2-18-2846/169 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, H.X-i Alekand, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. veebruar 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-2846

Tsiviilasi

H.X-i hagi R.Y vastu solidaarkohustuse ühepoolsest

täitmisest tekkinud tagasinõudes, viivise ning

korduvate kohustuse edaspidise täitmise nõudes ning

R.Y ja J.A vastuhagi H.X-i ja I.C vastu seltsinguvara

jagamiseks ja hüvitise saamiseks

Apellatsioonkaebuse hind

13 989 eurot 78 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 13. novembri 2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

R.Y ja J.A apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

14. jaanuar 2025

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant I (kostja I): R.Y (isikukood XXX)

Apellant II (kostja II): J.A (isikukood XXX)

Apellantide lepinguline esindaja vandeadvokaat Rene

Varul

Vastustaja I (hageja I): H.X (isikukood XXX)

Vastustaja II (hageja II): I.C (isikukood XXX)

Vastustajate lepinguline esindaja Talis Toompere

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 13. novembri 2023 otsus muutmata.

2. Jätta R.Y ja J.A apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud solidaarselt R.Y ja J.A kanda.

4. Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista R.Y-

lt ja J.A-lt H.X-i ja I.C kasuks välja apellatsioonimenetluse menetluskulu 579

eurot ja 50 senti. Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni tasuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras viivist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

Hageja I põhinõue

1. H.X (hageja I) esitas Tartu Maakohtule 21. veebruaril 2018 hagi R.Y (kostja I) vastu

solidaarkohustuse täitmisest tekkinud tagasinõudes, viivise ning korduvate kohustuse

edaspidise täitmise nõudes. Hageja I palus kostjalt I välja mõista perioodi september 2015 –

detsember 2017 laenumakse 1683 eurot 70 senti, viivise 253 eurot 39 senti ja jooksva viivise.

Hageja I palus kostjalt I välja mõista ½ alates 1. jaanuar 2018. a solidaarkohustuse alusel

tasumisele kuuluvatest laenumaksetest ning tagatisvara kohustuslikest kindlustusmaksetest.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja I ja X J.A 12. juunil 2006 AS-iga Hansapank

(praegune Swedbank AS; pank) laenulepingu nr XXXXXXXXXXX (laenuleping), mille

alusel kandis pank T. J.A arveldusarvele 22 383 eurot. Laenu tagatiseks seati hüpoteek hageja

I emale kuuluvale kinnistule. T. J.A suri 3. oktoobril 2011 ja kostja I on tema pärija. Pärast T.

J.A surma täitis hageja I laenulepingut üksinda. Hageja I soovib kostjalt I tema laenulepingust

tuleneva solidaarkohustuse täitmist. Hageja I esitas 10. detsembril 2015 Tartu Maakohtule

kostja I vastu hagi solidaarkohustuse täitmisest tekkinud tagasinõudes, alusetult rikastumise

nõudes, intressi ja viivise nõudes (tsiviilasi nr 2-15-18732). Tartu Ringkonnakohus mõistis 7.

juuni 2017 otsusega kostjalt I välja laenukohustuse katteks 3064 eurot 14 senti, sh perioodil 1.

jaanuar 2012 – 31. august 2015 tekkinud põhivõla. Kostja I ei ole pärast 31. augustit 2015

laenulepingust tulenevat solidaarkohustust täitma asunud.

2. Kostja I vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Hageja I ja T. J.A asutasid 2006. a ettevõtte XXXXXXX OÜ (osaühing). Hagiavalduses

viidatud laen võeti osaühingus töö alustamiseks. Lisaks osaühingule tehti laenust

väljamakseid ka hagejale I ja tema abikaasale I.C-le. Pangalaenu eest soetati hageja I ja T. J.A

kaasomandisse XXXXXXX kinnistu ning renoveeriti endine katlamaja osaühingu

tootmishooneks. 2006. a lõpus suhted halvenesid ja tekkisid lahkhelid ettevõtluses. T. J.A ja

hageja I leppisid kokku, et T. J.A lahkub osaühingust ja jätab selle tasuta hageja I omandisse,

kuid hageja I võtab üle laenukohustuse. Järgneva üheksa aasta jooksul täitis laenu

tagasimaksmise kohustust panga ees hageja I, esitamata T. J.A-le või kostjale I ühtegi nõuet.

Kuivõrd pangalaenu tegelikuks kasusaajaks on hageja I ning hageja I ainuomandisse kuuluv

osaühing, tuleb solidaarvõlgnike vaheline vastutus jagada võrdsuse põhimõttest erinevalt.

Kostja I ja J.A (kostja II) vastuhagi hageja I ja I.C (hageja II) vastu

3. Kostja I ja J.A (kostja II) esitasid 5. septembril 2018 hagi hageja I ja I.C (hageja II) vastu

seltsinguvara jagamiseks ja hüvitise saamiseks. Vastuhagis palusid kostjad kohustada

hagejaid andma nõusolekud hagejate ja kostjate seltsinguvara jagamiseks nii, et Tartumaal X

vallas XXX asuv XXXXXXX kinnistu (registriosa nr XXXXXXXX; XXXXXXX kinnistu)

jääb hagejate ühisomandisse ning laenulepingust tulenevad rahalised kohustused jäävad

hagejate kanda. Samuti palusid kostjad mõista hagejatelt enda kasuks välja hüvitise.

Vastuhagi põhjenduste kohaselt sõlmisid hagejad ja T. J.A 2006. a mai alguses

seltsingulepingu. Perekonnad J.A ja H.X olid perekonniti ja äriliselt tihedalt seotud ning

nende äriidee nägi ette mööblitootmise arendamise, sellel eesmärgil hoone omandamise ja

väljaehitamise. Nimetatud eesmärkide saavutamiseks sõlmisid T. J.A ja hageja I

kaaslaenusaajatena põhihagis märgitud laenulepingu. Laenuraha arvelt tagastati kostjale II 5.

juunil 2006 hageja I eest osaühingu osakapitali sissemakse 1278 eurot 23 senti (20 000

krooni), samuti tehti laenuraha arvelt ülekanded hagejatele, M.R. (hoone renoveerimiseks

võetud laenu tagasimakse) ja M.K. (hoone renoveerimiseks võetud laenu tagasimakse).

Osapooled alustasid koos läbirääkimisi XXXXXXX kinnistul asuva vana katlamaja

omandamiseks, et rajada sinna mööblitöökoda.

Katlamaja hoone müünud V.R. tegid müügi eest ettemaksu 45 000 krooni kostjad. Katlamaja

juurde maa erastamine ja mõõdistamine toimus 10. aprillil 2006, maakatastrisse kanti

XXXXXXX maaüksus 28. juunil 2006. Kinnistusraamatusse kanti 11. jaanuaril 2007

ühisomanikena sisse hagejad. XXXXXXX kinnistul asuva katlamaja renoveerimine

mööblitööstushooneks läks maksma ligikaudu 14 500 eurot, mis kanti valdavalt pangast

saadud laenu arvelt. T. J.A sõlmis osade tootmisseadmete soetamiseks liisingulepingu.

Hagejad ja kostjad tegutsesid XXXXXXX kinnistu omandamisel, kinnistul asuva

tootmishoone renoveerimisel, ühise äriühingu asutamisel ja opereerimisel ning selle kõige

finantseerimiseks laenu võtmisel ühise majandusliku eesmärgi nimel. XXXXXXX kinnistu

omandamiseks sõlmitud kokkulepped, kinnistu omandamise finantseerimine, kokkulepped

ehitustöödeks, samuti kokkulepped pangalaenu võtmiseks ja äriühingu asutamiseks on

käsitatavad seltsingulepinguna. Osapoolte ühine majanduslik eesmärk oli mööblitööstuse

alustamine ja arendamine ning sellest tulu teenimine.

T. J.A võõrandas 12. veebruaril 2007 oma osaluse osaühingus tasuta hagejale I. T. J.A suri 3.

oktoobril 2011, tema pärija on kostja I. Seltsing lõppes seltsinglase T. J.A surma tõttu

(võlaõigusseaduse (VÕS) § 596 lg 1 p 4). Seltsinguvara, XXXXXXX kinnistu ja

laenukohustus, on jagamata. VÕS § 589 lg 1 näeb ette, et seltsinglaste tehtavad panused,

samuti seltsingu jaoks omandatud vara lähevad seltsinglaste ühisomandisse (seltsinguvara).

