 2 p 2) ning

ametiisiku poolt toime pandud omastamises isikuna, kes on varem toime pannud kelmuse

(KarS § 201 lg 2 p-d 1 ja 3).

2. Harju Maakohtu 21.08.2024 otsusega üldmenetluses (terviktekst tehti pooltele kättesaadavaks

13.09.2024) mõisteti M. Repinski KarS § 2172 lg 1, KarS § 209 lg 2 p 2 järgi õigeks.

3. KarS § 201 lg 2 p-d 1 ja 3 järgi esitatud süüdistuses mõisteti M. Repinski õigeks seoses kütuse

tankimistega 27. novembril 2021, 1. detsembril 2021, 3. detsembril 2021, 5. detsembril 2021,

26. detsembril 2021, 17. detsembril 2021, 20. detsembril 2021 ja 4. veebruaril 2022.

Süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi lõpetati menetlus KrMS § 274 lg 1 alusel seoses

kütuse tankimisega 26. märtsil 2022, kuna süüdistatava tegevus võib vastata väärteo

tunnustele.

4. Kannatanu Jõhvi Valla (Jõhvi Vallavalitsuse kaudu esitatud) tsiviilhagi M. Repinski vastu

varalise kahju nõudes jäeti läbi vaatamata ja selgitati kannatanule, et tal on õigus esitada sama

nõue uuesti tsiviilkohtumenetluse korras.

5. Maakohus võttis vastu kannatanu Eesti Vabariigi Riigikogu Kantselei loobumise tsiviilhagist

M. Repinski vastu kahjunõudes summas 98 eurot 68 senti ning lõpetas selles osas menetluse.

Kannatanu tsiviilhagi M. Repinski vastu varalise kahju nõudes summas 12 602 eurot 54 senti

jäeti läbi vaatamata ja selgitati kannatanule, et tal on õigus esitada sama nõue uuesti

tsiviilkohtumenetluse korras.

6. Maakohus rahuldas kaitsja taotluse mõista riigilt süüdistatava kasuks välja osutatud õigusabi

eest 64 844,13 eurot, millest maakohus ei pidanud põhjendatuks 15 017,33 eurot. Maakohus

pidas põhjendatuks mõista Eesti Vabariigilt M. Repinski kasuks välja kohtueelses ja maakohtu

menetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks 49 826, 80 eurot.

Kaitsja esitas 20.09.2024 maakohtule taotluse parandada 21.08.2024 kohtuotsuse resolutsiooni

punktis 8 ja kohtuotsuse punktides 215, 217, 222 esinevad arvutusvead ning mõista Eesti

Vabariigilt M. Repinski kasuks välja 56 443 eurot ja 10 senti.

Harju Maakohus jättis 30.09.2024 määrusega rahuldamata kaitsja taotluse kohtuotsuses vigade

parandamiseks. Maakohus põhjendas, miks kohus ei ole teinud kaitsja näidatud arvutusvigu.

Kohus ei nõustunud kaitsjaga, et kuigi kaitsja taotles 22.05.2024 süüdistatava kasuks kokku 64

844,13 euro (käibemaksuga) menetluskulu hüvitamist, pidanuks kohus omal initsiatiivil

Fintesco OÜ-le väljastatud arvete pinnalt lähtuma arvete kogusummast koos käibemaksuga.

Maakohus märkis, et kohus ei saa mõista omal algatusel välja suuremaid kulutusi, kui on

taotletud menetluskulude hüvitamise taotluses.. Samuti on kohtuotsuses toodu välja see osa

menetluskulust, mida kohus ei pidanud põhjendatuks.

7. Eesti Vabariigilt mõisteti kannatanu Jõhvi valla kasuks välja 7579 eurot 86 senti maakohtu

menetluses valitud esindajale makstud tasu katteks, mis kanda see summa Jõhvi Vallavalitsuse

arvelduskontole nr EE251010552019821006.

8. Tunnistajate kohtuistungil osalemisega seotud sõidukulu jäeti riigi kanda.

3 / 59

1-22-5295

SÜÜDISTUS

9. KarS § 2172 lg 1 järgi esitati M. Repinskile süüdistus usalduse kuritarvitamises

kokkuvõtvalt järgnevas.

M. Repinski oli Jõhvi valla vallavanem 26. juunist 2018 – 4. aprillini 2019. Tolleaegse

vallavanemana vabastas M. Repinski avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 87 lg 4 alusel

(„Teenistusest vabastamine ametniku soovil“) teenistusest kolm ametnikku:

1) 13. märtsi 2019. a käskkirjaga nr 17.1-1.1/73 vallasekretär PL ja määras maksta hüvitist

teenistusest vabastamisel kuue kuupalga ulatuses, s.o 14 400 eurot. PLle arvestati ametist

lahkumisel kuupalka 1028,57 eurot ja puhkusekompensatsiooni 2135,30 eurot. Lisaks

lahkumishüvitisele maksis Jõhvi Vallavalitsus PL eest sotsiaalmaksu 5796,08 eurot ja

tööandja töötuskindlustust 140,51 eurot;

2) 15. märtsi 2019. a käskkirjaga nr 17.1-1.1/77 sotsiaalteenistuse juht ST ja määras maksta

hüvitist teenistusest vabastamisel kuue kuupalga ulatuses, s.o 13 200 eurot. STle arvestati

ametist lahkumisel kuupalka 1152,38 eurot ja puhkusekompensatsiooni 3560,91 eurot.

Lisaks lahkumishüvitisele maksis Jõhvi Vallavalitsus ST eest sotsiaalmaksu 5911,38 eurot

ja tööandja töötuskindlustust 143,31 eurot;

3) 20. märtsi 2019. a käskkirjaga nr 17.1-1.1/83 finantsjuhi asetäitja EB ja määras maksta

hüvitist teenistusest vabastamisel kuue kuupalga ulatuses, s.o 12 000 eurot. EBle arvestati

ametist lahkumisel kuupalka 1028,57 eurot ja puhkusekompensatsiooni 2135,30 eurot.

Lisaks lahkumishüvitisele maksis Jõhvi Vallavalitsus EB eest sotsiaalmaksu 5101,13 eurot

ja tööandja töötuskindlustust 123,66 eurot.

3. detsembrist 2018 – 31. augustini 2019 kehtinud Jõhvi valla ametiasutuste palgajuhend ei näinud

ette ametniku enda soovil ametist lahkumise korral ATS-i sätetest erinevate või täiendavate

hüvitiste maksmist.

Ajavahemikul 13. märts 2019 – 20. märts 2019 määras Martin Repinski oma käskkirjades ametist

lahkunutele (PL, EB ja ST) seaduses lubatust kõrgemad rahalised hüvitised, mille tulemusel

maksti Jõhvi vallale kuuluvatest rahalistest vahenditest ebaseaduslikult 13. märtsil 2019 PLle 14

400 eurot; 15. märtsil 2019 STle 13 200 eurot ja 20. märtsil 2019 EBle 12 000 eurot, kokku 39

600 eurot.

Lisaks hüvitistele maksis Jõhvi vald 2019. a „Palk ja maksud 2019“

(http://palk.crew.ee/2019/kalkulaator.html) kalkulaatori alusel 39 600 euro pealt sotsiaalmaksu 13

068 eurot ja tööandja töötuskindlustusmaksu 316,80 eurot. Seega on M. Repinski käskkirjade

alusel ebaseaduslikult Jõhvi valla varadest välja makstud lahkumishüvitisteks 39 600 eurot,

sotsiaalmaksuks 13 068 eurot ja töötuskindlustusmaksu 316,80 eurot. Seega rikkus M. Repinski

vallavanemana 13. märtsist 2019 – 20. märtsini 2019 varaliste huvide järgimise kohustust,

käsutades ebaseaduslikult temale usaldatud Jõhvi valla rahalisi vahendeid, millega tekitas Jõhvi

vallale kahju kokku summas 52 984,80 eurot.

KarS § 121 p 2 järgi on suur kahju või süüteo ulatus, mis ületab 40 000 eurot. Seega ületas

süüdistuses toodud M. Repinski tegevusega tekitatud kahju suurt ulatust. Sellise käitumisega pani

M. Repinski toime seadusest tuleneva teise isiku vara käsutamise ja teise isiku varaliste huvide

järgimise kohustuse rikkumise, kui sellega on tekitatud suur varaline kahju, olles ametiisikuks

4 / 59

1-22-5295

KarS § 288 lg 1 ja korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 2 lg 1 tähenduses, s.o KarS § 2172 lg 1

järgi kvalifitseeritava kuriteo.

10. KarS § 209 lg 2 p 2 järgi esitati M. Repinskile süüdistus ametiisiku poolt toime pandud

kelmuses kokkuvõtvalt järgnevas.

Vabariigi Valimiskomisjoni 28. märtsi 2019. a otsuse nr 94 p 82 kohaselt registreeris Vabariigi

Valimiskomisjon M. Repinski Riigikogu XIV koosseisu liikmeks. Seega oli M. Repinski

Riigikogu liige alates 28. märtsist 2019 ning ametiisik KarS § 288 lg 1 ja KVS § 2 lg 1

tähenduses.

Riigikogu liikme staatuse seaduse (RKLS) § 31 lg 2 näeb ette, et Riigikogu liikmele, kes

rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmete järgi elab väljaspool Tallinna ja Tallinnaga

piirnevaid kohaliku omavalitsuse üksusi, makstakse tema sooviavalduse alusel eluasemekulude

hüvitamiseks iga kuu summa, mille suurus on 20% Riigikogu liikme ametipalgast. Riigikogu

liikme eluasemekulude hüvitamise korra punkt 2 järgi on Tallinnaga piirnevateks kohaliku

omavalitsuse üksusteks on Harku, Jõelähtme, Kiili, Rae, Saku, Saue ja Viimsi vald.

31. mai 2019. a avalduses märgib M. Repinski Riigikogu Kantselei finantsosakonnale, et tema

rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadress on KKK Ida-Virumaa.

14. detsembril 2020 ostis M. Repinski 1/2 kaasomandi korteriomandist aadressil XXX Viimsi

vald. Korteriomandi müügilepingu kuupäeval läks korteriomand üle M. Repinski valdusesse ning

M. Repinski asus nimetatud korteriomandisse elama. Seega elab M. Repinski alates detsembrist

2020 piirkonnas, millele RKLS § 31 lg 2 sätestatud korra alusel eluasemekulude hüvitise

maksmist ei kohaldata.

M. Repinski esitas endiselt Riigikogu Kantselei finantsosakonnale eluasemehüvitise saamiseks

LRga sõlmitud üürilepingud ning perioodil 1. jaanuarist 2021 kuni 1. märtsini 2022 maksis

Riigikogu Kantselei finantsosakond M. Repinskile eluasemekulude eest hüvitist:

Kuupäev

Summa

Selgitus

1)

4. jaanuar 2021

RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 1/21

2)

1. veebruar 2021

RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 2/21

3)

1. märts 2021

RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 3/21

4)

1. aprill 2021

RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 4/21

5)

6. mai 2021

RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 5/21

6)

1. juuni 2021

RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 6/21

7)

1. juuli 2021

RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 7/21

8)

2. august 2021

RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 8/21

9)

1. september 2021

RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 9/21

)

1. oktoober 2021

RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 10/21

)

4. november 2021

879,89

RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 11/21

)

1. detsember 2021

879,89

RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 12/21

)

3. jaanuar 2022

879,89

RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 1/22

)

1. veebruar 2022

879,89

RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 2/22

Kokku: 12 119,56 eurot

5 / 59

1-22-5295

Eluasemekulude hüvitise saamiseks esitas M. Repinski ajavahemikul 28. märts 2019 kuni 1. märts

2022 Riigikogu Kantselei finantsosakonnale üürilepingud korteriomandile, mis asub aadressil

KKK, Tallinn. Üürilepingud on sõlmitud LRga:



20. märtsil 2019, perioodiks 1. aprill 2019 – 30. juuni 2019, üürisumma 2340 eurot, s.o

780 eurot kuus;



27. juunil 2019, perioodiks 1. juuli 2019 – 31. detsember 2019, üürisumma 4680 eurot, s.o

780 eurot kuus;



4. jaanuar 2020, perioodiks 1. jaanuar 2021 – 30. juuni 2020, üürisumma 2340 eurot, s.o

780 eurot kuus;



1. november 2020, perioodiks 1 november 2020 – 30. aprill 2021, üürisumma 5160 eurot,

s.o 860 eurot kuus;



1. mail 2021, perioodiks 1. mai 2020 – 31. oktoober 2021, üürisumma 5160 eurot, s.o 860

eurot kuus;



1. november 2021, perioodiks 1. november 2021 – 30. aprill 2022, üürisumma 5340 eurot,

s.o 890 eurot kuus.

Perioodil 1. aprill 2019 kuni 1. märts 2022 ei ole M. Repinski arvelduskontolt nimetatud

korteriomandiga seoses ühtegi ülekannet ega makset teostatud. Aadressil KKK, Tallinn elab LR

poeg, AR, kes maksab oma ema arvelduskontole korteris elamise eest ka üüri.

Oma kirjeldatud jätkuva teoga lõi M. Repinski ametiisikuna Riigikogu Kantseleile teadvalt

ebaõige ettekujutuse selle kohta, et ta üüris ja elas Riigikogu liikmena perioodil 4. jaanuar 2021

kuni 1. märts 2022 aadressil KKK, Tallinn ning et ta maksis eelnimetatud üürilepingus oleva

üürisumma, millega tekitas Eesti Vabariigile kahju 12 119,56 eurot.

11. KarS § 201 lg 2 p-d 1 ja 3 järgi esitati M. Repinskile süüdistus ametiisiku poolt toime

pandud omastamises isikuna, kes on varem toime pannud kelmuse kokkuvõtvalt järgnevas.

Vabariigi Valimiskomisjoni 28. märtsi 2019. a otsuse nr 94 p 82 kohaselt registreeris Vabariigi

Valimiskomisjon Martin Repinski Riigikogu XIV koosseisu liikmeks. Seega oli M. Repinski

Riigikogu liige alates 28. märtsist 2019 ning ametiisik KarS § 288 lg 1 ja KVS § 2 lg 1

tähenduses.

Riigikogu Kantselei majandusosakonna poolt väljastati 8. aprillil 2021 Riigikogu liikmele M.

Repinskile AS-i Olerex kliendikaart nr 6773 (7084272101906773). Kliendikaardi kättesaamise

kinnituses nõustus M. Repinski kütuse kliendikaardiga tehtud kulutusi käsitlema Riigikogu liikme

tööga seotud sõidukuludena.

Vastavalt Bolt Technology OÜ andmetele on M. Repinski registreerinud ennast Bolt’i juhina

alates novembrist 2021.

M. Repinski on tankinud kütust Riigikogu liikme tööga mitteseonduvalt. Täpsemalt kasutas M.

Repinski ajavahemikul 27. november 2021 kuni 26. märts 2022 eelmainitud kliendikaarti Bolt’i

taksoteenuse osutamiseks ning temale mittekuuluva sõiduauto tankimiseks, kokku vähemalt

459,49 liitrit diislit 581,66 euro eest:

6 / 59

1-22-5295



olles Bolt Technology OÜ logide kohaselt osutamas Bolt taksoteenust alljärgnevalt

mainitud tanklate lähiümbruses, tankis M. Repinski temale väljastatud AS-i Olerex

kliendikaarti kasutades:

o

27. novembril 2021 kell 3.20 82,45 euro eest 67,18 l diislit Olerex AS-i Viimsi

tanklast;

o

1. detsembril 2021 kell 15.31 63,45 euro eest 52,93 l diislit Olerex AS- Viimsi

tanklast;

o

3. detsembril 2021 kell 8.33 76,15 euro eest 63,52 l diislit Olerex AS Tondi

tanklast;

o

05.12.2021 kell 1:36 78,45 euro eest 65,44 l diislit Olerex AS Harkujärve tanklast;

o

26.12.2021 kell 17:48 28,40 euro eest 25,15 l diislit Olerex AS Jõhvi ATM

tanklast;



olles Bolt Technology OÜ logide kohaselt osutamas Bolt taksoteenust, tangiti M.

Repinskile väljastatud AS-i Olerex kliendikaarti kasutades 17. detsembril 2021 kell 16.05

67,39 euro eest 56,55 l diislit Olerex AS-i Aseri tanklas, kui M. Repinski aktsepteeris Bolt

taksoteenuse väljakutse kell 15.54 aadressile, mis asub eelmainitud tanklast 123 km, s.o

umbes 1 h 24 min kaugusel;



olles Bolt Technology OÜ logide kohaselt osutamas Bolt taksoteenust, tangiti M.

Repinskile väljastatud AS-i Olerex kliendikaarti kasutades 20. detsembril 2021 kell 8.22

59,78 euro eest 50,16 l diislit Olerex AS-i Jõhvi ATM tanklas, kui M. Repinski

aktsepteeris Bolt taksoteenuse väljakutse kell 8.23 aadressile, mis asub eelmainitud

tanklast 161 km, s.o umbes 1 h 55 min kaugusel;



olles Bolt Technology OÜ logide kohaselt osutamas Bolt taksoteenust, tangiti M.

Repinskile väljastatud AS-i Olerex kliendikaarti kasutades 4. veebruaril 2022 kell 8.19

26,91 euro eest 20,17 l diislit Olerex AS-i Jõhvi ATM tanklas, kui M. Repinski

aktsepteeris Bolt taksoteenuse väljakutse kell 7.46 aadressile, mis asub eelmainitud

tanklast 165 km, s.o umbes 2 h kaugusel;



Olerex AS-i Ikla tankla turvakaamera videosalvestiste kohaselt sõitis M. Repinski 26.

märtsil 2022 kella 22.26 ajal Olerex AS-i Ikla tanklasse Mercedes-Benz’iga reg. nr CCC

ning tankis seal teist tanklasse sõitnud Mercedes Benz’i reg. nr OOOOO, s.o autot, mille

roolis ta ise ei viibinud 98,68 euro eest 58,39 l diislit.

Kirjeldatud jätkuva teoga pani M. Repinski ametiisiku ning isikuna, kes varem on toime pannud

kelmuse, toime omastamise enda ja kolmanda isiku kasuks perioodil 27. november 2021 kuni 26.

märts 2022, kasutades talle väljastatud AS-i Olerex kliendikaarti, millega kaasneb Riigikogu

liikmele kütusekulude hüvitamine, Riigikogu liikme tööga mitteseotud sõitudeks, millega tekitas

Eesti Vabariigi Riigikogu Kantseleile kahju vähemalt 581,66 eurot.

12. M. Repinski KarS § 2172 lg 1 järgi õigeksmõistmist põhjendas maakohus kokkuvõtlikult

järgnevalt.

7 / 59

1-22-5295

M. Repinski oli Jõhvi valla vallavanem 26.06.2018 kuni 4.04.2019. Vallavanemana allkirjastas M.

Repinski kolme lahkumisavalduse esitanud ametniku ‒ PL, ST ja EB ‒ teenistusest vabastamise

käskkirjad, millega määrati maksta ametnikele hüvitis kuue kuupalga ulatuses. Jõhvi vallavalitsuse

kulu ametnike teenistusest vabastamisel moodustas kokku 52 984 eurot.

Maakohtu hinnangul ei teinud M. Repinski ei PLle, STle ja EBle makstava hüvitise suuruse

(kuude arvu) otsuseid omal initsiatiivil ja üksi, vaid sai nõu ja soovitusi vallavalitsuse töötajatelt.

Ka lahkuvad ametnikud ise tegid endast oleneva võimalikult suurema hüvitise saamiseks. Hüvitise

maksmise arutas M. Repinski läbi finantsosakonna juhataja KOga ja õigusnõuniku SPga,

personaliküsimused NAga. Hüvitiste lõplikud ja täpsed arvutused tegi finantsosakond, kes maksis

need ka ametnikele välja. M. Repinski sai välja makstud summadest teada kahtlustuse esitamisel.

Maakohus leidis, et uuritud tõendite kohaselt soovisid kolme ametniku lahkumist pärast 2018.

aasta võimu vahetust volikogu koalitsioon kui ka vallavalitsus. Seega ametnike teenistusest

vabastamisel ja hüvitiste maksmisel valla eelarvest ei olnud tegemist M. Repinski isiklikust

erahuvist lähtuva plaani või vaenu või volikogusse kuulunud NO erahuvide järgmisega. Töösuhte

lõpetamised lähtusid valla avaliku funktsiooni täitmise huvist ja valla eelarves oli hüvitiste

maksmiseks vajalik raha olemas. Jõhvi vallas on olnud ametnike teenistusest vabastamisel sarnane

hüvitiste maksmise praktika varemgi. Praegusel juhul valitud lahendus ametnikele hüvitist maksta

lähtus inimlikust ja säästvaimast viisist nii ametnike kui valla huvides.

Maakohus arvestas KarS § 2172 lg 1 koosseisu puhul rakendatavat saldopõhimõtet. EB lahkumise

järel vähenes finantsteenistuse koosseis ja perioodil 21.03.2019 kuni 1.01.2021 ei pidanud vald

tasuma EB töötasu 2000 (tööandja kuluna 2676) eurot. Seega oli EB teenistusest vabastamisele

järgneva 19 kuu valla kokkuhoid 56 000 eurot.

Uuritud tõenditest ei saa järeldada, et M. Repinskil oli vähemalt kaudne tahtlus 40 000 suuruse

varalise kahju tekitamise osas ‒ ta tegi ettepanekud kuudes, mitte summades, teadmata palkade ja

muude hüvitiste väljamaksmisega kaasnevaid tööandja kulusid. Kokkuvõtvalt jõudis maakohus

järeldusele, et M. Repinskile KarS § 2172 lg 1 järgi etteheidetava usalduse kuritarvitamise teo

süüteokoosseis ei ole täidetud.

Maakohus leidis, et isegi kui süüteokoosseis oleks täidetud, on M. Repinski süü välistatud, kuna ta

oli vältimatus keelueksimuses KarS § 39 lg 1 tähenduses.

13. M. Repinski KarS § 209 lg 2 p 2 järgi õigeksmõistmist põhjendas maakohus

kokkuvõtlikult järgnevalt.

Kohus ei andnud hinnangut prokuröri väitele, kas M. Repinski oleks pidanud oma

rahvastikuregistri kannet muutma, sest seda ei heidetud ette süüdistuses. Kohtu hinnangul

kinnitavad tunnistaja LR ja süüdistatava ütlused, et M. Repinski üüris KKK korterit ja tasus üüri

sularahas, mida teadsid ka JR ja AR. Kohus luges tõendatuks, et M. Repinski võis aeg-ajalt käia

KKK korteris ja võis seal ka ööbida, sh süüdistuses toodud ajaperioodil, kui M. Repinskil oli

kasutada Viimsi vallas asuv ridaelamu. Kohus peab usutavaks, et kuivõrd Viimsi korter vajas

2021. aasta alguses sisustamist, võidi aeg-ajalt perega käia KKK tn üürikorteris. Kohus pidas

võimalikuks et tunnistajad ei pruukinud märgata, et süüdistatav käis KKK tn korteris. Kohus pidas

usaldusväärseks KKK tn korteris elava tunnistaja ARi kohtus antud ütlusi, et M. Repinski võis läbi

astuda korterist ja põhjendusi kohtueelsel menetlusel antud erinevate ütluste kohta. Prokurör ei

põhjendanud veenvalt, miks peaks süüdistatava ja tunnistajate R. ja JR ütlusi pidama

ebausaldusväärseks.

8 / 59

1-22-5295

Maakohus leidis, et RKLS § 31 lg-s 2 sätestatud hüvitamise kord ei sätesta, mitu päeva aastas

peaks rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmete järgi väljaspool Tallinna elav Riigikogu liige

üürikorteris elama, või et ta ei võiks omada Tallinnas või selle lähistel kinnisvara. Ainsaks

summaliseks piirkriteeriumiks eluaseme kulude hüvitamisel on 20 % ametipalgast ja kehtiv kord

ei suuna saadikut leidma soodsaimat varianti. M. Repinski kelmuses õigeksmõistmise tingib

asjaolu, et kaudsed tõendid ei võimalda teha tõsikindlat järeldust, et sündmused leidsid väljaspool

mõistlikku kahtlust aset nii, nagu kirjeldatakse süüdistusaktis.

14. M. Repinski KarS § 201 lg 2 p-d 1 ja 3 järgi õigeksmõistmist põhjendas maakohus

kokkuvõtlikult järgnevalt.

27.11., 1.12, 3.12., 5.11.2021 Riigikogu liikme kütusekaardiga seotud omastamise osas tuvastas

maakohus, et tangitud kütusest kulus M. Repinskile etteheidetavate taksosõitude peale kokku

88,01 eurot, mis jääb alla 200,01 euro ega võimalda isikut KarS § 201 järgi vastutusele võtta.

Samuti ei saa maakohtu hinnangul heita M. Repinskile ette, et ta Bolt taksosõite tehes ja valijatega

selliselt kohtudes, kasutas Riigikogu kaardiga tangitud kütust tööga mitteseotud sõitudeks.

17.12., 20.12.2021 ja 4.02.2022 Jõhvis ja Aseris M. Repinskile väljastatud Riigikogu liikmete

kütusekaardiga seotud tankimiste puhul, mis leidsid aset ajal, kui M. Repinski ise osutas Tallinnas

taksoteenust, ei leidnud väljaspool mõistlikku kahtlust tõendamist, et M. Repinski oleks andnud

kellelegi kütusekaardi või lubanud seda mõnel oma lähedasel kasutada. Samuti pole esitatud

tõendusteavet, kas kolmandale isikule anti kütusekaart Riigikogu tööga mitteseonduvateks

sõitudeks. Kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada M. Repinski kasuks.

26.03.2022 tankimises 98,68 euro ulatuses tunnistas süüdistatav end süüdi, kuid vara väärtus jääb

alla 200,01 euro ega võimalda KarS § 201 järgi omastamises teda süüdi mõista. Kohus lõpetas

selle teo osas KrMS § 274 lg 1 alusel menetluse seoses sellega, et süüdistatava tegevus 26.03.2022

võib vastata väärteo tunnustele.

APELLATSIOON

15. Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni riigiprokurör A. Rüütel, kes taotleb otsuse

tühistamist täies ulatuses ning uue otsuse tegemist ja M. Repinski süüdimõistmist ning karistamist

kõigis süüks arvatud tegudes; süüdistatavalt menetluskulude väljamõistmist ja kannatanute

tsiviilhagide läbivaatamist. Maakohtu otsus tuleb tühistada KrMS § 338 p 1, 2, 3 alusel.

Kriminaalmenetlusõigust on rikutud KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses, sest kohtuotsuse

resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele.

Apellant taotleb tunnistada usaldusväärseks tõendiks tunnistaja KK kohtueelses menetluses

15.12.2021 e-kirjaga edastatud märkmed. Apellandi arvates on arusaamatu, miks maakohus leidis,

et kohtueelses menetluses oleks pidanud tunnistajat kõnealuste märkmete osas täiendavalt üle

kuulama. 9.12.2021 andis tunnistaja kohtueelsel menetlusel ütlusi, viidates ka kõnealustele

märkmetele. Täiendavast ülekuulamisest poleks olnud kasu, sest see oleks tähendanud vaid

märkmete teksti ümber tõstmist ülekuulamise protokolli. Märkmed on usaldusväärsed. Neist

nähtub, millal need on kirja pandud, kuigi tunnistaja on e-kirjas ekslikult märkinud, et märkmetes

kirjeldatu leidis aset 2020, aga tegelikult toimusid sündmused 2019.

Lisaks taotleb apellant võtta tõendina vastu maakohtu 19.04.2023 koostatud jälitustoimingu

protokoll koos DVD-ga, mille maakohus jättis täiendava tõendina vastu võtmata KrMS § 2861 lg 2

9 / 59

1-22-5295

p 2 alusel. Apellandi väitel ei saanud prokuröril süüdistusakti koostamise hetkel olla tõsikindlat

teavet, et võivad eksisteerida 2018. aastast pärit vestlused M. Repinski ja AV vahel, milles

käsitletakse mh Jõhvi Vallavalitsuse personaliküsimusi ja NO.

KarS § 2172 lg 1 järgi taotleb prokurör mõista M. Repinski süüdi järgmise põhjendusega.

16. M. Repinski oli 26. juunist 2018 – 4. aprillini 2019 Jõhvi vallavanem ning märtsis 2019. a

sundis kuldse käepigistuse kattes kolm Jõhvi valla ametniku töölt lahkuma. Oma tahtmise sai M.

Repinski läbi selle, et pakkus kõigile ametnikele 6 kuud hüvitist, kui nad on nõus allkirjastama

avalduse omal soovil teenistusest lahkumiseks. M. Repinski allkirjastas vallavanemana käskkirjad,

millega vabastas ametnikud teenistusest ning määras maksta hüvitist teenistusest vabastamisel

kuue (6) kuupalga ulatuses, kokku 39 600 eurot. Lisaks hüvitistele maksis Jõhvi vald 2019. a

„Palk ja maksud 2019“ (http://palk.crew.ee/2019/kalkulaator.html) kalkulaatori alusel 39 600 euro

pealt sotsiaalmaksu 13 068 eurot ja tööandja töötuskindlustusmaksu 316,80 eurot. Seega on M.

Repinski käskkirjade alusel ebaseaduslikult Jõhvi valla varadest välja makstud

lahkumishüvitisteks 39 600 eurot, sotsiaalmaksuks 13 068 eurot ja töötuskindlustusmaksu 316,80

eurot. Seega rikkus M. Repinski vallavanemana 13. märtsist 2019 – 20. märtsini 2019 varaliste

huvide järgimise kohustust, käsutades ebaseaduslikult temale usaldatud Jõhvi valla rahalisi

vahendeid, millega tekitas Jõhvi vallale kahju kokku summas 52 984,80 eurot. 3. detsembrist 2018

– 31. augustini 2019 kehtinud Jõhvi valla ametiasutuste palgajuhend ei näinud ette ametniku enda

soovil ametist lahkumise korral ATS-i sätetest erinevate või täiendavate hüvitiste maksmist.

17. Nõustuda ei saa maakohtuga (otsuse p 62), et PL, ST ja EB soovisid töölt lahkuda töökliima

muutuse tõttu. Puuduvad tõendid, et ametnikud oleksid esitanud lahkumisavalduse. Juurde tuleks

vaadata ka IS ja RB vabastamist, kes ei esitanud ka sooviavaldust töölt lahkumisest. Ettepaneku

lahkumiseks ja hüvitise saamiseks tegi M. Repinski. Asjaolu, kas keegi on kaalunud ametist

lahkumist, ei tähenda, et vabastamised olid seaduslikud ja vabatahtlikud, sest kõik tunnistajad

ütlesid, et neid sunniti ametist lahkuma.

18. Nõustuda ei saa järeldusega, et M. Repinski ei teinud hüvitiste kuude arvu otsuseid üksi ja

omal initsiatiivil, vaid sai eelnevalt nõu vallvalitsuse töötjatelt ja ka ametnikud tegid endast

oleneva võimalikult suurema hüvitise saamiseks (otsuse p 71). Kohtu etteheidet lahkuvatele ja

enda eest seisvatele ametnikele ja nende lähedastele võimalikult suurema hüvitise saamiseks, ei

saa pidada õigeks. PLst soovis M. Repinski vabaneda juba 2018. suvel, mida tõendab

jälitustoimingu protokoll, mida maakohus vastu ei võtnud, ja millest nähtub, et P-nimeline isik

pidi esimesena lahkuma. Seega oli M. Repinskil soov inimestest vabaneda kindlasti varem, kui ta

pidas väidetavat nõu teiste vallavalitsuse töötajatega.

19. Nõustuda ei saa maakohtuga, et M. Repinski rääkis ametnike lahkumisele eelnevad asjaolud

läbi õigusnõuniku SPga kui ka finantsosakonna juhataja KOga (otsuse punkt 77). KOga vestluse

osas on loogikaviga, kuivõrd EB tuli võtta lepinguga uuesti tööle, et teha lõpuni aruanded. Sellise

vestluse toimumisel, oleks KO eelduslikult öelnud, et EB on ainuke, kes neid aruandeid oskab

teha. Selle asemel sunniti EB lahkuma ametist ning vormistati sama palgaga hiljem uuesti tööle, et

ta teeks enda aruanded lõpuni.

20. Eluliselt usutav ei ole, et hüvitiste täpsed ja lõplikud arvutused tegi lõpuks finantsosakond,

kes maksis ka summad ametnikele välja ja süüdistatav sai täpsetest summadest teada alles siis, kui

politseis talle kahtlustust tutvustati (otsuse punkt 79). Vallavanemana pidi süüdistataval olema

teadmine vallavalitsuse töötajate töötasust. Tekib kahtlus, kas M. Repinski siis arutles nii täpselt

asjaolusid KOga, kui ta isegi ei teinud selgeks, palju olemasolevast palgafondist kulu tekib.

10 / 59

1-22-5295

Kohtuga ei saa nõustuda, et M. Repinski ütlused, kellega ja kuidas ta hüvitise suurustest ja

riskidest rääkis, on usaldusväärsed (otsuse p-d 80,81), sest süüdistatava ütlused on vastuolus

prokuröri avaldatud jälitustoimingu protokolliga. Analüüsides süüdistatava ütlusi kogumis, on

need ennast õigustavad, paljasõnalised ja ebausaldusväärsed.

21. Kohtu väide, et süüdistatava jaoks ei olnud hüvitise ja preemia terminid arusaadavad, mistõttu

ta oli õigustatud teatud osas hüvitis maksma, on põhjendamatu ja vastuolus kogutud tõenditega.

Selle lükkab ümber kohtvaidlustes viidatud M. Repinski allkirjastatud 16.08.2018 käskkiri nr

17.1.-1.1/, millega vabastati ametist JN, kes sai tulemusliku töö eest kolme kuupalga ulatuses

hüvitist (kaitseakti tõend nr 6). Seega oli M. Repinskil juba 16.08.2018 teadmine, kuidas

vormistada käskkirja, kui soovitakse tulemusliku töö eest maksta hüvitist ametist lahkujale.

