2-23-109721/11 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Aleksandr Kondrašov

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.02.2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-109721

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi H M (H.M) vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

1770,27 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046), lepinguline

esindaja Anzhela Ternikova

Kostja H.M (isikukood XXX), lepinguline esindaja Irina

Vassiljeva

Asja läbivaatamine

Kirjalik lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagiavaldus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda.

3. Välja mõista B2 Impact OÜ-lt H M kasuks menetluskulud 1320 eurot (koos

käibemaksuga). Välja mõistetud menetluskulude summa tuleb tasuda GRIFF Õigusbüroo

OÜ arveldusarvele XXX.

Edasikaebamise kord

Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks. Lihtsustatud korras menetletud asjas esitatud

apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest,

kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult

teatavakstegemisest (19.02.2025). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada

kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Kohus selgitab, et seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist. Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja poolte seisukohad

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 07.03.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse H Mlt (võlgnik, kostja) 1632,48 euro saamiseks. Võlgnik esitas makseettepanekule

vastuväite ning 22.06.2023 määrusega anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses.

2. Hageja esitas 14.07.2023 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista

põhivõlgnevus 1 263,08 eurot, intress 166,39 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 295,80 eurot

ja sissenõudmiskulu 45 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

3. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja IPF Digital OÜ (laenuandja) 20.07.2021

krediidikontolepingu nr xxx, millega võimaldati kostjal limiidi summas 1 350 eurot kasutamist.

Lepingu krediidi kulukuse määraks on 55,77% aastas, lepinguga lepiti kokku intressimääras

44,52%, igakuises kontohaldustasus 0 eurot ning selles, et viivisemäär võrdub intressiga. Hagi

kohaselt on krediidikonto kliendile avatav limiit, mille raames saab klient raha vabalt kasutusse

võtta, seda tagastada ja uuesti kasutusse võtta. Krediidiandja on teinud 20.07.2021 kostja

arvelduskontole väljamakse summas 1350 eurot.

Kostja rikkus omapoolseid kohustusi ja jättis tasumata oktoober 2022, november 2022 ja

detsember 2022 osamaksed. 13.12.2022 saatis krediidiandja kostjale teate, milles andis kostjale

täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks 02.01.2023 ning hoiatas, et täiendava tähtaja jooksul

võlgnevuse tasumata jätmise korral ütleb krediidiandja lepingu üles ning loovutab

krediidilepingust tulenevad nõuded hagejale. Hagis toodud asjaolude kohaselt saadeti 13.12.2022

teade teates toodud aadressile (xxx) ning tahteavaldus loeti kostjale kättetoimetatuks TsÜS § 69

lg 3 mõttes. Kostja võlgnevust ei tasunud ja leping loeti ülesöelduks 03.01.2023.

Hagi kohaselt tasus kostja lepingu kehtivuse ajal krediidisumma katteks 86,92 eurot (viimane

osamakse 16.09.2022), pärast lepingu lõppemist ei teinud kostja krediidisumma katteks ühtegi

tagasimakset. Seega nõudis hageja hagis põhivõlgnevuse summas 1 263,08 eurot (1350 – 86,72)

väljamõistmist. Viimane osamakse intressi katteks oli 16.09.2022 ning hageja palus kostjalt välja

mõista intressi perioodi 17.09.2022 kuni lepingu ülesütlemiseni (02.01.2023) summas 166,39

eurot. Lisaks eeltoodule palus hageja kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise

intressiga võrdses määras (44,52%) alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast

(03.01.2023) kuni hagiavalduse esitamiseni (13.07.2023) summas 295,80 eurot.

Hagi kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 1132 lg 2 p 3 ja

VÕS § 115 alusel võla sissenõudmiskulu summas 45 eurot.

Hagi kohaselt täitis krediidiandja kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet

nõuetekohase hoolsusega ja järgis VÕS § 403⁴ sätestatud nõudeid. Laenutaotluses märgitud

andmete kohaselt oli kostja netosissetulek 1 400 eurot ja igakuised kohustused 380 eurot.

