1-24-5323/31 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg

19. veebruar 2025

Kohtuasja number

1-24-5323

Kohtukoosseis

Erkki Hirsnik, Ingeri Tamm ja Mario Truu

Kohtuasi ja menetlusliik

Aare Roosiku süüdistus KarS § 1573 lg 1 ja § 266 lg 2 p 1

järgi üldmenetluses

Vaidlustatud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 16. detsembri 2024 otsus

Apellant

Aare Roosiku kaitsja Feliks Luiksaar

Süüdistatav

Aare Roosik. Isikukood: 37612246517; emakeel: eesti

keel; haridus: keskeriharidus; elukoht: XXX; kehtivaid

kriminaalkaristusi ei ole

Prokurör

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar

Koik

Kaitsja

Feliks Luiksaar

Teised menetlusosalised

kannatanu I.R. e ja tema esindaja Chaty Heidrits

Menetluse vorm

kirjalik

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 16. detsembri 2024 otsus muutmata ning selle peale esitatud

apellatsioon rahuldamata.

2. Jätta rahuldamata taotlus süüdistatava apellatsioonimenetluse kulude riigi kanda

jätmiseks.

3. Lugeda kannatanu õigusabikulud 390 eurot apellatsioonimenetluse kulude hulka ja

mõista need kulud Aare Roosikult I.R. e kasuks välja. Selgitada, et see summa tuleb

Aare Roosikul tasuda I.R. e pangakontole nr EE111010010146443019.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus. Kassatsioon tuleb

esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni

esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

PÕHIOSA

Süüdistus

1. Aare Roosik anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 1573 lg 1 ja § 266 lg 2

p 1 järgi. Süüdistuse kohaselt otsis A. Roosik alates 25. aprillist 2022 kuni 4. maini 2024

järjepidevalt kontakti oma endise elukaaslase I.R. ega, sekkudes vastu viimase tahtmist

kannatanu eraellu. Kokkuvõetult heidetakse A. Roosikule ette järgmisel viisil kannatanuga

kontakti otsimisi, jälgimist ja eraellu sekkumist.

-

2022. aasta maikuus parkis A. Roosik enda auto I.R. e sõiduki taha ning läks viimasega

rääkima. Samal ajal avas ta enda käes olnud varuvõtmete puldiga kannatanu sõiduauto

uksi (lukustas neid lahti).

-

21. mail 2022 läks A. Roosik Mõniste rahvamaja juurde, kus toimus laulu- ja tantsupeo

proov. Seal andis ta I.R. ele teada, et ta soovib kannatanut näha ja temaga koos olla. I.R. e

vastas, et ei soovi A. Roosikuga suhelda.

-

22. mail 2022 läks A. Roosik I.R. e elukohta ning teatas kannatanule, et soovib teda

tagasi. Samamoodi ilmus A. Roosik I.R. e elukohta 19. juuni 2022 hilisõhtul.

-

1. juulil 2022 kell 9.37 saatis A. Roosik I.R. ele telefoninumbrilt xxx sõnumi, milles

kirjutas: „Tere hommikust kallis, kas postitan fb meie pildid ja panen jutu ka juurde või

räägime omavatel. Palun anna märku kui telef on sees“.

-

7. juulil 2022 jagas A. Roosik suhtlusvõrgustikus Facebook enda kasutajakontolt I.R. e

fotot koos kommentaaridega: „Tere I.R. e. Palun helista, see et sina matad meie 9aastat

maha siis see ei anna sulle veel õigust mind ära plokkida….Palun vastust“ ning „I.R. , kas

räägime läbi fb või omavahel asjad sirgeks ..ootan vastust-kallis I.R. …..“.

-

Ajavahemikul 24. aprillist 2022 kuni 6. märtsini 2024 saatis A. Roosik (telefoninumbrilt

xxxx) I.R. ele vähemalt 145 sõnumit, milles nõudis, et kannatanu vastaks tema kõnedele

ja sõnumitele, samuti helistaks ja saaks kokku ning võtaks A. Roosikule Facebook

Messenger rakenduses seatud blokeeringu maha. A. Roosik lubas I.R. e üles otsida ja

tema elukohta tulla.

-

Ajavahemikul 28. septembrist 2023 kuni 22. veebruarini 2024 helistas A. Roosik enda

(telefoninumbrilt xxxx) I.R. ele vähemalt 190 korda.

-

2. maist 2022 kuni 4. maini 2024 tegi A. Roosik Facebook Messenger rakenduse

vahendusel I.R. e kasutajakontole vähemalt 1130 videokõnet. Samas rakenduses saatis ta

kannatanule vähemalt 1170 sõnumit.

-

Varsti pärast 21. detsembri 2023 südaööd ilmus A. Roosik I.R. e elukohta ja koputas

uksele, kuni kannatanu ta majja lubas. A. Roosik teatas I.R. ele, et ta tuli tema juurde, sest

tal on vajadused ning nad veedavad jõulud koos isegi siis, kui I.R. e seda ei taha.

-

8. jaanuaril 2024 kella 20.00 paiku tuli A. Roosik I.R. e elukohta, jäädes seal kannatanut

ootama.

-

23. veebruaril 2024 umbes kella 21.30 paiku ilmus A. Roosik taas I.R. e elukohta. Seal

koputas A. Roosik nii uksele kui akendele, nõudes enda sisse lubamist. Samamoodi läks

A. Roosik kannatanu juurde 24. märtsil 2024, mille peale I.R. e helistas Häirekeskusesse.

-

4. mail 2024 helistas A. Roosik kahel korral (kell 21.38 ja 21.41 telefoninumbrilt xxxx)

I.R. e kodusele lauatelefonile.

2. Kirjeldatud käitumisega tekitas A. Roosik I.R. es hirmu ja häiris oluliselt tema turvatunnet.

I.R. e palus A. Roosikul korduvalt ja ühemõtteliselt selline tegevus lõpetada. A. Roosiku

käitumise tõttu on I.R. e olnud stressiseisundis. Samuti on I.R. e pidanud A. Roosiku

käitumise tõttu tegema oma igapäevaelus olulisi muudatusi – vahetama elukohas lukud,

paigaldama valvekaamerad ning blokeerima A. Roosiku enda telefonis ja sotsiaalmeedias. A.

Roosiku eesmärgiks oli I.R. e hirmutamine ja häirimine. Seega pani A. Roosik toime KarS §

1573 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. KarS § 266 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuse kohaselt tungis A. Roosik 13. jaanuaril 2024

kella 13–15 vahel ebaseaduslikult ning I.R. e tahte vastaselt tema elukohta XXX elumajja. A.

Roosik väitis, et tuli sauna, ega täitnud I.R. e nõuet eluruumist lahkuda.