22. Meelevaldne on väide, et prokuratuur on ka sarnaseid ametist vabastamisi teinud. Tegemist

on täiesti erineva olukorraga. Viidatud asjas vabastas peaprokurör kaks ringkonnaprokuröri

ametist ATS § 95 alusel. See, et hiljem tehti kompromiss halduskohtus, millega muudeti

käskkirjade vabastamise alust ja maksti hüvitist, ei ole võrdsustav käesoleva kaasuse tehioludega.

M. Repinski olekski pidanud ametnikud vabastama sarnasel alusel kui ta tõesti arvas, et nad ei

vasta nõuetele, mitte pakkuma neile seadusest mittetulenevat hüvitist.

23. Prokurör ei suuda tuvastada, millel põhineb kohtu seisukoht, et valitud lahendus, mida

süüdistatavale kuriteona ette heidetakse, lähtus tegelikult kõige inimlikumast ja säästvaimast

viisist ja seda nii ametnike kui ka valla huvides. Igasugune tööõigus kaotab enda mõtte kui inimesi

võib lihtsalt ähvarduste ja sunniga panna kirjutama avaldusi ametist lahkumiseks. Nõustuda saab,

et juhtidel peabki olema õigus oma meeskonda komplekteerida, aga selleks peavad olema

seaduslikud vahendid.

24. Kohus pole analüüsinud, mis oleksid need alternatiivsed käitumised, mis oleks igal juhul

toonud kaasa mingid hüvitised, kuid selliseid hüvitisi ületav osa ei oleks täitnud KarS § 2172 lg 1

objektiivse koosseisu eeldust ehk poleks ületanud 40 000 eurot. Näiteks tuleks ametnikele

pakkuda teist tööd, kui ta enam ei vasta olemasoleva ameti nõutele, mida ei tehtud. Samuti ei

toonud M. Repinski ühtegi tõsiselt võetavat argumenti, miks oli vaja ametnikud oma kohalt

vabastada.

25. Kohus eksis tõendite hindamisel järeldusega, et perioodil, mil EB teenistuses enam polnud

(s.o 21. märtsist 2019 kuni raamatupidaja ametikoha lõplikult koondamiseni 1. jaanuarini 2021) ei

pidanud Jõhvi vald tasuma EB töötasu 2000 eurot, mis tööandja kuluna oli 2676 eurot, mis

moodustas valla jaoks rahalise kokkuhoiu teenistusest vabastamisele järgneva 19 kuu jooksul üle

56 000 euro (otsuse p 92). See koondatud ametikoht ei olnud EB ametikoht ja seega pole võimalik

luua seost EB töölt lahkumise ja koondatud raamatupidaja ametikoha vahel või väita, et see tõi

kaasa vallale mingi säästu.

26. Nõustuda ei saa maakohtuga, et M. Repinskil puudus vähemalt kaudne tahtlus usalduse

kuritarvitamise koosseisu tunnuseks oleva suure varalise kahju ehk vähemalt 40 000 eurot

tekitamiseks, sest M. Repinski tegi hüvitiste ettepanekud ametnikele üksnes kuudes, mitte

konkreetsetes summades, teadmata numbriliselt palkade suurust ja muid tööandja kulusid, mis

hüvitiste väljamaksmisega kaasnesid, ega pidanud võimalikuks Jõhvi valda kahjustamist (otsuse p

93). Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-28-05 p 9 leiti, et ametiisiku poolt oma ametiseisundi raames

lepingu allkirjastamine on käsitatav tehingu tegemisena KVS § 24 mõttes isegi juhul, kui lepingu

sõlmimise on eelnevalt otsustanud või heaks kiitnud mõni muu ametiisik või organ. Ka sellises

olukorras ei ole lepingu allkirjastamine taandatav tehniliseks protseduuriks, vaid tähendab

11 / 59

1-22-5295

kontrollfunktsiooni teostamist. Seega ei saa asi taanduda sellele, et vallavanem on lihtsalt

kummitempel, kes mõtlemata allkirjastab käskkirju. Pole eluliselt usutav, et pikaaegse poliitiku ja

eraettevõtjana ei näinud M. Repinski ette, et kolme inimese ametist vabastamine võib koos

maksudega tekitada kulu vähemalt 40 000 eurot. Kui KOga oleks väidetav vestlus toimunud, oleks

M. Repinski kulu teada saanud.

27. Nõus ei saa olla, et M. Repinski oli keelueksimuses (otsuse punktid 94-97, 99-101).

Käesolevas asjas saab luua võrdluse Riigikohtu lahendiga 3-1-1-92-13. Nimelt oli M. Repinskil

selge, et ta ametnikest vabaneb juba 2018.a suvel, mil ta AVga suheldes ütles, et P vallandatakse

esmajärjekorras. Sama kinnitavad ka KK ütlused ning tema märkmed. Riigikohus käsitles

keelueksimust lahendis nr 4-23-3193 (p 19-20) selgitades, millal on inimene keelueksimuses.

Nõustuda ei saa maakohtu tuvastatuga, et M. Repinski pöördus õigusnõuniku poole juriidilise

hinnangu saamiseks. Samuti on M. Repinski allkirjastanud varasem korrektselt käskkirja 2018.

aastal JN osas. Seega ei saa öelda, et 2019. aastal puudusid M. Repinskil teadmised, millistel

alustel ametnikele on võimalik hüvistist maksta. Järelikult oli keelueksimus juba asjakohaste

sätete ja enda käskkirjade selgekstegemisega välditav.

KarS § 209 lg 2 p 2 järgi taotleb prokurör mõista M. Repinski süüdi järgmise põhjendusega.

28. Lühidalt seisnes süüdistus selles, et M. Repinski esitas teadvalt ebaõigeid andmeid Riigikogu

Kantseleile selle kohta, et ta üüris, elas ja maksis üüri perioodil 4. jaanuar 2021 – 1. märts 2022

Lasnamäel asuva KKK korteri eest ning selliselt tekitas kahju Eesti Vabariigile 12 119,56 eurot.

Maakohtu seisukohad ei tugine kogutud tõenditele ega ole motiveeritud, mistõttu tuleb M.

Repinski tunnistada süüdi KarS § 209 lg 2 p 2 järgi.

29. Prokuratuur ei nõustu, et maakohus ei pea andma hinnangut, kas M. Repinski oleks pidanud

oma rahvastikuregistri kannet muutma (otsuse punkt 104). Süüdistuse kohaselt märkis M.

Repinski juba 31.05.2019. a avalduses, et tema rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadress on

KKK, Ida-Virumaa. Faktiliselt on tuvastatud, et see registrikanne ei saanud olla tõene, kuivõrd

tegemist on M. Repinski endisele abikaasale kuuluva korteriga, aga sel ajal elas M. Repinski koos

juba uue elukaaslasega. Pärast seda, ei teavitanud M. Repinski kordagi Riigikogu Kantseleid, et

tema elukoht oleks muutunud. Kohtuvaidlustes märkis prokurör, et üheselt polegi aru saada, kus

väidetavalt M. Repinski elas, aga fakt on see, et ta on rikkunud Riigikohtu lahendist 5-23-28 (p 9)

tulenevat põhimõtet ning seda ilmselgelt selleks, et saada põhjendamatult kuluhüvitist. Tegemist

polnud süüdistuse täpsustamisega ei täiendamisega, vaid viitega, et selline tegevus on varem

saanud hinnangu Riigikohtult.

30. Nõustuda ei saa maakohtuga (otsuse p 119), et süüdistatava poolt korteri üürimise, üüri

tasumise ja korteri kasutamise asjaolusid ei mõjuta see, kas sama korteri eest tasus üürileandjale

midagi ka tema poeg, sest pole tavapäratu, et üürileandja võtab korteri kasutamise eest tasu

korraga mitmelt inimeselt, kellel on õigus korterit kasutada. Kohus tugines ka üürileandja LR

ütlustele, et tema poeg võis aeg-ajalt korteris ööbida, mis oli tema kui üürileandja tingimus.

Prokuratuur ei pea seda eluliselt ega ka tõendite pinnalt usutavaks. Nimelt pole üheski

üürilepingus kirjas tingimust, et korter on jagatav kellegi kolmandaga. Samuti pole tõenditega

kooskõlas põhjendus üürisumma jooksvaks tõstmiseks seoses kommunaalkulude tõusuga, sest

vaadates LR pangakonto väljavõtet (pangakonto XXXXXXXXXXXXXXXXXXX ), siis on selge,

et kogu perioodil pole kommunaalmaksetes mingit suurt muutust toimunud. Seega oli LR

põhjendus üüri tõstmise kohta selge vale.

12 / 59

1-22-5295

31. Prokuratuur ei nõustu maakohtuga, et on usutav, et süüdistatav andis korteri üüriraha sularahas

üle (otsuse p 122-125). Kui vaadata LR pangakontot, siis on tuvastatav, et talle makstakse üüri

veel teistelt inimestelt. Nii teeb talle ülekandeid IV SSS asuva korteri eest. Näiteks 09.07.2020. a

on makse nimetatud isiku poolt, mille selgitus on arenda-35 euro 06.2020 KOHTLA-JARVE SSS.

SSS eest on sarnased maksed kogu vaadeldaval perioodil ehk ligi 2 aastat. Samuti on näha, kuidas

JM on teinud LRle ülekandeid selgitusega Kvartira summades 150-240 eurot. Seega on selgelt

tuvastatav, et tegelikult maksid inimesed tihti LRle korteri eest üüri just ülekannetega, mitte

sularahas. Arvestades LR tavapärast käitumist, pole usutav, et äkitselt tekkis tal mõte ja soov

saada hoopis sularahas üüri.

32. Maakohtu järeldustega ei saa nõustuda selles, et M. Repinski ja tema abikaasa kasutasid KKK

tn korterit, kuid tunnistajad ei pruukinud seda märgata. Puuduvad tõendid, et väidetava üürimise

perioodil M. Repinski tegelikult korterit kasutas. Viited „valge karbi“ elamistingimustele ei ole

veenvad, kahte seina ei värvita päevi ega nädalat. Tänapäeva värvid kuivavad kiirelt ja ruum on

samal päeval kasutuskõlblik. Keegi ei näinud M. Repinskit KKK tänaval. AR ütlused on selles

osas ebausaldusväärsed. Kogumis on tegemist loogikaveaga, sest AR maksis KKK korteri eest

üüri kuus 350 eurot ja M. Repinski lõpus isegi 890 eurot. Seega teenis LR Lasnamäe 2-toalise

korteri eest ligi 1240 eurot kuus. Arvestades kommunaalide kulusid kuni 150 eurot, teenis

üürileandja igakuiselt 1090 eurot, millise summa eest võib saada merevaatega korteri Tallinnas,

Noblessneris. AR makseid emale ei saa lugeda „raha hoiule panemiseks“. LR kontolt nähtub, et

tegelikult kulutas ta mitmel korral sisuliselt kogu kontol oleva raha arvete peale ise ära – nii

näiteks oi 30.06.2019 kontol vaid 59 senti ja pärast seda on LR oma Suurbritannia kontolt

kandnud Eesti kontole 2163 eurot. Näiteks 30.09.2020 oli kontol vaid 16, 51 eurot. Seega ei saa

olla tõene väide, et LR kogus ja hoidis oma poja raha enda kontol, sest ta kulutas need summad

tegelikult ära.

33. Nõustuda ei saa maakohtuga, et usutav on, et M. Repinski elas süüdistuse perioodil Jõhvis,

PPP, ema korteris, sest ta valiti Riigikokku Ida-Virumaa piirkonnast (otsuse p 133). Prokuratuuri

arvates tegi M. Repinski sellise rahvastikuregistri kande vaid selleks, et tal säiliks Jõhvi valla

volikogus koht.

34. Prokuratuur ei pea LR ja AR ütlusi usaldusväärseks ega nõustu maakohtuga, et prokuratuur ei

ole veenvalt nende ütluste ebausaldusväärsust põhjendanud (otsuse p-d 136-141). JR ütlusi ei saa

pidada usaldusväärseks seetõttu, et eluliselt pole usutav, et ta käis Viimsist Lasnamäele lapsi

vannitamas. Lapsi saab pesta ka duši all või nt plastmassist vannis. Pealegi elati enne Viimsi

ridaelamusse kolimist hoopis Pirital. Samuti ei ole usaldusväärsed ega eluliselt usutavad M.

Repinski ütlused, et ta üüris privaatsuse otsimise tõttu KKK tn korterit. See korter ei vastanud

tema seatud tingimustele, sest asus piirkonnas, kus suurem osa elanikest on Keskerakonna valijad

ning vähetõenäoline, et privaatsus oleks tagatud.

35. Nõustuda ei saa maakohtuga, et M. Repinski kasutas perioodil kuni 4.01.2021 KKK tänava

korterit, sest eelnevate üürilepingute osas ei ole süüdistust esitatud (otsuse p 141). Süüdistuse

perioodi valis prokurör põhjusel, et alates 2021. jaanuarist puudus alus uskuda, et M. Repinskil oli

vaja või et ta tegelikult üüris ja kasutas KKK tn korterit. Seega puudus tal sellest ajast igasugune

õigus saada hüvitist elamiskulude eest. Prokurör möönab, et ilmselt elas M. Repinski JRga kuni

2020. septembrini Jõhvis, kasutades üürikorterit Tallinnas VVV tänaval ja Pirital. Seega ei saa

nõustuda, et järelikult olid süüdistusperioodi eelsed KKK tn korteri üürilepingud legitiimsed.

36. Prokurör ei ole nõus maakohtu etteheidetega süüdistajale, mida oleks saanud täiendavalt

menetluses kindlaks teha (otsuse p 143). Prokuratuuril pole võimalik igat kaitsja väidet lükata

13 / 59

1-22-5295

ümber. LR ei selgitanud kohtueelsel menetlusel, miks ta soovis üüri saada sularahas ja mida tegi

rahaga. Kohtus kõlanud väited olid uued ja neid oleks potentsiaalselt saanud kontrollida KrMS §

297 alusel, tehes taotluse Inglismaale, mis oleks kohtupidamist aga venitanud. M. Repinski puhul

pole usutav, et ta võttis sularaha välja Narvas ja Jõhvis selleks, et tuua see ümbrikus Tallinnasse

töö juurde.

KarS § 201 lg 2 p 1 ja 3 järgi taotleb prokurör mõista M. Repinski süüdi järgmise

põhjendusega.

37. Kokkuvõtvalt seisnes süüdistus selles, et M. Repinski kasutas talle kui Riigikogu liikmele

väljastatud Olerex AS-i kliendikaarti Riigikogu liikme tööga mitteseotud sõitudeks ning samuti

tankis kohtueelses menetluses tuvastamata isikute mootorsõidukeid. Jätkuva teoga omastas M.

Repinski ebaseaduslikult temale tööalaseks kasutamiseks antud Olerex AS-i kütusekaardi

vahendeid endale ja kohtueelses menetluses tuvastamata kolmandale isikule, kasutades

kliendikaarti Riigikogu liikme tööga mitteseotud sõitudeks ja tankides tuvastamata isikute

mootorsõidukeid, millega tekitas Eesti Vabariigi Riigikogu Kantseleile kahju kokku vähemalt

581,66 eurot.

38. Maakohtuga ei saa nõustuda, et isiku omastamise kuriteos süüdi mõistmiseks, tuleb hinnata,

kas ta pööras talle usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks ja

vara väärtus olema vähemalt 201 eurot (otsuse punkt 155). Prokurör möönab, et käesoleva

kriminaalasja lahendamisel pole see otseselt oluline, kuid tuleb välja tuua, et nimetatud kahju peab

olema vähemalt 200 eurot ja 1 sent, mitte 201 eurot.

39. Prokurör ei nõustu maakohtuga, et süüdistusversioon pole välja toonud, millise sõidukiga

26.12.2021. M. Repinski taksot sõitis ning millisesse sõidukisse sel päeval kütust tankis (otsuse

punktid 173 ja 176). Asjaolu, millisesse sõidukisse M. Repinski kütust tankis, on tagantjärgi

võimatu tuvastada, kuivõrd see eeldaks kas kaamerapildi olemasolu tanklast või jälitustoiminguid.

40. Nõustuda ei saa kokkuvõtvalt maakohtuga, et prokuratuur ei arvestanud tegelikult kulunud

kütuse maksumust etteheidetavatel kuupäevadel, et 26.12.2021. a tankimise ja tegeliku kütusekulu

osas ei ole veenvalt välja selgitatud, millist sõidukit Riigikogu kaardiga tegelikult tangiti ning kas

selle sama sõidukiga sõideti ka taksot, ning veenvalt ei ole välja selgitatud, kas ja mil määral võis

mõjutada M. Repinski detsembri 2021. a kütuse tankimisi K OÜ pangakaardiga tasumine (otsuse p

180). K OÜ poolt kantud kütusekulud ei saa kuidagi olla seotud taksosõitudega. Kõik

etteheidetavad tankimised toimusid ajal, mil süüdistatav osutas taksoteenust ja jääb arusaamatuks

seos, mida kohus üritab luua Kga. Lisaks on kohtu poolt nõutav tõendamiskoormis on liiga kõrge.

Pole võimalik tuua süüdistuses välja tõendit iga sõidetud kilomeetri osas ning selle kohta, kas see

sõit oli seotud riigikogulase tööga või mitte. Selline tõendite pagas eeldaks kombineeritud

jälitustoiminguid, mis poleks olnud proportsionaalsed käesoleva kriminaalasja mõttes. Prokuratuur

soovib rõhutada, et kohus ei arvestanud kaitsja esitatud riigikogu töögraafikus nähtuvat, et

27.11.21 oli laupäev ja esimene istungite nädal oli alles 6.12.-9.12.2021. Ajavahemikul

27.11.2021 kuni 06.12.2021 kasutas M. Repinski AS Olerexi kaarti 27.11, 01.12, 03.12 ja 05.12.

Seega perioodil, mil riigis kehtisid karmid koroonapiirangud ja riigikogus istungeid ei toimunud,

vajas M. Repinksi 249,073 liitrit diislit summas 300,5 eurot. Seega ei saa nõustuda, et kogu see

kütus kulus riigikoguga seotud tööks. Loogiline võiks olla, et 05.12.2021 tangitud kütusest osa

kulus 06.12-09.12 toimunud riigikogu istungitele sõitmiseks, kuid muu kütus on läinud tööga

mitteseotud sõitudeks, seejuures polegi oluline, kas taksosõiduks või perega poes käimiseks. Sama

saab öelda 26.12.2021 tankimise kohta, sest töögraafikust on näha, et ajavahemikus 26.12.2021

kuni 09.01.2022 ei toimunud ühtegi riigikogu istungit. Seega ei saanud 26.12.2021 tangitud kütus

14 / 59

1-22-5295

kuluda tööga seotud sõitudeks. Vale on maakohtu otsuse punktis 182 märgitu, sest

koroonapiirangute tõttu polnud võimalik valijatega kohtuda, mis võiks mingil määral õigustada

kütusekulu, kuid kogu ühiskond oli lukus. Kohus on ka ise otsuse p-s 185 märkinud, et 2021

november-detsember oli COVID-pandeemia aeg, koosolekuid ja rahvakogunemisi ei peetud ning

inimestega läbikäimine oli oluliselt piiratum (otsuse p 185).

41. Prokurör ei nõustu maakohtuga, et süüdistav sai idee taksot sõita JS eeskujul, mida rääkis ka

erakonna liikmetele (otsuse punkt 185). Artikkel Sst oli 2013. aastal ja sellele artiklile 2021. aastal

viitamise puhul on pigem tegemist otsitud selgitusega. Seda enam, et M. Repinski ei esitanud

skandaali tekkimise ajal kordagi sellist selgitust meedias. Oluline on rõhutada, et JS ei kohtunud

valijatega, vaid tegi valimisreklaami ning hiljem tunnistas partei, et inimesed kutsuti spetsiaalselt

taksoga sõitma. Inimesed ei pidanud selle eest maksma, vaid neile maksti raha. Prokurör nõustub

(tsiteerides lahendit) Harju Maakohtu nr 1-23-6966 punktides 69-76 märgituga, milles kohus

selgitas Riigikogu liikme tööga seotud kulude hüvitamist. Kohtuvaidlustes tõi prokuratuur välja, et

M. Repinski teenis taksot sõites 14 000 eurot. Seda saab lugeda palgalisaks, mis ei ole kooskõlas

RKLS §-iga 30 mõttega.

42. Maakohus leidis, et kuivõrd 17.12.2021, 20.12.2021 ja 4.02.2022 tankimisi ei saanud toime

panna M. Repinski, tuli prokuratuuril tõendada, kas M. Repinski lubas või andis Riigikogu

kütusekaarti kolmandale isikule kasutada Riigikogu liikme tööga mitteseonduvaks kuluks. Kohus

tuvastas, et M. Repinski ei teadnud, kes tema kütusekaarti neil kolmel korral kasutas (otsuse

punktid 194-195). Kohus pidas tõenäoliseks, et Riigikogu kütusekaarti kasutas vaidlusalusel

kolmel kuupäeval keegi M. Repinski lähedastest, kuid kohtumenetluses ei selgitatud välja, kes

selleks olla võis ning millisele sõidule see kütus kulus. Kohus märkis, kui oleks leidnud

tõendamist, et Riigikogu kütusekaarti kasutati Riigikogu liikme tööga mitteseonduvateks

sõitudeks M. Repinski loal või teadmisel, saanuks seda heita M. Repinskile ette omastamisena

kolmanda isiku kasuks (otsuse punkt 200). Kohtu hinnangul ei leidnud väljaspool mõistlikku

kahtlust tõendamist, et M. Repinski oleks andnud ise lähedastele või lubanud kellelegi

kütusekaarti kasutada. Alles jäi kõrvaldamata kahtlus, et kütusekaarti võidi kasutada Martin

Repinski teadmata (201). Prokuröri hinnangul on tegemist selgelt täiesti ebaloogilise järeldusega,

et kuivõrd pole teada nimeliselt, kes M. Repinski kaarti neil tankimistel kasutas, on tekkinud

kõrvaldamata kahtlus, et kaarti kasutati M. Repinski teadmata. Olerexi kaart oli väljastatud M.

Repinski nimele ja see oli tema kohustus, et see oleks ka tema valduses. Seejuures on väheusutav,

et M. Repinski ei märganud kaardi puudumist. Kohus on nendes episoodides tõstnud

tõendamiskoormise liiga kõrgeks, arvestamata tuvastatut selle kohta, kuidas süüdistatav käis talle

usaldatud kütusekaardiga ümber, mida ilmestab 26.03.2022. a tankimise episood. Prokurör peab

vägagi võimalikuks, et sellisel viisil tankimisi, kus M. Repinskile usaldatud kaardiga tangiti teisi

sõidukeid, on veel.

43. Ei saa nõustuda maakohtuga otsusega, et 26.03.2022 episoodi osas tuleb teha lõpetamine, sest

tegemist võib olla väärteoga, sest tegemist on ühe selge jätkuva käitumisega, kus M. Repinskile

usaldatud kaardiga tangiti tema ja riigikogu tööga mitteseotud mootorsõidukeid. Seetõttu on ka

viidatud episood kuritegu. Ülejäänud faktiliste asjaolude ja isiku süü tõendatus osas palub

prokuratuur arvestada maakohtu kohtuvaidlustes toodud seisukohti, mida ei pea vajalikuks

korrata.

44. Apellant taotleb mõista M. Repinski süüdi: KarS § 2172 lg 1 järgi ja karistada teda

vangistusega 2 aastat; KarS § 209 lõike 2 punkti 2 järgi ja karistada teda vangistusega 1 aasta 6

kuud; KarS § 201 lg 2 p 1 ja 3 järgi ja karistada teda vangistusega 1 aasta 4 kuud. KarS § 64 lg 1

alusel mõista üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristusena vangistus 4 aastat, mis

15 / 59

1-22-5295

jätta KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel tingimisi täielikult täitmisele pööramata, kui süüdimõistetu ei pane

5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

45. Tühistada maakohtu otsus menetluskulude osas ja mõista need välja M. Repinskilt.

46. Vaadata sisuliselt läbi ja rahuldada kannatanute Jõhvi valla ja Eesti Vabariigi Riigikogu

Kantselei tsiviilhagid M. Repinski vastu esitatud varalise kahju nõudes.

KAITSJA MÄÄRUSKAEBUS

47. Kaitsja vaidlustab maakohtu 21.08.2024 otsust menetluskulude osas ning taotleb mõista Eesti

Vabariigilt M. Repinski kasuks täiendavalt välja 15 800 eurot 30 senti (6616,30 +4000+5184)

menetluskulusid valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

48. Kaitsja arvates on kohtuotsuse resolutsiooni punktis 8 ja kohtuotsuse sisu punktides 215, 217

ja 222 on ekslikult kokku arvutatud menetluskulud. Määruskaebuse esitaja hinnangul ei ole

maakohus arvesse võtnud kõiki õigusteenuse arveid (eelkõige Finteso OÜ-le väljastatud arved).

Kaitsja taotles tegelikkuses riigilt süüdistatava kasuks välja mõista menetluskulud järgnevalt: 12

310,2 eurot (koos käibemaksuga), 64 276,80 euro (koos käibemaksuga), 56,12 euro (koos

käibemaksuga) ja 1152,9 euro (koos käibemaksuga) väljamõistmist osutatud õigusabi eest, seega

kokku 77 796,02 eurot (koos käibemaksuga). Kui jätta summast 64 276,80 eurot (koos

käibemaksuga) välja õigusteenuse arve nr 20240109 summas 4880 eurot (koos käibemaksuga), on

Finteso OÜ-le väljastatud arvete osas summa kokku 59 396,80 eurot ja kogukulu kokku 72 916,02

(77 796,02 – 4880) eurot (koos käibemaksuga). Ilma käibemaksuta (v.a M. Repinskile väljastatud

arved kogusummas 12 310,20 eurot (koos käibemaksuga)) on summa kokku 61 997,10 eurot.

Seega on maakohus jätnud hüvitamata 6616,30 (56 443,10 – 49 826,8) eurot, mille hüvitamist

määruskaebuses taotletakse. Viidatud arvete (20240222, 20240223, 20240274, 20240275,

20240384, 20240385, 20240428, 20240489, 20240555) osas on maakohus kohtuotsuse punktis

220 kinnitanud, et kõik (jättes välja arve 20240109) spetsifikatsioonis loetletud arved on kohtule

esitatud ja selliselt tõendatud õigusabikulu tekkimist. Määruskaebuse esitaja peab oluliseks, et

22.05.2024 kohtuistungil kaitsja taotles kohtult määrata kindlaks menetluskulude jaotus ja jätta

kõik M. Repinski menetluskulud Eesti Vabariigi kanda, selgitades, et esitati menetluskulude

nimekiri, spetsifikatsioon, arved kolmes erinevas dokumendis (menetluskulude lisad 2 ja 3 ning

arve 2024055), kinnituskiri ning tõlke kulu arve. Kuna kaitsja on taotles jätta kõik M. Repinski

menetluskulud riigi kanda, siis menetluskulude all peetakse silmas menetluskulude lisas ja

spetsifikatsioonis kajastatud arveid ja toodud töid ning kõikide esitatud arvete kogusummat.

49. Teiseks taotleb määruskaebuse esitaja täiendavalt M. Repinski kasuks menetluskulude

hüvitamist arve nr 20240109 osas summas 4000 eurot (ilma käibemaksuta). Kuigi 22.05.2024

menetluskulude taotluses ei ole arveid eraldi välja toodud (Finteso OÜ-le väljastatud arvete osas),

on võimalik viidatud kulu paigutada menetluskulude taotluse punkti 4 alla. Menetluskulude

taotluse juurde esitati ka spetsifikatsioon, milles on välja toodud arve number; õigusabile kulunud

tundide maht ning vajadusel muud kulud seoses õigusabi osutamisega ning õigusabi toimingute

nimekiri. Kohus saab spetsifikatsiooni alusel anda hinnangu taotletud arvete osas. Kohus ei ole

andnud mõista, et selliselt ei ole võimalik menetluskulude hüvitamist taotleda.

50. Kaitsja vaidlustab ka kohtuotsuse osas, millega jäeti 28,8 tunni ulatuses, s.o 5184 eurot,

hüvitamata kohtuvaidluse teeside koostamise ajakulu. Maakohus ei pidanud kulu suurust

põhjendatuks ega vajalikuks KrMS § 175 lg 1 valguses. Maakohus jättis tähelepanuta, et

16 / 59

1-22-5295

kohtuvaidluse teesid olid mahukamad ja kajastasid tõendite sisu ja analüüsi koos tunnistajate

ütlustega, sh olid põimitud tõendid, milleks pidi korduvalt tutvuma kohtuasja materjalidega,

lisama analüüsi ja järeldused ja kohus nõustus teesidega. Maakohus jätab arvestamata

kriminaalasja keerukuse ja süüdistuse mahu ja prokuratuuri soovi luua pretsedent, mistõttu pidi

kaitsja tegema oluliselt rohkem tööd võrreldes muude sarnaste asjadega ja et ka

kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel tuleks menetluskulud jätta riigi kanda.

KAITSJA SEISUKOHAD APELLATSIOONILE

51. 22.10.2024 esitas kaitsja KrMS § 322 lg 2 alusel vastuväited prokuratuuri apellatsioonile ja

palub maakohtu otsuse jätta muutmata. Prokurör on esitanud apellatsioonis rea väiteid viitamata

tõenditele, mis neid kinnitaks ja on väljunud süüdistuse piiridest rahvastikuregistri kandega

seonduvas. Rahuldamata tuleb jätta taotlus lugeda tunnistaja KK märkmed lubatavaks ja

usaldusväärseks tõendiks, sest tegu on tunnistaja ja VN meenutustega, keda pole kuulatud üle.

Maakohus leidis õigesti, et kohtumenetluse pooltele ei ole tagatud konfrontatsiooniõigus, kui ei

ole võimalik kontrollida ütluste usaldusväärsust. Samuti tuleb jätta rahuldamata prokuröri taotlus

võtta tõendina vastu jälitustoimingu protokoll koos DVD plaadiga. Maakohus sedastas õigesti, et

prokuröril ei olnud takistusi ca 6 aastat tagasi kogutud tõendi õigeaegseks esitamiseks esimese

astme kohtumenetluses. Väide kohtuistungil avaldatud uutest asjaoludest ei haaku apellandi

maakohtus esitatud taotlusega. Maakohus keeldus täiendavate tõendite vastuvõtmisest

põhjendatult.

52. 13.01.2025 esitas kaitsja ringkonnakohtu määratud ajaks kirjalikud seisukohad apellatsioonile.

Apellatsioonis puudub omapoolne tõendite analüüs. Prokuratuuri etteheited maakohtule ei seostu

apellatsioonis märgitud väidetavalt rikutud kriminaalmenetluse normidega. Prokuratuur taotleb mh

isikulistele tõenditele võrreldes maakohtuga teistsuguse hinnangu andmist, aga Riigikohtu

praktika kohaselt tuleb apellandil ilmutada initsiatiivi, milliseid tõendeid ringkonnakohus peaks

vahetult uurima ja taotlema asja suulist arutamist ja selliste isikute uut ülekuulamist. Vastasel

juhul jääb taotlus isikuliste tõendiallikate usaldusväärsuse ümberhindamiseks üldjuhul

tagajärjetuks.

53. Prokuratuur ületab ultima ratio põhimõtte, kui käsitleb kuriteona ametniku teenistusest

vabastamist poolte kokkuleppel või ametniku soovil, kui sellega kaasneb rahalise hüvitise

maksmine ja seda olukorras, kui käskkirja õigusvastasust ei ole tuvastatud. Maakohus viitas, et

sarnast praktikat on kohaldanud ka prokuratuur. Ka kohtupraktikas on leitud, et teenistusest

vabastamine võib asjaoludest sõltuvalt olla õigusvastane ning hüvitise maksmine põhjendatud ka

siis, kui teenistusest vabastamise aluseks on käskkirjas märgitud ametniku soov (ATS § 87 lg 1)

(vt TlnRnK 12.03.2024 otsus asjas nr 3-23-2674, p 12). Nõustuda ei saa, et vabastamine toimus

ähvarduse ja sunniga, sest osapoolte vaated ei kattunud ja võimule asunud vallavalitsuse liikmed

soovisid oma meeskonda komplekteerida. Vabastamise aluseks olid ametnike avaldused ja ükski

neist ei ole käskkirja vaidlustanud. See kinnitab, et pooled saavutasid kokkuleppe. Käskkirjad ei

ole õigusvastased põhjenduste tõttu ning maakohus tuvastas õigesti hüvitiste maksmise

õiguspärasuse. Kui prokurör seab kahtluse alla, kas M. Repinski vestles enne käskkirjade

allkirjastamist KOga, pidanuks prokuratuur taotlema KO ülekuulamist. Kuivõrd seda ei tehtud ega

taotletud ka apellatsioonis, tuleb jätta seisukohad tähelepanuta. Kohatu on prokuratuuri etteheide,

et vallavanem oli kummitempel, kes mõtlemata allkirjastas käskkirju, kui ta tugines vallas

kehtinud praktikale ja vallaametnike teadmisele. Riigikohtu lahendis nr 4-23-3193 märgitu ei

sarnane praegusega, sest Jõhvi valla õigusaktid ei keela selgesõnaliselt hüvitise, preemia vms

maksmist.

17 / 59

1-22-5295

Jõhvi Vallavalitsuse tsiviilhagi tuleb jätta läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Jõhvi

Vallavalitsus ei ole apellatsiooni esitanud ja tsiviilhagi on esitatud tähtaega minetades.

54. Prokuratuur väljub esitatud süüdistuse piirest, sest apellatsioonis on tehtud etteheide M.

Repinski rahvastikuregistri kande osas, mille osas ei ole süüdistust esitatud. Asjaolu, kus ja kas M.

Repinski elas, ei oma süüdistuse kontekstis mingit tähendust, kuivõrd vaidluse all ei ole fakt, et M.

Repinski omab seost ja sidet Ida-Virumaaga. Riigikogu Kantselei poolt välja makstava

kuluhüvitise puhul on oluline üksnes asjaolu, et rahvastikuregistri kanne oleks väljaspool Tallinna

ja Tallinnaga piirnevaid kohaliku omavalitsuse üksusi. Täpne aadress ei ole niivõrd oluline ning

kriminaalasjas ei ole tuvastatud rahvastikuregistri kande fiktiivsust. Inimesel võib olla mitu

elukohta ka Siseministeeriumi selgituste kohaselt. Apellant ei lükka ümber tuvastatut, et M.

