3-22-2401/35 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.02.2025, Tartu

Haldusasja number

3-22-2401

Haldusasi

X.X.-i kaebus Tartu Vangla vastu kahju hüvitamiseks

seoses 07.08.2022 toimunud kambri läbiotsimisega ja

26.01-03.02.2022. a isolatsiooniga

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 26.01.2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tartu Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja ‒ X.X.

Vastustaja/apellant ‒ Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebajale vastuapellatsioonkaebuse lisad 13-l lehel ja kaebaja poolt

ringkonnakohtule saadetud Tartu Ringkonnakohtu 25.03.2024. a ja 20.06.2024. a

määrused.

2. Jätta X.X.-i 16.01.2025. a taotlus läbi vaatamata.

3. Rahuldada Tartu Vangla apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Halduskohtu

26.01.2024. a otsuse resolutsiooni p 1 osas, millega mõisteti Tartu Vanglalt X.X.-i

kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 144 eurot ja kokku hüvitis 154.50

eurot ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Tartu Vanglalt X.X.-i kasuks

välja mittevaralise kahju hüvitis 72 eurot ja kokku seega hüvitis summas 82.50 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 20.02.2025, arvates (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. esitas 05.09.2022 Justiitsministeeriumile kahju hüvitamise taotluse (tl 14-15).

Justiitsministeerium edastas kaebaja taotluse vastustajale. Taotluse menetluse käigus esitas

kaebaja täiendavaid seisukohti ja selgitusi (tl 23-28).

1.1. Kaebaja nõudis kahju hüvitamist kahel alusel - 07.08.2022. a läbiotsimise käigus kaebaja

asjade äravõtmine (küünetangid, sh 26.08.2022 anti tagasi valed ja kasutamiseks kõlbmatud

küünetangid, raseerimisvahendid, pastapliiatsid, kaustik koos fotoga, Eesti Vabariigi

põhiseadus) ja isiklike asjade lõhkumine (ravigeel, prillid), millega tekitati kaebajale varaline

kahju ning seoses küünetangidega ka mittevaraline kahju ning ajavahemikul 26.01-

03.02.2022 toimunud kaebaja kambrisse lukustamine, millega vangla põhjustas kaebajale

mittevaralise kahju.

2. Tartu Vangla jättis 31.03.2023. a otsusega nr 1-13/304-4 (tl 32-35) kaebaja kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata. Vastustaja esitas seoses läbiotsimisega mh järgmised

põhjendused: küünetange oli kambris rohkem kui lubatud; kaebaja küünetangid tagastati

26.08.2022; tagantjärele ei ole võimalik kindlaks teha, millisele kirjeldusele vastasid kambrist

ära võetud küünetangid; ametnikud kinnitasid, et kaebajale tagastati needsamad küünetangid,

mis tema kambrist ära võeti; praktikas hoitakse äravõetud esemeid koos ettekandega teistest

esemetest eraldi, üldjuhul on need koos ettekandega pakendatud kilekotti; äravõetud esemeid

ei panda ühtekokku või läbisegi teistelt kinnipeetavatelt ära võetud esemetega; kui samad

küünetangid on kaebajal olnud alates 2014. a, siis on võimalik, et need on nürid; ühekordsed

raseerijad ja pastapliiatsid võeti ära koguses, mis ületas kambris lubatut; lubatud on 7

ühekordset raseerijat ja 50 kirjutusvahendit (pastapliiats, värvipliiats, harilik pliiats); ära võeti

60 ühekordset raseerijat ja 21 pastapliiatsit; kaebaja on alates 01.01.2018 ostnud vangla

kauplusest ühe pastapliiatsi ja ei ole ostnud ühekordseid raseerijaid; pastapliiatsid võis

kaebaja saada kirja teel, kuid raseerijate saatmine kirjaga ei ole lubatud; kaustiku ja raamatu

äravõtmine ei ole tõendatud; kambris oli hulgaliselt olmeprügi ja kaebajale anti võimalus

vajalikud asjad nende seast välja võtta; kaustik võis jääda olmeprügi hulka; tõendatud ei ole,

et prillid läksid katki läbiotsimise käigus; ametnikud ei pannud asju kappi või riiulile tagasi;

kaebaja sai 09.11.2022 vanglalt uued prillid; tõendatud ei ole, et meditsiiniosakond andis

kaebajale seljavalu tõttu geeli või et see läks läbiotsimise käigus ümber.

2.1. Seoses kambri lukustamisega põhjendas vastustaja, et kaebaja eraldamine ei olnud

tingitud tema haigestumisest, vaid kaebajal oli kokkupuude koroonapositiivse kinnipeetavaga.

Vanemõde A. Ruubel selgitas seda kaebajale. Kaebaja ei olnud vaktsineeritud ja tema

eraldamine oli teiste isikute nakatumise riski vähendamise eesmärgil põhjendatud.

3. Kaebaja esitas 09.11.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse ja menetluse käigus täiendavaid

avaldusi. Kohus võttis kaebuse menetlusse kahju 1200 euro hüvitamise nõudes järgmistel

alustel: 1) varaline kahju 263,30 eurot - kaebajalt võeti 07.08.2022 ära küünetangid, kaustik,

21 pastapliiatsit, 60 ühekordset žiletitera, põhiseadus (raamat) ning lõhuti kaebaja prillid;

2) mittevaraline kahju 937,70 eurot seoses väärikuse alandamise, vabaduse võtmise ja tervise

kahjustamisega - kaebajal ei olnud 07-26.08.2022 küünetange ja pärast seda anti talle valed

küünetangid; kaebaja viibis 26.01-03.02.2022 lukustatud kambris, ei saanud kasutada dušši,

jalutada, raamatuid ja ajalehti lugeda, helistada ja kasutada keedetud vett.

3.1. Kaebuse kohaselt tehti 07.08.2022 kaebaja kambris nr 481 läbiotsimine, mille käigus

võeti ära kaebaja kambrikaaslasele kuulunud sinised jalanõud ja C-vitamiini purk ning

kaebajale kuulunud küünetangid, raseerimisvahendid, pastapliiatsid ja kaustik. Läbiotsimise

käigus lõhuti kaebaja prillide sang. Ettekanne koostati nii, nagu oleks kaebaja olnud kambris

üksi. Kaebaja esitas vanglale taotluse ettekande tühistamiseks ja esemete tagastamiseks, kuid

seda pole tehtud.

3.2. Varaline kahju on kokku 263,30 eurot: küünetangid 4,30 eurot, kaustik 1 euro,

pastapliiatsid 21 tk kokku 75 eurot, žiletiterad 60 tk kokku 81 eurot, prillid 67 eurot,

põhiseadus (raamat) 35 eurot. Mittevaraline kahju tekkis sellest, et kaebajal ei olnud 07-

26.08.2022 küünetange ja pärast seda anti talle valed küünetangid.

3.3. 26.01.2022 lukustati kaebaja kambrisse nr 481 ja ukse kõrvale kleebiti silt COVID-19.

Järgmisel päeval tehti kaebajale koroonatest, see oli negatiivne. Testi tulemus öeldi kaebajale

alles 03.02.2022. Testi tulemus pidi selguma kohe ning kaebaja oleks tulnud kohe vabastada.

Kaebaja viibis lukustatud kambris seadusevastaselt, teda ei lastud duši alla pesema, jalutama,

ei antud keedetud kuuma vett, raamatuid ega ajalehti. Kaebaja psüühikale ja tervisele mõjus

lukustamine halvasti.

3.4. Kaebaja vaidles vastu sellele, et ta oli lukustamisega nõus. Valvur tuli kambri uksele ja

ütles, et kaebaja on olnud kontaktis koroonahaigega ja keeldus ütlemast, kes see on. Kaebaja

ei nõustunud sellega, et ta oli kokku puutunud koroonapositiivse kinnipeetavaga, kuna ta

koridoris ei liigu. Kui see haige liikus koridoris, siis oleks tulnud lukustada terve osakond.