Maakohtu otsus

4. Tartu Maakohtu 16. detsembri 2024 otsusega tunnistati A. Roosik süüdi KarS § 1573 lg 1

järgi, mille eest mõisteti talle 5 kuu pikkune vangistus, ning KarS § 266 lg 2 p 1 järgi, mille

eest karistati teda 1 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti A. Roosikule

liitkaristuseks 5 kuud vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti see karistus täielikult

täitmisele pööramata tingimusel, et A. Roosik ei pane 1-aastase katseaja jooksul toime uut

tahtlikku kuritegu. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 3101 ja võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 1055 lg 1 alusel kohaldati A. Roosikule 3 aastaks I.R. e suhtes lähenemiskeeldu. A.

Roosikult mõisteti I.R. e kasuks välja kannatanu lepingulise esindaja tasu. Kohtuotsuse

põhjendused olid lühidalt järgmised.

5. I.R. e poolt kohtus ja A. Roosiku kohtueelses menetluses antud ütlustest ilmneb, et

kannatanu ja süüdistatav olid alates 2014. aasta sügisest kuni 2022. aasta kevadeni

elukaaslased: nad elasid Rõuge vallas Kaugu külas XXX s. Nende kooselu lõppes kannatanu

soovil 25. aprillil 2022. Sellele järgnenud ajal jätkas A. Roosik I.R. ega kontakti otsimist.

6. Süüdistatava ja kannatanu vahel toimunud telefonisuhtluse sagedust tõendab 3. juuli 2024

asitõendi vaatlusprotokoll. Sellelt ilmneb, et Aare nimeliselt kontaktilt (abonentnumbrilt

+372xxxx) on I.R. ele 2. maist 2022 kuni 6. märtsini 2024 saadetud 144 sõnumit. I.R. e on A.

Roosikule saatnud 29 sõnumit. 28. septembrist 2023 kuni 22. veebruarini 2024 on A. Roosiku

numbrilt helistatud I.R. ele kokku 190 korda. I.R. e on A. Roosikule helistanud 25 korda.

Suhtluse sagedust – ning sõnumite sisu – tõendavad Facebook Messengeris vahetatud

sõnumite ja mobiiltelefoni sõnumite kuvatõmmiste väljatrükid, samuti e-postile laekunud

lauatelefonile helistamise teavitused ja numbrilt +372xxx saadetud sõnumi kuvatõmmis.

7. A. Roosik on kannatanuga suhtlemiseks kasutanud kaht telefoninumbrit – peamiselt

numbrit xxxx ja vähemalt ühe korra numbrit xxx. Olgugi et kannatanu ja tunnistajate R.R. e ja

M.R. e sõnul on A. Roosik kannatanuga suhelnud erinevatelt telefoninumbritelt, puuduvad

tõendid, mis kinnitaksid, et süüdistatav oleks kasutanud ka numbreid X ja X. Järelikult pole

see asjaolu tõendatud.

8. Kannatanu ja tunnistajate (R.R. e, M.R. e, K.K. u ja Ü.R. i) ütlused, samuti A. Roosiku

kahtlustatavana antud ütlused, Facebook Messengeris ja mobiiltelefonilt saadetud sõnumite

kuvatõmmiste väljatrükid (sh suhtlus kannatanu ja tema laste vahel), teabesalvestise

vaatlusprotokoll ja kannatanu esitatud helisalvestis, tõendavad, et A. Roosik otsis süüdistuses

kirjeldatud aegadel ja kohtades (K-rauta poe juures, kooriproovis, elukohas) kannatanuga

vahetut kontakti.

9. Facebook Messengeri sõnumite kuvatõmmiste väljatrükid näitavad, et A. Roosik tegi 2.

maist 2022 kuni 4. maini 2024 enda kasutajakontolt I.R. ele väga palju videokõnesid ning

saatis rohkelt sõnumeid. Väljatrükkidelt nähtub, et sõnumite ja videokõnede arv on

süüdistuses tooduga samas suurusjärgus. A. Roosik on saadetud sõnumites nõudnud I.R. elt

kõnedele ja sõnumitele vastamist ning kokkusaamisi. Ühtlasi on süüdistatav lubanud

kannatanu üles otsida ja tema elukohta tulla.

10. I.R. e blokeeris A. Roosiku 2022. aasta suvel Facebook Messengeris ära. Selle peale tegi

süüdistatav Facebookis kannatanu kohta postitusi, jagades muu hulgas 7. juulil 2022

kannatanu pilti. I.R. e avaldas selle peale pahameelt. A. Roosik polnud aga rahul sellega, et

kannatanu oli ta ära blokeerinud.

11. A. Roosikule heidetakse ette ka kannatanu jälgimist. Süüdistatav on kannatanule saatnud

hulgaliselt sõnumeid, milles küsib, kus viimane on või mida ta teeb. Ühtlasi on süüdistatav

nõudnud kannatanult kõnedele ja sõnumitele vastamist, samuti Facebook Messenger kontole

seatud blokeeringu tühistamist. Sealjuures on A. Roosik lubanud I.R. e üles otsida ja tema

elukohta tulla. Selline käitumine on vaadeldav kannatanu tegevuse sihipärase jälgimisena.

12. I.R. e teatas A. Roosikule korduvalt, et ei soovi temaga suhelda ega temaga koos olla. Ka

süüdistatav on kahtlustatavana ülekuulamisel tõdenud, et kannatanu väljendas aeg-ajalt soovi

temaga mitte suhelda.

13. Üksnes vahetult pärast kooselu lõppemist, s.o 2. mail 2022 toimunud sõnumivahetuses

ütles kannatanu A. Roosikule, et viimane võib talle helistada või kokku saada, et asjad selgeks

rääkida – eesmärgiga lahendada omavahelised varalised küsimused. Küll aga pole I.R. e

süüdistatavat enda juurde kutsunud ega avaldanud soovi temaga kuhugi minna.

14. I.R. e sõnul on A. Roosiku käitumine olnud ahistav – see on halvasti mõjunud ka

kannatanu tervisele. Asjaolu, et I.R. e on A. Roosiku käitumisest olnud silmnähtavalt häiritud

ning et tema tervis on halvenenud, kinnitavad tunnistajate M.R. e, R.R. e, K.K. u ja Ü.R. i

ütlused. I.R. e kartis A. Roosiku ilmumist tema elukohta. Kannatanu seadis üles kaamerad,

vahetas ukselukud ning hoiab ees aknakatteid. Selline käitumine osutab turvatunde

vähenemisele. A. Roosiku pealekäimisel võttis I.R. e siiski süüdistatavale Facebook

Messengeris seatud blokeeringu maha.

15. Kuigi kannatanu terviseseisundi kohta pole kirjalikke tõendeid esitatud, ei ole alust

kahelda kannatanu väites, mille järgi on tema tervis halvenenud – silmnähtavaid muutusi

kannatanu tervislikus seisundis märkasid tunnistajad R.R. e, M.R. e, K.K. ja Ü.R. . On

usutav, et kannatanu oli süüdistatava käitumisest tingitult stressis. Kannatanu kartis, et

süüdistatav võib mistahes ajal tema elukohta ilmuda, mille järel peab ta süüdistatavaga

suhtlema. On üldteada, et stress võib põhjustada tervise halvenemist.

