2-21-18549/67 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.02.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-18549

Kohtuasi

G.F-i (G.F) hagi R.V.S vastu tulemustasu ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 29.09.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

G.F-i 30.10.2023 apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Apellatsioonkaebuse hind 109 161 eurot 29 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja G.F (isikukood XXX), lepingulised esindajad

vandeadvokaat Kadri Michelson ja vandeadvokaadi abi

Dina Tanaga

Kostja R.V.S (Soome registrikood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Albert Linntam

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 22.01.2025 kohtuistungil poolte

lepinguliste esindajate osavõtul

RESOLUTSIOON

1. Jätta G.F-i 30.01.2025 protokolli parandamise taotlus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 29.09.2023 otsus muutmata.

3. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus G.F-i kanda.

5. Mõista G.F-ilt välja menetluskulude hüvitis 5231 eurot 78 senti R.V.S kasuks.

6. R.V.S-ile hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb G.F-il tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

2-21-18549

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. G.F (hageja) esitas 25.11.2021 Harju Maakohtule R.V.S (kostja) vastu hagi tulemustasu

92 400 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks. Hageja palus menetluskulud jätta kostja

kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 30.04.2018 töölepingu, mille alusel asus hageja

01.05.2018 kostja juures tööle finantsjuhina. 30.06.2019 lõpetasid pooled töölepingu.

Töölepingus leppisid pooled kokku hagejale tulemustasu maksmises. Hageja oli seisukohal, et

kõik eeldused hagejale 2018. a ja 2019. a tulemustasu maksmiseks olid täidetud ja

tulemustasu nõue on muutunud sissenõutavaks. Tulemustasu välja arvutamisel lähtuti nii

ettevõtte kui ka töötaja personaalsetest tulemuslikkuse eesmärkidest proportsioonis 50%–

50%. Hageja täitis sellised eesmärgid.

2.1. Kostja pidi töölepingu järgi määrama tulemustasu maksmiseks eeloleva aasta eesmärgid,

kuid kostja ei seadnud hagejale 2018. a ja 2019. a vastavaid eesmärke. Eesmärkide seadmata

jätmisega rikkus kostja oma kohustust. Töötajat ei saa panna vastutama tööandja kohustuse

(eesmärkide seadmine) täitmata jätmise eest. Kostja ei saa õigustada oma kohustuste

rikkumist või keelduda oma kohustuste täitmisest olukorras, kus kostja ise on jätnud täitmata

selle kohustuse täitmiseks vajaliku ning kostja enda poolt täitmisele kuuluvad eeldused.

Tulemustasu kokkulepe on tühine ulatuses, millega välistatakse kostja vastutus tulemustasu

maksmise eelduste seadmise kohustuse rikkumise eest ja eraldiseisvalt võimaldatakse kostja

enda töölepingu rikkumise ettekäändel jätta tulemustasu maksmata. Tulemustasu kokkulepet

ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et leping ei anna hagejale õigust nõuda tasu pärast

töölepingu lõppemist.

2.2. Tulemustasu tasumise eelduseks oli Poola, Soome ja Rootsi ettevõtete majandusaasta

aruannete kinnitamine ja ka see tingimus oli täidetud. Tulemustasu nõude eelduseks ei olnud

ettevõtte head majandustulemused (kasumlikkus). Hageja teadmine ettevõtte ja X grupi

„halbadest“ majandustulemustest ei välista tulemustasu nõude olemasolu. Asjaolu, et

tulemustasu nõue oli muutunud sissenõutavaks ja kuulub tasumisele, kinnitas X grupi

juhatuse ja nõukogu arutelu, mis näitas, et tulemustasu nõuete olemasolu on tunnistatud

grupiüleselt. Kostjal ei oleks õigust keelduda tulemustasu maksmisest ka siis, kui kostja oleks

võtnud vastu otsuse, et teatud perioodi eest tulemustasu ei maksta. Kohtupraktika järgi on

tööandja kinnitatud tulemustasu juhend tööandja kehtiva palgakorralduse osa. Seega kuulub

tulemustasu väljamaksmisele nagu töötasu ning kostja ei saanud selle maksmisest ühepoolselt

keelduda. Kostja on 25.06.2021 seisukohas kinnitanud, et hagejal on tulemustasu nõue.

Hageja ei ole 10.07.2019 kokkuleppe sõlmimisega nõudest loobunud.

2.3. Hageja palus välja mõista kostjalt tulemustasu 2018. a eest 52 800 eurot ja 2019. a eest 39

600 eurot, kokku 92 400 eurot ning viivise põhinõudelt seaduses sätestatud määras alatees

2-21-18549

20.08.2020 kuni põhinõude täitmiseni. Kuna pooled ei ole kokku leppinud muus tulemustasu

ulatuses kui 60% aasta töötasust, siis oli hagejal õigus nõuda tulemustasu 60% ulatuses tema

2018. a ja 2019. a töötasust. Kostja väited, et viivise nõudmine on vastuolus hea usu

põhimõttega ja kuulub vähendamisele, on alusetud.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda

4. Kostja hinnangul ei olnud täidetud tulemustasu maksmise eeldused. Ainuüksi X grupi

ettevõtete (Poola, Soome ja Rootsi) majandusaasta aruannete kinnitamine ei anna õigust

nõuda tulemustasu maksmist. Tulemustasu arvestamine ja maksmine sõltus tulemuslikkuse

eesmärkide täitmisest. Eesmärkide seadmine oli kostja õigus mitte kohustus. Tulemuslikkuse

eesmärke ei seatud 2018. a ega 2019. a, kuna oli kostja maksejõuetuse oht ja X grupi ühingute

majandusolukorra osas esines tavapärasest oluliselt suurem prognoosimatus.

4.1. Hagejal poleks tekkinud õigust tulemustasule ka eesmärkide seadmise korral, sest X grupi

ühingute majandustulemused olid väga halvad. Tulemustasu maksmine oli sõltuvuses

ettevõtte ja grupi headest ärilistest tulemustest. Kokkuleppe eesmärk ja kostja tahe ei saanud

olla tulemustasu maksmine, kui äriühingul on halvad majandustulemused. Grupi ühingutel

puudus kasum, mille arvelt tulemustasusid maksta. Tulemustasu kokkuleppe järgi sõltus tasu

maksmine üksnes X grupi ühingute objektiivsete majanduseesmärkide täitmisest, mitte hageja

personaalsest tööpanusest. Tõendamata on asjaolu, et ainuüksi personaalsete eesmärkide

täitmine oleks tekitanud kohustuse maksta tulemustasu.

4.2. Töölepingust ei tulenenud, et tulemustasu võrdus 60% brutopõhipalgast. Tulemustasu

saab olla kuni 60% majandusaasta brutopõhipalgast ning selleks on vajalik juhatuse (või

nõukogu) otsus tulemustasu suuruse osas. Tulemustasu maksmiseks peaks olema ka juhatuse

ja nõukogu otsus, kuid praegu see puudus. Tulemustasu kokkulepe ei välista ebamõistlikult

kostja vastutust, mistõttu olid alusetud hageja väited kokkuleppe tühisuse kohta. Tööleping ei

näinud ette ka tööandja absoluutset kohustust maksta tulemustasu ega andnud hagejale õigust

nõuda aastast tulemustasu maksmist pärast töölepingu lõpetamist.

