1-24-2512/29 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuulutamise aeg

18.02.2025

Kohtuasja number

1-24-2512

Kohtukoosseis

Ingrid Kullerkann, Erkki Hirsnik ja Tiit Lõhmus

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi Mait Põdra süüdistuses KarS § 120 lg 1

järgi üldmenetluses

Vaidlustatud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 28.08.2024. a otsus

Süüdistatav

Mait Põder, isikukood 38906116027; elukoht: XXX;

Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel; töökoht:

Viiratsi Saeveski AS, kuivati operaator; karistatus:

kehtivad kriminaalkaristused Eesti Vabariigis puuduvad;

tõkend: ei ole kohaldatud

Apellandid

süüdistatava riigi õigusabi korras määratud kaitsja

vandeadvokaat Mart Sikut, apellatsioon

Teised apellatsioonimenetluse

pooled

prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa;

alaealise kannatanu X.X. i seaduslik esindaja A.K.

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 28.08.2024. a otsus muutmata ja apellatsioon

rahuldamata.

2. Määrata Sikuti Advokaadibüroo OÜ-le vandeadvokaadi Mart Sikuti poolt

apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks

263,52 eurot (sh käibemaks 47,52 eurot).

3. KrMS § 185 lg 2 alusel mõista menetluskulude katteks Mait Põdralt Eesti

Vabariigi kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud summas 263,52 eurot (sh

käibemaks). Menetluskulud tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel

näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahaline

kohustus jääb tähtajaks täitmata, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile

täitemenetluse läbiviimiseks.

Edasikaebekord

Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest

kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise

õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Süüdistus

1. Mait Põtra (Põder) süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 120 lg 1 järgi

tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamises. 02.07.2023 pealelõunasel ajal Viljandi

maakonnas Mulgi vallas Kamara bussipeatuse juures ähvardas ta

relvataolise esemega 12-aastast X.X. it, suunates selle talle otsaette.

Ähvarduse tagajärjel tundis X.X. suurt hirmu ning tal oli alust karta

ähvarduse täideviimist, kuna Mait Põder oli kannatanule tundmatu,

ärritunud ning hoidis relvataolist eset kannatanu otsaees.

Maakohtu otsus

2. Tartu Maakohtu 28.08.2024. a otsusega tunnistati Mait Põder süüdi KarS § 120 lg 1

järgi, kvalifitseerides tema teo KarS § 120 lg 1 koosseisu I alternatiivina, s.o tapmisega

ähvardamisena, kui on alust karta ähvarduse täideviimist. Maakohus mõistis Mait Põdrale

rahalise karistuse 250 päevamäära, s.o 9425 eurot. KarS § 73 lg 1-3 alusel kuulub kohesele

ärakandmisele rahaline karistus 100 päevamäära, s.o 3770 eurot. Ülejäänud osa karistusest ei

pöörata täitmisele, kui Mait Põder ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut

tahtlikku kuritegu. KarS § 66 lg 1 alusel kuulub koheselt ärakandmisele mõistetud rahaline

karistus 3770 eurot tasumisele ositi 1 aasta jooksul.

3. Menetluskuludena mõisteti Mait Põdralt riigi tuludesse sundraha 1230 eurot ja riigi

õigusabi tasu 878,40 eurot, s.o kokku 2108,40 eurot, mis tuleb tasuda 1 aasta jooksul alates

kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust.

4. Maakohtu hinnangul on kannatanu X.X. i ütlused tema suhtes relvataolise esemega

ähvardamise toimepanemise kohta detailsed ja selged ning riimuvad olulises osas koos

temaga sündmuskohal viibinud alaealiste tunnistajate B.P. u ning K.J. u ütlustega. Nii

kannatanu kui B.P. u ning K.J. u ütlustest tuleneb üheselt, et ajal, kui nad viibisid Mõisaküla

teeristis olevas bussipeatuses, sõitis nende juurde musta värvi sõiduauto BMW, mida juhtis

naisterahvas. Autost väljus meesterahvas, kes tundus alaealistele olevat kuri ja agressiivne,

ning läks kannatanu juurde ja suunas relva (püstolit meenutava relvataolise eseme)

kannatanule otsaette. Nii kannatanul kui ka tunnistajatel tekkis meesterahva käitumise tõttu

hirm. Kannatanu ütlused süüdistusaktis kirjeldatud ajal ja kohas toimunud relvataolise

esemega ähvardamise ning sellele järgnevate sündmuste osas kattuvad tema seadusliku

esindaja A.K. i ütlustega.

