2-22-2313/76 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kairi Piirisild, Vallo Kariler, Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. veebruar 2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-2313

Kohtuasi

OÜ VNVEOD hagi AAS BTA Baltic Insurance

Company (Eesti filiaali kaudu) vastu kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 13. oktoobri 2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

AAS BTA Baltic Insurance Company (Eesti filiaali

kaudu) apellatsioonkaebus

OÜ VNVEOD vastuapellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Apellatsioonkaebuse hind 14 200 eurot

Vastuapellatsioonkaebuse hind 3000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: OÜ VNVEOD (registrikood 11580785),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme

Kostja: AAS BTA Baltic Insurance Company (Eesti

filiaali kaudu, registrikood 11223507), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Raiko Lipstok

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 13. oktoobri 2023 otsus osas, millega maakohus jättis

OÜ VNVEOD nõude AAS-lt BTA Baltic Insurance Company (Eesti filiaal)

kindlustushüvitise väljamõistmiseks 3000 euro ulatuses rahuldamata, samuti

menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista AAS-

lt BTA Baltic Insurance Company (Eesti filiaal) OÜ VNVEOD kasuks välja

täiendavalt 3000 eurot ja jätta menetluskulud AAS-lt BTA Baltic Insurance

Company (Eesti filiaal) kanda. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata, kuid

muuta tuleb selle õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta AAS BTA Baltic Insurance Company (Eesti filiaali kaudu)

apellatsioonkaebus rahuldamata.

2-22-2313

3. Rahuldada OÜ VNVEOD vastuapellatsioonkaebus.

4. Kohtuotsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:

4.1. Rahuldada hagi.

4.2. Mõista AAS-lt BTA Baltic Insurance Company (Eesti filiaali kaudu) OÜ

VNVEOD kasuks välja kindlustushüvitis 17 000 eurot ning määrata kindlaks

selle tasumise kord selliselt, et 17 000 eurot tuleb tasuda Luminor Liising AS-

le (registrikood 10237140).

4.3. Mõista AAS-lt BTA Baltic Insurance Company (Eesti filiaali kaudu) OÜ

VNVEOD kasuks välja kahjuhüvitis 200 eurot.

5. Jätta tsiviilasja menetluskulud (s.o maakohtu-, apellatsioonimenetluste ja

kassatsioonimenetluse kulud) AAS-i BTA Baltic Insurance Company (Eesti filiaal)

kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OÜ VNVEOD (hageja) esitas 12.02.2022 Harju Maakohtule AAS BTA Baltic Insurance

Company (Eesti filiaali kaudu, kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja

kahjuhüvitise 17 000 eurot ja kohtueelsed õigusabikulud 200 eurot. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja Luminor Liising AS-ga (pank) liisingulepingu, mille

kohaselt omandas pank hageja huvides haagise KRONE SDP 27 (registreerimismärgiga 284

YKP). Pank omakorda sõlmis kostjaga hageja huvides kindlustuslepingu, millega kindlustas

kostja hageja kasutuses oleva haagise. Kindlustuslepingu alusel oli kindlustuskaitseks

koguriskikindlustus ning lisariskina oli kindlustatud ka haagise vargus koos võtmete ja

dokumentidega. Kindlustusväärtuseks lepiti kokku haagise turuhind (käibemaksuta) vahetult

enne kindlustusjuhtumit, sh oli omavastutus varguse korral 15% kahjust. Kindlustuslepingule

kohaldusid sõidukikindlustuse tingimused nr A6-02 (eritingimused) ja kindlustuse

üldtingimused nr GC 2019.0 (üldtingimused).

2-22-2313

3. Hageja avastas 06.02.2021 hommikul, kui haagis pidi minema remonti, et haagis on

varastatud. Kuna suure lumehulga tõttu ei oleks olnud võimalik haagisega hommikul parklast

väljuda, oli see päev varem lumest välja kaevatud ja toimetatud lumevaba avaliku tee äärde.

Seetõttu oli haagis varguse ajal vedukist lahti ühendatud ja pargitud tänavale. Kostja keeldus

03.03.2021 otsusega haagise vargusega kaasnenud kahju hüvitamisest, tuginedes

kindlustuslepingu eritingimuste p-le 2.3.22, mis välistab kahju hüvitamise juhul, kui haagis ei

ole varguse ajal vedukiga ühendatud ega asu valvega parklas.

4. Kostja kindlustushüvitise maksmisest keeldumine on põhjendamatu. Eritingimuste p 2.3.22

ei ole saanud kindlustuslepingu osaks. Igal juhul on see tühine tüüptingimus, mis on ühtlasi ka

vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Tingimus kahjustab kindlustusvõtjat

ebamõistlikult, kuna sellise välistuse tõttu ei ole kindlustuslepingu eesmärgi saavutamine (s.o

kindlustuskaitse mh varguse vastu) võimalik. Seejuures on üldteada, et haagist kasutatakse

tavapäraselt just väljaspool valvega territooriumit ja tihti on haagised ka vedukist lahti

ühendatud. Ka ei suurendanud hageja kindlustusriski, sest on üldteada, et haagist kasutatakse

liikluses, ja ebamõistlik oleks kostjat iga kord eraldi teavitada, kui haagis asub tänaval.

5. Haagise turuväärtus varguse toimumise ajal oli vähemalt 20 000 eurot (käibemaksuta).

Seega on kostja kohustatud hagejale kindlustuslepingu alusel hüvitama 17 000 eurot.

6. Lisaks tuleb kostjal hagejale hüvitada varaline kahju 200 eurot, mis seisneb kohtueelsetes

õigusabikuludes. Hageja kandis õigusabikulusid seoses kostja 03.03.2021 otsusele

vastuväidete esitamisega 18.03.2021.

Kostja vastuväited

7. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

8. Hageja põhjendused, miks oli vaja jätta haagis vedukist lahti ühendatuna avaliku tee äärde,

ei ole tõsiseltvõetavad. Eestis on lumesadu veebruarikuus tavapärane. Ilmateenistuse

andmetest ei nähtu, et haagise asukohas oleks enne vargust sadanud maha erakordne kogus

lund.