Kaebaja ei olnud küll vaktsineeritud, aga ta põdes koroonat 25.10-21.11.2021. Kuna ta põdes

koroonat pikalt, siis tekkis tal immuunsus.

4. Tartu Halduskohus rahuldas 26.01.2024. a otsusega kaebuse osaliselt, mõistis Tartu

Vanglalt X.X.-i kasuks välja hüvitise kokku summas 154,50 eurot (varalise kahju hüvitis ära

võetud pastapliiatsite eest 10,50 eurot ja mittevaralise kahju hüvitis seoses 26.01-03.02.2022.

a isolatsiooniga 144 eurot). Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt.

4.1. Kohtu hinnangul on põhjendatud ja tuleb rahuldada kaebaja taotlus isolatsiooniga

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kahju hüvitamise eeldused on täidetud. Vaidlust

ei ole selles, et kaebaja liikumisvabadus oli piiratud. Kaebaja kambri uks oli kogu perioodi

jooksul pidevalt lukustatud. Kaebaja ei saanud teostada VangS § 8 lg 1 sätestatud õigust

liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud

kohtades ning ajal. Sellest tulenevalt ei saanud kaebaja kasutada ka võimalusi, mille eelduseks

on liikumine osakonna piires. Vastustaja selgitas, et kaebaja õiguste piiramise õiguslikuks

aluseks oli VangS § 8 lg 2. See säte ütleb, et vanglateenistus võib põhjendatud vajaduse korral

muuhulgas kambreid lukustada VangS § 8 lg-s 1 ettenähtud ajast erinevalt, kui see on vajalik

vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks. Erandi

tegemise otsus tuleb teha kirjalikult.

4.2. Kohtu hinnangul piiras vastustaja kaebaja õigusi õigusvastaselt. VangS § 8 lg-s 2

nimetatud kirjalik otsus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg-s 1 sätestatud

haldusakti tunnustele, kuna vastustaja tegi otsuse, mis olulisel määral piiras kaebaja õigusi.

Haldusakti või kirjalikku otsust kaebaja õiguste piiramise kohta antud ei ole. Kohus ei nõustu

vastustajaga, et asjas kohaldub HMS § 55 lg-s 2 sätestatud erand, mille järgi haldusakti võib

anda muus kui kirjalikus vormis edasilükkamatu korralduse tegemiseks. Praegusel juhul on

erinormiks VangS § 8 lg 2, mis nõuab kirjalikku otsust ja HMS § 55 lg-s 2 ette nähtud

võimalust ei saa kasutada, kui erinorm nõuab selge sõnaga kirjalikku otsust. Samuti ei saa

HMS § 55 lg-s 2 nimetatud edasilükkamatut korraldust tõlgendada nii, et see hõlmab ka isiku

õiguste olulist piiramist pikema perioodi jooksul. Õiguskirjanduses leitakse, et

edasilükkamatu korraldusena, kui on lubatud kõrvale kalduda kirjaliku vormistamise nõudest,

on käsitletavad kõik haldusaktid, mis tuleb anda viivituseta, et vältida ohtu inimese elule,

tervisele, varale või muule olulisele õigushüvele. Eelkõige kuuluvad siia alla

järelevalveametnike suulised ettekirjutused, kui kirjaliku vormistamisega kaasnev viivitus

võib põhjustada korvamatu kahju tekkimise. Näiteks ettekirjutused, millega keelatakse ohtlik

tegevus või kohustatakse sooritama teatud toiminguid ohu kõrvaldamiseks (A. Aedmaa jt.

Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu 2004. Lk 295). Edasilükkamatu korraldusena ei saa

käsitleda vastustaja otsustust selle kohta, et kaebajal tuleb viibida nädal aega lukustatud

kambris. Otsus kaebaja õiguste piiramise kohta oli seega õigusvastane vorminõude järgimata

jätmise tõttu.

4.3. Vastustaja väitel oleks ta ka haldusakti andmise korral teinud samasuguse otsuse. Kohus

ei nõustu sellega, et kirjaliku haldusakti koostamise korral oleks otsustus tõenäoliselt olnud

samasugune ja et see otsustus oleks olnud õiguspärane. Olulise tähtsusega on otsuse tegemisel

aluseks võetud faktilised asjaolud. Kaebaja õiguste piiramisel aluseks võetud faktilised

asjaolud on ebamäärased sellises ulatuses, et võib öelda, et need ei ole üldse teada.

Meditsiiniõde märkis 26.01.2022 vangiregistrisse, et kaebajal oli kokkupuude

koroonapositiivse kinnipeetavaga (tl 79). See asjaolu ei ole mingil viisil kontrollitav - ei

ole teada, kes oli see kinnipeetav ning millal, kus ja mil viisil toimus kokkupuude. Kaebajale

ei olnud võimalik lähikontakt äratuntav. Põhjendatud on kaebaja väide, et kui kokkupuutena

oleks mõistetud liikumist osakonna koridoris, siis oleks tulnud isoleerida ka teised osakonna

kinnipeetavad, kuid seda ei tehtud. Muid olukordi, mida võiks käsitleda kokkupuutena

(rääkimata lähikontaktist) kaebaja välja tuua ei osanud.

4.4. Kaebajat ei kuulatud piirangute kehtestamise otsustamise menetluses ära. See tõi endaga

kaasa olukorra, kus puuduvad ka kaebaja seletused ja vastuväited seoses väidetava

kokkupuutega. On võimalik, et kaebajal ei olnudki kokkupuudet koroonapositiivse

kinnipeetavaga, või kui kokkupuude oli, siis ei saa seda käsitleda lähikontaktina. Faktiliste

asjaolude väljaselgitamine ja vaidluse korral tõendamine on HMS § 6 alusel vastustaja

kohustus ning asjaolu tõendamise koormis lasus vastustajal. Halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 59 lg 4 alusel tuleb asjaolu hinnata vastustaja kahjuks ning lähtuda asja

lahendamisel sellest, et kaebajal ei olnud kokkupuudet, ammugi lähikontakti

koroonapositiivse kinnipeetavaga.

4.5. Isegi kui vastustaja oleks tõendanud kaebaja lähikontakti koroonapositiivse

kinnipeetavaga, ei oleks vastustaja kohtumenetluses esitatud põhjendusi kaebaja õiguste

piiramiseks saanud pidada kohaseks ja piisavaks. Vastustaja väitel lähtus ta Terviseameti

telefoni teel antud soovitusest viiruse levikuperioodil suunata kinnipeetavad isolatsiooni ka

siis, kui neil on olnud kokkupuude koroonapositiivse kinnipeetavaga ja nad on ise sellist

haigust läbi põdenud enne 180 päeva möödumist kokkupuutest arvestades. Selline soovitus

anti vanglale olukorras, kus haigestumist oli palju, elulised asjaolud näitasid, et haiguse

läbipõdemine siiski kaitset 180 päevaks ei anna ja selliselt võib ikkagi toimuda viiruse levik

eluosakonnas. Ka vastustaja väide Terviseameti suuliselt antud soovituse kohta ei ole

kontrollitav, sh ei ole teada, millal ja millistel asjaoludel esitati küsimus Terviseametile ja

saadi viidatud soovitus. Koroonaviirusega võitlemise perioodi jooksul esinesid erinevad

viiruse tüved, mis mh põhjustasid erineva raskusega haigestumist. Kohus peab üldiselt

teadaolevaks, et koroonaviiruse puhul lähtuti arusaamast, et nii vaktsineerimise kui ka

läbipõdemisega saadud kaitse viiruse vastu aja jooksul väheneb. Kuid ka siin tuleks vahet

teha, kas läbipõdemine toimus näiteks 175 päeva enne kokkupuudet või oli isik just äsja

koroonast tervenenud. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja põdes koroonat 27.10-21.11.2021.