5. Kohus märkis, et kannatanu ning tunnistajate B.P. u ja K.J. u ütlused täielikult ei

riimu. Ütlustes on üksikuid, mitteolulisi ebakõlasid osas, mis puudutavad sündmusi enne

süüdistatava sündmuskohale saabumist ja pärast tema poolt sündmuskohalt lahkumist.

Eelmärgitu tõttu aga ei ole põhjust kannatanu ja tunnistajate ütlusi pidada

ebausaldusväärseteks.

6. Kohus leidis, et vastuolu tõttu kannatanu ja tunnistajate kohtuistungil antud ütlustega

tuleb tõendikogumist välja jätta süüdistatava ütlused selle kohta, et ta ei ole relva (ega

relvataolist eset) kannatanule otsaette suunanud ja sellise teoga kannatanut tervisekahjustuse

tekitamisega ähvardanud ning, et ta ei olnud enne sündmuskohale saabumist alkoholi

tarvitanud. Samuti tuleb vastuolu tõttu muude tõenditega tõendikogumist välja jätta

süüdistatava elukaaslase tunnistaja S.S. e ütlused selles, et autost väljudes süüdistataval

midagi käes ei olnud ning süüdistatava ütlused selles, et sündmuskohal autost väljudes tema

relvaga kedagi ei ähvardanud ning tal võis autost väljudes üksnes sigaret käes olla.

7. Mait Põtra süüdistatakse tervisekahjustusega tekitamisega ähvardamises. Siinjuures on

oluline, millist vahendit ja viisi süüdistatav ähvardamise toimepanemiseks kasutas ehk

teisisõnu – millisesse kannatanu keha piirkonda Mait Põder tema käes oleva relvataolise

eseme suunas. Tõendamist on leidnud, et süüdistatava toimepandud teo objektiivse

teokoosseisu moodustab relvataolise eseme suunamine kannatanule otsaette. Relva võimalikul

kasutamisel ehk ähvarduse täideviimisel võib suure tõenäosusega järgneda isiku surm. Kuna

õiguskirjanduse ja kohtupraktika seisukohalt tapmisega ähvardamisena saab käsitada juba

püstoli näitamist, siis puudub igasugune kahtlus, et relvataolise eseme kannatanule otsaette

suunamine täidab tapmisega ähvardamise koosseisu.

8. X.X. i sõnul tekkis tal süüdistatava käitumise tõttu suur hirm, kuna ta kartis, et võib

surma saada. Kannatanu ja kannatanu seadusliku esindaja ütlustest nähtub veel seegi, et

relvataolise esemega ähvardamise sündmus mõjutas kannatanu psüühikat selliselt, et ta kartis

pärast temaga toimunud sündmust pimedas olla ja ei soovinud mõne aja vältel üldsegi väljas

käia, kartes süüdistatavaga kohtumist.

9. Eeltoodut kokkuvõttes leidis kohus, et Mait Põdra tegu on hinnatav tapmisega

ähvardamisena KarS § 120 lg 1 koosseisu I alternatiivina. Seega tuleb süüdistuses

kirjeldatud Mait Põdra tegu ümberkvalifitseerida tapmisega ähvardamisena, kui on alust karta

ähvarduse täideviimist.

10. Mait Põder pani alaealise kannatanu X.X. i suhtes ähvardamise toime otsese tahtlusega.

Kohus ei tuvastanud süüdistatava teos õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid.