16. Kaitsjaga saab nõustuda selles, et I.R. e veetis koos A. Roosikuga süüdistuses märgitud

perioodil ühiselt aega, käies mitmel korral erinevatel üritustel ja spaades. Sellele ei vaidle

vastu ka kannatanu: ta ei eita, et osales A. Roosiku ettepanekul 4–5 korda erinevatel üritustel,

näiteks 2022. aasta jaanipeol Loosil, 23. juulil 2023 toimunud Tõrva tulede öö üritusel, 2023.

aastal jõulupeol Vilustes. Samuti käis ta 3–4 korda A. Roosikuga spaades. Nad olid ka

seksuaalvahekordades. Kuigi I.R. e käitumine on olnud vastuoluline, väljendas ta siiski pärast

kooselu lõppemist korduvalt soovimatust süüdistatavaga koos olla või suhelda. I.R. e sõnul

läks ta A. Roosikuga spaadesse ja üritustele kaasa vaid intensiivse survestamise tõttu.

Seksuaalvahekorrad olid talle vastumeelsed. Süüdistatava käitumist on survestavana näinud

ka mitmed tunnistajad (M.R. e, R.R. e, Ü.R. ), kelle sõnul vastas kannatanu süüdistatava

kõnedele pelgalt lootuses vältida viimase ilmumist kannatanu elukohta. Tuhandete sõnumite

saatmine, kõnede tegemine ja kontakti otsimine ühes kannatanu ja tunnistajate (M.R. e, R.R.

e, Ü.R. i) ütlustega ning helifailidest kuulduga, iseloomustavad süüdistatava käitumismustrit,

millega ta soovis kannatanut endale allutada. Selline käitumine kinnitab I.R. e väidet, mille

kohaselt käis ta süüdistatavaga üritustel ja spaades üksnes survestamise tagajärjel.

17. Kaitseversiooni järgi olevat süüdistatava tegevus kantud soovist taastada kooselu

kannatanuga. Selle ebaõnnestumisel soovis A. Roosik saada hüvitist töise ja rahalise panuse

eest kannatanu kinnistu edendamisel. Samaaegselt tahtis süüdistatav saada tagasi enda asjad.

Kuigi see võis nii olla, ei õigusta see süüdistatava käitumist. Varaliste vaidluste korral oleks

A. Roosik saanud pöörduda kohtusse.

18. Kuivõrd A. Roosik soovis kannatanuga kooselu taastada või lahendada varalisi vaidlusi,

polnud tema eesmärgiks kannatanut hirmutamine või tema oluline häirimine. A. Roosiku

sõnumid pole solvava või alandava sisuga, need ei sisalda ka vägivallaähvardusi. Sellest

hoolimata tundis kannatanu A. Roosiku tegevuse tulemusena hirmu ning tema igapäevaelu oli

häiritud. A. Roosiku tegevus ületab sotsiaalselt aktsepteeritava käitumise. See näiks hirmutav

ja häiriv ka objektiivsele kõrvalseisjale. Seetõttu on KarS § 1573 lg 1 objektiivne koosseis

täidetud.

19. Lähtudes sellest, millise intensiivsusega A. Roosik I.R. ega kontakti otsis, eirates

kannatanu palveid ta rahule jätta, pidas süüdistatav võimalikuks ja möönis, et ta häirib enda

käitumisega oluliselt kannatanu elu. Seega oli A. Roosikul tagajärje osas vähemalt kaudne

tahtlus.

20. Kuna I.R. e veetis süüdistuses märgitud ajavahemikul mitu korda A. Roosikuga ühiselt

aega, ei pruukinud süüdistatav pidada võimalikuks, et kannatanu teda kardab. Küll aga ei

välista ühine ajaveetmine A. Roosiku vastutust süüdistuses kirjeldatud tegevuses, sest ühist

spaades või üritustel käimist ei heideta talle ette. Kannatanu nõusolek neil kordadel ei ole aga

käsitatav nõusolekuna süüdistuses märgitud tegude toimepanemiseks. Kannatanu nõustus

süüdistatavaga aega veetma üksnes viimase pealekäimise tõttu – see oli teada ka

süüdistatavale. Järjepideva survestamisega tegi A. Roosik kõik endast oleneva, et kannatanu

endale allutada. Seega ei saa rääkida süüdistatava eksimusest mõnes süüteokoosseisu asjaolus

KarS § 17 lg 1 mõttes, mis välistaks tahtluse.

21. A. Roosiku tegevus tuleb kvalifitseerida KarS § 1573 lg 1 järgi. Viidatud säte on

põhiseadusega (PS) kooskõlas ega riku määratletuse (õigusselguse) põhimõtet.

22. KarS § 266 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuse osas saab märkida järgmist. A. Roosik eitab

süüdistuses toodud ajal I.R. e juures käimist. Hinnates tema kahtlustatavana ülekuulamisel

antud ütlusi ühes kannatanu ja tunnistajate (M.R. e ning R.R. e) ütluste ning Facebook

Messengeri sõnumite kuvatõmmiste väljatrükkidega, on siiski tõendatud, et süüdistatav käis

13. jaanuaril 2024 kella 13–15 vahel kannatanu elukohas XXX s. See polnud süüdistatava

elukoht. A. Roosik sisenes XXX elumajja lukustamata suletud ukse kaudu, ta ei koputanud

ega andnud uksekella. A. Roosikut keegi külla ei kutsunud. I.R. e nõudis korduvalt, et A.

Roosik lahkuks. Süüdistatav eiras seda nõuet 20–30 minuti vältel.

23. Süüdistataval puudus I.R. e nõusolek kannatanu eluruumi sisenemiseks ja seal

viibimiseks. A. Roosik teadis, et XXX ei olnud alates 2022. aasta aprillist enam tema elukoht

– see polnud ka tema valduses. Seega puudus A. Roosikul alus arvata, et tal on seal eluruumis

viibimiseks olemas mingi seaduslik alus. Seega oli süüdistatava sisenemine kannatanu

eluruumi ja seal kannatanu tahte vastaselt viibimine ebaseaduslik. Olgugi et A. Roosik läks

lõpuks ära, viibis ta seal, vaatamata kannatanu korduvatele lahkumisnõuetele, 20–30 minutit.

Jättes lahkumisnõude täitmata, pani ta teo toime otsese tahtlusega. Puuduvad õigusvastasust ja

süüd välistavad asjaolud. A. Roosiku käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 266 lg 2 p 1 järgi.