XXXXXXX kinnistut saab hagejate ja kostjate sisesuhtes lugeda ühisomandiks.

XXXXXXX kinnistu omandamine hagejate ühisomandisse ei välista seltsingu sätete

kohaldamist. Seltsingu eesmärk ei olnud vaid osaühingu loomine, seega ei saavutatud

seltsingu eesmärki osaühingu registrisse kandmisega. Seltsingu eesmärgiks oli mööbli

tootmine ja sellest tulu teenimine. Kostjatel oli katlamaja valdus enne kui hageja II hoone

vallasasjana omandas. Kostjad panustasid tootmishoonesse ja tegutsesid nagu omanikud,

arvestades, et tegemist on ühise varaga, hoolimata selle kuuluvusest.

28. veebruaril 2022 esitasid kostjad vastuhagi täpsustuse, milles palusid seltsingu

likvideerimise raames määrata XXXXXXX kinnistu müümise avalikul enampakkumisel

alghinnaga 22 000 eurot, müügist saadud raha eest maksta esmalt ära kulutused

enampakkumise korraldamisele ja seejärel pangaga sõlmitud laenulepingu nr

XXXXXXXXXXX jääk enampakkumise ajal. Ülejäänud raha jaotada kostjate ja hagejate

vahel võrdselt. Kostjad esitasid ka alternatiivse nõude – kohustada hagejaid andma

nõusolekud seltsinguvara jagamiseks selliselt, et XXXXXXX kinnistu jääb hagejate

ühisomandisse ning määrata, et saadud seltsinguvara (XXXXXXX kinnistu) arvelt täidavad

hagejad ise AS-ga Swedbank sõlmitud laenulepingust XXXXXXXXXXX tulenevad rahalised

kohustused ning hagejatelt välja mõista kostjate kasuks hüvitis, mis võrdub 50%-ga

XXXXXXX kinnistu turuväärtuse ja laenulepingust tuleneva laenujäägi vahest.

4. Hagejad vastuhagi ei tunnistanud. Seltsingulepingut ei sõlmitud. Hagejad ei osalenud

väidetava seltsingu juhtimises ega andnud üle kellelegi teisele õigust seltsingu juhtimiseks.

Samuti ei andnud hagejad seltsingu kasutusse oma vara ega sõlminud seltsingu nimel

lepinguid või muid kokkuleppeid. Kostjad ei tõendanud seltsingu olemasolu. Kui seltsingu

eesmärgiks oli ettevõtlus, siis oleks eluliselt usutav, et ettevõttesse panustavad isikud oleks

olnud loodava ettevõtte osanikud.

Osaühingus osalesid hageja I ja T. J.A. Hageja II (I.C) ja kostjad vaid abistasid oma

pereliikmeid ettevõtlusega alustamisel. Kostja I ei ole varasemas menetluses tsiviilasjas nr 2-

15-18732 kordagi väitnud, et ta osales seltsingus, mille vara jäi jagamata.

Alternatiivselt, kui tuvastatakse seltsing, siis see lõppes osaühingu registrisse kandmisega.

Kostja II seltsingusse ei kuulunud. T. J.A ja kostja I juhatusest tagasiastumisest ja T. J.A

osaluse võõrandamise hetkest saab lugeda seltsingu lõppenuks seoses seltsingu eesmärgi

saavutamata jäämisega.

Seltsingul puudus materiaalne vara. Tegemist oli töiste panuste ja oma vara seltsingu kasutada

andmisega. XXXXXXX kinnistul asuva katlamaja ostis hageja II. Katlamaja müügihind oli

45 000 krooni ja selle tasus hageja II kolmes osas. Samuti tasus hageja II kõik XXXXXXX

kinnistu erastamise ja kinnistamisega seotud kulud. Asjaolu, et XXXXXXX kinnistul paiknev

hoone oli vallasasjana hagejate omandis, pidi olema kostjatele teada. Seega on ebaõige

kostjate väide, et XXXXXXX kinnistu läks lõpuks hagejate ühisomandisse. T. J.A

arveldusarvele kantud laenu arvelt tehti ülekandeid ka kostjatele, kokku 101 123 krooni. Ei

ole tõendatud, et kõik laenu arvel tehtud väljamaksed kolmandatele isikutele tehti katlamaja

remondikulude tasumiseks. Laenu arvel tasus T. J.A mh ka formaatsaepingi ettemaksu ja

liisingumakseid. T. J.A viis formaatsaepingi hiljem XXXXXXX kinnistult ära.

Maakohtu vaheotsus ja Ringkonnakohtu otsus

5. Tartu Maakohus jättis 10. oktoobri 2019 vaheotsusega kostjate vastuhagi seltsinguvara

jagamiseks ja hüvitise saamiseks rahuldamata.

Maakohus leidis, et menetluses ei leidnud tõendamist väidetavate seltsinglaste tahe sõlmida

seltsinguleping. Isikute vahel oli tõenäoliselt muu sisuga lepinguid ja võlasuhteid. Nendest

tulenevad nõuded on eelduslikult aegunud. Maakohus hindas kostja I ja T. J.A ning hagejate

tegevust katlamajaga seotud töödel ettevalmistusena osaühingu tegevuseks, kusjuures kostja I

ja hageja II osalesid nendes töödes oma lähedaste abistamise eesmärgil.

6. Tartu Ringkonnakohus tühistas 17. veebruari 2020 otsusega Tartu Maakohtu 10. oktoobri

2019 vaheotsuse ja saatis tsiviilasja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus jättis nõuetekohaselt põhjendamata järelduse, et

osapoolte ühist tegevust ei saa kvalifitseerida seltsingulepinguks ning osapoolte tegevust

tuleks pigem vaadata ettevalmistusena äriühingu tegevuseks. Maakohus tähtsustas üle asjaolu,

et tõendite põhjal ei ole võimalik täpselt tuvastada, millal ja kuidas seltsinguleping sõlmiti,

kuidas toimus vajalike tahteavalduste tegemine ning millised olid kokkulepped

seltsingulepingu sõlmimiseks. Kokkulepped seltsinglaste panuste kindla suuruse, nende

tegemise tähtaja, seltsingu juhtimise korralduse, kasumi jaotamise või aruandluse nõuete

kohta ei ole sedavõrd olulised tingimused, et nende puudumisel ei saaks lugeda

seltsingulepingut sõlmituks. Maakohus ei arvestanud, et 2006. a mais asutati osaühing, mis

hakkas tegelema mööbli tootmisega katlamaja ruumides. Osaühingu asutajateks olid T. J.A ja

hageja I, juhatusse hakkasid lisaks nendele kuuluma ka hageja II ja kostja I. Kui nõustuda

maakohtu järeldusega, et kostjate ning hagejate ühist tegutsemist tuleks vaadelda

ettevalmistustena äriühingu tegevuseks, ei oleks seltsingulepingu sätete kohaldamine sellisele

õigussuhtele tingimata välistatud.

Hageja I ja I.C (hageja II) tingimuslik vastuhagi

7. Hageja I ja hageja II (hagejad) esitasid 17. septembril 2020 täiendava nõude seoses kostjate

vastuhagis esitatud seltsinguvara nõudega.

Vara arvamine seltsinguvarasse eeldab kokkulepet, mida käesolevalt ei ole. Kui kohus

tuvastab, et seltsing lõppes 2006. a lõpus või hiljem, siis on seltsinguvara järgmine. Esiteks

formaatsaag, mis soetati liisinguga ja mille ettemaksu arve 2818 eurot 22 senti (44095,60

krooni) tasuti ühiselt võetud laenu arvelt 24. augustil 2006. Sae maksumus oli 9586 eurot 74

senti (150 000 kr). Teiseks XXXs, X vallas asuv XXXXXXX kinnistu (registriosa

XXXXXXXX), mis soetati T. J.A ja hageja I kaasomandisse 10. novembril 2006 ühise laenu

arvelt. Kui kohus leiab, et XXXXXXX kinnistu on seltsinguvara, tuleb see müüa

enampakkumisel ja selle müügist saadud rahast täita seltsingu kohustused, milleks on ühiselt

võetud laen ja laenu võtmisega seonduvad lisakulud, sh tagatisvara sundkindlustus. Ülejääk

tuleb jagada seltsinglaste vahel võrdselt. Kostja I peab hüvitama teistele seltsinglastele poole

ühise laenu arvelt tasutud sae sissemaksest 1409 eurot 11 senti, kuna ta võttis sae endale.