11. Mait Põdra puhul ei ole otstarbekas vangistuse kohaldamine, kuna isikul on kindel

töökoht ja sissetulekud rahalise karistuse tasumiseks. Süü suuruse hindamisel võttis kohus

arvesse, et karistusregistri teate kohaselt süüdistataval kehtivad kriminaalkaristused Eesti

Vabariigis puuduvad, küll aga omab Mait Põder 3 kehtivat välisriigi karistust. Kuriteo

toimepanemise asjaolusid hinnates tuleb Mait Põdra süüd hinnata keskmiseks, võttes arvesse

süüd suurendava asjaoluna, et ta on kuriteo toimepannud otsese tahtlusega, ning süüd

vähendava asjaoluna, et süüteo toimepanemisest on möödunud pikem ajavahemik – üle ühe

aasta, mille vältel on isik käitunud seaduskuulekalt ning asjaolu, et isikul Eesti Vabariigis

kehtivad süüteod puuduvad. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud KarS §-de 57 ja 58

järgi puuduvad. Arvestades eeltoodut leidis kohus, et süüdistatavale tuleb mõista rahaline

karistus sanktsiooni keskmises määras s.o 250 päevamäära, mis on 9425 eurot.

12. Arvestades, et Mait Põder omab kindlat töökohta, on Eesti Vabariigis kriminaalkorras

karistamata ning puuduvad ka kehtivad väärteokaristused, on põhjendatud KarS § 73 lg-te 1 ja

2 alusel määrata kohesele ärakandmisele rahaline karistus 100 päevamäära, s.o 3770 eurot.

Ülejäänud rahaline karistus 5655 eurot jääb tingimisi kohaldamata 1 aasta ja 6 kuu pikkuse

katseajaga. Koheselt ärakandmisele mõistetud rahaline karistus kuulub tasumisele ositi 1 aasta

jooksul.

Apellatsioon

13. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes vaidlustab otsuse

tervikuna materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise

tõttu. Maakohus ei ole hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, ei ole üleskerkinud kahtlusi

kõrvaldanud ega ole neid vastuolusid tõlgendanud süüdistatava kasuks, mis on süütuse

presumptsiooni põhimõtte rikkumine. Kaitsja palub maakohtu otsuse tühistada ja Mait Põder

õigeks mõista.

14. Kannatanu ütlused ei riimu suures osas alaealiste tunnistajate B.P. u ning K.J. u

ütlustega. Ka ei riimu alaealiste tunnistajate B.P. u ja K.J. u ütlused omavahel, eelkõige selles,

kuidas sündmuskohalt ärasõidul tegi süüdistatav käega ja ilma relvata nende suunas

mahalaskmise liigutusi, sihtides sõrmega. Samuti on kohus leidnud, et tõepoolest on

kannatanu ja eelpool märgitud tunnistajad süüdistatava käitumist sündmuskohalt ärasõidul

kirjeldanud mõneti erinevalt. Kui kannatanule jäi mulje, et süüdistav tegi eelpool kirjeldatud

mahalaskmisliigutusi sihtides teda ja tema kaaslasi sõrmega, siis tunnistaja B.P. u ütlustest

nähtub üksnes see, et kui auto mööda sõitis, siis meesterahva sõrm oli suunanud nende

suunas. Tunnistaja K.J. u ütlustest aga kannatanu ja tunnistaja B.P. u eelpool kirjeldatud

asjaolusid ei nähtu.

15. Samuti on kannatanu ja tunnistajad B.P. ning K.J. erinevalt kirjeldanud sündmusi

enne süüdistatava saabumist sündmuskohale. Näiteks on rääkinud kannatanu, et nad mängisid

koos tema sõpradega energiajoogipurgiga, asetades selle tee äärekivile ja jälgides kuidas

metallist purk liigub õhuvoolu survel vahetult pärast sõidukite möödumist. Tunnistajad K.J.

räägib aga sellest, kuidas kannatanul kukkus tanklast ostetud Coca-Cola purk maha ja veeres

teepeale ning kannatanu tõi selle purgi ära. Tunnistaja B.P. purgiga mängimist eitab, samas

kinnitab, et sündmuskohal oli mingi metallpurk, mis veeres teepeale ja kannatanu läks seda