Repinski tasus üüri sularahas. Prokuratuur ei esitanud LRle küsimusi tema pangakonto kannete

kohta. Ei saa teha järeldust, et LR kulutas Eesti pangakontol oleva raha ära, sest tunnistajal oli

mitu pangakontot. Asjaolu, et LRle tehti üürimakseid ka pangaülekannetega ei väära, et ta sai

üüriraha ka sularahas. LR ja M. Repinski vahel olid usalduslikud suhted, mistõttu oli sularahas

arveldamine võimalik. Sularahaga ümberkäimist kinnitasid ka tunnistajad. Pole oluline mitu korda

M. Repinski KKK tn korteris üüriperioodil viibis, vaid see, et ta seda tegi. Kahe isiku ütluste

alusel ei saa teha järeldust, et mitte keegi teda ei näinud. Seda ei muuda prokuröri väide elulisest

ebausutavusest, et Viimsist käidi KKK tn korteris lapsi vannitamas. Apellandi kahtluse alla seatud

tunnistajate ütlustes ei esine ebausutavust, ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikest

tõenäosust või ilmselget absurdust.

55. Kuigi prokurör ei näe taksosõitude seost K OÜ-ga, on Bolti sõites M. Repinski tankinud

autosid K kaardiga vahetult enne või pärast taksosõitu sõitu. Apellant üritab luua ebaõige mulje

nagu vajanuks M. Repinski lühikese ajavahemiku 27.11 – 06.12.2021 jooksul 249,07 liitrit kütust.

22.11.-25.11.2021 oli Riigikogus istungite nädal, mille järgselt, s.o 27.11 toimus tankimine

Riigikogu kaardiga. Tankimine toimus ka 05.12, millele järgnes (06.12.-09.12.2021) istungite

nädal. Seega on võimalik seostada tankimisi Riigikogu liikme tööga – istungitel osalemise ja

valijatega kohtumisega ja sellega, et Ida-Virumaa külastamisel kulubki tavapärasest rohkem

kütust. Maakohus leidis õigesti, et 27. novembril 2021, 1. detsembril 2021, 3. detsembril 2021, 5.

detsembril 2021 ja 26. detsembril 2021 Riigikogu kütusekaardiga tangitud ja kannatanu poolt

tasutud summa 328,9 eurot (82,45 + 63,45 + 76,15 + 78,45 + 28,40) M. Repinski ei omastanud ja

seda kummutavaid tõendeid pole esitatud. Väide, et perioodil 27.11-06.12 kehtisid karmid

koroonapiirangud, on paljasõnaline, sest sel ajal oli reisimine, avalikud üritused ja kogunemised

lubatud, õppe- ning toitlustusasutused avatud. Seega oli võimalik valijatega kohtuda. Nõustuda ei

saa prokuröri käsitlusega, et M. Repinski teenis Bolti sõites tulu, mis on käsitletav nn palgalisana.

Väide on eksitav, sest tulu saajaks oli Repinski Capital OÜ. Kuigi praktika ehk ei ole tavapärane

ja äriühing tõesti teenis nende päevade jooksul tehtud sõitudega mingisuguse tulu, tegutses M.

Repinski Bolti sõites ja inimestega kohtudes Riigikogu liikmena, mistõttu oli tal õigus

kütusehüvitiseks. M. Repinski tegudele hinnangu andmisel tuleb arvesse võtta võimalikku

keelueksimuse fakti ning prokuratuuri varasemat seisukohta, mille kohaselt „Riigikogu liikme

töö“ mõiste sisustamine on eelkõige Riigikogu liikmete enda teha. "Riigikogu liikme töö" mõistet

pole seaduses defineeritud sedavõrd täpselt, et selle pinnalt saaks pidada täiesti ilmseks

prokuratuuri poolt käesolevas asjas aluseks võetud tõlgendust.

56. 17.12.2021, 20.12.2021 ja 04.02.2022 episoodide puhul on süüdistus sedavõrd puudulik, et nii

süüdistuse ebaisikulisuse, segasuse kui ka vastuolulisuse tõttu ei ole võimalik süüdimõistvat otsust

teha. Nende tegude M. Repinskile omistamine on arusaamatu, sest süüdistuses ei ole selgitatud,

millise teo toimepanemise vormiga tegu on, kas tegemist on tegevuse või tegevusetusega ning

puudu on subjektiivne teokoosseis ehk pole arusaadav, mida M. Repinski valesti tegi. Alusetu on

18 / 59

1-22-5295

väide, et tõendamiskoormis on liialt kõrge, sest süüdistus ei sisalda elementaarseid elemente,

millele juhtis tähelepanu ka maakohus 27.02.2024 kohtu alla andmise määruse p-s 15. Leides asjas

kogutud tõendikogumi põhjal, et süüdistuses kirjeldatud teod ei ole tõendatud, sest kõrvaldamata

on kahtlus, et M. Repinski oleks andnud ise kellelegi kütusekaarti kasutada või lubanud seda

kellelgi lähedasel kasutada, ei ole maakohus esitanud tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid ega

menetlusõigust rikkunud. Maakohus lõpetas ka õigesti 26.03.2022 episoodi osas

kriminaalmenetluse. Riigikogu Kantselei esitatud tsiviilhagi tuleb jätta läbi vaatamata või

alternatiivselt rahuldamata.

KANNATANUTE ESINDAJATE SEISUKOHAD PROKURATUURI APELLATSIOONI

KOHTA

57. Riigikogu Kantselei esindaja esitas 18.10.2024 selgituse seoses prokuratuuri

apellatsiooniga, märkides, et nõustub apellatsioonis esitatud taotlusega vaadata läbi kannatanu

Eesti Vabariigi Riigikogu Kantselei tsiviilhagi M. Repinski vastu varalise kahju nõudes. Riigikogu

Kantselei tugineb tsiviilhagis kriminaalasjas kogutud tõenditele, mille põhjal on alust arvata, et

perioodil 04.01.2021-01.02.2022 14 korral makstud eluasemekulu hüvitise taotlemiseks (kokku 12

119,56 eurot) ei olnud süüdistataval õigust. Samuti on põhjust arvata, et perioodil 27.11.2021-

26.03.2022 hüvitatud 581,66 euro ulatuses sõiduki kütuse kulud ei olnud seotud Riigikogu liikme

tööga. Tsiviilhagis ei ole vaja korrata süüdistusaktis nimetatud tõendeid asjaolude kohta, mis

kuuluvad samaaegselt nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka. Riigikogu Kantselei jääb

hagiavalduse juurde ja kinnitab, et süüdistatav on kandud Riigikogu Kantseleile tagasi 98,68 eurot

ning see kulu tuleb kriminaalasjas tuvastatud kahjust maha arvata. Seega on süüdistuaktile

tuginedes Riigikogu Kantselei nõue 12 602,54 eurot.

58. Jõhvi valla esindaja esitas 23.10.2024 seisukohad prokuratuuri apellatsiooni kohta,

milles teatas kokkuvõtlikult, et tutvudes otsuse ja apellatsiooniga, peab apellatsiooni põhjendatuks

ja M. Repinski õigeksmõistmist põhjendamatuks. Jõhvi vald on sarnaselt apellandiga seisukohal,

et tõendeid hinnates on maakohus jätnud tähelepanuta, kas ja kuivõrd üksikud tõendid tegelikult

omavahel haakuvad ja/või üksteise suhtes paigutuvad, mis lõppkokkuvõttes on toonud kaasa

ebaseadusliku lahendi tegemise. Jõhvi vald on veendunud, et M. Repinski süüditunnistamiseks on

piisaval määral kohaseid tõendeid. Eeltoodust tulenevalt on seega piisavalt alust kohtuotsuse

muutmiseks ka tsiviilhagi puudutavas osas – Jõhvi vald jääb oma hagiavalduse juurde (haginõue

on jätkuvalt summas 52668 eurot) ja ühineb prokuratuuri apellatsioonis esitatud

taotlusega vaadata sisuliselt läbi kannatanu Jõhvi valla tsiviilhagi M. Repinski

vastu varalise kahju nõudes. Jõhvi vald jääb oma maakohtus esitatud seisukohtade, sh ka

tsiviilhagi väidetava aegumise kohta.

Jõhvi vald palub Martin Repinskilt välja mõista Jõhvi valla menetluskulud, milliste lõpliku

nimekirja esitatakse edasise menetluse käigus.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

59. Ringkonnakohus käsitleb esmalt apellandi taotlusi maakohtu otsuse tühistamiseks, sh väiteid

kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele (I) ja M. Repinski süüdimõistmiseks ja

karistamiseks, sh usalduse kuritarvitamises KarS § 2172 lg 1 järgi (II), ametiisiku poolt toime

pandud omastamises KarS § 201 lg 2 p 1 ja 3 järgi (III) ametiisiku poolt toime pandud kelmuses

KarS § 209 lg 2 p 2 järgi (IV), tsiviilhagi (V), seejärel kaitsja kaebust maakohtu otsusele ja

täiendavate kaitsekulude väljamõistmise taotlust (VI) ja menetluskuludega seonduvat, sh sundraha

ja taotlust apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks (VII) võtab kokku kriminaalasja

lahendamise tulemused (VIII).

(I)

19 / 59

1-22-5295

60. Apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist KrMS § 338 p-des 1 ja 3 alusel seoses kohtuliku

uurimise ühekülgsuse või puudulikkusega ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega ning

materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega KrMS § 338 p 2 alusel. Veel on apellandi arvates

maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses.

Kolleegium tõdeb, et apellant on jätnud täpsustamata, kas kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumise kohta tehtavad üldistavad etteheited maakohtule puudutavad kõiki süüteomenetluse

esemeks olevaid tegusid, sh hõlmavad tervikuna nii kohtulikku uurimist kui ka kohtulahendit.

Apellant on jätnud ka esitamata sisulised põhjendused, milles väidetavad menetlusõiguse

rikkumised konkreetsete süüteo etteheidete menetlemisel ja otsuste langetamisel seisnevad.

Ringkonnakohus hindab kriminaalmenetlusõiguse rikkumiste kohta käivate väidete paikapidavust

ja nende mõju maakohtu otsuse põhjendatusele ja seaduslikkusele käsiloleva otsuse neis osades,

milles käsitletakse apellandi konkreetseid taotlusi ja argumente maakohtu õigeksmõistva otsuse

tühistamiseks ja M. Repinski süüdimõistmiseks etteheidetavates tegudes.

61. Sissejuhatavalt ei nõustu ringkonnakohus apellandi etteheitega, et maakohus rikkus

vaidlusaluses asjas oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses. Eeltoodu

tähendab, et apellandi arvates ei vasta maakohtu otsuse resolutiivosa järeldused tõendamiseseme

tuvastatud asjaoludele. Kolleegium selgitab, et kui apellatsioonimenetluses tuvastatakse maakohtu

poolt KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise, ei ole

ringkonnakohtul võimalik maakohtu otsuse tühistamisel ise sisulist otsust teha, vaid kriminaalasi

tuleb saata esimese astme kohtule uueks arutamiseks tulenevalt KrMS § 341 lg-st 2. Kehtiva

kohtupraktika kohaselt on KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses kohtuotsuse resolutiivosa järelduste

mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele tegemist juhul, kui kohtuotsuse põhiosas

kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus

(vt nt RKKKo 3-1-1-13-12, p 12 ja RKKKo 3-1-1-15-13, p 10). Kolleegium praegusel juhul

selliseid vastuolusid maakohtu otsuse põhiosas kirjapandu ja resolutiivosa järelduse vahel ei

tuvastanud.

62. Ringkonnakohus juhib apellandi tähelepanu, et kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises

kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud

menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellant kohtu järeldustega nõustub

või mitte (vt nt RKKKo 3-1-1-23-11, p 15). Kolleegium nendib, et apellandi taotlus sedastada

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses (millega kaasneks

kriminaalasja tagastamine esimese astme kohtule uueks arutamiseks) on samas oma olemuselt

vastuolus ringkonnakohtule esitatud taotlusega tühistada maakohtu õigeksmõistev otsus ja mõista

M. Repinski süüdi. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et KrMS § 339 lg 2 kohaselt võib

ringkonnakohus tunnistada oluliseks ka kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumise. Sellisel juhul

saadab ringkonnakohus kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks samas või teises

kohtukoosseisus vaid sel juhul, kui apellatsioonimenetluses ei ole seda rikkumist võimalik

kõrvaldada. Etteruttavalt märgib kolleegium, et praeguses asjas ei ole tuvastatavad sellised

maakohtu rikkumised, mida ei saaks apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

(II)

63. Prokuratuuri taotlus tühistada apelleeritud kohtuotsus osas, millega M. Repinski mõisteti

õigeks KarS § 2172 lg 1 järgi, jääb rahuldamata järgmise põhjendusega.

64. Ringkonnakohtu hinnangul järgis maakohus M. Repinskile süüks arvatud usalduse

kuritarvitamise

kohtulikul

uurimisel

ning

faktiliste

asjaolude

tuvastamisel

20 / 59

1-22-5295

kriminaalmenetlusõiguse norme. Mõistes M. Repinski KarS § 2172 järgi süüks arvatud teos

õigeks, ei rikkunud esimese astme kohus tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust.

Vaidlustatud kohtuotsuses on põhistatud kõiki järeldusi, põhistused on veenvad ja vastuoludeta

ning kohtu siseveendumuse kujunemine on lugejale jälgitav. Apellatsioonis esitatud argumendid ei

veena ringkonnakohut maakohtus uuritud tõenditele tuginedes langetama süüdimõistvat otsust. M.

Repinskile süüks arvatud usalduse kuritarvitamist käsitletavas osas ei ole apellatsioonis esitatud

sisuliselt väiteid, millele poleks maakohus otsuses juba ammendavalt vastanud. Eeltoodud

põhjusel ei pea ringkonnakohus vajalikuks ka korrata maakohtu asjakohaseid põhjendusi ning

lisab KrMS § 342 lg 3 p-st 1 juhindudes vastuseks apellandi väidetele järgmist.

65. Kolleegium ei hakka uuesti vaagima, kas prokuratuuri apellatsioonis taotletud tõend –

maakohtu poolt vastu võtmata jäetud 19.04.2024 jälitustoimingu protokoll, mis on koostatud

2018. aastal M. Repinski ja AV vahel toimunud telefonikõnede kohta – tuleks vastu võtta või

mitte. Ringkonnakohus keeldus 20.12.2024 kriminaalasja arutamisele määramisel taotletud

jälitustoimingu protokolli ja DVD vastuvõtmisest KrMS § 321 lg-st 6 ja 2861 lg 2 p-st 2 tulenevate

põhjendustega. Ringkonnakohtu määruses näidatud tähtajaks, s.o 13.01.2025, prokuratuur

kõnealuse tõendi lisamiseks ja uurimiseks korduvat taotlust ei esitanud.

66. Edututuks jääb ka apellandi taotlus lugeda usaldusväärseks tõendiks kohtueelses menetluses

9.12.2021 tunnistajana ütlusi andnud KK poolt menetlejale 15.12.2021 e-kirjaga edastatud

käsikirjalised märkmed. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta kõnealuste märkmete kohta (vt

otsuse p 40-41). Ringkonnakohus nõustub, et kuivõrd KKd ei kuulatud kohtueelses menetluses

kõnealuste märkmete sisu osas täiendavalt üle ning paraku ei olnud ka tunnistajat võimalik

kohtumenetluses üle kuulata (KK ütlused võeti vastu ja avaldati KrMS § 291 lg 1 p 1 alusel), ei

olnud kohtumenetluse pooltele tagatud konfrontatsiooniõigus. Kolleegium ei soostu apellandiga,

et KK täiendav ülekuulamine oleks pelgalt tähendanud samade märkmete sisu n-ö ümber tõstmist

ülekuulamise protokolli. Samuti ei saa nõustuda, et märkmete usaldusväärseks lugemiseks piisaks

juba sellestki, et tunnistaja on kohtueelsel menetlusel ülekuulamisel märkmetele viidanud.

Apellant jätab arvestamata, et maakohus ei pidanud võimalikuks lugeda KK saadetud märkmeid

usaldusväärseks tõendiks muu hulgas veel seetõttu, et neist ei selgu tõsikindlalt, millal ja mis

tingimustel need on tegelikult kirja pandud. Ringkonnakohus nendib, et KK edastatud märkmetes

kirjeldatud sündmuste toimumise ajaga seotud probleemi möönab apellant ka ise. Apellatsioonis

küll väidetakse, et KK 15.12.2021 e-kirjast menetlejale ilmnevat selgelt, millal märkmed on kirja

pandud. Samas märgib prokurör, et tunnistaja on e-kirjas ilmselt ühe aastaga eksinud, sest

märkmetes kirjeldatud sündmused olevat tegelikult leidnud aset 2019, mitte 2020.

67. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröriga, et märkmete sisu usaldusväärsena käsitlemiseks

piisaks sellestki, et KK on neile ütlusi andes viidanud. Kohtueelsel menetlusel on KK 9.12.2021

andnud tunnistajana ütlusi, et ta oli 2019. aastal Jõhvi Vallavolikogus opositsioonis ja vallaga

seotud personalküsimustest olevat talle rääkinud mehe kaudu sugulane VN, kes kandideeris

vallavolikokku NO nimekirjas. Muu hulgas olevat VN rääkinud talle NO pool käimistest ja

probleemidest valla ametnikega, sh PL, ST, EB, IS ja RB, vabastamisest. Ütluste andmisel mainib

KK, et tal peaks olema kuskil paber, mis on koostatud VN ja tema poolt ning kuhu sai

kronoloogiliselt kirjutatud, mis Peipsi ääres toimus (T kd 2, tl-d 1-3). 15.12.2021 saatis KK

kohtueelsele menetlejale e-kirja, mille manuseks on pdf formaadis dokument ja manuse nimeks on

saatja märkinud VN. E-kirja selgituses märgib KK, et märkmed olevat kirja pandud 2020. aasta

suve lõpupoole VN ja tema poolt. Neis olevat kirjas VN info selle kohta, et TP on maininud, et

hakkab toimuma midagi hirmsat ja varsti hakkaski politsei uurima Vga seoses mingit suvila tee

iluremonti ja muid asju, millest osad olevat tunnistajal KKl endalgi täiesti ununenud (T kd 2, tl 4).

E-kirja manus VN, kujutab koopiat kellegi käsitsi kirjutatud tekstist, mille usaldusväärseks

21 / 59

1-22-5295

lugemist prokurör ringkonnakohtult taotleb. Kirjutise pealkirjaks on märgitud Miks ma väsisin

olemast O hüpiknukk ???. Märkmete sisuks on meenutused kokkupuudetest ja koostööst NOga, sh

viimase väidetavad arvamused vallaametnike kohta (T kd 2, tl-d 5-8).

68. Prokurör rõhutab apellatsioonis, et pole alust arvata, et tunnistaja KK mõtles menetlejale

edastatud märkmete sisu lihtsalt välja. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et märkmetes

kirjapandust ei nähtu andmeid selle koostamise aja ega autori kohta. Samas saab aga üsna kindlalt

järeldada, et märkmetes kirjeldatud sündmused ei ole seotud tunnistaja KK mälestuste ja tema

poolt vahetult kogetud sündmustega. Tegemist on hoopis tunnistaja hõimlase VN meenutuste ja

tõlgendustega, eeldatavasti 2019. aasta kohta, mil viimane tegi Jõhvi Vallavolikogus koostööd

koalitsioonis NOga. Seda kinnitavad kogumis nii KK ütlustest ilmnev, e-kirjas selgitatu, selle

manuse nimetus VN ning samuti käsikirjaliste märkmete pealkiri Miks ma väsisin olemast O

hüpiknukk ??? ja nende sisu.

69. Kolleegium tõdeb, et tegelikult puudutavad ka KK tunnistajana antud ütlused valdavas osas

asjaolusid, millest ta sai teadlikuks VN vahendusel. Kolleegium juhib tähelepanu, et vahendliku

tunnistaja ütlus võib KrMS § 66 lg-s 21 p-s sätestatu kohaselt olla tõendiks juhul, kui vahetut

tõendiallikat ei saa üle kuulata KrMS § 291 lg-s 1 nimetatud põhjustel. Nimetatud reeglit tuleb

silmas pidada ka KK poolt menetlejale edastatud märkmete puhul, sest isegi juhul, kui KK on

aidanud neid üles kirjutada, on sisuliselt tegemist VN meenutustega ja nägemusega. Eeltoodut

arvestades jääb ringkonnakohtule mõistmatuks, miks prokurör ei ole pidanud vajalikuks kuulata

VN üle kohtueelsel menetlusel. KrMS §-s 14 sätestatut silmas pidades jääb arusaamatuks seegi

(arvestades tõika, et prokurör peab märkmete sisu oluliseks), miks prokuratuur ei taotlenud

kohtu(te)lt olukorras, kus KK ülekuulamine enam objektiivsetel põhjustel võimalik polnud,

tunnistaja VN ristküsitlemist. Seega jagab ringkonnakohus kokkuvõtvalt esimese astme kohtu

seisukohta, et KK edastatud märkmeid ei saa lugeda usaldusväärseks tõendiks.

70. Prokuratuuri apellatsioonis ei vaidlustata maakohtu tuvastatut, et M. Repinski oli ajavahemikul

26.06.2018 kuni 4.04.2019 Jõhvi vallavanem ja seega ametiisik KarS § 288 lg 1 ja KVS § 2 lg 1

tähenduses. Samuti ei vaidlusta apellant, et M. Repinski allkirjastas vallavanemana kolme

ametniku teenistusest vabastamise käskkirjad ATS § 87 lg 4 alusel, sh 13.09.2019 käskkirjaga

vallasekretäri PL; 15.03.2019 käskkirjaga sotsiaalteenistuse juhi ST ning 20.03.2019 käskkirjaga

finantsjuhi asetäitja EB. Vaidlus puudub selleski, et igale ametnikule määrati käskkirjaga maksta

hüvitis kuue kuupalga ulatuses. Puudub ka vaidlus selles, et ametist vabastamisega seoses oli kuue

kuu palga hüvitise tööandja kogukulu PL vabastamisel 14 400 eurot; ST vabastamisel 13 200

eurot ja EB vabastamisel 12 000 eurot. Seega kokku maksti kolmele ametnikule Jõhvi vallale

kuuluvatest vahenditest rahalisi hüvitisi 39 600 euro ulatuses. Lisaks hüvitistele maksis Jõhvi vald

makstavatelt hüvitistelt arvustuslikult sotsiaalmaksu kokku 13 068 eurot ja tööandja

kindlustusmaksu kokku 316,80 eurot. Seega moodustas Jõhvi Vallavalitsuse kulu hüvitiste

maksmisel kolmele ametnikule kokku 52 984, 80 eurot.

71. Samuti ei vaidlustata apellatsioonis, et PL töötas alates tema ametisse nimetamisest 1.02.2005

Jõhvi vallasekretärina kuni tema teenistusest vabastamiseni 13.03.2019; EB töötas alates

22.05.2002 tema vanemraamatupidaja ametikohale nimetamisest (uue ametipositsiooniga

finantsteenistuse finantsjuhi asetäitjana) kuni teenistusest vabastamiseni 20.03.2019 ja ST töötas

alates tema ametisse nimetamisest 3.04.2000 Jõhvi sotsiaalhoolekande osakonna sotsiaaltöö

spetsialistina (sotsiaalteenistuse juhina) kuni teenistusest vabastamiseni 15.03.2019.

72. Kokkuvõtvalt leiab apellant, et maakohtu õigeksmõistev otsus tuleb tühistada ja M. Repinski

KarS § 2172 lg 1 järgi süüdi mõista seetõttu, et ta sundis ametnikud PL, EB ja ST ametist lahkuma

22 / 59

1-22-5295

ning maksis neile kuue kuu ulatuses hüvitist, kuigi 3.12.2018 kuni 31.08.2019 kehtinud Jõhvi

valla ametiasutuste palgajuhend ei näinud ette ametniku enda soovil ametist lahkumise korral

ATS-i sätetest erinevate või täiendavate hüvitiste maksmist. Kolmele ametnikule hüvitiste

maksmisega rikkus M. Repinski varaliste huvide järgmise kohustust, käsutades ebaseaduslikult

temale usaldatud Jõhvi valla varalisi vahendeid, millega tekitas vallale kahju 52 984, 80 euro

ulatuses, mis on KarS § 121 p 2 tähenduses käsitatav kahju suure varalise kahjuna.

73. Apellatsioonis tuuakse välja punktide kaupa maakohtu otsuse seisukohad, millega prokuröri

arvates ei saa nõustuda. Ringkonnakohut ei veena apellandi väited ja sündmuste kohta esitatud

tõlgendus. See ei kummuta maakohtu otsuses käsitletud tõendite alusel tuvastatud tervikpilti ning

selle alusel kujundatud seisukohta. Vaidlustades M. Repinski õigeksmõistmist usalduse

kuritarvitamises ei tugine prokurör mitte maakohtu tuvastatud faktilistele asjaoludele, vaid enda

versioonile sündmuste käigust. Sellist seisukohta põhjendab ringkonnakohus järgmiselt.

74. Tõele ei vasta apellandi väide, et ükski ametnik ei esitanud avaldust lahkumiseks.

Vastupidiselt sellele nähtub uuritud tõenditest, et PL allkirjastas 13.03.2019 avalduse, milles palus

end ametist vabastada vastavalt vallavanema poolt tehtud ettepanekule poolte kokkuleppel alates

13.03.2019 lahkumishüvitisega kuue kuu ametipalga ulatuses (T kd 1, tl 7). EB allkirjastas

19.03.2019 avalduse, milles palus end vabastada teenistusest ATS § 87 lg 1 alusel alates

20.03.2019. Maakohtus leidis tuvastamist, et ka ST koostas 2019 märtsis lahkumisavalduse ja

vormistas selle Jõhvi Vallavalitsuse personalitöötaja NA kabinetis. NA sõnutsi ei saanud ST

paberkandjal esitatud avaldust menetlejale edastada seetõttu, et see oli arhiivist kadunud (vt otsuse

p 54 ning T kd 1, tl 86 ja K kd 2, tl-d 2 pöördel, 3, 7).

75. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid maakohtu järeldust,

et PL, ST ja EB kaalusid ise töölt lahkumist töökliima muutuse tõttu. Prokuröri sellise väite

kummutavad viidatud tunnistajate ristküsitlusel antud ütlused. PL sõnutsi olevat juba 2018. aasta

juuni lõpus MK vihjanud, et temaga ei olevat võimalik koos töötada, ta võiks ametist lahkuda ning

selline pinge käis intervallidega 2018. suvest kuni 2019. aasta märtsini (K kd 2, tl-d 19 - 19

pöördel, 22 pöördel). PL ei nõustunud ta 2019. märtsis M. Repinski ettepanekuga saada kolme kuu

ulatuses lahkumishüvitist, vaid kuue kuu ulatuses. Saavutades kokkuleppe hüvitise suuruses,

nõustus PL kirjutama lahkumisavalduse omal soovil (K kd 2, tl 19). PL kinnitas, et oli

lahkumishüvitise pakutust suuremaks taotlemisel kursis, et varem oli vallast kokkuleppel

vallavanemaga palju suurema hüvitisega ametist lahkunud õigusnõunik RS (K kd 2, tl 23).

Tunnistaja ST selgituse kohaselt oldi juba ligi aasta enne 2019. aasta märtsikuud tema tööga

pidevalt rahulolematud, millega kaasnes kontrollimine ja seletuskirjade kirjutamine ja töötamine

oli ebamugav. 15.03.2019 teatati, et tema suhtes võidakse algatada distsiplinaarmenetlus seoses

sotsiaalteenuste hangete korraldamata jätmisega ja pakuti võimalust kirjutada lahkumisavaldus.

ST teadis PLle pakutud lahkumishüvitisest ja nõustus lahkuma, kui saab hüvitise suuruses

kokkuleppele. ST rääkis telefonitsi lahkumisega seonduvast õigusnõuniku SPga ja kirjutas

personalitöötaja NA juures omal soovil lahkumiseks avalduse (K kd 2, tl 2 – 2 pöördel, tl 7

pöördel). Tunnistaja EB selgitas, et ta tahtis juba varem töölt ära minna, aga toonane vallavanem

palus, et ta aitaks MP. Kui aga AS tuli, läks töömaht suuremaks ja tal ei olnud enam tahet aidata

(K kd 1, tl 158 pöördel). Tunnistaja öeldu kohaselt ei sujunud tal koostöö Jõhvi Hooldekeskuse

juhi ASiga ega Spordikooli juhi JFga (K kd 1, tl 157).

76. Ringkonnakohtu hinnangul tegi maakohus viidatud PL, ST ja EB ütluste pinnalt õige

järelduse, et uue võimu tõttu oli ametnike jaoks juba enne 2019. aasta märtsi muutunud töökliima

kehvemaks, töö tegemine keerulisemaks ja ebameeldivamaks. Tunnistajate ütlustest selguvalt

kaalusid nad töölt lahkumist juba enne seda, kui M. Repinski 2019. aasta märtsis selleks

23 / 59

1-22-5295

konkreetse ettepaneku tegi (vt nt otsuse p-d 62, 66, 69). Ringkonnakohus mõistab, et tunnistajad

tundsid juba pikemat aega uue võimu esindajate rahulolematust nende tööga ning ka survet

teenistusest lahkumiseks. Kirjeldatud tingimustes töötamine oli ametnike jaoks vaieldamatult

ebameeldiv. Tunnistajate ütlustest aimub, et selline olukord ei tekitanud neis soovi teha uue võimu

esindajatega koostööd, mis kahtlemata omakorda süvendas võimuesindajate rahulolematust

pikaajaliste ja kogenud ametnikega. Viimati nimetatut kinnitavad ka M. Repinski ütlused.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kujunenud olukorras pidasid kõik kolm

ametnikku võimalikuks nõustuda M. Repinski tehtud ettepanekuga. See tähendab, et nad nõustusid

vastavalt vallavanemaga kokkulepitud tingimustele 2019. märtsis lahkuma teenistusest omal

soovil kuue kuu suuruse hüvitisega. Seejuures ei saa tähelepanuta jätta apellandi poolt arvestamata

jäetud tõika – keegi ametnikest ei pidanud vajalikuks enda teenistusest vabastamist vaidlustada.

Tagajärjetuks jääb apellatsioonis avaldatud, kuid põhjendamata jäetud seisukoht, et PL, ST ja EB

vabastamisi tuleks ringkonnakohtul hinnata koos IS ja RB teenistustest lahkumise juhtumitega.

77. Prokuröri arvates ei saa nõus olla maakohtuga, et M. Repinski arutas ametnikele lahkumisel

makstava hüvitise suurust vallavalitsuse töötajatega, arvestades ka ametnike endi soovidega.

Ringkonnakohus apellandi arvamust ei jaga. See ei tugine, erinevalt maakohtu otsuses

kirjapandust, uuritud tõenditele. Maakohus luges usutavaks M. Repinski ristküsitlusel antud

ütlused, et ta arutas ametnikele lahkumisel makstava hüvitise küsimusi õigusnõuniku SPga ja

finantsosakonna juhi KOga, selgitamaks, kas see oleks normaalne ja õige ning kas eelarve seda

võimaldaks. M. Repinski väitel leidis SP, et kuivõrd tegemist on pikaajaliste ametnikega, peaks

kindlasti maksma hüvitist ja vähemalt kolm kuud, sest kui nad peaksid minema

töövaidluskomisjoni, võivad taotleda vallalt lisaraha. KO olevat vallavanemale kinnitanud, et

eelarvefondis on preemiateks ja hüvitisteks mõeldud rahasid piisavalt ning probleemi ei ole

hüvitisi maksta vajadusel ka üheksa kuu ulatuses. Muu hulgas palus KO, et tema asendajale EB,

kes on pikaajaline ametnik, makstaks lahkumisel hüvitist vähemalt kuue kuu ulatuses (K kd 2, tl

169 ja 169 pöördel).

78. Eeltoodud M. Repinski ütluste usaldusväärsust on maakohus põhjalikult vaaginud, kõrvutades

neid muu hulgas PL, EB, ST ja SP ristküsitlustel räägituga (vt otsuse p-d 63-80). Kolleegium on

päri maakohtu järeldusega, et M. Repinski versiooni, et ta arutas hüvitiste küsimust nii KO kui

SPga ning võttis nende suuruse üle otsustamisel arvesse ka ametnike endi soove, saab pidada

usutavaks. Maakohtu otsuse toodud põhjendusi ei pea ringkonnakohus vajalikuks korrata, kuid

lisab vastuseks apellandi väidetele täiendavalt järgmist.

79. Prokurör ei pea usutavaks, et M. Repinski arutas ametnike lahkumise ja neile hüvitise

maksmise küsimust valla õigusnõuniku SPga. Samas ei põhjenda apellant, miks peaks

ringkonnakohus andma M. Repinski ütluste usaldusväärsusele maakohtust erineva hinnangu.

Ringkonnakohus nendib, soostudes maakohtuga, et tunnistaja SP üritas end ristküsitlusel

mõnevõrra distantseerida PL, EB ja ST lahkumisega seotud asjaoludest. Uuritud tõendikogum

kinnitab aga, et kõnealuses osas saab just M. Repinski ütlusi pidada SP ütlustest

usaldusväärsemaks (vt ka otsuse p 80). Kolleegium juhib tähelepanu, et EB ütlusest, mille

usaldusväärsust ei ole kahtluse alla seatud, ilmneb, et ta kirjutas lahkumisavalduse SP

juuresolekul. Tunnistaja öeldust selgub, et juriidiliste teadmistega SP oli see, kelle juhiste järgi EB

märkis avaldusse teksti, et palub end vabastada omal soovil ATS § 87 lg 1 alusel, sest ise

tunnistaja seda sätet ei teadvat. Seega selgub EB ütlustest, et SP dikteeris talle, mida

lahkumisavaldusse kirjutada (K kd 1, tl 157 pöördel).