Hagejad vaidlesid vastu kostjate väitele, et kostja II andis hagejale II 14. märtsil 2006

katlamaja ostu eesmärgil 10 000 krooni. Makse selgitusse oli märgitud „ülekanne“. Sama

selgitusega on kostja II teinud 2006. aasta märts-aprill hagejale II ülekandeid ligi 110 000

krooni. Nimetatud maksed olid ette nähtud kostjate maja ehitamiseks materjalide hankimiseks

hageja II toonase tööandja XXXXXXXX OÜ kaudu. Elumaja ehitusel töötasid nii hageja II

kui ka tema isa Robert H.X ja materjalid osteti hageja II kaudu. On ebausutav, et kostja II

kasutas katlamaja eest tasumiseks hageja II vahendust, kuigi võinuks tasuda otse müüjale, kes

oli tema tuttav. Teise kinnistu eest tasumisel on kostja II makse selgitusse selgelt kirja pannud

makse sisu ning ei ole usutav, et 14. märtsil 2006 piirdus ta vaid ebamäärase selgitusega.

Kostjate ülekanded hagejale II ei olnud ei laen ega seltsingu rahastus. Kostjad kandsid

ajavahemikus 2006. a märts – 2007. a jaanuar hagejale II raha seoses oma elumaja

ehitustöödega, mida kinnitavad XXXXXXXX OÜ arved ehitumaterjalide ostmise kohta.

Arved kattuvad kostjate tehtud ülekannetega. Arvetega katmata summad, sh 14. märtsil 2006

tasutud 10 000 krooni olid hageja II töötasu ja muud kulud. Kostja II märtsis tasutud 23 000

krooni oli tasu tehnika rendi ja hageja II töö eest. Maksed, mille kostja II tasus hageja I eest,

on talle tagastatud.

Hageja I esitas 6. septembril 2023 põhihagi nõude täpsustuse: laenulepingust tekkinud

tagasinõue seisuga 6. september 2023 on kokku 7752 eurot 18 senti, millest põhiosa

moodustab 5783 eurot 14 senti ja viivised 1969 eurot 4 senti; kindlustusmaksetest tekkinud

tagasinõue on 1235 eurot 50 senti, millest kindlustusmaksete osa moodustab 901 eurot 38

senti ja viiviste osa 334 eurot 12 senti. Kokku oli 6. september 2023 seisuga hageja nõue 8987

eurot 68 senti.

8. Kostjad ei tunnistanud hagejate tingimuslikku vastuhagi ja märkisid, et hagejad ei esitatud

nõuet seltsinguvara jagamiseks muul moel kui seda on esitanud kostjad ega ülejäänud

seltsinguvara jagamiseks.

Hageja II tasus osaliselt katlamaja eest kostja II rahaga, kuna kostja II kandis 14. märtsil 2006

hageja II kontole 10 000 krooni ja hageja II tasus katlamaja eest 16. märtsil 2006 sama palju.

Alates 12. märtsist 2006 kuni 18. septembrini 2006 sealhulgas kostja II hagejale II üle kantud

109 434 krooni oli suunatud ühise majandustegevus arendamisele, ehk tegemist oli kostja II

panusega seltsinguvarasse. Ei ole tõendatud, et hageja II maksis ehitusmaterjalide arved

XXXXXXXX OÜ-le kinni ning on võimalik, et nimetatud materjale kasutasid hagejad oma

maja ehitusel. Kostjate elumaja ehitus ei puutu käesolevasse vaidlusesse. Seltsinguvara

väärtus tuleb määrata seltsinguvara jagamise aja seisuga, kuivõrd kohaldatakse kaasomandi

jagamise sätteid. XXXXXXX kinnistu ei ole seltsinguvara, sest seltsinglaste ühine eesmärk

kinnistu omandamisel ei ole tõendatud.

Kostja II kuulus seltsingusse, sest ta on T. J.A pärija ning J.A perekonna liige. Samuti tegi ta

hageja II kontole kinnistu ostuks ettemakse.

MAAKOHTU LAHEND

9. Tartu Maakohus rahuldas 13. novembri 2023 otsusega põhihagi (solidaarkohustuse

ühepoolsest täitmisest tekkinud tagasinõudes, viivise ning korduvate kohustuse edaspidise

täitmise nõudes) osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt I hageja I kasuks välja:

-

8987 eurot 68 senti, millest 5783 eurot 14 senti moodustab põhivõlg laenulepingu maksete

eest ajavahemiku alates 1. september 2015 kuni 6. september 2023 eest ja viivis 1969

eurot 4 senti sama ajavahemiku eest ning 901 eurot 38 senti põhivõlg kindlustusmaksete

eest ajavahemiku alates 1. juuli 2015 kuni 6. september 2023 eest ja viivis 334 eurot 12

senti sama ajavahemiku eest;

-

viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras (EKP intress + 8% aastas)

alates 7. septembrist 2023 otsuse p-s 1 nimetatud tasumata põhivõlalt (6684 eurolt 52

sendilt) kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte rohkem kui põhivõla summa;

-

½ laenulepingu nr XXXXXXXXXXXX alusel tasumisele kuuluvatest igakuistest

laenumakstest (põhivõlg + intress) – täissumma 128 eurot 78 senti, viimane makse 128

eurot 41 senti – alates 7. septembrist 2023 kuni laenulepingu lõppemiseni 12. juunil 2026;

-

viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras (EKP intress + 8% aastas)

iga otsuse p-s 3 nimetatud osamakse sissenõutavaks muutumisest (pärast iga kuu 12.

kuupäeva) kuni osamakse tasumiseni.

Maakohus jättis rahuldamata hageja I nõude tulevikus sissenõutavate kindlustusmaksete välja

nõudmiseks. Samuti jättis maakohus rahuldamata kostjate vastuhagi seltsinguvara jagamiseks

ja hüvitise saamiseks ning hagejate vastunõude kostjate vastu seltsinguvara jagamiseks.

Hagejate menetluskulud jättis maakohus 90% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ning 10%

ulatuses nende endi kanda. Kostjate menetluskulud jättis maakohus nende endi kanda.

Maakohus mõistis kostjatelt välja riigi kasuks asja läbivaatamiskulud 750 eurot ning

solidaarselt hagejate kasuks menetluskulud 6388 eurot 20 senti koos viivisega väljamõistetud

menetluskuludelt (EKP intress + 8% aastas) alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

9.1. Maakohus märkis, et pooled ei vaidle järgmiste asjas tähtsust omavate asjaolude üle:



Äriühing XXXXXXX OÜ asutati 2006. a mais ja kanti äriregistrisse 16. juunil 2006.

Osanikud olid hageja I ja T. J.A, juhatuse liikmed hageja I, T. J.A, kostja I ja hageja II.

Asutamislepingu ja äriregistri andmete kohaselt olid äriühingu tegevusaladeks

muuhulgas mööbli tootmine, müük ja vahendutegevus.



Laenuleping nr. XXXXXXXXXXX sõlmiti 12. juuni 2006 T. J.A ja hageja I

(kaaslaenusaaja) ning AS-i Hansapank (praegu Swedbank AS) vahel. Laenusumma

349 994,02 krooni (22 383 eurot) kanti T. J.A kontole 29. juunil 2006. Laenu

tagastiseks seati hüpoteek XXX X vald X asuvale kinnistule XXXXXX (reg nr

XXXXXXXX), kinnistu omanik on hageja I ema H.K..



T. J.A võõrandas tasuta oma osa äriühingus hagejale I 12. veebruar 2007.



T. J.A suri 3. oktoobril 2011 ja tema pärijad on kostja I ja kostja II.



12. juunil 2006 sõlmitud laenulepingu alusel võetud pangalaenu ei ole alates 2007.

aasta kevadest tasunud T. J.A ega tema pärijad. T. J.A konto väljavõtte kohaselt on

viimane makse toimunud 23. veebruaril 2007.



XXXXXXX kinnistu esmakanne on tehtud 8. oktoobril 2006, ühisomanikud hageja I

ja hageja II.

9.2. Hageja I esmaseks nõudeks oli 12. juunil 2006 sõlmitud laenulepingu täitmisest tuleneva

solidaarkohustuse ühepoolse täitmise tagasinõue, millele lisandusid kõrvalkulud. Kostjate, kes

on T. J.A pärijad, hinnangul tuleb kohustus täita seltsingu lõpetamisel seltsinguvara arvel.