4.3. Hageja nõude sissenõutavaks muutumist ei tõenda hageja viited sellele, et X grupi siseselt

arutati tulemustasu. X grupi juhtkond ei kinnitanud hageja tulemustasu nõuet. Kostja ei ole

25.06.2021 kirjas hageja nõuet tunnistanud. Hageja on ise loobunud tulemustasu nõudest.

10.07.2019 sõlmisid pooled töölepingu lõpetamise kokkuleppe seisuga 30.06.2019.

Kokkuleppes kinnitas hageja, et kostja tasus talle lõpparve ja hagejal puuduvad nõuded kostja

vastu. Kokkuleppe järgi kostja hagejale täiendavaid tasusid maksma ei pidanud. Hagejal ei ole

õigust nõuda viivist, sest tema nõue ei ole sissenõutavaks muutunud. Alternatiivselt oleks

viivise nõue vastuolus ka hea usu põhimõttega ja seda tuleks vähendada.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus jättis 29.09.2023 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda ning määras kindlaks kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruse 23 361,85 eurot

(käibemaksuta). Maakohus määras, et kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

6. Maakohus tuvastas järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud:

2-21-18549

-

hageja ja kostja sõlmisid 30.04.2018 töölepingu, mille alusel asus hageja 01.05.2018

kostja juures tööle X grupi/kontserni finantsjuhina;

-

hageja ja kostja lõpetasid 10.07.2019 töölepingu kokkuleppel ja lugesid viimaseks

tööpäevaks 30.06.2019. Töölepingu lõpetamise järel asus hageja tööle X grupi

finantsjuhina X S.A.-s.

Maakohus märkis, et pooled on asunud menetluses vaidlema tulemustasu maksmise

tingimuste üle ja nende arusaam selles osas on olnud erinev. Selle tõttu tuli kokkulepet

tõlgendada VÕS § 29 alusel.

7. Maakohus leidis, et tõlgendades töölepingu p-i 8.3 VÕS § 29 lg 4 kohaselt oli tulemustasu

kokkuleppe sisu järgmine:

7.1. Tasu maksmise tingimuseks oli see, et:

7.1.1. Ülemus määrab kalendriaasta alguses kindlaks eeloleva aasta tulemuseesmärgid, mida

kasutatakse aasta tulemuspreemia summa kindlaksmääramisel;

7.1.2. Saavutatud on järgnevad eesmärgid ning aastase tulemuspreemia kindlaksmääramisel

kasutatavad kaalud on seotud iga riigi tulemustega ning on:

-

Poola puhul 45%, Soome puhul 45%, Rootsi puhul 10%;

-

seotud kontserni äriühingu teguriga, mis hõlmab muu hulgas laenude bilansilist

väärtust, kogutulu, tegevustulemust, äritegevuse netorahavoogu ja viivislaenude

keskmist osakaalu laenude väljastamise aastate kaupa.

7.1.3. Tulemustasu suuruseks oli kuni 60% põhipalga brutosummast asjaomastes

raamatupidamisaruannetes käsitletud majandusaastal.

7.1.4. Tööandja arvutab ja maksab tulemustasu 21 päeva jooksul pärast kontserni äriühingute

raamatupidamise aastaaruande lõplikku valmimist, st: Poola, Soome ja Rootsi puhul pärast

audiitorite kinnitamist.

8. Eeltoodust nähtus maakohtule, et tulemustasu maksmise tingimuseks oli

tulemuseesmärkide määramine tööandja poolt. Pooled ei vaidle, et tööandja ei ole 2018. a ega

2019. a määranud hagejale kindlaks tulemustasu eelduseks olevaid tulemuseesmärke.

Tuvastades hagejale tulemuseesmärkide kindlaksmääramata jätmist peaks tunnistama, et

tulemustasu maksmise eeldus ei olnud täidetud. Hageja on siiski menetluses väitnud, et

tulemustasu välja arvutamisel lähtuti nii ettevõtte kui ka töötaja personaalsetest

tulemuslikkuse eesmärkidest proportsioonis 50%–50% ning et hageja on need eesmärgid

täitnud. Sellest järeldub, et tulemustasu maksmise eelduseks olevad tulemuseesmärgid olid

2018. a ja 2019. a ikkagi olemas (st eesmärgid olid seatud) ja et hageja oli need täitnud.

Järeldus eesmärkide olemasolu/seadmise kohta läheb vastuollu mh hageja poolt vaidlustamata

asjaoluga, et tööandja ei ole hagejale tulemuseesmärke määranud, kuid maakohus pidas

vajalikuks seda väidet käsitleda.

9. Tõendamata on, et pooled oleksid töölepingus leppinud kokku hageja väidetud

tulemuslikkuse eesmärkide proportsioonide jaotamises. Isegi juhul, kui möönda vastava

kokkuleppe sõlmimist, oli tõendamata eesmärkide saavutamine hageja poolt. Kohtule ei

esitatud andmeid selle kohta, millised võiksid olla hageja isiklikud eesmärgid vaidlusalusel

2-21-18549

ajal ja et hageja oleks neid täitnud. Puudusid andmed ka selle kohta, millised võiksid olla

ettevõtte tulemuslikkuse näitajad ja et need olid saavutatud. Kui möönda, et ettevõtte

tulemuslikkuse näitajateks olid töölepingus välja toodud ettevõtte majandustegevust

iseloomustavad tunnused, siis tõendamata oli, et ettevõtte tegevus vastaks vaidlusalusel ajal

nendele tunnustele.

Maakohus jättis ebausaldusväärse tõendina arvestamata Q 12.03.2023 e-kirja, kuivõrd kirjast

nähtub, et Q ei pruukinud mäletada tulemustasu maksmise seisukohalt tähtsust omavaid

asjaolusid. Lisaks on hageja esitanud Qle suunavaid küsimusi, mistõttu puudus võimalus

veenvalt tuvastada, kas vastates küsimustele andis Q selgitusi faktiliste asjaolude kohta, mida

ta tõesti mäletas, või kas tema vastused olid mõjutatud talle esitatud küsimustes sisalduva

teabe poolt. Maakohus märkis, et X kontserni juhtivtöötajate vahel oktoobris–novembris 2018

toimunud kirjavahetus ei olnud asjakohane, sest kirjavahetus puudutab teist ettevõtet, kes ei

olnud praeguses vaidluses hageja tööandja ning tulemustasu maksti perioodi eest (2017. a),

mis erines praeguses asjas vaidluse all olevast ajast (2018. ja 2019. a). Hageja esitatud Y

05.05.2023 kirjalikud selgitused puudutavad 2017. a tulemustasu. Hageja asus kostja juures

tööle 2018. a, mistõttu aasta varem toimunud väljamaksetega ei ole võimalik sisustada

tulemustasu maksmise tingimusi hageja töölepingu kehtivuse ajal. Sealhulgas möönis oma

ütlustes hageja ise, et kui ta tööle tuli, ei olnud ettevõtte eesmärgid seatud. Kostja ei ole

menetluse kestel nõustunud, et tulemustasu kokkuleppe järgi pidi tulemustasu olema

arvestatud hageja väidetud tulemuseesmärkide proportsioonis ning et tasu arvestamisel pidi

arvestatama isiklikke eesmärke.