80. ST ütluste kohaselt suhtles temagi lahkumise küsimuses SPga (K kd 2, tl 7 pöördel). SP

kinnitas ristküsitlusel ka ise, et ST küsis tema käest nõu. Seejuures arutati, kas STl oleks mõistlik

24 / 59

1-22-5295

küsida kolm kuud hüvitist või koondamist, arvestades tema suhteliselt pikka tööstaaži (K kd 2, tl

11 pöördel). Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et kõnealusel juhul saab siingi usutavamaks

pidada M. Repinski ütlusi, et SP võttis temaga ühendust, avaldades arvamust, et kolme kuu palga

suurusest hüvitisest ei piisa ST puhul, sest tal on alla 7-aastane laps. See tähendab, et

töövaidluskomisjonis võiks ST saada suuremat hüvitist ja pidas mõistlikuks määrata kuue kuu

palga suuruse hüvitise. M. Repinski ütlustes puudub alus kahelda ka selles, et tema juures käis

STle suuremat hüvitist küsimas ka ST elukaaslane, endine õigusnõunik RS (K kd 2, tl 172). Selle

asjaolu kohta antud M. Repinski ütlusi kinnitavad ka ST ütlused (K kd 2, tl 3 ja tl 8).

81. Eeltoodu kontekstis peab ringkonnakohus oluliseks maakohtu tuvastatut, et Jõhvi

Vallavalitsuse personalispetsialist NA, kes sai 2019. aasta märtsis M. Repinskilt ülesande koostata

PL, EB ja ST ametist vabastamise käskkirjad, kasutas selleks juba eelnevalt Jõhvi vallas tööalaselt

kasutusel olevate käskkirjade põhjasid. Need käskkirjade põhjad olid koostatud varem ning olid

juristi või vallasekretäriga üle vaadatud (vt otsuse p 70 ja T kd 1, tl 86). Tunnistaja NA kohtus

avaldatud ütluste kohaselt töötab ta Jõhvi Vallavalitsuses personalispetsialistina juba alates 2010.

aasta algusest. Tema ülesanneteks ongi muu hulgas personali tööle võtmise ja lahkumise

dokumentide vormistamine. Käskkirjad vormistanud tunnistaja ei osanud öelda, miks tehti

kokkulepe maksta PLle, EBle ja STle lahkumishüvitis just kuue kuu palga ulatuses. Tunnistaja ei

leidnud aga, et ATS keelaks sellise hüvitise väljamaksmise ja ta kasutas käskkirja koostamisel

vana käskkirja põhja. Tunnistaja viitas, et vallas makstakse ka omaalgatuslikult töölt lahkumise

puhul vastavalt juhi nägemusele lahkumishüvitist pikaajalise hea töö eest. Sellist hüvitise

maksmist ei määra ja ei keela ka otseselt ATS (T kd 1, tl-d 85-86).

82. M. Repinski ütlusi, et ta arutas lahkumishüvitisi ja nende maksmise võimalust samuti valla

finantsjuhi KOga, üritab prokurör seada kahtluse alla järgmise argumendiga. Väide KOga vestluse

toimumise kohta olevat loogikaviga, sest selle toimumise korral oleks M. Repinski eelduslikult

KOlt teada saanud, et EB oskab ainukesena vormistada aastaaruannet. Prokuröri arvates ei oleks

sel juhul sunnitud EB ametist lahkuma ja hiljem võetud aastaaruande tegemiseks sama palgaga

uuesti tööle. Kolleegium prokuröri oletusliku mõttekäiguga ei nõustu. Tunnistaja EB

ristküsitlusest nähtub, et kui ta vallavanema kabinetist tulles ütles KOle, et saab lahkumisel kuus

kuud hüvitist, avaldas KO, et tema oligi seda (hüvitist) EBle taotlenud. EB sai KO räägitust aru

nii, et viimane teadis oma asetäitja vabastamisest juba varem ja oli sel teemal M. Repinskiga

suhelnud. KO andis EBle mõista, et sai tema hüvitise küsimuses kaasa rääkida ja saavutas EBle

kuue kuu palga suuruse hüvitise maksmise (K kd 1, tl 159 pöördel). Prokuröri küsimusele, miks

oli vallavanemal üldse vaja KOga hüvitis(t)est rääkida, selgitas tunnistaja, et KO käest küsiti

makstava hüvitise suurust seetõttu, et finantsjuht peabki ju vaatama, kas eelarves on selleks raha

või kust see raha tuleb (K kd 1, tl 160 pöördel).

83. M. Repinski ütlustest nähtuvalt oli tal KOga juttu ka töökorraldusest, kui pikaajaline

finantsjuhi asetäitja EB lahkub. Ta olevat andnud KOle võimaluse korraldada uue finantsjuhi

asetäitja küsimuse. KO olevat lubanud mõelda ning märkinud, et võibolla saab finantsosakond

isegi viiekesi hakkama (K kd 2, tl 169). M. Repinski sõnul oli KOga mingil ajal juttu sellestki, et

suhteliselt ootamatult lahkunud EB peaks kutsuma veel korraks tagasi viimaseid toiminguid

tegema seoses majandusaasta aruande esitamisega. KOst sai M. Repinski aru nii, et vallale oleks

soodsam, kui finantsiosakond saab tulevikus viieliikmelisena tööga hakkama. EB kohale

finantsosakonna asetäitjaks pandi sama osakonna raamatupidaja (K kd 2, tl 172 pöördel).

84. Kolleegium peab vajalikuks välja tuua, et M. Repinski ütlusi, et ta andis EBle võimaluse

lahkumisaja üle ise otsustada, kuid viimane soovis võimalikult kiiresti lahkuda, kinnitavad EB

ristküsitlusel antud ütlused. EB sõnutsi ütles M. Repinski, et ta võib minna ükskõik millal, kui on

25 / 59

1-22-5295

allkirja andnud. EB teatas aga ise, et ei soovi lahkumisega venitada (K kd 1, tl 154 – 154

pöördel). EB selgitas, et veidi hiljem sõlmiti temaga tööleping aastaaruande tegemiseks, mille eest

ta sai ühe kuu tasu (K 1, tl 154 ja 155 pöördel). EB tegi kaugtööl aastaaruannet töövõtulepingu

alusel ca ühe kuu jooksul ehk 2019. aasta aprilli algusest kuni maikuuni (K 1, tl 158). EB ütlustest

selguvalt jäi pärast tema lahkumist finantsteenistuse koosseis viieliikmeliseks ning teda hakkas

asendama üks raamatupidajatest (K 1, tl 158 pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul saab eeltoodu

alusel sarnaselt maakohtuga teha järelduse, et M. Repinski arutas KOga nii EB lahkumishüvitise

kui ka finantsosakonna edasise töökorralduse küsimust. Eespoolt toodut arvestades peab

ringkonnakohus eluliselt usutavaks, et just KO nägemusel sõlmiti EBga kuuks ajaks töövõtuleping

aastaaruande vormistamiseks. Eeltoodu valguses saab pidada eluliselt usutavaks M. Repinski

väiteid, et ta rääkis finantsjuhiga ka PL ja ST hüvitiste teemal.

85. Prokurör seab kahtluse alla maakohtu tuvastatu, et EBle, KTle ja PLle makstavate hüvitiste

lõplikud ja täpsed arvutused tegi finantsosakond. Erinevalt maakohtust peab prokurör

ebausutavaks M. Repinski ütlusi, et ta olevat saanud valla väljamaksete täpsest suurusest teada

alles kohtueelsel menetlusel. Prokuröri arvates oleks M. Repinski pidanud KOga suhtlemisel

korral saama teada, kui suur kulu hüvitiste maksmisel palgafondist tekib. Ringkonnakohtu

hinnangul ei kummuta eeltoodud prokuröri arvamused, millel puudub tõenduslik alus, maakohtu

seisukohta. Pelgalt apellandi arvamuse alusel puudub alus kahelda M. Repinski öeldus, et hüvitiste

täpsed ja lõplikud arvutused tegi finantsosakond, kes maksis ka ametnikele need välja (vt otsuse p

79 ja K kd 2, tl 172). Hüvitiste arvestamise ja maksmise korda vallas kinnitavad endise Jõhvi

Vallavalituse finantsosakonna juhi asetäitja EB ütlused (K kd 1, tl 160 pöördel). Maakohus

tuvastas sellegi, et 2019. aasta eelarvest nähtuvalt oli võimalik vallavalitsuse selleks tarbeks ette

nähtud palgafondist hüvitised välja maksta (vt otsuse p 87). See näitab M. Repinski ütluste

usutavust, et finantsosakonna juhi KO arvamuse kohaselt oli ametnikele võimalik maksta

lahkumisel hüvitisi kuue kuu palga ulatuses või vajadusel enamgi. Sarnaselt maakohtuga peab

kolleegium uuritud tõendikogumi pinnalt usutavaks sedagi, et M. Repinski, kes oli teinud hüvitise

maksmiseks ettepanekuid ja arvestusi mitte konkreetsetes summades, vaid kuudes, ei pruukinud

teada valla lõplikku kulu hüvitiste väljamaksmisel ega soovinud ka valla varalist olukorda

kahjustada (vt otsuse p 93).

86. Seoses prokuröri esitatud versiooniga, et M. Repinski ja finantsjuhi KO vahelist arutelu

ametnikele makstavate lahkumishüvitiste küsimuses pole toimunud, peab ringkonnakohus

vajalikuks juhtida apellandi tähelepanu KrMS §-s 14 sätestatule. Kohtumenetluse võistlevuse

põhimõtte kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise

funktsioone eri menetlussubjektid. Võistlevas kriminaalmenetluses vastutab süüdistuse ja seda

toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Seades kahtluse alla M. Repinski ütluste usutavuse, et

ta vallavanemana arutas finantsjuhiga hüvitiste maksmist, ei ole prokurör pidanud vajalikuks KO

tunnistajana üle kuulata. Ringkonnakohus nendib, et kui ka prokurör ei adunud kohtueelsel

menetlusel valla finantsjuhi kui isikulise tõendiallika tähtsust, oli võimalik esitada taotlus KO

tunnistajana ristküsitlemiseks kohtus muu hulgas selleks, et kontrollida M. Repinski väidete

tõelevastavust. Kuivõrd prokurör ei ole andnud esimese ega teise astme kohtule võimalust vahetult

KO versiooni kuulda ja hinnata seeläbi ka M. Repinski väidete usaldusväärsust, jääb tagajärjetuks

apellandi paljasõnaline versioon, et sellist arutelu finantsjuhiga ei toimunud. Pelgalt apellandi

oletustest ja arvamusest ei piisa, et kummutada maakohtu uuritud tõendikogumile rajatud

seisukohti.

87. Lisaks peab kolleegium seoses apellandi seisukohtadega vajalikuks välja tuua järgmist. Kuigi

apellatsioonis pole esitatud õiguslikku käsitlust M. Repinskile süüks arvatud usalduse

kuritarvitamise teo kohta, märgib prokurör, et maakohtu hinnangut, et M. Repinski ei ole

26 / 59

1-22-5295

süüdistuses kirjeldatuga KarS § 2172 lg-s 1 sätestatud tegu toime pannud, tuleb pidada ebaõigeks.

Maakohtu seisukoha põhjendamatust rõhutades, teeb apellant läbivalt viiteid KK märkmetele ning

M. Repinski ristküsitlemisel usaldusväärsuse kontrollimiseks KrMS § 289 lg 3 alusel viidatud

19.04.2024 jälitustoimingu protokollile. Apellatsioonis kirjapandust kumab läbi, et eeskätt just

need tõendid peaksid näitama maakohtu ebaõiget hinnangut tõenditele ja kohtu järelduste

mittevastavust tuvastatud ajaoludele. Kolleegium peab vajalikuks veelkord selgitada, et KK

edastatud märkmetele ega M. Repinski ja AV telefonivestluste kohta koostatud jälitustoimingu

protokollile apellant tugineda ei saa. Sel põhjusel jätab kolleegium korduvad viited kõnealustele

materjalidele tähelepanuta.

88. Eelöeldule lisaks jäi kolleegiumi hinnangul 19.04.2024 jälitustoimingu protokollis kajastatule

viitamine M. Repinski ütluste usaldusväärsuse kõigutamiseks süüdistatava ristküsitlemisel üsna

edutuks. Ainuke sisuline vastuolu ütlustes ilmnes asjaolus, et jälitustoimingu protokolli

avaldamise eelselt väitis M. Repinski, et käis 2018. aastal kohtumas NOga, kes tahtis teha

koalitsiooni Keskerakonnaga, üksinda, kuid telefonikõnedest selgus, et käis koos AVga (vt K kd 2,

tl 181 pöördel ning 189-190, 191). M. Repinski põhjendas koos AVga NO juures käimise

mittemäletamist asjaoluga, et see toimus kuus aastat tagasi. Ühtlasi selgitas M Repinski, et tal

puudub soov seda varjata, sest suhtleski tol ajal AVga päris palju (K kd 1, tl 191). Kolleegium

peab vajalikuks märkida, et asjaolu, et NO juures kohtumisel ei räägitud konkreetsete ametnike

vallandamisest, st et NO ei teinud selliseid ettepanekuid, väitis M. Repinski ristküsitlusel juba

vaidlusaluse protokolli avaldamise eelselt (K kd 2, tl 181 pöördel). Kohtuistungi protokollist

nähtuvalt jäi M. Repinski ka pärast jälitustoimingu protokolli avaldamist eelnevalt öeldu juurde, et

surve teatud ametnike kohta tuli valitsuse liikmetelt ja teistelt koalitsiooni liikmetelt, kuid mitte

NO poolt, kes juhtis fraktsiooni Jõhvi Meie Kodu (K kd 2, tl 191 pöördel).

89. Kolleegium peab vajalikuks välja tuua, et prokuratuur leiab apellatsioonis, et M. Repinski

sundis PL, ST ja EB lahkuma kuldse käepigistuse kattes ning saavutas oma tahtmise läbi selle, et

pakkus kõigile 6 kuu suurust hüvitist, kui nad on valmis omal soovil ameteist lahkuma. Esimese

astme kohtus süüdistuskõnes märkis prokurör KarS § 2172 lg 1 alusel õiguslikku hinnangut andes

aga järgmist. M. Repinskil oli vallavanemana seadusest tulenev õigus käsutada valla eelarvelisi

vahendeid (tuleneb Jõhvi valla põhimäärusest ja KOKS-ist). Allkirjastades süüdistuses nimetatud

kolm käskkirja ei järginud M. Repinski Jõhvi valla varalisi huve, vaid täitis enda ja NO huve (K

kd 3, tl 169 pöördel). Kolleegium nendib, et prokuratuuri süüdistusaktis Jõhvi valla varalistele

huvidele M. Repinski enda või enda ja NO huvide eelistamist M. Repinskile ette heidetud pole.

Kolleegium on maakohtuga päri, et prokuröri väiteid, et M. Repinski tegutses enda ja / või NO

huvides, sh viimaselt saadud sisendite alusel, ei kinnita uuritud tõendid (vt otsuse p 81).

Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta selleski, et KarS § 2172 lg 1 objektiivse koosseisu

mõttes tuleks varaliste huvide järgimata jätmise kohustuse rikkumisena käsitada sellist tegevust,

mis ei ole kantud avaliku funktsiooni täitmise huvist. Samuti sellega, et viidatud koosseis ei peaks

hõlmama iga sellist seadusevastast väärkäitumist, mis on kantud avaliku funktsiooni täitmise

huvist (vt otsuse p 85).

90. Ringkonnakohus tõdeb, et apellatsioonist ei nähtu vastuväiteid maakohtu kindlakstehtule, et

2018. aastal vahetus Jõhvi vallas võim legitiimsel teel ning uus koalitsioon MTÜ Eesti

Keskerakond koos valimisliiduga Jõhvi ‒ Meie kodu asus viima ellu enda nägemust poliitikast,

mille raames sooviti otsustada, kellega ametnikest koostööd jätkata, sh sõlmida personaliga oma

meeskonna moodustamiseks vajadusel ja võimalusel kompromisse. Tõenditest nähtuvalt soovisid

PL, ST ja EB lahkumist nii volikogu koalitsioon kui ka vallavalitsus. Ringkonnakohus soostub

maakohtuga, et tuvastatud asjaolude kohaselt ei olnud kolme ametniku teenistusest vabastamisel

tegemist süüdistatava või kellegi teise erahuvi järgimisega, vaid see lähtus uue võimu esindajate

27 / 59

1-22-5295

plaanist ja nägemusest Jõhvi valla edasise arengu ja projektide elluviimisel. Maakohtuga saab

nõustuda, et kokkuvõtvalt vabastati ametnikud teenistusest valla avaliku funktsiooni täimise huve

arvestades. Samas arvestati PL, ST ja EB pikaajalise teenistusega vallas ning läbirääkimiste ja

kompromissi tulemusena otsustati määrata neile lahkumisel kuue kuu palga suurused hüvitised (vt

otsuse p 86).

91. Prokurör märgib, et ei suuda tuvastada, millel põhineb maakohtu seisukoht, et selline lahendus

lähtus kõige inimlikumast ja säästvaimast viisist nii ametnike kui ka valla huvides ja kohus ei ole

analüüsinud, millised alternatiivsete käitumistega oleks igal juhul kaasnenud mingid hüvitised.

Ringkonnakohus apellandi etteheidetega ei nõustu ja juhib tähelepanu, et maakohus on otsuses

neile väidetele juba asjakohaste põhjendustega vastanud (vt otsuse p-d 88 – 91). Neid kordamata

viitab kolleegium kokkuvõtlikult, et M. Repinskil oli vallavanemana kohaliku omavalitsuse

seaduse (KOKS) § 50 lg 1 p-st 3 ja Jõhvi valla põhimääruse § 28 lg 1 p-st 5 tulenevalt õigus Jõhvi

Vallavalitsuse ametnikke teenistusest vabastada. Põhimääruse § 28 lg 1 p 6 ja Jõhvi valla

ametiasutuste palgajuhendi § 14 lg 1 nägid ette, et teenistujale võib maksta kauaaegse laitmatu

teenistuse või teenistuskohustuste silmapaistvalt hea täitmise et preemiat, mille osakaal ei võinud

ületada palgajuhendi § 11 lg 2 järgi 20% teenistuja aastasest põhipalgast. Seega oli süüdistatav

õigustatud vähemalt teatud osas maksma ametnikele hüvitist. Maakohus viitas ka sel ajal kehtinud

ATS § 105 lg-st 1 tulenevale, et õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda

vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse

muutmist ja hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses ning ametnikul, kes kasvatab

alla seitsmeaastast last kuue kuu keskmise palga ulatuses. Samuti tugines maakohus tõendikogumi

alusel tuvastatule, et ametnike teenistusest vabastamisel kuue kuu palga suuruste hüvitiste

määramisel kaaluti ka teenistusest vabastamiste vaidlustamise korral võimalike nõuetega vallale

kaasnevaid kulusid.

92. Kuigi apellatsioonis sisuliselt ei analüüsita, milles seisnes PLle, EBle ja STle teenistusest

lahkumisel kuue kuu suuruse hüvitise määramise õigusvastasus, nähtub süüdistusest ning ühest

apellatsioonis esitatud lausest, et prokuröri arvates puudus M. Repinskil seaduslik alus omal soovil

ametist lahkuvatele ametnikele hüvitise maksta seetõttu, et seda ei näe ette ATS-i sätted ega sel

ajal kehtinud Jõhvi valla ametiasutuste palgajuhend. Nõustumata apellandiga, viitab

ringkonnakohus eelnevalt otsuses väljatoodud maakohtu tuvastatud asjaoludele, et M. Repinskil

oli vallavanemana õigus ametnikele hüvitist maksta. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta,

et praegusel juhul lähtuti vallavanema ettepanekul ametist lahkuvatele PLle, EBle ja STle kuue

kuu palga suuruste hüvitiste määramisel poolte kokkulepetest ja kaalutletud kompromissist, mis

saavutati ühelt poolt nii valla uue võimu esindajate, sh vallavanema M. Repinski, kui ka teiselt

poolt lahkuvate ametnike vahel. Neid tingimusi aktsepteerides ei ole ametnikud nõudnud hiljem

nende teenistusest vabastamiste õigusvastaseks tunnistamist. Maakohus tuvastas sellegi, et

hüvitiste maksmise võimalused ja suuruse arutas M. Repinski läbi valla finantsjuhi ja

õigusnõunikuga. Samuti tuvastas maakohus, et omal soovil ja poolte kokkuleppel lahkuvatele

ametnikele hüvitise maksmine oli Jõhvi vallas olnud ka eelnevalt tavapärane praktika. Seda

kinnitavad muu hulgas vaidlusalused käskkirjad koostanud personalitöötaja NA ja vallasekretärina

töötanud PL ütlused, samuti maakohtus uuritud ja otsuses välja toodud käskkirjad poolte

kokkuleppel ja omal soovil ametist lahkunutele hüvitiste maksmise kohta (vt otsuse p 96-97).

93. Seades kahtluse alla maakohtu seisukoha, et M. Repinski ei pruukinud hüvitiste maksmisel

täpsemalt õiguslikult aru saada hüvitise ja preemia terminitest, viitab prokurör ühele

kaitsetõendina esitatud M. Repinski allkirjastatud käskkirjale, millega vabastati ametist JN.

Ringkonnakohtu hinnangul on prokuröri viide tendentslik ega kummuta maakohtu järeldust, mis

tugineb mitte ühele, vaid mitmetele otsuses viidatud käskkirjadele, mis näitavad Jõhvi

28 / 59

1-22-5295

Vallavalitsuse järjepidevat praktikat poolte kokkuleppel ja ametnike endi soovil vabastamisel neile

hüviste määramist ühe kuupalga ulatusest kuni üheteistkümne kuupalga ulatuseni (vt otsuse p 96

ja T kd 5, tl-d 3,4,5,6,7,8,11). Ringkonnakohus ei nõustu prokuröriga, et maakohtu viide, et ka

prokuratuur on ametnike omal soovil vabastamistel ATS § 87 lg 1 alusel pidanud võimalikuks

tasuda ametnikele hüvitist, on selles kontekstis meelevaldne. Maakohtu viide Tartu Halduskohtu

11.03.2024 asjas nr 3-22-2069 on igati asjakohane, kuivõrd kõnealuses määrusest nähtuvalt pidas

prokuratuur võimalikuks ametnike omal soovil teenistusest vabastamisel ATS § 87 lg 1 alusel

maksta neile kolme keskmise palga suuruses hüvitist. Ringkonnakohus peab asjakohaseks ka

kaitsja apellatsioonivastuses tehtud viidet Tallinna Ringkonnakohtu 12.03.2024 määrusele asjas nr

3-23-2674, mille p-s 12 märgib halduskolleegium, et teenistusest vabastamine võib sõltuvalt

asjaoludest olla õigusvastane ning hüvitise maksmine põhjendatud ka siis, kui teenistusest

vabastamise aluseks on käskkirjas märgitud ametniku soov (ATS § 87 lg 1 alusel).

94. Apellandi arvates eksis kohus tõendite hindamisel järeldusega, et perioodil, mil EB enam

teenistuses polnud, ei pidanud Jõhvi vald tasuma EB töötasu, mis moodustas tööandja kuluna kuus

2676 eurot ja valla jaoks kokku üle 56 000 euro suuruse rahalise kokkuhoiu. Apellant rõhutab, et

vallale mingit säästu EB lahkumine ei toonud, sest koondati raamatupidaja ametikoht.

Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu. EB ütlustest nähtuvalt hiljem sõlmiti temaga

töövõtuleping aastaaruande tegemiseks, mille eest sai ühe kuu tasu, tehes tööd umbes 2019. aasta

maikuuni (K 1, tl 154 ja 155 pöörde, tl 158). EB sõnutsi jäi seejärel tema lahkumisel

finantsteenistuse koosseis viieliikmeliseks ja teda hakkas asendama üks raamatpidajatest (K 1, tl

158 pöördel). Maakohus on õigesti välja toonud, et kuna vähendatud finantsteenistusega saadi

hakkama, koondati alates 1.01.2021 vallavalitsuses ühe raamatupidaja koht (vt otsus p 92).

Kolleegium nendib, et kui ka maakohtu arvestatu asemel võtta aluseks raamatupidaja töötasu, mis

võib olla ehk mõnevõrra väiksem kui EB töötasu, saaks samuti rääkida valla jaoks olulisest

rahalisest kokkuhoiust EB teenistusele järgneva 19 kuu jooksul. Seega kui ka sääst ei pruugiks olla

üle 56 000 euro, ulatuks see eeldatavalt ikkagi mitmekümne tuhande euroni.

95. Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, et isegi kui süüteokoosseis oleks täidetud, on M.

Repinski süü välistatud, kuna ta oli vältimatus keelueksimuses KarS § 39 tähenduses. Prokuröri

arvates saab lähtuda vastupidise väitmisel Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-92-13 märgitust ning

19.04.2024 jälitustoimingu protokollis kajastatud M. Repinski ja AV suhtlusest ja KK ütlustest ja

tema märkmetest. Lisaks nähtuvat kaitsetõendina esitatud JN vabastamise käskkirjast, et M.

Repinskil olid teadmised, millistel alustel on võimalik hüvitist maksta. Kolleegium prokuröri

seisukohta ei jaga, toonitades esmalt, et jälitustoimingu protokollile ja KK märkmetele tuginemine

pole võimalik. KK ütlusi ja viidet Riigikohtu lahendile ei pea ringkonnakohus apellandi väite

kontekstis asjakohaseks. Viidatud Riigikohtu lahendis kajastatud asjaolud ei sarnane praeguses

asjas käsitletava olukorraga.

Kokkuvõtlikult nõustub kolleegium maakohtu käsitlusega, et kui ka asuda seisukohale, et

süüteokoosseis peaks olema täidetud, millega ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga ei nõustu,

saab asuda seisukohale, et M. Repinski oli vältimatus keelueksimuses (vt otsuse p-d 94-101).

Eeltoodud põhjustel jätab ringkonnakohus rahuldamata prokuröri apellatsiooni maakohtu otsuse

tühistamiseks osas, millega mõisteti M. Repinski KarS § 2172 lg 1 järgi õigeks ning millega jäeti

läbi vaatamata kannatanu Jõhvi valla tsiviilhagi kahjunõudes M. Repinski vastu.

(III)

96. Prokuratuuri taotlus tühistada apelleeritud kohtuotsus osas, millega M. Repinski mõisteti

õigeks KarS § 201 lg 2 p 1 ja 3 järgi, jääb rahuldamata järgmise põhjendusega.

29 / 59

1-22-5295

97. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus M. Repinskit KarS § 201 lg 2 p 1 ja 3 järgi

õigeks mõistes tõendite hindamisel ega otsuse tegemisel kriminaalmenetlusõigust. Maakohtu

seisukohad on põhistatud ja vastuoludeta ning otsuse lugejale jälgitavad. Apellandi väited ja

argumendid, millega palutakse ringkonnakohtul teha sama tõendikogumi alusel võrreldes esimese

astme kohtuga erinev ehk süüdimõistev otsus, ei ole veenvad. Samuti on maakohus kõnealust

süüdistust puudutavas osas käsitlenud kõiki prokuratuuri esitatud tõendeid ning otsuses juba

vastanud apellatsioonis toodud väidetele. Seetõttu ei korda ringkonnakohus selleski osas maakohtu

põhjendusi, vaid lisab KrMS § 342 lg 3 p-st 1 juhindudes vastuseks apellandile järgmist.

98. Prokurör peab valeks maakohtu seisukohta, et KarS § 201 järgi süüdi mõistmiseks peab

omastatava vara väärtus olema vähemalt 201 eurot. Tegelikult peab see olema vähemalt 200 eurot

ja 1 sent. Kolleegium nendib, nõustuvalt prokuröriga, et KarS § 201 koosseisu puhul on vaja

tuvastada kahjusumma. KarS § 218 lg-st 4 ja § 44 lg-st 2 tulenevalt on õige, et kuriteoks ei saa

pidada sellist omastamist, mille ulatus jääb alla 200,01 euro.

99. Prokurör märgib apellatsioonis, et kokkuvõtvalt seisneb KarS § 201 lg 2 p 1 ja 3 järgi esitatud

süüdistus selles, et M. Repinski kasutas 27.11.2021 kuni 26.03.2022 temale kui Riigikogu liikmele

väljastatud Olerex AS-i kütuse kliendikaarti tööga mitteseotud sõitudeks ning samuti tankis

tuvastamata isikute mootorsõidukeid. Selliselt omastas M. Repinski jätkuva teoga (üheksa

osateoga) ebaseaduslikult temale tööalaseks kasutamiseks antud kütusekaardi vahendeid endale ja

kohtueelses menetluses tuvastamata kolmandatele isikutele, tankides kokku vähemalt 459,49 liitrit

diislit, millega tekitas Eesti Vabariigile kahju kokku vähemalt 581,66 eurot.

100. Maakohtu tuvastatud asjaolu, et M. Repinski oli 27.11.2021 kuni 26.03.2022 Riigikogu liige

ehk ametiisik, kellele Riigikogu Kantselei väljastas 8.04.2021 Olerex AS-i kliendikaardi, apellant

ei vaidlusta. Vaidlus puudub ka selles, et M. Repinski kinnitas kaardi saamisel, et nõustub

kütusekaardiga tehtud kulutusi käsitlema Riigikogu liikme tööga seotu sõidukuludena (T kd 2, tl

13). Seega oli maakohtu tuvastatu kohaselt M. Repinskile usaldatud Riigikogu Kantselei vara

käsutamine.

101. Apellant ei nõustu maakohtu etteheitega prokuratuurile, et välja ei ole arvestatud Bolt takso

sõitmisel tegelikult kulunud kütuse maksumust. Prokurör leiab, et süüdistuses 27.11., 1.12., 3.12.

ja 5.12. ja 26.12.2021 kütuse tankimiste puhul pole võimalik tuua välja iga sõidetud kilomeetri

osas tõendit, kas see oli seotud riigikogulase tööga. Prokuröri arvates jättis maakohus arvestamata,

et 27.11.2021 oli laupäev ja järgnev Riigikogu istungite nädal toimus alles 6.12. kuni 9.12.2021.

Maakohtu seisukoht, et 27.11., 1.12., 3.12. ja 5.12.2021 M. Repinski tangitud (kokku 249,07

liitrit) diislikütus, kulus Riigikoguga seotud tööks, pole õige. Loogiliseks saab pidada, et vaid osa

5.12.21 kütusest võis kuluda 6.12.2021 algavatele istungitele sõitmiseks. Töögraafikut arvestades

ei saanud ka 26.12.2021 tangitud kütus kuluda riigikogulase tööks.

102. Ringkonnakohtu hinnangul analüüsis maakohus KarS § 201 järgi M. Repinskile süüks

arvatud viie tankimisega seonduvaid (27.11., 1.12., 3.12. ja 5.12. ja 26.12.2021) asjaolusid

üksikasjalikult, hinnates nii süüteoetteheides kirjapandut kui ka tõendeid, mis esitati kõnealustel

kuupäevadel tangitud kütuse väidetava mittesihipärase kasutamise kohta. Apellatsioonist ei nähtu

sisuliselt vastuväiteid ega omapoolset tõendite käsitlust maakohtu otsuse p-des 156-180 kajastatud

põhjaliku tõendite analüüsi ja selle alusel tuvastatud asjaolude kohta. Prokurör esitab maakohtu

otsuse p-s 180 toodud järelduse vaidlustamiseks, viitamata tõenditele, vaid omapoolse versiooni

toimunu kohta. Selliselt esitatud nägemus sündmuste kohta ei ole piisav, et kummutada maakohtu

otsuses käsitletud tõendite alusel tehtud järeldust, et M. Repinskile ei saa süüdistuses kirjeldatud

30 / 59

1-22-5295

27.11., 1.12., 3.12. ja 5.12. ja 26.12.2021 tankimistega seonduvalt süüks arvata temale usaldatud

vara omastamist. Maakohtu seisukohtadega nõustumist põhjendab ringkonnakohus järgevalt.

103. M. Repinskile heidetakse süüdistuses ette, et ta tankis vaidlusalusel viiel kuupäeval Riigikogu

liikmele tööalaseks kasutamiseks väljastatud Olerex AS kliendikaardiga diislikütust, osutades

samal ajal Bolt taksoteenust mainitud tanklate lähiümbruses. Kolleegium nõustub maakohtuga, et

süüdistusest võib aru saada nii, et M. Repinskile heidetakse ette neil kuupäevadel tangitud

diislikütuse kogu ulatuses ärakulutamist tööga mitteseotud sõitudeks, mille Riigikogu Kantselei

kanda jätmiseks alust polnud. Samuti on kolleegium maakohtuga päri, et süüdistuse tekst ‒

osutades samal ajal Bolt taksoteenust mainitud tanklate lähiümbruses ‒ viitab arusaamale, et

(kogu) tangitud kütus kulutati taksosõitude peale, mis toimusid tankimistele lähedal. Kolleegium

jagab maakohtu seisukohta, et omastamise seisukohalt pole oluline, et M. Repinskile väljastatud

kaardiga kütust pelgalt tangiti, vaid see, kui palju ja milleks Riigikogu liikmele tööalaseks

kasutamiseks mõeldud kütusekaardiga tangitud kütust kasutati. Seega on M. Repinski

karistusõigusliku vastutuse eeldusena oluline hinnata, kas ja milline osa tangitud kütusest 27.11.,

1.12., 3.12. ja 5.12. ja 26.12.2021 kulus tegelikult Riigikogu liikme tööga mitteseotud sõitude

peale (vt otsuse p-d 157-160).

104. Maakohus hindas uuritud tõendite alusel, kas ja millises osas on põhjendatud M. Repinskile

heita ette 27.11., 1.12., 3.12. ja 5.12. ja 26.12.2021 tangitud ja kasutatud kütuse omastamist.