Kostjad on seisukohal, et hageja I, kostja I ja hiljem menetlusse kaasatud kostja II ja hageja II

ning T. J.A olid moodustanud seltsingu, mis käesolevaks ajaks on lõppenud. Kostjate

hinnangul on seltsingul vara, läbi tuleb viia likvideerimismenetlus ning vara arvel täita hageja

I nõude aluseks olev laenuleping.

Hagejad on seisukohal, et seltsingut ei olnud ja kui oli, siis puudub sellel vara. Seega

vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas nende vahel oli seltsingulepinguline suhe ning

täpsemalt selle üle, millal see sõlmiti ja millal seltsing lõppes. Eeltoodust tulenevalt on poolte

vahel ka vaidlus seltsinguvara kooseisu ja jagamise üle.

Maakohus andis lahendis hinnangu seltsingulepingu olemasolule ja kestusele, seejärel hindas

seltsinguvara koosseisu, sh isikute tehtud erinevaid rahalisi makseid, samuti andis hinnangu

seltsinguvara jagamisele ja lõpuks lahendas hageja I põhihagi nõuded.

9.3. Maakohus ei nõustunud kostjate väitega, et ringkonnakohus tuvastas 17. veebruari 2020

otsuses seltsingulepingu olemasolu. Ringkonnakohus on otsuses maakohtule ette heitnud, et

maakohus jättis nõuetekohaselt põhjendamata järelduse, et kohtu tuvastatud menetlusosaliste

ühist tegevust ei saanud kvalifitseerida seltsingulepinguks ja ringkonnakohtu hinnangul ei ole

välistatud, et isikute vahel võis muude õigussuhete kõrval olla ka seltsinguleping.

Riigikohus on mitmes lahendis selgitanud, et seltsingulepingu sätete kohaldamise eelduseks

on poolte ühise eesmärgi tuvastamine (vt RKTKm 23.05.2012, 3-2-1-65-12, p 15 ja RKTKo

02.12.2015, 3-2-1-51-15, p 14). Tegevuse eesmärgi kindlaks tegemise vajadusele on viidanud

ka ringkonnakohus otsuse p-s 12.1.

9.4. Maakohus märkis, et kostjate vande all antud ütlused kinnitasid, et seltsingus osalejate

eesmärk oli hakata tootma mööblit ning tootmiseks korrastati XXX XXXXXXX kinnistul

asuv vana katlamaja. Kostjad ei osanud täpsustada, millal täpselt ja millisel viisil sellises

eesmärgis kokku lepiti (esialgne koostöö tegemise kokkulepe oli 2005. aasta lõpus).

Katlamaja korrastamisega alustati 2005. aasta suvel ning selles osalesid kostja I, hageja II ja

T. J.A.

Hagejate vande all antud ütluste kohaselt ei olnud neil kostjatega mingeid kokkuleppeid,

mööblitootmisega alustamist arutati T. J.A-ga ja sellega tegelemiseks loodi 2006. a mais

osaühing. Samal eesmärgil korrastati ka katlamaja. Töid katlamajas tegid peamiselt hageja II

ja kostja I, veidi vähem hageja I ja T. J.A. Kostja II hakkas pärast osaühingu asutamist

tegelema osaühingu raamatupidamisega. Maakohus tuvastas, et kostja I ja T. J.A tegutsesid

katlamaja koristamisel ja põrandate valamisel 2005. aasta sügis-suvest ja alates 2005. aasta

lõpust (talvest) osalesid nendes töödes ka hagejad. Maakohus ei tuvastanud, et kostja II oleks

töödes osalenud või olnud kaasatud. Maakohus luges tõendatuks, et korrastustööde

eesmärgiks oli teha ettevalmistusi mööbli tootmiseks.

Maakohus märkis, et tunnistajate ütlused ega dokumentaalsed tõendid ei tõenda kindlate

kokkulepete sõlmimist, isikute ütluste alusel saab tuvastada, et isikud lihtsalt tegutsesid

ühiselt ja neil oli ühine siht ning eesmärkidest räägiti töö käigus jooksvalt.

Pooltel oli ühine eesmärk alustada mööbli tootmisega, Maakohus jäi oma 10. oktoobri 2019

otsuses esitatud seisukohale, et pooltel puudusid omavahelised kokkulepped seltsingu

juhtimise, panuste suuruse, kasumi jaotamise või aruandluse osas (selliste tahteavalduste

tegemine või kokkulepete sõlmimine pole tõendatud). Maakohus asus ringkonnakohtu

juhisest lähtuvalt seisukohale, et hagejate, kostja I ja T. J.A ühist tegutsemist eesmärgiga

valmistada ette ühise ärina mööbli tootmine, saab pidada seltsinguks.

9.5. Maakohtu hinnangul on tõendatud, et seltsing tekkis 2005. a lõpus, so siis kui kostjate

alustatud katlamaja korrastustöödega liitusid hagejad. Samuti on maakohtu hinnangul

tõendatud, et seltsingusse ei kuulunud kostja II.

Maakohus leidis, et puuduvad tõendid, et seltsinglased oleks omavahel kokku leppinud, kas

nende seltsing (ühine tegevus) on tähtajaline või tähtajatu. Maakohus tegi kindlaks, et mööbli

tootmiseks loodi osaühing. Osaühingu dokumentidest (asutamisleping ja äriregistri andmed)

nähtub, et osaühingu tegevusaladeks olid algusest peale muuhulgas mööbli tootmine, müük ja

vahendustegevus. Poolte ütluste kohaselt alustati mööbli tootmisega osaühingus 2006. aasta

suvel-sügisel. Osaühingu majandusaasta aruande kohaselt käivitus mööbli tootmine 2006.

aasta oktoobrist.

Maakohus leidis, et seltsing lõppes osaühingu asutamisega, so seltsingu eesmärgi

saavutamisega. Maakohus tuvastas, et seltsinglaste eesmärgiks oli alustada mööbli

tootmisega, millisel eesmärgil nad lisaks ruumide ettevalmistustöödele asutasid ka osaühingu.

Seltsinglased otsustasid osaühingu asutamise kasuks selle pikaajalisuse (kestva iseloomu)

tõttu. Kuna edasine tegevus mööbli tootmiseks (materjali ostmine, tellimuste võtmine ja

täitmine) toimus läbi osaühingu ja osaühingusse olid kaasatud kõik neli seltsinglast, on

seltsing seltsinglaste soovil nö muteerunud osaühinguks, milles tegevus pidi tagama algse

eesmärgi täitmise. Maakohus leidis, et ei ole tõendatud, et osaühingu osanikud omavahel või

koos teiste juhatuse liikmetega oleks eraldi kokku leppinud tegutsemise paralleelselt

osaühinguga (vastavat lepingut maakohtule esitatud ei ole). Maakohus tegi äriregistri andmete

alusel kindlaks, et osaühingu asutamisleping vormistati ja tõestati notariaalselt 27. aprillil

2006. Seega lõppes seltsing nimetatud lepingu sõlmimisel. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et

seltsing (eesmärgiga teha ettevalmistused mööbli tootmisega alustamiseks) hagejate, kostja I

ja T. J.A vahel moodustati 2005. aasta lõpus ning seltsing lõppes 27. aprillil 2006 osaühingu

asutamislepingu sõlmimisega. Maakohus tuvastas, et katlamajas remonti ja korrastustöid tehti

ka 2006. aasta suvel ja sügisel, kuid juba asutatud ja registreeritud osaühingu huvides ning

selle tegevuse käivitamiseks.

9.6. Maakohus tegi kindlaks, et osaühingu osad kuulusid selle asutamisel võrdses osas

hagejale I ja T. J.A-le. Maakohtule pole esitatud mingeid seltsinglaste kokkuleppeid, et

osaühingu osanikud annavad oma osa panusena üle seltsingule. See poleks ka võimalik, kuna

seltsing lõppes osaühingu asutamisel. Sissemaksed olid suunatud osaühingule, mitte

seltsingule. Selle tõttu ei ole panuseks seltsingusse ka kostja II poolt hageja I eest tasutud osa

sissemakse, mille tegemise üle pooltel tegelikult vaidlus puudus.