9. Eritingimuste p 2.3.22 ei ole tühine tüüptingimus. Selles sätestatud välistus on arusaadav ja

sellega sarnaseid kasutavad ka teised kindlustusandjad. Kuna hageja tingimust rikkus, ei ole

tegemist kindlustusjuhtumiga ja kostjal ei ole hüvitamiskohustust. Lisaks ei teavitanud hageja

kostjat kindlustusriski suurenemisest. Kindlustusandja nõusolekuta kindlustusriski

suurendamisel vabaneb kindlustusandja kindlustusjuhtumi korral kindlustuslepingu täitmise

kohustusest. Kuigi haagise vedukiga ühendamine või hoidmine valvega parklas ei välista selle

vargust, on kindlustusvõtjal kohustus oma vara heaperemehelikult hoida. Hageja ei ole seda

kohustust täitnud.

10. Tehniliselt korrasoleva poolhaagise hinnad on vahemikus 16 900 eurot kuni 20 900 eurot.

Kuna haagis oli puudustega (s.t vajas remonti), oli selle turuhind ligikaudu 10 000 eurot. Ka

Transpordiameti andmetel oli haagisega probleeme, sest 29.01.2021 kontrolli tulemusena

suunati haagis erakorralisele ülevaatusele.

Maakohtu otsus ja põhjendused

11. Harju Maakohus rahuldas 13.10.2023 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja kindlustushüvitise 14 000 eurot ja kahjuhüvitise 200 eurot. Maakohus määras, et

2-22-2313

kindlustushüvitis tuleb tasuda Luminor Liising AS-ile. Maakohus jättis menetluskuludest

82,5% kostja kanda ja 17,5% hageja kanda, jättes need rahaliselt kindlaks määramata.

12. Maakohus tuvastas, et hageja ja pank sõlmisid 29.01.2018 liisingulepingu nr 201802810,

mille alusel liisinguandja ostis hageja huvides haagise KRONE SDP 27 ELBA-CT

registreerimismärgiga nr XXXXXX ja andis selle hageja kasutusse. Pank ja kostja sõlmisid

haagise suhtes koguriskikindlustuse lepingu. Kindlustusväärtuseks lepiti kokku sõiduki

turuhind ilma käibemaksuta vahetult enne kindlustusjuhtumi toimumist ning omavastutuseks

varguse ja röövi korral 15% kahjust. Haagis oli kindlustatud varguse riski vastu.

Kindlustuslepingu suhtes kohalduvad kindlustuse üldtingimused GC 2019.0 ja eritingimused

A6-02, mida ei ole kindlustusvõtjaga läbi räägitud. Haagis oli 05.02.2021 – 06.02.2021

pargitud aadressil Vana-Narva mnt 30/4, Maardu. 06.02.2021 selgus, et haagis on varastatud,

millest hageja teavitas samal päeval nii kostjat kui politseid. Ajal kui haagis varastati, ei olnud

see vedukiga ühendatud ja ei asunud kinnisel valvega territooriumil. Kostja keeldus

03.03.2021 otsusega haagise vargusega kaasnenud kahju hüvitamisest. Haagisele on antud

välja uus registreerimistunnistus seoses hageja ärinime vahetamisega. Kuna hageja

liisinguvõtjana on liisinguandjaga solidaarvõlausaldaja, on hagejal õigus kindlustuslepingu

alusel esitada kahju hüvitamise nõue.

13. Kindlustuslepingule kohalduvad üld- ja eritingimused on tüüptingimused. Eritingimuste p

2.3.22 piirab kostja vastutust varguse korral olukorras, kus haagist on vaja hoida väljaspool

valvega territooriumit ja kui see on vaja vedukist lahti ühendada. Need välistused tähendavad

sisuliselt, et haagis ei olegi üldse varguse vastu kindlustatud, mis kinnitab selle tüüptingimuse

ebamõistlikkust ja lubamatust. Nii jääb kindlustusvõtja eritingimuste p-s 2.3.22 esineva

juhtumi korral ilma lepinguga soovitust ehk lepingu eesmärk ei ole võlaõigusseaduse (VÕS) §

42 lg 1 järgi saavutatav. Seega on tegemist tühise tüüptingimusega ja kostja ei saa sellele

tuginedes kahju hüvitamisest keelduda.

14. Haagise vargust lihtsustab see, kui haagis ei ole vedukiga ühendatud ja ta on kohas, kus

teda on võimalik liigutada teise veovahendi abil edasi või tagasi. Seega on hageja

suurendanud riski saabumise tõenäosust, rikkudes sellega eritingimuste p-st 8.1 tulenevat

kohustust

VÕS

§-de 443 ja 444 mõttes. Kuna haagise vedukist lahti ühendatuna tänavale jätmise tingisid

rasked ilmastikuolud ja haagise remonti viimise vajadus, on hageja rikkunud kohustust

hooletusest. Rikkumine ei ole vabandatav, sest talveolud ja suur lume hulk ei ole Eestis

ootamatu sündmus ega takistus VÕS § 103 lg 2 mõttes. Kostja ei saa täielikult keelduda

kindlustushüvitise maksmisest ka eritingimuste p 3.1, VÕS § 444 ja § 445 lg 2 alusel.

15. Haagise turuväärtuse puhul tuleb arvesse võtta sarnases korras haagise kõige madalamat

turuhinda, mis on 17 500 eurot (käibemaksuta). Seega peaks kostja hüvitama hagejale

kindlustuslepingu alusel 14 876 eurot. Arvestades hageja kohustuse rikkumist, tuleb

kahjuhüvitis VÕS § 139 alusel vähendada 14 000 euroni. Hageja õigusabikulude 200 euro

hüvitamise nõue on põhjendatud.

Apellatsioonkaebus

16. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ning teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

17. Kuna haagis ei asunud varguse hetkel valvega territooriumil ega olnud vedukiga

ühendatud, ei ole tulenevalt eritingimuste p-s 2.3.22 sätestatust tegemist kindlustusjuhtumiga.

2-22-2313

Maakohtu järeldus, nagu oleks eritingimuste p 2.3.22 tühine tüüptingimus, on põhjendamata.

Kindlustusandjal ja kindlustusvõtjal on vabadus kindlustusjuhtumis kokku leppida.

18. Igal juhul suurendas hageja haagise tänavale parkimisel ise oluliselt kindlustusriski

võimalikkust. Maakohus leidis valesti, et VÕS § 444 ja § 445 lg 2 ei võimalda kostjal

kindlustushüvitise maksmisest keelduda. Kindlustusrisk suurenes üksnes hageja enda

käitumise tulemusena.