10. Maakohus leidis, et hageja tulemustasu saamise nõude eeldused ei olnud täidetud. Hageja

väitel oli X grupi üleselt tunnistatud tulemustasu nõuet. Kohtule esitatud dokumentidest ei

nähtu, et kostja oleks tunnistanud hageja nõuet tulemustasu saada ning grupi tasemel

toimunud arutelud ei ole kostjale kui eraldi juriidilisele isikule siduvad. Kostja 25.06.2021

vastus ei sisalda kostja selget tahet tunnustada hageja tulemustasu nõuet. Tööandja on üksnes

nentinud, et teeb töötajale kõik väljamaksed, kui vastav kohustus tekib. Tõendeid ei ole

esitatud selle kohta, et kostja oleks jätnud vaidlusalusel ajal tulemuseesmärgid seadmata

eesmärgiga (st tegutsedes tahtlikult (VÕS § 104 lg 4) vältida tulemustasu maksmist.

Analoogia korras ei kohaldu hageja viidatud VÕS § 101 lg 3 ja § 106 lg 2, sest käesolev

vaidlus erines olukorrast, mida reguleerivad mainitud sätted. Praegu ei tuginenud võlausaldaja

kohustuse rikkumisele võlgniku poolt olukorras, kus rikkumise põhjustas võlausaldaja tegu

või temast tulenev asjaolu või sündmus. Samas oli maakohus seisukohal, et töösuhtes kehtib

üldine põhimõte, mis paneb tööandjale kohustuse täita töölepinguga võetud kohustused,

lähtudes hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest (VÕS § 1 lg 1 ja § 76 lg-d 1 ja 2). Praegu ei ole

kostja täitnud töölepingust tulenevat kohustust määrata hagejale 2018. a ja 2019. a

tulemuseesmärgid tulemustasu saamiseks. Sellises olukorras saanuks hageja nõuda kohustuse

täitmist ehk eesmärkide seadmist. Eesmärkide seadmata jätmine ei andnud aga hagejale õigust

nõuda tulemustasu maksmist. Kui eesmärgid on jäänud seadmata, ei ole võimalik kontrollida

nende täitmist, mis on tasu maksmise eelduseks lepingu järgi. Sealhulgas on tasu täpne suurus

tööandja kaalutlusotsus, mille tegemisel võtab ta arvesse lepingus kokkulepitud tingimusi.

Kohus ei saa enda otsusega tööandja kaalutlusotsust asendada. Ka sellepärast, et täpse

tulemustasu suurus jääb tööandja otsustada, ei ole põhjendatud hageja käsitlus, et tal oli õigus

nõuda tulemustasu kõige maksimaalsemas ulatuses.

11. Maakohus jättis hagi rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud hageja kanda

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel ning määras kostja menetluskulude

rahaliseks suuruseks kokku 23 361,85 eurot.

2-21-18549

Apellatsioonkaebus

12. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas

uue otsuse, millega rahuldatakse hagi täies ulatuses. Hageja palub jätta kõik menetluskulud,

sh apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda ning määrata kostja poolt hüvitatavate

menetluskulude rahaline suurus kindlaks vastavalt hageja maakohtus esitatud 31.07.2023

menetluskulude nimekirjale ja ringkonnakohtus esitatavale menetluskulude nimekirjale.

13. Esiteks on hageja seisukohal, et kohus jättis põhjendamatult arvestamata olulised hageja

esitatud tõendid. Maakohus jättis põhjendamatult kõrvale või hindas ebaõigesti hageja vande

all antud selgitusi, mis kinnitavad hageja tulemustasu nõude olemasolu, X grupi tasemel aset

leidnud arutelusid ja suhtlust, mis kinnitavad, et töötajate tulemustasu nõuded eksisteerivad ja

grupi tasemel on teadvustatud kohustust neid maksta ning kostja asjakohase perioodi ainsa

juhatuse liikme Q selgitusi, mille kohaselt lähtuti tulemustasu kindlaks tegemisel mh töötaja

personaalsetest eesmärkidest, hageja eesmärgid olid täidetud ning hageja asjakohase perioodi

tulemustasusid ei tühistatud. Seejuures ei esitanud kostja ühtegi tõendit, mis kinnitaks hageja

tulemustasu nõude puudumist või lükkaks ümber hageja esitatud tõenditest nähtuvat.

13.1. Väär on maakohtu seisukoht, et X grupi juhtivtöötajate oktoobris–novembris 2018

toimunud kirjavahetus ei ole asjakohane tõend. Hageja on kogu menetluse kestel läbivalt

selgitanud ning kostja ei ole vaidlustanud, et kõigi X grupi ühingute juhtimine toimus grupi

üleselt, mistõttu kohaldus X grupi ettevõtete juhtkonna poolt arutatu ja otsustatu võrdselt

kõigi X grupi ettevõtete, sh kostja suhtes. Seda ei muuda ka asjaolu, et kirjavahetus puudutab

tulemustasuga seonduvaid küsimusi perioodil enne hageja tööle asumist. Kõnealune

kirjavahetus tõendab kogu X grupis kehtivaid ja aktsepteeritud põhimõtteid, tavasid ja

praktikat (sh tulemustasu maksmise süsteemi ja nõuete osas), mis kuulusid ja olid

kohaldamisel kõigis kontserni ettevõtetes ja seega ka kostjas. Selliselt võimaldab see tõend

läbi aastate kehtinud praktika ja põhimõtete tuvastamisel sisustada poolte arusaama

tulemustasu kokkuleppest ja X grupis (st ka kostjas) kehtinud praktikat selliste kokkulepete

järgimise ja täitmise osas. Järelikult on tõend igati asjakohane ning kohtul puudus alus selle

tõendina arvestamata jätmiseks.

13.2. Maakohus on põhjendamatult pidanud ebausaldusväärseks ja jätnud tõendina

arvestamata kostja endise juhatuse liikme Q e-kirja. Alusetu on kohtu järeldus, et Q ei

mäletanud täpselt asjaolusid, mille kohta paluti tal vastused anda. Asjaolu, et tunnistaja on

pannud kirja oma vastused, mis mh sisaldasid väljendeid „ma usun“ ja „ma arvan“, ei

tähenda, et ta ei ole neid asjaolusid mäletanud või mäletas valesti. Tegemist on

suhtluse/kirjastiiliga, millest ei saa järeldada ebausaldusväärsust. Neile küsimustele, mille

asjaolusid Q ei mäletanud, avaldas ta selgelt, et ei mäleta. Seega vastavad Q e-kirjas antud

ütlused tema parimale mälule ning puudub alus kahelda nende vastavuses tegelikkusele.

