2-22-132434/13 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Mari Schihalejev

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. veebruar 2025, Võru kohtumaja

Tsiviilasja number

2-22-132434

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi O.D vastu 382 euro 39

sendi, intressi, haldustasu ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

535 eurot 51 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479),

lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja: O.D (isikukood XXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda. Hüvitatavad menetluskulud

puuduvad.

3. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks

tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses

märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja; endine AS Aktiva Portfolio (kustutatud)) esitas 25.

augustil 2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse O.D-lt (kostja) 582 eurot 8

sendi saamiseks. Kohus tegi 29. augustil 2022 kostjale makseettepaneku, mida ei õnnestunud

mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Pärnu Maakohus lõpetas 1. novembri 2022. a määrusega

maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses.

1.1. Hageja esitas 6. detsembril 2022 Tartu Maakohtule hagi, milles palub kostjalt välja mõista

põhivõla 382 eurot 39 senti, intressi 47 eurot 48 senti, haldustasu 2 eurot 70 senti ja

sissenõutavaks muutunud viivise 42 eurot 14 senti, samuti viivise põhivõlalt alates 7.

detsembrist 2022 kuni põhivõla tasumiseni määras 15,9% aastas. Menetluskulud palub hageja

jätta kostja kanda koos kohustusega tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank (esialgne võlausaldaja) ja kostja 10. aprillil 2019

tarbijakrediidilepingu nr TT23945 (leping). Kostja ostis kauba väärtuses 1649 eurot 50 senti,

mida finantseeris esialgne võlausaldaja. Kostja kohustus tagastama laenu maksegraafiku alusel

10. aprillist 2019 kuni 12. aprillini 2023. Kostja oma kohustusi ei täitnud. Esialgne võlausaldaja

saatis 4. märtsil 2022 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles andis kostjale täiendava

tähtaja võla tasumiseks. Kuivõrd kostja ei tasunud võlga, saatis esialgne võlausaldaja kostjale

28. märtsil 2022 teatise lepingu lõpetamise kohta. Esialgne võlausaldaja loovutas 29. märtsil

2022 oma nõuded kostja vastu hagejale.

Kostja maksis esialgsele võlausaldajale põhivõla katteks 802 eurot 1 sent ja hagejale 465 eurot

10 senti. Seega on tasumata põhivõlg 382 eurot 39 senti. Kostja kohustus tasuma lepingus

kokkulepitud intressi 15,9% aastas ning viivist intressimääraga võrdses määras. Kostja intressi

maksnud ei ole, st intressivõlg on 47 eurot 48 senti. Viivisenõue põhivõlalt alates lepingu

ülesütlemisest kuni hagiavalduse esitamiseni on 42 eurot 14 senti. Lisaks on kostja kohustatud

tasuma lepingu haldamistasu, millest on tasumata 2 eurot 70 senti. Hageja nõuab kostjalt ka

viivist põhinõudelt alates 7. detsembrist 2022 lepingujärgse intressimääraga võrdses määras.

2. Kostja ei ole hagile vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

4. Hageja on esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja kostja vahel

10. aprillil 2019 osamaksetega tasumise müügilepingust (dtl-d 35–36; Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo, dtl-d 37– 38). Lepingu alusel ostis kostja 1649 eurot 50 senti maksva kauba, mille

eest tasus esialgne võlausaldaja. Kostja kohustus saadud krediidi tagastama maksegraafiku

alusel.

5. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 256 lg sätestab, et faktooringulepinguga kohustub üks isik

(faktooringu klient) loovutama teisele isikule (faktoor) rahalise nõude kolmanda isiku

(faktooringuvõlgnik) vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb

faktooringuvõlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktoor aga

kohustub: 1) tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot või 2) andma

faktooringu kliendile nõude täitmise arvel krediiti, nõuet faktooringu kliendi jaoks valitsema ja

teostama sellest tulenevaid õigusi, muu hulgas korraldama nõudest tulenevat raamatupidamist,

ja nõude sisse nõudma. VÕS § 258 lg 1 kohaselt, kui faktooringu klient rikub faktooringu

kliendi ja faktooringuvõlgniku vahel sõlmitud müügi- või teenuse osutamise lepingut, millest

tulenev rahaline nõue oli loovutatud faktoorile, ei või faktooringuvõlgnik nõuda faktoorile

nõude alusel makstud raha tagastamist, kui faktooringuvõlgnik võib nõuda raha tagastamist

kliendilt.

6. Vaidlust ei ole, et esialgne võlausaldaja ja kostja sõlmisid tarbijakrediidilepingu VÕS § 402

lg 1 mõttes. Esialgne võlausaldaja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja,

kes andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema

majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Ka hageja ise on kinnitanud, et esialgne

võlausaldaja ja kostja sõlmisid tarbijakrediidilepingu (dtl 30).

Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406),

samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034

p-d 1 ja 2 ning lg 2) (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/750, p-d 12, 13, 17 jj). Kohus peab

kontrollima lepingu tühisuse aluseid sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad

(sh VÕS § 408 lg 1).

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu

üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele

järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav

tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete

tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1

ja 2).