Pooltel ei olnud ka vaidlust, et nende panuseks seltsingusse oli töö katlamajas (koristamine,

ehitustööd jms). Maakohus tegi kindlaks, et XXX asuv ja H.X-ile kuluv XXXXXXX kinnistu

on kinnistusraamatusse kantud 8. novembril 2006 (maa erastatud 10. oktoobril 2006). Seega

on maa erastatud ja kinnistu moodustatud pärast seltsingu lõppemist ega saanud omandina

minna üle seltsingule. Hageja II eitas oma tahet omandada kinnistu seltsingule või ühisvarana

hagejatele ja kostjatele, seega puudub maakohtu arvates üks komponent, et vara ühisvaraks

lugeda (ühise tahte olemasolu pole kostjad tõendanud). XXXXXXX kinnistu ostmisega

seotud kulud kandsid hagejad, st puudus kostjate panus, ja puudus ka hagejate soov soetada

kostja kinnistu seltsingule, mis tegelikult oli selleks ajaks lõppenud.

Maakohus ei tuvastanud seltsinglaste sisesuhte kokkulepet osta XXXXXXX kinnistu

seltsingule. Maa ostueesõigusega erastamise eelduseks oleva vallasvara (katlamaja) kuuluvuse

üle osas leidis maakohus, et kuna vallasvara sellisel kujul pärast kinnistu moodustamist enam

ei eksisteeri, siis vallasvara seltsinguvarasse kuuluda ei saa.

9.7. Maakohus tuvastas esitatud tõendite alusel, et kogu katlamaja hinna (45 000 krooni) on

tasunud hageja II: 20. novembril 2005 on hageja II ülekandega tasunud müüjale 20 000 krooni

ja 16. märtsil 2006 veel 10 000 krooni, ülejäänud 15 000 krooni tasumist sularahas on müüja

kinnitanud 23. veebruari 2006 antud kirjaliku kinnitusega. Nii müügilepingus kui

kinnistuskirjas puuduvad viited sellele, et osa müügihinnast on saadud hoopiski kostjalt II või

mõnelt muult isikult. Maakohus märkis kostja II väite kohta, et tema tasus 14. märtsil 2006 10

000 krooni hagejale II just selleks, et viimane tasuks 16. märtsil 2006 selle rahaga katlamaja

eest (st et tegemist oli sihtotstarbelise maksega), puuduvad tõendid, va kostja II enda ütlused.

Maakohtu hinnangul on küsimusi tekitav ja eluliselt mitteusutav, miks ei tasunud kostja II

nimetatud makset katlamaja eest otse müüjale. Kostja II ülekandel puudus selgitus, mis oleks

seda summat võinud hageja II kontol olevast muust rahast eristada (selgituses seisis vaid

„ülekanne“).

Hageja II antud ütluste kohaselt said kostjad tema kaudu osta soodsamalt ehitusmaterjali

(hageja II töötas XXXXXXXXes OÜ-s ja kuna osteti firma kaudu, siis oli 30–40% soodsam)

oma elumaja ehitamiseks, millega kostjad alustasid 2006. a kevadel. Maakohus tuvastas

ajavahemikul 27. märtsist 2006 – 5. jaanuarini 2007 väljastatud XXXXXXXX OÜ arvete,

hageja II vande all antud ning tunnistajate T.L. (XXXXXXXX OÜ esindaja) ütluste alusel, et

hagejale II tehtud ülekanded olid tasu materjalide ja töö eest. Maakohtu hinnangul on hageja

II ütlused usaldusväärsed.

9.8. Maakohtu hinnangul on kõiki arveid ja makseid kogumis vaadeldes tõendatud, et

materjali ostmine käis läbi hageja II ja valdav osa (kui mitte kõik) arvetel märgitud materjali

kulus kostjate elumaja ehitamisele. Maakohus leidis, et kostjate arvamus, mille kohaselt ei

puutuks nende elumaja ehitamine ja selle eest tasumine asjasse, ei ole õige. Poolte tihedaid

suhteid, sh rahalisi, tuleb vaadelda kogumis, kusjuures piiritleda tuleb neid seltsingu

tegutsemise ajaga, sest selle ajaga määratakse kindaks seltsingu vara. Maksed, mis tehti pärast

seltsingu lõppemist, vaidlusesse ei puutu. Kui hageja II tegi kostjate elumaja ehitusel töid

ja/või vahendas neile ehitusmaterjali ja selle alusel toimus ka rahade liikumine ning

ajaperiood on kattuv vaidlusaluse maksega, on nimetatud asjaolud käesolevasse vaidlusesse

puutuvad. Hagejad on asjaolu, et hageja II oli 2006. aastal kaasatud kostjate elumaja ehitusse,

esile toonud juba menetluse algstaadiumis 26. aprilli 2018 vastuses kostja I hagile. Maakohus

leidis, et kostjad on oma käsitlust ülekannetest oluliselt muutnud. Kostjate väidetavalt 2006.

aastal antud laenust on saanud katlamaja sissemakse/seltsingu panus, seejuures on hagejate

tõlgendus maksetest jäänud samaks. Maakohus leidis, et tõendatud on I.C töötamine kostjate

maja ehitusel 2006. aasta kevadest sügiseni (so kuni majale said sarikad peale). Samuti on

tõendatud, et seni, kuni hagejad ja kostjad said hästi läbi, liikus I.C töötasu läbi hageja II ja ta

sai selle kätte sularahas. Pooltel puudub vaidlus, et suhted halvenesid 2006. aasta lõpus. Seega

on eluliselt usutav, et kuni selle ajani käis I.C tasu läbi tema poja hageja II. Maakohus leidis,

et 2007. aasta maksetel ei ole enam asjaga puutumust.

9.9. Maakohus asus seisukohale, et kostjad ei ole ümber lükanud hagejate väidet, et kostjad

alustasid 2006. a kevadel oma elumaja ehitusega, arvestades, et kostjad tegid 2006. a märtsis

ettevalmistusi elumaja ehituseks ning nendel oli tööde ja materjali eest maksmiseks olemas ka

raha. Maakohus leidis, et ehitusloa puudumine ei takistanud faktilise ehitamise alustamist.

Maakohus tuvastas, et kostjad ostsid enne ehitusloa saamist osa ehitusmaterjali, hageja II

ütluste kohaselt märkis ta vundamendi maha kinnitamata projekti alusel ja tunnistaja I.C

ütluste kohaselt tegi tema 2006. aasta kevadel selle maha märgitud plaani alusel vundamendi

kaevetöid, kasutades selleks endale kuuluvat tehnikat. Eeltoodust tuleneval leidis maakohus,

et kostja II hagejale II 12–26. märtsil 2006 tasutud 26 000 krooni oli tasu hageja II ja I.C töö

eest kostjate elumaja maha märkimisel ja vundamenditöödel. Kuna 14. märtsil 2006 saadud

10 000 krooni oli hageja II tasu, oli see tema sissetulek, mida ta võis kasutada ja käsutada

omal äranägemisel. Kui see raha oli ka mõeldud tasumiseks I.C-le , on selle raha üle andmine

nendevaheline asi ja ei muuda kostja II tehtud ülekande sisu. Antud juhul kasutas hageja II

tema töö eest üle antud raha omal äranägemisel ja tasus selle eest katlamaja viimase

osamakse.

Maakohus märkis, et vaidluse eesmärk ei ole hinnata kogu kostjate elumaja ehitusega seotud

kulusid, tehtud töid ja kasutatud materjale, vaid seda kas 2006. a märtsis kostja II hagejale II

tasutu võis olla seotud kostjate maja ehitusega või oli maksel mõni muu eesmärk. Puudus

vaidlus, et kostja II tasus hageja I eest osaühingu osa sissemakse, kuid see summa on talle

laenu arvel tagastatud. Maakohus ei tuvastanud vara, mis oleks kuulunud seltsinguvara hulka,

va seltsinglaste töised panused. Töised panused katlamaja korrastamisel, mida tehti pärast

osaühingu moodustamist, olid käsitletavad juba osaühingu tegevusena. Hagejate väite osas, et

vara jagamisse tuleks kaasata ka XXXXXXX kinnistu, asus maakohus seisukohale, et selle

kinnistu omandamise eesmärgiks ei olnud mööbli tootmisega alustamine, mistõttu seda

kinnistut algse seltsingu vara hulka lugeda ei saa. Samas ei esitanud hagejad nimetatud vara

osas selget jagamise nõuet.

9.10. Maakohus tuvastas, et seltsingu ainus vara oli seltsinglaste võrdsed töised panused, mis

tagastamisele ei kuulu. Maakohus luges seltsingu likvideerimise lõpetatuks selle tõttu, et

seltsingul jagatav vara puudub ja seltsinglased oma panuseid tagasi nõuda ei saa.