Hageja esitatud küsimused ei olnud suunavad, vaid konkreetsed küsimused, mille eesmärk oli

saada võimalikult lühikesed ja täpsed vastused hagejat huvitavate ja käesolevas vaidluses

tähtsust omavate asjaolude kohta. Ilma küsimuste esitamiseta ei oleks Q saanud asjakohaseid

selgitusi anda, vaid tegu oleks olnud üldise laialivalguva seletusega. Kohtus saab tõendina

esitada aga üksnes tõendeid, mis tõendavad asjaolu ehk väidetut, mida hageja küsimused ja

neile antud vastused just kajastasid. Q oli ainus, kes vastavaid asjaolusid mäletama/teadma

pidi ning oli seega pädev ütlusi andma. Q oli asjakohasel perioodil kostja ainus juhatuse liige

ning hageja ainus vahetu töölepingu järgne ülemus. Ainuüksi tema vastuste sõnastusest ei ole

võimalik tema ütluste ebausaldusväärsust tuletada.

2-21-18549

14. Teiseks on hageja seisukohal, et kohus hindas vääralt tõendeid ja eksis asjas tähtsate

asjaolude tuvastamisel.

14.1. Väär on maakohtu seisukoht, et tõendamata on asjaolu, et pooled oleksid töölepingus

leppinud kokku hageja väidetud tulemuslikkuse eesmärkide proportsioonide jaotuses. Kostja

kinnitas ise oma vastuses hagile, et töölepingu p-i 8.3. järgi sõltus tulemustasu arvestamine ja

maksmine tulemuslikkuse eesmärkide täitmisest (nii firmaülesed kui ka personaalsed). Hageja

leiab, et kostja ei ole oma väiteid täpsustanud, vaid asus väitma hagivastuses väidetuga

võrreldes otse vastupidist. Kostja tuginedes oma seisukoha kujundamisel mitme vasturääkiva

seisukoha vahel suvaliselt valitud ühele ilma sellist valikut nõuetekohaselt ja veenvalt

põhjendamata on kohus selgelt eksinud asjas tähtsust omava asjaolu tuvastamisel. Sellisest

jaotusest lähtumist on kinnitanud kostja juhatuse liige Q. Muuhulgas on Q kinnitanud, et

sellisest jaotusest lähtumist kommunikeeriti suuliselt hagejale ja asjakohastele

võtmetöötajatele. Sellisest jaotusest lähtumist on kinnitanud ka kostja endine juhatuse liige Y

ning sellele jaotusele on läbivalt tähelepanu juhtinud suhtluses grupi juhtkonnaga ka hageja

ning mitte keegi grupi (sh kostja) juhtkonnast ei ole hagejat parandanud, sellisele jaotusele

vastu vaielnud või muul viisil sellega mittenõustumist väljendanud. Seega, kuigi töölepingust

ei nähtu poolte vastavasisulist sõnaselget kokkulepet, nähtub hageja välja toodud tulemustasu

välja arvutamisel nii ettevõtte kui ka töötaja personaalsetest tulemuslikkuse eesmärkidest

proportsioonis 50%–50% lähtumise põhimõte nii kostja enda menetluses väidetust, kostja

enda esitatud tõendist ning hageja esitatud kahest tõendist. Lisaks nähtub viidatud tõenditest,

et selline jaotus eesmärkide seadmisel ja täitmise hindamisel on olnud aastate vältel kehtinud

praktika ning sellest oli teadlik ja sellega päri kogu X grupi juhtkond.

14.2. Väär on maakohtu seisukoht, et isegi kui möönda eeltoodud kokkuleppe sõlmimist, siis

on tõendamata eesmärkide saavutamine hageja poolt. Q kinnitas, et hageja tegi oma tööd

edukalt vastavalt tema ja aktsionäride ootustele, mistõttu nähtub Q e-kirjast, et ootused hageja

töö suhtes olid täidetud, st olukorras, kus vastavad eesmärgid oleksid ametlikult ja

nõuetekohaselt seatud. Eesmärkide seadmata jätmine ei olnud kunagi tulemustasu määramise

ja maksmise takistuseks. X grupi juhtkonna heakskiidul maksti 2018. a välja tulemustasusid

töötajatele, kelle personaalseid eesmärke ei olnud seatud ning nende täitmist ei õnnestunud

seega kindlaks teha, mistõttu lähtuti eeldusest, et need on täidetud 100% ulatuses vältimaks

võimalikke juriidilisi vaidlusi. Tõenditest nähtub selgelt, et mistahes eesmärkide seadmata

jätmine ei olnud tulemustasu maksmise takistuseks. Lisaks on hageja menetluse jooksul

läbivalt selgitanud ja tõendanud, et ettevõtte halvad majandustulemused ei olnud tulemustasu

määramise ja maksmise takistuseks. Tulemustasu kokkuleppe sõnastus ei näe tulemustasu

nõude eeldusena ette ettevõtte häid tulemusi. Kostja sõlmis tulemustasu kokkuleppe

olukorras, kus kostja (ja X grupi) majandusseis oli juba kehv ning tulemustasu maksti välja ka

aastate eest, kui kostjal (ja X grupil) olid halvad majandustulemused.

14.3. Hageja esitatud tõendid tõendavad, et tulemustasu nõuete olemasolu tunnistati nii

grupiüleselt kui ka kostja poolt isiklikult. Hageja on esitanud hulgaliselt tõendeid, millest

nähtub, et tulemustasu nõudeid, nende rahuldamise vajadust ja selle tegemata jätmisega

kaasneda võivaid riske (sh aastatel 2018–2021) on grupiüleselt tunnistatud hoolimata kostja ja

X grupi halbadest majandustulemustest. Asjaolu, et selliste arutelude käigus ei ole kostja

midagi isiklikult tunnistanud ei oma tähtsust. Arutelud toimusid X grupi juhtkonna poolt

grupiüleselt ning kui juhtkond möönab, et nõuded on üleval, siis see objektiivselt nii ka oligi,

sõltumata sellest, et kostja juhatus selle arutelu käigus miskit ise kostaks. Tulemustasu nõude

olemasolu on siiski tunnistanud kostja isiklikult. Kostja 25.06.2021 vastuses sisalduv kinnitus

sai olla antud vaid tulemustasu, mitte ühegi muu kohustuse/rahalise makse kohta. Nõudekirja

esitamise hetkeks ei olnud hageja ja kostja vahel olnud peaaegu kaks aastat töösuhet ega

2-21-18549

muud lepingulist suhet ning ainus kostja kohustus hageja ees, mis nõudekirja esitamise

seisuga eksisteeris oli hageja tulemustasu nõue. Kostja ei vaidlustanud ka hageja esitatud

tulemustasu nõude aluseid ega suurust, mistõttu oli kostja nõus mitte ainult hageja esitatud

nõude olemasoluga, vaid ka selle aluse ja arvutuskäiguga. Asjaolu, et tulemustasu suuruse

kindlaks tegemine on algselt kostja kohustus, ei tähenda, et kostja enda poolsete selle

eelduseks olevate kohustuste täitmata jätmisel ning kaalutlusotsuse vastu võtmata jätmisel

oleks hageja nõue täielikult põhjendamatu ja kuulus rahuldamata jätmisele täies ulatuses.