ära võtma. Ometi on need asjaolud tõendite kogumis hindamisel olulised, kuivõrd nii

kannatanule ja alaealistele tunnistajatele kui noortele inimestele peaks ometi meelde jääma

kust kuhu liiguti ning mida tehti bussipeatuses enne kui sinna saabus süüdistatav. Miks

alaealised asjaosalised (kannatanu ja tunnistaja) ei räägi üheselt sellest, et enne

bussipeatusesse minekut tuldi Hepa tanklast, kust kõik asjaosalised ostsid karastusjooke ja

mida nendega tehti bussipeatuses – kas mängiti nii nagu rääkis kannatanu või toimus seal

midagi muud.

16. Seega jääb apellandile arusaamatuks kohtu seisukoht, et valdavalt alaealiste

tunnistajate ütlused haakuvad. Ütlused peaasjalikult kattuvad vaid selles osa, et süüdistatav

sihtis kannatanut relvataolise esemega otsaette, ülejäänud osas aga tunnistajate ja kannatanu

ütlused on kas vastuolulised või mitte haakuvad, mis annab apellandile tuge lugeda neid ütlusi

tervikuna mitte usaldusväärseteks. Kuna kõik kolm alaealist liikusid ca pool tundi Mõisaküla

poole, oli neil piisavalt aega leppida kokku olulises ja nimelt selles, et kannatanut sihiti

relvataolise esemega pea piirkonda. Ülejäänu osas, aga ei suudetud üheseid ütlusi anda. Tekib

küsimus, miks? Sellele kohus sisuliselt vastanud ei ole.

17. Samuti leiab apellant, et ei ole usutav, et täisealine mees liikus keset päeva tiheda

liiklusega maanteel relvataolise esemega, veelgi vähem usutav on alaealise pea suunas

sihtimine. Ei ole vähetähtis, et kannatanu ütluste kohaselt hoidis süüdistatav relva tema pea

juures umbes 4 minutit, tunnistaja K.J. on rääkinud, et relva hoiti kannatanu pea piirkonnas

20-25 sekundit.

18. Asjaolu, kas süüdistava oli joonud ära 2 purki õlut või mitte ja kas tal võis olla autost

väljudes käes sigarett, ei oma apellandi arvates tõendite hindamisel olulist tähtsust. Üldteada

on asjaolu, et 2 purgi õlle joomine ei tekita sellist joobeastet, mis paneb inimese käituma

vägivaldselt ja kurjalt ning antud situatsiooni silmas pidades täiesti mõtlematult. Süüdistav on

kohtuistungil seletanud, et oli eelmisel öösel olnud tööl ja seetõttu veidi väsinud, mistõttu võis

jääda alaealisele kannatanule ja tunnistajatele mulje, et tema veidi taaruv liikumine viitab

alkoholijoobele.

Prokuratuuri seisukoht apellatsioonile

19. Prokurör on seisukohal, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu ning selles toodud

väited ei anna alust Tartu Maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on hinnanud kõiki

kogutud tõendeid kogumis, samuti on kohus hinnanud tõendite usaldusväärsust ning kohtu

siseveendumuse kujunemine on selgelt jälgitav. Kohus on teinud põhjaliku ja veenvalt

argumenteeritud otsuse, mistõttu puudub alus apellatsiooni rahuldamiseks.

Ringkonnakohtu seisukohad

20. Kolleegium leiab, et maakohus on lahendanud kriminaalasja õigesti ning apellatsiooni

väited kohtuotsuse muutmist või tühistamist ei tingi.

21. Kokkuvõtvalt on apellant seisukohal, et Mait Põdra poolt KarS § 120 lg 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine ei ole usaldusväärselt tõendatud. Apellandi väitel on

maakohus kannatanu ja tunnistajate B.P. u ja K.J. u ütlusi usaldusväärseks lugedes eksinud.

Eelmainitud isikute ütlustes esineb hulk vastuolusid ning kaitsja hinnangul tuleks need

tervikuna lugeda mitteusaldusväärseteks. Kaitsja on seisukohal, et kannatanu ja tema 2 sõpra

(tunnistajad) võisid koduteel omavahel relvaga ähvardamise asjaoludes kokku leppida ja

suudavad seetõttu selle kohta sarnaseid ütlusi anda. Kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud

asjaolude osas aga nende ütlused omavahel ei riimu.