19. Maakohus eksis haagise turuväärtuse tuvastamisel ega vähendanud kindlustushüvitise

suurust piisavalt, arvestades hageja enda osa kahju tekkimises.

20. Hageja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Vastuapellatsioonkaebus

21. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi jäi rahuldamata ja

menetluskulud jäeti osaliselt hageja kanda. Hageja palub rahuldada hagi täies ulatuses ja jätta

menetluskulud kostja kanda.

22. Kaebuse kohaselt eksis maakohus haagise turuväärtuse tuvastamisel. Kostja tõend on

asjakohatu, kuna tegemist ei ole sama haagisega. Ka ei tõendanud kostja väidetava remondi

maksumust ega seda, et remondi vajadus vähendas haagise turuväärtust.

23. Maakohus vähendas kindlustushüvitist põhjendamatult. Hageja ei ole kohustusi rikkunud

ja kindlustusriski suurenemist ei ole toimunud.

24. Kostja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Menetluse edasine käik

25. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 30.01.2024 otsusega kostja apellatsioonkaebuse ja

tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas, samuti

menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis

hagi rahuldamata ja menetluskulud mõlemas kohtuastmes hageja kanda. Hageja

vastuapellatsioonkaebus jäi rahuldamata.

26. Riigikohus tühistas 28.06.2024 otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu otsuse kohaselt tuleb enne tingimuste p

2.3.22 võimaliku tühisuse kontrollimist võtta seisukoht, kas see on kindlustusjuhtumit välistav

tingimus või on selle mõtteks reguleerida üksnes kindlustusvõtja hoolsuskohustust

kindlustusriski vähendamise või selle suurenemise vältimise eesmärgil. Kui tingimuse

saabumist mõjutab eelkõige kindlustusvõtja käitumine, on üldjuhul tegemist kindlustusvõtja

hoolsuskohustust sätestava tingimusega. Kui vaidlusalune tingimus reguleerib üksnes

kindlustusvõtja hoolsuskohustust, siis vabaneb kindlustusandja hüvitamiskohustusest üksnes

ulatuses, milles hageja rikkumine suurendas kindlustusjuhtumi toimumise tõenäosust.

Sealjuures tuleb kindlaks teha, kas hageja rikkus kindlustuslepingust tulenevat kohustust

(eelkõige hoolsuskohustust) ning kas ja kui palju see suurendas kindlustusriski võimalikkust.

2-22-2313

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

27. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 2 alusel tühistada osas,

millega maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse ja

mõistab kostjalt hageja kasuks välja täiendavalt 3000 eurot. Muus osas jääb maakohtu otsuse

resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb selle õiguslikke põhjendusi. Kostja

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Hageja vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse.

Menetluskulud kõikides kohtuastmetes jäävad kostja kanda.

28. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

vaidlustab oma apellatsioonkaebuses maakohtu otsust osas, millega maakohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja kindlustushüvitise 14 000 eurot ja kahjuhüvitise 200 eurot. Hageja

vaidlustab oma vastuapellatsioonkaebuses maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis

kindlustushüvitise väljamõistmise nõude rahuldamata, s.o 3000 euro ulatuses. Seega on

pooled vaidlustanud maakohtu otsuse tervikuna. Hageja palub teha uue otsuse, millega hagi

rahuldada ja kostja otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

29. Ringkonnakohus võtab kaebuste lahendamisel aluseks maakohtu tuvastatud asjaolud (vt p

12 ülal), mille üle pooled ei vaidle (TsMS § 652 lg 1 p 1). Maakohus ei ole nende asjaolude

tuvastamisel menetlusnorme rikkunud ja ringkonnakohus saab neist asja lahendamisel

lähtuda.

30. Pooled vaidlevad ka apellatsioonimenetluses selle üle, kas haagise vargus oli

kindlustusjuhtum ja kas kostja on sellest tulenevalt kohustatud maksma välja

kindlustushüvitise ja kui, siis millises summas. Pooled ei vaidle samas selle üle, et

vaidlusalune haagis oli kindlustatud varguse riski vastu, et haagis varastati ja et see oli

varastamise ajal pargitud tänava äärde ilma vedukita. Kostja leiab aga, et haagise vargus ei ole

siinsel juhul käsitatav kindlustusjuhtumina, kuna kindlustuslepingule kohalduvate tingimuste

A6-02 p 2.3.22 näeb ette, et kindlustusjuhtumiks ei ole ning hüvitamisele ei kuulu kahju, kui

kindlustatud on sõiduki haagis või poolhaagis ja see varastati ajal, kui see ei olnud vedukiga

ühendatud või ei asunud kinnisel valvega territooriumil (kd I tl 11 pöördel).

31. Maakohus leidis, et tingimuste p 2.3.22 on tühine tüüptingimus, sest selles sisalduv

välistus tähendab sisuliselt seda, et haagis ei olegi varguse vastu kindlustatud. Maakohus on

asja lahendamisel jätnud tähelepanuta, et enne niisuguse tüüptingimuse võimaliku tühisuse

kontrollimist tuleb võtta seisukoht, kas selle puhul on üldse tegemist kindlustusjuhtumit

välistava tingimusega või on selle mõtteks reguleerida üksnes kindlustusvõtja

hoolsuskohustust kindlustusriski vähendamise või selle suurenemise vältimise eesmärgil.

Kindlustusvõtja hoolsuskohustust reguleeriv tingimus ei välista toimunu käsitlemist

kindlustusjuhtumina, kuid see võib mõjutada kindlustusandja hüvitamiskohustuse ulatust. See,

kas tegemist on kindlustusjuhtumit välistava tingimusega tuleb välja selgitada tingimuse

tõlgendamise teel. VÕS § 39 lg 1 kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise

lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral

tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks.

Tingimuste p 2.3.22 kvalifitseerimine

32. VÕS § 423 lg 1 kohaselt on kindlustusjuhtum eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille

toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse.