Kaebaja puhul oli diagnoosi 27.10.2021 ja väidetava kokkupuute vahel ligikaudu kolm kuud

ning tervenemise ja väidetava kokkupuute vahel kaks kuud.

4.6. Vabariigi Valitsuse korralduse „Karantiini kehtestamine COVID 19 haiguse diagnoosiga

või positiivse testi tulemusega isikutele ja nende isikutega lähikontaktis olnud isikutele“

24-31.01.2022 kehtinud redaktsiooni (korraldus) p 5 alapunkti 1 alusel ei olnud kaebajal ka

lähikontakti esinemise korral kohustust jääda eneseisolatsiooni, kuna seda nõuet ei kohaldatud

lähikontaktse suhtes, kes on läbi põdenud COVID-19 haiguse ning diagnoosi kinnitava

SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem

kui 180 päeva. Vastustaja on läbivalt toonud kaebaja õiguste piiramise alusena välja selle, et

kaebaja ei olnud vaktsineeritud. See on õige, kuid see asjaolu ei muuda kaebaja õiguste

piiramise põhjendusi arusaadavamaks. Korralduse p 5 alapunktide 1 ja 2 põhjal ei olnud

korralduse p-s 3 sätestatud eneseisolatsiooni kohustust samaväärselt vaktsineeritutel (s.o

isikul, kes on läbinud vaktsineerimise kuuri, saavutanud viimase vaktsiinidoosi järel

maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta) ja

läbipõdenutel (s.o isikutel, kes on läbi põdenud COVID-19 haiguse ning diagnoosi kinnitava

SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem

kui 180 päeva). Kohus mõistab vastustaja seisukohti nii, et kui kaebaja oleks olnud

vaktsineeritud, siis ei oleks tema suhtes piiranguid kohaldatud. Kui vastustaja usaldas

korralduse seletuskirjas viidatud andmetel ja teadlaste arvamustel põhinevat valitsuse

otsustust osas, mis käsitles lähikontaktis olnud vaktsineeritu võimalikku ohtlikkust, kuid ei

usaldanud seda osas, milles see käsitles läbipõdenud lähikontaktse võimalikku ohtlikkust, siis

nõudis see täiendavat põhjendamist. Täielikku kaitset nakatumise vastu ei andnud neist

kumbki. Viide teadmata ajal ja asjaoludel suuliselt antud Terviseameti soovitusele ei ole

piisav.

4.7. Vaidluse all olev juhtum leidis aset viirushaiguste hooajal 2021/2022. Koroonaviirus

jõudis Eestisse 2020. a alguses, seega oli tegemist kolmanda viirushaiguste hooajaga, mil

Eestis tuli tegelda koroonaviiruse leviku tõkestamisega (esimene oli 2019/2020 viirushaiguste

hooaja teine pool, teine 2020/2021 ja kolmas 2021/2022). Kohtupraktikas on üldteada, et

vastustaja on alates 2020. a algusest andnud haldusakte, sh üldkorraldusi, koroonaviiruse

leviku tõkestamise abinõude kehtestamise kohta Tartu Vanglas. Vastustajal oli piisav

võimalus reguleerida seda, mida pidada kokkupuuteks või lähikontaktiks vangla keskkonnas,

kuidas see dokumenteerida, kuidas korraldada kinnipeetava ärakuulamine ja vormistada otsus

piirangute kohaldamise kohta. Lähtudes vastustaja selgitustest seda tehtud ei ole.

4.8. Kaebaja õiguste piiramist ei muuda õiguspäraseks see, et vastustaja väitel oli kaebaja

nõus jääma eneseisolatsiooni. Kohus ei nõustu sellega, et kaebaja nõusolekut saab pidada

tõendatuks. Kaebaja väitel ei ole meditsiiniõde temaga sel teemal vestelnud ning valvur ei

küsinud tema nõusolekut, vaid teatas talle, et tal liikumisvabadus järgmise nädala jooksul

puudub. Ka see asjaolu tuleb hinnata vastustaja kahjuks, kuna kindluse selles, kes ja mida

kaebajale selgitas ja milline oli kaebaja vastus, oleks andnud haldusmenetluse korrektne

läbiviimine ja dokumenteerimine, sh kaebaja ärakuulamine. Ka kaebaja tervisekaardis ei ole

isolatsiooni kohta mingeid kandeid. Isegi kui kaebaja oli nõus eneseisolatsiooni jääma, ei

võrdu vabatahtlik eneseisolatsioonis viibimine sellega, et vastustaja lukustab kaebaja kambri.

4.9. Vastustaja viitas sellele, et kaebaja haigestus uuesti koroonasse 01.03.2022 (tl 97p), kuigi

eelmisest koroona põdemise lõpust ei olnud möödas rohkem kui 180 päeva. Vastustaja väitel

näitab see, et kaebaja isoleerimine oli põhjendatud. Kohus sellega ei nõustu. Tegemist ei ole

asjaoluga, millest vastustaja oleks saanud lähtuda kaebaja isoleerimise ajal.

4.10. Eeltoodu kokkuvõttena piiras vastustaja kaebaja liikumisvabadust õigusvastaselt ja see

rikkus kaebaja õigusi. Põhjusliku seose üle vaidlust ei ole, samuti ei väida vastustaja süü

puudumist. Kohtule ei ole äratuntav, et kaebaja oleks saanud isolatsiooniga tekitatud kahju

tekkimise muude õiguskaitsevahendite kasutamisega ära hoida. Olukorras, kus piiratud on

kinnipeetava VangS § 8 lg-s 1 sätestatud õigust (näiteks täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamisel), eeldatakse kohtupraktikas mittevaralise kahju tekkimist. Kohus nõustub

sellega. RVastS § 9 lg 1 tähenduses on kahju tekkinud vabaduse võtmise tõttu.

5. Kaebaja väitel tekitas vastustaja talle kahju sellega, et kaebajat ei viidud isolatsiooni ajal

jalutama ja duši alla (VangS § 55 lg 2, § 50 lg 2). Samuti väidab kaebaja, et lisaks vabaduse

võtmisele tekitas vastustaja kahju tema tervisele. Kaebaja väide tervise kahjustamise kohta ei

ole tõendatud. Kaebaja ei ole pöördunud arsti poole tervisemuredega, mida saaks seostada

vaidluse all oleva isolatsiooniga (tl 95-101).

5.1. Kaebaja väiteid selle kohta, et isolatsiooni ajal ei saanud ta jalutada ja teda ei viidud duši

alla, on keeruline kontrollida. Ühelt poolt viitab vastustaja põhjendatult sellele, et kaebaja ei

ole esitanud kirjalikult küsimusi või teinud etteheiteid seoses sellega, et teda jalutama ei

viidud. Teiselt poolt võis kaebaja isolatsioonist ja kambri lukustamisest aru saada nii, et see

ühtlasi tähendab jalutamise võimaluse puudumist. Kohtul on keeruline aru saada sellisest

kahetisest olukorrast, kus ühelt poolt vastustaja keelas kaebajal kambrist väljuda, kuid teiselt

poolt väidab, et jalutamiseks takistust ei olnud. Eeltoodu ei oma asja lahendamisel ka

määravat tähtsust, kuna kaebaja põhinõudeks on isolatsiooniga tekitatud kahju hüvitamine

ning jalutuskäikude jms puudumisele tugineb kaebaja kui isolatsiooni tagajärgedele.