24. KarS § 56 lg 1 järgi on karistamise aluseks isiku süü. Ebaseadusliku sissetungi osas on A.

Roosiku süü keskmisest tunduvalt väiksem, kuivõrd tegemist oli ühe teoga, mis ei kestnud

kaua. KarS § 1573 lg 1 järgse teo puhul suurendab A. Roosiku süüd tema tegevuse ulatus –

selle ajaline kestus ja kontaktiotsimiste suur hulk. Teisalt vähendab tema süüd kannatanu

käitumine (süüdistatavaga koos aja veetmine), mis võimendas süüdistatava soovi kannatanuga

kontakti otsida. Erinevalt süüdistuses märgitust puudus A. Roosikul kannatanu hirmutamise ja

olulise häirimise eesmärk. Seega on tema süü keskmisest mõnevõrra väiksem. Kergendavaid

ega raskendavaid asjaolusid ei esine. A. Roosikul pole kehtivaid kriminaalkaristusi. Kuna

süüdistatav pole praeguseni mõistnud, et ta on kannatanu suhtes valesti käitunud, tuleb teda

karistada mõlema kuriteo eest vangistusega. Süü suurust arvestades võib vangistus olla KarS

§ 266 lg 2 p-s 1 ette nähtud sanktsiooni alamääras ja KarS § 1573 lg 1 järgi sanktsiooni

keskmisele lähenevas määras. Liitkaristuse moodustamisel saab kergema karistuse lugeda

kaetuks raskemaga, kuna see vastab A. Roosiku süü suurusele ja karistuse eesmärkidele.

Kuivõrd süüdistataval pole kehtivaid karistusi, on karistuse eesmärgid saavutatavad ka

karistuse KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel pööramata jätmisega.

Apellatsioonimenetlus

25. A. Roosiku kaitsja Feliks Luiksaar esitas Tartu Maakohtu 16. detsembri 2024 otsuse peale

apellatsiooni, taotledes vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist.

Apellatsioonis välja käidud argumendid on sellised.

26. Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, mille järgi pole KarS § 1573 lg 1 põhiseadusega

vastuolus – see on liiga abstraktselt sõnastatud ning seetõttu vastuolus

määratletusepõhimõttega. Ahistava jälitamise koosseisus loetletud tagajärgede olemasolu

tuvastamine vajaks erialaspetsialistide (psühholoogide või psühhiaatrite) seisukohta. Hirm

ning alanduse või häirituse tundmine on sügavalt subjektiivsed tundmused, mille hindamine

väidetavate objektiivsete asjaolude alusel ei ole usaldusväärselt võimalik. Kannatanu väited

hirmutamise või häirimise kohta ei saa nende subjektiivse iseloomu tõttu olla usaldusväärselt

tõendatavad – eriti olukorras, kus seadusandja on normi sõnastanud n-ö lõpmatuseni

abstraktsena.

27. A. Roosiku käitumine polnud tahtlik, kuna kannatanu käitumine viis süüdistatava

segadusse. Esimese astme kohus on sellesse puutuvalt asunud kannatanu käitumisele

õigustusi otsima, tehes seda asjakohatute argumentidega. Kannatanu on kasutanud

süüdistatavat ära, lükates tsiviilõiguslike nõuete lahendamist edasi ja andes lootust kooselu

jätkamise osas. Süüdistataval ei saanudki tekkida arusaama, et ta paneb kannatanu suhtes

toime ahistava jälitamise. Selline käitumine välistab A. Roosiku vastutuse.

28. Võttes tõendite koorma all omaks süüdistatavaga ühise ajaveetmise, on kannatanu

ilmestanud enda ütluste ebausaldusväärsust. Kannatanu on ütlusi andes asunud väitma, et

süüdistatav on teda vägistanud, ning põhjendanud, et ta veetis süüdistatavaga aega üksnes

suurest hirmust. Sellisel viisil ütluste täiendamine peaks olema tõsiseks häiresignaaliks

kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Kohtuotsus on aga valdavalt kannatanu

kontrollimata ja tõendamata ütlustele rajatud. Ka kannatanu lähedaste ja sõbrannade ütlusi ei

ole kriitiliselt hinnatud.

29. Kummaski teos on kohaldatav KarS § 17 lg-s 1 sätestatu. Maakohus pole käsitlenud

sellega seotud kaitseväiteid ning on rikkunud ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet.

Mahukas kohtuotsus on tervikuna eksitava iseloomuga, ebaülevaatlik ja vastuoluline. Otsuses

on konstateeritud, et süüdistataval puudus kannatanu hirmutamise ja olulise häirimise

eesmärk. Teisalt on kohus aga leidnud, et süüdistatav pani teo toime vähemalt kaudse

tahtlusega. Mille suhtes eesmärk puudus või mille suhtes esines kaudne tahtlus, jääb

ebaselgeks. Sellistel asjaoludel oleks A. Roosikust kriminaalkurjategija tegemine väga ohtlik

pretsedent, mis ei ole õigusriigile kohane.

30. Ringkonnakohus võttis 17. jaanuaril 2025 kaitsja apellatsiooni menetlusse ning andis

menetlusosalistele võimaluse esitada täiendavaid seisukohti ning taotlusi.

31. Kannatanu esindaja leiab oma kirjalikus seisukohas, et maakohtu otsus ei kuulu

tühistamisele. Kohtulik uurimine on olnud mitmekülgne ja piisav. Kriminaalmenetlusõigust

on kohaldatud õigesti. Kaitsja seisukohad on kallutatud.

32. Prokuratuur peab samuti apellatsiooni põhjendamatuks ja palub vaidlustatud kohtuotsus

muutmata jätta.

33. Täiendava seisukoha esitas ka A. Roosiku kaitsja, jäädes apellatsioonis esitatud

argumentide juurde.

Ringkonnakohtu seisukoht

34. Kohtukolleegium leiab, et Tartu Maakohtu 16. detsembri 2024 otsus tuleb jätta muutmata

ning selle peale esitatud apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus ei tuvastanud tõendite

hindamisel vigu, mis kinnitaksid kaebajate väiteid kohtuliku uurimise ühekülgsusest või

puudulikkusest ja mis enda koostoimes või ka eraldivõetult viiksid maakohtu järeldused

mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav,

otsusest selgub, millised asjaolud loeti tõendatuks ning missugustele tõenditele ja miks

seejuures tugineti. Seetõttu ei pea kolleegium põhjendatuks kaitsja kriitikat, justkui oleks

vaidlustatud kohtuotsus eksitava iseloomuga või suisa vastuoluline. Kuivõrd kaitsja kordab

apellatsioonis peamiselt maakohtule esitatud väiteid, mille osas on esimese astme kohus

suuremalt jaolt seisukoha võtnud, ei asu ringkonnakohus maakohtu põhjendusi tulenevalt

KrMS § 342 lg 3 p-st 1 kordama, vastates üksnes apellatsioonis esitatud väidetele.