Tegemaks kindlaks, milline võis olla Bolt taksosõitude kogu tegelik kütuse- ja rahakulu, analüüsis

maakohus muu hulgas prokuratuuri esitatud 15.11.2022 vaatlusprotolli koos lisadega. Kuivõrd

kolleegium nõustub maakohtu otsuses kajastatud põhjaliku analüüsiga, mida ka apellatsioonis ei

vaidlustata, ei pea ringkonnakohus vajalikuks maakohtu otsuses kirjapandut korrata (vt otsuse p-d

164-176). Kokkuvõtvalt peab kolleegium põhjendatuks maakohtu arutluskäiku ja tuvastatud

ajaolusid, mille kohaselt saab tegelikult kulunud kütuse maksumuseks süüdistuses etteheidetaval

perioodil, s.o. 27.11., 1.12., 3.12. ja 5.12. ja 26.12.2021, seoses Bolt taksosõitudega lugeda kokku

88,01 eurot. Kõnealune summa jääb aga alla 200,01 euro piiri ega võimalda M. Repinskit KarS §

201 järgi süüdi mõista (vt otsuse p 180).

105. Kolleegium on maakohtuga päri, et süüdistaja pole ka arvestanud 15.11.2022

vaatlusprotokollist nähtuvaga, mille kohaselt 26.12.2021 kell 17.48 toimunud tankimise perioodil

sõitis M. Repinski taksot ühel korral (Virumaal) sõiduautoga Škoda Superb ja ülejäänud kordadel

sõiduautoga Mercedes-Benz E220 (Tallinnas). Prokuratuur ei ole välja toonud, millist sõidukit M.

Repinski tankis ja millisega taksot sõitis (otsuse p 172-176 ja T, kd 3, tl 46-48). Kolleegium

märgib täiendavalt, et 15.11.2022 vaatlusest nähtuvalt, osutati Mercedes-Benz E220 (reg märgiga

XXXXX) taksoteenust Tallinna piirkonnas 25.12.2021 kella 23.47 kuni 26.12.2021 hommikul kell

7.17. Seejärel on 26.12.2021 päeva õhtupoolikul M. Repinski Olerex AS-i kaardiga tangitud kell

17.48 diislikütust Jõhvis. Mõni aeg hiljem on vaatlusandmete kohaselt sõiduauto Škoda Superb

(reg märgiga HHHHHH) aktsepteerinud kell 18.47 väljakutse Voka külla (sõidu lõpp kell 19.12).

26.12.2021 õhtul kell 22.04 kuni kell 23.31 osutatakse vaatluse andmetel aga taas sõiduautoga

Mercedes-Benz E220 (reg märgiga XXXXX) Bolt taksoteenust Tallinnas.

106. Kolleegium tõdeb sarnaselt maakohtuga, et M. Repinski ristküsitlusel väidetu kohaselt on

kõigil juhtudel Bolt taksoteenust osutanud üksnes tema ise. Selle väite usutavust prokuratuur ka

kahtluse alla seadnud pole. Kolleegium viitab täiendavalt, et 15.11.2022 vaatlusest nähtuvalt

kasutas M. Repinski 26.12.2021 kella 20.20 paiku oma isiklikku pangakaarti Haljala CIRCLE K

tanklas. Lisaks viitab kolleegium veel 25.01.2021 vaatlusprotokollile, millest nähtuvalt on M.

Repinski 26.12.2021 võtnud kella 15.34 paiku Jõhvis asuvast pangaautomaadist välja sularaha (vt

T kd 3, tl 98). Eeltoodu alusel saab iseenesest pidada tõenäoliseks, et M. Repinski osutas

31 / 59

1-22-5295

taksoteenust sõiduautoga Mercedes-Benz E220 kuni 26.12.2021 varahommikuni, seejärel sõitis

Virumaale, kus osutas Bolt taksoteenust sõiduautoga Škoda Superb ning pöördus 26.12.2021 õhtul

tagasi Tallinnasse, kus alates hilisõhtust osutas uuesti Bolt taksoteenust sõidukiga Mercedes-Benz

E220 (reg märgiga XXXXX). Kolleegium soostub maakohtuga, et kuivõrd puuduvad andmed

selle kohta, kumba 26.12.2021 kasutatud sõidukitest M. Repinski sel päeval Jõhvis kella 17.48 ajal

28,40 euro eest tankis, jäävad ebaselgeks asjaolud tankimise ja kütuse taksosõitudele kulutamise

osas ning need tuleb tõlgendada kõrvaldamata kahtlusena süüdistatava kasuks. Edutuks jääb ka

apellandi väide, et K OÜ kantud kütusekulud ei saa kuidagi olla seotud taksosõitudega, sest kõik

süüdistuses etteheidetavad tankimised olevat toimunud taksoteenuse osutamise ajal. Kolleegiumi

soostub maakohtuga, et prokuratuur ei ole esitanud tõendeid, mis kummutaks tuvastatud

asjaoludest nähtuva võimaluse, et Bolt taksosõidu tegelikku kütusekulu võis mõjutada ka kütuse

eest K OÜ pangakaardiga tasumine (vt otsuse p 178-180).

107. Maakohus viitas õigesti, et kohtulikul uurimisel ega kohtuvaidlustes ei ole prokurör peatunud

asjaoludel, mis näitaksid ära, milline osa neil viiel kuupäeval tangitud kütusest kulus M. Repinskil

tegelikult mittesihipärasena etteheidetavate taksosõitude peale ehk polnud seotud Riigikogu liikme

tööga. Kolleegium nendib, et apellatsioonis esitab prokurör kõnealuse asjaolu kohta omapoolse

versiooni. Apellant peab loogiliseks ehk seega põhjendatuks, et kõnealustest kuupäevadest vaid

5.12.21 mingi osa tangitud kütusest (65,44 diislikütusest 78,45 euro väärtuses) võis kuluda

6.12.2021 Riigikogu liikme tööks (istungitele sõitmiseks). Samas jätab apellant välja toomata, kui

suure osa 5.12.2021 tangitud ja kasutatud kütusest saaks prokuröri arvates lugeda Riigikogu

liikme tööga seotud kuluks, mis vähendab süüdistuses etteheidetu ulatust. Ülejäänud kordadel

tangitud kütuse osas leiab prokurör, lähtudes eeskätt kaitsetõendina esitatud Riigikogu

töögraafikust, et see kulus Riigikogu liikme tööga mitteseotud sõitude peale. Kolleegium soostub

kaitsja apellatsioonivastuses märgituga, et prokurör jätab tähelepanuta, et töögraafikust lähtuvalt

saab 27.11.2021 tankimist samuti seostada Riigikogu liikme tööga, arvestades sellele vahetult

eelnenud Riigikogu istungite nädalat. Samuti saab kaitsjaga nõustuda, et M. Repinski seosed Ida-

Virumaaga ja sõidud sinna, võivad põhjendada teistelgi kuupäevadel tangitud ja kasutatud kütuse

seost Riigikogu liikme tööga. Samuti saab nõustuda, et apellant on jätnud arvestamata maakohtu

tuvastatud asjaolud M. Repinski Bolt taksoga inimeste sõidutamise ja sel viisil valijatega

kohtumise kohta.

108. Prokurör ei pea erinevalt maakohtust ega kaitsjast usutavaks M. Repinski väiteid, et ta sai

idee Bolti takso sõitmisega 2021. aasta COVID-pandeemia ajal inimestega kohtumiseks Norra

poliitiku JS eeskujul. Apellatsioonis rõhutatakse, et M. Repinski polevat skandaali puhkemisel

sellist selgitust meedias kordagi esitanud. Pealegi tegi JS erinevalt M. Repinskist valimisreklaami,

milles osalejatele hiljem tasuti. Neist ringkonnakohtule esitatud väidetest ei piisa, et lükata ümber

maakohtu põhjendatud seisukoht, et puudub alus kahelda M. Repinski väidete usutavuses.

29.04.2024 ristküsitlusel selgitas M. Repinski, et sai idee kohtuda inimestega Bolti taksot sõites

JSst kõnelevast artiklist (K kd 2, tl 178 ja 178 pöördel). Kolleegium viitab, et M. Repinski jäi

esmasküsitlusel kaitsjale öeldu juurde ka teisesküsitlusel. Vastates prokurörile kinnitas M.

Repinski, et Norra peaministri eksperiment oli üks komponentidest, millest mõte tekkis. Ta luges

sellest artiklit 2021 aasta kevadel/suvel, tegu on artikliga, mis esitati kaitsetõendina kohtule (K kd

2, tl 79 ja 79 pöördel).

109. Ringkonnakohus peab oluliseks rõhutada, et prokurör jättis vaidlusaluse asjaolu kohta M.

Repinski esmasküsitlusel esitatud väited teisesküsitluse käigus sisuliselt kontrollimata. Nii ei

taotlenud prokurör KrMS § 289 sätetele tugines avaldada ei M. Repinski kohtueelsel menetlusel

antud võimalikke teistsuguseid ütlusi ega viidanud ka ühelegi allikale, millest nähtuvalt oleks M.

Repinski meediale andnud mingi teistsuguse selgituse. Samuti ei ole prokurör pärast M. Repinski

32 / 59

1-22-5295

ristküsitlemist (juhul, kui väited JS loost idee saamise kohta esitati alles esimese astme kohtus ja

olid süüdistajale üllatuslikud), taotlenud esitada täiendavate tõenditena väljavõtteid meedia

allikatest, mis lükkaks ümber M. Repinski öeldu ja taotlenud süüdistatava täiendavat küsitlemist.

Vastavalt KrMS § 60 lg-le 1 võib kohus otsuse tegemisel lähtuda asjaoludest, mis ilmnevad

uuritud tõenditest. Viidates maakohtu seisukoha kummutamiseks apellatsioonis kohtule teadmata

meedia allikatele ei arvesta prokurör KrMS § 15 lg-s 2 sätestatuga, mille kohaselt võib

ringkonnakohtu lahend tugineda sellistele tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis

on apellatsioonimenetluses avaldatud või mida on esitatud ringkonnakohtule vahetult uurimiseks.

110. Vaidlustades M. Repinski ütluse usutavust selle kohta, et ta olevat rääkinud ka teistele

fraktsiooni liikmetele oma ideest kohtuda valijatega Bolt taksot sõites, jätab prokurör

tähelepanuta, et selles osas kinnitavad ütluste paikapidavust ristküsitletud tunnistaja SK ütlused.

SK sõnutsi oli 2021. aasta novembris-detsembris fraktsioonis jutuks, et M. Repinski sõidab Bolti

ja tahab seda teha Norra peaministri eeskujul. M. Repinski olevat tahtnud saada koroona

piirangute ajal sellisel viisil rohkem informatsiooni valijatelt. M. Repinski andis fraktsiooni

koosolekutel erinevat tagasisidet, mida taksos sõitnud inimesed rääkisid. SK teada väljendas M.

Repinski selgelt, et teeb eksperimenti valijatega suhtlemiseks ja sõidab taksot Riigikogu liikmena

(K kd 2, tl 138 pöördel kuni 140 pöördel). Vaagides M. Repinski ütluste usaldusväärsust, kõrvutas

maakohus neid põhjendatult SK ütlustega. Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et SK ütluste

usaldusväärsust apellatsioonis kahtluse alla seatud ei ole. Kokkuvõtvalt ei väära apellandi väited

maakohtu hinnangut M. Repinski ütluste usaldusväärsusele.

111. Prokurör peab ebaõigeks maakohtu järeldust, et M. Repinski võis osa kütusest kulutada

Riigikogu liikmena Bolt taksot sõites valijatega kohtumisele, sest koroonapiirangute tõttu oli

ühiskond lukus ja valijatega kohtuda polnud võimalik, mis võiks mingil määral õigustada kütuse

kulu. Prokurör viitab seejuures, et ka kohus ise on märkinud, et 2021 aasta novembris-detsembris

oli COVID-pandeemia ajal inimestega läbikäimine oluliselt piiratum ja koosolekuid ei tehtud.

Kolleegium apellandiga ei nõustu ning peab prokuröri viidet maakohtu otsusele (punktile 185)

eksitavaks. Maakohtu tuvastatud asjaoludest ei saa järeldada, et 2021. aasta novembris-detsembris

oleks COCVID-pandeemia tõttu ühiskond olnud sellisel määral „lukus“, et inimestel puudunuks

soov ja vajadus taksosõitudeks. Prokuröri viidatud otsuse punktis sedastas maakohus tegelikult, et

M. Repinski Bolt taksoga inimeste sõidutamist käsitati fraktsioonis COVID-pandeemia ajal ühe

võimalusena valijatega kohtuda ning saada inimestelt tagasisidet erinevate teemade kohta.

112. Prokuröri arvates on M. Repinski Bolt taksoteenuse osutamisega teenitud tulu käsitatav

palgalisana. See aga ei ole kooskõlas RKLS §-s 30 sätestatuga, mille kohaselt hüvitatakse

Riigikogu liikme tööga seotud kulud. Seoses RKLS §-s 30 sätestatu tõlgendamisega, viitab

prokurör Harju Maakohtu otsuses nr 1-23-6966 kirjapandule. Ringkonnakohtu hinnangul ei

kummuta apellandi käsitlus ega ka viide Harju Maakohtu lahendile teises kriminaalasjas praeguses

asjas uuritud tõendikogumi alusel kujundatud seisukohta. Vaidlus puudub maakohtu tuvastatus, et

Riigikogu liikme töö seisneb muu hulgas ka kohtumises valijatega. Asjaolu, et valijatega

kohtumisele sõitmiseks kasutatud kütust võiks käsitada Riigikogu liikme tööga seotud kuluna,

nendib ka apellant ise. Maakohus pidas uuritu alusel tõenäoliseks, et M. Repinski pidas 2021.

aasta novembris-detsembris valijatega suhtlemist võimalikuks Bolt taksosõitude kaudu.

Tuvastamist leidis seegi, et M. Repinski tegevusest oldi teadlikud ka erakonna fraktsioonis, kuhu

M. Repinski andis edasi sel viisil inimestelt kuuldud tagasisidet erinevatel teemadel, sh COVID-

piirangute kohta. Vastupidiseid tõendeid, mis selle kummutaks, prokuratuur esitanud ei ole.

Järelikult tuleb maakohtuga nõustuda, et praeguses asjas ei ole võimalik väljaspool mõistlikku

kahtlust väita, et Riigikogu kaardiga tangitud kütuse arvelt takso sõitmine oleks olnud omastamise

33 / 59

1-22-5295

koosseisu mõttes ebaseaduslik. Seega ei saa M. Repinskit 27.11., 1.12., 3.12. ja 5.12. ja

26.12.2021 kütuse tankimistega seoses KarS § 201 järgi süüdi mõista (vt otsuse p-d 180-192).

113. Prokurör ei nõustu maakohtu hinnanguga M. Repinskile süüks arvatud omastamise

tõendamatuses osas, mis puudutab Riigikogu Kantselei väljastatud Olerex AS kaardiga

17.12.2021 Aseris ja 20.12.2021 ja 4.02.2022 Jõhvis toimunud kütuse tankimisi. Prokuröri arvates

on täiesti ebaloogiline maakohtu järeldus, et kuivõrd pole teada nimeliselt, kes M. Repinskile

väljastatud kaarti neil kolmel kuupäeval kasutas, on tekkinud kõrvaldamata kahtlus, et kaarti

kasutati M. Repinski teadmata.

114. M. Repinskile heidetakse süüdistuses, lisaks eespool käsitletule, omastamist ette järgnevalt:

17.12.2021, 20.12.2021 ja 4.02.2022, kui M. Repinski oli samal ajal osutamas mujal (Tallinnas)

Bolt taksoteenust, tangiti M. Repinskile väljastatud AS Olerexi kaarti kastutades diislit ühel korral

AS Aseri (17.12) tanklas ja kahel korral (20.12. ja 04.02.) Jõhvi ATM tanklas. Süüdistuse kohaselt

pani M. Repinski ametiisikuna eelnimetatuga jätkuva teona toime omastamise kolmanda isiku

kasuks.

115. Vastupidiselt prokurörile peab ringkonnakohus, arvestades tuvastatud asjaolusid, igati

loogiliseks maakohtu järeldust, et 17.12.2021, 20.12.2021 ja 4.02.2022 Jõhvis ja Aseris Riigikogu

Kantselei poolt M. Repinskile väljastatud Olerex AS-i kaardiga kütusetankimiste puhul ei leidnud

väljaspool mõistlikku kahtlust tõendamist, et M. Repinski oleks andnud teadlikult kütusekaardi

kellelegi kasutada või lubanud seda kellelgi kasutada. Esitatud tõenditest ei selgu andmeid ka selle

kohta, kas neil päevil tangitud kütust kasutati M. Repinski loal Riigikogu liikme tööga

mitteseonduvateks sõitudeks, mida saanuks M. Repinskile heita ette omastamisena kolmanda isiku

kasuks (vt otsuse p 200-202).

116. Eeltoodud järeldusele jõudis maakohus kogumis hinnatud tõendite alusel ning kohtu

siseveendumuse kujunemine on otsuses arusaadavalt ja jälgitavalt kajastatud. Maakohus tugines

M. Repinski ristküsitlusel öeldule, et ta ei olevat kellelegi andnud edasi temale väljastatud Olerexi

kaarti ega tea, kes tankis 17.12.2021, 20.12.2021 ja 4.02.2022 temale väljastatud kaardiga kütust

Jõhvis ja Aseris ajal, kui ta ise osutas taksoteenust Tallinnas. M. Repinski ütluste kohaselt hoidvat

ta Riigikogu kliendikaarti koos tankimist võimaldavate paroolidega ühes rahakotis, mida tal olevat

aga kombeks aeg-ajalt kuhugi unustada. Ristküsitlusel väitis M. Repinski kaitsjale ja prokurörile

ühetaoliselt vastates, et ei ole teadlik, kes kasutas selles rahakotis olnud kaarti neil kolmel

kuupäeval (vt K kd 2, tl 206-206 pöördel, 211 ja otsuse p-d 195-196). Tunnistaja JR väitis

ristküsitlusel, et on näinud abikaasale väljastatud kütusekaarte, kuid pole neid mitte kunagi

kasutanud (K kd 2, tl 133 pöördel, otsuse p 197). 15.11.2022 vaatlusprotokolli ja M. Repinski

ütluste alusel tuvastas maakohus, et ajal mil toimusid kütuse tankimised Jõhvis ja Aseris, viibis M.

Repinski tõenäoliselt Tallinnas ja sõitis taksot (otsuse p 198). Ringkonnakohus nendib sarnaselt

maakohtuga, et rohkem tõendusteavet selle kohta, kas üldse või kellele võis M. Repinski anda või

lubada temale Riigikogu Kantselei poolt väljastatud kütusekaardi, prokuratuur esitanud ei ole.

Kolleegium jagab maakohtu poolt tõenäoliseks peetud versiooni, et pole välistatud, et M. Repinski

Riigikogu kütusekaarti võis neil kolmel kuupäeval kasutada keegi M. Repinski lähedastest või

tuttavatest, kellel oli juurdepääs M. Repinski rahakotile ja selles asuvale Riigikogu kaardile.

Maakohtuga tuleb aga nõustuda, et süüdistuse tõendid on selle asjaolu tuvastamiseks selgelt

ebapiisavad.

117. Prokurör heidab ette, et maakohus on tõstnud tõendamiskoormise liiga kõrgeks, nõudes

süüdistajalt tõendeid selle kohta, kes neil kolmel kuupäeval nimeliselt M. Repinskile väljastatud

kütusekaarti kasutas. Siinkohal peab kolleegium vajalikuks välja tuua, et etteheite maakohtule

34 / 59

1-22-5295

nõutava tõendamiskoormise liiga kõrgele seadmise kohta, on prokurör esitanud ka seoses

väidetega, et süüdistusel polevat võimalik esitada tõendeid, mis näitaks, kas sõiduks kasutatud

kütus on seotud Riigikogu liikme tööga või millise sõidukiga M. Repinski 26.12.2021 taksot sõitis

ja millisesse kütust tankis. Ringkonnakohus peab eksitavaks ja suhtub kriitiliselt apellatsioonis

läbivalt esitatud argumenti, et kohtu(te) nõutav tõendikogum eeldaks kombineeritud

jälitustoimingute teostamist. KrMS §-st 14 tulenevalt vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja

seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör.

118. Nõustuvalt maakohtuga tõdeb ringkonnakohus, et prokurör ei üritanud ristküsitlusel selgitada

välja M. Repinski väidete usutavust rahakoti ja selles asuva kütusekaardi kuhugi unustamise

asjaolusid ega seeläbi kütusekaardile ligi pääseda võivate isikute ringi süüdistuses toodud

kuupäevadel. Prokurör ei ole teinud ka mingeid täiendavaid jõupingutusi, et koguda ja esitada

tõendeid M. Repinski abikaasa või mõne teise lähedase pangakonto väljavõtete kohta, kellel võis

süüdistuses kajastatud kuupäevadel olla juurdepääs M. Repinskile väljastatud Riigikogu

kütusekaardile ja selle paroolidele. Pangakonto väljavõtetest nähtuva teabe alusel saanuks

kontrollida, kes M. Repinski kaardile ligipääsu omavatest isikutest võis teha neil kuupäevadel

Jõhvis või Aseris kaarditehinguid. Samuti saanuks Olerex AS-lt koguda kõnealustel kuupäevade

kohta süüdistuses toodud tankimistega kellaajaliselt kattuvalt kasutatud kütuse- või pangakaartide

andmeid. KrMS §-st 14 tulenevalt on võistlevas menetluses kohtumenetluse poole, praegusel juhul

prokuröri risk, kui jäetakse kasutamata võimalus süüdistust kinnitavate või kaitseväidet

kummutavate tõendite kogumiseks ja esitamiseks.

119. Kuivõrd prokurör palub apellatsioonis, et ülejäänud faktiliste asjaolude ja isiku süü

tõendatuse osas arvestataks maakohtus kohtuvaidlustes toodud seisukohti, tutvus kolleegium ka

süüdistuskõnes tooduga. Kolleegium tõdeb, et M. Repinskile KarS § 201 lg 2 p 1 ja 3 järgi süüks

arvatud omastamise käsitlemine piirdub süüdistuskõnes napilt poolteist leheküljega. Selles

esitatakse prokuröri versioon toimunust, kuid puuduvad sisuline tõendite analüüs ja kaitseväiteid

kummutavad seisukohad. Süüdistuskõnes märgitakse, et lühikese ajavahemiku vältel toimus 9

tankimist, mis on omavahel sarnased, Neid saab omakorda jagada kaheks ehk tankimised, mille

on toime pannud M. Repinski samal ajal Bolt taksot sõites (5 tankimist) ning tankimised, kus

kütuse on saanud tuvastamata isikud (4 tankimist). Ka on käitumuslikult võimalik jaatada ühtset

tahtlust. Seega kõik eeldused jätkuvuse jaatamiseks on täidetud. Viidatud tegevus on tõendamist

leidnud kohtus uuritud tõenditega, milleks olid Bolti vastused nõudekirjadele ning Olerexi

kviitungid, mida on vaadeldud vaatlusprotokollis. Kokkuvõtvalt leidis eeltooduga prokuröri

hinnangul tõendamist, et M. Repinski pani ametiisikuna toime omastamise enda ja kolmanda isiku

kasuks. Kolleegium tõdeb, et süüdistuskõnes kirjapandu ei lisa apellatsioonis esitatud väidetele

veenvust ega lükka ümber maakohtu seisukohta, et uuritud tõendikogumi alusel tuvastatud

asjaolud ei võimalda M. Repinskit väljaspool mõistlikku kahtlust süüdi tunnistada.

120. Prokuröril on õigus selles, et Riigikohtu praktika kohaselt tuleb kriminaalmenetlusõiguse

rikkumiseks lugeda ka seda, kui isiku süüküsimuse lahendamisel esitatakse tõendatusele ülemäära

rangeid nõudeid (vt nt RKKo 1-20-1301, p-d 11-12). On tõsi, et kehtivast kohtupraktikast

tulenevalt saab otsuse langetamise aluseks olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et

olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid

aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb

vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. Ringkonnakohtu hinnangul saab aga kõne all oleval

juhul nõustuda maakohtuga, et prokuratuuri esitatud tõendusteave on ebapiisav ega võimalda

pidada väljaspool mõistlikku kahtlust tõenäoliseks prokuratuuri versiooni toimunu kohta. Lisaks

jätab apellant arvestamata, et kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2

mõttes on käsitatav seegi, kui tõendamisraskusi hakatakse ületama oletustega, millele aga

35 / 59

1-22-5295

kohtuotsust rajada ei tohi. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb esilekerkivate selgete

tõendamisraskuste korral tuleb in dubio pro reo-põhimõttest (KrMS § 7 lg 3) juhindudes

kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks (vt nt 1-22-24929/42, p 38; 1-20-

3306/139, p-d 15,18). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kehtivat kohtupraktikat järgides

selliselt ka toiminud.

121. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et M. Repinski õigeksmõistmist KarS § 201 järgi

õigustab käsitletaval kolmel kuupäeval toimunud etteheite osas ka puudulik süüdistuse kirjeldus.

Süüdistuse kohaselt ajal, kui M. Repinski oli osutamas mujal (Tallinnast) taksoteenust tangiti

temale väljastatud AS Olerexi kaarti 17.12.2021, 20.12.2021 ja 4.02.2022 kastutades diislit ühel

korral AS Aseri (17.12) tanklas ja kahel korral (20.12. ja 4.02.) Jõhvi ATM tanklas. Prokuratuuri

hinnangul pani M. Repinski selliselt ametiisikuna jätkuva teona toime omastamise kolmanda isiku

kasuks.

122. Kohtupraktika kohaselt sisustatakse koosseisuelementi „enda või kolmanda isiku kasuks

pööramine“ nn manifesteerimisteooria alusel. Seega peab usaldatud vara enda kasuks pööramine

olema mingi reaalne toiming, millega vara pööratakse enda või kolmanda isiku vara hulka.

Omastamistahte manifesteerimine võib ilmneda väliselt tajutavas teos, mille põhjal saab

objektiivne vaatleja järeldada, et toimepanija soovib kas ise edaspidi võõra vara omanikuna

käituda või tahab ta lasta seda teha kolmandal isikul (vt nt RKKKo 3-1-1-92-13, p 14; 3-1-1-23-

14, p-d 20-21). Kohtupraktikas rõhutatu kohaselt peavad aga sellise järelduse tegemiseks olema

aga vastavad asjaolud süüdistuses toodud ja kohtuotsuses tuvastatud. Praegusel juhul ei ole

süüdistuses toodud asjaolusid, kuidas M. Repinski pööras 17.12. ja 20.12.2021 ja 4.02.2022

temale usaldatud vara enda või kolmanda isiku vara hulka. Süüdistuses ei kirjeldata mingit M.

Repinski tegu, mille alusel saaks objektiivne kõrvaltvaataja järeldada et ta soovis (sel ajal, kui

viibis ise mujal) pöörata temale usaldatud vara kolmanda isiku vara hulka. Süüdistusest ei nähtu

ka asjaolusid, millest saaks järeldada, et M. Repinski oleks andnud mõnele menetluses tuvastatud

või kohtueelses menetluses tuvastamata jäänud kolmandale isikule teadlikult temale Riigikogu

Kantselei poolt antud Olerex AS-i kaardi kütuse tankimiseks või lubanud kolmandal isikul, kes

omas kaardile juurdepääsu, kasutada seda kütuse tankimiseks. Kolleegium tõdeb, et ka

tõendusteabe olemasolu korral peaks süüdistuses kirjeldatud asjaoludest nähtuma, kes Riigikogu

liikme tööga mitteseotult Olerex AS-i kütusekaardiga bensiini tankis. Juhul, kui sellise isiku kohta

piisavalt tõendeid koguda ei õnnestunud, on võimalik kasutada ka kohtupraktikas aktsepteeritud

määratlust „kohtueelsel menetlusel tuvastamata isik“. Kuid selliselgi juhul peab süüdistuse

kirjeldus vastavaid asjaolusid sisaldama. Sellised nõuded vaidlusaluse süüdistuse puhul täidetud ei

ole.

123. Apellatsioonis rõhutab prokurör, et kuivõrd Riigikogu Kantselei väljastas Olerex AS kaardi

M. Repinski nimele, oli M. Repinskil kohustus hoida seda enda valduses. Prokurör peab

väheusutavaks, et M. Repinski ei märganud kaardi puudumist. Ringkonnakohus saab sellest aru

nii, et prokuröri arvates võiks M. Repinskile 17.12., 20.12.21 ja 4.02.2022 Riigikogu liikme

kütusekaardiga tankimistega seoses ühe võimalusena heita ette tegevusetust. Ringkonnakohtu

hinnangul ei saa sellega nõustuda järgmisel põhjusel. M. Repinski süüteoetteheites ei ole

kirjeldatud asjaolusid, et ta jättis täitmata kohustuse hoida Riigikogu kütusekaarti enda valduses,

millega võimaldas kohtueelsel menetlusel tuvastamata isikut(el) seda kütuse tankimisel kasutada

ja pöörata Riigikogu Kantselei vara enda kasuks. Tegevusetuse eest saab KarS § 13 lg 1 järgi

vastutada vaid selline isik, kes on õiguslikult tegutsema kohustatud (garant) (vt nt RKKKo 1-22-

2429/42, p 23; 1-20-3847/398, p 41). Riigikohtu praktika kohaselt peab aga tegevusetuse korral

süüdistuses olema sisustatud garandikohustus koos õigusliku aluse ja nõutava, kuid tegemata

jäetud tegevusega (vt RKKKo 1-15-2666/492, p 13). M. Repinskile esitatud süüdistus ei sisalda

36 / 59

1-22-5295

tema garandikohustust, selle õiguslikku alust, ega ka tegevust, mida ta pidi tegema, aga ei teinud.

Kokkuvõtvalt peab kolleegium vajalikuks viidata kehtivale kohtupraktikale, mille kohaselt

olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata

vastutuse eeldusi isikule omistada. Seda sõltumata kriminaalasjas kogutud tõendite sisust (vt

RKKKo 1-22-2429/42, p 23; 1-17-3371/311, p 66; 3-1-1-59-16, p-d 21,30).

124. Prokuröri viitest, et 26.03.2022 tankimise episoodi alusel saab teha järelduse, et sellisel

viisil, st M. Repinskile usaldatud kaardiga kolmandate isikute sõidukite tankimisi, võib olla veel,

ei piisa maakohtu seisukohtade kummutamiseks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kuivõrd

26.03.2022 M. Repinski teoga Riigikogu kaardiga tööga mitteseotud kütuse tankimisel tekitatud

kulu on 98,68 eurot, s.o jääb alla 200,01 euro, ei ole võimalik teda KarS § 201 järgi omastamises

süüdi tunnistada. Seega lõpetas maakohus KrMS § 199 lg 1 p-st 1 tulenevalt võimalike väärteo

tunnuste esinemise põhjendusega kõnealuses teos õigesti menetluse KrMS § 274 lg 1 alusel.

Maakohus selgitas, et juhul kui M. Repinski tegevus vastab väärteo tunnustele, on kohtueelse

menetleja pädevuses väärteomenetluse alustamine (vt otsuse p-d 203-209).

125. Kolleegium märgib eeltoodule lisaks täiendavalt järgmist. Maakohus leidis, et M. Repinski

26.03.2022 teos Riigikogu kütusekaardiga tankimisel võivad esineda väärteo tunnused KarS § 218

lg 1 järgi, s.o varavastases süüteos väheväärtusliku ehk kuni 200-eurose varalise õiguse vastu (vt

otsus p 208). Ringkonnakohus nendib, et kohtuvälise menetleja pädevuses on otsustada väärteo

menetluse alustamine, mis hõlmab küsimust ka võimaliku väärteo kvalifikatsioonist. Kolleegiumi

hinnangul tuleks väärteo menetluse alustamisel arvestada, et M. Repinski oli teo toimepanemise

ajal Riigikogu liige ehk korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 2 lg 1 tähenduses ametiisik. Seega

saab kohtuväline menetleja kaaluda, kas M. Repinski teos võivad esineda KVS §-s 17 sätestatud

väärteo ehk ametiisiku poolt omakasu eesmärgil avaliku vahendi korruptiivse kasutamise

tunnused.

126. Eeltoodu alusel jätab ringkonnakohus rahuldamata prokuratuuri apellatsiooni ja muutmata

maakohtu otsuse, millega mõisteti M. Repinski süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 1 ja 3 järgi õigeks.

Muutmata jääb maakohtu otsus ka osas, millega lõpetati KarS § 201 lg 2 p 1 ja 3 järgi esitatud

süüdistuses kirjeldatud 26.03.2022 kütuse tankimisega seotud menetlus KrMS § 274 lg 1 alusel,

seoses M. Repinski tegevuses esinevate väärteotunnustega. Muutmata jääb maakohtu otsus ka

osas, millega jäeti omastamise süüdistust puudutavas osas läbi vaatamata Eesti Vabariigi

Riigikogu kantselei tsiviilhagi.

(IV)

127. Prokuratuur taotleb tühistada maakohtu otsuse osas, millega mõisteti M. Repinski õigeks

ametiisiku poolt toimepandud kelmuses KarS § 209 lg 2 p 2 järgi. Prokuröri arvates ei saa

maakohtu seisukohtadega nõustuda, sest need ei tugine kogutud tõenditele ja otsus pole

motiveeritud. Kontrollides apellatsiooni väidete alusel maakohtu otsuses kajastatud tõendite

hindamist ja selle alusel tuvastatud asjaolusid ning otsuses tehtud järelduste vastavust tuvastatud

faktilistele asjaoludele, leiab ringkonnakohus, et apellandi väited väärivad tähelepanu.

128. Maakohus on M. Repinski KarS § 209 lg 2 p 2 järgi õigeks mõistmisel hinnanud tõendeid

ühekülgselt ja valikuliselt, jättes osa tõendeid põhjendamatult arvestamata ega pole hinnanud

tõendikogumit tervikuna, mis on toonud kaasa eksimused faktiliste asjaolude tuvastamisel.

Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus rikkus faktiliste asjaolude tuvastamisel

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes ja tegi tõenditest meelevaldseid järeldusi.

Maakohtu tõendite hindamisel tehtud vead viitavad kohtuliku uurimise ühekülgsusele, mis on

37 / 59

1-22-5295

viinud kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega ja toonud kaasa M. Repinski

põhjendamatu õigeksmõistmise. Maakohus rajanud otsuse valdavalt kaitseargumentidele, jättes

prokuröri väited osaliselt tähelepanuta. Sellist seisukohta põhjendab ringkonnakohus

alljärgnevalt.