Selle, mida vaidlusaluse kindlustuslepingu puhul mõistetakse kindlustusjuhtumina defineerib

2-22-2313

tingimuste A6-02 p 2.1.1, mille kohaselt on kindlustusjuhtum sõiduki mistahes ootamatu ja

ettenägematu kahjustumine, sealhulgas liiklusõnnetus ja loodusõnnetus, tulekahju, vandalism,

vargus, röövimine, välja arvatud punktis 2.3 välistatud juhtumid. Sama punkti teine lause

täpsustab, et punktis 2.3 loetletud juhtumid ei ole kindlustusjuhtumid ja nende korral ei ole

kindlustusandjal kunagi hüvitamise kohustust. Seega on iseenesest õige kostja osundatu, et

lepingu tekst sätestab, et punktis 2.3.22 nimetatud olukorra esinemisel ei ole kunagi tegemist

kindlustusjuhtumiga. Lepingu tõlgendamisel ei saa aga lähtuda üksnes selle vormist ja

sõnastusest, sh sellest, millisesse peatükki tingimus on paigutatud. Tingimuse tõlgendamisel

tuleb tähelepanu pöörata ka selle sisule.

33. Tingimuste p 2.3.22 näeb sisuliselt ette selle, millisel viisil peab kindlustusvõtja lepingu

eset hoidma, kehtestades, et see peab kindlustuskaitse kehtimiseks olema kas ühendatud

vedukiga või kinnisel valvega territooriumil. Kostja on viidates p-le 2.3.22 menetluses

hagejale läbivalt ette heitnud seda, et hageja ei olnud haagise hoidmisel piisavalt hoolas ja ta

soovib siinses menetluses üksnes vabaneda omaniku hoolsuskohustusest. Samuti on kostja

viidanud VÕS §-st 444 tuleneva kindlustusriski võimaldamise suurendamise keelule ja §-le

445, mis sätestab §-st 444 tulenevate kohustuste rikkumise tagajärjed. Kostja heidab hagejale

ette, et kui hageja oleks oma kohustusi täitnud, oleks haagise varguse toimepanemine olnud

tehniliselt tunduvalt keerukam ja märgib, et hageja tõstis haagist tänavale jättes

kindlustusriski, mis ei ole kooskõlas kokku lepitud kindlustusvõtja hoolsuskohustusega.

Sisuliselt on p 2.3.22 näol seega tegemist kindlustusvõtjale hoolsuskohustuste või

ohutusnõuete kehtestamisega, sooviga motiveerida kindlustusvõtjat teatud viisil käituma, s.o

hoidma haagist kinnisel valvega territooriumil või haagisega ühendatuna. Selliselt sisustab

tingimus VÕS §-st 444 tulenevat kindlustusvõtja kohustust mitte suurendada kindlustusriski

võimalikkust. Nii on seda sisuliselt mõistnud ka kostja ise. Ka õiguskirjanduses on leitud, et

kui tingimuse saabumist mõjutab eelkõige kindlustusvõtja käitumine, on üldjuhul tegemist

kindlustusvõtja hoolsuskohustust sätestava tingimusega (P. Varul jt. Võlaõigusseadus III.

Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2021, § 452 komm. 3.3.2). Siinsel juhul ongi tegemist

sellise olukorraga.

34. Eeltoodust tulenevalt võis kindlustusvõtja mõista, et tingimuste p 2.3.22 konkretiseerib

VÕS §-st 444 tulenevat kindlustusriski suurendamise keeldu selliselt, et keelab

kindlustusvõtjal hoida haagist ilma vedukita või väljaspool kinnist valvega territooriumi, st

nende nõuete rikkumine loetakse kindlustusriski lubamatuks suurendamiseks.

35. Kostja tõlgendus, nagu sätestaks p 2.3.22 kindlustuskaitset välistava objektiivse

kindlustuskoha määratluse, sarnaselt kindlustusterritooriumi tingimusega, ei ole õige. Kui

tingimus oleks seotud ainult haagise asukohaga, annaks leping kindlustuskaitse üksnes juhul,

kui haagis seisaks ainult valvega kinnisel territooriumil. Vaidlusaluse punkti eesmärk ei ole

aga piirata haagise kasutamist üksnes valvega kinnise territooriumiga ja kui see nii oleks,

oleks see vastuolus haagise tavapärase kasutamise eesmärgiga. Samuti on selline tõlgendus

vastuolus tingimuse endaga, kuna tingimus näeb ette, et kindlustusega on kaetud ka olukorrad,

kus see asub küll väljaspool kinnist valvega territooriumit, kuid on ühendatud vedukiga.

Tingimus on saanud lepingu osaks

36. Maakohus tuvastas iseenesest õigesti, et tingimuste p 2.3.22 on tüüptingimus VÕS § 35 lg

1 tähenduses, st tegemist on tingimusega, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes

kasutamiseks ja pooled ei ole seda eraldi läbi rääkinud. Hageja väide, et sõidukikindlustuse

tingimused nr A6-02 käivad sõiduki kohta, kuid haagis ei ole sõiduk, on aga asjakohatu.

Vaidlusalune tüüptingimus on sätestatud just nimelt haagise kohta. Õige ei ole ka hageja

2-22-2313

seisukoht, nagu ei oleks tingimus saanud lepingu osaks. VÕS § 35 lg-st 3 tuleneb, et

tüüptingimus võib sisalduda lepingudokumendis, kuid see võib olla ka lepingu eraldi osa.

VÕS § 37 lg 1 kohaselt saab tüüptingimus lepingu osaks siis, kui tingimuse kasutaja enne

lepingu sõlmimist või selle sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel

lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Seega ei eelda tüüptingimuse kehtivus, et

see oleks märgitud just kindlustuse poliisile. Teistsugust järeldust ei saa teha ka

Finantsinspektsiooni 2006. a koostatud soovituste alusel. Andmed, mis peavad olema poliisile

märgitud, sätestab VÕS § 434 lg 2. Viidatud sätte kohaselt, koosmõjus § 428 lg 1 p-ga 3,

piisab, kui poliisil on viidatud, millised on kindlustuslepingu suhtes kehtivad tüüptingimused.

Siinsel juhul on nii kindlustusteatisel kui ka kindlustuspoliisil selge viide, et kindlustuskaitse

on antud vastavalt sõidukikindlustuse tingimustele A6-02 (kd I tl 10 ja tl 46). Seega on

hagejal olnud mõistlik võimalus tingimuse sisust teada saada.