35. Esmalt peatub ringkonnakohus KarS § 1573 lg 1 põhiseaduspärasuse hindamisel (I),

seejärel käsitleb kaitsja argumente ahistava jälitamise süüdistuse paikapidavuse osas (II) ning

siis süüdistust ebaseaduslikus sissetungis (III). Lõpetuseks võtab kohtukolleegium

apellatsioonimenetluse tulemuse kokku ning lahendab menetluskuludesse puutuvad

küsimused (IV).

I

36. Kaitsja seab kahtluse alla KarS § 1573 lg 1 kooskõla põhiseadusega – eeskätt selle

vastavuse määratletusenõudega.

37. PS § 23 lg-st 1 tuleneva määratletusnõude kohaselt peavad karistusnormid olema piisavalt

konkreetsed: teisisõnu peavad nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus

olema selgelt ja arusaadavalt sõnastatud. Karistusnormi määratletus tagab võimaluse ette

näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et

selle järgi oleks võimalik oma käitumist kujundada (Riigikohtu üldkogu 21. juuni 2011 otsus

asjas nr 3-4-1-16-10, p 50).

38. Siiski ei tähenda karistusnormi sõnastamine viisil, mis vajab tõlgendamist, tingimata

põhiseadusvastasust. Samuti ei välista õigusselguse põhimõte määratlemata õigusmõistete

kasutamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. veebruari 2025 otsus nr 1-22-3155/132,

p 40). Seejuures saab kohus alati konkreetse normikontrolli raames normi põhiseaduspärasust

hinnata – seda juhtudel, kui norm on asjassepuutuv. Normi kohaldamisel peab kohus

eelistama selle kooskõlalist tõlgendamist põhiseadusega, pidades muu hulgas silmas

proportsionaalsuse põhimõtet. Nagu ülal märgitud, tuleb süüteokoosseisu tõlgendada viisil,

mis võimaldab igaühel ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline

karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. Tõlgendamise teel

ei tohi karistusõigusnormiga hõlmata neid olukordi, mida seadusandja pole soovinud

karistatavaks kuulutada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2018 otsus nr 1-17-

6580/138, p 11-12).

39. Olgugi et KarS § 1573 lg-s 1 kasutatakse küllaltki abstraktseid (avaraid) mõisteid, nagu

„eraellu sekkumine“, „muu viis“ ja „oluline häirimine“, ei saa iseenesest pidada

põhiseaduslikult mitteaktsepteeritavaks seadusandja soovi tagada igale inimesele võimalus

elada oma elu nii, et teised inimesed seda taunitaval ja vastuvõetamatul moel tõsisel määral ei

mõjutaks (vt Tartu Ringkonnakohtu otsus nr 1-19-4802/62, p 67). Selliseid võrdlemisi kõrge

abstraktsusastmega koosseisuelemente on võimalik tõlgendada kitsendavalt. Sellega

seonduvalt on prokuratuur asjakohaselt märkinud, et KarS § 1573 kohaldamine on

kohtupraktikas n-ö paika loksunud. Kuivõrd dispositsioonis märgitud „olulise häirimise“

mõiste on küllaltki üldist laadi, saab seda analüüsida objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt:

selleks tuleb teha kindlaks, kas võimaliku ahistaja tegevus on muutunud ohvri jaoks juba

sedavõrd intensiivseks, et see ründab KarS § 1573 kaitsealas olevat õigushüve ning väärib

karistusõiguslikku sekkumist. Silmas tuleb pidada ka seda, et kõnealuses normis on küllaltki

palju koosseisuelemente. Sellest aspektist lähtuvalt on see säte määratletusnõude seisukohalt

vähem-problemaatiline kui mõni väga napilt sõnastatud norm (nt on Tartu Ringkonnakohus

korduvalt kritiseerinud seda, et seadusandja pole avanud lakoonilise „võltsimise“ mõiste

tähendust – ent Riigikohtu senise praktika kohaselt pole isegi see põhiseaduslikust vaatest

taunitav (vt nt kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-22-3897/47, p 16 jj.)). Kokkuvõtvalt on

ringkonnakohtu meelest KarS § 1573 võimalik piiritleda viisil, et see ei lähtuks vaid

kannatanu subjektiivsest hinnangust. Sellisel moel on tagatud kooskõla põhiseaduses ette

nähtud määratletusenõude ja süüpõhimõttega, mistõttu saab öelda, et kõnealune säte on

põhiseadusega kooskõlas.

II

40. Vaidlust ei ole kaasuse objektiivsetes faktilistes asjaoludes: A. Roosik ei vaidle vastu, et ta

on I.R. ega suhelnud viisil, nagu seda on kajastatud süüdistuses. Seega saab öelda, et

süüdistatav on kannatanuga pärast nende lahkuminekut 25. aprillil 2022 otsinud korduvalt

kontakti, helistanud, saatnud sõnumeid ning käinud kannatanu juures kodus ja avalikes

kohtades, samuti jaganud I.R. e pilti Facebooki suhtlusrakenduses ning jälginud naise

tegemisi. Sellise käitumisega sekkus A. Roosik erineval moel ja järjepidevalt kannatanu

eraellu. Kontaktiotsimised toimusid kuni 4. maini 2024.

41. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et süüdistatava tegevus on kannatanut

tugevasti häirinud.

42. I.R. e sõnul kartis ta süüdistatavat: ta tundis sisemist hirmu süüdistatava käitumismustrite

ees ega julgenud viimasele vastu hakata. A. Roosiku tegutsemine mõjus talle ebameeldivalt.

Väga ahistavad olid ka süüdistatava armastusavaldused. Kui I.R. e teatas A. Roosikule, et tal

ei ole viimase vastu enam tundeid, küsis süüdistatav, kuhu need tunded jäid, püüdmata

kannatanust aru saada. Telefonikõnesid oli sedavõrd palju, et kannatanu oli sunnitud neile

vastama – selleks, et aru saada, kas süüdistatav on jälle kohale tulemas. I.R. e vahetas ära kõik

kodu ukselukud ning seadis üles valvekaamera. A. Roosiku tegevus on avaldanud mõju I.R. e

tervisele: uuesti on tekkinud depressioon, esineb lihasvalusid ja ägenenud on psoriaas.

Kannatanu on mõnel korral küll süüdistatavaga erinevates spaades ja üritustel käinud, kuid

seda vaid viimase survestamise tõttu – tal ei olnud enda sõnul pääsu. Kannatanu eitav vastus

ei ole senini süüdistatavale korda läinud. A. Roosik on olnud manipuleeriv. (kd 2, tl 52 – 61

pd.)

43. Ringkonnakohus ei näe põhjust I.R. e ütluste usaldusväärsuses kahelda – need on sisult

loogilised, püsinud menetluse kestel ühetaolised ning haakuvad tõendikogumiga. I.R. e

selgituste kohaselt on ta püüdnud süüdistatavat mõista, soovitades viimasele isegi teraapiat.

