3-24-2887/9 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel, Einar Vene

Määruse tegemise aeg ja koht

19. veebruar 2025, Tartu

Haldusasja number

3-24-2887

Haldusasi

X.X. kaebus Tartu Vangla keelamiseks piirata

liikumisvabadust

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 24. oktoobri 2024. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X. määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Määruskaebuse esitaja/kaebaja – X.X.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X.X. määruskaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 24. oktoobri 2024. a määrus ja saata asi tagasi

halduskohtule menetluse jätkamiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättesaamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav X.X. esitas 20. oktoobril 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse,

mille kohaselt paigutati ta alates 15. oktoobrist 2024 Viru Vangla avavanglaosakonnast Tartu

Vangla lukustatud kambrisse ja piirati suhtlemis- ja liikumisvabadust. Kaebaja palus jätta

tema suhtes kohaldamata ja tunnistada põhiseadusvastaseks justiitsministri 30. novembri

2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSKE) § 8 lg-s 4 sätestatud keeld, mille

kohaselt ei ole VSKE § 8 lg-s 1 sätestatud liikumisõigust kinnipeetaval, kes viibib kartseris,

eraldatud lukustatud kambris, raske distsiplinaarrikkumise korral enne distsiplinaarmenetluse

lõpetamist eraldi kambris, vangla meditsiini- või tervishoiuosakonna statsionaaris või seoses

kohtuistungi või menetlustoiminguga ajutiselt teises vanglas. Kaebaja palus tuvastada ja

tunnistada tema lukustatud kambrisse paigutamine, liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine

õigusvastaseks. Kaebaja palus keelata vanglal kaebaja liikumisvabadust.

2. Tartu Halduskohus tagastas 24. oktoobri 2024. a määrusega kaebuse ja jättis esialgse

õiguskaitse taotluse ning muud taotlused läbi vaatamata järgmistel põhjendustel.

2.1. Kaebaja taotleb Tartu Vanglas tema liikumispiirangu keelamist, mis tuleneb VSKE § 8

lg-st 4, aga samuti menetlusliku taotluse raames VSKE § 8 lg 4 liikumispiirangu kehtestamise

osas põhiseadusliku järelevalve menetluse alustamist. Seega on tegemist keelamiskaebusega

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 2 p-s 3 sätestatud tähenduses.

Keelamiskaebus on kohutamiskaebuse eriliik. Sellisel juhul oleks kaebaja pidanud esitama

vanglale kohustamisvaide. Vastuses kohtunõudele teatas Tartu Vangla, et kaebaja ei ole vaiet

liikumispiirangute osas esitanud. Järelikult on hetkel kaebajal läbimata vangistusseaduse

(VangS) § 11 lg-s 5 nimetatud kohustuslik kohtueelne menetlus ja tema kaebus keelamisnõude

osas ei ole lubatud ja kaebus tuleb tagastada (HKMS § 121 lg 1 p-st 4).

2.2. Seoses kaebuse tagastamisega jäävad taotlused VSKE § 8 lg 4 osas põhiseadusliku

järelevalve menetluse alustamiseks ja kaebuse esitamise eest riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamiseks läbi vaatamata.

2.3. Puudub põhjust vaadata esialgse õiguskaitse taotlust sisuliselt läbi peale kaebuse

tagastamist. Hetkel ei käi vaidemenetlust ega kohtumenetlust, mis oleks esialgse õiguskaitse

lubatavuse eelduseks. Ei ole põhjust arvata, et määruskaebuse menetlus oleks edukas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3. Kaebaja esitas halduskohtu määruse peale määruskaebuse, milles on seisukohal, et

kohtueelse menetluse nõue keelamiskaebuse puhul on kaheldav. Kaebaja juhib tähelepanu, et

vangistusseaduses pole kehtestatud sellist korda, kus avavangla või avavanglaosakonna

kinnipeetav paigutatakse meelevaldselt avavangla osakonnast kinnise vangla territooriumile.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Määruskaebus tuleb rahuldada.

5. Halduskohus selgitas, et kaebaja esitas halduskohtule keelamiskaebuse Tartu Vanglalt

kaebaja suhtes VSKE § 8 lg-s 4 sätestatud liikumispiirangu keelamist. Tartu Vangla 23.

oktoobri 2024. a vastusest nähtuvalt viibis kaebaja kaebuse esitamise ajal ajutiselt Tartu

Vanglas seoses kohtuistungi või menetlustoiminguga, vangla võimaldas kaebajale

vanglavälise suhtluse, ning liikumispiirangute osas ei olnud kaebaja vaiet esitanud. VSKE § 8

lg 4 kohaselt ei ole VSKE § 8 lg-s 1 sätestatud liikumisõigust kinnipeetaval, kes viibib seoses

kohtuistungi või menetlustoiminguga ajutiselt teises vanglas. Halduskohus tagastas kaebuse

HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel, kuna kaebaja ei ole kinni pidanud kohustuslikust kohtueelsest

menetlusest ja jättis esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata.

6. Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et keelamiskaebus eeldab enne kohtusse pöördumist

kohustusliku vaidemenetluse läbimist.