Krediidiandja tegi päringu Creditinfo andmebaasi maksehäirete olemasolu tuvastamiseks ning

Eesti pensionikeskusesse kostja sissetuleku välja arvutamiseks (tuvastati sissetuleku suurus 2

607,81 eurot). Hagi kohaselt tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et igakuise tagasimakse suurus

krediidiandjale oli 58,38 eurot, mistõttu sissetulekute ja kohustuste vahele mahtus võetava

krediidi osamakse. Andmete kogumis tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on

krediidivõimeline ja suudab täita krediidilepingust tulenevad kohustused lepingus kokkulepitud

tingimustel.

Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega. Sissenõudmiskulude hüvitise nõudmiseks ei pea olema

hageja ja kostja vahel olema sõlmitud lepingut. Nõue on loovutatud hagejale ning sellega läksid

hagejale üle eelmise võlausaldaja õigused ja kohustused. Hagejal on uue võlausaldajana õigus

nõuda sissenõudmiskulu hüvitist VÕS § 1132 lg 2 alusel. Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega

ka nõude loovutamise osas ja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise osas. Antud juhul

ei küsitud kostja krediidivõimelisuse hindamiseks kostjalt arvelduskonto väljavõtet, kuid varalise

seisundi hindamiseks kasutas krediidiandja alternatiivseid vahendeid ja meetodeid, mis on

seadusega kooskõlas. Krediidiandja, lähtudes sise-eeskirjadest, kontrollis kostja

krediidivõimelisust võttes arvesse kostja laekumisi pensioniregistrisse, võla puudust

maksehäireregistris, varasemat maksekäitumist, krediidilimiidi suurust ja tagasimaksete summat.

Hageja esitas 24.05.2024 maksete ümberarvestuse vastavalt VÕS § 403⁴ lg-le 7. Kostja sai

krediiti kogusummas 1 350 eurot ning lepingu kehtivuse ajal tegi ta tagasimakseid kogusummas

771,34 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral kostja peale põhivõla muid

tasusid ei võlgne, mistõttu arvestab hageja kõik lepingu kehtivuse ajal tehtud tagasimaksed

krediidisumma katteks. Sellisel juhul on kostja hagejale võlgu 578,66 eurot (1350 – 771,34),

mida hageja palub kostjalt alternatiivselt välja mõista vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise tuvastamisel kohtu poolt. Lisaks palus hageja välja mõista viivise seadusjärgses

määras arvestatuna alates lepingu ülesütlemisest 03.01.2023 kuni hagiavalduse esitamiseni

13.07.2023 summas 31,96 eurot, sissenõudmiskulu summas 30,00 eurot (esimene kiri 20 € +

teine kiri 5 € + kolmas kiri 5 €) ning seadusjärgses määras viivise perioodi eest alates hagi

esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni.

4. Kostja hagi ei tunnistanud ning esitas hagi osas vastuväited. Kostja ei pea põhjendatuks

kolmanda isiku poolt võlateatiste saatmisega seotud sissenõudmiskulude hüvitamist, sest esitatud

ei ole kostja ja kolmanda isiku vahelist lepingut, mis võiks olla aluseks sissenõudmiskulude

hüvitamisele. Kostja leiab, et leping ei ole kehtivalt üles öeldud, lepingu ülesütlemise teadet ei

ole kostja saanud ning hageja ei ole tõendanud, et ülesütlemisavaldus on kostjani toimetatud.

Kuivõrd leping ei ole kehtivalt üles öeldud, ei ole lepingust tulenev võlg täies ulatuses

sissenõutavaks muutunud ja seda ei saa hagis nõuda.

Kostja leiab, et nõude loovutamine ei ole tõendatud. Kostja ei ole 13.12.2022 teadet kätte saanud

ning nimetatud teate alusel ei saa ka hinnata hageja nõudeõiguse olemasolu.

Loovutamisdokument peab olema kirjalikus vormis, st senise võlausaldaja ja tema esindaja poolt

omakäeliselt allkirjastatud või kandma digitaalallkirja. Käesoleval juhul ei ole

loovutamisdokument allkirjastatud ning teatist ei saa käsitleda nõuetekohase loovutusdokumendi

ja tõendina.

Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks nõuetekohaselt kostja

krediidivõimelisust hinnanud. Hageja esitatud laenutaotlus ei ole asjakohalik tõend, see on

inglisekeelne ja kostja näeb sellist allkirjastamata laenutaotlust esimest korda. Kostja hinnangul

on krediidiandja mingid andmed kätte saanud, aga ta ei ole neid analüüsinud ega teinud neist

õigeid järeldusi. Kostja vaidleb vastu, et tema brutosissetulek oli 2607,81 eurot. Kostja esitas

tõendina kohtutäituri aruande, millest nähtuvalt töötas kostja OÜ-s T perioodidena alates

15.08.2018 kuni 08.05.2019 ja alates 01.04.2021 kuni 13.01.2022 ning tema brutotöötasu oli

1691,27 eurot. Kostja on seisukohal, et 20.07.2021 sõlmitud leping on vastutustundliku

laenamise põhimõttega vastuolus, kuna esialgne laenuandja ei kontrollinud kostja pangakonto

väljavõtet. Kostja ei esitanud laenuandjale vajalikku teavet tema kogematuse tõttu. Kostjal ei

olnud teadmisi ega arusaamist laenu võtmise ajal, et laenuandja annab laenu peale laenutaotleja

krediidivõimelisuse hindamist.

Lisaks eeltoodule on kostja seisukohal, et hageja nõude arvestus ei ole arusaadav.

Kohtu põhjendused

5. Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhistab oma seisukohta

järgnevalt.

6. Kohus on tuvastanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 ning § 231 lg-te 2

ja 4 alusel järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud:



20.07.2021 sõlmis kostja IPF Digital AS-ga krediidikonto lepingu nr xxx-1, mille tingimuste

kohaselt oli krediidi limiidiks 1 350 eurot, leping oli tähtajatu, arve tasumise tähtajaks oli iga kuu

10. kuupäev, intressimääraks oli 44,52% aastas ning krediidi kulukuse määraks 55,77% aastas

(dtl 43-72);



krediidiandja tegi 20.07.2021 kostja arvelduskontole väljamakse summas 1 350 eurot (dtl

73);



esialgne võlausaldaja saatis kostjale võlgnevuse kohta 26.12.2022 meeldetuletuse (dtl 74) ja

13.12.2022 teate lepingu täitmiseks täiendava tähtaja andmise kohta, lepingu

ülesütlemisavalduse ja teate nõude loovutamise kohta lepingu ülesütlemise korral (dtl 75);



hageja saatis kostjale nõudekirju 04.01.2023 (dtl 79,80), 16.01.2023 (dtl 81), 23.01.2023 (dtl

82), 31.01.2023 (dtl 83), 13.02.2023 (dtl 84) ja 20.02.2023 (dtl 85).

7. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja)

andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga

kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama

kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS §

100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või

mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui

võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Kohus leiab, et IPF Digital AS ja kostja sõlmisid 20.07.2022 laenulepingu alaliigiks oleva

tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 lg 1 mõttes. Viidatud säte näeb ette, et tarbijakrediidileping on

krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või

kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

Vaidlust ei ole selles, et IPF Digital AS ja kostja sõlmisid 20.07.2022 krediidikonto lepingu,

mille alusel sai kostja kasutada krediiti summas 1 350 eurot. Pooled vaidlevad nõude

loovutamise, ning lepingu kehtivalt ülesütlemise üle, samuti selle üle, kas laenuandja järgis laenu

andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet ning kas hagejal on õigus nõuda võlgnevuse

sissenõudmisega seotud kulusid.

8. Hagi kohaselt teavitas esialgne võlausaldaja 13.12.2022 kostjale saadetud teates, et täiendava

tähtaja jooksul võlgnetavate summade tasumata jätmise korral loovutab krediidiandja nõude

hagejale. Kostja on seisukohal, et nõude loovutamine ei ole tõendatud. Kostja väitel ei saanud ta

13.12.2022 teadet kätte, loovutamise dokument ei olnud senise võlausaldaja või tema esindaja

poolt allkirjastatud ning seega ei ole tegemist nõuetekohase loovutusdokumendiga.

Kostja väide, et hageja ei ole tõendanud laenulepingust tulenevate nõuete loovutamist, ei välista

hagi rahuldamist. Hageja on esitanud esialgse laenuandja 13.12.2022 teate kostjale, kus

laenuandja avaldas, et ta loovutab hagejale nõude kostja vastu, mis on tekkinud krediidilepingust

nr xxx (dtl 75). VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust

sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine).

Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa

selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. VÕS § 170 esimene lause

sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale,

loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud

või kui loovutamine ei ole kehtiv. Kuna laenuandja on teavitanud kostjat nõude loovutamisest,

loetakse, et loovutamine on kostja suhtes toimunud. Hageja ei pidanud oma nõudeõiguse

kinnitamiseks esitama lepingut nõude loovutamise kohta. Nõude loovutamiseks ei ole vajalik

kostja nõusolek ning nõude loovutamise eelduseks ei ole ka loovutamisest võlgnikule teatamine.

Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud kostja vastuväited selle kohta, et nõude loovutamise teade ei

olnud allkirjastatud. Kohus loeb nõude ülemineku krediidiandjalt hagejale tõendatuks.

9. Tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele

lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4),

millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles

sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija

sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib (Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus

tsiviilasjas nr 2-21-13098).

10. Tulenevalt VÕS § 4062 lg 1 tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija tasutava krediidi

kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue

kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Nimetatud määr oli

20.07.2021 lepingu sõlmimise ajal 18,68%. Lepingus märgitud krediidikulukuse määr 55,77%

aastas VÕS § 4062 lg 1 järgset piirmäära ei ületanud. Seega ei ole leping tühine VÕS § 406² lõike

1 alusel.

11. Kostja leiab, et vaidlusaluse laenulepingu sõlmimisel on laenuandja rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 1 p 1-2 järgi krediidiandja on kohustatud

seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist

kohustatud: omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus

kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija

krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu

sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg-d 2–4

näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades

andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on

krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma

VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4. KAVS § 50

lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida

tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid

informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele.

KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema

sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse

konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

Kehtiva VÕS § 4034 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste

täitmist tõendama krediidiandja ehk hageja.

12. Riigikohus on lahendis 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama

teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p

1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

13. Hageja selgitas, et krediidiandja täitis kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise

põhimõtet nõuetekohase hoolsusega ning järgis VÕS § 4034 sätestatud nõudeid. Krediidiandja

kontrollis põhjalikult kostja krediidivõimelisust võttes arvesse kostja tausta, maksehäireid ning

ka kostja poolt esitatud andmete tõesust. Hageja selgituste kohaselt märkis kostja laenu taotluse

esitamisel, s.o 20.07.2021, et tema netosissetulek on 1400,00 eurot, igakuised kohustused on 380

eurot. Kostja töötas täistööajaga, tööandjaks oli T OÜ (dtl 86-87). IPF Digital AS tegi päringu

Creditinfo andmebaasi, et selgitada välja isiku maksehäireid. Päringu vastusest nähtuvalt ei

olnud laenu taotlemise hetkel tarbija kohta avaldatud aktiivseid maksehäireid. Lisaks tehti päring

Eesti pensionikeskusesse arvutamaks välja isiku sissetulek, mille andmete kohaselt kostja

sissetulek oli 2 607,81 eurot. Tarbija poolt taotletud tingimustele vastava krediidi väljastamiseks

ei näinud krediidireeglid ette vajadust pangakonto väljavõtte küsimiseks. Taotletud laenusumma

oli vaid 1350 eurot ning 60-kuu pikkuse laenuperioodi kohta kujunes igakuise tagasimakse

suuruseks suhteliselt väike summa (58,38 eurot). Hagi kohaselt tekkis andmete kogumis

krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ja suudab täita

krediidilepingust tulenevad kohustused lepingus kokkulepitud tingimustel.

14. Kohus on hageja esitatud asjaolude põhjal seisukohal, et vastutustundliku laenamise

põhimõtet ei ole nõutaval viisil järgitud. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta

on hageja selgitanud, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel arvestati kostja enda poolt öeldud

andmetega ning tehti päringud maksehäireregistrisse (AS Creditinfo Eesti) ja Eesti

pensionikeskusesse. Tuvastati, et kostjal puudusid maksehäired. Laenu andmisel võeti arvesse

kostja poolt avaldatud sissetuleku suurust (1400 eurot), majandamiskulusid summas 150 eurot

ning finantskohustusi summas 230 eurot. Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja

kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid avalike andmebaaside ning

registrite kontrollimist. Krediidiandja peaks kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte

esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt. Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus

tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55 ja seal viidatud varasem praktika). Hagis väljatoodu pinnalt ei

saa jõuda järeldusele, et lepingu sõlmimisel tuvastati nii kostja sissetulekute kui ka kohustuste