6. Vaidlust ei ole selles, et isolatsioon algas 26.01.2022. Vastustaja lähtub sellest, et

isolatsioon pidi kestma 7 päeva ja seega pidi lõppema 02.02.2022. Isolatsiooni lõpetamist kui

konkreetset toimingut (näiteks kaebaja kambri ukse avamist) dokumenteeritud ei ole. Kaebaja

väitel lõpetati isolatsioon (tema liikumisvabadus taastus) 03.02.2022. Kaebaja esitas

kaaskinnipeetavate D. Malkini ja J. Kolesnikovi kinnitused, et ta viibis lukustatud kambris

kuni 03.02.2022 (tl 8). Kohus lähtub sellest, et kaebajalt isolatsiooni tõttu ära võetud

liikumisvabadus taastus 03.02.2022.

7. RVastS § 9 lg 2 ja § 13 lg 1 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt

õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust, hüvitise suuruse määramisel

arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel,

õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju

tekitamisel ja muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks

ebaõiglane.

7.1. Kohus peab õigeks lähtuda lisaks ka sellest, kuidas on süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamise seaduses (SKHS) reguleeritud vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamine

isikule, kes hiljem õigeks mõisteti. Seda põhjusel, et vabaduse võtmise eest määratud

hüvitised peaksid olema omavahel võrreldavad ja määratud sarnaste põhimõtete järgi. SKHS

§ 11 lg 4 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju päevamäära alusel ning päevamäära suurus

on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud

kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga. Keskmine brutokuupalk 2022. aasta II

kvartalis oli 1666 eurot ning päevamäär 55,53 eurot.

7.2. Kaebajat ei saa samastada SKHS § 5 lg 1 ja 2 ning § 11 lg 4 nimetatud isikutega.

Kaebajalt oli vabadus suures osas juba võetud, kuna kaebaja on kinnipeetav. Samavõrd

väiksem on ka kaebaja vabaduse täiendava piiramisega tekitatud mittevaraline kahju.

Isolatsioon mõjutas siiski olulisel määral kaebaja õigusi ja võimalusi. Kaebajal ei olnud

võimalust liikuda osakonna piires selleks ette nähtud ajal, kasutada kööki ja muid võimalusi

oma aja sisustamiseks. On võimalik, et isolatsiooni tõttu ei saanud kaebaja käia ka

igapäevastel jalutuskäikudel. Kohus hindab rikkumist pigem raskeks, kuna vastustaja suhtus

kaebaja liikumisvabaduse piiramisse kergekäeliselt, sh jättis selle täielikult

dokumenteerimata. Kaebajal ei olnud mingit osa kahju tekkimises. Kohus peab eeltoodut

kogumis arvestades õigeks määrata hüvitise suuruseks ligikaudu 1/3 keskmise brutokuupalga

alusel arvutatud päevamäärast. Kohus määrab kaebajale liikumisvabaduse piiramise ja selle

mõjude eest hüvitise 18 eurot päevas ehk 8 päeva eest kokku 144 eurot.

8. Kohtu hinnangul on põhjendatud kaebaja nõue hüvitada varaline kahju seoses

pastapliiatsite äravõtmisega. Vaidlusaluse läbiotsimise ajal kehtinud Tartu Vangla kodukorra

p 7.1.18 redaktsiooni järgi oli kinnipeetavale lubatud vangla vahendusel soetatud või

vanglasse saabudes kaasas olnud töötav ja lahtikäiv või läbipaistvast materjalist sinine

pastapliiats, värvipliiatsid ja harilik pliiats, loetletud kirjutusvahendite hulk kokku võib olla 50

tk. Ettekande (tl 3) järgi võeti 07.08.2022. a läbiotsimisel kaebaja kambrist erinevatest

kohtadest ära 21 pastapliiatsit, sündmusega seotud isikuna on märgitud kaebaja.

Ettekandest ei nähtu, kui palju oli pastapliiatseid kambris kokku ja kuidas arvestati lubatud

kogust ületav pastapliiatsite arv. See ei selgu ka läbiotsimisega seotud vanglaametnike

seletustest. 17.03.2023 selgitas vanglaametnik A. Mägi, et pastapliiatsid ei vastanud nõuetele

ja neid oli kambris liiga palju (tl 71). 15.03.2023 selgitas läbiotsimise asjaolusid

vanglaametnik K. Heering, pastapliiatseid käsitletud ei ole (tl 72).

8.1. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal oli 07.08.2022. a läbiotsimise ajal kambrikaaslane.

Põhjendatud on kaebaja etteheide, et ettekanne asjade äravõtmise kohta on koostatud nii, nagu

oleks kaebaja olnud kambris üksi. See võis mõjutada asja lahendamist, kuna kahe

kinnipeetavaga kambri puhul oleks vastustajal tulnud kindlaks teha, millised esemed kellelegi

kuuluvad (kaebaja väitel jäeti kambrisse alles pastapliiatsid, mis kuulusid tema

kambrikaaslasele), samuti sõltub lubatud pastapliiatsite arv isikute arvust. Ühele

kinnipeetavale lubatud kirjutusvahendite arv on suur, 50 kirjutusvahendit. Kui

kirjutusvahendite arvu oleks arvestatud kahe kinnipeetava järgi, siis oleks kaebaja

pastapliiatsid võinud alles jääda. Ei saa kindel olla, et ettekande korrektse koostamise korral

oleks pastapliiatsid olnud keelatud esemeteks. Praegu ei ole enam võimalik kindlaks teha, kas

mõnede pastapliiatsite puhul oli nende keelatuse aluseks eseme omadused (s.t tegemist ei

olnud töötava või lahtikäiva või läbipaistvast materjalist või sinise pastapliiatsiga). Selle

põhjuseks on, et vastustaja ei ole järginud eseme leidmise dokumenteerimise korda - vangla

sisekorraeeskirja § 71 lg 1 p 3 nõuab ka leitud eseme kirjeldust. Ülemäärane oleks iga

pastapliiatsit ükshaaval kirjeldada. Kuid akt peaks siiski võimaldama eristada esemeid

äravõtmise aluse järgi, pastapliiatsite puhul mitu neist ei vastanud nõuetele ja mitu ületasid

kambrisse lubatud kirjutusvahendite kogust.

Vastustaja ei tugine sellele, et pastapliiatsid ei kuulunud kaebajale. Vastustaja möönis, et

kaebaja võis saada need kirja teel.

8.2. Kokkuvõttes oli pastapliiatsite äravõtmine õigusvastane, kuna see ei ole nõuetekohaselt

dokumenteeritud. Puudused dokumenteerimisel tõid kaasa selle, et praegu ei ole enam

võimalik kindlaks teha, kas pastapliiatsid oleks ära võetud ka korrektse dokumenteerimise

korral. Pastapliiatsite äravõtmine tõi endaga kaasa selle, et kaebaja on omandi neile lõplikult

kaotanud. Kaebajale tuleb määrata hüvitis varalise kahju eest. Kaebaja väide, et 21

pastapliiatsi väärtus oli kokku 75 eurot, ei ole usutav. Kohtu hinnangul on enam kui piisav,

kui ühe pastapliiatsi hinnaks arvestada 0,50 eurot. Hüvitise suurus on seega 21 x 0,50 = 10,50

eurot.

9. Kaebaja muid nõudeid kahju hüvitamiseks ei saa rahuldada, kuna nende puhul on täitmata

vähemalt üks kahju hüvitamise eeldus.

10. Halduskohtu 26.01.2024. a otsuses on edasikaebamise korra ja muude selgituste all välja

toodud, et kõnealuse otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 26.02.2024.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

11. Vastustaja esitas 26.02.2024 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus

tühistada Tartu Halduskohtu 26.01.2024. a otsuse osas, milles rahuldati X.X.-i kaebus ning

mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja rahaline hüvitis. Tartu Vangla palus

ringkonnakohtul teha asjas uus otsus, millega jätta esitatud kaebus tervikuna rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse põhjendused olid järgmised.