6. Esmalt kontrollib kohus krediidi kulukuse määra. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on

tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas

ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Hagiavaldusest ega sellele lisatud lepingutingimustest ei nähtu, et kostja sõlmitud leping oleks

VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine. Enne lepingu sõlmimist oli Eesti Pank viimati avaldanud

tarbimislaenude keskmise kulukuse määra 30. novembril 2018, mis oli 20,01%

(https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102). Kostja sõlmitud lepingust nähtuv

kulukuse aastamäär 31,77% (dtl-d 35, 37) ei ületa eelviidatud keskmisi kulukuse määrasid enam

kui kolm korda.

7. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama

teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja

hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

7.1. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma

tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49

lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause) (RKTKm 24.11.2023, 2-21-

13098/50, p 18). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt

järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p

1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud

hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate

määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg

1 p 3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p

5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks. Pangakonto väljavõttest võivad nähtuda ka muud kostja

krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada. Ka siis, kui

laenusaaja sissetulek kajastub riiklikes andmekogudes ning krediidiinfo ja krediidiregistri

andmetel maksehäired ei ole, tuleb laenuandjal koguda laenusaaja pangakonto väljavõte.

Muuhulgas võimaldab pangakonto väljavõte teha kindlaks, kas laenusaaja esitatud andmed oma

kohutuste kohta on usaldusväärsed.

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise

kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab

krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema

selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause).

VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral

krediidiandja.

7.2. Hageja ei selgitanud hagis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Kohus selgitas

hagejale 8. novembri 2023. a kohtunõudes, et hagejal tuleb tõendada vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimist, mh välja tuua asjaolud, millest nähtuks, et esialgne võlausaldaja

omandas enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist teabe, mis võimaldas hinnata, kas kostja on

võimeline laenu lepingus kokkulepitud tingimustel krediidi tagasi maksma ja et esialgne

võlausaldaja hindas enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kostja krediidivõimelisust (dtl-d 83–

85). Muuhulgas juhtis kohus tähelepanu, et eelkõige tuleb küsida tarbijalt tema pangakonto

väljavõte ja hinnata seda, kui muud andmed ei ole piisavad.

Vastusena kohtunõudele hageja selgitas, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

võttis esialgne võlausaldaja arvesse kostja täidetud taotluses esitatud teavet (dtl 99). Hageja

väitel selgus analüüsi tulemusena, et kostja igakuine netosissetulek oli piisav laenutaotluse

rahuldamiseks ning igakuised kohustused oli väiksemad kui sissetulekud. Lisaks märkis hageja,

et esitab endise võlausaldaja edastatud päringud vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise kohta (dtl 99), kuid hageja ei ole esile toonud, kas, millal ja millised päringud on

tehtud.

7.3. Kohus saab hageja vastusest kohtunõudele aru selliselt, et esialgne võlausaldaja ei ole

kostjalt nõudnud konto väljavõtteid. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja (tarbija)

kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hageja ei ole

kohtule esitanud ühtegi tõendit, mille alusel on esialgne võlausaldaja kostja krediidivõimelisust

hinnanud. Asja materjalide järgi tugines esialgne võlausaldaja üksnes kostja enda

laenutaotlusele. Hageja ei ole kohtule ka kõnealust laenutaotlust esitanud. Seega ei ole kohtul

võimalik teha kindlaks kostja tegelikke sissetulekuid ja kohustusi. Esitatud asjaolude ja tõendite

pinnalt võib järeldada, et esialgne võlausaldaja on pigem eeldanud kostja krediidivõimelisust

ning ei ole tegelikkuses kontrollinud esitatud andmete õigsust. Eelneva tõttu kohus leiab, et

hageja on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust rikkunud.

7.4. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p

24). Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui

kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et

eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul

on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse

intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam.

Praegusel juhul on hageja kostjalt lisaks põhivõlale nõudnud intressi määras 15,9% aastas,

lepingu haldustasu ja viivist intressimääraga võrdses määras. Kuna lepingu sõlmimise ajal

(2019. a-l) oli intressimäär 0% (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar), lepingus

kokkulepitud intressimäär oli 15,9% aastas (dtl 35), saab hageja intressi nõuda VÕS §-s 94

sätestatud määras kuni lepingu ülesütlemiseni (28. märts 2022), kuid see on 0 eurot.

Hageja on välja toonud, et kostja sai krediiti 1649 eurot 50 senti ning on teinud tagasimakseid

kokku 2307 eurot 16 senti (dtl 129). Hageja on selgitanud, et olukorras, kus kohus leiab, et

esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust

ning arvestada kõik kostja tagasimaksed põhiosa katteks, saab lugeda nõude tasutuks (dtl 129).

8. Kuivõrd kohus on eelpool leidnud, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimise kohustust (vt otsuse põhjenduste p-d 7.2–7.3), hageja on

esitanud kohtule VÕS § 4034 lg 7 kohase ümberarvestuse, mille järgi on kostja hageja kinnitusel

nõude tasunud, jätab kohus hagi rahuldamata.

9. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Kostja ei ole menetluses osalenud ega ole kohtu määratud ajaks menetluskulude nimekirja

esitanud. Samuti ei nähtu asja materjalidest selliseid kulusid, mida kohus saaks ise kindlaks

määrata. Eelneva tõttu hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)

Mari Schihalejev

kohtunik