Niisugune väide langeb kokku nende sõnumivahetusega (kd 1, tl 80). Seega ei saa öelda, et tal

oleks kooselu lõppemise järel esinenud A. Roosiku suhtes vaenu. I.R. e pole eitanud ühiseid

ajaveetmisi ning on avameelselt tunnistanud, et oli süüdistuses märgitud perioodil A.

Roosikuga mitmel korral seksuaalvahekorras. Liiati haakuvad kannatanu ütlused teistegi

tõenditega. Väited, justkui oleks kannatanu süüdistatavat kaitsja poolt kirjeldatud moel ära

kasutanud, jäävad oletuslikuks ning nende paikapidavust teised tõendid ei kinnita – pigem

viitab A. Roosiku pealetükkiv suhtluslaad vastupidisele (vt käesoleva otsuse p-d 51–53).

Tõik, et I.R. e pole kohtueelses menetluses ühistest ajaveetmistest või seksuaalvahekordadest

rääkinud, ei ole käsitatavad ütluste muutmisena. Kannatanu on neile asjaoludele andnud

veenva seletuse.

44. Kannatanu sõbranna Ü.R. i on näinud, kui „pingeliselt Aare I.R. t piiras“ ning tajunud

kannatanu häiritust: I.R. e olevat süüdistatava kõnedele reageerinud „kuni käte värinani“ (kd

2, tl 65 pd – 67). Kannatanu teine sõbranna K.K. lisab, et A. Roosik oli kannatanu suhtes

kontrolliv ja pealetükkiv, otsides väga intensiivsel viisil I.R. ega kontakti –viimane olevat

sellest väga häiritud olnud. Pikapeale oli kannatanus tekkinud hirm ja ärevus: ta olevat elanud

pideval stressi foonil, kartes et A. Roosik ilmub soovimatult kohale. (kd 2, tl 68 pd – 69.)

Kannatanu laste sõnul mõjus süüdistatava tegevus nende emale laastavalt. R.R. e mäletas,

kuidas kannatanu ei julgenud süüdistatava kontakte ära blokeerida, sest selle järel ilmus A.

Roosik kannatanu elukohta – I.R. e püüdis seda vältida. Ka R.R. e sõnul tundis ema A.

Roosiku ees hirmu: kannatanu olevat hakanud kodus kõiki uksi lukustama, ruloosid all

hoidma ega saanud end kodus vabalt tunda. Vähemalt korra palus kannatanu hirmunud häälel

süüdistatava tõttu R.R. el koju tulla. (kd 2, tl 62 pd – 65). M.R. e sõnul on A. Roosiku

käitumine avaldanud mõju ka kannatanu tervisele: tal tekkis depressioon, kätele ilmus

psoriaas ning esines kaalukaotust (kd 2, tl 71 pd). Kaitseväide, justkui poleks viidatud

tunnistajate ütlusi piisavalt kriitiliselt hinnatud, jääb nende usaldusväärsuse kummutamise

seisukohast sisutühjaks.

45. Järelikult oli kannatanu eraellu sekkumise tagajärjeks kannatanu oluline häirimine. See

näib häiriv ka objektiivse kõrvaltseisja vaatevinklist: saab öelda, et A. Roosiku sedavõrd

intensiivne ja ulatuslik tegevus, mis ei lõppenud hoolimata kannatanu korduvatest palvetest,

mõjutas olulisel määral kannatanu turvatunnet ja elukorraldust.

46. Kaitsja kritiseerib ka tahtlusega seonduvat.

47. Nii toob apellant välja, et kohus küll leidis, et süüdistataval puudus kannatanu olulise

häirimise eesmärk – samas aga asus seisukohale, et A. Roosik pani teo toime vähemalt kaudse

tahtlusega. Seesuguseid positsioone peab kaitsja vastuoluliseks ja arusaamatuks.

Ringkonnakohus selgitab kaitsjale järgmist. KarS § 1573 sisaldab kahte alternatiivi: eesmärki

või tagajärge. Maakohus leidis, et A. Roosiku tegevuse eesmärk (st A. Roosikut n-ö liikuma

panev jõud) ei olnud I.R. e oluline häirimine. See aga ei tähenda seda, et I. Roosimäe oluline

häirimine ei võinud olla A. Roosiku käitumise tagajärjeks – ja et A. Roosik ei võinud suhtuda

sellise tagajärje tekitamisse kaudse tahtlusega. Esimese astme kohus leidis, et nii oligi –

ringkonnakohtu hinnangul korrektselt.

48. Ka väidab kaitsja, et A. Roosik oli koosseisueksimuses, kuivõrd kannatanu oli temaga

korduvalt ühiselt aega veetnud, käies spaades ja väisates üritusi. Kuna selliseid kokkupuuteid

oli süüdistuses määratletud perioodi jooksul mitu, võis A. Roosik (ekslikult) arvata, et I.R. e

on (tegelikult) nõus temaga suhtlemist jätkama; ühtlasi loota, et tal õnnestub lõppenud

kooselu taastada. Teisisõnu ei osanud A. Roosik kaitseversiooni järgi I.R. e aktiivse tegevuse

tõttu arvata, et ta häirib viimasega aktiivselt kontakti otsides oluliselt kannatanu elu. Sellised

argumendid ringkonnakohut ei veena.

49. Ringkonnakohus meenutab, et subjektiivse koosseisu täitmiseks piisab KarS § 15 lg 1 ja §

16 lg 4 kohaselt sellest, kui süüdistataval oli objektiivse koosseisu iga elemendi suhtes

vähemalt kaudne tahtlus. Sellesse puutuvalt tuleb aga silmas pidada seda, et ahistajad kipuvad

sageli olema jäiga mõtteviisiga ja küllaltki madala empaatiavõimega inimesed, kes ei mõista,

et nende tähelepanu on teise inimese jaoks häiriv. Sellest lähtuvalt pole koosseisuelemendi

„kannatanu oluline häirimine“ suhtes tahtluse hindamisel võimalik (alati) eeldada, et ahistajad

mõistavad ohvri vaimset ebamugavust. Piisab sellest, kui ahistajatel on (vähemalt) kaudne

tahtlus nende asjaolude suhtes, mille alusel saab öelda, et kannatanu tundis end oluliselt

häirituna. Oluline on seegi, et see n-ö häiriv tegevus oleks kannatanu jaoks mitteaktsepteeritav

ka objektiivse kõrvalseisja vaatevinklist.