Ringkonnakohus nõustub kaebajaga seisukohaga. VangS § 11 lg-st 5 tulenevalt on

kinnipeetaval õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus tingimusel, et ta on

eelnevalt esitanud selle peale vaide vanglateenistusele või Justiitsministeeriumile. Sama

paragrahvi lg 1 järgi kohaldatakse käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele

haldusmenetluse seaduse (HMS) sätteid, arvestades VangS-i erisusi. Seega tuleb küsimuses,

milliseid nõudeid saab kinnipeetav vaidemenetluses vanglale esitada, juhinduda HMS-i

regulatsioonist. HMS § 72 lg 1 p-de 1-3 järgi saab vaidemenetluse korras nõuda haldusakti

või selle osa kehtetuks tunnistamist või ettekirjutuse tegemist haldusakti andmiseks, asja

uueks otsustamiseks või toimingu sooritamiseks ning lisaks on võimalik vaidlustada viivitust,

tegevusetust, taandamisest keeldumist taotluse tagastamist või muud seaduses sätestatud

toimingut (HMS § 72 lg 3). Seega ei näe HMS ette keelamisvaide esitamist. Seetõttu ei ole ka

kinnipeetavatel kohustust esitada halduskohtusse keelamiskaebuse esitamise eeldusena

keelamisvaiet. Keelamiskaebuse võib kinnipeetav esitada halduskohtule ilma kohustuslikku

kohtueelset menetlust läbimata sõltumata sellest, et keelamiskaebus võib olla käsitatav

kohustamiskaebuse alaliigina. See asjaolu ei muuda seda, et HMS ei näe keelamisvaide

esitamist ette.

Sarnaselt on Riigikohus leidnud, et ka tuvastamiskaebuse lahendamiseks ei ole

kinnipeetavatel vajalik läbida kohustuslikku kohtueelset menetlust, kuna HMS § 72 lg 1 järgi

ei ole vaides võimalik taotleda toimingu õigusvastaseks tunnistamist (RKHKm 3-3-1-70-09, p

11; 3-3-1-39-13, p 12). Puudub mõistlik põhjendus, miks on see seisukoht kohaldatav

tuvastamisvaidele, aga mitte keelamisvaidele, ehkki HMS ei näe kummagi esitamise

võimalust ette.

Lisaks on Riigikohus aktsepteerinud ka Tallinna Ringkonnakohtu samalaadseid põhjendusi,

kes on samuti leidnud, et keelamiskaebust ei saa tagastada seetõttu, et kohustuslikku

kohtueelset menetlust ei ole läbitud. Ehkki Riigikohus muutis selles asjas ringkonnakohtu

määruse põhjendusi, on Riigikohtu põhjendustest võimalik järeldada, et selles osas

ringkonnakohtu määruse põhjendustega Riigikohus nõustus (RKHKm 3-3-1-75-16, p 6.4 ning

8 jj).

Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus halduskohtuga, et keelamiskaebus oli

käesolevas asjas lubamatu kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu. Kuna halduskohus

tugines kaebust lubamatuks pidades üksnes sellele asjaolule, tuleb halduskohtu määrus

tühistada ja kaebus menetluse jätkamiseks tagasi halduskohtule saata.

7. HKMS § 45 lg 1 kohaselt võib keelamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui on põhjust arvata,

et vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi, ning õigusi ei saa

tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. Riigivastutuse seaduse § 5

lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmata jätmist või halduse toimingu sooritamata

jätmist, kui haldusakt või toiming rikuks tema õigusi ja tooks tõenäoliselt endaga kaasa

tagajärje, mida ei saaks kõrvaldada haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. Seega

eeldab keelamisnõude esitamise lubatavus esmajoones seda, et kaebaja õigusi rikkuva

toimingu tegemise järgselt rakendatav õiguskaitsevahend oleks ebaefektiivne. Kohtul tuleb

selgitada, kas asjas esitatud keelamiskaebuse esitamise eeldused on täidetud, sealjuures võtta

seisukoht, kas kaebajal on võimalik oma õigusi tõhusalt kaitsta muul viisil kui

keelamiskaebusega.

8. Halduskohus leidis, et kaebaja on esitanud keelamiskaebuse, kuid ei ole võtnud seisukohta

kaebuse selle osa suhtes, millest võib järeldada, et kaebaja on soovinud esitada ka

tuvastamiskaebust.

Samuti ei ole halduskohus selgitanud, millest lähtuvalt on halduskohus tõlgendanud, et

kaebaja on esitanud lisaks kaebusele ka esialgse õiguskaitse taotluse. Üksnes kaebuse päises

ka mõiste „esialgne õiguskaitse“ kasutamine ei pruugi tähendada seda, et esitatud on lisaks

kaebusele ka esialgse õiguskaitse taotlus, kui sellesisulist taotlust tegelikult esitatud ei ole.

Halduskohtule nähtuvalt on kaebaja tasunud riigilõivu 20 eurot (st tasutud on ainult riigilõiv

kaebuse esitamiselt), millest samuti ei saa teha järeldust, et kaebaja on esitanud nii kaebuse

kui ka esialgse õiguskaitse taotluse.

(allkirjastatud digitaalselt)