37. Samuti on tüüptingimus mõistliku ja ootuspärase sisuga. See ei ole üllatuslik VÕS § 37 lg

3 tähenduses. Viidatud sätte kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu,

väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei

võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda

tingimust olulise pingutuseta mõista. Tüüptingimuse üllatuslikkust hinnates selgitatakse VÕS

§ 7 abil välja see, kas samas olukorras heas usus tegutseva mõistliku kindlustusvõtja jaoks

oleks selline lepingutingimus ootuspärane, arvestades nii kindlustuslepingu olemust ja

eesmärki kui ka tavasid, praktikat ja muid asjaolusid (vt RKTKo 18.06.2007, 3-2-1-76-07, p

21). Kolleegium ei nõustu hagejaga, nagu oleks tingimuste p-s 2.3.22 sätestatud

hoolsuskohustus vastuolus täiskasko ja koguriskikindlustuse mõttega, kuna see välistab

kindlustushüvitise väljamaksmise haagise tavapärasel kasutamisel.

38. Hageja väidab küll, et haagise vedukita tänavale parkimine on tavaline, kuid ei ole seda

tõendanud. Tegemist ei ole üldtuntud asjaoluga TsMS § 231 lg 1 mõttes. Samuti ei ole kostja

seda asjaolu TsMS § 231 lg 2 järgi omaks võtnud. Seega tuli hagejal oma väidet TsMS § 230

lg 1 järgi tõendada. Hageja soovis asjaolu tõendada oma seadusliku esindaja Vladimir Vildti

vande all antud seletusega, mille kohaselt peab tema haagise vedukita tänavale parkimist

tavapäraseks ja on näinud haagiseid ilma vedukita seismas (kd I tl 112 pöördel – 114

pöördel), kuid see ei ole valdkonna praktika tuvastamiseks piisav. Hagiavaldusest ja hageja

seadusliku esindaja ütlustest tuleneb hoopis see, et ka hageja pargib haagiseid tavapäraselt

selleks renditud parklas ja selle antud juhul tänavale parkimine oli tingitud erakorralistest

asjaoludest. Hageja ei ole tõendanud, et tema majandustegevuse iseloomu arvestades oleks

vältimatu või mõistlik, et haagis on pargitud vedukist eraldatuna tänavale.

39. Siinsel juhul omab tähtsust eelkõige see, et tingimuste p 2.3.22 eesmärk on suunata

kindlustusvõtjat käituma viisil, mis maandab kindlustusriski toimumist. Seejuures on hageja

ise väitnud, et haagise varastamine ei ole keeruline, ajamahukas ega raske. Seega on

ootuspärane ja mõistlik, et kindlustusandja soovib suunata kindlustusvõtjat tagama

kindlustatud vara turvalisust. Vara säilimiseks meetmete võtmine on heaperemehelik, mitte

ebatavaline või üllatuslik. Kindlustusvõtja jaoks ei saa olla üllatuslik, et tal tuleb rakendada

mõistlikke ja elementaarseid meetmeid kindlustatud eseme hoidmiseks (vt RKTKo

07.06.2017, 3-2-1-58-17, p 11.2). Hageja ei ole esile toonud, et tingimusega sätestatud

abinõud oleksid mingil põhjusel ebamõistlikud, ebaproportsionaalsed või ülemäärased.

Tingimus on ka arusaadav ja seda on võimalik olulise pingutuseta mõista. Tingimus ei ole

seega ebamõistlik ja see on saanud kindlustuslepingu osaks.

Tingimus ei ole tühine, vastuolus hea usu või mõistlikkuse põhimõtetega

2-22-2313

40. Tingimus ei ole ka tühine ega vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. VÕS § 42 lg

1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi,

lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt

ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja

kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist

eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui

tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi

selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisuse

hindamisel VÕS § 42 lg 1 alusel tuleb arvestada lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi,

lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid, samuti tuleb hinnata tingimust tervikuna.

41. Haagise teatud viisil ja kohas hoidmise kohustust ei saa iseenesest pidada kindlustusvõtjat

ebamõistlikult kahjustavaks. Kuna tegemist ei ole kindlustusjuhtumit välistava tingimusega,

vaid kindlustusvõtja hoolsuskohustust reguleeriva kokkuleppega, mis ei välista õigust

kindlustushüvitisele, ei kahjusta see kindlustusvõtjat ebamõistlikult. Kindlustushüvitise suurus

on seotud kindlustusvõtja enda käitumisega ja eeldusega, et omanik hoolitseb enda asja eest

heaperemehelikult, tekitamata ebamõistlikke riske nii endale kui kindlustusandjale. See ei ole

vastuolus koguriskikindlustuse mõtte ega sisuga. Maakohtu järeldus, nagu ei oleks haagis

tüüptingimuse tõttu varguse vastu üldse kindlustatud, on seega ekslik. Tingimuse mõju

kindlustushüvitise suurusele sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest ja see ei välista

kindlustushüvitise saamist.

42. Kindlustusvõtja käitumisest lähtuv kindlustuskaitse piirang ei ole vastuolus hea usu

põhimõttega ka põhjendusel, et haagisele oli ostetud koguriskikindlustus (vt poliis kd I tl 46 ja

pöördel). Ka koguriskikindlustuse puhul tuleb kindlustusvõtjal olla asja suhtes hoolas.

Tüüptingimuse sisu ei ole vastuolus seaduse olulise põhimõttega, samuti ei takista selles

sisalduv piirang lepingu sõlmimise eesmärgi saavutamist.

43. Eeltoodust tulenevalt rikkus hageja haagist ilma vedukita tänavale jättes tingimuste

p-st 2.3.22 tulenevat hoolsuskohustust ja seeläbi VÕS §-st 444 tulenevat kindlustusriski

võimalikkuse suurendamise keeldu.

Rikkumise vabandatavus

44. Maakohus leidis õigesti, et rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 103 lg 2 teise lause järgi

on vääramatu jõud asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest

lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise ajal selle asjaoluga arvestaks või

väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Talveolud ja suur lume hulk Eestis

jaanuari- ja veebruarikuus ei ole ootamatu sündmus, millega hageja ei oleks saanud

mõistlikult arvestada. Hageja ei ole tõendanud, et lume hulk oleks arvestades Eesti tavalisi

talveolusid olnud ebaharilik.