suurus. Kohtule esitatud andmetest nähtuvalt käesoleval juhul krediidiandja kostjalt pangakonto

väljavõtet ei nõudnud. Asjas ei ole tuginetud ka sellele, et krediidiandja oleks kostjalt nõudnud

mingeid täiendavaid dokumente krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid

esitada. Ainuüksi maksehäireregistrisse ja Eesti pensioniregistrisse päringute tegemisest ei piisa,

sest nimetatud päringute tegemine ei kinnita, millised olid krediidisaaja reaalsed sissetulekud ja

kohustused. Eeltoodust tulenevalt on krediidiandja jätnud sisuliselt kostja krediidivõimelisuse

tuvastamata. Kohtu hinnangul ei saa kohustuste kontrollimisel lugeda piisavaks laenutaotleja

esitatud laenutaotlusel esitatud andmetest ning lisaks maksehäirete puudumise tuvastamisele

tuleb enne tarbijale laenu andmist välja selgitada vähemalt tarbija varaline seisund ja regulaarse

sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed

majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (KAVS § 49 lg 1 p 1-7). Kõike eeltoodut arvesse

võttes asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet

ega veendunud piisava hoolega tarbija krediidivõimelisuses.

15. VÕS § 403⁴ lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei

võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei

kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale

ja neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on

krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele, et

kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud

andmeid. Nii rikkus krediidiandja VÕS § 403⁴ lg-t 6. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 403⁴ lg

7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

16. Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna

tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu,

lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise

kohustusest (nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9).

Tasuna ei saa VÕS § 403⁴ lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud

kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste

täitmise tagamiseks (nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-

134930, p 10).

17. Hageja on esitanud nõude ümberarvestuse 24.05.2024. Hageja on seisukohal, et kuna

vaidlusaluse krediidilepingu puhul on tegemist krediidikontoga, mille iseloomuks on

maksegraafiku puudumine ja ka tagasimakse summa on muutumises (sõltub sellest kuidas klient

krediidikontot kasutab), siis ei ole hagejal võimalust koostada kostjale uut tagasimaksegraafikut.

Hageja märgib, et lähtudes näiteks krediidikulukuse määra arvestusest, siis eeldatakse, et krediit

võetakse kasutusele viivitamata ja täies mahus ning makstakse tagasi 12 võrdse tagasimaksena.

Viimane ja ainus krediidi kasutusele võtmine oli 20.07.2021 summas 1 350 eurot, mistõttu algas

tagasimaksmise periood 2021. aasta augustis ning viimane tähtaeg krediiti tagastamiseks oleks

sel juhul olnud juulis 2022. Kostja viimane tagasimakse peale krediidi kasutusele võtmist oli

16.09.2022, kuid enne lepingu ülesütlemist, so 02.01.2023 oli ta viivituses vähemalt kolme

üksteisele järgneva tagasimaksega, mistõttu eeldused lepingu ülesütlemiseks on täidetud. Kostja

ei ole krediiti tagastanud ka hiljem, mistõttu hageja nõue on muutunud sissenõutavaks. Hageja

toob välja, et kostja sai krediiti kogu summas 1 350 eurot ning lepingu kehtivuse ajal tegi kostja

tagasimakseid summas 771,34 eurot, millest 86,92 eurot arvestati põhiosa katteks, 684,13 eurot

intressi katteks ja 0,29 eurot viivise katteks. Hageja toob välja, et vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral kostja peale põhivõla muid tasusid ei võlgne, mistõttu arvestab

hageja kõik lepingu kehtivuse ajal tehtud tagasimaksed krediidisumma katteks. Sellisel juhul on

kostja hagejale võlgu 578,66 eurot (1 350,00 – 771,34), millise summa palub hageja kostjalt

alternatiivselt välja mõista vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tuvastamisel kohtu

poolt. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista viivis seadusjärgses määras arvestatuna alates

lepingu ülesütlemisest 03.01.2023 kuni hagiavalduse esitamiseni 13.07.2023 summas 31,96

eurot, sissenõudmiskulu summas 30 eurot (esimene kiri 20 € + teine kiri 5 € + kolmas kiri 5 €)

VÕS § 113² lg 2 p 2 alusel ning seadusjärgses viivisemääras viivise põhinõudelt kuni selle

kohase tasumiseni alates 15.07.2023.