9.11. Maakohus tuvastas, et T. J.A ja hageja I olid laenusaajatena solidaarvõlgnikud ja hageja

I on täitnud ainuisikuliselt AS-ga Hansapank (praegu Swedbank AS) 12. juunil 2006 sõlmitud

laenulepingust nr XXXXXXXXXXX tulenevaid kohustusi alates 2015. aasta septembrist.

Kostja I ei ole sellele vastu vaielnud. Maakohus ei tuvastanud kaaslaenusaajate omavahelist

kokkulepet kohustuse täitmiseks erinevalt seaduses eelduslikult määratud vahekorrast, so

võrdsetes osades. Maakohus leidis, et laenuraha kasutamise eesmärk või selle tegeliku

kasutamise asjaolud ei mõjuta solidaarvõlgnike omavahelist kohustuse jagunemist sisesuhtes.

Maakohus tuvastas, et seisuga 6. september 2023 on hageja I täitnud laenukohustust koos

intressiga 11 566 euro 28 sendi ulatuses (alates 2015. a september – 2023. a august).

Kaaslaenusaaja vastutus on pool nimetatud summast, so 5783 eurot 14 senti. Kaaslaenusaaja

T. J.A on surnud ja tema õigusjärglasteks on pärijad kostja I ja kostja II. Hageja I võib nõuda

kohustuse täitmist vaid ühelt pärijalt pärimisseaduse (PärS) § 151 lg 2 alusel ning hageja I

5783 eurot 14 sendi suurune nõue kostja I vastu tuleb rahuldada.

Laenulepingu täitmise tähtaeg on 12. juunil 2026 ja nimetatud ajani on laenusaajatel kohustus

tasuda igakuiseid makseid. Kostja I pole tasunud ka eelmise kohtuotsusega väljamõistetud

summasid, mis kinnitab, et ta ei kavatse tasuda ka tulevikus igakuiseid makseid kuni

laenulepingu lõppemiseni, so alates 2023. a septembrist – 2026. a juunini. Kostjat tuleb

kohustada täitma laenulepingust tulenevaid kohustusi kas otse pangale või hagejale I. Sellise

kohustuse panemine hoiab ära uue kohtuvaidluse.

Maakohus tuvastas, et laenulepingu tagatisena on seatud hüpoteek hageja I emale kuuluvale

XXXXXX kinnistule. Kindlustuskohutusega seotud kulud olid laenulepingust tulenevad ja

hageja I on neid täitnud. Lähtudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 69 lg 5 ja 7 on nimetatud

solidaarkohustus solidaarvõlgnike vahel samuti jagatav ja kostjalt I tuleb hageja I kasuks välja

mõista pool kindlustuskuludest, so 901 eurot 36 senti. Rahuldada ei saa hageja I nõuet

tulevikus tasumisele kuuluvate kindlustusmaksete välja nõudmiseks, kuna kindlustusmaksete

suurus ei ole veel teada.

Kostja I ei täitnud laenukohustust ega osalenud solidaarkohustuste täitmises, mistõttu on

hagejal I õigus nõuda kohustuse täitmata jäetud aja eest viivise tasumist. Viivis on arvestatud

iga üksiku kohustuse kohta eraldi alates selle sissenõutavusest kuni 6. septembrini 2023.

Kokku on kostja I laenukohutuse osa tasumata jätmisest tulenev viivis 1969 eurot 4 senti ja

kindlustusmaksete tasumata jätmisest tulenev viivis 334 eurot 12 senti. Viivise tasumise

kohustus tulevikus täitmisele kuuluvate kohustuste tasumisega viivitamise eest saab tekkida

vaid siis, kui kostja I tulevikus sissenõutavaks muutuvat kohustust (laenumaksete osa

tasumine) ei täida. Hageja I viivisenõude saab rahuldada ja mõista kostjalt I välja iga

tulevikus sissenõutavaks muutuva kohustuse rikkumise eest viivise seadusjärgses määras.

Kuna maakohus ei rahuldanud hageja I nõuet tulevikus sissenõutavaks muutuvate

kindlustusmaksete osas, siis ei mõistnud maakohus sellelt nõudelt ka viivist.

9.12. Maakohus selgitas menetluskulude jaotamisel, et jättis kostjate vastuhagi täies ulatuses

rahuldamata, hageja I põhihagi rahalise nõude osas rahuldas, rahuldamata jäi vaid tulevikus

sissenõutavaks muutuvate kindlustusmaksete osa. Maakohtu hinnangul jäi hageja I nõudest

rahuldamata 10%. Maakohus jättis rahuldamata ka hagejate nõude seltsinguvara jagamiseks

muul viisil kui seda nõudsid kostjad. Nõue esitati ainuüksi vastuskaaluks kostjate vastuhagile.

Maakohus leidis, et hagejate tingimusliku vastuhagi osas tuleb menetluskulud jätta samuti

kostjate kanda. Maakohus leidis, et kõik kostjate menetluskulud ja 90% hagejate

menetluskuludest tuleb jätta kostjate kanda ning 10% hagejate kuludest jääb nende endi

kanda. Maakohus määras kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

10. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad maakohtu otsuse tühistamist ja uue

otsuse tegemist, millega jätta hageja I hagi rahuldamata ning rahuldada kostjate vastuhagi.

Menetluskulud jätta hagejate kanda.

Kostjad nõustuvad kohtu järeldustega seltsingu kokkuleppe sõlmimisest. Kostjad ei nõustu, et

seltsing muutus seltsinglaste soovil äriühinguks, milles tegevus pidi tagama algse eesmärgi

täitmise. Seltsinglaste tegevuse eesmärk ei saanud olla äriühingu asutamine. Seltsinglaste

eesmärk oli asuda ühiselt mööblit tootma ning teenida ja jaotada ettevõtte teenitavat kasumit.

Äriühingu asutamise mõte sai olla peamise eesmärgi (ühise mööbli tootmine) toetamine – läbi

juriidilise keha on mõttekam oma toodangut müüa. Maakohus ei arvestanud asjaoluga, et

hageja I ja T. J.A võtsid pangast 12. juunil 2006 sõlmitud laenulepingu alusel ühiselt laenu,

mida vähemalt osaliselt kasutati katlamaja renoveerimiseks ja mööblitootmiseks sobivaks

kohandamiseks. Seega ei saanud seltsinguleping lõppeda 27. aprillil 2006. a osaühingu

asutamislepingu sõlmimisega. 2006. a juunis, st peale osaühingu asutamist võtsid

seltsinglased enda nimele rahalise kohustuse, mille kaudu täideti seltsingu eesmärki – asuda

ühiselt mööblit tootma. Mööblitootmiseni jõuti alles pärast pangalaenu saamist, selle arvelt

tootmishoone väljaehitamist ning saeraami liisimist.

XXXXXXX kinnistu (katlamaja) kuulub seltsinguvara hulka. Hagejad ostsid katlamaja

vallasasjana 3. jaanuaril 2006 ja kinnistasid selle 2006. a. novembris, misjärel sellest sai

XXXXXXX kinnistu. Seltsinglaste ühine majanduslik eesmärk sisaldas ka vana katlamaja

omandamist ja selle kohandamist tootmishooneks. Selliselt seltsinglased ka käitusid ja

hoonesse panustasid, mistõttu on tuvastatav seltsinglaste tahe omandada katlamaja

seltsinguvara hulka.

Katlamaja omandamist seltsinguvara hulka kinnitab järgnev:



Kostjad said katlamaja müüjalt võtmed ja valduse, misjärel betoneerisid katlamaja

põranda. Kostjad tasusid müüjale valduse saamisel käsiraha 15 000 krooni.



Kostja II tegi katlamaja ostmiseks müüjale täiendava ettemakse. Kostja II kandis 14.

märtsil 2006. a hagejale II 10 000 krooni. Hageja II tasus katlamaja eest 16. märtsil

2006 V.R. 20 000 krooni.



Hageja II selgitas maakohtus vande all, et: „ilmselt oli J.A käes valdus, kui nad midagi

seal tegid. Ma ei vaidle vastu, et J.A-d seal midagi tegid. See mõte võis olla nii, et

hiljem vormistatakse omand H.X-ile ja T. J.A-le. Kui oli see kokkulepe, siis oli see

meie kõigi vahel.“ Seega on hageja II teinud selge viite sellele, et kokkuleppe kohaselt

pidi tootmishoone omand vormistatama kõigi seltsinglaste nimele.