11.1. Halduskohus on käesoleval juhul kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi.

Kaebaja viibis isolatsioonis, kuid eraldi haigusjuhtu selle kohta ei avatud, sest kaebaja ei

olnud koroonapositiivne. Kaebaja paiknes lukustatud kambris põhjusel, et ta ei olnud

vaktsineeritud COVID-19 haigust põhjustava viiruse vastu ning tal oli kokkupuude COVID-

19 positiivse kinnipeetavaga. Seetõttu pidas vangla tervishoiutöötaja viiruse leviku

tõkestamise eesmärgil vajalikuks eraldada kaebaja teistest eneseisolatsiooniks. Ei ole alust

järeldada, et kaebaja enda eraldamisest ja selle põhjustest teadlik ei olnud. Vanemõde A.

Ruubel tegi vangiregistrisse sissekande, milles märkis kaebaja eraldamisvajaduse kohta, et

kokkupuude COVID-positiivse kinnipeetavaga. Vestluse tulemusena oli kaebaja nõus jääma

isolatsiooni. Vangiregistri väljavõttest nähtub, et kaebaja oli teadlik eraldamise põhjustest.

11.2. Vaidlusalusel perioodil kehtinud Vabariigi Valitsuse 28.05.2021. a korralduse nr 212

redaktsiooni p 3 kohaselt tuli COVID-19 haigega kontaktis viibinud isikul jääda 7-päevaks

eneseisolatsiooni. Sama korralduse p 5 lg 2 kohaselt ei pidanud isolatsiooni jääma isik, kes oli

läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri ning saavutanud viimase

vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse. Kuivõrd kaebaja ei olnud vaktsineerimiskuuri

läbinud, siis tuli tal koroonapositiivse isikuga kokkupuute järel jääda eneseisolatsiooni.

Nakkushaiguste ennetamise ja tõkestamise seaduse (NETS) § 17 sätestab riigi ülesanded

nakkushaiguste seirel ja tõrjel. Riigil lasub kohustus tagada võimalikult nakkusohutud tööolud

vanglaametnikele, tervishoiutöötajatele ning arestialuste, vahistatute ja kinnipeetavatega

vahetult kokkupuutuvatele isikutele ning võimalikult nakkusohutud kinnipidamistingimused

vahistatutele ja kinnipeetavatele. Vaktsineerimata isikul on kokkupuutel koroonaviirusesse

nakatunud inimesega suurem oht ja võimalus ise nakatuda ja nakkust edasi kanda ning sellise

ohu vältimiseks oli vajalik eraldada kaebaja eneseisolatsiooni perioodiks teistest isikutest.

Sellisel eesmärgil eraldamist ei saa pidada õigusvastaseks.

11.3. HMS § 55 lg 2 annab õiguse edasilükkamatu korralduse tegemiseks anda haldusakt

muus kui kirjalikus vormis. Tuvastades kokkupuute koroonapositiivse kinnipeetavaga oligi

edasilükkamatult vajalik kaebaja teistest kinnipeetavatest eraldada. Kuigi VangS § 8 lg 2

annab õiguse lukustada julgeolekukaalutlustel kambreid, siis HMS § 55 lg 2 annab õiguse

edasilükkamatul juhul teha ka suulise haldusaktiga. HMS § 55 lg 2 kolmas lause sätestab, et

isiku taotlusel, kellel on selleks põhjendatud huvi, tuleb muus vormis antud haldusakt

tagantjärele viivituseta kirjalikult vormistada. Viidatust sättest järeldub, et kui kaebaja pidas

enda isoleerimist arusaamatuks, siis saanuks ta vanglalt taotleda vastava haldusakti andmist ja

vangla pidanuks viivitusega ka sellise haldusakti andma. Kuivõrd vanemõde A. Ruubel

vestles kaebajaga enne isolatsiooni kohaldamist, siis pidi kaebaja aru saama, miks ja milliste

asjaolude tõttu on isolatsiooni kohaldamine vajalik. Vanglal ei ole ühtegi põhjust arvata, et

vanemõde isolatsiooni kohaldamise põhjuseid ei selgitanud. Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja

oleks põhjust teadmata nõustunud isolatsiooni jääma.

11.4. Tartu Vangla tuvastas, et kaebajal oli kokkupuude koroonapositiivse kinnipeetavaga.

Sellekohase märke tegi vanemõde A. Ruubel vangiregistrisse. Üldjuhul tuvastati vangla

praktikas COVID-19 haigusesse haigestumise korral isikuga kokku puutunud isik

valvekaamera vahendusel, seega ca 7 kuud pärast kaebaja isolatsiooni ei olnud tõesti võimalik

selliseid asjaolusid uuesti üle kontrollida. Valvekaamera salvestisi säilitatakse eraldiseisvalt

konkreetse menetluse raames ja kui kaebaja ei ole varasemalt vanglale selgitustaotlusi

toimunud kontakti kohta esitanud ja seda ei ole varasemas haldusmenetluses kontrollitud ning

kui hüvitamisnõue esitatakse pärast salvestise süsteemist kustumist, siis ei ole vanglal

tagantjärele võimalik asjaolusid täpsemalt kindlaks teha.

11.5. HMS § 40 lg 3 p 1 kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia isiku arvamust ja

vastuväiteid ära kuulamata, kui viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide

kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda. Käesoleval juhul ongi tegemist just sellise

olukorraga, kuna vangla ei saa viivitada isiku eraldamisega olukorras, kus koroonapositiivse

kinnipeetava kokkupuute tõttu võib isik olla viirusesse nakatunud ja teistega kokkupuutel seda

ka edasi anda. Sellises olukorras on vanglal vajalik viivitamatult tegutseda ja isiku

ärakuulamine seda ei võimalda.

11.6. Tartu Vangla ei nõustu ka kaebaja kasuks välja mõistetud hüvitise suurusega. SKHS § 1

lg 1 kohaselt sätestab käesolev seadus menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamise alused, ulatuse ja korra. Kinnipidamisasutuses viibiv isik, kelle suhtes on

jõustunud süüdimõistev kohtuotsus ning kelle vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust on

vangistuse täideviimise ajal piiratud, ei saa nõuda temale tekitatud kahju hüvitamist lähtuvalt

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadusest. Vangla ei kohalda piiranguid

kinnipeetava suhtes süüteomenetluse raames. Tegemist on haldusmenetlusega. Riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 1 lg 1 kohaselt sätestab käesolev seadus avaliku võimu volituste

rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning

tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra (riigivastutus). Kui kinnipeetav leiab, et temale on

vangla õigusvastase tegevuse tulemusena tekkinud kahju, saab ta selle hüvitamist nõuda

riigivastutuse seaduse sätete alusel ning SKHS sellisel juhul ei kohaldu.

Vangla hinnangul ei ole 18 eurot ühe ööpäeva eest põhjendatud ka riigivastutuse sätetest

tulenevalt. Seni on kohtupraktikas aktsepteeritud näiteks alusetult kartseris viibitud aja

hüvitamist 6,39 eurot ööpäeva eest. Õigusvastaselt täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise eest on peetud kohaseks hüvitist nii 5 eurot ööpäevas kui ka 6,39 eurot ööpäeva

eest. Tegemist on oluliselt väiksemate hüvitistega, kui halduskohus on käesoleval juhul

kaebaja kasuks välja mõistnud. Kuigi mittevaraline kahju tuleb hüvitada proportsionaalselt

õigusrikkumise raskusega arvestades süü vormi ja raskust, ei saa kahju hüvitamise eesmärgiks

olla kohustust rikkunud poole karistamine (RKHK 04.04.2006. a lahend nr 3-3-1-13-06).

Seega on halduskohus hüvitise väljamõistmisel lähtunud ebaõigesti SKHS põhimõtetest ning

väljamõistetud hüvitis on ebaproportsionaalselt suur, võrreldes kehtiva kohtupraktikaga.