129. Prokuröri apellatsioonist ja süüdistusest nähtuvalt tuleb M. Repinski KarS § 209 lg 2 p 2 järgi

mõista süüdi kokkuvõtlikult selles, et ta tekitas ametiisikuna varalise kasu saamise eesmärgil

Riigikogu Kantseleile tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse, kui esitas RKLS § 31 lg

2 alusel sooviavalduse eluasemekulude hüvitamiseks koos andmetega selle kohta, et üüris, elas ja

maksis perioodil 4.01.2021 kuni 1.03.2022 üüritasu Tallinnas, KKK korteri eest. Tegelikult elas

M. Repinski süüdistuses toodud perioodil Viimsi vallas, XXX asuvas ridaelamus ning ei üürinud,

kasutanud ega maksnud üüri Tallinnas, KKK korteri eest. Kuivõrd Riigikogu Kantselei hüvitas

esitatud andmetest lähtudes ja tegelikest asjaoludest tekitatud ebaõigest ettekujutusest eksimusse

viiduna süüdistuses toodud perioodil M. Repinskile RKLS § 31 lg 2 alusel elamiskulusid, sai Eesti

Vabariik 12 119,56 eurot kahju ja süüdistatav kasu. M. Repinskil puudus RKLS § 31 lg 2 alusel

õigus saada eluasemekulude hüvitist, sest tema tegelik elukoht asus alates 2020. aasta detsembrist

Tallinnaga piirnevas kohaliku omavalitsuse üksuses ja ta ei kasutanud ega tasunud üüritasu seoses

KKK korteriga.

130. Maakohus ja kaitsja leiavad, et prokurör ületas süüdistuse piire sellega, kui tõi

süüdistuskõnes välja, et kuigi M. Repinski asus elama 14.12.2020 XXX soetatud ridaelamusse,

taotles ta Riigikogu Kantseleilt eluasemekulu hüvitamist RKLS § 31 lg 2 alusel, esitades jätkuvalt

Tallinnas KKK korteri üürimise ja üüritasu maksmise kohta lepingud ega muutnud

rahvastikuregistris andmeid oma tegeliku elukoha kohta. Maakohus leidis, et ei pea andma

hinnangut prokuröri süüdistuskõnes esitatud väitele, kas M. Repinski oleks pidanud oma

rahvastikuregistri kannet muutma. Maakohtu arvates saab M. Repinski teo hindamisel lähtuda

üksnes asjaoludest, kas süüdistatav esitas Riigikogu Kantseleile ebaõigeid andmeid selle kohta, et

ta üüris, elas ja maksis 4.01.2021 kuni 1.03.2022 Lasnamäel asuva KKK korteri eest 12 119,56

eurot, mille Riigikogu Kantselei süüdistatavale hüvitas. Kaitsja leiab, et ka apellatsioonis on

süüdistuse piiridest väljuvalt tehtud etteheide M. Repinski rahvastikuregistri kande osas.

Kolleegium maakohtu ja kaitsja arvamust süüdistuse piiridest väljumise kohta ei jaga.

131. Kolleegiumi hinnangul ei väljunud prokurör süüdistuskõnes süüdistuse piiridest ning on ka

apellatsioonis tuginenud süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele ja lähtunud maakohtus

uuritud tõenditest. Maakohus võttis vastu ja uuris prokuratuuri tõendit ‒ rahvastikuregistri päringu

vastust, mis kajastab M. Repinski elukoha andmete kohta registrisse tehtud kandeid, sh nende

muutmisega seotud asjaolusid. Süüdistuses on märgitud, et M. Repinski näitas 31.05.2019

Riigikogu Kantseleile esitatud sooviavalduses eluasemekulude hüvitamiseks rahvastikuregistrisse

kantud elukoha aadressina Ida-Virumaa, KKK, esitamata kordagi, sh ka süüdistuses kajastatud

perioodil, Riigikogu Kantseleile teavet rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmete muutmise

kohta. Süüdistusest ja uuritud tõenditest nähtub seegi, et 14.12.2020 ostis M. Repinski Viimsi

valla, XXX korteriomandi, asudes 2020. aasta detsembrist elama piirkonda, kuhu elama asunud

Riigikogu liikmele ei kohaldu RKLS § 31 lg-s 2 sätestatud korra alusel eluaseme hüvitise

maksmine.

132. Järelikult on prokurör nii maakohtus kui ka apellatsioonis lähtunud asjaoludest, mis ei erine

süüdistusaktis kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest ja nende kohta esitatud tõenditest.

Süüdistuse piiridest väljumisena ei ole käsitatav see, et prokurör andis süüdistuskõnes kirjeldatud

asjaolude pinnalt muu hulgas hinnangu, et M. Repinski ei järginud rahvastikuregistri seaduse §-s

68 sätestatut kohustust tagada elukoha aadressi õigsus ja tegi seda selleks, et saada põhjendamatult

38 / 59

1-22-5295

eluasemekulude hüvitist. Selline hinnang asjaoludele ei ole käsitatav ka süüdistuse täiendamisena

Seetõttu jättis maakohus põhjendamatult süüdistuskõnes toodud väite osas seisukoha võtmata.

133. Ringkonnakohus nendib, et M. Repinskile KarS § 209 lg 2 p 2 järgi esitatud kelmuse

süüdistus ei ole sõnastatud kõige õnnestunumalt, teokirjeldus on mõneti raskesti jälgitav ja

sisaldab ka karistusõiguslikult ebaolulisi detaile. Samas ei esine süüdistuses selliseid puudusi, et

see rikuks kaitseõigust ega võimaldaks KrMS § 268 lg-te 1 ja 5 nõudeid järgides tuvastada KarS §

209 lg 2 p 2 sätestatud karistusõigusliku vastutuse eeldusi, et lahendada sisuliselt M. Repinski

süüküsimus. Kehtivas kohtupraktikas on leitud, et ka neis olukordades, kus süüdistuse tekst ei ole

sidus ega vasta kohtupraktikas esile toodud süüdistuse selguse ja täpsuse nõuetele, ei saa tingimata

rääkida kaitseõiguse rikkumisest juhtudel, kui süüdistuse tekstis kirjeldatud karistusõigusliku

vastutuse eelduseks olevatest faktilistest asjaoludest on siiski võimalik aru saada. Süüdistuse

sõnastusele ei saa kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja

täpsusega nähtuma isikule tehtava etteheite faktiline alus (vt nt RKKKo 1-18-4590, p 34 ja

RKKKo 3-1-1-83-11, p 10). M. Repinskile KarS § 209 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistus vastab

kohtupraktika nõuetele, sest selles kajastuvad piisava selguse ja täpsusega süüksarvatava

kuriteokoosseisu – kelmuse – objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud.

Seega vastab esitatud süüdistus KrMS § 268 lg-s 1 sätestatule, mille kohaselt saavad isiku

karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis

määravad ära kohtuliku arutamise piirid.

134. M. Repinskit süüdistatakse KarS § 209 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, mis näeb ette

vastutuse ametiisiku poolt teisele isikule varalise kahju tekitamise eest tegelikest asjaoludest

teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Etteheidetava süüteo

objektiivne koosseis seisneb kannatanu petmises ehk tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse

ehk eksimuse loomises, mistõttu kannatanu teeb varakäsutuse ja saab varalist kahju.

Subjektiivsesse koosseisu kuulub teadlikkus kannatule ebaõige ette kujutuse loomisel ja varalise

kasu saamise eesmärk.

135. Seega peab M. Repinskile KarS § 209 lg 2 p 2 järgi kelmuse süüks arvamisel tuvastama, et

kannatanu – Eesti Vabariik Riigikogu Kantselei kaudu ‒ tegi varakäsutuse ja sai kahju, sest oli M.

Repinski poolt tegelikest asjaoludest loodud ebaõigest ettekujutusest tingituna eksimuses. Samuti

peab tuvastama, et M. Repinski oli teo toimepanemise ajal ametiisik, tegutses varalise kasu

saamise eesmärgil ja viis Riigikogu Kantselei eksimusse teadlikult.

136. Vaidlus puudub maakohtu tuvastatud süüdistuse asjaolus, et M. Repinski oli alates

28.03.2019 ja teo toimepanemise ajal Riigikogu XIV koosseisu liige ning seega ametiisik KarS §

288 lg 1 ja KVS § 2 lg 1 tähenduses.

137. Vaidlus puudub süüdistuses märgitus, et RKLS § 31 lg 2 alusel makstakse Riigikogu

liikmele, kes Rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmete järgi elab väljaspool Tallinna ja

Tallinnaga piirnevaid kohaliku omavalitsuse üksusi, tema sooviavalduse alusel elamiskulude

hüvitamiseks iga kuu summa, mille suurus on 20% Riigikogu liikme ametipalgast. Riigikogu

kodu- ja töökorraseaduse § 13 lõike 2 punkti 15 ja RKLS § 31 lg 2 alusel kehtestatud Riigikogu

liikme eluasemekulude hüvitamise korra punkt 2 kohaselt on Tallinnaga piirnevateks kohaliku

omavalitsuse üksusteks Harku, Jõelähtme, Kiili, Rae, Saku, Saue ja Viimsi vald.

138. Maakohtus tuvastati ka süüdistuse asjaolu, et 31.05.2019 esitas M. Repinski Riigikogu

Kantselei finantsosakonnale avalduse, milles palus lähtudes Riigikogu liikme staatuse seaduse §

39 / 59

1-22-5295

31 lõikest 2 ja vastavalt Riigikogu liikme eluasemekulude hüvitamise korra tingimustele hüvitada

eluaseme kulud. Selles avalduses märkis M. Repinski, et tema rahvastikuregistrisse kantud

elukoha aadress on KKK, Ida-Virumaa. Samuti märkis süüdistatav avaldusse oma arvelduskonto

numbri ja kinnitas, et üürileping, mille alusel taotleb eluasemekulude hüvitamist, ei ole sõlmitud

KVS §-s 7 nimetatud seotud isikuga. Riigikogu Kantselei märkest nähtuvalt registreeriti avaldus

3.06.2019 (T kd 2, tl 14).

139. Tuvastamist leidis süüdistuse asjaolu, et lisaks 31.05.2019 esitatud avaldusele

eluasemekulude hüvitamiseks, esitas M. Repinski hüvitise saamiseks Riigikogu Kantseleile kuus

üürilepingut, milles näidatu kohaselt üürib ta korteriomandit aadressil Tallinn, KKK, mille eest

tasub sularahas (vt T kd 2, tl-d 14-38). M. Repinski esitatud lepingud hüvitise saamiseks olid

järgmised:

1) 20.03.2019 lepingu üürimise kohta perioodil 1.04.2019 kuni 30.06.2019, üürisumma kokku

2340 eurot (780 eurot kuus); 2) 27.06.2019 lepingu üürimise kohta perioodil 1.07.2019 kuni

31.12.2019, üürisumma kokku 4680 eurot (780 eurot kuus); 3) 4.01.2020 lepingu üürimise kohta

perioodil 1.01.2020 kuni 30.06.2020, üürisumma kokku 2340 eurot kuus (780 eurot kuus);

4) 1.11.2020 lepingu üürimise kohta perioodil 1.11.2020 kuni 30.04.2021, üürisumma kokku 5160

eurot (860 eurot kuus); 5) 1.05.2021 lepingu üürimise kohta perioodil 1.05.2020 kuni 31.10.2021,

üürisumma kokku 5160 eurot (860 eurot kuus); 6) 1.11.2021 lepingu üürimise kohta perioodil

1.11.2021 kuni 30.04.2022, üürisumma kokku 5340 eurot (890 eurot kuus).

140. Kõik eespool toodud kuus Riigikogu Kantseleile esitatud eluruumi üürilepingut sisaldavad

andmeid, et M. Repinski on alates 2019 kuni 2022. aasta aprilli lõpuni lepingutes märgitud

perioodidel üürinud Tallinnas, KKK asuvat korterit üldpindalaga 53 m2.

141. Lepingutes on näidatud Tallinn, KKK korteri üürileandjaks LR. Kõigis lepingud sätestavad

sarnase tingimusena, et üürnik kohustub tasuma üürileandjale kasutamise eest summa, mille arvelt

üürileandja maksab kõik kommunaalkulud, mis on koos kõrvalkuludega arvestatud üüri sisse.

Samuti on kõigis esitatud üürilepingutes tingimus, et üürnik tasub üüri täismahus lepingu

allkirjastamise hetkel sularahas (vt T kd 2, tl-d 14-38).

142. Kolleegium toob välja, et M. Repinski poolt Riigikogu Kantseleile eluasemekulude hüvitise

saamiseks edastatud lepingutest viimased kolm, s.o 1.11.2020, 1.05.2021 ja 1.11.2021 sõlmitud

lepingud, seonduvad otseselt süüteoetteheitega, sh kannatanule tekitatud kahjuga, sest neis

lepinguis näidatud andmete alusel maksis Riigikogu Kantselei finantsosakond süüdistuses toodud

perioodil 4.01.2021 kuni 1.03.2022. M. Repinskile eluasemekulude hüvitist neliteist kuud.

143. Vaidlus puudub tuvastatud süüdistuses kajastatud asjaolus, et Riigikogu Kantselei hüvitas M.

Repinskile esitatud sooviavalduses ja üürilepingutes kajastatud andmete alusel eluasemekulud

kokku 12 119,56 euro ulatuses järgmiselt: (T kd 4, tl 31-32).

Kuupäev

Summa

Selgitus

1)

4. jaanuar 2021

RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 1/21

2)

1. veebruar 2021

RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 2/21

3)

1. märts 2021

RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 3/21

4)

1. aprill 2021

RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 4/21

5)

6. mai 2021

RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 5/21

6)

1. juuni 2021

RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 6/21

7)

1. juuli 2021

RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 7/21

8)

2. august 2021

RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 8/21

9)

1. september 2021

RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 9/21

40 / 59

1-22-5295

)

1. oktoober 2021

RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 10/21

)

4. november 2021

879,89

RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 11/21

)

1. detsember 2021

879,89

RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 12/21

)

3. jaanuar 2022

879,89

RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 1/22

)

1. veebruar 2022

879,89

RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 2/22

Kokku: 12 119,56 eurot

144. Tuvastatud on süüdistuse asjaolu, et 14.12.2020 ostis M. Repinski koos JVga (praegu JR) ½

kaasomandi korteriomandist – ridaelamu – aadressil XXX ning et korteriomand läks üle ostjate

valdusesse müügilepingu kuupäeval (T kd 2, tl-d 40-50). Vaidlus puudub selles, et kõnealune

korteriomand asub piirkonnas, millele RKLS § 31 lg-s 2 sätestatud korra alusel eluasemekulude

hüvitise maksmist ei kohaldata.

145. Vaidluse all pole ka asjaolu, et 1.03.2022 saatis M. Repinski Riigikogu Kantselei

finantsosakonna töötajale MSle e-kirja, milles teatas, et KKK tn korteri üürileping on üles öeldud

alates 1.03.2022 ning enam pole vaja hüvitada eluasemekulusid (T kd 2, tl 39).

146. Tuvastatud on seegi asjaolu, et KKK korteris elab LR poeg AR, kes kannab igakuiselt LR

arvelduskontole raha.

147. Vaidluse all on, kas M. Repinski lõi eluasemekulude hüvitise saamise eesmärgil Riigikogu

Kantseleile esitatud sooviavalduses ja üürilepingutes näidatud andmetega tegelikest asjaoludest

teadvalt ebaõige ettekujutuse, millega viis Riigikogu Kantselei finantsosakonna eksimusse, et tal

on õigus RKLS § 31 lg 2 alusel saada eluasemekulude hüvitist, millest tulenevalt kandis

Riigikogu Kantselei M. Repinskile üle 12 119, 56 eurot. Selle eksimusest tingitud varakäsutusega

tekitati Eesti Vabariigile 12 119, 56 eurot kahju.

148. Menetluse keskseks küsimuseks on, kas M. Repinski Riigikogu Kantsleile hüvitise saamiseks

esitatud andmed selle kohta, et ta üüris, maksis ja tasus üüri 4.01.2021 kuni 1.03.2022 KKK

korteri eest, mille alusel Riigikogu Kantselei hüvitas talle 12 119,56 euro ulatuses elamiskulusid,

vastavad tegelikkusele. Asja lahendamiseks on oluline tuvastada seegi, kas M. Repinski hakkas

alates 2020. aasta detsembrist elukohana kasutama Viimsi vallas, XXX ridaelamut ning ei

kasutanud samal ajal Tallinnas KKK asuvat korterit ega maksnud selle eest üüritasu.

149. Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, et süüdistaja pole esitanud ammendavaid

põhjendusi, mille alusel saaks veenvalt, tõendatult ja tõsikindlalt väita, et tunnistajate LR, AR, JR

ja süüdistatava M. Repinski ütlused KKK korteri üürimise asjaolude kohta pole usaldusväärsed.

Kolleegium ei jaga maakohtu arvamust, et prokuröri argumendid tunnistajate ja süüdistatava

ütluste ebausaldusväärsuse kohta seoses KKK tn korteri üürimise, selle kasutamise ja üüritasu

maksmisega on liiga kuivetud. Kolleegiumi hinnangul on maakohus hinnanud viidatud isikuliste

tõendiallikate ütlusi põhjendamatult kriitikavabalt ega ole arvestanud isikuliste tõendiallikate

ütluste usaldusväärsuse küsimuse lahendamisel erialakirjanduses kui ka kohtupraktikas välja

kujunenud kriteeriume, mis võimaldavad üksikjuhtumi isepära arvesse võttes isikulise tõendiallika

usaldusväärsust hinnata (vt nt RKKKo 1-22-2429/42, p 37).

150. Kohtupraktika kohaselt tuleb ütluste hindamisel pöörata muu hulgas tähelepanu sellele, kas

need on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel

41 / 59

1-22-5295

andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi (vt nt RKKKo 1-19-10157/71, p-d 9-10). Samuti sõltub

tunnistaja usaldusväärsus isikuomadust ja tajumise asjaoludest. Tunnistaja ütluste usaldusväärsust

kinnitab, kui ta suudab üksikasjalikult osutada näiteks aset leidnud kohtumiste asjaoludele;

reprodutseerida detailselt aset leidnud vestlusi ning suudab kajastada mitte üksnes vestluste ja

asjaolude põhisisu, vaid ka nn kaasuvaid detaile (vt nt RKKKo 3-1-1-89-12, p 14). Tavapäraselt ei

suuda valeütlusi andev isik enda väiteid selliste detailidega varustada. Samuti on tunnistaja ütluste

usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriume nende ütluste eluline usutavus ehk see, milline on vastava

asjaolu esinemise üldine tõenäosus (vt nt RKKKo 3-1-1-89-12, p 14). Kolleegiumi hinnangul ei

ole maakohus neid kohtupraktikas settinud kriteeriume vajalikul määral arvestanud, mistõttu on

otsusest nähtuvalt antud isikuliste tõendiallikate usaldusväärusele kohta ekslikke hinnanguid, mis

on toonud kaasa eksimused faktiliste asjaolude tuvastamisel.

151. Kolleegium leiab erinevalt maakohtust, et tunnistaja LR ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks

osas, mis puudutavad M. Repinskile korteri üürimise, kasutamise ja selle eest sularahas üüritasu

saamise asjaolusid. Usaldusväärseks ei saa pidada LR selgitusi ka selle kohta, miks AR kannab

talle alates 2018. aastast igakuiselt pangakontole raha. Maakohus küll möönis, et tunnistaja LR ei

suutnud tõepoolest detailselt ja konkreetselt mäletada üürilepingute sõlmimise, allkirjastamise ja

sularaha saamise asjaolusid, kuid pidas seda vabandatavaks sellega, et sündmused toimusid kolm

ja neli aastat tagasi. Kolleegiumi hinnangul on maakohus jätnud tähelepanuta olulised

tunnismärgid, viitavad vaidlusaluste asjaolude kohta antud ütluste ebausaldusväärsusele.

Kolleegiumi arvates näitavad tunnistaja LR ütluste ebausaldusväärsust vaidluse all olevate

asjaolude kohta antud põiklevad ja ebakindlad ja detailideta ütlused. Tunnistaja on üritanud

ebamugavaid küsimusi läbivalt pareerida väljenditega ei mäleta; täpselt ei mäleta; pole aimu.

Tunnistaja ei oska kirjeldada üksikasju, mis seonduvad M. Repinskile korteri üürimise, sh

lepingute sõlmimise, tingimuste ja üüritasu maksmisega. Kahtlusi ütluste usaldusväärsuses

süvendab seegi muster, et tunnistaja, kes annab mittemäletamisest tingituna või taotluslikult

puudulikke ja häguseid vastuseid küsitud asjaolude kohta, vastab samas kindlalt jaatavalt teatud

asjaolude kohta, sh et on M. Repinskilt saanud sularaha ning kasutas KKK tn korterit. Kolleegium

nendib, et siiski pole tunnistaja ka nende asjaolude puhul suutnud anda asjaolude täpsustamisel

detailseid ja kontrollitavaid ütlusi.

Kolleegium peab tunnistaja LR ristküsitlusel küsimustele sisulist vastamata jätmist järjepideva

mittemäletamise põhjendamisega seda kummastavamaks ja ebaloogilisemaks, et tegemist on

meditsiini valdkonnas töötava inimesega, kes pole eakas ning kelle terviseprobleemide kohta, mis

võiksid mäletamist pärssival moel mõjutada, pole kohtule andmeid esitatud (vt K kd 2, tl 100

pöördel – 101).

152. Ilmestamaks tunnistaja LR ristküsitlemisel antud vastuste eripära, viitab kolleegium

järgmistele näidetele: Millal soetasite KKK tn korteri? Täpselt ei mäleta, isegi umbkaudselt ei

oska öelda, õde tegeles sellega; Mis ajast alates kasutab poeg korterit? Täpselt ei mäleta, mis

aastal tuli tagasi Eestisse; Kas M. Repinski oli enne üürimist korterit varem näinud? Ma ei

mäleta; Mitu üürilepingut koostati? Oli mitu, aga ei mäleta täpsemalt; Miks muutus lepingutes

üürihind? Ma samuti ei mäleta; Kas hind läks kõrgemaks või madalamaks? Ma ei mäleta; Kuidas

üüriraha kätte saite? Sain sularahas, täpsemalt ei mäleta; Kuidas lepingu allkirjastasite veebi

kaudu? Ma täpselt ei mäleta; Kui Teile lepingupõhjad saadeti, siis kuidas panite allkirja, palun

selgitage? Ma ei mäleta; Kas tegite arvutis või telefonis? Arvutis, aga täpsemalt ei mäleta; Kas

andsite M. Repinskile 1.04.2019 korteri üle? Jah; Kas näitasite korterit, andsite võtmed? Ma ei

mäleta, mu pole aimugi. Ma tean, Kl on võtmed olemas; Kuivõrd teie emakeel on vene keel,

kuidas lugesite lepingute tekste eesti keeles? Ma ütlengi teile ma ei mäleta, mul pole aimugi,

kuidas me tegime esimesel korral; Miks on lepingu pikkus kolm kuud? Ma ei mõelnud selle peale,

42 / 59

1-22-5295

sest mul oli ükskõik; Kas üürisumma lepingusse ütlesite teie või M. Repinski? Ma juba ei mäleta,

kuidas see käis; Kui tulite korterisse samal ajal, kui M. Repinskile välja üürisite, kas seal oli tema

esemeid, riideid, hambaharju, sööki Jah; Mis seal täpsemalt oli? Ma ei mäleta, aga oli kindlasti

mitu hambaharja (K kd 2, tl-d 86 pöördel -92 pöördel).

153. Kolleegium tõi eelnevalt välja LR vastused seoses esimese üürilepingu asjaoludega. Paraku

vastas tunnistaja ka kõigi järgnevate lepingutega seotud asjaolude kohta sarnaselt, väites neid

mitte mäletavat. Kolleegium peab vajalikuks viidata vastustele süüdistuse seisukohalt oluliste

lepingute kohta, mis hõlmavad perioodi 4.01.2021 kuni 1.03.2022: Kas 1.11.2020 lepingu

sõlmimisel viibisite Eestis? Ei mäleta; Miks leping kehtib kuni 30.04.2021? Ma ei mäleta. Miks

üür on selles lepingus tõusnud 860 euroni võrreldes eelmise lepinguga? Ma samuti ei mäleta;

Miks oli vaja üürisummat tõsta? Ma täpselt ei mäleta, aga arvan, et võibolla kommunaalmaksud

olid kõrgemad. Palju selles korteris tavaliselt on kommunaalmaksud? Ei mäleta. Kas 1.05.2021

lepingu sõlmimisel olite Tallinnas? Ei mäleta; Kuidas jõudsite üüri summani 860 eurot? Ma

täpselt ei mäleta, kuidas meil läks; Kas lepingus märgitud tasu sularahas 5160 eurot olete saanud

kätte? Jah; Kas see toimus lepingu allkirjastamisel? Ei mäleta; Kas 1.11.2021 lepingu sõlmimisel

olite Tallinnas, kas mäletate selle asjaolusid? Ei mäleta; Kas see leping kehtis kuni 30.04.2022?

Ma ütlen teile, ma täpselt ei mäleta. Edasi väitis LR 1.11.2021 lepingu osas, et ei mäleta, miks

selles tõusis üür 30 euro võrra ning pakkus siis, et võibolla oli sama nagu eelmise lepinguga, et

kommunaalmaksed tõusid. Küsimusele, kas on olnud juhus, kus M. Repinski teatab, et ütleb nüüd

üürilepingu üles, vastas tunnistaja eitavalt. Täpsustavale küsimusele, kas M. Repinski pole

esitanud ülesütlemise avaldust, vastas tunnistaja, et ei mäleta, et sellist asja on olnud (K kd 2, tl-d

92 pöörel -97).

154. Kolleegium ei pea tõendiallika usaldusväärsust kaaludes loogiliseks ega eluliselt usutavaks,

et LR ei suuda üürileandjana välja tuua ei KKK korteri kommunaalkulude ligikaudsetki suurust

ega mingeid selgitusi lepingutingimuste kohta, sh üürisumma tõusmise kohta. Ilmselgelt

kahandavad usaldusväärust needki vastused, millest nähtuvalt nimetatud asjaolud teda ei

huvitavatki. Kolleegium nõustub prokuröriga, et LR oletus, et võibolla tõsteti üürisummat

seepärast, et tõusid korteri kommunaalkulud, ei vasta tõele. LR Swedbank AS pangakonto

väljavõttest nähtuvatest igakuiselt tasutud kommunaalkulude arvetest ei ilmne, et küsitud

lepingute perioodil oleksid kulud tõusnud. Arvelduskontost nähtuvalt jäävad KKK korteri

kommunaalarved valdavalt 100-150 euro piiridesse, ulatudes sellisest summast kõrgemale harva

(vt T kd 3, tl 1-5 LR arvelduskonto vaatlus perioodi 1.1.2018 kuni 31.07.2022 kohta, koos

pangakonto väljavõttega CD plaadil). Kolleegiumi hinnangul tähendab eeltoodu, et LR ütlusi

korteri üürimise, kasutamise ja üüri tasumise asjaolude kohta usaldusväärseks lugeda ei saa.

155. Asjaolu, et LR ei oska üürilepingute sõlmimisse ega sisusse puutuvalt ütlusi anda viitab

tõigale, et kõnealused lepingud ja neis kajastatud tingimused on koostanud M. Repinski. Riigikogu

Kantseleile esitatud lepingutes märgitud igakuiselt tasumisele kuuluva üürisumma suurused (ning

kogusumma perioodi eest) lähtuvad RKLS § 31 lg-s 2 sätestatud piirmäärast, mille kohaselt

hüvitatakse Riigikogu liikmele eluaseme hüvitamiseks iga kuu summa, mille suurus on 20%

ametipalgast. Riigikogu Kantselei finantsosakonna juhi LK ütlustest nähtub, et M. Repinski

esitatud lepingutes sisalduvate andmete alusel maksti saadikule esitatud hüvitis n-ö maksimaalses

võimalikus suuruses, s.o 20% ametipalgast ning indekseerimisest tingitud ametipalga tõstmisel on

vastavalt tõstetud ka lepingutes järgneva perioodi üürisummat. Kolleegiumi hinnangul näitab

eeltoodu, et üürilepingutes märgitud tingimused üürisumma suuruse ja selle sularahas tasumise

kohta dikteeris M. Repinski, kuna tal oli eesmärk saada maksimaalset eluasemekulude hüvitist.

Sularahas üüritasu tegelikku maksmist Riigikogu Kantselei sisuliselt kontrollida ei saanud. LK

43 / 59

1-22-5295

ütlustest nähtuvalt eeldasid finantsosakonna töötajad saadiku ausust, et lepingus nähtuv eluaseme

kulu on ka tegelikult tasutud.

156. Tunnistaja LR väitel olevat ta saanud M. Repinskilt üürisumma kätte sularahas siis, kui käis

Eestis. Kui ristküsitlusel üritati täpsustada, millal ja millise transpordivahendiga ta Eestisse

saabus ja kuulda täpsemaid selgitusi raha üleandmise asjaolude kohta, piirdusid tunnistaja

vastused valdavalt fraasiga Ei mäleta või oletustega. Tunnistaja vastuste põiklevust ja

ebamäärasust arvestades ja kolleegium maakohtu arvamusega, et tunnistaja ütlusi Eestis käimise ja

sularaha saamise kohta M. Repinskilt saab pidada usaldusväärseks. Maakohtuga ei saa nõustuda,

et LR ütlusi saab pidada usutavaks selle kohta, et ta käis just vaidlusalusel perioodil Eestis ka

bussiga, mistõttu ei näita piiriületuste tõend asjaolusid ammendavalt, sest menetleja pole seda

kontrollinud (T kd 3, tl 102-104). Kolleegium leiab, et kuivõrd tunnistaja ütlustes puuduvad

detailid, pole võimalik neid teiste uuritud tõenditega kontrollitavalt võrrelda. Kolleegium ei soostu

maakohtuga, et üüri sularahas tunnistajale üleandmine kahe aasta jooksul kolmel korral ei tundu

uskumatuna seetõttu, et süüdistatav on võtnud piisalt oma arvelduskontolt sularaha välja. Asjaolu,

et M. Repinskil on harjumus arveldada sularahas, ei tõenda veel, et ta tasus LRle sularahas üüri.

Arvestades tunnistaja LR ütluste ebamäärasust, ebaloogilisust ja ilma selge põhjuseta esitatud

väiteid asjaolude mittemäletamise kohta ning kontrollimist võimaldavate selgituste andmise

vältimist, loeb ringkonnakohus LR ütlused osas, mis puudutavad M. Repinskile korteri üürimist,

üürilepingute sõlmimist, üüritasu sularahas saamist M. Repinskilt ja KKK korteri kasutamist,

ebausaldusväärseks.

157. Prokurör ei nõustu maakohtuga, et M. Repinski KKK korteri üürimise, kasutamise ja üüri

tasumise asjaolusid ei saa mõjutada see, kas sama korteri eest tasus midagi LRle ka tema poeg.

Maakohtu arvates ei ole tavapäratu, et üürileandja võtab kasutamise eest tasu korraga mitmelt

inimeselt ja LR tingimus oli, et poeg elab korteris. Prokuröri arvates ei toeta maakohtu seisukohta

uuritud tõendid ning eluliselt ei saa pidada usutavaks olukorda, et üheski üürilepingus pole kirjas

tingimust, et korter on kellegagi jagatav. Kolleegium nõustub prokuröriga ning põhjendab seda

järgmiselt.

158. Kolleegiumi hinnangul kinnitavad uuritud tõendid, et LR poeg AR, kes KKK korteris elas,

maksis emale selle eest üüri. Kolleegium peab nõustuvalt prokuröriga ebausaldusväärseks

tunnistajate LR ja AR ütlusi asjaolude kohta, mis puudutavad KKK korteriga seotud

pangaülekandeid LRle. LR väitis prokurörile vastates, et tema pangakontolt nähtuvad ülekanded,

sh alates 2019. septembrist igakuised maksed 350 eurot selgitusega Flat, tähendavat lihtsalt raha,

mida poeg kannab talle igakuiselt, et tal oleks säästud. Pangaülekande selgitus Flat ei tähendavat

mitte midagi. Küsimusele, kes maksab kommunaalkulud, kui poeg elab KKK korteris, vastas

tunnistaja et tema ise tasus kõik ära. Samuti ei tähendavat midagi selgitused, millega tema kandis

pojale mõnel korral raha selgitusega present või hambaravi (K kd 2, tl 95).

159. Tunnistaja AR vastas küsimusele alates 2018. augustist ema kontole kantavate summade

kohta selgitusega üks punkt ning alates 1.09.2019 igakuiste kannete kohta summas 350 eurot

selgitusega Flat, et kandis oma vaba raha, et kui on vaja, saadab ema talle kohe tagasi. Igakuiste

kannete selgitus Flat ei tähendavat midagi (K kd 2, tl 106). Prokurör taotles avaldada KrMS § 289

alusel tunnistaja usaldusväärsuse kontrolliks kohtueelsel menetlusel antud teistsugused ütlused,

mille kohaselt kandis tunnistaja iga kuu korteri eest ema kontole 350 eurot, millest ema maksab

korteriühistule kommunaalkulud. Tunnistaja AR vastas ütluste erinevuse selgitamiseks, et tol

ajahetkel (kohtueelsel menetlusel) oligi tema peas arusaam selline, et ta kannab üle ema

arvelduskontole ja see tähendaski tema jaoks, et nagu tema maksab selle korteri eest. Aga tema

käest ei olevat kohtueelsel menetlusel küsitud, kas talle see raha tagastatakse. Täpsustavale

44 / 59

1-22-5295

küsimusele vastas tunnistaja, et jah see võis küll nii olla, et politseis ta ütles pangaülekannete Flat

selgituseks, et kannab emale raha üle ja ema maksab selle arvelt korteri eest (K kd 2, tl 106

pöördel-107). Kaitsjale vastates märkis tunnistaja taas, et emale tehtud ülekannete eesmärk oli

raha säästa või kontrolli all hoida (K kd 2, tl 110).