Seltsinglased võtsid pangast 2006. a juunis laenu, millest osa läks tootmishoone

renoveerimiseks. St, et seltsingule võetud laenu kasutati seltsinguvara parendamiseks.

Kostjad ei nõustu, et kostja II ei ole seltsinglane. Kostja I ja kostja II on mõlemad T. J.A

pärijad ehk õigusjärglased, mistõttu tuleneb kostja II seltsinglase staatus T. J.A pärijaks

olekust. Teiseks on kostja II seltsinglase staatus tõendatud sellega, et ta tegi hageja II kontole

XXXXXXX kinnistu ostuks ettemakse. Samuti maksis kostja II kinni hageja I osaluse

osaühingu asutamisel. Kolmandaks tegutses kostja II XXXXXXX kinnistul 2005. a ja 2006.

a.

Asjaolu, et hageja II kasutas kostjalt II saadud raha katlamaja viimase osamakse tasumiseks,

hagejad ei eita. Samas järeldab kohus, et kostja II 14. märtsil 2006. a hageja II kontole kantud

10 000 krooni oli tegelikult I.C-le makstud töötasu kostjate majaehitusel. Selline seisukoht on

ebaõige, kuna I.C ei tegelenud kostjate maja ehitamisega ja majaehitus algas alles pärast

ehitusprojekti valmimist ja ehitusloa saamist 2006. a juunis. Seega ei saanud kostja II tasuda

2006. a märtsis maksta tasu maja ehitamise eest. Maakohus ei selgitanud, kuidas on võimalik

alustada maja ehitamist ilma projektita.

Hagejate esitatud OÜ XXXXXXXX arvete kuupäevad on 27. märts 2006, 31. märts 2006, 15.

mai 2006, 18. oktoober 2006, 14. september 2006 ja 31. detsember 2006, mis tähendab seda,

et kolm esimest arvet ei saa olla seotud kostjate maja ehitamisega. Tunnistaja T.L. ütluste

kohaselt ei ole tal täpsemat infot, kuhu arvete alusel saadud materjal läks. Samuti väitis

tunnistaja, et „ma arvan, et I.C-l oli veel sularaha eest objekte“. Hageja II selgitas, et

„XXXXXXXXe kaudu tuli ka materjal XXXXXXX kinnistu renoveerimiseks“. Seega

puuduvad tõendid, mis seoksid OÜ XXXXXXXX arved vastuhagejate maja ehitusega.

OÜ XXXXXXXX arved on fiktiivsed. Arved esitati menetluses aastaid pärast vaidluse algust.

Arvete väljastaja T.L. on hagejaga II seotud isik. T.L. väitis, et arvete alusel käibemaksu ei

deklareeritud ega makstud, arveid tasuti sularahas, mille kohta märget ei jäänud. Arved

koostati selle järgi, kuidas kostjad tegid ülekandeid hageja II kontole.

Kostjad ei nõustu menetluskulude jaotusega, millega jäeti menetluskulud 90% ulatuses

solidaarselt kostjate kanda. Põhihagi, mis rahuldati, esitas hageja I kostja I vastu. Kulud

mõisteti välja ka hageja II kasuks, kes ei olnud põhihagis hageja ja kostjalt II, kes ei olnud

põhihagis kostja. Hageja II ja hageja I vastuhagi jäi rahuldamata, kuid kohus seda

menetluskulude jaotamisel ei arvestanud.

11. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, taotlesid selle rahuldamata ning

menetluskulude kostjate kanda jätmist.

Hagejad täpsustasid, et OÜ XXXXXXXX arved, mida kostjad peavad fiktiivseks, esitati

kohtule kohe menetluse alguses (hagejate 26. aprilli 2018 seisukoht, lisa nr 1). Siis väitsid

kostjad, et andsid hagejatele laenu, mida nad ei saanud tagasi. Kuna laenusuhe ja kostjate

maja ehitamine ei olnud kohtu hinnangul seltsinguvaidluses esialgu tähtis, jäid esitatud

tõendid tähelepanuta ja tõusetusid uuesti menetluse lõppfaasis.

Kostjad muutsid oma seisukohta väidetavate laenude osas menetluse kestel ja asusid

seisukohale, et nad ei andnud laenu, vaid panustasid seltsinguvarasse. T.L. kinnitas

kohtuistungil tunnistusi andes, et arved on õiged ja arvetel on tema toonase raamatupidaja

allkirjad. Seega kostjate väited, et arved on fiktiivsed, võltsitud ja esitatud spetsiaalselt selle

järgi nagu kostjad raha kandsid, ei vasta tõele. Ülekanded sooritati vastavalt arvetel

kajastatule. Nimetatud arved omavad tõenditena kaalu alles peale seda, kui kostjad muutsid

menetluse lõpus oma ütlusi raha kannete osas ja kohus tegi otsuse üle kuulata tunnistajad.

Kostjate süüdistus fiktiivsete arvete esitamises aastaid peale menetluse algust on selgelt

pahatahtlik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1

tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

13. Hageja I esitas kostja I vastu solidaarkohustuse ühepoolsest täitmisest tekkinud

tagasinõude ja korduvkohustuste edaspidise täitmise ning viivise nõude. Kostja I ja II esitasid

hageja I ja hageja II vastu seltsinguvara jagamise ja hüvitise nõude, hageja I ja hageja II

esitasid kostjate I ja II vastu seltsinguvara jagamise nõude. Ringkonnakohus vaatab

apellatsioonimenetluses läbi maakohtu otsuse osas, mille peale esitati apellatsioonkaebus.

Hagejad apellatsioonkaebust ei esitanud. Kostjad vaidlustasid maakohtu otsuse hageja I hagi

rahuldamise, kostjate I ja II hagi rahuldamata jätmise ning menetluskulude jaotuse osas.

Eelnevast tulenevalt on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas,

millega jäeti hagejate hagi kostjate vastu seltsinguvara jagamiseks rahuldamata.

14. Maakohus on kohaldanud materiaalõigust tuvastatud asjaoludele õigesti ning ei ole

rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võinuks kaebuse sisu arvestades mõjutada otsust.

Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes

vajalikuks neid kõiki korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus lühidalt järgmist.

15. Ringkonnakohus märgib, et käesoleva aja seisuga ei ole enam aktuaalsed laenusaajate

omavahelised kokkulepped ja võimalikud vastastikused nõudeõigused (sisesuhe) seonduvalt

laenuks saadud raha kasutamisega. Kaaslaenusaajatel oli õigus kasutada laenuks saadud raha

omavahelisel kokkuleppel. Jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-15-18732 on tuvastatud

kostja I kohustus tasuda laenumakseid, mis tulenevad T. J.A ja hageja I poolt sõlmitud

laenulepingust.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul leidnud kinnitust kostja väited selle kohta,

nagu oleks kaaslaenusaajate vahel olnud kokkulepe, et panga ees võetud laenukohustus jääb

edaspidi üksnes hageja kanda.

Maakohus rahuldas põhjendatult ka hageja nõude mõista koos viivisega välja tulevikus

sissenõutavaks muutuvad laenukohustused. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 369 eeldused on

täidetud. Hageja on varasemalt samast laenulepingust sissenõutavaks muutunud maksete

hüvitamiseks kostja vastu kohtusse pöördunud, tema hagi on rahuldatud, kuid kostja ei ole ka

pärast seda asunud oma kohustust täitma, mistõttu pöördus hageja pärast otsuse jõustumist

sissenõutavaks muutunud maksete osas teist korda kohtusse. Praeguses asjas hoiab hagi

rahuldamine ka osas, milles laenumaksed ei ole veel muutunud sissenõutavaks, ära uue

kohtuvaidluse, mis oleks kolmas samast lepingust tulenev vaidlus.

Ringkonnakohtu istungil kinnitas kostjate esindaja, et nad ei vaidlusta laenulepingust tulenevate

hageja nõutud kohustuste suurust.

Ringkonnakohus nõustub hageja I nõude rahuldamisel maakohtu põhjendustega ning ei korda

neid.

16. Pooled ei vaidle ringkonnakohtus selle üle, et nendevahelist suhet on võimalik

kvalifitseerida seltsinglaste vaheliseks suhteks. Kostjad vaidlustasid maakohtu järeldused selles,

millal seltsing lõppes, millised olid seltsinglaste panused ja kas seltsingul oli lõppemise aja

seisuga jagamata vara.