22. Vaidlust ei ole selles, et 02.07.2023 pärastlõunal viibisid X.X. , B.P. ja K.J. Kamara

bussipeatuses ja sinna tuli sõiduauto BMW, mille roolis oli naisterahvas ja kõrvalistuja kohal

süüdistatav. Samuti puudub vaidlus selles, et süüdistatav läks bussipeatusesse noori korrale

kutsuma. Vaidlus keskendub sellele, kas süüdistatav andis vaid sõnadega märku, et poisid

purgiga sõidutee ääres ei mängiks või ähvardas ta relvataolise esemega.

23. Kannatanu X.X. i sõnul (dtl 31-34) läks ta 02.07.2023 päevasel ajal sõprade B.P. u ja

K.J. uga kõndima. Käidi tanklas ja sõber ostis sealt energiajoogi. Seejärel mindi

bussipeatusesse. Kui sõber joogi ära jõi, siis tuli kannatanul mõte, panna tühi plekkpurk

äärekivi peale ja vaadata, kui kaugele see lendab, kui auto mööda sõidab. Niimoodi mängiti

umbes 4 minutit, kuni vastassuuna vööndist tuli bussipeatuse juurde sõiduauto BMW, mida

juhtis naisterahvas ja kõrval istus süüdistatav. Mait Põder tuli autost välja relv käes, kõndis

kurjalt kannatanu juurde ja pani relva talle otsa ette. Relv oli must, metallist ja nägi välja nagu

käsipüstol Glock 18. Süüdistatav hoidis relva paremas käes ja tõstis selle kanatanu otsa ette,

umbes 10 cm kaugusele laubast. Kannatanule tundus, et Mait Põder hoidis seda relva tema

otsa ees kaua, umbes 4 minutit. Süüdistatav karjus ka midagi, kuid kannatanu ei mäleta

täpselt, mida. Siis karjus ta, et tõmmake nahhui siit, tõstis relva pea juurest ära ning kannatanu

ja tema sõbrad hakkasid kodu poole minema – kannatanu joostes ja sõbrad jalgratastega. Kui

kodu poole kõnniti, siis Mait Põdral oli käsi auto aknast väljas, tegi sellega püstoli kuju ja

maha laskmise liigutust. Koju jõudes rääkis kannatanu juhtunust oma emale A.K. ile.

24. Kannatanu ütlusi kinnitavad tema seadusliku esindaja A.K. i ütlused (dtl 26-31).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et A.K. i ütlusi saab käsitleda tõendina KrMS §

66 lg 21 p 2 mõttes, kuna ta sai kuriteosündmuse asjaoludest teada kannatanu käest vahetult

pärast selle toimumist. Kannatanu ja tema seadusliku esindaja ütlused riimuvad nii

bussipeatuses plekkpurgiga mängimise osas kui sellele järgnenud kuriteosündmuse osas. A.K.

i sõnul tuli tema poeg 02.07.2023 pealelõunal koju, oli endast täiesti väljas ja nuttis.

Kannatanu ütles, et oleks peaaegu surma saanud, kuna teda ähvardati ja talle pandi relv otsa

ette. Kannatanu rääkis emale, et nad mängisid sõpradega bussipeatuses, kui mingil hetkel tuli

Kamara tanklast must BMW, mille roolis oli naine ja autost välja tuli meesterahvas.

Kannatanu kirjeldas ka emale relva, et see oli must, metallist ja meenutas käsirelva Glock 18.

Samuti rääkis kannatanu, et tundis relva materjali, kui selle käega endast eemale lükkas. Seda

sama juttu rääkis kannatanu ka kohtuistungil. Kannatanule tundus, et relva hoiti tema otsa ees

väga pikalt ehk mitu minutit. Samuti kirjeldas kannatanu emale, et kui ta oli juba sõpradega

hakanud Mõisaküla poole liikuma, siis Mait oli veel auto akna alla lasknud ja käega iga lapse

suunas teinud mahalaskmise liigutuse.