18. Hageja tugineb hagiavalduses sellele, et kostjale väljastati 20.07.2021 krediidikontolepingu

alusel laen 1350 eurot ning kostjal oli kohustus laen koos intressidega tagastada minimaalse

kuumakse arvutamise perioodi 60 kuu jooksul. Kostja jäi viivitusse vähemalt kolme üksteisele

järgneva maksega jättes tasumata oktoobri 2022 (summas 58,38€; maksetähtaeg oli 10.10.2022),

novembri 2022 (summas 58,38€; maksetähtaeg oli 10.11.2022) ja detsembri 2022 (summas

58,38€; maksetähtaeg 12.12.2022) osamaksed. 13.12.2022 saatis krediidiandja kostjale lepingu

ülesütlemise teate ning 03.01.2023 loeti leping ülesöelduks.

19. Kostja on seisukohal, et krediidikonto leping oli sõlmitud minimaalselt 60 kuuks. Leping oli

sõlmitud 20.07.2021 aastal (60 kuuks, ehk 20.07.2021-20.07.2026). Lepingu alusel sai kostja

1350 eurot, seega igakuiselt kostja pidi tasuma 22,50 eurot (1350 : 60 kuud). Kostja tasus

hagejale 771,34 eurot. Seega tasus kostja täielikult 1.-34. osamakse ja osaliselt 35 osamakse

(771,34 : 22,50 = 34,28). Kostja pidi tasuma igakuiselt 10. kuupäeval. Seega kostjal on

osamaksed tasutud alates 10.08.2021 kuni 10.05.2024 ja osaliselt 10.06.2024.

Krediidikontolepingu ülesütlemise hetkel oli kostjal suur ettemaks.

20. Vaidlust ei ole, et kostja ja IPF Digital AS vahel 20.07.2021 sõlmitud krediidikontoleping nr

xxx on tarbijakrediidileping. VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava

krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui

tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab

olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

21. Lepingu ülesütlemiseks peavad esinema materiaalsed eeldused ja järgitud peab olema

ülesütlemisavalduse formaalseid nõudeid.

22. Hagi kohaselt ütles krediidiandja tarbijakrediidilepingu 03.01.2023 üles põhjusel, et kostja oli

täielikult viivituses kolme järjestikuse osamakse tasumisega (s.o oktoober 2022, november 2022

ja detsember osamaksed). Vaidlust ei ole selle üle, et kostja tasus hagejale kokku 771,34 eurot.

Kohus tuvastas eelnevalt, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Samuti

tuvastas kohus, et krediidiandja ja kostja ei leppinud kokku krediidi tagastamises maksegraafiku

alusel. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et kuivõrd lepinguga (dtl 43-72) leppisid pooled

kokku, et minimaalse kuumakse arvutamise perioodiks on 60 kuud, saab nõude ümberarvestuses

tugineda sellele, et kostja pidi perioodil alates 20.07.2021 (lepingu sõlmimise kuupäev, kostjale

laenu summas 1350 väljamakse kuupäev) 60 kuu jooksul (ehk perioodil 20.07.2021-20.07.2026)

tasuma igakuiselt 22,50 eurot (1350 : 60 kuud). Hageja väitel toimus ainus krediidi kasutusele

võtmine 20.07.2021 summas 1350. Kostja tasus 771,34 eurot, millega saaks lugeda tasutuks

esimesed 34 osamakset ja osaliselt 35 osamakse (771,34 : 22,50 = 34,28). Lepingu kohaselt pidi

kostja tasuma igakuiselt 10. kuupäeval ning seega said kostja poolt tasutud perioodi 10.08.2021

kuni 10.05.2021 (34 kuu osamaksed) osamaksed ning osaliselt 10.06.2024 osamakse. Hagi

kohaselt öeldi laenuleping üles 03.01.2023. Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et

kostja ei olnud 03.01.2023 seisuga viivituses kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ning VÕS

§ 416 lg-s 1 sätestatud alust lepingu ülesütlemiseks ei esinenud, st ülesütlemine on tagajärjetu,

kuna vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tulemusena kohustusliku ümberarvestuse

tulemusel ei olnud võlgnik lepingu ülesütlemise ajal põhiosamaksetega viivitusse sattunud.