45. Samuti ei ole hageja veenvalt esile toonud ega tõendanud, et tal ei olnud pärast haagise

lumest väljakaevamist objektiivselt võimalik seda tagasi suletud valvega territooriumile

paigutada või ühendada seda vedukiga. Teistsugust järeldust ei saa teha SY ja MY kirjade (kd

I tl 63–66) ega VV vande all antud seletusteste alusel. Kui haagist oli võimalik parklast välja

tuua, oli seda võimalik ka sinna tagasi või teise parklasse viia või ühendada vedukiga.

Kindlustusandja täitmiskohustuse ulatus

2-22-2313

46. VÕS § 445 lg 2 kohaselt, kui kindlustusvõtja rikub VÕS §-s 444 sätestatud kohustust,

vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva

asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui kindlustusjuhtum toimub

pärast kindlustusriski suurenemist. Viidatud sätte kohaselt ei ole kindlustusandjal VÕS § 444

sätestatud kohustuse rikkumise korral õigus hüvitise maksmisest täielikult keelduda, vaid

täitmiskohustuse ulatus määratakse kindlaks lähtudes sellest, mil määral kindlustusvõtja

kindlustusriski suurendas. Siinsel juhul viitab kostja aga sellele, et tal on tulenevalt p-st

2.3.22, samuti kindlustuspoliisi eritingimusest, õigus vabaneda täitmise kohustusest täielikult.

Nimelt näeb ka kindlustuspoliis ette, et kui kindlustusvõtja, ilma kindlustusandja nõusolekuta,

suurendab kindlustusriski võimalikkust või lubab selle suurendamist isikute poolt, kelle eest

ta vastutab, siis kindlustusjuhtumi esinemise korral vabaneb kindlustusandja

kindlustuslepingu täitmise kohustusest (kd I tl 46).

47. Iseenesest võib lepingus kokku leppida kindlustusriski suurendamise tagajärjena

kindlustusandja kindlustushüvitise tasumise kohustusest (osalises) vabanemises, kuid

vastavatele kokkulepetele tuginemisel tuleb arvestada VÕS § 452 lg-ga 2. See kehtib ka juhul,

kui kindlustusandja vastutuse piirangud on kindlustustingimustes ette nähtud varjatult, nt

juhtumitena, mis juhtudel kindlustusandja kindlustuskaitset ei anna, nagu on ka siinsel juhul.

VÕS § 452 lg 2 p 2 kohaselt ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta

vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse

rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja

suhtes eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist ja rikkumisel ei

olnud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele ega kindlustusandja täitmise kohustusele. VÕS §

427 lg 1 kohaselt on kindlustusvõtja kahjuks VÕS § 452 lg-s 2 sätestatust kõrvalekalduv

kokkulepe tühine. Seega võimaldavad VÕS § 452 lg 2 ja § 445 lg 2 kindlustushüvitist

vähendada vaid ulatuses, mille võrra kindlustusvõtja hoolsuskohustuse rikkumine mõjutas

kindlustusjuhtumi toimumist. Üldjuhul vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest üksnes

siis, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi

toimumise tahtlikult. Sellest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine (VÕS § 452 lg 1). Välistatud

ei ole siiski kindlustusandja vabanemine kindlustuslepingu täitmise kohustusest ka siis, kui

kindlustusrisk suurenes ainuüksi kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu (vt ka RKTKo

23.12.2014, 3-2-1-136-14, p 14). Hinnates, milline mõju oli kindlustusvõtja hoolsuskohustuse

rikkumisel kindlustusjuhtumi toimumisele, arvestatakse, milline oli konkreetne kahju

tekitanud juhtum ning kas kindlustusvõtja tegevus tõi otseselt kaasa kindlustusjuhtumi

toimumise. Kui kahju tekitas kolmas isik, siis ei saa üldjuhul asuda seisukohale, et

kindlustusrisk suurenes ainuüksi kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu ning

kindlustusandja võib hüvitise maksmisest täielikult keelduda (RKTKo 31.03.2020, 2-16-

14152/67, p 14).

48. Seega sõltub kostja täitmiskohustus sellest, milline mõju oli hageja käitumisel

kindlustusjuhtumi toimumisele ja kas ning kui palju selline rikkumine suurendas kindlusriski

võimalikkust. Seda, kas ja kuivõrd mõjutas hageja rikkumine kindlustusjuhtumi toimumise

tõenäosust, pidi tõendama kostja. VÕS §-st 445 tulenevat kohustust tuua esile kas ja milline

mõju oli hageja käitumisel kindlustusriski suurenemisele ja mis ulatuses, selgitas kostjale juba

maakohus oma 30.03.2023 määruses. Samuti selgitas tõendamiskoormist Riigikohus siinses

asjas 28.06.2024 tehtud otsuse punktis 17. Ringkonnakohus andis pooltele 08.07.2024 kirjaga

võimaluse esitada tulenevalt Riigikohtu juhisest oma seisukohti ja tõendeid. Kostja ei esitanud

asjaolusid ega tõendeid, mille alusel saaks kohus tuvastada, et kindlustusjuhtum toimus

ainuüksi hageja rikkumise tõttu või mil määral hageja tegevus kindlustusjuhtumi toimumise

tõenäosust suurendas. Ainuüksi asjaolust, et hageja rikkus hoolsuskohustust, ei saa neid

2-22-2313

asjaolusid järeldada. Täitmiskohustuse ulatus tuleb tuvastada esile toodud asjaolude ja

tõendite alusel hoolsuskohustuse rikkumisest eraldi.

49. Kostja leiab, et vargus sai toimuda üksnes hageja tegevuse tulemusena, kuna kui hageja ei

oleks haagist lumest välja kaevanud, vedukist lahti ühendanud ja tänavale parkinud, oleks

selle varastamine olnud välistatud. Kolleegium sellega ei nõustu. Etteheide haagise lume alt

väljakaevamisele on asjakohatu, kuna sellega ei ole hageja oma hoolsuskohustust rikkunud.