25. Ringkonnakohtu hinnangul on ka tunnistaja B.P. u ütlused olulises osas kannatanu

omadega riimuvad (dtl 53-56). Ütlused erinevad selles osas, et kui kannatanu sõnul mängiti

tanklast eelnevalt ostetud plekkpurgiga sihilikult, siis B.P. u sõnul veeres juba enne neid

bussipeatuses olnud tühi metallpurk autotee peale, mida kannatanu läks seejärel üles korjama.

Tanklast joogi ostmist tunnistaja ei mäleta. Lisaks, kui kannatanu mäletab, et minema sõites

tegi süüdistatav käega veel nö mahalaskmise liigutust, siis tunnistaja sõnul pani süüdistatav

käe aknast välja ja näitas neile keskmist sõrme. Tunnistaja rääkis sarnaselt kannatanule ka

sellest, kuidas mingil hetkel lükkas kannatanu käega relva endast eemale.

26. Tunnistaja K.J. (dtl 57-61) mäletab kuriteo sündmusele eelnenud asjaolusid samuti

veidi erinevalt. Tema sõnul käidi koos kõigepealt tanklas, kust kõik ostsid endale juua.

Tunnistajal oli plastpudel, kannatanul plekkpurk ja mis B oli, ei mäleta. Bussipeatuses kukkus

kannatanul purk maha, veeres tee peale ja kannatanu läks sellele järele. Süüdistatav oli tulnud

autost välja, tõstnud parema käe koos relvaga üles ja küsinud, miks nad loobivad neid

plekkpurke tee peale. Tunnistaja sõnul suunas kurjustav Mait Põder relva kannatanu laubale ja

hoidis seda seal kuskil 20-25 sekundit. Minema sõites süüdistatav midagi enam nende suunas

ei teinud. Samas päris kogu aeg tunnistaja ka auto suunas ei vaadanud.

27. Süüdistatava versioon toimunust on teistsugune. Tema sõnul (dtl 62-) käis ta

elukaaslasega koos Hepa tanklas ja plaan oli suunduda Läti piiri äärde. Enne tanklast liikuma

hakkamist elukaaslane märkas, et kolm poissi panevad pudeleid tee peale ja mõistlik oleks

neid noomima minna. Bussipeatusse jõudes rääkis süüdistatav kõige väiksema poisiga, kes

pudeleid tee peale pani – ütles talle, et see ei ole mängimise koht. Süüdistatava sõnul hoidis ta

distantsi ja tal võis olla suits sõrmede vahel. Süüdistatav kinnitas, et tal ei ole relva ega

relvaluba ning relvaga ta ähvardanud kedagi ei ole. Samuti ei teinud ta midagi siis, kui juba

poistest hiljem autoga mööda sõitis. Enda sõnul polnud süüdistatav sel hetkel veel ka alkoholi

tarvitanud. Mait Põder ei osanud kohtus midagi välja pakkuda, et miks peaksid poisid sellise

jutu relva kohta välja mõtlema. Veel kinnitas süüdistatav, et kui tanklast tundus, et poisid

mängivad klaaspudelitega, siis lähemale jõudes nägi ta, et tegu on plekkpurgiga.

28. Süüdistatava elukaaslase S.S. e ütlused riimuvad suures osas süüdistatava omadega.

Tema sõnul (dtl 38-43) nägi ta tankla juures olles, kuidas poisid mängisid suure tee ääres

bussipeatuses pudelitega, mis paistsid olevat klaasist ja õllepudelite moodi, pannes neid tee

peale, kus sõidavad autod. Tunnistaja leidis, et nii ei tohiks teha ja nad sõitsid koos Mait

Põdraga autoga bussipeatusesse, et poisse keelata ja öelda, et nii ei tohi teha. Mait läks autost

välja ja rääkis poistega. Käes ei olnud süüdistataval midagi. Tunnistaja ei ole teadlik, et

süüdistataval oleks relv või relvaluba. Kui kohtus ütles tunnistaja, et süüdistatav sel hetkel

alkoholi tarvitanud ei olnud, siis vastuolu tõttu avaldati tema kohtueelses menetluses antud

ütlused, kus tunnistaja ütles, et tema istus rooli, sest Mait oli mõne õlle joonud ja nad sõitsid

poiste juurde. Tunnistaja ütles, et ei mäleta enam, kas süüdistatav oli siis joonud või mitte.