11.7. VangS § 15 lg 2 sätestab, millistele tunnustele vastavad esemed ja ained on

kinnipeetavale keelatud. VangS § 15 lg 4 annab vanglateenistusele õiguse keelata täiendavalt

esemeid ja aineid, mis ei ole keelatud asjade loetelus (VSkE § 641), kuid vastavad VangS § 15

lg-s 2 sätestatud tingimustele. VSkE § 71 lg 1 kohaselt koostatakse vanglas leitud või

äravõetud esemete kohta ettekanne. Ettekandes tuleb mh märkida leitud või äravõetud

esemete nimetus, kirjeldus ja kogus (VSkE § 71 lg 1 p 3). Tartu Vangla kodukorra p 7.1.18

kohaselt on kunsti- ja kontoritarbed, kirjutus- ja joonistusvahendid keelatud, välja arvatud

nimetatud punkti täpploendites toodud erandid. Ühe erandina olid kinnipeetavale lubatud

vangla vahendusel soetatud või vanglasse saabudes kaasas olnud töötav ja lahtikäiv või

läbipaistvast materjalist sinine pastapliiats, värvipliiatsid ja harilik pliiats. Loetletud

kirjutusvahendite hulk kokku võib olla 50 tk. Kaebajalt äravõetud esemete, sh pastapliiatsite,

äravõtmise kohta on koostatud ettekanne. Sealt nähtub nii äravõetud eseme nimetus kui ka

kogus. Kuigi ettekandes ei ole täpsemalt välja toodud pastapliiatsite täpsemat kirjeldust, siis

on ettekande koostanud A. Mägi 17.03.2023. a seletuses selgitanud, miks pastapliiatsid

kambrist ära võeti. Nii on A. Mägi selgitanud, et pastapliiatsid ei vastanud nõuetele ja neid oli

kambris liiga palju. Ka K. Heering kinnitas, et kambrist võeti ära lubatud kogust ületavad

pastapliiatsid. Kuivõrd läbiotsimist teostanud ametnikud on hilisemates selgitustes välja

toonud, miks esemed ära võeti, siis ei saa pastakate äravõtmist pidada õigusvastaseks.

Arvestades, et läbiotsimist teostasid kogenud ametnikud, siis ei ole vanglal mingit põhjust

arvata, et esemete lubatud kogemuse arvestamisel ei arvestatud kaebaja kambrikaaslase ja

temale kuuluvate esemetega.

12. 24.04.2024 esitas kaebaja ringkonnakohtule apellatsioonkaebusena pealkirjastatud

dokumendi, mida oli osaliselt võimalik käsitada vastusena Tartu Vangla

apellatsioonkaebusele, kuid milles kaebaja vaidlustas põhiliselt Tartu Halduskohtu

26.01.2024. a otsust tema kaebuse rahuldamata jätmist puudutavas osas ja nõudis, et

ringkonnakohus mõistaks vastustajalt kaebaja kasuks välja suurema hüvitisesumma.

12.1. Ringkonnakohus käsitles esitatud dokumenti viimati mainitud osas tähtaega ületades

esitatud vastuapellatsioonkaebusena ja andis kaebajale tähtaja vastuapellatsioonkaebuse

esitamise tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. Kaebaja sellist taotlust ei esitanud vaid

leidis, et vastuapellatsioonkaebus on tähtaegne. Tartu Ringkonnakohus tagastas X.X.-i

vastuapellatsioonkaebuse, kuna see oli esitatud tähtaega ületades, 27.08.2024. a määrusega ja

nimetatud määrus jõustus 01.10.2024.

13. 24.04.2024. a kaebaja poolt esitatud dokumendi osast, mida on võimalik käsitada

vastusena vastustaja apellatsioonkaebusele, võib välja lugeda, et kaebaja arvates tuleb

Tartu Vangla apellatsioonkaebus jätta rahuldamata, kuigi ta ei oska öelda, kas vastustaja

apellatsioonkaebus on võetud õigesti ringkonnakohtu menetlusse, kuna tal ei ole juriidilist

haridust. Samuti ei ole kaebaja olnud vastu asja lahendamisele kirjalikus menetluses ja leiab,

et asja saaks lahendada ka kokkuleppega siis, kui vangla kannaks tema arveldusarvele

hüvitisena 1500 eurot.

14. 21.01.2025 jõudis ringkonnakohtusse kaebaja poolt 16.01.2025 allkirjastatud taotlus,

milles kaebaja nõuab Tartu Vanglalt tema kasuks suurema hüvitisesumma väljamõistmist ja

kordab suures osas samu väiteid, mis olid esitatud juba kohtueelses menetluses ja Tartu

Halduskohtule esitatud kaebuses ning täiendavates avaldustes.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Kuna X.X.-i vastuapellatsioonkaebus on jõustunud kohtumäärusega tagastatud, siis

tagastab ringkonnakohus ka vastuapellatsioonkaebuse lisad 13-l lehel ja kaebaja poolt

ringkonnakohtule saadetud ringkonnakohtu 25.03.2024. a ja 20.06.2024. a määrused.

Vastuapellatsioonkaebuse tagastamise tõttu ei ole selle lisad enam käsitatavad tõenditena,

millel oleks asja lahendamisel tähtsust HKMS § 62 lg 2 mõttes ja Tartu Ringkonnakohtu poolt

käesolevas asjas tehtud määrused on asja materjalide hulgas nagunii olemas.

16. X.X.-i 16.01.2025. a taotlus tuleb HKMS § 55 alusel jätta läbi vaatamata, kuna sellise

sisuga avalduse esitamiseks puudub kaebajal õiguslik alus olukorras, kus ta ei ole esitanud

apellatsioonkaebust Tartu Halduskohtu 26.01.2024. a otsuse peale ning tema

vastuapellatsioonkaebus on jõustunud määrusega tagastatud.

17. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

18. Vastustaja vaidlustab halduskohtu 26.01.2024. a otsust osas, millega rahuldati X.X.-i

kaebus ning mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja rahaline hüvitis kokku summas 154.50

eurot, kuna halduskohus pidas õigusvastaseks nii kaebaja liikumisvabaduse piiramist

perioodil 26.01. – 03.02.2022 kui ka kaebajalt 07.08.2022. a läbiotsimise käigus 21

pastapliiatsi äravõtmist. Tartu Vangla palub ringkonnakohtul teha asjas uus otsus, millega

jätta esitatud hüvitamiskaebus tervikuna rahuldamata.

19. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajalt läbiotsimise käigus pastapliiatsite

äravõtmine oli õigusvastane, kuna vastustaja ei teinud õiguspäraselt kindlaks, et tegemist oli

keelatud esemetega, sest pastapliiatsite äravõtmine ei ole nõuetekohaselt dokumenteeritud.

Kuna pastapliiatsite äravõtmine tõi endaga kaasa selle, et need hävitati, siis määras

halduskohus kaebajale hüvitise varalise kahju eest summas 10.50 eurot (21 pastapliiatsit, 50

eurosenti iga pastapliiatsi eest). Arvestades seda, et ringkonnakohus nõustub halduskohtu

vaidlusaluse otsuse põhjendustega nimetatud osas, siis tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei

korda ringkonnakohus neid ja märgib vastuseks apellatsioonkaebusele üksnes järgmist.