Kostja on jätnud tähelepanuta Riigikohtu selgituse selle kohta, ja sellele on varasemas

menetluses tuginenud ka hageja, et kindlustusandja saaks oma täitmise kohustusest tervikuna

vabaneda üksnes juhul, kui kindlustusrisk realiseerus ainuüksi kindlustusvõtja kohustuse

rikkumise tõttu. Olukorras, kus haagis varastati, ei toimunud kindlustusjuhtum aga ainuüksi

põhjusel, et hageja jättis haagise vedukita tänavale. Haagis oleks võidud varastada ka siis, kui

see oleks olnud ühendatud vedukiga (vt hageja 27.04.2023 menetlusdokumendile lisatud

video, millega hageja tõendas, et haagise saab varastada ka siis, kui see on vedukiga

ühendatud) või kui see oleks olnud kinnisel valvega territooriumil. Samuti on võimalik, et

haagist ei oleks hoolimata hageja hoolsuskohustuse rikkumisest üldse varastatud. Kostja

viitab hageja nõudele vastuväidete esitamisel seega üksnes hageja hoolsuskohustuse

rikkumisele, märkides, et vedukita ja tänavalt on haagist lihtsam varastada kui vedukiga ja

valvega kinniselt territooriumilt. Sellega õigustab kostja aga hagejalt hoolsuskohustuse

järgimise nõudmist. Kostja ei ole samas viidanud ühelegi asjaolule või tõendile ega esitanud

mingeid andmeid, mille alusel saaks järeldada, kas ja millisel määral mõjutas see hageja

rikkumine konkreetsel juhul kindlustusjuhtumi toimumist. Ka kostja taotlus vabastada ta

täitmiskohustusest vähemalt osaliselt, on üldsõnaline. Kostja väited on ka vastuolulised, kuna

ühelt poolt leiab kostja, et kindlustusjuhtum toimus üksnes hageja tegevuse tõttu, kuid teisalt,

et hoolsuskohustuse järgimine oleks vargust raskendanud, toomata esile, millisel määral

rikkumine kahjujuhtumi tõenäosust konkreetsel juhul mõjutas. Hageja märkis asjakohaselt, et

varguse panid toime seni tuvastamata kolmandad isikud, s.t kindlustusjuhtumit ei põhjustanud

hageja ise. Kuigi kostja on viidanud menetluses ka kindlustuspettuse võimalikkusele, ei ole ta

oma väidet millegagi sisustanud ega tõendanud. Seejuures ei oma siinsel juhul tähtsust see,

kas hageja oli hoolsuskohustust rikkudes hooletu või raskelt hooletu, kuna kostja ei ole

selgitanud, milline oli hoolsusmäära mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. Kostja võiks

vabaneda täitmiskohustusest siis, kui hageja oleks rikkunud oma kohustusi tahtlikult (VÕS §

452 lg 1). Seda ei ole kostja tõendanud.

50. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta

oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kohus ei saa

kostja tõendamiskoormisesse kuuluvaid asjaolusid ise sisustada ega nende kinnitamiseks

tõendeid koguda. Maakohus vähendas seetõttu ebaõigesti kostjalt väljamõistetavat

kindlustushüvitist 876 euro võrra. Maakohus ei tuvastanud kindlustushüvitist vähendades

ühtegi asjaolu, mis annaks VÕS § 445 lg-st 2 ja § 452 lg 2 p-st 2 tulenevalt alust

kindlustusandja täitmiskohustuse ulatust vähendada. Selliseid asjaolusid ei ole tuvastanud ka

ringkonnakohus.

51. Kindlustushüvitise väljamaksmisest või osalisest väljamaksmisest keeldumise õigust ei

tulene ka muudest kostja viidatud asjaoludest. Kostja heidab hagejale ette ka VÕS §-s 443

sätestatud teavitamiskohustuse rikkumist Kostja leiab nimelt, et hagejal tulnuks teavitada

kostjat haagise vedukita tänavale parkimisest. VÕS § 443 kohaselt peab kindlustusvõtja

kindlustusriski võimalikkuse suurenemisest viivitamata kindlustusandjale teatama, välja

arvatud juhul, kui kindlustusriski võimalikkuse suurenemise põhjustas üldiselt teadaolev

asjaolu, mis ei mõjuta üksnes selle kindlustusvõtja kindlustusriski. Teavitamiskohustuse kohta

2-22-2313

on õiguskirjanduses selgitatud, et kindlustusandjat peab teavitama eelkõige selliste asjaolude

muutumisest, mis olid lepingu sõlmimise aluseks ja mis mõjutasid kindlustuslepingu

sõlmimist. Teavitamiskohustus kehtib üksnes juhul, kui kindlustusriski võimalikkus suurenes

olulisel määral (VÕS § 447 lg 2) ja juhul, kui sellel on teataval määral püsiv iseloom. Olulisel

määral riski tõusust saab rääkida üksnes juhul, kui ajaline faktor on selline, et riskitaseme tõus

on teataval määral välja kujunenud (P. Varul jt. Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud

väljaanne. Tallinn 2021, § 443 komm). Nii viitab ka kostja tingimuste p 3.1.2

teavitamiskohustusele oluliste riskiasjaolude muutumisel.

52. Siinsel juhul parkis hageja haagise ilma vedukita tänavale ühekordselt ja põhjendab seda

vajadusega viia see järgmisel päeval remonti, samuti suure lumekogusega parklas, kus ta

haagist tavapäraselt hoidis. Asjas ei ole esile toodud, et hageja oleks oma tegevuse ümber

korraldanud selliselt, et kindlustusrisk oleks püsivalt ja oluliselt muutunud. Seega oli tegemist

ajutise ja lühiajalise riskitaseme muutumisega, mida hageja oli küll kohustatud vältima (VÕS

§ 444), kuid mis ei toonud kaasa teavitamiskohustust. Sellised tüüptingimused, mis näevad

vähetähtsa ja kindlustusvõtja pelga hooletuse korral ette kindlustusandja täieliku

täitmiskohustusest vabanemise, oleksid aga kindlustusvõtjat ebamõistlikult kahjustavad ja

VÕS § 42 lg 1 järgi tühised. Seega ei anna need väited iseseisvalt alust hageja nõude

rahuldamata jätmiseks.