50. KarS § 17 lg 1 järgse koosseisueksimuse näol on tegemist olukorraga, kus teo toimepanija

ettekujutus ei lange kokku tegelikkusega. Kuigi üldjuhul võib n-ö häiritud isiku nõusolekut

tõepoolest eeldada olukorras, kus viimane võtab ka omalt poolt ette aktiivseid samme

väidetava ahistajaga suhtlemisel, pole käsiloleval juhul millegi sellisega tegemist. Ehkki I.R. e

soostus A. Roosikuga käima erinevatel üritustel ning vähemalt kolmel korral spaas, ei ole nad

teineteise seltskonnas aega veetnud kannatanu initsiatiivil. I.R. e sõnul oli ta sellega nõus

üksnes süüdistatava intensiivse survestamise tõttu: ta oli justkui suletud ringis ega julgenud

enda eest seista. A. Roosiku käitumine oli tema jaoks manipuleeriv ja hirmutav, mistõttu ei

julgenud ta vastu hakata. Samadel põhjustel käis ta A. Roosikuga üritustel – 2022. aastal

jaanipoel Loosil ning umbes kuu aega hiljem Tõrva tulede ööl, samuti 2023. aasta jõulupeol

Vilustes. (kd 2, tl 56 pd – 57, 61 pd.) Kolleegiumi meelest kinnitab kannatanu n-ö murdumist

süüdistatava pikaaegne ning läbivalt manipuleeriv käitumine.

51. I.R. e ja A. Roosiku vahel Facebook Messengeri keskkonnas toimunud sõnumivahetus

ilmestab kõnekalt süüdistatava suhtluslaadi – meelitused ja komplimendid vahelduvad

ähvardustega. Näiteks 11. oktoobril 2022 kirjutas A. Roosik: „Tere, kallis!Ilm on kehva-

lähme Värskasse Palun, palun, palun! Saame võrus kokku,“ mille peale teatab kannatanu, et

tal on koosolek – olgu öeldud, et sama päeva hommikul palus I.R. e süüdistataval ahistamine

lõpetada. Sisult eitava vastuse saamise järel jätkas süüdistatav võrdlemisi pealetükkival viisil

sõnumite saatmist, kirjutades järgmisel päeval: „Saame homme võrus 16.00kokku,lähme

käime värskas“Palun,palun,palun!“ Saamata kannatanut nõusse, muutis süüdistatav

suhtlustooni ning kähvatas: „Mis mõttes? Hella ja seleta-mis kohustused:kallis??????????“

lisades sellele hetk hiljem: „Vasta palun! Ok ,hella ja räägi,või räägin sinu pool [--]“ Pool

päeva hiljem jätkas A. Roosik: „Tere. Miks jälle telefon väljas? Lihtsam on rõuge käia kui

telefonist kätte saada [--]“ ning „Mis ma õhtuks kaasa võtan linnast?“ (kd 1, tl 84–85.)

52. Tunnistaja M.K. e sõnul kohtas ta A. Roosikut koos kaaslasega Toila Spaas 2022. aasta

sügisel, pakkudes välja, et see võis olla oktoobris või novembris. Seega on kõigiti tõenäoline,

et I.R. e ja A. Roosik külastasid spaad üsna pea pärast eelviidatud sõnumivahetuse toimumist.

53. Toodu näitlikustab, millisel viisil süüdistatav kannatanut enesega ühiselt aega veetma

keelitas. On usutav, et sedavõrd intensiivse pealekäimise foonil ei pidanud kannatanu enam A.

Roosiku survele vastu ning nõustus temaga lõpuks kaasa minema – seda olukorras, kus A.

Roosiku suhtluslaad on sisult kamandav ja puhuti lausa ähvardava iseloomuga. Näiteks 2022.

aasta novembris kirjutas A. Roosik I.R. ele: „Äkki kohtuks õhtul?“ Kui kannatanu vastas:

„Ma juba ütlesin ei. Palun saa aru.“ teatas süüdistatav: „Sa mõtled poole öö aegu koju tulla

või? [--] Ok,ära siis vasta,tulen Viitina peole ja koos tuleme koju!!!!!“ (kd 1, tl 93)

54. 2023. aastalõpupeole eelnenu tausta avab I.R. elt pärinev helifail, milles A. Roosik nõuab,

et kannatanu (30. kuupäeval toimuvast) üritusest osa võtaks ja seal temaga tantsima tuleks.

Mittetulemisel lubas A. Roosik „kisa üles tõsta“. I.R. e vastas selle peale, et „kogu aeg käib

üks nõudmine, õiendamine ja ähvardamine“. (kd 1, tl 198–200). Selline ühemõtteliselt

survestav käitumine riimub kannatanu selgitusega, mille kohaselt andis ta A. Roosikule järele

vaid viimase intensiivse pealekäimise tõttu.

55. I.R. e andis A. Roosikule korduvalt mõista, et ei soovi temaga suhelda – seda

otsevestlustes, telefonitsi ja sõnumite teel – nii enne kui pärast koosviibimisi. Markantseima

näitena saab välja tuua 21. detsembril 2023 helisalvestatud vestluse, milles I.R. e ütleb A.

Roosikule, et ta ei taha, et süüdistatav tagasi tuleks ning märgib, et tal ei ole viimasega hea

olla. Vestluses teatab süüdistatav: „Paljugi, mis sulle ei meeldi. [--] Mind ei huvita, mina tulen

siia ja olen sinuga koos. [--] Ma ei jäta sind elus maha.“ (CD-plaat; kd 1, tl 119) See näitab, et

A. Roosiku jaoks oli teada, et I.R. e jaoks on tema käitumine häiriv, kuid süüdistatav ei teinud

sellest välja. Järelikult sai A. Roosik aru, et tema tegevus on I.R. ele vastumeelne ning häirib

oluliselt viimase elu. See muudab ainetuks kaitsja väite, justkui võinuks A. Roosikul

kannatanu puhutiste järeleandmiste tõttu tekkida teistsugune arusaam.

56. Kohtukolleegium on päri maakohtu järeldusega, mille kohaselt oli süüdistatava tegevus

tahtlik – tal oli tahtlus kõigi objektiivse koosseisu elementide osas. Sealjuures häiris ta I.R. ed

vähemalt kaudse tahtlusega: nähes, kuidas kannatanu temast eemale hoiab ning kuuldes,

kuidas viimane järjepidevalt suhtlemisest keeldub, pidas A. Roosik (vähemalt) võimalikuks,

et kontaktiotsimiste tulemusena häirib ta kannatanu igapäevaelu olulisel määral, vähendades

tema turvatunnet ja segades tema elukorraldust. Sellest hoolimata jätkas süüdistatav

kannatanu tülitamist. Ehkki I.R. e soostus mõnel korral A. Roosikuga aega veetma, möönis

süüdistatav, et kannatanu teeb seda vastumeelselt: kannatanu ütluste põhjal võib järeldada, et

kannatanu andis järele alles pärast korduvaid keeldumisi.

57. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine.

III

58. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus süüdistust ebaseaduslikus sissetungis.