19.1. Tartu Vangla kodukorra p 7.1.18 järgi oli kinnipeetavale lubatud vangla vahendusel

soetatud või vanglasse saabudes kaasas olnud töötav ja lahtikäiv või läbipaistvast materjalist

sinine pastapliiats, värvipliiatsid ja harilik pliiats, loetletud kirjutusvahendite hulk kokku võib

olla 50 tk. Leitud või ära võetud esemete kohta koostatakse ettekanne, milles tuleb ära

märkida esemete nimetus, kirjeldus ja kogus (VSkE § 71 lg 1 p 3). Ettekande järgi võeti

07.08.2022. a läbiotsimisel kaebaja kambrist erinevatest kohtadest ära 21 pastapliiatsit ning

sündmusega seotud isikuks on ettekandes märgitud üksnes kaebaja. Esitatud kaebuses selgitas

kaebaja, et ta ei saa aru, miks temalt pastapliiatsid ära võeti, aga kambrikaaslase omad jäeti

alles. Kuna kodukorra p 7.1.18 räägib kinnipeetavale kambris lubatud kirjutusvahendite

hulgast ja nende omadustest, siis on põhjendatud halduskohtu seisukoht, et selliselt koostatud

ettekandest ei nähtu, kui palju oli kahe kambris olnud kinnipeetava peale pastapliiatseid

kambris kokku, kui palju neist kuulus kaebajale ja kui palju tema kambrikaaslasele ning

kuidas arvestati sellises olukorras ühele kinnipeetavale kambris lubatud kirjutusvahendite

kogust ületav pastapliiatsite arv. 17.03.2023 selgitas vanglaametnik A. Mägi täiendavalt, et

pastapliiatsid ei vastanud nõuetele ja neid oli kambris liiga palju. Nagu juba märgitud, ei

nähtu 07.08.2022. a ettekandest midagi sellist, mille alusel saaks nõustuda ametniku väitega,

et 21 pastapliiatsit võeti kambrist ära näiteks põhjusel, et need ei vastanud lubatud

kirjutusvahendi omadustele (tegemist ei ole töötava või lahtikäiva või läbipaistvast materjalist

või sinise pastapliiatsiga). Ära võetud esemete kohta koostatav ettekanne peaks siiski

võimaldama eristada seda, kelle esemed ära võetakse ja mis põhjusel (ei vasta nõuetele või

ületavad kambris kinnipeetavale lubatud kirjutusvahendite kogust). Vastustaja väide, et

arvestades seda, et läbiotsimist teostasid kogenud ametnikud, pole vanglal mingit põhjust

arvata, et esemete lubatud koguse arvestamisel ei arvestatud 07.08.2022 kaebaja

kambrikaaslase ja temale kuuluvate esemetega, ei ole kuidagi kontrollitav ja ka ei asenda

VSkE § 71 lg 1 p-st 3 tulenevat nõuet märkida keelatud esemete kambrist äravõtmisel

ettekandes nende nimetus, kirjeldus ja kogus selliselt, et see võimaldaks vajadusel ka

tagantjärele kontrollida, kas kõnealused esemed võeti ära põhjendatult ja õiguspäraselt.

20. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles osas, mis puudutab mittevaralise kahju

hüvitise väljamõistmist kaebaja kasuks selle eest, et kaebaja liikumisvabadust piirati

õigusvastaselt sellega, et teda hoiti ilma vastava kirjaliku haldusaktita lukustatud kambris

perioodil 26.01.-03.02.2022 ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda selles osas

halduskohtu põhjendusi, märkides vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist.

20.1. Vastustaja selgitas nii halduskohtus kui ka esitatud apellatsioonkaebuses, et kaebaja

paiknes lukustatud kambris põhjusel, et ta ei olnud vaktsineeritud COVID-19 haigust

põhjustava viiruse vastu ning tal oli kokkupuude COVID-19 positiivse kinnipeetavaga,

mistõttu pidas vangla tervishoiutöötaja viiruse leviku tõkestamise eesmärgil vajalikuks

eraldada kaebaja teistest eneseisolatsiooniks ette nähtud 7 päevaks, mille kohta tegi vanemõde

sissekande ka vangiregistrisse. Vastustaja viitab õigusliku alusena Vabariigi Valitsuse

28.05.2021. a korralduse nr 212 „Karantiini kehtestamine COVID-19 haiguse diagnoosiga või

positiivse testi tulemusega isikutele ja nende isikutega lähikontaktis olnud isikutele“ p-le 3,

mille kohaselt tuli COVID-19 haigega kontaktis viibinud isikul jääda seitsmeks päevaks

eneseisolatsiooni ning NETS §-st 17 tulenevale kohustusele.

Ringkonnakohus leiab, et üksnes asjaolust, et kaebajal võis olla karantiinis viibimise

kohustus, ei tulenenud vanglale õigust piirata tema liikumisvabadust ja jätta ta ilma kohase

õigusliku aluseta kaheksaks päevaks lukustatud kambrisse. 28.05.2021. a korraldusest nr 212

tulenev isiku eneseisolatsioonikohustus tavaolukorras ei ole näiteks sama korralduse p-st 4

tulenevate erisuste tõttu võrreldav sellega, kui kinnipidamisasutuses viibiv isik paigutatakse

karantiinis viibimise eesmärgil nädalaks lukustatud kambrisse, mille tulemusel piiratakse sel

ajal tema liikumis- ja suhtlemisvabadust. Seega ei saanud üksnes NETS § 17 ja 28.05.2021. a

korralduse nr 212 p 3 olla kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramise aluseks. Seda, et

kaebaja õiguste piiramise aluseks oli VangS § 8 lg 2, märgib vastustaja juba oma 31.03.2023.

a otsuses (tl 34p). See säte ütleb, et vanglateenistus võib põhjendatud vajaduse korral

kambreid lukustada VangS § 8 lg-s 1 ettenähtud ajast erinevalt, kui see on vajalik vangla

julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks. Seega on

nimetatud sätte alusel kinnipeetava liikumispiirangu näol sisuliselt tegemist täiendava

julgeolekuabinõuga VangS § 69 mõttes ja tegemist on vangla kaalutlusotsusega, mida HMS-i

kohaselt tuleb põhjendada. Kuna kaebaja õiguste piiramise õiguslikuks aluseks oli VangS § 8

lg 2, siis juhtis halduskohus vastustaja tähelepanu igati õigustatult sellele, et sama sätte

kohaselt tuleb erandi tegemise otsus teha kirjalikult. 13.12.2023. a määruses andis

halduskohus vastustajale võimaluse esitada täiendav selgitus selle kohta, kas kaebaja

lukustatud kambris hoidmise alusena on vormistatud haldusakt või mitte. Vastustaja vastas

03.01.2024. a kirjalikes selgitustes, et eraldi kirjalikku haldusakti kaebaja isolatsiooni ehk

lukustatud kambrisse paigutamise kohta välja antud ei ole ja viitas vanemõe vangiregistrisse

tehtud sissekandele kaebaja kokkupuute kohta COVID-19 positiivse kinnipeetavaga ning

sellele, et vangla toimis selliselt Terviseameti suulistest soovitustest lähtuvalt. Sellest saab

ringkonnakohtu hinnangul välja lugeda, et perioodi 26.01.- 03.02.2022 puudutavas osas

puudus nii kirjalik haldusakt kaebaja liikumisvabaduse piiramise kohta kui ka näiteks

üldkorraldus, mis reguleeriks Tartu Vanglas sel ajal isolatsioonis viibivate isikute liikumis- ja

suhtlemisvabaduse piiramist. Ka hilisemas menetluses ei ole vastustaja haldusakti puudumise

kohta teistsuguseid selgitusi andnud. Seda, et ka elukambris isolatsioonis viibiva (te)

kinnipeetavate liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangud peavad olema seatud kehtiva

haldusakti alusel, ütlesid haldus- ja ringkonnakohus näiteks asjas nr 3-22-537 tehtud otsustes

(vt nt Tartu RKK 07.02.2024. a otsuse p 21). Kuna VSkE § 12 järgi on VangS § 8 lg 2 alusel

otsuse tegemiseks pädev kas üksuse juht või kõrgeim kohalviibiv vanglateenistuse ametnik,

siis ei saa isolatsioonis viibiva kinnipeetava liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangud

tugineda vangla tervishoiutöötaja hinnangule, et viiruse leviku tõkestamise eesmärgil on

vajalik eraldada kaebaja teistest kinnipeetavatest eneseisolatsiooniks üksi lukustatud

kambrisse, ega ka selle kohta tehtud vangiregistri sissekandele.