Kindlustushüvitise suurus

53. Eeltoodust tulenevalt on kostjal hageja ees kindlustushüvitise väljamaksmise kohustus ja

ta ei ole tõendanud õigust kohustuse täitmisest keelduda. Maakohus on seega lõppastmes

õigesti leidnud, et kostjal on hageja ees kahjujuhtumi toimumisest tulenev kindlustushüvitise

väljamaksmise kohustus. VÕS § 476 lg 1 kohaselt peab kindlustusandja kahjukindlustuse

puhul kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule

kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Kindlustuspoliisi kohaselt on kindlustussumma

kindlustusväärtus (turuväärtus) kindlustusjuhtumi toimumisel, millest on maha arvestatud

omavastutus 15%. Pooled vaidlevad selle üle, milline oli haagise väärtus kindlustusjuhtumi

toimumise ajal. Maakohus tuvastas autoline.ee väljavõttes kajastatud müügikuulutuste alusel

(kd I tl 74–76), et haagise turuväärtus oli 17 500 eurot, kuid sellega ei nõustu kumbki pool.

54. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle

harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on

selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hageja esitas haagise väärtuse tõendamiseks

haagise müümisega tegelevate ettevõtete OÜ ScanBalt Truck ja OÜ ScanBalt Trailer

arvamuse konkreetselt vaidluse all oleva haagise turuväärtuse kohta (kd I tl 62 ja tl 85).

Arvamuse kohaselt oleks hagejale kuulunud haagise müügihind olnud veebruaris 2021

minimaalselt 20 000 eurot (käibemaksuta). Kohus ei nõustu kostja üldsõnaliste vastuväidetega

hageja esitatud tõenditele. Hageja tõend on ajakohane ja käsitleb justnimelt vaidlusaluse

haagise turuhinda.

55. Õige on hageja osundatu, et maakohus lähtus hüvitise suuruse määramisel ekslikult kostja

esitatud autoline.ee väljavõttest. Esmalt nähtub väljavõttest, et tegemist on teist tüüpi haagiste

müügikuulutustega (Krone SDP 27 ELB4-CS, kui vaidlusalune haagis on Krone SDP 27

ELB4-CT, vt haagise andmed kd I tl 55). Ekslik on ka kostja seisukoht, nagu tulnuks haagise

turuväärtuse määramisel lähtuda 2017. a toodetud haagiste minimaalsest hinnast, kui

võrdlevad tehingud on olemas ka 2018. a haagiste kohta. Hageja haagis on toodetud just 2018.

a. Autoline.ee müügipakkumiste väljavõtte hindamisel tuleb arvestada aga ka seda, et need

kajastavad haagiste müügipakkumisi augustist 2022, mitte kindlustusjuhtumi toimumise ajast

2-22-2313

veebruarist 2021 (vt väljavõte kd I tl 74–76). Väljavõttel ei ole informatsiooni ka haagiste

seisundi kohta ja enamikul puudub teave läbisõidu kohta. Tõend ei ole seega informatiivne

ega ajakohane, s.o kooskõlas kindlustuspoliisi nõudega määrata turuväärtus kindlustusjuhtumi

toimumise ajal.

56. Kostja väited, mille kohaselt on haagise tegelik väärtus oluliselt madalam, kuna see oli

väga halvas seisus, on üldsõnalised ja tõendamata. Iseenesest on õige kostja viide, et haagis

suunati 29.01.2021 erakorralisele ülevaatusele (kd I tl 55 pöördel) ja hageja on ise kinnitanud,

et see oli vaja viia veebruari alguses seoses piduritega remonti. Need asjaolud ei anna aga

mingit teavet haagise turuväärtuse kohta. Kostja üksnes loetleb asjaolud, mis tema hinnangul

asja väärtust mõjutavad, kuid ei ole esitanud konkreetse haagise turuväärtuse kohta ühtegi

ajakohast ega asjakohast tõendit, s.o tõendit, mis kinnitaks tema väidet, et selliste puudustega

haagise, nagu oli hageja oma, turuhind oleks 10 000 eurot, nagu ta väidab.

57. Õige ei ole ka kostja seisukoht, nagu saaks kohus määrata kindlustushüvitise suuruse VÕS

§ 127 lg 6 alusel ise. Viidatud sätte kohaselt otsustab hüvitise suuruse kohus ise siis, kui kahju

täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus

tekkiva kahju korral. Siinsel juhul ei ole tegemist sellise olukorraga. Tegemist on haagisega,

millel on olemas (järel)turg ja mille kohalik keskmine müügihind on võimalik kindlaks teha

nii pakkumiste võrdlemise kui ka asjatundja arvamuse abil. Seejuures ei takista müügihinna

kindlakstegemist asjaolu, et hageja haagis on varastatud ja seda ei saa enam üle vaadata. Kui

kostjale olid teada nii haagise tüüp, vanus kui ka selle puudused, oli tal võimalik esitada

tõendeid või tõendite kogumise taotlus, millega tõendada väidet, et haagise turuväärtus on 10

000 eurot. Kostja ei ole ühtegi sellist tõendit esitanud, kuigi tal on see võimalus olnud.

58. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus hageja nõude suuruse hindamisel ebaõigesti kõrvale

hageja esitatud tõendi varastatud haagise väärtuse kohta. Tõend on ajakohane ja asjakohane,

s.o käib konkreetselt hageja haagise kohta kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Kuna hageja on

tõendanud, et haagise kahjujuhtumiaegne turuväärtus oli minimaalselt 20 000 eurot, on hageja

nõue mõista kostjalt hageja kasuks välja 17 000 eurot (20 000 – 15% omavastutus)

põhjendatud ja tulnuks rahuldada. Ka hageja vastuapellatsioonkaebus on seega põhjendatud ja

tuleb rahuldada. Kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kuna maakohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 14 000 eurot, mõistab ringkonnakohus kostjalt välja täiendavalt veel 3000

eurot ja rahuldab hagi.

59. Kostja ei esitanud apellatsioonkaebuses sisulisi vastuväiteid hageja kohtueelsete

õigusabikulude hüvitamise nõudele. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus oleks nõude

rahuldamisel rikkunud menetlus- või materiaalõiguse norme. Hagejal on õigus nõuda

kohtueelsete õigusabikulude hüvitist VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel (RKTKo 24.11.2021,

2-18-13432/108, p 24). Maakohtu otsus jääb selles osas muutmata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

60. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust, tuleb muuta ka maakohtu määratud

menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3 esimene lause).

61. Seoses hagi rahuldamisega jäävad tsiviilasja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja

kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindaks maakohus pärast käesoleva otsuse

jõustumist (TsMS § 174 lg 4).

2-22-2313

(allkirjastatud digitaalselt)