15. Kolmandaks leiab hageja, et maakohus on otsuse tegemisel rikkunud materiaalõiguse

norme. Maakohus jättis täielikult tähelepanuta, et töötajal kui töösuhte nõrgemal poolel on

väiksemad võimalused tööandja käitumise mõjutamiseks ning tööandja kohustuste täitmise

nõudmiseks, liiatigi ei saa hagejalt, kui töötajalt, seda töösuhte kestel oodata ega nõuda

(TlnRnKo 31.01.2023, 2-21-10662, p 16). Sellegi poolest pöördus hageja korduvalt kostja

poole meeldetuletustega ja üleskutsetega, et tulemuseesmärgid on seadmata ning et

tulemustasu nõuded on üleval, samuti pakkunud välja alternatiivseid kompromisslahendusi

nõuete rahuldamiseks. Kostja ei täitnud vaatamata sellele oma kohustust ning on piirdutud

üksnes juhtkonna tasemel arutamisega olukorra lahendamiseks. Isegi tööandja ühepoolse

otsusega kehtestatud tulemustasu juhend muutub töölepingu osaks ning selles välja toodud

tulemustasu töötaja palga osaks, mistõttu kuulub tulemustasu välja maksmisele nagu töötasu.

Tulemustasu maksmisest tööandja ühepoolselt keelduda ei saa. Töölepingu seaduse (TLS) §

129 lg 2 näeb ette, et kui töötajale lepingu järgi makstava töötasu suurust ei ole kokku lepitud

või kokkulepet ei suudeta tõendada, siis on töötasu suuruseks kollektiivlepingus ettenähtud,

selle puudumisel sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Seega oleks

tööandja pidanud maksma sellise töö eest tavaliselt makstavat tasu, võttes mh arvesse kostja

ettevõttes ja X grupis varasemalt kehtinud põhimõtteid ja praktikat. Lisaks lasus tööandjal

kõrgem tõendamiskoormus, mida kostja ei täitnud (RKTKo 27.02.2012, 3-2-1-143-11, p 12).

16. Viimaseks on hageja seisukohal, et maakohus eksis menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramisel. Kostja menetlustoiminguid perioodil 23.05.2022–31.01.2023 ei saa

pidada mõistlikuks ajakuluga 17 tundi. Hageja viidatud menetlusdokumentide ja tõendite

sisuline maht ei ületa 12 lehekülge ning kostja 31.01.2023 menetlusdokumendi sisuline osa ei

ületa kuute lehekülge. Kostja menetluskulude nimekirja koostamisega seotud

menetlustoimingute ajakulu kaks tundi ei olnud põhjendatud. Hageja lepingulistel esindajatel

kulus samasisulise menetluskulude nimekirja koostamiseks üks tund. Hageja 13.03.2023

menetlusdokumendi maht (sisuline osa 13 lk) ning kostja 13.04.2023 esitatud seisukoha maht

ja sisu (üksnes kuus lk) ei anna alust pidada põhjendatuks kostja perioodil 13.03.2023–

13.04.2023 tehtud menetlustoimingute ajakulu kokku 20 tundi. Kostja perioodil 08.05.2023–

19.05.2023 menetlustoimingutega seotud ajakulu ei ole põhjendatud 15 tunni ulatuses.

Maksimaalselt saab põhjendatuks lugeda vastavat ajakulu kümne tunni ulatuses. Maakohus

oleks pidanud kontrollima menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust ka osas, millele hageja

ei ole käesolevas menetlusdokumendis eraldi tähelepanu juhtinud. Maakohus ei ole seda

nõuetekohaselt ja piisava põhjalikkusega teinud. Lisaks ei ole arvestatud asjaoluga, et

menetluskulud on välja mõistetud töötajalt, kes on töösuhtes nõrgemaks pooleks ja enda

õiguste maksma panekuks oli sunnitud pöörduma kohtu poole. Menetluskulude sellises

ulatuses töötaja kanda jätmine ei ole põhimõtteliselt õige ega õiglane.

Vastustaja seisukoht

17. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

2-21-18549

18. Kostja hinnangul on selge, et menetluses kogutud tõendid ei sea nõuetest loobumise

kokkuleppe kehtivust kahtluse alla. Hageja väide, nagu ta oleks sõlmimisel pidanud silmas

mingeid töösuhtest eraldiseisvaid nõudeid, ei ole eluliselt usutav, kuna poolte vahel puudusid

muud õigussuhted, millest tulenevaid nõudeid oleks hageja saanud silmas pidada. Hageja on

enda 2020. a jaanuaris ja veebruaris saadetud e-kirjades tunnistanud, et ka tema enda arvates

ei olnud kostjal tulemustasu maksmiseks juriidilist kohustust. Hageja oli tulemustasust

ilmajäämisest teadlik ning oli sellega arvestanud nii töösuhte lõpetamisel, mille käigus ta

kõikidest nõuetest kostja vastu loobus, kui ka peale seda. Hageja asus kostjalt tulemustasu

maksmist nõudma alles 17.06.2021, s.o ligi kaks aastat pärast töösuhte lõppemist. Töölepingu

p-i 8.3 eesmärk oli vajadusel võimaldada tööandjal motiveerida töötajat täitma eelolevaks

aastaks määratud eesmärke. Kui ettevõte mingil põhjusel finantseesmärke ei seadnud, siis ei

olnud ka võimalik töötajat nende eesmärkide saavutamiseks motiveerida (nt ettevõtte

majanduslikud raskused).

Analoogsed tulemustasu (raam)kokkulepped on Eestis sõlmitavates töölepingutes

tavapärased. Endise töötaja tulemustasu nõude rahuldamine üldsõnalise kokkuleppe alusel

olukorras, kus puuduvad tasu arvutamise aluseks olevad eesmärgid ning kus ka töötaja ise

pole töösuhte jooksul nende seadmise vastu huvi üles näidanud, vähendaks tööõigussuhtes

oluliselt õiguskindlust. Tavapärasest töötasust erinevalt on tööandjal tulemustasu maksmisel

reeglina ulatuslik kaalutlusruum, v.a kui pooled on tulemustasu tingimused ja eesmärgid

niivõrd suure konkreetsusastmega kokku leppinud, et töötajal tekib selle alusel nõudeõigus.

Käesoleval juhul sellist konkreetset kokkulepet ei eksisteerinud ning sellise kokkuleppe

tingimusi (sh mõistlikke eesmärke) pole võimalik antud juhul tagantjärgi tuletada –

vastupidist pole väitnud ka hageja. Kostja laiale diskretsioonile viitab sealjuures ka töölepingu

p. 8.3. viimane lõik, mille kohaselt ei saa tulemustasu maksmist pidada hagejale tagatud

õiguseks. Hagejale ei ole töölepingu p 8.3 alusel kunagi tulemustasu määratud, mistõttu ei

kinnita hageja tõlgendust ka varasem pooltevaheline praktika.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

19. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta

muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ka

ringkonnakohtus.

20. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Siinsel juhul vaidlustas hageja maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise, menetluskulude

hageja kanda jätmise ning kindlaksmääramise osas. Seega on maakohtu otsus vaidlustatud

tervikuna nii asja sisulise lahendamise kui ka menetluskulusid puudutavas osas.

21. Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu

tuvastatud ja eespool p-s 6 refereeritud asjaoludest (TsMS § 652 lg 1 p 1).

22. Käesolevas asjas leiab hageja, et kostja on pooltevahelisest töölepingust tulenevaid

kohustusi rikkunud, kui jättis hagejale tulemustasu maksmata.

22.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja tulemustasu saamise nõude eeldused ei

ole täidetud. Seejuures vastas maakohus esmalt õigesti lepingu tõlgendamise teel küsimusele,

millise sisuga poolte vahelisest töölepingust tulenevad vaidlusalused tingimused olid

tulemustasu maksmise eelduseks ning seejärel hindas, kas need olid täidetud. Maakohus ei

eksinud, kui leidis, et vastavate tingimuste täitmata jätmise tõttu kostjal tulemustasu

2-21-18549

maksmise kohustust ei tekkinud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega

korda neid (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks kaebuse väidetele tuleb märkida järgmist.

22.1.1. Maakohus tuvastas õigesti, et töölepingu p-is 8.3 sisalduva tulemustasu puudutava

kokkuleppe tingimuste järgi makstakse tulemustasu kuni 60% põhipalga brutosummast

asjaomastes raamatupidamisaruannetes käsitletud majandusaastal juhul, kui töötaja ülemus

(inglise keeles supervisor – kontserni tegevjuht ja äriühingu juhatus) on määranud kindlaks

eeloleva aasta kontserni ühingute majandustulemustega seotud tulemuseesmärgid (lepingu

tekstis viide seosele kontserni äriühingu teguriga, mis hõlmab muu hulgas laenude bilansilist

väärtust, kogutulu, tegevustulemust, äritegevuse netorahavoogu ja viivislaenude keskmist

osakaalu laenude väljastamise aastate kaupa), mida kasutatakse aasta tulemuspreemia summa

kindlaksmääramisel; määratud eesmärgid oleks täidetud; kontserni ühingud on kinnitanud

majandusaasta aruanded ning hageja ülemus, st kontserni tegevjuht ning äriühingu juhatus on

hinnanud, kas ja millises ulatuses (kuni 60%) boonuseid makstakse (erikokkuleppe

puudumisel). Vaidlust ei ole, et X grupi ühingud on kinnitanud majandusaasta aruanded,

millega on täidetud aga vaid üks tulemustasu maksmise üks tingimustest.

22.1.2. Maakohus leidis õigesti, et tulemustasu maksmise tingimusena oli töölepingus kokku

lepitud ka tööandja poolt tulemuseesmärkide seadmine, mida kasutatakse aasta

tulemuspreemia summa kindlaksmääramisel, st tasu arvutamise alusena pidid olema seatud

kindlad eesmärgid. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tõendatud ei ole poolte vahel

tahteavalduste vahetamine, milles sisuks on tulemuseesmärkide seadmise jaotus selliselt, et

eesmärkidest 50% moodustab ettevõtte tulemuslikkus ja 50% isiklikud tulemused ega vastava

kokkuleppe sõlmimine konkludentselt. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus seejuures

õigesti kohaldanud materiaalõigust ega ole rikkunud menetlusõigust või valesti hinnanud

tõendeid.

22.1.3. Vaidlust ei ole, et tööandja 2018. a ega 2019. a töölepingu p-is 8.3 viidatud

tulemustasu eelduseks olevaid tulemuseesmärke kindlaks ei määranud. Kolleegium leiab, et

TsÜS § 75 ja VÕS § 29 ei võimalda hageja soovitud tõlgendust, mille kohaselt juhul, kui

tööandja jätab p 8.3 kohased eesmärgid seadmata, tuleb aastane tulemuspreemia igal juhul

välja maksta arvestades hageja väidetud eesmärkide jaotusest tulenevat 50% individuaalset

komponenti (dtl 2586). Kuivõrd poolte ühist tahet ei ole võimalik kindlaks teha, tuleb lepingu

tõlgendamisel lähtuda VÕS § 29 lg-st 4. Järelikult tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut

tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma

pidi.

Kohus leiab, et arvestades töölepingu p-is 8.3 kirjalikult avaldatut ei saa lepingupooltega

sarnane mõistlik isik tõlgendada lepingut nii, et tööandja on kohustatud maksma lisaks

töötasule tulemustasu sõltumata ettevõtte üldistest majandustulemustest ka olukorras, kus tasu

arvutamise aluseks olevad eesmärgid on jäänud mingil põhjusel seadmata. Kostja näol on

tegemist kasumit taotleva äriühinguga, kelle eesmärgiks on oma majandustegevuse kaudu

suurendada tulu, turuosa vms. Arvestades, et tulemustasu on stiimul, mis motiveerib töötajaid

paremate tulemuste saavutamiseks ning on reeglina seotud mõõdetavate eesmärkidega,

eelkõige kasumlikkusega, ei saa mõistlik isik eeldada tulemustasu maksmist, kui vastavaid

eesmärgid on seadmata ja täitmata. Antud tõlgendust toetab ka p-s 8.3 sätestatu, et aastase

tulemuspreemia või mis tahes muud liiki preemia korrapärast ja pidevat maksmist, olenemata

nende aastate arvust, mille jooksul sellist hüvitist on antud, ei saa pidada juhtivtöötajale

tagatud õiguseks ei järgnevatel aastatel ega juhtivtöötajale makstava mis tahes hüvitise

arvutamisel.

22.1.4. Seega leidis maakohus õigesti, et eesmärkide määramata jätmine ei anna hagejale

õigust nõuda tulemustasu maksmist. Kui eesmärgid on jäänud seadmata, ei ole võimalik

2-21-18549

kontrollida nende täitmist, mis on tasu maksmise eelduseks lepingu järgi. Kostja väitel oli

eesmärkide seadmata jätmine tingitud eelkõige kostja maksejõuetuse ohust ja X grupi

ühingute majandusolukorra tavapärasest oluliselt suuremast prognoosimatusest. Seda kinnitab

W`i kohtule esitatud kinnituskirjas, Q 12.03.2023 vastuskirjas hagejale ja hageja vande all

antud ütlustes avaldatu (dtl 2155, 2099, 2433). Seejuures saab hageja enda arusaamast

järeldada, et 2018. a teisest poolest sai kostja strateegiliseks eesmärgiks olla vaid

maksejõuetuse vältimine (…//“2018 aasta teisest poolest alates oli tegelik suur eesmärk

kuidagi ettevõtte jätkusuutlikkuse tagamine ja erinevate ettevõtte kreeditoridega tasakaalu

leidmine selliselt, et ettevõte kui grupp ei läheks pankrotti“ // [dtl 2433]). Arvestades, et

töölepingu p-s 8.3 eeldas tulemustasu arvestusena kontserni ettevõtete tulemuslikkust sh

kogutulu ja tegevustulemuse arvestamist, st tulemustasu oli seotud kasumlikkusega ning seda,

et kostja majandusliku olukorra tõttu ei olnud võimalik kasumlikkuse kasvule suunatud

eesmärke üldse seada, ei olnud eeldus töötaja aastase tulemustasu maksmiseks täidetud.

23. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et maakohus hindas vääralt tõendeid ja eksis tähtsate

asjaolude tuvastamisel. Maakohus on asjas tähtsust omavate asjaolude tuvastamisel tõendeid

nõuetekohaselt hinnanud ega ole eksinud TsMS § 232 tõendite hindamise reeglite vastu.

23.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud, et tema ja kostja on

töölepingus kokku leppinud, et tulemustasu arvutamisel lähtutakse nii ettevõtte kui ka töötaja

personaalsetest eesmärkidest proportsioonis 50%-50%. Selliste tahteavalduste vahetamist

tõendatud ei ole. Sellisele tahtele ei osuta ka töölepingu tekst (p 8.3, dtl 1692), milles ei ole

viidatud sellele, et töötajale seatakse personaalselt eraldi tulemuseesmärgid, mille täitmisel

makstakse talle tulemustasu. Kolleegium leiab, et ka lepingut mõistliku isiku positsioonilt

tõlgendades ei saa järeldada, et tulemustasu maksmine sõltunuks 50% ulatuses töötaja

personaalsest tulemuslikkusest ning ainuüksi talle seatud eesmärkide täitmisel saaks lugeda

tulemustasu maksmise eeldused täidetuks.

23.2. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kuigi kostja märkis 04.04.2022 hagivastuses, et

tulemustasu arvestamine ja maksmine sõltus tulemuslikkuse eesmärkide (nii firmaülesed kui

ka personaalsed) täitmisest, on kostja oma seisukohti hilisemalt täpsustanud ning selge on

kostja tahe vastavat asjaolu vaidlustada (TsMS § 231 lg 2 ja 4). Ringkonnakohtu hinnangul ei

eksinud maakohus, kui leidis, et Y kirjalikud selgitused ja X grupi juhtivtöötajate kirjavahetus

ei näita, et pooled sõlmisid kokkuleppe tulemuslikkuse eesmärkide proportsiooni jaotamise

kohta. Kaebuse väited ei anna alust muuta ka maakohtu hinnangut Q kirjalike selgituste

usaldusväärsuse kohta. Maakohus märkis õigesti, et viidatud selgituses vastas Q hageja

küsimustele, mis olid enamikus suunavad (st enamik on kas-küsimused). Maakohtu

põhjendused tõendite hindamisel on jälgitavad ja piisavad.

23.3. Kolleegium märgib, et ka juhul, kui lugeda hageja kaebuses viidatud tõendite alusel

tuvastatuks, et aastane tulemuspreemia arvutamisel lähtuti lisaks ettevõtte tulemuslikkuse

eesmärkidele ka 50% personaalse tulemuslikkuse eesmärkidest, leidis maakohus õigesti, et

kohtu ette ei ole toodud, millised olid otseselt hageja individuaalsetele tulemustele suunatud

eesmärgid vaidlusalusel ajal ja et hageja oleks neid täitnud. Asjaolu, et Q avaldas oma

selgitustes (dtl 2096), et usub, et hageja tegi oma tööd edukalt vastavalt Q ja aktsionäride

ootustele, ei viita eraldiseisvate personaalsete eesmärkide seadmisele ega täitmisele

tulemustasu maksmise kontekstis. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et teise

äriühingu töötajale tasu maksmine ei kinnita hageja õigust saada tulemustasu hageja väidetud

tingimustel.

2-21-18549

24. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu kaebuse p 2.2.3.1 viidatud tõenditest, et kostja oleks

hageja tulemustasu nõuet kinnitanud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kirjavahetusest

nähtuvalt arutas X grupi nõukogu ja juhatus tulemustasu küsimusi, kuid sellest dokumendist

ei nähtu, et kostja oleks tunnistanud hageja nõuet tulemustasu saada või, et hageja tulemustasu

nõude osas oleks mõni otsus vastu võetud. Samuti ei saa üldistest grupi tasemel toimunud

aruteludest tuleneda kostjale õiguslikult siduvaid kohustusi, nagu märgib õigesti kostja.

25. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja 17.06.2021 nõudekirjale 25.06.2021 esitatud

vastuses avaldatu ei sisalda kostja tahet hageja tulemustasu nõuet tunnustada, vaid

kinnitatakse väljamaksete tegemist juhul, kui vastav kohustus mingil õiguslikul alusel tekib.

See aga ei välista kohtulikult maksma pandud nõudele vastuväidete esitamist.

26. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohtu otsuses on järeldatud, et tööandja ei pea

töötasu maksma, kui töötasu suuruses või arvestamise metoodikas ei ole kokku lepitud.

Praegusel juhul ei ole poolte kokkuleppes sätestatud tingimused hagejale lisatasu maksmiseks

täidetud (eespool p 22.1).

27. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et töötaja kui töösuhte nõrgema poole seisundi

tasakaalustamiseks kohtumenetluses on töövaidlusasjades ette nähtud eelkõige kohtu

kõrgendatud selgitamiskohustus ja erisused tõendamiskoormuses (RKTKo 06.12.2021, nr 2-

20-5834, p 16). Hageja viitab, et tema esitas hulgaliselt tõendeid, kostja piirdus aga äärmiselt

väheste tõenditega. Kaebusest ei nähtu aga, kuidas ainuüksi poolte esitatud tõendite erinev

maht mõjutas asja lahendust.

28. Hageja leiab, et maakohus eksis kostja menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramisel. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja

vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsustus,

millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on

ületanud diskretsioonipiire (RKTKm 18.12.2012, 3-2-1-171-12, p 13). Menetluskulude

hindamisel tuleb eelkõige arvestada sellega, milliseid vajalikke menetlustoiminguid pidi

esindaja antud kohtuvaidlusega seoses tegema ja kui palju pidi esindaja töötama selleks, et

menetlusosalise huvid saaksid kohtus kaitstud ning kas väljamõistetav esindaja kulu on

vastavuses tegelikult kostja esindamiseks tehtud tööga. Kohtul on võimalik menetluskulude

suuruse põhjendatuse ja vajalikkuse osas hinnang anda lähtudes toimikus sisalduvatest

materjalidest, kui palju on esitatud, koostatud, analüüsitud erinevaid menetlusdokumente või

tõendeid, kui kaua on kestnud kohtuvaidluse ajal kohtuistungid. Ringkonnakohtu hinnangul ei

ole maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel kaalumispiire ületanud.

Maakohtu otsustus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel on jälgitav ning

maakohus on hagejalt kostja kasuks välja mõistnud menetluskulud põhjendatud ja vajalikus

ulatuses.