29. Sarnaselt maakohtule ei näe ka ringkonnakohus alust lugeda kannatanu ja tema

sõprade ütlusi tervikuna ebausaldusväärseteks seetõttu, et need erinevad plekkpurgiga

mängimise/mitte mängimise osas. Kolleegium ei nõustu kaitsja välja pakutud teooriaga selle

kohta, et poisid leppisid koduteel omavahel relvaga ähvardamise loo kokku ja seetõttu

räägivad seda ühte moodi. Kõik kolm poissi räägivad, kuidas süüdistatav tuli kurjalt autost

välja, ja suunas relvataolise eseme kannatanu otsa ette. Kannatanu (dtl 33) ja K.J. u (dtl 58)

sõnul oli süüdistataval relv paremas käes ja nägi välja Glocki relva moodi. B.P. u sõnul oli

tegu keskmise suuruse püstoliga (dtl 56). Nii kannatanu (dtl 34), tema ema (dtl 28) kui B.P. u

(dtl 54) ütlustest tuleneb, et mingil hetkel lükkas kannatanu tema otsa ette sihitud relva käega

eemale. Nii kannatanu (dtl 32) kui ka tema ema (dtl 28) on kirjeldanud, kuidas süüdistatav

kasutas sõnapaari tõmmake nahhui. Tunnistaja K.J. u (dtl 59) sõnul käskis süüdistatav neil

bussipeatusest minema minna ja ütles, et ei taha neid seal enam näha.

30. Eelmainitud isikute ütlused on relvaga/relvataolise esemega ähvardamise osas on

detailirohked, järjepidevad, riimuvad ja puudub alus nende usaldusväärsuses kahelda.

Ringkonnakohtu hinnangul ei viita miski sellele, et poisid oleks süüdistatavapoolse sellisel

viisil ähvardamise välja mõelnud. Kui kaitsja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et täisealine

mees keset päeva maanteel relvataolise esemega alaealise pea suunas sihiks, siis kolleegiumi

jaoks ei ole asjas kogutud tõendite pinnalt usutav see, et kannatanu ja 2 tunnistajat juhtunu

välja oleksid mõelnud. Selleks puudub mistahes põhjus. Näiteks on raske uskuda, et ütlused

selle kohta, et kannatanu mingil hetkel relvataolise eseme endast eemale lükkas, on

varasemalt poiste vahel kokkulepitud. Kannatanu ema poolt kirjeldatu kannatanu isiku ja tema

käitumise kohta suurendab samuti kannatanud ütluste usaldusväärsust. Ema sõnul oli

kannatanu endast täiesti väljas, nuttis ja ütles, et oleks peaaegu surma saanud. Sündmuse

järgselt magab kannatanu tulega ja ei taha enam kuidagi üksi pimedas olla – asi mida ta varem

ei kartnud. Samuti oli kannatanu pärast seda sündmust rohkem tubane. Ei ole eluliselt usutav,

et teismelises poisis kutsuks sellise reaktsiooni esile see, kui süüdistatav neid vaid korrale

kutsus, nagu ta ise seda kirjeldab. Ema sõnul ei ole pojal mingit põhjust sellist lugu välja

mõelda. Tema sõnul on tal pojaga usalduslik suhte ja poeg ei ole valetaja. Ema hoiatas veel

poega, et nüüd helistame politseisse, võib-olla tuleb minna ka kohtusse ja siis taganemisteed

enam ei ole, kuid kannatanu nõustus selle kõigega, mis viitab samuti tõe rääkimisele (dtl 31).