23. Käesolevas asjas on hageja esitanud lepingu ülesütlemisest tuleneva nõude. Kohus on

eelnevalt asunud seisukohale, et lepingut ei saa lugeda üles öelduks. Seetõttu ei saa kohtu

hinnangul kostjal olla lepingu ülesütlemisest tulenevat põhivõlga, intressivõlga ega ka

võlgnevuse tasumata jätmisest tulenevat viivisevõlga. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude

mõista kostjalt välja 20.07.2021 sõlmitud krediidikontolepingust tulenev põhivõlgnevus 1 263,08

eurot, intress 166,39 eurot ning viivis 295,80 eurot.

24. Hageja palus kostjalt välja mõista ka võla sissenõudmiskulud summas 45 eurot VÕS § 1132

lg 2 p 3 ja VÕS § 115 alusel. Kostja leiab, et sissenõudmiskulude nõue ei ole põhjendatud.

Kohus on eelnevalt asunud seisukohale, et kostja ja IPF Digital AS vahel 20.07.2021 sõlmitud

lepingut nr xxx ei saa lugeda ülesöelduks. Seetõttu jätab kohus rahuldamata hageja nõude võla

sissenõudmiskulude väljamõistmiseks VÕS § 1132 lg 2 alusel.

25. Tuginedes eeltoodule jätab kohus hagiavalduse rahuldamata.

26. Kohus jätab hagi rahuldamata, mistõttu tuleb menetluskulud jätta hageja kanda TsMS § 162

lg 1 alusel.

27. Kohus määrab kostja menetluskulud rahaliselt kindlaks TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 juhindudes.

28. Kostja esitas menetluskulude nimekirja 14.06.2024. Menetluskulude nimekirja kohaselt on

kostja kandnud käesolevas menetluses menetluskulusid kokku summas 1 320 eurot

(käibemaksuga). Kostja kinnitas, et menetluskulu on seotud käesoleva tsiviilasjaga. Kostja

kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane.

29. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuluks lepingulise esindaja kulu kokku

summas 1320 eurot (käibemaksuga). Menetluskulude nimekirja kohaselt osutati kostjale

käesolevas tsiviilasjas lepingulise esindaja poolt õigusabiteenust tunnihinnaga 120 eurot

(käibemaksuga).

30. Kohus leiab, et arvestades käesoleva vaidluse sisu, mahtu ja keerukust, samuti kostja esindaja

kvalifikatsiooni, on kostjale õigusabi osutamisel rakendatud lepingulise esindaja tunnitasumäär

mõistlik, põhjendatud ja vajalik. Kohus leiab, et tunnitasumäär on kooskõlas turu keskmise

tasuga, on käesoleva vaidluse sisu arvestades mõistlik ning nimetatud tunnitasumäära on peetud

mõistlikuks ka kohtupraktikas.

31. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjale käesolevas menetluses osutatud

õigusabiteenust kokku 11 tundi. Hinnates ja analüüsides kostja menetluskulude nimekirjas välja

toodud lepingulise esindaja menetlustoiminguid ja neile kulunud aega, samuti arvestades

tsiviilasja keerukust, sisu ja mahtu ning kõikide tsiviilasjas tehtud menetlustoimingutega,

esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahuga, asub kohus seisukohale, et kostja menetluskulude

nimekirjas kajastuvad menetlustoimingud ning neile kulunud aeg on põhjendatud ja vajalik.

32. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks 1320 eurot

ning vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb nimetatud summas menetluskulud hagejalt kostja

kasuks välja mõista.

33. TsMS § 445 lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise

viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et

otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Vastavalt kostja taotlusele määrab

kohus, et kostjale hüvitatavad menetluskulud tuleb kanda GRIFF Õigusbüroo OÜ arveldusarvele

XXX. 34. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos

menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab

hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS

§ 178 lg 1).

35. Kohus selgitas 15.08.2023 menetlusse võtmises määruses, et kohus menetleb hagi

lihtsustatud korras TsMS § 405 lg 1 alusel. TsMS § 442 lg 10 sätestab, et käesoleva seadustiku §

405 lg-s 1 nimetatud asjas tehtud otsuses võib maakohus märkida, et ta annab loa otsuse

edasikaebamiseks. Kohus ei anna luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)

Aleksandr Kondrašov

kohtunik