160. Kolleegium toob välja maakohtus uuritud LR pangakonto vaatlusest ja konto

XXXXXXXXXXXXXXXXXX väljavõttest nähtuvad andmed, mille kohaselt on AR alates

1.01.2018 kuni 31.07.2022 kandnud selgitustega „1“ ja alates 1.09.2019 igakuiselt selgitusega

Flat LR kontole raha kokku summas 14 741 eurot. Samal perioodil on LR teinud ARle

ülekandeid kokku 1764 eurot selgitustega „Hambaravi“ ja Present. Kolleegium viitab, et konto

väljavõttest ilmnevale mustrile, et pärast AR igakuiseid ülekandeid selgitusega Flat (reeglina

summas 350 eurot) on tavaliselt järgmisel päeval toimunud kanne LR kontolt KÜ KKK arve

tasumiseks

161. Kolleegium peab asjakohaseks prokuröri viidet, et LR pangakonto väljavõttest nähtuvalt on

talle vaadeldaval perioodil pangaülekannetega maksnud üüri või muude korteritega seotud kulude

eest, sh sarnaste selgitustega, lisaks ARle ka teised isikud. Kolleegium tuvastas pangakontot

uurides, et IV on teinud LRle kahe aasta vältel regulaarselt makseid Kohtla-Järvel, SSS tn-l asuva

korteri eest. Seejuures väärib tähelepanu tõik, et osade ülekannete selgituseks on Flat. Lisaks

ilmneb väljavõttelt, et JM on vaadeldaval perioodil regulaarselt teinud LRle makseid selgitusega

Kvartira (T kd 3, tl 1-5 ja CD plaat).

162. Kolleegiumi hinnangul kinnitavad LR pangakonto väljavõttest nähtuvad andmed, et AR, kes

elas KKK korteris, tasus emale korteri eest üüri, sh süüdistuses vaadeldaval perioodil alates

1.09.2019 kuni 1.03.2022, mil maksis üüri 350 eurot kuus. Väljavõttest nähtuvalt tasuti sellest

summast LR poolt korteriühistule igakuiste kommunaalkulude arved. Tõendist nähtuvalt kandis

AR emale raha kokku summas 14 741 eurot, kuid LR pojale mõne ülekandega kokku vaid 1764

eurot. Lisaks selgub tõendist, et ka teised isikud on tasunud LRle korteritega seotud kulutusi

selgitustega Flat ja Kvartira, ehk eesti keeles selgitusega Korter. Eeltoodu kummutab tunnistajate

LR ja AR väited, et AR poolt emale tehtud igakuise maksed selgitusega Flat oleks midagi muud

kui makse KKK korteri üürimise eest. Seega loeb kolleegium tunnistajate ütlused AR poolt KKK

korteri üürimise ja üüritasu maksmise asjaolude kohta ebausaldusväärseks.

163. Kolleegium peab vajalikuks välja tuua, et uuritud tõendid annavad aluse kahelda LR ütlustes,

et ta eelistas ja soovis saada M. Repinskilt üürisummasid sularahas. Tõenditest nähtuvalt tasusid

LRle pangakontole üüri nii AR kui teised isikud. Kolleegium jagab apellandi seisukohta, et

arvestades LR tavapärast harjumust saada üüritasusid pangakonto ülekannetega, pole usutav, et ta

soovis just M. Repinskiga seonduvalt saada üüritasu sularahas. Prokurör ei nõustu maakohtu

märkustega, mida süüdistaja võinuks täiendavalt tõendada LR ütluste kontrollimiseks seoses

sularaha väidetava kasutamise ja Eestis viibimistega, sh tema välismaa pangakonto seisu ning

pangakaartide kasutamist. Prokurör märgib, et kohtus esitatud väited olid uued ja nende

kontrollimine KrMS § 297 alusel oleks kohtupidamist venitanud. Kolleegium nendib sellesse

apellanti väitesse puutuvalt, et KrMS §-st 14 tulenevalt on võistlevas menetluses prokuröri otsus,

kuidas süüdistusfunktsiooni täita.

164. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et süüdistatava poolt korteri üürimise, üüri tasumise ja

kasutamise asjaolusid ei saa mõjutada see, kas AR tasus samuti midagi üüriandjale, sest pole

tavapäratu, et üürileandja võtab korteri eest tasu korraga mitmelt inimeselt. Kolleegium peab

tuvastatud asjaoludest nähtuvalt ja RKLS § 31 lg 2 alusel eluasemekulude taotlemiseks esitatud

andmete kontekstis ebaloogiliseks, et Riigikogu Kantseleile esitatud taotluses tasuda

45 / 59

1-22-5295

eluasemekulud seoses KKK asuva 2-toalise ja 53m2 korteri üürimisega, ei kajastata üürilepingutes

tingimust, et üüritavas korteris elab isik, kellega tuleb korterit jagada ja kes tasub samuti 350 eurot

kuus üüri, mille eest üürileandja tasub korteri kommunaalkulud. Seda enam, et M. Repinskiga

seotud üürilepingutes märgitu kohaselt on kommunaalkulud ja kõrvalkulud arvestatud üürniku

tasutava üürisumma sisse.

165. Maakohus märgib otsuses, et RKLS § 31 lg 2 ja Riigikogu liikme eluasemekulude hüvitamise

kord ei näe ette, et elamiskulu peaks vastama keskmisele turuhinnale või olema soodsaim

võimalikest variantidest. Kuivõrd ainsaks summaliseks kriteeriumiks on 20% ametipalgast, ei

suuna see saadikut eelistama soodsaimat varianti. Kolleegium maakohtu arvamust ei jaga.

Kolleegium soostub prokuröriga, et praegusel juhul nähtub arvestuslikult, et Lasnamäel, KKK

asuva 2-toalise korteri eest tasusid süüdistuses toodud perioodil M. Repinski ja AR LRle üüritasu

kokku üle 1200 euro kuus. Kui sellest arvestada maha tasutavad kommunaalkulud, ulatub LR

saadav üüritasu ca 1000 euroni kuus, millest lõviosa moodustab Riigikogu liikme tasutav üür,

mille hüvitab saadiku esitatud taotluse ja esitatud andmete alusel Riigikogu Kantselei. Sellises

olukorras ei saa pidada mõistlikuks, et teise isikuga jagatava korteri eest makstav üüritasu, mille

hüvitamist Riigikogu liige taotleb, on 860 kuni 879 eurot kuus. Sisuliselt sai M. Repinski sellise

üüritasu eest toa ühiskasutuses olevast korterist. Kolleegium on prokuröriga päri, et sellise

üüritasu eest oleks saanud tunduvalt parematele tingimustele vastava eluaseme. Kahtlemata ka

sellise, mis oleks tegelikult vastanud privaatsuse tingimustele, mida M. Repinski pidas eluaseme

valikul väidetavalt oluliseks kriteeriumiks.

166. Kolleegium viitab maakohtus uuritud tõendile, millest nähtuvalt edastas Riigikogu

korruptsioonivastane erikomisjon 1.04.2022 Keskkriminaalpolitseile süüteotunnuste

kontrollimiseks materjalid seoses M. Repinski eluaseme hüvitise taotlemisega, kui oli kuulanud

ära M. Repinski poolt 22.03.2022 erakorralisel istungil antud selgitused eluaseme kulude

hüvitamise taotlemiseks RKLS § 31 lg 2 alusel, kui ta faktiliselt elas Tallinnaga piirnevas

kohalikus omavalitsuses. Erikomisjoni kirjas märgitakse, et perioodil 2019. aasta märtsist kuni

2022. aasta märtsini on kinnisvaraportaalide andmetel Lasnamäe heas korras üürikorterite hinnad

keskmiselt 500 eurot ja kommunaalkulud külmal ajal kuni 200 eurot. Meediakajastusest ilmneb, et

M. Repinski ei ela Tallinnas, KKK korteris. Korruptsiooni vastase erikomisjoni arvates vajavad

kontrollimist, kas M. Repinski kasutas tegelikult korterit ning turuhinnast tunduvalt kallima

üürilepingu tingimused (T kd 2, tl 9-11). Eeltoodust nähtuvalt ei käsitle Riigikogu

korruptsioonivastane erikomisjon RKLS § 31 lg-s 2 sätestatud ja Riigikogu liikme

eluasemekulude hüvitamise korra tingimusi formaalselt. See tähendab, et komisjoni hinnangul on

oluline eluaseme kulude hüvitamisel arvestada nii saadiku faktilist elukohta, kui ka seda, kui

usaldusväärsed on ja kas vastavad tegelikkusele Riigikogu Kantseleile eluaseme hüvitise

saamiseks esitatavad andmed, mis nähtuvad esitatud üürilepingu(te)st ja kuludokumentidest.

167. Prokurör ei pea usutavaks M. Repinski ütlusi, et ta üüris LRlt KKK korterit ja tasus selle eest

sularahas. Maakohus luges M. Repinski ütlused selles osas usaldusväärseks, sest süüdistatava

vaadeldud pangakontodelt nähtub piisavas koguses sularaha võtmine, mis näitab võimekust tasuda

LRle üüritasu lepingutes näidatud summades. Maakohus arvestas, et JR teadis kohtus selgitada, et

tädi soovis saada sularahas üürisummat ning sularahas üüri tasumist kinnitavad ka tunnistajate LR

ja AR ütlused. Kolleegium maakohtu seisukohta ei jaga. M. Repinski väitel olevat ta arutanud

KKK korteri üürimise ja lepingutega seonduvat LRga enamasti Eestis, aga ka veebis. Sularahas

üüri tasumine olevat olnud LR soov (K kd 2, tl 174). Prokurörile vastates ütles M. Repinski, et

üürilepingud olevat koostanud tema, kuid lepingu tingimuste ja nende ülevaatamisega seonduvaid

asjaolusid, sh kelle initsiatiivil tõsteti üüri, aga ka konkreetsete lepingute sõlmimisi ta ei

mäletavat, samuti ei tea KKK korteri kommunaalkulude suurust (K kd 2, tl 199-200).

46 / 59

1-22-5295

168. Kuivõrd kolleegium luges KKK korteri üürimise ja selle eest tasumise asjaolude kohta antud

LR ja AR ütlused ebausaldusväärseks, ei saa need toetada M. Repinski väiteid. Tunnistaja JR

väitis küll maakohtus teadvat, et M. Repinski tasus tema tädile KKK korteri eest üüri sularahas,

kuid samas ei nähtu tunnistaja ütlustest mingeid üksikasju üüri tasumise asjaolude kohta.

Kolleegiumi hinnangul aimub tunnistaja JR nappidest ja detailideta ütlustest, ta edastab sisuliselt

M. Repinskilt kuuldud teavet (K kd 2, tl 122). Tuvastatud asjaolusid arvestades ei pea

ringkonnakohus M. Repinski väiteid korteri üürimise ja selle eest sularahas tasumise kohta

usutavaks. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et M. Repinski väiteid, et ta üüris LRlt

süüdistuses kirjeldatud perioodil KKK korterit ja tasus selle eest üüri sularahas ei kinnita uuritud

tõendid.

169. Prokuratuur ei nõustu maakohtu järeldusega, et M. Repinski kasutas süüdistuses toodud ajal

1.04.2019 kuni 1.03.2022 KKK korterit. Samuti ei nõustu apellant maakohtu järeldustega, et kuigi

M. Repinski ja JR ostsid Viimsi ridaelamusse 14.12.2020 korteri, kasutasid nad jätkuvalt KKK

korterit remondi ja pesemisvõimaluste tõttu.

170. Maakohtu arvates tõendavad asjaolu, et M. Repinski kasutas aeg-ajalt KKK korterit

süüdistatava ütlused ja tunnistajate AR, LR ja JR ütlused. Maakohus pidas tõendatuks, et

süüdistatav võis korteris aeg ajalt käia ja ka ööbida ka perioodil 4.01.2021 kuni 1.02.2022, kui

pere kasutas Viimsi ridaelamut. Ringkonnakohus on erinevalt maakohtust seisukohal, et uuritud

tõendite alusel pole võimalik tuvastada, et M. Repinski kasutas 4.01.2021 kuni 1.03.2022 aeg-

ajalt, sh ööbimiseks, KKK korterit.

171. Tunnistaja AR, kes elab KKK korteris alates 2017. aastast, väitis prokurörile vastates, et on

M. Repinskit korteris näinud mitu korda (K kd 2, tl 103). Kui prokurör palus kirjeldada mõnda

olukorda, kus nad samal ajal M. Repinskiga korteris viibisid, väitis tunnistaja, et tal on väga raske

töö ja Eestisse tulles lihtsalt puhkas ja ei pannud tähele, mis toimus ümber, nii et võibolla ta nägi

Martinit, aga nagu juhuslikult. Lihtsalt tuli korterisse, ütles talle „Tere“ ja läks oma tuppa.

Prokurör taotles KrMS § 289 alusel avaldada tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimiseks

24.04.2022 kohtueelsel menetlusel tunnistajana antud teistsugused ütlused, millest nähtuvalt

vastas tunnistaja ülekuulamisel eitavalt küsimusele, kas on juhtunud, et lähete koju ja keegi on siis

(K kd 2, tl 103 pöördel). Ütluste erinevuse selgituseks väitis tunnistaja esmalt, et uurija küsimus

olevat esitatud sellisel kõneviisil, et ta oli sunnitud vastama ei. Seejärel selgitas tunnistaja, et

ülekuulamine toimus eesti keeles ja tõlgi abiga, aga tõlge ilmselt ei olnud eriti kvaliteetne. Kui

prokurör küsis tunnistajalt, kas tal oli kaasas ütluste andmisel advokaat, vastas tunnistaja, et

Martin (Repinski) andis talle. Küsimusele, kas advokaat ei selgitanud ülekuulamisel, mida

tegelikult küsitakse, vastas AR, et advokaat olevat rääkinud vene keeles isegi halvemini (K kd 2, tl

104-104 pöördel). Täpsustavale küsimusele, kas M. Repinski korteris elas, vastas tunnistaja, et oli

kodus harva ja kui lõpuks tuli, lihtsalt puhkas ja ei pööranud tähelepanu sellele, kes oli tema

ümber või veel korteris (K kd 2, tl 105). Tunnistaja sõnutsi ütles talle ema, et ta kutsutakse seoses

Martiniga ülekuulamisele. Küsimusele, et kui tunnistaja teadis, kellega seoses teda politseisse

kutsuti, siis miks ta ei öelnud, et on M. Repinskit korteris näinud, vastas tunnistaja, et tema käest

ei olevat seda küsitud (K kd 2, tl 108).

172. Maakohus leidis, et tunnistaja AR ütlusi M. Repinski korteris nägemise kohta ei muuda

ebausaldusväärseks ütluste erinevus, sest tunnistaja selgitas, et politseis oli ülekuulamisel kehv

tõlk ja temalt ei küsitud konkreetseid küsimusi. Kolleegiumi hinnangul andis maakohus tunnistaja

ütlustele eksliku hinnangu, kui luges usaldusväärseks tunnistaja ütlused asjaolu kohta, et ta on M.

Repinskit KKK korteris näinud. Maakohus ei arvestanud kohtupraktika põhimõtted, mille kohaselt

47 / 59

1-22-5295

tuleb ütluste hindamisel pöörata tähelepanu, kas need sisaldavad vastuolusid, on järjepidevad ja

kas isik on andnud menetlus erinevatel etappidel lahknevaid ütlusi. AR ütlused M. Repinski KKK

korteri kasutamise kohta on nii vastuolulised, ebajärjepidevad, kui ka lahknevad. AR selgitusi

ütluste muutmise erinevuse kohta seoses tõlke halva kvaliteediga ei saa võtta tõsiselt. Seda enam,

et esmalt väitis tunnistaja ütluste lahknevuse selgituseks, et küsimuse olevat esitatud sellisel

kõneviisil, et ta oli sunnitud vastama ei. Teiseks ei pööranud kohus tähelepanu, et tunnistajal oli

kaasas advokaat, kes kehva tõlke või arusaamatute küsimuste korral oleks kindlasti sekkunud.

Tunnistaja väide, et advokaat oskas vene keelt kehvemini kui tõlk, on sama paljasõnaline, nagu

väited kehva tõlke kohtagi. Samuti on ebausutavad tunnistaja selgitused, et M. Repinski korteris

nägemise ja temaga kohtumiste kohta ei küsitud, aga tema ei taibanud vastata, et on M. Repinskit

korteris näinud. Tunnistaja ütluste ebausutavust näitab ka ütluste vastuolulisus – pärast väiteid, et

nägi M. Repinskit mitu korda, on tunnistaja andnud põiklevaid ütlusi, et on olnud väsinud ega pole

näinud, kas või kes on korteris ja võis M. Repinskit näha juhuslikult. Eeltoodust tulenevalt hindab

ringkonnakohus AR ütlused vaidlusaluse asjaolu kohta ebausaldusväärseks.

173. Tunnistaja LR ütlustest ei nähtu teavet, mille alusel saaks väita kas ja millisel ajal M.

Repinski KKK korterit kasutas. Tunnistaja ütluste kohaselt ei ole kunagi olnud nii, et kui tema tuli

korterisse, siis nemad (JR, M. Repinski) viibisid seal. Küsimusele, kas A. LR on näinud korteris

M. Repinski asju, vastas tunnistaja, et täpselt ei mäleta, aga seal oli kindlasti mitu hambaharja ja

Jekaterina asjad (K kd 2, tl 91). Kuivõrd kolleegium hindas eelnevalt tunnistaja LR ütlused

ebausaldusväärseks seoses korteri üürimise ja üüri tasumise asjaoludega, ei pea kolleegium neil

ütlustel vajalikuks peatuda. Tunnistaja JR väitel on M. Repinski korterit kasutanud ning tunnistaja

ise on koos oma lastega seal käinud ja ööbinud ning tädi registreeris ta alates 21.09.2020 KKK

tänava korterisse, kui ta tuli Tallinnasse elama. Alates 2021. aastast peab tunnistaja end Viimsi

elanikuks ja KKK tänaval on käinud, kui Viimsis seinu värviti (K kd 2, tl 123-131).

174. M. Repinski väitel on ta 2019-2022 KKK korteris ööbinud ja paaril korral AR näinud, kuid

pole samal ajal temaga seal ööbinud. Süüdistatav kinnitas, et Viimsi, AAA tänavale ostetud

ridaelamu broneerimisepingu sõlmis ta 2020. aasta septembris ja tehing toimus 14.12.2020. KKK

tänava korterit olevat edasi aeg-ajalt kasutanud, sest Viimsis polnud vanni. Korteri üürimise

lõpetas, sest talle helistas Keskerakonna toonane esimees JR, küsis korteri kohta selgitusi ja palus

siis M. Repinskil lepingu lõpetada ja Riigikogult rohkem raha mitte küsida (K kd 2, tl 175 pöördel

-177).

175. Prokurör ei nõustu maakohtuga, et tunnistajad AI ja EI ei pruukinud M. Repinski KKK

tänava üürikorteris käimisi märgata. Kolleegium on apellandiga päri, et maakohus jättis

põhjendamatult arvestamata tunnistajate AI ja EI ütlused argumendiga, et tegu oli suure majaga,

igat naabrit ei teata ja süüdistatav ei kasutanud korterit tihti. Maakohus jättis tähelepanuta, et

tunnistaja AI oli süüdistuses toodud perioodil KKK korteriühistu esimees ja elas kuni 2023. aasta

detsembrini samas trepikojas, kus asub korter 55. Tunnistaja kinnitas, et ei ole M. Repinskit majas

näinud ja ühistule pole esitatud ka andmeid korter 55 üürimise kohta. Tunnistaja on näinud JVt ja

M. Repinskit maja ees tänaval ühel korral 2022. aasta maikuus (K kd 2, tl 37 – 37 pöördel). Ka

tunnistaja EI korter asub korteriga 55 samas trepikojas, esimesel korrusel. Maakohus jättis

tähelepanuta tunnistaja ütlustest nähtuva, et ta töötab majas mitmeid aastaid koristajana ja teab

nägude järgi kõik maja inimesi, sh hoolitseb maja ja selle ümbruse heakorra eest, jälgides seetõttu

aknast sageli ümbrust. Tunnistaja väitel teab ta elanike autosidki. Tunnistaja kinnitas, et teab M.

Repinskit meediast, kuid pole teda kunagi KKK näinud. Korteris 55 käib perenaise L poeg, keda

pole sageli kodus. Kui poeg on kodus, sõidab jalgrattaga ja paneb korteri veenäidud (T kd 4, tl 1-

3). Silmas pidades tunnistajate tegevust ja ülesandeid korteriühistus ja elamist samas trepikojas, on

tõenäoline, et nad oleksid M. Repinskit korteri kasutamise korral trehvanud maja trepikojas või

48 / 59

1-22-5295

tänaval. Arvestades tunnistajate üksikasjalikke ja riimuvaid ütlusi pole eluliselt usutav, et nad

poleks märganud M. Repinskit, keda mõlemad tunnistajad teadsid ka meedia kajastustest.

176. KKK korteri kasutamise kontekstis 4.01.2021 kuni 1.03.2022 on tähtsus sellelgi asjaolul, et

M. Repinski ja JR (V) ostsid 14.12.2020 Viimsi valda, XXX ridaelamu, kuhu asusid süüdistuse

kohaselt ka detsembris või hiljemalt alates 2021. aasta algusest elama. JR ütlustest nähtuvalt

hakkasid nad elama Viimsis alates 2020 või 2021 aasta alguses, riiete ja pesemisvõimalus oli

olemas, voodid muretsesid vist septembris või kohe jaanuari alguses (K kd 2, tl 128). M. Repinski

ütlustest nähtuvalt said nad ridaelamu kätte 14.12.2020 ja korraldasid asju kiiresti, et saaks

esimesel võimalusel seal elama asuda.

177. Kolleegium ei jaga maakohtu arvamust, et M. Repinskile süüks arvatava teo kontekstis pole

oluline, kui palju võis M. Repinski viibida alates 4.01.2021 KKK tänava üürikorteris ja kui palju

viibis M. Repinski Viimsi AAA tee ridaelamus, sest Riigikogu juhatuse otsusega kinnitatud

Riigikogu liikme eluasemekulude hüvitamise kord ei näe ette tingimusi, palju peaks üürikorteris

viibima, et selle üürimist õigustada. Sel põhjusel ei pidanud maakohus vajalikuks käsitleda M.

Repinski naabrite ütlusi (T kd 4, tl 17).

178. Ringkonnakohus toob välja maakohtu poolt kõrvale jäetud tunnistajate ütlustest nähtuva.

Tunnistaja AJ sõnutsi, kes oli Viimsi AAA tee korteri arendaja, oli M. Repinski üks esimetest

ostjatest ja sai korterisse kohe pärast ostmist elama asuda. Korter oli sissekolimiseks valmis (K kd

2, tl 80-115). Tunnistaja GK andis ütlusi, et on M. Repinski naaber ja elab AAA teel alates

22.12.2020 ja M. Repinski elab koos pereliikmetega samuti AAA teel alates detsembrist, sh

aastavahetusel käsid M. Repinski ja tema abikaasa tunnistajat tervitamas. Tunnistaja sõnutsi näeb

ta M. Repinski pereliikmeid AAA tee elamus iganädalaselt, pole olnud pikemat aega, mil neid

poleks. Naabrite vahel suheldakse ka ühise Facebooki grupi kaudu (K kd 2, tl 55 pöördel -57). M.

Repinski AAA tee ridaelamu teise naabri KV sõnutsi kolis ta ridaelamusse 2021. aasta jaanuarist

ning on sellest ajast alates näinud M. Repinskit ja tema pereliikmeid AAA tee elukohas pidevalt

(K kd 2, tl 53-54 pöördel).

179. Seega kinnitavad eeltoodud tunnistajate ütlused, et M. Repinski kasutas püsiva elukohana

alates 2020. detsembrist või hiljemalt 2021. aasta jaanuari algusest Viimsi, AAA tee ridaelamut,

elades sellest ajast alates Tallinnaga piirnevas omavalitsuse üksuses, millele ei laiene Riigikogu

liikme eluaseme kulude hüvitamine. Kõnealuse ridaelamu kasutamine näitab ka seda, et M.

Repinskil puudus vajadus ning ta ei kasutanud Tallinnas KKK korterit.

180. Maakohus ei järginud kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendite kogumis hindamise

põhimõtteid, et tuvastada selle alusel sündmuse tervikpilt. Kolleegiumi hinnangul lubavad

analüüsitud tõendid kogumis ja väljaspool mõislikku kahtlust väita, et M. Repinski kasutas alates

4.01.2021 kuni 1.03.2022 elukohana Harju Maakonnas, Viimsi vallas, XXX aadressil asuvat

ridaelamut, mille oli ostnud 14.12.2020. M. Repinski elas seal püsivalt alates 2020. aasta

detsembrist koos JR ja viimase alaealiste lastega. Samuti saab uuritud tõendikogumi alusel asuda

seisukohale, et kuigi M. Repinski ei kasutanud vähemalt alates 4.01.2021 kuni 1.03.2022

üürikorterit Tallinnas, KKK, esitas ta selle korteri üürimise ja kasutamise ning üürikulu tasumise

kohta jätkuvalt Riigikogu Kantselei finantsosakonnale andmeid, et saada RKLS § 31 lg 2 alusel

eluasemekulu hüvitist. See tähendab, et M. Repinski lõi Riigikogu Kantselei töötajatele tegelikest

asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse KKK korteri kasutamise ja selle eest üürikulude tasumise

kohta, et saada varalist kasu.

49 / 59

1-22-5295

181. Prokurör ei nõustu maakohtuga arvamusega, et süüdistusversioon ei ole loogiline selles, miks

just alates 4.01.2021 saab väita, et M. Repinski ei kasutanud ega tasunud KKK korteri eest üüri,

kuid enne seda perioodi sama korteri eest välja makstud hüvitis on põhjendatud. Maakohtu arvates

ei erine kummagi perioodi asjaolud sisu mõttes. Prokurör viitab, et tuvastatud asjaoludest

nähtuvalt puudus ilmselt vajadus KKK tn korteri kasutamiseks varemgi, sest M. Repinski 2020.

aastal Tallinnas üürikorterites VVV tänaval ning Pirital. Kolleegium soostub prokuröriga, et M.

Repinskile süüks arvatud periood 4.01.2021 kuni 1.03.2022 on mõistetav, sest tuvastatud

asjaolude kohaselt kasutas M. Repinski alates selle perioodi algusest elukohana Viimsi vallas

asuvat korterit ning ei kasutanud ega tasunud üüri KKK korteri eest, mistõttu tal puudus õigus

saada RKLS § 31 lg 2 alusel eluaseme hüvitist.

182. Maakohus leiab, et RKLS § 31 lg 2 ega Riigikogu liikme eluasemekulude hüvitamise kord ei

reguleeri seda, et Riigikogu liige, kes elab rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmete järgi

väljaspool Tallinna ja Tallinnaga piirnevaid kohaliku omavalitsuse üksusi, ei võiks Tallinnas või

selle lähedal kinnisvara omada. Kolleegiumi leiab, et praeguse juhtumi puhul ei ole tegemist

olukorraga, kus Riigikogu liige pelgalt soetas endale Viimsi valda kinnisvara näiteks

investeeringuna. Tuvastatud asjaolude kohaselt M. Repinski mitte üksnes ei oma Viimsi vallas

kinnisvara, vaid kasutab 14.12.2020 soetatud ridaelamut enda ja oma pere elukohana, ja seega elab

RKLS § 31 lg 2 tähenduses Tallinnaga piirnevas kohaliku omavalitsuse üksuses. Asjaolu, et M.

Repinski ei ole pidanud 4.01.2021 kuni 1.03.2022 vajalikuks esitada rahvastikuregistrisse

kandmiseks oma Viimsi vallas, XXX asuva elukoha aadressi, ei muuda seda tõsiasja. RKLS § 31

lg-st 2 ja Riigikogu liikme eluaseme hüvitamise korra p-st 2 tulenevalt makstakse sooviavalduse

alusel eluasemekulude hüvitist Riigikogu liikmele, kes elab rahvastikuregistrisse kantud

elukohaandmete järgi väljaspool Tallinna ja Tallinnaga piirnevaid omavalitsuse üksusi. Viidatud

hüvitamise korra p 2 täpsustuse kohaselt loetakse selliseks omavalitsuse üksuseks ka Viimsi vald.

183. Rahvastikuregistri seaduse § 65 lg 1 kohaselt esitab isik rahvastikuregistrisse kandmiseks

selle elukoha aadressi, kus ta alaliselt või peamiselt elab. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt, kui isik

kasutab alaliselt või peamiselt elamiseks mitut elukohta, esitab ta rahvastikuregistrisse kandmiseks

kõigi nende aadressid, valides ühe õigusliku tähendusega elukoha aadressiks. Teised elukohad

kantakse rahvastikuregistrisse lisa-aadressidena. Rahvastikuregistri seaduse § 66 lg 1 kohaselt, kui

avaliku ülesande täitmine on seotud elukohajärgsusega, peab lähtuma rahvastikuregistrisse kantud

aadressist.

184. Kolleegium nõustub prokuröriga, et M. Repinski hõlbustas sellega, et ei esitanud

rahvastikuregistrisse kandmiseks õigeid andmeid oma peamise, Viimsi vallas asuva, elukoha

aadressi kohta, võimalust kuritarvitada RKLS § 31 lg-st 2 tulenevat õigust, mille kohaselt

makstakse Riigikogu liikmele, kes rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmete järgi elab

väljaspool Tallinna ja Tallinnaga piirnevaid kohaliku omavalitsuse üksusi, sooviavalduse alusel

eluasemekulude hüvitamiseks iga kuu summa, mille suurus on 20% Riigikogu liikme

ametipalgast. Prokuröri viidatud Riigikohtu praktika kohaselt, kui rahvastikuregistris märgitud

elukohaandmed seostuvad vahetult avaliku ülesande täitmisega (RRS § 66 lg 1), esineb

registriandmete õigsuse vastu kaalukas avalik huvi. Sellisel juhul tuleb isikul olla tavapärasest

hoolsam, et tagada enda elukohaandmete õigsus ning vastavus tegelikule olukorrale (vt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26.04.2023. a otsus asjas nr 5-23-28/2, p 9).

185. Uuritud tõendite kohaselt on M. Repinski 31.05.2019 eluasemekulu hüvitamiseks esitatud

avalduses näidatud oma rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressiks Jõhvi, KKK. Kolleegium

märgib, et menetleja poolt 31.01.2023 seisuga tehtud registri päringu vastusest nähtuvalt on M.

Repinski esitatud elukohateadete alusel tema elukoha aadressi rahvastikuregistris hiljem korduvalt

50 / 59

1-22-5295

muudetud ning süüdistuses etteheidetaval ajaperioodil on ta esitanud elukoha aadressiks Jõhvi,

PPP. Süüdistatava ristküsitlusel väidetu kohaselt elab viimati nimetatud aadressil tema ema (vt T

kd 2, tl 52 ja K kd 2, tl 196). Tõenditest nähtuvalt ei ole M. Repinski Riigikogu Kantseleile

esitanud kordagi teateid oma rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmete muutmiste kohta.

186. Kolleegium peab vajalikuks välja tuua sellegi, et rahvastiku registri päringust nähtuvalt on M.

Repinski esitanud alates 07.02.2022 rahvastikuregistrisse oma elukoha lisa-aadressina Jõhvi, KKK

(perioodil 27.02.2020 kuni 17.11.2020 esitas süüdistatav selle registrisse oma peamise elukoha

aadressina). Kõnealuse aadressi esitamine alates 07.02.2022 registrisse lisa-elukohana on M.

Repinski poolt kummastav, sest uuritud tõendite kohaselt on tegemist tema toonasele elukaaslasele

JVle (R) varem kuulunud korteriga, mille viimane müüs ära juba 2020. aasta septembris, kui kolis

koos oma alaealiste lastega 31.08.2020 Tallinnasse (vt JR ütlused, K kd 2, tl-d 123 pöördel ja

124).

187. Rahvastikuregistri päringust, mis on tehtud 15.02.2023 seisuga JV (R) kohta nähtub, et JR on

esitanud rahvastikuregistrisse elukohana kandmiseks alates 21.09.2020 aadressi Tallinn KKK ehk

oma tädi LR korteri. Kolleegium peab vajalikuks välja tuua sellegi, et alates 20.03.2021 on JR

esitanud rahvastikuregistrisse elukoha lisa-aadressina Viimsi vallas, AAA (T kd 2, tl 51).

188. Kui prokurör uuris M. Repinskilt, miks ta esitas alates 7.02.2022 rahvastiku registrisse

kandmiseks elukoha lisa-aadressina Jõhvi, KKK, kuigi korter müüdi ära juba 2020. aasta

septembris, vastas süüdistatav, et ei ole neid andmeid rahvastikuregistris varem tähele pannud, ja

pole mõelnud selle üle kunagi, miks ta seda tegi. Rahvastikuregistri andmeid vaatavat ta väga

harva (K kd 2, tl 197). Kolleegium peab M. Repinski öeldut ebausutavaks, sest

rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi võib muuta elukohateate alusel, mille isik esitab

isiklikult esitatava elukoha aadressi järgsele kohaliku omavalitsuse üksusele (vt RR § 70 lg 1 p 1

ja § 74). Asjaolu, et tegelikult on M. Repinski rahvastikuregistrisse andmete kandmisega kursis

nähtub sellestki, et M. Repinski teadis vastata, et Viimsi ridaelamu on esitatud registris JR lisa-

aadressina (K kd 2, tl 197).

189. Kolleegium peab vajalikuks täiendavalt märkida järgmist. Kuigi M. Repinski teatas

1.03.2022 Riigikogu Kantseleile edastatud e-kirjas, et KKK korteri üürileping on alates sellest

kuupäevast „üles öeldud“, on kõnealuse korteri andmed alates 21.09.2020 kantud

rahvastikuregistrisse JR peamise elukohana. See tähendab, JR näitab KKK korterit

rahvastikuregistris oma peamise elukohana ka pärast seda, kui M. Repinski väidetava üürilepingu

üles ütles.

190. Tunnistaja JR ristküsitlusel selgitatu kohaselt on ta alates 21.09.2020 alates „sisse kirjutatud“

tädi korterisse Tallinnas KKK, sest kolis pärast Jõhvi maja müümist lastega 31.08.2020

Tallinnasse. Lapsed pidid minema kooli ja lasteaeda ja LRl oli võimalus teda koos lastega KKK

korterisse registreerida. JR sõnul ei ole ta veel Viimsi ridaelamusse end „sisse kirjutanud“, sest

üks tema lastest käib Viimsis koolis, aga teine lasteaias Tallinnas (K kd 2, tl 131 pöördel).