31. Kannatanu ütluste usaldusväärsust ei õõnesta ka asjaolu, et kui kannatanu hinnangul

hoiti seda eset tema otsa ees ca 4 minutit, siis tunnistaja K.J. u sõnul 20-25 sekundit. On

mõistetav, et šokis ja hirmul olnud kannatanu ei oska seda aega täpselt hinnata ning tema

jaoks tundus olukord kestvat palju kauem, kui see tegelikult kestis. Fakt on see, et süüdistatav

relvataolist eset kannatanu otsa ette suunatult mõnda aega hoidis. Asjaolu, et kannatanu sõnul

tegi süüdistatav minema sõites auto aknast väljas oleva käega mahalaskmise liigutusi,

tunnistaja B.P. u sõnul näitas süüdistatav hoopis keskmist sõrme ja tunnistaja K.J. ei näinud

üldse midagi, ei anna samuti alust nende ütluste usaldusväärsuses kahelda. Ütlustest nähtub, et

minema sõites oli süüdistataval käsi aknast väljas ning midagi ta sellega poiste suunas näitas –

mis see täpselt oli, sellest võisidki kannatanu ja B.P. erinevalt aru saada. K.J. ei pruukinud

sel hetkel lihtsalt auto suunas vaadata.

32. X.X. i jaoks oli Mait Põder täiesti võõras isik. Seega ei nähtu asjas ka mingit motiivi,

mis kannatanul võiks olla, et selline süüdistus välja mõelda ja sellega kohtuni välja minna.

Kannatanu ja tunnistajate ütlused eraldivõetuna on samuti kõik eluliselt usutavad,

järjepidavad ega sisalda vasturääkivusi. Kõik nad on rääkinud oma lugu selliselt, nagu nad

sündmust tajusid ja mäletavad. Maakohus on asjakohaselt välja toonud, et alaealiste

tunnistajate ütlustes esinevad mõned vastuolud süüdistust otseselt mittepuudutavates

asjaoludes just kinnitavadki nende ütluste usaldusväärsust. On loogiline, et erinevad isikud

kirjeldavadki sündmusi mõnevõrra erinevalt ja see näitab just seda, et tegu ei ole omavahel

kokkulepitud ja läbiharjutatud versiooniga juhtunust.

33. Seda, et relvaga ähvardamine ei täidaks KarS § 120 lg 1 kooseisu, apellant väitnud ei

ole. Maakohus on põhjalikult selgitanud, kuidas Mait Põdra tegu süüteokoosseisu täidab ning

miks on tegu just tapmisega ähvardamisega. Samuti on põhjendatud seda, miks oli kannatanul

alust karta ähvarduse täideviimist. Ka selles osas maakohtu otsust vaidlustatud ei ole.

Eeltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud Mait Põdra poolt kannatanu otsa ette relvataolise

eseme suunamine ja selle teoga tema ähvardamine tapmisega, kui kannatanul oli alust karta

ähvarduse täideviimist, s.o KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine.

Kuritegu on toime pandud otsese tahtlusega ning ka seda on maakohus piisavalt põhjendanud.

Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.

34. Mait Põdrale mõistetud karistust apellant vaidlustanud ei ole, mistõttu märgib

ringkonnakohus vaid lühidalt, et rahaliseks karistuseks mõistetud 250 päevamäära, s.o 9425

eurot on teosüü suurusele vastav karistus.

35. Viimaks võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonimenetluses tekkinud

menetluskulude osas. Apellatsioonimenetluses on Mait Põdra kaitsja Mart Sikut 12.11.2024. a

esitanud riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotluse 263,52 euro (sh käibemaks

47,52 eurot) hüvitamiseks. Taotluse kohaselt kulus maakohtu otsuse ja istungi protokolliga

tutvumisele 90 minutit ning apellatsiooni koostamisele 90 minutit. Tartu Ringkonnakohtu

hinnangul on kaitsja tasutaotlus põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.

36. KrMS § 185 lg 2 kohaselt, kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsiooni rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon

on esitatud. Seega jääb apellatsioonimenetluse kulu 263,52 eurot, sh käibemaks 47,52 eurot

KrMS § 185 lg 2 alusel Mait Põdra kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)