20.2. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja arvamusega, et isegi juhul, kui kaebaja õigusi tuli

antud juhul piirata eraldiseisva haldusaktiga, siis kirjaliku haldusakti andmata jätmine ei ole

õigusvastane, kuna HMS § 55 lg 2 annab õiguse edasilükkamatul juhul teha seda ka suulise

haldusaktiga ja selline haldusakt tuleb tagantjärele kirjalikult vormistada üksnes siis, kui

kinnipeetav seda taotleb.

Asja materjalidest ei nähtu, milline VSkE § 12 järgi VangS § 8 lg 2 alusel otsuse tegemiseks

pädev isik ja kes täpselt siis vastustaja arvates 26.01.2022 kaebaja isolatsiooni eesmärgil

kambrisse lukustamise kohta väidetava suulise haldusakti andis. Nagu juba märgitud, siis ei

saa selliseks isikuks olla vangla tervishoiutöötaja (vanemõde), kuna tegemist ei ole selleks

pädeva isikuga VSkE § 12 mõistes.

Kaebaja selgitusest nähtub (tl 84), et 26.01.2022 tuli valvur kambri ukse juurde ja ütles, et

lukustab ta kambrisse, kuna kaebaja olevat olnud kontaktis COVID-19 haigega, olenemata

sellest, kas kaebaja on tema kambrisse lukustamisega nõus või ei. Kaebaja selgitusest nähtub,

et ta ei olnud sellega nõus, kuna ta polnud enda arvates ühegi haigega kokku puutunud ja

soovis teada, kelle tõttu ta kambrisse lukustatakse, kuid väidetava COVID-19 haige nime talle

ei öeldud. Kaebaja pidas tema kambri lukustamist õigusvastaseks leides, et kui ta ka puutus

mõne COVID-19 haigega kokku vangla koridoris või muus avalikus osas, siis puutusid

haigega kokku ka teised kinnipeetavad, kuid peale tema kedagi teist kambrisse ei lukustatud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asja materjalide pinnal võimalik kindlalt väita, kas VSkE

§ 12 arvestades on võimalik pidada valvuri tegevust kaebaja 26.01.2022 kambrisse

lukustamisel suuliseks haldusaktiks HMS § 55 lg 2 mõttes, kuid isegi juhul, kui seda suuliseks

haldusaktiks pidada, tuli see tagantjärele kirjalikult vormistada, sest kaebaja sõnul ta ei

nõustunud enda kambrisse lukustamisega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles,

et HMS § 55 lg-s 2 nimetatud edasilükkamatut korraldust, mida võib anda ka muus vormis, ei

saa tõlgendada nii, et see hõlmab ka isiku õiguste olulist piiramist pikema perioodi jooksul, so

kehtiva ja õiguspärase suulise edasilükkamatu korraldusena ei saa käsitada olukorda, kus

vastustaja lukustab üksnes nn suulise haldusakti alusel kinnipeetava nädalaks ajaks kambrisse,

piirates sellega oluliselt tema liikumis- ja suhtlemisvabadust. Kuna sisuliselt oli tegemist

täiendava julgeolekuabinõuga VangS § 69 mõttes ja VangS § 8 lg 2 alusel tehtav otsus on

kaalutlusotsus, mida tuleb põhjendada, siis ei ole õige vastustaja arusaam, et ka sellist

otsustust võib HMS § 55 lg-s 2 nimetatud edasilükkamatu korraldusena teha pikema

perioodi kohta suuliselt, ilma selle kohta viivituseta kirjalikku haldusakti vormistamata.

20.3. Eeltoodu alusel nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et vastustaja piiras kaebaja

õigusi õigusvastaselt, jättes selle kohta andmata vorminõuetele vastava haldusakti, mistõttu

tekkis kaebajal mittevaraline kahju ja esineb alus selles eest rahalise hüvitise

väljamõistmiseks.

21. Ringkonnakohus ei nõustu aga halduskohutuga selles, et halduskohus võttis kaebajale

mittevaralise kahju hüvitise määramisel aluseks SKHS-i. Õige on vastustaja seisukoht, et

kinnipeetavale kahju väljamõistmisel ei ole alust lähtuda süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamise seadusest ning aluseks tuleb võtta riigivastutuse seaduse sätted. Samale

seisukohale asus Tartu Ringkonnakohus juba 07.02.2024 asjas nr 3-22-537 tehtud otsuses

(jõustunud) ning jääb ka käesoleva asjaga seoses oma varasemate selgituste juurde ning ei pea

seetõttu vajalikuks käesolevas otsuses täiendavaid seisukohti esitada.

21.1. Kuna kaebajale mittevaralise kahju hüvitise määramisel aluseks ei saanud võtta SKHS

§-s 11 lg 4 toodud päevamäära ja sellest tuletatud summat, siis muudab ringkonnakohus

kaebajale väljamõistetava hüvitise suurust.

21.2. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja

hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (RKHKo

12.04.2017, 3-3-1-90-16, p 10). Ajavahemikul 26.01.-03.02.2022 paiknes kaebaja lukustatud

kambris, mistõttu oli piiratud tema võimalus vanglasiseselt liikuda ja suhelda. Kaebaja tõi

kahju hüvitamise nõudes esile ka selle, et ta ei saanud käia jalutamas ning teda ei viidud

pesema ja tal puudus võimalus lugeda kambris raamatuid ja ajalehti.

Samas ei saa kaebajal lukustatud kambris viibimisega seoses tekkinud kahju täiel määral

võrdsustada kahjuga, mis tal võinuks tekkida näiteks õigusvastaselt kartseris hoidmisega.

Kambris on kinnipeetaval võimalus kasutada ka isiklikke asju ning päeva ajal voodit.

Kartseris seda võimalust ei ole. Kinnipeetava elukambrisse lukustamisel on ringkonnakohtu

hinnangul vabadusõiguse täiendav piirang siiski sedavõrd intensiivne, et sellel on vabadus

võtmise kvaliteet RVastS § 9 lg 1 tähenduses, mille eest võib nõuda kahju rahalist hüvitamist

(RKHKo 15.03.2010, 3-3-1-93-09, p 12).

Kaebajale kahjuhüvitise väljamõistmisel tuleb ringkonnakohtu hinnangul võtta lähtekohaks

Riigikohtu 15.03.2010. a otsuses nr 3-3-1-93-09 märgitud kartseris alusetult viibitud aja eest

väljamõistetava kahjuhüvitise päevamäär 100 krooni (p 15) ehk 6,39 eurot, mida lukustatud

kambris viibimise puhul tuleb ümardada 6 eurole päevas. 6 euro ostujõud aastal 2010 võrdus

Statistikaameti andmetel 9 euro ostujõuga aastal 20221. Seetõttu on ringkonnakohus

seisukohal, et kohaseks kahjuhüvitise päevamääraks õigusvastase lukustatud kambris

viibimise eest on käesoleval juhul 9 eurot ööpäevas. Ringkonnakohus mõistab kaebajale 8

päeva eest perioodil 26.01.-03.02.2022 välja kahjuhüvitise summas (8x9) 72 eurot.

21.3. Seega on kaebaja lõplikuks kahjuhüvitiseks koos varalise kahju hüvitisega 82.50

(72+10.50) eurot.

22. Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuse osaliselt

ning tühistab Tartu Halduskohtu 26.01.2024. a otsuse resolutsiooni p 1 osas, millega mõisteti

Tartu Vanglalt X.X.-i kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 144 eurot ja kokku

hüvitis 154,50 eurot ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab Tartu Vanglalt

X.X.-i kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 72 eurot ja kokku seega hüvitise

summas 82.50 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

1 https://www.stat.ee/ostujou-kalkulaator;