191. Tunnistaja LR ütluste kohaselt ostis KKK korteri ca 10 aastat tagasi tema õde, s.o JR ema,

kes tegeles ka korteri üürimisega (K kd 2, tl 87-87 pöördel). Nii LR kui ka AR ütlustest nähtuvalt

on JRl olemas selle korteri võtmed (K kd 2 tl 89 pöördel ja tl 104 pöördel). Küsimusele, miks JR

on KKK korterisse sisse kirjutatud vastas LR, et ta tahtis, et J tuleks Tallinna elama (K kd 2, tl

96).

51 / 59

1-22-5295

192. Eeltoodust järeldub, et JRl oli ja on praeguseni võimalik kasutada tädile kuuluvat KKK

korterit sõltumata sellest, kas M. Repinskil võisid olla või mitte süüdistuses toodud perioodil LRga

üürisuhted. Sellest tulenevalt ei saa teha asjaolust, et JR võis perioodil 4.01.2021 kuni 1.02.2022

kasutada omal äranägemisel ja vajadusel üksi või koos lastega kõnealust korterit ööbimiseks,

pesemiseks või muuks tarvilikuks, teha järeldust, et selline korteri kasutamine toimus M. Repinski

üürilepingu alusel. Kolleegium rõhutab, et tõenditest nähtuvalt on JR kasutanud kõnealust korterit

ka enne 2018. aastat ning ka pärast seda, kui M. Repinski on teatanud Riigikogu Kantseleile, et

lõpetas kõnealuse korteri üürimise.

193. Järgnevalt analüüsib kolleegium, kas M. Repinski teadlikult esitatud andmed KKK korteri

kasutamise ja üüri tasumise kohta eesmärgiga saada eluasemehüvitist tekitasid Riigikogu

Kantselei töötajates ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest, mis viis nad eksimusse. Kelmuse

puhul saab teo toimepanija vara tänu kannatanu varakäsutusele. Varakäsutus peab olema tingitud

kannatanu eksimusest, mille põhjustas teo toimepanija.

194. Riigikogu Kantselei finantsosakonna juhataja LK ristküsitlusel antud ütlustest nähtuvalt ei

tekitanud finantsosakonna töötajates M. Repinski RKLS § 31 lg 2 alusel esitatud sooviavaldus

eluasemekulude hüvitamiseks ja selle juurde esitatud lepingud Tallinnas KKK korteri üürimise ja

üüri tasumise kohta kahtlusi. Tunnistaja nentis, et M. Repinskile eluasemekulude hüvitamine

toimus pisut teisiti võrreldes tavalisega, sest M. Repinski tasus lepingute kohaselt kogu perioodi

kohta kindla summa, mis vastas ühe kuu eluasemekulude limiidile ning lepingus näidati, et

tasumine toimub sularahas (K kd 2, tl 48). Prokuröri küsimusele, kuidas finantsosakond kontrollis,

kas raha üürikorteri eest tasuti, vastas tunnistaja, et finantsosakonnal on seda võimatu tuvastada.

Nad usaldasid lepingus kajastatut, sest neil polnud alust kahelda Riigikogu liikme aususes (K kd 2,

tl 48 pöördel). LK sõnutsi tekkisid Riigikogu Kantseleil kahtlused, kas M. Repinski kasutab

üürikorterit, alles ajakirjanduses avaldatud andmete põhjal (K kd 2, tl 47).

195. Tunnistaja LK selgitas, et saadik kirjutab eluasemekulude hüvitamise avaldusse oma

rahvastikuregistri järgse elukoha. Kui elukoha aadress rahvastikuregistris muutub, peab saadik

eluasemekulude korra kohaselt teavitama Riigikogu Kantseleid sellest kolme päeva jooksul, sest

see on tema hoolsuskohustus. LK kinnitas, et M. Repinski andmete muudatuste kohta teavitusi

pole teinud. Finantsosakond kontrollis kord aastas rahvastikuregistri andmeid ja kui saadiku

aadress on Jõhvis, võimalik saada eluasemehüvitist (K kd 2, tl 48). LK selgitas, et Riigikogu

Kantselei töötajad ei kontrolli, kas saadik tegelikult elab rahvastikuregistris näidatud elukohas või

kas ta ka elab üüritud pinnal, sest sellist õigust neil ei ole (K kd, tl 50).

196. Ringkonnakohtu hinnangul saab uuritud tõendite, sh tunnistaja LK ütluste alusel järeldada, et

M. Repinski viis eluasemekulu hüvitise saamiseks esitatud tegelikkusele mittevastavate

andmetega Riigikogu Kantselei töötajad eksimusse. Pole oluline, et eksimuses olija oleks oma

kujutluses kaljukindel. Uuritud tõenditest nähtuvalt puudus Riigikogu Kantselei finantsosakonna

töötajatel võimalus kontrollida, kas M. Repinski näidatud rahvastikuregistri elukohaandmed on

õiged või kas ta tegelikult kasutab üürikorterit, mille kulusid hüvitada taotleb. Riigikogu Kantselei

töötajatel polnud võimalust kontrollida ka seda, kas üürikulu eest on tegelikult sularahas tasutud.

Tõenditest nähtuvalt uskusid Riigikogu Kantselei töötajad M. Repinski esitatud andmeid, eeldades

et Riigikogu liige on hoolas ja käitub ausalt.

197. Tuvastatud asjaoludest nähtuvalt tegi M. Repinski tegevusest tingituna eksimuse sattunud

Riigikogu Kantselei finantsosakond varakäsutuse M. Repinskile elamiskulude hüvitamiseks,

tekitades sellega endale (Eesti Vabariigile) varalise kahju 12 119,56 eurot. M. Repinski sai tänu

kannatanu varakäsutusele aga 12 119,56 euro ulatuses varalist kasu.

52 / 59

1-22-5295

198. Subjektiivse koosseisu mõttes tegutses M. Repinski kavatsetult, esitades ametiisikuna

varalise kasu saamise eesmärgil süüdistuses kajastatud perioodil jätkuva teona Riigikogu

Kantseleile teadvalt ebaõigeid andmeid selle kohta, et tal on õigus saada RKLS § 31 lg 2 alusel

eluaseme kulu hüvitist, millega lõi Riigikogu Kantselei ametnikele tegelikest asjaoludest ebaõige

ettekujutuse ning eksimuses olles maksis Riigikogu Kantselei M. Repinskile alusetult

eluasemekulude hüvitamiseks kokku 12 119,56 eurot.

199. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine M. Repinski teos õigusvastasust välistavaid asjaolusid.

200. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et M. Repinski pani KarS § 288 lg 1 ja KVS § 2 lg 1

tähenduses ametiisikuna, ajavahemikul 4.01.2021 kuni 1.03.2022 toime jätkuva teona toime

kelmuse, millega tekitas Eesti Vabariigi Riigikogu Kantseleile varalise kahju summas kokku 12

119,56 eurot tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu

saamise eesmärgil, mis on kvalifitseeritav KarS § 209 lg 2 p 2 järgi.

201. Mõistes M. Repinski KarS § 209 lg 2 p 2 järgi õigeks, kohaldas maakohus

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ebaõigesti ka materiaalõigust. Seega tühistab

ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse ja mõistab M. Repinski KarS § 209 lg 2 p 2 järgi

esitatud süüdistuses süüdi.

Karistus

202. Prokurör taotleb karistada M. Repinskit KarS 209 lg 2 p 2 järgi 1 aasta ja 6 kuu

vangistusega, mis tuleks jätta KarS § 73 lg 1, 3 alusel tingimisi täielikult täitmisele pööramata, kui

süüdimõistetu ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kolleegium

märgib, et apellatsioonis ei ole M. Repinskile taotletava karistuse määra kohta põhjendusi esitatud

ning ka maakohtu süüdistuskõnes on põhjendused karistuse osas jäänud lakooniliseks. Eeltoodu ei

takista ringkonnakohtul kujundada seisukohta M. Repinskile mõistetava karistuse kohta. Küll

tuleb silmas pidada, et ringkonnakohus arutab kriminaalasja apellatsiooni piires ega saa seega

KrMS § 331 lg-test 2 ja 3 tulenevalt mõista M. Repinskile rangemat karistust, kui seda taotleb

prokurör.

203. Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks

sanktsiooni keskmine määr, seejärel tuleb tuvastada süü suurus ja karistust kergendavad ning

raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. KarS §

209 lg 2 p 2 sanktsiooni keskmine määr on 3 aastat vangistust. Kuivõrd KarS § 209 lg 2 p 2 näeb

ainsa karistusliigina ette vangistuse, tuleb M. Repinskile mõista karistuseks vangistus.

204. Kolleegium nõustub prokuröriga, et M. Repinski karistust raskendavad asjaolud puuduvad.

Samuti puuduvad M. Repinski karistust kergendavad asjaolud. M. Repinski on varem

kriminaalkorras karistamata. KarS §-st 56 lähtuvalt M. Repinski süü suurust hinnates arvestab

kolleegium, et M. Repinski pani etteheidetava toime ametiisikuna, mis täidab kelmuse ühe

kvalifitseeritud koosseisu tunnuse. Samuti arvestab kolleegium, et M. Repinski pani teo toime

enam kui ühe aasta jooksul jätkuva teoga ning lõpetas kelmuse toimepanemise alles siis, kui

avalikkus ning ka Riigikogu korruptsioonivastane erikomisjon hakkasid M. Repinski

eluasemehüvitise taotlemisega seotud asjaolude ilmnemisel küsimusega tegelema. M. Repinski

maakohtus öeldust nähtub seegi, et temalt küsis eluasemehüvitise taotlemise kohta selgitusi ka

toonane erakonna esimees, kes soovitas tal eluasemehüvitise taotlemise lõpetada. Ringkonnakohus

arvestab ka sellega, et kuigi M. Repinski Eesti Vabariigle tekitatud kahju ületab KarS § 121 p 1

53 / 59

1-22-5295

tähenduses olulise kahju suuruse, pole tegu viidatud sätte p 2 tähenduses suure ulatusega kahjuga.

Kokkuvõtvalt jääb M. Repinski süü suurus alla keskmise suuruse.

205. Kolleegium nendib, et prokuratuuri taotletud karistus M. Repinskile, s.o 1 aasta ja 6 kuud

vangistust jääb KarS § 209 lg 2 p 2 sanktsiooni alammäära lähedale, millega ringkonnakohus peab

apellatsiooni piiridest lähtudes arvestama. Arvestades eeltoodut ja võimalust mõjutada süüdlast

edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid, peab

ringkonnakohus põhjendatuks mõista M. Repinskile KarS § 209 lg 2 p 2 järgi prokuratuuri

taotletud karistus, s.o 1 aasta ja 6 kuud vangistust.

206. Kolleegium nõustub prokuratuuriga, et M. Repinskile mõistetud vangistus tuleb jätta KarS §

73 lg 1, 3 alusel tingimisi täielikult täitmisele pööramata, kui süüdimõistetu ei pane määratud

katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kolleegium peab põhjendatuks ja piisavaks katseaja

pikkuseks 2 aastat. Seega tuleb jätta KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel M. Repinskile mõistetud ja

kandmisele kuuluv vangistus täielikult tingimisi kohaldamata, juhul kui M. Repinski ei pane 2

(kahe) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu

(V)

207. Prokuratuur peab põhjendamatuks maakohtu otsust jätta Eesti Vabariigi Riigi Kantselei

tsiviilhagi läbi vaatamata ja palub maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamisel ja M. Repinski

süüdi mõistmisel vaadata sisuliselt läbi kannatanu tsiviilhagi M. Repinski vastu varalise kahju

nõudes.

208. Kannatanu Eesti Vabariigi Riigikogu Kantselei esindaja ei esitanud apellatsiooni Harju

Maakohtu 21.08.2024 otsuse tühistamiseks osas, millega jäeti M. Repinski õigeksmõistmisel (muu

hulgas ka süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 2 järgi) läbi vaatamata kannatanu tsiviilhagi M. Repinski

vastu esitatud varalise kahju nõudes kokku 12 602,54 euro ulatuses, millest 12 119,56 eurot

moodustab M. Repinski vastu esitatud varalise kahju nõue seoses eluasemekulude hüvitamisega.

209. Kannatanu Riigikogu Kantselei esindaja Kaido Jõgeva esitas prokuratuuri apellatsioonile

vastusena selgituse, milles märgib lühidalt, et nõustub prokuratuuri apellatsioonis esitatud

taotlusega vaadata sisuliselt läbi kannatanu tsiviilhagi muu hulgas M. Repinski vastu esitatud

varalise kahju nõudega seoses eluasemekulude hüvitamisega 12 119,56 euro nõudes ning

Riigikogu Kantselei jääb hagiavalduse juurde.

210. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et prokuratuuri apellatsioonis ega kannatanu esindaja

vastuses sellele ei ole toodud sisulisi põhjendusi seoses prokuratuuri apellatsioonis esitatud

taotlusega vaadata kannatanu tsiviilhagi läbi ja rahuldada. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtul

puudub praegusel juhul seaduslik alus ja pädevus kannatanu tsiviilhagi rahuldamiseks, sest

maakohus ei ole tsiviilhagi läbi vaatamata jättes võtnud seisukohta hagi faktilise ja õigusliku

põhjendatuse kohta. Selliseid põhjendusi ei ole esitatud ka apellatsioonis ega kannatanu esindaja

vastuses.

211. KrMS § 340 lg 2 p-s 5 sätestatu kohaselt võib ringkonnakohus uue otsuse tegemisel tühistada

kohtuotsuse tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõude osas. Viidatud paragrahvi lõike 4 p-s 5 sätestatu

kohaselt võib ringkonnakohus apellatsioonis esitatud taotlusest lähtudes tühistada lisaks lõike 4

punktides 1-4 nimetatud otsustustele tühistada kohtuotsuse muude KrMS §-des 313 ja 314

sätestatud küsimuste osas. Osutatud sätetest ei nähtu üheselt, milline on ringkonnakohtu pädevus

otsustada ise tsiviilhagi rahuldamise üle. Riigikohtu kehtiva praktika kohaselt tuleb

54 / 59

1-22-5295

kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimustes tsiviilhagi lahendamisel

kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus

kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (RKKKo 3-1-1-42-08, p 22).

212. Riigikohtu praktika kohaselt olukorras, kui maakohus on jätnud tsiviilhagi läbi vaatamata,

tuleb silmas pidada, et tsiviilkohtumenetluses saab hagi läbi vaatamata jätmist vaidlustada üksnes

määruskaebe korras (TsMS § 427). See tähendab, et kontrollides hagi läbi vaatamata jätmise

seaduslikkust ei saa ringkonnakohus ise otsustada hagi rahuldamise või mitterahuldamise üle, vaid

saab lahendada üksnes küsimuse hagi läbi vaatamata jätmise õiguspärasusest. Sama põhimõtet

tuleb ringkonnakohtu pädevuse määratlemisel järgida ka kriminaalmenetluses. Seda vaatamata

asjaolule, et kriminaalmenetluse eripära tõttu võib tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise otsustus

sisalduda süüdi- või õigeksmõistvas kohtuotsuses, mistõttu tuleb tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine

vaidlustada apellatsiooni korras. Leides, et maakohus on jätnud tsiviilhagi seadusliku aluseta läbi

vaatamata, ei saa ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 340 lg 2 p-st 5 ja lg 4 p-st 5 koostoimes

TsMS §-ga 427 asuda ise otsustama tsiviilhagi põhjendatuse üle, vaid peab saatma kriminaalasja

tsiviilhagi puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks. Maakohtus läbi vaatamata jäetud

tsiviilhagi rahuldamise või rahuldamata jätmise ringkonnakohtu poolt loeb Riigikohus

kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes (RKKKo 3-1-1-42-08, p

23).

213. Ringkonnakohus asus vaidlustatud asjas seisukohale, et maakohus rikkus KrMS § 339 lg 2

tähenduses oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja jõudis ebaõigele materiaalõiguslikele järeldustele,

mille tulemusena mõistis ekslikult M. Repinski õigeks süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 2 järgi.

Seetõttu jättis maakohus seadusliku aluseta läbi vaatamata ka kannatanu Eesti Vabariigi Riigikogu

Kantselei tsiviilhagi M. Repinski vastu 12 119,56 euro varalise kahju nõudes seoses

eluasemekulude hüvitamisega.

214. Arvestades eeltoodut, tuleb kriminaalasi osas, mis puudutab Eesti Vabariigi Riigikogu

Kantselei tsiviilhagi M. Repinski vastu esitatud varalise kahju nõudes 12 119,56 eurot, mis on

esitatud seoses eluasemekulude hüvitamisega, saata KrMS § 341 lg 2 alusel maakohtule uueks

arutamiseks teises kohtukoosseisus.

(VI)

Kaitsja määruskaebus täiendava menetluskulu väljamõistmiseks

215. Maakohus rahuldas osaliselt kaitsja taotluse mõista Eesti Vabariigilt süüdistatava kasuks

välja osutatud õigusabi eest tasutud summa. Kohus pidas põhjendatuks mõista Eesti Vabariigilt M.

Repinski kasuks välja kohtueelses ja maakohtu menetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks

49 826, 80 eurot ja põhjendamatuks õigusabikulude hüvitamise taotlust 15 017,33 euro ulatuses.

216. Kaitsja esitas 20.09.2024 maakohtule taotluse parandada 21.08.2024 kohtuotsuse

resolutsiooni punktis 8 ja kohtuotsuse punktides 215, 217, 222 esinevad arvutusvead ning mõista

Eesti Vabariigilt süüdistatava kasuks välja tasutud õigusabi katteks 56 443 eurot ja 10 senti.

Harju Maakohus jättis 30.09.2024 määrusega kaitsja taotluse rahuldamata, näidates ära, et

maakohus ei ole teinud kaitsja taotluses näidatud arvutusvigu. Kohus kordas maakohtu otsuses

väljatoodut, et kaitsja taotles nelja kulukomponendi hüvitamist koos käibemaksuga: 12 310,20

eurot; 51 324,91 eurot; 56,12 eurot ja 22.05.2024 istungil osalemise kulu, mis Fintesco OÜ-le

adresseeritud arve järgi oli 1152,90 eurot. Seega kokku taotles kaitsja 22.05.2024 maakohtule

esitatud taotluses menetluskulude hüvitamist süüdistatava kasuks 64 844,13 euro ulatuses ning

55 / 59

1-22-5295

maakohus lähtus sellest taotlusest. Maakohus ei nõustunud kaitsjaga, et kohus pidanuks lisaks

omal initsiatiivil Fintesco OÜ-le väljastatud arvete pinnalt lähtuma arvete kogusummast koos

käibemaksuga. Maakohus selgitas, et kohus ei saa mõista omal algatusel välja suuremaid kulutusi,

kui on taotletud menetluskulude hüvitamise taotluses. Samuti märkis maakohus, et kohtuotsuses

on toodud välja see osa menetluskulust, mida kohus ei pidanud põhjendatuks.

217. Määruskaebuses vaidlustab kaitsja maakohtu menetluskulude otsustust ja taotleb mõista

süüdistatava kasuks täiendavalt välja õigusabi kulude katteks kokku 15 800 eurot.

Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus maakohtu menetluskulude otsustuse tühistamiseks.

Kolleegium nõustub maakohtu otsuses, aga ka kaitsja taotluse rahuldamata määruses näidatud

põhjendustega, miks tuleb kaitsja menetluskulude taotlus rahuldada osaliselt. Kuivõrd kaitsja

kordab määruskaebuses väiteid, mille esitas maakohtule vigade parandamise taotluses, ning

millele on maakohus sisuliselt vastanud nii otsuses kui ka määruses, ning millega saab nõustuda,

märgib ringkonnakohus, kordamata maakohtu põhjendusi, järgmist.

218. Kokkuvõtvalt leitakse kaebuses, et kuivõrd kaitsja taotles 22.05.2024 istungil jätta kõik

süüdistatava menetluskulud riigi kanda, siis tulnuks maakohtul arvestada, et kaitsja pidas silmas

menetluskulude all ka menetluskulude lisas ja spetsifikatsioonis kajastatud arveid ja toodud töid

ning kõikide esitatud arvete kogusummat. Kolleegium nendib sarnaselt maakohtuga, et kaitsja

taotles viidatud istungil jätta kõik menetluskulud jätta riigi kanda. Kolleegium nõustub aga

maakohtuga, et kohus sai lähtuda menetluskulude otsustuse tegemisel enne kohtu

nõupidamistuppa siirdumist 22.05.2024 esitatud taotluses taotletud kulude hüvitamisest.

Maakohus liitis viidatud õigusabikulu taotluses taotletud summad, mis moodustasid kokku 64

844,13 eurot. Kõnealusest taotletud summast ei pidanud maakohus põhjendatuks mõista välja

menetluskulusid 15 017,33 euro ulatuses. Kolleegiumi nõustub maakohtu arutluskäigu ja

põhjendustega ega sedastanud neis vigu.

219. Määruskaebuses heidab kaitsja ette, et maakohus ei ole arvesse võtnud kõiki õigusteenuse, sh

eelkõige Fintesco OÜ-le väljastatud arveid. Kolleegium soostub maakohtuga, et kohus ei saa

mõista omal algatusel välja suuremaid kulutusi, kui kaitsja on taotlenud menetluskulude

hüvitamise taotluses. Maakohus on põhjendanud, miks ja millises osas Fintesco OÜ-le väljastatud

arvetest nähtuvat menetluskuludena arvesse võtta ei saa. Seejuures on maakohus selgitanud, miks

pole võimalik hüvitada menetluskulusid ka arve nr 20240109 osas, mis esitati 3.06.2024, s.o

pärast kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Nõustudes maakohtuga ei jaga kolleegium kaitsja

arvamust, et viidatud arves toodud kulu oleks võimalik paigutada menetluskulude taotluse alla (vt

otsuse p-d 216-220).

220. Kaitsja vaidlustab maakohtu menetluskulude otsustuse veel osas, milles kohus ei pidanud

põhjendatuks kaitsja taotluses esitatud kohtuvaidluste teeside koostamise ajakulu kogu taotletud

58,8 tunni ulatuses ja põhjendamatuks ajakulu 28,8 tunni ulatuses, s.o summas 5184 eurot.

Maakohus leidis, et põhjendatud ja vajalikus ulatuses kuulub hüvitamisele kohtuvaidluse kirjalike

teeside koostamine ajakuluga 30 tundi. Kolleegium ei nõustu kaebajaga, et maakohus tegi kulude

otsustamisel kaalutlusvea. Maakohtul on kaalutlusruum, hindamaks tehtud kaitsetoimingute ja

selleks koostatud dokumentide vajalikkust ja koostamisele kulunud aega. Seejuures on töö mahtu

võimalik hinnata selle kaudu, kuivõrd koostatud menetlusdokumendid erinevad või sarnanevad.

Maakohus ei ole jätnud tähelepanuta asjaolusid, millele kaebaja viitab. Maakohtu hinnang

kohtuvaidluse teeside koostamise ajakulu kohta ning otsuses esitatud põhjendused õigusabikulu

vähendamiseks on asjakohased ja kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga (vt nt RKKKo 3-1-1-99-11,

p-d 9-12; RKKKo 3-2-1-43-10, p 14) Kolleegium ei jaga kaebaja arvamust menetletava asja

erilise keerukuse ja mahu ning erisuse kohta võrreldes muude sarnaste kohtuasjadega.

56 / 59

1-22-5295

221. Eeltoodust tulenevalt jääb kaitsja taotlus M. Repinski kasuks täiendavate menetluskulude

väljamõistmiseks 15 800 euro ulatuses edutuks ning määruskaebus rahuldamata.

(VII)

Menetluskulud maakohtus

222. Prokuratuur esitas taotluse M. Repinski süüdimõistmisel muuta maakohtu otsust Eesti

Vabariigilt M. Repinski kasuks valitud kaitsjale makstud tasu katteks kohtueelses ja

kohtumenetluses välja mõistetud menetluskulude otsustuse osas. KrMS § 191 lg 3 lubab

ringkonnakohtul apellatsioonimenetluses muuta esimese astme kohtu tehtud kriminaalmenetluse

kulude hüvitamise otsustust sõltumata sellest, kas seda on apellatsioonides taotletud või mitte (vt

nt RKKKo 3-1-1-4-12, p 16). Kuna Ringkonnakohus mõistab M. Repinski KarS § 209 lg 2 p 2

järgi süüdi, tuleb korrigeerida ka summat, mille maakohus mõistis Eesti Vabariigilt

kriminaalmenetluse kulude, s.o valitud kaitsja tasu katteks M. Repinski kasuks välja.

223. Maakohus mõistis Eesti Vabariigilt M. Repinski kasuks välja valitud kaitsjale makstud tasu

katteks kokku 49 826 eurot 80 senti. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse

korral menetluskulud süüdimõistetu. Kohtukolleegium tühistab maakohtu otsuse osaliselt, s.o M.

Repinski õigeksmõistmises KarS § 209 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses ja teeb selles osas

süüdimõistva otsuse. Kuna Ringkonnakohus mõistab M. Repinski ühes talle süüksarvatud teos

süüdi, tuleb vähendada summat, mille maakohus mõistis Eesti Vabariigilt M. Repinski kasuks

välja kohtueelses ja maakohtu menetluses valitud kaitsjale makstud tasu kattes.

224. Kolleegium nendib, et kaitsja esitatud taotluse ja menetluskulude nimekirja alusel ei ole

võimalik teha järeldusi, millises mahus osutati M. Repinskile õigusteenust seoses KarS § 209 lg 2

p 2 järgi süüksarvatava teoga. Kolleegium arvestab seega menetluskulu otsustuse tegemisel

hinnanguliselt õigeksmõistmise ja süüditunnistamise suhet ja süüdistuse kogumahtu. Eeltoodu

alusel leiab kolleegium hinnanguliselt järgmist. Eesti Vabariigilt M. Repinski kasuks kohtueelses

ja maakohtu menetluses valitud kaitsjale makstud tasu kattes välja mõistetud summast, s.o 49

826,80 eurost tuleb seoses süüdimõistmisega kelmuses jätta 17 000 eurot süüdistatava M.

Repinski enda kanda.

Seega tuleb Eesti Vabariigilt M. Repinski kasuks kohtueelses ja kohtueelses menetluses valitud

kaitsjale makstud tasu katteks mõista välja 32 826, 80 eurot. Ülejäänud osas, s.o summas 17 000

eurot, jätta valitud kaitsjale makstud tasu M. Repinski kanda.

Sundraha

225. KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt on menetluskulu süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev

sundraha. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus

teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Seega tuleb M. Repinskilt

KrMS § 179 lg 1 p 2, § 175 lg 1 p 9 ja § 180 lg 1 alusel mõista riigituludesse teise astme kuriteos

süüdimõistmisega kaasnev sundraha 1329 eurot.

Apellatsioonimenetluse kulud:

226. Süüdistatava M. Repinski kaitsja vandeadvokaat K. Tuul esitas taotluse hüvitada kaitsjale

apellatsioonimenetluses osutatud kaitsetoimingute eest kokku 2470,50 eurot koos käibemaksuga.

Taotlusele lisatud arve kohaselt on kaitsja tunnihind 180 eurot ilma käibemaksuta. Taotluse ja

selle juurde esitatud arve kohaselt tekkis toimingute ajakulu seoses 21.08.2024 maakohtu istungil

57 / 59

1-22-5295

kohtuotsuse kuulutamisel osalemisega ja otsuse tutvumise ning kliendisuhtlusega, sh kirjaga

kliendile kokku 2,91 tunni ulatuses (tunnihind 180 eurot ilma käibemaksuta) kokku 523,80 eurot

ilma käibemaksuta. Apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi ajakulu on arvest nähtuvalt 8,34

tundi, kokku 1501,20 eurot ilma käibemaksuta. Kokku taotleb kaitsja hüvitada

apellatsioonimenetluse kulu ilma käibemaksuta 2025 euro ulatuses ja koos käibemaksuga 2470,50

eurot.

KarS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 2-4

või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riik. Kuna

kohtukolleegium teeb KrMS § 337 lg-s 1 p-s 4 nimetatud lahendi, siis jäävad

apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riigi kanda.

KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt valitud kaitsjale makstud tasu ja muud vajalikud kulud käsitatavad

menetluskuluna üksnes osas, milles need on mõistliku suurusega. Kohtul on kaalutlusruum,

hindamaks tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende

koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on seotud

põhjendatud kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi

osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata (vt nt RKKKo 3-1-1-99-11,

p-d 9-12).

Hinnates esitatud taotluses ja arvel kajastatut, peab kolleegium kaitsja taotlust põhjendatuks

osaliselt. Hüvitamisele ei kuulu apellatsioonimenetluse toimingutena maakohtu istungil osalemine

ja kliendisuhtlusega seonduv seoses 21.08.2024 kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisega.

Kolleegiumi hinnangul tuleb kohtuotsusega tutvumine, mille kaitsja on märkinud kogumis

eelnevaga 2,91 tunni ajakulu hulka, lugeda arvel näidatud apellatsioonimenetluses osutatud

õigusteenusega ajakulu ehk 8,34 tunni hulka. Kolleegium arvestab veel, et kaitsja kirjalikud

seisukohad vastuseks apellatsioonile kordavad valdavalt maakohtus esitatud argumente.

Kokkuvõtvalt peab kolleegium apellatsioonimenetluses osutatud õigusteenuse vajalikuks,

mõistlikuks ja põhjendatud ajakuluks arvel näidatut 8,34 tunni ulatuses, sh kohtuotsuse ja

prokuröri apellatsiooniga tutvumine, kaitsja avalduse ja seisukohtade koostamine ja kliendisuhtlus.

Järelikult kuulub kaitsja taotluse alusel hüvitamisele ilma käibemaksuta 1501,20 eurot, koos

käibemaksuga 1831,42 eurot. Seega tuleb hüvitada M. Repinskile kantud apellatsioonimenetluse

kulud 8,34 tunni ulatuses summas 1831,42 eurot koos käibemaksuga

227. Kannatanu Jõhvi valla lepinguline esindaja vandeadvokaat A. Valk märgib vastuses

prokuratuuri apellatsioonile muu hulgas, et palub M. Repinskilt välja mõista Jõhvi valla

menetluskulud, millise lõpliku nimekirja soovib esitada edasise menetluse käigus. Kolleegium

märgib, et ringkonnakohtule ei ole Jõhvi valla menetluskulusid edastatud.

(VIII)

228. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 339 lg-st 2; § 337 lg 1 p-st 4; § 338 p-dest 1,2,3, § 340

lg 4 p-st 2; § 341 lg 2 tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu 21. augusti 2024 otsuse osaliselt

M. Repinski kelmuses õigeksmõistmises ja teeb süüdimõistva otsuse; tühistab otsuse kannatanu

Riigikogu Kantselei tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise osas ja saadab selles osas kriminaalasja

maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus; tühistab maakohtu menetluskulude

otsustuse ja teeb uue otsustuse. Prokuröri apellatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt. Kaitsja

määruskaebus jääb rahuldamata.

58 / 59

1-22-5295

/allkirjastatud digitaalselt/

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 18.11.2025 otsusega

RIIGIKOHUS OTSUSTAB

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2025. a otsus osas, millega

ringkonnakohus:

1) jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega Martin Repinski mõisteti KarS § 2172 lg 1

järgi õigeks, Jõhvi valla tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata ja riigilt mõisteti Jõhvi valla

menetluskulu katteks välja 7579 eurot 86 senti;

2) tühistas maakohtu otsuse osas, millega Martin Repinski mõisteti KarS § 209 lg 2 p 2 järgi

õigeks ja Eesti Vabariigi tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata;

3) tunnistas Martin Repinski KarS § 209 lg 2 p 2 järgi süüdi, karistas teda ning saatis kannatanu

tsiviilhagi 12 119 euro 56 sendi nõudes uueks arutamiseks maakohtule;

4) jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetati

kriminaalmenetlus Martin Repinskile KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi esitatud süüdistuses, mis

puudutas kütuse tankimist 26. märtsil 2022;

5) mõistis Martin Repinskilt välja sundraha 1329 eurot;

6) mõistis Eesti Vabariigilt Martin Repinski kasuks välja 32 826 eurot 80 senti valitud kaitsjale

enne apellatsioonimenetlust makstud tasu katteks ja jättis ülejäänud menetluskulu süüdistatava

kanda;

7) mõistis Eesti Vabariigilt Martin Repinski apellatsioonimenetluse kulu katteks välja 1831 eurot

42 senti.

2. Tühistada Harju Maakohtu 21. augusti 2024. a otsus osas, millega Martin Repinski mõisteti

KarS § 2172 lg 1 järgi õigeks, Jõhvi valla tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata ja riigilt mõisteti

süüdistatava ja Jõhvi valla kasuks välja hüvitis selle menetluskulu katteks, mis tekkis seoses

usalduse kuritarvitamises esitatud süüdistuse ja Jõhvi valla nõude menetlemisega.

3. Saata kriminaalasi eelmises punktis märgitud osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule

teises kohtukoosseisus.

4. Jõustada Harju Maakohtu 21. augusti 2024. a otsus osas, millega Martin Repinski mõisteti

KarS § 209 lg 2 p 2 järgi õigeks ja Eesti Vabariigi tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata.

5. Mõista Martin Repinski KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi õigeks osas, mis puudutab kütuse

tankimist 26. märtsil 2022.

6. Mõista Eesti Vabariigilt Martin Repinski kasuks välja 39 522 eurot 2 senti selle menetluskulu

katteks, mis tekkis enne apellatsioonimenetlust seoses kelmuses ja omastamises esitatud

süüdistuse ning Eesti Vabariigi tsiviilhagi menetlemisega.

7. Mõista Eesti Vabariigilt Martin Repinski kasuks välja 1831 eurot 46 senti

apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

8. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

9. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.

10. Mõista Eesti Vabariigilt Martin Repinski kasuks välja 5000 eurot kassatsioonimenetluses

valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

59 / 59