59. Vaidlust ei ole selles, et A. Roosik astus 13. jaanuaril 2024 kella 13–15 vahel XXX

elumaja suletud lukustamata uksest sisse – ta ei koputanud uksele ega helistanud kella. XXX

oli I.R. e elukoht. A. Roosik ilmus kannatanu koju, teatades, et tuli sauna. Keegi teda sinna ei

kutsunud. I.R. e palus süüdistataval korduvalt lahkuda, kuid viimane seda kuulda ei võtnud,

olles kannatanu juures umbes 20–30 minutit. Ehkki A. Roosik ei ole niisugust sündmuste

käiku kohtueelses menetluses tunnistanud, pole selliselt tuvastatud asjaolusid

apellatsioonimenetluses vaidluse alla seatud.

60. Kaitsja meelest on tegu marginaalse sündmusega, mille kestel polnud A. Roosikul mingit

tahtlust kannatanu koju tungida: kuna süüdistatav oli seal (varem) pikka aega elanud ning

korduvalt ka lahkuminekule järgnenud ajal käinud, ei osanud ta arvata, et ta läks kannatanu

juurde õigusvastaselt. Siingi on kaitsja arvates kohaldatav KarS § 17 lg-s 1 sätestatu, s.o

koosseisueksimus.

61. I.R. e sõnul külastas teda 13. jaanuaril 2024 tema tütar koos oma lastega. Kannatanu oli

elutoa diivanile tukastama jäänud. Välisuks oli suletud, kuid lukustamata. Umbes kella 14.30

paiku astus uksest ootamatult sisse süüdistatav, öeldes et tema tahtvat sauna teha. Kui

kannatanu teatas A. Roosikule, et talle ei meeldi viimase kohalolu, ütles süüdistatav, et „ma ei

taha ka paljusid asju“. Kannatanu palus mehel korduvalt lahkuda, käskides viimasel minema

minna. Süüdistatav keeldus ning hakkas hoopis kannatanu tütrega kõrgendatud toonil

rääkima. (kd 2, tl 56 – 56 pd.)

62. I.R. e ütlused haakuvad tema tütre omadega. M.R. e selgitas, et ta viibis 13. jaanuaril 2024

ema juures. Millalgi kella ühe ja kolme vahel astus A. Roosik elumajja – ta tuli uksele

koputamata sisse. Kuna kannatanu magas diivanil, äratas tunnistaja ta üles ning ütles, et Aare

tuli. Süüdistatav läks kööki ja istus seal maha. Süüdistatav käskis I.R. el kööki tulla ning ütles,

et ta tuli sauna. I.R. e palus süüdistataval vähemalt kolm või neli korda ära minna. Sellest

hoolimata jätkas süüdistatav ka M.R. ega sõnelemist ega läinud kuhugi. Siis helistas M.R. e

vennale. (kd 2, tl 70–71 pd.)

63. R.R. e meenutas, et 13. jaanuaril 2024 helistas talle ta õde ning palus ema juurde tulla –

seepärast, et Aare ei läinud ära. R.R. e oli sel ajal kõrval kinnistul. Ema juurde minnes trehvas

R.R. e õue peal A. Roosikut – neil tekkis sõnelus. R.R. e päris, mida süüdistatav sealt otsib.

A. Roosik küsis vastu, et mis ütleja R.R. e on. (kd 2, tl 65)

64. I.R. e, M.R. e ja R.R. e ütlustest järeldub, et A. Roosikut polnud keegi kannatanu juurde

kutsunud. Seejuures ei koputanud süüdistatav uksele, vaid astus lihtsalt sisse. Tõik, et A.

Roosik sisenes majja lukustamata uksest ei väära järeldust, et tegemist oli eluruumi

tungimisega. Kohtupraktikas on leitud, et eluruumi suletud, kuid lukustamata, ukse lahti

lükkamine on käsitatav sissetungina (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr III-1/1-

3/94). Pidades silmas seda, et A. Roosik polnud I.R. e elukohaks olnud XXX s juba 2022.

aasta aprillist elanud, puudus tal õigus taluhoones viibimiseks. Hoolimata sellest, et A. Roosik

oli kannatanu juures ennegi käinud, oli ta sisenemisest varem – erinevalt süüdistuses

etteheidetavast korrast – uksele koputamisega märku andnud, oodates vastust. Tõik, et I.R. e

on aja jooksul keeldunud A. Roosikuga suhtlemast ning palunud tal varasematel kordadel ära

minna, lükkab ümber kaitsja argumendi, justkui võinuks A. Roosik ekslikult eeldada, et

kannatanu on n-ö küllatulekuga nõus. Niisiis ei saa öelda, et A. Roosik olnuks teo

toimepanemisel KarS § 17 lg 1 järgses koosseisueksimuses – tal oli tahtlus kõigi objektiivse

koosseisu asjaolude, sh I.R. e tahte vastasuse suhtes.

65. Ka selle teo osas ei esine õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Järelikult talitas

maakohus õigesti, kui kvalifitseeris A. Roosiku käitumise KarS § 266 lg 2 p 1 järgi.

IV

66. Eelnevat kokku võttes jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 16. detsembri 2024 otsuse

KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel muutmata ning selle peale esitatud apellatsiooni rahuldamata.

67. Lõpetuseks võtab kolleegium seisukoha menetluskulude osas.

68. Kaitsja taotleb apellatsioonimenetluse kulude riigi kanda jätmist. Apellatsioonile ning

täiendavale seisukohale lisatud arvete kohaselt on kaitsja töömaht olnud järgmine: kaitsjal

kulus apellatsiooni koostamiseks 4 tundi ning seisukoha koostamiseks 2 tundi – selle töö eest

tahab kaitsja 576 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata

ja apellatsiooni rahuldamata, jäävad menetluskulud KrMS § 185 lg 2 järgi süüdistatava kanda.

Seetõttu jääb rahuldamata ka kaebuses esitatud taotlus apellatsioonimenetluse kulude riigi

kanda jätmiseks.

69. Küll aga tuleb menetluskulud hüvitada kannatanule. Kannatanu esindaja esitas

apellatsioonimenetluses kaitsja kaebusele oma seisukoha. Sellele lisatud arve kohaselt kulus

esindajal kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni ja selle menetlusse võtmise määrusega

tutvumisele 1,5 tundi, kannatanuga konsulteerimiseks 1 tund ja seisukoha koostamiseks 3,5

tundi, st kokku 6 tundi. Tunnihind on 65 eurot ehk kokku soovib esindaja tasuks 390 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et loetletud toimingud on olnud vajalikud, neid on tehtud mõistlikus

mahus ja ka õigusteenuse tunnihind on kohase suurusega. Seega arvab kriminaalkolleegium

viidatud 390 eurot menetluskulude hulka. Kuna apellatsioonimenetluse käivitas süüdistatava

kaitsja kaebus, mida ei saatnud ringkonnakohtus edu, tuleb vastav tasu süüdistatavalt

kannatanule KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)