29. Kuivõrd ringkonnakohus eeltoodust tulenevalt ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud

etteheidetega maakohtu otsusele ning ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti

kohaldanud materiaalõigust ega ole rikkunud menetlusõigust või valesti hinnanud tõendeid,

jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

30. Hageja esitas ka protokolli parandamise taotluse, milles palub täiendada protokollis

kajastatud hageja esindaja öeldut tõendi viite kohta. Ringkonnakohus märgib, et istungi

protokoll ei pea kajastama poolte seisukohti sõna-sõnalt, vaid see sisaldab üksnes nende

2-21-18549

põhisisu. Hageja hinnangul ei ole tõendi viide korrektne, kuid ei väida, et protokollis oleks

midagi valesti. Seetõttu jätab kohus hageja taotluse rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Kuna kolleegium jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus

kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

2. Kostja lepinguline esindaja esitas 23.01.2025 menetluskulude nimekirja. Sellest nähtuvalt

on kostjale osutatud õigusabi kogusummas 6691,50 eurot (käibemaksuta) 35,6 tunni ulatuses.

Teenust osutasid vandeadvokaat Albert Linntam keskmise tunnihinnaga 261,48 eurot

(käibemaksuta), vandeadvokaat Rety Estorn tunnihinnaga 230 eurot (käibemaksuta),

vandeadvokaat Marcus Niin tunnihinnaga 230 eurot (käibemaksuta) ning juristid keskmise

tunnihinnaga 132,21 eurot (käibemaksuta).

3. TsMS § 175 lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on

menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu

kohaselt. Kostjat on esindanud kolm vandeadvokaati ning juristid.

4. Menetluskulude nimekirjast nähtub, et kostjale osutati õigusabiteenust tunnihindadega

261,48 eurot (käibemaksuta, vandeadvokaat Albert Linntami poolt) ning tunnihinnaga 230

eurot (käibemaksuta, vandeadvokaat Rety Estorni ja Marcus Niine poolt). Kohus leiab, et

arvestades vaidluse asjaolusid, käesoleva vaidluse sisu, mahtu ja keerukust ning kostja

lepinguliste esindajate kvalifikatsiooni tuleb mõistlikuks, põhjendatuks ning vajalikuks lugeda

tunnitasumäära 230 eurot (ilma käibemaksuta). Nimetatud tunnitasu määr vastab

vandeadvokaadi keskmisele tasumäärale sarnase keerukusega vaidluste puhul. Mõistlikuks ja

vajalikuks tunnitasu määraks tuleb lugeda käesolevas vaidluses 230 eurot (käibemaksuta)

kõigi lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalike menetlustoimingute osas (st nii esindaja

Albert Linntami, Rety Estorni kui ka Marcus Niine osutatud õigusabi osas).

5. Lisaks on menetlustoiminguid teinud ka advokaadibüroo juristid keskmise tunnihinnaga

132,21 eurot (käibemaksuta). Kohtu hinnangul on kostjat esindava advokaadibüroo juristide

osutatud õigusabi tunnihind 132,21 eurot (käibemaksuta) mõistlik, vajalik ja põhjendatud.

Kohus leiab, et lepingulisel esindajal ei ole keelatud kasutada õigusteenuse osutamisel sama

advokaadibüroo töötajate abi ning ainuüksi põhjusel, et nimetatud kulud ei ole otseselt seotud

menetlusdokumentides kajastuvate esindajatega, ei ole põhjendatud nende kohtumenetluses

esindamise kulude välja mõistmata jätmine. Advokaadibüroo teise advokaadi või juristi poolt

tehtud töö on sellisel juhul omistatav esindajale, kes lõppastmes esindatava nimel vastavad

dokumendid kohtule esitas. Lisaks on väiksema tunnihinnaga advokaadibüroo töötajate poolt

lihtsamate menetlustoimingute tegemine menetluskulude suuruse mõttes kasumlikum ka

vastaspoolele.

6. Menetlustoimingutele kulunud aega peab ringkonnakohus põhjendatuks ja vajalikuks

osaliselt. 01.11.2023 menetlustoiming on seotud täiendava seisukoha koostamisega kohtule.

Hageja on esitanud vastavale menetlustoimingule vastuväite. Ringkonnakohus nõustub

hagejaga, et sellist menetlusdokumenti ei ole kostja menetluses esitanud, mille tõttu ei saa

pidada nimetatud menetlustoimingut põhjendatuks ja vajalikuks. 08.03.2024

menetlustoimingud seonduvad nõu andmisega seoses kostja võimaliku likvideerimisega ning

kostja asendamisega. Hageja on 08.03.2024 menetlustoimingutele esitanud vastuväite.

2-21-18549

Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist siiski mõistliku ja vajaliku kuluga, kuivõrd see

seondub käesoleva menetluse käiguga. 14.12.2023 menetlustoiminguna on välja toodud

dokumendi tõlkimine eesti keelest inglise keelde kliendile läbivaatamiseks ja kliendile

saadetava e-kirja koostamine. Hageja on esitanud nimetatud menetlustoimingu osas

vastuväite. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kliendi ja esindaja vaheliseks suhtluseks

dokumentide tõlkimine ei ole menetluskulu, mille peaks vastaspool hüvitama. 06.09.2024

menetlustoiminguna on välja toodud kohtuotsuse analüüsimine otsuse tähtaja edasilükkamise

kohta. Hageja on esitanud nimetatud toimingu osas vastuväite. Ringkonnakohus nõustub

hagejaga, et toimingu sisu ja seos kohtumenetlusega on ebaselge, mistõttu ei saa pidada

vastavat menetlustoimingut põhjendatuks ja vajalikuks. 05.11.2024 menetlustoiminguna on

kostja välja toonud menetluse seisu kontrollimise, menetluse kiirendamise taotluse

koostamise ja kliendiga suhtluse, millele on kulunud 0,6 tundi. Hageja on esitanud selle

menetlustoimingu osas vastuväite. Kostja on selgitanud, et koostas ja oli esitamas kohtule

vastava taotluse vahetult enne 19.11.2024 kirja laekumist. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd

vastav dokument oli koostatud juba 05.11.2024 ning seda siiski menetlusse ei esitatud, tuleb

vastavatele toimingutele kulunud aega vähendada 0,4 tunnini. 22.01.2025 kohtuistungil

osalemise ajakulu tuleb vähendada 1,6 tunnini, kuivõrd kohtuistung kestis kokku 1 tund ja 34

minutit. Kostja menetluskulude nimekirjas on välja toodud kulu transpordile kohtuistungil

osalemiseks. Riigikohus on märkinud, et sõidukulu hüvitamist saab nõuda eelkõige siis, kui

esindaja tegutsemiskoht ei ole asja menetleva kohtu tööpiirkonnas (RKTKm 03.06.2013, 3-2-

1-65-13, p 17). Kuna kostja lepingulise esindaja tegevuskohaks olev advokaadibüroo asub

Tallinnas ja ka istung toimus Tallinnas, ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust sõidule

kulutatud aja eest hüvitist vastaspoolelt välja mõista. Ülejäänud osas loeb ringkonnakohus

menetlustoimingud vajalikuks ja põhjendatuks.

7. Tulenevalt eespool märgitust on kostja põhjendatud ja vajalik ajakulu

apellatsioonimenetluses 30,4 tundi, millest juristi tööle 18 tundi ning vandeadvokaatide tööle

12,4 tundi. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 5231,78 eurot (18 x 132,21 + 12,4

x 230).

8. Kostja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada hagejat hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates

kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Ringkonnakohus

rahuldab taotluse.

(allkirjastatud digitaalselt)