16.1. Maakohus tuvastas õigesti, et seltsinguleping sõlmiti konkludentselt 2005. aastal, kui

kostja I valduses olnud katlamaja renoveerimistöödega liitus hageja II. Kostjate väitel selgeid

kokkuleppeid ei sõlmitud, kuid eesmärk oli hakata mööblit tootma. Hageja I ütluste kohaselt oli

temal kokkulepe hakata mööblit tootma T. J.A-ga. VÕS § 580 lg 1 kohaselt kohustuvad

seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi

saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega.

Maakohus tuvastas poolte ütluste alusel, et kostja I, T. J.A, hageja I ja II tegutsesid ühiselt

eesmärgiga valmistada katlamaja ette mööbli tootmiseks. Kostjad ei nõustunud maakohtuga, et

kostja II ei osalenud seltsingus. Ringkonnakohtu istungil kostjate esindaja ei täpsustanud, mis

tõendab kostja II kuulumist seltsingusse, vaid märkis „J.A kuulus seltsingusse ning konkreetse

seltsingu puhul on J.A seltsinglase staatus lisaks tulnud läbi oma poja õigusjärgluse“.

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse seisukohad ei anna alust maakohtust erinevalt

tõendeid hinnata ja lugeda kostja II seltsinglaseks. Samas on õige kostjate seisukoht, et kui

seltsingul on jagamata seltsinguvara, siis osaleb kostja II T. J.A pärijana.

16.2. Maakohus tuvastas, et seltsinglastel puudus kokkulepe seltsingu tähtaja osas. Pooled ei

vaidle ka selle üle, et seltsinglased ei ole vastu võtnud seltsingu lõpetamise otsust.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et seltsing lõppes XXXXXXX OÜ asutamisega mais

2006. VÕS § 596 lg 1 p 5 järgi seltsing lõppeb seltsingu eesmärgi saavutamisega või selle

saavutamise võimatuse ilmnemisega.

Kostjate seisukoht, et äriühingu osanike hageja I ja T. J.A ühine laenulepingu sõlmimine 2006

suvel tõendab seltsingu jätkumist, ei ole õige. Ringkonnakohtu arvates viitab see, et laenu

võtsid äriühingu osanikud, mitte aga seltsinglased, asjaolule, et seltsing oli laenulepingu

sõlmimise ajaks lõppenud. Maakohus hindas asjas esitatud tõendeid, sh poolte vande all antud

ütlusi, mis samuti kinnitasid, et seltsing lõppes äriühingu asutamisega.

Kostjate väitel oli seltsingu eesmärk mööblitootmine. Asjas puudub vaidlus, et äriühingu

eesmärk oli mööblitootmine ja kasumi teenimine. XXXXXXX OÜ majandusaasta aruande

kohaselt käivitus reaalne mööbli tootmine 2006.a oktoobrist. Maakohus viitas õigesti VÕS

kommenteeritud väljaande III (Kirjastus Juura 2021) § 580 p-le 3.10.3, milles selgitatakse, et

seltsingulepingu sätete kohaldamine on arvates juriidilise isiku registrisse kandmisest

võimalik üksnes juriidilise isiku aktsionäride, osanike või liikmete vahel sõlmitud sellekohase

eraldi lepinguga juriidilise isiku ühise juhtimise korraldamiseks ja p 3.4.1 selgitatakse, et

seltsingulepingu sätete kohaldamine on võimalik vaid selliste osanike ja aktsionäride

vahelistele lepingutele, mida ühinguõigus ei reguleeri. Kostjad ei ole esile toonud, mis oli

äriühingu asutamise järgselt seltsinglaste ühine eesmärk ja milles seisnesid seltsinglaste

panused.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu tõendite hindamise tulemusel tehtud järeldusega, et

seltsinglaste panustena on tuvastatavad töised panused ning vara, mida seltsingu lõppemisel

jagada, ei ole. VÕS § 581 lg 1 järgi võib seltsinglase panuseks olla igasugune ühise eesmärgi

edendamine, sealhulgas vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või

seltsingule teenuse osutamine. Sama paragrahvi teise lõike järgi eeldatakse, et seltsinglaste

panused on võrdsed.

Kostjate väitel on seltsingu vara nii katlamaja kui ka XXXXXXX kinnistu. Maakohus

tuvastas, et katlamaja hoone omandasid vallasasjana 3. jaanuaril 2006 hageja I ja hageja II,

kes selle eest müüjale V. Ränile tasusid 45 000 krooni. Maakohus hindas katlamaja eest

tasumise kohta esitatud tõendeid ja tuvastas, et tasu maksid hagejad. Kostjate väitel tasusid

nad katlamaja valduse saamisel 15 000 krooni, kuid valduse saamisega ei muutunud katlamaja

kostjate ega ka seltsingu varaks. Katlamaja ettevalmistamisel tootmiseks osalesid nii hagejad

kui ka kostja II ja T. J.A.

Maakohus tuvastas, et XXXXXXX kinnistu ei ole seltsingu vara. Hoone (katlamaja)

omandasid vallasasjana hagejad, maa selle juurde erastasid hagejad ja kinnistusraamatusse

kanti hagejad omanikena pärast seltsingu lõppemist. Maakohus märkis, et kostja nõustumust

sellega, et tegemist on hagejate omandiga, kinnitab see, et kostja I allkirjastas kinnistu

moodustamisel piiriprotokollid. Maakohus hindas asjas esitatud tõendeid ja luges õigesti

seltsinglaste panused võrdseks.

16.3. Kostjate väitel tegid nad seltsingusse rahalisi panuseid. Maakohus tuvastas, et tegemist

ei olnud panustega seltsingu varasse. Maakohus märkis, et hagejad on menetluses läbivalt

väitnud, et hageja II oli kaasatud kostjatele kuuluva maja ehitamise protsessi ja seoses sellega

maksid kostjad talle raha. Kostjad väitsid esmalt, et tegemist oli laenuga, kuid menetluse

kestel muutsid oma seisukohta ja asusid väitma, et tegemist oli mh ka katlamaja müügihinna

osalise tasumisega.

Kostjad vaidlustasid apelatsioonkaebuses hageja II osaluse ulatuse kostjate maja ehitusel ning

väitsid, et OÜ XXXX arved on fiktiivsed. Maakohus hindas hageja II esitatud XXXXXXXX

OÜ arveid, tunnistaja T.L., tunnistaja I.C ja hageja II vande all antud ütlusi ja tuvastas õigesti,

et kostjate maja ehitus algas 2006. aasta kevadel. Kostjate väide, et arved ei saa olla seotud

nende maja ehitusega, kuna nad said ehitusloa juunis 2006, ei lükka ümber maakohtu poolt

tuvastatut. Ehitusloa puudumine ei takistanud materjalide ostmist ega vundamendi

mahamärkimist, mida kinnitas ka tunnistaja I.C. Maakohus võrdles materjalide ostmise kohta

esitatud arveid ja kostjate tehtud ülekandeid hagejale II, ning tuvastas, et arvetel märgitud

materjali ei kasutatud katlamaja korrastustöödel ja leidis põhjendatult, et usutav on, et arved

tasusid kostjad, sest arvete ja ülekannete summad ja maksmise aeg on omavahel kooskõlas.

Kostjad ei vaidlustanud, et I.C tegi nende majaehitusel tööd, arvestades töötamise perioodi ja

2006. aasta ehitaja töötunni hinda, on usutav ka kostja II tasus summa, mida maakohtule

esitatud arved ei katnud, töötasuks.

17. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega menetluskulude jaotuse osas.

Ringkonnakohtu arvates oleks kulude jaotamine toimingupõhiselt käesolevas asjas keeruline

ja viiks ilmselt sama proportsioonini. Ringkonnakohtu istungil väitis kostjate esindaja, et

menetluskuludes ei ole eristatud, kummale kostjale õigusabi osutati. Samuti ei ole eristatavad

hageja I ja hageja II kulud. Hageja II kasuks kulude väljamõistmist õigustab see, et suurem

osa kuludest on seotud kostjate hagi menetlemisega.

18. Hagejad esitasid ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja paluvad kostjatelt välja

mõista ringkonnakohtus kantud õigusabikulude eest 579,50 eurot ning märkida, et kuludelt

tuleb tasuda viivist. Ringkonnakohus leiab, et hagejate menetluskulud on TsMS § 175 lg 1

järgi vajalikud ja põhjendatud, ning taotlus kuulub rahuldamisele.

(allkirjastatud digitaalselt)